Tarkus istub korraga kahel toolil

Ilmus ajalehes „Postimees“15.07.2017

Tarkus istub korraga kahel toolil

Mihkel Kunnus

Charles Percy Snow„Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“. Jerome Kagan„Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. esimesel sajandil“. Tartu Ülikooli Kirjastus. 2007. Tülkinud Mart Trummal, järelsõna Jüri Engelbrecht

Olgu kohe öeldud, et see on suurepärane raamat, suurepärane köide. Ühtede kaante vahele on pandud tõlge ühest lääne mõtteloo silmapaistvast tektist – Charles Percy Snow' „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“ – , siis tõlge ühest kaasaegsemast ja põhjalikumast kommentaartekstist sellele – Jerome Kagani „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. esimesel sajandil“ – , siis kodumaise valdkonnakorüfee saatesõna – Jüri Engelbrechti „Kas kultuuride paljusus või lihtsalt kultuur?“ – ja siis veel tõlkija – Mart Trummali – saatesõna.

Charles Percy Snow 1959. aastal peetud kõne on vähemasti teadusfilosoofide ja -intellektuaalide seas nii sageli viidatud, et seda ähvardab kõigi liiga tuntud ja liiga viidatud tekstide sage saatus – olla just selle üleviidatavuse tõttu väga vähe loetud ja seega paratamatult ka mõneks ülelihtsustavaks loosungiks taandatud. Snow kõne kuulub sealjuures nende eriti õnnetu saatusega tekstide hulka, millest elujõulise loosungina on käibesse läinud just see lausepoolik, mida antud tekstis lammutatakse ja kritiseeritakse. Umbes nagu meie kultuuriruumi ühe tuntuima teksti„Tõe ja õiguse“ esimene osa taandub paljudes teadvustes loosungiks „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, ometi see teos on paljus selle protestantliku maksiimi kriitika. Samuti nagu Dostojevski „Idioot“ on taandatud teose enda sisu lihtsustavaks ja osalt eitavaks loosungiks, selliseks, mis sobib pigem ilusalongidele või elustiiliajakirjadele - „ilu päästab maailma!“.

Nii rõhutab ka Snow oma kõnes, et „arv kaks on väga ohtlik arv – just seetõttu on dialektika ohtlik meetod. Püüdesse jagada ükskõik mida kaheks tulebki suhtuda suure umbusuga“(lk 17), ometi on just see intellektuaalse sfääri kaheksjaotus üks ta kõnest elujõulisemalt välja tulnud aspekt: ikka füüsikud ja lüürikud, humanitaarid ja reaalid, kõvad teadused ja pehmed teadused.
„Kirjanduslikud intellektuaalid ühel pool ja teisel pool teadlased, kõige tüüpilisemana nende seas füüsikud. Neid lahutab vastastikuse taipamatuse veeväli, mõnel juhul (eriti nooremate seas) vaenulikkus ja antipaatia, ent üle kõige vastastikkuse mõistmise puudumine. Neil on teisest poolest veidralt moonutatud ettekujutus.“ (lk 13)
Lühimalt: Snow kõne keskendubki selle vastastikkuse väärettekujutuse kirjeldamisele, põhjuste otsimisele ja ületamisele. Kõne lõpulõigus võib leida ka niiöelda loo moraali: „Kõik märgid otsustavad ühes suunas. Meie kahte kultuuri lahutava lõhe ületamine on hädavajalik nii kõige abstraktsemas intellektuaalses kui ka kõige praktilisemas mõttes. Kui need kaks tunnetusviisi on lahku kasvanud, ei suuda ükski ühiskond targalt mõelda“ (lk 51).

Ometi on rakendatakse Snow' kõnet pahatihti selle lõhe põlistamisele, mitte ületamisele, kaheksjaotuse põlistamisele, mitte ületamisele. Seepärast kehtibki siin täieliseslt sama üleskutse, mis „Tõe ja õiguse“ ning „Idioodi“ puhul – lugege terviktekste, mitte lühikokkuvõtteid!

Loomulikult kannab Snow tekst, mis paljus on siiani väga aktuaalne, ka selgelt oma ajastu märke, mistõttu ongi eriti tänuväärne selle avaldamine ühtede kaante vahel kaasaegsete kommentaaridega. Näiteks Snow ei uskunud aastal 1959, et selline globaalne kihistumine, lõhe kasvamine rikaste ja vaeste riikide vahel, saab kesta aastani 2000, sest Snow ajal oli üliterav kahe suurideoloogia vastasseis, millest Snow hinnagul üks pidi lahenduse peagi enda kanda võtma, aga suur mõõduvõtt lõppes ise alles veidi enne tuhandivahetust. Nii ongi selle ohtliku ilmingu eiramisest tulenevate globaalühiskondlike mullistuste kasvu kiirenemine – millest paar näidet on suur majandusvapustus ja uued rekordid migratsioonis – on alles praegu hoogus sisse saamas. Aga see on pelgalt ebatäpsus ajalisel skaalal.

Charles Percy Snow oli ise füüsikalise keemia taustaga ja ta näeb väga hästi loodusteaduste rolli ühiskondlikes muutustes ning on ilmalikult selgepilgulisel seisukohal, et tööstusrevolutsioon „oli kahtlemata suurim ümberkorraldus ühiskonnas põllumajanduse leiutamisest saadik“ ja läheb isegi nii kaugele, et väidab, et „põllumajanduslik ja tööstuslik-teaduslik [revolutsioon on] ainsad kvalitatiivsed muutused ühiskonna elus, mida inimene on kogenud“ (lk 28). Ta ütleb, et „industrialiseerimine on vaeste ainus lootus“ ja kasutab sõna „lootus“ jämedas ja proosalises tähenduses öeldes oma aja hipsteritele, et „meil, kes me millestki puudust ei tunne, võib olla tore mõelda, et materiaalne elujärg ei ole ju teab mis oluline. Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi isikliku valikuna industrialiseerimise tagasi lükkab – mängides tänapäeva „Waldenit“, kui soovite, ja kui te ajate läbi vähese toiduga, vaatate, kuidas teie enamik lapsi sureb imikueas, põlgate kirjaoskuse eeliseid ja olete nõus oma elueast kakskümmend protsenti maha arvama, siis ma austan teie esteetilise põlguse jõudu. Ent te ei pävi mult penni eestki respekti, kui te kas või passiivselt üritate seda valikut peale suruda neile, kel see valikuvabadus puudub“ (lk 31).
Ometi toob Snow' tuumasõja ja globaalse kihistumise kõrval ülerahvastatuse esile ühe suurima globaalse ohuna. Ja ülerahvastatus toitub on industrialiseerimist nagu lõhe rikaste ja vaeste vahelgi. Tõesti, ainult inseneridega maailma ei päästa.

Jerome Kagan on väga tunnustatud arengupsühholoog ja tema on märksa sügavamalt ja nüanseeritumalt kodus inimhinge keerdkäikudes. Seega annab ta ülimalt vajaliku komplemetaarse panuse insener-tehnilisele mõtlemisele ning tema raamat sobib ideaalselt pärast Snow lühikest ja seega paratamatult visandlikku ja lihtsustavat sõnavõttu (vastavalt ca 45 ja 300lk).

Ka Kagani raamatu kohta käib väga hästi soovitus lugeda just raamatut ennast, mitte mõnda kokkuvõtet. Asi pole selles, et Kagani teos sandistuks lihtsustumise läbi samal viisil oma põhiideele lausa vastandlikuks, vaid selles, et „Kolme kultuuri“ suur väärtus on väga paljudes faktides ja osutustes, mis sellele raamatule mahu annavad. Jerome Kagan on tark, inimhinge hästi tundev erudiit, miska tema kirjutistes on palju elutarkust. Inimesele, kes õpingute või professiooni tõttu ei huvitu teadusfilosoofiast, võib raamatu algusosas olev teadusvälja detailne eritluspüüd olla isegi eemale peletav. Jerome Kagan jagab inimtunnetuse kolmeks üldiseks sfääriks – loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused, ning seejärel vaatleb neid üheksa mõõtme alusel (peamised huvivaldkonnad, peamised tõendusmaterjali allikad ja tingimuste kontrollitavus, põhisõnavara, ajalooliste tingimuste mõju, mõjutatus eetikast, sõltuvus välisest toetusest, töötingimused, panus riigi majandusse, ilu kriteeriumid).

See lühem alguse osa Kagani raamatust on ideaalne erinevatele tudengitele, õppijatele, aga mitte seepärast, et tegu oleks õpikuga, tähendab raamatuga, mis koondab endas kõige üldisemat ja konsensuslikumat, vaid just seetõttu, et selles on piisavalt avatust ja poleemilisust, see inspireerib ja provotseerib parimal moel kaasa mõtlema. Üldpilt hea ja tasakaalukas, aga võib ette kujutada, et iga „oma kultuuri“ aluseid sügavamalt tundev teadlane nuriseks ja täpsustaks veidi, mis on igati mõistetav, sest ammu on möödas ajad, mil keegi ülivõimekas üksikinimene võis enam-vähem kõigi suuremate teadusharudega sügavuti kursis olla (John Stuart Mill (1806-1873) on hiliseim, kellele olen kohanud omistatavat auväärse tiitli olla viimane inimene, kes teadis enam-vähem kõike, mida tema ajal teaduslikku oli võimalik teada.).

Kagani haare pole tippe ja sügavusi maha tasandav nagu suur hõlmamistaotlused pahatihti, vaid korraga avatud ja mõistev, nagu Snow'gi ei mõista ta kohut, vaid on korraga ühiosa leidev ja eritlev.
Kui oma ala andunud fanaatikud – kes just tihti selle tõttu tõesti jõuavad omal ala väga kaugele – on üsna üleolevad teiste distsipliinide ja inimtunnetuse valdkondade suhtes, siis Kagan on mõistev ja lepitav ning suudab säilitada koha ka sellele, mida juba definitsiooni kohaselt ükski üldistus hõlmata ei suuda – indiviidile.

„Isegi egalitaarsed ühiskonnad nõuavad, et inimene võtaks osa vastutusest eluraskuste eest enda kanda, ja keelavad neil veeretamast kogu süüd kaasinimeste või saatuse kaela. Nõnda pakuvad religioossed jutlused ja rahustav kokkukuuluvustunne omasuguste keskel leevendust enesesüüdistustele selle eest, et hariduse, kutseala ja materiaalsete hüvedega seotud noorpõlveunistusi pole suudetud ellu viia, ning on tõenäoliselt tõhusam kaitse rahvarahutuste, depressiooni ja enesetapumõtete vastu kui ükski teadaolev psühoteraapia ja farmakoloogiline vahend“ (lk 158).

Väikse teisenduse on teinud põletavamad globaalprobleemid (muidugi raske öelda, kas tuumasõja oht on praegu väiksem või suurem või oleme lihtsalt harjunud selle ohuga), Kagan toob suurima ohuna tööstusriikidele välja fossiilenergeetika krahhi, kliimamuutuse, mis tekitab paljudes kohtades veepuuduse ja ujutab teised kohad üle ning üha kasvava muslimikogukonna, kes valab välja viha, milleks usub end õiguse olevat – need võivad „üheskoos mooodustada esimese faasi täiuslikust tormist“ (lk 324).

Füüsikalise keemia haridusega Snow, kes oli ka arvestatav ilukirjanik, meenutab oma mitmeid viibimisi kirjanduslike intellektuaalide koosviibimistel, kus mõnigi kord suure naudinguga väljendati „oma uskumatust [loodus]teadlaste kirjaoskamatuse üle“. Ja kui provokatsioonile allunud Snow on küsinud vastu, et kui paljud neist suudaks selgitada termodünaamika teist seadust. „Reaktsioon on olnud jahe; ja vastus on olnud eitav. Ometi ma küsisin midagi sellist, mille vasteks oleks küsimus: kas te olete lugenud mõnd Shakespeare'i teost?“ [lk 22, rõhutus originaalis – M.K.]
Snow oli britt, meie kultuuriruumis võiks asendada Shakespeare'i näiteks A.H. Tammsaarega, aga sellele osutamine juhtiks tähelepanu peamiselt kõrvale. Nimelt sellele, et termodünaamika teist seadust ei saaks asendada Newtoni teise seaduse, Ohmi seaduse või mõne muu koolifüüsikasse kuuluvaga. Snow ei tee osutust, et ei tunta triviaalsusigi, vaid et ei tunta fundamentaalsematki.

See pole juhus, et meie viimane universaalgeeniusele lähenev haritlane Uku Masing ohkas eksistentsiaalse meeleheite sügavusest religioosset lootust välja pigistades, et ehk saab inivaim kuidagi kunagi termodünaamika teise seaduse vastu.

Maakeeles võib saada lühikese ülevaate termodünaamika teise seaduse ehk entroopia kasvu seaduse ülemvalitsusest ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnest, mille ta pidas aastal 1988 noortele teadlastele. See on trükitud ajakirja „Akadeemia“ 1990 aasta kolmandas numbris (saadaval ka netis) ja pealkirjaks on :„Energia, entroopia, keskkond: miks on keskkonna kaitse objektiivselt keerukas“ (põhjalikumaks ja sügavamaks analüüsiks tuleb aga kätte võtta Kaupo Vipi raamatu „Globaalpohmelus“ vastilmunud järg „Lokaalravitsus“).

„Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt — ka edasi areneda,“ küsib Karl Rebane kohe kõne alustuseks olles enne veel tsiteerinud ühe põhjaliku termodünaamika raamatu algust, kus viidatakse just nimelt sellele Snow kirjakohale, mis siingi just toodud sai. Karl Rebane jätkab: „Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses.“

Siis muutub selgemaks ka see, miks käesoleva raamatu tõlkija mainib oma järelsõnas nii ajalikku nähtust nagu Donald Trump. Pole põletavamaid ja akutuaalsemaid küsimusi kui igavikulised.