Kümme raamatusoovitust

Ilmus formaatikohendatult ajalehes Postimees 13.12.2019. 

Eesti keeles ilmub jooksvalt nii palju kvaliteetset lugemisvara, et see ületab kuitahes võimeka kultuurihuvilise lugemisvõimsuse. Pealegi tegu on kuhjuva nähtusega, sest ega väärt teosed ju ei aegu. Seepärast peaks igasugust kaanonit ja tüve ehitavaid jõude toetama, sest killunemise jõud on neist tänapäeval loomuldasa üle. Seepärast kasutaks alustuseks võimalust ja annaks ühe üldisema soovituse: tellige Eesti kultuuriajakirjandust! Või näiteks „Loomingu Raamatukogu“ – see on lausa alandavalt odav ja ülendavalt tuumakas. Natuke nagu meie PISA-tulemusega. Alla keskmise rahastuse eest täielik tipp! Ja olgu „Vikerkaar“ või „Looming“ või „Värske rõhk“ ja nende tellimuse saab ka kingitusena kellegi postkasti sokutada.

Novembris ilmusid Mihkel Muti kommentaarid A.H. Tammsaarele („Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“). Tegu pole akadeemilise kirjandusteadusega, vaid just nimelt kommentaaridega, mis on sündinud kord süvenenud tähelepanelikkusest kord lihtsalt inspireeritusest, need on nõtke sule ja selge pilguga kirja pandud tähelepanekud ja üldistused sellest „kõige olulisemast“, mida üle mõtiskles ka A.H. T., tähendab inimeseks olemisest, väärikusest, elust ja armastusest ning tööst, mis seda mõtestab. Või siis ei mõtesta teps.

Tammsaarest ja tema suurest mõjust on juttu ka Andrei Hvostovi isiklikes mõtisklustes, mis on sündinud äratundmisest, et kui inimene jõuab ikka, mil teda hakkavad huvitama tema juured, pole enam neid, kellelt otse küsida. „Kirjad Maarale“ on sündinud ideest kirjutada selgituskiri lapselapsele, kes jõuab kolmekümnendatesse 2050.aasta paiku. Neid arutlusi inimsuhetest, poliitikast ja rahvuslikust enesekaitsest on väga huvitav lugeda ka praegu.

Kui hakata siit punktist ilukirjanduse suunas minema, siis Mudlumilt ilmus suurepärane romaan „Poola poisid“, sealsete elukohmakate boheemlaste prototüüpidena võib aimata lähiajaloolise ZA/UMi ümber toimunut, aga teos on väga hea (võib-olla isegi paremgi) kui sest seosest midagi ei hooli ega tea. Inimlik olemishaprus ja ideaalipüüdlus on sest lähiajaloolisest konkreetsusest kõvasti universaalsem.

Mart Sanderi romaanisarjas „Litsid. Naiste sõda“ ilmus äsja kolmas osa. See võiks olla maiuspala neile, kes hindavad põnevust, ootamatust ja intriige. Kaanekujundus on hästi valitud – värvilisest ja sensuaalsest naisaktimaalist mõraneb läbi mustvalge diktaatori kalk silmavaade. Lisaks väljamõeldud karakteritele tegutsevad teoses reaalsed ajaloolised isikud, kelle reaalse elukäigu kunstiline väärtus ületab vahel parimagi looja fantaasia (nt Felix Kersten, Heinrich Himmler).

Kui ilukirjanduslikkust juba päris hooga peale keerata, siis soovitaks Kaur Riismaa värsket romaani „Väike Ferdinand“. Aga see on juba päris kange kraam, selline, mis peaks enne veidi aega märsis laagerduma ja eelistatult nõnda, et märss lohiseb kolksudes mööda raamatukogutreppi üles ja alla. Siin on romantilist kujutlusulma ja möödaniku Kesk-Euroopa eksotiseerimist, mihhailšiškinlikku loitsimist ja paavomatsinlikku hermeetilisust. Sõnavara on rikas ja maailm hoomamatuseni detailne.

Möödunud aastasse jääb ka ühe tõelise modernistliku tellise ilmumine. Hermann Brochi romaanitriloogia „Kuutõbised“ (tõlkinud Mati Sirkel) eeldab puhanud pead ja treenitud mõistust, sest „see romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud“ (H. Broch).

Teadus on vahepeal siiski ka vahepeal kõvasti edenenud ja seepärast soovitan ka Christopher Ryani ja Cacilda Jethá aimeraamatut „Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas“ (tõlkinud Liis Tiirmann). See on nüüd selline raamat, mille suurim väärtus ei seisne selle peamises teesis. Rangemalt võttes on see isegi päris halb aimeraamat, sest küllap müügiedu ootuses on poleemikavint ülearu peale keeratud, revolutsioonilise avastusena serveeritakse hüpoteese, mis on vanemad kui Darwin, punutakse klassikalistest evolutsioonilistest psühholoogidest õlgnukk ja sinna juurde vaimutsetakse ohtralt, ometi on see raamat väga lugemisväärne, sest seal on palju fakte ja viiteid ning kindlasti aitab see raamat mõtiskleda meie bioloogilise antuse ja selle paindlikkuse üle. Õnneks seksile ei keskenduta nii palju kui pealkirjast võiks arvata.

Teine teaduslähendane raamat, mille puhul soovitan kindlasti kokkuvõtete ja sekundaarkäsitluste asemel teose enese lugemist, on Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (tõlkinud Ave Põlendik). Ingliskeelses netikultuuris on see nimi praegu ülituntud. Käesolevatki teost müüdi ilmumisaastal (2018) üle kolme miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud pea pooldesajasse keelde. See pretsedenditu populaarsus on andnud ka tagasilööke, näiteks eksklusiivsema elitaarsustaotlusega vasakpoolsetes ringkondades. Tema demonstratiivne mittelugemine on teatud seltskonnale prestiižimärk ja ennetavat põlgust tema suhtes kasutatakse ka oma kujutletava üleoleku demonstreerimiseks. Ometi on Jordan Peterson tunnustatud akadeemiline teadlane ja paarikümneaastase kogemusega kliiniline psühholoog. See raamat ei ole maailmaparandusõpik, vaid praktiline enesetõhustusõpik, mis aitab saada paremaks ja küpsemaks isikuks. Ja seda realistlikult (et mitte öelda pessimistlikumalt), mitte aga mõnda järjekordset nartsissistlikku enesesisendusloitsu müües. See on laiema filosoofilise haardega süvapsühholoogiline käsitlus, mis väärib kindlasti tutvumist. Jordan Petersoni sünteesiv haare ulatuv evolutsiooni- ja neuropsühholoogiast analüütilise psühholoogia ja budismini.

Rääkides budismist tahaks aga esile tõsta möödunud detsembris ilmunud, Ivar Tröneri koostatud kogumikku meie kõike mitte-esoteerilisemast budismivahendajast Linnart Mällist. Kogumik Linnart Mäll „Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (SE&JS 2018). See kogumik on oluliseks täienduseks ühe väga mõjuka ja tähtsa lõime mõistmiseks Eesti kultuuriloos.

Ja kes ei ole ikka veel lugenud Eva Koffi „Sinist mäge“, siis soovitan veelkord üle, sest see on tõesti väga huvitav ja isikupärane romaan, mille retseptsioon on aga siiani na napi võitu. Kui paar auhinda välja arvata. Selles on maailmasõda ja üheksakümnendaid, on tundeid ja kirge sõgedas ajas ja kõige kiuste ning sügavamaid arutlusi identiteedi üle. Loe ning tunne ja mõtle kaasa!