Kõva biofüüsikat pehmetele humanitaarisõimajatele

Blogis ZAUM kirjutas Hardo Pajula essee pealkirjaga „Pehmeteväärtuste lõpp” (mida kommenteeris omakorda eraldi sissekandena Jaak Raid).

Sellele, miks ühiskondlikus plaanis miski untsu läheb, otsitakse põhjusi üldstrateegiatega, mis on suuresti määratud sellest, millisena tajutakse inimest maailmas ja tema rolli selles.
Kui inimene on Jumala valvsa silma all, siis lähevad asjad untsu seetõttu, et inimene on Jumala välja vihastanud. Siis tuleb otsida lepitust, tuua ohvreid, käituda meeleparanduslikult jne. Sarnaselt võib ka põld või veekogu või mets solvuda ja toitu mitte anda.

Sellest nõksake abstraktsem on Moraali seadmine ühiskondliku heaolu  keskmesse. Nii kõmistab EKRE&co, et Õhtumaades on moraalikriis jne. See pole kuigivõrd ilmalikum maailmataju kui see, mille järgi on kõik halvasti seetõttu, et inimlapsed mängivad oma pissudega valesti ja on Taevase Issi välja vihastanud.

Samas suunas edasi – Kant ja sapere aude, eks – jõuame tõdemuseni, millest lähtub üldjoontes ka Hardo Pajula eelviidatud sissekandes: toimub ühiskondlik mandumine, sest mandunud on ühiskondliku heaolu ja toimivuse põhiväestaja – inimvaim, mõistus.
Jaak Raid ja J.F. Lotman noogutavad kaasa.

Inimvaimu hoiab trimmis hea haridus, seega on inimvaimu  allakäik õige hariduse allakäik. Kõva haridus muudkui pehmeneb ja nii ka ühiskondlik vägi.
Metafoor viitab kenasti ka eelmisele mütoloogilisuse määrale, mille järgi allakäik on (seksuaal)moraali lodevaks ja pehmekeks muutumise tagajärg.
Heterote pedestumisest on saanud inseneride humanitaaristumine.

Pajula kirjutab:
” Tänastes ülikoolides on Sputniku vaimsuse asemel esiplaanil „pehmed väärtused“ (mida need siis parajasti ka ei tähendaks). Kummatigi on sel arengul olnud kahetsusväärne kõrvalmõju ka kosmosetööstusele ja tehnoloogilisele edenemisele tervikuna. „Ma kahtlustan, et inimese võimekus jõudis tippu 1965–1975 aastatel – Apollo Kuu-lendude ajal – ja on sealt alates järjest vähenenud,“ kirjutas paar aastat tagasi Buckinghami Ülikooli teoreetilise meditsiini professor Bruce Charlton (par. 1), sest „alates 1970-ndatest on NASA-s ja mujal võtmepositsioonil olevate inimeste tase järjest langenud“ (par. 8). Charltoni sõnul on „pehmete väärtuste“ kummardamine viinud selleni, et organisatsioonid ei otsi enam parimaid, vaid üritavad olla võimalikult mitmekesised. Teiseks on samast allikast pärinev rühmatöö kultus hägustanud individuaalse vastutuse ja kärpinud otsustusjulgust. Nii on Charltoni kinnitust mööda ka täppisteadustes olulised teadmised asendanud šarlataanne triviaalsus ja valelik mullipuhumine (nn „sotsiaalteadustes“ on sellest kohati kujunemas uus norm).”

Toon siia kõrvale ühe graafiku Kaupo Vipp’i raamatust „Globaalpohmelus” (1. trükk, lk 135)

Joonis 23. Meie arvukus ja meie Tasuta Lõunate kindlustamiseks ammutatava nafta hulk. Summaarses energiasisendis möödus nafta kivisöest ca 1965. Järgnevad 15 aastat olid ühiskondade kõrgeima ERoEI aeg ja ka suurima energiakasutuse periood ühe elaniku kohta. Leidsid aset Roheline Revolutsioon, Apollo kuuprogramm ja hulk muid tehnoloogilises mõttes põhjapanevaid hüppeid. Hiljem on energiahulk iga elaniku kohta langenud ja ka midagi Apollo-taolist pole enam suudetud korda saata.

ERoEI tähendab energeetilist kasumlikkust (Energi Returned on Energy Invested), mis saadakse lihtsa jagamistehtega. Kui 10 kalori hankimiseks kulutad 1 kalor, siis ERoEI on 10. 

Moraali ühiskonna toimivuse põhialuseks pidajale on inimese nimetamine pelgalt "üheks loomaliigiks teiste seas" uskumatu materialistlik künism ja nihilism. Inimene on kvalitatiivselt erinev just oma moraalsuse tõttu.
Sarnast tõrget tunneb humanist nende suhtes, kes ütlevad, et ühiskonda ei juhigi inimvaim.
Inimvaimu loovus päästab, kinnitavad nad. Ega kiviaeg lõppenud kivide lõppemise pärast, muigavad üleolevalt.

Energia, mida tarbib masin, on kümneid ja sadu kordi odavam kui energia, mida tarbib inimene. Ühiskonna arenguastet näitab üsna üheselt see, kuivõrd palju on seal (tööstus)masinaid. Suhteliselt tilluke Jaapan on oma tohutu robotiseerituse tõttu maailma Top 3 majandus.
Üks levinud indikaator, millega mõõdetakse ühiskonna arengutaset, on ka see, kui vähe töötab inimesi põllumajanduses. Jah, Mart Laar „hävitas” meie põllumajanduse, nüüd on meil põllumajandussektoris enamvähem sama pisike protsendike inimesi kui ELis keskmisena. Ja ikkagi toodetakse rohkem kui tarbitakse (aga äkki oli Konstantin Päts kapihomo või humanitaar, rsk)
Vabaks jäänud inimesed peavad rakenduse leidma mujal ja leiavad ikka neil erialadel, mida mehhaniseerida on raskem. Sõnakesel "tootlikus" pole ammu enam seda tähendust, mis oli tal kunagi ja mis ehk praegugi tavakeeles (midagi ainelist valmistama, töötlema).
Kas pankur on tootlik? Aga minister? Tero Taskila? Jurist? Kas Warren Buffet on tootlik?
Üldise efektiivsuse kasvu ehk pideva masindamise tagajärjeks ongi üha enamate inimeste suundumine ühiskonna komplekssuse haldamisse. Ka tippjuht on komplekssuse haldaja mitte mingi tootja, eks.

Tsiteerin siia veel ühe lõigu „Globaalpohmelusest”:
„Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus on alati olnud defineeritud nende poolt kasutatavate energiaressurssidega [mitte Mõistuse Edusammude või seksuaalmoraaliga, eks - M.K.]. Selles osas oleme me läbinud mitmeid revolutsioonilisi arenguhüppeid alates inimliigi esialgsest, nö loomulikust staatusest looduses. Juba küttideks-korilasteks saamisest peale on neile hüpetele alati eelnenud revolutsioonilised muudatused meie poolt kasutatavate peamiste sisendenergiate liikides, hankeviisis, kogustes ning energiatõhususes. Vastavad muutused kajastuvad väga selgelt ka ühiskondlikus komplekssuses ja allsüsteemideks organiseerituses. Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales’i 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisend­energia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist. Põhitegevused on fokuseerunud ühiskonna komplekssuse haldamisele ja arendamisele kas otseselt (allsüsteemide vahel ressursside vahendamine ning süsteemide juhtimine) või kaudselt (kasvavale inimhulgale baasteadmiste vahendamine eluks süsteemis, kus on tohutu hulk unikaalseid erioskusi nõudvaid sotsiaalseid rolle, mille omandamiseks kulub nüüd 12 kuni 17 aastat, varem tüüpilise 3 kuni 6 õppeaasta asemel). Ühiskonnale sisendenergia hankimisel asendus inimtöö naftasajandi jooksul fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega. Nii sai meie tsivilisatsiooni komplekssüsteemis viimase sajandiga ilmneda enneolematu kasv selliste allsüsteemide arvukuses ning osatähtsuses, mis meile täiendavat sisendenergiat ei tooda” (lk 54-55).

(mõistuse edusammud ja insenertehnoloogiline leidlikkus on muidugi väga olulised, aga NB! see teave pole kuhugi kadunud ja seda on ainult ja ainult juurde tulnud. Ega ometi arvata, et Apollo ehitamise juhend läks kaotsi ja enam ei suuda seda keegi rekonstrueerida?)

Lõpetuseks toon väikse selgitava peatükk „Globaalpohmelusest”.

ERoEI kompleksses ühiskonnas

Arvestuse pidamine ERoEI üle oleks tehniloogilisele ühiskonnale

hädavajalik, et mitte ise kahjustada oma komplekssüsteemi. Suur osa

probleemidest majanduselus ongi tingitud kõige elementaarsemate

loodusseaduste eiramisest meie majandusotsuste langetamisel, kuid

majanduses tehtud vead mõjutavad negatiivselt kogu ühiskonda.

Ökoloogia, majanduse ja ühiskondlike süsteemide puhul võimaldab

füüsikaga arvestamine langetada õigesti otsuseid küsimustes, mille

puhul rahamajanduse loogikast abi ei ole – nagu meie lihtsustatud

küttepuu-sordi valiku näites. ERoEI näit on eelkõige kõnekas mitte

oma absoluutväärtuste, vaid oma võrdlusvõimaluste tõttu. Samas

iseloomustavad igat Td süsteemi ka teatavad absoluutväärtustena

väljenduvad ERoEI näidud. Näiteks ei saa ATdS [st avatud mittetasakaaluline iseorganiseeruv termodünaamiline komplekssüsteem. Kõik elusorganismid on ATdS-id -M.K.] jääda ellu

viletsama ERoEI näiduga kui 1:1. See tähendab, et ta peab suutma

hankida kasutuskõlblikku energiat vähemalt samapalju, kui ta samal

ajal oma keha metabolismideks ja energiahankimiseks ära kulutab.

Tsivilisatsiooniks organiseerunud ühiskonnasüsteemile vajalikuks

ERoEI miinimumsuurusjärguks loetakse täna 3 (3:1), mis vastaks

ligilähedaselt agraarühiskondade elukorraldusele ja keskaegsete

tehnoloogiate tasemele.

Tööstustsivilisatsioon peab aga oma energiasisendite hankimisel

pidevalt arvestama, et soojusmasinate töö ERoEI ei ulatu üle näidu

0,3 (1:3) – aurumasinad, sisepõlemismootorid, soojuselektrijaamad

jms suudavad oma töötamise tulemusena anda meie eesmärkideks

kasulikku jõudu, elektritoodangut vms keskmiselt ca 30% ulatuses

oma sisendiks olevate energiakandjate kütteväärtusest. Ülejäänud

energia muutub kohe elukeskkonda väljutatavaks jääksoojuseks ning

hajub üldist entroopiat suurendades maailmaruumi. See tähendab, et

meie soojusmasinate käivitamiseks vajalike kütuste hankimisel peab

hankeks kulutatav energiahulk olema vähemalt kolm korda väiksem,

kui seeläbi hangitud kütuse energiasisaldus. Vastasel juhul on kütuse

hankimine masinaile energeetiliselt kahjumlik – selle jaoks tarbitav

energia oleks siis kasumlikum otse füüsilisse tööprotsessi rakendada.

Tüüpilistele soojusmasinatele keemilise kütuse hankimine peaks

seepärast üldjuhul rahuldama järgmise valemi tingimusi:

ERoEIkütus = hangitud kütuseenergia kasulik (neto) osa / kütuse hankimise, töötlemise ja kohaletoomise energiakulu = 3:1=3

Kuid selleks, et me saaksime oma soojusmasinat tööle rakendada ja

kasutada, peab meil olema masinist, hooldustöölised ja -vahendid,

varuosad jms. Niisiis tuleb hankida vajalikud toormed ja energia,

tööjõud välja õpetada jne. Selle jaoks on vaja vastavat tootmist ja

koolitust, mis pole mõeldavad ilma haridussüsteemita, tervishoiuta,

rahanduseta, sise ja välisjulgeolukuta, laevanduseta, elektri-, side-,

maanteede- ja raudteedevõrguta, valitsushierarhiateta jne, jne, jms

loendamatute struktuurideta. Kõigepealt tuleb soojusmasin muidugi

valmistada, milleks on vaja vastav tehas püstitada... Teisisõnu, me

vajame kogu tööstustsivilisatsiooni komplekssüsteemi terviklikku

toimimist, et saaks toimetada mingitki tööstustsivilisatsioonile omast

asjaajamist. Komplekssüsteemi koostisosadeks olevad, selle toimimiseks

hädavajalikud struktuurid, mis ise endi tarbeks energiat ei

tooda, tuleb meil samuti energiaga varustada. See tähendab, et meie

energiasisendid ei saa piirduda agraarühiskonna või soojusmasinate

tööks hädavajaliku ERoEI 3 väärtusega. Täna loetakse tööstustsivilisatsiooni

toimimisele hädavajalikuks ERoEI miinimumiks 8 ... 10.

Seega võiks moodsa ühiskondliku komplekssüsteemi minimaalset

energiatõhusust iseloomustav valem välja näha järgmiselt:

ERoEIkütus = hangitud kütuseenergia kasulik (neto) osa / kütuse hankimise, töötlemise ja kohaletoomise energiakulu = 9:1=9

Tegelik energiatõhusus on maailma erinevais piirkondades muidugi

erinev. Kõigi aegade rekordina arvatakse, et USA-s pidi ühiskonna

ERoEI-näit ajavahemikus 1965. kuni 1980. olema ligilähedal

väärtustevahemikule 18...20, mis otse loomulikult kajastus ka selle

ühiskonna konkurentsivõimes. Näiteks USA võimekuses kanda oma

hiiglaslike jõustruktuuride või kosmoseprogrammide kulutusi.

Joonis 16. Orienteeruv inimühiskondade ERoEI-näidu muutumine ajas. Inimeellase

puhul oli see samas suurusjärgus kõigi teiste omnivooridega. Tule ja tööriistade

kasutuselevõtt varajaste küttide-korilaste poolt pani ERoEI näidu kerkima ja kui

fossiilkütuste eelne arenenud agraarühiskond vajas püsimiseks enamat ERoEI näitu,

kui 3, siis tööstustsivilisatsiooni toimimiseks hädavajalik ERoEI on vähemalt 9.

Toonaseid saavutusi, kas või näiteks Apollo kuuprogrammide osas,

ei olegi enam korrata suudetud. Tänaseks on sisendite ERoEI tase

langenud kõikjal, kuigi sisendite hankekogused on kasvanud. Nii või

teisiti, meie viimasel ajal kiirelt kahanenud ERoEI näit ei tohi kogu

tööstustsivilisatsiooni keskmisena jääda väiksemaks kui 9. Vaid sel

juhul saab säilida meile harjumuspäraseks saanud komplekssüsteem

tänasega ligilähedaselt võrreldaval tasemel oma tehnoloogiates,

eluviisides ja individuaalses inimheaolus. Madalama näidu juures

kollapseeruks meile harjumuslik globaliseerunud komplekssüsteem

märgatavalt madalama organiseerituse- ja tehnoloogiate tasemega,

palju vähem integreerunud ning oluliselt pisemateks osadeks.

Pangandus tegeleb rahaga. Raha on puhtalt inimeste vaheline asi. Kui meil oleks praegu rahanduskriis, siis oleks asjad kohe väga hästi.

Ja see oli ainult energia. Ressursside lahjenemist, reostust ja ökosüsteemide kuhtumist siin ei mainitudki...

Lingvistiline mets

Kirjutatud enne Mikita saamist Tartu Kultuurikandjaks ja mõistagi ammu enne Kulka kirjandusauhinna võitmist.

Ilmus ajalehes "Sirp" 14.03.2014

Geniaalne, Watson!

Valdur Mikita Lingvistiline mets Grenader 2013. 240 lk

Mihkel Kunnus

Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laiaspektrilise lugejaskonna nõnda üksmeelse kuid mitmehäälse tunnustuse. Tundub, et „Lingvistilise metsaga” (LM) on Valdur Mikital õnnestunud üsna isiklikult ja sügavalt kõnetada väga erinevaid inimesi, rahvsuslastest kosmopoliitideni, enesekesksetest teismelistest minatute askeetideni, pälvides positiivset esiletõstmist nii kümnetelt argiblogijatelt kui ka kõige autoriteetsematelt haritlastelt (nt Hasso Krull, Märt Väljataga, Marek Tamm jt).

1.

Kui kultuuriajakirjanduses praegu ilmnevad tendentsid veel üksjagu edasi ekstrapoleerida ning kujutleda ette olukorda, kus kriitik peab suutma arvustuse ühte (omadus)sõnasse ära mahutada, siis küllap valiksin antud juhul sõna „geniaalne”. Viimast eeldusel, et see on suurusest sõltumatu tüübimääratlus. Heaks näiteks raskustest, mis tabavad inimest, kes peab arvustama geniaalset teost, on Georg Henrik von Wrigthi võrdlev analüüs Oswald Spenglerist ja Arnold Toynbeest (rmt-s „Minerva öökull”, Vagabund, 1996, lk 75-135).

Von Wright pole endas alla surunud ranget teadusretsensenti ja kirjutab: „Spengler ärritab vältimatult ka vähem asjatundlikku lugejat ohtrate vigade ja faktimoonutustega /.../ vähe sellest, et Spengleri seisukohad puhtalt filosoofilistes – kunstiteaduslikes ja metafüüsilistes – küsimustes on lubamatult ähmased ja ebamäärased, nad on mõnikord ka piinlikult diletantlikud. Häiriv joon Spengleri juures, mis on tõenäolikult tekitanud talle palju  vaenlasi õpetlaste hulgas, on tema peaaegu haiglane ülbus ja enesekindlus”. Toynbee on aga teinud tohutu mahuga korrektse ajalooteadlase töö, mis korjaks formaliseeritud teadusmõõdikutega ühe linnukese teise järel.

Aga von Wright pole endas alla surunud ka vaimuaristokraati ja mõtlejat ning seega kuulub ta poolehoid selgelt Spenglerile: „Sõltumata sellest, mida arvata Spengleri seisukohtade tõesusest ja võrdlusest eri aegade kõrgemate kultuuriväljenduste vahel, peaks aru saama, et need äratavad alati mõtteid, on tihti tabavad ja mõnikord geniaalsed [see sobib hästi ka LM’i kohta – M.K.] Toynbee seisukohavõtud filosoofiast, teadusest ja kunstist ajaloonähtustena tunduvad mulle peaaegu eranditult triviaalsed” (lk 81).  

2.

LM’ist võib iga mõne lehekülje järel leida mõne väite, mida eraldiseisvana oleks raske vaadelda millegi muuna, kui megalomaaniasse paisutatud enesetähtsustusena, mis küll ei koondu autorinimesse, vaid jääb lahkelt rahvuse ja kodumaa juures pidama. LM’is on kümneid variatsioone väitest „Eesti on maailma kõige tähtsam ja erilisem koht”.
Mikita ei tekita endale Spengleri kombel vaenlasi seetõttu, et ülbuseni surmtõsisest prohvetist eristab teda eneseiroonia ja huumor ning sulge haarama ei ole pannud teda mitte kosmilistes mõõtmetes üleolekuveendumus, vaid pigem informeeritus olulisimatest globaalprotsessidest ning  üks „vaikne meeleheide, mis on oma olemuslikult laostav, kuid siiski kaunis” ning selle kõigega kaasuvalt teatud (isiklikum) tummuse ängistus – „viimane katse rääkida mitmiktajust inimeste keeles” (lk 24) – ja ühe Untergangi eelkuma, mis on kaugelt hõlmavam, pöördumatum ja faktilisem kui Spengleril, nimelt ökoloogiline kollaps:

„Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen” (lk 115). Sellega käsikäes käib globaliseerumine kui semiootiline tapatalgu (lk 39).

Kokkuvõtlikult võib öelda: „Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend. Me sukeldume tsivilisatsiooni alateadvusesse ning keegi ei söanda ennustada, millega see missioon lõppeb”(lk 116).

Aga selle – globaalprotsessidest informeeritule ammu teada oleva[1] – kuulutamine pole LM’i sisu, vaid eelkõige taust ja lähtepositsioon.

3.

Teatavate reservatsioonidega võib öelda, et LM’is on visandatud meie tuleviku elujõud ja elurõõm (ega fossiilküttel undava tööstustsivilisatsiooni lõpp pole maailmalõpp!). Tuleb muidugi rõhutada, et see elujõud ja elurõõm on hoopis teistsugune kui see, mis praegu domineerib. Tarbimis- ja reisimislustil, kõigel sellel linna- ja tööstustsivilisatsiooni ja heaoluriikide elujõul ja elurõõmul pikka iga enam pole ning neile, kellele nende hüvedeta ja naudinguteta elu täiesti mõttetu tundub, võib LM’ist optimismi ja eluindu leida küll.
Võib mõneti öelda, et LM’is on (taas)juurdumise rõõm, deglobaliseerumise ehk lokaliseerumise rõõm. On ju nii pikalt rõõmustatud vastupidise s.t. juurte käristamise ja globaliseerumismõnude üle: inglish, emigratsioon, „globaliseerumise krooniline tõbi” turism, banaan ja sushi, ja kõik muu, mis koha-tunnetust ja kohamälu kaotab ja kõhetab. Internet on (oma kaheldamatute hüvede kõrval) veelgi rohkem süvendanud tunnet, et asukoht üldse ei oma mingit tähtsust.
Humanistlikus inimkäsitluses on inimene täiesti lahus geograafilisest asukohast. Kuigi jumala surma järgselt on inimloomuse määratlemisel kirjutatud riiulite kaupa tekste (hea ülevaate saab näiteks „Vikerkaare” posthumanismi erinumbrist, 2012, nr 7-8), võib olla ette kindel, et geograafilisi piiranguid inimloomuse täpsustamiseks neis ei kasutata. Sama aprioorne on  eeldus, et inimisend algab sündimisega.

Need mõlemad seisukohad on väärad, aga pole vaja kuigi palju läbinägelikkust, et ära tunda sellele vastanduva „animistliku ontoloogia” lähisugulus II MS järgse Lääne kultuuri ülima tabuga – Blut und Bodeni võrsutatud imperatiivse pimetähniga.

Sellisele lühinägelikule juuretuse eetikale tuleb lõpp, sest inimesel ikkagi on juured. Lihtsalt ta pole neid juba mõnda aega tunnetanud, sest need on transporditehnika abil hiiglapikaks venitanud. Nii pikaks, et siin Eestis ringi sibavatel inimestel on mõni palmijuureke Aafrikas, mõni tubakajuureke Lõuna-Ameerikas ja mõni teepuujuureke Aasias. Rääkimata neist võtmelistest „juuretusjuurikatest”, mis otsapidi naftas, või siis igasugused North-Streami taolised juured. Kui need pikad juurikad läbi raiutakse või kui need ära kuivavad, küll siis inimene hakkab jälle oma põliseid juuri hindama!

Mõistagi lokaliseerumise globaalselt kehtiv juhend saaks olla ainult kasutu lühiloosung. Seega võimegi LM’i sissejuhatusest lugeda, et see on raamat „eestlase igatsusest” (lk 7, minu kursiiv – M.K.) ning konkreetselt Eestist ja eestlastest on väga palju juttu.

Põlisjuurtega inimene on alati maailma keskmes, oma maailma keskmes.

„Kuna maailm tiirleb ümber meie, siis puudub eestlasel ka ruineeriv pettekujutlem päralejõudmisest” (lk 186).
See pole mingi enesekesksus, ammu hüljatud europotsentrismi kitsendus lausa estotsentrismiks vms. See on vaade juurtelt ehk kohalolija deiksis.

4.

Mikita ütleb kohe sissejuhatuse teises lõigus, et „[s]elleski raamatus olen välisele korrale eelistanud sisemist suminat”(lk 7).

Tähendab, ta eelistab väliste-objektiivsete tunnuste alusel süstematiseerimisele ehk teaduslikkusele mõistmist. Kui väljaspoolt lähenev teaduslikkus üritab suurendada kataloogimisprintsiipe, süstematiseerimisviise, avardada pilku, siis mõistapüüdja kaevub sügavustesse, kultuurikihistusse ürgsematesse ladestustesse, eelteadvuse ja intuitsiooni hämaraladesse. Hasso Krull nimetab ML’i arvustades seda teaduslikkuse piiratust Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne. Võime küll lõputult kirjeldada mandrite kujunemist, liikide tekkimist ja muid looduslikke protsesse, aga sisemiselt ei saa me neid kunagi mõista, lihtsalt sellepärast, et mandritel ja loomaliikidel ei olegi seesugust sisemust nagu meil. Naturalistlikule ontoloogiale vastandub animistlik ontoloogia, mis eeldab just sisemist pidevust, sellal kui füüsilisel tasandil on kõik olendid eraldi, individuaalsed. Nagu Descola Amazonase pärismaalaste juures elades viimaks taipas, tähendab see tegelikult, et nn loodusrahvastel polegi loodust, ja seega pole olemas ka looduse ja kultuuri vahelist piiri. Piirid asjade ja olendite vahel on alati kehalised, sisemuse tasandil võib aga toimuda kommunikatsioon, teineteisemõistmine inimeste, loomade ja vaimude ilmas.” (Vikerkaar, 10-11, 2013, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. lk 156). Mikita on „kogu oma naturalistlikust teadmistepagasist hoolimata täis ehtsat animistlikku kirge,” ütleb Krull.

Tõsi. Paraku mõistmise institutsiooni pole ning üha bürokratiseeruv ülikool jätab mõistmisele üha vähem ruumi ja soosib üha enam välisele keskendujaid. Akadeemilise monograafiana poleks LM’il mingit võimalust. Kogu oma naturalistlikust teadmistepagasist hoolimata.

Siiski on õigluse huvides vajalik teha oluline eristus akadeemilises pinnapealsuses ( nt see põhjusega paljukirutud bürokraatlikuse ja projektipõhisuse pealetung), mis on tunnetuslikus mõttes läbini negatiivne (majanduslik-tehnilises mõttes ehk mõneti paratamatu), teine aga see, mis iseloomustab Toynbeed võrreldes Spengleriga. See on lõhe, millele vihjab ka Ilmar Vene öeldes, et „„Õhtumaa allakäigu” esimese osa ilmumisest peale omandas Spengleri nimi sedavõrd kõmulise maine, et oleks suisa mõttetu soovida kõikvõimalikest oponentidest ammendavat ülevaadet. Õnneks seda polegi tarvis teha; võib ju ette kindel olla, et midagi lugemisväärset tolles kriitilisusele pretendeerivas kirjavaras ei leidu.”(Sirp 16.03.2012 Mann contra Spengler) Lühimalt: see, kes otsib „Õhtumaa allakäigust” faktivigu, ei saa põhilisele üldse pihta ja tõenäoliselt ei hakka saamagi, aga viimast on valgustus-humanistlikul ajastul väga ebaviisakas (ja ka kasutu) välja öelda. Pluss see, et mõistmine on täiesti formaliseerimatu, mistõttu bürokraatia läbi eluõigust saavas süsteemis täiesti kasutu mõõde.

Pärast „Tragöödia sünni” mahategemist Wilamowitz-Moellendorf enam vaimu kandjana arvesse ei tulnud, kuigi suureks õpetlaseks võis jääda ta elu lõpuni, märkis napisõnaliselt Thomas Mann.

Üpriski kontsentreeritud sõnastuse võib leida ühe meie suurima mõistja Uku Masingu kirjast Jaan Kiivit seeniorile: „inimkond koosneb ikka veel egotsentrilistest lastest, kes õpivad tundma tavaliselt korduvaid ridu ja peavad seda teadmiseks. See toiming kuulub aga kasvu sellesamale astmele, millel õitseb kataloogimistõbi, inventariseering ja etikettidega varustamine”[2]

Uku Masingu hinnang ei jäta naturalistliku ontoloogia esindusdistsipliinist füüsikastki kivi kivi peale. Aga nii ongi hea, sest füüsika võimsuses praegu üldiselt ei kahelda, ning see võimaldab osutada olemuslikule erinevusele ilma masingliku hinnangulisuseta. Kui füüsik üritab tunnetada üha peenemaid „korduvaid ridu” (järgmine aste peaks siis olema: mis põhjustab massi põhjustaja ja millest koosneb Higgsi boson? Ikka on aga käsil see, kuidas saada ühte ritta kvantfüüsika ja relatiivsusteooria etiketid), siis mõistja (eeldefineeritud mõttes) üritab kaevuda üha sügavamale mällu. Seevastu füüsika objekt on aga mälutu, igaveses olevikus.

Kas siis Toynbee või meie erudiidid (näiteks Marek Tamm või Rein Raud) ei tegelegi mäluga, ajalooga? Tegelevad, aga nad uurivad seda väljast poolt lähenedes, kultuuriliste artefaktide kaudu, enamasti lausa kirjalike tekstide kaudu, mis ei saa olla ju kuigi vanad. Tõsi, arheoloogid ja geoloogid võivad ajaskaala päris pikaks venitada, aga väljast poolt lähenemiseks jääb see ikka.

„Meie keha mäletab veel miljardi aasta taguseid aegu, mäletab muu hulgas ka seda, kuidas kauged esivanemad ürgookeanis ringi ujusid. Meie teadvus mäletab juba palju vähem ja märksa nooremaid asju kui keha. Keha mälu on omamoodi lühikokkuvõte elu tekkimisest, selle suurepärase mõtte peale tuli esimesena Karl Ernst von Baer. Meie kultuuris puudub paraku traditsioon, kuidas mõistlikul moel ühendada evolutsiooni ja kultuurilugu.”[3](lk 114)

(Eh, Valdur, loomulikult on Sul õigus, aga nagu sa isegi aru saad, kehamälu ja selle lugemispraktikaid – näiteks sünesteetilist jalgrattasõitu või Välgi metsi nagu Sul – ei saa Sa kirjutada ühtegi akadeemilisse viitestikku.)

Mikita raamatud on paljus olnud katse – väljendun nüüd väga umbkaudu – leida keel, mille abil rääkida evolutsiooni ja kultuuriloo (fenomenoloogilisest) ühendusest, samuti (ideosünkraatilisest) sünesteetilisest maailmatajust.

„Metsiku lingvistika” (Grenader 2008) eelviimases peatükis hakkas Mikita „jonnakalt arendama üht võimalikku sünesteetilist märgisüsteemi, kuid see muutus viimaks nii krüptiliseks ja segaseks, et kaotas igasuguse mõistuspärase sideme maailmaga, mille kirjeldamiseks see algselt mõeldud” (LM, lk 24).

LM on „selles äparduste seerias neljas ja ma loodan siiralt, et sedakorda viimane katse rääkida  mitmiktajust inimese keeles”(lk 24)

5.

Inimene, kes on võtnud endale sellise ülesande põrkub varem või hiljem tunnetusliku probleemiga – mil määral on mingi (introspektiivselt tuvastatud) fenomen universaalne, üldinimlik ja mil määral puhtisiklik.

Mäletan, kui väga mind jäi kummitama Mary Ellmani vastus süüdistusele, et naised võtavad kõike nii isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“

Olen nimetanud selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idosünkraatiline sattumus, originaalsusängiks või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla nt anxiety of idiosyncrasy). 

Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (anxiety of influence), poeedi painav „õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend“.

Jaanus Adamsonil oli kunagi päris pikka aega blogimotoks Freudi tsitaat: mul on alust arvata, et ma ei erine oluliselt teistest inimestest. Hirm, et Mikital seda alust pole, kumab nii mõneski kohas ML’is (pealgi on see reflekteerivale inimesele raske tunnistada, sest oma erilisuse ja mõistetamatuse väljendamine on ähvardavalt sarnane teismeea kõige piinlikumate tahkudega).

Inimesele, kes üritab mõista inimese sisemaailma üldisi seaduspärasusi, on kindlustunne oma (sisevaatluste) ebaunikaalsusest vägagi vajalik. Nii ütleb ka Ene Vainik maryellmanlikult, et üks  „raamatut läbiv motiiv on autori enda sensoorsete eripärade rõhutamine ja tihti ka nende kriitikameeleta üldistamine rahvuslikku või koguni üldinimlikku mõõtmesse” („Mine metsa!”, Keel ja Kirjandus, 2014, nr 2).

Seega pole karakteristik „geniaalne” sugugi ühemõtteline positiivsus. Uku Masing protestis näiteks sellise tiitli vastu päris raevukalt. Öelda, et keegi on geniaalne, tähendab öelda, et ta pole meie hulgast ja meil puudub tema mõistmise kohustus. Selline superlatiivne tunnustus muudab mõistmiskohustuse parimal juhul distantseerunud imetluseks.

W.H. Auden esitab luuletusele muuhulgas sellise üldnõude: „see peab ütlema mi­dagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks“. Originaalsusäng oleks loomulikult hirm, et öeldu ei kehti kellegi teise jaoks (või vähemasti mitte kuigi paljude jaoks) peale ütleja.

„Eestlane tunneb ennast paremini oma määratlematus reduplikatiivide maailmas, mis annab asjadele isikupärase tunnetusliku lõtku” – kas ikka eestlane või kõigest Valdur Mikita?

Mõistagi saab sellest kõhklusest üle hea usu ja usaldusega, ehk millegagi, mis tõsikindlust ihkavale vaimule vastuvõetamatu, saati formaliseeritud teadusbürokraatiale.

Seepärast on ka mõistetav, miks „[k]ogu tänapäevane arusaam sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba sajandivanuste ideede üle- ja ümberkirjutus” (lk 205).

Ja võimele muuta oma sisekõnet panustab Mikita palju. „Autokommunikatsioonis toimub see nõiduslik puudutus, mille käigus keel muutub kultuuriks” (lk 204).

Ühe suure lõime ML’ist moodustavadki arutelud autokommunikatsioonist. Laadilt on need esseistlikud, sest„[ž]anrina on esseistika kõige lähemal metsikule mõtlemisele. [...]Humanitaarteaduse põhižanriks on jäänud ikka vana hea esseistika”(lk 64) .

No nüüd juba pigem humanitaartunnetuse, mitte humanitaarteaduse.

6.

Veebruari keskpaigaks oli LM’i müüdud üle kolmetuhande eksemplari ja poodidesse ilmus neljas trükk. Iseärnis žanrit arvestades on see väga suur arv. Kuigi tuumakam osa LM’ist on vahest paras semiootika ja kultuuriteaduste kraadiõppuritele pureda, on Mikita osanud kirjutada nii humoorikalt ja lustlikult ning nõnda mitmekihiliselt, et nauditav on see ka vähesema haridustaustaga inimestele. Võib öelda, et Mikita on osanud pealiskihil luua midagi, mida tavapärase üldhumanistliku meelelaadiga haritlasel tihti raske ettegi kujutada – läbinisti positiivse rahvusluse, mis ei ole vastanduv, rassistlik, ksenofoobne jms, vaid konstruktiivne ja eneseusku ja eneseväärikust süstiv. Mikita räägib vonnegutliku muigega tõsistest (ja lausa süngetest) asjadest, ent teeb samal ajal eestlasele hella pai, milles ei puudu ka soojalt sisenduslik amor fati (mis on nõnda erinev Spengleri jäise heroismiga kõmisevast – „Kes ei taipa, et selles suhtes ei saa midagi muuta, et tuleb tahta seda või üldse mitte midagi, et tuleb armastada oma saatust või langeda ahastusse elu ja tuleviku pärast...”), mille võtab väga täpselt kokku eestikeelne sõna kohanemine. Kummatigi on rahvuse teema raamatu enda seisukohalt üsna teisejärguline ning sattumuslik lokaalsus ja koduloolisus on orgaaniliselt põimitud nii globaalsete protsessidega kui ka üldinimlike universaalsustaotlustega tunnetuslikul tasandil. Oma parimates kohtades on Mikita saavutanud haruldase sünteesi seest- ja väljastpoolt lähenemises (inim)elule, mille eelduseks on väga sügav kultuuri ja looduse (st bioloogia) mõistmine. ML hõlmab kõige muu hulgas palju inspireerivaid miniesseesid ning lõpuni avamata ja mõtlemata välgatusi, mis teevadki sellest raamatu, mis on just „nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud”(lk 7).

---

[1] Hea ülevaate saab näiteks Kaupo Vipi raamatust „Globaalpohmelus” (rohkem tööstustsivilisatsioonile keskenduv) ja Clive Pontingi raamatust „Uus maailma roheline ajalugu” (antropotseenikesksem).

[2] Kiri toodud lisana Arne Hiobi doktoritöös „Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned“. TÜ Kirjastus, 2000.

[3] II MSi üks suuremaid intellektuaalseid kahjusid näibki vahel olevat igasuguse fülogeneetilise (Blut!) ja epigeneetilise (Boden!) mõtte üliallergiline väljamine inimkäsitlusest. Selle humanistlikud järelmid on idealismini positiivsed, aga sellega sugulustuv ökoloogiline kanapimedus nüüdseks juba lausa hukutav.

Kus koeb palgalõhe

Ilmus ajalehes „Postimees” 01.02.2014

Kus koeb palgalõhe?

Mihkel Kunnus

On laialt teada, et Eestis on viimase paarikümnel aastal kõikunud naiste ja meeste palgaarinevus 20-30% vahel. Eesti Statistikaamet kasutab rohkem parameetreid kui Eurostat ja tema saab umbes 5% väiksema erinevuse. Juhan Kivirähk kasutas kord näitlikustavat kujundit – keskmisel naistel tuleb 101 päeva rohkem tööl käia kui keskmisel mehel, et teenida sama aastapalk. Ebaõiglus! Kes on süüdi?

Marianne Mikkolt ilmus hiljuti hea ülevaade hetkeseisust selles vallas (PM 24.12.2013 „Palgalõhega tuleb tegeleda”), ometi on seal tõrvatilgana (parteipropagandistlik) demagoogiline lapsus: „Sotsiaaldemokraadid väidavad, et Eesti naise õigus on täpselt sama töö eest saada mehega täpselt sama palka”. See ei ole Marianne Mikkost kuigi aunaiselik.
Sest kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes väidab vastupidist? Saati parteiprogrammis!

Isegi kui me leiame mõne kõige reaktsioonilisema  patriarhaalse šovinisti ajaloo prügiskastist mööda pudenenuna, siis nende nõue on reeglina ikka see, et naine püsigu kodus ja kasvatagu lapsi, aga mitte see, et naise, kellel siiski on palgatöö, peaks sama töö eest mehest vähem palka saama (ajaloos on selliseid juhtumeid olnud, aga vaba kapitalism kaotas need kiiresti, sest tööandja on alati huvitatud võimalikult odavast tööjõust st odavad naised tõrjusid mehed tööturult välja).

Kui heidame aga pilgu ajalukku, siis peame tõdema, et see, mille üle õigupoolest muretsetakse, on palgalõhe liiga aeglane vähenemine (võrreldes teiste EL’i liikmetega). Palgalõhe on olnud kogu aeg ja veel mitte kuigi ammu tagasi lausa nii ränk, et sellest on kummaline rääkidagi. Hea sissevaate võib saada feminismi kullavaramusse kuuluvast Virginia Woolfi esseest „Oma tuba” (1929, e.k. 1997). Seal mainib ta muu hulgas, et sellest pole veel poolt sajanditki kui naine võis hakata seaduse järgi üldse isiklikku raha omama.
Selles punktis on veel eraldumatult koos kaks probleemi, millest üks on enamvähem täielikult lahendatud, aga teine – sugugi mitte vähem oluline! – märkamatuks unustatud.

Esimene on sooliselt diskrimineerivad seadused. See probleem on enamvähem täielikult lahendatud (näiteks soolised eristused on veel sõjaväe ja abieluga seonduvas).

Teine on palju üldisem ühiskondlik protsess. Nimelt see, mil määral on tehtava töö tulemus rahaliselt vahendatud. Sest ega inglise naised siis 19. sajandi lõpuni käed rüpes istunud! Nad tegid kõvasti tööd, aga see ei konverteerunud (otseselt) rahaks (nende endi kätte). Ometi on just selles protsessis väga palju tänapäeva probleeme. Üldisemalt siis selles, mil määral inimese elufunktsioonid vahendatud rahaga.

Kui heidame nüüd pilgu kodumaale 19. sajandi lõppu, näiteks A.H. Tammsaare isatallu, siis näeme, et isegi maksukoormusest tasuti vaid näpuotsake rahas, muidu ikka teopäevades ja talusaadustes. Lühimalt: vaid väga väike osa toonase (maa)inimese elutoimingutest oli vahendatud rahaga.

On täiesti arusaadav, et sellisele inimesele oleks jutt mingitest „tasustamata majapidamistöödest” kõlanud sama sõgedalt kui kuulda kedagi kaeblemas, et ta ei saa oma pee pühkimise eest raha – majapidamistöö ju seegi.

Ei ole raske näha, et sellest ajast edasi, käsikäes linnastumisega on üha rohkem elutoimingutest raha vahendatud, seda juba niivõrd, et selle totaalsust loetakse iseenesestmõistetavuseks, nõnda, et puhtast rahalisusest pärineb ka tänapäeva kaksainsuslik ülipuuslik Püha Majanduskasv ja Püha SKP.

Ometi on just selles protsessis aset leidvad kiiruserinevused võtmelised väga paljude ühiskondlike ebaõigluste kujunemisel. Väga sümptomaatiline on ka selline mõiste nagu „riiklik emapalk” –  miski, mis Vargamäel oleks kõlanud sama mõistuspäraselt kui „riiklik seedimispalk”. See viitab kahele asjale. Esiteks sellele, et elutoimingute rahaline vahendatus on jõudnud reproduktiivprotsessi, ja teiseks, et see on selge soolise disproportsiooniga.

Kasutasin just nimelt mõistet emapalk, mitte vanemapalk, sest viimane on antud juhul probleemi tuuma kinni kattev halb kosmeetiline võrdõiguslikkus.

Keelekosmeetilse vigurdamisena võib tunduda ka lihtsa sõna „palgalõhe” asemel öelda kantseliitlik monsturm „sooliselt ebavõrdne rahalise vahendatuse aste elutoimingutes”, aga selle lohe seletuslik jõud on jällegi samavõrra suurem.

Elutoimingute rahalise vahendatuse erinevust märkamata võib hõlpsalt teha mitmeid ehtmajandusteadlaslikke möödalaske. Näiteks Andres Arrak kirjutab järgmist:

„Kõik need, kes väidavad, et nad ei saa lapsi teha, kuna elu on kallis, tööd on vähe, pood ja postkontor asub kaugel, nagu ka kool ja lasteaed, koolitarbed ja vahetusjalatsid on kallid ning üleüldse ei ole turvaline jne - need lihtlabaselt valetavad. Lapsed ei sünni heast elust. Kõige rohkem lapsi sünnib naise kohta Nigeris (7,68), Ugandas, Malis, Somaalias, Burundis, Etioopias ja Zambias.” (ERR 24.07.2012  „Lapsed on tõeline rikkus”)

Jah, kas pole paradoks, mõnel maal toidetakse ja kaetakse vähem kui 19 eurose kuusissetulekuga seitse last, meil ei saada ühegagi hakkama. Ometi on lihtne näha seda, et see, mis A.H.Tammsaare isatalus oli võimalik – kasvatada mõne kopikaga 12 last –  pole kuidagi võimalik tänapäeva Eestis, kus praktiliselt kõik elutoiminguid on vahendatud rahaga, alates söögist ja kehakatetest lõpetades liikumisvajaduse ja prestiižtarvikutega. Mõtleks – (palgalõheta!) pügmeedel pole üldse raha, aga ikka saavad lapsi! Küll vast neil on ikka moraal ja aated!

Sestap ongi üpris piinlik vaadata, kuidas noorte inimeste niigi valulist kohanemist (ja mujale kohanemist!) ülimastaapsete sotsiaalsete protsessidega püütakse ravida seksuaalmoraali, trikoloori lehvitamise, eelarve tasakaalushoidmise või mõne muu naiivmaagilise riitusega.

Iseenesest mõistatavaks peame ka seda, et mida rohkem elutoiminguid on vahendatud rahaga, seda majanduslikult arenenum on ühiskond. Need nähted käivad tõesti käsikäes, sest on ilmne, et ilma rahata oleks mõeldamatu üha suuremaks ja spetsialiseerunumaks keerustuv tööjaotus – üks majandusliku efektiisuse põhieeldusi.

See protsess tungib ka soolisuse ürgkodusse – perekonda (viljatutel pole sugu!). Ka perekondlikud funktsioonid spetsialiseeruvad ja saavad üha rohkem rahaga vahendatuks. Lasteaia ja kooli teke ning viimaste pöörane keerustumine on hea näide sellest, kuidas üks perekondlikke põhifunktsioone ja elutoiminguid – laste kasvatamine ja õpetamine – on muutunud üha rohkem rahaga vahendatuks ja üha spetsialiseerunumaks. Karl Ernst von Baeri ajal puutus laps enne iseseisvaks saamist kokku vahest poole tosina õpetava isikuga (vanemad ja vanavanemad, võibolla kirikuõpetaja ja mõni veel), tänapäeva täiskasvanu on ellu astudes puutunud kokku nii paljude kasvatusspetsialistidega, et vaevalt neid mälu järgi kokku loendada suudab.

Dostojevski on öelnud, et raha on vermitud vabadus. Ja kahtlemata pole üksikindiviid iial olnud vabam kui jõukas liberaalses demokraatias. Indiviidi vabadus tähendab tema võimalust valida. Siin on ilmeb veel üks soolise võrdõiguslikkuse paradokse.

Enamik feministe ja võrdõiguslasi lähtub veel tänapäevalgi igandlikust ja essentsialistlikust arvamusest, et keskmise naise tahtmised ja valikud on samad mis keskmisel mehel ning see, kui mehi on kuskil rohkem, on selge märk diskrimineerimisest ehk võimaluste soolisest ebavõrdsusest. Usutakse, et mehed ja naised asetavad oma isiklikus Maslow püramiidis pere ja karjääri samale tasemele, ning võrdsete võimaluste korral oleks kõikjal sooline suhtarv 50:50. See pole rumalam, kui arvamus, et tantsuringid diskrimineerivad mehi – neid on seal alati vähem!

See on ka koht, kus tuleb sisse moraal. Moraal on ühiskondlik nähtus. Mõningate mööndustega võib öelda, et moraalsena tajutakse seda indiviidi, kes tahab neid tahtmisi, mis on ühiskonnas seal domineeriva moraali järgi õiged tahtmised. Näiteks võrdõiguslikus ühiskonnas tajutakse moraalsetena neid, kes tahavad võrdõiguslikkust toetavaid asju. Neid, kes ei taha, tajutakse amoraalsetena ja nende kallal moraliseeritakse. Lühimalt: indiviidi tahtmisi saab mõjutada.

Näiteks Saksamaal on 40% kõrgharidusega naisi lasteta, karjäärile pühendunud ja Saksamaa majandus EL’i võimsaim.  

Võtan nüüd ühe juhusliku, kuid küllalt tüüpilise näite, persooniloo „Advokaat Silja Luide jättis töö ja hakkas toidublogijaks” (EPL 26.01.2013). Selle avalõik on järgmine:

„Hästitasustatud juristitööst väsinud noor naine võttis kätte ja hakkas püsitöökohata toidublogijaks. „Nagu linnuke oksal,” iseloomustab ta oma praegust elu.”

See on midagi, mille kohta ma ütleks – tüüpiline kudev palgalõhe.
Noor (33a) edukas tippspetsialist jätab oma kõrgepalgalise töö ja hakkab tegelema sellega, millega tahab – toidublogimisega! Ning seda serveeritakse kui õnnestunud ja õiget elu, kui eeskuju!

Taolised reeturid tuleb halastamatu avaliku hukkamõistuga kõrgepalgalisele ametile tagasi peksta! Samuti tuleks praegu sõimata kõiki neid, kes kobivad nagu lambad õpetajateks ja hooldajateks, õdedeks ja lasteaaiakasvatajateks, mitte ei torma kõik-või-mitte-midagi mentaliteediga ettevõtlusesse.

Mehi on traditsiooniliselt survestatud dilemmaga, kas oled Mees või luuser. Seega, kui tahame, et naisi oleks tippjuhtide hulgas sama palju kui mehi, tuleb neile anda selge signaal: iga naine, kes ei püri tippu, kes end läbipõlemiseni ei piitsuta, on luuser.

Moralist peab endale sihiks võtma ei midagi vähemat, kui seda, et kasvatada igasse naisesse samasugune sisemine piits, mis vemmeldab pidevalt „Ma tahan! Ma suudan! Minu jaoks pole piire!”.  Kui see õnnestub saabub võrdne sooline suhtarv ka tippjuhtide hulka. Ja ettevõtjate ja valitsejate hulka. Ja narkomaanide, purjus peaga üle järve ujujate, enesetapjate ja mõrvarite ja prükkarite hulka. Mehi ja naisi saaks olema võrdselt ka abikoolides, hullumajades ja vanglates.

Ja surnud palgalõhe kuivaks ristil, okaskroon mädanevas pääs.

Uus kaaneline

Eessõna asemel

Nii nagu iga kogenud kindral teeb ettevalmistused eelmiseks sõjaks, nii on ka see sissejuhatus mõneti järelmärkus eelmisele esseekogumikule – „Minu eugeenika saladus” (Jumalikud Ilmutused 2012). Teeksingi siin paar märkust „Minu eugeenika saladuse” (MES) vastuvõtu kohta, sellised, millele julgen oletada mingit suuremat üldistusväärtust.

Esiteks: tekstid on saanud tagantjärele üha kaalukamaks, tihti disproportsionaalsuseni. See on omamoodi vastupidine protsess sellele, mida kirjeldasin essees „Humanismi õnnetusi” (MES lk 9-19). Osutasin seal sellele, et kirjandusse tulijate puhul hakkab retseptsioonis „üha suuremat rolli määrama autori potentsiaalsus, st noore inimese kirjutatud mannetu käkerdis pole lihtsalt väga armetu teos, vaid võimaliku klassiku potentsiaalne esmasammuke ning see kujutlus annab sellele sära, mille varjus staažika kirjaniku keskhea teos ei vääri eriti tähelepanu: noor kirjanik on klassiku võimalikkus, aga keskealine kirjanik on luhtunud klassik” (lk 16).

Mulle esitati palju küsimusi ja etteheiteid stiilis „miks [Kunnus] oma põhjaliku teadmistepagasi ja muljetavaldava referentiivse tsitaadikogumikuga ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?” (Andres Mets „Kas tekstil on sugu? ehk Ekspeditsioon autori aluspükstesse” Sirp, 17. XII 2010)”.
”Kunnus tundub poksitermineid kasutades liialt vastaseid valivat. Mis viga noorkirjanikest tundlejaid tümitada, ehk oleks aeg võtta käsile lüürilised suurkujud, kas või Jaan Oks, Mati Unt; vaadelda noorkirjanike egoretoorika asemel Nietzsche „Ecce homo’t” ja Kivisildnikku?” (Leo Luks „Kriitilise kriitka kriitika” Sirp, 14. III 2013)

Berk Vaheril on üha kummastavam „vaadata, kuidas toonasest minust justkui rikkalikuma lugemusega  arvustajad kulutavad end ebaküpsete kirjanikuhakatiste pilastamisele” („Kriitik(a) arenguvestluse järel” Sirp 3. XII 2010).

Ikka kohtan MES lugejate peavangutusi, et tunnustatud ja auhinnatud kriitik materdab debütante ja noorkirjanikke. See optiline pete. Nii nagu noore inimese teosesse saab sisse lugeda kujutluse autori hiilgavast tulevikust, saab autori käesoleva staatuse projitseerida tema noorusesse ning see võib jätta tema motivatsioonistikust tõepoolest veidra mulje. Lühimalt võiksin selgitada nõnda: Igatpidi tunnustatud ja auhinnatud kriitik Mihkel Kunnus pole ühtegi debütanti ega noorkirjanikku arvustanud, Mikk Pärnitsa „Hundikutsikaeetikat” (mu debüütarvustus) arvustas täiesti tundmatu semiootikatudeng ja seda sõna otseses mõttes koolitööna (ma sain selle eest hinde ja kaks ainepunkti).

1618. aastal ei alanud Kolmekümneaastane sõda, siis algas mingi sõda ja alles kunagi palju hiljem osati nentida, et seal võis näha kolmekümneaastast sõjalist pidevust, mida oleks paslik nimetada Kolmekümneaastaseks sõjaks.

Teiseks. Sageli võis ka kohata märkusi stiilis „Kunnus on paljulugenud ja erudeeritud, aga temaga ei pea nõustuma”(vt nt Martin Luiga „Kunnuse lugemine” Vikerkaar 10-11, 2012; Vahur Afanasjev „Nädala raamat: legaalne kultuurieugeenika” Eesti Ekspress 28.X 2012). Loomulikult sisaldavad kõik mu esseed ka kohti, kus on tehtud valikuotsus, mis võiks samahästi olla mõni muu, ning ma ei taha väita end eksimatuks, aga sageli tähendas see märkus, et „ei pea nõustuma”, sootuks sümptomaatilisemat asja. See on nimelt ajastuliku moraali kinnitus, konkreetne aktualisatsioon moraaliprintsiibist: viimsena on epistemoloogiline autoriteet igal inimesel endal, seega mitte keegi ei pea mitte kellegagi nõustuma. See hoiak on põhjalikumalt lahti kirjutatud Charles Tylori suurepärases essees „Autentsuse eetika” (Hortus Litterarum 2000, tõlkinud Märt Väljataga), tsiteerin algust:
”[Allan Bloomi teos The Closing of the American Mind] võttis tänapäeva haritud noorsoo karmi kriitika alla. Nende eluvaate peamiseks tunnuseks osutus üpris pinnapealne relativism: igaühel on omad „väärtused” ja nende üle ei saa väidelda. Kuid Bloom täheldas ka, et see pole üksnes epistemoloogiline seisukoht, arusaam mõistusega haaratava piiridest; see on ka kõlbeline hoiak: teise väärtusi ei tohigi vaidlustada, sest need on teise mure, tema valik, millest tuleb lugu pidada. Niisugune relativism põhineb osalt vastastikuse austuse põhimõttel” (lk 21).
Pole raske mõista, et sellise moraalse hoiaku edasiarendus nõuab peagi keeldumist igasugusest objektiivsuse võimalikkusest – kogu tunnetussfäär taandatakse võrdõiguslike indiviidide võrdsete arvamuste ühismõõdutuks platooks, kus teadmine kui arvamust aksioloogiliselt ületav kognitsioon on põhimõtteliselt võimatu. Intellektuaalide sekt on alati tajunud iseenesestmõistatavana, et mõistuslikule argumendile ei saa ega tohi vastu vaielda, sellega peab nõustuma, sellele peab alluma. Ent need, kes ei kuulu sellesse sekti, need, kes on loomult „epistemoloogilised demokraadid”, need tajuvad igasugust paremini teadmist agressiivse allutuskatsena, ebamoraalsusena, jultumuse ja barbaarsusena.

Nii peabki iga diskussioon manduma erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha (loe: arvamuse) ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt.
Ja häda sellele, kes seda kõlbelist positsiooni kõigutab!

Patuks osutub ka tsiteerimine, sest see on enese isiksusest vabatahtlik loobumine, võrdsusideaali eituse masohhistlik ja suitsidaalne vorm – mida sa tsiteerid, kas sul oma mõtteid polegi!

Hannah Arendt ütleb, et Platoni arvates olid üksikasjalikud kirjeldused teispoolsuses saadavatest tasudest ja karistusest „lihtsalt suurepärane vägivallatu vahend, mille abil võis panna kuuletuma inimesed, kes mõistuse sunnile ei allunud” („Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas” Ilmamaa 2012, lk 137)

Jah, ei pea nõustuma ka Platoniga ega Arendtiga.

Lõpetuseks üks mälestus Jakob von Uexküllilt (raamatust „Omailmad”, Ilmamaa 2012, lk 69):

„Ühel rahvusvahelisel füsioloogide kongressil 19. sajandi lõpul juhtus kord järgmine ühtaegu nii muhe kui ka tähendusrikas lugu. Ajend oli tühine. Tegemist oli ühe elektrilise ärritusaparaadi võngete arvu määramisega. Professor W., venelane, väitis, et võngete arv olevat nii suur, et inimese kõrv ei suutvat seda enam tajuda. Talle vaidles vastu professor K. Bernist, et tema olevat heli kuulnud. Seepeale tegi professor W. kongressile ettepaneku nimetada seitsmeliikmeline komisjon, kes peaks häälteenamusega määrama, kas professor K. kuulis heli või mitte. Professor K. tõusis pooleldi vihaselt, pooleldi lõbustatult ja ütles: isegi siis, kui kogu kongress otsustaks ühehäälselt, et ta ei kuulnud heli, ei muuda see tõsiasja, et ta seda kuulis. Koosoleku president, kellel jooksid naerust pisarad mööda põski alla, kuulutas: teaduslikul kongressil ei saa ei arvamuste ega ka mitte tõsiasjade üle hääletada. Professor W. ettepanek sumbus üldisesse naeru. Professor W. ei olnud üldsegi mitte tähtsusetu uurija. See, mis asetas ta oma kolleegiga täielikku vastasseisu, oli midagi hoopis muud – ta oli läbi ja lõhki demokraat ning elas veendumuses, et enamus suudab igal juhul tõe leida. Siin põrkus demokraatlik veendumus kokku moodsa teaduse aristokraatliku maailmavaatega ja lükati naeruväärse eksitusena tagasi”.

Hierarhiast ja stereotüübist

„Müürileht” küsis 3000tm arvustust Tiiu Kuurme artikli kõrvale, mis käsitles soostereotüüpe koolis. Kui sissejuhatus valmis sai, oli 3300tm ette tiksunud. Need on järgmised:


Hierarhia sünd õigluse vaimust

On kahte sorti õiglust. Üks, mis kõigile võrdse mõõduga jagab, ja teine, mis igaühele tema enda mõõduga. Esimese musternäidiseks on riigieksam – sooritajast on lahutatud maha kõik individuaalsed omadused, on ainult kood, ei ole maad ega linna, sugu ega vanust. Ja eksam on kõigile täpselt sama.

Teise õigluse leiame lasteaiast, kust see praegu ka hooga järjest vanematesse haridusastmetesse on levinud ja levib – igaühte tuleb hinnata tema enda eelmise arenguastme taustal, igaühte tuleb hinnata  maksimaalselt individuaalselt.

            Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas oleme harjunud kordama, et oleme inimestena kõik võrdsed ja võrdväärsed ja iga indiviid on väärtus. Iga indiviid tuleb tema  annetes maksimaalselt välja arendada. Nii tundub teine õiglus enamasti spontaanselt sümpaatsem.

Sellega on kaks suurt probleemi.

Esiteks, see ülistatud individuaalsus huvitab meid ainult erasfääris, seal, kus oleme harjunud vaatlema igaüht väärtusena iseeneses. Niipea, kui lähme avalikku sfääri, kus valime detaile ühiskondlikku masinavärki, huvitab meid ainult esimene õiglus – omadused, millest nende on individuaalsus maha lahutatud. Näiteks kuidas me otsime õpetajat? Me loetleme kimbu omadusi, mis tal peavad olema ja kõik. Meid ei huvita põrmugi selle indiviidi isiklik arengulugu. Isiklikus arengus languse teinud karismaatiline eksprofessor on võrreldamatult parem valik õpetajaks kui isiklikus arengus meeletu tõusu teinud kompulsiivne eksheroiinik, kes nüüd suudab piirduda mõõduka vägivaldsuse ja alkoholiga.

            Teiseks, efektiivsus ja ökonoomia – ainelise maailma vääramatud seadused. Teise õigluse järgi – et iga inimest tuleb hinnata individuaalselt, arendada tema individuaalseid andeid – oleks ideaaliks kool, kus iga õpilase kohata on üks õpetaja (kui mitte rohkem), kes siis on pühendunud täielikult oma hoolealuse kõigi annete maksimaalsele väljaarendamisele. Hah! Ligilähedasekski korralduseks pole ressursse.

Tuleb korjata punt õpilasi kokku ja siis õpetada neid korraga. Kuna õpetamisviis valitakse vastavalt õpilasele ning nüüd tahetakse seda printsiipi rakendada mitmele õpilasele korraga, siis on ilmne, et kokku tuleb koguda võimalikult sarnased õpilased. Just sarnased, sest kahtki ühesugust pole, rääkimata grupist. Nii algabki keskmistamine, ümardamine, individuaalsete nurkade maha nühkimine.

            Olulisim rühmitamisprintsiip on siin mõistagi arenguaste, juba oskamise aste, juba teadmiste aste, juba suutmiste aste. Astmed on trepil, astmed on hierarhial. Õigluse ja efektiivsuse abielust sünnib klassiühiskond – kool, nagu me seda tunneme.

            Lapsi kõige esimese arenguastme järgi rühmitades ilmneb selle väga tugev korrelatsioon vanusega, nii tugev, et ökonoomia huvides tihti vanusega esimesel rühmitamisel piirdutaksegi. Ökonoomia huvides tehakse järgmine ümberrühmitamine alles üheksa aasta pärast. See on pikk aeg ja õpetajad peavad selle jooksul tegema palju rühmitamisi arenguastmete sees ja ökonoomia huvides kantakse seda rühmitatust ajas edasi. Iga rühmitamine, tuletan meelde, on üldistus, individuaalsuse vähendamine.

Rühmitamise ja ökonoomia abielust sünnib stereotüüp – ühiskond, nagu me seda tunneme.

Need printsiibid kehtivad mujalgi. Kõige ökonoomsemad rühmitamised on kõige kergemini tuvastatavate markerite järgi. Näiteks soo või rassi tuvastab silmapilguga.

Hakkab jälle pihta

Eile esitleti Tartus Elektriteatris sarja „Hakkab jällepihta” uut hooaega. Oli väga naljakas.

Goethe on öelnud, et kunst ei peaks kujutama piinlikku. Seega talle Maimik-Tolk tandemi looming vist ei istuks, sest see ongi suuresti piinlikkuse-huumor.

On teatud esteetilised valupunktid, mille talumatus eristab inimkaraktereid küllalt hästi. On neid, kes ei talu kitši, neid, kes talu paatost, neid, kes ei talu vulgaarsust. Arusaadavalt võrsub siit ka kunstimaitse ja inimesed, kellega seltsitakse kergemini.

Kundera on kirjeldanud ühte korda, mil kohtusid kitši vastu allergiline inimene (st Kundera ise) ja inimene, kes ei talunud vulgaarsust. Nad mõistsid seda kiirelt ja läksid lahku jahedate viisakusavaldustega. Vulgaarsus on tõhus vahend kitši vastu, ühe ravim oli teise mürk.

Meenub ka juhtum vürst V.-ga, kes oli pärast pealesunnitud popdiiva kontserti nii tasakaalust väljas, et avaldas valjuhäälselt tungivat soovi nuusutada leevenduseks sitta.

(Kundera defineerski kitši sita absoluutse eitusena).

Mõni ei talu glamuuri, mõni Levikat ja Zavoodi.

Mõškini maksiim, et ilu päästab maailma, on tüüpnäide massiteadvuse klišeestavast ja dekonstektualiseerivast toimest. Võib jääda lausa mulje, et Dostojevski oli „Cosmopolitani” eestkõneleja!

 www.wumo.com

„Vendades Karamazovites” pihib Dmitri Aljošale, et Karamazovid on putukad, kellele Jumal andis himuruse, ja :

„Ilu – see on hirmus ja kole asi! [...] Siin lähevad piirid kokku, siin elavad ühes kõik vastuolud [...] Seejuures ei või ma taluda, et mõni, isegi südamelt kõrgem ja kõrge mõistusega inimene alustab madonna ideaalist ja lõpetab Soodoma ideaaliga. Veel hirmsam on see, kes, kandes juba  hinges Soodoma ideaali, ei eita ka madonna ideaali, ja selles põleb ta süda ning tõeliselt, tõeliselt põleb, nagu ka noortel süütutel aastatel. Ei, inimene on lai, isegi liiga lai, mina oleksin teinud kitsamaks. Kurat teab, mis, isegi peab ütlema! Mis mõistusele näib häbina, see südamele aina iluna. Kas Soodomas on ilu? Usu, et Soodomas peitubki ta suurema osa inimeste jaoks – kas teadsid seda saladust või mitte?  Kole on see, et ilu on mitte ainult hirmus vaid ka saladuslik asi. Selles võitleb kurat Jumalaga, võitlusväljaks aga on – inimeste südamed”.

Dostojevski on ka kirjeldanud mehe lukustuvat kiindumust mõnesse ihaldatu kehaosasse, mis nõnda saab omamoodi ikooni staatuse, isikliku lunastuse koondtähiseks. Küllap materjali ammutas ta selleks üldistuseks oma maanilisest kirest oma noore sekretäri jalgade vastu, Maimik-Tolk olid läinud universalistlikumat teed ja vältinud fetišeerumise äärealade kirevat, kuid väherepresantiivset paljusust, seega paradiisi sümboliks kujunes hr Vesilinnule noore kirjandustudengi nappides bikiinides kvaliteetrasvaga vormitud tagapõsed, kujund, mis on kahtlemata väga suure kõnetusvõimega.

Kaadri mõjuvust toestas hästivalitud uimastav-unenäoline muusika.

Thomas Mann kirjeldab armunud Hans Castorpi:

„Me tuletame meelde ja kordame veel, et olukorrale, milles Hans Castorp viibis, harilikult sünnipärane-omane on eneseavalduse-tung ja –sundus, eriline pihtimise- ja tunnustuseiha, pime iseennasttäis-olek ja painav soov maailma enesega täita, – seda võõrastavam meile kaineile, mida vähem asjas ilmselt mõtet, mõistust ja lootust. Kuidas säärased inimesed õieti ennast reedavad, seda on raske ütleda; näib, et nad ei saa midagi teha või tegemata jätta, mis neid ei reedaks”

Viimatiöeldu näitlikustamisest sündis ehk enim nende episoodide koomikast –  armuliblikatest (või kiimaherilastest) hammustatud mehe täielik võimetus mitte ennast reeta.
Isegi Vesilinnu teismeline tütar näeb minutiga läbi oma isa normaalsusest tugevalt hälbiva seisundi.

Sarnasel viislil põruvad ka Priit Võigemast ja Rein Pakk (kes mängivad ennast). Ainsana õnnestub pettus esoteerik Ingmaril. Aga temas pole ka oma ohvri vastu ihakübetki, tema on leskproua rikkusi nooliv kelm.

Üsna ülekantav on ka Clavdia Chauhat’ pilk puperdava südamega Hans Castorpile:

„Kolnurkse kübaraga naine silmitses teda peast jalgadeni naeratusega, millest ei paistnud mingit kaastunnet, mingit muret tema välimuse rüüste pärast. Naissugu ei tunne üldse säärast kaastunnet ega säärast muret kire koleduse ees, – kirg on sellele ilmselt palju omasem kui mehele, kes loomuldasa end selles sugugi kodus ei tunne olevat ja keda vastassugu alati pilke ja kahjurõõmuga teretab kire piirkonnas.”

Tõsi, kire piirkonnas tervitati nii mõndagi pilke ja kahjurõõmuga. Noh, ütleme, kõiki.

Thomas Mann, mees, kes väga harva naeris, pidas humoristi inimkonna heategijaks.

Dostojevski teostes tundub huumor puuduvat pea täiesti, aga ometi on ka tema andud naerule väga olulise, et mitte öelda olulisima osa inimese tundmisel (Gogolit pidas ta naeru sügavuse suurimaks mõistjaks).
Ta kirjutab sellest pikemalt „Nooruki” teise köite kolmandas osas. Ta ütleb, et naerja kontrollib oma nägu sama vähe kui magaja (küll rõhutab, et üht-teist saab ka õppida, aga naer on siiski suuresti anne) ja seega on naer mõneti kõige parem sissevaade inimese loomusesse. „Selle pika tiraadi naerust mahutan ma siia sihilikult, isegi ohverdades jutu voolu, sest pean seda üheks oma elu tähtsamaks järelduseks” [jah, see oli teaser].

Tõsine ja verega kirjutav Kundera ülistab samuti naeru, elu taandamatult koomilist mõõdet.

“Oma sünnist peale põlgab romaan tragöödiat, selle suurusekultust, selle teatraalset päritolu ja selle pimedust eluproosa suhtes” defineeris Kundera.

Naer on vastumürk igasugusele fanatismile – ilmalikule ja religioossele, ideoloogilisele ja esteetilisele.

Jaan Kaplinski kirjutab kogumikus „Kust tuli öö”:

„Olen aru saanud, et kuriteod ja õnnetused on asjad, mis meid kõige tugevamini vennastavad ja ühendavad. Ilma õnnetuste ja kuritöödeta oleksime igaüks omaette, ei moodustaks  kollektiivi ega ühiskonda.[...] Solidaarsust tunneme ikka tavalise omasuguse inimesega, ühiskondliku olevusega, kes teeb avarii, hangib endale altkäe üht-teist, virutab töölt tsementi, värvi või vähemalt naelu, unustab enda kätte sõbra raamatud, satub abieluvälistesse seksvahekordadesse, kellel on kõrge vererõhk, veenilaiendid, maohaavad, kes teeb purjuspäi lollusi ja tuletab seltskonnas meelde, kuidas käis poisikesena õunaraksus, lasi metsa peidetud Saksa automaadist, viskas õllepoe akna sisse ja põgenes võmmide eest.

Niisugustest mälestustest ja juhtumustest sünnib arusaamine, et me kõik oleme patused eksijad inimesed ja see arusaam on tõelise inimliku solidaarsuse alus. Et olla hea ühiskonnaliige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.”

Mingit sarnast moraali võib aduda ka Maimiku-Tolgi seriaalis: eluproosas, argi-ihades ja oleme-muredes, tobeduses ja koomilisuses me oleme vennad ja õed.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus

See tekst valmis oktoobris 2013 ärgitatuna Margit Tõnsoni esseest „Õnnelik Krõõt” (EE 12.VII.2013), mis polemiseerib õige veidralt A.H.Tammsaare ja „Tõe ja õigusega”.

„Milleks meile veel need tõlkekirjanduse halli varjunditega pärlid, kui meil on juba “Tõde ja õigus”? Juba esimesel leheküljel “kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku”. Õnnetu Krõõt.

Lisaks inimestevahelistele suhetele keerab Tammsaare edukalt tuksi ka inimese suhte töö ja eneseteostusega.”

Alljärgnev ilmus umbes poole lühemana Eesti Ekspressis 16. I 2014. Trükiversioonis on välja jäetud otsene suhestumine Tõnsoni esseega, Karl Mihkla dokumentalistika jms.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus.

Mihkel Kunnus

Uku Masing kasutas terminit „tervemõistus” sõimusõnana. Sellega tähistas ta seda stampidest, stereotüüpidest, mütoloogiatest jms koosnevat argitunnetust, mille tõttu inimeste elu pole siin ilmas pahatihti rohkemat kui „üksteise kolkimine poolunes”. Selle nägemine läks väga hinge ka A. H. Tammsaarele. Kirjandusteadlase Daniel Palgi sõnadega: „Tal oli tohutult

palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule

maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast”.

Uku Masing on ka öelnud, et selle neetud tervemõistuse aluseks on üks põhiviga – modelleerida kõike iseendana ehk inimesena. Igale poole kiputakse omistama inimlikke kvaliteete. Pole midagi erakordset selles, kui tähtis pereisa, kes alles muigas selle üle, kuidas ta tütreke nukuga tõsimeeli räägib, nüpeldab järgmisel hetkel ehedas solvumises oma sülearvutit, kes ei käitunud nii nagu tema tahtis. Ja õpilased füüsikatunnis ikka väga hästi ei usu, et gravitatsioonijõud üldse ei väsi. Kui viskan minema mõne tarbeeseme, kes on mind kaua truult on teeninud, tunnen tahtmatult süümepiinu oma tänamatuse pärast.

Puhtinimlikke kvaliteete omistatakse ka märksa suurematele süsteemidele. Näiteks loodusele või planeedile. Kui tervemõistuslasel saak ikaldub, siis arvab ta, et põld on solvunud ja tuleb lepitust otsida. See, et mitmesuguste looduskatastroofide – olgu maavärin või üleujutus – taga tuleb näha planeedi pahameelt, on meediakommentaarides üsna levinud. Ookean ei pruugi lõputult taluda hooramist ja poistepilastust ning tõmbab hiidlainega Tai ranniku puhtaks neist himuraist skandinaavia turistidest!

Kogemusest tulenevalt on loodust ja maad peetud ikka kaunis kapriisseks ja tujukaks. Ega ta iseloomujooned head ole küll. Jagab kiitust täiesti ebaõiglaselt ja vahel on mingi tuju ajel lihtsalt kohutav – katk ja ikaldus aastaid jutti, palu ja otsi lepitust, kuidas aga saad.

On väga levinud ka idee heast, armastavast ja halastavast inimülesusest, aga sel lool on ikka see lisamärkus, et tasu hea ja voorusliku käitumise eest ei tule selles ilmas, vaid alles pärast surma teispoolsuses. Ja kui tekkisid need usuvoolud, mis kinnitasid, et veidike võib saada tasutud ka selles maailmas, siis hakkas see usk üldse kaduma. Sest kui süstemaatiliselt oli näha, et ole kui tahes vooruslik, parem saak on ikka sellel, kes põllule sõnnikut veab, siis polnud kauge enam idee, et küllap just see on kõige tähtsam riitus, mis põllul tuju lahkeks teeb. Karga ise või muul ajal lambaid ja peksa naist, see ei lähe põllule üldse korda. Põldu huvitab ainult väetis ja kastmine. See protsess – palvetamisele käega löömine ja loodusteadusele keskendumine – päädis nn Rohelises Revolutsioonis, intensiivpõllumajanduse meetodite ulatuslikus rakendamises ja paremate sortide kasutamises, mis tõid kaasa põllumajandustoodangu enneolematu tõusu. Ja üha enam inimesi hakkas arvama, et enne surma on toit ikka parem kui pärast.

Tänapäevalgi on väga palju neid, kes arvavad, et linnastumisest ja majanduslangusest tulenevate hädade vastu on kõige tõhusam vahend mõni laulupeolik lepitusriitus. Näiteks üldrahvalik heteroseksuaalne monogaamia, kärts rassipuhtust marjaks peale (mõistagi need, kes arvavad, et päästavad vastandriitused – hooramine ja rassiline verevärskendus –, on eelmistega samal vaimsel tasemel).

Küllalt on ka neid, kes otsesõnu arvavad, et Nõukogude Liit lauldi laiali, et mitte öelda loitsiti väetiks.

Tuleme tagasi A.H. Tammsaare juurde, sest tema oli suurvaim, kes oli sellest Masingu sõimatud tervemõistusest vägagi vaba. Ta ei arvanud, et moraal määrab ühiskondlikud olud – see on jäänuk mütoloogilisest elutundest – , ta tundis liiga palju aja- ja kultuurilugu, ühiskonna- ja loodusteadusi, et sedasi arvata. Juba 28-aastaselt (nii noorelt alustavad taipamist vähesed) rõhutas A.H. Tammsaare, et „südametunnistus muutub aja ja koha järele”. Kuna elukorraldus ei saa püsida muutumatu, siis peavad paratamatult muutuma ka meie kõlbelised, seesmisest äratundmisest juhinduvad tõekspidamised.

Kuid siin tuleb täpsustada mõõtkavu – ta poleks iial arvanud, et sooneutraalse tööjaotuse saab ekstrapoleerida mingi sooneutraalse lasteaia või mõne muu taolise totruseni. Küll aga oleks ta tõenäoliselt nõustunud väitega, et feminismiteoreetikute targutused on tühine järelripats sellele, kuidas (kodumajapidamis)masinate laialdane levik vabastas nii mehe kui naise lihastööst. Küllap oleks ta nõus ka sellega, et kui luua ühiskond, kus ihuramm ei loe (sest kõik on masinaid täis), siis selles kerkib esile südametunnistus, mis  tööjaotuse suhtes nõuab sooneutraalsust. Ja südametunnistust ei saa inimene eriti muuta – maajuurtega inimene tajub ideed sooneutraalsest abielust sama traagiliselt kui linnajuurtega feminist enda lüpisikuga lauta saatmist lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Kuigi armastatakse rääkida südametunnistuse vabadusest, ilmneb südametunnistus just vabaduse puudumisena. Inimene ei saa oma südametunnistust muuta. Südametunnistust ilmneb ta omanikule inimülesena, ühenduses absoluutsega ja seepärast on ka moraalidispuudid nii viljatud. Ka praegust peavooluväärtust, nn tolerantsust, millel pole sallivusega midagi pistmist, jutlustatakse martinlutherlikult abitu sõjakusega „siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!”.

Muide, enamiku A.H. Tammsaare raamatute sündmustikust toimub linnas. Ja väga palju kujutatakse just seda esimese põlvkonna „valede juurtega” olemist ja sellest põhjustatud pingeid. Kuna paljud eestlased tajuvad Euroopa Liitu sattumist sarnaselt st on seal „valede juurtega”, siis on meie suurkirjaniku looming (jälle) aktuaalne.

Margit Tõnson kirjutas 12. juuli Ekspressis: „Tammsaare on kirja pannud – oma ema ja isa elukäigu pealt – talurahvale iseloomuliku “elufilosoofia”, mis tänagi veel surub võrratult toredaid inimesi üksteise järel enesehaletsuse jäledasse mülkasse.”
Ei, see polnud mingi filosoofia, isegi mitte jutumärkides. A.H.Tammsaare oli üks esimesi, kes taipas, et see elusfäär, mille määrab filosoofia, metafüüsika ja „positiivne mõtlemine”, on õige kitsuke (kuid võib mõnevõrra ehk laieneda väga rikastes demokraatiates). „Tõe ja õiguse” esimene osa on võitlus aineliste oludega ja kusjuures tõeline eneseteostuse lugu (muide, seda just nii nagu mõtles Maslow – teiste kaudu, teistele andes, siin: jätta oma lastele parem elu kui endale - , mitte kristalliseerunud egoismi mõttes).

Karl Mihkla kirjutab ülevaateteoses „A.H. Tammsaare elutee ja looming”: „Nagu kõigi talude, nii oli ka Kolgioja talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”.

Mis saab olla sellistes oludes (ehk sellistest oludest pärinedes) suurim eneseteostus kui oma maa ehk mõisaorjusest vabanemine? KUIDAS oleks pidanud Andres end teostama? Mõnel tantrakursusel või isikliku lõhnaseebi välja töötamisel?  

A.H.T. isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” sest vahepeal suri kirjaniku onu Jüri Bakhoff ja pärandas 500rbl. (ibid.).

Laenurojus isikliku kodu nimel – kõlaks nagu isegi tänapäevaselt, või mis? Ja kuivõrd on selle ikkagi määranud mingi filosoofia või „Tõe ja õiguse” esimese osa liigne lugemine?

Karl Mihkla kirjutab Tammsaare vanemate iseseisva elu algusest: „Esialgu püüdis noorpaar suurema osa talutöödest ise ära teha. Võõrast tööjõudu kasutati peamiselt suvel. Nagu kirjanik mäletab, pidas ta isa esiotsa tüdrukut, karjast ja poisikeseohtu sulast, et tuleks odavam. Hiljem, kui kasvasid omad lapsed, kadusid pikkamisi võõrad palgalised, esiteks sulane, pärast ka tüdruk. Talu omaenda poisid-tüdrukud rakendati jalamaid töhe, kui nad hakka juba kaela kandma. Kõigi Tammsaare-Põhja talu vanade ja noorte käed olid hommikust õhtuni tööd täis.”

Kuna iga laps suurendas tööjõu näol talu majanduslikku võimsust, sündis neid peaaegu regulaarselt iga pooleteise aasta tagant, kokku kaksteist, tulevane kirjanik Anton neljandana. Anton tahtis väga kooli minna, aga isa keeldus korduvalt, sest tööjõust oli kahju.

Ajal ja oludes, kus iga laps suurendab perekonna majanduslikku võimsust, on ja peabki olema hoopis teistsugune moraal ja südametunnistus kui ajal ja oludes, kus iga laps kahandab perekonna majanduslikku võimsust.

Oswald Spengler ütles, et suurperekond linnas on lihtsalt groteskne. Veel ütles ta, et demokraatia tähendab linnamoraali tungimist maale. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilise mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nt tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad (ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama). Ja linnamoraalne maigutaks ainult suud, kui tema rassismiteemalise targutamisele vastaks maamoraali esindaja, et jah, muidugi on kõik rassid võrdsed –  juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel.

Mida arvaks „Õnnetu Krõõt”, Antoni ema Ann Hansen Margit Tõnsoni positiivsest programmist –  „Palju enam tulu võiks tõusta sellest, kui kas või koolis tegeldaks enam eneseväärikuse ja enese väärtustamise, iseseisvuse ja iseseisva töö tegemise, suhtlemisoskuste ja adekvaatse enesehinnangu kujundamisega”?
Kuutõbise sonimine.

Erilist nõutust tekitab Tõnsoni väide: „Õnn on valik. Ja samamoodi on valik ohkimine ja hädaldamine ning see abitu fatalism, mida Tammsaare “Tões ja õiguses” vahendab. Vargamäelikust ohvrimentaliteedist läbi imbunud ellusuhtumisega pole meil tulevikumaailmas midagi peale hakata.”
Abitu fatalism ja vargamäelik ohvrimentaliteet?! Vargamäe Andres on lausa vastandprintsiipide kehastus!, temas pigem puudub igasugune ohvrimentaliteet ja alistumus – ta rühmab oma olukorra nimel hinge tõmbamata, ei alistu maale, üha uusi kive välja ajavale põllule, veab pikki kraave ja võitleb oma kujutluste Vargamäe nimel lakkamata. Ei anna ka kunagi alla kiuslikule naabrimehele ja protsessib visalt kohtuski. Tragöödiline mõõde tekib sellest, et Andrese võitlustempoga ei jõua ta lähedased sammu pidada.

Seega langeb Tõnsoni ja Tammsaare moraal ses aspektis pigem kokku – kui rühmata sellise pöörasuse ja mõõdutundetusega oma pesa punumise kallal, võib tagantjärele selguda, et lõid hoopis endale vägeva kalmu, mitte pesa.

Veel üks inimlik kvaliteet, mida inimlik tervemõistus paljudele asjadele omistab, on halastus, inimlik kvaliteet, mis on psühholoogiliselt lähedane passiivsele optimismile ja lootusele – küll kõik läheb ikka kuidagi hästi st küll olud halastavad. 

„Tõe ja õiguse” ehk üks häirivamaid stseene on see, kus Indrek meenutab korda, kui Andres peksab tema ema, Marit. Seal on märkus, et kui keegi sel hetkel oli veel haledam ja viletsam ja rohkem kannatav, siis oli see peksja ehk Andres. Seda märkust ei põhjendata. Aga võib aimata. Mari nuhtleja oli halastusvõimeline, Andrese oma mitte.

Kahekümnendal sajandil kaikus võimsalt ateistlik rõõmuhüüd – „Me ei vaja looduse armuande! Me võtame ise, mis vaja!”. Tõsi, loodust pole mõtet paluda. Ei pahanda ta, kui metsad maha võtta, veekogud tühjaks püüda ja nafta välja imeda. Ei, ei pahanda. Aga nüüd hakatakse vaikselt aru saama, et ta ka ei halasta. Tühje ja täis maardlaid on võrdselt sama vähe põhjust paluda. Ka lagastatud ja tühjaks ammutatud loodust pole mõtet paluda. Isegi riitused ei aita, olgu siis ohvriloomade veristamine, pede-peks, võimukirumine või korralik laulupidu heteroseksuaalse monogaamiaga.

Reastada halastavuse järjekorras: pank, Vargamäe Andres, maa, ainevahetus. Reastada nii, kuidas tervemõistus lubab.