Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist

Ilmus pisut kohendatuna ajalehes „Eesti Ekspress” 11.02.2015

Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist

Mihkel Kunnus

Viimase sajakonna aasta pöörane tehnoloogiline areng on kaasa toonud suure sisemise pinge sellisesse moraalsesse kategooriasse nagu töö.

See, kui keskne oli töö ja töölise mõiste kommunistlikus ideoloogias, on üldtuntud. Nüüd oleme juba paarkümmend aastat kultuuriruumis, mille kujunemislugu kirjeldas Max Weber sotsioloogiaklassikasse kuuluvas teoses „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1904-5). Marthin Lutheri arvates on töö inimese hingeline kutsumus (mõelge kui pateetilise sisuga on eestikeelne sõna „elukutse”!) ja John Calvin rõhutas, et tööd peavad tegema kõik inimesed, ka rikkad, sest jõudeelu on iseenesest patune. Töö on püha ja püha on ka õiglane tasu. Eesti kirjanduskaanoni keskne kuju Vargamäe Andres oli elajalik töörügaja, Kalevipoja kündmisetüüdid olid vägilasele vastavad. Ütlused „kes ei tööta, see ei söö”, „kuidas töö, nõnda palk”, „vara tööle, hilja voodi, nõnda jõukus majja toodi” jne on väga kodused.

Suur häda ongi nüüd aga selles, et tehnoloogia ja rahandussüsteemi arengud on töökuse ja tulemuslikkuse (tasu) pea täielikult lahutanud. Inimese sissetulekud sõltuvad ta töökusest väga vähe, suures plaanis vaat et üldse mitte. Kui tehnoloogia oli meile kunagi mitte küll täiuslikuks, aga tõhusaimaks vahendiks loodusjõudude stiihia vastu, siis praegu on tehnoloogilis-bürokraatlik süsteem kasvanud ise nii suureks ja võimsaks, et kangelaslik töörügaja on tema ees kui lepaleht tuules. Üks vene naine kirjeldas, kuidas mõne nädalaga kahanes ta ostujõud neli-viis korda. Kas sel oli midagigi pistmist ta töökusega? Kurikuulsad on võrdlused Soome ja Eesti palkade vahel. Kas Soome karge õhk mõjub eestlasele nii, et ta väledus ja võimsus kasvab suurusjärgu võrra? Nonsenss, loomulikult mitte. Lihtsalt inimese enda töökuse osakaal on tühine. See ei ole alati nii olnud ja muutus on olnud järsk. Moraalsed hoiakud on aga loomuldasa inertsed ja kui vaadata praegustki valimiseelset debatti, siis palkade ümber veheldakse täisti sarnaste moraalsete väidetega: edukuse karistamine, vaesus kui süü, töötus kui laisklemine, tööjõupuudus kui vereimejalikkuse tagajärg jne.

Kui kartuleid võtta käsitsi või riisuda heina rehaga, siis oleneb tulemus inimese töökusest ja töövõimest. Aga see ei ole enam ammu nii. Sellised mõisted nagu tootlikkus, efektiivsus ja konkurentsivõimelisus on ammu kaotanud oma inimmõõtmelise sisu.

Marxil oli oma ajal paljus õigus, aga ammu enam ei võistle va kapitalistid-tööandjad selles, kes suudab oma töölisi tõhusamalt ekspluateerida ja tühjaks pigistada. Kõige edukamad on need, kes suudavad tööprotsessi kõige rohkem mehhaniseerida, edukas ettevõtja pole see, kes suudab hoida endal orjade armeed, vaid see, kes suudab inimtööjõust maksimaalselt lahti saada. Inimene on kohutavalt kallis, tülikas, vähetöökindel ja kapriisne, mistõttu vähegi motoriseeritumas ühiskonnas peab ta saatusel olema palju ühist hobuse omaga.

Õigus on neil, kes ütlevad, et meil pole piisavalt tootlikkust ja efektiivsust, seepärast on palgad madalad, aga siin tuleks täpsustada, et see tuleb tehnoloogia, mitte inimtöökuse puudusest. Lühimalt: õigus on ka neil, kes ütlevad, et inimesed ei kannata oma laiskuse ja süü tõttu.

Selgitan kassiiri näitel, sest kurikuulus on nii nende palkade väiksus, kui ka töökoormuse suurus.

Ütleme, et firmal kulub kassiiri peale kõigi maksudega kokku 1000eurot kuus. Tark ettevõtja võtab laenu ja ostab robotkassiri, ütleme 12000 euroga, pärast laenu tasumist toob üks selline robotkasiir ettevõtjale tulu võrreldes eelmise olukorraga 1000 eurot kuus. Samas inimkassiirid kaotasid töö ja ettevõtte palgal on üks korraliku palgaga robotihooldaja. Tulid juurde mõned töötud, aga ka üks kõrgepalgaline ametikoht.

Selline ongi mehhaniseerimise kahetine loomus: see kaotab töökohti, aga tõstab tööviljakust. Tõstab palku ja suurendab töötust.  

Ja veel: mida robotiseerunum on ühiskond, seda efektiivsem, tootlikum ja konkurentsivõimelisem see on, samas on seda väiksem inimese enda panus töö tulemuslikkuse osas. Soomes on palgad niipalju kõrgemad, sest see ühiskond on tehnoloogiliselt sedavõrd paremal järjel. Ja masinate kõrval on inimesel mõnus.

Lõpmatuseni see protsess jätkuda mõistagi ei saa, aga selline elukorraldus ei varise kokku mitte selle pärast, et üle kriitilise piiri kasvab nende inimeste hulk, kel pole midagi kaotada peale ahelate, vaid üle kriitilise piiri kasvab nende inimeste hulk, kes ei suuda endale ahelaid leida. Tööpuuduse tont käib mööda Euroopat ja tema nimeks saab Leegion.

Miinimumpalga seadusandlik tõstmine suurendaks tööpuudust kiirendatud korras, sest ellujääksid ainult need ettevõtjad, kes on mehhaniseerimises osavad. Mida teevad asutused, kes hakkavad majanduslikkesse raskustesse sattuma? Alati inimesi koondama, vähendama neid suuru kuluartikleid, mitte otsima inimesi juurde, sest need on tootlikud jõud. Ei ole, masinad teevad tööd, ei nõua palka, ega putka konkurendi juurde.

Kui süsteem kui tervik enam ei kasva – ja me oleme kasvupiiridel – , siis jäävad efektiivsuse tõstmise tõttu töö kaotanud inimesed üle. Neil ei ole kuhugi minna. See tekitab frustratiooni ja tigedust, revolutsioonilisi meeleolusid.

Inimene on alati ja pidevalt kulutaja, sünnist surmani vajab ta riideid, süüa, eluaset jne. Mingil etapil ja headel oludel on ta ka teenija. Olud on muutunud selliseks, et elu esimeses otsas on inimene pea kakskümmend aastat puhas kulutaja, mingid aastad enne surma on ka inimene üldiselt puhas kulutaja. Süsteem püsib püsti siis, kui kulutajate ja teenijate suhe on tasakaalus. Päris hapuks võivad lood minna siis, kui süsteem on nõnda üles ehitatud, et teenijad (ehk tööjõud) saavad liikuda vabalt, aga kulutajad (lapsed, pensionärid jt)  ei saa. See on ränk miinus eelarvereal, kui inimene, kellesse on ca kolmkümmend aastat investeeritud (näiteks on koolitatud arstiks), lahkub just sel hetkel, mil temast oleks pidanud saama teenija. Vat kui oleks tööjõu liikumise vabaduse kõrval ka pensionäri liikumise vabadus, nii et iga ELi kodanik võiks valida, milline riik talle oma tariifi järgi maksaks! Küll see aga ühtlustaks!

Siimani farmis tehti hiljuti suur investeering, osteti miljoni eest traktoreid. Mis tunne peaks peremehel küll olema, kui need traktorid ühtäkki lihtsalt lahkuksid? Ei, masin on investeerijale truu, sest elutul asjal pole vaja elutingimusi. Aga inimtöölisel on vaja elutingimusi ja samuti on tal võime neid isepäi otsida, miska on ta sellises süsteemis kohutavalt halb investeering. See on lihtne matemaatika ja tasuvusarvutus: mida vähem inimtöölisi, seda efektiivsem ja tootlikum. „Rahva töövõimelise osa väljavool riigist on rahvastikukatastroofi mõõtmetega, aga propaganda räägib aina edasi Eesti eduloost,” pahurdab Mati Hint taipamata, et inim(tööli)stest lahti saamine ongi majanduse edulugu.

-------------------------------------

Mati Hindi tsitaat pärineb 6.II.2015 "Sirbi" loost "Eesti Nokia - negatiivne sünergia". LOE! 

  

Elu murelaps Eva Elise Oll

Näitus-müük kohvikus "Spargel" kuni 25.01.2015 (Tartu, Kalevi 13)

Teie, mu härra, olete, nagu ma ütlesin, blebeist gurmaan, nõudliku maitsega mats. Olles oma olemuse põhilaadilt küll labane ja asudes ülimalt madalal arenguastme, olete Te rikkuse ja istuva eluviisi tõttu jõudnud oma närvisüsteemi äkilise, ebaajaloolise ja barbaarse korruptsioonini, mis toob endaga nautimisvõime teatava himura täiustumise. Üsna võimalik, et selsamal hetkel, kui te otsustasite Gabriele Eckhofi enda omaks teha, tõmbusid Teie neelulihased otsekui hõrku suppi või haruldast rooga haistes matsuva laksatusega kokku ...

Tõepoolest, Te juhite oma lummatud tahte eksitusse, Te viite Gabriele lokkava aia sügavusest elu ja inetuse keskele, annate talle oma labase nime, teete ta abielunaiseks, majaprouaks, teete ta emaks. Te surute väsinud, pelgliku ning ülevas elukõlbmatuses õilmitseva surmailu labase argipäeva ja tolle sõgeda, saamatu ja põlastusväärse ebajumala teenistusse, mida nimetatakse looduseks, ning Teie matslikul südametunnistusel ei ole vähimatki aimu selle ettevõtmise kogu nurjatusest.

Ning keset seda kuldset kirkust, mille kohal lasus päikseketta kiirtepärg, seisis teel lopsakate vormidega, üleni puna-kuldseruudulises riietuses naisterahvas, parem käsi laial puusal ja vasak kiigutamas nägusat vankrikest enda ees. Vankrikeses aga istus laps, istus Anton Klöterjahn noorem, istus Gabriele Eckhofi paks poeg!

Seal ta istus, pruntispõseline, rahulolev ja tervisest pakatav, seljas valge karvajakk ja peas suur valge kübar, ning tema pilk oli härra Spinelli omaga kohtudes rõõmus ja kindel. Romaanimeister kavatses end just kokku võtta, sest ta oli mees, kellel oleks jätkunud jõudu sellest ootamatust, päikesesärasse kastetud ilmutusest mööda sammuda ja jalutuskäiku jätkata, kui äkki juhtus midagi kohutavat. Anton Klöterjahn hakkas nimelt lõkerdama ja hõiskama, ta lausas kiljus mingist seletamatust lõbutundest, ning see võis nii mõnelegi jubeduse peale ajada.

Jumal teab,mis teda ärgitas, kas tekitas temas see äkitselt ilmunud must kuju säärast metsikut lõbusust või haaras teda lihtsalt loomalik heaolutunne. Tal oli ühes käes luust rõngas ja teises plekist kõristi. Mõlemaid esemeid sirutas ta nüüd rõkatades üles päikese poole, raputades neid ja lõi kokku, otsekui tahaks kedagi pilkavalt eemale peletada. Tema silmad olid suurest mõnust peaaegu kinni, suu pärani lahti, et roosa kurgulagigi tuli nähtavale. Isegi pead heitis ta hõisete saatel ette ja taha.

Seepeale pöördus härra Spinell ringi ja läks minema. Ta läks, käed liikumas mingi ettevaatliku ja jäiga graatsiaga, samm sunnitult aeglane, nagu inimesel, kes tahab varjata, et ta sisimas tegelikult minema jookseb.

Glamuur, reetmine ja litost

Ilmus pisut kärbituna ning retooriliselt ümaramaks ja vähem koomiliseks toimetatuna EPLis 22.01.1015

Glamuur, reetmine ja litost

Viimne voor, autor Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar, mängivad Liis Lemsalu, Mihkel Raud, Mart Sander ja Rauno Polman.

Esietendus 16. jaanuaril Tartus Uues Teatris

„Võtke leib kaasa ja tulge tsirkusesse! Näeb Liis Lemsalu sensuaalset puusanõksutust, Mihkel Raua striptiisi ja Mart Sanderi verd!” võiks ausalt hüüda usin reklaamiagent. Aga.

Küllap on telešõu „Eesti otsib superstaari” midagi sellist, mille suhtes iga intellektuaalihakatis demonstratiivselt oma teadmatust üles näitab. Nii pinnalise meelelahutusega on ju lausa häbi detailselt kursis olla. Ometi ei saa ükski tõsiseltvõetav kultuurianalüütik ignoreerida mis tahes hõlmavat kultuurinähtust. Olgu tegu Freudi või piibliõpetusega, astroloogia, Facebooki või Vahur Kersnaga – nende populaarsuse fakt ja resoneeruvuse ulatus vajab ise analüüsi ning nõudlik hüüatus „Tulge ometi mõistusele!” pole seda seda teps.

Korralikuks ja tudengtubliks sotsiaalkriitikaks oleks nimetatud telešõus materjali küllaga. Näiteks võiks lahata (kui lahata, siis kindlasti halastamatult, eks) seda, kuidas kommertslik peavoolumeedia ekspluateerib (halastamatult) ebaküpsete noorte vajadust ennast väljendada, kuidas „eetikapime neoliberalistlik kapitalism” parasiteerib (halastamatult) enesekriitikata teismeliste tunnustusnäljal jms. Õnneks on stsenarist Mihkel Raud läinud teist teed ja formaadipõhisest telesaatest pole järele jäänud palju rohkemat kui kuliss teistele, üldisematele ja universaalsematele teemadele.

Näiteks valgustab see teatritükk mitme kandi pealt sellist psühholoogilist fenomeni, mida tähistab raskestitõlgitav tšehhikeelne sõna litost. Milan Kundera selgitab: „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkitselt paljastatud viletsuse tunnistamine.” See, et staarisaate formaat on paljus üles ehitatud madalale naudingule, mida tunneb primitiivne inimene teise inimese litost’i nähes, teeb selle ebasümpaatseks humanistlikuma üldhoiakuga inimesele.

Kundera lisab:„See, kes on põhjalikult kogenud inimese üleüldist ebatäiuslikkust, on litost’i tabamuse eest üsna hästi kaitstud. Sellise inimese jaoks on vaatepilt tema enda viletsusest midagi labast ja ebahuvitavat. Litost on seega omane kogenematule eale. See on üks nooruse ornamente.”

Täiskasvanulikum ja arenenuma eneserefleksiooniga inimene muigab oma puudulikkuse üle ning ei nõua täiuslikkust ka teisteltki. Tervislik ja täiskasvanulik eneseiroonia iseloomustab selles tükis kõige rohkem Mart Sanderit ja Liis Lemsalu, kes mängivad iseennast nagu Mihkel Raudki. Kuigi Mihkel Raud justkui parodiseeriks ka iseennast, jääb tema eneseiroonia kõige vähem veenvaks ning tihti „uhkus paistab ta kerjarüü aukudest”. Ilma kergendava huumorita päädib inimese puudulikkuse adumine inimkonnale laiendatud enesepõlguses st üldises misantroopias.

Kui Jan Kaus arvustas selle näidendi esmaversiooni, kus mängisid professionaalsed näitlejad, siis kurtis ta, et ta ei saa kuidagi üle autori kujust, mis vägisi paistab välja ühest tegelasest (Teater. Muusika. Kino 2012, nr 3). See probleem on lahendatud elegantselt – žüriiliikmed mängivad iseennast. Ja hästi mängivad, veenvalt mängivad. Küllap tuleb siin tunnustada lavastajat Ingomar Vihmarit, kelle töö ja funktsioon on selle näidendi puhul mõneti sarnane tõlkija ja toimetaja omaga – mida parem, seda tänamatum, sest ideaalis ei panda seda tähelegi. Ta on kustutanud sildid „näitlemine” iga tegelase küljest ja kustutanud lavalt ka enda.

Siin avaldub ka üks meie pisikese kultuuritiigi võlusid – Mihkel Raud ja Mart Sander on oma kodususe ja tuntuse tõttu omamoodi taandamatu pärisnimelisusega ja nad on ses mõttes etenduses asendamatud. Seda mõistagi mitte hinnagulises vaid funktsionaalses mõttes.

Siin võib olla tegu mu isikliku (põlvkondliku) piiratusega, aga mul on tunne, et Liis Lemsalu võiks mõneski mõttes asendada mõne teise ilusa ja andekaga. Eristuse selgitamiseks võiks välja tuua, et nii Mart Sander kui Mihkel Raud on väga hästi parodeeritavad, seda nende laialdaselt tuntud ja selge isikupära tõttu. Lemsalu rolliks on seevastu parodiseerida stereotüüpi, lolli blondi tibi, kelle animaalne kütkestavus on küll mõistust alandav, ent annab oma evolutsioonilises süütuses aimu, miks erootiliselt hurmavaid isendeid kutsutakse hellitavalt juveniilvormide nimetustega – kiisu, tibu, baby (beebi!) jms.

Suurepärase rollisoorituse teinud Rauno Polmani tumeblondid lokid ja kandilised näojooned, mis moodustavad Mart Sanderi füsiognoomiaga koalitsiooni Mihkel Raua süsimusta ümaruse vastu, annavad järkjärgult paljastuvale loole veel ühe kihistuse. Sest staarisaate kulisside vahelt koorub vihjamisi välja aastakümnete vanune lugu sõprusest, lubamatust kirest ja reetmisest.

Ühtlasi sobib see teatritükk illustratsiooniks sedastusele, et kõige naljakamad asjad on ühtlasi kõige traagilisemad. Mart Sanderi esitatud Pallu aaria paneb publiku keset etendust aplodeerima. See on nagu nukker erutus, koomiline lein.

Mihkel Kunnus

Tsitaadid: Milan Kundera Naeru ja unustuse raamat, tlk Pille Kruus, Varrak, lk 156

Revolutsioon kui ilus haigus

Ilmunud on väga hea raamat – Revolutsioon kui ilus haigus. Leszek Kołakowski 26 esseed Hendrik Lindepuu tõlkes.

Siit üks aktuaalne näide, essee aastast 1978.

Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?

Katekismus

                        Moto: “Palun astuda edasi tahapoole!”

            (Niisugust üleskutset kuulsin ma Varssavi trammis konduktorilt; pakun seda lipukirjaks suurele ja võimsale Internatsionaalile, mida ei saa iialgi olema.)

Me mõtleme nagu konservatiivid, kui arvame:

            1. Et mitte kunagi ei ole olnud ega ka tule inimelu sellist paranemist, mis mõne nurga alt ei tooks kaasa elujärje halvenemist, ning seepärast peame igasuguseid reforme kavandades endalt küsima, milline on nende hind. Seda võib sõnastada ka teisiti: on hulgaliselt hädasid, mis võivad eksisteerida üksteise kõrval ning mille käes me võime järelikult üheaegselt vaevelda, kuid on arvukalt hüvesid, mis üksteist välistavad või piiravad, ning mida me seepärast ei saa kunagi samaaegselt täies ulatuses nautida; täiesti mõeldav on ühiskond, kus ei ole üldse ei vabadust ega võrdsust, kuid võimatu on niisugune ühiskond, kus üheaegselt valitseksid nii täielik vabadus kui ka täielik võrdsus. Sama kehtib ka planeerimise ja autonoomia põhimõtte ning turvalisuse ja tehnika progressi kokkusobivuse kohta. Teisisõnu – inimajalool ei ole happy end’i.

            2. Et me ei tea, mil määral on ühiskonna säilimise ja kvaliteedi seisukohalt tähtsad ja hädavajalikud erinevad pärandiks saadud traditsioonilised eluvormid: perekond, rahvas, usukogukonnad, rituaalid. Pole vähimatki alust arvata, et nende vormide hävitamisega või irratsionaalseks kuulutamisega me suurendaksime õnne, rahu, turvalisuse ja vabaduse võimalusi; küll aga on alust oletada hoopis vastupidist. Nii ei tea me näiteks, mis juhtuks siis, kui hävitada monogaamne perekond või asendada traditsiooniline surnute matmise komme laipade ratsionaalse kasutamisega tööstuslikel eesmärkidel. Kuid tõenäoliselt oleks oodata kõige hullemaid tagajärgi.

            3. Et valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.

Me mõtleme nagu liberaalid, kui arvame:

            1. Et on endiselt jõus igivana põhimõte, mille kohaselt riik peab tagama kindlustunde. See on jõus ka siis, kui kindlustunde mõiste laieneb sedavõrd, et hõlmab peale isiku ja omandi õigusliku kaitse ka mitmesuguseid ühiskondlikke kohustusi; et töötu ei peaks nälgima või rahatu surema haigusesse, mida on võimalik ravida, et haridus peab olema tasuta — kõike seda hõlmab kindlustunde mõiste. Ometigi ei tohi mitte mingil juhul segi ajada turvalisust ja vabadust. Riik ei kindlusta vabadust mitte sellega, et ta midagi teeb või reguleerib, vaid just sellega, et ta midagi ei tee ja jätab mitmed eluvaldkonnad reguleerimata. Tegelikult saab kindlustunnet tõhustada üksnes vabaduse arvel. Ka ei ole mingil moel riigi ülesanne teha inimesi õnnelikuks.

            2. Et inimkooslusi ei ähvarda üksnes stagnatsioon, vaid ka mandumine ja lõpuks surm, kui nende organisatsiooniline korraldus ei anna arenguruumi isiksuse initsiatiivile ja leidlikkusele. Võib endale ette kujutada inimkonna enesetappu, kuid ei saa endale ette kujutada inimsipelgate ühiskonda — sel lihtsal põhjusel, et me ei ole sipelgad.

            3. Et on ülimalt ebatõenäoline oletada, nagu säiliksid loomingu ja progressi stiimulid ühiskonnas, kus on hävitatud igasugune konkurents. Võrdsuse suurendamine ei ole eesmärk omaette, vaid kõigest vahend; teisisõnu: ei tasu pürgida suurema võrdsuse poole, kui see toob kaasa üksnes paremal järjel olijate allatirimise, mitte aga ei paranda mahajäänute olukorda. Absoluutne võrdsus on seega seesmiselt vastuoluline ideaal.

Me mõtleme nagu sotsialistid, kui arvame:

            1. Et kui kasumisoov oleks ainuke tootmise reguleerimise vahend, siis ei ähvardaks kaasaegset ühiskonda mitte väiksemad, vaid võib-olla veel suuremad, ehkki hoopis teistsugused katastroofid kui juhul, mil kasu oleks reguleeriva tegurina täielikult välistatud. On kaalukaid põhjendusi, et piirata majandustegevuse vabadust enamuse turvalisuse nimel ja püüelda sinnapoole, et raha ei kasvataks automaatselt raha; kuid vabaduse piiramist tuleb nimetada vabaduse piiramiseks, mitte vabaduse eriliseks vormiks.

            2. Et silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag.

            3. Et on vaja tõhustada ühiskonna kontrolli majanduse üle, kuigi seetõttu vältimatult suureneb bürokraatlik aparaat; ometi ei ole niisugune kontroll mitte kunagi võimalik ilma esindusdemokraatiata ja seepärast on tingimata vaja mõelda, kuidas seista vastu vabadust ähvardavatele ohtudele, mida sellise kontrolli tõhustamine endaga kaasa toob.

*

Tundub, et esitatud regulatiivsete ideede kogum ei sisalda endas vastuolusid. Sel juhul on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.

Suhtumisi muulastesse

Eritlen põgusalt mõningaid pürgimusi, mis avalikes sõnavõttudes silma on paistnud. Võibolla on (enese)analüüsiks ja paremaks kommunikatsiooniks pisut tolku. Inimese hoiakut iseloomustaks siis see, milline pürgimus ja-või intuitsioon domineerib. Eks komponente ole nii ühest kui teisest, aga ökonoomiaprintsiip kehtib ikka. Kes tunneb kaasa kurjategijale, ei tunne kuigi palju kaasa ohvrile ja vastupidi(Dos.), eks. See, kes näeb kohalikus venelases okupandi järeltulijat, ei näe (vaikimisi) diskrimineeritut ei näe vanemate hauale sülitamist ei näe eestlast kui vähemust suuremas geopoliitilises mastaabis ei näe süütu vene lapse pisaraid ei näe ... 

Lisa puuduvad ise! 

I. Õiglane suhtumine

1.1. Sünkrooniline õiglus. Moraalseks intuitsiooniks on: iga inimene sünnib moraalses mõttes puhta lehena, vanemate patud lastele ei laiene, sisserändaja poeg on igas mõttes samaväärne põliselaniku pojaga. Nullist alustajatena ja moraalse pärilikkuseta oleme kõik inimesed võrdsed. Siinsündinu on siinsündinu. Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja kärr-kääks!

1.2. Diakrooniline õiglus. Õiglus avaldub ajaloolisel taustal ja ajalugu on ikka põlvkondadeülene. Tsiteerin siin Poola filosoofi Leszek Kolakowskit (rmt „Miniloenguid maksiprobleemidest”):

„Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asutsati Eestisse ja Lätisse järjest enam venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele, nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida selle maa keelt, siis on nad ju elav tõend sellest, et on endiselt oma imperialistlike unelmate kammitsas.”

Ei pea vist märkima, et need kaks õiglust on omavahel antagonistlikud. Pluss muidugi see, et õiglus on vastandlik sellisele moraalsele pürgimusele nagu halastus ja tihti vastuolus pragmaatilisusega.

II. Rassistlik suhtumine

2.1. „Parempoolne rassim”. Rassism on väga intellektitundlik st seda esineb väga robustsetest ja vulgaarsetest vormidest üsna peenteni. Alates suhtumisest, et venelane on nõme rahvus, sellel on nõmedad omadused, venelane on loomult agressiivne, ekspansionistlik jne., kuni EV põhiseaduse preambulani, milles võib samuti näha teatud rassismi tunnuseid, eriti kui jätta kõrvale dualistlik eristus kultuuri ja selle kandja vahel.

Eestlane on põlisrahvus, seega peremeesrahvus ning seega suuremate õiguste ja privileegidega.

2.2. „Vasakpoolne rassism”. Vasakpoolne rassism on üldjoontes laiendatud enesepõlgus, mis võib tihti tunduda kristlik-voorusliku alandlikkusenagi.

2.2.1.Põlisrahvus on küll peremeesrahvus, aga tuleb olla lahke peremees ja anda kõik, mida külaline soovib, sest külaline, erinevalt meist, on kultuurne ja seda kultuursemaks saab, mida paremini teda kohelda.

2.2.2. Ühele rahvusele esitatakse kõrgemad moraalsed nõudmised: eestlane peab mõistma ajalootõlgenduste paljusust ja venelase õigust oma ajalooversioonile, punkt. Vasakpoolne rassist materdab oma rahvust, ta on omaks võtnud seisukoha, et ainult tema rahva hulgas on lollpead, kitsarinnalised, harimatud ja agressiivsed jõmmid.

Piltlikult: kui parempoolne rassist arvab, et eestlane on parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne, siis vasakpoolne rassist tahab, et see saaks nõnda, et parempoolse rassisti ulm olekski tõelus ja pahandab eestlasega, et see pole ikka veel parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne.

III. Pragmaatiline suhtumine

Kuna moraalseid hoiakuid inimene eriti hõlpsalt ei muuda, on parim vahend nende vastu nende välja lülitamine st näitamine, et need on (küll õilsad ja põhjendatud, aga) ebapragmaatilised. Näiteks, tühja need õiglused ja rassismid, käitume nii ja nii, sest

3.1. siis nad pole enam viies kolonn

3.2. rahvastikku on hädasti juurde vaja ja mis tahes muu immigrant oleks veel hullem

3.3. siis nad ikka sõdivad Eesti eest, kui Venemaa ründab

jne

VI. Traumaatiline suhtumine

Olen seda kohanud paljude vanema põlvkonna esindajate seas. Elav isiklik mälestus nõukogude-ajast, vene keele peale sundimisest, küüditamisest, repressioonidest jne

Aga ka päris hilised „Rossija! Rossija!” hüüded toimivad päris tõhusalt. Sellised traumad toimivad päris hästi kujutlusliku essentsina, mis terve rahvuse iseloomuks saab ja suhtumise määrab...

V. Dialoogiline suhtumine
Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.

Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised ka.

Idee koosviibimiselt TulevAeg 25-28.07., kirjutatud 25.11., ilmunud 11.12.2014 „Postimees+”

Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised kaasaarvatud

Mihkel Kunnus

Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20. XI) maha online-väitluse teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema. Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema. Võitjat välja selgitav väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv. Hea valitsus võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega. Eriti kui võit on napp. Rohkem riigimehelikku ideevargust!

Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust. Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: „Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.”

See on kahtlemata nii. Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus funktsioon. Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand öeldes, et ka naistele peaks olema ajateenistus kohustuslik, sest see annab noortele vajalikku ühistunnet. Ta sõnastas pealkirja üsna tähenduslikult: „Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest” (PM 16. XI). Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati siis ettepanek. See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega. Ometi kinnitavad ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas. Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek Tarandi omale: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata kohustuslikus korras ajateenistusse. Sest, parafraseerides ühte totakat poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi pärast. Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja hädakägarad vabastatakse? Ah?

Loosung „Kõik kohustuslikult ajateenistusse!” kõlab tõenäoliselt ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks rääkida igal võimalikul hetkel õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks "elumalev". Üks osa võiks sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset. Sinna mindi ju lausa õhinaga. 

Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.

Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates põlvkondades asetleidvaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja moraliseerima. Nagu ütleb universaalesindaja A.H.Tammsaare, et kõige vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid, millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt „Meie noorsoo arengust” KT nr 17). Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei saagi areneda ei lihased ega asised oskused.

Sellisel kõikehõlmaval „gümnaasiumi 13. aastal” oleks väga palju voorusi. Loetleksin siin oletamisi mõned.

1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida. Kui elumalevast kellelgi pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Sobiv koht leitaks maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele jne.

2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale, olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid...).

3. Elumaleva rühmad kompletkteeritaks segarahvuslikult: nõnda integreerutaks ja kümmeldaks keelt, vennastatukse ühistes katsumustes ja saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks. See tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumide vaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine). Nagu üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta. Noored saaksid aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita. Küllap paljud jääksidki suitsupriiks jne.

6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseärnis sel juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata nende peale, kes kelgivad, et „septembris ta ei joo”.

7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi praktikakogemus, kena linnuke CV-s. Ja mis väga oluline – tööharjumuse alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele „ei käi tööl, koolis ega koolitustel“), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on ühiskonnale väga suureks koormaks).

9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi puhata, kui mitte päris vabaks. Teevad endal hambad korda ja siis sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

10. Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva planeerimisega hääli. Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka tore seiklus ja telklaager). Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja selgrookasvatust. Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab riigisüsteemi püsti hoida (kari neete on ainult koormaks ja toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!, siis on ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla neljakümne protsendi meestest (vt PM 9.VI  „Noorte meeste vilets tervis sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama”).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et oma ülalpidamisega kõige laiemas mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga. Ehk võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise alla. Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse.

Ilmus Delfis/EPL’is 18.11.2014

Ebademokraatlik moraal

Mihkel Kunnus

Kuidas olla moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks?

Nii küsis Susan Sontag aastal 1978. Ta tegi seda essees „Haigus kui metafoor”, kus ta osutab sellele, et kui me kasutame haigust kurjuse metafoorina, siis ka see haigus ise omandab moraalse mõõtme ja häbimärgistab alusetult selle haiguse kandjaid. Näiteks pidev ühiskondlike pahede nimetamine vähkkasvajaks demoniseerib seda tõbe, mistõttu on vähidiagnoosi saamine psühholoogiliselt veel eriti põrutav.

Moraliseerimine on muutunud aga vahepeal veelgi raskemaks, sest moraalsus kui selline on demokraatliku loogikaga vastuolus. Demokraatliku loogika keskseks printsiibiks on kõikide inimeste põhimõtteline võrdsus, demokraatlik printsiip on antihierarhilisuse printsiip. Moraalsus on aga olemuselt hierarhiseeriv. Mis tahes moraali sisuks on erinevate käitumisvõimaluste paremusjärjestusse sättimine: käitumine A on parem kui käitumine B. Seega inimene, kes käitub B, on moraalselt alaväärsem kui inimene, kes käitus A.

Sellise loogika põlu alla panemine tähendab automaatselt moraali kui sellise põlu alla panemist.

Tuleb muidugi rõhutada, et moraal tegeleb alati ja ainult valikutega, seal, kus pole valikuvabadust, ei saa olla ka mingit moraali. Õigusega on lammutatud (ja ollakse sunnitud lammutama ikka veel) neid inimeste vahelisi hierarhiaid, mis pole valikutega seotud.

Moraal on ürgvana kooselu organiseerimise printsiip ja selle mehhanismiks on alati see, et inimesed grupeeritakse nende moraalsuse järgi ning siis jagatakse selle grupeerimise järgi ebavõrdselt ühiskondlikke hüvesid. Parimatele antakse autoriteetsust ja võimu, halvimatel piiratakse liikumisvabaduski ning menüü keertakse „vee ja leiva peale”.

Kergemad rikkumised sanktsioneeritakse lihtsalt sümboolsel tasandil, näiteks ümbernimetamisega.

Demokraatlik loogika on töötab täpselt vastassuunas: inimeste grupeerimist tuleb maksimaalselt vältida ja ühiskondlikke hüvesid võimalikult võrdselt jagada.

Mõlemad printsiibid on üliolulised, aga neil on oma valdkond, mille ületamisel muutuvad nad hüvelisest destruktiivseks.

Näiteks Johannes Kert kasutas mingi inimgrupi kohta sõna „lontrused” ja soovitas nende suhtes kehvemalt käituda. Johannes Kerdi käitumine oli igati ontlik moraliseerimine, sest grupeerimine oli tehtud käitumuslikul alusel: „noormehed, kes otsivad võimalusi ajateenistusest viilida” ja sanktsiooniks polnud midagi seadusevastast, vaid puudutas seda sfääri, mis nii kui nii on isikliku isikuvabaduse reguleerida – valikut, kellega abielluda.

Johannes Kerdi sõnakasutus polnud võibolla igale maitsele vastav, aga muidu oli ta käitumine igati kiiduväärne. Mida arvata kõrgest sõjaväelasest, kes väljendaks seisukohta, et ajateenistusest viilijad ja mitteviilijad on moraalselt samaväärsed? (Sellelt, kes tahaks siin kohal teha eristuse teo ja tegija vahel, vehkida kirikliku maksiimiga „vihka pattu, mitte patustajat”, küsiks retooriliselt, et miks me küll paneme vangi ikka kurjategijaid, aga mitte kuritegusid ...)

Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja pojad”. Sellist grupeerimisviisi moraliseerimise aluseks võtta ei saa. Või täpsemalt: saab, aga see on ebamoraalne.

Sõnavabaduse tingimustes on moraliseerimine täiesti loomulik ja igati hea. See on üks avaliku debati mõõtmeid. Aga seda tuleb teha korrektselt, tähendab inimesi käitumise alusel grupeerides.

Väärtuspluralistlikus ühiskonnas on paraku sel viisil käitumine võimatu, et sa mitte kellegi arust moraalselt alaväärne pole.

Seega sõnavabadusega väärtuspluralistlik ühiskond on paratamatult ka solvamisühiskond, sest inimeselt on kalduvus solvuda, kui kuuleb, et ta käitumine lahterdatakse (avalikult) moraalselt alaväärsete hulka, olgu selleks kas või liha söömine või ebasportlikkus.

Täpiks i-le tsiteerin siin Linnart Mälli moraalset seisukohta: „See, kes ei ütle lurjusele, et ta on lurjus, on ise lurjus!”

Kogu eelnevaga ei taha ma mingil juhul üles kutsuda üldisele sõimlemisele. Avalik debatt peaks jääma alati võimalikult väärikaks ja labasel sõnakasutusel pole mingit õigustust (kuigi on samuti mõneti vältimatu, sest sõnavabadus hõlmab ja peabki hõlmama kõiki inimesi, seega paratamatult ka labaselt väljendujaid).

Lõpetuseks üks konkreetne näide viisakast moraliseerimisest.

14. detsembril toimub Saku Suurhallis jõulutsirkus, kus kasutatakse loomi, muu hulgas jääkarusid. Inimesed, kes teenivad raha loomade kannatuste arvelt, on moraalselt väga alaväärsed. Moraalselt alaväärsed on ka need, kes annavad sellistele inimestele heakskiidu minnes nende korraldatud üritusele. Inimesed, käituge väärikalt ja boikoteerige seda tsirkust! 

P.S. Anonüümseid räuskavkommenteerijaid pean ma moraalselt nii alaväärseiks, et nad ei vääri tähelepanu isegi selle lause jagu siin.