Ülestähendusi kivi alt

Seda esseed hakkasin kirjutama 2008. aasta kevadel, inspireerituna Peeter Toropi loengukursusest. Ega ma valmis jõudnudki, aga esimene osa ilmus ajakirjas „Acta Semiotica Estica VI“.

Riputan selle siia üles, sest küsiti, miks ma „ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?“

Dostojevskit ei saa arvustada – Dostojevskist saab ammutada

(Jaah, just, õpetada teda ka ei saa. Küll saab inimesi suunata temaga tutvuma, olen ka seda teinud.)

Fjodor Dostojevski teostele viitan lühenditega ja järgmiselt:

ID 1975[1868] Idioot Tallinn; tõlkinud Marta Sillaots

IIU 1877 „Imeliku inimese unenägu“ kogumikus Kole anekdoot Tallinn, 1989 lk 433-454; tõlkinud Virve Krimm

IOS 1981[1838-1881] Inimene on saladus LR 27-30; lõike kirjadest ja kirjatükkidest valinud ja tõlkinud Peeter Torop

KK 1987[1866] Kuritöö ja karistus Tallinn; tõlkinud Anton Hansen Tammsaare

KV 1997[1871-2] Kurjad vaimud Tallinn; tõlkinud Virve Krimm

M 1866 „Mängur“ kogumikus Teisik Tallinn 1982 lk 317-450; tõlkinud Aleksander Raid

VK1, VK2, VK3 1939-40[1879-80] Vennad Karamazovid I-III Tallinn, Tartu; tõlkinud Juta Kurfeldt

ÜPA 1971[1864] Ülestähendusi põranda alt LR nr 48-49; tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel

Ülestähendusi kivi alt

EELMÄRKUSED:

A) See on arutlus teoloogilistel ja-ehk eksistentsiaalsetel teemadel. Siin ei aeta taga filosoofiaajaloolist täpsust st arutluse seisukohalt pole oluline, miks Nietzsche tegelikult hulluks läks, kas Aristoteles mõtles ka tegelikult nii või kas Dostojevski pidas selle kujundiga ka tegelikult seda silmas jne. Loomulikult pole ka eesmärgiks eksimine neis asjus.

B) Neil teemadel (süü, patt, hing, armastus, ..) on enam-vähem võimatu rääkida säilitades intellektuaalselt (saati akadeemiliselt) tõsiseltvõetav positsioon; ühte(meele)heitmine poeetilise, küünilise, prantsuse, anakronistliku ja-või hilisteismelise keelepruugiga tundub suuresti vältimatu.

        Aga kuidas olla moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks.

                                                                                                            (Sontag 2002:80-81)

                Kui siinkohal punkt panna, tähendab see järeleandmist „illusioonide purustamise mõnule“, millele osutas Virginia Woolf (ja mis on kahtlemata üks sotsioloogias taotletavaid rahulduse saamise viise), ning kogu armusuhte maagilise maailma tähelepanu alt väljajätmist. See kiusatus on seda tugevam, sest „pedantse koomiku“ rolli langemata pole kerge rääkida armastusest analüüsikeeles ja pääseda lüürilise ja küünilise alternatiivist, nagu muinasjutus, valmis või fablioos.

                                                                                                             (Bourdieu 2005:137)

               Ideed lendavad õhus, kuid kindlasti oma seaduste järgi; ideed elavad ja levivad meile liiga raskesti tabatavate seaduste järgi; ideed on nakkavad, ja kas teate, et elu üldise häälestuse puhul võib mõni idee, mõni mure või igatsus, mis on jõukohane üksnes kõrgesti haritud ja arenenud mõistusele, äkki üle kanduda peaaegu harimatu, lihtlabase ja muidu mitte millegi pärast muretseva olevuse hinge ning nakatada seda oma mõjuga? Küllap mulle tõendatakse jälle, et meie ajastul tapavad end isegi lapsed või väga noored inimesed, kes ei ole veel elu tundmagi õppinud. Minul aga on salajane veendumus, et noorus igatseb ja kannatab meil just elu kõrgemate sihtide puudumise tõttu. <...> Meie noorus on sellises seisus, et ta ei leia mitte kuskilt vähimatki viidet elu kõrgemale mõttele. Meie tarkadelt inimestelt ja üldse oma juhtidelt võib ta meie ajal laenata, ma kordan seda, pigem satiirilist suhtumist, aga mitte midagi positiivset, s.t. millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda — ometi on see kõik noorsoole vajalik, lausa hädavajalik, kõike seda ta ihaldab, on alati ihaldanud, kõikjal ja kõikidel aegadel!

                                                                                                               (IOS[1876]:88)

I osa

Inimese hing on kristlane

                                                                                                   Fjodor Dostojevski

                             Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

                      Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.

          [...]

                      Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab.

                      See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.

                                                                                                          (Kundera 1992[1982]:175-176)

[siin ja edaspidi on kõik rõhutused jms toodud allikapäraselt, kui pole märgitud teisiti – M.K.]

Friedrich Nietzsche teoste, žestide, tõlgenduste, vaimuseisundite üle on üpris ohutu spekuleerida, eriti veel nii pinnaliselt ja ilukirjanduslikult (pean siin silmas ennast, mitte Milan Kunderat). Lacanist võetud Kundera kipub kõiki käitumisi vaatama liialt žestikeskselt. Ma ei usu, et see oli žest, närvivapustusi ei saada žestina. (Dostojevski romaanimaailma arvestades peaks ehk siiski tegema täpsustuse: närvivapustusi ei saada žestina ammusurnud filosoofile või filosoofilise seisukohana hobusele.) Seda enam, et Nietzsche tunnustas oma äsjavalminud (ca 2 kuu eest) teoses Descartes’i: „Mis loomadesse puutub, siis julges Descartes esimesena – tema julgus väärib austust – käsitada looma machina’na;“(Nietzsche 2002[1888]:18).

Ma arvan, et Nietzschel, kes oli (väljaspool oma teoseid) väga õrn ja südamlik inimene (nt Meos 2000:46-48), hakkas hobusest lihtsalt väljakannatamatult kahju.

„3. jaanuaril 1889. aastal Torinos oma pansioni uksest välja astunud, nägi ta Piazza Carlo Albertol voorimeest hobust peksmas. Hobust kaitsma tormates varises Nietzsche äkki keset tänavat kokku.“ (Watson 2004: 50)

Aga tähenduslikkust võib seal näha küll, sest just äsja oli ta lõpetanud Antikristuse (2002[1888]), milles ta kuulutab kristluse(ja budismi 2002[1888]:23-28) kui kaastundeusundi kuritööks elu vastu. Dostojevski oli üks väheseid, keda Nietzsche tunnustas, samuti oli Nietzsche temast ilmselgelt mõjutatud. Hobuse peksmine on üks Dostojevski püsinäide inimese kaastundetusest ja vägivallast, võimutundest joobumisest – antikristlusest. (eriti nt KK:56-59, VK1:365-366)

„Mis on hea? Kõik, mis tugevdab võimutunnet, võimuiha, kõik, mis suurendab inimese võimu. [...] Mis on hullem mis tahes pahest? Hädapätakate ja väetikeste haletsemine, s.t kristlus.“ (Nietzsche 2002[1888]).

          Mida ma hüpoteerin, on see, et Nietzsche ei suutnud mitte olla kristlane (kuigi ihkas seda kogu oma elujõuga), oleks teda löödud vasakule põsele, oleks ta ette keeranud parema, sest ta hing oli kristlane. Seda valgustab ta hüüatus ühel selgushetkel: „Lihtne on rääkida igasugustest ebamoraalsetest tegudest, kuid kas meil jätkub jõudu neid taluda? Ma ei suudaks näiteks kuidagi sõna murda või tappa; ma vaevleksin pikemat või lühemat aega ning lõpuks sureksin selle kätte – selline oleks mu saatus.“ (tsit. Camus 1996[1951]:118) Selline on ka väga paljude Dostojevski tegelaste saatus – nad sooritavad kuritöö ja hilisem süü läbielamine on sedavõrd tugev, et see päädib tihti närvipalavikus ja/või peaajupõletikus ning on sageli surmav.

                       Võrreldes Stavroginiga esitatakse Petšorin kogu oma keerukuses ja vastuolulisuses tervikliku ja naiivsena. Ta ei ole maitsnud tunnetuse puust. Ükski vene kirjanduse kangelane kuni Dostojevskini ei ole maitsnud hea ja kurja tundmise puust. Sellepärast olid romaanis võimalikud naiivne ja terviklik poeesia, lüürika, poeetiline maastik. Neile (Dostojevski-eelsetele kangelastele) olid veel saavutatavad maise paradiisi killukesed (nurgakesed), millest Dostojevski kangelased on igaveseks välja aetud. (Bahtin 1987:236)

            Eesti keeles väljendub see täpselt: head ja kurja tuntakse, mitte ei järeldata, ega teata. Sellepärast filosoofiline eetika ongi nii mannetu, et tema hea ja kurja „tundmine“ piirdub loogilise koherentsuse ja hierarhiseeritusega ning sedagi vaesestatult ja a posteriori, pälvides nõndaviisi staatusenihke teoloogia teenijatüdrukust joki lakeiks, ehk dostojevskilikumalt väljendudes: rumal mõistus neelab alla alanduse, millega tark süda iialgi ei lepiks. Nietzsche kaastunne oli sama ebaloogiline kui Raskolnikovi süütunne pärast mutikese eetilis-ratsionaalset mahakoksamist.

                             Ingmar Bergmani filmi „Maasikavälu“ kummituslikus unenäostseenis tuuakse vana professor kohtu ette. Kui ta küsib, milles teda süüdistatakse, vastab kohtunik: „Te olete süüdi süüs.“

            „Kas see on tõsine asi?“ küsib professor.

            „Väga tõsine,“ ütleb kohtunik.

                       Ja see on kõik, mis süü kohta öelda on. Universumis, kus Jumal on surnud, ei ole inimesed süüdi moraali seaduse rikkumises; nad on süüdi ainult süüs ja see on väga tõsine asi, sest siia pole midagi parata. Kui inimene oleks patustanud, oleks olemas andeksand. Kui inimene oleks seadust rikkunud, võiks seaduseandja kurjategijale andestada. Aga kui ollakse süüdi süüs, ei ole mingit viisi selle ülimalt isikliku probleemi lahendamiseks.

                      Ja see kirjeldab nihilisti juhtu, sest mitte keegi ei saa hoiduda tegutsemast nii, nagu oleksid moraalsed väärtused olemas ja nagu mõõdaks kohtuhaamer süüd objektiivse mõõdupuuga. Aga kohtuhaamrit ei ole ja me jääme üksi mitte patus, vaid süüs. Tõepoolest, väga tõsine asi. (Sire 1997:78)

           Teisisõnu: hukkamõistja puudumine ja õigeksmõistja puudumine pole sümmeetrilised ning analüütilis-ratsionaalne mõistus (Buridani eesel) ei suuda näha, et need nullid pole võrdsed

          See juhtus siis, kui psühholoogia ei olnud veel iseseisev eriala, oli vaid psühholoogia osakond filosoofia teaduskonnas. Dekanaadi uksest vaatas arglikult sisse esimese kursuse üliõpilane ja pöördus parajasti väljuva professori poole: „Teate, professor, mind vaevab üks probleem.“ – „Milline?“ küsis professor, tuntud loogik. „Mõistate, mõnikord mulle tundub, et mind ei ole olemas.“ – „Kellele tundub, et teid ei ole olemas?“ täpsustas professor. „Mulle,“ vastas üliõpilane kohmetult ja läks kiiresti minema, ütlemata rohkem midagi. Tema küsimus tundus talle endale sedavõrd absurdsena, et ta sattus segadusse ja ei julgenud juttu jätkata. Ent see, mis loogika seisukohalt tundub mõttetu, ei ole seda sugugi alati psühholoogia seisukohalt. (Kon 1981[1978]:8)

***

Selguse mõttes täpsustan sõna „kristlane“ sisu, tsiteerides siin loengukursusetruult Belinski saatuslikku kirja Gogolile, kuigi sarnaselt on väljendunud ka paljud teoloogid:

                               Jeruusalemmas otsivad Kristust ainult inimesed, kes kas pole iialgi kandnud teda oma südames või kes on ta kaotanud. Kes on võimeline kannatama nähes teiste kannatust, kel on raske näha temale võõraste inimeste rõhumist, see kannab Kristust oma südames ja sel pole vaja minna jalgsi Jeruusalemma. (Belinski 1948[1847])

Juhin tähelepanu sellele, et Nietzsche(2002[1888]) ei ründa kristlust kristlikult (kristlust ründab iga inimene, kes on oma arusaama(tuse) kristlusest kujundanud kirikuajaloo põhjal, ründab, sest tema hing on kristlane), vaid, ütleme, darvinistlikult, (muuseas, Charles Darwin oli hingelt tubli kristlane: tundis kaasa isegi putukatele, käguvamplase ohvritele jne). Nietzsche ründas neid kristluse tahke, millega kleerikud tavaliselt kristlust kaitsevad – kaastunne, ligimesearmastus jms, aga ta ei rünnanud kristlikult nagu teevad ateistid ja muud taolised tegelased ehk siis kristluse järjepidevale suutmatusele ise neid printsiipe järgida st kristluse verisele, tuleriidasele ja võimuahnele ajaloole osutades, näiteks inkvisitsiooni ei mainita Antikristuses kordagi. [müüdis sisalduvate ontoloogiliste postulaatide kõrvutamine loodusteaduslikega on nii või naa täielik arhaism ja antropoloogiline kanapimedus!]

           Miks siis ründas see südamlik inimene armastuse ja kaastunde religiooni ja just armastuse ja kaastunde, mitte inkvisitsiooni ja vaimupimeduse?

           Sest „kes on võimeline kannatama nähes teiste kannatust“ ei ole tegelikult/peagi võimeline mitte kannatama nähes teiste kannatust. Albert Scweitzeri sõnutsi – „Mitte keegi, kes oma südames maailma hädasid on kogenud, ei suuda enam kunagi tunda lihtsat rõõmu, mida inimese loomus ihaldab.“ (tsit. Zeldin 2001:335) Nietzsche ise ei kannatanud välja isegi ühe neljakabjalise machina piitsutamist. Õige kristlane ei kannatagi, keerab pigem oma selja vahele.

           Nimetasin nietzscheliku kristluseründe, parema puudumisel ja ad hoc, darvinistlikuks, sest Darwini olelusvõitluse kontseptsioon (lisaks Schopenhaueri pessimistlikule filosoofiale) oli temal üks võtmetähtsusega, lühidalt öelduna – julmus on elu (st. olelusvõitluse) vältimatu eeldus, aga kristlane ei suuda olla julm. Kristlus hävitab eluks vajaliku julmuse, täpsemini, kristlus hävitab eluks vajaliku võime julmuseks, kiskja, kelle kihv ei tõuse teise elava peale, sureb välja, seepärast Nietzsche ütleski, et „kristlus on kuritegu par excellence – kuritegu elu vastu“.

           Nietzsche justkui üritas end (ja inimkonda) kristlusest päästa, aga kukkus läbi (ei suutnud olla piisavlt julm).

           Jumalast ja moraaliideest vabanenud maailmas on inimene nüüd üksi, ilma käskijata. Nietzsche on vähem kui keegi teine andnud alust arvamusele – see lahutab teda romantikuist –, nagu võiks säärane vabadus kerge olla. See metsik vabanemine tõi Nietzsche nende ridadesse, kelle kohta ta ise on öelnud, et kannatavad uut laadi meeleheite ja uut laadi õnne käes. Ent esialgu kõlab tema karjes vaid meeleheide: „Oh, andke mulle ometi hullumeelsus... Kui ma ei seisa seadusest kõrgemal, olen ma neetuim kõigist neetuist.“ See, kes ei suuda püsida seadusest kõrgemal, peab tõepoolest leidma enesele uue seaduse – või põgenema hullumeelsusesse. Hetkest, mil inimene ei usu enam Jumalat ega igavest elu, muutub ta „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama.“ Siis peab inimene üksi omal jõul leidma korra ja seaduse. (Camus 1996[1951]:107-108)

            Olgu siin kõrvalmärkusena öeldud, et Camus ei saanud ka Nietzschest aru, pigem inkrimineeris talle ivankaramazovlikke-kirillovlikke ehk Dostojevski poolikute, ebaküpsete, eksinud karakterite ideid ja vaateid (vt nt KV:540-;KK:260;VK1:400), Nietzsche probleemiks polnud uued „reeglid inimesteaia tarbeks“ (vt Sloterdijk 2004[1999]) (saati personaalsed käitumisjuhised), mille loomisel hirm põruda, nagu näib arvavat Camus’ (1996[1951]:109-), vaid just hirm muutuda „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ja määratud elu läbi kannatama“ ja just muutuda ning seda mitte pealesunnitud omaksvõtu või välisele seadusele allavandumise kaudu, vaid muutuma väljakujuneva suutmatusena vastupidiseks. See vastutus on võimetus jääda ükskõikseks teise kannatuse suhtes; kristlane on võimetu olema isekas.

          „Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin (ID:254), kuid „kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon“ jätkab Susan Sontag(2008[2003]:90) kristliku loogikaga ja kutsub meid üles süüle.

         NB! Sontag ei süüdista! vastupidi, Sontag oli süüdistamise äge vastane, näiteks tema AIDS ja selle metafoorid astub raevukalt vastu parempoolsete kristlaste (loe: kiriklaste) vanatestamentlikule retoorikale, mis üritas AIDS’ile külge pookida moraalset mõõdet ja kirjeldada haigust kui karistust kombelõtvuse ja iseärnis homoseksuaalsuse eest.

         Sontag jagab oma suure ja arenenud südame tunnet, ta kutsub üles võtma süü enda peale, vabatahtlikult, kristliku aktina. „Olla inimene — see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat“ nagu ütleb Antoine de Saint-Exupéry. [see „ei näi” näib Exupéry’l arglik pehmendus st olla inimene (st kristlane) — see tähendab tunda häbi ja vastutust viletsuse ja kannatuse eest, mis sinust ei sõltu ( ega pole sinu põhjustatud).]

         Oma puhast (lapse)hinge tunnetanud Kolja Krassotkin hüüatab: „Tahan kannatada kõigi inimeste eest!“ ja seda sisemist tungi, kristlikku hinge selget eneseartikulatsiooni, ei jäta Aleša oma mäejutluses üle rõhutamast (VK3:396). See on korduv motiiv ka budistliku kaanoni pühades tekstides, eriti selgelt Bodhitšarjāvatāra’s.

Kuidas reageerib sellele üleskutsele absurdi-puberteetik?

                         
                       Kuskil oma teel kohtab absurdi-inimene alati kedagi, kes tema südamele koputab.[...] Aga ta tunneb end süütuna. Tõtt öelda ta ei tunnegi muud kui seda oma parandamatut süütust. See ongi, mis teeb talle kõik lubatavaks. (Camus 1972[1942:49])

          Absurdi-puberteetik süüd ei tunne, teda vaevavad hoopis muud asjad (kas on võimalik elada eesmärgita jms.), oma süütust deklareerib ta uhkelt ja reipa enesekindlusega: temal ju küll süüd ei ole. Sellesse enesega-küllastumusse hakkab ta [aga] peagi lämbuma.

           Natuke arenenum hing enam süü puudumise üle ei rõõmusta, sest ta pilk on avardunud, ta on märganud ka kedagi teist peale enda ja tema reaktsioon on sootuks teistsugune. Ivan Karamazov meenutab juhtumit, kus jahikoerad kaheksa-aastase lapse ema silmade all tükkideks kisuvad.

                               Ivan vaikis ühe minuti. Ta nägu muutus järsku väga kurvaks.

           „Kuula mind: ma võtsin ainult lapsed, et selgem välja tuleks. Teistest inimeste pisaratest, milledega kogu maakera kamarast kuni keskmeni läbi immutatud on, ei räägi ma sõnagi, ma kitsendasin meelega oma teemat. [...] Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub.“ (VK1:370)

           Inimesele, kes on märganud teise kannatust – süüta kannatust! –, on suutmatus tuvastada süüd rängaks eksistentsialistlikuks piinaks. Pole eriti mõtet mainidagi, et Ivan Karamazov ei suuda jääda siin mõnusalt lösutama oma „parandamatusse süütusesse“.

           Ivan Karamazov mässab Jeesuse vastu läbi suurinkvisiitori suu:

                                  Kas Sa tead, et möödub sajandeid ja inimkond kuulutab oma tarkuse ja teaduse suu läbi, et ei ole kuritegu, järelikult ei ole ka pattu, vaid on ainult näljased. „Anna neile süüa, siis nõua nendelt voorust!“ – seda kirjutatakse lipule, mis Sinu vastu üles tõstetakse ja millega purustatakse Sinu tempel. (VK1:384)

„Anna neile süüa“ oleks see parandus. Väike objekt a.

                                                                           *

              Religiooni on süüdistatud vägivallatsemises ja vägivalla õigustamises. (See tõdemus on nii triviaalne ja laialtlevinud, et peaksin seda tsiteerima mõne tunnustatud suurkuju suu läbi.)

„Täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.“ Bertrand Russell (2002[1927]:1450)

„Nagu me nüüd teame, liitusid veidi rohkem kui sada aastat tagasi teadus ja tehnoloogia – seni üsna eraldiseisvad tegevusalad – andes inimsoole võimu, mis paljude ökoloogiliste tagajärgede põhjal otsustades on kontrolli alt väljas. Kui nii, siis kannab kristlus määratut süükoormat.“ Lynn White jun(2008[1967]:47)

Bertrandrussellikult rumal („Eukleidese mõistus“) Slavoj Žižek(2006) teeb südamlikult oma standardheegelduse – Kui jumal on, on kõik lubatud – ja panustab ateismile. „Nüüdisaja terrorism õpetab meile just seda, et kui Jumal on olemas, siis on kõik – kaasa arvatud tuhandete süütute kõrvalseisjate õhkulaskmine – lubatud.“(Žižek 2006:109)

[Mida nende kohta öelda? Mu Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.]

          „Mul on ka enne – niipalju kui ma uskmatutega ja vastavate raamatutega kokku olen puutunud – olnud ikka selline tunne, et nad kirjutavad oma raamatutes asjast täiesti mööda, kuigi väliselt paistab, et jutt on sellest,“ räägib oma kogemusest vürst Mõškin (ID:242).

         Arvan, et siin tsiteeritud tegelased (Russell, White, Žižek) on üpris representatiivseks valimiks intellektuaalse humanismi ühest mahukamast ja ehk ka mõjukamast arengu-astmest ning siin tahan eriti rõhutada, et seda kristlikuks arenemise koha pealt ja-ehk dostojevskilikust inimhinge arenguloogikast lähtuvalt (ilma selle ülerõhutuseta ei kannataks siinkirjutaja oma ülbet patroneerimist enam lihtsalt välja!).

         Kõnealuste tegelaste maailmamõistmine (sh selle, mida nad ise räägivad) pole veel ivankaramazovliku meeleheiteni jõudnud, nad pole veel oma südames hüüatanud: „tean ainult, et kannatus on ja et süüdlasi pole!“ Nimelt — nad süüdistavad. Nad süüdistavad (antud juhul) religiooni, mis nende ateistlike, täpsemini naturalistlike, eelduste kohaselt pole miski muu, kui üks inimpraktika, üks ühiskonna korraldus (radikaalsemad neist (Richard Dawkinsist Andrus Kivirähani, Daniel Dennettist Ervin Õunapuuni jne. jne) vehivad sama nürimeelselt teisegi teistliku atribuudiga — nad nõuavad, et inimene tunnistaks Tõde st Jumala puudumist; vaba ja väärikas, heroiliselt tähistaevasse jõllitav ineme ei tohi! asjast valesti aru saada ega end muinasjuttudega lõbustada või piinata. SIC! Ei tohi!)

            Nad pole veel jõudnud oma südames naturalismi kriisini, süüta süüni, loodusseadusliku kannatuseni, kus „on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusse tarduda, mõlgutledes selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla – objekti ei leia. [...] teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab; looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu ikkagi kannatate teie, ja mitte loodus.“ (ÜPA:14)

           Religioon ja vägivald käivad küll tihti käsikäes, aga see oli vägivald, mis endale religiooni vahendiks lõi, mitte vastupidi ja nagu rõhutab Rene Girard, religioon ei ole vägivalla allikas, vaid viis sellega toime tulemiseks.

 
                    Sellised mõtlejad nagu Dawkins ja Hitchens järeldavad, et Jumal on vägivalla ja seksuaalsete kinnismõtete põhjus ning et religiooni nimel sooritatud kuritegusid võib võtta kui otsustavat tõendit religiooni vastu. Girard sellega ei nõustuks. Religioon ei ole vägivalla põhjus, vaid lahendus vägivallale. Vägivalla allikas on mujal ning pole olemas ühiskonda ilma vägivallata, sest selle põhjus peitub inimeste kooselupüüus eneses. (Scruton 2008[2007]:148)

           Sarnaselt arutleb ka Sigmund Freud oma teoses Ahistus kultuuris, ent lisab seal ka hoiatavalt, et „lapsukestele ei meeldi kuulda, kui mainitakse inimese sünnipärast kalduvust „kurjale“, agressioonile, destruktsioonile ja seega ka julmusele.“ (Freud 2000[1929]:63)

           Ütleb ka Dostojevski, et „on ilmselge ja arusaadav, et kurjus peitub inimkonnas sügavamal, kui arvavad ravitsejad sotsialistid, et ühegi ühiskonnakorra juures ei väldi te kurjust“ (IOS[1877]:117)

                           
                      Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim — kas või kärbsegi üle —, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga. (M:346)

         Norbert Elias toob tsiviliseerumisprotsessi kirjeldades ühe näite 16. sajandi Pariisi jaanipäeva tähistamisest, mille „peorõõmude hulka [kuulus] tosina või paari tosina kassi elusalt põletamine. See pidu oli väga kuulus. Rahvas tuli kokku ja mängiti peomuusikat. Pukkaluse alla laoti vägev tuleriit ja puki külge riputati kott või korv kassidega. Kui kott või korv hõõguma hakkas, kassid tuleriidale kukkusid ja ära põlesid, tundis rahvas rõõmu kasside kisast ja näugumisest. [...]

Tegelikult ei ole see ju hirmsam näitemäng kui ketserite põletamine või mitmesugusel moel inimeste piinamine ja hukkamine. Nagu öeldud, tundub see ainult sellepärast hirmsam, et nauding elusolendite piinamisest ilmneb siin alasti, varjamatult, eesmärgitult, ilma ühegi mõistuspärase õigustuseta.“ (Elias 2005[1939]:352)

          Kuid omistades religioonile funktsiooni maskeerida, õigustada ja legitimeerida inimese eneseomast agressioonitungi ehk teisisõnu lepitada inimest iseendaga, oleme küll välja toonud ühe olulise tõiga kultuuriantropoloogiast, aga pole veel siiski mitte Ivan Karamazovi hingevaevade lävel.

          Nimelt, religioon on lisaks veel süsteem, mis tegeleb inimliku suutmatusega taluda kannatust ilma süüta. Metafooritruult jätkates — vaid murdosa kassipõletamistest ja hobusepeksmistest on inimese aktiivsus (mille saab kaotada tegutsemast lakates) st inimese süü selle sõna tervemõistuslikus tavatähenduses, ilma Jumalata ehk ilma transtsendentaalse süüdlaseta (Looja) muutub inimene „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama.“

Selles faasi (võimetus tunnistada süüta kannatust) aeg-ajalistes akuutsustes püherdab valuliselt ka praegune inimühiskond. Teadus suudab pakkuda ainult põhjuseid, aga inimene (vähemalt sellisel arenguastmel) vajab süüdlasi, olgu tegu siis AIDSi või tsunamiga, majanduskriisi või üleujutusega Pärnus.

***

             Tuletan veel kord meelde, et „kristlane” tähistab siinses arutelus vaimset arenguastet (vt IOS:34-), mitte konfessionaalset kuuluvust või midagi säärast, ja mõnes mõttes vältimatut, orgaanilist arenguastet nagu piimahammaste vahetumine pärishammaste vastu, kuid see vaimne protsess ei korreleeru kuigi tugevalt füsioloogilisega ja paljud inimesed ei arene kristluseni isegi kui elavad päris kõrge eani. Loomulikult Nietzsche(2002[1888]:67) eelistab arengu asemel öelda haigus: „Kristlaseks ei saa mitte igaüks, ristiusku ei pöörata, selleks, et kristlaseks saada, peab inimene olema piisavalt haige”. See käib ka tsiviliseerumise (umbes nii nagu mõistab seda Norbert Elias) kohta tervikuna. (Siin punkt antiklerikaalidele: kirikut ja usuõpetust pole tõepoolest selleks tarvis).

          Näiteks avaldab sellise isiksuse voolavuse üle mööda minnes arusaamatust[sic!] Lev Tolstoid biografeeriv Stefan Zweig(2001:167):

                           
                     Seepärast oli tema kõige kirglikumaks kireks jaht; seal võisid kõik tema meeled ennast välja märatseda, nii helged kui tumedad. Apostlieelne Tolstoi joovastab ennast hobuste higilõhnast, erutavast hulljulgest ratsutamisest, närve pingutavast tagaajamisest ja sihtimisest, isegi mahalastud verise, kustuva pilguga jahilooma hirmust ja piinast (arusaamatu hilisema fanaatiliselt kaastundlikku inimese puhul). „Ma tunnen tõelist õndsust sureva looma kannatusi nähes,“ tunnistab ta pärast seda, kui ta on purustanud hoogsa kepihoobiga hundi pea, ja selles verejanulises juubeldavas karjes võib alles aimata brutaalseid instinkte, mida ta terve eluaja (meeletud noorusaastad välja arvatud) endas maha surus. Ka siis veel, kui ta oli eetiliste veendumuste tõttu juba ammu jahilkäimisest loobunud, hakkavad tema käed alati tahtmatult jahikirest tõmblema, kui näeb jänest põllul üles hüppamas.

„Pulbitseva elujõu kahetsusväärne haigestumine raskekujulisse kristlusesse“ diagnoosiks instinkte, vitaalsust ja elujoovastust ülistav teoreetik-Nietzsche.

         Üks teine raskekujulisse kristlusesse haigestunud kirjanik – George Orwell – tunneb taolise elujoovastuse ära Jack Londoni loomingus (Orwell Nietzschet ei maini, küll aga teeb seda korduvalt Jack London oma autobiograafiliste sugemetega romaanis „Martin Eden“ (London1972[1909]):

 
                          Jack Londoni põhiteema oli looduse halastamatus. Elu on metsik võitlus ning võidul ja õiglusel pole midagi ühist. On otse jahmatav, kuidas paremates lühijuttudes on suudetud vältida kommentaare ja omapoolseid hinnanguid, aga see tuleb sellest, et autor on võitlusest joobunud ja naudib selle julmust. [...] Londonis [on] olemas miski, mis tunneb kogu sellest julmast mängust mõnu. Siin pole tegemist mitte niivõrd looduse kalkuseülistusega, kuivõrd müstilise usuga, et loodus on selline. Looduse „hambad ja küüned on verised“. Metsikus võib olla kurjast, aga see on hind, mida ellujäämise eest tuleb maksta. (Orwell 1995: 247-249)

           Viimane lauses kumab juba orwelli kristlik traagika, kristlusevaba inimene nii ei arutle, tervele, kristlusevabale inimesele on metsikus nauding, mitte kurjast; nagu ükski joodik ei ohka traagiliselt, et joove on hind, mis tuleb viinajoomise eest maksta.

            Julmus on eluprotsessi vältimatu osa, mis kristlusesse nakatumata on joovastav, õigemini, ainuüksi see mõiste „julmus“ on kristlik ja seda eelkõige selle negatiivse, hukkamõistva st haiglase mõõtme tõttu. Kristlus on haigus, mis hävitab võime tunda joovastavat naudingut ühest elu võõrandamatust tahust ja taga hullemaks! ta muudab selle piinaks ja paneb inimese selle pärast kannatama ja end häbenema ning viimast mitte ainult julmuse pärast.

     
           „Haiglaslik ärahellitamine ja kiiva-moraliseerimine, mille tulemusena inimloom lõpuks õpib häbenema kõiki oma vaiste [...] seisab iseenda ees nina kinni hoides ja koostab paavst Innocentius III-ga noomivalt jälkuste nimekirja („saastane sigitamine, jälestusväärne toitumine emaüsas, vilets aine, millest inimene areneb, jälk hais, sülje, uriini ja väljaheidete eritamine“).“ (tsit. Saarinen 2004:350) sarjab Nietzsche kristlust, mis inimese ennast häbenema paneb. Budism läheb siin kohati päris räigeks:

                                Sülg ja roe on tekkinud ühest ja samast toidust. Sulle ei meeldi roe, miks aga meeldib võõrast sülge maitsta?

            Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda! Unusta, sitahimustaja, võõras pasakott!

                                                                                                                    Bodhitšarjāvatāra VIII 49, 52

***

              Arengu/haiguse varasemat faasi – üleminekut-küpsemist absurdipuberteedist (Camus 1972[1942]) kristluse suunas – on hästi kirjeldatud muuhulgas „Imeliku inimese unenäo“(IIU) alguses, kus osadusetuses end eksistentsialistiks mõelnud tegelane on vastanud „ainsale tõelisele filosoofilisele probleemile“ – enesetapu probleemile. Küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva, vastas ta eitavalt ja otsustab end ära tappa. Teel koju, kus oli otsustanud endale veel samal ööl otsa teha, segab teda üks väike külmast lõdisev tütarlaps, kes kutsub teda appi, et ema on haige või midagi. Tegelane ei lase end segada, sest tal on sellest maailmast ükskõik, ja läheb oma katusekambrisse:

 
                         Ma istusin vaikselt laua ääres, võtsin revolvri välja ning panin enese ette. Kui ma selle käest panin, siis, nagu ma mäletan, küsisin ma endalt: „kas nii?“ – ja vastasin endale selge jaatusega: “Nii jah.“ Tähendab lasen enda maha. [...] Ja ma oleksin enda tõesti maha lasknud, kui poleks olnud seda tüdrukut. [...] Miks ma siis ei aidanud seda tüdrukut? Eks muidugi ühe tol hetkel ilmunud mõtte ajel: kui ta mind sikutas ja kaasa kutsus. Siis tõusis mu ette äkitselt küsimus, mida ma ei osanud lahendada. Küsimus oli küll ülearune, kuid ma sain vihaseks. Sain vihaseks selle järelduse peale, et kui ma olen kord juba otsustanud, et endale täna öösi otsa peale teen, siis peaks kõik siin maailmas mulle nüüd rohkem kui kunagi varem ükskõik olema. Miks oli mul siis nüüd korraga niisugune tunne, et mul ei ole ükskõik ja et mul on tüdrukust kahju? Ma mäletan, et mul oli temast väga kahju, koguni kummaliselt ja minu seisukorras täiesti uskumatult valusasti kahju. [...] Olgu. Aga kui ma enda niikuinii tapan, näiteks kahe tunni pärast, siis – mis loeb mulle siis tüdruk ja mis loeb mulle siis häbi või ükskõik mis siin ilmas? Minust saab null, absoluutne null. Ja kas siis tõesti ei ole teadmisel, et ma lakkan kohe täielikult olemast ja järelikult lakkab olemast kõik, väiksematki mõju ei kaastundele tüdruku vastu ega häbile toimepandud alatuse pärast? (IIU:409-410)

            Veendumus, et jumalat pole olemas ja surm on lõplik, ei päästa teda kristlusest. Kristlane ei suuda olla isekas, aga enesetapp on kaunikesti isekas asi.

Sellist protsessi võib oletada ka Albert Camus’ vaimsesse arengusse. Tema traagilise surma (1960) tõttu lõpetamata jäänud romaani märkmetes kirjutab ta: „Ma vihkan enesetappe. Selle tõttu, mida need teevad teistele.“ (Camus 2000[1994]:233 – NB! Camus’ rõhutus).

           Teine, abivajav ligimene on see, mis suudab korraks ka raudse loogika järgi toimivat Kirillovit oma loogiliselt enesetaputeelt kõrvale astuma panna (KV 508, 517-), tõsi, see käitumine jääb puhtalt (kristliku) instinkti tasemele ja ei jõua tema teadvusesse küsimärgistama sinna juba sissekulunud saatuslikke mõtteradu. Sarnaselt väärab kristlik instinkt ka Raskolnikovi välja-arvutatud julma kulgu suunates selle spontaanselt ebapragmaatilisse ohvrimeelsusesse (nt KK:177).

           Imeliku inimese (IIU) psüühikale sarnase loogikaga järgi käituvad ka kõrgema taseme bodhisattvad – „nad on võimelised minema nirvaanasse, kuid jäävad kaastunde tõttu sansaarasse kõikide olendite hüvanguks.“ (Mäll,jt 2006:145)või nagu Uku Masing on öelnud, et ühelegi õigele kristlasele ei saa olla jumalariiki kui veel üksainuski hing põrgus kannatab.

           Juhiksin veelkord tähelepanu sellele, et moekad prantsuse lämbujad (Camus, Sartre, Cioran jms) tegutsevad ja lõpetavad enam-vähem seal, kust Dostojevski probleemsed karakterid alustavad – osaduseta ja isolatsioonis teoretiseerides.

 
                        Eraldatuna ja enesega piirnevana ei ole keegi meist tõeline isik, vaid üksnes indiviid, paljas statistiline üksus. Enesekesksus on tõelise isiksuse surm. Igaüks saab tõeliseks isiksuseks ainult astudes suhetesse teiste isikutega, elades nende jaoks ja nendes. Ei ole olemas ühtegi inimest – nagu on õigesti öeldud – kui ei ole vähemalt kahte suhtlevat inimest. Sama kehtib ka armastuse kohta. Armastus ei saa olla eraldatuses, armastus eeldab teise inimese olemasolu. Enesearmastus on armastuse eitamine. Nagu Charles Williams oma romaanis „Põrgusse laskumine“ on vapustava mõjuga näidanud, tähendab enesearmastus põrgut. Sest äärmuseni viidud enesearmastus kätkeb endas igasuguse rõõmu ja igasuguse tähenduse kadumist. Põrgu ei ole teised inimesed; põrgu olen ma ise, kui ma ennast oma enesekesksuses teistest ära lõikan.

                                                                                             Piiskop Kallistos Ware (2001[1979]:26)

            Ka vanake Zossima määratleb põrgut, kui „kannatust selle üle, et ei saa enam armastada.“(VK1:491)

„Autentse iseolemise eeltingimus on võime saavutada püsiv identiteet sõltumata kaaslastest“ jutlustab paradiisi pähe põrgut Alain de Botton(2002[1993]:31) – mees, kes ei häbene tunnistada, et „paljud akadeemikud tunnevad minu suhtes ebamugavust. Peamiselt väidavad nad, et minu raamatud ei ole intelligentsed, sest need on lihtsalt kirjutatud. Vastupidise väitmi­ne seaks ohtu nende endi positsiooni, sest kui igaüks suudab haarata filosoofilisi küsimu­si, siis milleks on olemas filosoofiaprofessorid. Terve filosoofiaprofessori kontsept seisab ideel eliidist, mille ma olen kõhklematult kahtluse alla pannud. Üldiselt peavad ülikoolifilosoofid mind idioodiks“ (tsit. Riistan 2003), ja vae victis! asutas aastal 2008 Londonis The School of Life’i (Wikipedia).

[Ja kumba loeb pigem üks väljakujunemata, arenemata mõistusega inimene – Bottoni Armunu esseesid või Taylori Autentsuse eetikat?]

***

                        Kristlust hukka mõistes ei tahaks ma olla ebaõiglane kristluse sugulasreligiooni budismi suhtes [...] Mõlemad kuuluvad nihilistlike religioonidena ühte – nad on dekadentlikud religioonid, aga täiesti imekspandaval kombel nad siiski lahknevad.[...] Budism on kristlusest sada korda realistlikum, talle on omane probleemide objektiivne ja kaine tõstatamine, ta ilmub pärast sajandeid kestnud filosoofilist mõtisklust, jumala mõiste oli selleks ajaks minetatud. Budism on ainuke tõesti positivistlik religioon, see ilmneb ajalooliselt isegi tunnetusteoorias (ranges fenomenalismis). Budism ei jutlusta patu vastu, vaid — reaalsust täielikult tunnustades — kannatuse vastu. [...] Budism on religioon hilisemate, heasoovlike, ülikõrgele vaimsele tasemele jõudnud rasside tarbeks, kelle valulävi on liiga madal. (Euroopa ei ole kaugeltki veel küps budismi üle võtma.) (Nietzsche 2002[1888]:23-26)

           Nihilism tähendab elu eitust ja dekadents alla andmist, jõuetust, suutmatust olla jätkusuutlikult valupime. Valulävi on nii madal, et ei suudeta kellelegi liiga teha, pigem kannatatakse ise. Valulävi on liiga madal.

                            Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! 
                                                                                                                                        Lk 6:27-30

                     Ükskõikselt hülgan oma kehad, varad ja kolme aja hüved, et täita kõigi olendite sihte. Mu meel püüdleb nirvaanat, nirvaana aga tähendab loobumist kõigest. Kui mul nagunii tuleb kõigest loobuda, mis siis mitte see olendeile anda? Ma annan ka iseenda kõigi olendite kätte. Tehku nad minuga mida heaks arvavad! Peksku nad mind, solvaku või loopigu poriga! Mängigu nad mu kehaga, irvitagu ja lõbustagu end! Ma olen ju oma keha neile andnud, miks selle pärast veel muretseda? Pangu nad mind tegema seda, mis neile rõõmu valmistab! Ärgu minu pärast iialgi kellelegi halba tulgu! 
                                                                                                             Bodhitšarjāvatāra III 10-14

Kui anda rohmakad määratlused kristluse ja budismi kohta, siis oleksid need umbes järgmised: budism kätkeb endas ühtede põhiessentsidena hüpertrofeerunud kaastunde ja eneseohverduse; kristlus kätkeb endas ühtede põhiessentsidena hüpertrofeerunud kaastunde, eneseohverduse ja eluiha või-ehk olematushirmu. Eneseohverdus on orgaaniliselt seotud raskekujulise kaastundega: ise kannatada on kergem, kui teise kannatust näha/teada, kaastunne on suurem enese kannatusest (Maximilian Kolbest viimast toidupalakest lapsele andva emani).

Tänapäeval tavatsetakse budismi ja kristluse kohta öelda lunastususundid ja need on oma välja-arenduses ja lõppkonsekventsides loomulikkus-usundite antipoodideks (see eristus pärineb William Jamesilt 1987[1902]). Ilma teispoolsuseta (ja seda Nietzsche ju ei uskunud) tähendab lunastususund (vaba-)surma ehk elu eitust. Budistil poleks sellest mingit probleemi, ainult on vaja veel teised olendid ka olematuks aidata(„nõnda olen ka mina ilmaruumis elavale olenditevallale igal viisil eluvahendiks, kuni kõik on nirvaanasse vaibunud“ – Bodhitšarjāvatāra III 21). On isegi üks müüt, et Buddha saavutas virgumise ehk taipamise kord öötaevas tähe kustumist märgates – kõik vaibub kord olematusesse. Kristlasele on see kõige hullem asi üldse – „olematus on kohutavam kui põrgu“ sedastab traagiline katoliiklane Miguel de Unamuno oma essees Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest(1996[1913]:17), milles joonistub suurepäraselt välja see põhiline, mille poolest kristlus budismist eristub – passio. Ja muidugi isikuline Jumal, mistõttu „on veel teine, veel traagilisem inkvisitsioon [peale teadus(üldsus)e — M.K.], see, mida kaasaegne haritud euroopalik inimene – nagu olen mina, kas ma seda tahan või mitte – kannan enda sees. Eksisteerib hoopis kohutavam naeruväärsus: inimese naeruväärsus omaenda silmis. Nimelt pilkab ja naeruvääristab minu mõistus mu usku.“ (Unamuno 1996[1913]:332)

            Ütlen Teile enese kohta, et ma olen ajastu laps, olen siiamaani ja isegi kuni hauani (tean seda) uskmatuse ja kahtluse laps. Milliseid hirmsaid piinu on mulle maksnud ja maksab praegugi see uskumisjanu, mis on mu hinges seda tugevam, mida rohkem mul on vastuargumente. Ja siiski saadab jumal mulle vahel hetki, kus ma olen täiesti rahulik; neil hetkedel ma armastan ja leian, et olen teiste poolt armastatud, ja niisugustel hetkedel olengi ma endale loonud uskumise sümboli, milles kõik on mulle selge ja püha. See sümbol on väga lihtne, siin ta on: uskuda, et pole midagi kaunimat, sügavamat, sümpaatsemat, mõttekamat, mehisemat ja täiuslikumat kui Kristus ei ole, ja ma kinnitan endale kiivas armastuses, et ei saagi olla. Vähe sellest: kui keegi tõestaks mulle, et Kristus on väljaspool tõde, ja kui oleks tõesti nii, et tõde on väljaspool Kristust, siis tahaksin ma parem jääda Kristusega kui tõega. (IOS[1854]:24-25)

Budismile on kõik eluavaldused liiga ärritavad ja kõik tunded liiga tugevad – „„Kõik meeleolud toovad kannatusi.“ Kes seda mõistab, pääseb kannatusest. See on puhastumistee.“ (Dhammapada XX 278) – rääkimata siis kirest, mis on kõige tugevama tundena kõige hullem asi üldse:

             Kirega võrdset tuld ei ole olemas, vihkamisega võrdset viletsust ei ole olemas, isiksuse koostisosadega võrdset viletsust ei ole olemas, rahuga võrdset õnne ei ole olemas.

Võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest.

            Halvim tõbi on nälg. Halvim kannatus on meeleolud. Kes seda tõelusepäraselt mõistab, sellele on nirvaana ülim õnn.

                                                                                                 Dhammapada XV 201-203

***

Enne hüpet loomulikkus-usundite poole tasuks veel märkida, et kuigi budismi on peetud roheliseks usundiks ja kristlust lausa kõige inimesekesksemaks religiooniks, mida maailm on kunagi näinud (White 2008[1967]), siis oma lunastususundilisuses on nii kristlus kui budism samavõrd inimesekesksed: kristluses on ainult inimesel võimalik (Jumalalt) vastu võtta lunastus; budismis on ainult inimesel võimalik saavutada nirvaana ehk vaibumine. Teistesse elusolenditesse pole kummagi suhtumine austav, vaid pigem kaasatundev ja haletsev. Budismi eshatoloogiaks oleks kõigi olendite jõudmine nirvaanasse ehk vaibumine (selleks peavad kõik kord inimeseks sündima), sarnaselt lubab ka Paulus, „et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini.“(Rm 8:21-22) Paljutsiteeritud kohad looduse andmisest inimese käsutusse pärinevad Vana Testamendi esimestest raamatutest ehk judaismi pühakirjast Toorast. Kui ma ei eksi, siis oli Tartus sündinud ja õppinud Adolf von Harnack(1851-1930) üks esimesi suuri teolooge, kes Vana Testamendi soovitas täielikult kõrvale jätta, aga nagu essee alguses märgitud, pole filosoofiaajaloolised tõsiasjad antud juhul primaarsed nagu ka vaidlus Lynn White’iga.

***

See, et maailmasolek on mõneti ebamugav, on kõike muud kui originaalne raport. Vana Testamendi järgi on see maailm ja elukorraldus inimesele karistuseks (pattulangemise eest 1Mo 3:16-, Köhler 1995:107), budistid tunnistasid selle maailma täiesti elamiskõlbmatuks kannatusteallikaks nagu ka algkristlus ja gnostikud ja pütagoorlased ja stoikud ja hilisantiik ( Dodds 2003:26-, Lahe2004:50-53), Kogujast Schopenhauerini.

Budistlik soterioloogia ehk lunastusõpetus on negatiivne – pääsemine on vaibumine; õnn on kannatuse puudumine, mitte mingi, ütleme, positiivselt eksisteeriv reaalsus; kristlik soterioloogia on positiivne – see siin/praegu on küll hädaorg, aga saab pääseda jumalariiki (igavesse muuseas, sest nagu mainitud, kristlus ei kannata ka surma ehk olematust).

Loomulikkus-usundi baasmüüdi moodustab veendumus, et inimese hädad tulenevad sellest, et ta pole enam loodusega harmoonias, patt on kaotatud kooskõla, kuid ka see arvamus, eriti (kui mitte ainult) mis puudutab nüüdisaegseid versioone, püsib arusaamal, et kogu süü lasub inimesel ning seda selles mõttes, et ülejäänud loodus on ilusas ja mõnusas harmoonias, täpsemini, loodus ilma inimeseta.

II osa

Ilu päästab maailma

                                                                                                                           Idioot

[sellest osast on ainult blogimatult must mustand :/ Võibolla kunagi leian aega avaldamiskõlbulikuks kõhvitseda]

Kasutatud kirjandus:

Bahtin, Mihhail 1987 Valitud töid Tallinn

Belinski, Vissarion G. 1948[1847] „Kiri Gogolile“. Kogumikus Valitud artiklid I Tallinn lk 366-378

Bourdieu, Pierre 2005[1998] Meeste domineerimine Varrak

Bottoni, Alain de 2002[1993] Armunu esseed Tallinn

Camus, Albert 1972[1942] Sisyphose müüt. Essee absurdist LR nr 51-52

Camus. Albert 1996[1951] Mässav inimene Vagabund

Camus, Albert 2000[1994] Esimene inimene Varrak

Dodds, Eric R.2003[1965] Paganad ja kristlased ängistuse ajastul Varrak

Elias, Norbert 2005[1939] Tsiviliseerumisprotsess. I köide. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides Tallinn

Freud, Sigmund 2000[1929/1920] Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi Tallinn

James, William 1987[1902] „The Varieties of Religious Experience“ Kogumikus William James. Writings 1902-1910 New York lk 1-477

Kundera, Milan 1992[1982] Olemise talumatu kergus Monokkel

Kon, Igor 1981[1978] „Mina“ avastamine Tallinn

Köhler, Ludwig 1995 Vana Testamendi teoloogia Tartu

Lahe, Jaan 2004 Gnoosis ja algkristlus Tallinn

London, Jack 1972[1909] Martin Eden Tallinn

Meos, Indrek 2000 Kaasaja filosoofia Koolibri

Mäll, Linnart; Läänemets, Märt; Toome, Teet 2006 Ida mõtteloo leksikon Tartu

Nietzsche, Friedrich 2002[1888] Antikristus Zeus

Orwell, George 1995 Valaskala kõhus Vagabund

Riistan, Argo 2003 „Briti filosoofia pahapoiss“ Eesti Ekspress 22.05.2003

Russell, Bertrand 2002[1927] „Miks ma kristlane ei ole“ Akadeemia nr 7 lk 1436-1452

Saarinen, Esa 2004 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini Avita

Scruton, Roger 2008[2007] „Püha ja inimlik“ Vikerkaar nr 1-2 lk146-151

Sire, James W 1997 Universumi uksel. XX sajandi maailmavaated Tallinn

Sloterdijk, Peter 2004[1999] „Reeglid inimesteaia tarbeks. Vastus Heideggeri „Kirjale humanismist“. Vikerkaar nr 10-11 lk 107-132

Sontag, Susan 2002 Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid Varrak

Sontag, Susan 2008[2003] Vaadeldes teiste valu tänapäev

Zweig, Stefan 2001 Kolm oma elu laulikut. Casanova. Stendhal. Tolstoi. Tallinn

Zeldin, Theodore 2001 Inimsuhete ajalugu Varrak

Žižek, Slavoj 2006[2006] „Usu kaitsjad“ Vikerkaar nr 12 lk 109-111

Unamuno, Miguel de 1996[1913] Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest Ilmamaa

Ware, Kallistos 2001[1979] Õigeusu tee Tallinn

Watson, Peter 2004 Kohutav ilu. 20. sajandi intellektuaalne ajalugu Varrak

White, Lynn jun. 2008[1967] „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste Tartu lk 36-50

Pärisinetus photoshoppimatus peegelpildis

Ilmunud: Sirp 10.12.2010 (kärbitud umbes 2000 tm tsitaate ja muidugi silutud korrektsemaks kirjakeeleks :) ).

Pärisinetus photoshoppimatus peegelpildis ehk esteetiline lunastamatus cosmoneurootilises tajuväljas.

Peale lugeja humanistliku automatismi ei kinnita suurt midagi, et Birk Rohelend püüaks problematiseerida füsioloogilist atraktiivsust kui indiviidi ainuvääristavat kategooriat, pigem on see hierarhiseerimisprintsiip internaliseeritud ning tegelaste eksistentsi dramatiseeritakse selle raames.

Birk Rohelend. Mina, Mortimer. Kujundanud Indrek Sirkel. Tänapäev, 2007. 120 lk.

Birk Rohelend. Mu sõraline sõber. Kujundanud Lauri Tuulik. Tammerraamat. 2009. 216 lk.

Birk Rohelend. Enesetapjad. Kujundanud Evelin Kasikov. Tänapäev. 2009. 224 lk.

Mihkel Kunnus

1.

Kõik kolm Birk Rohelennu proosaraamatut on jõudnud mõne romaanivõistluse esikolmikusse. Ainuüksi see fakt kutsub üles põhjalikumale analüüsile ja just sisulisele analüüsile, sest need tekstid pole kindlasti keelelises mõttes meisterlikud ega nauditavad, parimal juhul (ja üldiselt see on nii) keelekasutus ei häiri ning samuti tundub meelelahutuslikkus olevat üsna teisejärguline¹ (pean seda hea kirjanduse tunnuseks). Birk Rohelennu teosed on mõeldud kirvesteks meis jäätunud mere tarvis ning sellele, kuivõrd nende valmistaja on sule- või soss-sepp, pööraksin siin kõige vähem tähelepanu ja keskenduksin enim jääle, mida need algelised löögiriistad võiksid tabada. Kuigi kõrgimat loojanatuuri võib häirida tema Loomingu käsitlemine „pelgalt“ antropoloogilise toormena, arvan, et ka antud juhul tähendab see kõige väärtuslikuma osa esiletoomist.

Kõnealused teosed esindavad (tänapäeva?) noorkirjandusele üsna iseloomulikku joont: esiletõstu vääriv teos tähendab väärt analüüsi objekti, mitte väärt mõttetöö tulemust, ning lugeja (või vähemasti kriitik) peab olema see, kes on varustatud aja, analüüsivõime ja läbinägelikkusega, mis kirjutajal puudu jäi ja mis tekstile väärtuse annab. See iseloomustus ei pea olema tingimata halvustus, sest geeniuse-laadne loomeinimene on väärt juba ainuüksi meediumina, mille läbi miski suurem kõneleb, ja tundub, et ka siin vaadeldav kraadiklaas turritab välja ühest põlvkondlikust suundumusest. Birk Rohelendu võiks küll pidada selles mõttes geniaalseks, aga mitte suurusjärgult, vaid loojatüübilt. Dostojevski on öelnud, et talent tihti orjastab oma valdaja, haarab tal justkui kraest kinni ja tarib niisugusel alandaval viisil õigest teest hoopis kaugele. Ka see ajastuline vaim, mis ühest kenast noorest naisterahvast on Birk Rohelennu teinud, tundub olevat üsna painajalik ja tugevalt neurootiline ning see kajastub ilmekalt siinkäsitletavates teostes. Seega oleks inspiratsiooni asemel ehk isegi täpsem rääkida seestumisest ning kuna võib arvata, et see tige vaim muuhulgas taastoodab end läbi nende teoste, siis julgen öelda, et kõnealune geenius vajaks vist rohkem eksortsisti kui metseeni või kriitikut.

2.

Toomas Vint kirjutab oma blogis „Mu sõralise sõbra“ [edasi: MSS] kohta: „Masendav. Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga sarnast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni Zabriskie Pointi lõppkaadritele. Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja põlgab valimatult kõike, see pole Õnnepalu julgusetu minakesksus ega Kenderlik kenitlev mina.“

Ma arvan, et sarnane tunne võib vallata väga paljusid Rohelennu teoste lugejaid, eriti vanematesse põlvkondadesse kuulujaid. Birk Rohelennul on küll orgaaniline sugulus vasakpoolsusega, aga sel pole midagi pistmist ideoloogilisusega. Ideoloogilisus eeldab mingitki mõistuslikku omaksvõttu, kasvõi ajupesu, aga aju ja mõistuslikkusega on Birk Rohelennul väga vähe pistmist, Birk Rohelend ei ole vähimalgi määral intellektuaal (väärtimõistmiste vältimiseks: nimetan Birk Rohelennuks [edasi: BR], seda vaimu, elutunnet, autoripositsiooni, mis sellenimelisi teoseid kannab, mitte inimest, kes peitub selle pseudonüümi taga). Vasakpoolsusega seob BR-i instinktiivne vastumeelsus mis tahes põlvkondadeülese determineerituse ja seotuse vastu: vanemaid reeglina vihatakse ja-või tehakse kõik, et nende mõjust vabaneda ning pere loomine on tulevikuvisoonidest üheselt välistatud (näiteks korduvalt nimetatakse loodet parasiidiks ema ihus). Kui marksismi järgi pidi perekond kaduma kui eraomandist tingitud nähtus ja tänapäeva õiguslased võitlevad perekondliku seotuse vastu lähtudes sotsiaalse mobiilsuse ideest (vanemate staatus ei tohi mõjutada lapse oma st nende seotust tuleb lõdvendada) ja kõlbelisest intuitsioonist, mis nõuab igale inimesele võrdseid võimalusi sõltumata tema omadustest (sh vanematest ja lastest), siis BR-i perevaenulikkus tuleneb lihtsalt ülimast individualismist, mis vihkab mis tahes seotust ja sõltuvust, ning igasuguseks klassivihaks või maailmaparanduseks on BR-i tegelased lihtsalt liiga enesekesksed.

3.

Igas BR-i teoses väljendab keskne tegelane vähemalt korra oma elutunnet fraasiga „tahan elu/ühiskonda endast välja oksendada“. Iiveldus, tülgastus, jälestus, oksendamine on sõnad, mis korduvad nii tihti, et söakam toimetaja oleks võinud neid selle triloogia pealkirjadekski soovitada (teosed pole küll omavahel sisuliselt seotud, kuid neid viisistav elutunne on üks ja sama). Pidasingi esialgu BR-i kehvavõitu Sartre'iga polemiseerijaks, näiteks:

„Taas valdas Morti kõikemattev tunne. „Ma tahan elu endast välja oksendada,“ mõtles Mort. „Ma olen sellest kõigest kaugelt liiga tüdinud.“ See pole eksistents.“ („Mina, Mortimer“ [edasi: MM], lk 12) või „Valge lagi üksiku mustaservalise rõngakujulise lambiga tundus täiesti iiveldamaajav“ (MM, lk 15), samuti tehakse peeglisse grimasse, tuntakse iiveldamaajavat võõristust mõne kehaosa suhtes jne. Samas urgitsetakse palju minevikus, viidatakse lapsepõlvemõjudele ja ollakse võimeline kireliseks sõltuvussuhteks – need omadused ei sobiks Antoine Roquentinile kohe kuidagi.

Järele pärides selgus, et BR pole „Iiveldust“ lugenud: tähendab, tegu pole kehva poleemikaga, vaid mõnetise elutundelise ühtelangemisega. Sartre, kes samuti jälestas oma lapsepõlve, on tunnistanud, et teda tõukas tagant tungiv vajadus eralduda, olla eriline, saavutada täielik vabadus ja sõltumatus ning oma märkmikusse kirjutas nõude saada hiljemalt kahekümnekaheksa aastaselt kuulsaks. Selline iseloomustus sobiks ka paljudele BR-i tegelastele, eriti kesksetele. Taolise sartre'ilku eluprojekti luhtumine on üks „Enesetapjate“ (edasi: E) olulisi probleeme: „See on nii halastamatult kurb, et minust ei saanudki jumalik-deemonlikku ikooni... et ma ei realiseerinudki seda müstilist potentsiaali, mis minus oli ja kusagil sügaval ikka veel osaliselt alles on“ (lk 168). Selle tungi demokratiseerumist on üprs raske mitte märgata nii noorkirjanduses kui muus meedias, nii objekt- kui metatasandil. Noorkirjanike üldisimaks erinevuseks Sartre'ist on kehv kirjaoskus, kultuurikihi kõhetus ja eruditsiooni puudumine (intelligentsus kui erudeerituse bioloogiline eeltingimus võib isegi olla).

4.

BR-i tegelased ei vihka ja põlga sugugi valimatult kõiki ja kõike nagu võib esmapilgul paista, aga valikukriteeriumid, ei häbene siin ajakohatut hinnangulisust, on haritud ja kõlbeliselt arenenud inimesele nii võõrad, et neid on väga raske fikseerida hoolimata sellest, et need pole sugugi peidetud. Vihje võib saada BR-i Ketlin Priilinna arvustusest (Sirp 27.08.2010): „Kuidas saab kolmekümneselt otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/ viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast. Samuti meenub kõikuv enesehinnang, mis lubas ühel hetkel näha peeglis koletist ja järgmisel printsessi.“

Nüansimeele kriis ühel uuel suundumusel (et mitte öelda põlvkonnal) tähendab (kokku)sobimatut riietust! Ja tõepoolest, selle pilguga BR-i üle lugedes muutub pilt tunduvalt selgemaks. Riiete kirjeldamisele pööratakse tõesti väga palju tähelepanu ning ühtlasi on esteetilisus (aisthêtikos - meelelise tajuga seotud) selgelt olulisimaks organiseerivaks printsiibiks. BR-i loomingu kohta sobib väga täpselt dr Zeitblomi ütlus „Doktor Faustuses“: „On suur viga näha esteetilises humaanse kitsast ja eraldatud lõiku. Esteetiline on midagi enamat, ta on õieti kõik, mis köidab või eemale tõukab /.../ Esteetiline lunastatus või lunastamatus, see on saatus, millest sõltub õnn ja õnnetus, maapealne seltsiv kodusolek või kohutav, kuigi uhke üksildus, ning ei tarvitse olla filoloog teadmaks, et kõik inetu on vihatud“ (sõnadel „inetu“ (hässlich) ja „vihatud“ (verhasst) on saksa keeles ühine tüvi – tõlkija märkus. „Eesti Raamat“ 1987, lk 281.).

Ei vihata valimatult, vihatakse neid, kes on valesti riides ja/või koledad. Representatiivsed lõigud saab mugavalt noppida juba näiteks Rahvusraamatukogu ja Tartu Linnaraamatukogu blogides toodud katkenditest:

„Ma ei tea, kuidas on võimalik, et inimeste ilumeel aastatega sedamoodi kängub. Et noorena kannavad kõik naised miniseelikuid ja keerutavad purskkaevu serval istudes varbakesi, aga kui nad saavad kuuekümneseks, teevad nad endale need kohutavad keemilised lokid, mis näevad välja nagu puudli tagumik, ning kasvatavad endale nina alla paksud hallid vuntsid. Mis omakorda ei takista neil näos vohavate karvade all huuli erkroosaks värvimast“ (MSS, lk 83-84).

„Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad.“ (E, lk 28).

5.

Elutunne, mis kannab BR-i teoseid, on suitsidaalsuseni ebameeldiv. Peeter Helme mainib MSS-i arvustuses, et käsikirja hindaval žüriil ei jäänud „kahtlustki – autobiograafiliste sugemetega kirjandusteose on kirjutanud keegi Kaur Kenderi või Toomas Verrevi moodi jõrmivõitu mees“ („Vikerkaar“, 12, 2009). Selline mulje võib jääda seetõttu, et naistesse suhtutakse tõepoolest väga toorelt, aga ometi on mõnded detailid (isegi MSS-is, mis on teistest teostest väljapeetum), mis ei sobi jõhkralt penetreeriva macho-kuvandiga kohe kuidagi. Esiteks peategelane Karl lausa vihkab füüsilist vägivalda (MSS,lk 27), teiseks, positiivseim inimsuhe on tal vanema mehega, Ivaniga, endise turvamehega, kes oli lahti lastud, sest „ta oli kolmel külastajal näo sodiks peksnud, kuna need tahtsid endaga kaasa viia naist, kes sellest kaasaminekust ilmselgelt huvitatud polnud, vaid karjus ja rabeles“(MSS, lk 156), ja Ivani positiivsus peitub meheliku turvatunde pakkumises: „Ja ma istusin vaikides [Ivani] kõrval ja mul oli tohutult hea olla, sest ma tundsin ennast tema juuresolekul absoluutselt kaitstuna“ (MSS, lk 156), samuti on kuldsete lokikestega, peenelt riietuv Karl täielik ilueedi (nagu valdav osa BR-i meeskaraktereid). Need omadused – vägivallahirm, jõulisele mehele naaldumine, dändilikkus – seonduvad pigem nõtkerandmelise stereotüüpgeiga, aga mis siin ehk olulisim, siis jõrmilik suhtumine naistesse on üldjuhul seotud iha brutaalsusega, vägistajalikkusega, ometi BR-i suhtumist naistesse võib pidada üpris antipoodseks – see sünnib iha totaalsest puudumisest, iha võimatusest. BR-i naiseviha on abjektiivne, see on tülgastus, millest pole mingit pääsemist, naine on seal üdini jälk. Nimetaksin sellist suhtumist ilmutavat elutunnet cosmoneuroosiks, sest BR-i teostes tundub kajastuvat naise (väärdunud) ettekujutus mehe ihast, mehe pilgust naisele.

Cosmoneuroos on esteetiline non posse non peccare – võimatus olla meeldiv, võimatus olla ihaldusväärne, kuid ometi on see cosmo ülim imperatiiv (naisele) – sina pead olema ihaldusväärne! BR-i põrgulik elutunne võrsub konfliktist, vääramatust sunnist olla ihaldusväärne maailmas, kus see on võimatu (sest sa ei saa ennast photoshoppida). Kõige tervamalt on see esil „Mu sõralises sõbras“ ja väljapääs sellest olukorrast on ainult üks – surm. Aga enne veel nakatab oma vanemate maja tapva seenega ja kordab seal juures: „Kõik, mis on kole, peab surema“ (MSS, lk 209, 213). Sealt võib tuua ka mõned kõnekad lõigud:

„Kui ma oma ema vaatan, siis mõtlen küll, et ükski naine pole kunagi liiga vana, et mitte muretseda oma välimuse pärast.“ (MSS, lk 81)

„Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu.“ (MSS, lk 65)

„kui ma mõtlen sellele, mida kõike ühe naise keha sisaldab, ajab see mind öökima“(MSS,lk 79) „Need naised on nagu loomad! Ja ma ei suudaks kunagi magada kellegi sellisega, keda ma olen pidanud vaatama siis, kui ta ... Noh, seda teeb. Selles mõttes on keisrilõige ikka täielikult õigustatud, kuigi, ega see arm nüüd ka seksikas pole. Ah, üldse, kui sellest juba rääkida, siis aru ma ei saa, milleks üldse lapsi saadakse [...] Aga miks naised tahavad, et nende tissid ripuksid vööni, keha vajuks vormituks ja elu läheks raisku, seda ma tõesti ei mõista. Ometi on ju nii geniaalseid vahendeid leiutatud. Depo Provera näiteks – tuleb meelde?“ (MSS, lk 94)„Jah, Cosmopolitanist võib küll lugeda, mis imenippe naised kõik meeste võrgutamiseks ära teevad, aga kurat, tegelikult vedeleb enamik neist voodil nagu surnud kalad. Tõesti, kuradi palju naisi ei oska teha korralikku minettigi!“ (MSS, lk 167)

See maailm, õigemini elutunne, on cosmo-ideaalist kõrvalekaldujale ehk igale luust ja lihast inimesele täiesti lohutu, sest „ainus, millega tegelikult ära elada saab, on meeldimine“ (MSS, lk 44) ja „selleks, et inetu naisena ellu jääda, peab olema mehe mõistus“ (E, lk 129) ning paopaika pole ka armastuses, sest „mul ei ole keha, millega armastada päriselus nii, nagu ma hinges armastan“ (E, lk 214) ning vananemise tõttu inetus ainult süveneb ja „kui ma vaatan, kuidas mu ema põlved iga aastaga järjest rohkem kortsu lähevad ja kuidas ta tagumik aina lamedamaks ja laiemaks vajub, siis mõtlen, et ma pigem sureksin maha, kui oleksin kellegi temasugusega abielus“ (MSS, lk 83).

Kui BR-i käsitletakse kirjandustundides, siis peaks õpetaja rõhutama, et ükski heteroseksuaalne mees ei jälesta sedaviisi naist ja eriti gümnaasiumieas võitlevad nad pigem allasurumatu ihaga, ja ei jälesta ka geid, sest eks nende huvi ole suunatud rohkem omasooliste ihaldamisele kui vastassooliste jälestamisele. Kui siit mingigi positiivne võrdum välja pigistada, siis võiks BR-i teoseid vaadelda näidetena sellest, mis juhtub, kui inimest sundida ihalema sugupoolt, mille ihaldamist tema füsioloogia kohe mitte ei toeta.

6.

Kõigis kolmes käsitletavas BR-i teoses on keskne roll noorel ilusal hästiriietuval mehel, kellel on oma ilu tõttu naiste üle nii suur mõju, et ta võib muretult käituda kõige enesekesksema tõprana. Ja käitubki. Näiteks Sofia suhtub Zen'i lausa ümmardavalt, sest „Zen oli kohutavalt ilus[...] Tema ilu ületas ilu ranged piirid“ (E, lk 56), aga Zen kohtleb Sofiat nagu kaltsu, sest ta „teadis suurepäraselt, et Sofia teda ootab. See oli alati nii. Zen libistas saapad aeglaselt jalga ja nööris nende pikad sääred kinni. Tal olid lihtsalt vaimustavad jalad.“ (E, lk 114) Zeni põlgus Sofia vastu on kohati päris äärmuslik: „Jumal, kuidas ta seda väikest valget rotinäoga tüdrukut vihkas![...] Ja see jälestusväärne ennastohverdavus ja vaoshoitus!“, aga ju mugavuse pärast ta teda ikka peab, sest Sofia kokkab jne. ega ole ka ülearu tülikas, sest saab ju alati öelda: „MINA lähen nüüd kohvikusse, SINA lähed koju“(E, lk 119-120).

Vankumatu ihaldusväärsus on BR-i teostes üheselt meeste monopol. Zeni ilu ülendab ta lausa Absoluudiks, tema rohelistele silmadele lauldakse ekstaatilist oodi ning põrmupaisatu „altarile on toodud ülim visuaalne ohver armastuse manifestina“ (E, lk 88-89, minu kursiiv – M.K.).

Naine ei saa seevastu oma alahädiseski ihaldusväärsuses olla kunagi kindel, ole siis Annalis või Lili. „Kui esimene lasi ennast iga kolme nädala tagant vaesel salongineiul karvadest üleni puhtaks kakkuda, siis teise jalgevahe oleks ka igale metsmehele au teinud“, esimene peab arvestama võimalusega, et ta on Mehe pilgule „mingi kosmeetilise tehnika tippsaavutustega toodetud värdjas“ ning teise puhul võib Mees „ära minestada selle kirjeldamatult tülgastava haisu käes“ (MSS, lk 46-47). Naine peab olema raseeritud ja raseerimata – non posse non peccare.

7.

BR-i cosmoneuroos varieerib mitmekülgselt järgmist motiivi: vääramatult ihaldusväärne meestegelane (MMis ja MSSis peategelane) jälestab erinevatel viisidel teda ihaldavat naist, kes ei vasta cosmoideaalile.

„Kui ma kuulan naist, kes vingub, et ta rinnad lotendavad, aga keeldub silikoone panemast, soovitan ma tal üldjuhul ennast maha lasta või lesbiks hakata; veel parem, kui mõlemat. Kui keegi tuleb mulle ütlema, et tema õige juuksevärv on parim võimalikest, siis ma ütlen talle: „Kullake, kui issand oleks tahtnud, et sa selline välja näed, oleks ta kõik mehed värvipimedaks loonud.“ Ja kui mõni naine avaldab arvamust, et armid, tedretähnid või karvad ei ole inetud, löön ma ta nina all lahti esimese kättejuhtuva Vogue'i ja käsin: „Näita mulle naist, kes näeb välja nagu sina“.“ (MSS, lk 99)

Vääritimõistmiste vältimiseks tuleb siin teha paar märkust.

Esiteks, võib arvata, et cosmoneuroos on üldisem ja võib tabada ka mehi, pole ju tibi ja mimm (ega ka jõmm) enam ammu soolised kategooriad ning andunud keskendumine fassaadipoleerimisele on ajakohaselt võrdnõme, seega tuleks rangelt võttes BR-i soolist asetumist pidada sattumuslikuks. Ka BR-i teoste vast vaimseima(!) kuju – „Enesetapjate“ biokeemik Haraldi – ettevalmistus tüdruku kohtama kutsumiseks on põhjalik ihuhooldus: päevaplaani hakkavad kuuluma regulaarsed kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused, samuti vahetatakse hommikukohv rohelise tee ja pitsa porgandite vastu, käiakse hambaid valgendamas ning ostetakse uued riided ja „kuu ajaga pidi Harald vähemalt viis kilo maha võtma, muidu ei tasunud tüdrukule lähenedagi“(E, lk 77). Mulle meeldiks seda võtta kui järjekordsed tõendit BR-i suutmatusest ette kujutada mehe (täpsemalt nohiku!) elutunnet ja käitumisstrateegiaid, ent muus meedias peegelduv ei luba enam olla nii kindel. Õigupoolest ei kinnita miski peale lootusrikka lugeja humanistliku automatismi, et BR püüaks (teadlikult) problematiseerida esteetilisust kui isikut ainuvääristavat kategooriat, pigem tundub, et selline hierarhiseerimisprintsiip on internaliseeritud ning oma eksistentsi dramatiseeritakse alandlikult selle raames.

Siinkirjutaja hinnang selle tendetsi süvenemise puhul on juubeldusest täiesti erinev, aga võrdne.

Teiseks, kuigi olen suundumuse koontähise tuletanud ajakirja „Cosmopolitan“ nimest, sest selle sümbolväärtus tundub suurim, ei maksa kuidagi paremaks hinnata selle ilmingu valdkonnalitsakaid satelliite alates eelviidatud Vogue'ist kuni professionaalsetest kiimaõhutajatest popmuusikuteni, superstaaridest ja metroseksuaalidest Eurovisioni ja kogu selle glamuuris röhkiva meelelahtistuseni. Õigustaks sellist lahmivalt lahterdavat hinnangulisust aistingulisuse ja ihumahlanduse loomuldasa suurema eluvõimega: see on nagu õllejoomine – inimesed teevad seda ka vabatahtlikult, ilma tunnustuse ja riikliku toetuseta ning kuigi moraalne sirgjoonelisus on juba a priori hirmutav, sest on lähisuguluses diskrimineerimisega (aga enam-vähem samane elujõuga!), siis vähemasti kirjanduses ei tolereeriks ma ülearu praktikaid, mis põlistavad füsioloogilisele atraktiivsusele tuginevat väärtushierhiat (jah, ainsus). Mul on isegi hooti luul, et kirjandus võiks upitada inimest lausa vastassuunas. Kehamahlade pulbitsemine ei vaja meeleparanduslikku ja askeetlikku toetust, igihargitava Madonna vananemisväärikus õigustust Mihkelsoni vaimusuuruse ees, ikka vastupidi. Ei näe mingit põhjust tervitada sellist „kirjanduse demokratiseerumist“ (üks võimsamaid eufemisme), olgu siis tegu Cosmopolitani „Kuu kompuga“, kes „purustab igasugused stereotüüpsed kujutlused kirjanikust kui pahurast kampsuniga vanamehest“(sic!), „Kroonikasse“ Porno-Barbie'ks photoshopitud poetessi või raamatutreileriga, kus astub üles mukitud õhupallide representatiivseim kiht (rõhutan: toimekate fertiilustunnuste ja tõhusate sugumarkerite evimine ei välista kuidagi vaimsete pürgimuste ja saavutuste olemasolu, küll aga kinnistab nende agressiivne eksponeerimine vastandmõjulisi väärtussüsteeme). Logosele peab ikka ka jääma lapike kuiva maad, kust seda ükski metro- ega muumõnuseksuaal turuloodusseadustega välja ei trügi ning see ei pea sugugi olema sub specie aeternitatis, AD 2010 käib kahjuks kuhjaga küll ja kui need tungivad lihaletitajad ise sellel nii hirmsasti ei piinleks, siis ütleks kohe kurjasti.

8.

Veel üheks cosmoneuroosi tunnuseks BR-il on see, et naise püüdu olla ihaldusväärne ja usku sellese naeruvääristatakse pidevalt, näiteks: „Ma lihtsalt ei oska kuidagi seletada seda, et naised, keda ma olen korduvalt pikalt saatnud, ikka ja jälle mu katusekorteri ukse taga kella helistavad ja kujutavad ette, et see on kohutavalt seksikas, kui mantli all kantakse ainult pesu“(MSS, lk 46), eriti kõnekas on see, et ühtegi positiivset programmi ei anta ning kuigi võib öelda, et mingi utoopiline (cosmo)ideaalnaine – Margot – MSSis visandatakse, siis ka tema, olles „kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olen“, pole ihaldusväärne: nad ei maganud Karliga kunagi (MSS, lk 39) ja see idülliline kuu, mis Margot Karli juures elas, oli Karl (keda kujutatakse pidevast naistejälestusest hoolimata väsimatu sugutäkuna!) „kohe päris tsölibaadis“(MSS, lk 59).

Randvere Ruthiga Margot erilist võrdlust ei kannata, kuigi möödaminnes mainitakse ka tema tavatut vaimsust: „Margot oli pikk ja blond ja kõhn ja hästi mustade prilliraamidega, ja tal oli selline kitsas punane mantel, mis pani kõik mehed talle tänaval järele vaatama. Aga ta ei olnud üldse selline nagu teised naised, sest tal olid kupli all ajud ja mõnikord rääkis ta isegi nii huvitavalt, et see röövis mu tähelepanu tema väikestelt tervatelt rindadelt“ (MSS, lk 38)

Ütleksin, et Margoti fenomen seisneb eelkõige tema steriilsusel, plastmassilikkusel, elulisel photoshopitusel. Kõige enam meenutab ta elusuuruses Barbie't. Margot magas täiesti hääletult, ta „ei läbustanud kunagi vannitoas ega jätnud iialgi ühtegi oma isiklikku asja kusagile vedelma“, ta oli ilus ka laialiläinud meigiga, „ta sõi ära umbes kümme juustusaia ja libistas seejärel selga oma kõige kitsama seeliku“ (MSS, lk 38-39). Margotil „ei olnud päevi, sest ta süstis endale Depo Proverat ja see võttis need ära“ (MSS, lk 80), sest loomulikult Karl „ei saa aru miks kõik naised seda [Depo Proverat] ei kasuta – see võiks ju olla elemantaarne“, sest peale selle, et Karl ei või taluda mõtetki enda kõrval vananevast naisest, on ta „mõelnud, et ma ei suuda kunagi abielluda, sest naistel on menstruatsioon. See on lihtsalt nii ilge! Puhas mõte sellest, et inimene mu kõrval seestpoolt laguneb, mingisugust veresegust kehamahla tilgub, ajab mind oksele. Noh, ja muidugi see lõhn. See spetsiifiline lõhn“(MSS, lk 79).

Margoti taolisele naisele on vast kõige lähemal Jaapani roboti-insenerid, sest elektritoitele minek tundub selle Barbie-ideaali teostumisel võtmeline.

9.

Mingit kainestavat äratust võiks ehk BR-i looming pakkuda selle prantslusesse haigestunud bulgaarlanna jüngritele, kes kipuvad uskuma, et ka kõige robustsema primitiivi iga tegutsemist motiveerib printseslik pirtsakus mõne orgaanilise aine suhtes või kui talumees veristab orika, siis teeb ta seda metafüüsilisest tülgastusest sea kui sellise vastu.

Küll aga ma ei pea BR-i teoseid noortele heaks lektüüriks, sest vaevalt et õrnas ja tundlikus eas inimestele selliste kujutelmade indutseerimine kuidagigi kasulik võiks olla. Inimene, kes suudab näha BR-i loomingut kui illustratsiooni cosmonduse-superstaarinduse väärtuste ummikteest, ei vaja enam ammu sellist hoiatust. BR on kogemata mõnes mõttes objekttasand sellele, mille metatasand on suur osa Houellebecqi loomingust, aga probleemi teadvustamiseks on just metatasand, kõrvaltpilk oluline.

Loomulikult kirjandus ei pea olema keeleliselt virtuooslik ega ka mingi moraalitelling või elutarkuse institutsioon, iga antidiskrimineerija võib kinnitada, et kirjandusel on õigus olla ka teksti(eritus)mõnu, päevakajaline plära või väljaprinditud blogi, kuid BR-i teostel on õpetlik ambitsioon ja nendel lugudel on moraal. Kõige reljeefsemalt on moraalsus õnnetuseks esil debüütteoses „Mina, Mortimer“.

Milline on „Mina, Mortimeri“ moraal? Autori oma sõnadega: „mõtlesin midagi sellist, et oma õnne ei saa rajada teisest inimesest sõltuvusse; et selles mõttes jah, ood individualismile“², teisisõnu, see on väga erinev (truistlikust) aksioomist „inimene võib kõige õnnelikumaks saada teiste inimes(t)e kaudu“ ja eriti erinev on see Tolstojevski aksioomist „inimese õnne ei saa rajada teise õnnetusele“. Õigupoolest on MMi moraal viimase üpris puhtakujuline antitees, BR on praktiline antikristlane – inimene ei tohi ohverdada end teiste heaks, inimene peab tegema seda, mida ta ise tahab ja tänulikkus on pahe. Need kõlbesteks imperatiivideks üldistatud teismelisetujud ja elutarkuseks üldistatud jonnihood esitatakse kõiketeadva autori positsioonilt st neid ei saa omistada ebaküpsetele karakteritele.

Kui peategelase Morti ema armub oma poja sõpra, siis otsustab ta oma kirehoole alluda, abielu lahutada ja ka kõigele muule reipalt käega lüüa st käituda emotsiooni ajel ja tulevikule mõtlemata nagu mõni sõge pubekas muiste. Ema jagab oma äsjaavastatud elutarkust ka pojale: „Ma olen aru saanud, et oma sisetunnet tuleb usaldada[...] raske on hoopis seda teha, mida teised sinult ootavad“. Autor kommenteerib: „Ema silmad ei olnud enam tühjad, need olid lootust täis. „Ma kavatsen elama hakata,“ ütles [ema] Mortimerile. Ema oli suureks kasvanud.“ (MM, lk 102-103)

Kõige rängemalt on patustanud Morti isa. Tema süüks on see, et talle on „piisanud sellest, et [tal] on töö, kodu ja pere ning [ta] ei ole osanud muud tahtagi. [Ta on] sellega rahul olnud“(MM, lk 104). Kuigi Mortil on temast kahju, täpsemalt, tal on „kahju sellest, et kahe inimese õnn oli nii jagamatu, et kui see ühele ära anti, polnud teise jaoks enam midagi järel“ (MM, lk 103), siis isa süü (st egoistliku eneseteostusprojekti puudumine ja pereeluga rahuldumine) on nii ränk, et see halastust ei või leida. Isa otsib küll alandlikult lepitust: „Ma tahtsin öelda, et sa.. sul ei ole vaja muretseda[...] raha sa saad, nii palju kui kulub. Sa ei pea millestki puudust tundma.[...] Kui sa tahad, üürin ma sulle korteri või ostan, kuidas heaks arvad[...]“ Isa vaatas maha. Tal oli häbi. „Ah, noh,“ ühmas poiss,“pole nii oluline. Küll ma hakkama saan.“ [...]„Sa võid mulle ju külla tulla,“ lausus isa ja tema silmades oli lootusekübe, mis oli nii tilluke, et kustus juba enne seda, kui ta jõudis lause lõpetada. Nad mõlemad teadsid, et see on lõpp“(MM, lk 116-117).

Visake vanemad prügikasti ja tehke, mide Teie Ise tahate! Vähimagi tänulikkuse puudumine iseloomustab ka teisi BRi tegelasi, MMis on see lihtsalt idealistlikumalt ja selgemalt esil ning seal ka kinnitatakse, et see on üks õige ja küps käitumine.

„Mina, Mortimeri“ keel on konarlik ja sõnakasutus kohmakas, süžee hakitud ja filmilik, moraal lapsik, egotsentristlik, tänamatust ja enesekesksust pühitsev ning kuigi see on ilmunud (kirjastuse „Tänapäev“) noorsooromaani sarjas, ei soovitaks ma seda noorsoole (vähemasti ilma täiskasvanu kommentaarideta). Võiks isegi öelda, et tegu on kahetsusväärselt püsiva vormi saanud kirjanduslapsusega, kui sellele ei pookuks külge mõned autori omadused, mida iseärnis jäärapäiselt loetakse teose osaks, need on noorus ja debütantlus ning koosesinevalt evivad need tavakohaselt peaaegu ammendamatut apoloogilist jõudu. Seega ei saa hoopis välistada, et tegu on tulevase klassiku esmasammuga ja „Mina, Mortimeri“ nurka viskamise asemel tuleks sinna pigem autogrammi küsida, sest nendest sipukatest on autor tõepoolest raginal välja kasvanud.

1 Vt nt kommentaari Toomas Vindi Blogis: http://toomasvint.com/2009/10/birk-rohelend-2009/ ja sõnavõtte Purpurmusta Oru foorumis: http://www.purpurmust.org/foorum/

2 http://ellilood.blogspot.com/2008/10/jagamatu-nn.html#comments

Tuglase kirjanduskirjandus ja Tammsaare Kirjandus

Berk Vaher, „Kriitik(a) arenguvestluse järel“, Sirp 03.12.2010:

„Kahtlustan, et ratsionaalsuspastor Kunnus tajub sisimas, et algajalik tundlemine võib teinekord ikkagi osutuda kirjanduslikult võluvamaks kui profi „tuntud headuses” produkt; ehk ta isegi jahib seda toorest talenti nagu misjonär metslasest armukest, pettumuste kiuste?“

Ei. Täiesti väär.

Nii väär, et see pole korrutamine nulliga, vaid miinus ühega.

„„Kas peate seda Drangsali lemmikut andekaks?“ küsis ta.

„Kindlasti,“ vastas Ulrich. „Andekas, noor, ebaküps. Ta edu ja see naine rikuvad ta ära. Meil ju rikutakse juba imikud ära, öeldes nende kohta, et nad on uskumatud vaistuinimesed, kes intellektuaalse arenguga võivad ainult kaotada,“

kirjutab Robert Musil „Omadusteta mehes“, raamatus, mille filigraanne tõlge eesti keelde on selgelt piiritletava üksiksündmusena nullindade suurim kirjandussündmus, panus eesti keelde ja eestikeelsesse vaimuellu.

Samalt leheküljelt:

„„Ta on ohtlikult auahne,“ ütles Ulrich. „Aga ta peaks teid teie uute uuringute seisukohalt huvitama: seal, kus kaunistel naistel varem oli viigileht, on temal loorberileht! Ma vihkan selliseid naisi!“

Diotima ei naernud, ta koguni ei naeratanud. Ta lihtsalt jättis oma kõrva „nõo“ päralt. „Mis te siis temast ka mehena arvate?“ küsis too.

„Kurb,“ sosistas Diotima. „Nagu voonake, kes on enneaegu rasvtõppe jäänud.“

„Miks mitte! Mehe ilu on üksnes teisene sootunnus,“ arvas Ulrich. „Esmaselt erutab tema juures edulootus.““

[esmane emotsioon: ]

Kuidas üldse saaks algajalik tundlemine olla kirjanduslikult võluv?!?

[kainenemine: ]

Kuidas saaks algajalik tundlemine olla kirjanduslikult võluv?

[kiirelt: ]

Ju kuidagi samamoodi nagu missid (kes on reeglina vanusevahemikus 18-21) või nagu mõni laulja (noor Michael Jackson, Tom Cully vms) või siis, jah, nagu metslane... aga ometi on sõnavahetuse alustamine nendega efektiivseim viis lõhkuda see võlu, mida me seljaaju neisse kiirgab..

[rahulikumalt: ]

Nii-nii, vaatame järgi. Berk Vaher ütleb seal samas, et teda „veenab arvustatava teose lugejaks saama ikkagi emotsioon analüüsis ja analüüsist üle“. Hmm..

2009 aasta proosaülevaates (Looming, 2010, nr 3) tunnistab ta puhtsüdamlikult üles: „Minu silmis on väärtkirjanduse tunnusjoonteks ikka isikupärane keel ja stiil, leidlikud kompositsioonivõtted, ootamatud kujundid, aistingute, suhete ja sündmuste rutiinivaba tabamine ja väljendamine, mis kirjutab tüütuseni tuttavlikust üle oma vägeva poeetilise reaalsuse, kuid jätab lugejale ruumi mõistatamiseks, tõlgendamiseks, mitmes suunas edasi kulgemiseks“.

[esmane emotsioon: ]

Selge! Jälle üks Tuglase pesakonna sigidikest! Vaenlane!

[teisene emotsioon: ]

Ja mitte lihtsalt mõistmatu, vaid lausa aktiivne vastaline! Inhibeerib Oidsalu kainenemispüüet, rsk!

[rahulikumalt:]

Et selgitada, tuleb võrrelda.

Toomas Haug (Sirp 22.12.2006):

„Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. Muidugi, professor Liiv ütleks meile kohe ühe oma lemmikterminiga: neid, s.t Tammsaaret ja Tuglast, ühendab eestikeelsus. Aga millega eestikeelsus neid omakorda ühendab? See on tegelikult peaküsimus.

Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“

[isiklikumalt nagu blogis võib: ]

Minu jaoks kipub olema tuglaslik kirjanduskirjandus olema ärritavalt kerg(lan)e, umbes nagu lina, mille võtad peale lämbel suveööl, sest tekiga hakkaks palav, aga millel puudub teki rahutoov raskus, teisisõnu, hädine aseaine, mida vabandab ainult vältimatu olukord.

Ärritavalt kerglane.

Ärritavalt kerglane – palun, vot see on mu emotsioon. Aga mis sellest? Argumenteeritus on see, kus asjad puutuvad kokku, see, mis loob kommunikatiivse silla. Emotsioonid on nii kui nii vältimatud, aga nende asetamine esmaseks on arvustuse taandamine oma maitseelamuste raportiks. Andsid teada, tore. Aga mul on hoopis selline emotsioon, erinev, aga võrdne. Õunad on paremad kui banaanid [pealegi olin just küpsiseid söönud ja midagi mahlast kulus marjaks ära]. Kehv ilmgi mõjutab emotsioone, rääkimata muust. „Keegi piiskop võttis sõna üldise kombelõtvuse vastu ja keegi jahirentnik kurtis Bondea abikaasale rebaste võimustvõtmise üle, mis tugevdas tolle kõrge funktsionääri häälestust õiguspõhimõtete vankumatuse kasuks“.

Kui pool liitrit brändit naha vahele keerata, siis on „Avatar“ väärtfilm ja „Vanemuine“ tippteater, elamused missugused!

Üks meie võluvamaid vaimuinimesi – Ilmar Vene – kirjutab (Looming, 1987, nr2):

„Eduard Vilde on nähtava tegelikkuse mõjukas kirjeldaja; psühholoogi ja mõtlejana ta nii silmapaistev ei ole. Otsustanud lõpuks kirjutamise asemel „kivisse raiuda“, laseb ta endale saata Wiedemanni sõnaraamatu ning alustab hoolikat tööd vormi kallal. Tammsaare seevastu jääb teoste välisehituse suhtes üsnagi hoolimatuks („see stiili viljelemine on mulle ikka võõraks jäänud“) - ta lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema.“

(Vene osutab samas ka Tammsaare ja Tuglase suurele maailmatajulisele lahknevusele, mis mõnele (tema taolise läbinägelikkusega inimesele) võib tunduda nii radikaalne, et ta peab vajalikuks pehmendada: „Tuglase maailmataju iseloomustavad mõneti juba esitatud tsitaadid, kuid oleks liialdus näha temas Tammsaare vastandit“)

Kordan: Tammsaare lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema.

Kordan ka BV-d: „Minu silmis on väärtkirjanduse tunnusjoonteks ikka isikupärane keel ja stiil, leidlikud kompositsioonivõtted, ootamatud kujundid, aistingute, suhete ja sündmuste rutiinivaba tabamine ja väljendamine“

Oma mälestuste neljandas osas kirjutab Mihkel Mutt – lugejale vast enim vastu tulev Eesti vaimuinimene-kirjanik* (peaaegu nagu meie oma Milan Kundera) – et juba oma esimestes teatriarvustustes ilmnes üks tema „kirjutajanatuuri negatiivseid omadusi“, nimelt vigade tegemine detailides st pealispinnal. Ta ütleb, et see tulenes suuresti sellest, et „kogu tähelepanu [oli] keskendunud artikli sisule, mõttetäpsusele, muu jäi kõrvale“.

(Ja nagu oma sõnade kinnituseks viitab ta samas suht lohakalt „Doktor Faustusele“, näitlejakutseks mitte piisavalt primitiivsest Clarissast saab mitte piisavalt barbaarne Clara).

Eesti kirjanikest hindab Mutt loomulikult suurimaks Tammsaaret, maailmakirjandusest Thomas Manni.

Jüri Kolk kirjeldab oma kokkupuudet „Võlumäega“:

„Jäin haiglasse ja tilgutid ja värk.

Ettenägeliku inimesena olin kaasa võtnud raamatu, isegi mitu. Lugesin esimesel päeval neist ühe ja ka Thomas Manni Võlumäest esimese osa + natuke teisest. Päris hea raamat oli, ma täitsa nautisin. Sai õhtu ja öörahu ja teise päeva hommikul ärgates tundsin ennast juba peaaegu inimesena. Tõesti oli hea olla. Ütlesin, et võtame need tilgutid ära, et pole enam vaja ja arst oli sellega veidi üllatuslikult nõus.

Koju kohe ei saanud, hakkasin poolelijäänud teist köidet lugema ja ei suutnud ära imestada mis kuradi inin see mulle pihku on sattunud. Pööritasin silmi, ohkasin ja proovisin lugeda paari lõiku eelmisel päeval loetust. Nad olid öösel raamatu ära vahetanud – see siin, olgugi maailmakirjandus ja klassika ja mida kõike veel – ei kõlvanud lugeda.“

Muuhulgas on see hea näide, kuidas olud mõjutavad emotsiooni, lugemiselamust.
Kui keegi (ei pea siin silmas Kolki) keerutab arvustuseks kokkuvõtte „Päris hea/halb raamat oli, täitsa nautisin/üldse ei nautinud“ kohevaks klopitud versiooni, siis ([emotsioon: ] tahaks ma talle selle tekstikandjaga vastu pead anda!) pean ma seda üheks kõige vähemväärtuslikuks arvustuse tüübiks.

Ei kritiseeri siin kuidagi Kolgi haigla- ja/või lugemiskogemust. Blogi on teine meedium, selle eest kirjutajale ei maksta ja lugejalt raha ei küsita; blogides, olge lahke, on sõna-ja ajuvabaduse ühendus väljakannatatav.

Kui keegi ütleb, et „Võlumägi“ on kehv raamat („ei kõlvanud lugeda“!!!), siis see arvamus kõlab mulle umbes nagu „Orgaaniline keemia ei meeldi mulle kohe üldse“ või „Matemaatika on ikka täiega igav“ st iseloomustab eelkõige muljetaja vaimset kapasiteeti.

Aga kui nii ütleb kirjanik, siis on see sama kõhedusttekitav nagu füüsikaõpetaja, kes ei salli matemaatikat.

*Mingi rudimentaarse assotsiatsioonina ripub vaimusus kui vältimatu omadus (eh, pürgimuski!) sõna „kirjanik“ küljes, ent demokratiseerumine on muutnud selle nähte pigem kurioosumiks, miska pean mõtteselguse huvides kasutama selliseid kohmakaid moodustisi nagu "vaimuinimene-kirjanik".

Näiteks on üpris ilmekas kui iseenesestmõistetava (ennast)hõlmavusega kasutab nähtus Wimberg pöördumist: „Meid, kirjanikke...“. Hiljuti tegi ta ka ülekutse „Tõrjugem ülbust ja rumalust!“, mis on tema poolt öelduna mõneti nagu reha asetamine sammu kaugusele enda teele, seega lubaksingi endale kasvatuslikku õelust neile linkides viidata: sümptomaatilise rafineeritusastmega kommentaar Berk Vaheri osutusele on siin ja EPLi artikkel, kus ta peab eugeenikat paremaks kultuurieugeenikast, haiseb siin.

Igasugune edasine spetsiifilisus oleks juba maaslamaja peksmine (või noh, ühe väikse tutaka ju võib: arvamus, et Wimberg propageerib kirjandust, on sama hea, kui arvamus, et „Meie Mees“ propageerib muusikat – „Lihtne, lõbus, rahvalik – köhi pappi, Jänes!“).

Parem juba vabandan sarnase (ennast)hõlmavusega arenenuma lugeja ees: „Hea lugeja, vabandan, et Wimberg on selline harimatu lapsesuu, rumal ja ülbe, vabandan, et meie, noored kirjandushuvilised, oleme sellised võimatud ülbikud, ennasttäis lärmajad!“

Siis: ma mõtlen, et lahterdus väärt- ja rämpskirjanikeks on võrreldes lahterdusega väärt- ja räpseestlasteks täiesti väärtlahterdus.

P.S. Mulle tundub, et Jaak Tombergi doktoritöö  "Kirjanduse lepitav otstarve" on üks parimaid katseid lepitada Tuglast ja Tammsaaret, täpsemalt, sirutub Tuglaselt Tammsaare suunas (teisipidi poleks minuarust kuigi tõenäolinegi, sest võiks sama tõenäosusega sattuda iluaiandusse, motosporti või nirvanasse). Iseasi kuivõrd (ja milliste kadudega) on võimalik see lepitus tuua konkreetsetesse inimestesse. 

„Nad kõik kannatasid hirmu käes, et pole aega kõige jaoks, ega teadnud, et elujõudu kõrgendatakse kitsendamise ja mitte killustamise kaudu. Nad kõik kannatasid hirmu käes, et aega pole kõige jaoks, ega teadnud, et aja evimine ei tähenda midagi muud kui mitte evida aega kõige jaoks.“

Nüri vaimu terav keel

Elo Lindsalu kirjutab (Sirp 18.11.2010):

„Taulgi luuletab ikka iseendast, mida talle on eriliselt ette heitnud Mihkel Kunnus,³ kuid personaalsete elamuste võimendamist ei ole luule puhul küll mõtet taunida. Mõned Tauli luuletused loovad ängistavat atmosfääri, mõned väljendavad agressiivsustki, mis on aga depressiivsele hingeseisundile iseloomulik. Seda arvestades on väga kummaline „luules pesitsevat inimest” süüdi mõista ja heita talle ette eetika ja empaatia puudumist.⁴ Eks ole iga kirjutaja õigus vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „karaokebaari kauboi”, nilbe ja ennasttäis tülitaja. Luuletus „tammide purunemine” võib ju oma vihas olla mõnele šokeeriv. Kuid miks peaks tundlik luuletaja alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga? Terav keel on tõhus enesekaitse – kas tõesti teavad seda ainult naised? Siinkohal kirjutan alla Tuuli Tauli luulekogu motole: „Kui otsustate võtta meilt kõik / jätke alles võimalus / sellest kirjutada // ja meie liik säilib”.

Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana.“
,

Muidugi võib ka tsiteeritud Lindsalu asja ,jpt tema sõnavõtte, lugeda autoparoodiatena. Või lausa groteskse, halastamatu enesemõnitustena nagu Barthesi „Autori surma“.

Üks erinev aga võrdne võimalus on vaadelda seda Lindsalu arvustust pulleritslike õigusluspuhangute pilkena – sooprobleem ex nihilo, eks. On ju igal Lugejal õigus oma koodile, oma lugemisstrateegiale. Näiteks, kes meist ei teaks mõnda tegelast, kes suudab enam-vähem igat teksti lugeda kui judeo-kristliku globaalvandenõu avaldust.

Muidugi ei saa välistada ka võimalust, et Lindsalu viskub käesolevas arvustuses džotile ja ohverdab oma tõsiseltvõetavuse, et hakata mu pilamiste illustratsiooniks – „eks ole iga kirjutaja õigus ...“. Just-just.

See oleks tõeline heroism, eneseohverdus pühas sõjas. Nii nagu näiteks parim viis võidelda erakonna K või R vastu, pole läbinägelik rafineeritud analüüs, mis puudused esile kisub, intelligentne opositsioon, vaid sõge, švejkilik jaatus.

A propos - on üldse mingitki nõmedust, mida ei saaks õilistada lisades sellele ette maagilise vormeli „igaühel on õigus ....“?

Kuid miks peaks tundlik kriitik alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga?

Eks ole minugi kohus kasutada oma õigust vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „sloganeid kordav boikau”, nilbe ja ennasttäis tülitaja.

Pealegi kannatan ma raskekujulise Y-kromosoomi all ning see alaline kottidelistumine loob pideva ängistava atmosfääri ning palun mind mõista: depressiivsele hingeseisundile on agressiivsus ju iseloomulik.

Ega ometi keegi arva, et mul pole selleks õigust?

Ega keegi taha mulle ometi ette heita eetika või empaatia puudumist?

Igaks juhuks paljastan veel oma tundliku poeediloomuse, mida iseloomustab tagatipuks „iroonia ja sarkasm, lõikav ühiskonnakriitika ja mitmesugune mässulisus“.

Tsenter on täiega falliline nah

vagiinade paljusus ümber

mis õigusega nah

Muide, see on haiku ning igasugused silpeloendavad ja võimukehtestavad reaktsionäärid võivad oma iganenud žanrinormid põlema panna!

Erinevad, aga võrdsed nah

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

koodivahetus

„Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana. Autor vaatleks justkui läbielatut distantsilt, meenutades oma tundeid, kuid ta ise on juba muutunud, võib-olla juba asjast üle saanud. Mõistagi võib selline kerge eemaldumine luuleminast ja eneseiroonia pealiskaudsel lugemisel jääda märkamatuks – seda ka Tasuja luule puhul. Kuna Tauli kogu on ebaühtlasem, paistavad head tekstid nõrgemate taustal paremini silma. Näiteks luuletused lk 16 ja 17 („armsam / sel parkimisplatsil ma / vaid näitlesin et ei näinud”) on võpatamapanevalt üldistusjõulised. Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole: leidub huvitavaidja uudseid kujundeid ja sugereerivat rütmigi. Kogud täiendavad teineteist, andes hea pildi tänaste noorte mõtte- ja tundemaailmast ning nende suhtumisest ühiskonnas toimuvasse. Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.“

Ka selles lõigus suudab Lindsalu päris mitmekordselt eksida (aga noh, eks ideoloogia nõuab oma lõivu; ju feministi-instinkt pani ta asuma teisele poole eraldusjoont, ent siin ei jooksnud see emase ja isase, vaid pigem rööviku ja valmiku vahel, mistõttu Lindsalu solidaarsus päädis vapra ja demonstratiivse infantiliseerumisega).

Ei, ei ole autoparoodia. Mihkelmutilik muie enese üle on ikka parsekite taga. Nooruslüüriline elutunne lihtsalt ei võimalda eneseparoodiat.

Kõige kokkuvõtlikumalt sobib TT ja TT tekstide sünnikodu iseloomustama järgmine lõik:

„[N]oor inimene [on] sageli aforismidesse armunud. See tuleb sellest, et ta näeb maailma alles romantiliselt, ja enamik aforisme ongi loomuldasa romantilised. Mitte konkreetse sisu poolest – selle poolest, mille kohta nad käivad –, vaid abstraktsemalt, modaalsuse tasandil. Tänu oma lühidusele ja löövusele käsitlevad nad maailma kategooriliselt ja maksimalistlikult. Näiteks sedastatakse midagi kõikide ühise grupitunnusega nähtuste kohta. Ega jäeta ruumi eranditele, pooltoonidele, teisitimõtlemistele. „Kõik“ või „mitte miski“, „alati“ või „ei iialgi“ - see ongi väga wertherlik. Veidi laiemalt võetuna kehtib aforismi kohta öeldu ka valmi, parabooli ja müüdi puhul. Säärane kõrge üldistuspürgimusega stiil võib kaotada osa oma võlust, kui endal tekib aastatega võime või pigem nõrkus elu mitmekülgsemalt ja komplitseeritumalt näha“.

(Mihkel Mutt, Looming, 2010, nr 4)

Igaüks teab neid lapse-ea elutarkusi, mis surmtõsiselt konstateerivad pärast seda, kui lemmikklassivend/-õde on hoopis teisega tantsima läinud: „Kõik naised on litsid“ või „Ära iial usalda ühtegi meest“.

No pardon, taoliste hüüdlauste nimetamine „võpatamapanevalt üldistusjõulisteks“ on ikka selline retooriline meistriklass, et njah... [sotto voce: vastu tuult kusemine].

Vot, Ilmar Vene on väga üldistusjõuline, aga ma ei kujuta ette, et üldistusjõulisus saaks üldse olla kuidagi võpatamapanev.

 

Või: “Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.“

Väär.

Ei, ei lisa mängulisust. Need fotod on kõike muud kui mängulised. Nendel peegeldub nooruse võime võtta end surmtõsiselt. Ei mingit mängulisust, ei mingit autoparoodiat.

Veel üks Lindsalu arvustuse viga on see, et see pole iseseisev. Kuigi ka mu enda arvustus on üsna tihedas seoses mõne teise tekstiga (mis peaksid olema vähemasti haritud inimesele äratuntavad), on see siiski iseseisev ja hoomatav ka neid seoseid läbi nägemata. Lindsalu arvustuse paljud laused on ikka üpris kummalised, kui mu arvustust pole loetud (ja tragöödia sünd heaolu talumatust ebaherolisusest on ikka pisut kergema kaaluga kui tragöödia sünd muusika vaimust) .

Nt „Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole“

Kust tuleks sellise ütluse loomulikkus?

Noh, eks ikka sealt, kust paljud teisedki selle arvustuse üldistuse-laadsed väited: ühe eelmise arvustuse põhimiste väidete (grammatilisest) eitusest.

Everybody has opinions: I have them, you have them. And we are all told from the moment we open our eyes, that everyone is entitled to his or her opinion. Well, that’s horsepuckey, of course. We are not entitled to our opinions; we are entitled to our informed opinions. Without research, without background, without understanding, it’s nothing. It’s just bibble-babble. It’s like a fart in a wind tunnel, folks.

Harlan Ellison