Marek Tamm - Teini Eesti

Tahtsin eelmise postituse kommentaariumisse linkida Marek Tamme esseed "Teini Eesti" (Eesti Ekspress 07.06.2007), aga see pole enam netis ripakil (Eesti Ekspress on teadupärast mõistnud, et valgustuslik progress ja tagurlus on erinevad, aga võrdsed), seega võtan endale vabaduse (ja valgustusliku kohustuse) seda pikalt tsiteerida (ainult üks suur täpitäht jääb tsiteerimata:) ):

 

"ks tunne kummitab mind viimasel ajal üha sagedamini: Eesti ühiskond infantiliseerub. Kuigi statistilised näitajad osutavad üheselt ühiskonna vananemisele, kinnitab minu isiklik mulje vastupidist: inimeste sotsiaalne teismeiga pikeneb ja tähtsustub iga aastaga, üha hinnalisem on püsida noor, üha olulisemaks muutub teinide hääl.

Parafraseerides José Ortega y Gasseti väidet tema “Masside mässust” (1930), võiksime tunnistada “teismeliste tulekut sotsiaalsele võimutäiusele”. Tagantjärele paistab isegi see aprillimäsu Tallinna tänavatel vene teismeliste enesekehtestamistungi väljundina. Üldiselt tundub aga, et teismeliste võimutäius on ennast kõige edukamalt maksma pannud veebiportaalides, mille tänane lipulaev on kahtlemata rate.ee.

Nagu kinnitas hiljuti portaali asutaja, on sellel praegu ligemale 335 000 kasutajat, üle poole neist vanuses 16–21. Teisisõnu valdav osa Eesti teismelistest, kes veedab aega omasuguste hindamisega. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud olukorda, kus suur osa teismelistest teineteist nägupidi teavad. Suuresõnaliselt võiksime rääkida suisa kollektiivsest teiniteadvusest, mida rate.ee ja teised portaalid kujundavad.

Kuid teiniajastu kõneleb meiega mujalgi kui veebis või teinimissi valimistel (veel üks uuemal ajal Ameerikast laenatud hullus). Igal hommikul ajalehti lugedes on mul tunne, et ma olen kohe-kohe nende siht­rühmast välja langemas. Üha mahukamaks muutuvad teismelistele suunatud rubriigid (musternäide on Postimehe “Hip!”) ja lisalehed, üha infantiilsem paistab päevalehtede üldine kirjutamisstiil. Ma elan siiani vana kujutluse võimuses, et ajalehe lugemine on nagu suhtlemine endast targema ja kogenenuma inimesega, kes aitab maailmas toimuvast paremini aru saada. Paraku meenutab lehelugemine üha enam murdeealisega lävimist, kes alles ise otsib kohta maailmas.

Oma huvidest tingituna torkab see mulle kõige selgemalt silma kultuuri- ja eriti kirjanduskülgedel, mille suhtumine lugejatesse toob üha enam meelde sovetiaja teismeliste häälekandjad Pioneeri ja Sädeme. Veelgi eredamalt paistab meedia teinistumine aga välja päevalehtede veebiportaalides, eriti Postimehe ja Õhtulehe omades, kust näiteks hetk tagasi sain teada, et “Paris Hilton valab vanglahirmus pisaraid”, “Jessica Alba maiustab iga päev” ja et “Britney Spears oksendas WCs”.

Ühiskonna infantiliseerumine torkab üllatuslikult silma ka ülikoolis. Septembris akadeemilist õppeaastat alustades tundub üha enam, et oled eksinud hoonega ja sattunud ülikooli asemel keskkooli. Kusjuures sedasama muljet kinnitavad teisedki kolleegid. Tõenäoliselt on see ennekõike massiülikoolide ajastu nähe, kus kõrgharidusele püüdlevad enam-vähem kõik gümnasistid, ent see ei seleta siiski kõike. Ülikooli sisseastumisvestlused paljastavad ilmekalt sellesama ärksa ja ignorantse teiniteadvuse, mida vormivad rate.ee ja “Hip!”. Eksamitöödes ilmutab see ennast sageli kuni stuudiumi lõpuni.

Tõenäoliselt on lugeja jõudnud nüüdseks sellesama küsimuseni, mille endale loo kirjutamise alguses ise esitasin: kas ühiskonna infantiliseerumine on tõepoolest objektiivne tõsiasi või pelgalt minu vananeva mina vaimusünnitis?

Noorus on hukas, tõdes 4. sajandil e.m.a Aristoteles, ja ta on leidnud tänaseni palju poolehoidjaid. Lootuses pääseda sellest vanast lõksust püüdsin oma muljetele leida kinnitust vestlusest sotsioloogidega. Pidin aga tunnistama, et nemad mu seisukohti ku igivõrd ei jaganud. Pigem osutati, et tõeline nooruse kuldaeg oli 1990. aastatel, mil ühiskonnas haaras võimuohjad enda kätte kurikuulus “võitjate põlvkond”. Minu arvamust see kummatigi päriselt ei kõigutanud.

Sest see “võitjate põlvkond”, mille käekäigu jälgimi­sele on pühendunud Mikk Titma, kandis siiski hoopis teist mentaliteeti kui praegused teismelised. Pigem võiks öelda, et nendel polnudki õiget teiniiga – neist said kohe “väikesed täiskasvanud”, kes pandi vastutama riigiasutuste ja suurettevõtete käekäigu eest.

Praegune noorus seevastu pigem hoidub “suureks saamisest” ja eelistab pikendada oma teismelisepõlve. Uued tehnilised vahendid ja ühiskonna üldine suunitlus paistab sellele ainult kaasa aitavat. Kuid pean tunnistama, et seda kõike saan ikkagi väita vaid iseenda muljetele tuginedes, pretendeerimata nende väidete teaduslikule vettpidavusele ja riskeerides reeta oma sotsiaalset kohenemisvõimetust.

Siiski võtan endale julguse arvata, et sotsiaalse teismeea pikenemine ja tähtsustumine pole pelgalt mu isiklik kimäär, vaid kajastab vähemalt osaliseltki reaalseid ühiskondlikke protsesse. Kas ei peaks aga sellest järeldama, et mõistepaar “esimene ja teine Eesti” ei peegelda enam kogu tegelikkust ning me peaksime pöörama suuremat tähelepanu uuele nähtusele – teini Eestile?"

Vikergallupist lüürikuteni

Mõned kultuurieugeenilised assotsiatsioonid värske vikergallupi puhul...

Birk Rohelend vikergallupis: “Autori surma asemel on saabunud hoopis kirjanduse surm, teose sisuks ongi sageli autor ise ja tema lõputud minakogemused, lugeja on surutud sõbra või ärakuulaja rolli, terapeudiks, kellelt oodatakse vaid peanoogutamist.”

Rahvas: “Õige!”

Johanna Ross vikergallupis: “Kogumuljena torkas aga teravalt silma see, mil määral on kogu kirjanduse vallutanud esimene isik. See pole muidugi viimase aasta nähtus ning käib kaasas ilukirjanduse üleüldise nonfiktsionaliseerumisega, aga just nüüd voolas karikas üle ääre ning kõikvõimalike minade müriaad osutus täiesti kurdistavaks. […]Halastamatu kriitik Mihkel Kunnus heidab noorkirjanikele ette, et aimatavgi sisemaailm kipub nende teostes olema üksnes peategelasel, kogu muu inimkond jääb üksnes kulissiks; mingi sellesarnane suundumus paistaks justkui välja ka “vanemas” proosas. Teisalt on vähemalt sama tähtis või veelgi tähtsam peaaegu vastupidine aspekt: subjektiivse ekslikkuse kaitsevarjus võib öelda ükskõik mida, seda peaaegu et põhjendamatagi. See on ju nagunii vaid üks arvamus tuhandetest.”

Rahvas: “Õige!”

Olen väga nõus nii Rohelennu, Rossi kui Rahvaga. Olen nõus ka Tõnis Parksepaga samas vikergallupis:

 “Situatsioon, kus osa lugejaid ei leia endale oma või ei tahagi seda enam otsida, paneb hoopis mõtlema millestki nõnda abstraktsest nagu kirjandus. Ehk on aeg küps küsimaks Terry Eagletoni eeskujul: Mis on ikkagi kirjandus?”

Rahvas: “Jaa!”

*

[emotsionaalne vahelepurse]

Võimetus või argus hierarhiseerida väärtustuslikult paneb praeguse Peavoolukriitiku*  piirduma tüpologiseerimisega, täpsemini, matkima seda teadlaslikku menetlust, mille sihiks ongi väärtusevaba kõikehõlmavus (no jah, mida arvata taksonoomist, kes teatab, et rohkem kui kuue jalaga elukad on alaväärtuslikud, neid me loomariiki ei arva ja tähelepanu need ei vääri?), ometi jääb selle menetluse funktsioon publikule samaks st väärtustavaks, lühidalt, keemik esineb degustaatorina ja hoiatav silt (lähtekohtade eksplitseerimine) on sama tõhus ja sama toimivalt informatiivne nagu see suitsupakilgi… jokk, naah!

Pateetilistes kõnedes (ikka kultuuri rahastamisest, eks) põlistatakse ekvivalentsusahelat Kirjandus<Kultuur<(Vaidlustamatu/põhiseaduslik)Väärtus, aga praktikas on jälle mingi ***** ****** teadlaslik tüpologiseerimine, kus Ikkagi Kirjandus ja Lootustandev Idu on Tammsaare kõrval samamoodi nagu hapnik fluori kõrval Mendelejevi tabelis… jokk, naah!

 [rahunemispaus]

* selgituslikel kaalutlustel konstrueeritud tont, kellele vastandudes paistab selgemini  välja Uue Rinde objektiivne paremus, eks

*

Mulle meeldib see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma.“
(Raamatus “Elu Tules. Marina Tsvetajeva pihtimused” (sealt see pealkiri eelmisele blogisissekandele))

Milan Kundera essees “Eesriie”:

“Teoses “Kadunud aega otsimas” on Proust selgemast selgem: ”Selles romaanis… pole ühtegi sündmust, mis oleks välja mõeldud… pole ühtegi “võtmekuju.”” Nii tihedas seoses, kui roman ka poleks autori elulooga, seisab see ilmselgelt autobiograafiast kõrgemal: temas ei sisaldu mingit autobiograafilist intentsiooni. Ta ei kirjutanud seda raamatut selleks, et rääkida oma elust, vaid et näidata lugejaile nende endi elusid. “…iga inimene on lugedes tegelikult iseenda lugeja. Kirjaniku teos ongi vaid teatud optiline tööriist, mille ta ulatab lugejale, et too võiks eristada seda, mida ta endas iial poleks kohanud ilma antud raamatuta. Kui lugeja tunneb endas ära selle, millest raamat räägib, on see tõestus raamatu tõesusest.” Need Prousti sõnad ei defineeri mitte ainult proustilikku romaani, vaid kogu romaanikunsti olemust.”

*

Olen Johanna Rossiga nõus ka selles, et “sellesarnane suundumus paistaks justkui välja ka “vanemas” proosas”. Osalt vist seetõttu, et Jaak Jõerüüdi “Muutlik”, paar Käbi Laretei asja jmt sattusid hiljuti kokku ja oste keset hella kontseptualiseerimismeeleolu. Jõerüüdi oma oli üks häirivamaid, sest ta pole enam poisike (mul on üks väheküpsenud aimdus, et ealised kategooriad on ühed viimased, mis toimivad mingis mõttes essentsialistlike pelgupaikadena/diskrimineneerimisalustena st väiteid “noh, ta on ju nii noor, mis tast tahta”, kasutatakse samamoodi nagu kunagi “noh, ta on ju neeger/naine/homo/.. mis tast tahta”, teisisõnu: autori iga on kategooria, mis funktsioneerib reaalseid omadusi ümberväärtustava olemusena). Noorele inimesele/kirjutajale on kuidagi lihtsam andestada lüürilist hoiakut st esteetilist-näitlevat refleksiooni, seda pidevat peegli ees olemist. … “tabas mind musta riidega rüütatud tugitoolis istudes arusaamine”. Jaak Jõerüüt ei kirjelda ümbrust (st ei laena meile oma kunstniku peenenenud tunnetusega tajuorganeid), vaid (visuaalseid) stseene, kus ta ise on kohal; ta kirjeldab pilku, mis jälgib Sügavate Mõtetega Poeeti ühes ja teises situatsioonis.

Käbi Lareteiga on üpris sarnaselt. Ta kirjeldab kõrvalt Erakordselt Tundlikku Loojanatuuri nimega Käbi Laretei. Mõistan ja lugemiskogemuse tõttu ka jagan Liivi Šeini reaktsiooni Tiia Kriisa minaromaanile “Naine”:  “Moonika on erakordselt omapärane mitte esimeses nooruses naine, kes tegeleb ainult omaenese hingeseisundi lahkamisega. See egoistlik ja beibelik käitumine sunnib kaasa tundma aga hoopis tema abikaasale, kes kõike seda talub ja suudab seejuures veel autot juhtida.”

See kehtib täielikult ka Käbi Laretei kohta. Tegu on printsesliku mimmiga, kes tiražeerib oma eneseimetlust ja Erakordset Tundlikkust. Lüürikutele on tundlikkus suur väärtus, aga loomulikult kuulub see üliomadus ainult nende Erakordsetele Isiksustele, nemad on need, kellele tuuleõhkki teeb haiget, kes tunnevad herneterakest läbi seitsme siidpadja jne., teised inimesed on tuimad siseeluta kulissid.   

Käbi Laretei “Ludus tonalis. Kirg” võiks olla Nabokovi kirjutatud, sest see on “Lolitaga” täiesti kongeniaalne: lüürilise minajutustaja lummus kannab teisele poole head ja kurja. Nabokovi esteetilismoraalset programmi on suurepäraselt analüüsinud Richard Rorty raamatus “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”(väga hea raamat!), Rorty toob seal välja ka need Nabokovi lüürilistesse omailmadesse hoolikalt konstrueeritud mõrad, mille kaudu Nabokov laseb paisa lüürilise enesekesksuse jõhkrust ja hoolimatust. 

Ütlesin, et Laretei “Ludus tonalis. Kirg” võiks olla Nabokovi kirjutatud, sest seal on samasugused mõrad olemas (aga need on antud juhul ehedad!, elust enesest!), üsna ilmekas on nt lk 203 toodud kirjeldus sellest, kuidas Ülitundeline Käbi Laretei kohtub oma austajatest abielupaari koera Benniga: “Benn oli nende tokerdanud koer, keda Eva kohtles nagu inimest. “Mis tõugu ta on?” küsisin ma meie esimesel kohtumisel ja pingutasin, et mitte välja näidata, kui vastik oli mulle see ilastav, poolpime, astmahaige elukas.” (Puhtad ja kuivad kiisud-kutsud muidugi Ülitundelistele Hingedele meeldivad ja nad peavad oma puhtfüsioloogilist reaktsiooni nende Kindchenschemale oma Mõõtmatuks Empaatiaks, aistinguliselt ebameeldiv loom aga on jälk ja ebamoraalne; aga et ta võiks mõista Eva tundeid koera vastu..bhff... ainult Ülitundelisel Loojanatuuril on ju tunded, vabandust, Tunded).

Kronotoobilt (tasemel blogi!) on üks hea tutvustus ühe Laretei järjekordse **** kohta.

“Autor räägib endast ja väga isiklikult, kuid tema keel on niivõrd kujundlik ja maailmatunnetus sedavõrd erk, et reaalne elu ja isikud muutuvad osaks kunstist. Võiks isegi öelda, et kogu tegelik maailm võtab muusikalise mõõtme, sest Laretei on läbi ja lõhki muusik ja ka tema kirjanduslik looming on helidest läbi imbunud[…]Jutustatakse küll ka tervest hulgast teistest, kuid täpselt nii palju kui parasjagu vaja” (Kronotoop)

Just-just. Teistest jutustatakse täpselt nii palju kui vaja. Siis soovitan ka panna tähele, kui paljudel inimestel on mingi sisemaailm ja psühholoogia (ka Õnnepalu asju tasub ka selles valguses vaadata).

Ka “Ludus tonalises” on teised: need on aktandid, kelle funktsiooniks on olla pimestatud Erakordsest Loojanatuurist Käbi Lareteist ja seda piisavas koguses väljendada (Käbi kirjeldab põhjalikult talle osaks saanud ovatsioone, saadetud lillekimpe, komplimente, armastukirju..).

Miks Kriisa, Laretei, Jõerüüt, Õnnepalu nii masendavalt mõjuvad? Seepärast, et nad pole enam bioloogilises nooruses, aga ometi on neis toimumata jäänud see küpsemine, millest kirjutab Kundera; nad on kinni jäänud lüürilisse ikka, “aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber”.

Milan Kundera "Eesriides":

 „Hegeli sõnul on lüürilise luule sisuks luuletaja ise /.../ isegi kui luuletaja peatub „objektiivsetel“ teemadel, mis on väljaspool tema enda elu, „liigub suur poeet neist kiiresti eemale ja maalib hoopis pildi endast“/.../ on olemas kunsti vorm, antud juhul muusika, mis on lüürilisem kui lüüriline luule. Sellest võime järeldada, et lüürika mõiste ei piirne vaid kirjandusstiiliga (lüüriline poeesia), vaid iseloomustab pigem teatud olemisviisi; ja sellest vaatepunktist on lüüriline poeet omaenese hingest pimestatud inimese kõige ehedam kehastus, kes tahab, et teised teda kuuleksid.

Ma olen juba ammusest aega vaadanud noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on suunatud peamiselt endale, suutmata näha, mõista või hinnata klaarilt maailma enda ümber. Kui lähtuda hüpoteesist (kindlasti skemaatilisest, kuid mille skeemina leial olevat täpse), oleks ebaküpsest küpseks saamine justkui lüürilise hoiaku ületamine. Kui ma kujutlen kirjaniku sünnilugu mingi eeskujuliku jutustuse, müüdi vormis, siis võiks see sarnanaeda jutustusega pöördumisest, Saulusest saab Paulus, romaanikirjanik sünnib oma lüürilise maailma varemeil.”

„[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma.“

“Kaks päeva hiljem kirjutas Majakovski Elsale oma “närvikirja”. Ei selles ega teistes selle aja kirjades ei leidu ainsatki vihjet maailmale, mis jäi tema isiklikest asjadest väljapoole. Majakovski oleks nagu elanud maailmas, kus olid ainult tema ise ja tema tunded.” (Bengt Jangfeldt “Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond”)

“[Majakovski] oli väsinud olemast 36 aastat kahekümneaastane, ta oli inimene, kes ei saanud kunagi vanemaks” (Viktor Šklovski kirjas Juri Tõnjanovile Majakovski enesetapust).

*

Üpris huvitav on viimases “Loomingus” (03.2011) ilmunud Meelis Oidsalu ja Paavo Piigi ülevaateartikkel “Luuleaasta 2010”, kus nad muu hulgas määratlevad ka kunstiväärtusliku luule (et mitte öelda: üritavad kehtestada lüürilisust kui normi):

“Eelmises luuleülevaates alustatud arutelust tõukudes võib nentida, et kunstiväärtuslik luule eeldab luuletajalt: (a) luuletehnilist võimekust ja vormiteadlikkust; (b) maailmatajulist autentsust e. vaimsust ning (c) vormi ja vaimu väljendusühtsust. Viimane võimaldab autori emantsipeerumist luuletaja isikust ehk selle tekkimist, mida nimetatakse luuleminaks. Nii on kunstiväärtusliku luule eelduseks lisaks (a) poeedi silme läbi nähtud maailma kogemisele ka (b) maailma vaatleva autori kogemine, temaga identifitseerumise võimalus. Luuleelamus ei piirdu parimal juhul ainult luuletaja vaadeldud maailma kogemisega, vaid sellele lisandub ka nauding maailma vaatleva autori jälgimisest, kõneleva poeediga face-en-face asetumise võimalusest. Harrastusluule üks peamisi erinevusi ilukirjanduslikust luulest ongi autori luulemina puudumine või pidevusetus.”(lk 383, minu kursiiv ja esiletõst – M.K.)

Märt Väljataga kirjutab 2009 aasta luuleülevaates: “Eesti luule kujutab endast üha suhteliselt terviklikku süsteemi ja aastane luu­letoodang taandub tendentside üpris piiratud hulgale. Võimalikkuse maailm on alati avaram kui tegelikkus, aga praegune eesti luule asustab või­malikkuse riigi kitsast soppi ning selles domineerivad mõned kindlad laadid, millest ühel aastal tõuseb esile üks, teisel teine: koomika, lorilaul, epigramm, sotsiaalkriitika, prohvetlus, päevikulik vaatlus, hingeäratus­likkus, loitsiv kestmisluule, müütilised taotlused, sürrealism, keelemäng. Mõnda laadi neist määratleb teema, mõnda autorihoiak, mõnda kujun­dikasutus jne”

Kui paljud Väljataga loetletud luulelaadid-alažanrid tervikuna üldse kannataks Piigi-Oidsalu määratlust? Ikka kaunikesti vähesed.. täpsemini, njah, pea ainult lüürilisus.

Kuna Oidsalu ja Piik ka mingis mõttes rakendavad oma meetodit reaalsel materjalil st selle ülevaate koostamisel, siis arvatavasti leiab see peagi, ütleme, mõningast vastukaja.

Vae victis!

Elu tules. Jangfeldt Majakovskist

Ilmus Eesti Ekspressis 17.03.2011 umbes 10% ulatuses kärbituna.

Tundjale tragöödia, mõtlejale komöödia

Mihkel Kunnus

Bengt Jangfeldt „Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond“

Tõlkinud Anu Saluäär. Varrak, 2011. 600 lk.

Mälestuste ja (auto)biograafiatega on praegu kõik hästi: viimasel ajal ilmub igal aastal mõni lugemisväärnegi. Rootsi slavist Bengt Jangfeldt on kindlasti üks pädevamaid Majakovski tundjaid ja kõnealune biograafia – paarikümneaastase pühendumise vili – kuulub kahtlemata oma žanri tippu. Üheks suurimaks väärtuseks võib selle teose puhul pidada kõrge kvaliteedi ja laia kõnetusvõime haruldast sünteesi, kus võimalik massihuvi seisneb tähenduslike kihtide sünergeetilises paljususes, mitte labasel apelleerimisel vähimale ühiskordajale. Kes revolutsiooniaegsest Venemaast ja Majakovskist midagi ei tea, sellele on see lihtsalt üks põnev ja pikantsete seikadega tembitud hästikomponeeritud romaan, piltidega ja puha; neile, kelle koolitee jäi eelmisesse riigikorda ja kes mäletavad Majakovskit kui kanoniseeritud revolutsioonipoeeti, avaneb võimalus tutvuda, milline närvitõmblustes vappuv hädakägar oli see „täielikult elukõlbmatu“ „igavene armuinvaliid“ enne tarretamist hiiglaslikku heroilises poosis pronksmonumenti.

Filoloog või semiootik võib näha nii mõndagi tulevast klassikut verisulis ringiperutamas, rohkem kui hetkeks peatuvad kaadris näiteks Roman Jakobson ja Viktor Šklovski.

Siin saab tunda kohmetut piinlikust nähes kui halekoomiline on lüürilise poeedi-mina võime võtta oma elulavastusi surmtõsiselt, ent tunda sealsamas õudu, kui meenub, et nende infantiilsete märatsejate poeetilised luulud ei päädinud teatriuuenduses ega muus tühises nagu meil, vaid tõepoolest määrasid ajaloo kulgu ja iga stroofi kohta tuleb massihaud laipu. Absurdi, õuduse ja koomika ühtesulamises vastab see Jaroslav Hašeki šedöövrile; lüürilisuse ja kurjuse lähisuguluse illusteerijana on see aga tabavaks dokumentaalseks paarikuks nii hästi Milan Kundera üpris võtmelisele tekstile „Elu on mujal“ kui Vladimir Nabokovi tähtteosele „Lolita“ ja viimast ka metatasandil: kui Nabokov näitas, et esteetilise empaatia lummus võib meid panna kaasa elama isegi mõrvarist pedofiilile, siis Jangfeldti tohutu rekonstrueerimisvõime, mis kohati meenutab lausa Uku Masingu end ajalukku kujustavat meetodit, rikastab faktirohke ülevaate suisa otsekõneliste dialoogidega, saatuslike hetkede eel kasvab nii tempo kui detalirikkus, väriseb hääl ja läighatab silm ning lõpuks võib, nagu Humbert Humbertki, omandada sümpaatsusevarjundi ka midagi nii läbivalt nõmedat, destruktiivset ja räuskavlabast nagu futurism.

 See kõik on aga suudetud siiski klapitada tõsiteadlasliku rangusega, sest ilukirjanduslik loomingulisus ei ole Jangfeldtil vahend lähteandmetes olevate lünkade kinni katmiseks, vaid igati õigustatud serveerimisprintsiip, mida saavad endale lõivudeta lubada ainult pühendunud askeedid oma elu õhtupoolikul. Raamatul on põhjalik register ja bibliograafia ning tundub, et ammendav allikaloend.  

Põhjalikult on avatud ka Lili ja Ossip Briki komplitseeritud isiksused ja nende märgiline abieluühendus, mille juures Majakovski sai varakult „selle kolmanda rolli ja karakteri, kes tuleb väljaspoolt ja muneb oma tundelise käomuna valmis pesasse“. Toonase kultuurielu oluline ideoloog ja Majakovski teoreetiline nõustaja Ossip Brik oli eeskujulikult vaba sellisest kapitalistlikku omandikompleksi kuuluvast tundest nagu armukadedus ning see võimaldas abikaasa Lilil kodanlike piiranguteta pühenduda oma erootilisele impulsiivsusele ja ühtlasi garanteerida kiivusest hulluvale Poeedile piisavas koguses sõnastamisväärseid piinu.

Ühtlasi peaks see viljatu eksperimentaalperekond pakkuma kasvatuslikku kõverpeeglit tänapäeva perekonnareformijatele, kes kuulutavad samuti veendunult, et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel täiskasvanud inimese tahtest ülimat väärtust pole, ent erinevalt sajanditagustest progressivistidest hoiavad tänapäevased nürimeelselt kinni konservatiivsest ja essentsialistlikust lähtepunktist, et abielu tähendab just ja ainult paarissuhet, mõistamata, et seisukoht, nagu oleks armastus vaid kahe inimese vaheline asi, on pelgalt igandlik juriidiline eelarvamus.

Põlvkonnavahetusest

Kirjutatud 19.01.2011 (paluti kommenteerida põlvkonnavahetuse teemat), ilmus Eesti Päevalehes 15.02.2011, üsna põhjalikult toimetatuna.

 

See siin on toimetamata versioon:

Lubi punane, veri indigosinine – erinevad, aga võrdsed!

Ilmalikustumise käigus muutub nii mõnegi kristliku väärtuse avaldumisvorm pahupidiseks ning sellest tulenevad pinged kasvavad proportisionaalselt protsessi kiirusega.

Mihkel Kunnus

Siim Nurklikul on õigus öeldes, et põlvkonnavahetust ei tule (EPL 28.12.2010). Kurvastada, aga pole mõtet, sest ega inimestega pole nagu elektripiride või mobiilsidega, kus uus põlvkond tähendab hüppelisest muudatust (võibolla paremuse poole), mis asendab vana. Inimesed vahetuvad ühiskonnas pigem nagu vesi jões, on pidev juurdevool ja pidev äravool.

Küll aga ei saa temaga nõustuda selles, et muutusi pole, saati seetõttu, et „noored on vormunud samades koolides ja perekondades, kus nende vanemad, ja sarnases meedia- ja kultuuriväljas, mis vanemaidki ümbritseb“. Mida arvaksime keskkonnaeksperdist, kes ütleks, et jões reostust ei ole, sest kaldad on sama kohal või et allikas on ju puhas?

On muutusi küll ja need on toimunud väga lühikese aja jooksul ning on nii suured, et sellega kaasneb märgatav kommunikatsioonivõime langus protsessi eri staadiumite vahel. Protsessi all pean siin silmas muudatusi moraalis.

On ilminguid, mis tulenevad suuresti bioloogilisest east, nooruse puhul on see siis eelkõige sõjakas kogenematus, perutavast idealismist ja nüanismeele puudusest tulenev tegutsemisind (mis on nii halbade kui heade muutuste kasvulava), millega sageli kaasneb lausa poeetiline iha hukkuda barrikaadidel (loe: kakelda paraadidel), ent on samas üpris võimetu mõistma, et „ainus tõeline heroism on kestvuses ja püsivuses“ (T.Mann) ning et „inimese teeb suureks tema tunnete pikaajalisus, mitte nende intensiivsus“ (Nietzsche). Nooruslikkust ei saa siin tsüklilisuse tõttu välja keskmistada nagu teisi eluetappe, sest üldsuudumus on noorslikkusega mõneti ühte sammu astuv, tähendab, nooruslikkus on ka üks protsesse suunav väärtus ja sund olla(näida) nooruslik on üks üldisi tendentse, mistõttu näiteks selle üks demokraatlik projektsioon – „kommertslik peavoolukultuur on üdini infantiilne, primitiivset mängulisust propageeriv, milles domineerivad kujundid võiksid olla keskmise varateismelise poisslapse unistuseks: kõikeneelav visuaalsus, kiiresti liikuvad objektid, rohkesti mängulist agressiivsust ja rikkalikult seksuaalsümboleid“(Evi Arujärv EPL 09.11.2007).

Representatiivseks näiteks sobivad räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, siis ei saa oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis (justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja paneb oma tundva mina maailma keskpunkti). Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Sarnaselt käituvad igasugused õiguslased ehk inimesed, kelle ihudes kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub ning nähes või kogedes liivakastis ebaõiglust piisab õigluse jalule seadmiseks samuti lõugamisest ja näpuga näitamisest. Selline käitumine, mis on praegu väga levinud, eeldab vaikimisi vanemliku instantsi olemasolu, millele ühtlasi omistatakse vastavat (kõik)võimsust.

Oluline on siin rõhutada, et korrelatsioon vanusega küll on, aga mitte määravalt tugev (rohkem on tegu siiski õhtumaise üldsuundumusega) ja kohe kindlasti ei taha ma kedagi süüdistada (või ülendada) lihtsalt vanuse pärast: proteesid on sama suur kõlbeline saavutus kui piimahambad.

Nüüd mõne sõnaga uue moraali „positiivsest programmist“ (ruumipuudusel saan olla peaaegu tähendusetuseni üldsõnaline).

Üldisi suunamuutusi pole: pingutused on jätkuvalt suunatud kristlikke väärtuste ilmalikustamisele, püüule tehnoloogia ja õigusloome toel ignoreerida õhtumaise kultuuri baaslepingus punkti, et kirjeldatud riik pole sellest ilmast. Religioosselt kristlikus maailmapildis on inimelu terviklikkus jaotatud kahe maailma vahel, siinpoolse ja teispoolse. Nende kahe vahel jaotub ka õiglus: siinpool läheb kehvasti, Jumal teispool tasub ja vastupidi. Ilmalikustumisprotsessis üritatakse õiglus läbinisti siinpoolsusesse ära mahutada. Mingil määral on see kahtlemata võimalik, aga ainelised piirid on juba üsna lähedal. Sotsiaalset ebaõiglust on siipoolsuses palju lihtsam taluda, kui ollakse sügavalt veendunud, et lõpuks (teispoolsuses) õiglus võidutseb, aga nüüd, ilmalikustumise süvenedes, peab end üha enam „valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. [...] Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“ (Abraham Maslow).

Maslow, hiilgav psühholoog, on probleemi sõnastusel täpne – keda süüdistada? Keda süüdistada, kui taevane süüdlane on kadunud? Süüdistamata aga inimene ei saa (kaalujälgimine ja tsölibaat on mittesüüdistamise kõrval köki-möki). Süü on muidugi moraalne kategooria par excellence. Põhihoobi saavad loomulikult kõik need, kes tegelevad indiviidi siinpoolsete omaduste mõjutamise ja kujundamisega – arstid, pedagoogid ja lapsevanemad. Korrutatakse väga lahkelt ja armsasti, et „iga inimene on väärtuslik“, aga kui mõnel ilmalikul lapsesuul tekib küsimus, et miks tema kordumatu isiksuse lõpmatu väärtus kuidagi maises vääringus ei avaldu, siis on hädasti süüdlasi vaja. Ja maiseid! Geide jms vähemustega on lihtne: nemad saavad praegu veel süüdistada süsteemi (eriti rumal ja küündimatu on aga arvamus, et nende represseerimine kuidagi üldsuundumust muudab!). Sünnipärastest üldkategooriatest vabastatud indiviidiga läheb aga raskeks, siis ei jää muud üle kui lüüa risti arstid, pedagoogid ja lapsevanemad – ühtlasi on need siis staatused, mida üks terve mõistusega ja süütundlik inimene väldib.

Praegusi muutusi moraalis on võrreldud Rooma languse aegsega. Oleneb vaatepunktist, kainelt maisuses püsides peab nentima, et Õhtumaid ähvardab oht hääbuda ülemäärasesse moraali.

Miks maailm oleks teatrita parem paik

See on nüüd mõneti toores kultuurieugeenika, pisut nagu yin'ita yang (seega on siin eriti oluline lugeda kainelt ja kriitiliselt). Selle kõrval pidi ilmuma kirjatükk, mis kõneleb teatri poolt, aga teine kirjutaja kadus ära ja/või ei suutnud toimetaja teda/uut leida.
Tekst ilmus "Müürilehes" nr 13.

Miks maailm oleks teatrita parem paik

1.

Tunnen, et alustuseks pean esile tooma mõned eeldused, millega nõustumine on vajalik, et käesolev diskussioonipoolik üldse mõttekas saaks olla.

Üks olulisemaid üldisi eeldusi on: areng on võimalik (ja taotlemisväärne) ja seda nii üksikisiku kui kultuuride raames ja areng tähendab siin positiivset muutust, teisisõnu: peab olema võimalik, et inimese või kultuuri üks faas on parem kui teine. Kujutame ette, et inimesel on omadustekomplekt O1 ja mõne aja pärast on tal omadustekomplekt O2. Oletame, et see muudatus oli areng st inimene O2-ga on parem kui inimene O1-ga. Sellisel abstraktsiooniastmel peaks vist selle esmapilgul triviaalse eelduse problemaatilisus juba piisavalt selgelt välja paistama: sellise eelduse omaksvõtt tähendab ühtlasi tunnistada võimalust inimesi (ja kultuure) paremuse järgi ritta seada, väärtustuslikult hierarhiseerida (NB! See ei tähenda siin puhtteadlaslikke vaatlusi erinevatest vaatenurkadest, mis tuvastavad erinevaid ühismõõdutuid väärtussüsteeme, vaid just orienteerumist praktilisele muutusele). See on aga inimsuse religiooni (ehk humanismi ehk ilmalikustunud kristluse) ühe alusdogma vastu eksimine.

See vastuolu (Ilmar Vene nimetab seda essees „Pahustumine“ üpris põhjendatult „uusaja põhivastuoluks“) ilmub näiteks teravalt esile eliitkooli problemaatika juures: käratusele „supermarketi kassiir ei vajagi prantsuse keelt [ehk (teistega võrdset) võimalust õppida eliitkoolis]!“ järgneb alati kellegi tasakaalustav vastuväide, mis väärtushierarhiat eitab või vähemalt ähmastab: „nii mõnigi supermarketi kassiir on väärikam ja tublim inimene kui nii mõnigi professor [st omadustekomplekt „professor“ ei pruugi olla parem kui omadustekomplekt „kassiir“]“, samuti leiab ajakirjandusest pärast igat koolide pingerea avaldamist kõlbelisi proteste, mis a) protesteerivad selliste pingeridade koostamise ja/või avaldamise vastu, ning b) püüavad igati esile tuua sellise hierarhiseerimisviisi tendentslikkust, puudulikkust ja vähehõlmavust. Aga kui omadustekomplekt „professor“ ei pruugi parem olla kui omadustekomplekt „kassiir“, siis ei pruugi ka olla kindel, et end kassiirist professoriks töötanu arenes. Üldistatult: kui kristlik idee kõikide inimhingede võrdväärtusest püüda täielikult siinpoolsusesse konverteerida, siis on selle üheks tagajärjeks arengu võimalikkuse eitus, sest iga inimene on siis (mõõtmatult) väärtuslik sõltumata tema omadustest, aga areng saab olla ainult omaduste muutumine. See vastuolu kaetakse tavaliselt kinni argimõistusega ja mida drastilisemad on näited, seda kergemini päästev argimõistus appi tõttab, näiteks omadustekomplekti „mõrvar“ või „pedofiil“ peetakse siiski üldjoontes üheselt alaväärtuslikumaks kui mõnd teist. Sageli ka lihtsalt eitatakse ühismõõdutusele või episteemilisele ebakindlusele viidates nende hierarhiate tuvastamise võimalikkust.

2.

Käesoleva essee eesmärgiks on niisiis põhjendada väiteid „teater teeb inimesi halvemaks ja ühiskonda tervikuna õnnetumaks“ ning „teatraal on nõme ja halb inimene“. Esimese väite kohta tuleb kohe teha mõned olulised kitsendused, nimelt ühiskonna all pean silmas kaasaegset liberaalset demokraatiat, eelkõige siis praegust Eestit (nt rahvavalgustus kirjaoskamatule massile (Pixérécourt, Tolstoi jne.) oli kindlasti teatri positiivne funktsioon, kindlasti ei pisenda ajaloolisi suurkujusid, Shakespeare'i vms) ja inimese all pean silmas juba suguküpsuse saavutanud isendeid (nt lasteaias on teater ja kasvataja teatraalsus igati õigustatud). Teises väites esineva sõna „teatraal“ jätaksin üsna laiatähenduslikuks ja see hõlmaks siis eelkõige kõiki teatriarmastajaid, -huvilisi, -entusiaste, -amatööre, -tähtsustajaid, -tegijaid, näitlejaid, lavastajaid jne. Välja tuleks jätta aga teatriteadlane, sest teadlane on sootuks teine inimtüüp, kelle suurus ei ole kuigivõrd seotud uurimisvaldkonnaga. Samuti võib mõningaid mööndusi teha lavastajale (ja kindlasti kõigile tehnikutele) nii nagu see ilukirurg, kes paigaldab jalgpallisuurusi rinnaimplanaate (st täidab täiesti totakat tellimust), peab olema võimekas spetsialist ehk mõnes mõttes ikka väga arenenud inimene. See mööndus on siiski ülimalt tinglik, sest kui tuua teine ja tabavam analoogia, siis lavastaja oleks justkui kupeldaja, näitleja lits, teatrikülastaja teenuseostja ja teatriuurija vastavalt prostitutsiooniuurija.

Teatri ja prostitutsiooni analoogia on veel mitmeski mõttes viljakas. Nimelt selles, mis puudutab mis tahes inimrühma ühiskondlikku hukkamõistu. Väitega „teatraal on nõme“ apelleerin ma just ühiskondliku hukkamõistu internalisieeritusele – häbile; samuti nagu prostitutsiooniteelt peaks inimest eemal hoidma just häbi.

3.

Richard Rorty kirjutab: “Tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid. Kujutlege, mis juhtub, kui lapse väärtuslik varandus – asjakesed, mille ümber ta punub fantaasiaid, mis muudavad ta kõigist teistest lastest pisut erinevaks – kirjeldatakse ümber “rämpsuks” ja visatakse ära. Või kujutlege, mis juhtub, kui need asjad muudetakse teise, rikkama lapse asjade kõrval naeruväärseks. Arvatavasti toimub midagi niisugust primitiivse kultuuriga, kui selle vallutab edenenum kultuur. Samamoodi toimub mõnikord mitteintellektuaalidega intellektuaalide seltskonnas.”

See, mida siin kirjeldas Rorty, on lähisuguluses arenguvaluga ja kohe kindlasti traditsiooni katkestamise valuga. On väga loomulik ja sügavalt inimlik, et traditsioonikandjad on kõigiti traditsiooni katkestamise vastu, sest rünnatakse neist suuremat ja vanemat süsteemi, mis on andnud nende väikesele elule tähenduse ning mis tahes traditsioonile katkestamise nõudmine peab olema enam kui hästi põhjendatud. Heaks näiteks on härjavõitlus, üks teatri eriliike, üks teatri iseärnis olemuslik ja ürgne vorm, mille mõju on teaterlikkus par excellence, ent mis tekitab paljudes kainetes ja traditsioonist kaugemal olevates inimestes sügavat nördimust ja protesti, kuid praegu veel on traditsioonikandjad peal (ja seda maal, mis esimesena laiendas inimõigused ka mitteinimestele - inimahvidele!).

Kasutamata eufemisme: on grupp inimesi, kes arvavad, et härjavõitluse kultuur tuleks hävitada (ja härjavõitlus on kahtlemata kultuur), selle traditsiooni kandjad ümber kasvatada ja seda vastu nende tahtmist, täpsemalt: härjavõitlejaid tuleks nii palju hukkamõista ja häbistada, et nad ise loobuksid oma kultuurist, ürgsest teatrist.

4.

Kuigi argumentidesse, mis viivad meie uskumused vastavusse meie soovidega ja saati tellimusega nagu antud juhul, tuleb prima facie suhtuda skepsisega, ei ole selline automaatne keeldumine õnnest (luck) siiski rohkemat kui psühholoogiline vastuargument kogemuse tõttu pessimismi kalduvalt prognoosivõimelt ja korruptsiooni kahtlustavalt intellektuaalselt aususelt. Sellegi poolest tahaksin ennetada mõningaid üpriski eluterveid argimõistuslikke vastuväiteid ja rõhutada, et kuigi igale kahjulikule toimele, mida teater inimühiskonnale avaldab, võib leida aktsepteeritud kultuuripraktika, mis teatrit selles samas toimetes ületab (muusika, kino, TV jne), ei ole sellele osutamine iseenesest argumendiks teatri poolt. Alkoholi laastav toime ei tee kanepit mingil määral vähem kahjulikuks ning ühiskondlik suutmatus hoida ära vägistamisi ja mõrvu ei tähenda, et perevägivald ei vääri tähelepanu. Siiski möönan, et on kindlasti prioriteetsemaid pahesid, millega tegeleda, ja käesolevast esseekesest ei maksa kindlast välja lugeda üleskutseid akiivsele sõjakusele teatri vastu, piisab, kui aidata nõrgematel noorisenditel meeleselguses püsida ja toetada neid eas, mil füsioloogiline erksus ja vähene elukogemus soosib ohtlikke narkomaaniaid ning pöördumatu kukkumine hukutavatesesse sõltuvustesse tundeintensiivsusest ja elamuslikkusest on nii kerge juhtuma. Humaanne oleks lihtsalt lasta süveneda neil lootustandvail tendentsidel, mis teatri kidumist näitavad, ja pelgalt kaitsta terveid organisme ning püüda loobuda kontroll-lasust sureva nakkushaige pähe.

5.

Oma olemusliku teatraalsuse tõttu tuleks ära mainida veel üks „vastuargument“, mis õieti on kõigutamatu ja seda eriti ühiskonnas, kus üksikisiku vabadus on üks kõrgemaid väärtusi, nimelt isiksuseks olemise jonn, mille üheks atribuutiks on sageli demonstratiivne (ehk teatraalne) ebamõistlikkus (selle üks kontsentreerituim kirjeldus on Dostojevski teoses „Ülestähendusi põranda alt“) ning tunnistan, et hambad tangis sisistatud vot-tahan-ja-teen! ees on mõistuspärasus täiesti võimetu.

Samuti pidurdab ühiskondlikku tervenemist inimesele üdini omane võime armastada oma haigusi (heaks näiteks on hiljuti meedias vilksatanud lugu kurtide kogukonnast, kes ei taha, et nende lapsed oleksid kuuljad, sest nende puue on liiga tugevalt seotud nende identiteediga), miski, millest nii palju on rääkinud Dostojevski, Nietzsche, Thomas Mann jt.

Sellest kõigest ei maksa siiski liialt heituda, sest inimene, keda pelutab tema tegevuse vähene viljakus, ei saa õigupoolest niikuinii kuigi pikaajaliselt tegeleda ei maailmaparanduse ega pedagoogikaga.

6.

Lühim täpsustus, miks teater on halb, oleks väide, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks, teisisõnu, teatraal on afektiivsem, märatsevam, impulsiivsem, elamusejanusem kui keskmine inimene (siin tuleb loomulikult meeles pidada kõiki sotsioloogilise statistika põhitõdesid: statistilist üldistust ei saa rakendada üksikjuhtumile jne. Üldistatud väitest, et poksijad on vägivaldsemad kui tavalised inimesed, ei saa teha järeldust, et mistahes konkreetne poksija on vägivaldne, ning konkreetsele mittevägivaldsele poksijale viitamine ei falsifitseeri kuidagi seda üldistust).

Juri Lotman on öelnud, et kultuur on emotsiooni taltsutamine. Väidan, et teatri mõju isiksusele on vastupidine st emotsionaalsust, afektiivsust, impulsiivsust võimendav, täpsemalt: see pärsib motivatsioonidünaamika ratsionaalsuspõhise dominandi arengut ja välja kujunemist ning see jääb toppama emotsioonipõhisele, kus määrav pole see, mis on mõistlik, vaid see, mis tekitab intensiivsema tunde. Korrektsem oleks seega ehk rääkida mitte niivõrd teatri kahjustavast toimest indiviidile, kuivõrd arengut pidurdavast toimest, sest lapsel on motivatsioonidünaamika loomuldasa emotsioonipõhine (eelkõige ratsionaalsus vajab pingutust, kultuurilist taastootmist, õpetamist, harimist jne.) Kõrgendatud tundeintensiivsus viib aga väljapoole head ja kurja (seda tehakse, sest see on kogemuslikult meeldiv, sest annab puhkuse moraalsusest, süüdivusest).

Siin on oluline rõhutada, et eetika-esteetika, ratsionaalsuse-emotsionaalsuse dualism, mis metafüüsilises või staatilises mõttes oleks kahtlemata väga naiivne ja robustne, markeerib siin pelgalt suundumuste lõpp-punkte. Kõige vähem on vaja karta inimese muutumist emotsioonituks ratsionaalseks robotiks, sest lähtudes arengubioloogilisest ja arengupsühholoogilisest seisukohadest on ilmne, et bioloogiline antus on neil iseloomustajatel täiesti erinev ja ebasümmeetriline, täpsemalt, emotsionaalsus ja esteetilisus (st aistingulisus) on bioloogiliselt märksa suuremas osas käitumist määrav ja optimumi saavutamiseks tuleb suunata pingutusi vastupidises suunas. Mõneti sarnaselt on toitumisega: kuigi võib leida näiteid end ekstreemselt näljutavatest isenditest (nt anorketikud), on bioloogiline antus siiski õgardlust soodustav (ja väliste võimaluste korral populatsioon rasvub) ning pole midagi vastuolulist selles, et saame vaheldumisi teateid sellest, et õhtumaades on rasvumine võtnud lausa epideemilised mõõtmed, ning et anoreksia esinemine on hüppeliselt suurenenud.

7.

Juri Lotmanilt võib leida ka ühe käepärasema käsitluse teatri toimest argikäitumisele („Vestlusi Vene kultuurist“ 1. kd, e.k. 2003 ja 2006). Juri Lotman kirjutab: „Teatriga võrreldes hakkas argielu paistma tardununa: sündmusi, ootamatuid vahejuhtumeid polnud seal kas üldse või siis oli üksnes hälbimustena normist.[...] Reaalse elu käsitamine näitemänguna andis inimesele võimaluse valida individuaalse käitumise ampluaad, kuid pani ta ka sündmusi ootama“ ning elu hakkas matkima kunsti st teatrit (üpris tuntud on Žižeki analoogne näide TV kohta: TV ei kujuta elu, vaid elu matkib TV-d jne).

Üsna hästi illustreerib sellist teatri lavastavat toimet elule Thomas Manni novell „Völsungite veri“ (LR 2006, 7-8). Dändilikud kaksikõde ja -vend, kes on oma sisimas haisvale maailmale pirtsakalt selja pööranud ja „armastasid teineteist oma elegantse tarbetuse pärast“ külastasid teatrit (Wagneri „Valküür“, kus üheks stseeniks on õe-venna intsest) ning üks neist tunneb, et „looming sünnib kirest ja võtab uuesti kire kuju“. „Miski ei pääsenud neile ligi, mis oleks võinud sundida neid ära pöörduma sellest metsikust, kirglikust ja ekstaatilisest maailmast, mis oli neid oma võluväega mõjutanud, nad endaga sinna maailma kaasa tõmmanud...“ ja kodus laval nähtut „tsiteeritakse“ ja instest kordub nüüd siis eneselavastuses. Kui õde, kes on kihlatud, küsib, et mis saab nüüd tema peigmehest, siis vend vastab (ja need on novelli viimased sõnad): „Noh, olgu meile tänulik. Nüüdsest peale elab ta vähem triviaalset elu.“

8.

„Mati Unt oli teatraalne isiksus. Ta paistis tundvat vajadust elu dramatiseerida, tajuda enda ümber salapingeid, intriige ja konflikte,“ meenutab Luule Epner („Undi jutud. Mälestusi Mati Undist.“ 2008, lk 28), väga illustratiivne on ka Valle-Sten Maiste suurepärane essee „Vaino Vahing ja uusaegne märatsev armastus“ („Keel ja kirjandus“, 2009, nr 3), aga sellised üksiknäiteid võiks laduma jäädagi. Toon siia veel ühe näite Stanislavskilt:

„Tunni katkestas tuntud välismaalasest näitleja küllatulek. Kuulsus jutustas oma menudest, kusjuures Tortsoff oli tõlgiks. Pärast seda, kui huvitav külaline oli lahkunud, Tortsoff ütles naeratades:

„Traagik loomulikult luiskab, aga kergesti vaimustuva inimesena ta usub siiralt seda, mida ta luuletab. Meie näitlejad, oleme nii harjunud laval täiendama fakte oma kujutluse poolt antavate üksikasjadega, et need harjumused kantakse meie poolt lavalt üle ellu.““ („Näitleja töö enda kallal“, 1940, lk 45, minu rõhutus – M.K. )

Sellised nihked isiksuse afektistruktuuris on eriti ilmekalt esil igasugustes riäälitišõudes jms – inimese käitumises saab kandva rolli stanislavskilik eneselavastus, kunstlikult ülespuhutud kired jne. Ent heas ja halvas on tundeintesiivsus ebasümmeetriline, nimelt :„kõike kurja tehakse suurema või väiksema fantaasia ja kirega, seevastu hea tundemärgiks on kaheldamatu afektivaegus ja hädisus“ (Robert Musil, „Omadusteta mees“, kd 2., lk 174) st tundeintensiivsuse eesmärgiks küll pole otseselt kurjus, aga suurte tundeintensiivsuste hulgas on statistiliselt kurjuse osakaal suurem ja kurjusega on suur tundeintensiivsus märksa hõlpsamini saavutatav. Sarnasel põhjusel on tabloidide esilehel valdavas osas halvad uudised.

9.

Norbert Elias kirjeldab impulsiivset afetktistruktuuri nõnda:

„Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas [s.o. Eliase näide mikroühiskonnast, mis formeerib väga rangelt kaine enesekontrolli – M.K.], ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse“ ( "Tsiviliseerumisprotsess" 2.kd. Lk 320).

Afektiivsus ja impulsiivsus ei pruugi olla loomalik kontrollimatus, teadvustamatus enese käitumisest, vastupidi, eneseteadlikkus kasvab isiksuse arenedes, ent teatraali enesereflektsioonist tulenev eneseregulatsioon pole kõlbelis-ratsionaalne, vaid esteetiline, efektsust ja tundeintensiivsust taotlev (st teatraalne, dramatiseeriv, lavastav), küll aga võib sageli kohata eneselavastatud loomalikku kontrollimatust ja pidurdamatuid tundepuhanguid jne.

Suurepärase kirjelduse sellisest psühholoogilisest mehhanismist võib leida Tolstoi ühest parimast lühiteosest, „Kreutzeri sonaadist“ („Kogutud teosed“, 12. kd), kus peategelase konfliktidel naisega on selge lavastuslik komponent.

Nt „haarasin laualt kirjapressi, karjusin veel kord: „Käi minema!“ ja viskasin selle temast mööda põrandale. Ma sihtisin meelega temast mööda. Siis ta läks, kuid peatus lävel. Ja sealsamas, tema nähes (tegin seda selleks, et ta näeks), haarasin ma laualt asju – küünlajalgu, tindipoti – ja pildusin neid põrandale, ikka veel karjudes:

„Välja! Korista end siit! Ma ei vastuta enda eest!“

Ta läks – ja ma jätsin kohe märatsemise järele.“ (lk 64)

Eriti ilmekas on see, kuidas toimub naise mõrv. Peategelane tuleb ootamatult koju, leiab esikust naise armukese üleriided, seejärel läheb oma tuppa ja peab ennastdramatiseeriva monoloogi :“Mina – aus inimene, mina – oma vanemate laps, mina – kes ma olin perekonnaelu õnnest unistanud, mina – abielumees, kes iialgi pole oma naist petnud [...]“ (lk 77), siis võtab ta saapad jalast, haarab pistoda ja hiilib vaikselt nende tuppa, kus siis etendada oma sõgedushoog:

„Tundsin, et olen täiesti hullunud ja vist küll hirmuäratav, ning tundsin sellest rõõmu.[...] Tahtsin viiuldajale järele joosta, kuid mul sähvatas peas, et oleks naeruväärne oma naise armukesele sukkades järele joosta, mina aga ei tahtnud olla naeruväärne, tahtsin olla kohutav. Vaatamata oma hirmsale meeletusele ei unustanud ma hetkekski, missugust muljet ma avaldan teistele, ja see mulje osalt juhtiski mind“ [lk 79, minu rõhutused — M.K. ].

Ta tapab naise, sest „nii nagu teatris tühistab kodanliku tõrke kuriteo ees suur kunstlik tunne“ („Omadusteta mees“ 1.kd. lk 680), ning läheb seejärel oma tuppa ja – magab natuke! Ta saab magada (samamoodi eelmises näites lakata märatsemast) nagu professionaalne näitleja, kelle pöörased tunded lõppevad automaatselt koos eesriide langemisega.

Sellist inimtüüpi on suurepäraselt kirjeldanud ka Milan Kundera:

„Homo sentimentalist ei või defineerida kui inimest, kes tunneb (sest me kõik tunneme), vaid kui inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks. Hetkel, mil tunnet hakatakse pidama väärtuseks, tahab igaüks tunda; ja kuna me kõik armastame hoobelda oma väärtustega, siis on meil kalduvus oma tunnet demonstreerida. [...] Tunde definitsiooni juurde kuulub, et see sünnib meis ilma meie tahtmata, sageli isegi vastu meie tahtmist. Hetkel, mil me tahame tunda (otsustame tunda, nagu Don Quiote otsustas armastada Dulcinead), pole tunne enam tunne, vaid tunde imitatsioon, selle demonstratsioon. Mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.

Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda tunnet ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis, kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.“ („Surematus“, lk 218-219)

10.

Holden Caulfield kirjeldab oma kinoskäiku: „Kõige rohkem hämmastas mind see, et daam minu kõrval ulus kogu selle neetud filmi ajal. Mida totramaks asi läks, seda ägedamalt ta ulus. Oleks võinud arvata, et ta oli hirmus heasüdamlik, aga ma istusin ta kõrval ja nägin ta head südant. Tal oli kaasas väike poisike, sellel hakkas surmigav ja ta tahtis klosetti minna, aga daam ei viinud teda. Ta ütles, et poiss istuks paigal ja käituks viisakalt. Hundil oleks ka parem süda. Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid“.

Salinger viitab siin ühele üsna olemuslikule teatraali tunnusele: reaalse maailma tekitatavad tunded konkureerivad kunsti tekitatutega (ja jäävad neile alla). Mis on poisikese pissihäda jäisesse sügavikku vajuva diCaprio kõrval? Olgugi, et esimene on reaalne ja teine fiktsionaalne – tundeintensiivsuse järgi käitumist reguleeriv afektistruktuur ei erista reaalset ja fiktsionaalset. Ja võib ette kujutada, milline on teatritegijate suhtumine inimestesse, kes istuvad (täpsemini, istuksid kui teatris käiksid) teatris igavlevalt ja emotsioonitult, sest laval toimuv on kõigest näitlemine ja see pole päris – „matsid!“.

„Eristades reaalseid draamasid (nt spordis, tänavarahutustes) ja fiktsionaalseid draamasid (teatris, filmis, tsirkuses), peetakse nende põhituuma siiski samaks – draama jäljendab, esitab ja taasesitab emotsionaalselt kõrgendatud intensiivsusega sündmusi“ (Ester Võsu, „Kultuur kui draama I“, Acta Semiotica Estica IV).

Ja miks teatraalid on „üheksal juhul kümnest alatud ja kivise südamega tüübid“? Sest argielu pakutavad emotsioonid ei suuda motiveerimisel reeglina konkureerida teatri omadega. Nii nagu pornotööstuse teaterlikult ülevõimendatud sugumarkerid võivad devalveerida reaalsete kehade toimivuse. „Teater on ju kiirenduskunst, seal on kõik suurendatud ja liialdatud“ resümeerib Mihkel Mutt oma mälestuste neljandas osas, kus muuhulgas jutustab loo, kuidas teatraal Jaak Allik tema diplomitööd retsenseeris: „Nimelt andis Allik mulle kaitsmise eelsel õhtul lugeda oma kirjaliku hinnangu või retsensiooni, milles ta mu töö pihuks ja põrmuks tegi. Kui mul lugedes hakkas pilt eest kaduma (olin aru saanud, et ei lõpeta sel kevadel ülikooli), ulatas ta mulle naeratades teise, pärisretsensiooni, mis oli märksa leebem.[...] Ales pikapeale, jälgides muu hulgas Alliku tegevust poliitiku ja teatrilavastajana, hakkasin aru saama tema iseäralikust mängulustist ja elulavastamise kirest. Tagantjärele olen veendunud, et toona ei kannustanud teda sadism“ (lk 193).

Teatraal ei ole otseselt sadist, ta lihtsalt kipub kasutama teisi inimesi oma elulavastuse rekvisiitidena. Nõme.

11.

Teatraalid on ka rumalad, sest juurdlev mõtlemine on olemuslikult seotud ajaga. Suruda Dostojevski „Idioot“ kahte tundi on umbes sama, mis truudus kahe tunniga ära teha. „Inimese teeb suureks tema tunnete kestvus, mitte tema tunnete intensiivsus“, ütleb Nietzsche.

(Teatri juhmistava toime kohta käib enam-vähem kõik see, mida Pierre Bourdieu räägib televisioonist(vt LR 1999, nr 30) ja ma ei hakka seda siin kordama).

12.

„Noorus on hirmus asi: see on näitemäng, kus lapsed (kuuldavasti süütud!) käivad kõrgetel karkudel ja kõige erisugusemates riietes ning räägivad päheõpitud sõnu,millest nad ainult pooltest aru saavad, kuid mille nad on fanaatilisel omaks võtnud. Ja ajalugu on hirmus, sest ta muutub väga tihti alaealiste näitelavaks,noore Nero näitelavaks, noore Napoleoni näitelavaks, fanaatiliste lastejõukude näitelavaks, kelle jäljendatud kired ja primitiivsed rollid muutuvad äkitselt tõeliselt katastroofiliseks tõelisuseks,“ kirjutab Milan Kundera romaanis „Nali“.

See tsitaat viitab ka arengupsühholoogilistele seaduspäradele, nimelt selles ontogeneesietapis (gümnaasium, ülikooli esimesed kursused) on inimene teatrile üpris vastuvõtlik ja sellele on kahjulik anda positiivset tagasisidet ja kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et noor teeb siin pöördumatu valiku teatri heaks ja kinnistab nõnda elupikkuseks kummituseks ühe oma põgusa arenguetapi.

Tsiteerin siin pikemalt oma varasemat esseed:

„Tsvetajeva kirjutas ühele noorele sõbratarile: „Te peate elama ühte elu, mida Te enamasti pole saanud ise valida, vaid mis on juhuslik. Ja Te ei saa armastada samaaegselt – isegi kui Teil on selleks kõik õigused ja kõik sisemised võimalused – lord Byronit, Heinrich Heinet ja Lermontovi, kuigi Te neid oma elus kohtate (oletagem, et selline ime juhtub!). Elus, Adjake, ei või mi-da-gi – nichts – rien. Seepärast on olemas kunst (“unes on kõik võimalik”). Sellest sünnib kunst, minu elu - just niisugune, nagu ma ise tahan.“(„Elu tules“)

Nooruse juures on üks meeldivamaid asju tegelikkuse lõpetamatus, elu avatus, haruteede tohutu paljusus (see on praeguses, avatud demokraatias! nõuka-aja koolilõpetaja maailmatunnetus oli ikka üpris teine). Meeldivaid asju püüab inimene ikka säilitada, aga valides ühe tee, välistad nii palju teisi. Seega: kuidas vältida välistamist?

„Ainuke kohanemine, mis mulle meeldis, oli mäng, aga see pidi olema intensiivne. Üks mängu vorme oli ka isiksuse tüüpide vahetamine. Võisin olla küüniline ärimutt, õrnahingeliste ja naiivsete näitlejate moodi haldjas, pidurdamatult vallatu näkk või nukrameelne poeet. /.../ Miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina? Eranditele ei avatud väravaid. Kui sa olid niinimetatud intellektuaal, sa lihtsalt „ei saanud“ (nende väljend) olla näkk või eksperimentaator. Mu põhiline mäng oli selle arvamusega võidelda, tahtsin välistada välistamist,“ jonnib noor Kadri Kõusaar („Vaba tõus“)

„Ma tahaks olla keegi, kes ma muidu kunagi olla ei saaks. Tahaks olla president ja kuulus näitleja ja buda munk ja armas vanaisa ja veel miljon inimest,“ trambib jalgadega samas arenguetapis Robert Randma („Sigaret“).

See, et nad mõlemad mainivad näitlejat, pole juhus, sest just teater on see koht, kus ühel päeval võid olla hoor, järgmisel nunn, ühel päeval president, teisel nukrameelne poeet (nende kirjaniku mängimine on üks mäng teiste seas ja sellest poleks midagi halba kui nad sealjuures nii palju lärmi ei teeks). Teatris pole eristust näiva ja olemusliku vahel. Elamuse intensiivsus on ainus kriteerium.

„Noored inimesed pole ju süüdi, et nad näitlevad, nad ei ole valmis, vaid on asetatud valmis maailma ning peavad selles tegutsema nagu valmis inimesed. Seepärast võtavad nad kähku omaks vormid, vaated ja eeskujud, mis neile meeldivad, mis on moes, mis neile sobivad, - ja näitlevad“. (Milan Kundera, „Nali“)

Igal aastal küsin abiturientidelt, kelleks nad saada tahavad, ja alati leidub neid, kes tahavad saada näitlejaks või psühholoogiks. Ütlen neile ikka, et see pole targem kui teha elukutse rindade tärkamisest või häälemurdest, saate umbes kolmkümmend, siis areneb mõistus ja joote ennast surnuks, sest märkate, et olete oma hingelisest segadusest, kitsast ja spetsiifilisest arenguetapist elukutse teinud.“

13.

Mida võiks aga teha teatraal, kes on läbi näinud oma pöördumatute valikute hukatuslikkuse? Kas tal poleks ehk ülim lõpetada teiste meelitamine oma lohutuseks sellele allakäiguteele ja lasta hääbuda eksistentsivormil, mille armsuse ja lunastuse petlikkus läbi nähtud? Olles ise olnud selle kandja ja läbielaja tuua esile oma viimane tragöödia, lõpetada oma valiku glorifitseerimine, tunnistada oma eksistentsiaalset luhtumist ning käituda nagu Christian Buddenbrook, kelle enda elu läkski teatri nahka, aga kui ta oma vennapoeg Hanno teatrihuvi märkab, siis ei lase Hannol saada endale lohutavaks saatusekaaslaseks, vaid püüab noort ligimest päästa ning ütleb: „Kuula, laps, head nõu ja ära ripu oma mõtetega liiga tihti sääraste asjade küljes... Teater... ja muu selletaoline... see ei kõlba kuhugi, usu lelle sõna. Mina olen sääraste asjade vastu ka alati liiga suurt huvi tundnud ja seepärast polegi minust midagi saanud“.

(artikli lõpp)

***********************************************************************************

Märkusi.

Punktid 11-13 on kirjutatud nii ülepeakaela, täiesti rütmist ja tasemest väljas, lausa piinlik.

Punkt 12 on lihtsalt pikk enesetsiteerimine, mis pole piisavalt uuele kontekstile kohandatud, ei midagi otseselt valet, aga kahetsusväärne vaimulodevus.

Punkt 13 püüab lõigata kunstilise ökonoomia ja kiirpaatosega (võeh..) üle üsnagi olulise eksistentsiaalse probleemi, mida on mõneti lahanud näiteks Kazuo Ishiguro, keda „huvitab, kuidas tulevad oma kogemusega toime need, kes on karjääri rajanud väärtuste süsteemile, mille kokkuvarisemine annab senistele saavutustele negatiivse tähenduse; teda huvitab enesepettus, mis aitab säärasest kogemusest „auga välja tulla““. Ishiguro on küll igati väärt kirjanik, aga ei haaku antud juhul piisavalt täpselt teemaga. Siin on olulisem põlvkondadeülese taastootmise probleem st kas see enesepettus nakatab veel terveid isendeid; teatri puhul kipub see nii olema küll, sest kõnealusel juhul ei tegeleta ju puhtprivaatse eneselohutusega (siiski: paljud joovad ennast kriitilise ea saabudes vigaseks), vaid selle üheks komponendiks ja-või tagajärjeks on endasarnaste taastootmine: indutseerides avalikku sfääri sõnumit teatri väärtusest meelitab see ligi uusi noori.

Pisut sarnast dilemmat võib kohata ka prostitutsioonitemaatika juures. Oletame, et keegi on mingil vääramatul-pöördumatul põhjusel sattunud prostituudiks, sel juhul on viimane, mida ta vajab, ühiskondlik hukkamõist ja näägutamine, jättes siin kõrvale puhtõiguslasliku kriiske „Kaotatagu prostitutsioon kohe ära [sest see olemuslikult alandab naise olemust [mis on teadagi olemuslikult olemusetu sotsiaalne konstruktsioon]]!“, siis tavatsetakse sel puhul rakendada ühiskondlikku kompensatsiooni st prostituudi elukutse estetiseeritakse, dramatiseeritakse ja-ehk sellele antakse väärikus (vastava suunitlusega telesarju, raamatuid ja artikleid on tänapäeval juba parasjagu). Ometi on avaliku kuulutuse „Prostitutsioon on väärikas eluviis!“ kõrvalnähteks selle taastootmine – mõni gümnasist ehk otsustabki selle kasuks ja see valik võib tuua kaasa pöördumatuid tagajärgi (elu ja haridusteed ei saa lõpmata uuesti alata).
Taas on ka heaks näiteks need kurdid, kes ei taha, et nende lapsed oleksid kuuljad, sest kardavad sel puhul nad võõranduvad neist.

Punkt 11 vääriks samuti omaette põhjalikku lahtikirjutamist. Viidatud Bourdieu esseest oleks ehk olulisim peatükk „Ajanappus ja fast thinking“ („juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga“); üpris kõnekas ja illustratiivne on ka Jack Goody raamat „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (Varrak 2005), aga kumbki pole tegelikult piisavalt täpne ega ammendav. On kaks olulist asja, mis teevad kirjasõnast unikaalse meediumi:

a) kirjasõna puhul lugeja määrab tempo. Teater, kino, muusika – neil kõigil on tempo määratud väljast, juurdlev mõtlemine on aga seotud olemuslikult ajaga, süvenemine tähendab kestvuslikku kontsentreerumist. Dostojevski „Idioot“ kahe tunniga ära näidelda on patt vaimu vastu. Samuti „Tõde ja õiguse“ väänamine isegi/eriti ööpäevasesse lavastusse.

(Meenub ka miskite uustimurlaste audioraamatute projekt a la „laseme näitlejatel kirjandusklassika linti lugeda, siis ei pea lapsukesed end piinama“. Väga nooruslik (st õilis, rumal ja kahjulik). Järmine projekt võiks olla „Rollerid jalgrattakoondisele!“ - on ju hale vaadata, kuidas nad seal trennis väntavad ja higistavad.)

Marek Tamme märkus meeleparandusliku teatri kohta on ka asjakohane.

b) Mis puudutab mis tahes vaatemängulisust, siis siin ongi üks olulisemaid asju, mis sõnakunsti teistest selgelt eraldab, nimelt sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad.

“TARAPITA” MANIFEST

“TARAPITA” MANIFEST

Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku kui nyyd – tõusikluse joovastuspäivil?

Ummiku on lykat meie vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlasest saand ärimees, võimumees, ametnik. Noorsoo käärivad mahlad juhitakse vaimu aladelt sporti, sõjatsevva skoutismi. Tugevast sääremarjast on kyllalt kultuuriks. Vaimlist palet ei olegi ega taheta. Ideaali- ja ideedelage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan vaimun vaenlast oma võimule. Sest vaim tahab selgust, võim segasust. Loov vaim on orb praegusen uhiskonnan. Kultuuri all mõistetakse veel kõige enam koolipingi eest hoolitsemist. Kirjastatakse veel ainult koolikirjandust. Sest muul pole turuväärtust. Arusaamine kõrgemaist vaimlistest väärtustest ei mahu väikekodanlase aktsiatega tapitseerit pääajju.

Sama ajal aga – milline pöörane kapitaali elu- ja surmatants! Millal on nii päisipäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahkerduste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail?

Aeg on sekka lyvva meil, kes me tarvet tunneme vaimu tribunaali ette tuvva seda aatetust ja korruptsiooni, ja kes me, paratamata kaasan kanden homse päeva ideid, halastust ei tunne hukkuva tänapäeva vastu.

Olgu naiivne loota Jeeriku myyride kokkuvarisemist ainult trompeetide häältest, olgu naiivne uvve ja parema kultuuri ylesehitamine ajal, mil veel ära mädanend pole sõjan ja terroriten tapetute ja veelgi tapetavate laibad, ajal, mil ymberringi kuuleb vaid rahapaberite krõbinat! Aga kahekordne on meie sisemine sund: paljastada ja piitsutada väikekodanlist rahulolu, anda yhtlasi kogu selle yhiskonna pahede juurte pihta – ning samal ajal kõige kiuste tuld kohendada oma loomingu paakiden.

Meid on yhte viind oppositsioon raha vastu, kuhu oleme määrat kõngema. Ei ole meie sihiks yhiselt uusi esteetilisi veendumusi kuulutada! Astugem igayks oma ette oman vaimlisen loomingun, kuid löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõnapiitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga! Tarapita!

Ilmus aastal 1921 ajakirja “Tarapita” (toimetaja F. Tuglas) esimeses numbris kui ajakirja kreedo, autoriks 27 aastane Johannes Semper. Alla olid kirjutanud veel A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, G. Suits, A. Tassa, F. Tuglas ja M. Under.

[Et mis tunde tekitab? Eelkõige melanhoolse ja naljaka]

Kärbsed vagiinakadeduse õitel

[Kena pühapäev, ema ja tädi käisid külas, ohtralt praekala pojukesele pluss salatid, koogid, kohvid ja lisaks rohkem kui 300g šokolaadi per kärss. Nüüd on magu maitsvat pudi pilgeni täis ja... ]

Andres Mets (respekteerigem viisakalt pseudonüümi eelistamist) pingutab viimases Sirbis päris kõvasti, et maskeerida oma rahulolematus mu kriitika suhtes (et mitte öelda „oma solvatud enesearmastus“) millekski argumenteeritu sarnaseks.

Nii-nii.. üks kärbes piniseb ja minul on ainult kahur :/

Mida teha, mida teha? Ah?

[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Muide, tuntud ütlus, et kui ainus tööriist on haamer, siis hakkavad kõik probleemid naeltena näima, pärineb Abraham Maslow'lt.

Kuna mul kahur on ja paljudele meestele (eriti alfaisastele, eks) meeldib paugutamine juba iseenesest, siis võiks ju ühe väikse sutsaka teha.

[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Aga tõepoolest, ceteris paribus oleks see tobe disproportsionaalsus, vaimne ebaökonoomsus, püssirohu raiskamine. Ja see oleks ka üpris alandav. Seega, nagu ikka, tuleks kahuritoru keerata nii, et see tüütu kärbseke jääks lihtsalt väärikama sihtmärgi poole lendava kuuli trajektoorile. Mõnikord on võimalik lausa seitse-ühe-hoobiga sihtimine:)

Andres Mets süüdistab mind demagoogias ja propagandas :)

Näiteks nii:

„Mihkel Kunnus tegeleb oma arvustustes propagandaga: kollektiivse suhtumise juhtimisega tähenduslike sümbolitega manipuleerimise läbi (Lasswell).“

See lõik on väga illustratiivne st modelleerib üsna hästi Andres Metsa, ütleme, „väljendusviisi“. Tehakse üks väide ja asetatakse sinna kõrvale mingi tsitaat, mis pole kuigivõrd seotud, argumenteeriv ega põhjendav ja NB! on sisult täielik triviaalsus.

„Mihkel Kunnus tegeleb oma arvustustes propagandaga: kollektiivse suhtumise juhtimisega tähenduslike sümbolitega manipuleerimise läbi (Lasswell).“

„Umberto Eco jaoks on tekst sõnumite võrgustik, mille tõlgendamine tekib erinevate koodide ning tähenduste tasandite vahel navigeerides.“

„Stuart Hall juhtis tähelepanu sellele, et tähendus muutub ajas, alati tuleb arvestada kultuurilise relativismiga.“

Õelutsedes võiks öelda, et Andres Mets on huizingaan – mängib intelligentsust ja erudeeritust! Ja nii peabki, sest Huizinga järgi on ju kultuur olemuselt mänguline, eks. Sest Andres Mets näikse sama jaburalt Tauli hegeliaaniks pidavat, sest  luuletusi kirjutades olla „Taul talitanud just Hegeli ja Kundera sõnade järgi“! (Muide, aforismi „Loogika aitab sama palju mõelda kui füsioloogia seedida“ omistatakse mu teada just Hegelile).

Eriti demagoogiline (või siis rumal, olenevalt intensionaalsusest) on Milan Kundera rakendamine kirjandusliku kõikelubatavuse ette: „Milan Kundera on oma Euroopa ideaali sõnastanud nii: maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis. See kehtib ka iga siinse väikese riigi kohta. Oleks korvamatult kahju, kui kohalikul kriitikal tõepoolest õnnestukski see mitmekesisus maha tappa.“

(aga mis on Andres Metsa sõnavõtu motiiv? ega ta ometi taha vähendada kriitika mitmekesisust??? Ega ta taha ometi hävitada minu erinevat-aga-võrdset kritiseerimisviisi???)

Nagu ütleb ka Kundera esseistikat käsitlev Alvar Loog (Sirp 08.08.2008):

„Laiemas plaanis taanduvad kõik kolm Kundera esseeraamatut autori varjamatult rassistlikule äratundmisele romaanikunsti kesksest ning privilegeeritud kohast teiste kunstide seas (olgugi et võrdlusalusena esitatakse enamasti vaid luulet)“.

Tõepoolest, Kundera on üks viimaseid, kes ütleks, et igal teosel on eluõigus, Andres Mets paneb Kundera tsitaadi konteksti, kus see saab suisa vastupidise tähenduse.

Tsiteeritud teoses Kunderal lausa vastavasisuline peatükk – PÕHILISE EETIKA.

Kundera („Eesriie“ lk 93): „Iga romaanikirjanik, kes teeb tööga algust, peaks elimineerima kõik teisejärgulise ning laotama enda ja kõikide teiste ette välja põhilise eetika!

Aga jutt ei käi mitte ainult kirjanikest, sadadest ja tuhandetest kirjanikest; jutt käib ka uurijatest, uurijate armeedest“.

*

Andres Mets:

„Paneb ju tahes-tahtmata imestama, miks on üks noor haritud mees võtnud ette sellise ristiretke noorte ja iseäranis veel noorte naissoost kirjanike vastu. Mis tekitab kriitikuhärras sellise vajaduse „kirvega kärbseid tappa”, nagu tema teguviisi on juba tabavalt iseloomustatud? Ehk tuleks siin alget otsida Freudi ja Jungi teooriatest, ehk on tegemist tõsimeelse vagiinakadedusega?“

(Freudi ja Jungi teooriatest võiks alustuseks võtta lähtekoha, et kellegi sh iseenese motiivide tuvastamises pole midagi hõlpsat, ka Maslow peab seda „psühholoogiliseks suursaavutuseks“, eriti inimese korral, sest inimene on nii logisev loom, et tunne muutub ebamääraseks juba õige madalal tasemel, hingamist ja janu küll omavahel sassi ei aja, aga janu ja nälja võib juba küll, rääkimata kõrgematest, kus asi läheb üha ähmasemaks)

Küsime siis williamjames'ilikult – millise praktilise erinevuse tooks kaasa üks või teine vastus viimasele küsimusele? Kas on üldse mingeid praktilisi tagajärgi erinevatel vastustel: „Jah, Kunnuse arvustused võrsuvad vagiinakadedusest“, „Ei, Kunnuse arvustused ei võrsu vagiinakadedusest“?

Nooh, oletame, et mu arvustused tegelikult ongi sündinud pursanud „tõsimeelsest vagiinakadedusest“.

ömm..

ömm...

ja mis siis?

Eiei, veel parem, oletame, et ma olen tegelikult lausa eriti võigas sadist, näiteks hoian oma keldris vangis karja naisi (mõni on veel lisaks ka juut, neeger, lesbi), keda regulaarselt vägistan ja mind orjama sunnin (sh majapidamistööd!), tähendab olen nii puhtakujuline isaskurjusnaisteüledomineerivus kui võimalik. Natuke jääb mulje, et Andres Mets nagu arvaks, et minu kui arvustaja sellise tõelise loomuse paljastumine oleks samaväärne tema teoste tõelise väärtuse paljastumisega ja nende teoste tõeline väärtus oleks loomulikult siis minu tõelise väärtuse vastand. Sest mida vihkab olemuselt jälk ja kuri inimene kõige rohkem? - eks ikka headust ja väärtust, eks [vabandan lugejate ees: proovisin mingitki loogikat konstrueerida]

Või mis?

[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Andres Mets: „Võitleb ta ehk mingite isiklike deemonite vastu?“

[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Ei peagi siin skandeerima „isiklik on poliitiline!“, sest isiklik või mitte – sel pole ju tegelikut tähtsust! Kas näiteks avalikkuse seisukohalt on vahet, mil põhjusel tegeleb Taagepera iibepoliitikaga? Kas seetõttu, et üritab survestada oma puhtisiklikpersoonlikke järglasi või kõneleb Suure Aate nimel? Peaks olema mõistetav, et avalikkuse seisukohalt on oluline ainult üldarusaadav. On üpris teisejärguline, kas Andres Mets on loll või demagoog, kas ta ei saa Kunderast aru või püüab teadlikult manipuleerida.

Secundo – see pole ka kuigivõrd võimalik. Tsiteerin siin nüüd pikemalt Maslow'd:

„Me peaksime lõplikult loobuma katsest luua atomistlikke ajede või vajaduste loendeid. Sellised loendid on mitmelgi erineval põhjusel teoreetiliselt põhjendamatud. Kõigepealt, need vihjavad loetletud erinevate ajede võrdsusele, potentsuse ja esinemistõenäosuse võrdsusele. See on väär, sest iga konkreetse iha teadvusesse ilmumise tõenäosus sõltub teiste ülimuslike ihade rahuldatuse või mitterahuldatuse seisundist. Erinevate konkreetsete ajede esinemistõenäosus on vägagi erinev.

Teiseks, selline loend vihjab iga aje isoleeritusele kõikidest teistest ajedest. Muidugi ei ole nad mingil sellisel moel isoleeritud.

Kolmandaks, kuna selline ajede loend on tavaliselt moodustatud käitumuslikul alusel, eirab see täielikult kõike, mida me teame ajede dünaamilisest iseloomust, näiteks et nende teadlikud ja alateadlikud aspektid võivad erineda ning et mingi konkreetne aje võib tegelikult olla kanal, läbi mille väljenduvad mitmed teised ajed.

[...]

Edasi, kõik seni avaldatud ajede loendid näivad vaikimisi sisaldavat erinevate ajede vastastikuse erandlikkuse ideed. Aga ei ole mingit vastastikkust erandlikkust. Tavaliselt on kattumine niivõrd suur, et on peaaegu võimatu ühte konkreetset ajet teisest päris selgelt ja teravalt eristada. Samuti tuleks ajede teooria igasuguses kriitikas märkida, et aje mõiste ise tuleneb ilmselt kogu tähelepanu koondumisest füsioloogilistele vajadustele. Nende vajaduste puhul on väga lihtne eristada ärritust, motiveeritud käitumist ja eesmärkobjekti. Kuid rääkides armastuseihast, pole aje eristamine eesmärkobjektist nii lihtne. Siin näivad aje, iha, eesmärkobjekt ja tegevus olevat üks ja seesama asi."
Abraham Maslow "Motivatsioon ja isiksus"

Miks Mihkel Kunnus nii kirjutab? No miks???

„Tunneb ta ehk ennast ohustatuna naiste püüdest ronida vaimuelu areenile, millel ta ise oma Heraklese turja ja matšeetesarnase sulega meelsasti ainuvalitseks?“

„miks ta oma põhjaliku teadmistepagasi ja muljetavaldava referentiivse tsitaadikogumikuga ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?"

Uku Masing ikka tögas sellist suhtumist: kui mina oleksin sama tark kui tema, siis oleksin ma palju targem [ja kirjutaksin hoopis sellest ja sellest]!

Tihti on projektsioonid nagu poisiklutil, kes mõtleb, et kui tema oleks naine, siis istuks ta tundide kaupa naistesaunas ja vahiks paljaid naisi.Või nagu mudilane peab põlgavalt oma vanemaid lollideks, sest kui temal oleks nii palju raha, siis oleks ta küll palju targem ja ostaks kõige selle eest mäejagu komme.

Aga miks Andres Mets nii kirjutab? No miks? On tal ajukadedus?

Või on siin tegu selle samuse kollast ajakirjandust toitva sitanäljaga, mis ihkab saada kinnitust sellele, et ka paavst käib potil, ja et siis tunda end selle tõestatud ühisosa kaudu ilmeksimatumana?

(Muide, Maslow, jah, seesama Maslow, kelle püramiidist ma Metsa arust kunagi kuulnudki pole ja kellest Mets vist just ainult kuulnud ongi, nimetab seda, mida ma äsja tegin ja aasisin, „motivatsioonide madaldamiseks“, „lühidalt öeldes on see kalduvus eelistada seletavatel eesmärkidel madalaid vajadusi keskmistele vajadustele ja keskmisi vajadusi kõrgetele“.)

Aga üldse, milline oleks lubatud motivatsioon (arvustuse/raamatu kirjutamiseks)? Kas vagiinakadedus pole ajendina mingil tingimusel lubatud?

Või on hoopis määrav oma vajaduse rahuldamise viis?

Kui olen nii meisterlik askeet, et suudan sublimeerida oma peenise (ehk essentsiaalse vagiinatuse, eks) kõige hinnatumate tunnustega arvustuseks, kas siis ikkagi peaksin häbiõhetavi põsi püünelt kobima, sest tegelik motivatsioon (mille teravapilguline kriitikakriitik just paljastas) on ebasobiv?

Või kas „jeesuste tegemine“ on pigem taunitav või imetletav? On see pigem halb või hea ühendada ühendamatuid, ajalikku igavikulisega, jumalikku põrmuga, Thomas Manni Birk Rohelennuga, Pärnitsat Dostojevskiga, Tauli Nietzschega?

Ja taga hullemaks! on üks kasu, „see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad“ – see on isiksuseks olemine ja oo, seal on vahel vägagi kasulik olla ebamõistlik!, sest „tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta“ [Dostojevski rõhutus – M.K.] või nagu Mihkel Mutt meenutab – „raisata talenti tundus ülim“;  muide, selle impulsi ühe alaliigi teoreetiline ühtesidumine paljunemistungi ilminguks annab tüüpilise selektsionistliku napakuse ehk evolutsioonipsühholoogia, siis see on paabulinnu sabasulgede analoogia – ma demonstreerin oma võimet olla pompöösselt totter ja ebaökonoomne, oomegaisendid seda endale lubada ei saa, eks.

[Kriiskav hääl alt, alfa-keskusest: PEKSTA JA PAARITUDA!!!]

Muide, kui juba muidetamiseks läks, siis Maslow kaldus „järjest rohkem arvama, et atomistlik mõtteviis on kerge psühhopatoloogia vorm või vähemalt tunnetusliku ebaküpsuse sündroomi üks aspekt. Tervematel ja ennast teostavatel inimestel näib holistlik mõtte- ja nägemisviis üpris loomulikult ja automaatselt käivat ning vähem arenenute, vähem küpsete, vähem tervete inimeste jaoks näib see erakordselt raske olevat.“

(Arvamus, et käitumise ajendiks on üks (isoleeritud) aje, mis võiks siis olla see tegelik, võrsub atomistlikust mõtteviisist).

NB! See on normatiivse eristuse tegemine erinevate mõtteviiside vahel!

(mu erinevad-aga-võrdsed-suhtumise tögamine on Maslow'lt üsna palju tuge saanud)

***

„Tuuli Tauli süüdistab Kunnus luuletajana Tuuli Taul olemises ning Birk Rohelendu selles, et ta romaanikirjanikuna tahaks rääkida kellestki teisest kui Birk Rohelennust.“

Ei, ei süüdista, hoiakut täitsa tunnustan, aga ütlen (ja pikalt ja põhjalikult ja näidetega ja põhjendustega!), et BRil ei õnnestu endast väljumine kuigi veenvalt (st halb romaanilikkus) ja Tauli puhul on lugu sarnane – hindan seda, mida pakutakse.

Kui üritatakse oma isikut avalikus sfääris kaubastada, siis isikut ka arvustatakse, samuti nagu võib arvustada kulturisti biitsepsit või missi taljet, sest just seda nemad avaliku hüvena serveerivad.

***
"„Mu sõralise sõbra” Karl on tõepoolest misogüün ja sellepoolest sarnane Houellebecqi, Palahniuki, Kenderi tegelastega; Karli teeb nendest teistest täiesti erinevaks tema oleku  põhjus: surmav haigus, vähk. Ja siia peaks asetuma selle teose kriitika tegelik raskuspunkt: kas silmitsiseismine paratamatu surmaga teeb tegelaskuju realistlikuks, kas tema mõtteavaldused, käitumine ja tunded on selle teadmise valguses loomulikud?"

Gottverdammt! Loe üle! Vähist saab ta teada hilja ja ootamatult st pärast kogu oma "loomulikult" tuntud ja käitutud elu!  

***

„Kunnus ei suuda ise paljuneda, kannab ta salaviha emakaga õnnistatud anatoomiliste objektide vastu, kes seda suudavad.“

Njah.. olen jälle paljastatud.

[Põlastav hääl alt, alfakeskusest: Ohoh! Kas mõni mu pauk ei olnud mitte nii võimas, et pani lausa karja süütuid kõrvalseisjaid käimapeale?

(vihasemalt): Who's your daddy, Andres Mets?

(paus)

(heldinult kõrvale): Aga tundub, et põnn on isasse.. ennast pole veel ollagi, aga juba rapsib ja laiab :) ülbab nii et lust vaadata, kangutab tsitaadikest ja.. ]

***

„Hei, ta laseb ju kahuriga kärbseid!“ „Hmm, ründab kirvega kärbseid!“ Jah, just! Ja nüüd Kärt Hellerma sõnadega:  "kriitika jääb ikka kriitikaks, sekundaarseks nähtuseks kirjanduse enda kõrval" Just-just! - KÄRBSEID!

Ja kes on õigupoolest sõgedam, kas see, kes ründab kirvega kärbest, või see, kes kummardab kärbest kui Loojat?