17. jaanuar 2013

Edasi loodusesse. Kaupo Vipp "Globaalpohmelus"






Edasi loodusesse. Majandusteaduse blues ja tragöödia surm kõhukorinast


Mihkel Kunnus


Kuigi Kaupo Vipi refereering annab viimaks ometi ka eesti keeles koondinfo ajastu olulisimast teemast, võib arvata, et sõnum on laiemaks omaksvõtuks talumatult ilmalik ja trööstitu: ikka progressi ja rohkemaid hüvesid tõotanud teadus kuulutab äkitselt elukvaliteedi paratamatut langust. 

Kaupo Vipp, Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. DS Varahaldus OÜ, 2012. 331 lk.

"Kuid elevandi kõrval sammuvad kaks aheldatud naist, kelle tähtsuse heerold oma ameti kohaselt selgeks teeb, kuna need on Hirm ja Lootus, ahelatesse on nad pannud Tarkus, kes peab neid publicum'ile esitlema ja kui õelaid inimese vaenlasi paljastama."
"Ka Lootust?"
"Tingimata! Niisama õigustatult nagu Hirmu tuleks ka Lootust paljastada. Mõtle ainult, kui albilt ja närvekõditavalt ta inimestele illusioone loob ja neile sosistab, et nad võivad elada nagu heaks arvavad ja et nad selle oivalise elu kindlasti kusagil leiavad."

Thomas Mann  "Lotte Weimaris"


Sedamööda, kuis lihtsalt kättesaadavat energiat jääb järjest napimaks, hakkab majanduses kulla, dollari jms kunstlike asendus-väärtuste omamise asemel järjest määravamaks muutuma reaalsete energiaühikute omamine.
biofüüsik Paul Weisz

1. Inimese võõrandumine

            Teaduse arengulugu on tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks ja seda õigusega, sest sageli pole järjekordne teaduslik kirjeldus inimesest mõistusele vastuvõetamatult keerukas, vaid just nimelt sedavõrd võõristusttekitav, et sellele ei suuda alla kirjutada ka muidu teaduse vastu väga suurt austust tundev inimene. Eks peale üldise kooskõla muu maailmapildiga ole ka siin kesksel kohal harjumus. Võib ehk öelda, et kopernikliku revolutsiooni söedki on juba täielikult jahtunud ja vahest enamik võtab loomulikkusena ka seda, mille tavateadvusesse tulekut seostatakse Freudi nimega. Darwini nimega seostatu ärritab aga paljusid tänini, Eestis vahest isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, millest lähtub „Globaalpohmelus“ (GP), on veel samm edasi selles suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest irduv. Kui juba Darwini ja Freudi puhul peab toonitama, et vastavate muutuste tähistamine nende nimedega on vägagi tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja kollektiivseks. Nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks ja ikka toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi (saati ateismi) tunnistamine endale kohaseimaks enesemääratluseks. Nii nagu religioossus saab hõlmata suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka ilmalikkus ja teaduslikkus.

2. Metafüüsikast füüsikametasse
           
Richard Rorty (1931-2007) – ääretult sümpaatne filosoof, kelle võiks ehk paigutada liberalistliku humanismi esinduskujuks, ilmaliku headuse ja moraali sümboolseks tipuks – alustab oma raamatut „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“ sedastusega, et „metafüüsilised või teoloogilised katsed ühendada [isiklik] täiusetaotlus ja kogukonnameelsus nõuavad, et me tunnistaksime ühist inimloomust“ ja see, kes arvab, et küsimustele „Kas on õige anda n süütut piinamiseks välja, et päästa teised n x m süütut? Ja kui nii, siis mis on n-i ja m-i täpsed arvväärtused? […] leidub hästi põhjendatud teoreetilisi vastuseid – moraalsete dilemmade lahendamise algoritme –, on oma südames ikka veel teoloog või metafüüsik. Ta usub aja- ja juhusetagusesse maailmakorda, mis määrab ära niihästi inimeksistentsi mõtte kui kehastab kohustuste hierarhia.“ Rorty kinnitab, et „enamik mitteintellektuaale jagab ikka veel mingit religioosse usu või valgustusratsionalismi vormi“ ja lisab kaasakutsuvalt, et metafüüsikajärgne kultuur ei tundu talle „võimatum kui postreligioosne kultuur ning näib sama ihaldusväärne“.
            Kaupo Vipp on metafüüsikajärgse maailmavaate esindaja par excellence ning sellise maailmavaate esindaja teeks Rortyle mutatis mutandis üpriski pahupidistavad korrektiivid: see, kes arvab, et pole ühtset inimloomust, see, kes arvab, et õigus ja moraal on lahutatavad konkreetsetest arvväärtustest, see, kes ei usu aja- ja juhusetagusesse korda, mis määrab (teatud piirides) maised hierarhiad, see on veel oma südames teoloog või metafüüsik, see usub veel ikka mingit religioosse usu või valgustusratsionalismi vormi.
            Mis on siis see ühtne inimloomus? Inimene nagu „iga elav olend maailmas kujutab endast alati mittetasakaalulist iseorganiseeruvat avatud termodünaamilist süsteemi“(lk 69). Aja- ja juhusetagune kord on määratud loodusseadustega, meid huvitavas teemas konkreetsemalt termodünaamika põhiprintsiipidega, mis määravad ka maised hierarhiad, näiteks „kuigi tarbijate-kiskjate energiakasutamise efektiivsus kasvab iga toiduahela astmega, ei saa nende summaarne biomass olla suurem kui nende saagil“ (lk 78). Biomass jätab oma mõningases „biheivioristlikkuses“ veel mingi kõikumisvõimaluse püramiidi, aga energiavoost lähtuv troofiliste tasemete hierarhia on rangelt ahenev ning just energeetiline tasand on antud juhul määrav.
            Siin on väga oluline rõhutada, et tegu pole mingi Laplace’i stiilis täisdeterministliku materialismiga, mis kuulutab tahtevabaduse illusoorseks jne, ei, lihtsalt biofüüsikaline majandusteooria, mis on üks GP komponente ja aluseid, näitab, et praegused globaalprobleemid (sh masu) tulenevad suuresti ühiskonna jõudmisest piiridele, mis on määratud loodusseadustega, mitte kehva rahanduspoliitikaga, majanduse olemusliku tsüklilisusega vms (vt Kaupo Vipp „Masu „süüdlasteks“ on … loodusseadused“ Sirp 23. VI 2010).  
            Teadupärast mõjub paljudele vastuvõetamatuseni ärritavalt isegi inimese liigne biologiseerimine st osutamine tema motivatsioonidünaamika ja käitumiskalduvuste evolutsioonilisele algupärale ning taga hullemaks – mõne kultuurinormi bioloogilisele determineeritusele. Ometi on sellistest taandamistest hõlbus põhjendamatud välja sõeluda: näiteks kui keegi hakkab väitma tuumikperekonda loodusseaduslikuks, saab hõlpsalt tuua falsifitseerivaid näiteid nii ajaloost kui teistest kultuuridest. See tase aga, kust lähtub GP, ei võimalda ühtegi sellist pareerimist – nälg on totaalne kultuuriuniversaal; ja et kaks pluss kaks teeb kokku neli, on igavikuline tõde, mida peab tunnistama iga vähegi tõsiseltvõetav diskussioonipartner. GP näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma termodünaamiliste piirideni, teisisõnu, majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalset põhieeldust st piisava energiakasumlikkusega energiasisendi kasvu. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.
Kes arvab, et kahes kalas ja viies leivas olev kaloraaž ei ole konkreetse arvväärtusega, et teadus või Inimvaimu Loovus suudab seda muuta, on oma südames veel teoloog või metafüüsik. Planeedile Maa mahub energiasisendi E korral m x n inimõigust.

3. Moraalne progress?

            Sellised inimese identiteedi tuuma nihestavad illusioonivaringud on nii omaksvõetamatud ja raskeltjuurduvad, sest nad on totaalsed oma hõlmavuselt, tähendab, ei varise kokku pelgalt mingi vildakas prognoos ega osutu mulliks mõni edulugu – taolised pettumused neelatakse küllalt kergelt alla – vaid ka minevik tähendub pöördumatult ümber. Jumala surma täieline mõistmine kätkeb avastust, et teda pole kunagi olemas olnudki, inimene on kõik see aeg toetunud tühjusesse, pihtinud elutule ainele nagu lapsuke kaisukarule; ja Maa pole kunagi olnudki kõiksuse kese. Posthumanistlik kainenemine – kuivõrd suurele hulgale ja niivõrd kui see võimalik –  naerab tagasiulatuvalt välja olulisemad tugipunktid tänapäeva ilmaliku õhtumaalase identiteedis (olgu selline mudelidentiteet). Esiteks, dramaatiliselt väljendatuna: moraalset progressi pole kunagi olnudki. Vähemasti niivõrd, kui seda määratleme millegi inimesele enesele toetuvana, mingit laadi seesmise kultuurilise arenemisena.  
„Näiteks võimaldas just uusajal kasutusele võetud kivisöe energia inimkonnale kõigi aegade suurima moraalse triumfi – orjanduse kaotamise. Tegelikult muutus orjapidamine uute tehniliste lahenduste ilmumise taustal lihtsalt järjest ebaefektiivsemaks. Inimkonna moraalsele palgele on fossiilkütustel üldse oluline mõju olnud. Tänu suurele arenguhüppele sai nende kasutuselevõtuga võimalikuks isegi aristokraatiate asendamine demokraatiatega, rääkimata näiteks „ebahumaanse“ vaalaküttimise, karusloomakasvatamise vms lõpetamisest. Naftast sai ju toota lambiõli, kunstkarusnahku jne. Ühesõnaga, kuni meil polnud piisavalt energiat, ei jätkunud meil taoliste moraalikategooriatega jändamiseks mahti. Ja kui meil täna näiteks naftaga probleem tekib, siis asume naftarikaste piirkondade mahajäänud rahvastele kõhklematult oma moraali ja demokraatiat tutvustama. Vajadusel relvade abiga. Energiapuuduse korral kannatab humaansus üsna kenasti välja lati madalamale laskmise. Ka lihtsalt näljas ja külmas olles ei kipu inimesed eriti hoolima moraalsetest väärtustest, rääkimata siis kõrgetest kunstidest, kirjandusest vms. Humaansus, demokraatia, rassiline ja religioosne sallivus ja muud tänased kaunid ideed on mõistetavad vaid sellistele inimhulkadele, kel kõht täis ning kelle jaoks uue kõhutäie hankimine ei seostu iga suutäie peale käiva loomaliku konkureerimisega, kus „omade“ ja „võõraste“ vahel väga selgelt vahet tuleb teha”(lk 105-106).

4. Olla töökamad?

            ”Kuni 19. sajandini pärines kolmveerand maailmas kasutatud mehaanilisest energiast inimestelt ning peaaegu kõik ülejäänud tuli loomadelt – tuule- ja vee-energia osakaal oli äärmiselt väike. Inimesed on tõhusamad jõu ülekandjad kui loomad. Toidu kogus, mis neil selleks vaja läheb, on hoopis väiksem kui loomadele vajalik karjamaa ja sööt, mistõttu väikese põllumajandusliku tootlikkusega ühiskondadel polnudki muud valikut kui kasutada peamise energiallikana inimesi” (Clive Ponting, ”Uus maailma roheline ajalugu”, Varrak, 2009, lk 304, tlk Ehte Puhang).
Siin oleks ehk mõistlik teha väike illustreeriv arvutus koolifüüsikast. Mitme ”vatine” on inimene, kes tarbib ööpäevas 3000kcal (ca 12600kJ)? Võimsusühik vatt tähendab džauli sekundis, st ööpäevane energiakulu džaulides tuleb jagada sekundite arvuga ööpäevas: 12600000J/ 86400s = ~146W.
Ja tuleb arvestada, et rohkem kui pool sellest läheb põhiainevahetuseks, mitte askeldusteks, liikumiseks ja tööks. Võrdluseks: keskmine elektrikeedukann on 2000W ja ka kõige pisemad sõiduautod 50000W ikka. Lühimalt, inimesel pole füüsikalist võimsust ollagi. Aga see energia, need kalorid, mida inimene tarbib – toit – on suhteliselt väga kallis.
Näiteks ööpäevane söögiports (3000kcal) bensiinina (1,5EUR/l) maksab kõigest ca 60 eurosenti, elektrina (0,1EUR/kWh) 35 eurosenti. Vot sellisel dieedil on odav tööjõud! Ja mis on masina hind tööealiseks kasvatatud ja koolitatud inimese tootmishinna kõrval!
Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsivõimelisust määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada. Kaupo Vipp toob paar näidet:
”Kahekümne maailma energiarikkama riigi keskmine elanik tarbib ööpäevas kõikvõimalikku energiat kogustes, mis võrduks ca 140 inimese füüsilise tööga. Nii et orjandusliku ajastu mõistes töötab igaühe heaks neist 140 orja. Eestlased on isiklikult igaühe tarbeks rabava 66 energia-orjaga veel suhteliselt tagasihoidlikud "ekspluataatorid", aga enamikele orjandusliku ajastu ülikuist annaksime ikka silmad ette” (lk 106).
Nüüd peaks olema juba üsna arusaadav kui mõttetud on spekulatsioonid teemadel, kas virgem on eestlane või kreeklane, sakslane või itaallane. Ja siin peitub ka üks raskemini allaneelatavaid identiteedinihkeid (lisaks sellele, et orjanduse kadumise taga polnudki niivõrd süvenev humaansus, kuivõrd külmalt kalkuleeriv ärimehemõistus).  Nimelt võib mõningase kujundlikkusega öelda, et mitte üks õhtumaalane-tööstusriiklane ei tee tööd, täpsemalt, kõik on ühed nupuvajutajad ja manageerijad, kehaväliste energiavoogude suunajad. Ja see valdkond, kus protestantliku või mis tahes tööeetikaga asja parandada annaks, on nii tühine, et ei vääri eriti mainimist. Eestlase virkus või laiskus määrab tema töö tulemuslikkust 1/66 osas, ühendriiklasel 1/140 osas, aga  puruvaese ja mehhanitseerimatu bangladeshlasel lausa 1/3 osas.
Rõhutan siinkohal üle, et kasutasin siin töö mõistet füüsikalises tähenduses, töö inimliku-fenomenoloogilise mõõtmega st vaevaga on siin korrelatsioon väiksem kui meile meeldiks mõelda. Inimene võib rassida ja vaevelda ka ilma igasuguse tulemuslikkuseta, tootes lihtsalt soojust. Umbes nagu 100W-hõõglamp.
Seepärast on ka täiesti tobedad ja pinnapealsed need karmipilgulised lapsused, et õhtumaades olevat praegu just sotsialismi kriis. Kui odavat energiat on piisavalt, võib vabalt kogu rahva kurguni hüvedesse sotsialismitada nagu näiteks Gadaffi aegses Liibüas. Või nagu õhtumaades paljus siiani oli. Muidugi võib sama hästi selle maast leitud töö vaba konkurentsi ja laissez-faire’iga väikese grupi kätte koondada. Kui õilis metslane leiab metsast värskelt hukkunud tarva, võib käituda mitmeti: a) leidja saab kõik endale, b) hõimupealik saab kõik endale, c) kõige tugevam metslane saab kõik endale, d) tarvas jagatakse võrdselt kogu hõimu vahel jne. Aga kui tarvast (enam) pole, on kõik need poliitikad kriisis. Isegi kui tehakse kibekähku söögiriistade stabiilsusmehhanism.

5. Tehnoloogiline progress ja õhtupalve
           
            Eelnevast võib mõningase kummardusega kunstilisele väljendusviisile esile tuua järgmise õhtumaalase identiteeti raputava illusioonivaringu: ka tehnilist progressi pole kunagi eriti olnuki.
See väide mõistagi lausa karjub täpsustuste ja selgituste järele. Lühimalt: suurem osa tehnoloogilisest progressist on olnud maast leitud üliodava energiaallika (fossiilsed kütused) rakendamine inimese tööjõuks, tööstusest ja transpordist kodumajapidamiseni, aga energia ammutamises on progress väike, õigupoolest lausa nii väike, et ”kokku moodustasid fossiilkütused viimastel kümnenditel peaaegu 90% tööstustsivilisatsiooni primaarenergia sisendist”(lk 114, seal ka muude energiasisendite jaotus). Kujundlikult jätkates: kui sel viisil progressimõistet avardada võib ilmneda, et jalgratas on suurem tehniline leiutis kui auto (kõnekas seegi, et jalgratas on hilisem leiutis). Nimelt jalgratas on seade, mis kasutab sama energiaallikat (”sama mootorit”) eesmärgitõhusamalt, auto aga vajab  tohutu energiakuluga karku juurde.
„Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus on alati olnud defineeritud nende poolt kasutatavate energiaressurssidega. Selles osas oleme me läbinud mitmeid revolutsioonilisi arenguhüppeid alates inimliigi esialgsest, nö loomulikust staatusest looduses. Juba küttideks-korilasteks saamisest peale on neile hüpetele alati eelnenud revolutsioonilised muudatused meie poolt kasutatavate peamiste sisendenergiate liikides, hankeviisis, kogustes ning energiatõhususes. Vastavad muutused kajastuvad väga selgelt ka ühiskondlikus komplekssuses ja allsüsteemideks organiseerituses. Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisendenergia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist. Põhitegevused on fokuseerunud ühiskonna komplekssuse haldamisele ja arendamisele kas otseselt (allsüsteemide vahel ressursside vahendamine ning süsteemide juhtimine) või kaudselt (kasvavale inimhulgale baasteadmiste vahendamine eluks süsteemis, kus on tohutu hulk unikaalseid erioskusi nõudvaid sotsiaalseid rolle, mille omandamiseks kulub nüüd 12 kuni 17 aastat, varem tüüpilise 3 kuni 6 õppeaasta asemel). Ühiskonnale sisendenergia hankimisel asendus inimtöö naftasajandi jooksul fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega. Nii sai meie tsivilisatsiooni komplekssüsteemis viimase sajandiga ilmneda enneolematu kasv selliste allsüsteemide arvukuses ning osatähtsuses, mis meile täiendavat sisendenergiat ei tooda”. (lk 54-55)
See on väga ilmekas lõik. Juba esimene lause on nii karjuvalt antihumanistlik ja paduilmalik, et seda on uhkelt kõlaval inimesel raske välja kannatada. Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus ei tule ei Uuest Testamendist ega Platoni dialoogidest, ei „Kommunistliku partei manifestist“ ega isegi mitte Newton või Edisoni töödest, nii sotsiaalsed suhted kui moraal ja elukorraldus sörgivad aineliste muutuste ja sattumuste sabas. Söe leidmine eelnes aurumasinale, mitte leiutaja või aurumasinist ei otsinud ja leidnud sütt. Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikeõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega ning suunata üha rohkem inimesi sellistesse allsüsteemidesse, kus mõlgutatakse vaimustunult kategoorilisest imperatiivist ja universumi kärgstruktuurist ning poksitatakse meelelahutuseks nii võitluskukkesid kui Keynes’i ja Friedmanit. Kui aga see maast leitud sisend kokku kuivab, siis peab paratamatult langema madalamale komplekssus-astmele kogu ühiskond, tähendab, progress lõppeb koos naftaga. Veelgi selgemalt: majanduskasv mitte lihtsalt ei lõppe koos fossiilsete kütustega, vaid kukub kolinal langusesse (loe: meil pole majanduskriis, vaid languse algus).
Hea moraalse tervisega õhtumaalane-majandusteadlane hakkab säärase ketserluse korral kas palvetama, pidulikult ülistama Inimest ja teadust, pöördub metafüüsikasse või hakkab kordama mõningaid muid usutunnistusi.
Näiteks Andres  Arrak ("Sirp" 22.10.2010): „Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala.“
See on väga levinud ja ilmekas usutunnistus – teadus on ennegi imet teinud. Häda on selles, et ei ole. Teadus ei tee imet, pole kunagi teinud. Teadus, eriti inseneriteadus, ei tee imet, vaid suudab parimal juhul üsna nutikalt olemasolevate klotsidega mängida. Ja kes ei arvesta olemasolevate klotsidega, vaid jahub termofusioonist või vesinikuenergiast, see on veel metafüüsik või teoloog, sest „Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus“ (Heebrealaste 11:1)
Insener, ehk keegi, kes mõttelennud maiseks peab tegema, on sunnitud vastama siin leibnizliku optimismiga (või oli see ikkagi pessimism?): härrased, milleks siin vaielda, arvutame! Tagajärjeks võivad tulla umbes nii talumatult maised, ebaromantilised ja lohutud laused nagu: „Kuni 2025 aastani tuleks meil siis kokku rajada 40 hiigelhüdrojaama (seni sellise suurusega 5 tk, igat neist ehitatud 10-12 aastat), 520 tuumajaama (tänaseks töötavaid 439 tk, igat ehitatud 10-15 aastat), 1040 kivisöe-elektrijaama (ehitusaeg 3-6 aastat), siis veel 328 400 suurt tuulikut (ehk lisada 542 000 MW tänaseks olemas olevale 238 000 MW-le) ja 912 500 000 PV-paneeli. Pluss asendada vanad ja juba amortiseerunud elektrijaamad“ (lk 230).
Ka Urmas Varblane eelistab siin jääda abstraktsesse lootusesse:
„Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses.”
Muide, piiramatus on Jumala atribuut par excellence.
"Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.
Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus”.
Nii kirjutab Eesti Päevalehes (27.10.2010, ”Majanduskasvul pole piire”) Mikk Salu, arvamustoimetaja, kelle läbi tihti ajastu kõneleb nii selgesõnaliselt nagu mõni tegelane Mihkel Muti romaanist. Aga ka sõnaga (loe: informatsiooniga) loomine, creatio ex nihilo jms on Jumala atribuudid.
Posthumanist ütleb, et inimesel puuduvad Jumala atribuudid, ta on küll üks huvitav, isegi kõige huvitavam olevus, mis evolutsioonis välja kujunenud, aga ka tema tegevusvabadus jääb loodusseaduste raamesse.

6. Lõpetuseks

GP pole kindlasti optimistlik, aga eksitav oleks ka öelda, et see on pessimistlik. Optimism tähendab ju positiivset eelarvamust-ootust tundmatusse ja pessimism negatiivset, aga GP ei tugine eelarvamustele-ootustele, vaid kasutab kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada – kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne. Seepärast võin ka suurima tunnustusena öelda, et GP kaupovipilikkus ilmneb eelkõige keelekasutuses ja selgitusvõimes ning GPs puudub igasugune sisuline originaalsus: tegu on põhimiselt erinevate teadustööde refereeringuga, mis koondab tänapäeva olulisemad teemad eestikeelsena ühtede kaante vahele, boonusena veel ka kodumaise problemaatika (põlevkivienergeetika jms). Isiklikult soovitaksin juurde lugeda ka Clive Pontingu suurepärast monograafiat „Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine“ (e.k. Varrak 2009).
GP viimase peatüki pealkiri on „Hakkamasaajate lugu“, see koondab endasse erinevaid positiivseid programme ja viiteid allikatele, juba tegutsejatele ja lahendajatele.

Aga päevaleheformaadis näeks üks adekvaatne arvustus GP-le välja aga nõnda:
”Kuidas majandada nii, et ei peaks eeldama aina enamat tarbimist, lõputut kasvu? Majandusteadus sellele tänini vastata ei oska. Ei tule see ka valitsejatel hästi välja. Oskamatus tasakaalus elada teeb aga väga häda (ressursid saavad otsa, ebakindlus heidutab). Arusaamisele kaasa aidata on ometi arusaajate missioon. Kaupo Vipi sõnum on aidata”.

87 kommentaari:

  1. Üllatav ja ebameeldiv on muidugi mõista, et:

    ...orjanduse kadumise taga polnudki niivõrd süvenev humaansus, kuivõrd külmalt kalkuleeriv ärimehemõistus...

    ja

    Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikeõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega ning suunata üha rohkem inimesi sellistesse allsüsteemidesse, kus mõlgutatakse vaimustunult kategoorilisest imperatiivist ja universumi kärgstruktuurist ning poksitatakse meelelahutuseks nii võitluskukkesid kui Keynes’i ja Friedmanit.


    Peak Oil lükkab ümber kõik, millele oli ehitatud kindlustunne ja ilma ühegi toeta universumis siputav abitu inimene teeb seda, mida beebidki:

    1. läheb probleemi juurest minema (keerab selja)
    2. saab vihaseks ja lööb ärritajat

    VastaKustuta
  2. Kurat, mõistlikkusse nakatanud inimesed raisk. Eriti nõme on teil raiskadel siin see, et iga uus tehnoloogia ei olegi teine tulemine ja maailma pääsemine. Sa Mihkel oled kõige humaansuse vastane, jah? Türa miks ma ei saa end erilisena tunda sest maailm on mulle võlgu, kuna inimesena ma olen a priori parem ja eriline kui teised, sest mul on kultuuriline erinevus!

    Kaupo Vipp on loll!

    VastaKustuta
  3. näha on, et maailmamajanduse saatus ei tekita sinu lugejates kirgi. erinevalt kaplinski munnist, mis (nähtavasti) puudutab igaühte isiklikult. meediateooria in a nutshell, ja sul on veel targad lugejad. oleme hukule määratud, ilmselgelt.

    VastaKustuta
  4. ömm, ma ei tunne siin lihtsalt tarvidust vaielda, sest olen laias laastus nõus.

    pluss see tõsiasi, et kirglikud-emotsionaalsed blogipostitused kütavad kirgi ja emotsioone, kained postitused mitte. kah mul üllatus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nõus ei ole, tarvidust selgitada või vaielda ka ei näe(viitsi); turg arvab, et see probleem on jätkuvalt ebaoluline.

      Kustuta
    2. Toiziga nõus. On kaks numbrit, mis päeva lõpuks teema kokku võtavad ja esimest neist iseloomustatakse märksõnaga Brent ja teist WTI (+ siis Dubai). On usutav, et ühel päeval hakkavad kättesaadavad naftakogused langema kuid selle uskumusega on suhteliselt vähe peale hakata kui jätta täpsustamata, kas päev koidab 10, 50, 100 või 5000 aasta pärast. Selles osas, milline on situatsioon 10 aasta pärast on aga meist kõigist autoriteetsematelt allikatelt vägagi erinevaid hinnanguid. Loomulikult, sisemine loogika on PO-diskursuses olemas aga see fakt iseeneses pakub tõeväärtusele vähe kinnitust, kuivõrd sisemine loogika on ka diskursuses, mille kohaselt pöörleb päike ümber maa.

      Mad Maxi blogis on sisemist loogikat oluliselt vähem. Kui hakata tegelema meditsiiniga ning väita, et varvas on tegelikult maks ja maks silm ning kõik see kokku hingamissüsteem, oleks see sama jaburusatme juures amüsantsem ja originaalsem:)

      Kustuta
    3. Eeh.."ühel päeval hakkavad kättesaadavad naftakogused langema"... mis selle faktiga antud kontekstis peale hakata?

      Paar hästi üldistatud selgitust.
      Seni toiminud süsteem oli/on üles ehitatud majanduskasvule. Majandus saab kasvada ainult siis, kui kasvab ka energiasisend (džaulid, mitte ammutatavad barrelid, eks, sest ammutamiseks kuluvad barrelid ei loe). Tähendab, asi pole mitte kättesaadavate naftakoguste langemises, vaid võimatuses ammutatavat energiat kasvatada. Ammutuskiiruse kasvu pidurdumine toob krahhi, mitte ammutushulga langemine. See on ülioluline vahe.

      Lühimalt, kui varem vastati naftanõudlusele ammutuskiiruse kasvuga (mitte hinna tõusuga, Turg my ass! naftat pole tänini looduselt ostetud!), siis paar aastat tagasi ei suudetud esimest korda seda enam seda teha, mis tõttu nafta läks turule st hind hakkas tõusma... aga noh, mõned arvavad siia maani, et meil on ikka panganduskriis :) ja Brent ja WTI

      Kustuta
    4. Selle vastusega seoses tekib mõningaid küsimusi. Miks toimus Sinu hinnangul 2008-2009 hinnalangus just sellises mahus ja ajalises perioodis nagu ta toimus? Millal naaseb naftahind Sinu hinnangul 2008 tasemele?

      Kustuta
    5. Hind pole siin kuigi hea indikaator, sest petro-dollari ainuemiteerija (noh, olgu, nüüd ka Hiina) sai demokraatia eksportimisega seda inimlikku hinnalipikut küllalt palju omatahtsi muuta... ja saab veelgi. Näiteks (see on nüüd puhtteor. näide, mitte ennustus, eks) USA teeb ka Lõuna-Ameerikale demokraatiat (loe: võtab neilt nafta ära ja suunab odavalt omade tarbesse) ja ohhoo! hind on veel täitsa odav. Turg on rääkinud.

      Kustuta
    6. Ma kardan, et hetkel paned Sa lihtsalt segast. Jättes kõik muu kõrvale - kuidas need kaks väidet harmoneeruvad:

      paar aastat tagasi ei suudetud esimest korda seda enam seda teha, mis tõttu nafta läks turule st hind hakkas tõusma...


      Hind pole siin kuigi hea indikaator, sest petro-dollari ainuemiteerija sai demokraatia eksportimisega seda inimlikku hinnalipikut küllalt palju omatahtsi muuta... ja saab veelgi.

      Kustuta
    7. mkm... pole siin midagi vastuolulist. Läks turule, aga seda hakati ägedalt turult tagasi kakkuma.
      Kui väge on piisavalt saab luua lokaalselt olukorra, kus nafta pole turul.

      Kustuta
    8. Kõige parem oleks mõtteharjutusenagi kujutada olukorda ette raha kontseptsiooni kasutamata. Raha on üks suhtlusvahend, mis aitab korraldada inimestevahelist suhtlust ja ei mõjuta mitte kuidagi ei nafta hulka, nafta kättesaadavust, ega nafta ammutamise kiiruse muutumist.
      Kui naftat sai üha kiiremini ammutada, siis said majanduskasvule orienteeritud ühiskonnakorraldus ka üha levida ja tööstusriikides majandus rahus kasvada. Aga kui nafta ammutamise kiirus enam kasvada ei saanud, siis läks nägelemiseks ja teki enda poole kiskumiseks (sest tekk enam ei kasvanud, aga kasvule orienteeritus eeldab, et teki serv üha liigub edasi positiivses suunas). Turg on lihtsalt üks nägelusvahend. Nagu sõda ja muu poliitikagi.

      Kustuta
    9. Ok kui hinna kujunemine turul välja jätta, siis mille alusel Sa väidad, et:

      kui varem vastati naftanõudlusele ammutuskiiruse kasvuga, siis paar aastat tagasi ei suudetud esimest korda seda enam seda teha

      Kuidas saab hinnamehhanismi väliselt nõudluse ja pakkumise üle arvestust pidada? Mis on selle teadmise epistemoloogiline taust?

      Kustuta
    10. Mõõtes loomulikult!

      Usu, loodusteadlaste epistemoloogias pole ei dollareid ega eurosid, muudkui džaulid, meetrid, kilogrammid ja sekundid

      Kustuta
    11. see häda selle Misesega ongi - nafta hinna määrab kõige vähema raha eest maast üles korjaja!?!

      Kustuta
    12. :D kuidas näeb välja agregeeritud naftanõudluse mõõtmine?

      Kustuta
    13. SI-ühiks on džaul [J]. Kasutatakse ka süsteemiväliseid ühikuid nt kalor (ca 4,2 džauli).
      1 kWh= 3600000J

      Kustuta
    14. Aga kui palju maksab Ammuuri tiigri säilimine? Või Amazonase vihmamets?

      Kustuta
    15. Tegelikult oli küsimus selle kohta, kuidas sa loed kokku kui palju džaule on hetkel n maailmas vaja.

      Üldiselt. Ei määra nafta hinda kõige vähema raha eest üles korjaja. Hind on nõudluse ja pakkumise kokkulepe. Sinu häda laiemalt on see, et Sa ei mõista turumajanduse kõige fundamentaalsemaid aluseid (kindlasti pole asi analüüsivõime vaid empiirilise kogemuse, eelkõige aga teoreetilise ettevalmistuse puudumises), siit ka vead energiaturu, finantsturgude, rahanduse ja makromajanduse käsitlemisel. Natuke aega tagasi kirjutasin ühes teises keskkonnas nii, see peaks vastama ka tiigri küsimusele:

      Täiesti uskumatu kuidas nii paljud nii haritud inimesed ei suuda aru saada, et turg on hinnakujunduse mehhanism - ressursside juhtimiseks vajaliku info töötlemise vahend - mitte mingisugune moraalikoodeks, millele saab delegeerida inimlikke väärtusi ja omistada väärtushinnanguid, õiglust, süüd ja mida kõike veel. Turumehhanism on moraalselt neutraalne, see ei ole rohkem "hea" või "halb" kui - ütleme näiteks - loomulik keel.
      On plaanimajandus. Ja on hindade vaba kujunemine turul. Ilmselt valdava osa teadaolevast ajaloost on need eksisteerinud igal ajahetkel igas majanduslikus kontekstis mingil kujul paralleelselt. Aga mida ei ole ega saa kunagi olema, on ressursside juhtimise mehhanism, mis vabastab inimkonna inimlikest pahedest. Laiskusest, rumalusest, ahnusest, õelusest, isekusest ja nii edasi. Nende probleemidega tegelevad ühiskonnas muud institustioonid (perekond, kirik, haridussüsteem, karistusasutused, kaunid kunstid...) Turumajandus ega plaanimajandus ei saa kasvatada inimesi.

      ***

      Kristjan1, kõik need kulturoloogilised seosed on olemas ja kindlasti oleks sel teemal kunagi huvitav pikemalt arutada aga hetkel saad sa asjast ses mõttes tagurpidi aru, et turud ei dikteeri inimestele moraalseid väärtusi vaid inimesed kannavad oma väärtushinnangud turu(osaliste) käitumisele üle. Nii kõigis sinu näidetes kui ka tänastel arvamuskülgedel. Meil ei ole lisaks hindade vabale kujunemisele ja plaanimajandusele muid (paranda mind kui on) vahendeid ressursside suunamiseks. Millised on ühiskonnaliikmete väärtushinnangud on täiesti omaette küsimus - kas suunata vahendeid kaitsekulutustesse, haridusse, pensionitesse või hoopis kassipoegade ohverdamisele planeet Niburu viljakusjumalatele. Aga isegi viimasel juhul on vaja hindade vaba kujunemist, et selgitada välja, kuidas on otstarbekam kiisusid kosmosesse launchida. Nagu vist kõik teame, suudab plaanimajanduslik ressurssidejuhtimine kosmosesse vähem kasse saata. Selles mõttes on hindade vaba kujunemine moraalselt täiesti neutraalne pragmaatiline instrument ja tuleks sellisena ka hoida. Mõlemat pidi - nii demoniseerimise kui müstifitseerimise osas. Täna aga loen ma kahjuks üha tihedamini, kuidas haritud ja vaimselt võimekad inimesed, kellest siiralt lugu pean, kutsuvad üles minema giljontiiniga otse süsteemi kallale.
      Osaliselt saan neist aru. Paljude silmis on fiat-raha, Swedi teenustasud, saia hinnatõus, Bernie Madoff ja Keit Pentus-Rosimannus kõik üks suur segane turumajandus, mis tuleb maha võtta pankade riigistamisega alustades. Mul on endal väga konkreetseid etteheiteid väga konkreetsetele pankadele (ühe konkreetse panga PDF-fond torkas millegipärast hetkel esimesena pähe), samuti väga konkreetsetele poliitikutele. Aga mul ei ole ühtki etteheidet fractional reserve pangandusele kui süsteemile.

      ***

      Teema kokkuvõtteks. Olen nõus Karum6mmiga - kui piltlikult öeldes kasse kosmosesse launchida nagu sõjajärgses läänes kombeks, siis varem või hiljem tuleb korrektsioon ja ei maksa süüdistada turge kui need vastavaid signaale edastama hakkavad. Olen nõus ka Rein Rauaga selles osas, et tegemist on eelkõige väärtushinnangute kriisiga. Ei ole nõus väitega, et turumajandus on väärtushinnangud pekki keeranud. Kõigil on endiselt õigus ja võimalus heast elust mitte lolliks minna.



      Kustuta
    16. "Hind on nõudluse ja pakkumise kokkulepe" - ainult selles ühiskondlikus pealisehitises!
      Kuidas sa määrad hinda, millega ökosüsteem naftat "pakub"???

      Asi selles ju ngi, et hind pole muud, kui nõudmiste ja pakkumiste kokkulepe st puhtalt inimeste vaheline asi.
      Seepärast ütlesingi, et "Kõige parem oleks mõtteharjutusenagi kujutada olukorda ette raha kontseptsiooni kasutamata. Raha on üks suhtlusvahend, mis aitab korraldada inimestevahelist suhtlust ja ei mõjuta mitte kuidagi ei nafta hulka, nafta kättesaadavust, ega nafta ammutamise kiiruse muutumist.
      Kui naftat sai üha kiiremini ammutada, siis said majanduskasvule orienteeritud ühiskonnakorraldus ka üha levida ja tööstusriikides majandus rahus kasvada..."

      pakkumiste nõudluste suhte pidamine kõige aluseks on jälle see sama inimese jumalaks pidamine.... kui ikka ilge nõudlus on, no ma mõtlen ILGE nõudlus, siis pannakse termofusioon ka särinal tööle, eks

      Kustuta
    17. pakkumiste nõudluste suhte pidamine kõige aluseks on jälle see sama inimese jumalaks pidamine....

      Nagu eelmises kommentaaris tsiteeritud kommentaaris ka välja tõin, tulebki kaks teemat lahus hoida - ressursside juhtimine ja väärtushinnangud. Kui üldised ühiskondlikud väärtushinnangud näevad ette tiigrite mahalöömist ja metsade maani mahapõletamist, siis jätkusuutlikumate väärtushinnangutega inimese ülesandeks peaks olema võitlemine üldiste väärtustushinnangutega, mitte turumajanduse kui ressursside juhtimise mehhanismiga.

      Kustuta
    18. Olgu, praktiseeriva pedagoogina suudan ehk teha paar tõlget:

      Punkt 1. Ressursse ei saa nõnda juhtida, et ühest džaulist saab kaks. (termodünaamika esimene printsiip).

      Punkt 2. Toota ehk tööd saab teha ainult energia muundamisega ühest vormist teise. Energia muundumisel ühest vormist teise ei saa kogu see energia minna tööks ehk efektiivsust saab tõsta aga mitte kunagi saja protsendini. (termodünaamika teine printsiip)

      Väärtushinnangutest tulenevad otsused saavad toimida ainult füüsika seaduste raames. Kui termodünaamika seadusi pidada amoraalseks, siis ei muuda see midagi.

      Turu suunatud ressursivood jäävad ka loodusseaduste raamesse. Isegi Ülim Nõudlus ei saa väärata punkte 1 ja 2.

      Nii turg kui väärtushinnangud on inimeste vaheline ehk ühsikondlik asi, sama hästi võib neid koos hoida ja koos vaadata.
      Isegi kõige fanaatilisem teokraat ja diktaator, kes ainuisikuliselt määrab tootmise, töö, hinna jms ei saa eksida punktide 1 ja 2 vastu

      Kustuta
    19. Veel üks kujund:

      Kui õilis metslane leiab metsast värskelt hukkunud tarva, võib käituda mitmeti: a) leidja saab kõik endale, b) hõimupealik saab kõik endale, c) kõige tugevam metslane saab kõik endale, d) tarvas jagatakse võrdselt kogu hõimu vahel, E) TARVAS VIIAKSE TURULE jne. Aga kui tarvast (enam) pole, on kõik need poliitikad kriisis. Isegi kui tehakse kibekähku söögiriistade stabiilsusmehhanism.

      Kustuta
    20. Mis toobki meid tagasi vana hea epistemoloogilise kühvlini millest olen kogu aeg (sh. ZA/UMi "Fallout" kommentaariumis) rääkinud ja millele viitasin ka siinsamas 24. jaanuar 2013 1:00 :)

      Üldiselt olen üks neist, kes kaldub arvama, et population peak saabub geopoliitilise ceteris paribus puhul enne võimalikku PO-d.

      Kustuta
    21. No, et turg määrab mingi kauba kättesaadavuse (loe: hinna), on minu arust piim-tuleb-poest-loogika. NB! esmatasandil ongi see õige!

      Kustuta
    22. Teeks selleks korraks vahefiniši.. Tänan vaidluse eest ja tunnustus stabiilselt huvitava ja mõtlemisele provotseeriva blogi eest!

      Kustuta
  5. http://www.amazon.com/Deep-Hot-Biosphere-Fossil-Fuels/dp/0387952535

    VastaKustuta
  6. vabatmees

    majandusteadus on pigem kogum müüte ja dogmasid, kui mingi päris teadus. maailma majanduskoolid toodavad iga aasta uskumatus koguses majandusteadlasi, eksperte, spetsialiste jne, aga palju neist kasu on olnud ? kriiside ette nägijaid ja majanduse laimalt pinnalt mõistjaid on üksikud. kõik need masu ajal välja ilmunud prohvetid, arrakud, vitsutid koppelid jne, ei näinud lähenevat mulli lõhkemist ette, vaid ilmusid välja tagantjärele tarkusega ning levitavad siiani kivistunud müüte ja ideoloogiaid. majandusteadus ei suuda isegi enam hetkel toimuvat kirjeldada, rääkimata tuleviku ennustamisest. ma ei saa aru, nendest kes väidavad, et majandus kasvab igavesti, selle väite paikapidamatuses veendumiseks ei pea isegi teadma naftavarude olukorda, piisab bioloogia õpiku, või mõne jaan einasto artikli lugemisest, isegi universum ei paisu igavesti. igavene kasv eeldaks inimmõistuse ja fantaasia piiritust, aga sellel on kahjuks kindlad piirid, eriti füüsilised. juba täna tunnistab kvantfüüsika, et ei suudeta enam nähtusi kirjeldada, kujutlusvõime hakkab ammenduma. tehke ise järeldus väitest, mida meile tü majanduse esimese kursuse alguses kohe väideti, inimene on ratsionaalne olend, teeb ratsionaalseid otsuseid ning sellest tulenevalt on turud ratsionaalsed. kui juba kooli alguses väidetakse selliseid jaburusi, kuidas saab siis ülejäänut tõsiselt võtta ?

    VastaKustuta
  7. majandusharidusel ja majandusharidusel pidi eriti Eestis olema mõnus vahe. Eelnevalt tsiteeritud foorumist saab kindlasti musta nimekirja õppejõududest.

    VastaKustuta
  8. MK ja G-F vestlus hakkab mulle üha enam meenutama seda eksponentsialistliku majandusteadlase ja finitistliku füüsiku vestlust. Minu poolest võiksite küll jätkata.

    VastaKustuta
  9. Jäin ka lugema ja tekkis soov arvamust avaldada. Notsu viide on muidugi asjakohane, kuid arvan, et analoogilisel pinnal toimuvad vestlused saavadki vaid intellektuaalseks ajaviitmiseks (-raiskamiseks) jääda. Pooltel ei ole võimalik vastastikuse mõistmiseni jõuda, kuni lähtutakse erinevatest paradigmadest. Antud juhul ühelt poolt füüsikalisest (MK) ja teisalt metafüüsikalisest (G-F) vaatest lähtuv argumenteerimine. Täppisteaduse ja väärtusfilosoofia vahel ei saa isegi konflikti tekkida tegelikult. Seepärast asuvadki moodsa loodusteaduse logos ning uus-klassikalise majanduse nomos paralleelmaailmades. Kui soovida majanduse, loodusressursside, statistika vms tähenduse üle diskuteerida, peaks algatuseks lähtekohad kokku leppima. Näiteks: kas elusolendite (sh inimese ja tema majanduse) olemise vaatlemisel lähtuda filosoofia või loodusteaduse printsiipidest. Vastasel juhul taandub kogu vestlus igas punktis väitlemisele, kumb printsiip on asjakohasem. Usun, et see on irratsionaalne ning tõsiselt võetuna sunnib lõpuks osalejaid oponentide tervemõistuslikkuses kahtlema. Milleks asjatu energiakulu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm.
      Füüsika ja matemaatika kõrvutamine selgitaks kah ehk midagi. Kuigi matemaatika on täisõige, ei saa ta enda siseselt jõuda reaalse maailma konstantideni st matemaatika printsiipe on vaja mõõtmistega kitsendada-konkretiseerida... ja nii saabki füüsika. Ja reaalne maailm on ikka füüsikaline, mitte matemaatiline... olgugi, et "looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles"

      Kustuta
    2. Kaupo Vippi arvamus on siin väga asjalik. Mulle jääb neid mõttemõlgutusi lugedes mulje, et paljuski on probleem ka täpsustamata majandusteaduse definitsioonis. Majandusteaduse ambitsioon ei ole mingil juhul ümber hinnata füüsika printsiipe ega neid eitada. tegu on ikkagi eelkõige sotsiaalteadusega mis vaatleb ja kontseptualiseerib inimeste käitumist. näiteks põlevas majas olev isik on valmis loovutama kogu varanduse tule kustutamiseks, hoolimata sellest et kustutamiseks kulub ebaproportsionaalselt palju vähem kcal või KJ kui kulus varanduse kogumiseks. seega on majandusteaduses tegu paljusti taju ja eeldustega opereeriva valdkonnaga, mis samas täielikult aktsepteerib seda, et füüsikalised reeglid võivad olla ja tihti ongi erinevad kui inimesed olukordi käsitlevad. oluline on veel mõista, et majandusteadus ei üritagi anda selgitust resursside lõplikule mahule, see on ikkagi teiste valdkondade ülesanne. samuti ei ole mõtet siunata raha ükskõik millist ühikut sest tegu on lihtsalt indeksiga mis läbi kollektiivse taju ja käsitluse kajastab vahetusväärtust. siinne noorte loodussõprade ring võib ju kasutusele võtta ka muu mõõdiku - näiteks nafta. samas kuivõrd ühiskonna käitumine on suhteliselt hästiuuritud teema on juba ette teada, et vahetusväärtuste fikseerimine ükskõik millisel alusel (loodusseadus, NLKP otsus, vms) viib suhteliselt kiiresti krahhini. seega seltimehed taburetileiutajad mõelge millegile viljakamale - näiteks milline võiks olla "known unknown" ja "unknown unknown". ümbertõlkides kuidas seletakside füüsika raamistikus kasvavat energia kättesaamist keskkonnast (horisontaalpuurimine ühendriikides&venemaal aga ka Fischer–Tropsch protsessi, pürolüüsi, gaasistamine biomassi valdkonnas jne), kas üksik väga madala tõenäosusega ülisuure mõjuga sündmus on võimalik või mitte. lisaks otsige üles mida võiks väljendada inimtegevuse raamistikus "law of iterated expectations" ja "narrative fallacy". pärast arutame majandust uuesti.

      Kustuta
    3. Aitäh sisuka kommentaari eest.
      Eks ma lootsin pisut, et kui veidi provotseerin, siis lööb vast mõni majandusteadlane ka GP ajakirjanduslikus retseptsioonis kaasa.
      Kahjuks seda ei juhtunud.

      Kirjutasin hiljuti ühe pisiessee, mis lõppes nõnda:
      "Raha on puhtalt inimestevaheline asi, nagu pangadki. Kui see langus, mida ikka veel hellitavalt kriisiks kutsutakse, oleks pangandus- ja rahanduskriis, siis tähendaks see, et see oleks inimsuhete kriis. Siis oleks kõik hästi, siis päästaks üks korralik Juubeli-pidustus või häda pärast väike kõrvakiiluna kainestav sõdagi. Juubeli-rituaali pidasid vanad semiidi rahvad iga viiekümne aasta tagant. See oli selline rituaal, mille käigus tühistati kõik vahepeal kogunenud lootusetud võlad ja vabastati kõik vahepeal võlaorjusesse langenud rahvuskaaslased. See aitas neil päris edukalt vältida jõukuse vägivaldset ümberjagamist või klassivõitluse tekkimist.

      Tähtis on taibata, et inimese, ka kõige nutikama, füüsikaline tootlus pole isegi mitte null, vaid alati ainult ja ainult negatiivne. Jutt inimesest kui ressurssist või inimese loovusest on üks kvaasi-religioosne loits. Inimene tarbib ööpäevas 10-20 MJ energiat ja ainult osa söödud energia arvel saab teha tööd (termodünaamika II seadus).
      Inimene on lõik energiaringest ja tema vabadus on vabadus suunata osa teda läbivast energiast tööks. Ja kui ta on nutikas, siis saab ta selle abil hõivata uusi energiavooge, mille arvel elada ja käivitada masinad ja ka masinaid, mis omakorda hõivavad uusi energiavooge, näiteks see tohutu energiavoog, mis tuleb fossiilsete kütuste põletamisest.
      Kestlik oleks muidugi integreerida end neisse energiavoogudesse ja -ringlustesse, mis ise end taastoodavad. Siis saaks olla nagu puu ja ei peaks muretsema, et miski saab otsa."

      Kustuta
    4. Ma saan aru mida öelda tahetakse aga mõtleks korra veel keskkonnast energia kättesaamise peale. Kindlasti on sul õigus inimese energiatarbimise osas (numbrit ei oska hinnata aga printsiip on õige).
      Samas inimtegevuseks rakendatav energia ei piirdu ainult tema enda lihasejõuga.
      Kaalu palun järgnevat:
      Hinnanguliselt suudab tänapäeval inimene eraldada oma keskkonnast toiduks (kas otseselt või kaudselt läbi kg liha vm toiduaine tootmiseks), kütuseks (soe, külmutamine, seadmed, transport, toidu valmistamine jne), ja toorainete kättesaamiseks energiat ca 50 MJ päevas (ehk ~15MWh). Tõenäoliselt tingituna erinevast definitsioonist tundub see number olevat sinupoolt kasutatavast mõnevõrra erinev (söögiks kulub 50MJ vaid murdosa, kusagil 10 000kcal, ehk 2,4MJ). See tugineb ÜRO alamorganisatsiooni FAO statistilise aastaraamatu andmetele.
      Sama number oli 1800 9MJ per inimene, per päev. Kui teema huvitab vaata ka näiteks “The Measure of Civilization”, http://www.paolomalanima.it/default_file/papers/energy_and_growth.pdf või teisi autoreid nende tööde viidetest.
      Arvestades ülal väljatoodut ja välistades diskussiooni energiavarude lõpliku suurusehinnangu kohta (kuivõrd keegi ei ole võimeline neid hindama), mismoodi sa seletaksid eksponentaalset hüpet energia kasutamises? Tõsi energiat võrreldes algallikaga juurde ei toodetud kuid energia keskkonnast eraldamise maht ja selle effektiivsus on ikkagi tõusnud. Pakun välja, et siin ikkagi on tegu inimese loovusega, mitte “religioose loitsuga”. Ühiskonna tootlikus (näiteks kasutatud energiaallika ühiku kohta saadud produktid väljendatud energia ühikutes) ei ole üldsegi nii fikseeritud kui siin väidetakse.
      Raha ja majanduskriisi juurde tagasi tulles ja arvestades, et tootlikus ei ole fikseeritud kasutatava energiaallika ühiku suhtes ning ka seda, et võimalikku keskkonnast eraldatavat energia kogumahtu ei saa hinnata on võimatu selgelt väita, et tegu on energiaallikate ammendumise kriisiga. Hinnata on võimalik inimeste käitumist on olemas selged alused väita, et peale mulli lõhkemist on inimesed valmis opereerima oluliselt madalamate vahetusväärtustega. Selles kontekstis ei olegi suurt vahet kas vahetusväärtust (loe raha) loetakse dollarites või KJ-s. seetõttu ei näe ma ka põhjust muuta oma seisukohta, et tegu on ikkagi majanduskriisiga. Kui kellegile semantiliselt “majanduskriis” ei meeldi siis seda võib ka sõnastada kui äkilise vahetusväärtuste muutumisena, mille tulemuseks on kriis.
      Diskuteerime edasi, võibolla suudetakse ka esitada selge argumentatsioon miks ülalolevad väited on valed.

      Kustuta
    5. jah, siin peitubki see fundamentaalne möödamõistmine. Inimese loovus ei tee tööd. Tööl ja energial on füüsikas sama ühik - džaul (1cal=4,2J). Kui inimene tarbib päevas 3000kcal ehk 13600kJ (istuva eluviisi korral läheb sellisest kogusest kenasti priskeks), siis enamus sellest energiast läheb põhiainevahetuseks ehk puhtelulisteks protsessideks (südame, kopsude jms töö jne), aga väikse osa arvel saab teha tööd. Tööd saab teha ainult nende džaulide arvel, mis jäävad järgi, kui 13600džaulist põhiainevahetuse energia maha lahutada. Sellest väiksest energiahulgast on küll ja küll, et näppida nuppe ja käivitada masinaid ja seadmeid, mis teevad tööd mõne muu energiaallika arvel.
      Nende arvude järgi, mida saa tood, on inimese tegevuse energeetiline kasumlikkus 50MJ/2,4MJ=20,8.
      Aga see ei tähenda, et inimene tegi 2,4MJ kütusega 50MJ tööd! See olekski energia jäävuse seaduse rikkumine ehk see, millele vihjasin arvustuses, et ainult Jeesus suutis 2 kala ja 5 leivaga toita tuhandeid inimesi.
      Need ülejäänud džaulid tulevadki 90% ulatuses fossiilsestest kütustest! Inimene vajutab nuppe, kulutades selleks ise mõne džauli, aga see nupuvajutus paneb tööle masinad, mis teevad fossiilseid kütuseid põletades kümneid megadžaule tööd.

      Väike koolifüüsika ülesanne. Kui palju on vaja teha tööd, et tõsta 2m sügavusest kaevust 1kg naftat 1m kõrgusele?
      A=F*s=m*g*s=1kg*9,8N/kg*(2+1)m=29,4J. st selleks tuleb teha tööd umbes 30 džauli(umbes 2 miljondikku ööpäevasest söögiportsust!). Kilogramm naftat eraldab põlemisel umbes 45MJ st 45000000/30=1500000 korda rohkem.
      Äriterminites - ühe euro investeerid, 1,5 miljonit eurot teenid. Pole paha.
      Aga asi pole geniaalsuses ja superloovuses vaid musta kulla maast leidmises ja kui selline äriskeem enam ei tööta (aga taolisele ülituluallikale on 90% ulatuses üles ehitatud kogu (tööstus)tsivilisatsioon!), siis ollaksegi käpuli. Kuidas ja mis indeksite abil seda ka õnne ka omavahel ei jagatud.
      Teisisõnu:
      "Pakun välja, et siin ikkagi on tegu inimese loovusega, mitte “religioose loitsuga”. Ühiskonna tootlikus (näiteks kasutatud energiaallika ühiku kohta saadud produktid väljendatud energia ühikutes) ei ole üldsegi nii fikseeritud kui siin väidetakse." - see on ekslik.
      Energia ja töö suhted on täiesti jäigalt määratletud.
      TDI - ühest kalorist ei saa teha kahte
      TDII - ainult osast kogu kulutatud energiast saab suunata tööks

      GP-s on see muidugi põhjalikumalt lahti kirjutatud.
      Kustuta

      Kustuta
    6. Asja kurbloolisus selles ongi, et nii äriettevõte kui majandus tervikuna on seda efektiivsem, mida rohkem ta inimesi masinatega asendab (sest masinad teevad tööd palju odavama kütusega ja on ise kõvasti odavamad ja ka võimsamad(st rohkem tööd ajaühikus)). Tööstusmaades on see suhe väga laias laastus 1/100 st 99 osa tööst teevad masinad ja kui nüüd juhtub midagi masinate toiduga, siis mõjutab see kogu ühiskonda läbini. Kogu aeg on laotud mune järjest rohkem ühte korvi - fossiilkütuste omasse. Seal on 90% mune :) ja see korv kukub :)

      Kustuta
    7. Tõenäoliselt kirjutasin varem natuke ebaselgelt või mõistsid öeldut valesti - 50MJ on energy capture per person per year. Seda jagades saad lihtsalt numbri, mis kirjeldab mitu korda rohkem energiat kasutatakse kõikide ülejäänute (so mitte söömise, elusolemise) tegevuste peale. Sinupoolt toodud jagatis on lihtsalt illustreeriv kordaja kui palju rohkem kulub energiat elusolemisega otseselt mitteseotule. Kordaja ei näita kasumlikkust aga see ei ole peamine punkt.
      Illustratiivse väikse kooliülesande viga on selles, et enamasti töö tegemiseks tuleb kasutada mingisugust mootorit, mis konverteerib sisendite dzaule. Minu varasemas postituses toodud 19 sajandi võrdlus tänapäevaga illustreerib peamiselt seda, et inimese loovus võimaldab sisend dzaule konverteerida hüppeliselt effektiivsemalt. Täiesti selge on muidugi ka fakt, et energiaallikaid kasutatakse ka suuremas mahus.
      Seega rõhutan veel selguse mõttes üle üksiki minu väide ei vaidle tõsiasjadega:
      1. inimühiskonna areng on tuginenud suures hulgas fosiilkütuste kasutuselevõtule.
      2. termodünaamika seadused mahtuvad minu väidete raamistiku (väited võivad olla küll kehva sõnastusega).
      Sellesmõttes sa murrad lahtisest uksest sisse.
      Valus küsimus on pigem selles, millised järeldused me sellest teeme, kuidas me lihtsaid fakte erinevates kontekstides interpreteerime või kas toodud argumentatsioon võimaldab meil järeldada, et tegelikult majandus ikkagi toimib kuidagi teistmoodi kui mõistetakse. Lisaks eelnevale tahaksin ka rõhutada, et täna on võimatu täie kindlusega väita, et fosiilkütused on otsa lõppemas (palun tähele panna, et siinkohal ei anna ma hinnangut loodusvarade kogumahule või selle järelejäänud suurusele). Selles valdkonnas nagu mujalgi, esineb seisukohtade paljusus, vaata näiteks mh http://www.ft.com/cms/s/0/45ffb86e-9146-11e2-b839-00144feabdc0.html
      www.ft.com/intl/cms/s/0/39c32d90-9247-11e2-851f-00144feabdc0.html#axzz2P9Svmxmv
      http://www.ihs.com/index.aspx

      kui rohkem selgemat argumentatsiooni ei ole siis nüüd küll juba on minu kord väita alljärgnevat:
      1. energiavarude kohene otsalõppemine baseerub usul ühesse teooriasse
      2. esitatud ei ole ühtegi ühest tõestust majanduskriisi ja energiavarude olukorra seotuse kohta
      3. siin ei ole toodud ka selgelt välja arutluskäiku miks “majandus”, “majandusteadus”, rahandus või ühiskonnakorralduse eksib keskkonna tõlgendamisel
      Seetõttu olen sunnitud kokkuvõtma, et antud blogipostitus ja ka muud nendel teemadel ilmunud artiklid on “religioosne loits”. Põhjalik ja lõplik argumentatsioon nende kolme alapunkti lõikes puudub.
      Nende punktide lõikes on esitatud seisukohtade puhul tegu lihtsalt selgitustega, millega üritatakse üksikuid andmeid omavahel kokku siduda. Esitamata on jäetud aga tõestus, et seos tingimata eksisteerib.

      Kustuta
    8. "Minu varasemas postituses toodud 19 sajandi võrdlus tänapäevaga illustreerib peamiselt seda, et inimese loovus võimaldab sisend dzaule konverteerida hüppeliselt effektiivsemalt."
      - ei, ei saa. Lagi tuleb üsna ruttu ette. TD ütleb, et ainult osa džaule saab tööks konverteerida, teisisõnu, masin, mille kasutegur on 100%, on fundamentaalselt võimatu (See oli vist Briti või Prantsuse patendiamet, mis juba 19. saj-l keeldus ametlikult vastavaid patenditaotlusi isegi vastu võtmast).
      Muide, inimese lihase kasutegur on ca 25%, ülejäänu hajub soojuseks. Sisepõlemismootoritel on see vaid tsipake kõrgem. Ja sama printsiip ütleb ka, et ühe energialiigi muundumisel teiseks on alati kaod.

      Peak Oil ei ole seotud nafta otsa lõppemisega!!! GP-s on otsesõnu öeldud, et tõenäoliselt inimene ei ammenda neid kunagi, asi on lihtsalt selles, et nende ammutamine läheb üha kulukamaks, üha vähem tasuvaks, aga praegune tööstustsivilisatsioon toetub majanduskasvule st odava sisendenergia mahu kasvule.
      Kordan ennast:
      "GP näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma termodünaamiliste piirideni, teisisõnu, majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalset põhieeldust st piisava energiakasumlikkusega energiasisendi kasvu. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.
      Kes arvab, et kahes kalas ja viies leivas olev kaloraaž ei ole konkreetse arvväärtusega, et teadus või Inimvaimu Loovus suudab seda muuta, on oma südames veel teoloog või metafüüsik."

      Kustuta
    9. 1. energiavarude kohene otsalõppemine baseerub usul ühesse teooriasse
      - Peak Oili kontseptsioon seda ei väidagi. Pole väitnud ka mina, saati Kaupo Vipp.

      2. esitatud ei ole ühtegi ühest tõestust majanduskriisi ja energiavarude olukorra seotuse kohta
      Need seosed on GPs üksipulgi lahti seletatud.

      3. siin ei ole toodud ka selgelt välja arutluskäiku miks “majandus”, “majandusteadus”, rahandus või ühiskonnakorralduse eksib keskkonna tõlgendamisel
      Need seosed on GPs üksipulgi lahti seletatud.

      Sirbis on mõned kokkuvõtlikumad selgitused ka
      nt
      http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17386:konekad-aruanded&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3431
      või
      http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10577:masu-sueuedlasteks-on--loodusseadused-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3296
      või
      http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11423:piiramatu-kasvu-piiridel&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3318

      Küllap esimesest oleks parem alustada.
      Ja oma "Sirbi" artiklis ma isegi mitte ei plaaninud kogu raamatut refereerida ja ümber jutustada...
      Siis olnuks ju arvustus ca 300 lk pikk.. :)

      Kustuta
    10. Siin on natuke möödarääkimist. Usun, et selle üle ei tule suurt vaidlemist, et Watti aurumasin oli palju ebaeffektiivsem kui näiteks tänapäevane elektrimootor. Kui ühiskond ei suudaks konverteerida dzaule effektiivsemalt siis kuidas seletada seda, et USA ühe GDP ühiku saavutamiseks kuluv energiaühik on tagasi ligikaudu 1995 aastas ning trend on edasisele vähenemisele? Usun, et siin ei tohiks vaidlust tulla kas GDP on sobiv mõõdik (sest selle saab lihtsalt energiakoguseks ligikaudselt ümber arvutada).
      Olen nõus, et opereerimine fossiilkütuste täieliku otsalõppemisega, mitte üha raskeneva kättesaamisega ei ole korrektne aga antud kontekstis sõnum jääb samaks.
      Võiksime edasisel lähtuda sellest, et PO puhul on tegu erinevate hinnangutega ning ekstrapolatsiooniga, mida ei ole võimalik täies mahus lõplikult tõestada. Tuleb siiski tõdeda, et me teame ikkagi ainult seda mida me teame ja mitte rohkem. GP puhul jääb mulle mulje, et tegu on lihtsalt jutustuse või narratiiviga, mis seob üksikud andmed omavahel kokku, ilma et nendevahel tingimata seos eksisteeriks. Palju on ka lihtsalt valeväiteid, mis üritavad ühte katlasse korraga panna finantskriisi, eelarveprobleemid, majanduskriisi, energeetika ja kõik muud globaalprobleemid ning siis kiiresti, kiiresti neid omavahel segada. Seega parandatud sõnastuses:
      1. Fossiilkütuste tootmise kiire vähenemisega seotud teooria baseerub mingis ulatuses usule ja tema kasutamine ainukese allikana võimendab usu faktorit
      2. GP ega seotud artiklid ei esita ühtegi ühest tõestust majanduskriisi ja energiavarude olukorra seotuse kohta. Tegu on jutustusega, mis lihtsalt seob erinevad faktid omavahel.
      3. siin ega GPs ei tooda ka selgelt välja pädevat arutluskäiku ja tõestust kuidas ning miks “majandus”, “majandusteadus”, rahandus või ühiskonnakorraldus eksib keskkonna tõlgendamisel.
      GP tundub minu jaoks selle ekvivalent kui võetaks rahvaste rände (tänapäeval geograafia ja ruumi mõiste totaalne muutus), haiguste epideemiad (linnu ja muud gripid, kiire haiguste muteerumine väheneva geograafia tõttu), riiklike struktuuride kokkuvarisemise (ekstreemsündmusi mida võiks tuua näitena viimasest ajast on küll), nälja ja kliimamuutuse (mõlemad akuutsed teemad) ning genereeriksin ja sünteesiksin maailmalõpu teooria nende baasil. Võibolla ongi hea mõte, sest viidata saaks mh ka Rooma tsivilisatsiooni lagunemisele, mis paljuski toimus toodud põhjustel. Raudkindlalt leiab ka palju muid fakte ja pisidetaile mis aitaksid jutustuse tervikuks luua. Samas kas sellise teooria loomine on ka alus tegelikule tsivilisatsiooni hävinemisele on iseküsimus.
      Hoolimata oma skeptilisest hoiakust usun minagi, et fossiilsete kütuste varud ei saa olla lõplikud. Samas millal täpselt “peak” toimub ja millist mõju see sellel hetkel inimühiskonnale omab ei ole mitte ligilähedaseltki selge.
      Inimkonnale mõjude hindamise seisukohalt skeptik pigem näeb, et USAs on suur nafta ja gaasi uus tulemine kuna ebakonventsionaalsete varudele on suudetud väga kulueffektiivne ligipääs saavutada. FT link mille saatsin räägib sellest, et Venemaal võetakse hetkel sama tehnoloogiat kasutusele ning potentsiaalis hinnatakse ebakonventsionaalseid aga ligipääsetavaid varusi suuremaks kui USAs. Skeptik näeb ka seda, et biomassil on suur potentsiaal ja täna on juba olemas biomassi kütuseks konverteerimise tööstuslik tehnoloogia (varem viidatud Fischer–Tropsch protsess, pürolüüs, gaasistamine valdkonnas jne), mis annab MWh omahinnaks hetkel ca 35 eurot (omahind sõltub eelkõige biomassi korje hinnast). Paljud tuulegeneraatorid suudavad pakkuda fossiilkütustega konkurentsivõimelist hinda (tõsi, mitte kõik ja püsivalt). Skeptik näeb ka, et võib tekkida kildagaasi potentsiaal Euroopas. Skeptik näeb ka enamuses arenenud riikides vähenevat energiakasutust sama sisemajanduse koguprodukti loomiseks.
      Ühesõnaga küsimus võibolla ei olegi isegi niivõrd selles kas saab otsa, kuidas ja kuna. Me lihtsalt ei tea seda ja seda on väga keeruline hinnata. Mida me täna teame on see, et nii artiklites kui GPs kogu interpretatsiooni ja narratiivi osa tundub metsiku fantaasia viljana.

      Kustuta
    11. vabandust, tuli viga sisse. parandan järgmise rea "Hoolimata oma skeptilisest hoiakust usun minagi, et fossiilsete kütuste varud ei saa olla LÕPUTUD" :)

      Kustuta
    12. "Usun, et selle üle ei tule suurt vaidlemist, et Watti aurumasin oli palju ebaeffektiivsem kui näiteks tänapäevane elektrimootor. Kui ühiskond ei suudaks konverteerida dzaule effektiivsemalt [...]"
      Õigupoolest on see kogu eksituse võrdpilt mingis mõttes.
      Probleem on teatavas lühinägelikkuses. Jaa, elektrimootori kasutegur on suhteliselt maksimaalne, tihti üle 90%-ndigi. Aga asi on selles, et enamikel jutudel on tegu piim-tuleb-poest-loogikaga.
      Mis asjad on enamik elektrijaamu? Aurumasinad! Tuumakütus, kivisüsi, põlevkivi jne ajab vee keema, aur lükkab käima turbiini, see generaaatori jne.
      Meie aurumasin on Narvas. Kasutegur tervikuna ca 1% st 1MWH elektri tarbimiseks paarisaja km kaugusel tuleb narvas põletada ca 100MWH jagu põlevkivi.
      Ja küllalt sarnane on ka see tööstustsivilisatsiooni edulugu - see efektiivne seade, elektrimootor, on üha rohkem kontsentreeritud õhtumaadesse, aga kogusüsteemi kasutegur pole tõusnud mitte emmigi.
      Ja mis asi on see üha efektiivsem džaulide konverteerimine - see on suurelt jaolt üha kiirenev nafta ammutamine! Ja PO ongi see punkt, kus enam nafta ammutamise kiirus kasvada ei saa, teisisõnu, energiat ei saa enam efektiivsemalt konverteerida... majandus ei saa enam kasvada.

      Kustuta
    13. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17386%3Akonekad-aruanded&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3431
      see pole pikk artikkel

      Kustuta
    14. sul on õigus, aur ajab turbiini ringi. samas koostootmisjaamade (toode on elekter + soe) effektiivsused on väga kõrged 97-98%.
      nõus, naftat ka ammutatakse üha rohkem aga see käib lihtsalt kasvava inimeste arvu ja globaalse elatustaseme tõusuga kaasas. kiireim kasv tuleb täna selgelt nendest regioonidest kus baas oli madalam kui kõrgelt arenenud ühiskondades. kusjuures samas on ka fakt, et energiaefektiivsus ikkagi kasvab.
      PO kontseptsioon on arusaadav aga artiklis sisalduva sünteesimise ja interpreteerimise kohta ma oma seisukohta ei muudaks, isegi kui pean uuesti veel kolm korda lugema.

      täiesti eelnavaga mitteseotult - majanduskasv on asjatult kirjutajatel hambus. inimkonnal on jooksvalt kasvava kiirusega nii palju strukturaalseid muudatusi (mh demograafilised, geograafilise ruumi vähenemine ja selles tingitud konkurents jne, jne), et kui majanduskasv ei oleks poliitikutel eesmärgiks siis täiesti selgelt elatustase langeks nii suurte muutustega. majanduskasv lihtsalt tagab suurema paindlikuse nende üleminekutega hakkama saada ja kui hästi läheb siis ka elatustaset tõsta.
      kokkuvõtteks tahaksin veel lisada, et ikkagi päris mõnus kapitalistide toodetud arvutiga klõbistada, kinlde'st raamatut kõrvale sirvida, erinevaid artikleid guugeldada ja tsehhi õlut peale libistada :)
      päris huvitav paradoks, et kuidas need kuradi rahatrükkijatest ameeriklased ikkagi on teistest nii palju loovamad oma apple'i ja muuga ning võimaldavad oma ühiskonna liimetel trial & error meetodil proovida. või võta see kuidas inimestel on võimalused alt ülesse liikuda andes maailmale google, enimviidatud akadeemilised artiklid ning enamuse popkultuurist. kuidas need saatana rahatrükkijad ikkagi saavad loodud ühiskonna mis võidab oma vabade valikute süsteemiga maailma sõjaliselt võimsaimat riiki (mis NSVL kahtlemata oli).

      Kustuta
    15. isegi koostööjaamad ei tee ühest džaulist kahte. Ja kui lisad nende efektiivsuse arvutusele ka kütuse transpordi nende juurde ja energia kaod selle transspordil jaamast eemale, siis jääb nimetet 97-98% ikka päris kaugele.

      dollar oli veel aastake tagasi ainus valuuta, mis toimis naftaturul (nüüd on Hiina jüään ka).

      ja see "kapitalism", mis USA nii edukaks teeb.. khm-khm..
      "Fossiilsete kütuste tarbijateks on ülekaalukalt olnud suuremad tööstusriigid. 20. sajandi esimesel poolel langes Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika tööstusriikide osaks 90% kogu maailmas tarbitud fossiilsetest kütustest. 21. sajandi alguseks elas rikastes riikides umbes viiendik maailma rahvastikust, ja ometigi kasutasid nad ära üle 70% maailmas tarbitavast energiast. USAs elavad inimesed moodustavad 5% maailma rahvastikust ja ometi langeb nende arvele 27% kogu maailma energiatarbimisest."
      (C.Ponting "Uus maaailma roheline ajalugu", lk 333)
      Loov kapitalism ja Kindle.. jeeš!

      Kustuta
    16. sul on oma usk ja veider süntees faktidest. kas kahelda tohib?

      Kustuta
    17. Ikka :)
      Kuidas ma saaksingi takistada.

      Aga vaevalt, et sa David Hume'ile ära teed. David Hume ütles, et sellest, et loodusseadused on siiani kehtinud, ei saa järeldada, et nad ka homme kehtivad. Sellest, et päike on siiani igal hommikul tõusnud, ei saa rangelt järeldada, et ta tõuseb ka homme.

      Aga oleme ikka sõbrad edasi. Dialoogid arendavad vahel küll.

      Kustuta
    18. ma ei kahtle füüsikas, ma kahtlen sünteesis ja selles kuidas mõju hinnatakse inimkonnale.

      PS. see on täiesti eraldi vaidlus mis tuleb enne kas soov / vajadus leida lahendused täiendava energia rakendamiseks või energia rakendusest tekivad erinevad hüved.

      Kustuta
    19. Märkasin täna kogemata, et siin on GP üle vahepeal pikem diskussioon käinud. Usun, et lugupeetud Anonüümne lihtsalt ei ole GP-d lugenud. Arvan nii seetõttu, et Anonüümne ei näi olevat kursis toornafta "tootmise" statistikaga. Või siis lähtub sellest moonutatud pildist, mida asuti levitama peale PO-ni (siiani kestva tipuplatooni) jõudmist (IEA väitel 2006, statistika kohaselt 2005 alguses). Veel on muidugi võimalus, et GP väga üldistav käsitlus (tingituna nüanssidesse tungimise võimatusest laiema auditooriumi ja ühe raamatu mahu juures) ei mõjunud veenvana. Just selleks puhuks saidki GP iga osa lõpus ära toodud refereeritud teadustööd ja muud publikatsioonid. Neid ja omakorda neis viidatuid on võimalik põhjalikumalt uurida. Ilmselgelt oleks korrektset statistikat, füüsikaseadusi, bioloogia aluspõhimõtteid, süsteemiteooriat, kasvumajanduse põhialuseid jne, jms arvesse võttes üsna keeruline väita, nagu saaks senine BAU jätkuda. Aga igal juhul on hea, et meie ajastu oluliseima küsimuse üle ülepea mõelda viitsitakse.

      Kustuta
  10. Ma jõudsin vahepeal mõelda midagi sarnast. ja selle pealt tuli loomulikult tähelepanek, et kui määratleda inimloomust nii, et Inimene nagu „iga elav olend maailmas kujutab endast alati mittetasakaalulist iseorganiseeruvat avatud termodünaamilist süsteemi“", siis kahtlemata on määratlus õige, aga defineerivat jõudu jääb sel vajaka. Õige, aga triviaalne.

    Lisaks jäi mulle ette selline teema nagu keskaja ühiskonna komplitseerumine alates "pimedatest sajanditest" kuni väikese jääajani - parandage mind, kui ma eksin, aga orjandusel ei tohiks selles arengus suurt rolli olla, kas orjandus ei hakanud pärast antiiki uuesti tõsisemat rolli mängima alles uusajal? Fossiilsest energiasisendist rääkimata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "kas orjandus ei hakanud pärast antiiki uuesti tõsisemat rolli mängima alles uusajal?" - ei. Orjandus on siin laiemas mõttes, mitte ainult sõjakäigul röövitud isendid, kes enda heaks tööle pannakse. Eesti aladel kaotati orjus (sedagi tinglikult!) alles 19. sajandil, eks.

      See inimese määratlus annab lihtsalt need ületamatud piirid, mis antud juhul relevantsed... kultuuri sees läheb küll vaja selliseid, mis eristavad Hitlerit Ema Teresast jms

      Kustuta
    2. kle, isegi "mitteametlik" orjus sai õige hoo sisse uusajal. Mind on jupp aega fastsineerinud see, kuidas just uusajal, mil hakati üha enam pruukima inimese mõistet, jäi alamklass ilma paljudest õigustest, mis tal keskajal olid olnud (Selart meenutas kunagi, et ega talurahvamässud ei olnud mingid ühiskonna reformimisalgatused, vastupidi, need olid konservatiivsed mässud, selliste muudatuste vastu, mis nende olukorra halvemaks tegid.). Kas mitte 16. sajand ei ole massiline vaeseid tootnud sajand? mil talupojaklassist suur osa jäi erakordselt vaeseks ja ühtlasi langes vaesuse kui niisuguse reputatsioon, osalt just seetõttu, et vaeseid sigines kole palju. no ja sealt edasi läks jupp aega veel ainult hullemaks, kuni, jah, fossiilsete kütuste kasutuseletulekuni välja.

      Konservatiivses Hispaanias ei olnud veel 16.-17. sajandi vahetusel väikeaadliku ja jõukama talupoja elustandardil olulist vahet (või võis isegi olla talupoja kasuks), progressiivsel ja tööstust arendaval Inglismaal käis protsess muidugi kiiremini.

      Kustuta
    3. tähendab, laias laastus kõneleb see uusaja suurem ebavõrdsus muidugi just selle kasuks, et ühiskonna üha suurem komplitseerumine pidi käima kellegi arvelt, seni, kuni see ei saanud käia millegi arvelt. Üldse ei vaidle.

      Aga pimedatest sajanditest kõrgkeskajani toimus samuti komplitseerumine ja tsiviliseerumine, kusjuures niipalju, kui mina tean, ei läinud alumisel kihil selle võrra elu kehvemaks. Ma pakuks, et 12. sajandil oli Lääne-Euroopas elu kõigis kihtides rohkem lill kui merovingide ajal (kui välja arvata sõjakad avantüristid, kellel oli pimedatel aastasadadel ilmselt lõbusam), puhtalt suurema stabiilsuse tõttu.

      Kustuta
    4. aa no ja mind huvitavad isegi rohkem sellised inimese määratlused, mis võtavad nii Hitleri kui ema Teresa sisse, aga päris kõiki elusorganisme siiski mitte. hoolimata selliste määratluste kergest lammutatavusest.

      Kustuta
  11. Tervitus, kas ja kuidas on seisukohti korrigeerinud naftahinna 1,5 aastat kestnud langus ja liikumine nüüdseks alla 30$ / barrel?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vt Globaapohmelus PeakOil seina Facebook'is. Seal kommenteeritakse jooksvalt.
      nagu ka raamatus kirjas: enne uut litakat lähebki nafta hind alla (ja mida rohkem läheb, seda suurem litakas:) )

      Kustuta
    2. siin on ka põhjalik seletus
      http://ourfiniteworld.com/2016/01/07/2016-oil-limits-and-the-end-of-the-debt-supercycle/#more-40491

      Kustuta
    3. Mis on nafta hinnalanguse põhjusteks?

      Kustuta
    4. Eks põhjuseid ole loomulikult palju sh poliitilised, dumping (nn turuosa hoidmine) jne. Analüüse kui palje,eks.

      kopeerin siia lk 260-261 oleva lõigu "Globalpohmelusest"

      Kasvu peatumine nafta tootmiskogustes, rääkimata nende vähene- misest, viib majandusaktiivsuse ning ostujõu languse tõttu igasuguse energiatarbimise langemiseni. Nõudluse kukkumisega koos kukub järsult ka nafta turuhind, nii nagu see juhtus 2008.- 2009. aastail. Kohati alla omahinna langev ja ülimalt volatiilseks muutuv hind koos üha halvenevate krediiditingimustega tähendab energiatootja- tele ebakindlust investeeringutes ja vähem uusi tootmisvõimsusi. Samuti tähendab see kõigi taastuvenergiate arendamise ja neisse investeerimise pidurdumist, mis ilmneb nii väga madalate kui ka liiga kõrgete naftahindade puhul. Liiga kõrgeks kerkiv naftahind raskendab investeerimist kõigi kulude hiiglasliku kasvu tõttu. Väga madal naftahind tähendas enne PO-d taastuvenergiahuvi langemist ja peale PO-d lisaks ka majanduskriisis viibimist. Tulevikuprojektide asemel süvenevad kitsikuse aegadel kõik oma hetkeprobleemide lahendamisse. Langev naftahind teeb küll uuesti kättesaadavaks majanduskasvuks vajaliku energia, kuid ei tõsta śokieelsele tasemele üldist ostujõudu. Majandusse taasilmuv kasv jätab mulje kriisi möödumisest, nagu 2011. aastal, kuid langenud ostujõu tõttu on langenud ka majanduse valulävi energiasisendi uue kallinemise suhtes. Ning see ilmub kohe, kui uuel SKT kasvukatsel ületab uus kasvutsükkel naftatarbimises taaskord PO tõttu kasvuvõimetu naftatootmise mahu. Majanduse taastumine katkeb tõusma asuvate nafta- ja toiduhindadega esile kutsutavas uues kriisipuhangus ning võnketsükkel algab uuesti otsast peale, kuid iga kord pisut madalamalt SKT algtasemelt. Seega, majandusaktiivsus tõuseb – energia hind tõuseb – tekib kriis ja majandus langeb – energia hind langeb – majandusaktiivsus tõuseb taas – energia hind tõuseb taas – tekib uus kriisipuhang jne. Selle tulemuseks on naftatipu platool asuva majanduse ostsilleerimine, mille iga võnkega laskub kogu majandussüsteem nagu treppi mööda järjest madalamale aktiivsustasemele. 2008. aastal puhkenud kriis veeretas globaalmajanduse tagasi ca 2005.- 2006. aasta kogumahu tasemele. Sukeldumine uude, aastaiks 2013.- 2014. prognoositavasse

      Kustuta
    5. kriisi paiskab majanduse veel rohkem ajas tagasi ja (kui hästi läheb) laseb siis taas kosuda. Taoline ostsilleerimine saaks teoreetiliselt kesta seni, kuni globaalne naftatootmine suudab tipuplatool püsida. Seega seni, kuni majanduse jaoks jõukohane naftahind ei muutu naftatootjate jaoks liiga väikeseks või kuni tootmismaht tipuplatoolt füüsiliste võimaluste tõttu langema ei hakka. Aga iga järgmine võnkefaas võib kasvada üle totaalseks majanduskollapsiks, sest kogu süsteemi siseloogika ja tööstusühiskonna senine kogemus viitavad, et süsteem on vastuvõtlik isevõimenduva doominoefekti levimiseks.
      /Joonis/

      Kustuta
    6. Kokkuvõttes tekib ootamatu olukord, kus globaalne PO ei tähenda enam mitte hetke, mil naftat ei suudeta füüsilises mõttes piisavalt toota, vaid hoopis hetke, mil seda majandusolude tõttu ei suudeta enam piisavalt tarbida."

      no ja siin me oleme :)

      Kustuta
  12. Ega ikka ei ole küll:)

    1. Globaalne energiatarbimine ei ole vaadeldava perioodi vältel langenud vaid kasvanud. Nõudluse ärakukkumisega hinnalangust seletada ei saa. Langenud on kasvu kiirus kuid ka see ei ole hinnalanguse peamine faktor.

    2. Majanduse tsüklilisus ei ole uudis ning PO-teoreetikud ei ole ainsad, kes kriisi ennustavad. Tõsiselt saab aga võtta ainult konkreetseid prognoose - mis kui palju spetsiifilisel hetkel tulevikus maksab. Kui Sina või Vipp ütleksite, et aasta pärast on WTI vahemikus 60-75, USDEUR 0.85 ja globaalne majanduskasv aastases võrdluses -0.5%, siis olgu prognoos rohkem või vähem tõenäoline, selle najal saaks konkreetselt ja tõsiselt edasi arutada:)

    Kui jutt on umbmäärane, siis selliseid ennustajaid on terve maailm täis. Lastakse kuulipildujast (reeglina täiesti vastandlikes suundades) tühjaks mitu linditäit padruneid, mõni neist tabab igal juhul kuskile märki ja siis selle mingil määral pihtaläinud tabamuse osas taotakse endale rusikaga vastu rindu. Möödaläinud 95+% laskudest vaikitakse maha. Sinupoolt eelpool toodud lingil avanes täpselt selline pilt, kusjuures tegemist tundus olevat teadliku šarlataniga - ta ennustas lähitulevikku asju, mis olid enne ennustamist juba aset leidnud. Storage crisis näiteks. See saab olla ainult kas puudulik informeeritus teemast, milles autor väidab end kodus olevat või ebaausus.

    3. Sinu ja Vipi puhul on retoorikas toimunud oluline muutus. Varasemalt argumenteerisite, et objektiivses füüsikalises reaalsuses saavad objektiivsed füüsikalised ressursid peagi otsa, sõltumata sellest mida turg, mina või keegi muu arvab või ei arva. Kaupo Vipp selgitas, et "Antud juhul ühelt poolt füüsikalisest (MK) ja teisalt metafüüsikalisest (G-F) vaatest lähtuv argumenteerimine. Täppisteaduse ja väärtusfilosoofia vahel ei saa isegi konflikti tekkida tegelikult. Seepärast asuvadki moodsa loodusteaduse logos ning uus-klassikalise majanduse nomos paralleelmaailmades” ning Sina soovitasid raha kontsepti üldse vahelt ära jätta ja arvasid näiteks, et "Väärtushinnangutest tulenevad otsused saavad toimida ainult füüsika seaduste raames. Kui termodünaamika seadusi pidada amoraalseks, siis ei muuda see midagi.”

    See oli argumentatsiooni kandev tala. Nüüd aga, kui tekkinud on olukord, kus objektiivseid füüsikalisi ressursse pakutakse kõikjal hullude päevade hindadega ja nende lõppemist ei paista kuskilt, olete argumentatsiooni viimas sellelesamale metafüüsikalisele tasandile. Vipp näiteks räägib GP FBs rahatrükist - puhas metafüüsikaline nähtus ju, ei peaks objektiivsesse füüsikalisse reaalsusesse üldse puutuma:)

    4. Toodud lõik Vipi raamatust ei ole isegi iseendaga kooskõlas, veel vähem suudab põhjendada tänaseid energiahindu. Ta joonistab järgmise mõttekäigu (minu kommentaarid sulgudes):
    a) Naftatootmine väheneb.
    b) Nõudlus langeb.
    c) Naftahind langeb omahinnani või alla. (Äärmiselt kummaline arusaam hinnadünaamikast. Alguses on nafta nii kallis, et tarbija ei jõua osta, siis pettub tarbija naftas nii sügavalt, et pakkuja ei suuda isegi madala marginaali või omahinnaga müüa?)
    d) See tähendab, et tootjatel ei ole raha suurendada tootmisvõimsust. (miks on vaja suurendada tootmisvõimsust, kui nõudlus on madal ja pakkumine selle rahuldab?)
    e) Odav nafta pärsib ostujõudu. (jah naftariikides nagu Venemaa, Venezuela… Summa summarum kasvatab odav sisendhind ostujõudu)
    g) Juba eelnevad eeldused ei pea vett, edasi läheb täiesti käest ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mnjah...ei oska kohe muud kosta, kui et hoog on kõva, aga kuidagi mööda.
      "Varasemalt argumenteerisite, et objektiivses füüsikalises reaalsuses saavad objektiivsed füüsikalised ressursid peagi otsa, sõltumata sellest mida turg, mina või keegi muu arvab või ei arva" - nonoh?!?
      Kaupo Vipp on küllap juba tüdinenud korrutamast, et PO ei tähenda kuidagi nafta otsalõppemist ja et inimkond ei ammuta tõenäoliselt kunagi kogu naftat jne
      Keskne mõiste on ju ERoEI, energeetiline kasumlikkus, jah, energiatarbimine on kasvanud, aga see majanduskasv ei ole sellega samas proportsioonis, mis headel aegadel. Kui ERoEI langeb, siis energiatarbimise kasv ja majanduskasvu seos on halvem.
      Ja dumpinguga saab kummi venitada küll (kuigi mõne ekstrapolatsiooni järgi on Saudi-Araabia aastaks 2020 pankrotiss, kui nii edasi läheb).
      Lisamõõmtmena on tulnud juurde kliimasoojenemise temaatika, mis ei ole POga seotud, kui mõjutab energiapoliitikat kahtlemata.

      need küsimused, mis Sul punktis 4 tekivad, on minu arust paljus seetõttu, et Sa ei arvesta protsesside inertsusega, naftatootmise muutmine võtab kõvasti aega ja raha, see pole lihtsalt kraan. Seepärast on ka dumping nii atraktiivne. Kui keegi peab pillid kotti panema (vt nt Norra naftatööstuse kriisi), siis pillide kotist välja võtmine pole kuigi lihtne. Ja sama on ka tarbimisega, piltlikult: kui inimene kalli nafta tõttu auto maha müüb, siis ta ei hakka jälle rõõmsalt tankima kui kütuse hind langeb.

      Kustuta
    2. Kas energeetiline kasumlikkus on täna madalam kui 3 aastat tagasi? Milline seos on energeetilisel kasumlikkusel ja energiakandjate hinnal?

      Kustuta
    3. Oleneb, mille energeetiline kasumlikkus. Toon aga ühe näite:
      "2016. aasta jooksul väheneb Eesti Energia Narva karjääri koosseis ligi 150 töötaja võrra, teatas riigiettevõte. Ümberkorraldused on ettevõtte teatel vajalikud madalate hindade tõttu energiaturgudel, millele ei prognoosita kiiret taastumist ning mis nõuavad Eesti Energialt üha suuremat efektiivsust.

      Kui Narva karjääris 45 aastat tagasi töid alustati, tuli põlevkivi kättesaamiseks eemaldada maksimaalselt 10 meetri paksune katend. Praegu on ettevõtte teatel karjääris piirkondi, kus põlevkivi asub pea 30 meetrise katendi all. Paksema katendi eemaldamine on kulukam."
      http://majandus24.postimees.ee/3431977/eesti-energia-koondab-narvas-150-kaevurit

      Kui energeetiline kasumlikkus langeb, siis muutub asi tootjale kallimaks. Aga see müügihinna kallinemine võib viibida, kui tootja otsustab mingitel põhjustel, et turuosa on vaja hoida jne, miska müüb väiksema kasumiga või lausa alla oma hinna

      Kustuta
    4. Põlevkivi turuosa maailma energeetikas on tõenäoliselt väiksem kui Walteri pilsneri osakaal maailma õlleturul. Tegemist on Eesti-spetsiifilise tööstusega. 80% maailma aastasest põlevkivi töötlemise mahust toimub Eestis ja nädalapäevad tagasi discountis Eesti Energia 66 MEUR väärtuses varasid, suureks põhjuseks hapuksläinud katsed põlevkivi-tehnoloogiat eksportida. Odava nafta tingimustes on kogu meie põlevkivibisnessil sitt leivakotis.

      Maailmamõistes oluline energiakandja on nafta. Kes kelle eest oma turuosa kaitseb?

      Kustuta
    5. Selle põlevkivi lõigu tõin lihtsalt kui ilmeka näite kahanevast ERoEIst, eks, "Kui Narva karjääris 45 aastat tagasi töid alustati, tuli põlevkivi kättesaamiseks eemaldada maksimaalselt 10 meetri paksune katend. Praegu on ettevõtte teatel karjääris piirkondi, kus põlevkivi asub pea 30 meetrise katendi all. Paksema katendi eemaldamine on kulukam".
      Sama asi kehtib ka nafta korral.

      Jah, loomulikult, nafta on kõige olulisem. See on ka PO üks keskne äratundmine.

      Kõik kaitsevad oma turuosa, Venemaa ei vähenda oma tootmismahe, saudid ei vähenda jne
      guugelda nt nafta+kaisteb+turuosa, saad ridamisi refereeringud

      Kustuta
    6. aha, juhuslikult sattus just praegu näppu selline tore uudis:
      " Bloomberg reported that Flint Hill Resources, a refining unit owned by the Koch brothers, said that they would purchase sour crude from North Dakota for $-0.50 per barrel.

      That’s right: a negative price. Oil has become so depressed that producers are paying buyers to take oil off of their hands."
      http://oilprice.com/Energy/Oil-Prices/Oil-Sold-for-050-per-Barrel-A-Negative-Price.html

      ma ei tea, kuidas klassikaline majandusteooria seletab oma toodangu ära vedamise eest peale maksmist? ;)

      Kustuta
    7. Yesterday's news. Seda ma ütlesin ka paar kommentaari eespool, et storage crisis on juba reaalsus, siin pole midagi ennustada :)

      Kustuta
    8. nojah, aga miks on hoiustamise kriis? Sest naftatootmist ei saa lihtsa nupuvajutusega sisse- ja väljalülitada

      Kustuta
  13. Teooria kohta ei oska midagi arvata, mind isiklikult huvitab ainult praktika:) Praktikas pole PO seni vähimatki kinnitust leidnud, pole ühtki märki et ressursse ei saada kätte. Meie diskussiooni ajal on maailma suurim naftatarbija saanud hoopis netoimportöörist netoeksportijaks ja hinnad on crashinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nojah, teooria seegi.

      Aga POga pole mingit vastuolu, oma määramatuse raames läheb kogu kupatus praegu PO stsenaariumi järgi

      Kustuta
    2. Ühesõnaga teooria pole falsifitseeritav. Ükskõik milline on nafta hind, ükskõik kui suur või väike on inventory, ükskõik kas tarbimine kasvab või kahaneb, ikka on PO-l õigus?

      Kustuta
    3. no mis falsifitseeriks? see, et naftat jääks lõpmatuseni leiduma pinna lähedal ja kergesti ammutatavalt. või et Inimvaimu Loovus suudaks väljamurda loodusseaduste raamest :)

      aga sellised mõneaastased kõikumised nn ostsilleerimine tootmisplatoo kõrgfaasis on PO ennustustes sees

      Kustuta
    4. Kuni vendade Wrightideni ei suutnud Inimvaimu Loovus maapinnalt kõrgemale murda. Lendamine oli varasema teadmise kohaselt loodusseadustega välistatud. Lühikesed aastakümned hiljem murdis Inimvaimu Loovus aga avakosmosesse.

      Kustuta
    5. Jah, PO-l on kaks võitmatut vastast:
      a) religioossus (täpsemalt, usk, et inimvaimul on jumalikke kvaliteete)
      b) skepsis davidhume'iliku radikaalsuseni välja - sellest, et loodusseadused tänini on kehtinud, ei saa rangelt järeldada, et need kehtivad ka homme.

      Kustuta
    6. (P.S. sa räägid nagu vennad W-d polnuks kunagi lindegi näinud)

      Kustuta
    7. Kui palju maksab PO mudeli järgi naftabarrel täna kolme aasta pärast, 21. jaanuaril 2019, eksimisruumiga +/- 15 USD?

      Kustuta
    8. kuule, ma päris trollikantseldamisega ei viitsi tegeleda, eks

      Kustuta
    9. Tänan!
      Ma teen ka ühe ennustuse - ükskõik, milline see hind saab olema, PO nägi seda ette. Jään seega seisukohale, et PO-l on energeetikaga sama palju seost kui MMS-il arstiteadusega :)

      Kustuta
    10. jeeh, nõua ilmvõimatut ennustustäpsust ja kui vastust ei saa, siis saada posijatega ühte leeri


      näed, alusta sellest:
      http://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis

      Kustuta
    11. P.S. eenustused on seal samas, kust tsiteerisin lõiku, toimub ostsileerimine ja trepphaaval alla jalutamine, täpsus +/- mõni aasta on täiesti OK ja natuke laiemal ajaskaalal vaadelduna v. hea.

      Proovi tuua ka analoogiad kliimaprotsessidega jne
      jõudu!

      Kustuta
  14. OK küsin sedapidi - kas naftabarreli hind paikneb täna kolme aasta pärast vahemikus:

    a.) 0-40 USD
    b.) 40-80 USD
    c.) 80-120 USD
    d.) 120-160 USD
    e.) 160-200 USD
    f.) muu

    VastaKustuta
  15. Komistasin üle aastate taas sellele arutelule, on ka 2021. aastal huvitav lugeda :)
    Vahepeal on planeeti ja inimkonda tabanud uued elanikkonna- ja kogutoodangu rekordid, uued kriisid, nafta hind on ka suurel turul käinud miinuses. PO pole seniajani saabunud, aastaks 2022 prognoositakse kõigi aegade ammutamisrekordit (ca 102 Mbpd).
    Uus trend ja loosung on “rohepööre”, mis palju hea kõrval toob vääramatult kaasa ka mitmete ressursside maapõuest ammutamise vajaduse püstloodis kasvu.
    Lugude ja füüsika tants jätkub..

    VastaKustuta