Kiidulaul diskreetsele kastreerimisele

Raadio Kuku nädalakommentaar 23.08.2019




Järgnev on minu kommentaar teemal „Jeffrey Epstein“ (ei, see pole minu valitud teema)

Kiidulaul diskreetsele katstreerimisele

Teema on keeruline ja sellest on kokku kirjutatud juba väga palju. Lühidalt: Jeffrey Esptein oli Ameerika mõjukas ülirikas, kes vahendas Läänemaailma vägevaimatele noort liha. Oli, sest ta suri 10. augustil eeluurimisvanglas. Ametliku versiooni järgi oli see enesetapp, aga kuna ta kiire surm oli ülimalt oodatud nii paljudele, kellele ta teenuseid oli osutanud, ja seda maksimaalselt turvatud kongis, kus juhtumisi just sel hetkel ei töötanud kaamera ja just sel ajal oli võltsitud vangivalvurite logiraamatud, siis on see viljakaim pinnas vandenõuteooriatele ka sellistes peades, kus paranaoia on loomuldasa väga võõras.

Mina ei tea, mis toimus, millised on ulatused ja detailid. Uut infot tuleb selle kohta palju ja tundidega.

Eriti vastikuks muudab juhtumi see, et paljud kupeldatavad olid alaealised. Isegi väga.
Siit jõuame järgmise väga ebamugava teemani – pedofiiliani.

Alustuseks tuleb siin teha üks oluline tsiviliseeritud eristus.

Paljud pedofiilid on lihtsalt õnnetud inimesed, looduse viperused, kus inimese seksuaalsuse niigi logisev sihik on eriti traagiliselt viltu fikseerunud. Ma ei pea neid kurjategijaks selle sõna rutiinses ja argises tähenduses. Õigupoolest ei pea ma õigeks isegi nende karistamist. Sest see ei tee maailma kuidagi paremaks või turvalisemaks paigaks. Vangla neid ei paranda. Ammugi mitte moraliseerimine. Nad on oma patoloogilise kire ees sama võimetud nagu suurem osa korrektse sättumusega teismelisi. Seepärast ei tuleks neid karistada. Näiteks pista mingist kärsitust moraalsest sadismist puuri, mis on üks kasutu maksumaksja koormamine. Nad tuleks vaikselt ja diksreetselt neutraliseerida. Puhtalt lastekaitse ja humaansuse kaalutlustel. Õnneks on Eesti õigusruum käinud siin õhtumaise paremikuga ühte sammu ning 2012 aastal kiitis valitsus heaks selliste seksuaalkurjategijate keemilise kastreerimise. Piltlikult: nende õnnetute sihikut ei saa ümber seadistada, aga padrunid saab ära võtta. Ja see on parim tehniline lahendus.

Epstein on aga tundub olevat raha võimu totaalsuse ja ühe jälgi gurmaanluse eriti paadunud vormi musternäide. Siin aga pole mõtet üheselt demoniseerida ka raha, vaid mis tahes mõjuvõimu absolutiseerumist, sest sarnane võim võib tulla ka rahavõimule vastanduvast võimust, sümboolsest võimust. Näiteks katoliku kirikut on viimasel ajal raputanud samuti rida skandaale, kus on ilmnenud tohutud organiseeritud pedofiilavõrgustikud kiriku enese sees.

See illustreerib taas tõsiasja, et moralism on seksuaalsuse ees täiesti abitu. Organiseeritud pedofiilia on ka katoliku kirikus – moralismi põhikantsis – olnud lausa tunnuslikkuseni epideemiline. Seega ei mingit mütoloogiat ja teoloogiat, palun. Ei mingit sonimist suure algustähega Kurjusest.

Või kui siiski teoloogiakeelt kasutada, siis võiks teema kokku võtta järgmiselt: pedofiilia on selle maailma asi. Siin on moralismist ja palvetest sama palju tolku kui majanduskriisi või difteeriapuhangu korral.

Epstein oli samuti moraliseerimise ja patust patramise suhtes sama immuunne nagu keskmine eestlane, kes kuuleb parasjagu muslimi moralistlikku tiraadi sealiha rüvedusest. Epstein ei olnud selline pedofiil, kes jääb oma impulssidele alla, vaid asine ja kalkuleeriv gurmee-ärimees. Ta suutis organiseerida tuhandete ohvritega inimkaubandust. See, mis ta tegevuse lõpetas, oli õigusriik, institutsioonid, mis hakkasid lõpuks toimima nagu need peaks. Seepärast on ka lahenduseks rohkem õigusriiki ja tõhusamaid institutsioone, paremat tagamist, et seaduse eest rahakoti suurus ei loe. Moralism tähendab aga vastandtendentsi, sammu ühiskonna arhailisema ja vähemfunktsionaalse eneseregulatsiooni suunas.

Miski pole mulle jälestusväärsem kui litšimisele tormav jõuk, sest selle sihik on sama ebatäpne ja fantaasiaküllane nagu inimliigi seksuaalsusel. Lintšijad ei lahenda probleemi, vaid enda psüühilist pinget.
Juri Lotman on õigusega öelnud, et tsiviliseeritus tähendabki afekti pidurdamist. Kohtute aeglus on siin olemuslikult funktsionaalne. Moraalse raevu ainus voorus on selle välkkiirus, mis on aga paraku pöördvõrdelises seoses instrumentaalse tõhususega.
Teine asi, mis siin on pääsmatult oluline, on rehabilitatsiooniprobleem. Arhailine psühholoogiline muster näeb siin ette, et eksinu kaob ühiskonnast. Surmanuhtluse kehtimise ajal see oligi nii. Nüüd jääks mõttetu ja kulukas eluaegne vangistus. Epsteini-taoliste puhul on see siiski sobivaim. Teiste puhul on ainsaks rehabilitatsioonivõimaluseks selle rehabilitatsioonivajaduse vältimine, tähendab protsessi diskreetsus. Avalik häbistamine, milles puudub rehabilitatsioonivõimalus – ja pedofiilia puhul puudub, – pole ainult humanistlikus vaid ka instrumentaalses mõttes väga halb lahendus. Ameerika psühhiaater James Gilligan, mõjuka vägivallauurimuse autor, kirjutab: „Häbi kohta on mõnevõrra paradoksaalne öelda „tunne“, sest kuigi häbi on alguses valus, viib pidev häbistamine tunnete suremiseni. Häbi, nagu ka külmus, on sisuliselt soojuse puudumine. Ja kui see saavutab kõikehõlmava jõu, tajutakse häbi nagu külma, tuimuse ja surnud olemisena“. Vägivaldsus on siis üks peamisi teid sellest tundetusest välja. Gilligan uuris kõige raskemaid vägivallategusid sooritanud kurjategijaid ja ühe ühise joonenta tõi välja nende sisimuses peituva alandatustunde. Parim viis inimest vägivaldseks muuta on teda alandada, häbistada. Pöördumatult ja totaalselt häbistatud inimene on kõige tõenäolisim laiendatud enesetapu sooritaja, võimalikult paljusid endaga kaasa võtta tahtev inimkonnavihkaja. Avalik häbistamine karistusmeetmena ei suurenda ühiskonna turvalisust, vaid vähendab seda.

Seega oleks pedofiiliaprobleemi parim – just parim, mitte täiuslik – lahendus diskereetsus ja pedofiili olemuse muutmine. Ja pedofiili olemus on selle maailma asi. Selle maailma asju saab muuta füüsiliselt. Või natuke peenamalt – keemiliselt.

Niisiis võiksin seda kommentaari nimetata kokkuvõtlikult kiidulauliks diskreetsele kastreerimisele. Ja see on vist kõige vähem ülev kiidulaul, mida suudan ette kujutada.