17. detsember 2014

Suhtumisi muulastesse

Eritlen põgusalt mõningaid pürgimusi, mis avalikes sõnavõttudes silma on paistnud. Võibolla on (enese)analüüsiks ja paremaks kommunikatsiooniks pisut tolku. Inimese hoiakut iseloomustaks siis see, milline pürgimus ja-või intuitsioon domineerib. Eks komponente ole nii ühest kui teisest, aga ökonoomiaprintsiip kehtib ikka. Kes tunneb kaasa kurjategijale, ei tunne kuigi palju kaasa ohvrile ja vastupidi(Dos.), eks. See, kes näeb kohalikus venelases okupandi järeltulijat, ei näe (vaikimisi) diskrimineeritut ei näe vanemate hauale sülitamist ei näe eestlast kui vähemust suuremas geopoliitilises mastaabis ei näe süütu vene lapse pisaraid ei näe ... 
Lisa puuduvad ise! 

I. Õiglane suhtumine
1.1. Sünkrooniline õiglus. Moraalseks intuitsiooniks on: iga inimene sünnib moraalses mõttes puhta lehena, vanemate patud lastele ei laiene, sisserändaja poeg on igas mõttes samaväärne põliselaniku pojaga. Nullist alustajatena ja moraalse pärilikkuseta oleme kõik inimesed võrdsed. Siinsündinu on siinsündinu. Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja kärr-kääks!
1.2. Diakrooniline õiglus. Õiglus avaldub ajaloolisel taustal ja ajalugu on ikka põlvkondadeülene. Tsiteerin siin Poola filosoofi Leszek Kolakowskit (rmt „Miniloenguid maksiprobleemidest”):
„Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asutsati Eestisse ja Lätisse järjest enam venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele, nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida selle maa keelt, siis on nad ju elav tõend sellest, et on endiselt oma imperialistlike unelmate kammitsas.”

Ei pea vist märkima, et need kaks õiglust on omavahel antagonistlikud. Pluss muidugi see, et õiglus on vastandlik sellisele moraalsele pürgimusele nagu halastus ja tihti vastuolus pragmaatilisusega.

II. Rassistlik suhtumine
2.1. „Parempoolne rassim”. Rassism on väga intellektitundlik st seda esineb väga robustsetest ja vulgaarsetest vormidest üsna peenteni. Alates suhtumisest, et venelane on nõme rahvus, sellel on nõmedad omadused, venelane on loomult agressiivne, ekspansionistlik jne., kuni EV põhiseaduse preambulani, milles võib samuti näha teatud rassismi tunnuseid, eriti kui jätta kõrvale dualistlik eristus kultuuri ja selle kandja vahel.
Eestlane on põlisrahvus, seega peremeesrahvus ning seega suuremate õiguste ja privileegidega.
2.2. „Vasakpoolne rassism”. Vasakpoolne rassism on üldjoontes laiendatud enesepõlgus, mis võib tihti tunduda kristlik-voorusliku alandlikkusenagi.
2.2.1.Põlisrahvus on küll peremeesrahvus, aga tuleb olla lahke peremees ja anda kõik, mida külaline soovib, sest külaline, erinevalt meist, on kultuurne ja seda kultuursemaks saab, mida paremini teda kohelda.
2.2.2. Ühele rahvusele esitatakse kõrgemad moraalsed nõudmised: eestlane peab mõistma ajalootõlgenduste paljusust ja venelase õigust oma ajalooversioonile, punkt. Vasakpoolne rassist materdab oma rahvust, ta on omaks võtnud seisukoha, et ainult tema rahva hulgas on lollpead, kitsarinnalised, harimatud ja agressiivsed jõmmid.
Piltlikult: kui parempoolne rassist arvab, et eestlane on parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne, siis vasakpoolne rassist tahab, et see saaks nõnda, et parempoolse rassisti ulm olekski tõelus ja pahandab eestlasega, et see pole ikka veel parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne.

III. Pragmaatiline suhtumine
Kuna moraalseid hoiakuid inimene eriti hõlpsalt ei muuda, on parim vahend nende vastu nende välja lülitamine st näitamine, et need on (küll õilsad ja põhjendatud, aga) ebapragmaatilised. Näiteks, tühja need õiglused ja rassismid, käitume nii ja nii, sest
3.1. siis nad pole enam viies kolonn
3.2. rahvastikku on hädasti juurde vaja ja mis tahes muu immigrant oleks veel hullem
3.3. siis nad ikka sõdivad Eesti eest, kui Venemaa ründab
jne

VI. Traumaatiline suhtumine
Olen seda kohanud paljude vanema põlvkonna esindajate seas. Elav isiklik mälestus nõukogude-ajast, vene keele peale sundimisest, küüditamisest, repressioonidest jne
Aga ka päris hilised „Rossija! Rossija!” hüüded toimivad päris tõhusalt. Sellised traumad toimivad päris hästi kujutlusliku essentsina, mis terve rahvuse iseloomuks saab ja suhtumise määrab...

V. Dialoogiline suhtumine
Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.



4 kommentaari:

  1. Nojah, on ka üks lihtsam määratlus: põhjamaine ja lõunaeuroopalik rassism. Põhjala rassist väidab, et on põhimõtteliselt rassismi vastu ja vendluse poolt, aga see pagana altkorruse Ahmed haiseb küll vastikult. Lõunaeurooplasest rassist väidab end olevat põhimõttelise ja maailmavaatelise rassisti, aga vat see altkorruse Ahmed, see on igavesti tore vend.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei seoks seda psühholoogilist fenomeni küll kuidagi ilmakaartega. Dostokas on seda päris hästi kirjeldanud muide, "Noorukis" kui ma ei eksi. Seal oli üks tark humanist, arst, kes ise ka seda joont enda juures hämmeldusega täheldas - armastab tuliselt inimkonda, aga ei talu ühtki inimest endaga ühes ruumis pikalt.

      Kustuta
    2. ma mäletan, et see olla justkui vendades karamazovites

      Kustuta
  2. Tänan asjaliku kirjutise eest. Üldiselt kipub inimeste argumentatsioon tõespoolest niimoodi lahterduma.

    Tahaksin siiski paar sõna selle sünkroonilise õiguse kohta öelda. Mulle tundub, et kuigi esmavaatel tundub see eksisteerivat, siis lähivaatlusel on sünkrooniline õigus vaid diakroonilise õiguse ebardunud variant. Nimelt, eesti-venelastele teatavasti väga meeldib ju argumentatsioon, et ‘’sisserändaja poeg on igas mõttes samaväärne põliselaniku pojaga’’. Seega oleks neil justkui moraalne õigus nõuda vene keele (ja kultuuri) juurutamist Eestis, võrdväärselt eesti keelega. Aga see ju tegelikult on hoopis DIAKROONILISE õiguse ehtne näide, kuna nad ju soovivad oma vanema(te) ajaloolist keelt ja kultuuri kasutada (mitte kohalikku eesti keelt), st. nad nõuavad põlvkondadeülest vene keele ja kultuuri geograafilist kandumist Eestisse ning seega nad ei käitu moraalselt puhta lehena (kuigi vaikimisi peaks nii kohalikud eestlased kui ka siin sündinud sisserändaja pojad niiöelda ‘’moraalselt puhta lehena’’ hakkama kasutama eesti keelt ja eesti kultuuri).

    Ühesõnaga, sünkroonilist moraalset õigust oma argumendina kasutavate eesti-venelaste puhul on ka sellel juhul ikkagi tegemist diakrooniliste õiguste põrkumisega - eestlaste diakrooniline õigus contra venelaste diakrooniline õigus. Oluline on aga see, et me räägime nende põrkumisest EESTIS, mitte Venemaal ega Hiinas. Seega, tegemist ka sellel juhul ajaloolise kammitsaga, mida Poola filosoof Leszek Kolakowski on minu arvates väga õigesti nimetanud ‘’imperialistlikuks unelmaks’’ ehk okupandi mõtteviisiks Eestis. Vaata kuidas tahad, ikkagi on väga raske leida loogilisi, moraalselt ning ratsionaalselt põhjendatud argumente vene keele ja kultuuri kasutamiseks Eestis.

    PS! Sama kehtiks ümberpööratult ka Venemaal (st. kui venemaa-eestlane nõuaks eesti keelele ja kultuurile Venemaal samu õigusi nagu vene keelel ja kultuuril).

    VastaKustuta