Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.

Ilmus pisut kärbitult ajalehes „Sirp“ 06.10.2017

Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.

„Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt“. Koostajad Timo Vihavainen, Markku Hamilo ja Joonas Konstig. Tõlkija Ene Kaaber, K&K Kirjastus, 2017, 278 lk

„Seda raamatut ajendas kirjutama arusaam, et ühiskondliku arutelu polariseerumine väärtuskonservatiivide ja väärtusliberaalide vaheliseks kaevikusõjaks ei ole Soomele kasulik“ (lk 19).

Raamatupoes Rahva Raamat

Mitmekülgne publitsist ja kultuurikorraldaja Kulle Raig on operatiivselt eesti keelde vahendanud 2015 aasta märtsis Soomes ilmunud tähelepanuväärse ja meidki aktuaalselt kõnetava esseekogumiku „Mitä mielta Suomessa saa olla. Suvaitsevaisto vs. Arvokonservatiivit“. Olgu ta kiidetud!

See raamat on tähelepanuväärne väga mitmes mõttes. Esiteks, see on keskendunud väärtuskonfliktile, mis meiegi ühiskonnas praegu väga tuline. Teiseks, see käsitlus on oma konkreetsuse tõttu pilkuavardavalt nihkes – Soome ühiskond on parasjagu sarnane, et analoogiad töötaks, ja parasjagu erinev, et analoogiad oleks veidi kummastavad ja kriitilisele läbimõtlemisele kutsuvad. Samuti on Soome jõudnud mitmes aspektis euroopaliku tsivilisatsiooni sisemises arenguloogikas kaugemale kui meie ja seega on nende kogemusel teatav prognoosiv väärtus. Kolmandaks, see raamat tundub olevat – kuna Soomet liialt ei tunne, ei julge kindlamalt väita – mingis mõttes representatiivne läbilõige sealsest väärtuskonservatiivsemast seltskonnast, sest siin kirjutavad inimesed on ikka üsna erinevad, tähendab, nad pole treenitud üheülbaliseks ühtse mõisteväljaga, ega ammugi mitte ühtse akadeemilise haridusega, mistõttu on teos kohati tavatult isiklik, tähendab, alati pole ronitud objektiivsustaotlusega metatasemele, vaid on ka vahetult „valatud oma hinge välja“.
TLÜ professor Rein Ruutsoo kirjutab: „Aja märkidele omaselt on see esseede kogumik välja kasvanud netikogukondade aruteludest. Sel viisil eostatud raamatud püüdlevad avarama mõistetavuse poole. Sellest johtuvalt põrkame ka lausa provokatiivse reljeefsusega sõnastatud seisukohtadele. Samas teeb poleemilisus, autorite esseistlik keelekasutus ja kohatine kategoorilisus raamatu mitmeti haavatavaks.“ⁱ Mitmeti haavatav on väga peenetundeline ja delikaatne väljendus selle raamatu puuduste kohta. Näiteks kaanelakkadel olevates autoritutvustustes on öeldud muu hulgas: „Teose „Kes on kes“ järgi on Vihavainen parteitu tagurlane“. Eks see ole pandud sinna taotlusega näidata, kuidas „peavool“ teda vaenab, aga tema tekstidega tutvunult kirjutaks sellele pigem alla. Timo Vihavainen tundub käesoleva kogumiku põhjal tõesti üks kibestunud ja pahur tagurlane, kes kirjutab analüütiliselt küündimatuid noorus-on-hukas-tüüpi lühiesseesid. Samas sisaldab kogumik asjalikke raporteid hetkeolukorrast Soomes, parimas mõttes rahvavalgustuslikke refereeringuid (nt Joonas Konstig Jonathan Haidti moraali põhialustest) ja üsna mitmesuguseid ühiskonnakriitilisi ja kultuuripsühholoogilisi analüüse. Eriti just psühholoogilise aspekti jõulisemat sissetoomist pean selles debatis oluliseks, sest kõik, mis puudutab tulevikukujutelmi ja hirme, mis seostuvad teiste rasside ja usunditega, immigratsiooniga, ebaõiglusega ja muu säärasega on suuresti psühholoogilised fenomenid, millel on õige lõdvad kokkupuuted reaalsusega, statistika ja faktidega, ent ometi määravad paljus inimeste ühiskondliku ja poliitilise käitumise.

Eelneva saab väheinformatiivselt kokku võtta tõdemusse, et kogumik on väga ebaühtlase tasemega, miska poleks kiuslikumal arvustajal kuigi raske teha tsitaatitega põhistatud hävitavat arvustust. Näiteks Timo Vihavaineni neljaleheküljelise tühimoralismi „Eidelikkuse võidukäik“ ainus väärtus on antropoloogilise toormena, dokumendina, et ka nii mõtlevaid inimesi on olemas. Kuigi ta defineerib eidelikkuse lausa poliitiliselt korrektselt, tähendab, soo- ja vanusneutraalselt – „Eidelikkus ei ole seotud vanusega ega isegi mitte sooga, see on vaimne seisund, kus saavad kokku vaimustuse ja ilutaju puudumine ning karjamentaliteet“ (lk 169) – laskub ta sellise sõnavalikuga nende radikaalfeministide tasemele, kes teostavad oma kujutelma sotsiaalsest õiglusest muu hulgas sõnaloomega, mis seob inimlikud puudused seksistliku essentsialismiga, täpsemalt siis misoandriaga (toksiline maskuliinsus, mansplaining, male gaze, manspreading jms.).

See kogumik ei ole midagi sellist, millele saaks viidata kui autoriteetsele allikale (kuigi sellest endast võib leida hulganisti viiteid igati autoriteetsetele allikatele), küll aga nõustun täielikult Rein Ruutsoo iseloomustusega, et sellel „ladusalt kirja pandud esseekogumikul on potentsiaali väga tähendusrikaste mõttevahetuste algatamiseks meilgi. Esiteks pole teos dotseeriv traktaat, vaid elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil.“

Konservatiivi sõnastik

Suureks boonuseks on „Konservatiivi sõnastik“ raamatu lõpus. Seal antud märksõnad on defineeritud tähendusfinitistlikult, teisisõnu, sõnade tähenduse on määratud nende kasutamise kaudu, miska määratlustena ongi toodud nende sõnade tähendus (väärtuskonservatiividele) üldrahvalikus debatis. Nii algab sõna „fašism“ definitsioon lausega: „Fašism - paremäärmuslusele viitav sõna, mille algupärane sisu on laiendatud tähendama peaaegu kõike“(lk 253). Sõnastiku väärtus tuleb suuresti sellest, et seal on küllaga märksõnu, mida eesti keeles ja kultuuris pole. Osalt seetõttu, et mõned neist on täiesti Soome-spetsiifilised, ent sõnastik tervikuna annab hea heuristilise kaardistiku. Näiteks on seal märksõna „Kõva pauk“, mis tähendab Põlissoomlaste erakonna „maavärinat meenutavat võitu 2011. aasta Eduskunta valimistel“ (lk 261) ja „mittedramatiseerimine“, mis pärineb Tarja Haloneni 2009. aasta uusaastakõnest, kus ta soovitas soomlust mitte dramatiseerida ja mittedramatiseerimisest sai väljend, mis tähendab Soome rahvusriigi ja -kultuuri halvustamist. Taolisi kultuurispetsiifilisi märksõnu, millele meil on rohkem või vähem kauged analoogiad olemas, on selles sõnastikus üksjagu (nt „maailmanuhtleja“, „orjalaevatõrv“, „võlusein“, „bussijänes“ jms).

Kuna sõnastik on koostatud väärtuskonservatiivide positsioonilt, siis peegeldab see ühtlasi nende hirme ja neuroose. Näiteks märksõna „Väärtusliberaalne ülimina“ on järgmise selgitusega:

„1980. aastatel võttis Erkki Lampn kasutusele termini feministlik ülimina. See on feministlikuks peetav sisehääl, mis kontrollib mehe mõtteid, tundeid ja tegevust ning normib kõike seda. Suhetes naistega põlistab feministlik ülimina mehe alaväärsus- ja süütunnet. Argikeeles võib seda kutsuda sisenäägutajaks.

Mõiste värske laiendus on väärtusliberaalne ülimina, mis paneb häbenema väärtuskonservatiivseid mõtteid ja tundeid ning väärtuskonservatiivset tegevust. Aeg-ajalt mõjutab väärtusliberaalne ülimina uuskonservatiivi psüühikat. Ta ei söanda enam toetada sõjaveterane, kuna väärtusliberaalne ülimina tembeldab sellise teo esimeseks sammuks fašismi teel“(lk 277).

Eks see ole koht, kus täieliselt kehtib ütlus, et see on tundjale tragöödia ja mõtlejale komöödia. Ei saa salata, et naersin isegi mitmel korral seda kogumikku ja sõnastikku lugedes. Aga näiteks ka kujutluspilt Eero Epneri sõbrast, kes EKRE „kümne käsu“ peale nutma hakkabⁱⁱ, on sama skeemi järgi kas hingelõikavalt liigutav või grotesksuseni koomiline.

Polariseerumise sügavust, mis ühtlasi tähendab mõlemasuunalist radikaliseerumispotentsiaali, näitabki see, et kumbki poolus tunneb ennast reaalselt ohustatuna, tunneb siiralt, et vastaspool on millimeetri kaugusel riiklikult represseerivast ülemvõimust. Üks pool kardab, et tuuakse sisse tohutud kogused immigrante ja kohe-kohe hakkab riik peredelt lapsi ära võtma ja homodele jagama, ja teine pool kardab sama reaalselt, et kohe-kohe rakendub riiklik tsensuur kunstile ja ajakirjandusele, keelatakse abort, suletakse piirid jne. Mõistuslikult võib ju tunduda ebaloogiline, et muna on korraga mõlemas lauaservas ja ähvardab korraga mõlemale poole maha kukkuda, aga psühholoogilise kliima mõttes on see igati seaduspärane. Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki, sest harjumuslik ja tavaline lakkab olemast efektiivne ning see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Üha suuremat mõju saavutav sotsiaalmeedia, mis väga palju muudab kommunikatsiooni ja mälu, on siin veel ekstratõhus barbariseerija, sest oma reaalajalisuse tõttu soodustab see nii öelda „kiiret mõtlemist“ (Daniel Kahneman) ehk kognitiivset protseduuri, millel pole logos'e ja ratio'ga eriti mingit pistmist.

i Rein Ruutsoo „Soome sõltumatu haritlaskonna manifest“, „Postimees“ 8. IX 2017

ii Eero Epner „Kurjuse normaliseerumine“, „Postimees“ 8. IX 2017

Kus on meie punarohelised?

Selles kogumikus toodu on õpetlik just oma reljeefsuses. Tendentsid, mida selles käsitletakse, on Soomes üksjagu rohkem välja arenenud. Meil on kõik mahedam, pisem ja lahjem. Meie äärmused on väiksema mõjuga ja rohkem tsentris ning käremeelsemad neistki on pelgalt kehvalt juurduv importkraam, olgu siis Odini või sotsiaalse õigluse sõdalased. See muidugi ei tähenda, et psühholoogilised reaktsioonid oleks lahjemad, ei, ka eestlane tahab oma kodu pagulashordide eest kaitsta, võidelda religioossete fanaatikute ja vahkvihas sallimatutega – ka meie oleme eurooplased!

Pean ütlema, et üldiselt see lahjendatus mulle väga meeldib, Eesti on oma suhtelises tuimuses märksa õdusam. Meil on olnud ainult üks euroopalik mäsu ja seegi kümnekonna aasta eest ja tekitas trauma, mis siiani vaikselt veritseb. Ka see on tore, sest mu arust pole midagi debiilsemat kui protesti märgiks oma kodu segi peksta. Aga ühe nähtuse puudumisest on mul siiralt kahju. Nimelt kogumikus mainitakse sageli selliseid tegelasi nagu punarohelised. Olen ise korduvalt väljendanud mõtet, et tulevik peaks olema punaroheline. Roheliselt mõtleb iga ühiskondlik mõtleja, kel reaalsustaju olemas ja punane toon peaks tulema arusaamisest, et rohelisus peab kindlasti hõlmama tarbimise vähendamist, see on aga tsirkulaarselt seotud majanduslanguse ja-ehk vaesusega ning kõige vähem tigestav ja rahvamasse radikaliseeriv vaesumine on tõenäoliselt punane, sotsiaalsele õiglusele apelleeriv (pooldan kodanikupalka kui kiiret ja kõige rõõmsamat üldist vaesumist). Meie sotsid on aga, jumal paraku, rohelisest mõtteviisist veel väga kaugel, kuigi Ida-Virumaal on need teemad täiesti lahutamatult seotud ja iseärnis Eestis peaksid rohelised ja punased koopereeruma. Ometi meie sotsid toetavad põlevkivi tööstuse subsideerimist, samas Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest ja selle tõttu on Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga keskmisest viis aastat lühem, rääkimata selle piirkonna rahvuspõhisest getostumisest. Ja ma isiklikult ei suuda neile (ega ühelegi teisele poliitilisele jõule) andestada Rail Balticu toetamist – toimiv ökosüsteem on ainus, mis meie järglastele elujõu ja -võimaluse võib tagada, seega on selle kahjustamine kuritöö põhiseaduse vaimu, et mitte öelda elu enese vastu. Ja meie rohelised – hoian neile kõvasti pöialt! – on paraku veel embrüonaalses faasis.

Jääda alati mõõdukaks!

Enim kõrva taha panemist väärivadki selles kogumikus toodud hoiatused ja näited sellest, kuidas ilma igasuguse irooniata progressiivsed liikumised muutuvad liialduste läbi tagurlikeks, autoritaarseteks, repressiivseteks ja ka enda vastanditeks. Jällegi, tihti on tegu psühholoogiliste aspektidega, aga tuletaks meelde, et nii õnn kui ebaõiglustunne, nii viha kui hirm on eelkõige psühholoogilised fenomenid, tähendab, mingis mõttes on inimese psühholoogia mõistmine üks olulisemaid asju ühiselu korraldamisel.

Tsiteerin näiteks Tocqueville'i efekti konservatiivide sõnastikust (see on Alexis de Tocqueville'i enese tsitaat): „Inimeste viha eesõiguste vastu kasvab sedamööda, kuidas need vähenevad ja muutuvad väiksemaks. Võikski öelda, et demokraatlikud tunded löövad lõkkele just siis, kui demokraatia eest seisjatel on kõige vähem põhjust rahulolematuseks./.../ Kui olud on igas suhtes ebavõrdsed, ei torka ka suur ebavõrdsus silma, ent kui need on peaaegu ühesugused, jahmatab ka väike erinevus. Erinevuse nägemine muutub seda väljakannatamatumaks, mida vähem seda inimeste vahel on. Järelikult on täiesti loomulik, et armastus võrdsuse vastu kasvab pidevalt koos võrdsuse suurenemisega. Võrdsusjanu rahuldades toodetakse seda samal ajal juurde.“(lk 272)

Näited liialdamisest ja Tocqueville'i efektist on ühed informatiivsemad. Näiteks Marko Hamilo artikkel „Miks homotrummi tagumine ärritab. Vana homopropagandisti meenutus“ on hoolimata ettevaatlikuks tegevast pealkirjast üks asjalikumaid. Hamilo pole oma seisukohti muutnud, ta jätkuvalt pooldab homode õigust registreeritud kooselule – see ongi juba Soomes seadusesse kirjutatud – ja igakülgsele võrdsusele, aga teda ärritab see, et „geid ja lesbid on juba kätte saanud kõik need õigused, millele neil liberaalsete põhimõtete järgi on õigus. Kui hakatakse nõudma midagi rohkemat, rikutakse kellegi õigusi. Sama on kogetud feministide puhul. Kui võrdsus on saavutatud, ei pane vabastusliikumine pille kotti ega lõpeta tarbetu organisatsiooni tegevust. Vastupidi, nüüd alles kõik algab – süües kasvab isu.“(lk 160). Probleem sellega, et revolutsionäärid ei lepi kuidagi oma töötuks jäämisega, on muidugi ammutuntud. Hamilo viitab ka Sayre'i seadusele, mille järgi mistahes tüli tundepinge on pöördvõrdeline mängus olevate asjade tähtsusega, ning tsiteerib SDP liiget Mikael Jungerit, kes võrdsustab homopaaride lapsendamisõiguses kahtlejad orjanduse pooldajatega. „Sellised ajaloolise reaalsustaju täielikku puudumist väljendavad lausungid on üks põhjus, miks homopropaganda hakkab ärritama neidki, kellele see probleem üldse korda ei lähe või kes isegi toetavad seaduseuuendust. Kui ühiskondlikus arutelus peetakse vastuvõetavaks sisutühje sõnu, millega nii absurdsel viisil tembeldatakse inimõigustevastasteks kõik eri viisil mõtlevad inimesed, ei ole oodata midagi head.“(lk 161-2)

Tundub, et Tocqueville'i tähelepanek oli tabav, sest ka meie sotsiaalse õigluse sõdurite sõnavara kangus näib suurenevat seda enam, mida võrdsemaks olud muutuvad. Kui kriminaliseeritud homoseksuaalsusega ühiskonnast välja kasvav Tõnu Õnnepalu on segaduses ja hämmelduses, siis vallali kapiustega ent abiellumisvõimaluseta Risto Kübar tunneb, et Varro Vooglaid tahab teda tappaⁱ. Ometi sooneutraalse perekonna ideed realiseerides luuakse maailmaajaloolist pretsedenti, mitte ei tagastata mingeid õigusi, mis alatult röövitud.

Mõneti sarnane on Heidi Marttila artikkel „Miks ma ei ole feminist“. Kuigi ta oma omaduste poolest võiks olla lausa stereotüüpne feminist: pigem noor (s. 1978), naine ja ühiskonnateaduste magister, siis asjalood on ta kodumaal nüüdseks arenenud nii kaugele, et sotsiaalne õiglustunne ei lase tal ennast enam nii määratleda. Eestis pole olud nii kaugele arenenud, akadeemilised feminismikonverentsid, mida ma võimalusel ikka külastan, on õige asjalikud ja praktiliselt sotsiaalse mõjuta (palju üldse on kuuldud ajakirjast „Ariadne lõng“?) nurgas nokitsemised ja suurema sotsiaalse mõjupotentsaaliga sotsiaalmeedia liikumised (näiteks ajakirjanduseski populariseeritud Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“) kipuvad oma radikaalsuse ja hegemooniataotlusega end ise täis tegema, sest istuvad oma aksiomaatilisel ohvristaatusel nagu suveräänitroonil, lõug uhkelt püsti, üleolev-põlglik pilk silmis ja muudkui mõistavad kohut, kellel on vale särk seljas, kes teeb valet nalja, kelle tekste ei peaks toimetajad enam avaldama (olgu öeldud, et kuulun nende hulka), kes tuleb naelutada häbiposti jne. võrdsetest õigustest on asi ammu väga kaugele veerenud. Rootsis on aga lausa feministlik partei Feministisk Initiativ (FI) ja Soomes Naisasialiitto Unioni ning need ajavad „ulatuslikumat positiivse diskrimineerimise poliitikat, lähtudes seisukohast, et naine on ohver ning et mees ja üldiselt patriarhaat on naiste õiguste jalge alla tallaja. Eesmärgina ei taotleta naiste ja meeste võrdseid võimalusi, vaid lõpptulemust, mis peab olema poliitiliselt korrektne feministidele meeldival viisil. Soomes on näiteks börsiettevõtete juhtkondades praegu naisi 25-30 protsenti, kuid feministidele on see tohutu probleem, mille nad tahaksid lahendada seadusandlike vahenditega.“(lk 147) Kergus, millega autoritaarseteks relativistideks arenenud väärtusliberaalid taotlevad riigi sekkumist, ongi see, mis väärtuskonservatiive väga ärritab. Marko Hamilo on sellele protsessile pühendanud terve essee, „Kuidas väärtusliberalismist sai autoritaarne relativism“. Ta kirjutab seal: „Peamine eristaja on riigisse suhtumine. Klassikalisele liberaalile tähendab sallivus seda, et ta ei kasuta riigivõimu teiste eluviisidele piirangute seadmiseks, kuid teised samuti hoiduvad riigivõimu abil tema eraellu sekkumast.“(lk 38)

Heidi Marttila kirjutab: „Ameerika filosoof ja ennast võrdsusfeministiks nimetav Christina Hoff Sommers kutsub seda FI ja sõprade esindatud suunda gender-feminismiks ja ohvrifeminismiks. Sommersi sõnul viivad ohvrifeministide meestevihkamine ja faktide moonutamine põhja alt kõigelt sellelt healt, mille eest võrdsusfeministid, equity feminists on omal ajal tööd teinud. Seades naised vaid süütute ohvrite ja rõhutud õnnetukeste rolli, ei ole nad süüdi mitte meeste alusetus needmises, vaid ka naiste alahindamises: naistel nagu puuduks eripära ning võime ja soov teha oma valikuid ja olla ise oma õnne sepp.

Pisut karikeerides võib öelda, et ohvrifeminist on õnnelik alles siis, kui kõik maailmas – ülesanded, ametid, staatused, varandused ja jõuvahekorrad – on meeste ja naiste vahel võrdselt ära jagatud, olenemata sellest, mida keegi elult tahab. Võrdsuse saavutamist mõõdetakse numbriliselt: riigis on võrdsust seda rohkem, mida lähemal on kõik näitajad meeste ja naiste tööjaotusele seisuga 50:50.“ (lk 148)

Samuti on Marttilale ülimalt vastukarva see suhtumine, et väärtuslikuks peetakse eelkõige „sugupoolesisest normist kõrvale kaldunud erinevust“ (stereotüübi praktiline purustamine, eks) ja eriti selle suhtumise avaldumist lastekasvatamise juures: „Feministi unelmatelapsed on vallatu ja enesekindel tüdruk, kes tahab mängida röövlit ja politseid, ja õrnahingeline poiss, kes tingimata tahab saada roosat talvekombinesooni. Printsessi mängivat tüdrukut feministist ema veidi häbeneb ja mõtleb, mis on läinud valesti. Autodega mängivale poisile ostab ta poliitkorrektse mustanahalise nukubeebi ja soovib, et poiss selle eest hoolitsema hakkaks.

Ajal, mil rõhutatakse erinevuste rikastavat mõju, pole niisugune mõtteviis mitte ainult ebaloogiline, vaid halvimal juhul hukatuslik nii tüdrukutele kui poistele. Sugu on oluline osa inimese identiteedist ja seepärast võib soo eitamine tekitada suurt kahju omailmelise isiksuse arengule.“(lk 151)
Ütleksin, et Heidi Marttila on klassikaline liberaal, sümpaatne mõõdukas väärtuskonservatiiv nagu enamik kogumiku teisigi autoreid. Nad toovad ka päris palju konkreetseid näiteid (mõistagi Soomest, vahel ka Rootsist), mis on head hoiatused ja õpetlikud näited sellest, milliseid vigu meie kordama ehk ei peaks.

Loe ja mõtle kaasa!

Kogumikus vastustatakse ka teiste moekate progressiivsete tendentsidega liialdamist, millest üks on see sama erinevus-rikastab mentaliteet, mida meilgi üritatud propageerida. Jukka Aakula näitab artiklites „Hea ühiskonna alus on usaldus“ ja „Identiteet, signaliseerimine ja ühiskonna polariseerumine“ mitmetele sotsioloogideleⁱⁱ, majandustealastele, bioloogidele ja psühholoogidele toetudes, et liigsel mitmekesisusel on kahjustav mõju grupiidentiteedile ja eelkõige sidususele ja usaldusele, aga tõhusat ühiskonda iseloomustab just nimelt kodanikevaheline usaldus ja sellest tulenev sotsiaalne kapital (see on ka põhjus, miks multikultuursetes ühiskondades spontaanselt tekivad rahvuse-, usundi- jms põhised kogukonnad).

Teemasid, mida käsitletakse on muidugi rohkem, näiteks see, miks rahvusülest identiteeti on nii raske luua, miks au-kultuurist tulijaile on suur häbi olla riigi ülalpeetav (ja häbi transformeerub väga kergelt vägivallaks), kuidas ja miks seksrevolutsioon tõi kaasa lähisuhte vägivalla tõusu (1920-29 oli Helsingis 94% tapetutest mehed, 2003-2012 vaid 64%), kuidas poliitilise korrektsusega liialdamine asendab teadmise tahtmisega, kust pärineb komme pidada igasugust võimu vägivaldseks rõhumiseks, kuidas varanduslik kihistumine hävitab sotsiaalset sidusust (väärtuskonservatiiv ja väärtusliberaal on muidu majandusmõõtmest lahutatud mõisted), kuidas mingi väite (nt kliimasoojenemine) muutumine grupiidentiteedi osaks lahutab selle tõeväärtusest ja nii edasi ja nii edasi. See raamat on kaugel täiusest, siin on palju koomilist ja tobedatki, aga samuti on see tõesti „elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil“. Ma võiks sellest mitu kummist „Sirpi“ täis kirjutada!

i Risto Kübar „«Ei ebanormaalsusele» ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab“, „Postimees“ 6. X 2014

ii Muu hulgas viitab ta Robert Putnami raamatule „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ Hermes, 2008. vt selle arvustust Triinu Pakk „Kas vastuvoolu edasi?“, „Sirp“ 8.VIII 2008