21. märts 2015

Laena mulle kinnast, Väinamöinen!

Soomeugri poksi ärkamisaeg


Eesti rahvusteadvuses haigutab poksi kohal suur auk. Spordiajaloos ehk mitte täielik, aga seda tunneb ainult kitsas ringkond.
Meie suur eepik Anton Hansen Tammsaare on öelnud surematud sõnad: „Kui ei aita sõnad, siis aitab muusika või rusikad.”
Laulurahvana tuntud eestlased on siiani ikka rohkem muusika poole pöördunud.
Ka soomlaste „Kalevala” lugudes võeti sõna tõhustamiseks appi pigem muusika kui rusikas. Kui oli vaja rammu katsuda, siis tähendas see tihti just võistulaulmist. See viis pole Eesti vägevamatele poegadelegi võõras. Kui aga oli vaja mõõtu võtta ihurammus, siis visati näiteks kiviga kaugust või söödi võidu.
On olnud ka vaenulikumaid kokkupõrkeid, ent just löömises on ürgne eestlane näidanud üles erakordset tehnilist juhmust. Isegi lauaga lüües ei taibanud ta seda ise serviti keerata, vaid peksis terve koorma lapiti puruks, tähendab, oli täiesti võimetu isegi kogemusest õppima.

Löömiskunsti tehnilist nulltaset kompenseeris neil muistseil ajul tohutu ihuramm. Kui raudpead tulid jälle meite põlde talluma, siis osad virutati neist poolest saati maase nagu puuvaiad. Aga see oli ka kogu virutamine.
Legend teab pajatada, et kui hilisemate aegade rahvuskangelasele Georg Lurichile kaagid öisel tänaval kallale tungisid, siis ei peatanud ta neid täpse löögiga, vaid viskas lähedal oleva maja katusele.
Muutuste tuuled hakkasid puhuma alles õige hiljuti – siis, kui tekkisid esimsed katsed rahvuslikku omapära sünteesida mõne võõramaa tehnikaga. Näiteks rahvusomase kiviviskevõistluse segunemisel löömiskunstiga sündis kivipall – spordiala, mis ei jõudnud aga kunagi massidesse.
Alles pärast seda kui malesuurmeistri Paul Kerese vaimuvalgus sähvatas läbi ugriliku lihasaju, sai poksiseeme siinmail idanema hakata.
Ja justkui läbi taguotsa hambaid ravides taipas toona üks sportlik noormees, et „poks on kui malemäng, kus ruute malelaual asendavad hõredad kohad vastase kaitses, nuppe aga kinnastatud rusikad”.



On kõnekas, et see üks ja ainus poksilöök, millega meie müütiline rahvuskangelane hakkama sai, oli tema kuulsusrikka elu viimane tegu. Ta raksatas rusikahoobi põrgu väravate kivikaljusse ja jäi sinna kättpidi kinni. Just äsja sai ta selle sealt lahti. Ja on tõeline rõõm ja au, et seda tuleb esimesena suruma just Soome poksihiid. 
Robert Helenius Anton Raadiku pildi taustal
Picture: Tony Öhberg for Finland Today

Täna, 21,03,2015 toimub esimene profipoksi tiitlimatš Eestis.

3 kommentaari:

  1. Saatan on detailides nagu öeldakse.

    Ka mina ei osanud võitluskunstidest lugu pidada enne kui ise järgi proovisin. Kombat oligi esimene koht kus sellega kokku puutusin. Ja tõesti, gümnastika on nii füüsiline kui ka vaimne. Samas on midagi paradoksaalset selle kõige koosluses. Tegu on ju siiski omamoodi brutaalsusega, väga peenelt kalkuleeritud ja peaaegu teaduseni lihvitud, isegi et elegantse, kuid ikkagi vabandamatult primaalse tegevusega.

    Aga vahest ongi seda kõike vaja meelde tuletada, et säiliks ka arusaamine meie endi haprusest. Need kes ei praktiseeri... noh... nende peal praktiseeritakse.

    VastaKustuta
  2. Ei ole ise suur poksi tundja, aga kas Ruslan Provodnikov ei löönud mitte juba varem soomeugri poksis otsa lahti? On ta ju tuntud manside rahvuskangelane ja kah vist profipoksis.

    VastaKustuta
    Vastused

    1. "Eesti rahvusteadvuses haigutab poksi kohal suur auk. Spordiajaloos ehk mitte täielik, aga seda tunneb ainult kitsas ringkond." :)

      Kustuta