21. veebruar 2012

Imagine

Internetiavarustes leidus üks pilt, mida tahan ilma igasuguste autoriõigusteta jagada:

Ja see tekitas soovi jagada paari assotsiatsioonikest, mida tahan ka ilma igasuguste autoriõigusteta jagada.

FBs tekitas see pilt üsna ühelaadilisi naeruturtsatusi.

Kundera kirjutab „Eesriides“ ühest romaanist, mis kirjeldab „sisepõlemismootoriga koletiste mürast“ ja ühe vaikust armastava mehe lootusetustest katsetest selle eest pageda.

Ajal, mil romaan kirjutati, „oli Prahas ilmselt üks auto saja või, ma ei tea, võib-olla lausa tuhande inimese kohta. Just sel ajal kerkis müra fenomen (mootori hääl) eriti esile oma üllatavas uudsuses. Tuletagem siit üldine reegel: sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme. Nietzsche täheldab, et 16. sajandil polnud maailmas paika, kus kirik oleks olnud vähem korrumpeerunud kui Saksamaal, ja just sel põhjusel algas reformatsioon just seal, kus isegi „korruptsiooni pelk aimdus“ mõjus väljakannatamatuna. Kafka aegne bürokraatia oli tänasega võrreldes süütu lapsuke, kuid samas paljastas Kafka tema koletusliku olemuse, mis on sestpeale muutunud rutiiniks ega huvita enam mitte kedagi. 1960. aastatel allutasid nupukad filosoofid „tarbimisühiskonna“ kriitikale, mille tegelikkus aastatega nii karikatuurselt ületas, et meil on piinlik sellest rääkidagi. Sest tuletagem meelde üht teist reeglit: kui tegelikkusel pole põrmugi piinlik end korrata, jääb tegelikkuse kordusega vastamisi sattunud mõte lõpuks alati vait."


Sellele muusika vaimu väljendusvormile, kuhu paigutub ka The Beatles, on kõige teravamalt reageerinud Michel Houellebecq oma romaanis „Elementaarosakesed“. Hipide igakülgse värdjalikkuse kujutamisel ei hoia ta värve tagasi.

Tänapäeva analooge kommenteerib Houellebecq: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu” (lk 68-69).
Jan Kaus: „Muide, raamatus ebaõnnestunult rokkstaariks püüdlevast Danielist saab „Elementaarosakeste” Pat Bateman, kuid autori tahtel mitte sugugi prantsuse psühhopaat. Davidi näol tahab Houellebecq sooritada järjekordse jõulise ning tähelepanu nõudva üldistuse: kui naudinguühiskond tähendab naudingu primaarsust ja piiramatust, siis ei murene ainult perekond ning armastus, vaid ka naudingud ise, naudingute „arenemine” tähendab Houellebecqi meelest nende moondumist, kasvamist inimlikkuse piiridest välja, algsete meeliskluste moondumist iseenese karikatuurideks ja nende teostamist piirini, kus nauding polegi enam võimalik. Unistusest saab luupainaja. Seetõttu ei peagi Houellebecq naiste silmi välja kiskuvat ja silmakoobastesse masturbeerivat Davidit ebainimlikuks koletiseks, vaid materialistiks, „üha ägedamaid närviaistinguid” otsivaks nautlejaks (lk 174)“.
(jälle närviaistingute maksimeerimine, väline organiseeritus jne, eks).
Mihkel Raua mälestusteraamatki sobiks siia pisut illustreerivalt kõrvutada.
Noh, ja küllap on see jällegi juhus, et ainsad korrad, mil Pat Bateman selge ja arukas on, on tema arutlused muusikast, sest ka see on ju juhus, et just siis on ta oma olemisrežiimiga sünkroonis ja koherentne.

(Väga vähesed on võimelised mõistma, millisele eristusele osutab see traditsioon (Schopenhauer, Nietzsche, Dostojevski, Th.Mann, Musil, Tammsaare, Kundera, Houellebecq jt), sest üldlevinud kogemuslik aksioom „mulle muusika meeldib ja mina olen ju tore inimene“ ei võimalda intellektuaalseteks operatsioonideks vajalikku enesestdistantseeritust.
Ja pisut nagu nokaudi-fenomenoloogia vms.)


Rohkem tahtsin kommenteerida (osalt seoses eelmise sissekandega) Houellebecqi järgmist üldistust:
„Huvitav on märkida, et seksuaalset vabanemist on vahel esitatud kui mingit kogukondlikku unistust, ehkki tegelikult oli tegemist järjekordse sammuga individualismi ajaloolise võidukäigu teel. Nagu osutab kaunis sõna „leibkond”, moodustasid abielupaar ja perekond liberaalses ühiskonnas primitiivse kommunismi viimase saarekese. Seksuaalne vabanemine hävitas need vahekogukonnad, viimased, mis lahutasid veel indiviidi turust” (lk 95).

Nimelt: kas perekond on ikka kommunismi-saareke, viimane kommunismi-rakuke läbini turustuvas maailmas? Kuidas Houellebecq siin Marxi ja Engelsiga nii vastupidisele seisukohale jõuab? Ütlesid ju viimased selgesõnaliselt, et perekond tuleb hävitada, sest see on kapitalistlik-rõhuva struktuuriga ühiskonna ehitusklots.

Tegelikult pole siin vastuolu. Nimelt kommunistlik kitš adub kogu inimkonda ühe suure perena: tähendab perekond on ikka mudelstruktuur – kõik on vennad! - vendlus. Kommunismi arhivaenlasteks on  vereseoselised priviligeeritud alamüksused  ehk mitmesugused fašismi versioonid: oma pere, oma sugulased, oma hõim, oma rahvus, oma rass jne
Inimkonna jaotamine omadeks ja mitte-omadeks on see, mis käib kommunistlikule (= humanistlikule) utoopiale väga vastu.
Ja kui vaatame lapsevanemaid, siis lapsevanemad on inimesed, kes on kõige altimad tegema selge ja hinnangulise eristuse omade (oma lapsed) ja mitte-omade (teised inimesed) vahel, teisisõnu, hooliv lapsevanem on fašismi algrakuke.
(See on ka arvatavasti üks põhjus, miks kommunism jms on sümpaatne inimeste hulgas, kes on sellises arenguetapis, et vanemlikud tunded pole veel välja arenenud (lapsed, noored) või inimesed, kel on need tunded mingil põhjusel jäänud välja arenemata [üheks sellesk võib olla ka suurem neoteenilisus, mis korreleerub tihti omakorda heade vaimsete võimetega]nt ka Marx ise).
Marx ja Engels panid ette laste sundriigistamise (sest emmed-issid hakkavad ju kohe oma lapsi võõrastest eristama!)!
Kommunismi psühholoogilist inimvaenulikkust pole muidugi keegi nii meisterlikult kujutanud kui Dostojevski.
Aga noh, mis see psühholoogia... vanemlikud tunded? No mõtleks...sotsiaalsed konstruktsioonid puha.
Pole midagi nii fašistlikku järglaste saamine.
(muide, samale järeldusele jõuab ka „Elementaarosakeste“ geeniusteadlane- tuleb loobuda sugulisest sigimisest ja geneetilistest erinevustest. See ei diskrimineeriks tõesti kedagi..)




Sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme:






2 kommentaari:

  1. Vist teame juba, et ma üldiselt sinu muusikateemaliste analüüsidega ei nõustu ja leian, et seal on mõndagi valesti ning vastuseid otsitakse valedest kohtadest, kuid tore on ikka lugeda! :) Kuid see selleks, biitlite teema tuletas mulle hoopis meelde paari kunagist artiklit rokkmuusika teatraalsuse kohta, üks Somma ja teine Auslanderi poolt. Tsiteerin paari lõiku:

    "Conceptual awareness about the nature of post-1960 rock came early to The Beatles, as it had to for them to survive the experienceo ftwenty million albums sold in fifteen months and a world prostrate before them. Yet locked in with their unprecedented sales was both hysteria for their presence and the guarantee that they would never have the chance to develop into stage performers. Their shows were visitations; they had only to show up. Often, they could do no more than mouth lyrics, bang on their guitars, keep time, and dodge the adulation. In essence, theirs was the last and the biggest vaudeville act of all." (Somma, Rock Theatricality: 131-132)

    "Over thirty years ago, I saw a documentary of the Beatles' concert at New York's Shea Stadium in 1965. The film was extraordinary, not least because it was nearly impossible to hear the Beatles play: the soundtrack was completely dominated by a barrage of nonstop screaming from the audience. Shots of the Beatles themselves showed them looking quizzically at one another and attempting to play even though no one was listening and they could barely hear each other over the din." (Auslander, Music as Performance: 262)

    Sellele järgneb pikem mõtisklemine ennast-pimestava ja kurdistava fänni kohta, mis on veider nähtus. Lühidalt liigub Auslander Godlovitchi, Goffmani, Fasti, Frith, Meltzeri jt toel mõttekäikudes, kuidas sellise ülipopulaarseks kujunenud kollektiivi nagu Beatles kohalolu oleks kontserdil nagu vaid tinglikult vajalik, sest tollehetke fännile muutus tarvilikuks vaid tema enda virtuaalne kujutelm lauludest ning bändiliikmetest, mille ta oli seniste kogemuste alusel kokku pannud - biitlite esinemine televisioonis, plaatide kuulamine jm materiaalne taustsüsteem. Seepärast nähti ka kontserdi ajal väga palju vaeva, et tegelik Beatles laval igati välja suretada, ära blokeerida ning selle asemel nautida omaenda pisikest fantaasiat. Et toimus veider konflikt reaalsete-somaatiliste esinejate ja seniste kujutelmade vahel, kuigi kontserdile kohaleminek oli autentsuse-tunnetuse saamiseks siiski vajalik - heli/esineja autentsus kui üks roki-ideoloogia alusprintsiip; st et mingi kuuldud heli ikka pärineks ka konkreetselt muusikult. Ja seejuures lasub mingi sümboolne väärtus ka tõigal, et "käisin [kuulsust] kuulamas", kuigi tegelikkuses tõrjuti iga võimalus neid kuulata lihtsalt välja.

    Igatahes, mulle tundus see idee päris humoorikas.

    VastaKustuta
  2. Vale lingi oled pannud, Mihkel. Tekst ütleb selgelt, et tegemist bändiga Batles. See paneb küll jala tatsuma: http://www.youtube.com/watch?v=IpGp-22t0lU

    VastaKustuta