25. jaanuar 2011

Miks maailm oleks teatrita parem paik

See on nüüd mõneti toores kultuurieugeenika, pisut nagu yin'ita yang (seega on siin eriti oluline lugeda kainelt ja kriitiliselt). Selle kõrval pidi ilmuma kirjatükk, mis kõneleb teatri poolt, aga teine kirjutaja kadus ära ja/või ei suutnud toimetaja teda/uut leida.
Tekst ilmus "Müürilehes" nr 13.


Miks maailm oleks teatrita parem paik


1.
Tunnen, et alustuseks pean esile tooma mõned eeldused, millega nõustumine on vajalik, et käesolev diskussioonipoolik üldse mõttekas saaks olla.
Üks olulisemaid üldisi eeldusi on: areng on võimalik (ja taotlemisväärne) ja seda nii üksikisiku kui kultuuride raames ja areng tähendab siin positiivset muutust, teisisõnu: peab olema võimalik, et inimese või kultuuri üks faas on parem kui teine. Kujutame ette, et inimesel on omadustekomplekt O1 ja mõne aja pärast on tal omadustekomplekt O2. Oletame, et see muudatus oli areng st inimene O2-ga on parem kui inimene O1-ga. Sellisel abstraktsiooniastmel peaks vist selle esmapilgul triviaalse eelduse problemaatilisus juba piisavalt selgelt välja paistama: sellise eelduse omaksvõtt tähendab ühtlasi tunnistada võimalust inimesi (ja kultuure) paremuse järgi ritta seada, väärtustuslikult hierarhiseerida (NB! See ei tähenda siin puhtteadlaslikke vaatlusi erinevatest vaatenurkadest, mis tuvastavad erinevaid ühismõõdutuid väärtussüsteeme, vaid just orienteerumist praktilisele muutusele). See on aga inimsuse religiooni (ehk humanismi ehk ilmalikustunud kristluse) ühe alusdogma vastu eksimine.
See vastuolu (Ilmar Vene nimetab seda essees „Pahustumine“ üpris põhjendatult „uusaja põhivastuoluks“) ilmub näiteks teravalt esile eliitkooli problemaatika juures: käratusele „supermarketi kassiir ei vajagi prantsuse keelt [ehk (teistega võrdset) võimalust õppida eliitkoolis]!“ järgneb alati kellegi tasakaalustav vastuväide, mis väärtushierarhiat eitab või vähemalt ähmastab: „nii mõnigi supermarketi kassiir on väärikam ja tublim inimene kui nii mõnigi professor [st omadustekomplekt „professor“ ei pruugi olla parem kui omadustekomplekt „kassiir“]“, samuti leiab ajakirjandusest pärast igat koolide pingerea avaldamist kõlbelisi proteste, mis a) protesteerivad selliste pingeridade koostamise ja/või avaldamise vastu, ning b) püüavad igati esile tuua sellise hierarhiseerimisviisi tendentslikkust, puudulikkust ja vähehõlmavust. Aga kui omadustekomplekt „professor“ ei pruugi parem olla kui omadustekomplekt „kassiir“, siis ei pruugi ka olla kindel, et end kassiirist professoriks töötanu arenes. Üldistatult: kui kristlik idee kõikide inimhingede võrdväärtusest püüda täielikult siinpoolsusesse konverteerida, siis on selle üheks tagajärjeks arengu võimalikkuse eitus, sest iga inimene on siis (mõõtmatult) väärtuslik sõltumata tema omadustest, aga areng saab olla ainult omaduste muutumine. See vastuolu kaetakse tavaliselt kinni argimõistusega ja mida drastilisemad on näited, seda kergemini päästev argimõistus appi tõttab, näiteks omadustekomplekti „mõrvar“ või „pedofiil“ peetakse siiski üldjoontes üheselt alaväärtuslikumaks kui mõnd teist. Sageli ka lihtsalt eitatakse ühismõõdutusele või episteemilisele ebakindlusele viidates nende hierarhiate tuvastamise võimalikkust.

2.
Käesoleva essee eesmärgiks on niisiis põhjendada väiteid „teater teeb inimesi halvemaks ja ühiskonda tervikuna õnnetumaks“ ning „teatraal on nõme ja halb inimene“. Esimese väite kohta tuleb kohe teha mõned olulised kitsendused, nimelt ühiskonna all pean silmas kaasaegset liberaalset demokraatiat, eelkõige siis praegust Eestit (nt rahvavalgustus kirjaoskamatule massile (Pixérécourt, Tolstoi jne.) oli kindlasti teatri positiivne funktsioon, kindlasti ei pisenda ajaloolisi suurkujusid, Shakespeare'i vms) ja inimese all pean silmas juba suguküpsuse saavutanud isendeid (nt lasteaias on teater ja kasvataja teatraalsus igati õigustatud). Teises väites esineva sõna „teatraal“ jätaksin üsna laiatähenduslikuks ja see hõlmaks siis eelkõige kõiki teatriarmastajaid, -huvilisi, -entusiaste, -amatööre, -tähtsustajaid, -tegijaid, näitlejaid, lavastajaid jne. Välja tuleks jätta aga teatriteadlane, sest teadlane on sootuks teine inimtüüp, kelle suurus ei ole kuigivõrd seotud uurimisvaldkonnaga. Samuti võib mõningaid mööndusi teha lavastajale (ja kindlasti kõigile tehnikutele) nii nagu see ilukirurg, kes paigaldab jalgpallisuurusi rinnaimplanaate (st täidab täiesti totakat tellimust), peab olema võimekas spetsialist ehk mõnes mõttes ikka väga arenenud inimene. See mööndus on siiski ülimalt tinglik, sest kui tuua teine ja tabavam analoogia, siis lavastaja oleks justkui kupeldaja, näitleja lits, teatrikülastaja teenuseostja ja teatriuurija vastavalt prostitutsiooniuurija.
Teatri ja prostitutsiooni analoogia on veel mitmeski mõttes viljakas. Nimelt selles, mis puudutab mis tahes inimrühma ühiskondlikku hukkamõistu. Väitega „teatraal on nõme“ apelleerin ma just ühiskondliku hukkamõistu internalisieeritusele – häbile; samuti nagu prostitutsiooniteelt peaks inimest eemal hoidma just häbi.

3.
Richard Rorty kirjutab: “Tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid. Kujutlege, mis juhtub, kui lapse väärtuslik varandus – asjakesed, mille ümber ta punub fantaasiaid, mis muudavad ta kõigist teistest lastest pisut erinevaks – kirjeldatakse ümber “rämpsuks” ja visatakse ära. Või kujutlege, mis juhtub, kui need asjad muudetakse teise, rikkama lapse asjade kõrval naeruväärseks. Arvatavasti toimub midagi niisugust primitiivse kultuuriga, kui selle vallutab edenenum kultuur. Samamoodi toimub mõnikord mitteintellektuaalidega intellektuaalide seltskonnas.”
See, mida siin kirjeldas Rorty, on lähisuguluses arenguvaluga ja kohe kindlasti traditsiooni katkestamise valuga. On väga loomulik ja sügavalt inimlik, et traditsioonikandjad on kõigiti traditsiooni katkestamise vastu, sest rünnatakse neist suuremat ja vanemat süsteemi, mis on andnud nende väikesele elule tähenduse ning mis tahes traditsioonile katkestamise nõudmine peab olema enam kui hästi põhjendatud. Heaks näiteks on härjavõitlus, üks teatri eriliike, üks teatri iseärnis olemuslik ja ürgne vorm, mille mõju on teaterlikkus par excellence, ent mis tekitab paljudes kainetes ja traditsioonist kaugemal olevates inimestes sügavat nördimust ja protesti, kuid praegu veel on traditsioonikandjad peal (ja seda maal, mis esimesena laiendas inimõigused ka mitteinimestele - inimahvidele!).
Kasutamata eufemisme: on grupp inimesi, kes arvavad, et härjavõitluse kultuur tuleks hävitada (ja härjavõitlus on kahtlemata kultuur), selle traditsiooni kandjad ümber kasvatada ja seda vastu nende tahtmist, täpsemalt: härjavõitlejaid tuleks nii palju hukkamõista ja häbistada, et nad ise loobuksid oma kultuurist, ürgsest teatrist.

4.
Kuigi argumentidesse, mis viivad meie uskumused vastavusse meie soovidega ja saati tellimusega nagu antud juhul, tuleb prima facie suhtuda skepsisega, ei ole selline automaatne keeldumine õnnest (luck) siiski rohkemat kui psühholoogiline vastuargument kogemuse tõttu pessimismi kalduvalt prognoosivõimelt ja korruptsiooni kahtlustavalt intellektuaalselt aususelt. Sellegi poolest tahaksin ennetada mõningaid üpriski eluterveid argimõistuslikke vastuväiteid ja rõhutada, et kuigi igale kahjulikule toimele, mida teater inimühiskonnale avaldab, võib leida aktsepteeritud kultuuripraktika, mis teatrit selles samas toimetes ületab (muusika, kino, TV jne), ei ole sellele osutamine iseenesest argumendiks teatri poolt. Alkoholi laastav toime ei tee kanepit mingil määral vähem kahjulikuks ning ühiskondlik suutmatus hoida ära vägistamisi ja mõrvu ei tähenda, et perevägivald ei vääri tähelepanu. Siiski möönan, et on kindlasti prioriteetsemaid pahesid, millega tegeleda, ja käesolevast esseekesest ei maksa kindlast välja lugeda üleskutseid akiivsele sõjakusele teatri vastu, piisab, kui aidata nõrgematel noorisenditel meeleselguses püsida ja toetada neid eas, mil füsioloogiline erksus ja vähene elukogemus soosib ohtlikke narkomaaniaid ning pöördumatu kukkumine hukutavatesesse sõltuvustesse tundeintensiivsusest ja elamuslikkusest on nii kerge juhtuma. Humaanne oleks lihtsalt lasta süveneda neil lootustandvail tendentsidel, mis teatri kidumist näitavad, ja pelgalt kaitsta terveid organisme ning püüda loobuda kontroll-lasust sureva nakkushaige pähe.

5.
Oma olemusliku teatraalsuse tõttu tuleks ära mainida veel üks „vastuargument“, mis õieti on kõigutamatu ja seda eriti ühiskonnas, kus üksikisiku vabadus on üks kõrgemaid väärtusi, nimelt isiksuseks olemise jonn, mille üheks atribuutiks on sageli demonstratiivne (ehk teatraalne) ebamõistlikkus (selle üks kontsentreerituim kirjeldus on Dostojevski teoses „Ülestähendusi põranda alt“) ning tunnistan, et hambad tangis sisistatud vot-tahan-ja-teen! ees on mõistuspärasus täiesti võimetu.
Samuti pidurdab ühiskondlikku tervenemist inimesele üdini omane võime armastada oma haigusi (heaks näiteks on hiljuti meedias vilksatanud lugu kurtide kogukonnast, kes ei taha, et nende lapsed oleksid kuuljad, sest nende puue on liiga tugevalt seotud nende identiteediga), miski, millest nii palju on rääkinud Dostojevski, Nietzsche, Thomas Mann jt.
Sellest kõigest ei maksa siiski liialt heituda, sest inimene, keda pelutab tema tegevuse vähene viljakus, ei saa õigupoolest niikuinii kuigi pikaajaliselt tegeleda ei maailmaparanduse ega pedagoogikaga.

6.
Lühim täpsustus, miks teater on halb, oleks väide, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks, teisisõnu, teatraal on afektiivsem, märatsevam, impulsiivsem, elamusejanusem kui keskmine inimene (siin tuleb loomulikult meeles pidada kõiki sotsioloogilise statistika põhitõdesid: statistilist üldistust ei saa rakendada üksikjuhtumile jne. Üldistatud väitest, et poksijad on vägivaldsemad kui tavalised inimesed, ei saa teha järeldust, et mistahes konkreetne poksija on vägivaldne, ning konkreetsele mittevägivaldsele poksijale viitamine ei falsifitseeri kuidagi seda üldistust).
Juri Lotman on öelnud, et kultuur on emotsiooni taltsutamine. Väidan, et teatri mõju isiksusele on vastupidine st emotsionaalsust, afektiivsust, impulsiivsust võimendav, täpsemalt: see pärsib motivatsioonidünaamika ratsionaalsuspõhise dominandi arengut ja välja kujunemist ning see jääb toppama emotsioonipõhisele, kus määrav pole see, mis on mõistlik, vaid see, mis tekitab intensiivsema tunde. Korrektsem oleks seega ehk rääkida mitte niivõrd teatri kahjustavast toimest indiviidile, kuivõrd arengut pidurdavast toimest, sest lapsel on motivatsioonidünaamika loomuldasa emotsioonipõhine (eelkõige ratsionaalsus vajab pingutust, kultuurilist taastootmist, õpetamist, harimist jne.) Kõrgendatud tundeintensiivsus viib aga väljapoole head ja kurja (seda tehakse, sest see on kogemuslikult meeldiv, sest annab puhkuse moraalsusest, süüdivusest).
Siin on oluline rõhutada, et eetika-esteetika, ratsionaalsuse-emotsionaalsuse dualism, mis metafüüsilises või staatilises mõttes oleks kahtlemata väga naiivne ja robustne, markeerib siin pelgalt suundumuste lõpp-punkte. Kõige vähem on vaja karta inimese muutumist emotsioonituks ratsionaalseks robotiks, sest lähtudes arengubioloogilisest ja arengupsühholoogilisest seisukohadest on ilmne, et bioloogiline antus on neil iseloomustajatel täiesti erinev ja ebasümmeetriline, täpsemalt, emotsionaalsus ja esteetilisus (st aistingulisus) on bioloogiliselt märksa suuremas osas käitumist määrav ja optimumi saavutamiseks tuleb suunata pingutusi vastupidises suunas. Mõneti sarnaselt on toitumisega: kuigi võib leida näiteid end ekstreemselt näljutavatest isenditest (nt anorketikud), on bioloogiline antus siiski õgardlust soodustav (ja väliste võimaluste korral populatsioon rasvub) ning pole midagi vastuolulist selles, et saame vaheldumisi teateid sellest, et õhtumaades on rasvumine võtnud lausa epideemilised mõõtmed, ning et anoreksia esinemine on hüppeliselt suurenenud.

7.
Juri Lotmanilt võib leida ka ühe käepärasema käsitluse teatri toimest argikäitumisele („Vestlusi Vene kultuurist“ 1. kd, e.k. 2003 ja 2006). Juri Lotman kirjutab: „Teatriga võrreldes hakkas argielu paistma tardununa: sündmusi, ootamatuid vahejuhtumeid polnud seal kas üldse või siis oli üksnes hälbimustena normist.[...] Reaalse elu käsitamine näitemänguna andis inimesele võimaluse valida individuaalse käitumise ampluaad, kuid pani ta ka sündmusi ootama“ ning elu hakkas matkima kunsti st teatrit (üpris tuntud on Žižeki analoogne näide TV kohta: TV ei kujuta elu, vaid elu matkib TV-d jne).
Üsna hästi illustreerib sellist teatri lavastavat toimet elule Thomas Manni novell „Völsungite veri“ (LR 2006, 7-8). Dändilikud kaksikõde ja -vend, kes on oma sisimas haisvale maailmale pirtsakalt selja pööranud ja „armastasid teineteist oma elegantse tarbetuse pärast“ külastasid teatrit (Wagneri „Valküür“, kus üheks stseeniks on õe-venna intsest) ning üks neist tunneb, et „looming sünnib kirest ja võtab uuesti kire kuju“. „Miski ei pääsenud neile ligi, mis oleks võinud sundida neid ära pöörduma sellest metsikust, kirglikust ja ekstaatilisest maailmast, mis oli neid oma võluväega mõjutanud, nad endaga sinna maailma kaasa tõmmanud...“ ja kodus laval nähtut „tsiteeritakse“ ja instest kordub nüüd siis eneselavastuses. Kui õde, kes on kihlatud, küsib, et mis saab nüüd tema peigmehest, siis vend vastab (ja need on novelli viimased sõnad): „Noh, olgu meile tänulik. Nüüdsest peale elab ta vähem triviaalset elu.“

8.
Mati Unt oli teatraalne isiksus. Ta paistis tundvat vajadust elu dramatiseerida, tajuda enda ümber salapingeid, intriige ja konflikte,“ meenutab Luule Epner („Undi jutud. Mälestusi Mati Undist.“ 2008, lk 28), väga illustratiivne on ka Valle-Sten Maiste suurepärane essee „Vaino Vahing ja uusaegne märatsev armastus“ („Keel ja kirjandus“, 2009, nr 3), aga sellised üksiknäiteid võiks laduma jäädagi. Toon siia veel ühe näite Stanislavskilt:
Tunni katkestas tuntud välismaalasest näitleja küllatulek. Kuulsus jutustas oma menudest, kusjuures Tortsoff oli tõlgiks. Pärast seda, kui huvitav külaline oli lahkunud, Tortsoff ütles naeratades:
Traagik loomulikult luiskab, aga kergesti vaimustuva inimesena ta usub siiralt seda, mida ta luuletab. Meie näitlejad, oleme nii harjunud laval täiendama fakte oma kujutluse poolt antavate üksikasjadega, et need harjumused kantakse meie poolt lavalt üle ellu.““ („Näitleja töö enda kallal“, 1940, lk 45, minu rõhutus – M.K. )
Sellised nihked isiksuse afektistruktuuris on eriti ilmekalt esil igasugustes riäälitišõudes jms – inimese käitumises saab kandva rolli stanislavskilik eneselavastus, kunstlikult ülespuhutud kired jne. Ent heas ja halvas on tundeintesiivsus ebasümmeetriline, nimelt :„kõike kurja tehakse suurema või väiksema fantaasia ja kirega, seevastu hea tundemärgiks on kaheldamatu afektivaegus ja hädisus“ (Robert Musil, „Omadusteta mees“, kd 2., lk 174) st tundeintensiivsuse eesmärgiks küll pole otseselt kurjus, aga suurte tundeintensiivsuste hulgas on statistiliselt kurjuse osakaal suurem ja kurjusega on suur tundeintensiivsus märksa hõlpsamini saavutatav. Sarnasel põhjusel on tabloidide esilehel valdavas osas halvad uudised.

9.
Norbert Elias kirjeldab impulsiivset afetktistruktuuri nõnda:
Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas [s.o. Eliase näide mikroühiskonnast, mis formeerib väga rangelt kaine enesekontrolli – M.K.], ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse“ ( "Tsiviliseerumisprotsess" 2.kd. Lk 320).
Afektiivsus ja impulsiivsus ei pruugi olla loomalik kontrollimatus, teadvustamatus enese käitumisest, vastupidi, eneseteadlikkus kasvab isiksuse arenedes, ent teatraali enesereflektsioonist tulenev eneseregulatsioon pole kõlbelis-ratsionaalne, vaid esteetiline, efektsust ja tundeintensiivsust taotlev (st teatraalne, dramatiseeriv, lavastav), küll aga võib sageli kohata eneselavastatud loomalikku kontrollimatust ja pidurdamatuid tundepuhanguid jne.
Suurepärase kirjelduse sellisest psühholoogilisest mehhanismist võib leida Tolstoi ühest parimast lühiteosest, „Kreutzeri sonaadist“ („Kogutud teosed“, 12. kd), kus peategelase konfliktidel naisega on selge lavastuslik komponent.
Nt „haarasin laualt kirjapressi, karjusin veel kord: „Käi minema!“ ja viskasin selle temast mööda põrandale. Ma sihtisin meelega temast mööda. Siis ta läks, kuid peatus lävel. Ja sealsamas, tema nähes (tegin seda selleks, et ta näeks), haarasin ma laualt asju – küünlajalgu, tindipoti – ja pildusin neid põrandale, ikka veel karjudes:
Välja! Korista end siit! Ma ei vastuta enda eest!“
Ta läks – ja ma jätsin kohe märatsemise järele.“ (lk 64)
Eriti ilmekas on see, kuidas toimub naise mõrv. Peategelane tuleb ootamatult koju, leiab esikust naise armukese üleriided, seejärel läheb oma tuppa ja peab ennastdramatiseeriva monoloogi :“Mina – aus inimene, mina – oma vanemate laps, mina – kes ma olin perekonnaelu õnnest unistanud, mina – abielumees, kes iialgi pole oma naist petnud [...]“ (lk 77), siis võtab ta saapad jalast, haarab pistoda ja hiilib vaikselt nende tuppa, kus siis etendada oma sõgedushoog:
Tundsin, et olen täiesti hullunud ja vist küll hirmuäratav, ning tundsin sellest rõõmu.[...] Tahtsin viiuldajale järele joosta, kuid mul sähvatas peas, et oleks naeruväärne oma naise armukesele sukkades järele joosta, mina aga ei tahtnud olla naeruväärne, tahtsin olla kohutav. Vaatamata oma hirmsale meeletusele ei unustanud ma hetkekski, missugust muljet ma avaldan teistele, ja see mulje osalt juhtiski mind“ [lk 79, minu rõhutused — M.K. ].
Ta tapab naise, sest „nii nagu teatris tühistab kodanliku tõrke kuriteo ees suur kunstlik tunne“ („Omadusteta mees“ 1.kd. lk 680), ning läheb seejärel oma tuppa ja – magab natuke! Ta saab magada (samamoodi eelmises näites lakata märatsemast) nagu professionaalne näitleja, kelle pöörased tunded lõppevad automaatselt koos eesriide langemisega.
Sellist inimtüüpi on suurepäraselt kirjeldanud ka Milan Kundera:
Homo sentimentalist ei või defineerida kui inimest, kes tunneb (sest me kõik tunneme), vaid kui inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks. Hetkel, mil tunnet hakatakse pidama väärtuseks, tahab igaüks tunda; ja kuna me kõik armastame hoobelda oma väärtustega, siis on meil kalduvus oma tunnet demonstreerida. [...] Tunde definitsiooni juurde kuulub, et see sünnib meis ilma meie tahtmata, sageli isegi vastu meie tahtmist. Hetkel, mil me tahame tunda (otsustame tunda, nagu Don Quiote otsustas armastada Dulcinead), pole tunne enam tunne, vaid tunde imitatsioon, selle demonstratsioon. Mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.
Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda tunnet ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis, kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.“ („Surematus“, lk 218-219)

10.
Holden Caulfield kirjeldab oma kinoskäiku: „Kõige rohkem hämmastas mind see, et daam minu kõrval ulus kogu selle neetud filmi ajal. Mida totramaks asi läks, seda ägedamalt ta ulus. Oleks võinud arvata, et ta oli hirmus heasüdamlik, aga ma istusin ta kõrval ja nägin ta head südant. Tal oli kaasas väike poisike, sellel hakkas surmigav ja ta tahtis klosetti minna, aga daam ei viinud teda. Ta ütles, et poiss istuks paigal ja käituks viisakalt. Hundil oleks ka parem süda. Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid“.
Salinger viitab siin ühele üsna olemuslikule teatraali tunnusele: reaalse maailma tekitatavad tunded konkureerivad kunsti tekitatutega (ja jäävad neile alla). Mis on poisikese pissihäda jäisesse sügavikku vajuva diCaprio kõrval? Olgugi, et esimene on reaalne ja teine fiktsionaalne – tundeintensiivsuse järgi käitumist reguleeriv afektistruktuur ei erista reaalset ja fiktsionaalset. Ja võib ette kujutada, milline on teatritegijate suhtumine inimestesse, kes istuvad (täpsemini, istuksid kui teatris käiksid) teatris igavlevalt ja emotsioonitult, sest laval toimuv on kõigest näitlemine ja see pole päris – „matsid!“.
Eristades reaalseid draamasid (nt spordis, tänavarahutustes) ja fiktsionaalseid draamasid (teatris, filmis, tsirkuses), peetakse nende põhituuma siiski samaks – draama jäljendab, esitab ja taasesitab emotsionaalselt kõrgendatud intensiivsusega sündmusi“ (Ester Võsu, „Kultuur kui draama I“, Acta Semiotica Estica IV).
Ja miks teatraalid on „üheksal juhul kümnest alatud ja kivise südamega tüübid“? Sest argielu pakutavad emotsioonid ei suuda motiveerimisel reeglina konkureerida teatri omadega. Nii nagu pornotööstuse teaterlikult ülevõimendatud sugumarkerid võivad devalveerida reaalsete kehade toimivuse. „Teater on ju kiirenduskunst, seal on kõik suurendatud ja liialdatud“ resümeerib Mihkel Mutt oma mälestuste neljandas osas, kus muuhulgas jutustab loo, kuidas teatraal Jaak Allik tema diplomitööd retsenseeris: „Nimelt andis Allik mulle kaitsmise eelsel õhtul lugeda oma kirjaliku hinnangu või retsensiooni, milles ta mu töö pihuks ja põrmuks tegi. Kui mul lugedes hakkas pilt eest kaduma (olin aru saanud, et ei lõpeta sel kevadel ülikooli), ulatas ta mulle naeratades teise, pärisretsensiooni, mis oli märksa leebem.[...] Ales pikapeale, jälgides muu hulgas Alliku tegevust poliitiku ja teatrilavastajana, hakkasin aru saama tema iseäralikust mängulustist ja elulavastamise kirest. Tagantjärele olen veendunud, et toona ei kannustanud teda sadism“ (lk 193).
Teatraal ei ole otseselt sadist, ta lihtsalt kipub kasutama teisi inimesi oma elulavastuse rekvisiitidena. Nõme.

11.
Teatraalid on ka rumalad, sest juurdlev mõtlemine on olemuslikult seotud ajaga. Suruda Dostojevski „Idioot“ kahte tundi on umbes sama, mis truudus kahe tunniga ära teha. „Inimese teeb suureks tema tunnete kestvus, mitte tema tunnete intensiivsus“, ütleb Nietzsche.
(Teatri juhmistava toime kohta käib enam-vähem kõik see, mida Pierre Bourdieu räägib televisioonist(vt LR 1999, nr 30) ja ma ei hakka seda siin kordama).

12.
Noorus on hirmus asi: see on näitemäng, kus lapsed (kuuldavasti süütud!) käivad kõrgetel karkudel ja kõige erisugusemates riietes ning räägivad päheõpitud sõnu,millest nad ainult pooltest aru saavad, kuid mille nad on fanaatilisel omaks võtnud. Ja ajalugu on hirmus, sest ta muutub väga tihti alaealiste näitelavaks,noore Nero näitelavaks, noore Napoleoni näitelavaks, fanaatiliste lastejõukude näitelavaks, kelle jäljendatud kired ja primitiivsed rollid muutuvad äkitselt tõeliselt katastroofiliseks tõelisuseks,“ kirjutab Milan Kundera romaanis „Nali“.
See tsitaat viitab ka arengupsühholoogilistele seaduspäradele, nimelt selles ontogeneesietapis (gümnaasium, ülikooli esimesed kursused) on inimene teatrile üpris vastuvõtlik ja sellele on kahjulik anda positiivset tagasisidet ja kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et noor teeb siin pöördumatu valiku teatri heaks ja kinnistab nõnda elupikkuseks kummituseks ühe oma põgusa arenguetapi.
Tsiteerin siin pikemalt oma varasemat esseed:
Tsvetajeva kirjutas ühele noorele sõbratarile: „Te peate elama ühte elu, mida Te enamasti pole saanud ise valida, vaid mis on juhuslik. Ja Te ei saa armastada samaaegselt – isegi kui Teil on selleks kõik õigused ja kõik sisemised võimalused – lord Byronit, Heinrich Heinet ja Lermontovi, kuigi Te neid oma elus kohtate (oletagem, et selline ime juhtub!). Elus, Adjake, ei või mi-da-gi – nichts – rien. Seepärast on olemas kunst (“unes on kõik võimalik”). Sellest sünnib kunst, minu elu - just niisugune, nagu ma ise tahan.“(„Elu tules“)
Nooruse juures on üks meeldivamaid asju tegelikkuse lõpetamatus, elu avatus, haruteede tohutu paljusus (see on praeguses, avatud demokraatias! nõuka-aja koolilõpetaja maailmatunnetus oli ikka üpris teine). Meeldivaid asju püüab inimene ikka säilitada, aga valides ühe tee, välistad nii palju teisi. Seega: kuidas vältida välistamist?
Ainuke kohanemine, mis mulle meeldis, oli mäng, aga see pidi olema intensiivne. Üks mängu vorme oli ka isiksuse tüüpide vahetamine. Võisin olla küüniline ärimutt, õrnahingeliste ja naiivsete näitlejate moodi haldjas, pidurdamatult vallatu näkk või nukrameelne poeet. /.../ Miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina? Eranditele ei avatud väravaid. Kui sa olid niinimetatud intellektuaal, sa lihtsalt „ei saanud“ (nende väljend) olla näkk või eksperimentaator. Mu põhiline mäng oli selle arvamusega võidelda, tahtsin välistada välistamist,“ jonnib noor Kadri Kõusaar („Vaba tõus“)
Ma tahaks olla keegi, kes ma muidu kunagi olla ei saaks. Tahaks olla president ja kuulus näitleja ja buda munk ja armas vanaisa ja veel miljon inimest,“ trambib jalgadega samas arenguetapis Robert Randma („Sigaret“).
See, et nad mõlemad mainivad näitlejat, pole juhus, sest just teater on see koht, kus ühel päeval võid olla hoor, järgmisel nunn, ühel päeval president, teisel nukrameelne poeet (nende kirjaniku mängimine on üks mäng teiste seas ja sellest poleks midagi halba kui nad sealjuures nii palju lärmi ei teeks). Teatris pole eristust näiva ja olemusliku vahel. Elamuse intensiivsus on ainus kriteerium.
Noored inimesed pole ju süüdi, et nad näitlevad, nad ei ole valmis, vaid on asetatud valmis maailma ning peavad selles tegutsema nagu valmis inimesed. Seepärast võtavad nad kähku omaks vormid, vaated ja eeskujud, mis neile meeldivad, mis on moes, mis neile sobivad, - ja näitlevad“. (Milan Kundera, „Nali“)
Igal aastal küsin abiturientidelt, kelleks nad saada tahavad, ja alati leidub neid, kes tahavad saada näitlejaks või psühholoogiks. Ütlen neile ikka, et see pole targem kui teha elukutse rindade tärkamisest või häälemurdest, saate umbes kolmkümmend, siis areneb mõistus ja joote ennast surnuks, sest märkate, et olete oma hingelisest segadusest, kitsast ja spetsiifilisest arenguetapist elukutse teinud.“


13.

Mida võiks aga teha teatraal, kes on läbi näinud oma pöördumatute valikute hukatuslikkuse? Kas tal poleks ehk ülim lõpetada teiste meelitamine oma lohutuseks sellele allakäiguteele ja lasta hääbuda eksistentsivormil, mille armsuse ja lunastuse petlikkus läbi nähtud? Olles ise olnud selle kandja ja läbielaja tuua esile oma viimane tragöödia, lõpetada oma valiku glorifitseerimine, tunnistada oma eksistentsiaalset luhtumist ning käituda nagu Christian Buddenbrook, kelle enda elu läkski teatri nahka, aga kui ta oma vennapoeg Hanno teatrihuvi märkab, siis ei lase Hannol saada endale lohutavaks saatusekaaslaseks, vaid püüab noort ligimest päästa ning ütleb: „Kuula, laps, head nõu ja ära ripu oma mõtetega liiga tihti sääraste asjade küljes... Teater... ja muu selletaoline... see ei kõlba kuhugi, usu lelle sõna. Mina olen sääraste asjade vastu ka alati liiga suurt huvi tundnud ja seepärast polegi minust midagi saanud“.


(artikli lõpp)

***********************************************************************************
Märkusi.

Punktid 11-13 on kirjutatud nii ülepeakaela, täiesti rütmist ja tasemest väljas, lausa piinlik.

Punkt 12 on lihtsalt pikk enesetsiteerimine, mis pole piisavalt uuele kontekstile kohandatud, ei midagi otseselt valet, aga kahetsusväärne vaimulodevus.

Punkt 13 püüab lõigata kunstilise ökonoomia ja kiirpaatosega (võeh..) üle üsnagi olulise eksistentsiaalse probleemi, mida on mõneti lahanud näiteks Kazuo Ishiguro, keda „huvitab, kuidas tulevad oma kogemusega toime need, kes on karjääri rajanud väärtuste süsteemile, mille kokkuvarisemine annab senistele saavutustele negatiivse tähenduse; teda huvitab enesepettus, mis aitab säärasest kogemusest „auga välja tulla““. Ishiguro on küll igati väärt kirjanik, aga ei haaku antud juhul piisavalt täpselt teemaga. Siin on olulisem põlvkondadeülese taastootmise probleem st kas see enesepettus nakatab veel terveid isendeid; teatri puhul kipub see nii olema küll, sest kõnealusel juhul ei tegeleta ju puhtprivaatse eneselohutusega (siiski: paljud joovad ennast kriitilise ea saabudes vigaseks), vaid selle üheks komponendiks ja-või tagajärjeks on endasarnaste taastootmine: indutseerides avalikku sfääri sõnumit teatri väärtusest meelitab see ligi uusi noori.
Pisut sarnast dilemmat võib kohata ka prostitutsioonitemaatika juures. Oletame, et keegi on mingil vääramatul-pöördumatul põhjusel sattunud prostituudiks, sel juhul on viimane, mida ta vajab, ühiskondlik hukkamõist ja näägutamine, jättes siin kõrvale puhtõiguslasliku kriiske „Kaotatagu prostitutsioon kohe ära [sest see olemuslikult alandab naise olemust [mis on teadagi olemuslikult olemusetu sotsiaalne konstruktsioon]]!“, siis tavatsetakse sel puhul rakendada ühiskondlikku kompensatsiooni st prostituudi elukutse estetiseeritakse, dramatiseeritakse ja-ehk sellele antakse väärikus (vastava suunitlusega telesarju, raamatuid ja artikleid on tänapäeval juba parasjagu). Ometi on avaliku kuulutuse „Prostitutsioon on väärikas eluviis!“ kõrvalnähteks selle taastootmine – mõni gümnasist ehk otsustabki selle kasuks ja see valik võib tuua kaasa pöördumatuid tagajärgi (elu ja haridusteed ei saa lõpmata uuesti alata).
Taas on ka heaks näiteks need kurdid, kes ei taha, et nende lapsed oleksid kuuljad, sest kardavad sel puhul nad võõranduvad neist.

Punkt 11 vääriks samuti omaette põhjalikku lahtikirjutamist. Viidatud Bourdieu esseest oleks ehk olulisim peatükk „Ajanappus ja fast thinking“ („juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga“); üpris kõnekas ja illustratiivne on ka Jack Goody raamat „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (Varrak 2005), aga kumbki pole tegelikult piisavalt täpne ega ammendav. On kaks olulist asja, mis teevad kirjasõnast unikaalse meediumi:
a) kirjasõna puhul lugeja määrab tempo. Teater, kino, muusika – neil kõigil on tempo määratud väljast, juurdlev mõtlemine on aga seotud olemuslikult ajaga, süvenemine tähendab kestvuslikku kontsentreerumist. Dostojevski „Idioot“ kahe tunniga ära näidelda on patt vaimu vastu. Samuti „Tõde ja õiguse“ väänamine isegi/eriti ööpäevasesse lavastusse.
(Meenub ka miskite uustimurlaste audioraamatute projekt a la „laseme näitlejatel kirjandusklassika linti lugeda, siis ei pea lapsukesed end piinama“. Väga nooruslik (st õilis, rumal ja kahjulik). Järmine projekt võiks olla „Rollerid jalgrattakoondisele!“ - on ju hale vaadata, kuidas nad seal trennis väntavad ja higistavad.)
b) Mis puudutab mis tahes vaatemängulisust, siis siin ongi üks olulisemaid asju, mis sõnakunsti teistest selgelt eraldab, nimelt sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad.

39 kommentaari:

  1. Teine kirjutaja mitte ei kadunud ära, vaid valis kirjutamiseks teistsuguse vormi. Toimetaja austab loomevabadust.

    VastaKustuta
  2. ah, oh! eh.. väga mõnus lugemine - vahepeal väsisin ära, siis puhkasin ja lugesin edasi.

    haha: rollerid jalgrattakoondisele! :)

    VastaKustuta
  3. Tervist,
    mina kuulun ilmselt nende hulka, keda eelmise postituse kommentaarides õigustatult langenud tainasteks tituleerisite. Loen huviga Teie blogi ja ka käesolevat intrigeerivat artiklit. See on arusaadavalt kirjutatud valitud vaatepunktist lähtudes ja ilmselt ka lootusega teise autori poolsele tasakaalustusele. Aga kas pole sellegipoolest pisut ebaõiglane öelda, et teatris on ainsaks kriteeriumiks elamuse intensiivsus? Kas ei võiks siiski loota, et teatris, nagu muudeski kunstivormides, on parimatel juhtudel esteetiline eetilise teenistuses, emotsionaalne külg aitab edasi anda ja võimendada ratsionaalset sõnumit; avaneb võimalus "Ilu kaudu viivuks imetleda Tõde"? - sest ka kirjandus on ju mingis mõttes vaid retoorika, demagoogia piiril kõlkuv kultuurivorm. (Muidugi ei pruugi selle Ilu taga alati Tõde peituda, see sõltub autori taotlustest.)
    Mõte tempo määramisest eri kunstiliikides oli väga huvitav ja vääriks pikemat arendust.
    Lugupidamisega,
    lugeja

    VastaKustuta
  4. :)
    Vaevalt, et sõnum on miski, mis saab olla ratsionaalne. Teater võib mingil määral arendada mõtlemist ja kõlbelisust, aga see on selleks väga ebatõhus ehk ebaratsionaalne meetod.
    Aga see "Ilu kaudu viivuks imetleda Tõde"... njah, see on õigupoolest argument (või õigemini näide) mu väidetu poolt, mitte vastu. "VIIVUKS" eks... milles see suure algustähega Tõde ja viivuks ilmneb kui mitte elamuse intensiivsusena? Just see loomulikkus, et tõde on miski, mida saab viivuks näha/kogeda ongi üks teaterlik-muusikaliku afektisruktuuri ilmekamaid sümptomeid (näiteks: "selles muusikapalas on/kogesin igaviku puudutust"). Ja on väga spetsiifilist laadi Tõde/tõed, mida viivuks saab näha/puudutada... Teadusartikkel või eksperiment vist sellist puudutust ei saavuta, eks :)

    Aga, et kirjandus on mingis mõttes vaid retoorika, kõlab mulle umbes sama astme reduktsioonina kui tõdemus, et kõik ained koosnevad elementidest või kõik tekstid tähtedest...
    :)

    VastaKustuta
  5. "Härjavõitlejaid tuleks nii palju hukkamõista ja häbistada, et nad ise loobuksid oma kultuurist, ürgsest teatrist."

    Muusikuid saab igatahes häbivääristada niimoodi: "Kui sa harjutad [sisestada siia õpitava instrumendi nimi] iga päev 8 tundi, siis tõenäoliselt saab sinust professionaalne harjutaja".

    VastaKustuta
  6. Hmm.. pentsik võrdlus... ei saa arugi kohe.

    Nii naeruvääristaks harjutamist, mitte muusik-olemist, ja kehaliste tegevuste puhul on harjutamine igati asjakohane. Staadionil joostes ei saa ringijooksmislihaseid.. hea ja universaalse üldfüüsise saab.

    VastaKustuta
  7. Miks pentsik? Ja kas see oli üldse võrdlus? Tsiteerin EE intervjuud R. Saaremetsaga: "Kunagi kuskil Jõhvi noortekeskuses vist tuli tubli trummiõpetaja oma õpilastega Ööbiku kontserdile ja ütles pärast, et seda, mida trummar teeb, ta seletada ei oska. Eks ta tõenäoliselt mõtles, et see on nii halb, et et nii halvasti pole võimalik õpetada kedagi mängima. Aga mina olin uhke muidugi. See on koht, kus tahaksin õppinud muusikuid sõimata. Seepärast need Eesti bändid ongi kõik nii halvad - nad tulevad sealt Otsa koolist. Kõik nad laulavad ühtemoodi ja mängivad ka ühtemoodi. See on täiesti naeruväärne. Peksaks selle kooli segamini. Rikuvad muidu andekad noored inimesed ära."

    VastaKustuta
  8. Noh, ses mõttes,et üks asi on süsteemisisene kriitika ja teine tahe mingi süsteemi sootuks ÄRA häbistada (st kaotada).
    Härjavõitluse häbistajad tahavad, et härjavõitlus üldse maailmast kaoks, Saaremets tahab, et muusikud paremini muusikat teeksid.

    Ja see käsitööoskuse sarjamine on pigem üpris kahjulik, andekale inimesele ei tee harjutamine kohe kindlasti liiga. Originaalsuse nimel tehnilisest ABC-st loobumine päädib reeglina ikka mingis lolluse ja saamatuse geniaalseks nõudlemisega. Kirjanduses pakkus eelmine aasta üpris värvikaid näiteid "originaalsest" kirjaoskamatusest.
    Näiteks sobivad ka Wimbergi värsid, kus kaashäälikuühendi rikkumine on ainus originaalsus..

    VastaKustuta
  9. Ma jälle katsetasin mõne teatraalsuse kahjulikkuse näitega ja vaatasin, mis saab, kui valemist teater eemaldada.

    Haledat filmi nutva ja poja pissihäda eirava daami puhul jooksis näide hiljaaegu ise kätte: notalwaysright.com-is oli samasugune kole lugu, ainult tõestisündinud, võib-olla koledamgi, sest kaua aega pissile küsinud laps sai hiljem oma loigu pärast veel ema käest sõimata, et "kas sul suud pole peas, et pissile küsida?". Muidu sama lugu, ainult et seal polnud filmi ega teatrit mängus. Tähelepanematu ema lapsega poes. Võib-olla pole elu sees teatris käinud.

    Inimesest,"kes on ülendanud tunde väärtuseks" ja tahab seda demonstreerida, pakkus teatrivaba näite lahkelt juba Kundera ise, aga kellele see silma ei kargaks: don Quijote mõistagi.

    Ning teisest küljest, tollessamas raamatus, kus Lotman kirjutas argielu teatraliseerumisest, oli juttu ka sellest, kuidas vaid veidi aega varem, valgustusajal osati teatrit ja elu adekvaatselt lahus hoida, kuigi teatrit ometi nauditi; kuidas lausa pahaks pandi, kui keegi päris elus lavaliselt käituma hakkas: vuih, milline halb maitse.

    Nii et jään kahtlema, kas oma elu teatraliseerimisel ja teatritarbimisel ikka on põhjuslikku seost. Don Quijote sai oma tükkidega lõppeks hakkama ju ajal, mil näitleja oli kaunikesti põlastusväärne olevus, ja nii mõjutasidki teda rüütliraamatud, prestiižsema meediumi esindajad. Pigem võiks rääkida oma elu fiktsionaliseerimisest, milleks ei ole esituskunste üldse tingimata vaja.

    À propos tempo: tänapäeval, kui enamik pruugib esituskunste oma kodus, oma arvutist, on kontroll tempo üle vaataja kätte läinud. Seda, kui harjumuspäraseks see on muutunud, märkan ma siis, kui vahel harva midagi telekast vaadates hakkab käsi hiirt otsima, et film seisma panna või tagasi kerida.

    Aa, ja teiste inimeste, teiste rollide mängimisest: tahtmine olla president, hoor, nunn ja võidusõitja võib olla valikute vältimine. Aga teisalt võib mingite isiksuseomaduste läbimängimine aidata kaasa empaatiale (tõsi, siin räägin ma juba pigem teraapilisest mängimisest, eesmärgid on teised), taipamisele: milleski põhilises on need teised, need imelikud, samasugused kui mina.

    VastaKustuta
  10. njah... mis ma oskan öelda. Tõepoolest teater ei võrdu saatanaga (st kurjusel on ka teisi allikaid).

    Õigupoolest algab kommentaar väga täpse märkusega: "vaatasin, mis siis saab, kui valemist teater eemaldada". Igasuguseid asju võib saada, aga neil on üks puudus - need ei suhestu eriti sissekandega, sest just nimelt teatarist mu sissekanne ju rääkis.
    Psühholoogiliste argumentidena on need mõneti arvestatavad, kuigi proovisin seda väitluslaadi ennetada:
    "tahaksin ennetada mõningaid üpriski eluterveid argimõistuslikke vastuväiteid ja rõhutada, et kuigi igale kahjulikule toimele, mida teater inimühiskonnale avaldab, võib leida aktsepteeritud kultuuripraktika, mis teatrit selles samas toimetes ületab (muusika, kino, TV jne), ei ole sellele osutamine iseenesest argumendiks teatri poolt. Alkoholi laastav toime ei tee kanepit mingil määral vähem kahjulikuks ning ühiskondlik suutmatus hoida ära vägistamisi ja mõrvu ei tähenda, et perevägivald ei vääri tähelepanu."

    No tõesti, millist mu toodud väidet kummutab näide emast, kes käitus lapsega halvasti ja "võib-olla polnud elu sees teatris käinud" ?!?
    Või näide Don Quiote sõgestumisest ilma teatrita?!?

    Rõhutasin ka seda, et kõigele siin väidetule rakenduvad loomulikult sotsioloogia-antropoloogia alustõed st kontranäite toomine ei falsifitseeri midagi.

    Kui zooloogid leiaksid ühe taimtoidulise lõvi, siis ei falsifitseeriks see lõvi lihatoidulisust mitte kopika eest.

    (ja filmi kerimine ei muuda kuidagi sellele vastava protsessi kognitiivset olemust; mõtle või "tõlkimisele" ühest filmikeelest teise (ja tagasi) või dialoogi astumisest või vastamisest (st kommunikatiivsusest)).

    aga oleme ikka sõbrad edasi :)

    VastaKustuta
  11. Väljendun siis täpsemalt: ma ei näe sissekandes toodud näidetes tõendit, et kirjeldatud kahjulikud mõjud tuleks teatri olemasolust. Asi, mida ma neis näen, on oma elu fiktsionaliseerimise kahjulik mõju; teatrile saab selles mõttes ette heita ainult seda, et ta on meedium teiste hulgas, mis pakuvad meile fiktsioone, mida oma argielu disainimisel ära kasutada. Aga fiktsiooni kui niisuguse olemasolu ei pruugi iseenesest kahjulik olla (või peaks ma fiktsiooni kui sellise võimalikku kahjutust tõestama?).

    Kusjuures teatris (või filmis) on tegeldud ka fiktsionaalsuse, tinglikkuse meeldetuletamisega, mis võtab emotsionaalset samastumist maha, aga pakub intellektuaalselt rohkem pinget. Tundeintensiivsuse taotlemine käib siiski ainult teatud sorti esituskunstide juurde, just nagu seda leidub ka "vaiksemates" meediumides.

    Ja ma tõesti ei suuda näha olemuslikku erinevust jenoveevajuttude peale nutmise ja "Lihtsalt Maria" peale nutmise vahel. Kusjuures ma ei mõtle seda kontranäitena stiilis "a kirjandus teeb seda ju kaaaa, nii et milleks teatrit peksta". Kui ma räägin "valemist teatri eemaldamisest", siis just sissekande väite kontekstis, et "teater teeb inimesi halvemaks ja ühiskonda õnnetumaks" - ma pean silmas, et sedalaadi halbuste ja õnnetuse hankimiseks kasutavad inimesed mis tahes meediumi, seda, mis parasjagu kätte satub. St "valem", mida ma silmas pean, on meie kultuur ja inimeste käitumine, mitte ainult need üksiknäited. Nii et minu hüpotees on, et kui meil oleks võimalik eemaldada meie kultuurist teater, siis ei muutuks inimeste käitumises suurt midagi, seni kuni me ei eemalda igasugust fiktsiooni või, mis veel olulisem, inimeste tahtmist oma elust kunsti teha. Viimase üheks suuremaks süüdlaseks pean ma muide suurenenud afektikontrolli, aga see teema vääriks pikemat nokitsemist.

    Teine hüpotees, mille kallal võiks pikemalt nokitseda, on see, et oma elu fiktsionaliseerimisest võib tulla häid asju sama palju kui halbu. Mitte et ma selles veendunud oleksin, intuitiivselt tundub kuidagi vale, aga paljalt intuitsiooni põhjal ma seda uksest välja siiski ei viskaks.

    VastaKustuta
  12. Ma sain sust aru küll. Vastasin sulle juba eelmises kommentaaris (ja juba sissekandes sisalduvat tsiteerides).

    "teatrile saab selles mõttes ette heita ainult seda, et ta on meedium teiste hulgas,"
    ja rohkemat ma ei teinudki, olin isegi tagasihoidlikum, ütlesin, et teatrist on palju hullemaid sarnasemõjulisi meediume:
    "igale kahjulikule toimele, mida teater inimühiskonnale avaldab, võib leida aktsepteeritud kultuuripraktika, mis teatrit selles samas toimetes ületab (muusika, kino, TV jne), ei ole sellele osutamine iseenesest argumendiks teatri poolt. Alkoholi laastav toime ei tee kanepit mingil määral vähem kahjulikuks ning ühiskondlik suutmatus hoida ära vägistamisi ja mõrvu ei tähenda, et perevägivald ei vääri tähelepanu."


    "sedalaadi halbuste ja õnnetuse hankimiseks kasutavad inimesed mis tahes meediumi, seda, mis parasjagu kätte satub. St "valem", mida ma silmas pean, on meie kultuur ja inimeste käitumine, mitte ainult need üksiknäited."
    just! Aga üksiknäite üksiksusele osutamine ei ole selle märgi muutmine. See ei tee miinusest plussi.
    Väidet "heroiin on paha" ei kummuta üldistus "kõik narkootikumid on pahad" või " see on kõigest üks vahend reaalsusest põgeneda ja reaalsusest põgenemine võib üleüldse halvasti lõppeda".

    Sama värk on nende "ei pruugidega", tõepoolest, aga jälle - need ei ole vastuargumendid.

    Inimene on nii keeruline ja kompleksne olend, et mingit matemaatilist-loogilist tõsikindlust, hume'ilikku garantiid või eksaktselt väljajoonistatud põhjuslikkusi ei saa nii või naa esitada... sotsioloogidki opereerivad arglikult korrelatsioonidega.

    VastaKustuta
  13. Ega sa ometi ei taha jõuda russoistliku üldistuseni - kultuur tervikuna on paha, teatri halbus vaid üks selle näiteid?

    Mulle jäi mulje, et kirjandusmeediumi pead sa millegipärast paremaks.

    VastaKustuta
  14. Ning jah, kindlasti, kultuur ongi paha, selles mõttes, et sellega kaasneb palju halba, mida muidu ei sünniks. Ma lihtsalt ei arva, et kultuurist sünniks ainult halba ning ei midagi head.

    VastaKustuta
  15. eieiei... kordan veel kord: ei mingit edasi üldistamist! üks konkreetne näide ja punkt.

    Võibolla mõjub eksitavalt positsioon, millelt kirjutasin (ja see on tõesti pentsik). Aga käesolev artikkel pole mingilgi moel kiri ministrile vms. Siis oleks tõesti tegu jaburusega, sest on n+1 prioriteetsemat asja.

    Mis puudutab mainit russoismi, siis pean teatrit pigem üpris vähekultuurseks nähtuseks.. mõneti atavistlikukski.

    Kirjasõna pean kõrgemaks küll, aga meedium ainuüksi pole isegi mitte miinimum.. nagu mõningatest mu arvustustest võib näha ei pea ma raamatut ehk kirjasõna iseenesest mingiks väärtuseks.
    Aga jah, ei kujuta ette küll, milline võiks olla "Võlumäe" või "Omadusteta mehe" lavaline ekvivalent...

    VastaKustuta
  16. [su teine kommentaar hüppas kirjutamise ajal vahele]

    Kultuurivaenulik ma küll pole. Pigem pean teatri (süva)kultuursust tugevalt ülehinnatuks. Enamasti on lihtsalt üks veiderdamine ja meelelahutus.. aga paljud noored näevad seal mugavat otseteed Kultuursusesse.

    VastaKustuta
  17. No sel juhul ei ole ju probleem teater ise, vaid selle ebaadekvaatselt kõrge positsioon (mullegi on mõistatus, kuidas teatri hingus on nii õnnistav, et juba paljalt fakt, et keegi on lavakas käinud, muudab ta millekski pühaks). Ega meelelahutus iseenesest ju midagi kurja ei ole.

    Ja eks teatritki ole mitmesugust, tunnetele apelleerivat ja intellektuaalset, sõnumiga ja lihtsalt populaarsuse peale välja minevat. Isegi kõik teatriinimesed ei ole oma erilisusest sisse võetud. Üldist teatrivaimustust arvestades on see omaette alandlikkussaavutus: kui kerge oleks inimesel ennast eriliseks pidada, kui kõik teised ta ette kõhuli viskavad.

    VastaKustuta
  18. (... ja teatri ebaadkvaatselt kõrge positsioon on pigem miski, mida ühiskond teeb teatriga, kui miski, mida teater teeks ühiskonnaga.)

    VastaKustuta
  19. Näed, jõudsimegi enamvähem üksmeelele :)


    (küll aga ma ei eraldaks (saati vastandaks) ühiskonda ja teatrit; teatri ja ühiskonna seos on ikka vastastikku tingiv ning selle suhte üle ma siin polemiseerinigi)

    VastaKustuta
  20. Vanemuise tänaval Tartus on silt, kus on kirjas (umbes, sõnasõnalt ei mäleta): "Ennast uurides võib saada PhD." Selle peale tekkis tahtmine autor üles otsida ja põhjalikult noomida. Sisuliste teadmiste ja mõistmise ("sisuline" jäägu kohaselt ähmaseks) saavutamiseks on vaja näha vaeva, ja näha vaeva pikalt ja põhjalikult. Emotsionaalsest kunstist tulev laks, mis on kahtlemata sageli väga võimas ja võib ka mingit teadmist jagada, ei vaja mingit vaeva, uhkav emotsioon tuuakse kandikul kiirelt kätte, ja sama kiirelt see ka kaob. Ülal mainitu on täpselt õige: teadusartiklist sügavat ja liigutavat kaemust ei saa, nagu ei kirjuta keegi pädevat teadusartiklit puhtalt kunstist tuleva jõulise emotsiooni pinnalt.

    Üsna melanhoolseks teeb tõdemus, et sellised asjad nagu sisuline arusaam maailma toimimisest vajavad ülalhoidmiseks tervet institutsioonide kaadervärki ja aastakümneid kestvat pidevat harimist, ja nende lakates kaovad nad iseenesest. Inimese tüüpilisim unistus on aga saada enda kui ainulaadse lumehelbekese imetlemise eest kiita.

    VastaKustuta
  21. Naljakas oli kuulata E. Parki sellenädalases OP!is, kus ta ütleb oma loomingu kohta järgmist: "Igas loomingus jõuab see intensiivsuse aste tegelikult teistele. See on sama nii muusikas, nii kunstis kui teatris. Intensiivuse aste. Isegi klassis, kui sul on õpetaja ees, kes on üsna ükskõikne, mitte keegi ei kuula teda, see on ikkagi tema oma - mitte teatraalsus, vaid - intensivsuse aste, millega ta tähelepanu suudab köita. Ja teisiti mitte kunagi."

    VastaKustuta
  22. Unesnõiduja, sa oled jälle asjast õigesti aru saanud, istu, viis!


    a.
    Ma telekat ei vaata ja seega pole OP-i näinud, aga antud tsitaat tundub täpselt teemasse küll :/

    VastaKustuta
  23. Netist järelvaadatav, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=114004

    VastaKustuta
  24. "Inimese tüüpilisim unistus on aga saada enda kui ainulaadse lumehelbekese imetlemise eest kiita"

    "Hegeli sõnul on lüürilise luule sisuks luuletaja ise /.../ isegi kui luuletaja peatub "objektiivsetel" teemadel, mis on väljaspool tema enda elu, "liigub suur poeet neist kiiresti eemale ja maalib hoopis pildi endast"/.../ on olemas kunsti vorm, antud juhul muusika, mis on lüürilisem kui lüüriline luule. Sellest võime järeldada, et lüürika mõiste ei piirne vaid kirjandusstiiliga (lüüriline poeesia), vaid iseloomustab pigem teatud olemisviisi; ja sellest vaatepunktist on lüüriline poeet omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid.
    Ma olen juba ammust aega vaadelnud noorust kui LÜÜRILIST IGA, aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber. Kui lähtuda sellest hüpoteesist (kindlasti skemaatilisest, kuid mille ma skeemina leian olevat täpse), oleks ebaküpsest küpseks saamine justkui lüürilise hoiaku ületamine."
    Milan Kundra "Eesriie"

    Teater on üks viis teha sellest arenguetapist, lüürilisest east elukutse.
    :/

    VastaKustuta
  25. Noor Felix Krull meenutab oma teatriskäiku (sai samuti tohtu elamuse, aga pärast viis isa ta lava taha, kus kohtusid muuhulgas staarnäitleja Müller-Rosé'ga):
    „Millest Müller-Rosé ja mu vaene isa tollal vestlesid, on mu mälust peaaegu täielikult kustunud ja küllap tõenäoliselt seepärast, et ma ei leidnud aega nende juttu tähele panna. Sest erutus, mida meie vaim saab meeltelt, on kahtlemata palju tugevam kui see, mille takitab sõna. Mäletan, et laulja, kuigi ta publiku vaimustatud kiiduavalduste tõttu oleks pidanud oma triumfis veendunud olema, alatasa küsis, kas ta meeldis, mil määral ta meeldis – ja kui väga ma mõistsin ta rahutust! Edasi hõljuvad mu mälus mõned labaselt teravmeelitsevad märkused, mida ta kõnelusse põimis, nagu ta näiteks mingile mu isa nokkimisele vastas: „ärge ajage loba!“ et kohe juurde lisada: „või laske midagi rasvasemat!“ Kuid seda nii seda kui ka teisi tema vaimukuse väljendeid kuulasin ma, nagu öeldud, ainult poole kõrvaga, olles sügavalt pingul, et oma sisimas ümber töötada meelete kaudu saadud elamusi.
    Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“

    Arvestades Thomas Manni ülimalt reserveeritud väljendusviisi võib siinse valiku lugeda vist jälestuse maksimumiks („kärnane indiviid“, „tülgastav vaglake“, „ilge mollusk“), näitlejateema on kõrvalliinina läbiv ka „Buddenbrookides“ amatöörnäitlejad on seal erakordselt vastikud inimesed, eelkõige siis Gosch (kui hakata täpsemalt meenutama, siis Thomas Mann võtab väga paljudes teostes, kahtlemata enamuses!, vaevaks teatraale nuhelda – kõnekas fakt iseenesest juba), „Doktor Faustuses“ ei saanud Clarissast näitlejast, sest ta polnud „piisavalt primitiivne“ jne.

    NB! „erutus, mida meie vaim saab meeltelt, on kahtlemata palju tugevam kui see, mille takitab sõna“ ja samas raamtus ütleb ta hiljem ööhämaruses peibutavate prostituutide kohta: "Sõnatult naeratavatena, silmi pilgutavatena ja viipavatena omavad nad mõju; niipea aga, kui nad suu avavad, satuvad nad tõsisesse ohtu meid kainestada ja oma aupaistet kaotada. Sest sõna on salapärasuse vaenlane ja labasuse julm reetur".

    VastaKustuta
  26. @ keiu. See või?: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/virko-annus-ja-tamur-tohver-teatritegemine-sunnitab-tavalises-koolis-silmapaistvaid-isiksusi.d?id=39758555

    VastaKustuta
  27. Romeo ja Julia Kopli kolmadal liinil on kuritegu, aga teatrilaval kunst.

    VastaKustuta
  28. @ a. Selle artikli paarik, olgu siis vorm milline tahes, peaks ilmuma ikka "Müürilehes" (arvasin, et see peaks praegu ammu ilmund olema, ei tea, miks viibib. Käesolev blogisissekanne sai kahetsusväärselt enneaegne).

    Delfi artikkel.. njah.. see on ikka üsna rumal. Kiruvad ratsionaalsust ja siis väidavad, et teatriõpetus on praegusest õpetamisviisist RATSIONAALSEM viis õpetada sh matemaatikat. Ma arvan, et selline läbimängimine saavutab vähemasti matemaatikas oma optimumi algkoolis. Põhikooli lõpus on juba ruutvõrrand ja seda nüüd vaevalt näitlemine efektiivsemalt õpetada aitab, saati siis gümnaasiumi reaalaineid.

    "Õpiedukuse languses nähakse pea alati süüd lisaraamatutel, spordil, filmidel, maalimisel ja muul taolisel." - no mida üldse arvata selliste lausete esitajatest?

    Lõpp sobib samuti pigem seesinatse kurja sissekande väidete tõetsuseks.
    "Osadest saavad hiljem superstaarid. Teistest saavad lihtlabaselt silmapaistavad isiksused, lahtise mõtlemise ja enesekindla esinemisega ühiskonnas."

    Vinge!

    VastaKustuta
  29. lugedes juhuslikult huvi pärast jüri lippingu artiklit "postmodernism marksistlikult positsioonilt" sattusin ootamatult peale ühele lõigule, mis mihkli (siin ja mujalgi kirjutet) afekti-küsimusega huvitaval moel haakub:
    "[postmodernistlikus maailmas, teoorias jne vohava] sügavuse puudumine on otseselt seotud ka ühe teise nähtusega, mida [Frederic] Jameson nimetab afekti kahanemiseks (waning of an affect). See ei tähenda sugugi tunnete kui selliste (feelings) lakkamist, vaid modernistliku võõrandumise, anoomia, üksilduse ja isoleerotuse lõppu. Tolle "ängi ajastu" temaatika väljendusele ja nende aluseks olevale kogemusele pole postmodernistlikuks maailmas enam kohta. Tunded lakkavad olemas "kognitiivsed", nad pole maailmaga tähenduslikult seotud; sidusa tähendusrea lagunemise tagajärjel kerkib isoleerunud materiaalne Tähistaja subjekti ette kõrgendatud, hallutsinoosses intensiivsuses. "Intensiivsused" (kasutades Lyotard'i terminoloogiat) ongi tunnete surrogaat tänapäeval - vabalt hõljuvad ja impersonaalsed, teatud laadi eufooriast juhitud vaimuseisundid."

    idee on minu arust suht sarnane, ainult mõistekasutuses leidub huvitavalt erinevusi.

    VastaKustuta
  30. Jah, on küll. Inimese aftektiseisundid ja teadvussisud lavastatakse väljast aistingulise (üle)simuleerituse läbi. TV on suurepärane näide.

    "Isegi kõige intiimsemad uskumused ja kõige intiimsemad emotsioonid, nagu kaastunne, nutt, kurbus või naer, saab teistele üle kanda, ilma et nad kaotaks midagi oma siirusest. Seminaris „Psühhoanalüüsi eetika“ räägib Lacan koori rollist klassikalises tragöödias: meie, vaatajad, võime teatrisse tulla murest murtuna, lookas oma argihädade all, võimetuna täielikult kohanema näidendi probleemidega, st võimetuna tundma kaastunnet ja hirmu — aga pole viga, selle jaoks on olemas koor, kes tunneb kurbust ja kaastunnet meie eest — ehk täpsemalt, me elame kõik vajalikud emotsioonid läbi koori vahendusel: „Teid vabastatakse kõigist muredest — isegi kui te midagi ei tunne, on koor juba ette tundnud teie eest.“ (Lacan 1986, lk 295)
    Isegi kui me vaatajatena jälgime vaid uimaselt vaatemängu, on ometi nii, et objektiivselt — kasutan veel kord vana stalinistlikku väljendit — me täidame oma kohuse tunda kangelastele kaasa. Nn primitiivsetes ühiskondades leiame sama fenomeni itkemise vormis, nutunaiste näol, kes on palgatud meie eest nutma: nii täidame leinamiskohustuse teise vahendusel, võides ise tegelda kasulikumate asjadega — näiteks kadunu päranduse jagamisega.
    Ei tohiks aga siiski arvata, nagu oleks kõige intiimsemate tunnete ülekanne ja väljaspoole-paigutamine omane lihtsalt nn primitiivsetele arengujärkudele. Võtkem või üks teleseriaalide ja huumorisaadete tavalisemaid nippe: taustanaer. Pärast mõnd eeldatavalt naljakat või teravmeelset ütlemist kuulete naeru ja aplausi, mis kuulub telesaate enese heliribasse — siin ongi meil klassikaliste tragöödiate koori täpne vaste; siit võimegi otsida „elavat antiiki“. Ehk teisisõnu, milleks see naer on vajalik? Esimene mõeldav vastus — taustanaer meenutavat meile, millal tuleb naerda — on juba küllaltki huvitav, sest kätkeb paradoksi, nagu oleks naermine kohustuslik, mitte spontaanne; sellest ei piisa, sest tavaliselt me ju ei naera. Ainus korrektne vastus oleks seega, et Teine — keda kehastab telekas — vabastab meid naermise kohustusest, naerdes meie eest. Nii et isegi juhul, kui me nürist päevatööst väsinuna kogu õhtu uimaselt vahime teleekraani, võime pärast öelda, et objektiivselt, läbi teise meediumi me lõbutsesime."
    Slavoj Žižek "Ideoloogia ülev objekt"

    Panin selle lõigu, sest siin mainib teatrit (ja see oli mul ühes failis olemas).
    Tolstoi ütleb võtab selle päris hästi kokku sessamuses "Kreutzeri sonaadis":
    „Muusika sunnib mind unustama iseennast, oma tõelist seisukorda, ta viib mind mingisse teise, mitte minu enese seisukorda: muusika mõju all näib mulle, et ma tunnen seda, mida ma tegelikult ei tunne, et ma mõistan seda, mida ma ei mõista, et ma suudan seda, mida ma ei suuda. Ma seletan seda sellega, et muusika mõjub nagu haigutus, nagu naer: ma ei taha magada, kuid haigutajale vaadates ma haigutan; pole põhjust millegi üle naerda, kuid naerjat kuuldes ma naeran ometi.
    Muusika viib mu otsekohe, vahetult sellesse hingelisse seisundisse, milles oli muusika looja.“

    Kõige süstemaatilisemalt tegeleb sellega Musil.

    VastaKustuta
  31. Tsitaat: "(Meenub ka miskite uustimurlaste audioraamatute projekt a la „laseme näitlejatel kirjandusklassika linti lugeda, siis ei pea lapsukesed end piinama“. Väga nooruslik (st õilis, rumal ja kahjulik). Järmine projekt võiks olla „Rollerid jalgrattakoondisele!“ - on ju hale vaadata, kuidas nad seal trennis väntavad ja higistavad.)"

    See, kas tekst tuleb sulle pähe läbi silmade või kõrvade, on tehniliselt võttes sisendkanali valik ja mitte midagi enamat. See ei anna väiksematki võimalust mingisuguse hinnangulisuse rakendamiseks. Mõnedel inimestel on ülekaalus silmamälu, neil on mõistlikum lugeda. Teistel on ülekaalus kuulmismälu, nende jaoks on efektiivsem kontaktimismeetod kuulamine. Kogu vahe, suures mastaabis.

    Kusjuures, siiamaani imestan, kuidas nägemiskesksetel inimestel on õnnestunud kehtestada oma jõupositsioonid teistsuguste mälutüüpidega inimeste üle. Näiteks suurem jagu kooliõpetust ignoreerib kuulmismäluga inimeste vajadusi spetsiaalsete õppematerjalide järele. Sellist probleemi pole isegi teadvustatud.

    VastaKustuta
  32. Kordan:
    a) kirjasõna puhul lugeja määrab tempo.
    b) sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad.

    Sellest ja just sellest, kuidas "nägemiskesksetel inimestel on õnnestunud kehtestada oma jõupositsioonid teistsuguste mälutüüpidega inimeste üle", kirjutab Jack Goody oma antropoloogiaklassikasse kuuluvas monograafias "Metsiku mõtlemise kodustamine" (e.k. 2005, Varrak)

    VastaKustuta
  33. ja missugust tähtsust omab tempo info tõlgendamise seisukohalt? mitte mingisugust, niikaua kui vastuvõtuvõime säilib. tähtis on see, kui palju meelde jäi ja mida main processor sellega pärast teha suudab. järeltöötluses võib olla oluline anda ajule aega, aga salvestuse moodus ja ülekandekiirus on ainult mehaanilised parameetrid.

    tehniliselt võttes toimub lugemisel samasugune aistinguline ülesvõimendus nagu ükskõik millisel muul meetodil sissetuleva signaali vastuvõtul. võtame aluseks selle definitsiooni, et aisting on organismi reaktsioon välismõjutusele. lugemisel läbi silmade sisenev keelemärgiline info on sama aistinguline kui valgusega edastatav liikumine kinoekraanilt. isegi kui intensiivsusnivood on vastuvõtva organismi jaoks erinevad, siis see sõltub organismi bioloogilisest etteantusest valitud kanalil ja konkreetse indiviidi sensorite peenhäälestusest. ja ka sellest, mida vastuvõtjale meeldib pidada ülesvõimenduseks (mis ei ole enam tingimata puhtalt bioloogiapõhine küsimus).

    kokkuvõttes, mida ma tahan öelda. puudub otsene seos edastuskanali tehnilise iseloomu ja sellelt kanalilt tulnud info järeltöötluse sisu vahel. järeltöötluse sisu sõltub töötleva protsessori iseloomust ja võimsusest (lihtsalt öeldes, kas pea töötab või ei).

    nagu ütles vana polkovnik: mida pole mõtet üldse teha, seda pole mõtet ka hästi teha. kas mingi asi on või ei ole aistinguliselt üles võimendatud ei tundu olevat sisuline küsimus. ja aistinguline ülesvõimendatus ei erista erinevaid väljendusvorme väärtuslikumateks ja vähemväärtuslikeks, kohasemateks ja vähemkohasteks. isikliku valikuna saame me eristuse teha, üldistusena pole sellel mõtet.

    VastaKustuta
  34. Oih, andke andeks ja ärge solvuge, aga need arusaamad on nii primitiivsed, et lausa raske vaielda (sellised stiimul-reaktsioon, kanal-sisu jms tüüpi kommunikatsioonimodelleeringud pädevad vaid väga väga piiratud kommunikatsiooniviiside korral [a la "Too poest saia!", "Muru on roheline"]).

    Soovitan lahkesti juba viidatud raamatut.
    Ja kinnitan, see pole juhus, et erudeeritus ja treenitud mõtlemine leiab alati kattuvuse iseloomustusega "paljulugenud", mitte "paljukuulanud" vms.

    Tsiteerides iseend: "Kahjuks või õnneks pole ka kognitiivsed meediumid erinevad, aga võrdsed, ning see pole pelk ajalooline sattumus, et ülikoole või muid vaimukantse kipuvad defineerima just raamatukogud, mitte aga kinod, teatrilavad või kontserdisaalid".

    Ei ole kognitiivsed meediumid/modaalsused erinevad, aga võrded. Ei, ei ole.

    VastaKustuta
  35. ükskõik, mida ma vastaks, see kõlaks ründavalt. sest ma vihastan, kui kohtan mõttelaiskust, mis püüab endast jätta läbimõeldud ja tarka muljet. või siis, mis ise usub, et ta on läbi mõeldud. aga minus puudub intentsioon ükskõik keda ümber veenda ükskõik milles. seega lõpeb diskussioon siinkohal veel enne kui ta alata jõudis.

    et siiski lõpetuseks selgitada, miks ma räägin mõttelaiskusest: kui teemaks on kirja kaudu liikuva kogemuse üleolek, tuleks vähemalt natuke mõelda asjade peale, mida kirjakeelses kultuuris lihtsalt kirja kohalviibimise tõttu enam nähtaval ei ole. väga väike osa neist asjadest on nimetatud selles allpoololevas valdur mikita teesidekogus. pärast nende asjade läbimõtlemist võiks tekkida mõningaid kahtlusi. aga kui ka siis tundub kiri ikka kuidagi õilsam kui muud kultuuri seadeldised, siis (ma jätan siit ära kõik need formuleeringud, mis kergesti tahaksid järgneda sõnale "siis". hoolimata kineetilisest lõbustusest, mida nad pakuksid, ei aitaks nad mõtet kohale viia).


    Valdur Mikita
    Mis on kiri?
    Kas alfabeet jääb kirja ainuvalitsejaks või vahetub välja mõne uue kirjasüsteemiga?
    Kas kõvasti ja vaikselt lugemise jaoks oleks tarvis erinevat kirjasüsteemi?
    Kas kirjavahemärke on piisav hulk?
    Kas kirjandus vajaks teistmoodi kirjavahemärgistust?
    Kas arvuti loob uue kirjasüsteemi?
    Kas inimese tulevik on multialfabeetiline?
    Kas ladina alfabeet liigub tagasi piltkirja poole?
    Kas ühilduvus teiste märgisüsteemidega on ladina alfabeedi tugevus või nõrkus?
    Kas kiri peaks peegeldama kõnet või mõtlemist?
    Kas lugemine ja kirjutamine on omavahel seotud?
    Kas lugemisharjumused muudavad kirjasüsteemi?
    Kas kiri muutub samas tempos kui muutub kõne?
    Kas kiri peaks olema foneetilise kõne peegeldus?
    Kas kirja loovad massid või üksikisikud?
    Kas kirjalik vastandub suulisele?
    Kas alfabeedi lineaarsus on geniaalne lahendus või kompromiss?
    Kas kiri on logograafiline märgisüsteem?
    Kas noodikiri, algebra jt märgisüsteemid on kirja osad või mitte?
    Kas kirjamärgid on kultuurimärgid?
    Kas trükikiri ja käsikiri on erinevad märgisüsteemid?
    Kas kiri aitab inimesel näha oma mõtteid?
    Kas igal inimesel võib olla oma kiri?
    Kas kiri muudab inimest või muudab inimene kirja?

    VastaKustuta
  36. :) olgu-olgu, ärme vihastame

    Mikita on aga alati inspireeriv

    VastaKustuta
  37. On üks tuntud ütlus: "Metafoorid hinnaks on lakkamatu valvsus." Need, kes kirjakunsti, kirjanduse ajaloo ja mõju, inimese tunnetusprotsessid ja kogemused, arengu, kasvu, muutumise ja kõik muu säärase kiirelt ja kergelt parajasti trendikast tehnoloogiast üle võetud tehnokraatklikule kribukrabule taandavad, eksivad selle ütluse vastu kohe eriti rängalt.

    Meenutuseks: oli aeg, kus ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja rõhu all torudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektri uurimise ja kasutuselevõtu perioodil aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam... ja igal ajaperioodil leidus paljusid, kes olid unustanud, et tegemist on analoogiapõhise, metafoorse mõtlemisega. Oh seda vahetut siirust, millega tänapäeval "main processor", ülekandekiirus, kanalid ja sensorite peenhäälestus jälle mittemetafoorseks on kuulutatud.

    Kommunikatsioonimudel, mis pärineb rakettide paremast sihtmärgile saatmise tehnoloogiast, võib mu ääretult tagasihoidliku arvamuse kohaselt mitte olla parim metafoor kirjanduse ja inimtunnetuse mõistmisel.

    VastaKustuta
  38. "Mis on inimaju ülesehitusel ühist aktsiaturu ja internetiga? Filosoofid ja teadlased on läbi aegade üritanud välja selgitada, kuidas aju toimib - võrdlus internetiga on neist katsetest uusim".
    "Horisont", märts, 2011

    VastaKustuta