Infantilism.fm: Pärnits rukkis

Hiljutise traagilise sündmuse mitmekesistest kommentaaridest jäi ehk üksmeelseimalt kõlama soovitus: kuula last ja räägi temaga.

Liiale ei maksa minna, aga olgu.

Kaur Kender ütles hiljuti ühes intervjuus  EPLile:

„Nurklik kirjutas kuskil, et põlvkondadevahetus jääb ära. Mulle tundus sama, et eesti kirjandus jäeti täiesti jubedate inimeste kätte ja muutus mutantkirjanduseks. See tuli nüüd tagasi võtta. Põhjus, miks põlvkondadevahetust ei toimunud, oli selles, et eelmine põlvkond on värvanud jubedaid noori vanainimesi nagu Mihkel Kunnus. Tema sobib väga hästi seda põlvkonnavahetuse ärajäämist illustreerima – põhimõtteliselt räägib ta sama juttu, milleni jõudmiseks läks Rein Veidemannil 60 aastat.”

Seda, et Kender&co kirjanduse headesse kättesse tagasi võttis (ja pahad vanurikäed tühjaks jättis), ma ei kommenteeri, aga põlvkonnavahetuse problemaatika väärib väikest ääremärkust küll. Eriti seoses paari sissekandega tagasivõidetud nooruse esindussaidil Nihilist.fm.

Mikk Pärnits kirjutab seal: „Nüüd on nii, et meie noored peame asju ajama järjekordselt omakeskis. Ausalt saame arutada omavahel ja need onud ning tädid telekas elavad täiesti teises, külmas reaalsuses. /.../ Suruge meid tõerääkijaid alla või andke menti kuni lõpmatuseni: ühel hetkel ei saa te tõest mööda vaadata ja tulete ise abi küsima. Sest te ei saa ise hakkama. Te politiseerite, te mängite mänge millest noored läbi näevad./.../ Me teeme Kauriga teie silmakirjalikkusest müügiartikli. Mingi hetk variseb teie pask kokku ja varemetes seisavad ellujääjad, mina ja need noored kes praegu vaikides loevad ja taipavad.”

Olgu. Nemad on nemad. Tõde laksust käes ja puha, värsked silmad pole ähmastatud ei elukogemuse ega haridusega.

 Aga kes on need, kellele vastandatuna see meie on konstrueeritud? Sealt samast võib lugeda: „Teie, õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud, olete JUBA loonud olukorra, mille viljad näitasid end 27. oktoobril: skisofreeniline ühiskond, mis on teie endi kätetöö.”

No üsna selge.

Mul täitub septembris 2015 kümme aastat õpetajana ja veebruaris 33. eluaasta. See ei jäta just suurt lahtrivalikut.

Oma mõtteid aga pole mul ikka veel, vabandust, enam pole ja seepärast tsiteerin Mihhail Lotmanit:

„Teenager’ite (millele eesti «teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.

Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.

Jokela koolipoiss, «nooruk», oli 18-aastane mees. 16-aastasel Aleksander Suurel oli juba märkimisväärne valitsemis- ja lahingukogemus; samas vanuses Richard Lõvisüda oli tuntud väejuht. Blaise Pascal oli selles eas väljakujunenud matemaatik, Jacob Skytte pidas Academia Gustavianas rektoriametit. 17-aastane Napoleon alustas oma ohvitserikarjääri, Julius Caesar oli abielus ja pidas ülempreestri ametit. 21-aastaselt hukkunud Lermontov oli 18. eluaastaks kirjutanud suure osa oma teostest. Ja keegi neist ei olnud Mozarti-taoline imelaps. Kui 16-aastane Romeo tahab abielluda 14-aastase Juliaga, siis pole see lugu pedofiilist ja ta ohvrist, vaid kahest noorest, kuid juba täiskasvanud inimesest. Arusaamatuste vältimiseks: mitte abiellumine ei tee lapsest täiskasvanut, vaid täiskasvanu olemine lubab luua perekonna.”

Põlvkonnavahetusega võib olla pisut kehvasti küll, kui kohe kolmekümnene mässaja (saati 40+ „noorkirjanik”) astub 15-aastase kõrvale ja käratab koos temaga: „Meie, noored! Aga teie - õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud... ”

Eluaastatesse ei maksa muidugi liialt klammerduda. Põlvkonnavahetus peaks tähendama ju ikka seda, et pealekasvavad inimesed võtavad üle väljakasvavate inimeste funktsioonid. Mõistagi on siin vanusega tugev korrelatsioon, aga kindlasti ei ole põhjuseks üldine varaküpsus, vaid pigem ikka see, millele osutab ka Mihhail Lotman.

Selles oma noorusaja-essees (siis mul natuke veel oli oma arvamusi ja mõtteid), millele viitab ka Kender, kasutasin järgmist kujundit: [mässajad noored on kui] „räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, kuid ei saa siis oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis, justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja asetab oma lüürilise mina maailma keskpunkti. Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Samamoodi käituvad igasugused õiguslased, kelle ihus kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub.”

See on looduslikult nii, et inimene sünnib väga abituna ja tema eest peab keegi hoolitsema. Beebil on karjumine pea ainus väljendusvahend ja sellega nõuab ta siis tähelepanu ja hoolitsust, olgu tal siis kõht tühi, olek jahe või püksid täis. Loomulik on ka see, et sellest faasist välja kasvatakse.

Nukraks läheb asi siis, kui inimene jääb väga pikalt faasi, kus tema peamine suhe ühiskonda on: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”.

Laps teatab oma hädast, täiskasvanu lahendab. Selline on funktsioonijaotus.

Kuna ma olen isikliku arvamuse faasist täiesti välja kasvanud, siis pean jälle tsiteerima. Seda puhku Jiri Opeliki, kes kirjutab: „Kundera noorukid on põhimõtteliselt edevad lollpead, joobunud ainsast, mis neil on, tasuta saadud bioloogilisest vitaalsusest ja vähepruugitusest, vaid iseendale keskendunud ekshibitsionistid, kes seetõttu on nii kergesti manipuleeritavad. /.../ Aga see pole veel kõige  hullem. Nii nagu ikka, on kõige haletsusväärsemad need, kes on paavstist paavstilikumad, seetõttu valib Kundera pilke tõeliseks märklauaks täiskasvanud, kes on omaks võtnud vaid noorte puhul mõistetava ilmavaate /.../”

Siin rõhutaksin ikka A.H. Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor”. Just. Aga ainult noorelt.

Kui kuuekuune endal mähkud täis teeb ja siis kisab, pole selles midagi häbiväärset, ilma igasuguse irooniata.

*

Üks asi, mis teeb lastearsti elukutse nii keeruliseks, on see, et laps ei oska hästi oma kaebusi väljendada, väike laps võib oma valu lokaliseerda täiesti mööda. Murdeiga pole palju parem – hingeline segadus on murdeealisele endale sageli väga arusaamatu. Analoogia on rakendatav ka ühiskonnale tervikuna, sestap on läbinägelik analüüs alati vajalik ja hinnatud.

Ikka on ka kirjandus olnud üheks selliseks vahendiks, mis tegeleb ühiskonna eneserefleksiooniga. Aga mõistagi mitte iga kirjandus. Kirjandus võib tegeleda samuti meelelahutusega, utoopiliste visoonidega, keelemängudega jne. Ja kaugeltki mitte iga kirjanik pole „kanaarilind kaevanduses” või ajastu ja inimhinge üldtendentside teravapilguline läbinägija. Viimases on A.H. Tammsaare tänini ületamatu, Mihkel Mutt enam palju sõna ei võta, Mats Traat ja Ene Mihkelson pole argimeediasse vist üldse trüginud. Avaliku intellektuaalina ütleb sõna sekka vahel Rein Raud, iganädalasi kommentaare annab Andrus Kivirähk jne

Mikk Pärints tajub sõnavabaduse ahistamist ka ropendamise taunimises. Siin ei oska muud öelda, kui et t**a, p**s, m**n, v**t jms on kenad rahvakeelsed sõnad küll, aga nende analüütiline väärtus pole just teap kui suur.

Ega ka esteetiline. Ja ma ei taha siin niiväga moraliseerida kuivõrd osutada tõsiasjale, et ropendamine ei aita kuidagi kaasa, kui taotluse all on analüütiku staatus.

Sõnavõtud a la „Tra, ühiskond on täiega p*tsis ikka! Süsteem imeb täiega, kõigil saja p***ga kopp ees!”  pole just eriti läbinägelikud ühiskonna-analüüsid. Pigem on tegu poolartikuleeritud variatsiooniga juveniilfaasi peamisest eluavaldusest: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”

*

Samuti ei taha ma kuidagi pisendada (kirjasõnalist) tegevust, mille sisuks on mingile vähemusele või rõhutud grupile hääle andmine. Näiteks arst, kes oskab hästi hinnata, kust lapsel valutab, on tõeliselt vajalik inimene. Ja oleks suurepärane, kui oleks keegi, kes annaks hääle segaduses noorukitele, suudaks artikuleerida nende hinge. Salingeri „Kuristik rukkis” on selles vallas üks paremaid näiteid, nii hea, et enamik noorteromaane tunduvad variatsioonidena sellest.

Titekisaga on see asi, et ikka peab täiskasvanu, see va lapsevanem mõistatama, mis lapsel on viga. Ja siis olukorrale lahenduse otsima. See on lapsevanema üks funktsioone. NB! See on: lahendada probleeme, mis pole tema tekitatud. NB2! Kui väikse lapsega midagi juhtub, siis vastutab just ja ikka täiskasvanu. Selline on funktsioonijaotus.

Põlvkonnavahetus jääb ära siis, kui lastest ei saa enam täiskasvanuid ehk inimesi, kes võtavad vastutuse (hädade eest, mida nemad pole põhjustanud), inimesi, kes hakkavad ühiskonnas täitma konstruktiivset funktsiooni.

Mikk Pärnits selgitab:

„Jaoskonnas küsiti: kas ma tunneks end süüdi või vastutavana kui keegi eelmise loo tõttu nüüd tulistama läks? Mida? Mina olen siiani elanud arusaamaga, et mõrva eest vastutab mõrvar ja vägistamises on süüdi vägistaja. Süü lasub teo toimepanijal. Filmid, muusika ja kunst üldisena kedagi vägivallaks ümber ei proge, pohhui mida see vana känd oma vanainimese uuringuga pobiseb. Seda müüti on kedranud konservatiivid juba aastasadu. Praegu on see periood, kus kõik tahavad süüd endalt ära veeretada: vanematelt, koolilt ja meedialt. Vaadata tuleks just kõigepealt nende otsa.”

Lühemalt: mina ei saa süüdi olla, sest üks inimene ei saa teist inimest kuidagi käituma panna, aga süüdi on teised, sest nad panevad teised nõnda käituma ja tahavad siis süüd endalt ära veeretada.

Veel lühemalt: Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!

Veel pisut läbinägelikku ühiskonna-analüüsi ja  teravapilgulist sotsiaalkriitikat:

Ene Mihkelson 70

Ilmus ajalehes „Sirp” 17.10.2014

Ene Mihkelsoni sünnipäeva puhul

Mihkel Kunnus

 Sel aastal sai Nobeli kirjandusauhinna Patrick Modiano. Ma ei teadnud temast suurt midagi, aga kõik lühiiseloomustused, mida ta kohta nüüd näinud olen, sobivad kohe päris hästi ka peatse sünnipäevalapse Ene Mihkelsoni kohta. „Kirjaniku romaanide põhiteemaks on traagilised inimsaatused nii sõja, okupatsiooni kui rahu tingimustes, kuid ka süütunded ja identiteediotsingud,” vahendab „Postimees” (9.okt) „Le Monde’i”. „Modiano ütles 2013. aastal, et ta inspiratsiooni allikaks on autobiograafiline materjal, kuid sellega tuleb osata ringi käia ning õigesti välja mängida.” Sobib Ene Mihkelsoni kohta kenasti. Ja näiteks Holger Kaints on öelnud, et Nobeli preemiale  kõlbaks Eestis üldse vist vaid Mihkelsoni üles seada. Ei saa eriti vaielda.

Üks, kellele taas mõningase tõenäosusega Nobeli auhinda ennustati, oli Milan Kundera. Mõtlen, et Mihklesoni ja Kundera kõrvutamine aitaks ehk põlvkondi pisut lähendada. Teda on Mihklesoniga  on temaga ilmekas võrrelda, sest neil on suuri kattuvusi ent ka kardinaalseid lahknevusi. Näiteks julgen üsna kindlalt väita on neil väga sarnane arusaam romaanikunstist ja romaani eetikast. Milan Kundera kirjutab kompromissitult ja defineerivalt: „Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg” (mida Husserl) peab euroopaliku vaimsuse tuumaks, mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise” eest, pidevalt suunama oma valgusvihke „eluilmale”. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal”[1].

Pean seda vajalikuks rõhutada ja tsiteerida, sest mul on tunne, et vähemasti nooremale põlvkonnale pole see kaugeltki mitte iseenesestmõistetav ning võib vahel isegi üllatav-ootamatu alternatiivina tunduda.

Kundera kirjutab veel: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.[2]”

Dostojevski kirjutas juba õige noorukesena oma vennale, et teda huvitab inimese saladus ja ta tahab pühendada oma elu selle mõistatuse lahendamisele isegi siis, kui pole suuremat lootust tulemuslikkusele. See hoiak on siin defineeriv. Ja on ka mõistetav, et puhtformaalselt on see raskesti määratletav ja kuhugi Kulka aruandesse või põhikirja seda ei kirjuta. Ütleme, Mihkelson on päris kirjanik. Kes mõistab, see mõistab ja häda bürokraatidele!

Milan Kundera on ka päris kirjanik, ütleme, kirjutab verega.

Mis puudutab aga vormi, siis siin on Kundera ja Mihkelsoni erinevus radikaalne. Milan Kundera on sihtinud omamoodi nullstiili, maksimaalset selgust ja ühetimõistetavust, valguse-ilma ja mõistuslikku haaratavust maksimaalsel tasandil. Mihkleson seevastu on kirjeldatavaga maksimaalselt ühte sulanud, unenäoline ja lausa loitsiv. Kui Kundera järgib mõtlemise kutset, siis Mihkelson järgib unenäo kutset. Aga mõlemad otsivad uurivad inimese tegu, seda palju on inimese teos kaalutlust, palju olusid, palju vaistu, palju sundi, palju spontaansust, palju printsiipe, palju ennast, palju teisi... kas inimene on süüdi kõiges (Kierkegaard?) või ei milleski (Camus?).

Mulle oleks meeldinud, kui Milan Kundera oleks saanud selle „maksimaalse tunnustuse”. Sest ta on arendanud lõppu ühe eksitentsi võimalikkuse, mis on tänini sireenina kutsuv ja aktuaalne. See on, ütleme, maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. See on ehk üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas.
Kundera tuntuima teose ”Olemise talumatu kergus” alguses on peategelase Tomaši maailmas-olu ja elutunde lahtikirjutus: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihakab ja pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.

Ja kohe romaani alguses turgatab Tomašile ühel kõhklushetkel pähe, et „et tegelikult on see täiesti loomulik, et ta ei tea, mida ta tahab: Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega korrigeerida seda tulevastes eludes. Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi? Pole ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma ettevalmistuseta”[3].

Nõndaviisi artikuleerib Kundera ühte väga aktuaalset intuitsiooni, mille kõlbeline mõõde on igati relevantne, selle edasiarendus on näiteks mitmesugune loomaõiguslus (milleni jõutakse ka „Olemise talumatus kerguses”) kui ka veresideme teisejärguliseks muutumine eesrindlikes perekonnamääratlustes. Aforistlikult: ema ja isa on rassistlikud ja fašistlikud kategooriad.

Või kui kasutada Oswald Spengleri sõnastust, siis „[m]aailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid, [keda iseloomustab] taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu)”[4].

Kui aga läheneda inimesele loodusteaduslikumalt, siis avaneb sootuks teistsugune pilt. Inimene ei ela esmakordselt, keegi ei ela. Õigupoolest elu polegi üldjoontes midagi muud kui kordamine. Evolutsioonibioloog näeb igas tunnuses aastamiljonite sadestust, korduvusi ja kohanemisi, käitumismustreid ja sättumusi. Psühholoogid näevad lapsepõlve ja personaalse mineviku kaja igas tänapäeva tundes ja valikus,  iga inimese olemine lohiseb (inim)olemusel sabas. Justkui prantsuse kõõrdsilmade kiuste.

Inimloomus pole tühjagi muutunud, kipuvad erudiidid kinnitama. Ikka korduvad samad kired, samad arhetüübid, samad situatsioonid. Ka Mihkelson on öelnud, et kirjanduse temaatikas võib sajandite lõikes võib näha muudkui korduvusi, mistõttu vorm saab väärtuseks ja pilguvärskendajaks.

Hannah Arendt on nimetanud romaani tõeliselt uusaegseks kunstivormiks. Tõsi, siin  on ta Mihkelsoni ja Kunderaga samas paadis. Kui Dostojevskil veel vertikaal valutas, siis neil see enam isegi ei valuta. Selleks pole aega. Vaadake või seda, kuidas Proust rapsis, eks ole. Mida sa siin vertikaalitsed, kui horisontaalgi libiseb pöördumatulkt kättesaamatusse olematusse. Nagu ütleb Arendt, et „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning  see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades.[5]"

Ene Mihkelson on lõinud siin tõesti sügavale, teda innustab tung minna lausa „läbi põhja”. Eks sel ole oma hind, näiteks see, et ta on teenitult akadeemikute ja asjatundjate poolt üks enimtunnustatud eesti kirjanikke, toimuvad pühenduskonverentsid ja ilmuvad artiklikogumikud, ent raamatukogu laenutuste pingereas mitte just kuigi ees otsas. Aga see pole ka põhiline.
Ene Mihkelson kehastab parimat osa Tartu vaimust, süvenemist, mida võib nimetada ka eskapistlikuks või vandlitorni ronivaks. No nimetatagu!

Indrek Paasi kummitas pidevalt tundmus, et kõik suur on möödas. Mulle meeldib vahel müelda, et see on optiline pete, mis kaasub minevikku vaatamisega. Seal ju torkavad silma ju eelkõige suured ja möödas nad ju on, sest pilk on ju minevikku. Tammsaaret tahtsin mainida seetõttu, et tema loomeaeg jäi enne Teist maailmasõda ja Pearu sai häbenemata „vänget verd” oma Bodenile taotleda. Arne Merilai koostatud pühenduskogumik „Päevad on laused. Ene Mihkelson” (TÜ Kirjastus 2005) algab Janika Kronbergi esseega, millel on väga tabav pealkiri – „Tõu tõlk”. Toredaks kokkukõlaks oli ka see, et selle sõnaga – tõug – vältisid „Õhtumaa allakõigu” tõlkijad seda Teise maailmasõja järgsest  ülitabu, mida ma siin isegi ei maini. Aga Spengleri jaoks, kelle suurteose vajutatud jäljed on sügaval ka Tammsaare loomingus, tähendab „rahvas hingelist ühtsust. Õigupoolest pole ükski suur sündmus ajaloos rahvaste kätetöö, vaid rahvad tulid esile tänu neile sündmustele.[6]”

Vat eesti rahva selliseid sündmusi ongi Ene Mihkelson uurinud ja seda haruldase pühendumuse ja julgusega.

---

[1] Milan Kundera „Romaanikunst” LR 11-12, 1998, lk 13

[2] Samas, lk 19

[3] Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” Monokkel, 1992, lk 9

[4] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” Ilmamaa ,2012, I kd, lk 63

[5] Hannah Arendt „Mineviku ja tuleviku vahel” Ilmamaa, 2012, lk 116-117

[6] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” Ilmamaa ,2012, II kd, lk 217 Rõhutus originaalis. P.S. Spengler ütleb seal ka: „Tuleb ikka ja jälle korrata, et see füsioloogiline päritolu on olemas ainult teaduse ja mitte kunagi rahva teadvuse jaoks, ning et ükski rahvas pole kunagi vaimustunud sedalaadi [st bioloogilis-daevinistliku – M.K.] „puhta vere” ideaalist.” Lk 218

Võrdõiguslus ja õigus armastusele

Kirjutatud 2014 augusti alguses. Ilmus kärbitult Postimehe laupäevases kultuurilisas 20.09.2014. Veidi vähem kärbitult netiversioonis ja puhta kärpimata nüüd siin, ohoo!

Võrdõiguslus ja õigus armastusele.

Mihkel Kunnus

Üks kristluse tänini elujõulisemaid aateid on olnud kõigi inimeste võrdsuse aade. Omal ajal oli see täiesti revolutsiooniline idee. Selle aate nimel on suurema või väiksema edu ja verega on kristlased hävitatud tohutult traditsioone ja traditsioonilisi kultuure, mõeldagu või iidsele India kastisüsteemile, kus oli tuhandete aastate pikkused traditsioonid, mis määrasid kes võis kus käia ja kes kellega abielluda jne.  

Taeva tühjenemisega tühjenes mõistuslikust sisust ka see suur aade ning see jäi tühja sõnakõlksuna õhku rippuma. Ja nüüd ta siis ripub ja kummitab, ajab inimesi tigedaks ja tülli.

Häda selles, et Jeesusel oli tuline õigus, kui ütles, et minu riik ei ole sellest maailmast.

Planeedi Maa bioloogilises elus ei valitse võrdsuse, vaid selle vastandi – erinevuse – printsiip.

Hea ninaga kristlased ja humanistid just seetõttu instinktiivselt jälestavad kõike bioloogiaga seonduvat. Kristlane võib õige resoluutselt käratada, et inimene pole loom ja määrav on kultuuritasand ning maine ebaõiglus kompenseeritakse surmajärgse superõiglusega. Humanist vidutab silmi, tõstab lõua ja ütleb, inimene on küll loom, aga  seisab loomast kõrgemal ja määrav on kultuuritasand ja seega on kogu ebavõrdsus ja ebaõiglus sotsiaalselt konstrueeritud.

Probleemi tuum on sügavalt seotud paljunemisega, sugulise paljunemisega (selle tabasid oma aja kohmakusega ära ka kommunistid). Mõningate reservatsioonidega võib öelda, et erinevuse genereerimine on üks sugulise paljunemise põhifunktsioone. Iga paljunemisaktiga segatakse kaardid uuesti. Nii öelda „liigi loogikast” lähtuvalt on see väga mõistlik, sest see näiteks ei lase vaenlastel (viirustel, parasiitidel) spetsialiseeruda. Samal moel toimib erinevate isendite erinev sünniaeg ja koht, aga NB! selle kõigega kaasnevad erinevad edukusvõimalused.

Loodus opereerib liigi, mitte isendiga, populatsiooni, mitte indiviidiga ning seda üsna vabalt käib-kah-suhtumisega. Igas aastakäigus on küllaga neid, kel nina kõver, nägemine puudub, kes põristab r-i, kes on düslektik, kes düsgraaf, kes viljatu, kel sigimisorgani sihik kõver, kes tajub end Jumala pulmaelundina. Sama suvalt jaotatakse positiivseid omadusi (positiivsus on mõistagi alati kontekstuaalne). Erinevuse genereerimine on sugulise paljunemise korral nii valdav printsiip, et mingist keskmisest isendist saab vaid teatud lähenduses rääkida.

Kuid fraas „mehhanism, mille funktsiooniks on tagada isendite edukus- ja eluvõimaluste erinevus (ehk ebavõrdsus!)” kõlab tänapäeva õhtumaalasele enamvähem täpse ebaõigluse definitsioonina ning üha rohkem leiutatakse institutsioone, mis töötaks täpselt vastassuunas – tagaks kõigile võrdseid võimalusi, haridusvalikutest kurkide kõveruseni.

Väga ilmekas on hüüdlause „Erinevus rikastab!”, sest see on lihtne eitusvorm humanistliku võrdusideaali ületamatust sisevastuolust. Sest ka selle sildi all käib ikka see sama tegevus – luua selline olukord, kus erinevus haihtuks, muutuks tähtsusetuks, kaotaks praktilise kaalu.

Inimeste vahelise erinevuse kaotamise arsenal on õige lai. See võib olla sümboolne, näiteks lihtsalt mitte tunnistada inimeste nahavärvide erinevust, luua „värvipimedaid” institutsioone jne. Traagilis-koomilised on lood kurikuulsatest Rootsi lasteaedadest, kus üritatakse isegi keelest mõnedele erinevusele viitavaid sõnu kaotada.

Üsna representatiivse pildi saab pika ajalooga erinevuse kaotamise tööst mehe ja naise vahel (siia käib ka kurikuulus sooline palgalõhe ehk taas üks erinevus, mis rikastab... erinevalt).

Väga tähtis on mõista tõsiasja, et võrdsete õiguste deklareerimine jääb narritavaks sõnakõlksuks, kui sellega ei kaasne erinevuste praktiline nullimine ja tühistamine. Selle tegemiseks peab esmalt muidugi erinevust tähele panema. Trepi kõrval olev kaldtee on hea näide – erinevus tuvastatakse ja luuakse praktiline olukord, kus jalgadega inimeste ja ratastooliga-lapsekäruga inimeste liikumivõime vaheline erinevus maksimaalselt kaoks. Pange tähele: ideaaliks on luua olukord, et (saavutus)võimete vaheline erinevus kaoks, et võime ja võimalus sulaksid ühte ja kõigil võrdseks.

Naisõiguslastel võib olla seda raske tunnistada, aga selle valdkonna edenemine on päris palju elanud tehnoloogiliste saavutuste armust, mitte feministlikest traktaatidest. Ühiskond sai muutuda kõvasti võrdõiguslikumaks, kui see muutus nii mehhaniseerituks, et praktiliselt kaotati mehe üks olulisim erinevus naisest – suurem ihuramm. Loodi võrdsus Samuel Colt’i viisil. Ka naistel oma reproduktiivsust kontrollida aitatavad tõhusad rasestumisvastased vahendid olid jällegi just tehnoloogilised saavutused.

Kas tehnoloogia saab muuta keskkonna (kunagi) selliseks, et saabubki täielik võimaluste võrdsus kõigi inimeste vahel, et kogu maailm on üks suur kaldteega trepp? Ainult ühel tingimusel – tuleb kaotada ka igasugune inimeste vaheline erinevus. Selgitan retoorilise küsimusega. Mida arvaks bioloog püüust luua selline kasvukoht (loe: ühiskondlik korraldus), kus oleks ühesugused eluvõimalused nii riisil kui kaktusel?

Mõistagi absurdseks läheb asi ainult siis, kui võrdsusest teha ülim ja totaalne eesmärk igas eluvaldkonnas. Ja seda ei taha keegi. Näiteks sport on valdkond, kus inimesed naudivad inimestevahelist ebavõrdsust ja ei protestita ka soolise segregatsiooni vastu.

Samas sellised valdkonnad nagu valitsus ja tööturg (palgalõhe) peaks ju ideaalis olema sooneutraalsed. Siin nähaksegi kurja vaeva, et sooilminguid eemal hoida. Kõik oleks lihtne, kui tööl või valitsuses käiksid mehed ja naised. Aga käivad hoopis mehed, naised, emad, isad. Ja see eristus on tõeline Pandora laegas.

Lühiperspektiivis on asi lihtne: tuleb loobuda sugulisest paljunemisest ehk ainsast paljunemisest, mis meil on. Viljatus on ka kenasti võrdõiguslik. Lühimalt: mehe ja naise võrdsuse ja võrdõiguslikkusega on õige vähe probleeme. Tõelistesse raskustesse satume siis, kui tahame võrdsustada ema ja isa võimalusi. Ja kes läheneb emale ja isale õigluse aatega, see ei leia peagi enda ümbert muud kui ulgumist ja hammaste kiristamist. Suguline paljunemine ei ole ainult järgmise põlvkonna vahelise erinevuse genereerimise mehhanism, vaid selle ontoloogilises eelduses – soolisuses – on ka mehe ja naise põhimõttelise ja taandamatu erinevuse ürgkodu, mis ulatub aastamiljardeid möödanikku. Häda sellele naiivsele idealistile ja õiguslusest hullunule, kes läheneb emale ja isale kui eraldi indiviididele, kui inidiividele, kellel peavad olema võrdsed õigused ja võrdsed võimalused!

Sest ema ja isa pole indiviidid vaid suhe! Indiviid tuleb ladina keelsest sõnast in-dividuus, mis tähendab jagamatut, atomaarset (nagu meil õiguste subjektki, eks). Ema ja isa aga sugurakkepidi ühenduses, emaks ja isaks saadakse ühise lapse saamise läbi. Ja siin on jahvelik evolutsioon olnud nii sügavalt seksistlik, et seda juba mingi tehnoloogilise kaldteega ei paranda.

Tõsi, mõni väike tehnoloogiline leevendus on saavutatud. Toon ühe üsna esindusliku näite. Mees sai hakata jääma väikelapse juurde koju, kui tehnoloogiline leiutis – lutipudel ehk kunstrind –  kompenseeris tema kaasasündinud imetamispuude. Aga seegi on üsna pinnapealne, sest rinnaga imetamine on pikaajaline evolutsiooniline kohastumus, mille jooksul naisel ja ainult naisel on kujunenud vastavad neuraalsed rajad ja imetamisel vallanduv hormoonistik (peamiselt oksütotsiin), mis võimaldab tal lapse näolt paremini emotsioone lugeda (pluss tugev positiivne mõju mõlema immuunsüsteemile). Katsed on näidanud, et kui mehed hingavad oksütotsiini sisse, siis paraneb ka nende võime näolt emotsioone lugeda. Seega võiks teha ettepaneku, et härrased poliitikud peaks seda sisse hingama ja tagama isadele riikliku varustatuse oksütotsiiniga. Aga palju ei aitaks seegi, sest paraku on imik nii primitiivne olevus, et tema geenekspressiooni(!) mõjutab palju rohkem teda imetava persooni lõhn kui see, kas hoolitseja on end Judith Butlerist segi lugenud. Rahvusvaheline rinnaga toitmise nädal on sügavalt seksistlik, aga ometi humanistlik üritus.

Bioloogia tunneb emaefekti (maternal effect): ema fenotüübi mõju järglase fenotüübile, see tähendab seda osa lapse arengust, mis viljastamisel kokku klopsitud ja elu lõpuni muutumatust genoomist üheselt ei sõltu, seevastu isaefekt (paternal effect) on nii haruldane, et sellest kuuleb teadusmaailmas harva ja ka siis ei jõua selle nähtuse mõjusfäär (mõne veidra putuka) spermast kaugemale.

Muide, mõningate narkosõltuvuste uurimiseks kasvatatakse rotte nõnda, et noores eas eemaldatakse nad korduvalt ema juurest, sest nii kasvatatud rottidel arenevad narkosõltuvused kergemini välja. Ei peagi vehkima peente bioloogiaterminitega (nt epigeneetika), see on ammu rahvatarkuses teada, et mees võib kohe pärast rasket viljastamistööd sigari ette panna, end täis kaanida, nuusutada liimi ja jääda siis ootusärevusest sarlakitesse ja punetistesse ühte jutti ning seejärel ravida end kõige karmima keemiaga – last see kuidagi ei mõjuta. Ema aga peab järgnevad üheksa kuud käima kui nööri mööda, lapsele mõjub pea kõik alates dieedist ja rockkontserdist lõpetades stressi ja adrenaliinitasemega (viimased panevad juba töökohta valima, eks). See see ülitugev bioloogiline asümmeetria kestab vähemalt kaks aastat. Ja selle trepi äärde (vähemalt lähisajanditel) juba kaldteed ei ehita.

Mehe ja naise individuaalsust kaotava sideme (ehk lapse) õigused, millega juba hoogsalt tegeletakse, tekitavad seda suuremat ebasümmetriat ema ja isa võimaluste juurde, mida rohkem õiguslased loodusteadusi ja meditsiini uurivad.

Ühelt poolt on ema võimalused kõvasti piiratumad (ei saa minna kõrgepalgalisele teetööle bituumeniaurudesse), teisalt on pärast viljastamist mees tal „mune pidi peos”. Naise bioloogiline panus on tema sees, mehel aga jällegi vaid tühjad pihud. Piltlikult öeldes võib isase pärast viljastamisakti nahka pista, nii nagu mitmed putukad teevadki.

Abordiküsimuses on samuti trumbid naise käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”? Ainult laulda (vt nt Aventura „ElAborto”) või kirjutada märatsevaid moralistlike traktaate.

Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt „paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on võrdõiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana on käidud välja isegi selline hunnitu mõiste nagu „finantsiline abort”. Oo, õiguslus, see on oivaline! Tõsi, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil.

Ent sügav ebaõiglus siiski jääb. Isaks vägistada saab, emaks vägistada ei saa (ajaloolisel väga hiline nähtus). Kuigi on juba mõnda aega välja töötamisel meestele mõeldud rasestumisvastased pillid, mille võtmise saaks sobival hetkel „unustada”,  jääb lõppsõna siiski naisele (abort või mitte). Õiguslane võiks siin öelda, et vat, selline eksistentsiaalne suurvõim ongi naise tasu üksikemaduse (ja palgalõhe) eest, selle eest, et mehed ei saa öelda oma analoogiat naise sagedasele eluvalikule: „Laps peab olema, mees võib olla”.

Nii kui visata õhku küsimus, et kumb sugu on halvemas seisus või kas riik või ühiskond kohtleb sugusid ebaõiglaselt, siis ei ole lahigutulel ega vastatikustel süüdistustel lõppu.

Kui vaadata kõiksugu perefoorumeid või artikleid, milles neil teemadel arutletakse, siis seal kujunevad kohe välja tulised sõjarinded, kus vastassugu sõimatakse kõige hullemate sõnadega. Seega pole empiiriliselt pole kuigi vale nimetada feministe vaenuõhutajateks mehe ja naise vahel. Puud tuntakse tema viljadest, eks.

Küllap on asi suuresti inimese loomuldasa väikses võimes eristada erinevaid elusfääre. Avalikus elus, poliitikas, tööturul jms on feministlik hoiak kõigiti õigustatud. Õiglus on kahtlemata suur väärtus. Näiteks globaalmajanduslik ebaõiglus ressursside jaotamisel on praegu lihtsalt kohutav (et mitte öelda hukutav).

Aga mitte kõikjal. Emale ja isale ei tohiks võrdõiguslast liiga lähedale lasta, sest õiguslus, nimelt õhtumaine õiguslus, mis käsitab inim- ja võrdõiguste subjektina indiviidi, hakkab lõhkuma seotust pereliikmete vahel. Siin peab moraali ja õiguste subjektiks olema mingi suurem üksus või tuleb läheneda probleemile õigluse asemel mõne muu positiivse printsiibiga.

Kuulsast Prantsuse Revolutsiooni aegsest kolmikust sobiks kõige paremini Fraternité- vendlus. Sõna-sõnalisest tähendusest tasub mööda vaadata. Vendlus tähendab siin andvat, mitte nõudvat printsiipi. Seda, mis asendab nõudmise: „Mul on õigus sellele viimasele koogitükile!”, dialoogiga: „Võta sina!”, „”Ei-ei, võta hoopis sina!”, „Oh, mis, ikka sina!”. See on see printsiip, mis ütleb: „Oh, las seda teen mina, sest mul on hetkel rohkem aega!”, „Oot, ma tulen sulle appi!”.

1863 avaldas Fjodor Dostojevski oma mälestused Euroopa reisist. Seal ütleb ta, et vendlus tähendab eneseohverdust, andmisrõõmu, aga Lääne inimeses ta (ühiskondlikul tasandil) midagi sellist ei näinud. „Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda – noh, ja vendlust ei tulegi”.

Loomulikult piisab tervest mõistusestki, et loobuda  väiklasest õiglusenõudmisest oma perekonnas, suhtuda üleoleva põlgusega euroopalikesse õhutustesse mõõta stopperiga tasustamata (sic!) kodutööde hulka ning veel suurema põlgusega neisse riiklikult rahastatud struktuuridesse, mis pole muud kui institutsiooni staatusesse ülendatud peretüli.

Lühimalt: õiguslus on vendluse psühholoogiline vastand; õiguslus kätkeb alati nõudmist, aga ei saa  nõuda, et keegi tunneks su suhtes vabatahtlikku andmisrõõmu. Jõuga välja pressitud vabatahtlikkus on absurd. Õigus armastusele on mõisteline vastuolu.

Kurjade vaimude jaam

Ilmus Sirbis 28.08.2014 üsna täpselt poole lühemana.

Kurjade vaimude jaam

Mihkel Kunnus

Elo-Maria Roots, Vaimude jaam. Toimetanud Tiia Penjam. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2013. 478 lk.

Tartu Linnaraamatukogust paluti mul teha ettekanne Elo-Maria Rootsi raamatust „Vaimude jaam”. Nõustusin olemata raamatut lugenud, osalt seetõttu, et olin kohanud paari huvi äratavat arvustust „Sirbis” ja „ÕpetajateLehes” ja et raamat oli saanud Eduard Vilde nimelise auhinna. Pooletuhande leheküljeline raamat on pühendatud „Emale, kes lubas mul sageli koolist koju jääda, et ma saaksin enda arendamisega tegeleda”. Juba teisel leheküljel ilmneb inspireerijana Pink Floydi muusikavideo „Another Brick In The Wall”. Veel paar lehte ja mul oli täiesti selge, millest ja kuidas selles raamatus jutt. Amerikanistlikult väljendudes: Holden Caulfield kohtub Rousseauga. Lubatud pooletunniseks ettekandeks oleks sellega materjali rohkem kui küll. Aga ma (lähi)lugesin siiski terve raamatu läbi, tehes hoolega märkmeid ja surudes endas alla püsivat vastumeelsust. Ma ei praali siin lihtsalt oma töökusega, vaid, ütlen seda õela mõnuga: ma loobusin Oma Tõelisest Tahtest kohustunde tõttu. Nii öelnuna olen ühtlasi üldjoontes visandanud raamatus esindatud ideoloogia antiteesi ja suurima patu indiviidi tasandil.

Raamatu lugemine oli tüütu osalt just eetõttu, et kogu sisu oli täielikult ette ennustatav, juba esimeste lehekülgedega oli arusaadav, millisele ideoloogiale siin kiidulaulu esitatakse – solistiks on pahempoolne revolutsionäär, nihilistlik sotsialist dostojevskilikus mõttes. Nii võiski ettekannet alustada tõdemusega, et sellele teosele on kirjutatud adekvaatne, detailne ja põrmustav kriitika umbes 150 aastat tagasi.

Sotsioloogilised mudelid võimaldavad teha teatud ennustusi, mis annavad ühelt poolt tunnetuslikku rahuldust ja tõstavad reageerimisvõimet, teisalt on nende ilmingutega kokku puutumises midagi kõhedaks võtvat ja võõritavat. Näiteks on loogiline, et üldise poliitkorrektsuse ajastul peavad esile kerkima karakterid, kes sellele teravalt vastanduvad ja nõuavad kangekaelselt „neegerdamist”, kiire usuline liberaliseerumine soodustab fundamentalisme jne. Ometi on nende esindajatega kokku puutumine elulises konkreetsuses võõristusttekitav, sest nende inimeste liiga täpne „allumine teoreetilistele ettekirjutusele” mõjub kuidagi dehumaniseerivat – kohates natsi humaansuse peavoolus sa ei kohtagi nagu inimest oma valikutega, vaid pigem nagu loodusnähtust..

  

Raamatu sündmustiku lühikokkuvõte oleks järgmine: pealinna eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb inkognito maagümnaasiumisse ja algatab sealt ülemaailmse haridusrevolutsiooni.

Ideelise tasandi kokkuvõtte ja kriitika saaks küllalt ammendavalt anda kahe järgmise tsitaadiga:

„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.“[Ilmar Vene „Trotsija. Katse mõista Uku Masingut“]

„Kõik nihilistid on sotsialistid. Sotsialism (eriti vene variant) nõuab nimelt kõigi sidemete läbilõikamist. Nad on ju täiesti kindlad, et nad rajavad tabula rasa kohale sedamaid paradiisi. Fourier oli ju veendunud, et niipea kui üks falansteer on rajatud, kattub terve maakera kohe falansteeridega; need on tema sõnad. Ja meie Tšernõševski kõneles ikka, et tarvitseb tal veerand tundigi rahvaga rääkida, kui ta pöörab nad jalamaid sotsialismi. Meie omadel aga, venelastel — vaestel kaitsetutel poistel ja tüdrukutel, on veel oma igavesti püsiv põhipunkt, millele sotsialism veel kaua tugineb, nimelt nende südamete puhtus ja heategude vaimustus. Sulisid ja paharette on nende seas tohutu hulk. Aga kõik need gümnasistid ja üliõpilased, keda ma olen nii palju näinud, on nii puhtalt, nii ennastsalgavalt au, tõe ja tõelise kasu nimel nihilistiks hakanud! Nad on ju kaitsetud nende lolluste vastu ja aktsepteerivad neid kui täiusetippu.”[Dostojevski M. N. Katkovile, 1866]

Dostojevski tsitaat on iseärnis täpne. Tõepoolest, peategelane katkestab kõik sidemed (rõhutab, et ta on täiesti eraldiseisev indiviid, ei tädil ega isal pole õigust tema pärast muretseda, tema eest vastutada jne); arvab, et kui kogu kultuuriline etteantus puruks peksta, siis kerkib loomulikkusest ehk tabula rasa’st paradiis; tema algatatud edukas revolutsioon (falantseer) süütab samalaadsed nähted kõikjal üle maa (esimesena järgneb Pariis, siis Brasiilia); „veerandtunnise” kõnega pöörab ta rahva sotsialismi (groteskseim näide on see, et 30-aastase staažiga keemiaõpetaja loeb läbi peategelase manifesti, kuulab ta kõnet, saab äkki „valgustunuks” ja läheb süütab seejärel haridusministeeriumi!); tugipunktiks on aiva südamete puhtus ja heategude vaimustus.

Olgu ka öeldud, et kui teoreetikud, kes autoris positiivselt vastu kajavad, on enamjaolt teoses nimeliselt esile tõstetud (erilisemal kohal on Ivan Illich teosega „Deschooling Society”), siis Rousseaud nende hulgas pole. Loomulikult saab iga ideestiku viitestada mitme erineva komplekti autoritega, ent Rousseau tundub siin kuidagi eriliselt sobiv (või siis vastupidi – eriliselt mittesobiv, kuna tema lähem tundmine teeks nii järjekindla matkimise piinlikuks).
Näiteks viidatakse taoismile: „Hiina vana õpetuse taoismi kohaselt on nii, et mida rohkem reegleid tehakse, seda rohkem kurjategijaid see sünnitab. Usaldada tuleb loodust inimeses, sest loodusel on  alati tung kasvada ja areneda. Kõik halb sünnib looduse loomuliku kulgemise  takistamisest”(lk 307). Arusaadavalt on sel juhul igasugune kulturiseerimine kurjast, sest loodus pole andnud meile ei pükse jalga ega sulge pihku. Inimene ei sünni kirjaoskajana, liigilises mõõtkavas on tegu ülimalt hilise ja puhtkultuurilise leiutisega, mille püsimist peab iga põlvkond vaevaga taastootma. Ja kui kõik halb  sünnib looduse loomuliku kulgemise takistamisest, siis on selge, et tuleb hävitada looduse piiramise ehk kulturiseerimise peamine institutsioon – kool. Õilsateks metslasteks, kes näitena tuuakse, on semaid (lk 345)(arooniaks tordil on tõik, et semaid elavad puuotsa ehitatud onnides). Ja tõesti-tõesti! – neil puuduvadki tsivilisatsioonipahed! Ei nühi nende lapsukesed aastast aastasse koolipinki ja näe! – pole neil bemmidega rallivaid rullnokki, ülekaalulisust, sünteetilisi narkootikume ja masstarbimist! Vot, milline seesmine areng! Tõesti, nad on suurepärane eeskuju, reformigem oma koolid nende kasvatusmeetodite järgi...

„Vaimude jaama” põhipaatos (koolisüsteemi kohta) on kokkuvõetav sama lausega, millesse koondab Ilmar Vene Rousseau õpetuse lihtsaimal kujul: „Kõik senine on läbinisti võlts, see tuleb kaotada, et oleks võimalik pöörduda tagasi esialgse täiuse juurde”[„Tuuled Vahemere hüperboreas”,].

Elo-Maria Roots kinnitab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata.”[„Pere ja Kodu”, juuni 2014]

Tabavuse tõttu väärib ära toomist ka Vene kommentaar: „Selline hoiak on püsinud tänini ja päris kindlasti jätkab ta oma võidukäiku ka homme. Kõik vabaduse poole püüdlejad, anarhistid ja punkarid ja igasugu muid nimesid kandvad rühmitused on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest”[samas].

Eneserefleksioon mõjub teadupärast siirusele õige hävitavalt, aga sellega siin liialdatud pole, miska on sotsialismi- ja revolutsioonivastastele relvad üsna kergelt kätte antud. Pole kahtlust, et autor on tõepoolest raamatus jutlustatava ideoloogia taga. Seda on ta ise tunnistanud nii sotsiaal- kui muidumeedias[nt „Pere ja Kodu”, juuni 2014].

Nii ongi, et teos võtab õlemehe staatuse mitmetelt tüüp-pattudelt, milles vasakrevolutsionääre tihti süüdistatakse, näiteks:

a) armastab rõhutuid, mitte inimesi;

b) tema headus on jagada laiali võõrast raha;

c) ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks;

d) revolutsionääri „odav suuremeelsus”: temalt on Hea Tahe, teistelt olgu kõik muu.

Armastab rõhutuid, mitte inimesi

Seda punkti on hea vaadata laiendavalt koolikiusamise kontekstis. Peategelane Helen võtab enda mentorluse ja hoole alla väga närustest oludest pärit algklassiõpilase, püüab teda aidata palju aga saab, kaitseb võimaluste piires kiusajate eest jne. Samuti on tema kirjutatud „21. sajandi kooli manifestis” sees punkt, mis ütleb: „Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning kedagi ei tohi julmalt või alandavalt kohelda.[...] Iga  väiksemagi koolivägivalla juhtumiga tuleb põhjalikult tegeleda, kaasates lapsevanemad, õpetajad, direktori, psühholoogi, sotsiaaltöötajad ja politsei” (lk 265).

Tüdruk, kelle kaitseks Helen välja astub, on tõeliselt alandatud ja solvatud – joodikust isa, jõuetu ema, äärmine vaesus. Iroonia on selles, et samas on Helen ise lausa sadistlik koolikiusaja. Kui ilmneb, et tema silmarõõmust julgeb unistada mõni heal sotsiaalsel järjel kooliõde, siis unustatakse see manifesti punkt täielikult ja psühholoogiline vägivald puhkeb elujõuliselt õide (pean tunnistama, et lähivaated naiselikule bitchimisele olid mulle kõige huvitavamad-uudsemad). Samale isasele konkureerides allajäänud suguõe kõige hellematel kohtadel talludes tunnistab Helen: „Täitsa mõnus oli ennast välja elada” (lk 334). Tüdrukutevahelise koolivägivalla analüüsimiseks sobib see raamat küllalt hästi, sest see on selgelt olemas, aga kõrvalteemana st nagu päriskooliski. Näiteks juba raamatu alguses murrab Helen vastleitud sõpradega sisse tibi Gerli tuppa ja huulepulgaga kirjutatakse peeglile, et mis tunne on teada, et sinu  toas on olnud võõras (lk 29).

See võib olla aga vähemalt osaliselt seotud aspektiga, mis selle raamatu puhul väärib kindlasti eraldi tähelepanu, nimelt selle ülimalt pinnapealne feminism käsikäes selge meesšovinismiga. Kuigi võib leida feministlikke loosungeid nagu: „Taipasin, et naisi nähakse ühiskonnas ikka veel meestest sõltuvana. Isegi kui olin täiesti iseseisev ja omaenda tõekspidamiste eest võitlesin, arvasid paljud, et kõige taga on vanemad mehed ja nende kahtlane mõju. Mingi noor tüdruk ei saa ju oma peaga mõelda ja veel vähem saab ta süsteemi vastu mässata!”(lk 436), siis raamatu fiktsionaalse maailma on kujundanud ikka meesšovinist. Väike iroonia on ka selles, et eeltoodud tsitaat vastab suuresti tõele: Heleni suureks toeks ja ühtlasi raamatu positiivseimaks tegelaseks oli õpetaja Elmar, leebe erudiit, kes pistis Helenile olulisimaid teoseid pihku (sh Illichi „Deschooling Society”) ja rääkis ka ideaalkoolist Summerhillis. Kui Elmar sureb, siis käib Heleni peas järgmine monoloog: „Tänu Elmarile olingi kooliteemaga sellesse punkti jõudnud, kus olin. Mõistsin sel hetkel, et mina ei olnud kunagi juht olnud, tegelik juht oli Elmar. Tema andis mu aktsioonile sisu ja mõtte. Aga teda enam polnud. Mitte keegi ei näinud haridussüsteemi nii geniaalse pilguga kui tema. Elmar oli tark ja hea, ta oli minu Õpetaja” ja Helen resümeerib: „Kõik on läbi. Ilma Elmarita pole millelgi mõtet” (lk 366).

Õnneks on seal teine naiselikust jõuetusest päästev mees – Fred –, kes revolutsionääritari taas jalgele tõstab ja teda jätkama veenab ja igati tuge ja selgroogu pakub.

Kõnekas on ka tõik, et pärast ümberkehastumist presidendi tütrest tavagümnaasiumi õpilaseks, nägi Helen peeglis „mingit rohelise nokkmütsi, ketside ja laigulise dressikaga poisstüdrukut” (lk 10), tähendab, ta aktiivsus algas oma naiselikkuse sümboolse hülgamisega. Samuti suhtutakse kõige vaenulikumalt rõhutatult naiselikesse klassiõdedesse – need on nõmedad tibid, kes väärivad ainult põlgust, ning neid esitatakse selgelt karikeerituna. Kõige positiivsemad tegelased on raamatus mehed – õpetaja Elmar, Fred, isa. Nad kehastavad puhast positiivsust (eelkõige mõistvus, (elu)tarkus, toetavus, tasakaalukus jne). Positiivseim naissooline on vahest meheliku hüüdnimega poisstüdrukust sõbranna Mäx, aga temaga on ikka tülliminekuid ja solvumisi ka (naiselik tunnetestiihia, teadagi). Kõige nõmedamad ja puudulikumad inimesed on aga naised, eesotsas puhast kurjust ja irratsionaalset türanlikkust kehastava naisõpetaja Mülleriga.

            Ideoloogiline positsioneeritus tuleb hästi välja ka siis, kui vaadata, millistele tegelastele antakse nende isiksust dramatiseeriv biograafia. Markantseim näide on Fred, kelle CV on esmapilgul lihtsalt kohutav: ilma hariduseta, endisest murdvargast ja politseitapjast eksvang, kes teeb juhuslikke lihttöid (stabiilsemalt kaevab haudu). Ometi näidatakse just tema puhul, et inimene on alati enamat, kui esmapilgul paistab, tema motiivistik ja kujunemislugu palistatakse pisarate ja suurte draamadega, ülikurvast armuloost sügavalt läbitunnetatud pöördumiseni budismi. Samas kuri ja kiuslik naisõpetaja Müller on igasuguse kujunemisloota, ta on lihtsalt komplekt vastikuid omadusi nüüd ja praegu. See kehtib õpetajaskonna kohta üldiselt. Representatiivse näite õpetajatele omistatavast inimlikkuse määrast võib leida järgmisest kirjeldusest: „Ta oli lühikest kasvu ja masajas, range potisoengu ja suurte prillidega tädi – nagu maakooli reaalaineõpetajate koondkuju. Kui kõik maakoolide reaalaineõpsid kokku panna ja keskmine arvutada, tuleks välja ilmselt midagi väga sarnast õpetaja Valve Väljatagaga”(lk 59). Samuti on mendid lihtsalt mendid ning inimese staatust ei vääri ka ametnikud ja liiga naiselikud kooliõed. Kuigi Helen enamike inimeste kujunemisloost midagi ei hooli ja lahterdab nad ülimalt pinnapealselt, on ta ise vägagi varmas karjatama: „Mida kuradit te üldse mu elust teate?”(lk 125). Aga see kõik on muidugi vaadeldav nooruse loomuliku egotsentrismi realistliku kujutamisena.

Tema headus on jagada laiali võõrast raha

Kui Helen hakkab koos teiste õpilastega koostama 21. sajandi kooli manifesti, siis saavad nad ka paberile „kõige tähtsama põhimõtte: igal inimesel on õigus olla vaba, see tähendab, otsustada ise oma elu ja tegevuse üle”(lk 253).

Dostojevski kommenteerib seda Prantsuse Revolutsiooni suurväärtust järgmiselt: „Mis on liberté? Vabadus. Missugune vabadus? Ühesugune vabadus kõigile teha seaduse piires kõike, mida tahetakse. Millal võib teha, mida tahetakse? Kui sul on miljon. Kas vabadus annab igaühele miljoni? Ei! Mis on inimene ilma miljonita? Inimene ilma miljonita ei ole see, kes teeb seda, mida ta tahab, vaid see, kellega tehakse kõike, mida tahetakse.”[Dostojevski „Talviseid märkmeid suviseist muljeist”]

See ebaesteetiline nüansike, lausa solvavalt ebaidealistlik miljoniprobleemike on Heleni puhul lahendatud tõelise teismelise-elegantsiga: issi on miljonär, issi annab. Ja issi annabki, sest issi on mõistev ja hea.

Mis puutub rahakotti, siis on Helen ja tema miljonärist papa üks isik (Helen on mõistagi ainult kulutaja rollis), mis puudutab aga tegutsemisvabadust, siis rangelt erinevad ja täiesti sõltumatud. Kui ajakirjanik küsib Heleni kommentaari isa tagasiastumise kohta (Heleni korraldatud miiting väljus kontrolli alt), siis Helen selgitab, et peab seda „nõmedaks ja ebavajalikuks”, sest „mina ja mu isa oleme eri inimesed” (lk 435), kui aga Helenil tekib õilis plaan maksta kinni Fredi reis Tiibetisse ja Mäxi sõit Inglismaale Summerhilli, siis ütleb ta isale: „Sa oled miljonär, see raha ei tee meid kumbagi vaesemaks” (lk 441, minu rõhutus – M.K. ). Briljantne!

Ta ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks

Nn positiivse programmi kohta kehtib täieliselt ütlus, et kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale detailidega tüli ei pea tegema. „Nägin  vaimusilmas sellist kooli: suur ja avatud maja, kus kõik on vabad ja tegutsevad nii, nagu neile sobib,” kirjeldab Helen: „Minu meelest oleks normaalne, kui kool oleks näiteks nagu suur raamatukogu või labor, kus kõik võivad vabalt oma aega sisustada. Õpetajad on lihtsalt olemas, kui vaja”(lk 306). Kui liigutav! Õpetajad on lihtsalt olemas, kui neid vaja! Küllap saaks neid kellukese helistamisega kutsuda... Õpilased uitavad mõnusalt ja jõude hiiglaslikus raamatukogus või laboris ja neid teenindavad vajadusel lahked ja kuulekad õpetajad! Tõesti liigutav! Küllap jookseks kellukese helina peale kohale ka lahke sööklatädi kandikuga... Selline on siis Heleni/autori arusaam vabadusest, mida pole võimusuhetega mürgitatud.

Siin  tuleks korraks tagasi pöörduda russoistliku pärispatueituseni, mille Roots sõnastab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata”. Jälle hajub va vabadus õhku nii pea kui natukenegi detailidesse laskuda.

Kui jätame korraks kõrvale teenindava personali motivatsiooni, siis de facto lapsel on teenijad ja orjad; sõna otseses mõttes pistetakse talle toit suhu ja pühitakse pee puhtaks ja lapsuke ei pea seda kuidagi välja teenima, nõudmisest piisab täiesti. See ongi see vabana sündimine. Sünnitakse aadellikesse oludesse, kust täiskasvamisega peaks ise väljuma. Helen ei pane ju ka tähele, et ta ei pea end ülal pidama, et teda pidevalt teenindatakse ja et ta olmemuresid lahendavad püsivalt teised inimesed – ema, isa, tädi.

Pärispatu kõige ilmalikum selgitus olekski viide Maslow püramiidile. Nälg ei ole sotsiaalne konstruktsioon, kiim ei ole ideoloogia, eks.

Helen arvab, et kõik see inimlik maailm oma institutsioonidega on eelnavate põlvkondade võimurite loodud uute inimeste kaasasündinud vabaduse piiramiseks („kool on vangla analoog, sest see võtab inimeselt vabaduse tema tahte vastaselt” (lk 56), ollakse „põhimõtteliselt koolikohustuse vastu” (lk 258)), mitte samm-sammult, põlvkond põlvkonnalt ehitatud tugistruktuurid inimese kaasasündinud vajadustesüsteemiga toime tulemiseks. Helen on nagu sant, kes arvab, et kargud on ta lombakuse põhjus.

Hannah Arendtil on tuline õigus, kui ütleb, et on suur eksitus arvata, et lapsepõlv on eraldiseisev maailm, miski, mis tuleb lastele jätta. Lapsepõlv on (inimesel nagu igal teisel liigil) ettevalmistus täiskasvanueaks ja seega peavad reegilid koolis muutuma vanuseastme kasvades üha sarnasemaks täiskasvanumaailma reeglitele[Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas”]. Ja Rootsile tuletaks meelde, et seisusevabas ühiskonnas peab iga inimene ise endale ninaesise muretsema ning täiskasvanumaailm ei ole selline jõude-eluline uitamine, kus teenindajad on alati olemas kui neid vaja. Selline inimene ei taha saada vabaks ehk saada täiskasvanuks. Ta tahab jääda lapseks ehk jääda teenindatavaks.Ta ei taha saada vabaks, ta tahab jääda orjapidajaks. Issi maksab.

Temalt on Hea Tahe, teistelt olgu kõik muu

Selleks, et kõige üldisemas mõttes midagi reaalselt teha, on vaja ainelisi ressursse (raha), vaimseid ressursse ja oskusi (know-how) ja tahtmist seda teha. Idealistlik revolutsionäär arvab ikka, et sellest komplektist on puudu õige tahe, hea tahe, täpsemini – just tema hea tahe. Nii usub ka Helen, et „parima tahtmise korral saaks kõike teha” (lk 307). Sellest pole midagi, et sa oled vaene (ainelise võimeta) ja loll(vaimse võimeta), tahtmisest piisab, ühiskonnas on tööjaotus ju. Puud on kokku kuhjatud, süütevedelik valatud, tikutoos vedeleb kõrval, aga oh oleks vaid keegi, kes tikku tõmbaks!

Dostojevski kirjutab jutustuses „Tasane”: „[Noorte] suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid”, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda — ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk — kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? — proovige kord seda vägitegu! — ei, te keeldute!“[Dostojevski "Tasane"]

Helen kangelastegu on mõistagi imeodav. Ei kätke see aastaid kestvat pingutust või impersonaalsuseni väikse killukese panustamist mõnda hiiglaslikku kollektiivi. Ta saavutab väikse protestiponnistuse ja paari idealistliku loosungiga tohutu au, lausa rahvusvahelise superstaaristaatuse. Uudistes raporteerib prantsuse protestija „säravi silmil: „Kõik nagu järsku ärkasid! See läks väga kiiresti. Alguses me ei uskunud, et rahvas nii ruttu kaasa tuleb. Me täname Eesti sündmuste eestvedajat ja toetame teda.””(lk 417)

Oli vaja pelgalt tema jumaliku individuaalsuse tahet ja kõik järsku ärkavad ja maailm paraneb väga kiiresti ...

P.S. Raamat on ka heaks näiteks sellest, kuidas indiviidi vabaduse tõstmine ülimaks väärtuseks („„Inimese tahe on püha,” teatas ta veendunult”(lk 239)) hävitab igasuguse vendluse ja solidaarsuse, ohvrimeelsuse ja armastuse st selle, mis üldse Helenile annab ainelise vabaduse – isa ja tädi ennastsalgava hoole.

---

Kultuuritolm ja SAPTK

Kultuuritolm ja SAPTK? Väidetav politseivägivald ja kooseluseaduse vastaste peastaap? Neid ühendab midagi märksa enamat sõnamängulisest irooniast. Teatud tsiviliseerumise etapil kultuurist jääbki vaid tolm. Kasutasin neid mõitseid siin üsna spenglerlikult-eliaslikult. Kultuur on valdavalt teadvustamatu, elav traditsioon, miski, mis ei vaja kuidagi õigustamist  ja kaitsmist.

Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja „kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma tervavust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.

Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.

See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad. Neid püütakse ravida, isoleerida jne.

Samuti  reageerib selline ühiskond üliallergiliselt nii omaalgatuslikule vägivallale (nt rünnak avalikus ruumis) kui sellele, et tunnustatud jõustruktuur kasutab vägivalda väljaspool seadust. Need mõlemad ründavad sellise ühiskonna vermitud ülimina üht kesksemat tuuma: „Seaduste piires käituja vägivalda ei koge!”

Ja reaktsioon selle printsiibi rikkumisele on üliallergiline. See tuleb eriti esile siis, kui vaadata asja pisutki ajaloolises perspektiivis. Millised olid „Kultuuritolmul” toimunud „brutaalse politseivägivalla” tagajärjed? Null hukkunut, null rasket kehavigastust, mõni marrastus ... Tõsi rünnati ka ametlikke jõustruktuure: null hukkunut, null rasket kehavigastust, pisut tõukimist, midagi jalavibutuse taolist...

Skandaalse intsidendi kestvus on mõõdetav minutitega...

Ajaloolise perspektiiviga vaadates oli vägivalla määr sel sündmusel grotesksuseni naeruväärne.

SAPTK’i peamise meediakuju Varro Vooglaidi isa Ülo Vooglaid meenutab mälestusteraamatus „Vanaisa” oma vanaisa sõnu:

„Kui mehe au on riivatud, siis seda nii ei jäeta; siis peab juhtuma üks kahest vöimalusest; solvaja peab andestust paluma või võtma vastu keretäie. [...] Mees austab ennast, köiki teisi mehi ja eriti naisi. Pea meeles, et mees ei solva teisi ja muidugi ei lase ta ka ennast ja oma pruuti solvata. Asi tuleb ära klaarida, saad aru, üksi või teiste abiga selgeks rääkida. Vöitlema läheb mees siiski ainult pruudi pärast ja siis ka kindlasti paljaste käte ja täie jöuga. Seda vöitlust ei tohi teised segada. Vöitlus on aumeeste asi …”

See on elava kultuuri meenutus – vanaisa räägib lapselapsele elutõdesid.

Tsiviliseerumisprotsess hävitab selle – vägivald muutub üha enam riigi monopoliks (duellide traditsiooni traditsionalistid vist enam ei mäletagi) ja sellega kaasnevad teatud muudatused ka psühholoogilises struktuuris – au mõiste peab lendama ajaloo prügikasti, sest see on eelmise elukorradusliku funktsioonijaotuse osa.

Õigusriigis on au atavism, relikt.

Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigus riigis jokitajad „ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).

Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: „Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: „Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”

See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi „Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

Seda üleminekut kirjeldab ka A.H. Tammsaare Pearu ja Andrese vaheliste protsessimistega. Andres oli alguses aumees, aga pidi muudkui tunnistama, et seaduse ees jääb ta Pearule alla. Pearu oli moodsam tüüp, Pearu oskas tõde väänata, end seaduse silmis õigeks jätta.

Korraks veel SAPTKi murede juurde. Mis puudutab perekonda, siis seda lammutatakse praegu küll. Sama tsiviliseerumisprotsessi loogikaga. Pean silmast jätkuvat vägivalla koondamist riigi kätte st lähisuhtevägivalla vastast seadust.

Soomes on pretsedent olemas, kus teismeline andis oma ema kohtusse, sest see olla tutistanud teda, kui ta oli keeldunud koristamast. Jah, ainult riikliku jõustruktuuri esindajal on õigus tutistada ja alles pärast vastavat kohtuotsust.

Kuidas see perekonda lõhub? No vaevalt, et üks perekond veel kuigivõrd õdusalt ühise laua taga istub, kui üks pereliige on teise kohtusse andnud.

(Õigus on miski, mida nõutakse st armastuse vastand).

Pedagoogika koolitaja Godi Keller naljatles: „Rootsis on õpetajate ja lastevanemate kohtumine selline, et õpetaja advokaat kohtub lapsevanema advokaadiga”.

Pärast PISA testide avaldamist läbis Rootsi ühiskonda hariduspaanika – meie tase on juba aastaid kivina kukkunud.

Riik saab anda ainult seaduslikke õigusi, aga ei au ega häbi. Meil on õigusriik, mitte hõim...

P.S. SAPTKile on mul üks tore uudis ka. Majanduslikud prognoosid on nii kehvad, et pensionitest ei maksa pealekasvavatel põlvkondadel enam unistada. Riiklik ehk seaduslik pension teadupärast mõjub perekondadele lagundavalt (nagu ka lasteaiad, saati seadusliku kohusega need igale soovijale tagada!)

Epikurose naasmine kiriku varemetele

Veidi alla poole sellest tekstist ilmus Eesti Ekspressis 16.07.2014

Tervist ja meelerahu! Epikurose naasmine kiriku varemetele

Mihkel Kunnus

Väga paljud maailmavaatelised lahknevused tulenevad erinevast arusaamast, kuivõrd mingi ühiskondlik funktsioon peaks olema riigi- ja kuivõrd erasektori korraldada. Haridusest ja prügiveost sisejulgeolekuni, omastehooldest ja meditsiinist töökohtade loomiseni. Funktsioonide positiivsuses üldiselt ei kahelda, küll aga vaieldakse selle üle, kes oleks efektiivsem või õiglasem haldaja. Näiteks keegi ei vaidle, et tervishoid on hüve, aga võib vaielda selle üle, kuivõrd on see riigi ja kuivõrd eraisiku mure. Ometi on paar olulist asja, mis võivad pälvida lausa vastupidise hinnagu sõltuvalt sellest, kas seda korraldab riik või indiviid. Eriti on see selliste asjadega, mis puudutavad kõige laiemas mõttes moraali. Sest riik on põhimõtteliselt masinavärk ja masin ei saa olla moraalne (ega ebamoraalne). Kui riik „teeb Robin Hoodi”, siis pole see õilsus, vaid mingi sotsialismimasin. Oma vara vabatahtlikult vaestele jagav rikkur on aga kahtlemata õilis. Tema tegusid võetakse purgatooriumi tähtaja määramisel arvesse (purgatoorium ehk puhastustuli on (katoliiklikus teoloogias) vaheetapp, milles mõõdukalt patuseid inimesi piinatakse nende pattudele vastaval hulgal enne paradiisi laskmist). Seega, kui tahame jätta inimestele võimaluse vältida ja vähendada põrgupiinu, siis ei tohi riik sotsiaalabi korraldada.

Veel mitte kuigi palju põlvkondi tagasi poleks eelnev arutluskäik sõgedana tundunud. Nüüd oleks vähemasti riigiametniku või ministri suus sellised sõnad mõeldamatud. Ometi näitlikustab see ühte keskset muudatust õhtumaises elutundes ning mis tähtsam – see muutus veel kestab ja selle loogika on aktuaalne. Kristlus – õhtumaise maailmapildi suurkujundaja – oli (on?) orienteeritud surmajärgsusele, igavikule. Kõige tähtsam oli mitte teha pattu, mitte eksida Jumala seaduse vastu, mitte seada ohtu oma surematut hinge. Kehalised kahjustused ja kannatused ning surmaeelne heaolu oli selle kõrval täiesti teisejärguline. Tõelise kristlase elu on orienteeritud surmajärgsusele (nagu ka moslemil näiteks).

Pigem löö endal käsi maha, kui varastad, sest varastamine on patt (hukutab hinge), aga nälgimine või verest tühjaks jooksmine pole seda mitte (see hukutab pelgalt ihu, igavese hinge ajaliku kesta). Nõnda on igati arusaadav, et 65000 nälgivat last on katoliikliku taustaga organisatsioonile kaugelt vähem põletav probleem kui oht, et riik võib aktsepteerida pattu. Viimane kutsub kristlikes konservatiivides esile lausa üldmobilisatsiooni. Ja seda XXI sajandil ühel maailma sekulaarsemal maal.

Veel üks aspekt, mis selle maailmapildi juurde kuulub, on see, et kõik maailmas toimuvad protsessid on allutatud kõikvõimsale keskvalitsusele (Jumalale). Seega on suhted selle keskvalitsusega absoluutselt määravad ning kui mis tahes asjad hakkavad väga kehvasti minema, siis on probleem selles, et keskvalitsus on oma moraalitu käitumisega välja vihastatud. Nimelt see keskvalitsus hoolib ainult moraalist. Olgu ikaldus, iibelangus, epideemia või mis iganes, ikka on põhjuseks inimese moraalne lodevus. Hiljuti võis usuisade käest kuulda, et laastavad üleujutused Balkanil oli taevase keskvõimu karistus selle eest, et Eurovisioni võitis habemega naine (aga nad ei tule selle pealegi, et Eurovision ise võib olla saadetud karistuseks pattude eest). 

Sellistel elutunnetuslikel nähetel on väga suur inerts ning ka eelkirjeldatud loogika on veel väga elujõuline, kuigi ametlikult sellist keskvõimu enam ei tunnista. Ilmekaim näide on moraalse lodevuse pidamine mingi ühiskondliku muutuse põhjuseks (emigratsioon, linnastumine, iibelangus, humanitaarainete õppimine jms)

Eelnevaga ei taha ma kristlust ühemõtteliselt naeruvääristada. See näitaks korraga nii antropoloogilist kanapimedust kui kultuuriajaloolist juhmust ja tänamatust. Kristlusest on pärit ka mõned meie praegused kesksed väärtused, näiteks ideaal kõikide inimeste põhimõttelisest võrdsusest. Samuti see, et iga inimene on väärtus sõltumata tema maistest omadustest. Jeesus korjas kokku kõik sandid ja pidalitõbised ning ütles, et ka neis on surematu hing ning see surematu hing on absoluutselt tähtsaim, mille kõrval on maised ja kehalised omadused täiesti teisejärgulised ja tühised. Arusaadavalt tühistas see ideaal kõik seisused ja klassid, sest need on ju maised lahterdamisprintsiibid. Ka rahvus on maine lahterdus, sestap on rahvuskristlus mõisteline vastuolu (nagu ka rahvuskommunism või rahvuskapitalism). Selge kristlik ideaalpilt näeb kõiki inimesi täisvõrdsetena üliväärtus Jumala palge ees ning selles täisvõrdsuse puuduvad igasugused seisused ja klassid. Nii peabki see kristlikku päritolu ideaal maiselt realiseerituna hävitama kõik maised grupeerimisviisid inimeste vahel. Kõik aristokraatiad, seisused ja klassid – need kõik on ebakristlikud. Aga ka rahvused, hõimud ja lõppeks ka perekond. Hõimud on kristlikus maailmas kenasti hävitatud, rahvused vaaguvad hinge, aga perekonna hävitamine on juba paljudele liiga vastuvõetamatu (kommunistlikud idealistid, hipiliikumine jmt on seda ka üritanud), mistõttu kirik on ajalooliselt „võtnud vastutuse” ja olnud ühiskonnas selleks institutsiooniks, mis ühiskonda Jeesuse (loe: kõiksugu võrdõiguslaste) liigse mõju eest kaitseb. Kirik on teinud seda õige osavalt, nimelt juhtinud tähelepanu Jeesuse õpetuselt Jeesuse surmale. Kiriku sümboliks ja keskmeks on just nimelt ristilöödud Jeesus, mitte õpetav Jeesus. Ja Jeesuse surnust üles tõusmine on üks kiriku keskne müsteerium. Ütleb ka Paulus: „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk” (1Kr15:14).

Ja sellega on nüüd küll kehvasti. See on nüüd see aspekt, mida on tänapäeva sekulariseerunud õhtumaalasel võimatuseni raske kristlusest omaks võtta. Kui aga inimeses seda surematut hinge pole, siis ta on just selline nagu ta maisuses on – kimp maiseid (muutuvaid) omadusi ja punkt. Alates kehakaalust, east, rassist ja soost ning lõpetades hambumuse, keeleoskuse ja iseloomujoontega. See on kõik, mis inimesel on, see ongi inimene (seda ei maksa pidada labaseks vulgaarmaterialismiks, mis samastab elusorganismi keeruka mehhaanilise masinavärgiga, elusus kui aastamiljardeid kätkev ja mäletav pidevus on imeline bioloogiline reaalsus). Kindlasti eitavad seda paljud ja hakkavad siin rääkima hingede rändamisest, ümbersünnist, spiritualismist või pagan teab, millest veel, aga vaevalt oleks kuigi palju neid, kes jääksid rahulikuks, kui mõni riigiametnik sotsiaalsest õiglusest rääkides apelleeriks surmajärgsele tasule.

Sellise maailma- ja enesepildi muutumisega käib tasapisi kaasas radikaalne väärtuste ümberhindamine. See, mis enne oli tühine ja teisejärguline – maisus, surmaeelne eksistents – , muutub ainuoluliseks.

Kuna maine eksistents on kõik, mis on, tuleb see ka maksimaalselt realiseerida. Ja seda lausa moraalse imperatiivina – sa pead realiseerima oma elu maksimaalselt. Igapäevakultuur kohe kubiseb seda muutust kuulutavatest moraliseerivatest hüüatustest nt „Elult tuleb võtta, mis võtta annab!”, „Elu ei tohi olla ettevalmistus surmaks!” (NB! See on otsene kristliku hoiaku eitus!), „Hauda tuleb viskuda selg ees(!), šampanjaklaas käes, huulil hüüatus „Milline pidu see oli!””.

Ikka korrutatakse ka sisemist sundi ennast teostada ning pole kahtlust, et see peab toimuma enne surma.

Hedonistlik individualism on mõistepaar, millesse tõepoolest näivad koonduvat tänapäeva ühiskondlikud üldtendentsid ning meile kõigile tunduvad intuitiivselt omased väärtused, mida jutlustas ühe tuntuima hedonistliku filosoofiavoolu isa – Epikuros. Võõrsõnade leksikon („Valgus” 2000) annab hedonismi vasteks „naudisklev” ning  epikuurliku vasteks „nautlev, elumõnusid nautiv”. Raske on pidada nende sõnade järgi joonduvat inimest, kellekski muuks kui kerglaseks. Epikurose põlualla panek on aga samuti kiriklik pärand. Epikuros pandi kirikus põlu alla selle pärast, et ta oli läbinisti ilmalik, läbinisti selle maailma elanik (nii nagu suurem osa meist praegu). See oli tema vahest et ainus, ent kiriklikust vaatekohast täiesti andestamatu puudus. Moraalselt vägagi  nõudliku kirikuisa Augustinuse „Pihtimusest” võime lugeda: „Ja ma arutlesin oma sõprade Alypiuse ja Nebridiusega hea ja halva piiride üle ning oleksin vaimus määranud võidupalmi Epikurosele, kui ma poleks uskunud hinge elu ja tegude hüvitust pärast surma, mida uskumast Epikuros keeldus”.

Hedonismi ja epikuurlusega seostub tänapäeval eelkõige meeleliste mõnudega liialdamine ja nendega piirdumine. Ometi Epikuros lähtus õige kainest ja elutargast naudingumääratlusest: nauding on keha vabadus kannatusest ja hinge vabadus rahutusest, samuti pidas ta vaimseid naudinguid kehalistest kõrgemaks. Ta lihtsalt ei eitanud viimaseid, ent kohe kindlasti ei propageerinud ta labast prassimist ja rockstaarilikku elupõletamist.

Õnneliku elu ja naudingute targa propageerijana jutlustas Epikuros mõõdukust, sest ei alkohoolik ega narkomaan ole õnnelik, vaid keegi, kellel on mõned eredad sähvatused pidevas põrgus, liiderdaja pole õnnelik, vaid keegi, kes püherdab meelelises enesetülgastuses, liialdav gurmaan pole õnnelik, vaid keegi, kelle elukvaliteeti õgib üha rohkem kasvav ülekaal jne.

Liialdustest on rohkem kahju kui kasu, nägi Epikuros ja seadis sihiks tervise ja meelerahu.

Tervislike eluviiside teooria on üldprintsiipides väga lihtne – söö vähem ja tervislikult ning liigu rohkem. Praktikasse rakendamise teeb raskeks lihtsalt inimesele omane tahtenõrkus.

Raskuspunkt on meelerahus. Seda on väga raske leida, vahel isegi nõnda raske, et inimene end tahtlikult vigastab, lausa lõigub, et meeleärevus suubuks ihulikku vallu.

Näiteks individualistlik hedonism pole rahvuslusega vastuolus, sest enamik inimesi ei suuda leida meelerahu kujutlusega oma rahvuse hääbumisest (osad suudavad ja need tekitavad esimestele lisameelehärmi). Samuti osad ei suuda leida meelerahu kujutlusega kristluse hääbumisest. Siin avaldub juba üks inimese keskseid omadusi – võime kannatada oma kujutlusvõime käes, inimese võime tunda reaalset valu mittereaalsete asjade tõttu. Lapse hirm ja valu on ehtne, kuigi voodi all pole mingit kolli. Kujutlus taevast ja põrgust on praeguseks siinmail kaotanud suuresti aktuaalsuse (kuigi põrgu kui absoluutse vältimise nõude rollis on mõne jaoks kujutlus kahest mehest magamistoas).

Suur psühholoog Dostojevski ütles, et inimene ei saa olla õnnelik olemata hea. Hea tuleb olla muidugi kellegi teise vastu. Võime ka vähema pidulikkusega öelda: inimene tunneb end halvasti, kui ta ei saa rahuldada oma sotsiaalseid instinkte. Üldisemalt: inimeses on seesmine tung aidata ka ligimene õigele rajale. Kristlased teevad kõik, et ligimene ei teeks pattu, mis rüvetaks nende surematu hinge, ja epikuurlased teevad kõik, et ligimine oleks õnnelik st ei piinleks ei kehaliselt ega vaimselt. Kristlased kutsuvad üles seksuaalsele karskusele, epikuurlased kutsuvad üles tervislikele eluviisidele (ja tiražeerivad üüratutes kogustes eneseabiraamatuid). Näiteks on ilmne, et epikuurlik meelelaad annab eutanaasiale üheselt rohelise tule, kristlane aga punase (see suts kannatusi igavese õnduse kõrval on tühiasi).

Meelerahu  huvides tuleks epikuurlastel ja kristlastel näha sarnasusi teineteisega. See lepitab. Kui kristlase vaenlase üldnimetus on patt, siis epikuurlase vaenlase üldnimetus on kannatus. Kes oleks häälekate seksuaalmoralistide epikuurlikeks analoogideks? No need, kes häälekalt võitlevad kannatuse vastu. Hiljuti näitasid noored loomakaitseaktivistid Tartus filmi „Earthlings”. Plakatilt võis lugeda: „Kõik taandub valule ja kannatustele. Mitte intelligentsusele, mitte tugevusele, mitte sotsiaalsele kuuluvusele ega tsiviilõigusele. Valu ja kannatused on iseenesest halvad ning neid tuleks vältida või vähendada olenemata kannatava olendi rassist, soost või liigist.”

See on väga representatiivne, sest siin ilmneb üleminek kristlusest epikuurlusse. Siin on korraga kristlik nõue pidada kõiki pere- ja hõimkondlikke seoseid teisejärguliseks ning epikuurlik vaen kannatuse vastu. Ja võttes eelduseks selle, et õhtumaine ühiskond on praegu suundumas kristlikust epikuurlikku, võib öelda, et need noored loomakaitseaktivistid asuvad elutunnetusliku muutuse esirinnas. Nemad on uue aja moralistid. Need, kes arvavad, et praegu käib mingi ilge moraalne allakäik, on sama kitsarinnalised omamättalased nagu need, kes peavad Varro Vooglaidu sallimatuks. Ja nad on. Kujundlikult: toimub liikumine seksuaalmoraalilt loomaõiguslusele. Kes näeb siin progressi, kes langust – ühesed on mõlemad.

Uku Masing ütleb oma budismiloengutes, et „iga filosoogia, iga dogmaatika, iga eetika on juba tänapäev, aastal 1963, iganenud anakronism, relikt ja atavism.” Kõlab veidi nagu üks postmodernismi määratlusi. Kuid moralistidel pole mõtet eriti karta, sest ega sotsiaalsed instinktid kuhugi kao, lihtsalt kirjaoskuse levik ja massikommunikatsiooni teke tõi endaga kaasa selle, et kadusid piirkondlikud ainuviisid neid instinkte mõtestada. Vabaarmastuse-hurraaga alustanud hipikultuur ei hääbunud seetõttu, et leiutas mingi neokonservatiivse dogmaatika, vaid nad jooksid raskolnikovidena vastu oma psühholoogilise struktuuri seina. Jaan Kaplinski sõnastab raamatus „Isale”: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.”

Siin tuleks aru saada, et seksuaalmoraal on igand just moraalina, ühiskondlikus praktikas see mingeid erilisi muutusi kaasa ei too, sest selgele lõviosale inimestest jääb heteroseksuaalne monogaamia siiski kõige vähem kannatusi valmistavaks ehk psühholoogiliselt ökonoomseimaks eluviisiks(see pole midagi harmoonilist ja pingevaba, aga kõik alternatiivid on veel hullemad), ent see sama printsiip jätab eluõiguse ka normaaljaotuse äärealadele, teistsugustele loomustele. Oma loomusega konfliktis elamine on aga epikuurlikust seisukohast patt – see on oma ainsa, piiratud ja sureliku elu elamine meelerahuta (ehk patus kristlaste keeli).

Nende ridade kirjutamise aeg puhuvad iseärnis epikuurlikud tuuled ka Universitas Tartuensises, muuhulgas on plaan kaotada teoloogiaosakond iseseisva üksusena. Kristluse õitseaegadel olid kõik teadused aga teoloogia teenrid. Püha Aquino Thomase järgi oli kehvimgi teadmine igavikulistest asjadest mõõtmatult olulisem parimastki teadmisest ajalike asjade kohta (loe: ka parim loodusteadus on tühisem halvimast teoloogiast). Epikuros ei pidanud teadmist väärtuseks iseeneses, ta arvas, et ainult need teadmised on väärtuslikud, millel on mingi praktiline kasulikkus st väärtus on eelkõige rakendusteadustel (st ka Teadus hakkab ajale jalgu jääma). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Tartus seisab Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal omapärase arhitektuuriga hoone. See Tartu Maarja kirik ja omapärase arhitektuuriga on ta seepärast, et vaprad nõukogude vabastajad – need, kes vabastasid inimesi eludest ja tänavaid majadest – vabastasid selle 1941. aastal tornist ja nõukogude sotsialismi viljastavates tingimustes sai sellest EPA spordihoone, asutus, mis juba kümnekonna aasta eest mujale kolis. Sestap võiks hoone taastada, aga nüüd vist küll jälle spordihoonena.

Puudutuse aegu

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.

Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“

Robert Musil „Omadusteta mees“