29. november 2012

Rahavaba vabaturg



Ilmus EestiEkspressis 29.11.2012 (kirjutud umbes kuu enne "Harta 12" jms ).
Lehes on lühemalt, paar lõiku vähem.


Globaalpohmelus ja rahavaba vabaturg


Mihkel Kunnus




Aastal 1905 kirjutas George Bernard Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“. See kõlab ebameeldivalt küünilisena. Aga see sama Shaw on ka öelnud, et läbinägelikkust peavad küünilisuseks need, kellel endal see omadus puudub.

Tema suur kaasaegne Oswald Spengler noogutas sel kohal tunnustavalt ja täpsustas, et tegu on siiski ühe loomuliku etapiga ühiskondlikes suurprotsessides, täpsemalt tsivilisatsiooniga, mis tema terminoloogias tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi.
Oswald Spengler: “Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”
Kõlab väga tuttavalt küll. Õigemini läbinägelikult.
Eesti omapära on see, et nimetatud protsessid nimetatud suundades – raha ja elu samastumine, raha ja poliitilise võimu võrdsustumine – on toimunud väga kiirelt. Nii kiirelt, et seda on võinud omal nahal tunda isegi väga noor inimene. Eriti terav on kontrast võrrelduna taasiseseisvumise algusaastatega. Inimestel oli toona raha nii vähe, et kui raha ja elu oleks olnud sama võrdsustunud kui praegu, siis oleks päris suur hulk inimesi vist otsesõnu nälga surnud. Päästjateks olid sellised ühiskondlikud suhted, mis iseloomustavad sedavõrd arhailisi kogukondlikke kooseluvorme, et nende nimetamine lihtsalt mittedemokraatlikeks oleks üpris sisutühi, alates korilusest ja väikepõllundusest kuni rahavaba kaubavahetuse ja mitmesugusete hõimusuheteni. Maitsvast ja tervislikust toidust, mis siinkirjutajagi lapsepõlve helgeks tegi, oli küllalt väike osa raha eest saadud. Mõistagi ei tehtud selle saamiseks vähe tööd, ei, isegi väga palju, aga raha seda ei vahendanud, ning lausa võimatu olnuks toona välmida mõnda nii tatikväiklast mõistet nagu „tasustamata majapidamistööd“.

Võtame nüüd mõne juhusliku näite, näiteks arutelu tudengite või laste vajaduspõhisest toetusest. Mida seal ka konkreetselt ei räägita, kindel on see, et sel vajadusel on üks ja ainus mõõt – raha. Olgu turufundamentalist või padusots – inimese elukvaliteedi mõõduks riiklikes diskussioonides on raha ja ainult raha, keegi ei tule selle pealegi, et mis tahes toetuse vajaduspõhisuse juures hakata rahaliste sissetulekute kõrval vaatama ka kartulimaa suurust, lehmaga naabri olemasolu või sugulussuhteid võimulolijatega. Siin on ilusas üksmeeles kirjutatud alla nii Shaw’le kui Spenglerile.

Kas selline demokraatlik (õigus)riik saab oma rahvast hoolida? Vastus sõltub sellest, kui küüniline olla. Igatahes kui lapsevanema ja lapse suhe ammendub rahalise suhtega, siis selle suhte nimetamist hoolivaks peetakse ikka üsna üheselt küüniliseks. Pigem loetakse hoolivussuhtes rahalist komponenti teisejärguliseks. Võib ette kujutada erinevaid perekondlikke suhteid. Üks võiks olla selline, kus perepea, näiteks Vargamäe Andres, käseb oma lapsel teha vajalikke töid, näiteks paneb tüki leiba kaasa ja saadab karja. Kahtlemata ka tahumatu Vargamäe Andres vägagi hoolis oma lastest ja nende käekäigust. Võib ette kujutada ka mõnd sellist perekonda, kus hooliv ja hoolitsev lapsevanem palub lapsel enne sööki ikka toa ka ära koristada. Aga selline perekond, kus ainus viis oma laps ühise hüve nimel tööle saada käib läbi raha, tundub meile kuidagi kõle.
Riigiga on asi kaunikesti vastupidi, siin on kõik muud mõjutusviisid peale raha vastuvõetamatud. Mida arvata poliitikust, kes lihtsalt paluks tuletõrjujatel, meditsiinitöötajatel, õpetajatel oma tööd (edasi) teha? Päris kehv variant oleks ka käskimine (“Teie ehitage siia lasteaed! Teie olge vait ja ravige edasi!“). Totalitaarsetes režiimides ja monarhiates saab käskida küll. Paluda saab vist ainult väikse perekondliku kogukonna pealik, keda jäägitult usaldatakse. Meil on demokraatia ja „demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine”.

Andres Arrak on kirjutanud: ”Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandustervikuna ei kasva. Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.”
Siin veel üks asi, miks demokraatlikud tendentsid soodustavad kõige arvestamist rahaks – seda on kõige hõlpsam ümber jagada, tähendab, seda vähemasti saab püüda õiglaselt jagada. Kõiki muid eluhüvesid, elurõõme ja tähendusrikkusi on praktiliselt võimatu riigil (õigluse huvides) ümber jagada. Ühel ministril oli kord plaan tõsta õpetajate prestiiži, aga kui selline ümberjagamine oleks võimalik, siis oleks poliitik ju kõige prestiižsem amet üldse, aga praegu on neil lihtsat suur palk, kuluhüvitised, isetäituv kapp, nähtamatu käega ämm jms ning prestiiži pole ollagi, sest see tuleb auga välja teenida.

Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mitte mängida maksudega või laste toiduportsudega. Või võtta laenu ja osta meie rahvale veel üks põlvkond, et ikka oleksid olemas ja omaverelised need, kellele me võlgu pärandada ei tohi. Või siis teha Eesti kultuuri efektiivsemalt (st vähemate inimestega), kuigi oleme juba maailma kõige efektiivsem kultuur. Valikuid kui palju ja ainult mõned välistavad üksteist.

Shaw’l on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimelt see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi. Kui enam mitte ainult kogu toit, vaid lausa kogu eluvõimelisus on vahendatud rahaga, siis raha haigestumine sandistab samuti kõike, kogu eluvõimet. Energia (ca 90% ulatuses ikka veel fossiilne) kallinemine on kõige raskem raha haigus, sest olemuslikult on raha sügavaim sisu just energia – nisukaloritest ja naftadžaulidest kilovatt-tundideni. Kui riik ei jaksa maalesõiduks enam kütust osta, peavad riigi funktsioonid taas muutuma rahavabaks -olgu näiteks priitahtlikud pritsumehed või maapiirkondades taastuv omakohus

Neist protsessidest ja nende tagamaadest, ajastu olulistematest üldsuundumustest on võimalik nüüd ülevaatlikumalt lugeda ka eesti keeles, refereeringud omamaa ja välismaa teadlaste töödest on koondatud nüüd ühte kahvatukaanelisse kogumikku (Kaupo Vipp „Globaalpohmelus“) ja see raamat on nagu meie tulevik: minimaalsete kuludega välja antud, taaskäideldud materjalidest ja sellegi poolest paljudele liiga kallis.








******


Eelviimane lõik oli algselt selline:

„Shaw on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimel see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi, sest see, mis andis lihalikule inimesele sama suure sõltumatuse maapinnast kui rahale, see, mis üldse võimaldas samastada maist elu ja raha –  nafta – on ise liiga kalliks muutumas. Näiteks riik ei jaksa maale sõiduks enam eriti kütust osta, rahavabad on ka priitahtlikud pritsumehed ja maapiirkondades taastuv omakohus.“

Aga toimetajad arvasid, et see on lehte liiga keerukas. Küllap vist (eriti viimaste nädala palaviku-õhkkonnas, mis kollektiivse mõistuse süvenemisvõimet kõvasti kärbib).
Ja viide nafta hulga ja humanistliku eetika seosele vajaks ja vääriks palju põhjalikumat lahtikirjutust. Humanistlik eetika näeb ette inimese igakülgse dekontekstualiseerimise, juuretustamise. Öelda, et inimeseke/kodaniku õigused peavadki sõltuma tema ruumilisest asetusest (Võrus ei saagi olla samad võimalused kui Tallinnas), tähendab veendunud õiguslasele parimal juhul küünilisust. Inimese maapinnast lahti haakimine tahab aga palju energiat (konkreetselelt ja füüsikaliselt  st džaule) ning energiavoo kokkukuivamine toob paratamatult tagasi inimese juurdumise, lokaliseerumise, võimaluste sõltumise asukohast ja keskkonnast. Riigi lahkumine maapiirkondadest on suurepärane näide.
Ja lähedal on ka see põhjus, miks humanism ja inimõiguslus on sügavalt antiökoloogiline.  

35 kommentaari:

  1. Tänud artikli eest!

    Mul tekkis seda lugedes üks väga põhimõtteline küsimus. Mis on "raha"? Kuidas Sa seda määratled või mida selle all silmas pead?

    Lugupidamise ja parimate tervitustega,
    JFL

    VastaKustuta
  2. Uaaah... mis-küsimus, halastust!

    Kõige lihtsam lühiselgitus oleks ehk tuua välja erinevused kujutluslikust tavaarusaamast.
    Näiteks nii: erinevalt tavaarusaamast raha ei saa koguda. Mitte päris sellisel põhjusel nagu aega ei saa koguda, vaid umbes nagu sellisel, miks ei saa koguda võimsust (füüsikalises mõttes st vatte). mnmnmnm... proovin anda mingi positiivse lühimääratluse: Raha on märk, mis tähistab õigust osaleda mingis osas (mida rohkem raha, seda suurem osa) selles energiavoos, mida inimkond (või selle väiksem alarühm) haldab.
    Vatt oleks kõige lähedasem ühik mistahes rahaühikule (st pigem vatt kui džaul, sest džaul võib jätta kogutava mulje a la kuhi vilja või aam naftat)

    See artikkel seletab ka päris hästi:
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12982:raha-paneb-rattad-kaeima&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3359

    VastaKustuta
  3. Umbes 100W (s.o. 2000kcal ööpäevas) ulatuses peab iga inimene ses energiavoos osalema, aga see "õigus" ei pea sugugi olema raha vahendatud st märk pole oluline, tähtis, et sellises koguses džaule (toit) sellise kiirusega läbi organismi voolaks.

    VastaKustuta
  4. Raha on märk, mis tähistab õigust osaleda mingis osas (mida rohkem raha, seda suurem osa) selles energiavoos, mida inimkond (või selle väiksem alarühm) haldab.

    Huvitav ja (mulle tundub ka, et) vettpidav lähenemine, kuigi siiski mitte ammendav. Raha on kahtlemata märk (kuigi mitte ainult märk) ja küsimus, mis siin tõstatub on suuresti semiootiline - "millest me räägime kui me räägime rahast ja sellega seotud probleemidest?"

    Vastan Sulle siia lähipäevil pikemalt..

    VastaKustuta
  5. OK, lähipäev-schmähipäev, hakkan kohe ammendama! :)
    Disclaimer: olen ühtlasi alustanud juba ka rummipudeli ammendamist ja makist tuleb taustaks ammendamatutes kogustes Cindy Lauperit.

    Alors!

    Suures - globaalses või pigem isegi ajaloolises või koguni universaalses - plaanis peab Su määratlus vast paika. Operatiivsel tasandil aga on raha pigem teatud tunnuste kogum. Õigemini objektid, mis vastavad teatud tunnustele, on määratletavad rahana. Konsensuslikult on oluliseimateks tunnusteks:

    1. omadus akumuleerida väärtust. Siia alla käib Sinu analoogia vattidega, mis ei pea vähemalt teatud tasanditel paika. Kui nuts kontol ikkagi kuu lõpus stabiilselt positiivne on, siis saab empiirilise kogemuse järgi mingil hetkel omale vastavalt rohkem Cindy Lauperi plaate hütti vedada. Saan iga kuu üksteist plönni, kulutan üheksa ja väärtus akumuleerub kontol (ja korteris) nagu miisu.

    2. omadus olla arveldusühik, millesse muid väärtusi konverteerida. Vattides on võrreldav nii eesli kui tuumajaama võimsus ja samamoodi peab rahaühik pakkuma võrdlusmomenti eesli ja tuumajaama väärtuste võrdlemiseks.

    3. likviidsus. Rahaühik peab olema ühiskonnas üldaktsepteeritav maksevahend. Muuseas tagab konkreetse valuuta legitiimsuse see, kas keskvõim aktsepteerib vastavas valuutatsoonis selles tasutud makse või mitte. Eesel on suures osas maailmas kindlasti väga likviidne kuid käibemaksu ei aktsepteeri eeslis keskvõim isegi Kasashtanis.

    Asi läheb aga märksa huvitavamaks siis kui hakata nendele tunnustele objekte juurde otsima. Pean vist siikohal etteruttavalt ära ütlema, et ei plaani kogu ülejäänud kommentaaris küsitava väärtusega deskriptiivset jura ajada vaid katsun peale mõningast küsitava väärtusega deskriptiivse jura ajamist ka Sinuga Su normatiivses plaanis kaasa mõeda.

    Niisiis objektid, mis vastavad raha tunnustele. Rummipudel on keskmise planeedil Maa vedeleva artefaktiga võrreldes suhteliselt likviidne ja hoiab ka päris hästi väärtust. Olen ka kuulnud, et meelelahutusasutustes, kus Cindy Lauper mängib helivõimendussüsteemides, mille vattide hulk on minu omast suurusjärkudes kõrgem, on teatud juhtudel võimalik konverteerida rummipudeleid ka näiteks interpersonaalsetesse penetratsioonielamustesse. Aga võtame näiteks sellise nähtuse nagu minu krediidivõimekus. Teatud summa ulatuses on mu pank valmis mulle eraldama tagatiseta rahalisi vahendeid näiteks väikelaenu või krediitkaardi vormis. Kas mu kasutamata krediitkaardilimiit on raha? Mingis mõttes kindlasti. Kui palju aga see väärtust akumuleerib? Kaudselt kindlasti aga tavalise nõudmiseni hoiusega võrreldes kindlasti ebaefektiivselt. Samamoodi vastavad teatud osas raha tunnustele veel rida objekte: aktsiad, võlakirjad, Zimbabwe dollarid, inkassole loovutatud kiirlaenunõuded jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui palju on mingis valuutatsoonis (isegi oluliselt jäigemalt fikseeritud) raha tunnustele vastavaid objekte ei tea ühiku täpsusega ilmselt isegi keskpangad. Keskpangad kasutavad raha tunnustele vastavate objektide üle arvestuse pidamiseks erinevaid klasse nagu nt USAs M0, M1, M2, MZM jm. Kusjuures erinevad keskpangad kasutavad mõnevõrra erinevaid määratlusi. Miks see antud juhul oluline on - küsimusele mis täpselt on raha - ja sellest tulenevalt ka kui palju täpselt on maailmas raha - ei ole konsensuslikku vastust (minu arusaama järgi) isegi suurtel keskpankadel FED, ECB, BOJ, BOE.

      Raha ammendava defineerimisega operatiivsel tasandil on niisiis teatavaid raskusi mitte ainult minul ja Sinul vaid kogu maailmal. Aga enne veel, kui jätta operatiivtasandi huina-muina lõplikult sinnapaika, peatuksin lausel:

      Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mitte mängida maksudega või laste toiduportsudega.

      Andrus Ansip ütleb: "Tasuta koolitoiduks ei ole raha, peame võtma laenu"
      Ungari peaminister ütleb: "Tasuta koolitoiduks ei ole raha, peame võtma laenu"
      Angela Merkel ütleb: "Tasuta koolitoiduks ei ole raha, peame võtma laenu"
      Barack Obama ütleb: "Tasuta koolitoiduks ei ole raha, peame võtma laenu"

      Kas nad kõik ütlesid sama asja? Ei öelnud, monetaar-(õigemini monetaar- ja fiskaal)-poliitiline taustsüsteem ja sellest tulenevalt ka lause sisu on kõigil neljal juhul erinev.

      JÄTKUB PEALE POHMAKAT… Siis selgub (loodetavasti) ka, miks rahaga seotud probleemid ei ole päris niisamalihtsalt skaleeruvad ja miks on ka retoorikas ebaõige kohaliku ja globaalse tasandi mitteeristamine. ÜHTLASI tuleb loodetavasti ära ka igavese nooruse saladus ja ammendav vastus elu mõttele

      Kustuta
    2. Küsitava väärtusega deskriptiivse jura show on taas eetris ja rõõm on tõdeda, et suuremast globaalpohmakast sai seekord vist pääsetud.

      Eelmise jutu kokkuvõtteks: kaine mõistuse alusel võib ju rusikaga lauale lajatada ja nõuda: "mis rumm ja mis eeslid - raha on Eesti kroon ja hämal lõpp". Jutu point oli aga see, et taskus olev sajaeegune, tähtajalisel hoiusel olev sajaeegune ja näiteks sajaeegune krediitkaardilimiit on kõik Eesti kroonid ja kõik mahuvad kenasti määratluse alla "raha" aga sisuliselt on tegu erinevate asjadega, mis ka käituvad erinevalt. Sajaeegune krediitkaardilimiit ei ole erinevalt paberist sajaeegusest likviidne Vastse-Kuuste burksiputkas kui seal puudub kaardimakseterminal ning tähtajalisel hoiusel olevale sajaeegusele ei saa samuti kasutamiseks niisama koheselt käbaraid ligi. Rääkimata näiteks sellest, et nimetu pabersajaeegune võib lihtsalt taskust ära kaduda aga isikuga seotud tähtajalise hoiuse sott loodetavasti mitte. Tegemist ei ole sama asja - valuuta - seisunditega erinevas olekus vaid erinevate asjadega. Ühesõnaga, raha ≠ valuuta.

      TBC

      Kustuta
    3. Nüüd Ansip, Merkel ja Obama.

      Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mitte mängida maksudega või laste toiduportsudega.

      Põhimõtteliselt vastab tõele Eestis. Meie riigieelarve käitub suuresti nagu tavaline pere-eelarve ja kui raha saab otsa, siis raha saab otsa. Peaminister tuleb tühja kilekotiga koju ja teatab, et ei ostnudki lastele midagi.

      Kõik oleme vist kursis eurokriisi taustal paljunämmutatud tõega, et keskvõimul on majanduse juhtimiseks kasutada lihtsustades kaks hooba - eelarvepoliitiline ja rahanduspoliitiline. Esimene paneb paika, mida osta ja teine milline kogus või millise hinnaga raha valuutasüsteemi lasta. Eurotsoon (ja sinna fikseeritud kursiga sisuliselt juurde liidetud riigid) on selles mõttes paranormaalne, et eelarveotsuseid teevad rahvusriikide valitsused, monetaarpoliitika on aga kõigil ühine. Eestis saab valitsus otsustada ainult mida osta aga hoobasid näiteks raha juurde tekitamiseks valuutatsooni ei ole.

      Situatsioon on teistsugune riikides nagu Jaapan ja (nagu viimastel aastatel kenasti näinud oleme) US of A. USA, Eesti ja Ungari avaliku sektori võlad on erinevad asjad, sest kui Eesti laenab lastele friikate ostmiseks rahaturgudelt nutsu, tuleb see sarnaselt nooreperelaenuga kenasti eurodes tagasi plekkida ja eurode koguse või hinna kontrollimiseks ei ole meil paraku võimu. Kögöš-mögöš-vennasrahva forint hulbib küll nagu vene kirves ujuva kursiga valuutaturul aga nende laenuvõime ei sarnane USA-le vaid Eestile sest keegi ei taha neile eriti forintides laentsi teha. Nende valuuta on peamiselt tagatud Ikarus busside, labiilse populistliku poliitika ja mustlasi kottiva retoorikaga. Peavad laenama Šveitsi frankides (seal on korralik probleem majas sellepärast, et kinnisvarabuumi ajal anti kodulaene peamiselt CHF-ides ja inimesed maksavad ujuva kursi eest üsna nutust hinda). USA avaliku sektori võlg on aga gaziljard dollarit aga inimesed ostavad nende võlga sellegipoolest suurima heameelega. Ameeriklased annavad oma nutsu ise välja, laenavad selles samas vääringus ega häbene ka rahatrüki kangi tõmmata. Asi on selles, et nende dollar on tagatud maailma juhtiva majandusega (vaatamata igasugustele juttudele ei muutu see niipea, sest endiselt tuleb suurem osa innovatsiooni vedavatest asjadest sealtmaalt alates Googlest ja Facebookist lõpetades näiteks Tesla Motorsiga). Samuti on neil muljetavaldav armee. Kui onu Sam ütleb, et laen tuleb teile intressidega tagasi, siis seda usutakse, sest riigil on eeldusi olla funktsionaalne ka mõne aja möödudes.

      Nüüd jõuame väga olulise punktini. Raha kui usaldus. Katsun siit edasi nüüd Sinuga rohkem kaasa mõelda.
      Merkel istub nagu Ansipki eurotsoonis aga sarnaselt USA-le on tema jutt tagatud märkimisväärse reaalmajandusega. Kui ma õigesti mäletan, kujunes vist aasta alguses Saksamaa võlakirjadele negatiivne intress - inimesed, kes võlga ostsid olid valmis võlgnikule natuke peale maksma, sest tal on ilusad usaldusväärsed silmad ja vara säilimine tundus olevat suht kuulikindel. Ka meie puhul on räägitud võimalusest laenata negatiivse reaalintressiga st. intress on madalam kui inflatsioon. Jutud muuseas sellest, kuidas tubli Eesti avalik sektor on võlavaba on selles mõttes õõnsad, et võla funktsiooni täidab meil EL-ist peale sõitev nuts.

      ... stay tuned

      Kustuta
  6. Vabandust, polnud varem mahti sekkuda.

    Punkt 1 on fataalselt biheivioristlik (umbes nii nagu "piim tuleb poest"). Raha ei akumuleeri väärtust. Sarnasel põhjusel, miks vatte ei saa akumuleerida.
    Raha jätab akumuleerimise mulje ainult seetõttu, et kuskil pidevalt käib mingi tööringe, millest raha annab võimaluse/õiguse teatud osas osa võtta. Selleks, et raha rummiks teha, peab olema funktsioneeriv tööringlus, mis seda rummi toodab.
    Ja kui tekib tõrge ses tööringes, on raha sama suur väärtus nagu kullal üksikul saarel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minupoolt ka vabandused pika pausi pärast, olen ülejäänud kommentaariga ka lõpusirgel aga jäin vahepeal tõbiseks. Ma katsun selle peagi ära lõpetada ja üles visata, siis vastaks Sulle..

      Kustuta
  7. Segan raha jutule vahele.

    Siin on minu arust segadus terminites. Kodanik ≠ inimene ≠ indiviid. Pole olemas individuaalseid õigusi ja kodaniku õigused on seotud rahvusega, st nad on kultuurisõltelised. Indiviid on inimese vaimne representatsioon, millel ei ole iseenesest mingit Jumalast antud ega kaasasündinud õigust eksisteerimaks (sticks and stones, baby). Taolise representatsiooni võimaldab muidugi sõnavabadus, mis on üks inimõiguseid. Inimesel on õigus väljendada oma identiteeti, kuid see identiteet ei ole tagasi taandatav inimeseks olemisele. Indiviidid (e vaimsed representatsioonid) alluvad falsifitseeritavuse printsiibile -- nad on tõesed seniks, kuni keegi suudab neid ümber lükata. Eksimine ei ole "inimlik", vaid individuaalne; siit ka moraalne vastutus. Ma ei saa täpselt aru, kuidas humanism tähendab "inimese maapinnast lahti haakimist"? Vastu pidi, inimeseks olemine on kõige juurutatum printsiip mida ma üldse tean. Globaliseerimine opereerib indiviididega, mitte inimestega. Inimese ja tema vaimse representatsiooni segi ajamine on vägagi ohtlik -- inimese väärtus ei ole mõõdetav rahas (see polegi mõõdetav). See, mida inimene suudab väljendada või teostada jällegi on. "Inimressurss" on jube sõna -- selle asendama "tööjõuga" ehk individuaalse pingutuse väärtusega, vastasel juhul tekivad mingid kohutavad konnotatsioonid vangilaagritega.

    Eelpoolne jutt oli normatiivne ehk "kuidas asjad peaksid olema", mitte "kuidas nad on". Muidugi inimesi tapetakse nende individuaalsuse pärast ja kasutatakse vastu tahtmist tööjõuna. Ise pean ennast humanistiks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma juba kujutan ette, et vastuargumendid algavad valju oigega "Oehhh.." või etteheitva hämminguga "Mähhh?!" ning liiguvad selle poole, et "inimene" on kultuurisõlteline mõiste. Muidugi. Kuid iga riik, mis pretendeerib rahvusvahelisele areenile peab tunnistama teatud norme. Amazonase hõimudel vast puudub taoline pretensioon -- sestap peaks ka ignoreerima nende individuaalsust (austades muidugi nende inimõigusi ehk elada seal kus nad on vastavalt oma eneseküllasele eetikakoodeksile, kuigi nad ise ei pruugi inimõigustest teadlikud olla). Põhja-Koread peaks samal alusel täielikult ignoreerima -- katkestama igasugused poliitilis-majanduslikud suhted.

      Kustuta
    2. OMFG!
      Tere Lehto:) Hakkasin just kirjutama..
      Kas keegi näeb veel võimalust siit kõigest mingisuguste järelmiteni jõuda?

      Kustuta
  8. Vabandused veelkord pausi pärast. Kuna vahepeal on vett merre voolanud ja diskussioon ka laienenud, siis skipin liigse laialivalgumise vältimiseks otse lõppu.

    Mihkel, kui Sinuga kaasa mõelda, siis kas ma saan õigesti aru, et probleemiks on niiöelda lõputul tarbimisel kuristikku kihutav maailm, kus energeetilistel põhjustel hakkab ühel hetkel kalor-per-nase allapoole kriitilist piiri langema? Ma ei ole päris kindel, kas see probleem just täpselt selline on aga ei ole ka kindel, et ei ole. Äkki on kõik hoopis superkorras ja kohe saabub kosmosekapitalism, milles inimkond saavutab kõrgema arengutaseme ja suure kollektiivse aju ning hakkab päikesesüsteemi koloniseerima. Mul isiklikult ühe sõbraga juba ühisaju on - mõistame üksteist ilma sõnadeta, nii et lootust on:) Või siis pigem toimub korrektsioon sõdade ja muu sellise näol (nii nagu see alati toiminud on), peale mida eluke jätkub endistviisi.

    Lootsin neid kommentaare kirjutama hakates, et suudan modelleerida mingilgi kujul mingi süsteemisugemetega nähtuse, milles raha tähistab õigust osaleda energiavahetuses ja raha hulk süsteemis on piiratud kättesaadavate energiakandjate hulgaga. Lähenesin ülesandepüstitusele täie heatahtlikkuse ja parimate kavatsustega.

    Paraku käib see mulle üle jõu*. Olen mõned konstruktsioonid genereerinud aga need on kõik lõppenud absurdis. Asi on selles, et mingisugust ühte universaalset uut raha, mille emiteerimine ja käibel hoidmine toimiks tänase süsteemiga võrreldes oluliselt erinevatel alustel ei ole võimalik praktikasse implementeerida. Tartu Ülikooli üliõpilaste doteerimine ja nt USA-Jaapani rahanduslik-kaubanduslikud suhted on monetaarses plaanis niivõrd erinevad probleemid, et ühe mütsiga ei ole võimalik neid lahendada.

    *See ei tähenda, et mõni minust märkimisväärselt tugevamate vaimsete ja loominguliste (ilma irooniata) võimete ning parema erialase ettevalmistusega aju seda paberil toimima ei võiks saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lühimalt: probleem pole üldse mitte rahas, vaid sellise kompleksusastmega ühiskonna energiatarves. Nii suur ja nii kompleksne ühiskond vajab sellisel hulgal vatte, mida pole enam kusagilt võtta.

      Kustuta
    2. Aga kuidas seda praktikasse rakendada? Kas hakkame sarnaselt saastekvootidele kauplema energiakvootidega? Või neid normi alusel jagama? Kui teha almighty-süsteem, kus kvoote ei osta mitte riigid või suurtarbijad vaid igaüks, on tulemuseks sügavalt deflatsiooniline keskkond, milles rikkuse loomise võimalus on ainult niigi rikastel ja areng kui selline sisuliselt pidurdub.

      Kustuta
    3. Siin ongi see koht, kus ma näen praktikas ainult absurdseid elujõuetuid lahendusi. Juhul kui ressursinappus tõepoolest kohe käes on (milles ma, nagu ZA/UMi kommentaariumis kinnitasin, sugugi kindel ei ole - aga ei ole igaks juhuks ka vastupidises) on ajalooliselt tasakaalu taastamiseks inimkonna käsutuses olnud selline mehhanism nagu sõda.

      Kustuta
    4. Sõda on tohutult ressursikulukas. Küllap lihtsalt sotsiaalsed katastroofid, näljahäda, mis võtab elanikkonna arvukuse kõvasti alla.

      Parim lahendus oleks praegused ressursid suunata ökokogukondade loomisesse (+ sünnikontroll, mida õhtumaades kusjuures kõige vähem vaja)

      Kustuta
  9. Jah aga siin ongi vastuolu. Riigis, mis moodustab ca 30% maailma naftatarbimisest, elab vaid 4.5% maailma rahvastikust. Kui keegi tuleb neile ütlema, et "tavaido, tõmmake tarbimine 4.5 peale or else...", tutvustatakse neile 5. põlvkonna hävitajate ja AEGIS-cruiserite võlusid. Samas juhtub, kui riikidele, kus elavad 19% (Hiina) ja 17% (India) inimestest öelda, "kumm on seks or else..."

    Laias plaanis ongi kaks lahendust:
    1. Vorsprung durch technik ehk areng müstilisse kosmosekapitalismi (kus on uued müstilised kosmosekapitalismi probleemid)
    2. George Lucase uus triloogia "World War 3", "World War 4: The Dark Knight Rises" ja "World War 5: Return of the Empire"

    Maailm on nagu Tallinn - Ülemiste vanake tõmbab vee peale, kui valmis saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See pole vastuolu, vaid ebaõiglus.

      Ja isegi kui kogu Zimbabwes tõmmata rahvaarv nulli, ei mõjutaks see midagi, sest määrav on just energiakulu.


      Punkti 1. jaoks pole hetkel midagi reaalset välja pakkuda
      vt ka http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/kinnitatud.html

      Kustuta
  10. Hah, vabandust, see on küll rohkem trollimine kui kaasa rääkimine. Aga ma kasutaksin antud juhust vaidlustamaks üht Naom Chomsky kuulsamat näidet lingvistikast.

    1)"Parim lahendus oleks praegused ressursid suunata ökokogukondade loomisesse (+ sünnikontroll, mida õhtumaades kusjuures kõige vähem vaja)" -- MK

    2)"Ja lähedal on ka see põhjus, miks humanism ja inimõiguslus on sügavalt antiökoloogiline." -- MK

    "Colorless green ideas sleep furiously" peaks olema näide lausest, mis on grammatiliselt korrektne, kuid semantiliselt absurdne.

    "Colorless green" peaks olema absurdne, sest "roheline" ei saa olla "värvitu". Kuid mitmetes kultuurides peetakse valget 0-värviks ("carte blanche" = puhas leht). Roheline konnoteerub ökoideoloogiaga. Mõlema sõna kombineerimisel moodustub "ökofašism" ( http://www.facebook.com/pages/National-Socialist-Green-Party/276869835673314)

    "Ideas sleep furiously" võiks aga mõista järgmisena: Kujutagem ette, et käes on parlamendi valimised, millest võtab suure hurraga osa "natsionaalsotsialistlik roheline partei"... kuid põrub täielikult. Partei kabinetis ilutseb seinal suur svastika rohelisel taustal, mille ees istuvad vihaste-morjendunud nägudega kamp ökofašiste. Kabinetti juhtub fotograaf, kes teeb kirjeldatud stseenist pilti. Järgmisel päeval on ajalehe esiküljel pealkiri: COLORLESS GREEN IDEAS SLEEP FURIOUSLY: the failure of national-socialist green party.

    Vabandust, ma ei tahtnud muidugi vihjata, et Kunnus on ökofašist vms, lihtsalt väited 1) ja 2) manasid sellise mõttelennu.

    Jälle vabandan. Nüüd lähen ja häbenen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ups, näpukas "Noam" mitte "Naom". Mõlemad kommentaarid võib rahuga ära kustutada.

      Kustuta
    2. Aga oleme ikka sõbrad edasi ;)

      Kustuta
    3. Muidugi tahtsid vihjata, seda sel kõige lihtsamal ja levinumal põhjusel, et sisulistest probleemidest saab kõige paremini lahti, kui anda neile mõni nimi, mille väärtushinnang on ette maksimaalselt negatiivne. Nii saab kõige kergemini edaspidi enam mitte sisuliste probleemidega tegeleda.

      Energiatarbimine per capita, mis, nagu nimigi ütleb, on rahvaarvuga seotud, on ökoprobleemide peamisi aluseid, ja ühtlasi see suur elevant kapis, millest inimesed üsna regulaarselt keelduvad rääkimast ning pigem karjuvad "nats" või "pogromm" iga kord kui sellest midagi kuulevad. Sellise tegevuse intellektuaalne kvaliteet peaks olema selge.

      Kustuta
    4. Energiatarbimine per capita, mis, nagu nimigi ütleb, on rahvaarvuga seotud, on ökoprobleemide peamisi aluseid, ja ühtlasi see suur elevant kapis, millest inimesed üsna regulaarselt keelduvad rääkimast

      ???

      Kõrge intellektuaalne kvaliteet aga korrutamisel ja jagamisel vahet ei tee:)

      Energiatarbimine per capita on suhtarv, mis on viimase viiekümne aasta jooksul suurusjärguliselt muutumatuna püsinud*. Seejuures on aga üks teguritest - elanikkond - plahvatuslikult kasvanud. Sa tahad vist öelda, et suur elevant kapis on summaarne energiatarbimine?

      *Allikas

      Kustuta
    5. Natsa sõltub humanistlike instinktide tugevusest, tähendab, kas rahvaarvu drastiline vähendamine elustandardi suhtarvu säilitamise nimel tuleb arvesse või mitte. Energiasisendit aga ei jaksata enam samalgi tasemel hoida, rääkimata sellest, et energiakulukus muudkui suureneb (toormete hankimiseks kulub rohkem energiat kui varem jne).

      Kustuta
    6. Unesn6idujale

      Nagu ma ennist üritasin seletada, inimõigused on universaalse loomuga -- st mitte kultuurisõltelised, st mitte relativistlikud, st neil pole midagi pistmist "per capita" argumendiga.

      Selleks, et rahvusvahelisel tasandil saaks üldse lahendada taoliseid probleeme, peab olema kõige pealt määratletud inimese mõiste ja tagatud selle õigused.

      Argumendid stiilis "ökoloogilised probleemid on inimtekkelised -- piirame inimõigusi" on umbes samad, mis
      "pole inimest -- pole probleemi".

      Kui autod saastavad loodust, siis ei tuleks piirata tehase tööliste õigusi, vaid leiutada autosid, mis saastavad vähem.

      Btw, Kunnuse "10. detsember 2012 21:01" kommentaari esimesed neli tähte on... never mind.. ma lähen häbenen.

      (>_<)

      Kustuta
    7. PS - ise sõidan ainult trollibussiga

      Kustuta
    8. Kahjuks, Lehto, sa jätkad sedasama asja mis ennegi, nimelt et sisulised probleemid on lahendatavad semantiliselt, ja, ehkki leebemas sõnastuses, jääd enda juurde, nimelt et on probleeme, millest saab üle, kui näidata, et selle vastaste motivatsioon on inimvaenulik ja seega a priori mitte arvestatav.

      Senini aga kestab usk, et kõik kes räägivad materiaalsetest ja füüsikalistest energiaringlustest on paika pandavad loosungitega nagu "pole imiest - pole probleemi", milline loosung on muidugi mõista omistatud vastaste poolt ja mida iga sisuline mõtleja peaks enda arusaama groteskseks manipuleerimiseks.

      Kustuta
    9. Ah jaa. Kuna ma tänu oma eelmisele kommentaarile olen nüüd nats, siis asja veel sogasemaks ajamiseks mõni kommentaar.

      "Universaalsest (inim-)loomusest" ei räägi tänapäeval õieti keegi. Kuid see ei tähenda, et oldaks kokku lepitud, nagu oleks nüüd on kõik subjektiivne ja kultuurisõlteline. Lihtsalt ollakse aru saadud, et niisugused kahtlemata enda eetilist arusaama silitavad tõekspidamised on empiiriliselt nonsens, kuna tegemist on labaste üksteist välistavate vastanditega, mistõttu probleem on mõisteline ja mitte sisuline. Pigem tegeletakse muude asjadega, nagu näiteks kogemuse, kehastumise, keskkonnaga kohastumise ja muu säärsega.

      Väide "inimõigused on universaalse loomuga" ei ole ei õige ega vale, vaid küsimus, mis on esitatud nii, et sellele pole mõttekas (väljaspool moraliseerimist ja jutlust) vastata. Ja just siit tuleb sisse see tõik, et energiatarbimist ja inimsubjekti määratlust ei saa niisama eristada, nagu kehtiks ühele loodus- ja teisele vaimuseadused. 17. sajand on kahjuks otsa saanud.

      Kustuta
    10. Ei ole nats, aga ei näita ka kahjuks üles kõige "kõrgemat intellektuaalset kvaliteeti". Ma üritasin seletada, et inimõigused ei seondu kuidagi ökoloogiliste probleemidega. Tegemist on pigem rahvusvahelise kommunikatsiooni eelduse kui lahendusega -- pole võimalik kirjutada selliseid õigusi, mis lahendaks ökoloogilisi probleeme (kirjutada ette, kui palju kellelgi on "õigus" sigida, "õigus" puhast vett tarbida jms.)

      Hakkasin tolle "humanismi vastasuse" kallal norima, kuna ma ei mõistnud, kuidas Spengleriga kaasa noogutamine ja inimõiguste kallal norimine aitab leida konkreetseid lahendusi "materiaalsetele ja füüsikalistele [probleemidele] energiaringlusest".

      Mis puutub demagoogitsemisesse, siis ma omast arust tegin piisavalt selgeks, et Kunnuse ja ökofašismi seos oli pelk nöökimine, mida ma ei mõelnud tõsiselt. Ainus, kes pole hetkel ühtegi sisulist argumenti antud artikli kohta teinud, oled Sina ("sisuline mõtleja").

      Minu iva oli selge: inimõigused toimivad rahvusvahelise kommunikatsiooni huvides. See on nii-öelda kommunikatiivne universaal, mille abil saab alles lahendada probleeme "kogemuse, kehastumise, keskkonnaga kohastumise ja muu säärsega". Seega oleks nii empiiriline kui loogiline nonsens rünnata spetsiifika asemel universaali, mis võimaldab rahumeelseid rahvusvahelisi suhteid.

      Kustuta
    11. Twas the nizzle before Christmizzle, and all through the hizzle…
      Not a creature was stirring, not even a mizzle.
      fo shizzle.
      All were awaiting Sizzle Clause and his bag
      To bring the good homies and bitches their swag.


      Häid pühi kõigile!

      Kustuta