19. märts 2012

Feministidest ja teistest loomadest

Täna inspireeriti mind sellise viitega
When it gets into the nitty-gritty of radical animal rights and duties it also inevitably comes across as pie in the sky to those who are not fully convinced by the strong animal rights thesis. A favourite moment was the optimistic claim that there ‘is growing evidence that dogs can thrive on a (suitably planned) vegan diet’ and the ensuing discussion of whether cats should be allowed to hunt birds when hungry for meat. (They shouldn’t). Attempts to demonstrate the ability of animals to be engaged political actors stretch credulity despite the best efforts of the authors.

Vot-vot, laiendame demokraatiat ka loomadele. Olen ennegi mõnel progressiivsel hingel soovitanud ühiselulistele putukatele Marxi ette lugeda. Sipelgate töölisklassi olukord on ikka piinlik küll, termiitidel veel eriti ilmekas – üks hiiglaslik rasvavoltidesse uppuv monarh, kelle heaks teised kõik siblivad.

Mis on siis inimõiguse paarik st inimkohustus? Lühim sõnastus: inimese kohus on tahta olla Inimene, olla inimõiguste vääriline.

Humansimi paradoks, nagu sellele kõige läbinägelikumalt osutas Dostojevski, on selles, et inimene seda ei taha.
Ekspressi artikis ütlesin seda David Vseviovi sõnadega: “Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud.”

Kant määratles valgustust inimese väljumisena omasüülisest alaealisusest. See on täpne määratlus. See tähendab, et inimene ise loobub ühest lapse atribuudist.
Enam ei tee mõni vanemlik institutsioon tema eest õigeid otsuseid, vaid nüüd hakkab ta neid ise tegema – sapere aude! - , söanda toetuda oma arule, julge ise otsustada!

Kas kassid loobuvad ise linnujahist ja koerad hakkavad ise taimetoitlasteks? No vaevalt. Inimese vanemliku hoole all võib ju neid sedaviisi painutada ja vormida. Nii koerast kui kassist on kunstnikuhingega aretajad loonud juba terve galeriitäie nüüdiskunsti väärilisi värdjaid, miks siis mitte edasi lasta...

„Anna inimesele võimalus ja ta viib end ise vormi, võimalda kõigile haridus, siis ta suudabki ise otsustada...“
njah..
Valgustusega on kehvasti, sest see eeldab arukat subjekti, aga nende osakaal on populatsioonis liiga väike, alati liiga väike.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja „headest“ raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne I MSi oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid (mh August Bebeli „Naised ja sotsialism“). Donald Sassoon resümeerib laenutusstatistikat: „Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud praktiliselt üldse“. Tänamatu pööbel, rsk...
ei taha olla Inimene, ei taha treenida oma aju, et sellele saaks toetuda.


Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähevõimekatele peab seal olema koht. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.
Demokraatia ja humanismi, eriti võrdõiguslusega on siin lood kehvad. Näiteks elementaarne eristus võrdsete õiguste ja omaduste identsuse vahel on üldmõistetavuseks selgelt liiga keerukas. 
Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas feminism läheb väga kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naiste elu tuleb paremaks teha“, „Mehed ja naised on vaenlased“.
Seepärast näiteks netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.
Humanism vajab ka üpris kõrget intellekti. Demokraatias on see suhteliselt suur puudus!


Reklaamid on siin üsna heaks mudeliks. Nende mõistuslik sisu on pehmelt öeldes infantiilne (nuiaga molekulid jne), aga aistinguliselt väga reljeefsed. Üliavar säravvalge ruum, mille ühe seina moodustab hiiglaslik kuvar, millel hobusesuurune hambahari lükkab kuupmeetriselt hambalt kattu – see on Teadus.

Lugesin hiljuti vanu „Ariadne Lõngu“ ja trehvasin ühele huvitavale artiklile, kus oli uuritud sõna „inimene“ kontekste eesti keelsetes tekstides. Et kuivõrd eesti keele „inimene“ on „mees“.
Sel väiksel saarekesel, kus võrdõiguslikkus ja feminism hingata saab, on eristusvõime ja sootundlikkus muljetavaldav.
Eestis vaadatakse keskmiselt 4 tundi ööpäevas telekat. See on teine maailm, seal on teised suhted, aisting ja argument, argument ja aisting... aisting on palju demokraatlikum kui aju, kohe saab aru, mis olevus see naine on:


Miskipärast meenus üks de la Serna gregeriia: „Orav on sõltumatuse saavutanud saba“.

28 kommentaari:

  1. Ilmselt ei teeks paha tutvuda Jacques Derrida loenguga "The Animal Therefore I Am".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küllap vist, aga vat ei taha, lähen hoopis õue ja aistin kevadet... nän-nän-nää!

      Kustuta
    2. Kes seda tõesti head soovitust tahaks järgida, võib esmamulje tekstist saada siit: http://stultifera-navis.blogspot.com/2011/03/vahest-uks-koige-suuremaid-sigadusi.html

      Kustuta
  2. Aga sellist ideed, mida harimatu või selleni mitteküündiv inimene ei saaks primitiviseerida, polegi olemas. Ma võin kihla vedada, et on olemas võimalik, et ka sinu blogi sissekandeid võib mõni palju vähemkomplitseeritum isik kasutada millegi tõestamiseks, mille peale sinul jääb suu lahti ...
    Aga kas saab idee olla süüdi selles, kuidas seda ideed kasutavad küündimatud isikud - see on ehk olulisem küsimus, kui esmapilgul paistabki.

    VastaKustuta
  3. Mina olen mänginud ideega, et ideedel peaks olema kaasas eksplitsiitne eetiline dimensioon, et küündimatud kasutaksid õiget pidi ja valet pidi kasutajad saaks otsemaid pahatahtlikeks osutada.

    VastaKustuta
  4. Mihkel, ehk saad selgitada oma kirjutise aluseid? Mitte, et ma tahaks kritiseerida vms, lihtsalt huvitab. Siin tekstis ilmnevad igasugu dihhotoomiad universaalide(ühiskond, võrdõigus) ja indiviidide(vaba tahe) ning aistingu ja aru kujul. Ent ma ei näe lahendusi. Niisiis, kuningküsimus: kumb on Sinu arust esmane ja tingib teise piirid?

    a) Kas näed inimest kesk paratamatut ühiskonda või ühiskonda täis vabu inimesi?
    b) Kas eetika laieneb üksikindiviidi moraalile või kõrgub moraal rohujuure tasandilt universaalseks eetikaks?
    c) Kas vaba tahe on teadvustatud paratamatus?
    d) Kas võrdõiguslus on filosoofide abstraktsioon või põhineb see mingil konkreetselt tajutaval argisel impulsil?
    e) Millist positsiooni kehastad Sina oma antud sissekandes: universaalset või partikulaarset?

    Ei küsi üldist tõde, vaid Sinu tõekspidamisi. Kui tohib, muidugi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õuh... õigupoolest on need kõik küsimused mulle suuresti a la "Kas sa oled juba hommikuse viskijoomise lõpetanud?"

      http://heli.er.ee/helid/oy/OY2012_Kalevi_Kull_Olla_elus.mp3
      ma arvan, et see on parim sissejuhatus

      Kustuta
    2. 'Õuh... õigupoolest on need kõik küsimused mulle suuresti a la "Kas sa oled juba hommikuse viskijoomise lõpetanud?"'
      -- Ha! Parim näide vabast tahtest kui teadvustatud paratamatusest.

      Aitäh lingi eest! Pole veel kuulanud, aga nagu ma saan nimest aru, siis vundamendiks on ökosemiootika?

      Kustuta
    3. Jah, kuula, see selgitab ka mu reaktsiooni.

      "Teadvustatud paratamatus" kõlab veel kraad kangema vanakooli metafüüsikana kui "tunnetatud paratamatus". Vähemalt eesti keeles, kuna tunnetama on tundega rohkem seotud.
      Paratamatus on ühes pesas determineeritusega ja vaba tahtega.
      Kui keegi küsib mu käest siiralt vaba tahte kohta, siis tunnen sama sugust ebamugavust kui keegi teeb seda "pärispatu", "maailmavaimu" või "karmaga" - ma isegi olen enam-vähem kursis nende süsteemidega, kus need on sisukad, aga oma seisukohtade ja arusaamade tõlkimine neisse on raske ja hirmsasti moonutav. ja väga töömahukas, ses mõttes on eelmine link väga tänuväärne.
      Kalevi Kull oli mu viimasel viiel ülikooli aastal ka mu juhendaja.

      Üks lühike juhend kommunikatiivsust tõstvaks mõtteharjutuseks oleks järgmine: mõtle, mis oleks su küsimuste ümbersõnastused mis tahes teise liigi esindajale peale inimese (ja ma ei mõtle siin mingeid klassikalisi mõtteeksperimente marslasega!)

      Kustuta
    4. Küsimustele, mis võtavad "kas nii... või naa" vormi, on hea vastata Bruno Latouriga: "Reaalsus kasvab täpselt niivõrd kui nähakse vaeva, et muutuda tundlikumaks tema erinevuste suhtes."

      Kustuta
    5. Unesn6idujale. Samas jälle hing ihkab vahel midagi konkreetset ja kinnihaaratavat. Küsimused said tõesti sõnastatud kuidagi liiga kinniselt, aga tähtis oli siiski vastus.

      Mihkel, kuulasin K. Kulli saate ära. Väga huvitav ja sümpaatne. Siiski, mulle tundub, et ka ökosemiootika ei ole ületanud teatud filosoofilisi taustsüsteeme või "vanakooli metafüüsikat". Näiteks, laiendades märgilisust loodusele ning mõõtes selle funktsionaalsust teabevahetuses, hõivame paratamatult teleoloogilise või eesmärgilise vaatenurga -- mingi elusolend annab endast märku millegi saavutamiseks. Ka siin on juttu intentsioonist, mis madalamatel evolutsioonilistel astmetel on ikoonne ja indeksaalne, kuid kultuuris võib areneda ka sümboolseks (kui ma sain õigesti aru). Siit ka võimalus rääkida nt "vabast" või "vabanenud tahtest" jms.

      Ma ei usu, et me saame rääkida tõsisest kommunikatsioonist mis tahes teise liigi esidajatega peale meie oma. Tundub, et ka inimeste vahel on kohati ületamatu episteemne lõhe.

      Kustuta
    6. Lehto - see on kahtlemata tõsi, ja selgusetahet ei tohiks kunagi unustada. Peab ainult meeles pidama, kas meie esitatud küsimust juhib tahe saada aru maailma keerukusest, või pigem tahe see keerukus paika panna ja seisata. Niimoodi sõnastatult ei poolda vast mitte keegi seda teist varianti, aga praktikas leiab sagedasti just nimelt seda olukorda, kus küsimuseasetamise endaga juba kirjutatakse ette võimalikud vastused. Mihkli reaktsioon tuli arvatavasti kah umbes sellest.

      Kustuta
    7. Mulle tundub, et vastused ei ole määratletud niivõrd küsimuste kui teatud vaimsete universaalide või eelnevalt omandatud seisukohtade poolt. Kui kasutada jälle filosoofilist žargooni, siis inimesed kehastavad pahatihti mingit episteemset või teadmuslikku substraati, mis ei väljendu üksnes nende vaatlustes, küsimustes ja vastustes, vaid ka nende kehahoiakutes, žestides ja muus. Kuigi uurimisobjekt on lõputult muutlik ja keerukas, ei peegelda uurijad kunagi maailma oma terviklikkuses, vaid pelgalt tõlgendavad ja abstrahheerivad sealt selliseid tõdemusi, mis on vastavuses nende kontseptuaalse aparaadiga. See ei saagi olla tema ülesanne.

      M.K. puhul on siis arvatavasti tegemist ökosemiootilise vaatenurgaga. Mu küsimus ei olnudki suunatud niivõrd tema teksti sisu kui tema argumenteerimismeetodi suunas. Kuid argumentatsiooni loomulik saadus peaks olema konkreetne argument. Mitte, et ma ülepea kritiseeriksin Kunnuse teksti, mida oli huvitav lugeda. Lihtsalt, kuna ma ei saanud täpselt aru sellest, mida autor lõppude lõpuks öelda tahtis, tunnen end kas rumalana või justkui oleksin millestki väärtuslikust ilma jäänud.

      Kustuta
    8. Võib ka nii öelda, ehkki nüüd, kus me oleme omaks võtnud, et mõte järgib eelhoiakuid, tekib loomuldasa küsimus tolle omaksvõetud kontseptuaalse aparaadi päritolu kohta. Kindlasti nii toimitakse, aga miks?

      (Kuidagi nihestumisi seondub siia pansperima idee: küsimusele, kuidas sai alguse elu ise, vastatakse: "mujal", ja nagu ei märgatagi, et kudas-küsimusele on vastatud kus-vastusega.)

      Kustuta
    9. Ega ma semiootikast eriti midagi ei tea, seega võin pakkuda huupi ja luban endale rohkem kui mõni, kes selle valdkonnaga tegelenud on.

      Niisiis, miks on keel modelleeriv süsteem? Miks me asendame märgiga midagi mingil määral või suhtes kellegi jaoks või siis nagu Bergson kirjutas, tõlgime intensiivsusi homogeensesse ruumi? Eks ikka selle pärast, et oleks võimalik suhelda ja hoida ülal sotsiaalset tervemõistust. Selleks, et viidata mingile eksistentsiaalsele või esmaselt meeltega tajutavale nähule, peame valima sõnu, mis suudaksid seda nähtu piisavalt hästi edasi anda. Seal edasi võimaldub see, millele me viitame kui "objektiivsele reaalsusele".

      Sõnadel on erinevad konnotatsioonid ja erinevad kontseptid haakuvad erinevate "temperamentidega". Kokku nad moodustavad keerukaid kontseptsioone ja veel edasisi süsteeme, mille ära õppimine ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Nt kuigi mind huvitab Poincaré filosoofina, jään tihti kukalt kratsima kui ta viitab mõnele matemaatilistele tõestustele. Iga seletav hüperlink wikis avab uued hüperlingid ja nõnda laieneb minu küsimus algosakesteks, mida ma ei suuda enam kokku panna. Seega vastus sellele küsimusele, et miks nii toimitakse on hämmastavalt lihtne:

      a) sest me oleme sunnitud valima mingite kontseptuaalse aparaatide vahel, selleks et mingi argumendini jõuda
      b) sest väga ebamugav on vahetada ja ümber õppida

      See teine pool Sinu kommentaaris on tegelikult väga sügav. Mõtleja, keda ma uurin leidis, et topos või koht määrab logose või mõtte/loogika. Sellest vaatevinklist on ülimale kuidas-küsimusele ainuvõimalik kus-vastus. Aga see on tegelikult nii keeruline mõttekäik, et siin ei jõua lahti seletada ja ma kardan, et ma üldse jauran nii palju, et arutlus sissekande tähendusest on ammugi kaotsi läinud.

      Kustuta
  5. Kirjutan Unenõiduja öeldule alla.

    "Kuid argumentatsiooni loomulik saadus peaks olema konkreetne argument."
    Ei!
    Sokraatiline meetod!
    +
    William James:
    "Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes "kõrvalseisjaiks", olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.
    Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi."

    VastaKustuta
  6. "Te ütlete küll, et teate kõiki maailma asju," lausus Voštšev, "aga ise tuhnite ainult mulda ja magate! Ma lähen parem teie juurest minema, mööda kolhoose kerjama: niikuinii on häbi ilma tõeta elada."
    Safranov tegi teatud üleolekut väljendava näo ja kõndis magajate jalguotsis kergel juhtival kõnnakul siia-sinna.
    "Heh, aga ütelge, palun, seltsimees, millisel kujul te seda kraami siis õieti sooviksite – kas kerana või vedelikuna?"
    (A. Platonov "Auk")

    VastaKustuta
  7. Sokraatiline meetod? Kas see, et vanem härrasmees küsib ja ilus noormees vastab ning lõpuks kinnitatakse oma aksiomaatilist pinnast või jõutakse mõne tautoloogiani stiilis: õiglus on õiglane?

    James'i tsitaat ei ole kuidagi vastuolus sellega, mida ma kirjutasin:

    '[I]nimesed kehastavad pahatihti mingit episteemset või teadmuslikku substraati, mis ei väljendu üksnes nende vaatlustes, küsimustes ja vastustes, vaid ka nende kehahoiakutes, žestides ja muus. Kuigi uurimisobjekt on lõputult muutlik ja keerukas, ei peegelda uurijad kunagi maailma oma terviklikkuses, vaid pelgalt tõlgendavad ja abstraheerivad sealt selliseid tõdemusi, mis on vastavuses nende kontseptuaalse aparaadiga.' = filosoofi/mõtleja n-ö 'temperament'.

    Argumendid on tähtsad seetõttu, et need avavad teksti kriitikale tuues välja arutlusmeetodi piirangud. Kui jääda üksnes kasutama mõne kontseptuaalse mehhanismi antiteetilist võimet -- st lammutada teisi süsteeme sünteesimata uusi argumente -- siis on minu arust tegemist ebasiirusega par exellence.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. põrgu! alles jõudsin parandada 'abstraHheringu' ära kui juba leidsin "exellence'i" üles. "par excellence"

      Kustuta
    2. Kus häda kõige suurem, seal wiki kõige ligim:
      "Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis.

      See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks.

      Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras.

      Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades."

      Kustuta
    3. On valdkondi, kus sildi andmised ja võtmised pole väga mõistlikud, kuna loovad liiga ühese eelhäälestatuse, või teisiti öeldes: on liiga hõlmavad tervikkomplektid.

      -Tutvustage end!
      -Olen kantiaan/heideggeriaan/humanist/luterlane/pragmatist/ökosemiootik/nietzscheaan/freudist...

      Kasutaks siin (Jamesi sõnastatud) Peirce'i/pragmatismi meetodit:
      otsusta, millised praktilised erinevused tuleks ühest või teisest vastusest konkreetsele küsimusele ning kui praktilised erinevused puuduvad, siis puuduvad ka sisulised.

      Mis muutuks mu sissekande väidetes, kui vastaksin su küsimustele nt nii, nii, naa, naa, nii?

      Täpsemalt: milline sissekande väide või järelduskäik jäi ähmaseks?

      Kustuta
    4. Niisiis Sina kehastad blogi omanikuna vestlusteema vallas teadmatust teesklevat iroonilist Sokratest ja mina kommijana siis seda kena noormeest. Jess! Aga millal me jõuame "maieutikani"?

      Ega küsimustes ja vastustes ei ole iseenesest midagi "sokraatilist". Ka zen budismis on mondou 問答 täiesti omal kohal. 問 = küsimus 答 = vastus.

      Kõik see tähtsus peaks ikkagi lasuma sünteesitud või kokkuleppelisel kokkuvõttel.

      Kustuta
    5. Noh, konkreetselt.

      Kas ma sain õigesti aru, et see siplegate jutt viitab sellele, et ideoloogiad ei taha hästi sobituda objektiivse reaalsusega nt sipelgate kuningriigis?

      Sealt edasi, kas ma sain õigesti aru, et Sinu arvates võime enda olukorda parandada on seotud kõrgemate intellektuaalsete võimetega, kuid populatsioonis on arukaid inimesi liiga vähe, seega demokraatia on tühi sõna?

      Kas arule vastandub aistingute maailm nagu seda on näha reklaamides? Kas sealt järeldub, et Sa usud, et reklaamid on mõeldud inimlooma vaimsete võimete pärssimiseks?

      Kustuta
    6. Koputasin lihtsalt sellele piirjoonele, mis implitsiitselt tõmmatakse kui tehakse mingeid ettekirjutusi; milline on see grupp, kellelt meeleparandust nõutakse jne.

      Demokraatia ei ole tühi sõna, demokraatia on nagu mingi instruktsioon - osad oskavad kohe kasutada, osada peavad kaua pusima, osasid on vaja väikest viisi sundida ja osad ei saagi oskama.

      Aistingute maailm ei vastandu arule, vaid on teine (sealjuures levinum ja loomulik) süsteem käitumise organiseerimiseks. Arvamus, et reklaamid on vaimsete võimete pärssimiseks kõlab nagu odav vandenõuteooria. Reklaamid on inimeste käitumise mõjutamiseks ja apeleerivad aistingutele kuna enamus inimesi valdaval määral organiserib oma käitumist just aistinguliselt.

      Kustuta
    7. 'Aistingute maailm ei vastandu arule, vaid on teine (sealjuures levinum ja loomulik) süsteem käitumise organiseerimiseks.'
      Huvitav, ma siiski flirdin ideega, et ratsionaalsus on aistingute kristalliseerunud ja ideaalne vorm. Lühidalt, aru on aistingutest välja kasvanud kogemusi organiseeriv funktsioon ja ei seisa väljaspool tajutavat. Vastasel juhul me peaksime seda tõesti pidama transtsendentaalseks või jumala anniks.

      Hea, et too 'odav vandenõuteooria' sai välistatud.

      Siiski, kui Sa kirjutad demokraatia kohta, et 'osad oskavad kohe kasutada, osada peavad kaua pusima, osasid on vaja väikest viisi sundida ja osad ei saagi oskama', siis see ikkagi viitaks justkui mingile determineeritusele. Sestap mul paratamatult tekkisidki küsimused paratamatuse ja tahte kohta. Ehk, mis siis määrab need piirid viimasel ja kõige õnnetumal juhtumil?

      Selgub, et mu tänamatut hinge ei rahulda üksnes konkreetsus, vaid too januneb veel mingi lahenduse või eetilise imperatiivi järgi. Ma sain aru, et sissekandes viitasid religioonile funktsionaalsusele, mis on saavutanud pikkade sajanditega nois küsimustes teatud vilumuse ja ei kohku ka rumala inimese palge ees. Kuigi ma oleksin taolise seisukohaga enam-vähem nõus, leian et religiooni hüve ei seisne selle pragmaatilises küljes, vaid sügavas religioosses kogemuses, mis ei nõua kõige teravamat taipu. Samas jällegi usun, et religioosne kogemus suudab avardada inimese vaimset silmaringi ja kasvatada empaatia võimet.

      Ent kõige selle eelnenud religiooni ülistuse kohta pean tõdema, et mulle käivad ühtemoodi pinda nii võitlevad ateistid kui kristlikud fundamentalistid. Ühtlasi, religiooni all ei pea silmas üksnes kristlust.

      Kustuta
    8. ütleks nii: vaba tahe on algupäralt süüatahe. Tajud on vajaduste suhtes sekundaarsed (klassikaline lääne metafüüsika (siin siis konkreetsemalt empirism) eeldab jah, et "ratsionaalsus on aistingute kristalliseerunud ja ideaalne vorm", aga kõik aistingud on vajaduste teenrid ja vajaduste poolt struktureeritud. Teema avardamiseks ja suunanäiteks oligi see Kalevi Kulli loeng. Need metafüüsikad, mis suhestavad keha ja vaimu, taju ja ratsionaalsust, vaba tahet ja determineeritus... see sprtsiifiline kultuuritraditsioon on mu arust natuke iganenud - rohkem bioloogiat!

      Kustuta
    9. Jah, vajadused on kindlasti siinkohal esmased ja kõike muud. Eriti sümpaatne tundub siinjuures Henri Bergsoni filosoofia kogu tema evolutsiooni geniaalsusega.

      Siiski, bioloogia puht kirjeldava süsteemina tundub kauge ja võõrastav. Ma ei tea kumb on julmem, kas öelda rumalale inimesele, et ta on PARATAMATULT rumal või kirjeldada talle täpselt seda KUI rumal loom ta on.

      Saan tegelikult aru, et see arutlus on suurel määral minu poolt n-ö klaviatuurist välja imetud. Aga jällegi, hea tunne on vahel kellegagi vaielda millestki muust kui.. ma ei tea... ükskõik millest

      Kustuta
  8. tähelepanek traditsiooniliste religioonide kohastumusest oli tabav ja sympaatne. panen kõrva taha ja kasutan hästi ja kurjasti. aitäh. - oHpuu

    VastaKustuta