Eesti Maaerikooliga kohtus. 2. osa

 Temaatiline vahe-etüüd: miks ma läksin kohtusse ja millene on EMÜ seisukoht ses kaasuses?

Kõigepealt: kas (alati) tasub mingi endale tehtud ülekohtu pärast kohtusse minna?

Oma elukogemusloo põhjal ütleksin, et pigem vältida ning üks peamine põhjus on see, et see protsess on ikka uskumatult aeglane ja aega sööv.

Samuti eeldab rahalise puhvri olemasolu.

Näiteks mu eelmine kohtuasi, mis, kordan, oli väga lihtne juhtum (varjatud puudus kasutatud autol, lihtsalt tuvastatav mehhaaniline viga jne) läks maksma umbes 7000eurot.

 Jah, see maksti pärast küll tagasi, aga ometi eeldab kohtusse minek, et on selline puhver olemas (ma võtsin toona selleks laenu, inflatsioon oli sellel ajal väga kõrge ja kuigi kulude hüvitamisel on mingi osaline inflatsiooniliga arvestamine, võin öelda, et kohtuasjaga jäin väikesesse miinusesse. Samas kohtusse minemata jättes oleks miinus suurem olnud.)

Seega tasub ikka kaaluda, kas õiglus maksab isiklikus plaanis selle eest võitlemise vaeva.

Antud juhtumi puhul ma saaks võita kolme kuu tasu ja et mu tasu oli väga väike (ca 260 eurot kuus), siis mingit suurt rahalist võitu pole siin oodata. Ja selle jaoks oleks kõige mõistlikum minna töövaidluskomisjoni.

Kuigi mind aitab jurist, võtab kohtuskäimine ikkagi aega (vaja lugeda üksjagu juriidiliskantseliitlikku teksti, käia istungitel jne) ja vahel on ajaga lood väga kehvad. Mul juhtumisi nii ongi, kolm väikese lapse kõrvalt juba naljalt artikleid ja vorbi ja keerukatesse tekstidesse ei süvene (praegust blogisissekannet saan teha põhjusel, et tulin lastega vanematekoju ja ema võttis lapsed veidikeseks oma hoole alla).

Maaülikool võis õigustatult mõelda, et mõistlik, oma aega ja rahalisi vahendeid kainelt hindav inimene neelab pigem selle ebaõigluse alla, kui läheb kohtusse.

Küllap ma olekski neelanud, aga mitmed kolleegid Maaülikoolist ja Tartu Ülikoolist soovitasid ikka minna (tõsi, üks vana TÜ professor kirjutas, et ikka ei maksa, suur kulu ja tolku vaevalt).

Ja mulle pakuti ka abi juristi palkamisel (ja ka pärast viimast postitust pakkus üks südamega juristibüroo tasuta teenust).

Suurusjärkudest: ühe menetlusetapi kulu on umbes mu aasta tasu EMÜs st praeguseks on kulud umbes kahe aasta tööstasu EMÜs.

Mis puutub siia TÜ? Ega otselt puutugi. Aga pärast mu elu esimest ja viimast vestlust instituudi direktori Aret Vooremäega (4.märts 2025), kus mulle anti lahkelt valik, kas kaotan töö poolte kokkuleppel või töölepingu erakorralise ülesütlemisega, tegin ma instituudi listis lärmi ja sealt see info lekkis ka TÜs töötavate inimesteni. Areng, mida pigem lootsin kui kartsin.

*

Viimase blogipostituse juures oli kommentaar: „Et aru saada, mis siis juhtus, peaks teise poole seisukohta ka teadma.” Täiesti tõsi! Vaja oleks EMÜ kommentaari.

Ja see oli ka üks põhjus, miks ma kirjutasin listi.  Selleks, et EMÜ/instituudi direktor ehk Aret Vooremäe annaks (avalikult) selgitusi.

Mitu kolleegi kirjutaski avalikult listi (rohkem siiski isiklikult mulle), aga instituudi direktor keeldus selgitusi andmast ja palus lihtsalt teda usaldada.

Teisisõnu, toores jõuvõte ja de facto ei mingeid selgitusi.

Selline on olukord tänini ja kohus on aeglane.

Aga kohtule nad vähemalt kirjutavad, täpsemini Maaülikooli jurist Marit Seesmaa. Kes, nagu nüüd üks tähelepanelik lugeja tähele pani, pole vähemalt avalikult enam EMÜ töötajate nimekirjas.

Üks naljakas faktike veel, mis omakorda näitlikustab seda, miks mul enam kohe üldse ei jätku tsivilisatsioonilist jõudu Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiselt võtta. Üheks mu vallandamise põhjuseks olla see, et ma ei reageerinud oma vallandamisteatele EMÜ töötajale kohase väärikusega :) Rõhutan: üks vallandamise põhjus leidis aset pärast vallandamist :) Ametlik dokument, allkiri all ja puha... no võta sellist totrust tõsiselt!

Ja mu kiri töötajatele avalikku listi olevat olnud ühepoolne! Sic! Instituudi direktor keeldub kommenteerimast, minu ja teiste töötajate küsimustele vastamast ning mina saan kraesse süüdistuse ühepoolsuses! See on raske eksimus küll!

P.S. Üks häda on veel see, et kui ühelgi ametnikul pole oma nahk mängus, siis saab kõike seda lubada. Isegi kui kohtus kaotada, siis avalik-õiguslik ülikool ehk maksumaksja maksab selle avantüüri kenasti kinni ja süsteem logistab vanadel rööbastel edasi.