Kas kaitsta naiste õigusi või hoopis hoida vägistamisi ära?

Kui armunu lubab tulisui teha kõike, tuua või tähed ja kuu taevast alla, kui kallim seda peaks tahtma, siis on ta mõnes mõttes siiras. Siiras on ta oma tahte, oma motivatsiooni osas. Tulemuslikkuseks sellest muidugi ei piisa, sest viimaseks on vaja ka insenertehnilist suutlikkust. Moralist on armunuga mingil moel väga sarnane. Temagi kuulutab mingit suurt siirast tahet ja ideaali, näiteks nõuab võrdseid õigusi kõigile ja isikupuutumatust. Samuti jääb tulemuslikkus sarnaselt armunule saavutamata ikka insenertehniliste puuduste tõttu.

Praktikud lähtuvad seevastu insenertehnilise suutlikkusest maksimeerimisest ja seetõttu võivad nende ettepanekud tunduda moralistile lausa küünilised, tagurlikud, diskrimineervivad jne.

Alles see oli kui Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Rait Pikaro kirjutas Delfis, et vägistamisjuhtumite puhul on ohvriks langenud naine üldjuhul “tarbinud alkoholi ning kaotanud mõistliku ettevaatlikkuse ja kontrolli oma tegutsemise üle”.

Pikaro jõudis arvamuseni, et “tihti ei pruugi sellised seksuaalvahekorrad olla mehe poolt üldse pahatahtlikult pealesurutud”, ja soovitas potentsiaalsetel vägistatavatel “piirata alkoholi tarbimist ning mitte võõraga kaasa minna”.

Meediat läbis korralik feministide ja võrdõiguslaste pahameeletorm – kõrge politseijuht veeretab süüd ohvri kaela, õigustab vägistamist!

Ometi oli tegu pelgalt praktiku nõuannetega. Politseiametnik pole moralist, kes kuulutab ideaale, vaid praktik, kelle ülesanne on reaalselt minimeerida vägistamisjuhtumeid. Praktik teab, et seadus kaitseb juriidiliselt, mitte praktiliselt, teab, et õigusest ei piisa ning soovitab olla ettevaatlik ka rohelise fooritulega ja vöötrajal, vältida mõningaid tänavaid (eriti pimedas) jne.  Mida arvaksime lapsevanemast, kes teismelist peole saates annab talle kaasa mõne John Stuart Milli maskiimi vabaduse piiridest ning kinnitab, et tema isikupuutumatus säilib ka siis, kui ta magab nagu alasti meritäht?  

Inimesele on loomuldasa omane automaatselt arvata, et avalikus kõnepuldis esineb teine samas üldžanris, mis temagi. Näiteks moralist, arvab automaatselt, et kui tema kuulutab kõnepuldist ideaale, siis teeb seda igaüks, kes kõnepuldist midagi kuulutab. Samamoodi arvab praktik, kes annab kõnepuldist praktilisi käitumisjuhiseid. Nii vaatabki praktik kõnepulti sattunud moralisti kui lootusetut idealistlikku ullikest ning moralist vaatab kõnepulti sattunud praktikut kui küünilist reaktsionääri.

Mõlemal on õigus: sel võivad olla tõesti hukatuslikud tagajärjed, kui pidada praktilisi nõuaandeid ideaalideks ja ideaale praktilisteks nõuanneteks.