Parem raha ja pahemad väärtused

Kuna toimetaja sõnutsi see ”intellektuaalne pingutus on ikka vist
veidi üle lugejate pääde” (njah, küllap vist), siis jõudis sellest ”Maalehte”02.08.2012 päris tugevalt kärbitud ja lihtsustatud versioon.

 

Parem raha ja pahemad väärtused

Mihkel Kunnus

Poliitilise maailmavaate jaotamist parem- ja vasakpoolseks on iga natukenegi avarama pilguga analüütik maapõhja neednud ja põhjalikult iganenuks tunnistanud. Nii jämedakoeline lahterdamine teeb igale mõtlejale paratamatult tuska. Ometi on see väga elujõuline jaotus, sest tegutsemine ei saa olla kunagi nii nüansseeritud kui mõtlemine, mistõttu iga aktiivne ja teovõimekas inimene jagab ka meie väikse poliitmaastiku kenasti kaheks. Muidugi mitte niivõrd parem- ja vasakpoolseks, kuivõrd pimeduse- ja valgusejõududeks, kurjuseks ja headuseks. Ja valimiskasti ees on niikuinii igal valijal üks ja jagamatu hääl, mitte näiteks tops liiva, millest saaks siis igale parteile proportsiooni järgi mandaati nõristada.

Intelligentsusega pole sel kaheksjaotusel suurt midagi pistmist. Vasak- ja parempoolsete erinevus on eelkõige moraalset laadi ja seda kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt st tegu on erinevat tüüpi moraalsustega, mitte et ühtedel oleks moraalsust rohkem ja teistel vähem.

Üldjoontes ja kujundlikult: vasakpoolsele on süütu lapse nutt talumatum kui ühiskondliku parasiidi süüdimatu irvitus, parempoolsele vastupidi.

Vastasseisu hoiab elavana see, et mõlema ebameeldiva hääle samaaegne vaigistamine on tehniliselt võimatuseni keeruline. Õiglane ja mittediskrimineeriv süsteem peab olema juba definitsiooni järgi umbisikuline: ametnikul ei tohi olla võimalustki „näo järgi“ hinnata, kas inimene kuulub mingi hüve saajate hulka või mitte ja seetõttu peabki õigusriigis olema kõik võimalikult üheselt formaalsete seadustega  määratud. Selline formaliseeritus aga võimaldab ka väga hästi jokitada ja parasiteerida. Tuletan meelde, et jokk on küllalt hiline uudissõna, lühend fraasist „juriidiliselt on kõik korrektne (kuigi moraalselt on asi enam kui kahtlane)“ ning sellist jokitamist võimaldavast ühiskonnast oleks hullem ainult seda mitte võimaldav ühiskond st ühiskond, kus oleks võimalik riiklik karistamine ka sel juhul, kui ühtegi seadust pole rikutud. 

Ja tõepoolest, õigusriigis on ainus viis olla täiesti kindel, et keegi lapsetoetusi või tudengiabi alatult ära ei kasuta –  neid mitte jagada.

Kirjandusteadlne ja luuletaja Aare Pilv kirjutas veebruaris 2012 järgmised luuleread:

me ei maksa teile lapsetoetust, sest see paneb teid jooma
me ei maksa teile hüvitist, sest see paneb teid laisklema
me ei maksa teile stipendiumi, sest see teeb teid lolliks
ei saa öelda, et meil raha pole
on küll
aga me ostame selle eest endale hoopis uue rahva
karske, virga ja targa

*

Kui räägitakse väärtustest, näiteks väärtuspõhisest kasvatusest või ühiskondlikest põhiväärtustest, siis on kindel, et ei räägita rahast ja tihti lausa vastandutakse rahale. Sest see, et raha on väärtuste väärtus, on nii ilmne, et sellele ei ole enam sünnis osutadagi ning raha ülemvalitsuse vastu võib muretult täie jõuga sõdida, sest pole vähimatki hirmu, et vastane võidetakse ning ise valitsusvastutuse kätte jäädakse. Samuti on kindel, et kui mõni siinpoolsuse preester ehk poliitik räägib mõne valdkonna ühiskondlikust ehk mitteriiklikust ehk mitterahalisest väärtustamisest, siis selle valdkonna esindajad (päästjad, arstid, õed, õpetajad, kultuuritegelased, politseinikud jne) paremal juhul vaid muigavad virilalt –  ei peta ära, kristluse aeg on ümber, surmajärgse või mõne muu mittemaise tasuga ei osta enam kedagi ära.

Kristlikud kajad muidugi veel kumisevad ning alt üles tõusev raha on räpane ja haisev, rüve ja patune ning olgu neetud need erakonnad, mis tumedatelt jõududelt, selle maailma vürstidelt salamahti raha võtavad. Seevastu ülevalt alla, valitsuselt rahvale tulev raha on alati puhas, külva või lennukilt – see oleks küll hirmsasti ebaefektiivne, jätkusuutmatu ja vähegi pikemas plaanis väga ebaratsionaalne, riikliku vastutustundetuse mõttes isegi ebamoraalne, aga kindlasti poleks see raha patune ja rüve või kuidagi metafüüsiliselt korrumpeerunud. Rahvale jagatav raha ei saa olla must. Ning pole pikka pidu poliitikul, kes Jeesuse kombel peab lesknaise paari vaskmünti suuremaks annetuseks rikaste kullast.

Ajalooprohvet Oswald Spengler, kellele tsivilisatsioon tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi, kirjutab: ”Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse [loe: bürokraatia domineerib – M.K.] ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, lk 635)

*

Veel üks olemuslik antagonism vasak- ja parempoolsuse vahel on vaev ja efektiivsus. Vasakpoolsele intuitsioonile on omasem inimkesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab selles kohas vaev ning õiglane töötasu peaks vasakpoolse meelest olema nähtud vaevale vastav. Parempoolsele intuitsioonile on omasem tehniline ratsionaalsus ja süsteemikesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab efektiivsus ning töötasu peaks olema kasumlikkusele ja tulemusele vastav. Mõlemad hoiakud on liiga puhtal kujul ühiskonnale tapvad, aga vastastikku komplementaarsed.

Vahetult pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni üritasid bolševikud töötasu siduda vaevaga, konkreetselt „kaloriga“, et ehtsat higi eritav labidamees saaks ometi kord väärilise tasu ning igasugused ahtapoorilised rantjeed, kulakud ja intelligendid teaksid oma kohta. Ei ole raske näha, et see hoiak võib olla efektiivsusele lausa vastassuunaline. See, kellel on tehnilist taipu kivikamakas kärru tõsta, näeb kõvasti vähem vaeva kui higist leemendav veeretaja. Efektiivsuse tõus tähendabki sama töö tegemist vähema vaevaga.

Samas on küllaga valdkondi, kus ressursside lisamine tulemust ei suurenda (st efektiivsust ei tõsta), küll aga vähendab vaeva. Vaev on siin küllalt täpne sõna ja seda seetõttu, et inimene võib vaevelda ka ilma igasuguse tulemuseta. Näiteks patsiendile valuvaigisti andmine ei tõsta kuidagi puurimise efektiivsust. Või puudega inimese hooldajale raha juurde andmine. Pole seal mingit efektiivsuse tõusu, ainult vaeva vähenemine. Parempoolne kreedo, mis on ratsionaalne ja puhtintellektuaalselt igati korrektne, võib kokku suruda lausesse: (süütult) vaevlemine pole töö, et selle eest (riik) raha peaks maksma.

Mida väiksema rahaga laps üles kasvatatakse, seda efektiivsem. Inimressursi üks efektiivsemaid rakendusi on orjandus. Ratsionalistlik efektiivsusele orienteeritud mõtlemine on sobilik kõiges, mis puudutab masinaid, elavate ehk vaevlemisvõimeliste üksuste puhul on selline lähenemine jõhker, kalk ja barbaarne.

Lisaks see, mille eest Tammsaare hoiatas juba 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski“. Eluliste asjadel on tihti teatav piirkiirus, efektiivsuse lagi. Näiteks haridus või truudus – kui need asjad liiga kiiresti ja efektiivselt ära teha on tulemus kaunikesti vastupidine.

See Tammsaare artikkel („Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190) lõppeb niiviisi:

„Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“

P.S.

Spengleri visandatud tsivilisatsioonini on meil aega veel küll. Meil on veel küllaga asju, mis kõvasti raha neelavad ja millest pole midagi kasu ja mille olemasolu on võimatu maise ratsionaalsusega põhjendada, näiteks vabadussammas või eluaegsed vangid. Need on meie põhiväärtuse sümbolid ja ilma nendeta inimene ei saa.