23. november 2010

Nüri vaimu terav keel

Elo Lindsalu kirjutab (Sirp 18.11.2010):
„Taulgi luuletab ikka iseendast, mida talle on eriliselt ette heitnud Mihkel Kunnus,3 kuid personaalsete elamuste võimendamist ei ole luule puhul küll mõtet taunida. Mõned Tauli luuletused loovad ängistavat atmosfääri, mõned väljendavad agressiivsustki, mis on aga depressiivsele hingeseisundile iseloomulik. Seda arvestades on väga kummaline „luules pesitsevat inimest” süüdi mõista ja heita talle ette eetika ja empaatia puudumist.4 Eks ole iga kirjutaja õigus vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „karaokebaari kauboi”, nilbe ja ennasttäis tülitaja. Luuletus „tammide purunemine” võib ju oma vihas olla mõnele šokeeriv. Kuid miks peaks tundlik luuletaja alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga? Terav keel on tõhus enesekaitse – kas tõesti teavad seda ainult naised? Siinkohal kirjutan alla Tuuli Tauli luulekogu motole: „Kui otsustate võtta meilt kõik / jätke alles võimalus / sellest kirjutada // ja meie liik säilib”.
Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana.“
,
Muidugi võib ka tsiteeritud Lindsalu asja ,jpt tema sõnavõtte, lugeda autoparoodiatena. Või lausa groteskse, halastamatu enesemõnitustena nagu Barthesi „Autori surma“.
Üks erinev aga võrdne võimalus on vaadelda seda Lindsalu arvustust pulleritslike õigusluspuhangute pilkena – sooprobleem ex nihilo, eks. On ju igal Lugejal õigus oma koodile, oma lugemisstrateegiale. Näiteks, kes meist ei teaks mõnda tegelast, kes suudab enam-vähem igat teksti lugeda kui judeo-kristliku globaalvandenõu avaldust.
Muidugi ei saa välistada ka võimalust, et Lindsalu viskub käesolevas arvustuses džotile ja ohverdab oma tõsiseltvõetavuse, et hakata mu pilamiste illustratsiooniks – „eks ole iga kirjutaja õigus ...“. Just-just.
See oleks tõeline heroism, eneseohverdus pühas sõjas. Nii nagu näiteks parim viis võidelda erakonna K või R vastu, pole läbinägelik rafineeritud analüüs, mis puudused esile kisub, intelligentne opositsioon, vaid sõge, švejkilik jaatus.

A propos - on üldse mingitki nõmedust, mida ei saaks õilistada lisades sellele ette maagilise vormeli „igaühel on õigus ....“?

Kuid miks peaks tundlik kriitik alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga?

Eks ole minugi kohus kasutada oma õigust vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „sloganeid kordav boikau”, nilbe ja ennasttäis tülitaja.

Pealegi kannatan ma raskekujulise Y-kromosoomi all ning see alaline kottidelistumine loob pideva ängistava atmosfääri ning palun mind mõista: depressiivsele hingeseisundile on agressiivsus ju iseloomulik.

Ega ometi keegi arva, et mul pole selleks õigust?
Ega keegi taha mulle ometi ette heita eetika või empaatia puudumist?

Igaks juhuks paljastan veel oma tundliku poeediloomuse, mida iseloomustab tagatipuks „iroonia ja sarkasm, lõikav ühiskonnakriitika ja mitmesugune mässulisus“.


Tsenter on täiega falliline nah
vagiinade paljusus ümber
mis õigusega nah

Muide, see on haiku ning igasugused silpeloendavad ja võimukehtestavad reaktsionäärid võivad oma iganenud žanrinormid põlema panna!

Erinevad, aga võrdsed nah




-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
koodivahetus


„Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana. Autor vaatleks justkui läbielatut distantsilt, meenutades oma tundeid, kuid ta ise on juba muutunud, võib-olla juba asjast üle saanud. Mõistagi võib selline kerge eemaldumine luuleminast ja eneseiroonia pealiskaudsel lugemisel jääda märkamatuks – seda ka Tasuja luule puhul. Kuna Tauli kogu on ebaühtlasem, paistavad head tekstid nõrgemate taustal paremini silma. Näiteks luuletused lk 16 ja 17 („armsam / sel parkimisplatsil ma / vaid näitlesin et ei näinud”) on võpatamapanevalt üldistusjõulised. Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole: leidub huvitavaidja uudseid kujundeid ja sugereerivat rütmigi. Kogud täiendavad teineteist, andes hea pildi tänaste noorte mõtte- ja tundemaailmast ning nende suhtumisest ühiskonnas toimuvasse. Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.“

Ka selles lõigus suudab Lindsalu päris mitmekordselt eksida (aga noh, eks ideoloogia nõuab oma lõivu; ju feministi-instinkt pani ta asuma teisele poole eraldusjoont, ent siin ei jooksnud see emase ja isase, vaid pigem rööviku ja valmiku vahel, mistõttu Lindsalu solidaarsus päädis vapra ja demonstratiivse infantiliseerumisega).

Ei, ei ole autoparoodia. Mihkelmutilik muie enese üle on ikka parsekite taga. Nooruslüüriline elutunne lihtsalt ei võimalda eneseparoodiat.

Kõige kokkuvõtlikumalt sobib TT ja TT tekstide sünnikodu iseloomustama järgmine lõik:
„[N]oor inimene [on] sageli aforismidesse armunud. See tuleb sellest, et ta näeb maailma alles romantiliselt, ja enamik aforisme ongi loomuldasa romantilised. Mitte konkreetse sisu poolest – selle poolest, mille kohta nad käivad –, vaid abstraktsemalt, modaalsuse tasandil. Tänu oma lühidusele ja löövusele käsitlevad nad maailma kategooriliselt ja maksimalistlikult. Näiteks sedastatakse midagi kõikide ühise grupitunnusega nähtuste kohta. Ega jäeta ruumi eranditele, pooltoonidele, teisitimõtlemistele. „Kõik“ või „mitte miski“, „alati“ või „ei iialgi“ - see ongi väga wertherlik. Veidi laiemalt võetuna kehtib aforismi kohta öeldu ka valmi, parabooli ja müüdi puhul. Säärane kõrge üldistuspürgimusega stiil võib kaotada osa oma võlust, kui endal tekib aastatega võime või pigem nõrkus elu mitmekülgsemalt ja komplitseeritumalt näha“.
(Mihkel Mutt, Looming, 2010, nr 4)

Igaüks teab neid lapse-ea elutarkusi, mis surmtõsiselt konstateerivad pärast seda, kui lemmikklassivend/-õde on hoopis teisega tantsima läinud: „Kõik naised on litsid“ või „Ära iial usalda ühtegi meest“.

No pardon, taoliste hüüdlauste nimetamine „võpatamapanevalt üldistusjõulisteks“ on ikka selline retooriline meistriklass, et njah... [sotto voce: vastu tuult kusemine].

Vot, Ilmar Vene on väga üldistusjõuline, aga ma ei kujuta ette, et üldistusjõulisus saaks üldse olla kuidagi võpatamapanev.

 
Või: “Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.“

Väär.

Ei, ei lisa mängulisust. Need fotod on kõike muud kui mängulised. Nendel peegeldub nooruse võime võtta end surmtõsiselt. Ei mingit mängulisust, ei mingit autoparoodiat.







Veel üks Lindsalu arvustuse viga on see, et see pole iseseisev. Kuigi ka mu enda arvustus on üsna tihedas seoses mõne teise tekstiga (mis peaksid olema vähemasti haritud inimesele äratuntavad), on see siiski iseseisev ja hoomatav ka neid seoseid läbi nägemata. Lindsalu arvustuse paljud laused on ikka üpris kummalised, kui mu arvustust pole loetud (ja tragöödia sünd heaolu talumatust ebaherolisusest on ikka pisut kergema kaaluga kui tragöödia sünd muusika vaimust) .
Nt „Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole“
Kust tuleks sellise ütluse loomulikkus?
Noh, eks ikka sealt, kust paljud teisedki selle arvustuse üldistuse-laadsed väited: ühe eelmise arvustuse põhimiste väidete (grammatilisest) eitusest.



Everybody has opinions: I have them, you have them. And we are all told from the moment we open our eyes, that everyone is entitled to his or her opinion. Well, that’s horsepuckey, of course. We are not entitled to our opinions; we are entitled to our informed opinions. Without research, without background, without understanding, it’s nothing. It’s just bibble-babble. It’s like a fart in a wind tunnel, folks.
Harlan Ellison

13 kommentaari:

  1. Ma arvan, et õiguslus on sama huumorikauge modaalsus kui lüüriline minakesksuski st su sõnavõtt jääb kommunikatiivselt hädiseks, olles seega pigem lähemas suguluses luulelisele hingeventiilile kui tulemuslikule kultuurieugeenikale

    VastaKustuta
  2. Üpris tõenäoline küll.

    Pealegi ei maksa selliste ilmadega ennast üles kütta. Testosteroon on ikkagi immuunosupressant, lahja aids.

    VastaKustuta
  3. Ma ei ole kumbagi TT-d lugenud, ei saa apelleerida isiklikule (ülimalt peenele ja vaistlikule) äratundmisele, aga… mul on (kaudselt) mingid kahtlused tekkinud seoses mina, rolli, poosi, maski, subjektsuse ja muude sääraste ilmingute jäägitu kokkulangevusega elus ja luules.
    Ei mingit eneseparoodiat, noored lüürilised hinged võtavad ennast tõsiselt – jah, aga kas sealt tõsidusest, pooside võtmise tõsidusest ei kuma läbi ka olemise ebakindlust, pooside provisoorsust, katsetuslikkust (kuidas olla keegi – olla selline ja selline – ja meeldida sellise või sellisena teatavale pilgule, vastata sellise ja sellisena teatavale ootusele, näiteks ootusele, et tundlik luuletaja ei peaks „alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga“ või siis vastata kujutlusele teatavast meelsusest kui ILUSAST).
    Kas ei ole seal tajuda, et poose tajutaksegi siiski poosidena?
    Või et poosid on siiski poosidena välja MÄNGITUDKI (ilma mängulisusele – ma ärritun selle sõna täpsustamata kasutamiste peale – pretendeerimata).
    Või et ongi juba teatava paratamatusena tajutud pooside mõjumist poosidena ja selle peale välja mindudki.
    Aga kas see muudab asja, võiks küsida.
    Või küsiks seda Heiddegeri parafraseerides hoopis nii: „miks on ülepea poos ega pigem Eimiski?“
    Kas subjektiivses, lüürilises, subjektikeskses vms luules ei ilmne mingi „jääk“, mingi „tühik“, mingi Eimiski?

    VastaKustuta
  4. Kirjutan alla kahtlusele (isegi veendumusele) rolli, poosi, maski jmt kokkulangematusest elus ja luules.
    Lühimalt ütleksin, et siin, TTde puhul, või üldisemalt selles isiksuse arengufaasis, pole subjektsuse diferentseerumine veel nii kaugele jõudnud.
    Pluss veel see, et nad mõlemad ise rõhuvad samasusele (varjamatu, selge autobiograafilisus, enda fotodega illustreerimine).
    Ütleb ka Lindsalu: „Kohati tekib tunne, nagu piiluks veebikaameraga ühe tüdruku ellu, intiimselt isiklikku on siin tõesti palju. Tekib küsimus, kas madala vuajeristliku huvi äratamine on teadvustamatu või sihilik.“

    „Kas ei ole seal tajuda, et poose tajutaksegi siiski poosidena?“
    Jälle lühimalt: tajutakse, aga nad arvavad, et nad petavad (kõik) lugejad(/vaatajad/kuulajad) ära. Mingis mõttes sama moodi nagu nad petavad ära iseenda – jutustades oma autobiograafiat endale tragöödiana.

    Üks ebamugavustunne neid lugedes ongi teatav häbi ja piinlikkus oma läbinägelikkuse pärast (sarnane, mis teeb riäälitišõude vaatamise talumatuks).

    „miks on ülepea poos ega pigem Eimiski?“ [:D, :D üks parimaid parafraase]

    Lähtun ka siin isiksuse arenguetapist (Lunastus näivuse kaudu VII):
    „Noored inimesed pole ju süüdi, et nad näitlevad, nad ei ole valmis, vaid on asetatud valmis maailma ning peavad selles tegutsema nagu valmis inimesed. Seepärast võtavad nad kähku omaks vormid, vaated ja eeskujud, mis neile meeldivad, mis on moes, mis neile sobivad, - ja näitlevad“. (Milan Kundera, „Nali“, 1991, lk 70)

    Pluss see, et sellele afektistruktuurile omaselt on autentsuskriteeriumiks intensiivus (sellest kirjutab nt Kundera romaanis „Elu on mujal“). Stanislavskiliku enesedramatiseerimisega saavutatakse selline tundeintensiivsus, et subjektsuse kihistused (sh reflektsioon) kaovad.
    (pärast võb pohmakas olla küll)

    Sirbis ilmunud arvustuse 6. punktis parafraseerin samuti Kunderat („Surematus“):
    „Tunde definitsiooni juurde kuulub, et see sünnib meis ilma meie tahtmata, sageli isegi vastu meie tahtmist. Hetkel, mil me tahame tunda (otsustame tunda, nagu Don Quiote otsustas armastada Dulcinead), pole tunne enam tunne, vaid tunde imitatsioon, selle demonstratsioon. Mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.
    Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda tunnet ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis, kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.“

    VastaKustuta
  5. Ja et kõrkus ei pääseks silma ähmastama, siis üks näide Psühholoogi eristusvõimest:

    "Mu sõber, nõustun sinuga kõiges juba ette; muide, nuuksumisest õlal sa ju kuulsid minult endalt ja järelikult tarvitad praegusel hetkel kurjasti minu oma kohtlust ja minu usaldust; kuid nõustu sinagi, et see õla-asi pole sugugi nii halb, nagu see võib näida esimesel pilgul, eriti tolle aja kohta; meie ju siis alustasime alles. Ma muidugi osalt mängisin ja teesklesin pisut, kuid tookord ma ju veel ei teadnud, et teesklen. Kas sina näiteks iialgi ei teeskle praktilistel juhtudel?"
    --"Äsja ma all sattusin veidi tundelisusse ja siis üles tulles oli mul kohe häbi mõtte pärast, et teie vahest arvate, et teesklen. See on küll õige, et mõnelgi puhul sul on päris siirad tunded ja ometi teeskled seejuures ka pisut, kuid nüüd seal all, seda vannun teile, seal oli kõik päris loomulik."
    --"Just nii see ongi; väga õnnestunud ütlus: “Kuigi sul on päris siirad tunded, kuid siiski seejuures ka teeskled pisut“: noh, ja täpselt nii oli minugagi tookord: pisut ma ju teesklesin, mängisin osa, kuid nuuksusin ometi päris siiralt ja südamest. Ega ma ei eita, et Makar Ivanovitš oleks võinud pidada seda õlga veel pilke lisakski, kui ta oleks olnud teravmeelsem, kuid tema suur ausus takistas siis tema läbinägevust. Ei tea vaid, kas ta tookord haletses mind või mitte; mäletan, et ma siis väga soovisin tema haletsemist."
    ("Nooruk")

    "tema suur ausus takistas siis tema läbinägevust"... njaa..

    VastaKustuta
  6. nii-i nunnult tige eugeenik! süda läks soojaks. aga ega see viga ainult neil kahel TTl külges ole, sellist asja on ju lademes, no mine mõnele luuleesitlusele (jms: ka meesluuletajate, isegi tunnustatute puhul), kas naerad end laua alla v jood silmini täis, muud võimalust ei ole.
    nii et uus püssirohi pannile ja ... nah!
    :DDD
    e.

    VastaKustuta
  7. Selge, see temaatika oli sul oopuses teatud rakursist juba sisse haaratud (ei mäletanud), nii et teesklus ja siirus langevad mingis määratlematus punktis "kokku"? Mis on piinlik - kas see, et siirus, intensiivne tundesiirus on... teesklus, etendus või nagu "klassikalistel" Freudi hüsteerikutel: maskeraad (feministide jaoks on "feminine masquerade" positiivne, subversiivne strateegia - aktiivne, isegi loov manipulatsioon; niivõrd-kuivõrd ta seda igal juhtumil muidugi on; aluseks on see, et "naine" nagunii ongi maskeraad ja siit edasi: miks ainult "naine", miks mitte ka "mees"?).
    Või on piinlik see, et seda usutakse ja imetletakse? Et see MÕJUBKI?
    On teada, kuidas õpetatakse inimesi, kes ei suuda olla tundelised, tundeid välja näidata: neid õpetatakse tundeid imiteerima (võta sisse poos - jah, see ON naeruväärne, aga võta ikka - ja ütle nüüd võimalikult teatraalselt see asi välja - jah, just... näe, juba hakkab tulema). Või kuidas õpetatakse uskmatuid uskuma: neid õpetatakse uskumist imiteerima (võta sisse see poos - põlvili, põlvili, ma ütlen - ja nüüd korda seda palvust, korda veel ja veel... ah et mehhaaniline?.. no ja mis siis?!).

    Nii et nood noored naised, poetessid on küll väikesed tragedienne'id, teevad küll draamat (tühiasjadest, nagu ma aru saan), kuid (veel) ei manipuleeri ja ei ole teadlikud maski(de)st kui (ainsatest?) käepärastest võimalustest mõjuda, meeldida (teistele ja iseendale) - kindel?
    On justkui liiga intuitiivselt (süüdimatult, lihtsameelselt) tundelised ja võtavad end liiga tõsiselt?
    Need olid uitmõtted.

    VastaKustuta
  8. Enesetragödiseerimisele ei maksa anda positiivset ehk kinnistavat tagasisidet, sest see psüühiline muster on üdini minakeskne, empaatiatu ja moraalitu. Rorty räägib Nabokovi näitel sellest SIS-s päris palju (samuti nt Tolstoi „Kr. S“, Dostojevski (nt „Tasane“), Kundera päris palju, samuti Th. Mann ja Musil); suur teatritunne kaotab väikekodanliku tõrke kuritöö ees, nagu ütleb Musil.
    Ma osutangi oma arvustuses mainitud suurkujude tähelepanekute pädevusele.

    Üsna võtmeline on pealtvaataja (kriitiku) suhtumine – kas ta läheb mänguga (stanislavskiliku enesedramatiseerimisega) kaasa või mitte, kas laseb end LUMMATA toorutsemise armsast ja nunnust vormist või mitte.

    Põhiliselt on mulle etteheidetud, et suhtusin DEBÜTANTI liiga karmilt (ütleksin õiglaselt).

    Aga kumb suhtumine on üleolev, ülevalt alla vaatav, kas see, mis käratab lapsikut vigurdamist märgates: „Kurat, mida sa siin vigurdad NAGU väike laps!“ või see, mis naeratab heasüdamlikult, läheb (enesele aru andmata) mänguga kaasa ja ütleb: „Oo, milline suurus ja küpsus! Oled väga hea [laps]!“.

    Lindsalu astub nende kaitseks välja, pisendab mind kuidas jaksab, aga kuidas ta seda teeb? Ta võtab EMALIKU hoiaku:
    „Äraeksinud ja heitunud LASTENA tunduvad nad pealinnas mõlemad“ ja „Kohati tekib tunne, nagu piiluks veebikaameraga ühe TÜDRUKU ellu, intiimselt isiklikku on siin tõesti palju.“ [minu rõhutused]
    Näe, lapsed kirjutasid ka luuletusi – nii armas! - ja siis tuleb mingi loll jõhkard, kes käseb vigurdamise jätta ja korralikult käituda! Ütleb, et raamatu lõpus tehakse ETENDUSEJÄRGNE kummardus! Kisub jõuluvanal habeme eest.. oioioi!
    Lindsalu, Rooste, Oidsalu, Helme – kõigi suhtumine on positiivne, aga ülevalt alla positiivne. Mingis mõttes vanemlik. Laps pole veel päris inimene, ta on täiskasvanu eeskoste all, mida väiksem, seda rohkem väljaspool head ja kurja.
    (Ma suhtusin Tauli kui võrdsesse kui täiskasvanusse.. vaevalt, et ta selle mulle andestab, aga njah.. „armastatud kriitik“ on puust raud, vastuolu mõistetes)

    Ma ei pea mõttekaks kirjanduse (eriti romaani!) lasteaiastamist.

    Jah, lapsed matkivad tihti täiskasvanuid, aga
    „Noorus on hirmus asi: see on näitemäng, kus lapsed (kuuldavasti süütud!) käivad kõrgetel karkudel ja kõige erisugusemates riietes ning räägivad päheõpitud sõnu,millest nad ainult pooltest aru saavad, kuid mille nad on fanaatilisel omaks võtnud. Ja ajalugu on hirmus, sest ta muutub väga tihti alaealiste näitelavaks,noore Nero näitelavaks, noore Napoleoni näitelavaks, fanaatiliste lastejõukude näitelavaks, kelle jäljendatud kired ja primitiivsed rollid muutuvad älitselt tõeliselt katastroofiliseks tõelisuseks“.
    (Kundera „Nali“, lk 71)

    VastaKustuta
  9. e.
    tänan moraalse toetuse eest! :)

    Aga rõhutan, et kummalgi TT-l ei ole midagi viga. Kohe kindlasti mitte.

    Arvustuse lõpus ka ütlen, et
    "on rohkem kui ebaõiglane ja eksitav tuua Tuuli Tauli loomingut esile millegi enamana kui üldise suundumuse ühe representatiivse näitena. Kuigi mulle see suundumus kohe mitte üldse ei meeldi, ei ole aus sõimata lumehelbekest laviinis ning Värske Rõhu proosateoste põhjal (need on variatsioonid romantilisest standardist Kohutav Saladus) peab kindlasti tunnistama Tauli keskpära ületavat sõnalist andekust"

    VastaKustuta
  10. veel targa jutu vahele: et vb see on siiski sellest, et nad (sellised üldse) on nii noored, pole jõudnud lugeda ja -mis eriti tähtis - pole jõudnud halba kirjandust lugeda - et ära tunda, millest eemale hoida (head topitakse vägisi ja siis tundub see halvana). sest see, mida sa väldid, mõjutab ehk su kirjutamist isegi rohkem. küllap on banaalne mõte, äi ma põle kirj.teadust tudeerind.
    aga nalja kah härrastele: arvasin tüki aega, et elli ja m.k. on üks ja sama isik. nüüd pole küll enam päris kindel. aga olge pealegi. kui olete.
    e.

    VastaKustuta
  11. Hr Kunnus, kes eesti luuletajatest te muidu lugu peate.

    VastaKustuta
  12. Kõige rohkem vist Uku Masingust (aga see on koplektis tema muu vaimupärandiga, mis on mulle kaugelt olulisem, seega pole konkurents puhas :) )
    Eks ole ka teisi, aga üldisel loen vähe. Kunagi meeldis Indrek Hirv kõige rohkem (ikkagi riimid ja).
    Orase tõlgitud Poe,Sirkli tõlgitud Claes Andersson, Lindepuu tõlgitud poolakad..
    Ene Mihkelsoni "Tornis" jäi ka mõni rida väga kummitama.
    jms.

    VastaKustuta
  13. Ma olen siin, et oma kogemusi jagada. Kuidas ma tagasi mu abikaasa, mees naaseb lõpuks, oleme 9 aastat abielus ja kaks last. See on meile hea ja me oleme alati õnnelikud. Kuni üks päev mu mees töötas viisil, mida ta ei saanud, olin nii skeptiline, kuidas ta mind ja lapsi kohtleb. Siis ta palus mul kuu aega koju minna ja ta ei kutsunud mind lahutama, et ta tahtis minust, ja küsisin temalt, mida ta tahtis, et ma tegemaks, ja ei soovinud mind uuesti näha. Oleks olnud kaks või enam aastat haige, olin hull ja ma ei teadnud, mida teha. Ma armastan teda nii palju, et ta on mu elus ja ta ei taha enam midagi minuga koos minuga teha. Ma ütlesin emaile, et mul on praeguse olukorraga probleeme ja et mu abikaasa vastab talle, et tema abikaasa sai abielus teise naisega, miks ta ütles midagi, et ta vihkab mind ja üks mu sõber tutvustas, rääkis mulle Dr.chamberc.Pärast, et võttis ühendust Dr.chamberi e-posti teel ja ma tegin seda, mida ta mulle palus, kuid selle naljakas aspekt oli see, et mu abikaasa jättis mul juba aastaid ja ta juba unustas mind ja lapsi, mu mees helistas mulle ja hakkas mulle andeks andma, enne kui ma kohtusin Dr.Chamberciga. Olen juba proovinud erinevat räkitõmmet, kuid märkisin, et see doktor on tõeline ja ma olen alati oma lastega rahul ja siis ma ja tema lapsed naasevad ja et ta armastas mind. Ma ei tea, mis juhtus. Kuid täna on mu abikaasa ja mu pere jälle õnnelikud. Tänan teid Dr..chamberc, et saaksite mind tagasi oma perekonna tagasi. Võib ka vajada ennast abi Dr.Chamberci e-posti aadressilt chamberc564@yahoo.com Võta temaga ühendust mõne järgmise probleemiga (1) Kui soovite, et teie armastaja tagasi (2) Oled alati õudusunenägu. (3) Oma kontori toetamiseks (4) Tahad oma last. (5) Sa tahad olla rikas. (6) Teie abikaasa / naine tahab, et sa jääksid üksi igaveseks. (7) rahaline abi. 8) Sa tahad olla abielu valduses 9) Tahad olla huvitatud inimestele 10) lapse olukord 11) Vajad abikaasa / abikaasa 13) Kuidas saada loterii 14) Reklaamiviga viga 15) error PROTECTED 16) Äri viga 17) Hea töö HECHIZO 18) Hoolige kõik haigused. (19) E.T.C Lahendus, mis lihtsalt võtab ühendust Dr.Chamberciga selle kirja kaudu chamberc564@yahoo.com, lahendab kõik teie probleemid, pöördudes nende poole.

    VastaKustuta