Ilmus
ajalehes „Sirp“ 29.09.2017
Andrei
Hvostov, Šokolaadist prints. Toimetanud Helle Raidla. Kujundanud
Ande Kaalep. Hea Lugu, 2016. 384 lk.
Andrei,
kas
mäletad, et „Šokolaadist printsi“ esitlusel palusin raamatusse
sisse kirjutada „Autor kinnitab, et kõik siin on tõene
/allkiri/“? Sa põrnitsesid mind tükk aega veidra pilguga ja
kirjutasid „Miski pole juhuslik“. Mul läks mitu kuud, enne kui
taipasin selle pilgu tähendust! Milline tobe kokkusattumus! Õigemini
pihtasattumus. Ma tahan autoritelt enamasti just sellist kinnitust,
sest midagi peab sinna ju kirjutama.
Hiljem
kohtusime Edmund Burke’i seltsi
kirjandusüritusel. Olin selleks ajaks juba raamatu läbi lugenud.
Võtsin Sul nööbist ja ütlesin, et suurepärane teos, aga
peategelane pidanuks olema naine. Naised ei saa frontaalselt rünnata
(evolutsioon ei soosi selliseid), seepärast nad ründavad rohkem või
vähem psühhopaatiliselt. Solva meest ja ta sõidab sulle kümpi
(vajadusel koos kambajõmmidega), solva naist ja miskipärast
hakkavad sind ümbritsema ärapööravad seljad, su sotsiaalvõrgustik
mureneb. Pedagoogikakoolitusel räägiti ka
sellest, kui erinev on poiste ja tüdrukute koolikius. Sa üritasid
midagi seletada, et peategelane on seksuaalne deviant ja nii edasi,
aga ma mõtlesin vaikselt ikka, et no milleks selline kujund. Ah,
ühes raadiosaates ütlesid ka, et naislugejatele on peategelane
sümpaatne tundunud, muidugi.
Rahvusraamatukogu
referendi ehmatasid ikka üsna ära. No küllap on ta kena inimene,
kindlasti on, mina aga lugesin äratundmismelanhooliaga. Mul polnud
dokumentaalsetest aspektidest või prototüüpidest vähimatki aimu,
sest mina olin toona, kirjeldatud sündmuste toimumise ajal,
positivismist vaimustunud poisike, kes sellest valdkonnast üldse ei
huvitunud.
Aga!
Ei
läinud väga palju aega mööda, kui hakkasid tilkuma esimesed
arvustused. Ja Sinu Facebooki märkused à la
protagonist jalutas vastu ja rõõmus ta ei olnud.
No
mida kuradit, Andrei!
Las
ma tsiteerin nüüd karistuseks pikemalt Milan Kunderat.
„Tšehhi
poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema
elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin
alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat
inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.
Aga
mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või
naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on
alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks,
anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale
kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!
Polnud
midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini
unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema
prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu
mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i
vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi,
õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate
rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema
õrna nahaga näole vuntsid.
Nad
tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu:
„Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast
polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest:
see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise.
Need on Albertine ja Madame Arnoux.“
Andrei,
vennas, miks Sa tapsid mu Šokolaadist Printsi!?
Muidu
aus mehelik rünnak – frontaalselt, selge ja nimi all. Aga,
kurat ... Nojah, küllap oli põhjust.
Pealegi
homo homoks, ka nemad võivad olla meie vennad. On sagedaminigi.
Võtame näiteks suurima, Thomas Manni, mehe, kes elas terve elu,
käsi pigistatud rusikasse, nii et nukid valged. Ühte kõrva närib
eetiline kreedo, teise kõrva siugutab keelt maise ihu elajalik taak,
ihunälg, mis leevendust ei saa saada. Vahel mõtlen, et kas tema
korgiks oli tõesti moraalne veendumus? See eeldab ebainimlikku
jõudu. Mihhail Lotman tunnistab, et oli vapustatud, kui sai pärast
ta päevikute avaldamiskeelu möödumist teada, et Mann ei
realiseerinud iial oma homoseksuaalsust.
„Šokolaadist
printsi“ lugedes võib aga veenduda, et autor on hetero. Oi, kui
hetero! Nii hetero, et viskaks korgi maha kui saaks, rsk! Suuta nii
pikalt ja barokselt kirjeldada naise suguelundit ja ...
No
see paistab juba Su teistestki tekstidest, et autor kannatab
raskekujulise heteroseksuaalsuse all.
Selsamal
Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel kommenteerisin ma Maarja
Vaino ettekannet Tammsaarest, et Anton oli end mehena ise
välja praakinud, oma raske haiguse pärast. Sul lõi silma särama,
vennas. Tavahuvitatud publiku hulgas paistis see silma.
Naistele
on sõnaosavus väga külgetõmbav, üks külgetõmbavamaid asju mehe
juures. Me arendame endas selle omaduse välja. Antongi oli särav
jutuvestja, salongitäht. Ja siis, prauh, selline haigus, selline
kehaline haavatus, et pärast sööki pead mõni aeg kaldu lamama, et
söök õiges kohas püsiks! Selline mees ei sobi meheks, ei sobi
abikaasaks, seda mõistis Anton selgelt. Aga õrnuse- ja armuigatsus
jääb ju ometi alles! Külm teeb mõistusele head, kohe väga, aga,
noh, külm on.
Kui
lugesin Ilmar Vene põhjalikku esseed „Don Juani ja Wertheri
armastus“, mille ta lõpetab tõdemusega, et Tammsaare „Elu ja
armastus“ on suurmehe ebaõnnestumine, siis sain aru, et Ilmar on
vist gei (seda veendumust kinnitab ta pisarateni heldimus Thomas
Manni pihtimuse juures, et temagi on suudelnud). Ilmar Vene toob
välja, et Rudolf on korraga elukauge targutaja, parandamatu
melanhoolik ja meeleline don Juan ning see komplekt ei ole
veenev, sest komponendid ei sobi kokku. Eh, ometi on see täpse
pealkirjaga teos, verega kirjutatud autobiograafiline meistriteos,
mida lugedes võib noogutuslihase üle koormata. Rudolf on ju
viljatu, tal on kork peal, ta tunneb, et ta ei tohi armastada, aga
armastada ihkab. Manngi küsib „Võlumäes“, kas suguvõimetutel
hauaeelikutel on õigus võrgutada, tantsida paaritustantsu. Ja siis
Rudolf lendabki põgusalt õielt õiele, keelates endale kiindumist
nagu Kundera Tomaš. Vaadake või seda, millise pilguga Anton
Petrovitš „Varjundites“ vaatab järele elavale elule, mis temast
eemale triivib!
Ja
no keela sa naisele oma ihuvilja, kui naises kisab titenälg! Pea
lõikab otsast! Seepärast „Juudit“ ongi nii veenev. Anton teadis
väga hästi naise tahtmisi. Samuti on Marta Sillaots, naine, eks,
kiitnud Antonit selle eest, kui hästi ta oskab kujutada sigitust
ihkava naise traagikat. Et Tammsaare naiskarakterid on väga veenvad
ja elavad, on tunnistanud paljud naislugejad. No muidugi, Anton oli
neist ju väga huvitatud. Kuni üks arvas, et aitab küll, ja pani
lehte kuulutuse, et Anton on nüüd tema omand. Paljud on arvanud, et
see kuulutus oli Antonile sihitud. Ullikesed, see oli
naiskonkurentide eemalepeletamiseks. Käthe pidi Antoni võimalusi
kärpima, ta sulgu suunama.
Andrei,
vennas, mis on Sinu kork?
Sul
on ülihea eestikeelne sõnavaldamine, tähendab, sa oled ülihästi
välja arendanud eesti naiste võlumise organi, aga vene nimi ... ega
ometi mitte see? Et sa tahtsid eesti naisi, aga sind tõrjuti su nime
pärast nõukogude venevihasel ajal? Veneviha vastu oled ka
ülitundlik (ma lausa võpatasin Liivi muuseumis!). See on muidugi
selline väga peentel ja habrastel savijalgadel oletus. Jah, liigagi.
Rahvusteema ei tule ilukirjanduses sisse. Pigem siis haigus? Sest
loengul rääkisin haigusest. Astma?
No
las jääb oletuseks.
Antoniga
võrreldes on Sul igatahes liha, luid, sooni ja mahlu kõvasti
rohkem, kohe kõvasti rohkem.
Kui
asetada Sind mõttelise punktina punkt Antoni kõrvale ja sealt sirge
läbi tõmmata, siis tabab see Lev Tolstoid. Stefan Zweig kirjutab:
„Kui silmapiirile ilmuvad naised, hakkab verejanuline loomakari
ulguma ja raputab raudseid trelle. Üksnes Tolstoi märatseva
mungahirmu, tema fanaatilise õudusetunde tõttu isegi terve ja
rõõmsa, alasti ja loomuliku meelelisuse ees võib aimata temas
peidetud paanilikku mehelikkust, loominimese kiimalisust, mis ennast
tema nooruses veel vabalt ja väga metsikutes ekstsessides välja
märatses – end Tšehhoviga võrreldes nimetas ta ennast
„väsimatuks hoorajaks“ –, et siis vägivaldselt viiekümneks
aastaks keldrivõlvide alla kinnimüürituks jääda, kinni
müürituks, aga mitte maha maetuks;
et tal seda ülitervet meelelisust terve eluaja üle jäi, seda
reetis
tema rangelt kombelises loomingus
ainult üks
asjaolu: just nimelt see tema paaniline hirm „naise“ kui kiusaja
ees – tegelikult aga omaenda ja pealtnäha piiritu iha ees“.
Tolstoi
kork oli haiglaselt hüpertrofeerunud surmahirm, mis annab
kristlusega segatult kõva pitseri küll. Sinu looming on mõistagi
rangelt mittekombeline, eks ajad ole muutunud. Sina omakorda ei saa
astma tõttu kasutada Tolstoi leevendusmeetodit: „Ta ohjeldab
ennast kindlasti rohkem kui teised inimesed, aga ta teab: venelane ei
saa olla karistamatult, ka mitte rahva hulgast pärit liialdaja,
ekstsesside fanaatik, äärmuste ori. Seepärast rahustab tema
tahtetarkus omaenda keha maha, seepärast annab ta alatasa oma
meeltele tegevust, laseb neil ennast tühjaks joosta, pakub neile
ohutuid mänge, õhu- ja lõbutoitu. Ta väsitab oma lihaseid viimse
võimalusi vikatiga niites ja põllul adra taga astudes, rammestab
neid võimlemismängudega;
nende pinge
mahalaadimiseks.“ Oimetuks sportimine on tõhus leevendi tõesti.
Alkohol.
Alkohoolsus kumab läbi. Andrei, Sulle saaks viidata skeemiga: purjus
astmaatiline Tolstoi ja tema mälestused – selles peaaegu
mõistelises vastuolus (Tolstoi ja astma!) näib mingi selgituslik
mõõde olevat küll. Tolstoil ju ka korraga mootor huugab
täistuuridel, ent pidur on peal.
Muidugi,
kunsti ja surve nimel võib endale ise korgi peale panna. Thomas Mann
oli veendunud, et Nietzsche nakatas end ise süüfilisega. See on
korralik kork, naah! Armuorganist saab surmaoda, õrnus keelatud. Ega
väga lahjematega saagi, pöördumatus on kork par excellence.
Muidu on nagu enese isude eest sahvriukse lukkukeeramine, endal võti
kaelas. Armastada sa ei tohi, see soojendab, oli punkt Adrian
Leverkühni lepingus. Jaa, soojus on keelatud! Külm peab olema, mida
külmem, seda parem, külm teeb mõistusele head.
Mõned
aastad enne oma surma, aastal 1877, on Dostojevski kirjutanud oma
jutustuse „Teisik“ kohta, et see ei õnnestunud tal üldse, „kuid
selle
idee on küllaltki helge, ja midagi tõsisemat sellest ideest ei ole
ma iial kirjanduses väljendada püüdnud“. See on allegooriline
jutustus alkoholismist, sõltuvusest: su kõrvale ilmub su teisik,
kes teeb sinu näoga kõikvõimalikke jõledusi, ometi vastutad tema
eest sina. See pinge lõhub, lammutab ja moonutab isiksust. Alkohol
on tõeline häbisahk! Sahk, mis lükkab häbi - selle olulise
sotsiaalse regulaatori - järgmisesse päeva kuhja, kuid
enne laseb tänase joobunud häbituses vaadata inimhinge nendesse
soppidesse, kuhu kombeline kunagi ei näe. „Šokolaadist printsis“
on selle saha jäljed sügavad. Andrei, räägime sellest mõnikord
õlleklaasi taga (minul, tõsi, alkoholivaba).
Tervisi,
Mihkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar