Meelis Oidsalu kirjutab „Sirbis“ (14.10.2010): „Kui Kunnuse artiklit käsitada Tuuli Tauli luulekogu arvustusena (mida see muuhulgas näib olevat), siis on sel üsna mitu puudust: arvustaja peaks suutma lugejat veenda, et ta on enne seisukoha võtmist arvestanud alternatiivsete käsitlusvõimalustega ning et analüüsiks kasutatavad mõttesüsteemid lähtuvad arvustatava tekstist, aitavad seda avada, mitte ei alluta teksti arvustaja eelhäälestatusele.“
Njah. Teksti allutamine arvustaja eelhäälestusele oli mu arvustuse üks põhimisi etteheiteid eelmistele arvustajatele ja mis puudutab seda, et „ arvustaja peaks suutma lugejat veenda, et ta on enne seisukoha võtmist arvestanud alternatiivsete käsitlusvõimalustega“, siis ka siin peaks meelde tuletama vanasõna silmas oleva pinnu ja palgiga. Oidsalu enda arvustus asub siin.
Tundub, et mingis mõttes on antud juhul tegu, ütleme, poeetilise mõtlemise(?) eripäraga: kujund loob mõtte, mitte mõte ei otsi tabavat kujundit (mõttele tabava kujundi otsimise tippklass: Musil, Proust, Th. Mann). Mäletan, et ärritasin kord ühte oma õppejõudu öeldes tema lemmikluuletaja (ma loomulikult ei teadnud seda) Alliksaare kohta, et Alliksaar tegutseb nii puhtalt keeletasandil, et see on vaid õnnelik juhus, kui tema sõnamängudele mingi mõistlik sisu juhtub sattuma. Selline andekus võib genereerida suurepärast luulet, aga analüüsiks ei sobi kohe mitte.
(Loomulikult on ka luuletajaid, kellel kujund on allutatud mõttele st luule on neile teatav väljenduslik ökonoomsusprintsiip.)
Oidsalu Tauli arvustuses iseseisvub ja hakkab pisut liiga palju domineerima õuna kujund (mis on saadud luulekogu kaanefotolt (meeleline aisting!)): õun, punapõskne patt, ostuparadiis, jumal, ka keskel - „valikusse sattunud ka plastmassimaigulisi vilju“ ja lõpp: „Mind huvitab hirmsasti, mis juhtub, kui Tuuli Taul ajapikku kaubanduskeskuse turvalise ja täiusliku õunaleti juurest eemale astuda tihkab ja näiteks naabri aeda õunaraksu läheb – kohtumõistja positsiooni süüaluse vastu vahetab. Naabrilt virutatud õunad, olgugi ussiaugused, maitsevad hoopis ehedamalt kui poest ostetud, neil on enam päris patu maitset man. Aga võib-olla ongi luuletaja kohus küpsemise, vananemise patust hoiduda, kompromissitut teismelise tõekuulutaja-kohtumõistja kohust täita kõigi nende suhtes, kes mugandumist ja selle sallimist elutarkuse tunnuseks peavad?“
Tõepoolest poeedi arvustus (kontseptuaalseks aparaadiks on „õun“).
[Juba olen teinud oma arvustuste põhivea: olen nii süübiv, et see on nii disproportsionaalne esiletõstmine, et mõjub juba iseenesest ebaõiglusena. Jürgen Rooste – jälle poeet! - nupuke EEs ärritas mind palju rohkem. Seega olen Meelis Oidsalule vabanduse võlgu...]
Kõnealuses mure-artiklis iseseisvub ülearu selline kõnekeelne sõnake nagu „mure“. Aga las see olla...
Oidsalu:
„Oleks ebaõiglane, kui kirjandusvaatlejate tunnetuslikust ebakindlusest tekkinud murekorts jääks hägusa-ebaleva hinnanguna nullindaid kummitama. Praegu jääb mulje, et nullindad on kuidagi vähem tuumakad, kuna neid ei osata haarata. Milline oleks adekvaatne „kognitiivne mudel” nullindate või siis üldse tänapäeva Eesti kirjanduselu mõtestamiseks? Ma ei tea. Alustuseks võikski ehk Loomingus alustatu lõpuni selgeks vaielda, vastata küsimusele: miks me tajume ja kontseptualiseerime kirjandusruumi just sellisena, nagu seda teeme?“
See pole mure, vaid kognitiivne pinge. Inimesele on paljusus loomuldasa ebameeldiv. Nagu ka hämarus, kanoniseerimatus, hierarhiseerimatus jne. Näiteks sõnade „erimeelus“ ja „üksmeelsus“ hinnagulisus on üsna ühene: erimeelsus on midagi ebameeldivat ja üksmeelsus on midagi meeldivat. See peegeldub ka selles Oidsalu tsitaadis: asi tuleb „selgeks vaielda“ st kaotada (Viirese mainitud) hämarus; ja „Praegu jääb mulje, et nullindad on kuidagi vähem tuumakad“ st tuumakus on see, mis vääristab, see mida otsitakse. Just-just.
