Alljärgneva teksti autor on "66-aastane tartlane Tõnis Luik".
See tekst avaldatakse siin, sest Eesti (kultuuri)meediamaastikul ei ole sellele avaldamisvõimalust leitud.
Autorile saab kirjutada: tonis.tartu@gmail.com
 |
| See siin pildil on Tõnu, mitte Tõnis Luik. Pea-aegu nimekaim ja väga hinnatud ja armastatud Tartu filosoof ja vaimuinimene (1941-2019) |
Küsimus ÕIGUSEST.
Järgnevas alustan „õiguse” küsimust olematuse seisukohast – kas sellel, keda pole olemas ehk
„ei-miskil”, saab või peab olema mingeid õigusi? -- ning sealt liigun edasi juba olemasolu ehk „miski” tasandile, ka tänasesse päeva.
Inimkonnal on üldiselt ühtne seisukoht, et sellel, keda pole olemas, ei saa olla ka mingeid õigusi. Eelmise aasta lõpus ja nüüd uue alguses oli mul selleteemaline mõttevahetus kolme inimesega, kes ütlesid järgmist – Erkki Luuk: „Õigus saab kuuluda vaid sellele, kes on olemas”, Rait Maruste: „Elu on esmane ja õigus teisene. Inimese kantud elu on loonud õiguse”, Tauri Tölpt: „Olematusest ei tasugi siin (kristluses) rääkida ja tegelikult me (kristlased) sellest ka ei räägi. Mingil määral võib öelda, et olematu puhul ei saa me öelda, et ta ei vajanud midagi, vaid korrektsem on öelda, et olematu puhul ei ole meil üldse mõtet rääkida, kas ta midagi vajas või mitte, kuna teda pole olemas”
Kristlik ja sekulaarne (ilmalik) ühiskond on võrdsel seisukohal, et sellel, keda pole olemas (eimiskil), pole ka mingeid õigusi. Kui Jumal loob eimiskist midagi, siis tal on selleks täielik õigus, sest eimiskil pole mingeid õigusi (Joseph Ratzinger ütleb raamatus „Südametunnistusest”: „Jumal on moraali alguseks”, seega ei kohaldu moraal Jumalale enesele, sest mitteolemine, millest ta oleva valmistab, on ilma ühegi õiguseta). Kui inimkond eostab, on tal samuti selleks täielik õigus, sest eostatav on eelnevalt eimiski ehk olematu. Alles siis, kui eimiskist on saanud miski, saavad olema temal ka õigused, ja need õigused saavad sõnastatud tingimuste poolt, milles ta miskina asetseb (sellest lähtuvad ka näiteks abordivastased – ka nemad eitavad eimiski ehk olematu õigusi)
Kui öeldakse – olematul pole mingeid õigusi, kuna teda pole olemas – siis mis on selle öeldu sisuline tähendus? Olemasolev ütleb – kuna olematu pole olemas olev, kuna ta pole see, mis olen MINA, kuna ta on „teine” ja kuna ta ei suuda ka enese eest seista, siis pole tal ka õigusi, millised on minul. Kuid olematu „teiseks-olemine” seisnebki selles, et ta ongi midagi muud, kui olemasolev, ta ongi mitte-olemas-olev, ta asetsebki väljaspool olemasolu ning ta ongi kaitsetu olemise ees – ja sellisena temast tulebki mõelda.
Inimkonna ajalugu näitab, et tugevam ei anna kunagi lihtsalt niisama nõrgemale õigusi – õiguse saamine toimub alati võitluse või valu kaudu, mis tugevamat järgiandmisele kohustab. Kui orjanduslikul ajal oleks orjapidajale öeldud, et ka orjale kuuluvad õigused, oleks ta ütlejat vaadanud sama pilguga, nagu tänane inimene vaatab seda, kes kõneleb „olematu” õigustest. Ka mees andis naisele õiguse alles peale võitlust, samuti valgenahaline mustanahalisele. Ka mees, kui tugevam osapool, tõi/toob põhjenduseks selle, et naine on mitte-mees (nagu olematu on mitte-olev), et naine on „teine”, seega pole tal ka mehega võrdseid õigusi.
Meie maailma reegliks on see, et tugevam osapool näeb ennast õiguse tasandil kõrgemal seisvana ning nõrgemat osapoolt madalamal asetsevana. Selles seisukohas on tugevama poolt ka see, kelle heaolu sõltub sellest tugevamast (näiteks kristlased tunnustavad Jumala absoluutset omavoli, sest Jumalast oleneb nende igavikuline õndsus, samuti ka siinne maine elu). Nõrgem on alati pidanud enese õiguste eest võitlema või siis on pidanud tegema seda keegi teine teema eest. Ja nõrgema poolt on see, kelle pahaolu on tingitud sellest tugevamast, kes eitab nõrgema õigusi.
Täpselt nii on ka Ukrainas toimuva sõjaga, ka seal võitleb nõrgem oma õiguste eest ning tugevam võitleb oma õiguste taastamise või siis säilitamise eest. Ning muu maailm jaotub selle järgi, kuidas tunnetatakse oma heaolu või pahaolu sõltuvuslikkust, mis alati polegi nii selgepiiriline, mis omakorda põhjustab ka kõhklusi.
Tulen tagasi olematuse juurde. Ka maailm – tugevama osapoolena – tahab säilitada oma õigusi olematuse ees, siin pole mingit vabatahtelist loovutamist. Siinne tekst ongi üks võitluse vorm, et selgituse abil näidata meie maailma kahepalgelisust ning selle kaudu põhjendada vajadust, et ka olematu saaks õigusliku subjekti staatuse, kõige selle juurde kuuluvaga.
Me tunnetame ebaõiglasena seda, kui tugevam kasutab enda huvides nõrgemat, rünnates nõrgemat kõige hullemate sõja- ja vägivalla julmustega, kuid samas võtame täiesti iseenesest mõistetavana, kui me ise toome eostamise teel siinse maailma koleduste ja vihkamiste rüppe neid, kes eelnevalt asetsevad väljaspool inimeseks-olemist ja kelle olemisest või olematusest, samuti vajadustest või mittevajadustest pole meil mingit kindlat teadmist ning kellele me pole sõnastanud vähimatki kaitset eesootava teadmatuse ees. Ja põhjenduseks ütleme, et õigused kuuluvad vaid sellele, kes on olemas, st „meile”, mitte „neile”, st olevale, mitte mitte-olevale, st tugevamale, mitte nõrgemale. Kuid see, kes oli eelnevalt olematu, kes oli eelnevalt „teine” – nõrgem ja ilma ühegi õiguseta – võibki võtta meie maailma alusreegli ehk „tugevama õiguse” oma siinse eksistentsi igapäevaseks juhiseks. Ja see pole mitte üksnes võimalus, vaid ongi meie maailma tegelik reaalsus.
Olematu õigustest poleks mõtet rääkida, kui olematu jääbki selleks, mis ta on. Ka mehel/naisel poleks kohustust rääkida naise/mehe õigustest, kui naise ja mehe vahel oleks ületamatu piir, mis välistaks nende vähimagi kokkupuute. Nii, nagu Jumal ületas piiri, mis lahutas teda olematusest, täpselt samuti ületab ka inimene piiri, mis lahutab teda teispoolsusest, mis inimese jaoks on tundmatu – ja sellest tundmatusest eostubki siinse maailma haardesse uus indiviid, kellele saab osaks inimeseks olemine. Kui selle piiri ületamine ei rajane õiglasele alusele, siis millele saab rajaneda meie ootus moraali suhtes? Senises maailmas kuulub viimane sõna relvadele, sest relvadel on suurem jõud kui inimese loogilisel mõistusel. Selles maailmas veeretab inimühiskond süüd küll ühele, küll teisele, andmata enesele aru, et „olematu” ees oleme me kõik võrdselt süüdlased, sest me pole siiani sõnastanud õiglast alust meie maailmale. Me ütleme – sina, olematu, oled ilma ühegi õiguseta, sest sa pole see, mis oleme meie, ning seetõttu on meil täielik õigus sind siia maailma eostada, sest meie vajadus on esmane ja sulle pole ette nähtud isegi mingit kaitset. Sellisest loogikast lähtus orjapidaja ning sellise loogikaga suhtub näiteks Venemaa Ukrainasse.
Inimene õigustab seda, millest sõltub tema tunnetatav heaolu ning mõistab hukka selle, millest tuleneb tema tunnetatav pahaolu. Meie maailma paratamatuses, kus heaolu ja pahaolu on subjektiivselt tunnetatavas vastuolus, ongi ebaõiglus paratamatu. Selle ebaõigluse lähtepunktiks on aga see, kus inimese tegu (eostamine) ületab inimesele teadaoleva ja inimesele mitte teadaoleva piiri, ning teeb seda tugevama õigusest tulenevalt, sest tugevama positsioon lihtsalt annab temale selleks õiguse.
Maailm ehk inimkond seisab oma õiguse kaitsel niisamuti, nagu ka Venemaa seisab oma õiguse kaitsel – need mõlemad on tugevama õigused, ja tugevam ei anna kunagi lihtsalt niisama oma õigusi käest. Venemaa kogeb oma tahtmistele tugevat vastuseisu, kuid inimkonnal on siiani vaba voli, teostamaks oma tugevama õigust, mis ei kohusta teda nägema eostamis-eelset ehk nõrgemat osapoolt õigusliku subjektina. Meie maailm on alati julgeoleku riskiks eostamis-eelsele.
Kutsun mõtlevaid inimesi üles arutelule, mis vaatleb meie maailma ebaõiglast ülesehitust, milles maailma ehk inimkonna edasikestmine on rajatud tugevama õigusele. Lisan siia teksti „Eelnevate põlvkondade sõnum järgnevatele põlvkondadele”, mis oleks pisike ja samas elementaarne samm meie maailma õiglasemaks muutmisel. See tekst võiks asetseda meie avalikus ruumis:
„Sina oled siin, selles maailmas, seetõttu, et Mina juba enne siin olin. Ma ei suutnud Sinuta. See maailm on just täpselt selline, nagu ta on, osalt ka seetõttu, et Mina siin olin. Kas see on hea või halb, seda otsustad ja tunnetad juba Sina. Kui see hea pole, siis palun andesta Mulle. Ma soovin Sulle head, ja tänan Sind”
jaanuar, 2023 Tõnis Luik
