Surmakultuuri arhitektid

 Ilmus Sirbis 26.07.2012 oluliselt kärbituna (umbes kolmandiku jagu). Käesolev versioon on üksjagu arusaadavam, hõlmavam ja nüansseeritum.

Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine

Donald DeMarco, Benjamin Wiker. Surmakultuuri arhitektid. 2012. Elukultuuri Instituut

Mihkel Kunnus

1.
Praegune aeg soosib fundamentalismi, igasugust kramplikku klammerdumist mõne kultuurinormi või traditsiooni, sagedamini mõne moondunud mälestuse või müüdi külge. Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“ Mäletan, et kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, mis oli kahtlemata väga murranguline ja pöördeline aeg ühiskonnas, nägid inimesed massiliselt UFOsid (kui ma ei eksi oli Vahur Kersnal lausa iganädalane saade „Monoloog tundmatuga“, kus inimesed rääkisid oma UFOkogemustest), sensitiivid, pendlid, esoteerika ja muu arhailine jamps vohas nagu praegugi. Vahepeal oli päris rahulik.

2.

Relativistlik pluralistlik liberalism on mingis mõttes fundamentalismi otseseim vastandtendents, ühtlasi igale intellektuaalselt ausale ja avara silmaringiga inimesele paratamatu, sest see pole niivõrd idee või leiutis, kuivõrd (valuline) avastus, et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt. Mõistvaks ehk vabatahtlikuks ja leplikuks omaksvõtuks on aga sel on üks väga ränk puudus – see on intellektuaalselt liiga nõudlik.

Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähe võimekatele peab seal olema oma koht ja nurgake. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.

Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas  näiteks feminism läheb küllalt kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naised on moraalsemad kui mehed“, „Mehed ja naised on vaenlased“.

Seepärast netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.
Relativistliku pluralismiga on lood veel eriti õnnetud, sest see vajab funktsionaalsuseks väga leebet, end turvaliselt tundvat ja suure võimekusega erudeeritud intellekti. Muidu muutub see väga hõlpsalt suisa enda vastandiks st üheks sattumuslikuks ideosünkraatiliseks fundamentalismiks. Arusaamast, et ühest vaatenurgast ei piisa, et alati peab arvestama paljude ühismõõdutute vaatenurkadega, saab õige kergesti kõigi vaatenurkade samaväärsus, millest omakorda väga hõlpsalt oma enda vaatenurga samaväärsus kõigi teistega, millest omakorda oma enda vaatenurga piisavus ja eneseküllasus, mis annabki piisava energilisuse ja sõjakuse korral fundamentalismi. Saame ilusa šigalevliku praktikaparadoksi, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu: ühe vaatepunkti mittepiisavusest saab ühe vaatepunkti piisavus,  kõige demokraatlikum hoiak on kõige ebademokraatlikum.

Eelöeldu kehtib peamiselt ratsionaalsuskesksest inimkäsitlusest alustades, see tähendab, praktiliselt üldse mitte, praktiline, rohujuuretasandilt võrsuv pluralistlik relativistlik liberaalsus [edasi PLR] pole kohe kindlasti üldise filosoofilise arengutaseme tõusu tagajärg, kus iga indiviid on jõudnud mõistuse üldiste piiride ja kultuurisõltuvuse äratundmiseni; praktiline PLR on jõukasutuse piiramise  ja õigusriigi monopoliks muutumise paratamatu tagajärg, mida ei saada üha laienev mõistuse liiast tulenev tegutsemisvõimetus, vaid erinevate relvituks jäänud fundamentalistide allasurutud hammastekrigin. PLRi karikatuurse mudelvormi võiks saavutada juba lasteaias: piisab kui korjata lastelt kõik viskerelvad ja siduda nad nii lühikese keti otsa, et nad üksteist kolkima ei ulatu.

3.

Hoiakut, mis kannab raamatut „Surmakultuuri arhitektid“, võib mööndusi nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks. Varro Vooglaid kirjutab eessõnas: „[K]äesolev raamat kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid selleks, et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks meist peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri. /…/ Neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei ole olemas. /…/  Kuigi surmakultuur on lääne materialistlikus tsivilisatsioonis ühiskonna kõigist kihtidest ja sfääridest läbi kasvanud, mõjutades nii filosoofiat, teadust, kunsti, muusikat, arhitektuuri, poliitikat, majandust, meditsiini, õigust kui ka Kirikut, rõhutavad raamatu autorid, et just nagu surmakultuuri on ehitanud lihast ja luust inimesed, nii sõltub ka elukultuuri lõplik võit isikutest, kes teevad oma konkreetseid valikuid. Seega lasub meist igaühel kaalukas vastutus valida, keda ja mida me teenime: “Kas toimime arhitekti ja orjana surmakultuuri halastamatus ülesehitamises või saavad meist arhitektid ja teenistusvalmis kaastöölised elukultuuri taastamisele kõigil tasanditel.“ Valigem siis targasti, sest tegu on tõesti elu ja surma küsimusega.” (lk 18-19)

Niisiis, väidetavalt on tegu elu ja surma küsimusega, kus pooltoone ei eksisteeri ja neutraalne positsioon on võimatu. Kõlab fundamentalistlikult küll. Kui aga siit see maksimaalsuseni võimendatud paatos maha lahutada, siis jäävad järele nii napid ja vähemõjukad praktikaerinevused, et mingitest suurtest fundamentaalsetest kultuurimuutustest oleks raske rääkida. Nn elukultuuri määratlevad eelkõige ja tuumsemalt abordi- ja eutanaasiakeeld ning puritaanlik seksuaalmoraal. Võimalik, et rangel alkoholipoliitikal ja tubaka keelustamisel oleks märksa laiaulatuslikumad ühiskondlikud tagajärjed.

4.

Raamatu sihipärane mõjujõud on tõenäoliselt väga väike kui mitte sootuks olematu. Mul on väga raske ette kujutada lugejat, keda see raamat võiks veenda. Lühimalt: raamat üritab mõjuda intellekti kaudu, aga inimesi, kelle käitumist ja väärtushinnanguid intellekt märkimisväärsel määral mõjutab, nii lihtsakoelise argumentatsiooniga kohe kuidagi ei veena. Lugedes on tunne nagu sülelaps üritaks sind füüsilise jõuga survestada ja käsi selja taha väänata. Tegu on üsna tüüpilise „oma mätta raamatuga“, mis parimal juhul teeb metafüüsilise pai ja komplimendi neile, kes juba on sellel mättal. Paljud lõpp-punktid, kuhu välja argumenteeritakse, mõjuvad ühemõttelise ummiku ja negatiivsusena ainult elukultuurlastele, mitte neile, keda väidetavalt veenda üritatakse. Süüdistused sekularismis, paganluses, humanismis jms mõjuvad tänapäeva õhtumaades ilmselgete etteheidetena ainult küllalt kitsastes ringkondades. Väga representatiivse näite saab Auguste Comte’i käsitlevast peatükist: „Comte on tähelepanuväärselt mõjutanud ka selliseid valdkondi nagu: stsientism, milles empiirilised teadused tõrjuvad oma massiga välja metafüüsika; relativism, milles tõde muutub juhuslikkuseks; ja feminism, milles naisi peetakse moraalsemaks kui mehi. Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule, mis ei tunne mingeid kohustusi Jumala ees ega kõhkle maailmas propageerimast kontratseptiive, steriliseerimist, aborti ning eutanaasiat.

Inimsõbralikke ebajumalaid ei ole olemas. Comte’i inimsuse ebajumal hülgab südametunnistuse, kriitika, ristiusu ja tõelise kaastunde ning summutab ja neelab nõnda oma kummardajate mõistuse ja südame. Seda tehes astub ta suure sammu surmakultuuri kehtestamise poole“(lk 155).

5.

Sissjuhatuses antakse teada: „Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood. Nii teeme mitmel olulisel põhjusel. Esiteks pakuvad enamiku lugejate jaoks elulood iseenesest rohkem huvi. Kuid mis veelgi olulisem, elulugudest saab, et ideedel on tagajärjed ainult seetõttu, et neid vormivad, võtavad omaks ja rakendavad elu isikud“(lk 31).

Küllap see on ka põhjus, miks argumentum ad hominem ei tundu autoritele millegi taunimisväärilisena, vastupidi, võib öelda, et see on kesksemaid ja läbivamaid võtteid üldse. Representatiivsed lõigud saab noppida näiteks Alfred Kinsey’d käsitlevast peatükist: „Nõnda oli Alfredi seksuaalsus juba varasest poisieas alates tema kui mehe loomuse ja üldise loomupärasuse väga suur moonutus./…/ [Kinsey’l] oli õnnestunud saladuses hoida instituudi sügavalt perversset iseloomu ja oma isiklikke seksuaalseid deemoneid. /…/ Kuid meedia lolliks tegemine ei peaks meid üllatama. Nagu nägime, õppis Kinsey täiuslikult ära oma väärastunud ihade teaduseks maskeerimise kunsti, mis võimaldas tal üha edukamat vormida ühiskonda omaenda masendava näo järgi“ (lk 270- 288).

Toomas Paul kirjutab: „Elukultuuri Instituudi  poolt välja antud „Surmakultuuri arhitektid“ ei ole uusaja mõtte süvatrendide kirjeldamine ja analüüs, nagu on hiljaaegu eesti keeles ilmunud Hannah Arendti „Mineviku ja tuleviku vahel“, vaid esitab Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri kahekümne kolme väljavalitud 19. ja 20. sajandi „tegija“ portree./…/ Tuleb välja, et valdavalt on tegemist traagiliste kujudega, kes on saanud oma lapsepõlvekodus traumad – väga süngelt Wilhelm Reich, Helen Gurley Brown, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger – või kogenud isikliku elu nurjumist nagu Margaret Mead ja Simone de Beauvoir – ja siis oma reaktsioonid disaininud üldkehtivaks ühiskonnateooriaks.“ („Kirik & Teoloogia“ 27.04.2012)

6.   

Siinkirjutaja taluvuslävel sõtkutakse vast kõige teravamalt Judith Jarvis Thompsonit käsitlevas artiklis, kus antakse teada: „Abordi eesmärk on selgemast selge – tappa sündimata laps. See eesmärk saab eriti selgeks väljendis „traagiline komplikatsioon,“ mida kasutatakse nende harukordsete juhtumite kirjeldamiseks, milles laps elab üle hilises rasedusfaasis tehtud abordi. Aborti sooritav naine soovib end vabastada soovimatust lapsest, kuid nii tema kui ka tema arst soovivad vahetult selle lapse surma“(lk 161).

Öeldakse, et ära oleta autori pahatahtlikkust seal, kus põhjuseks võib sama hästi olla rumalus. Antud juhul raske seda kena ja mõistlikku soovitust lõpuni järgida, sest on liiga raske uskuda, et keegi saab olla nii mõistmatu ja empaatiatu, et peab üheks võimalikukski abordi tegemise motivatsiooniks lootetapmisrõõmu. Nii kipub parsimooniaprintsiibi toel süvenema veendumus, et autorte näol on tegu küüniliste demagoogitsejatega, kes intellektuaalsest aususest just suurt ei pea. Võiks veel nende endi vaimus küsida, et millised küll pidid olema kodud ja perekondlikud olud, kust nii vastikud inimesed tulevad, kui intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon“ ei kõlaks just nimelt ühe katoliiklikkuse tunnusvormelina – eesmärk pühitseb abinõu. Solvatuna tunneb end siin ainult intellektuaalset ausust üheselt vooruseks pidav humanist, aga Wiker ja DeMarco ei kutsu lugejaid kaasa tunnetuslikule rännakule, mille lõppjäreldusteks oleks elukultuuri moraalsed seisukohad –  nende õigsust ei panda ju kahtluse alla kordagi – vaid näidatakse, kui nõmedad ja ebameeldivad on mõtlejad, kes neid moraalidogmasid ei jaga või neist eemale kipuvad argumenteerima. Näiteks kui innukas tudeng läheb oma guru’t intervjueerima, siis on ta šokeeritud, „nähes, et kuuekümnendates ning „vanaldase ja kortsulise välimusega“ de Beauvoir’ huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud /…/ Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir korduvalt oma protežeele suitsu näkku, samal ajal kui too püüdlikult prantsuse keeles küsimusi moodustas“(lk 184). Tõesti-tõesti, kes võtaks tõsiselt nii nõmeda inimese filosofeerimist?!

7.

Raamatu suurim puudus ongi see, et tegu on mõistuslikku vormi maskeeritud manitsusjutlusega ja hurjutuskõnega, hästikarikeeritava solvanguga intellektile. Richard Dawkinsi, David Millsi, Daniel Dennetti jmt positivistlik-valgustuslik ateism on tundunud mulle alati sügava antropoloogilise kanapimedusena ning isegi Andrus Kiviräha praalimine oma jumalalugudes küllalt pentsiku ja mitte eriti maitseka huumorina, ometi on „Surmakultuuri arhitektid“ vesi just nende veskile, sest Donald DeMarco ja Benjamin Wiker on musternäidised vastikutest kitsarinnalistest papikestest, kes üritavad vahendeid valimata ajusid pesta, tõelised antivalgustuslikud moraalikääbused, kes kõmistavad valjul häälel pühadusest ja on valmis Moraali ja Jumaliku Korra nimel igal taskuvargal käe otsast raiuma; argumentatsioonivahenditeks valivad oponendi isiku kõikvõimaliku pisendamise: pilkavad Galtoni lastestust, Darwini laste nõrka tervist, Nietzsche füüsilist põdurust, Beauvoiri välimust jne.

See raamat ei tekita tahtmist kaitsta õigluse ja aususe nimel ilmalikku humanismi, ei, selle raamatu näol on tegu, pardon my french, nii piinliku vastu tuult kusemisega, et see tekitab tahtmise kaitsta traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis  kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad.

Georg Henrik von Wrighti ütleb ühe suurima inimtundja Dostojevski kohta, et ta „elab kõikides oma suurtes romaanitegelastes. Aga ma usun, et mitte ühegagi neist ei ole ta nii samastunud kui Ivan Karamazoviga. Aljoša ja Idioot kahvatuvad hägusateks ideaalkujudeks Ivani, selle inimolemise aktuaalse kontsentraadi kõrval. On iseloomulik, et Dostojevski laseb just Ivanil jutustada legendi suurinkvisiitorist, mille juures me hiljem pikemalt peatume ja mida me võiksime ka nimetada suure vene kirjaniku vaimseks testamendiks“ („Minerva öökull“, lk 146)  ja edasi: „Kui suurinkvisiitor meid veenab, siis tuleb see sellest, et tema loomuses pole midagi odavat. Teda peab võtma tõsiselt. Ta räägib inimkonna nimel“(samas, lk 181).

Suurinkvisiitori loomuses pole tõesti midagi odavat. Nagu pole midagi odavat jesuiit Leo Naphta ega humanist Lodovico Settembrini loomuses, ilukirjanduslikus paarikus, kuhu Thomas Mann on koondanud inimolemise aktuaalse kontsentraadi.

8.

Kui DeMarco ütleb, et „Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule“(lk 155), siis tähendab see täiesti ühemõttelist hukkamõistu. Ilmalik humanism on tõepoolest nn elukultuuri suurim vaenlane, täpsemalt, koondab endas viimasele kõige vastassuunalisemaid tendentse ning mis ehk kõige ohtlikum: oma geneetilise suguluse tõttu on kõige nakkavam. Pole näiteks vähimatki ohtu, et kirik Muhamedi Kristuse kõrvale, saati asemele tõstaks, aga hiljuti meediakünnise ületanud humanistliku kiriku manifest tõusis täiesti orgaanilisema kirikust enesest. Sellega, et humanismi ehk inimsuse religiooni näol on tegu kristluse ilmalikustunud vormiga, pole õhtumaise mõttelooga põgusaltki tutvunule mingi üllatus (üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet  on nimetanud kristlust religioonist väljumise religiooniks; sellest, miks just kristlus pidi päädima ilmalikustumises, on väga põhjalikult kirjutanud ka Ilmar Vene). Wikeri ja DeMarco sõnavara kasutades saaks kirjeldatava protsessi koondesituse sõnastada aforistlikult löövusega: surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus.

See võib kõlada epateerivalt või paradoksaalsena, aga kui hinnangud kõrvale jätta ja pisut sisulisemalt läheneda, siin pole siin midagi vastuolulist. Näiteks Linnart Mäll nimetas evangeeliumeid humanistlikeks baastekstideks ning seda mitte mõnes teravameelses ja provokatiivses essees, vaid ühe keskse järeldusena riiklikult auhinnatud teadustöös (ehk isegi teaduslikus elutöös).

Esmast aforismi pisut laiendades: Surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse sõnumi imbumisel ühiskonda. Esmapilgul kõlab see pelgalt kiriku enesekirjelduse sõnasõnalise vastupidiseks keeramisena, on ju (katoliku) kirik nimetanud oma funktsiooniks just nimelt evangeliseerimise, Kristuse rõõmusõnumi jutlustamise. Ka Johannes Paulus II kordab ringkirjas Evangelium Vitae : „Koos tunneme kõik kohustust jutustada elu Evangeeliumi“ ja „Jeesus on ainus Evangeelium – meil pole midagi rohkemat öelda või muud tunnisust anda“ (p 79. ja p 80. rõhutus originaalis – M.K.)

Aga konkreetseks minnes võib näha, et evangeeliumitele eelistatakse järjepidevalt Vana Testamenti jmt.

Seepärast ütleb ka vürst Mõskin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!)

„„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!“ kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!““ (1975. a. trükk lk 594-5)

9.

Väga iseloomuliku lõigu saab „Surmakutuuri arhitektide“ sissejuhatusest:

„Üks varasemaid tänini säilinud kristlikke dokumente peale Uue Testamendi on Didache („Kaheteistkümne apostli õpetus“). Sellest leiame, et need, kes on otsustanud kristlaseks saada, seatakse väga selge valiku ette. Didache oli sissejuhatav käsiraamat äsja kristlaseks saanud inimestele, mis näitas neile kätte kristliku pühaduse nõuded ja ühtlasi osutas, mis tuleb paganlikust kultuurist kõrvale jätta. Dokument algab sõnadega: „On kaks teed, elutee ja surmatee, ning need kaks on väga erinevat teed.“ On iseloomulik, et manitsuste hulgast leiame järgmised keelud:

Sa ei tohi tappa. Sa ei tohi abielu rikkuda. Sa ei tohi poisse pilastada. Sa ei tohi hoorata. Sa ei tohi varastada. Sa ei tohi tegeleda nõidusega. Sa ei tohi manustada aineid [mis lisaks „võlujookidele“ viitas erilise rõhuga rasestumist takistavatele ja aborti esile kutsuvatele ainetele – autorite märkus, M.K.]. Sa ei tohi last tappa abordi läbi ega surmata sigitatud last. Sa ei tohi himustada teiste inimeste vara.“
(lk 26-27)

Niisiis mainitakse – ja just ja ainult mainitakse! – Uut Testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui Vanas Testamendis (Sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium! Milline rõõmusõnum!

Puust ja punaseks aitab katoliikluse antikristluse-antijeesuslikkuse teha kõrvutus Uku Masingu otsekohese väljaütlemisega budismi loengutes:

„Jeesusel ei olnud pisimatki respekti patriarhaalse perekonnastruktuuri vastu, ehkki just seda fakti igasugused vennikesed püüate mätsida kinni ja olematustada ning isegi Jeesusest teha kellegi patriarhaalse perekonna viimase alussamba. Teotatud on Jeesust teisitigi, aga  see on mu meelest üks rängemaid teotusi. […]

Ei ole tegu ainult sellega, et Jeesus ei tunnista ema, vendi ja õdesid nendeks, kes nad on, vaid nimetab nende nimedega oma kuulajaid ja jüngreid (Mat 12,46-50 ja par.). Ta on öelnud ka, et Ta ei ole tulnud rahu tooma maa peale, vaid mõõka ja lahknevust (Mat 10,34-36 ja par.), on tulnud lahutama lapsi vanemaist, koguni miniat ämmastki. Kõik neli võimalust on antud Lk 12,51-53. Edaspidi on Jeesuse järgi majas kolm kahe vastu, kaks kolme vastu alati (nõnda Luukas) ja inimese vaenlased on ta kodakondsed (nõnda Matteus). Ja veelgi enam, Mat 10,37 Jeesus ütleb, et laps, kes armastab vanemaid temast enam, või vanemad, kes armastavad lapsi temast enam, ei ole teda väärt. Aga kõige tipuks on Lk 14,26 : kui keegi tuleb Jeesuse juurde ega vihka oma vanemaid, naist, lapsi, vendi ega õdesid ning iseenda psüühet (seega tervemõistust), siis ta ei ole võimeline saama Jeesuse jüngriks! Mõelge, et seda ütleb seesama Jeesus, kes räägib vaenlaste armastamisest!

Kõik need laused kokku tähendavad: senise perekonnastruktuuriga on lõpp, midagi uut tuleb panna ta asemele, et üldse suuta elada kristlikult. Apostlite aktides ja veretunnistajate lugudes on Jeesuse misjonäride üheks suursüüks alati see, et nad laostavad patriarhaalseid suurperekondi ning nende üldkehtivat ja ainuõiget moraali“. („Budismist“, lk 236-237)

10.

Ilmar Vene: „Kristlus on kaheldamatult jäänud, kuid praegu toimib ta sootuks uuel, ilmalikustunud kujul, mis vähemasti väliselt mõjub kristluse eitusena“ („Ristiusu mõistatus. Jumalinimeses inimjumalani“, lk 6)

Kristluse elujõulisuse üheks kõnekaks illustratsiooniks on hea vaadata suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi Toivo Maimetsa artiklit „Millal algab inimese elu?“ (Akadeemia, 2008, nr8) ja sellele järgnenud diskussiooni Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1).

Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671), Toomas Vooglaid süüdistab Maimetsa vassimises, plagieerimises jne ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et ilmalik Toivo Maimets on implitsiitselt kristlikul positsioonil. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on täiesti konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord. Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algust Maimets fikseerida püüab, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on kristliku hinge sekulaarse ekvivalendi kujutlemine. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

11.

Ilmaliku kristluse ehk humanismi puhul projitseeritakse see katkelisus ühiskondlikku sfääri ning reageeritakse ägeda kõlbelise protestiga kõigele sellele, kus vanemate maised omadused (eelkõige muidugi rikkus ja vaesus) päranduvad järglastele (ebavõrdseks stardipositsiooniks ja edenemisvõimalusteks). On ju mis tahes pärilikkus variatsioon vanatestamentlikul teemal „vanemate patud nuheldakse laste kaela“. Kristliku hinge ainus omadus on (määratlematu) jumalanäolisus, see on geneetiline sarnasus taevase, mitte maise isaga, hakata surematuid hingi omavahel mingitesse põlvnemissuhetesse seadma oleks täielik totrus. Samuti mõtleb humanist ja tema lähisugulust kristlasega näitab seegi, et mõlemad sügavalt jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Humanistil läheb Darwinit vaja ainult isatapuks, tähendab kiriku materdamiseks ja kukutamiseks, Jumala surmamiseks, edasi on pärilikkusest rääkimine tabu, patt inimsuse religiooni vastu, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler oma rassiõpetuse ja Blut und Boden’iga).

Aga kuna ontogeneesi ületav ehk kestlik elu ongi kõige olemuslikumas mõttes muudatustega põlvnemine ehk pärilikkus, siis võib humanismi mingis mõttes surmakultuuriks nimetada küll (seda muidugi humanistlikel eeldustel, et inimese kultuuriloomus suudab bioloogilise loomuse täielikult allutada kogu populatsiooni ulatuses).
Kristlik (surematu) hing ja humanismi üliväärtus autonoomne indiviid (individuus ld k jagamatu) on bioloogia ehk siinpoolsuse seisukohalt parimal juhul mingi tühine marginaalsus, pärilikkuse ja keskkonnamõjude koostoimel vormitud organismi piiratud agentsus.

12.

Vürst Mõškin hüüatab: „Sotsialismgi on katoliikluse ja tema olemuse sünnitis! Ka see on tekkinud meeleheitest nii nagu selle vend ateismgi – moraalseks vastukaaluks katoliiklusele“ (lk 596).

Ilmalikust seisukohast vaadatuna on see küllalt täpne (pean silmas eelkõige moraalset vastuseisu katoliiklusele). Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslikke loosungitega a la Bertrand Russell: „Täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.“ („Miks ma kristlane ei ole“ Akadeemia 2002 nr 7).

Kuna kristlikud konservatiivid tavatsevad praegusi suundumusi (eriti igasugust seksuaalset vabanemist) kirjeldada kõige jäledama moraalse langusena ning kujutlevad end viimaste terve mõistuse ja moraalisaarekestena, tuleb teha siin mõned mõistelised täpsustused. Kõige lühemalt saab vist ilmalikustumisprotsessi selle tahu sõnastada järgnevalt: pühadusetundelt ja jumalakartlikkuselt on liigutud moraalsusele ja südametunnistusele.

„Surmakultuuri arhitektides“ rõhutatakse järjepidevalt, et elu on püha ja pole inimese oma ja kuulub Jumalale ja seega ei tohi inimene seda puutuda (abort, eutanaasia, enesetapp on rängad patud). Just, neile on elu püha, aga ilmalikud võtavad elu eest moraalse vastutuse, nii sünd kui surm on nende vastutusel.

Nagu William James ütleb: „ [Usk Absoluuti võimaldab] käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust  puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57).   

Öelda, et inimelu on püha, tähendab öelda, et see on teispool head ja kurja, teispool inimlikku vastutust, teispool moraalsust. Samuti ei ole püha kategooria mõistuslikult analüüsitav.

Pühadus on nagu peldikuuks –  selle funktsioon midagi varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.

13.

Paavst Johannes Paulus II sarjab oma ringkirjas Evangelium Vitae siinpoolsele elukvaliteedile keskendumist, nimelt „sellises kontekstis on kannatus, mis on inimeseks olemise vältimatu koorem, kuid ka võimaliku isikliku kasvamise tegur, „tsenseeritud“, tarbetuna kõrvale heidetud ja isegi vaenulik nagu kuri, mida peab alati ja ükskõik mis hinna eest vältima. Kui seda ei saa teha ja kui kaob isegi tulevase heaolu perspektiiv, näib elu olevat kaotanud kogu oma mõtte ja inimeses kasvab kiusatus nõuda õigust see kannatus kaotada“(p. 23).

Ka „Surmakultuuri arhitektides“ protesteeritakse läbivalt kannatuse kaotamise vajaduse kui argumendi vastu. Humanist Settebrini aga neab maapõhja „kristlikku aukartust inimliku viletsuse ees“, koostab raamatut „Kannatuste sotsioloogia“, kus oleks sees kõik maailma kannatused, et need siis järjepanu kaotada. Arstiteadust nimetab Settembrini humanistliku vaimu erivarjundiks. Üks rängemaid vastumeelsusi mida jesuiit Naphta aga Settembrini suhtes tunneb, on just see, et viimasel puudub igasugune austus kannatuse suhtes. Tuletan meelde, et kirikluse-kristluse keskne kuju on just Jeesuse kannatuslugu (ja ülestõusmine), mitte tema õpetus (meenutagem või Mel Gibsoni filmi, mis humanistlikule pilgule oli mingi totter sadistlik vaatemäng, ent kristlastele midagi hingepõhjani liigutavat).

Kannatuste minimeerimise printsiip, mida eelkõige utilitaristid (ja budistid) on mahitanud, on üliväärtuseks tunnistatuna tõepoolest surmatee. Kui võtta budistide esimene tõde „elu on kannatus“ ja ühendada see kannatuse minimeerimise printsiibiga, saabki elu minimeerimise printsiibi ehk surmatee. Muide, ka eeltsiteeritud Bertrand Russell mõtles noorena, kuidas kõige rohkem inimesi ära saaks tappa, sest inimesed kannatavad nii palju (liigiline eutanaasia!).

Eesti autoritest on selle seose viimati kõige põhjalikumalt lahti kirjutanud Andrei Hvostov romaanis „Lombakas Achilleus“ (lk 143jj) 1992 aastal asutatud Church of Malthuse näitel. Church of Malthuse eesmärgiks on inimkonna väljasuretamine, sest see koormab keskkonda ja piinleb ka ise liiga palju st väjasuretamine ei tulene inimvihast, vaid kõlbelistest eesmärkidest ja kaastundest. Ka Church of Malthusel puudub vähimgi aukartus kannatuse ees ja arvab, et see tuleks hävitada.

Liigne moraal ja kaastunne tapavad, kirik aga kaitseb liigse moraalsuse eest tõstes mõned piinad pühaduse taha peitu.

„Settembrini on sümpaatsem ja hoolivam, aga Naphta on tihti veenvam,“ on öelnud paljud „Võlumäe“ kommenteerijad.

14.

„Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“ (Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik“ 2. kd, lk 287)

Lugedes „Surmakultuuri arhitekte“ või viimaste paavstide kirjutisi torkab silma üpris tähenduslik ilming: nimelt ka nemad on selgelt asetanud rõhu siinpoolsusele, isegi ökoloogiline kriis on teemaks. See on fundamentalismi (mis on arhailisest sõnavarast hoolimata siiski hilisuusaegne nähtus) esilekerkimisel ikka soodustav tegur. Kui enam ei saa ratsionaalselt seletada, et maised kannatused on väike asi igaveste põrgupiinade vältimiseks (NB! See on kannatuste minimeerimise printsiip), siis on väga raske selgitada, miks peab siin kasvõi piineldes mingit inimarule mõistetamatut prokrusteslikku Seadust järgima. Ei „Surmakultuuri arhitektides“ ega Evangelium Vitae’s ähvardata põrguga (või tõotata taevast), mistõttu kogu veenmisjõud toetatakse hirmsale pateetikale ja sõnavahule ning fundamentalistlikule rangusele. Keda need tundepuhangud aga kaineks jätavad, siis see näeb paratamatult läbi kui mannetu ja isegi hale on see veenmispüüd. Varro Vooglaid räägib kategoorilistest valikutest, hallide toonide puudumisest, elu ja surma küsimusest sõna otseses mõttes, ent lõpetuseks ütleb ikka, et igaüks peab ise otsustama ja valima, korrates nõnda tahes-tahtmata pluralistliku liberalismi põhiteesi: eksitentsiaalsed valikud teeb iga inimene ise.

Kui pole surematut hinge, pole ka seda, mida põrgukatlast päästa (ega seda, millesse taeva nimel investeerida). Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!

Oswald Spengler "Õhtumaa allakäik"

Juuli alguse nädalavahetusel püüdis Laur Järv oma maamajja koondada kõik need, kes Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigu“ vastse tõlke kaanest kaaneni on läbi lugenud.

Meid tuli koguni seitse, sest Laur – leebe ja mõistev nagu budistile kohane – ei keelanud ka neid, kes polnud tervet jõudnud. Või üldse jõudnud.

Ega me midagi väga tarka ei rääkinud.
See ainult kinnitas mu veendumust, et midagi tarka ei saagi eriti rääkida. Vestluse vorm on nii abitu ja kohmakas, et see sobib vaid sotsiaalsete sidemete loomiseks ja tugevdamiseks, meelelahutuseks ja lõõgastuseks. Sellega kutsutakse vastastikku esile naeru, mitte mõtteid.

Igasugused salongitamised, kohvikukultuur ja toonaste intellektuaalide-kultuurainemeste legendaarsed vestlusõhtud jms tekitavad skepsist. See on rohkem vaimuinimeste etendamine, vastava müüdi konstrueerimiseks vajaliku foto- või mälestusevõimalikkuse loomine kui miski sisuline sünergia vms.

Seltsis ollakse vaimukad, mitte vaimsed.

Vaimsuse meedium on ikka kirjalikkus, sest ainult

„kirjutamine lubab teil vabalt kõnelda oma mõtetest. Muidugi programmeerib aju igasugust kõnet ja nii on see allutatud sisemise kõrva järelvalvele: see, mida me oma mõteteks nimetame, koosneb enamjaolt vaikivast kõnest. Aga üksnes väike osa sellest, mille üle me mõtiskleme, toimub tegelikult isikutevahelise suhtlusaktina, nagu „A räägib B-le X-ist“, ehkki isiksusesisesed suhtlusaktid (mõtisklused) võivad potentsiaalselt olla vägagi tähtsad.

        Päris mitmetel põhjustel ei leia need mõtisklused teed kuuldavusväljale. Võib-olla ei olnud antud hetkel kuulajat käepärast ja läbi pea libisevat mõtet on raske tuleviku tarbeks tallele panna. Võib-olla tsenseeris neid mõtteid Freudi postuleeritud viisil mingi sisemine mehhanism; võib-olla oli kuulaja võimupositsioonil, vaenulik, tüdinud või — nagu enamik meist — lihtsalt hõivatud omaenese probleemidega ja seetõttu küll valmis astuma vastastikku huvipakkuvasse vestlusse ühistel alustel, kuid tõrges kuulama monoloogi, teise inimese mõtete halastamatut ekspositsiooni, välja arvatud ehk teatavatel sotsiaalsetel asjaoludel nagu kohtuasi, matusekõne, pulmakõne või palve jumala poole.

        Kirjutamine annab meile aga võimaluse pidada just niisugust monoloogi, mida suuline suhtlus pahatihti takistab. See võimaldab inimesel „väljendada“ oma mõtteid pikalt ja laialt, ilma et keegi vahele segaks; teha parandusi või tõmmata maha ja järgida sobivat vormelit“.

        (Jack Goody „Metsiku mõtlemise kodustamine“)

Küllap jääb „Õhtumaa allakäik“ mu selle aasta vägevaimaks ja avardavamaiks lugemiskogemuseks.

Tõnu Õnnepalu ütleb „Sirbis“ küllalt hästi:

”Isegi kui „Õhtumaa allakäigu” maht teid kohutab, soovitaksin ikkagi lugeda, vähemalt siitsealt. Alles seda raamatut lugedes saab aru, kui palju me oleme teda juba lugenud isegi siis, kui pole teda üldse lugenud.
Ta on ikka tohutult kultuuri sisse läinud, hoolimata sellest ja tänu sellele, et ta pole vist iial olnud päris akadeemiliselt tsiteeritav teos, et teda pole tunnustatud sellise ajalooteadusena, mida ta kõigest hingest ometi olla tahab”.

Ja ehk on illustratiivseim G.H. von Wrighti essee ”Spengler ja Toynbee” (kogumikus ”Minerva öökull”).

On iseloomulik, et Wright peab vajalikuks üle korrata kõik standardsed (ja kahtlemata õigustatud!) etteheited Spengleri suurteosele.

Von Wright: ”Võrreldes Spengleriga paistab Toynbee silma kaine usaldusväärsusega. Tema teos on rikkalik faktiliste teadmiste allikas ja seda võib võrdleva ajaloouurimise käsiraamatuna kasutada ka lugeja, kes ei usalda tema teoreetilisi konstruktsioone või need lausa kõrvale heidab. See ei kehti ”Õhtumaa allakäigu” puhul. Spengler ärritab vältimatult ka vähem asjatundlikku lugejat ohtrate vigade ja faktimoonutustega. See tuleneb tema innust sobitada tegelikkus teooriatega ja mõnikord ilmselt ka lausa asjatundmatusest. Need, keda ei huvita Spengleri filosoofilised probleemid ja teesid, talitavad targemini, kui nad tema teostega üldse tegemist ei tee.
[…]

Sõltumata sellest, mida arvata Spengleri seisukohtade tõesusest ja võrdlusest eri aegade kõrgemate kultuuriväljenduste vahel, peaks aru saama, et need äratavad alati mõtteid, on tihti tabavad ja geniaalsed. Toynbee seisukohavõtud filosoofiast, teadusest ja kunstist ajaloonähtustena tunduvad mulle peaaegu eranditult triviaalsed” [minu rõhutus – M.K.].

Üks häda Spengleriga on see, et ta suurteos on heidutavalt mahukas (eriti tänapäeva lugemisharjumuste kontekstis), aga samas äärmiselt halvasti refereeritav ja kontsentreeritav. Kui ”Õhtumaa allakäigust” teha konspekt, sisukokkuvõte (mida on ka palju tehtud), siis jääb järele õige kahtlase väärtusega teesistik ja kaotsi läheb üks suurimaid väärtusi: just see geniaalsus ja mõttete äratavus, mida mainis ka Wright.

Ei ole ju elementaarne, miks von Wright, kes laob välja terve hulga Spengleri miinuseid, sealhulgas ka nt ”vähe sellest, et Spengleri seisukohad puhtalt filosoofilistes – kunstiteaduslikes ja metafüüsilistes – küsimustes on lubamatult ähmased ja ebamäärased, nad on ka mõnikord piinlikult diletantlikud”, Spenglerit iseloomustab ”peaaegu haiglane ülbus ja enesekindlus”, ”noriv pretensioonikus ja labane künism”, ütleb sellest hoolimata, et ”professor Tähenärija lükkab loomulikult alati Spengleri ninakirtsutusega kõrvale. Kuid oleks kasulik õpetatud autoriteetide mainele, kui nad tutvuksid enne Spengleri tööga, enne kui nina kirtsutavad. Kahjuks jääb mulje, vahel ka väljapaistvate kirjutajate puhul, et nii ei ole sündinud.

See on kahetsusväärt. Sest kõige oma ebaühtluse ja vigade kiuste näib ”Õhtumaa allakäik” mulle ühe selle sajandi silmapaistvama raamatuna, millest ei saa mööda minna keegi, kes taotleb sügavamalt mõista meie oma aega ja meie ajaloo mõtet”. [minu rõhutus – M.K.]

Nõus.

Samas kogumikus on von Wrightil ka võrratu essee Dostojevskist, kus ta muu hulgas ütleb et „ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enese käest“.

Küllap käib see ka Spengleri kohta (ja miks mitte ka von Wrighti esseede kohta).

Õigustagu see ka käesolevat blogisissekannet.

Mõned üldistused võtaks siiski teha.

Esiteks.

Spengler on üks kõige järjepidevamalt ja sügavamalt ilmalik mõtleja, keda olen kohanud. Filosoofide hulgas on nii radikaalne ilmalikkus väga haruldane. Reeglina jääb ratsionaalsusele, vaimule, mentaalsetele representatsioonidele jms sügav religioosne-teoloogiline algupära, inimene ja-või-ehk mõistus on midagi väljaspool loodust, väljaspool evolutsiooni jne. Küllap see on ka üks asi, mis tekitab põhimõttelisema võõristuse kui mingid veakesed ja aegumised ajaloolises andmestikus.

””Inimkonnal” pole eesmärki, ideed, plaani, niisamuti nagu seda pole ka liblikatel või orhideedel. ”Inimkond” on kas zooloogiline mõiste või tühi sõnakõlks”.

Paljukest neid mõtlejaid on, kellele inimkond on zooloogiline mõiste (st kes ei kasuta konstruktsiooni ”inimene, erinevalt loomadest..”)? Käputäis.

Sellest järeldub ka Spengleri antihumanistlikkus ja normaalsele filosoofile tavapärast mõistuseusku valusasti kärpiv biologism ( a la filosoof pole inimsuse-preester, olemise järele pärija, vaid pigem samasugune pentsik ja ühekülgne liialdus nagu gurmaan või kulturist).

Teiseks.

Spengler on väga tänapäevane mõtleja. ”Üldkehtivus on alati eksijäreldus enda põhjal teiste kohta”.

Ta on täielik kultuurirelativist: ”Tänapäeva hiinlase või araablase täiesti teistsuguse intellekti jaoks on filosoofial Baconist Kantini üksnes kurioosumi väärtus”.

Vajalik on ”arusaamine oma järelduste (mis on ise ühe üksiku – ja ainult selle ühe – eksistentsi väljendus) ajaloolis-suhtelisest iseloomust, teadmine nende kehtivuse paratamatutest piiridest, veendumus, et tema ”ümberlükkamatud tõed” ja ”igavesed tõdemused” on tõesed üksnes tema jaoks ja igavesed ainult tema maailmanägemise seisukohast, ning et lisaks neile tuleb otsida selliseid, mida on samavõrd tõsikindlalt välja arendanud teiste kultuuride inimene”.

”Tõelise inimesetundja jaoks pole olemas absoluutselt õigeid või valesid seisukohti. […] teised kultuurid räägivad teist keelt. Teiste inimeste jaoks on teised tõed. Mõtleja jaoks kehtivad nad kõik, või siis ei kehti neist ükski”.

Spengler on nii ilmalik ja ajaloolise ehk metafüüsikavaenuliku hoiakuga, et ei halasta isegi matemaatikale. ”Pole olemas ühteainukest matemaatikat, on vaid matemaatikad”[Spengleri rõhutus – M.K.], ajaloolised ja kultuurisõltelised.

Antihumanismiga käib komplektis (vähemasti epistemoloogiline) antidemokraatlikkus, üks osa Spengleri ülbusest ja barbaarsusest seisneb selles, et ta on loobunud humanistlikust teesist, et põhimõtteliselt võiks iga inimese intellekt järgida ratsionaalselt esitatud mõttekäike ning ta ei häbene sellest lähtuda ega seda ka välja öelda.

”Mitte-ajalooline vaatlusviis on tõsiasjana olemas. Seevastu religioosne vaatlus peab paratamatult tunnistama ennast õigeks ja teist valeks. See vastuolu pole ületatav.”

Ühe märkuse Õnnepalu öeldule siiski teeks: pisteliselt võiks Spenglerit lugeda ainult pärast esimese osa sissejuhatuse ja teise osa esimese peatüki mõttega läbilugemist. Muidu võib jääda kohati lausa vastupidine mulje Spengleri maailmavaatelisest põhihoiakust nt inimese kosmilis-taimsest komponendist lugedes võib esimese hooga pidada seda lausa millekski esoteeriliseks ja eneseabiõpiklikuks naiivreligioossuseks, mitte järjepideva ilmalikkuse (osalt fenomenoloogiliseks) järelmiks. Kosmilised rütmid on siin kosmilised kõige ilmalikumas mõttes st öö ja päeva vaheldumine, aastaajad jms.

Väga hea on ka tõlge (pluss tõlkija võrdlevad viited) ja teose üldine kirjanduslik kvaliteet.

Hoolimata üldtooni prohvetlikust tõsidusest on siin ka palju spetsiifilist huumorit.

”Siin pole mingit filosoofiat. Jeesuse ütlused, millest mõnedki olid kaaslastel veel kõrges eas sõna-sõnalt meeles, on lapse ütlused kesk hilisaegset võõrast maailma. Pole mingeid ühiskonnavaatlusi, probleeme, juurdlemist.”

”Me oleme juba öelnud, et kogu filosoofia, kogu loodusteadus, kõik, mis on mingis seoses ”tunnetamisega”, pole sügavamas tähenduses muud kui lõputult rafineeritud viis rakendada primitiivse inimese nõidust võõra suhtes. Õige nime (füüsikas: õige mõiste) väljaütlemine on vannutamine. Nii tekivad jumalused ja teaduslikud põhimõisted kõigepealt nimedena, mille poole pöördutakse ja millega seostub meeleliselt üha kindlam kujutlus. Nuumenist saab deus, mõistest kujutlus. Milline vabastav vaõlu on enamiku õpetatud inimeste jaoks selles, kkui neil on põhjust üksnes nimetadagi mõisteid nagu ”asi iseeneses”, ”aatom”, ”energia”, ”raskusjõud”, ”põhjus”, ”arenemine”! Seesama võu haaras latiini talupoega, lausudes nimesid Ceres, Consus, Janus, Vesta”.

Ja mingi vaimne kamikazelikkus. Ta suunab kõigi kutsumuslike mõtlejate ja vaimuinimeste pihta – st sh enda pihta! – sellise kriitilise turmtule, et ainult vägevamad (sh ta ise) jäävad püsti. Kultuurieugeenika par excellence.

P.S. Spengler ei ole pessimist. Allkäik (der Untergang) on ühtlasi täidumine (die Vollendung). „Meie jaoks on see areng juba alanud, ja ma tõepoolest näen selle vägeva rajatise lõpuleviimises sakslaste kui Õhtumaa viimase rahvuse tõelist missiooni“.

Idealismist ja konservatismist

”"Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu [seksuaalvähemusi] kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad."

[…]

Sellest johtuvalt mõtlesin lihtsalt küsida, kas osundatud sõnad ongi mõeldud nii, nagu paistab. Võiks ju küsida muudki, nagu nt seda, kas vastuseis abielu ja perekonna institutsiooni seadustega ümberkirjutamisele on samastatav "seksuaalvähemuste kapis hoidmisega".

[…]

ma olen nii palju taibanud, et tekstil on enamasti alltekst. Ent kui väited esitatakse kasutades sõnu "ilma igasuguse irooniata", siis võiks ju arvata, et ehk kirjutataksegi ilma igasuguse irooniata. Kui aega leiate, siis oleks küll huvitav lugeda pikemat vastust, sest mulle tõepoolest pakub huvi, mille eest Teie seisate ehk mis on need fundamentaalsed printsiibid, millele oma ilmavaatelistes positsioonides toetute.”

Jah, ma olengi ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt.

Üldiselt proovin ma olla oma esseedes võimalikult täpne ja selge. Aga kommuikatsioon jääb paratamatult ähmaseks, sest ühiskondlikel teemadel arutledes ei pääse kuidagi ümber mõistetest, mille tähendus on väga varieeruv ja ähmane.

Olen tähele pannud, et sellised suured mõisted nagu näiteks õiglus, hoolivus, mõistlikkus jmt tähendavad üsna ebamäärast hüvelisust ja on seega oma ebamäärasuses lausa vastastikku väljavahetatavad.

Et hüved võivad olla konfliktis, tundub vahest isegi enamikule kontraintuitiivne. Inimestel on sageli väga raske mõista, et mõistlikkus, õiglus, hoolivus jmt võivad tähendada ka negatiivseid suundumusi, et neil võib olla hind ja ka üle maksevõime käiv hind.

(Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.

Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.

Konservatiivne moralism iseloomustab pigem vanemate inimeste sotsioloogilist ebapädevust ja võimetust näha seoseid – kui mingi ühiskondlik tendents ei meeldi, siis selles on süüdi kombelõtvus ja moraalne allakäik. Iive on madal, sest kombed on lõdvad ja pühadusi ei austata; maalt lahkuvad noored pole mitte majanduspõgenikud vaid reeturlikud koerad, kelle isamaa ja vanemad jne pole olulised, tänamatud kutsikad jne.

Revolutsiooniline idealism on samuti sotsioloogilise ebapädevuse avaldumisvorm, üks viis väljendada oma rahulolematust eestleituga. Kuid erinevalt eelmisest, mida toidab moonutav mälu ja müüdiline teadvus, siis siin eelistatakse mingit unistust, ideaali, utoopiat, millega mittevastamise eest praegune ühiskond on segipeksmist väärt.

Tagasi alguses toodud tsitaadi juurde. Kordan: see on täpne. Nii abielu pühadust kaitsvad kristlikud konservatiivid kui õiguslastest idealistid on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, aga see, mis nö üle jääb, on vastastikku karikeerivas nihkes, mistõttu on nad üksteise verivaenlased. Ühtlasi on nad ideoloogilised lähisugulased.

Kuigi kristikud konservatiivid kasutavad humanistlike idealistide ründamiseks (nende oma süsteemi järgi) ränka süüdistust: "Te arvate, et inimene on Jumal [ja võib ise kõik siin omatahtsi ümber korraldada]!", lähtuvad nad ise samast eeldusest: siinpoolne maailm on läbini inimeste meelevallas ja järelikult, niipea kui võtta perekonnaseadusest sooline määratlus, siis kaasnevad sellega kohe suured ühiskondlikud muudatused (a la  pooled abielud on homoabielud, iive poole väiksem jne)

Humanistlik õiguslane aga hüüab kuraasikalt: „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“

Tähendab, mõlemad arvavad, et kogu piiratus ja süsteemsus on inimeste kätes. Esimesed ütlevad, et ei tohi neid piire ületada, muidu valgub kõik laiali! Teised ütlevad, et saadame need piirid, kus kurat, ja oleme lõpuks täiesti vabad!

Lähisugulust näitab seegi, et mõlemad jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Ilmalikul humanistil läheb Darwinit vaja ainult niipalju, et kristlikud konservatiivid kukele saata, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler, oma Blut’i ja Boden’iga).

Kordan, humanistlik idealism ja moralistlik konservatism on lähisugulased; lisaks eelnevale, mõlemad esindavad teatavat pretensiooni, nõudvat hoiakut ühiskonna suhtes, mis projitseerib Kurja lätted endast välja poole. Mõlemad loevad inimese kõikvõimsaks isandaks, aga halvasti käituvaks kõikvõimsaks isandaks.

Kui midagi on halvasti, siis on süüdi Põhjuste Põhjus ehk Jumal ehk Inimene. Sest õnnetusi pole ju olemas, on ainult inimese süü.

Proosavõistlus ja kirjanikuks pürgimise häbi

Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme. Täiskasvanu teeb ees ja laps järgi (ses tobedas „Väikeses Printsis“ on asi täpselt vastupidi ja iga russoistike õhkab lugedes liigutatult).

Oskajam inimene (treener, õpetaja, meister jne) teeb ees ja vähem oskaja teeb järgi. Mänguliselt proovitakse läbi ja harjutatakse teatud tüüpolukordi, mida sellel alal lahendada tuleb, spordist ja puidutööst kriisinõustamise ja hambaravini.

Loovust ei saa juba definitsiooni kohaselt matkida. Loovus tähendabki uue lahenduse (millest võib omakorda saada algoritm või standardlahendus) väljatöötamist.

Seepärast ütleb ka Valdur Mikita, et loovust ei saa õpetada (lappa siin).

(Muide, Valdur Mikita on kirjutanud kreatiivsuskäsitlustest doktoritöö ja on ka ise väga loov, üks Eesti loovamaid praeguseid autoreid).

Loovus on võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja. Mõtlemine (mitte ajada segi teadmise või kiire järeldamisega!) on loovtegevus par excellence.

Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“)  

Mitteloovatel aladel langevad täiuslik matkimine ja täiuslik sooritus kokku. See, kes suudab täiuslikult matkida Usain Bolti sprindikiirust, ongi sama hea sprinter. Tehnilistel aladel on see kokkulangemine kõige ilmekam. Mõne salto või pirueti või käsitööoskuse täiuslik matkimine ongi selle täiuslik sooritus.

Teeme võistluse ja hindame, kõik on vinks-vonks.

Loovaladega on natuke teisti.

Kui keegi matkib loovust, njah.. siis ta ei ole looja.

Väikest last küll julgustatakse, aga  kui täiskasvanu „ei tunne oma kohta“, siis on piinlik.

„ Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse”

kirjutatakse blogis ”Kuidas saada kirjanikuks?”.

Aadress on ka väga tähelepanuväärne: http://kirjutamise-abc.blogspot.com  

Abc- vihjab üsna selgelt algoritmile, eks.

Käitud nii ja nii ja nii, siis on tunnistus käes.

”Noored autorid, kes saadavad mulle oma värsse, pole halvemad oma eelkäijatest, ja kuna nende eelkäijaid kõik kiitsid, siis ei saa nad aru, miks ka neid ei kiideta. Ja ikkagi pole tarvis teha midagi, et neid julgustada – just seetõttu, et meil on sadu selliseid talente; ei tohi kiita heaks liigset, samal ajal kui nii palju vajalikku on veel tegemata,”

kirjutas Goethe Eckermannile.

Romaaniteoreetilises essees ”Eesriie” on Kunderal isegi alapeatükk ”Enese kordamise häbi”.

Kundera kirjutab: ”Täiesti naeruväärne oleks kirjutada uus ”Inimlik komöödia”. Sest kui Ajalool (inimkonna Ajalool) ongi piisavalt halb maitse, et ennast korrata, siis kunstiajalugu ei kannataks selliseid kordamisi välja. /…/ Ja et end korrata, tuleb olla ilma häbi, intelligentsi, maitseta”.

(Siin on üks kurb paradoks. Nimelt üldiselt on inimesed, kes matkivad paremaid-parimaid inimesi, ühiskonna parimad liikmed. Ka Jeesus kutsus end järgima, eks.)

Enamikele inimestele on loovus sügavalt vastumeelne (ühes psühholoogilisest uurimusest lugesin, et selles tunnevad end koduselt ca 5% inimesi). Kui vana mudel ja harjumused enam ei tööta, satub enamik inimesi tugevasse stressi (kes peab seda vanakeste pärusmaaks, meenutagu seda igakordset hädakisa, mida iga FB või brauseriuuendus kaasa toob).

Pedagoogina olen ikka pannud kontrolltöösse mõned sellised ülesanded, mida klassis pole läbi lahendatud (st matkijad jäävad hätta), et hinde viis saamiseks tuleb rakendada loovust. Tublid tuupurid sellist asja ei salli. Ühes küsitluses, kus uuriti õpilastelt konkreetsete õpetajate plusse ja miinuseid, oligi see mu enim esile toodud puudus. Loovus on enamikele inimestele tugevalt vastumeelne (tihti ka nn loojatele, aga paljudel neist on niikuinii olemine pinges).

Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

Pole midagi loomulikumat kui positiivne tagasiside eduka matkimise eest. Aga mitte loovusega..eeh, aga mitte loovusega.

Olin kirjandusfestivalil „Head Read“ proosa võistulugemise žüriis.

Pärast astusin korraks poetry-slam’ilt ka läbi.

„Enamikku ülespoole pürgivaid inimesi viib niisugune püüdlemine esialgu vältimatult selleni, et nende teadvus ja hoiak täiesti spetsiifiliselt känguvad./…/ Üsna sageli kohtab seda ka Õhtumaa enda ühiskonna väikekodanlik-keskseisuslikes ringkondades poolharitlaste hulgas, kes pretendeerivad oma olekuga niisugusele positsioonile, mida neil pole; see avaldub nende käitumise ja maitse ebakindluses, mitte ainult mööbli ja riietuse, vaid ka hingede „kitšistumises“ ning peegeldab üht sotsiaalset olukorda, püüet imiteerida mingi teise, kõrgemal positsioonil oleva rühma mudeleid. See ei õnnestu, see jääb silmnähtavalt võõraste mudelite matkimiseks. Ülespürgijate ja ülemkihi kasvatus, elustandardid ja elukeskkond on selles arengujärgus veel nii erinevad, et katse saavutada käitumise kindlust ja täiustamist ülemkihi skeemi järgi põhjustab enamiku ülespürgivate inimeste puhul erilise valskuse ja näotuse, kuigi selle taga on nende täiesti ehtne sotsiaalse eksistentsi hädaolukord, soov pääseda survest, mis tuleb ülevalt, ja allajäämisest. Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil alati ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet. Need erinevad täiesti neist tunnetest, mis alamkihti kuuluvail inimestel on siis, kui neil pole tõusu väljavaateid. Nende käitumine võib olla jämedakoelisem, aga see on ühtsem, terviklikum, tervem,“
(Norbert Elias „Tsiviliseerumisprotsess“)

Jälle üks šigalevlik praktikaparadoks: alustame demokraatliku ideega, et anname kõigile võrdse võimaluse (end kaamera ees superstaarina tõestada), ja saame tulemuseks aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koguneb kogu (kultuuriline-sümboolne) kapital, ja laia alanduses vähkreva massi.

Tuumikperekonna efektiivsus ja rahvuse kestmise hind

Antud essee on esimene osa 11.05.2012 Eesti Ekspressis ilmunud esseele "Naiste efektiivsus ja rahvuse kestmise hind". Mõni päevakajaline viide on juba aegunud, sest kirjutasin need tekstid märtsi lõpus (esimese teksti saatsin toimetusse 02.04.2012), mis teha, vähe sellest, et Tallinn kuskil karup***s asub, nad on seal ka jube aeglased.

Tuumikperekonna efektiivsus ja rahvuse kestmise hind

Mihkel Kunnus

Optimistlikumad kultuuriinimesed arvavad, et Eesti Rahva Muuseumi kerkimine Raadile on nüüd juba pöördumatu protsess ja pessimistlikumad kardavad, et optimistidel on õigus. Kardetakse, et Raadile kerkib tõesti Eesti rahva muuseum. Samas nii mõnigi toetub eestlaste väljasuremisele kui ühele vähestest kindlatest asjadest praegusel ebakindlal ajal. Kas sureme välja? Üpris kindlasti, Päikegi kustub kord, aga siin on nagu iga suremisega st suremise enda faktile pole mõtet keskenduda, küll aga suremise ajale ja elule enne seda. Organismi seisukohalt on elu niikuinii iselõppev protsess ja ainult lapsed ja revolutsionäärid tahavad seda protsessi kiirendada (et jõuda järgmisesse etappi, kus saaks oma tahtmise järgi õlut ja suitsu), aga ülejäänud püüavad ikka pidurdada, et elu kauem kestaks. Keskmise eluea tõusus nähakse üsna üheselt ühiskonna arengut.

Ühiskonna, kultuuri, riigi võrdlemine organismiga või selle esmase laiendusega – perekonnaga –  on tihti küllalt viljakas analoogia. Tööjaotus ja sellest tulenev efektiivsuse tõus on üks üpris keskne nähtus ühiskondade arengus. On jõuorganid ja õigusorganid, riigipea ja rahvuskehand jne. Võib näiteks öelda, et lasteaed on institutsionaliseeritud vanavanem (täpsemalt: üks vanavanema funktsioone). Suurperekondade aegu tegelesid vanemate tööl olemise ajal väikeste lastega vanavanemad, siis tulid lasteaiad ja võtsid selle funktsiooni üle. Kunagi õpetasid vanemad oma lapsi ja ameteid päriti, nüüd on selleks koolid ja iga haridusasutus on pööraselt efektiivsem ja võimsam õpetamisfunktsiooni täitja kui lapsevanem. Rahvusmuuseum on institutsionaliseeritud rahvusmälu ja see on mitmes aspektis kujutletamatult võimsam ja detailitäpsem kui rahvas ise. Samuti on (vähemalt ideeliselt) õigusemõistmine ja indiviidide vaheline jõukasutus nüüd täielikult riigi monopol jne. Väga paljud funktsioonid on sootuks mehhaniseeritud ja masinad teevad hulganisti töid inimeste eest ära, aga ei maksa unustada, et selles on alati nähtud nii õnnistust kui needust. Uue funktsioonijaotusega vana hävib ning see protsess on alati valuline. Näiteks praegu tahetakse koolisüsteemi funktsioonijaotus muuta efektiivsemaks ja sellega paljud (maa)koolid kaovad. Nõutakse ka lasteaedade võrgu efektiivsemaks muutmist ja on juba täiesti enesestmõistetav, et mis tahes omavalitsusel oleks täiesti mõeldamatu välja käia ettepanek, et vanavanemate põlvkond selle funktsiooni jälle oma kanda võtaks (seda saab küll riiklikult soodustada, näiteks vist Austraalias kompenseeriti osa eluaseme hinnast, kui see soetati oma vanemate lähedale).

Efektiivsus pole kaugeltki ainus asi, mis tõukab tagant funktsioonijaotuse teisenemisi. Üks asi on näiteks õiglus ja solidaarsus. Kui perekonna mõni funktsioon on mis tahes põhjusel täitmata, siis eeldatakse üha rohkem, et riik selle täidab ja tagab võimalikult võrdsed tingimused igale lapsele. Alates toitjakaotuspensionist perekonna täieliku asendamiseni (lastekodu). Riigi üheks suurimaks plussiks peetakse (ideaalis!) suuremat usaldusväärsust võrreldes inimesega: kui seadus sätestab mingi toetuse, siis on see kindlam kui ligimese pakutu: riiklik pension on kindlustus saamatute või tänamatute laste vastu, lastetoetus ühe vanemliku funktsiooni täitmatuse vastu jne. Nende protsesside kõrvalnähuks on perekonna nõrgenemine – lasteaedade levik oli üks oluline põhjus, miks perekond ei koosne enam kolmest, vaid kahest põlvkonnast. Ka nn „traditsiooniline tuumikperekond“ on praegu kadumas ja konservatiivid põhjendatult ähmis. Kuidas kaitsta tuumikperekonda? Lühim retsept oleks: tuleb seista vastu tuumikperekonna funktsioonide institutsionaliseerimisele ja nende funktsioonide kadumisele üldisemalt. Linnastumisel on funktsioonijaotusele tohutu mõju. Näiteks on lastel olnud nii taludes (kui ka kunagi tehastes) funktsioon tööjõuna ja ka rahalise sissetulekuna, nüüd pole see funktsioon mitte lihtsalt kadunud, vaid muutunud lausa vastupidiseks.

Kui aga pöörame pilgu läände, meie paleuse poole ja  küsime, milline on seal lapse roll, või äärmusesse minnes: mis funktsioon on lapsel näiteks veresidemest lahutatud sooneutraalsete eellaste A ja B juures? On „oma laps“ on seal veel midagi enamat kui universaalõigustega vürtsitatud progressiivne kategooria omandi ja lemmiklooma vahel? 

Tuumikperekonnale mõjuvad lagundavalt veel riiklik pension, lastetoetus, lasteaed, vanemapalk, turvakodud, lähisuhtevägivalla vastased seadused jms. Juba see lühike loend sisaldab nii palju armsaid asju (nt mõni meede soosib sündivust), et kui neist mõnedki panna kaalukausile, siis kerkib kohe põhjendatud küsimus, miks meile ikkagi seda tuumikperekonda üldse vaja, saati sellise hinnaga? Õhtumaised ühiskonnad on sammhaaval kobades ja intuitiivselt aru saanud, et ega eriti polegi. Tuumikperekond pole mingi väärtus, mida kaitsta, ja seepärast see juba mõnda aega suure hooga lagunebki. Leitakse üha enam teid, mis tuumikperekonna funktsioone paremini ja efektiivsemalt täidavad. XX sajand sünnitas küll kitši idüllilisest perekonnaelust kui enam-vähem alternatiivideta õnnelikkus-stsenaariumist, mistõttu kõik  justkui peaksid oma algatusel selle poole pürgima ja selle saavutanuna seda ka vankumatult hoidma, aga reaalsus räägib kesk issanda liberalismust ja võimaluste paljusust pisut teist keelt – kui perekonnad tekivadki, siis lagunevad kiirelt (ja peale seksuaalvähemuste pole enam kellelgi romeo-julialikke võimalusi paisutada oma tundeid eelarvamuslike takistuste taha). Aga see pole ka oluline, sest õnnelikkus-stsenaariume riik niikuinii ette kirjutada ei tohi, sest iga inimene teab ise, mis on tema Tõelise Mina Tee ning vaatab ise televiisorist või elustiiliajakirjast, milline toode tal õnnelikust elust veel puudu on.

Moodsad trendid on andud pisku ka abielusidemete tugevdamiseks, sest kui üksi elades koristad sa vahel lihtsalt tuba, pesed sokke ja pühid tagumikku, siis abielus olles teed sa samu menetlusi läbi viies „tasustamata majapidamistöid“ ja õige soolise sattumuse korral on see serveeritav diskrimineerimisena, mis omakorda annab võimaluse dramatiseerida oma identiteeti ja parimal juhul isegi esitada avaldus vastavale volinikule kui institutsionaliseeritud väiklusele (homoabielud on seega ühest olulisemast abielu moodsast voorusest a priori ilma – ebavõrdselt jaotunud kodutöid ei saa esitada soolise diskrimineerimisena).

Kui tahame võimalikult kaugele lükata Eesti kultuuri välja suremist, siis me ei peaks kaitsma tuumikperekonda (kõigi vahenditega), vaid soosima iibe tõusu, demograafilist kosumist (kõigi vahenditega). Meetmed võivad siin kattuda, aga ei pruugi. Või siis jäävad mõnele teisele moodsale arengule lausa jalgu.

Näiteks igati eeskujuliku Õhtumaa Rootsi edasipürglikumad noored on sedavõrd progressiivsed, et on revolutsionääridele kohaselt kogu mõistuse ja reaalsustaju idealismi ja õiglustundega asendanud ning kuulutavad otsesõnu, et nende „eesmärk on hävitada tuumikperekond kui norm“. Ka meil leidub küllaga taolisi lühinägelikke moraliste, kes peavad fundamentalistlikku truudust õiglusele ühiskondliku korralduse ainuorientiiriks, mille poole pürgimisel võib siis kõik „igandliku“ puruks peksta. Nii progressiivset institutsiooni meil veel pole, mis suures õiglustundeõhinas poisse ja tüdrukuid sooneutraalseteks üldinimesteks treiks, küll aga võib tihti kohata neid, kes igat kleidiga poissi ja kraanaga mängivat tüdrukut isiklikuks töövõiduks peavad.

Lapsikumad humanistid ja võrdõiguslased taovad küll reipalt rusikakestega vastu oma sooneutraalseid rindu ja demonstreerivad uhkusega, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon –  näe, seelikuga mees! näe, see tõmbas noksi sissepoole ja pahupidi ja on nüüd naine, mis naine! näe, siin on noks ja noks, aga ikkagi on abielu ja puha! Ometi pole see tüütu karneval midagi muud kui performatiivselt korratud väikelapse vannimängud tilu ja piluga, mida need lärmakad ullikesed siis võidukalt Emantsipatsiooniks peavad.

Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu neid kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad.

Tõepoolest, komplekt „töötav mees ja lapsi kantseldav pereema“ on mudelina rudiment, agraarühiskonna tüütu kaja moodsas linnas, aga tuletan meelde, et sealt samast suunast pärineb ka seksuaalsuse kaal argumendina, nimelt seksuaalsusele annab kaalu ainult selle seotus paljunemisega, kui aga seksuaalsus paljunemisest lahti haakida (peaaegu lõpule jõudnud protsess), siis muutub see täiesti tühiseks erahobiks, millel puudub igasugune avalik väärtus (samas protsessis lahutub seksuaalsus ka moraalisfäärist, mistõttu neile, kellele seksuaalsus on seotud veel moraaliga, saavad tänapäevased tendentsid tunduda ainult õudseima langusena). Avalik huvi on ainult paljunemine, rahvuskehandi taastootmine, demograafiline jätkusuutlikkus, laste heaolu jne aga nii vaprad vabastajad kui kanged kaitsjad sõdivad nürimeelselt täiesti teisejärgulise jäänukiga. Ühed kaitsevad ja teised ründavad kantsi, kust väärtus on juba ammu põgenenud. Lühimalt: iibe langus ei ole praegu mitte kuidagi seksuaalmoraaliprobleem.

Inimesed kolivad linna ja on üksteisele lähemal, funktsioonijaotused üha teisenevad, kõik on suunatud efektiivsuse kasvule, ikka rohkem, ikka tõhusamalt, ikka kiiremalt. Viimases aastalõpu „Postimehes“ oli reportaaž sünnitusmajast reipa pealkirjaga „Tartus sünnivad lapsed üha kiiremini“.

Tihti kirutakse meie koolisüsteemi, et see on veel otsapidi 19. sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9. sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: „Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!“

Veel XXI sajandil ollakse ikka üheksa kuud rasedad – no tule taevas appi!

Eliidist, humanismist ja antikultuurist

Viimases Semiosalongis küsisin ettekandjalt (ta oli just öelnud umbes „feministid väidavad X“), et mis on feminismi identsus ja kas deklareerimisest piisab, et olla feminist. Ta arvas kõhklemisi, et deklareerimisest piisab.

Siis teatasin, et olen feminist ja panin endale tühja õllepudeli pähe. Ütlesin, et see on feministlik akt.

Niisiis võtke teadmiseks: feministid panevad vahel tühja õllepudeli pähe ja see on feministlik akt.

Ega ometi keegi taha väita, et tal on mingi kõrvaltvaatajapilk, kust näeb paremini, kas olen feminist või mitte, mingi võimupositsioon, millelt kehtestada, kes on ja kes pole feminist? Aah? Nooh? Kellel on peale minu õigus määratleda, kes ma olen?

Ühtlasi teatan käesolevaga, et olen lesbi. Ja kui keegi arvab, et mu sünnipära, miski bioloogiline etteantus vms teeb selle võimatuks, siis lugegu aga Judith Butlerit, kõvasti Judith Butlerit.

„Ka bioloogiline sugu on konstruktsioon, sel pole midagi pistmist bioloogilise reaalsusega. Vastupidi, see on poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säilitamiseks,” refereerib Raili Uibo, olgu Butler talle kerge.

Olles inimene on mul kaasasündinud õigus olla oma Tõelise Minaga kooskõlas. Ja kes ja mis positsioonilt tuleb mulle ütlema, et mina ei saa lesbi olla? Ah?

Bioloogilisele determineeritusele osutavad teadupärast ainult kehtiva võimuvahekorra poolt  ajupestud ja status quo’d põlistavad võimuvahekordade taastootjad. Eks katsuge, rsk!

(Butleriga on muidugi see häda, et teda võib lugeda ainult nii tark inimene, kes seda enam ei vaja. Vähegi pehmemas peas muutub Butler enamasti täielikuks idiootsuseks)

*

Linnart Mälli humanistlike baastekstide kontseptsioonis tuuakse välja järgmised üldistused:

B11. Ego tekkimise põhjuseks on indiviidi enesekaitsepüüd, mis tuleneb asjaolust, et inimene põlvneb loodusest ehk teisiti öeldes loomamaailmast. Humanistlikud baastekstid aktsepteerivad seda tõsiasja suuremal või vähemal määral ja annavad samas ometi mõista, et inimese elu raskuspunkt peaks asuma hoopis mujal, kultuuritasemel, mis tähendab ka seda, et looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega.

B12. Sellest järeldub, et suhted, mille aluseks on füüsiline põlvnemine (teisiti öeldes: geneetiline informatsioon) ei tohi olla nii olulised, kui kultuuriliselt determineeritud sidemed (teisisõnu: kultuuriinformatsioon).

Kui siia juurde keevitada kõlbeline postulaat ”iga inimene on väärtuslik just sellisena nagu ta on”, saab päris huvitava käki.

Seda, et bioloogiat vihata on õilis ja humanistlik (ja pealegi teeb see ignorantsusest lausa moraalse hoiaku!) teatakse hästi, aga häda on sellega, et individualismikultuuri kõlbeline postulaat läheb teise humanistliku alusnõudega konflikti.

Nõudest ”looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega” (= hari end! Ole kõlbeline! Asenda loodusnormid-tungid kultuurinormidega!) saab autentsusnõue, tähendab, midagi sootuks vastandlikku. Nimelt nn kultuuriloomus on ju pärand, aga inimene peab olema Tõeline Mina. Selline demokraatlik värdjashumanism on omamoodi antikultuur, sest oma idealistlikemates variantides see lausa keelab kultuuri, keelab kultuuriloomuse omaksvõtmise, sest see on vägivald suurima väärtuse – indiviidi autentsuse – kallal.

See tuleb hästi välja selles, et indiviidi autentsuse kaitsel ei kritiseerita konkreetset kultuurinormi, vaid kultuurinormi omaksvõttu üldiselt. Sic!

Ei arutleta niivõrd enam selle üle, kas konkreetne norm on iganenud või barbaarne, vaid vastustatakse normeerimist kui sellist. Iga pedagoogiline akt on üliväärtus Isiksuse vägistamine kultuuriloomusega!

*

Pärast vestlusõhtut Kultuur. Keskkond. Kriitika istusime seekordsete ettekandjate Liisa Kaljula ja Indrek Grigoriga ”Veinis ja vines” ning jõime elitarismi terviseks ning manifesteerisime tagurpidi Prantuse revolutsiooni.

Kunstiteaduses kippuvat samuti kompetents ja haritus (=fn{kultuuriloomus}) olema üks pelk nüanss, üks erinevus teiste seas ja ei midagi vajalist.
Lolli mittekuulamine, lolli ja harimatu arvamuse pidamine haritu omast väheväärtuslikumaks on ju ebademokraatlikkus par excellence.

Jaanus Admson kirjutas Joel Sanga kogumiku puhul: ”kas pole nii, et kuigi piiratus on enamasti suhteline, oleme positiivsete muutuste ajal kaldunud piiratust nägema vaid ühes suunas (vaadates olevikust või eeldatavast tulevikust minevikku) ehk siis kippunud unustama, et „lehter” võib aheneda ka vastassuunas (vaadates minevikust olevikku või aimatavasse tulevikku)? Midagi võites on alati  midagi kaotatud (ja mida siis?). Teiseks, kas pole tänapäeval igasugune truudus, truudus kui selline (s.t mitte ainult truudus oma „lastetoale”, põlvkondlikule kriitilisusele ja kultuuritaustale) muutunud omamoodi piiratuse tunnuseks? Truudus on jäik ja välistav, diskrimineeriv modernistlik väärtus, postmodernism on aga soosinud pehmet ja avatud (promiskuiteetset, et mitte öelda lõtva) kohandumist erinevuste  ja paljususega – seega ka mitte iseendaks jäämist, vaid jätkuvat iseendaks saamist või iseenda „leiutamist” lõputuid kombinatoorikaid ja heterogeensusi pakkuvas mentaalses legolandis.

/…/  

Sanga truuduses „põlvkondlikule piiratusele” väljendub sisuliselt ka tema truudus piiritlemisele, s.t väärtuste ja põhimõtete selgemale või rangemale korrastamisele ajal, mil paljud piirid ja eristused kaduma või vähemalt (näiliselt) hägustuma kipuvad. Ja siit ka, neljandaks – kas Sanga etteheide, et „kirjanduskriitika  on unustamas oma algset õigusemõistja rolli”, ei peaks nii mõneski tekitama mingit erilist või kõrgendatud valvsustunnet? Eks eelda õigusemõistmine ju autoriteetse (piiritleva, piirava, diskrimineeriva) instantsi olemasolu, aga eks ole ju modernismijärgselt meile sisendatud, et igasugused (diskrimineerivad) võimusuhted on aprioorselt kahtlased (ja lahti neist ka ei saa)? Autoriteetse kirjanduskriitikaga ongi meil tänapäeval komplitseeritud lood.”

Tuleb kasutada jõudu, vaimujõudu.

Kaheteistkümne aasta vanuses kirjutas Flaubert ühele oma sõbrale: „Mis minusse puutub, kallis Ernest, siis töötan kõik päevad läbi.“ Järgmisest aastast pärineb veel ilmekam kirjeldus: „Praegu olen ma hõivatud vana Shakespeare'i teatrist, loen momendil „Othellot“, ja siis võtan ma oma reisile kaasa Walter Scotti kolmeköitelise Šotimaa ajaloo, seejärel hakkan lugema Voltaire'i. Ma töötan nagu deemon, tõustes pool neli hommikul“.

Eliitinimese musternäidis Ilmar Vene kirjutab: „[Flaubert'i] fenomenaalne töökus on muutunud üldtuntuks. Juba kaasaegsed mäletasid teda alailma töötavana, sellisena esineb ta ka õetütre mälestustes. Kummargil oma töölaua kohal, „kirjutab ta palavikuliset, viskub tahapoole, klammerdab käed tooli käsitugede külge ja oigab, mis mõnikord kõlab kui otsekui korin. Kuid siis äkki moduleerub ta hääl mahedaks, paisuvaks, rõkatavaks: ta on leidnud otsitud väljendi, ta kordab lauset iseendale. Siis tõuseb ta hoogsalt ning tõttab suurte sammudega läbi kabineti; ta skandeerib käies silpe, ta on rahul, see on triumfihetk pärast kurnavat vaeva.“

„Inimese kohus on saada vaimult suuremaks, saada üha elusamaks, patt on see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile!“ formuleeris Uku Masing.

Oma parimatel päevadel luges ta üle tuhande lehekülje päevas, tal oli fenomenaalne mälu, oskas rohkem kui poolsadat keelt jne.

Äärmusliku eliitinimesena oli ta jõudeeluks täiesti võimetu.

“Kui räägitakse “valitud vähemusest”, moonutatakse harjumuspärasest õelusest sageli selle väljendi mõtet, teeseldes, nagu ei teataks, et eliitinimene ei ole mitte ülbitseja, kes peab end teistest paremaks, vaid see, kes nõuab endalt rohkem kui teised, isegi kui tal isiklikult ei õnnestu neid kõrgendatud nõudeid täita. Ja kahtlemata kõige radikaalsem jaotus, mida inimkonnas saab ette võtta, on tema jaotamine kahte klassi olenditeks: ühed, kes nõuavad endalt palju ja kuhjavad oma õlgadele raskusi ja kohustusi, ja teised, kes ei nõua endalt midagi erilist, vaid kellele elada tähendab olla iga hetk see, kes ta juba on, tegemata pingutusi enese täiustamiseks – need on triivivad poid.”
(Ortega y Gasset “Masside mäss”)

“Kas on midagi totramat võrdsusest?” küsis Flaubert juba õige noorena.

Keti lõpp ja kunstkriitika

Kohevarsti pärast seda lõiku tuleb lugejal tegemist kunstilise tekstiga st selle empiirilisel autoril puudub igasugune moraalne seos alljärgneva jutustajahäälega; vastutus on võimatu ja ainult loorberid võimalikud. See on kunstniku olemuslik eelis pagari ees –  autor mitte ainult ei pea vastutama, vaid lausa ei saa vastutada. On ju igasuguse kunstiteksti kriitika algtõde, et „autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab“.  Seega....tam-tam-tam.. saagu kunstkriitika! Aga enne veel mõned selgitused, nimelt käisin 9. märtsil Tallinnas teatris, Linnateatris. Ilm oli ilus ja linn turiste täis. Vabadussamba nägin ka ära (eeh, need tallinlased on ikka pentsikud! No miks nad sellise asja nüüd keset linna püsti panid?!). Teatritükk oli väga teaterlik, aga kannatasin ilusti välja. Tegu oli väga klassikalise, ütleks lausa rituaaliks käiatud teatrižanriga st peretüli Wagneri saatel. Eriti noored teatrientusiastid alustavad alati sellega, ikka peretüli Wagneri saatel. Nii ka sel korral.

Üks teatrit armastav sõber mind sinna kutsus ja pärast muudkui ässitas, et ma arvustuse kirjutaks, et  ta tahab verd näha jne. Ta on ju teatrit armastav inimene st ta armastab märatsemist ja tundepurskeid mis tahes põhjustel ja eks kriitiku ärritatus lapsiku vigurdamise peale kõlbab ju ka. Tragöödilisust teatriarmastajad aga lausa jumaldavad. Ükspuha mis kujul. Isegi autoavariis on nende jaoks midagi pidulikku, rääkimata siis sellest, kui mõnel katus ära sõidab ja amokki hakkab jooksma, see põhjustab neil lausa seksuaalset naudingut, vaimustusvärinaga vaatavad nad reportaaže terrorirünnakutest, koolitulistamistest jne.

Mina aga korrutasin vaikselt mõttes Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor, noorelt pole häbi olla noor“ ja ei võtnud mõttessegi midagi kirjutada. Aga nüüd leidsin oma pööningult ühe käsikirja ja tuleb välja, et selle oli kirjutanud keegi Eugen Põld, kes käis just täpselt seda sama etendust vaatamas.  Käsikirja lõppu oli kirjutatud „P.S. Hakkan nüüd asjalikuks ja jätan selle vaimus sorkimise kus kurat. Kui keegi leiab selle teksti, tehku sellega mis heaks arvab, mina ütlen sest lahti. Copyleft! Adjöö, E.P.“

Otsustasin selle teksti toimetada „Müürilehe“ tegijate kätte.  Nii ei teeni võõralt vaevalt hõlptulu ja saan end tunda natuke õilsaltki. Pealegi peretülist Wagneri saatel on saanud õhtumaise kultuuri paratamatu osa ja kultuur olevat vaieldamatult tore. Tore.

Mihkel Kunnus, 18.03.2012, Tartu

Eugen Põld

SA EI TEA, MIS TUNNE SEE ON, SA EI TEA!!!

toorteater hilisteismelistelt hilisteismelistele

Paavo Piik „Keti lõpp“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater,  09.03.2012

W.H. Auden on öelnud, et „kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseärnis kui publik neid eirab või alahindab. Mõned raamatud on ülekohtuselt unustatud; ükski pole ülekohtuselt meeles peetud“. Ta ütleb „Halb kunst jääb meiega alati, kuid alati on iga üksikteos halb oma ajastule iseloomulikul moel; selles avalduv eriline halbus möödub, et asenduda mingi uuema halbusega. Seetõttu pole vaja seda rünnata, sest see kaob niikuinii“.

Sellega tuleb suuresti nõustuda. Aga on siiski ka mõned halbuse invariandid, mis kipuvad korduma.  Kui lubada üks heuristiline liialdus, siis võiks öelda, et kunstiga, eriti algajate tehtud kunstiga, on tihti risti vastupidi Tolstoi tähelepanekule perekonnaõnne kohta, nimelt iga õnnestunud kunstiteos on hea omamoodi ja kõik ebaõnnestunud kunstiteosed on ebaõnnestunud ühtemoodi. Või vähemasti ebaõnnestumisi ja halbusi on võimalik üpris tulemuslikult klassifitseerida (pandagu tähele kui selged alampiinlikkused  joonistuvad välja näiteks amatöörluules!). Tähtis on meeles pidada seda, et halva kunstiteose hea kriitika peaks olema kood, täpsemalt kood, mis ökonomiseerib sellist tüüpi halbuse läbinägemist st halba kunstiteost tuleb kritiseerida kui üldist, kui universaali, mitte kui konkreetset ja üksikut.

Eriti oluline on see siis, kui seda halba kunstiteost on mingil põhjusel kiidetud. Mitte lihtsalt seepärast, et passiivsemad kultuurikandjad kannavad saasta kriitkavabalt edasi ja raisatakse alatult kriitka järgi orienteeruvate inimeste aega ja usaldust (ja praeguses tohutus vabaturulärmis vajatakse usaldusväärseid kriitikuid rohkem kui kunagi varem) ja võltstunnustus moonutab samakõrgusjooni kultuurikaardil, vaid ka noorte loojate eneste pärast.

Viimase näitlikustamiseks sobib üks pikem lõik romaanist, mis võiks olla üks väheseid mahukaid teoseid, mis abituuriumis kohustuslik, nimelt W.S. Maughami „Inimorjusest“:

„Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.“

Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.

„Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“

Philip sundis end üsna rahulikult vastama:

„Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.“

Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.

„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.“

Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.

„Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.“

Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Kuldsed sõnad! Kuna tegu on paljus autobiograafilise teosega ja autoriks on tavatult intelligentne ja läbinägelik inimene, siis Philipi tänulikkus siin väga representatiivne ei ole. Ei, sellises situatsioonis lüüakse päästvale käele pea alati hambad sisse. Ja küllap on see odav tänulikkus üks neist teguritest, mis meie autoriteedikesi paneb tihti lahkelt võltslootust jagama, mis on sageli veel ekstra ebaeetiline arvestades seda, et nii mõnigi autoriteedike on ise avastanud oma keskpärasuse siis, kui on hilja midagi muuta ning tundnud omal nahal kuivõrd „see ei paranda just iseloomu“. Ta jälestab ennast, sest teab oma tühisust, joob ja masendub, ent hooti suudab endale sugereerida, et ajab tähtsat asja, seda kõige tähtsamat! ning siis lollitab noori, sest vanemate hulgas kannavad juba kõik vaikses ühishäbis keisri uusi rõivaid.

Üks mu poksijast sõber, Paul,  nimetab seda kultuuripedofiiliaks ja ta ei kannata neid silmaotsaski. Jah, õiglus on julm, teeb kindlasti haiget ja tänulik selle eest ei olda, aga palju julmem on olla poputav ja heaonutsev-armastäditsev eas, mil inimene teeb pöördumatuid valikuid. Lootusrikkus pole amet ega nunnusus elukutse ja kui inimesse on vastupidine arvamus pähe aplodeeritud, siis tal võib tõepoolest tekkida maailmalõpuaimdus, kui ta ise oma lapsepõlvest puhtbioloogiliselt välja kasvab. Kaugeltki kõik ei tunne seda tunnet, sellist maailmale projitseeritud isiklikku ummikut, ja  seetõttu polnud ka selle teatritüki üldistusjõud kuigi suur, kuigi see osalt proovis taolisi aimdusi artikuleerida. Saamatult, eh, väga saamatult...

Eriti ohtlik on see selliste kunstiliikidega, mille puhul on tagasisideks aplaus. See on täiesti sisutu rituaal, aga ta ikka mõjub nagu kõige võltsim komplimentki. Näiteks sel etendusel istus mu kõrval üks suur  mehevolask, ilmselgelt mõne naise poolt sinna kohale tiritud, küll piinles, ägas ja ohkis, pobises midagi brändist ja hämaraski oli näha, et punastab aeg-ajalt, aga lõpus plaksutas pikalt ja kohusetundlikult nagu iga hästikasvatatud inimene.
Ja seal see siis on –  rituaal ja klaveritunne, vajadus käratseda ja kinnitada lärmakalt oma kultuursust ning nii saabki seaduspäraks, et „vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“ (Musil).

Ei Piigil ega Võigemastil pole süütus veel läinud. Nad peavad noorusvaimustust kunstielamuseks, kevadisi hingevärinaid ja mahlajookse inspiratsiooniks. Ohtlik on see iga, väga ohtlik! Mäletan kui esimest korda ühistus karjas käisin, siis oli mul loomade korrale kutsumiseks kaasa võetud umbes meetri pikkune sõrmejämedune toomingavõsu. Vanem karjus muigas heatahtlikult ja andis mulle samasuguse nagu tal endal – umbes kahemeetrise kahe sõrme jämeduse sarapuumalaka, sest see oli mullikate esimene karjalask. Naisi neid ohjeldama ei lastud, täismehedki virutasid nii et nahk auras seljas, aga mõni jooksis ikka end vigaseks, üks lausa soolikad välja. Noorus on ilus aeg, kui see üle elada. Eriti meeste hulgas võtab kevadvägi kohe vikatiga, kolmekümnendais on juba naisi rohkem kui mehi, olgu kaarsild või järvesilm, bemm või äärekivile maanduv ärplejakukal. Ning ega siis oma vaimseid võimeid adekvaatsemalt hinnata! „Muidugi sa jaksad üle ujuda, mina usun sinusse!“

Pean olema täpsem. Mis süütus pole Piigil ega Võigemastil läinud?

Ühe hea suunaviipe saab Aleksei Turovskilt: „Maailma kõige rumalam tegu on minu arvates jõu kasutamine ainult sellepärast, et see jõud on olemas. Me teame, kuidas see noortel käib. Nad eksperimenteerivad ja tihtipeale kukub see välja väga julmalt. Selles pole midagi head, kuid seda võib mõista. Jõudu tuleb, varem seda polnud, nüüd aga on mu lihased nii pingul, mu keha on nii tugev, mu keel on nii võimas, minu kõne on arenenud nii kaugele, et ma võin ühe lausega panna inimese punastama ja minust eemale põrkuma. Ma võin öelda nii, et see vapustab inimest, ma kasutan oma sõnaoskuse uut värsket jõudu pelgalt sellepärast, et see on mul olemas ja mul on vaja seda katsetada.“

Üks mu sõbranna rääkis kord, kuidas ta kükitas plikatirtsuna ühel soojal suvepäeval maja seina ääres ja toksis kiviga sipelgaid laiaks. Need olid need kõige tavalisemad mustad sipelgad, mis vundamendipragudesse pesa teevad. Sipelgas tuli – kõksti kiviga laiaks, sipelgas – kõks, sipelgas – kõik. Ise lausa kilkas, siis tuli ema, võttis tal kivi käest ja ütles tõsise häälega: „Elli, mõtle, kas siis oleks ka tore, kui sulle nii tehtaks?“ Siis tal sähvatas, käis mingi jõnksatus läbi, üks hingeline süütus  läks ja pärast seda oli temas lapse vaga kurjus rikutud, ta ei suutnud enam loomade piinamisest siirast rõõmu tunda (ja uussiirus oli veel leiutamata). See sündmus oli tema elus nii pöördeline, et jutustas seda mulle paarkümmend aastat hiljem kui killukest oma hingest.

Sarnasel moel kaotatakse ka see süütus, mis võimaldab oma keeleväest vaimustuda viisil nagu kirjaldas Turovski.

Piik ja Võigemast oleks just nagu äsja avastanud muljejätmise ning sellest menetlusest vasikavaimustusse sattunud. Tõsi, kohe peab lisama, et selline, lausa nimeline konkreetsus siin on muidugi räigelt ebaõiglane, see vaimustumine mulje jätmisest hõlmab väga arvukat inimhulka ja iseloomustab mitmeid inimtüüpe, aga teatritegijateks trügijatel on lausa tüüpiline psühholoogiline eeldus. Ikka hakkatakse teatriga tegelema selle vaimustuse laineharjal. Ometi väärt kunsti loomise eelduseks on just nimelt selle süütuse kadu. Teatrikunst on ses mõttes eriti traagiline, kuna ta peab saama oma algimpulsi vastandiks. Sest iga väärt kunsti sh väärt teatrikunsti eelduseks on püüd näivusest läbi tungida ja sealt tulenevalt põlgus mulje jätjate vastu, allergia kõige võltsi vastu, nende haledate mundriaule orienteeritud koorikloomade vastu, kelle jaoks olla Kirjanik või Poeet tähendab   välja näha nagu Kirjanik või Poeet, jätta võimalikult veenvalt selline mulje, teha üdist Üdi Klubi passiivsele pilgule...

Selgituseks on hea vaadata seda Kaur Riismaa luuletust, millega kõnealune etendus algab. See on representatiivselt halb luuletus. Ja seda kannab ikka see nooruslik jõudude ülejääk ja refleksioonivaba vaimustumine äsja avastatud muljejätmisvõimest, täpsustan, see ei ole selline pahatahtlik, õel või psühhopaatlik manipuleerimine, vaimset üleolekut ja läbinägelikkust eeldav küünilisus, mis oma publikut üheaegselt põlgab ja lüpsab, ei, pigem tuleb see umbes sellist laadi naiivsest usaldusest publiku positiivse tagaside vastu, mis paneb verinoori lapsukesi endast seksikates poosides pilte internetti riputama, tähendab, seda kannab veel see süütus, millele juba korduvalt viitasin, süütus, mille kadu on  üldse mingisuguse kunstiväärtuse eelduseks.

Kuna see luuletus modelleerib kõnealust tükki nii mitmel tasandil, siis on ilmestav ja hoiatav see siin tervikuna ära tuua:

kui sa ronid aknast välja et näha oma tuba sealtpoolt
kust sind ennast vaadatakse annelinna miljon prilliklaasi
uurivad sinu nägu sinu keha sinu peenist või vittu või mõlemat
kui sa tahad teist arvamust ja sulle öeldakse et sa oled inetu ka
oled kohale jõudnud

kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce’i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud

kui sa kused keset tänavat ja politseiauto sõidab mööda
pirogovis pekstakse kedagi ja sina oled vähemalt ausameelne
oled kohale jõudnud

kui sa jood ennast silmini täis ja vajud tänaval kokku ja arstid juba teavad sind
antidepressandid ja alkohol ei sobi kokku aga sina tahad lihtsalt natuke kussutamist
ja peasilitamist ja ärakuulamist sest vanemuise torn ajab ikka veel südame pahaks
oled kohale jõudnud

kui sa ärkad hommikul võõra tüdruku kõrval ja mäletad küll et see tundus hea mõte
aga sa ei taha teda enam kunagi näha ja tahad oma naise juurde ja tahad teda ikka veel
sest ta on alasti
oled kohale jõudnud

kui sinu sõber oksendab ennast täis ja sul pole kahju taskurätist et ta puhtaks nühkida
kui ta sind sellepeale persse saadab annad andeks sest tal on hommikul kahju või ei mäleta
kui sa topid ta väevõimuga taksosse ja annad juhile raha ja keelad tal peatuda
kui sa usud jumalat aga ei julge seda kellelegi ütelda
ja kui sa palud jumalat et temaga kõik korras oleks
ka hommikul
oled kohale jõudnud

kui sa ei julge enam tänaval kõndida sest sa oled kindlasti milleski süüdi
ja instinktiivselt tunned politseiauto ligidust nagu metsloom kes on loomaaeda püütud
laste vaadata ja vanemate ütelda „krokodillid on kurjad loomad“
siis kardad sa talitajaid ja hoiad puuri nurka ja annad aluse mõisteks
krokodillipisarad

kui sa ärkad võõras korteris ja oled joonud juba mitu päeva vahetpidamata
aga midagi pole teha ja võtad ära rõõmupilli ja loodad et temal olid pillid
et ta ei unustanud neid võtta et ta ei joo järgmise kuu aja jooksul nii palju et ei märka tööde ja päevade
ärajäämist ja mõtled et sul poleks selle vastu midagi mis tuleb tulgu või naise seest
aga sa kardad maailma
kuhu ta sünniks

kui korteri akna ees pole kardinaid ja aken on kaks aastat pesemata
kui peldik on koridoris ja mööbel on madrats ja ainus masin on vesipiip
ja sul pole aimugi kuidas ta hambaid peseb sest majas pole vett ega elektrit
kui tema koer on närinud puruks sinu sokid
oled kohale jõudnud

kui sinu sõbrad kardavad sinu pärast rohkem kui sa ise sest sina kardad inimeste pärast
ja kardad inimesi ja ei julge üksinda tänaval kõndida
oled kohale jõudnud

sa oled kohale jõudnud kui sul polnud hommikul lipsu sest see läks katki
püüdes end üles puua ja olla mitte leitud ja sa olid nii purjus et kusagil ripub su lips
kus ei mäleta ja lipsud hakkavad otsa saama
siis oled sa kohale jõudnud

kui sa võtad hotellitubasid selleks et kirjutada ööd ja päevad läbi juua juua juua
ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist
kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab
oled kohale jõudnud

kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp
oled kohale jõudnud

kui sa naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb „basiilika“ basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel
tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe
kui sinu sugulased ei küsi enam üleolevalt kuidas karjäär läheb sest nad lasti töölt lahti koondati ja uus töölepinguseadus ei tõota midagi paremat sest nad kardavad et sa pärid neilt sedasama
ja oled korraga õnnelik et käid või käisid või tahad minna ülikooli õppima mitte midagi paberi pärast mis on mitte midagi et teha tööd mis on mitte midagi tähtsusetu nagu sinu ette ära kirjutatud elu siis sa oled
jõudnud kohale

meeleheite selle piirini
mil sa ei pea hakkama budistiks
sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse
ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku
millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest
sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis

siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld

Niisiis, jutustajahääleks, mida, tuletan meelde, ei saa ega tohi samastada empiirilise autoriga!,  on  kunderalik nagamann par excellence, ennasttäis süüdimatu mölakas, kes takkapihta peab end mõõtmatult suure hingega tragöödiakangelaseks, kelle ees peaks kõik hardunult põrmu varisema. Tegu on igitatikaliku märatsusvaimustusega, noorusemusklis dramaqueen'itsemisega, meeletu joovastumisega jõudude ülejäägist, mis selles eas on nii sage, selle sõgeda varsaperutamisega, mille eest manitsevat õpetaja Vello Saaget -- “Noored inimesed, ärge sattuge oma elust liigsesse vaimustusse!” -- tunnustab Mihkel Mutt sõnadega “Juba ainuüksi selle lause pärast kuulub  ta mu silmis suurte õpetajate hulka“. Nõus.
„Linnateatris viib Paavo Piigi uus näidend „Keti lõpp“ kokku rühma üle piiri viidud inimesi“, korrutab ka guugelpilt. Öeh... no küll ma punastasin!
Riismaa luuletuses näeme üle ääre ajavat vaimustust oma elust ja NB! Tegu pole mingil määral super-erilise eluga, oh ei, tegu on üpris tüüpilise esimese kursuse majanduslikut enam-vähem kindlustatud tudengiga, kes vanematekodust pääsnuna ringi prassib, joob, liiderdab, meri põlvini jne, aga see on see igasuguse mõõdutundeta vaimustumisvõime, mis lubab näha end igas argilabasuses ja joomasööstus poeetilise superstaarina. Vanemate murelik ja tähelepanelik pilk omistatakse laiendatult kogu maailmale, sest nüüd ollakse ju kogu maailma silmaterake ja murelaps, mistõttu on loomulik, et iga hetk „annelinna miljon prilliklaasi uurivad sinu nägu“ ja näidendis käratab ööklubi WCs oksendav mimm, et „Mis õigusega sa mind hukka mõistad, sa ei tea, mida ma tunnen, sa ei tea!“, sest need „meeleheite viimase piirini“ viidud lapsukesed ei kõhkle hetkekski, et kogu maailma vanemlik pilk on konstantselt nende ülitähtsusele pööratud. Poliitikud nagelevad mingite õpetajate palkade ja lasteaiakohtade ja töötuse pärast, samal ajal aga on mõned noored inimesed meeleheite sellise äärmuseni jõudnud, et joovad õlut ning teevad vesipiipu! Kus on riigi silmad? Meie järelkasv on nii meeleheitel, et võtab pubis õlle ja tatrapudru asemel seljaka! Seljanka! Pubis! Mõtelge! Selline meeleheide, et avab riidepuuga õllepudeli! No selline meeleheide! Ultmaatne! Mida sina, tänamatu ja soige hing, tead sellisest meeleheitest, kus võetakse hotellitubasid lihtsalt selleks, et muudkui kirjutada ja juua?! Oo, sina ei tea, mida ta tunneb, sina ei tea!

Paavo Piik ütleb, et tahtis kirjutada teksti, mis mõjuks nagu löök vastu hambaid. Mu sõber Paul armastab ikka öelda (eriti, kui keegi hakkab õiglusest rääkima), et „Enne kui ringi ronid ja nukkidega vehkima hakkad, mõtle, kas sa, sitt, ikka ise lööki talud?“ Jaah, Paul ütleb seda päris sageli. „Õiglus on karm värk, iga könn seda ei talu,“ ütleb ta ka. Muidugi paljude enesearmastus on nii loomterve, et igasugune muu suhtumine  neisse peale jumaldamise on nende arust a priori ebaõiglus.
Kas see etendus oli nagu pauk vastu hambaid? Ei, see oli nagu märja nõudepesulapiga lõdvalt vastu nägu. Võtan kapist korralikumad riided, loksun tükk aega rongis, jalutan surmlibedail tänavail (einoh, siis selline klaasrist, eeh, need tallinlased on ikka totakad – mis pagana pärast nad sellise asja siia püsti panid?!), lähen kohale, koht on numbriga ja puha, ja siis... pläts! Lõtv, leige ja ligane...
Meenub, kuidas Kundera alustas infantokraatia määrtalust Musili tsitaadiga: „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“
Just-just, see oma tehtud lärmi maailmas kõige tähtsamaks pidava lapse tõsidus.
Üks Uku Masingu kirjakoht meenus ka: „Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluse ajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist“.

See lüüriline mina sigatseb, lällab, joob, hoorab, kakerdab, laaberdab ja siis pöörab su poole oma pilgu, millel peegeldub see oma tehtud lärmi maailma tähtsaimaks pidava lapse surmtõsidus ja ta karjub: „Sina ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!“
Seda ei ole iseenesest ilus väga karmilt hukka mõista, inimeksitents on niigi piinlik, esimesel eluaastal näiteks me kõik aina lõugame ja teeme sööki sitaks, aga gottverdammt, neid elutegevuse piinlikke kõrvalprodukte ei serveerita vähemasti nii järjekindlalt kunstisaavutustena!

See puhevil ja pretensioonikas arhetüüpne teismelisekarjatus -- „Sina ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea!“ -- moodustab nii suure osa halva kunsti põhimisest „sõnumist“, et sellele on lausa piinlik väga selgelt osutada; millegi säärasega paugutatakse uksi, pretendeeritakse luulele, teatrile, pärast Salingeri isegi romaanidele. Ja siis muidugi see „lühinägelik poeesia, mis väljendub soovis olla maetud vaatluspunktis“ (Musil).
Dostojevski lisab: „noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“

Oli see nüüd siis teater ja luule või mähe? Neile, kes mõistavad teiste järkude koode, „laksivad metatasandeid“ (neid on ka selles kirjutises, minu uussiirad vabandused!), on selline kunst sisutu plära ja  triviaalsus, neile, kes võtavad siiralt ja vahetult, ülemäära reflekteerimata, aga kahjurlik saast, väikluse, egotsentrismi ja narkomaania heroiseerimine ja õigustamine. Selles on mingi naiivne ja süüdimatu tänutundetaotlus, püüd meeldida vähearenenud publikule seeläbi, et ülendatakse nende puudused vooruseks a la joomine on tundlikkuse märk, pirtsakus toidu suhtes on elitaarne gurmaanlus, hetkenaudingutele andumine aristokraatlik, laiskus on peen, sest töö on kurjuse ema, sport on matslik, seega ebasportlikkus on juba iseenesest vaimsus jne. Panna Arvo Pärt  Ecstasit õigustama on sama suur kujund ja kunstitõde kui Piiblile ejakuleerimise motiiv eeltsiteerit luules st sama taseme kunst kui perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlast mõjub ja punkt! Ei ole diip, no tõesti ei ole! Tatikad tahavad mõjuda, mitte midagi öelda või pakkuda, pauk vastu hambaid an sich on ainult mõju. Ptüi! Milline jälkus! Ägestusin lausa, aga noh, kuna ka käesoleval puhul on tegu kunstilise ehk süüdimatu situatsiooniga, siis pole sest midagi. On mõnus küll niiviisi süüdimatult märatseda, on, täitsa mõnus, hakka või kunstnikuks ja loojageeniuseks...