19. detsember 2010

Kärbsed vagiinakadeduse õitel

[Kena pühapäev, ema ja tädi käisid külas, ohtralt praekala pojukesele pluss salatid, koogid, kohvid ja lisaks rohkem kui 300g šokolaadi per kärss. Nüüd on magu maitsvat pudi pilgeni täis ja... ]

Andres Mets (respekteerigem viisakalt pseudonüümi eelistamist) pingutab viimases Sirbis päris kõvasti, et maskeerida oma rahulolematus mu kriitika suhtes (et mitte öelda „oma solvatud enesearmastus“) millekski argumenteeritu sarnaseks.

Nii-nii.. üks kärbes piniseb ja minul on ainult kahur :/
Mida teha, mida teha? Ah?
[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]
Muide, tuntud ütlus, et kui ainus tööriist on haamer, siis hakkavad kõik probleemid naeltena näima, pärineb Abraham Maslow'lt.

Kuna mul kahur on ja paljudele meestele (eriti alfaisastele, eks) meeldib paugutamine juba iseenesest, siis võiks ju ühe väikse sutsaka teha.
[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]
Aga tõepoolest, ceteris paribus oleks see tobe disproportsionaalsus, vaimne ebaökonoomsus, püssirohu raiskamine. Ja see oleks ka üpris alandav. Seega, nagu ikka, tuleks kahuritoru keerata nii, et see tüütu kärbseke jääks lihtsalt väärikama sihtmärgi poole lendava kuuli trajektoorile. Mõnikord on võimalik lausa seitse-ühe-hoobiga sihtimine:)

Andres Mets süüdistab mind demagoogias ja propagandas :)
Näiteks nii:
„Mihkel Kunnus tegeleb oma arvustustes propagandaga: kollektiivse suhtumise juhtimisega tähenduslike sümbolitega manipuleerimise läbi (Lasswell).“

See lõik on väga illustratiivne st modelleerib üsna hästi Andres Metsa, ütleme, „väljendusviisi“. Tehakse üks väide ja asetatakse sinna kõrvale mingi tsitaat, mis pole kuigivõrd seotud, argumenteeriv ega põhjendav ja NB! on sisult täielik triviaalsus.
„Mihkel Kunnus tegeleb oma arvustustes propagandaga: kollektiivse suhtumise juhtimisega tähenduslike sümbolitega manipuleerimise läbi (Lasswell).“
„Umberto Eco jaoks on tekst sõnumite võrgustik, mille tõlgendamine tekib erinevate koodide ning tähenduste tasandite vahel navigeerides.“
„Stuart Hall juhtis tähelepanu sellele, et tähendus muutub ajas, alati tuleb arvestada kultuurilise relativismiga.“

Õelutsedes võiks öelda, et Andres Mets on huizingaan – mängib intelligentsust ja erudeeritust! Ja nii peabki, sest Huizinga järgi on ju kultuur olemuselt mänguline, eks. Sest Andres Mets näikse sama jaburalt Tauli hegeliaaniks pidavat, sest  luuletusi kirjutades olla „Taul talitanud just Hegeli ja Kundera sõnade järgi“! (Muide, aforismi „Loogika aitab sama palju mõelda kui füsioloogia seedida“ omistatakse mu teada just Hegelile).

Eriti demagoogiline (või siis rumal, olenevalt intensionaalsusest) on Milan Kundera rakendamine kirjandusliku kõikelubatavuse ette: „Milan Kundera on oma Euroopa ideaali sõnastanud nii: maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis. See kehtib ka iga siinse väikese riigi kohta. Oleks korvamatult kahju, kui kohalikul kriitikal tõepoolest õnnestukski see mitmekesisus maha tappa.“
(aga mis on Andres Metsa sõnavõtu motiiv? ega ta ometi taha vähendada kriitika mitmekesisust??? Ega ta taha ometi hävitada minu erinevat-aga-võrdset kritiseerimisviisi???)

Nagu ütleb ka Kundera esseistikat käsitlev Alvar Loog (Sirp 08.08.2008):
„Laiemas plaanis taanduvad kõik kolm Kundera esseeraamatut autori varjamatult rassistlikule äratundmisele romaanikunsti kesksest ning privilegeeritud kohast teiste kunstide seas (olgugi et võrdlusalusena esitatakse enamasti vaid luulet)“.

Tõepoolest, Kundera on üks viimaseid, kes ütleks, et igal teosel on eluõigus, Andres Mets paneb Kundera tsitaadi konteksti, kus see saab suisa vastupidise tähenduse.
Tsiteeritud teoses Kunderal lausa vastavasisuline peatükk – PÕHILISE EETIKA.
Kundera („Eesriie“ lk 93): „Iga romaanikirjanik, kes teeb tööga algust, peaks elimineerima kõik teisejärgulise ning laotama enda ja kõikide teiste ette välja põhilise eetika!
Aga jutt ei käi mitte ainult kirjanikest, sadadest ja tuhandetest kirjanikest; jutt käib ka uurijatest, uurijate armeedest“.
*

Andres Mets:
„Paneb ju tahes-tahtmata imestama, miks on üks noor haritud mees võtnud ette sellise ristiretke noorte ja iseäranis veel noorte naissoost kirjanike vastu. Mis tekitab kriitikuhärras sellise vajaduse „kirvega kärbseid tappa”, nagu tema teguviisi on juba tabavalt iseloomustatud? Ehk tuleks siin alget otsida Freudi ja Jungi teooriatest, ehk on tegemist tõsimeelse vagiinakadedusega?“
(Freudi ja Jungi teooriatest võiks alustuseks võtta lähtekoha, et kellegi sh iseenese motiivide tuvastamises pole midagi hõlpsat, ka Maslow peab seda „psühholoogiliseks suursaavutuseks“, eriti inimese korral, sest inimene on nii logisev loom, et tunne muutub ebamääraseks juba õige madalal tasemel, hingamist ja janu küll omavahel sassi ei aja, aga janu ja nälja võib juba küll, rääkimata kõrgematest, kus asi läheb üha ähmasemaks)

Küsime siis williamjames'ilikult – millise praktilise erinevuse tooks kaasa üks või teine vastus viimasele küsimusele? Kas on üldse mingeid praktilisi tagajärgi erinevatel vastustel: „Jah, Kunnuse arvustused võrsuvad vagiinakadedusest“, „Ei, Kunnuse arvustused ei võrsu vagiinakadedusest“?

Nooh, oletame, et mu arvustused tegelikult ongi sündinud pursanud „tõsimeelsest vagiinakadedusest“.
ömm..
ömm...
ja mis siis?

Eiei, veel parem, oletame, et ma olen tegelikult lausa eriti võigas sadist, näiteks hoian oma keldris vangis karja naisi (mõni on veel lisaks ka juut, neeger, lesbi), keda regulaarselt vägistan ja mind orjama sunnin (sh majapidamistööd!), tähendab olen nii puhtakujuline isaskurjusnaisteüledomineerivus kui võimalik. Natuke jääb mulje, et Andres Mets nagu arvaks, et minu kui arvustaja sellise tõelise loomuse paljastumine oleks samaväärne tema teoste tõelise väärtuse paljastumisega ja nende teoste tõeline väärtus oleks loomulikult siis minu tõelise väärtuse vastand. Sest mida vihkab olemuselt jälk ja kuri inimene kõige rohkem? - eks ikka headust ja väärtust, eks [vabandan lugejate ees: proovisin mingitki loogikat konstrueerida]
Või mis?
[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Andres Mets: „Võitleb ta ehk mingite isiklike deemonite vastu?“
[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]
Ei peagi siin skandeerima „isiklik on poliitiline!“, sest isiklik või mitte – sel pole ju tegelikut tähtsust! Kas näiteks avalikkuse seisukohalt on vahet, mil põhjusel tegeleb Taagepera iibepoliitikaga? Kas seetõttu, et üritab survestada oma puhtisiklikpersoonlikke järglasi või kõneleb Suure Aate nimel? Peaks olema mõistetav, et avalikkuse seisukohalt on oluline ainult üldarusaadav. On üpris teisejärguline, kas Andres Mets on loll või demagoog, kas ta ei saa Kunderast aru või püüab teadlikult manipuleerida.

Secundo – see pole ka kuigivõrd võimalik. Tsiteerin siin nüüd pikemalt Maslow'd:
„Me peaksime lõplikult loobuma katsest luua atomistlikke ajede või vajaduste loendeid. Sellised loendid on mitmelgi erineval põhjusel teoreetiliselt põhjendamatud. Kõigepealt, need vihjavad loetletud erinevate ajede võrdsusele, potentsuse ja esinemistõenäosuse võrdsusele. See on väär, sest iga konkreetse iha teadvusesse ilmumise tõenäosus sõltub teiste ülimuslike ihade rahuldatuse või mitterahuldatuse seisundist. Erinevate konkreetsete ajede esinemistõenäosus on vägagi erinev.
Teiseks, selline loend vihjab iga aje isoleeritusele kõikidest teistest ajedest. Muidugi ei ole nad mingil sellisel moel isoleeritud.
Kolmandaks, kuna selline ajede loend on tavaliselt moodustatud käitumuslikul alusel, eirab see täielikult kõike, mida me teame ajede dünaamilisest iseloomust, näiteks et nende teadlikud ja alateadlikud aspektid võivad erineda ning et mingi konkreetne aje võib tegelikult olla kanal, läbi mille väljenduvad mitmed teised ajed.
[...]
Edasi, kõik seni avaldatud ajede loendid näivad vaikimisi sisaldavat erinevate ajede vastastikuse erandlikkuse ideed. Aga ei ole mingit vastastikkust erandlikkust. Tavaliselt on kattumine niivõrd suur, et on peaaegu võimatu ühte konkreetset ajet teisest päris selgelt ja teravalt eristada. Samuti tuleks ajede teooria igasuguses kriitikas märkida, et aje mõiste ise tuleneb ilmselt kogu tähelepanu koondumisest füsioloogilistele vajadustele. Nende vajaduste puhul on väga lihtne eristada ärritust, motiveeritud käitumist ja eesmärkobjekti. Kuid rääkides armastuseihast, pole aje eristamine eesmärkobjektist nii lihtne. Siin näivad aje, iha, eesmärkobjekt ja tegevus olevat üks ja seesama asi."
Abraham Maslow "Motivatsioon ja isiksus"

Miks Mihkel Kunnus nii kirjutab? No miks???
„Tunneb ta ehk ennast ohustatuna naiste püüdest ronida vaimuelu areenile, millel ta ise oma Heraklese turja ja matšeetesarnase sulega meelsasti ainuvalitseks?“
„miks ta oma põhjaliku teadmistepagasi ja muljetavaldava referentiivse tsitaadikogumikuga ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?"
Uku Masing ikka tögas sellist suhtumist: kui mina oleksin sama tark kui tema, siis oleksin ma palju targem [ja kirjutaksin hoopis sellest ja sellest]!
Tihti on projektsioonid nagu poisiklutil, kes mõtleb, et kui tema oleks naine, siis istuks ta tundide kaupa naistesaunas ja vahiks paljaid naisi.Või nagu mudilane peab põlgavalt oma vanemaid lollideks, sest kui temal oleks nii palju raha, siis oleks ta küll palju targem ja ostaks kõige selle eest mäejagu komme.

Aga miks Andres Mets nii kirjutab? No miks? On tal ajukadedus?
Või on siin tegu selle samuse kollast ajakirjandust toitva sitanäljaga, mis ihkab saada kinnitust sellele, et ka paavst käib potil, ja et siis tunda end selle tõestatud ühisosa kaudu ilmeksimatumana?
(Muide, Maslow, jah, seesama Maslow, kelle püramiidist ma Metsa arust kunagi kuulnudki pole ja kellest Mets vist just ainult kuulnud ongi, nimetab seda, mida ma äsja tegin ja aasisin, „motivatsioonide madaldamiseks“, „lühidalt öeldes on see kalduvus eelistada seletavatel eesmärkidel madalaid vajadusi keskmistele vajadustele ja keskmisi vajadusi kõrgetele“.)

Aga üldse, milline oleks lubatud motivatsioon (arvustuse/raamatu kirjutamiseks)? Kas vagiinakadedus pole ajendina mingil tingimusel lubatud?
Või on hoopis määrav oma vajaduse rahuldamise viis?
Kui olen nii meisterlik askeet, et suudan sublimeerida oma peenise (ehk essentsiaalse vagiinatuse, eks) kõige hinnatumate tunnustega arvustuseks, kas siis ikkagi peaksin häbiõhetavi põsi püünelt kobima, sest tegelik motivatsioon (mille teravapilguline kriitikakriitik just paljastas) on ebasobiv?

Või kas „jeesuste tegemine“ on pigem taunitav või imetletav? On see pigem halb või hea ühendada ühendamatuid, ajalikku igavikulisega, jumalikku põrmuga, Thomas Manni Birk Rohelennuga, Pärnitsat Dostojevskiga, Tauli Nietzschega?


Ja taga hullemaks! on üks kasu, „see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad“ – see on isiksuseks olemine ja oo, seal on vahel vägagi kasulik olla ebamõistlik!, sest „tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta“ [Dostojevski rõhutus – M.K.] või nagu Mihkel Mutt meenutab – „raisata talenti tundus ülim“;  muide, selle impulsi ühe alaliigi teoreetiline ühtesidumine paljunemistungi ilminguks annab tüüpilise selektsionistliku napakuse ehk evolutsioonipsühholoogia, siis see on paabulinnu sabasulgede analoogia – ma demonstreerin oma võimet olla pompöösselt totter ja ebaökonoomne, oomegaisendid seda endale lubada ei saa, eks.
[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Muide, kui juba muidetamiseks läks, siis Maslow kaldus „järjest rohkem arvama, et atomistlik mõtteviis on kerge psühhopatoloogia vorm või vähemalt tunnetusliku ebaküpsuse sündroomi üks aspekt. Tervematel ja ennast teostavatel inimestel näib holistlik mõtte- ja nägemisviis üpris loomulikult ja automaatselt käivat ning vähem arenenute, vähem küpsete, vähem tervete inimeste jaoks näib see erakordselt raske olevat.“
(Arvamus, et käitumise ajendiks on üks (isoleeritud) aje, mis võiks siis olla see tegelik, võrsub atomistlikust mõtteviisist).
NB! See on normatiivse eristuse tegemine erinevate mõtteviiside vahel!
(mu erinevad-aga-võrdsed-suhtumise tögamine on Maslow'lt üsna palju tuge saanud)


***

„Tuuli Tauli süüdistab Kunnus luuletajana Tuuli Taul olemises ning Birk Rohelendu selles, et ta romaanikirjanikuna tahaks rääkida kellestki teisest kui Birk Rohelennust.“

Ei, ei süüdista, hoiakut täitsa tunnustan, aga ütlen (ja pikalt ja põhjalikult ja näidetega ja põhjendustega!), et BRil ei õnnestu endast väljumine kuigi veenvalt (st halb romaanilikkus) ja Tauli puhul on lugu sarnane – hindan seda, mida pakutakse.
Kui üritatakse oma isikut avalikus sfääris kaubastada, siis isikut ka arvustatakse, samuti nagu võib arvustada kulturisti biitsepsit või missi taljet, sest just seda nemad avaliku hüvena serveerivad.

***
"„Mu sõralise sõbra” Karl on tõepoolest misogüün ja sellepoolest sarnane Houellebecqi, Palahniuki, Kenderi tegelastega; Karli teeb nendest teistest täiesti erinevaks tema oleku  põhjus: surmav haigus, vähk. Ja siia peaks asetuma selle teose kriitika tegelik raskuspunkt: kas silmitsiseismine paratamatu surmaga teeb tegelaskuju realistlikuks, kas tema mõtteavaldused, käitumine ja tunded on selle teadmise valguses loomulikud?"
Gottverdammt! Loe üle! Vähist saab ta teada hilja ja ootamatult st pärast kogu oma "loomulikult" tuntud ja käitutud elu!  


***

„Kunnus ei suuda ise paljuneda, kannab ta salaviha emakaga õnnistatud anatoomiliste objektide vastu, kes seda suudavad.“
Njah.. olen jälle paljastatud.

[Põlastav hääl alt, alfakeskusest: Ohoh! Kas mõni mu pauk ei olnud mitte nii võimas, et pani lausa karja süütuid kõrvalseisjaid käimapeale?
(vihasemalt): Who's your daddy, Andres Mets?
(paus)
(heldinult kõrvale): Aga tundub, et põnn on isasse.. ennast pole veel ollagi, aga juba rapsib ja laiab :) ülbab nii et lust vaadata, kangutab tsitaadikest ja.. ]


***

„Hei, ta laseb ju kahuriga kärbseid!“ „Hmm, ründab kirvega kärbseid!“ Jah, just! Ja nüüd Kärt Hellerma sõnadega:  "kriitika jääb ikka kriitikaks, sekundaarseks nähtuseks kirjanduse enda kõrval" Just-just! - KÄRBSEID!

Ja kes on õigupoolest sõgedam, kas see, kes ründab kirvega kärbest, või see, kes kummardab kärbest kui Loojat?




16 kommentaari:

  1. Kas see nüüd on võistlus, et kes madalamale laskuda suudab? Võidad siis küll.

    Tegelikult tahtsin aga hoopiski küsida, et kas selles tekstis esinev võrdlus paavstiga annab vastuse ka küsimusele, mis esimesest arvustusest punase niidina läbi jooksis - nimelt objektiivse moraaliskaala kasutamise võimalikkus kirjanduse (või misiganes teose) arvustamiseks? Sest oli ju sealt selge, et kriitikul on paika pandud selged kriteeriumid, milline on noortele sobiv lektüür, kellega koos ning milliste kaasnevate kommentaaridega nad seda lugema peaksid? Samuti see, et alati peab teoses olema positiivne programm ja väärtushierarhia ei tohi tugineda atraktiivsusele. Ja kokkuvõtlikult on üldiselt inimesed kahesugused - need, kes saavad aru ja need, kes ei saa(siia kuuluvad siis muidugi ka noored ja õrnad, keda tuleb kaitsta).

    Ma pole varem sellist kirjanduskriitikat näinud ja mõtlesingi küsida, et kas see on nüüd levinud ning tunnustatud stiil? Jääme siis ootama edasisi kirjatükke, mis nendivad, et see härra kirjanik kirjutas küll ilusti, aga tema teoste maailmavaade ei ole ikka päris sobiv(kas siis noortele või täiskasvanutele vmt).

    Blogis on selline moraališovinism muidugi igati omal kohal (on ju ka esimoraališovinistil Varro Vooglaiul oma blogi, kust ta oma pärleid sigadele maa peale pillab mõnikord), aga päris-ajakirjanduses oli see kuidagi kohatu. Aga see on võib-olla vaid mu isiklik probleem.

    Kõrvalepõige - ma ei kujuta ette, kuidas üleüldse on võimalik MSS-i lugeda nii, et sealt suure punase haamriga ei löö lugejale pähe see nn cosmoneuroosi kriitika.

    VastaKustuta
  2. [Jeesusmaria, pidasin Teid hommikuse kiirsööstuga hoopis teiseks Aareks; lugesin nüüd rahuliku peaga üle - jah, Te ei saa kohe kuidagi olla see Aare, kelleks alguses pidasin... brhh! Vabandan väga asjaosaliste ees! Kiirmõtlemine on nagu kiirtoitki - rämpsmõtlemine :/ ]

    Mulle tundub, et need küsimused, mis mulle siin esitakse, on suuresti moraalset laadi st pigem seatakse kahtluse alla mu moraalne pale kui analüütiline võimekus.
    Seega peaksin vastu küsima:
    a) kas on üldse võimalik, et on olemas (noortele) ebasobiva maailmavaatega/ideoloogiaga kirjandusteos?
    b) kas selle ebasobivuse, teose halbuse tuvastamine on võimalik? ja kui, siis kuidas?



    siis: suutmatus kujutada ette MSS-i lugejat, kellele ei lööks sealt punase haamriga pähe cosmoneuroosi kriitika, on see humanistlik automatism, millele viitasin ka lead'is
    http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/12/parisinetus-photoshoppimatus.html

    VastaKustuta
  3. Tere!
    Aga mind huvitaks: kas oled oma senise kriitilise tegevuse ja selle järgnenud reaktsioonide põhjal kuidagi targemaks saanud, midagi õppinud a la "järgmine kord võtan arvesse..."

    VastaKustuta
  4. Jaa!
    Vähem kujundeid, vähem kunstilist edvistamist - see varjutab mõtte!
    Ja nii ongi, suur osa mu kriitika kriitikast on kujunditele ja ornamentikale keskenduv ning kahetsusväärselt vähe suhestutakse mõttega, ideega (mis mulle on tegelikult täiesti üheselt olulisim).

    Ja veel: naiskirjanikke, saati noori naiskirjanikke!, ei käsitle ma enam tükk aega! :D

    VastaKustuta
  5. Ole, jah, rohkem gentleman. Tundub, et kui sa oleksid mõtlejate tsiteerimise asemel tsiteerinud rohkem autoreid (või siis metatekstuaalsete viidete puistamise asemel keskendunud rohkem tekstidele), oleksid leidnud ka rohkem mõttega suhestumist (kui mõtteks oli mõtestada mingit uuemas kirjanduses kajastuvat "uut" "vaimsust"), näiteks: ei mäleta, miks või kuidas sa tolle viite Vindile oma kirjutisse inkorporeerisid, meeles on ainult see, et Vint peab kirjutajat X (või nooremat kirjandust ülepea) kuidagi negativistlikuks vms - aga mis siis, et peab? Ei tohi negativist olla või (puberteetlik)? Mis see kirjanduse kvaliteeti puutub (kõik ju ei võta automaatselt omaks sinu lähtekohta, et kirjanduslikus plaanis ei ole asi analüüsimist väärt, kuivõrd tegu on väärtusetu rämpsuga, aga "vaimses" plaanis pakub see rämps siiski põnevaid võimalusi analüüsideks)? Ütleb see "negativistlikkus" midagi autori vaimsuse kohta või (hoopis ka) Vindi vaimsuse kohta? Ma võin ju miskit hoomata, ise peas liita ja lahutada, aga ikkagi, kokkuvõttes mõjus viide Vindile kuidagi desorienteerivalt (hilja on mulle öelda, et, kulla mees, loe siis üle ja mõtle järele - ei ole viitsimist, ei ole kindel, kas on mõtet...). Palju nn puberteetlikkust (vaimset ebaküpsust varjatud kujul) võib esineda ka mingit n-ö positiivsust kiirgavates tekstides ja mitte ainult noorte autorite omades jne.

    VastaKustuta
  6. Ma ei ole veel Eestis näinud päris-ajakirjandust, kui see ühel päeval tekib, siis andke mullegi teada :) Mistõttu igasugune selleteemaline märkus, mida 'pärisajakirjanduses' kirjutada võib, tundub lihtsalt kohatu.

    VastaKustuta
  7. Lihtsalt oma lugemismuljest-emotsioonist raporteerimist pean kõige vähemväärtuslikuks osaks kirjanduskriitikast, sest see on kõige rohkemm maitseasi ja subjektiivne. Analüüs on see, milleni igaüks ei küüni ja see on teenus, mida maksab osta (kas vein maisteb või mitte, saab igaüks ise järgi proovida ja su isiklik maitsetaju võib elamusesaajast erineda, aga polüfenoolide kontsentratsiooni määramiseks läheb vaja spetsialisti).
    Vindi asemele oleks võinud panna nt Berk Vaheri hinnagu 2009. aaasta proosakokkuvõttest:
    "Mind ei veennud see siiski ümber ei Rohelennu enda teose vajalikkuse (või teoste — „Enesetapjad” oli ka kurnav, luuletajana ja novellistina on Rohelend seni märksa huvipakkuvam) ega ka Helme „Septembri” suhtes. Kas pole selliseid lugusid juba nii eesti kui ka maailma kirjanduses iivel­duseni palju? Ehk aitab inimeste kujutamisest nüristunud tõbrastena, ehk on iseeneses ja üksteises veel ka midagi head, suurt ja siirast leida, et niimoodi sellest pidetusest välja jõuda?"
    ( http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=312 )
    või Houellebeqci arvustava V.-S. Maiste remargi:
    "Elu tähendusetuse illustreerimine räigete naturalistlike vägivallategudega on kirjandusliku võttena kulunud ja tülgastav." ("Vik." 3/2006)
    vms.
    Sest igale natukene kirjandusega kursis olevale inimesele oleks see vast esmane (ja arvatavasti ka viimane) reaktsioon - öehh.. jälle!

    Vindi valisin (ja valima pidi, sest nagu öeldud, enda muljest (eriti kellegi Mihkel Kunnuse muljest) raporteerimist pean suht mõttetuks) selle pärast, et Vint tegi seal viite (ilmselgelt ülekäe ja lõdvalt) vasakpoolsusele ja see võimaldas mul mugavalt siduda see märkus oma "ideoloogilise programmiga" - st osutusega õiguslaste kõlbeliste intuitsioonide atomiseerivale toimele.
    Samuti on mõtlejate tsiteerimisega - kõnealuse teose seiskukohalt on see väheefektiivne (ja just väheefektiivne, mitte kõrvaline või mõttetu!), aga mõnes muus mõttes nt vaimsuse propageerimises/meeldetuletamises üpriski tulemuslik-ökonoomne.
    "nagu ikka, tuleks kahuritoru keerata nii, et see tüütu kärbseke jääks lihtsalt väärikama sihtmärgi poole lendava kuuli trajektoorile."
    Iga konkreetse teose puhul võib sellist käitumist nimetada ebaeetiliseks, "ärakasutamiseks" vms, aga arvan, et see hierarhia, millele ma nõnda need asjad allutan, on just see hierarhia, millele õige kirjanik (oo, jaa! õige!) oma teosed ise allutab :)


    Hedvig! Kus viga näed laita, seal tule ja aita! :) Kui praegused artiklid ei meeldi, tuleb ise kirjutada selliseid, mis on õigeid!

    Muide, kas keegi teab soovitada mõnda head välismaist kultuuriajakirja (noh, ike seda köikse parembat!)?

    VastaKustuta
  8. Ok, ma lihtsalt püüdsingi mõtelda, et kuda need su artiklid mitte efektsemad, vaid efektiivsemad (tabavamad) olla võinuks - mingi efektiivsus (tagajärjekus) on neil kindlasti niikuinii. Mõttemahukad ja tsitaatiderohked tekstid taanduvad inimeste peades lõppkokkuvõttes ikka mõnele põhiväitele vastavalt igaühe süvenemis- või arusaamis- või üldistusvõimele(kogu verbaalne kuld ja kard pudenevad tolmuks) ja kahju, kui see, mis inimestele kõrvade vahele jääb, taandub näiteks lihtsustavateks sedastusteks kirjutaja temperamendi ("ratsionaalsusepastor" jne), hoikute, suhteprobleemide või teab mille kohta - ega muud mul miskit poldki öelda.
    Efektiivne ja ökonoomne oleks olnud tõesti alustada kohe nii: "Kallid sõbrad, tuhnides tolles kirjanduslikult alaväärtuslikus rämpsus, mille kohta mitmed mainekad kriitikud (B. Vaher, Maiste, Vint jt) on oma negatiivse hinnangu juba piisavalt veenvalt välja öelnud, võib siiski avastada midagi huviväärset, ärgem laskem sel rämpsul kasutult kaduda kirjandusajaloo prügikasti; nimelt... avastame seal väga kõnekaid näiteid meie noorurite sümptomaatilisest sellest ja tollest... see kirjandus ongi ju ajastu tundlikuim indikaator.... vaadake, kohe selgitan... jne

    VastaKustuta
  9. kas ma saan õigesti aru, et siin nõutakse vähem mõttesisu, sest lihtne inimene ei jaksa nii palju oma peakesse mahutada? :)

    ja mina olen ju ometi tuntud iriseja, kes mudku kapi otsast õpetab ja ise midagi ei tee :)

    VastaKustuta
  10. Aforismi "Loogika aitab sama palju mõelda kui füsioloogia seedida" täpne mõte jääb mulle ausaltöelda hämaraks. Kas sellega mõeldakse, et mõistetega seeditakse samapalju loogikaga mõeldakse, st et füsioloogiat hästi tundval inimesel läheb kõht kinni-lahti samamoodi ja sama sageli kui füsiooloogia-ignorandil? Või on siin mingi abstraktsuskategooriate viga mõeldud, a la "füsioloogia" hõlmab nii palju enamat kui seedimine, seega ka mõlemist loogikale taandada on liiga piiratud? Või on point lihtsalt "loogika ei ole mõtlemine" ja ma mõtlen praegu üle?

    VastaKustuta
  11. U.:
    Selgemalt: "Loogika[distsipliin] hõlbustab mõtlemist samapalju kui füsioloogia[teadus] seedimist", ses mõttes siin jah, tippfüsioloogi seedimine on samasugune kui füsioloogia-ignorandil.
    Uku Masing oskaks selle kimbatuse põhjusest palju kiruda, see on va igermaani (<- Indo-Germaani <- Indo-Euroopa) keelte viga ja mõju, need ei erista protsessi, lõpetatud protsessi ja protsessi saadust.
    Oma psühholoogiast ja oma füsiloogiast rääkimine on juba täiesti normaalne, oma matemaatikast veel mitte :/
    LAA-ANGUS!

    H.:
    Ole kapis või kapist väljas, aga kapi otsas olemist siin... naah! :#

    VastaKustuta
  12. Re: välismaa kultuuriajakiri - ma olen Intelligent Life'i tellija, seda on nüüd vist jälle ka Eestis suuremates poodides müügil ja netis on siin:

    http://moreintelligentlife.com/

    Võib-olla liiga middlebrow sulle, aga kirjutamise stiil võiks sulle meeldida.

    VastaKustuta
  13. Vaatame, vähemalt pealkiri on tõotavalt diskrimineeriv.
    'tähh!

    VastaKustuta
  14. see on päris nutikas vist jah, et vältida noorte naiskirjanike kritiseerimist :)

    tahtsin lihtsalt midagi öelda... olin ise ka peaaegu valmis arvustama ühte noorkirjanikku, naiskirjanikku (võibolla seda on veel palju öeldud tolle kohta), aga nüüd ilmselt loobun sellest üldse. võibolla :)

    VastaKustuta
  15. Eiei, arvusta ikka!
    Ei maksa minu puhtisiklikku limiidiületust endale laiendada!

    VastaKustuta
  16. No igatahes teen seda nüüd PALJU ettevaatlikumalt, kui varem oleksin...

    VastaKustuta