Hierarhiast ja stereotüübist

„Müürileht” küsis 3000tm arvustust Tiiu Kuurme artikli kõrvale, mis käsitles soostereotüüpe koolis. Kui sissejuhatus valmis sai, oli 3300tm ette tiksunud. Need on järgmised:


Hierarhia sünd õigluse vaimust

On kahte sorti õiglust. Üks, mis kõigile võrdse mõõduga jagab, ja teine, mis igaühele tema enda mõõduga. Esimese musternäidiseks on riigieksam – sooritajast on lahutatud maha kõik individuaalsed omadused, on ainult kood, ei ole maad ega linna, sugu ega vanust. Ja eksam on kõigile täpselt sama.

Teise õigluse leiame lasteaiast, kust see praegu ka hooga järjest vanematesse haridusastmetesse on levinud ja levib – igaühte tuleb hinnata tema enda eelmise arenguastme taustal, igaühte tuleb hinnata  maksimaalselt individuaalselt.

            Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas oleme harjunud kordama, et oleme inimestena kõik võrdsed ja võrdväärsed ja iga indiviid on väärtus. Iga indiviid tuleb tema  annetes maksimaalselt välja arendada. Nii tundub teine õiglus enamasti spontaanselt sümpaatsem.

Sellega on kaks suurt probleemi.

Esiteks, see ülistatud individuaalsus huvitab meid ainult erasfääris, seal, kus oleme harjunud vaatlema igaüht väärtusena iseeneses. Niipea, kui lähme avalikku sfääri, kus valime detaile ühiskondlikku masinavärki, huvitab meid ainult esimene õiglus – omadused, millest nende on individuaalsus maha lahutatud. Näiteks kuidas me otsime õpetajat? Me loetleme kimbu omadusi, mis tal peavad olema ja kõik. Meid ei huvita põrmugi selle indiviidi isiklik arengulugu. Isiklikus arengus languse teinud karismaatiline eksprofessor on võrreldamatult parem valik õpetajaks kui isiklikus arengus meeletu tõusu teinud kompulsiivne eksheroiinik, kes nüüd suudab piirduda mõõduka vägivaldsuse ja alkoholiga.

            Teiseks, efektiivsus ja ökonoomia – ainelise maailma vääramatud seadused. Teise õigluse järgi – et iga inimest tuleb hinnata individuaalselt, arendada tema individuaalseid andeid – oleks ideaaliks kool, kus iga õpilase kohata on üks õpetaja (kui mitte rohkem), kes siis on pühendunud täielikult oma hoolealuse kõigi annete maksimaalsele väljaarendamisele. Hah! Ligilähedasekski korralduseks pole ressursse.

Tuleb korjata punt õpilasi kokku ja siis õpetada neid korraga. Kuna õpetamisviis valitakse vastavalt õpilasele ning nüüd tahetakse seda printsiipi rakendada mitmele õpilasele korraga, siis on ilmne, et kokku tuleb koguda võimalikult sarnased õpilased. Just sarnased, sest kahtki ühesugust pole, rääkimata grupist. Nii algabki keskmistamine, ümardamine, individuaalsete nurkade maha nühkimine.

            Olulisim rühmitamisprintsiip on siin mõistagi arenguaste, juba oskamise aste, juba teadmiste aste, juba suutmiste aste. Astmed on trepil, astmed on hierarhial. Õigluse ja efektiivsuse abielust sünnib klassiühiskond – kool, nagu me seda tunneme.

            Lapsi kõige esimese arenguastme järgi rühmitades ilmneb selle väga tugev korrelatsioon vanusega, nii tugev, et ökonoomia huvides tihti vanusega esimesel rühmitamisel piirdutaksegi. Ökonoomia huvides tehakse järgmine ümberrühmitamine alles üheksa aasta pärast. See on pikk aeg ja õpetajad peavad selle jooksul tegema palju rühmitamisi arenguastmete sees ja ökonoomia huvides kantakse seda rühmitatust ajas edasi. Iga rühmitamine, tuletan meelde, on üldistus, individuaalsuse vähendamine.

Rühmitamise ja ökonoomia abielust sünnib stereotüüp – ühiskond, nagu me seda tunneme.

Need printsiibid kehtivad mujalgi. Kõige ökonoomsemad rühmitamised on kõige kergemini tuvastatavate markerite järgi. Näiteks soo või rassi tuvastab silmapilguga.

Hakkab jälle pihta

Eile esitleti Tartus Elektriteatris sarja „Hakkab jällepihta” uut hooaega. Oli väga naljakas.

Goethe on öelnud, et kunst ei peaks kujutama piinlikku. Seega talle Maimik-Tolk tandemi looming vist ei istuks, sest see ongi suuresti piinlikkuse-huumor.

On teatud esteetilised valupunktid, mille talumatus eristab inimkaraktereid küllalt hästi. On neid, kes ei talu kitši, neid, kes talu paatost, neid, kes ei talu vulgaarsust. Arusaadavalt võrsub siit ka kunstimaitse ja inimesed, kellega seltsitakse kergemini.

Kundera on kirjeldanud ühte korda, mil kohtusid kitši vastu allergiline inimene (st Kundera ise) ja inimene, kes ei talunud vulgaarsust. Nad mõistsid seda kiirelt ja läksid lahku jahedate viisakusavaldustega. Vulgaarsus on tõhus vahend kitši vastu, ühe ravim oli teise mürk.

Meenub ka juhtum vürst V.-ga, kes oli pärast pealesunnitud popdiiva kontserti nii tasakaalust väljas, et avaldas valjuhäälselt tungivat soovi nuusutada leevenduseks sitta.

(Kundera defineerski kitši sita absoluutse eitusena).

Mõni ei talu glamuuri, mõni Levikat ja Zavoodi.

Mõškini maksiim, et ilu päästab maailma, on tüüpnäide massiteadvuse klišeestavast ja dekonstektualiseerivast toimest. Võib jääda lausa mulje, et Dostojevski oli „Cosmopolitani” eestkõneleja!

 www.wumo.com

„Vendades Karamazovites” pihib Dmitri Aljošale, et Karamazovid on putukad, kellele Jumal andis himuruse, ja :

„Ilu – see on hirmus ja kole asi! [...] Siin lähevad piirid kokku, siin elavad ühes kõik vastuolud [...] Seejuures ei või ma taluda, et mõni, isegi südamelt kõrgem ja kõrge mõistusega inimene alustab madonna ideaalist ja lõpetab Soodoma ideaaliga. Veel hirmsam on see, kes, kandes juba  hinges Soodoma ideaali, ei eita ka madonna ideaali, ja selles põleb ta süda ning tõeliselt, tõeliselt põleb, nagu ka noortel süütutel aastatel. Ei, inimene on lai, isegi liiga lai, mina oleksin teinud kitsamaks. Kurat teab, mis, isegi peab ütlema! Mis mõistusele näib häbina, see südamele aina iluna. Kas Soodomas on ilu? Usu, et Soodomas peitubki ta suurema osa inimeste jaoks – kas teadsid seda saladust või mitte?  Kole on see, et ilu on mitte ainult hirmus vaid ka saladuslik asi. Selles võitleb kurat Jumalaga, võitlusväljaks aga on – inimeste südamed”.

Dostojevski on ka kirjeldanud mehe lukustuvat kiindumust mõnesse ihaldatu kehaosasse, mis nõnda saab omamoodi ikooni staatuse, isikliku lunastuse koondtähiseks. Küllap materjali ammutas ta selleks üldistuseks oma maanilisest kirest oma noore sekretäri jalgade vastu, Maimik-Tolk olid läinud universalistlikumat teed ja vältinud fetišeerumise äärealade kirevat, kuid väherepresantiivset paljusust, seega paradiisi sümboliks kujunes hr Vesilinnule noore kirjandustudengi nappides bikiinides kvaliteetrasvaga vormitud tagapõsed, kujund, mis on kahtlemata väga suure kõnetusvõimega.

Kaadri mõjuvust toestas hästivalitud uimastav-unenäoline muusika.

Thomas Mann kirjeldab armunud Hans Castorpi:

„Me tuletame meelde ja kordame veel, et olukorrale, milles Hans Castorp viibis, harilikult sünnipärane-omane on eneseavalduse-tung ja –sundus, eriline pihtimise- ja tunnustuseiha, pime iseennasttäis-olek ja painav soov maailma enesega täita, – seda võõrastavam meile kaineile, mida vähem asjas ilmselt mõtet, mõistust ja lootust. Kuidas säärased inimesed õieti ennast reedavad, seda on raske ütleda; näib, et nad ei saa midagi teha või tegemata jätta, mis neid ei reedaks”

Viimatiöeldu näitlikustamisest sündis ehk enim nende episoodide koomikast –  armuliblikatest (või kiimaherilastest) hammustatud mehe täielik võimetus mitte ennast reeta.
Isegi Vesilinnu teismeline tütar näeb minutiga läbi oma isa normaalsusest tugevalt hälbiva seisundi.

Sarnasel viislil põruvad ka Priit Võigemast ja Rein Pakk (kes mängivad ennast). Ainsana õnnestub pettus esoteerik Ingmaril. Aga temas pole ka oma ohvri vastu ihakübetki, tema on leskproua rikkusi nooliv kelm.

Üsna ülekantav on ka Clavdia Chauhat’ pilk puperdava südamega Hans Castorpile:

„Kolnurkse kübaraga naine silmitses teda peast jalgadeni naeratusega, millest ei paistnud mingit kaastunnet, mingit muret tema välimuse rüüste pärast. Naissugu ei tunne üldse säärast kaastunnet ega säärast muret kire koleduse ees, – kirg on sellele ilmselt palju omasem kui mehele, kes loomuldasa end selles sugugi kodus ei tunne olevat ja keda vastassugu alati pilke ja kahjurõõmuga teretab kire piirkonnas.”

Tõsi, kire piirkonnas tervitati nii mõndagi pilke ja kahjurõõmuga. Noh, ütleme, kõiki.

Thomas Mann, mees, kes väga harva naeris, pidas humoristi inimkonna heategijaks.

Dostojevski teostes tundub huumor puuduvat pea täiesti, aga ometi on ka tema andud naerule väga olulise, et mitte öelda olulisima osa inimese tundmisel (Gogolit pidas ta naeru sügavuse suurimaks mõistjaks).
Ta kirjutab sellest pikemalt „Nooruki” teise köite kolmandas osas. Ta ütleb, et naerja kontrollib oma nägu sama vähe kui magaja (küll rõhutab, et üht-teist saab ka õppida, aga naer on siiski suuresti anne) ja seega on naer mõneti kõige parem sissevaade inimese loomusesse. „Selle pika tiraadi naerust mahutan ma siia sihilikult, isegi ohverdades jutu voolu, sest pean seda üheks oma elu tähtsamaks järelduseks” [jah, see oli teaser].

Tõsine ja verega kirjutav Kundera ülistab samuti naeru, elu taandamatult koomilist mõõdet.

“Oma sünnist peale põlgab romaan tragöödiat, selle suurusekultust, selle teatraalset päritolu ja selle pimedust eluproosa suhtes” defineeris Kundera.

Naer on vastumürk igasugusele fanatismile – ilmalikule ja religioossele, ideoloogilisele ja esteetilisele.

Jaan Kaplinski kirjutab kogumikus „Kust tuli öö”:

„Olen aru saanud, et kuriteod ja õnnetused on asjad, mis meid kõige tugevamini vennastavad ja ühendavad. Ilma õnnetuste ja kuritöödeta oleksime igaüks omaette, ei moodustaks  kollektiivi ega ühiskonda.[...] Solidaarsust tunneme ikka tavalise omasuguse inimesega, ühiskondliku olevusega, kes teeb avarii, hangib endale altkäe üht-teist, virutab töölt tsementi, värvi või vähemalt naelu, unustab enda kätte sõbra raamatud, satub abieluvälistesse seksvahekordadesse, kellel on kõrge vererõhk, veenilaiendid, maohaavad, kes teeb purjuspäi lollusi ja tuletab seltskonnas meelde, kuidas käis poisikesena õunaraksus, lasi metsa peidetud Saksa automaadist, viskas õllepoe akna sisse ja põgenes võmmide eest.

Niisugustest mälestustest ja juhtumustest sünnib arusaamine, et me kõik oleme patused eksijad inimesed ja see arusaam on tõelise inimliku solidaarsuse alus. Et olla hea ühiskonnaliige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.”

Mingit sarnast moraali võib aduda ka Maimiku-Tolgi seriaalis: eluproosas, argi-ihades ja oleme-muredes, tobeduses ja koomilisuses me oleme vennad ja õed.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus

See tekst valmis oktoobris 2013 ärgitatuna Margit Tõnsoni esseest „Õnnelik Krõõt” (EE 12.VII.2013), mis polemiseerib õige veidralt A.H.Tammsaare ja „Tõe ja õigusega”.

„Milleks meile veel need tõlkekirjanduse halli varjunditega pärlid, kui meil on juba “Tõde ja õigus”? Juba esimesel leheküljel “kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku”. Õnnetu Krõõt.

Lisaks inimestevahelistele suhetele keerab Tammsaare edukalt tuksi ka inimese suhte töö ja eneseteostusega.”

Alljärgnev ilmus umbes poole lühemana Eesti Ekspressis 16. I 2014. Trükiversioonis on välja jäetud otsene suhestumine Tõnsoni esseega, Karl Mihkla dokumentalistika jms.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus.

Mihkel Kunnus

Uku Masing kasutas terminit „tervemõistus” sõimusõnana. Sellega tähistas ta seda stampidest, stereotüüpidest, mütoloogiatest jms koosnevat argitunnetust, mille tõttu inimeste elu pole siin ilmas pahatihti rohkemat kui „üksteise kolkimine poolunes”. Selle nägemine läks väga hinge ka A. H. Tammsaarele. Kirjandusteadlase Daniel Palgi sõnadega: „Tal oli tohutult

palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule

maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast”.

Uku Masing on ka öelnud, et selle neetud tervemõistuse aluseks on üks põhiviga – modelleerida kõike iseendana ehk inimesena. Igale poole kiputakse omistama inimlikke kvaliteete. Pole midagi erakordset selles, kui tähtis pereisa, kes alles muigas selle üle, kuidas ta tütreke nukuga tõsimeeli räägib, nüpeldab järgmisel hetkel ehedas solvumises oma sülearvutit, kes ei käitunud nii nagu tema tahtis. Ja õpilased füüsikatunnis ikka väga hästi ei usu, et gravitatsioonijõud üldse ei väsi. Kui viskan minema mõne tarbeeseme, kes on mind kaua truult on teeninud, tunnen tahtmatult süümepiinu oma tänamatuse pärast.

Puhtinimlikke kvaliteete omistatakse ka märksa suurematele süsteemidele. Näiteks loodusele või planeedile. Kui tervemõistuslasel saak ikaldub, siis arvab ta, et põld on solvunud ja tuleb lepitust otsida. See, et mitmesuguste looduskatastroofide – olgu maavärin või üleujutus – taga tuleb näha planeedi pahameelt, on meediakommentaarides üsna levinud. Ookean ei pruugi lõputult taluda hooramist ja poistepilastust ning tõmbab hiidlainega Tai ranniku puhtaks neist himuraist skandinaavia turistidest!

Kogemusest tulenevalt on loodust ja maad peetud ikka kaunis kapriisseks ja tujukaks. Ega ta iseloomujooned head ole küll. Jagab kiitust täiesti ebaõiglaselt ja vahel on mingi tuju ajel lihtsalt kohutav – katk ja ikaldus aastaid jutti, palu ja otsi lepitust, kuidas aga saad.

On väga levinud ka idee heast, armastavast ja halastavast inimülesusest, aga sel lool on ikka see lisamärkus, et tasu hea ja voorusliku käitumise eest ei tule selles ilmas, vaid alles pärast surma teispoolsuses. Ja kui tekkisid need usuvoolud, mis kinnitasid, et veidike võib saada tasutud ka selles maailmas, siis hakkas see usk üldse kaduma. Sest kui süstemaatiliselt oli näha, et ole kui tahes vooruslik, parem saak on ikka sellel, kes põllule sõnnikut veab, siis polnud kauge enam idee, et küllap just see on kõige tähtsam riitus, mis põllul tuju lahkeks teeb. Karga ise või muul ajal lambaid ja peksa naist, see ei lähe põllule üldse korda. Põldu huvitab ainult väetis ja kastmine. See protsess – palvetamisele käega löömine ja loodusteadusele keskendumine – päädis nn Rohelises Revolutsioonis, intensiivpõllumajanduse meetodite ulatuslikus rakendamises ja paremate sortide kasutamises, mis tõid kaasa põllumajandustoodangu enneolematu tõusu. Ja üha enam inimesi hakkas arvama, et enne surma on toit ikka parem kui pärast.

Tänapäevalgi on väga palju neid, kes arvavad, et linnastumisest ja majanduslangusest tulenevate hädade vastu on kõige tõhusam vahend mõni laulupeolik lepitusriitus. Näiteks üldrahvalik heteroseksuaalne monogaamia, kärts rassipuhtust marjaks peale (mõistagi need, kes arvavad, et päästavad vastandriitused – hooramine ja rassiline verevärskendus –, on eelmistega samal vaimsel tasemel).

Küllalt on ka neid, kes otsesõnu arvavad, et Nõukogude Liit lauldi laiali, et mitte öelda loitsiti väetiks.

Tuleme tagasi A.H. Tammsaare juurde, sest tema oli suurvaim, kes oli sellest Masingu sõimatud tervemõistusest vägagi vaba. Ta ei arvanud, et moraal määrab ühiskondlikud olud – see on jäänuk mütoloogilisest elutundest – , ta tundis liiga palju aja- ja kultuurilugu, ühiskonna- ja loodusteadusi, et sedasi arvata. Juba 28-aastaselt (nii noorelt alustavad taipamist vähesed) rõhutas A.H. Tammsaare, et „südametunnistus muutub aja ja koha järele”. Kuna elukorraldus ei saa püsida muutumatu, siis peavad paratamatult muutuma ka meie kõlbelised, seesmisest äratundmisest juhinduvad tõekspidamised.

Kuid siin tuleb täpsustada mõõtkavu – ta poleks iial arvanud, et sooneutraalse tööjaotuse saab ekstrapoleerida mingi sooneutraalse lasteaia või mõne muu taolise totruseni. Küll aga oleks ta tõenäoliselt nõustunud väitega, et feminismiteoreetikute targutused on tühine järelripats sellele, kuidas (kodumajapidamis)masinate laialdane levik vabastas nii mehe kui naise lihastööst. Küllap oleks ta nõus ka sellega, et kui luua ühiskond, kus ihuramm ei loe (sest kõik on masinaid täis), siis selles kerkib esile südametunnistus, mis  tööjaotuse suhtes nõuab sooneutraalsust. Ja südametunnistust ei saa inimene eriti muuta – maajuurtega inimene tajub ideed sooneutraalsest abielust sama traagiliselt kui linnajuurtega feminist enda lüpisikuga lauta saatmist lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Kuigi armastatakse rääkida südametunnistuse vabadusest, ilmneb südametunnistus just vabaduse puudumisena. Inimene ei saa oma südametunnistust muuta. Südametunnistust ilmneb ta omanikule inimülesena, ühenduses absoluutsega ja seepärast on ka moraalidispuudid nii viljatud. Ka praegust peavooluväärtust, nn tolerantsust, millel pole sallivusega midagi pistmist, jutlustatakse martinlutherlikult abitu sõjakusega „siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!”.

Muide, enamiku A.H. Tammsaare raamatute sündmustikust toimub linnas. Ja väga palju kujutatakse just seda esimese põlvkonna „valede juurtega” olemist ja sellest põhjustatud pingeid. Kuna paljud eestlased tajuvad Euroopa Liitu sattumist sarnaselt st on seal „valede juurtega”, siis on meie suurkirjaniku looming (jälle) aktuaalne.

Margit Tõnson kirjutas 12. juuli Ekspressis: „Tammsaare on kirja pannud – oma ema ja isa elukäigu pealt – talurahvale iseloomuliku “elufilosoofia”, mis tänagi veel surub võrratult toredaid inimesi üksteise järel enesehaletsuse jäledasse mülkasse.”
Ei, see polnud mingi filosoofia, isegi mitte jutumärkides. A.H.Tammsaare oli üks esimesi, kes taipas, et see elusfäär, mille määrab filosoofia, metafüüsika ja „positiivne mõtlemine”, on õige kitsuke (kuid võib mõnevõrra ehk laieneda väga rikastes demokraatiates). „Tõe ja õiguse” esimene osa on võitlus aineliste oludega ja kusjuures tõeline eneseteostuse lugu (muide, seda just nii nagu mõtles Maslow – teiste kaudu, teistele andes, siin: jätta oma lastele parem elu kui endale - , mitte kristalliseerunud egoismi mõttes).

Karl Mihkla kirjutab ülevaateteoses „A.H. Tammsaare elutee ja looming”: „Nagu kõigi talude, nii oli ka Kolgioja talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”.

Mis saab olla sellistes oludes (ehk sellistest oludest pärinedes) suurim eneseteostus kui oma maa ehk mõisaorjusest vabanemine? KUIDAS oleks pidanud Andres end teostama? Mõnel tantrakursusel või isikliku lõhnaseebi välja töötamisel?  

A.H.T. isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” sest vahepeal suri kirjaniku onu Jüri Bakhoff ja pärandas 500rbl. (ibid.).

Laenurojus isikliku kodu nimel – kõlaks nagu isegi tänapäevaselt, või mis? Ja kuivõrd on selle ikkagi määranud mingi filosoofia või „Tõe ja õiguse” esimese osa liigne lugemine?

Karl Mihkla kirjutab Tammsaare vanemate iseseisva elu algusest: „Esialgu püüdis noorpaar suurema osa talutöödest ise ära teha. Võõrast tööjõudu kasutati peamiselt suvel. Nagu kirjanik mäletab, pidas ta isa esiotsa tüdrukut, karjast ja poisikeseohtu sulast, et tuleks odavam. Hiljem, kui kasvasid omad lapsed, kadusid pikkamisi võõrad palgalised, esiteks sulane, pärast ka tüdruk. Talu omaenda poisid-tüdrukud rakendati jalamaid töhe, kui nad hakka juba kaela kandma. Kõigi Tammsaare-Põhja talu vanade ja noorte käed olid hommikust õhtuni tööd täis.”

Kuna iga laps suurendas tööjõu näol talu majanduslikku võimsust, sündis neid peaaegu regulaarselt iga pooleteise aasta tagant, kokku kaksteist, tulevane kirjanik Anton neljandana. Anton tahtis väga kooli minna, aga isa keeldus korduvalt, sest tööjõust oli kahju.

Ajal ja oludes, kus iga laps suurendab perekonna majanduslikku võimsust, on ja peabki olema hoopis teistsugune moraal ja südametunnistus kui ajal ja oludes, kus iga laps kahandab perekonna majanduslikku võimsust.

Oswald Spengler ütles, et suurperekond linnas on lihtsalt groteskne. Veel ütles ta, et demokraatia tähendab linnamoraali tungimist maale. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilise mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nt tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad (ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama). Ja linnamoraalne maigutaks ainult suud, kui tema rassismiteemalise targutamisele vastaks maamoraali esindaja, et jah, muidugi on kõik rassid võrdsed –  juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel.

Mida arvaks „Õnnetu Krõõt”, Antoni ema Ann Hansen Margit Tõnsoni positiivsest programmist –  „Palju enam tulu võiks tõusta sellest, kui kas või koolis tegeldaks enam eneseväärikuse ja enese väärtustamise, iseseisvuse ja iseseisva töö tegemise, suhtlemisoskuste ja adekvaatse enesehinnangu kujundamisega”?
Kuutõbise sonimine.

Erilist nõutust tekitab Tõnsoni väide: „Õnn on valik. Ja samamoodi on valik ohkimine ja hädaldamine ning see abitu fatalism, mida Tammsaare “Tões ja õiguses” vahendab. Vargamäelikust ohvrimentaliteedist läbi imbunud ellusuhtumisega pole meil tulevikumaailmas midagi peale hakata.”
Abitu fatalism ja vargamäelik ohvrimentaliteet?! Vargamäe Andres on lausa vastandprintsiipide kehastus!, temas pigem puudub igasugune ohvrimentaliteet ja alistumus – ta rühmab oma olukorra nimel hinge tõmbamata, ei alistu maale, üha uusi kive välja ajavale põllule, veab pikki kraave ja võitleb oma kujutluste Vargamäe nimel lakkamata. Ei anna ka kunagi alla kiuslikule naabrimehele ja protsessib visalt kohtuski. Tragöödiline mõõde tekib sellest, et Andrese võitlustempoga ei jõua ta lähedased sammu pidada.

Seega langeb Tõnsoni ja Tammsaare moraal ses aspektis pigem kokku – kui rühmata sellise pöörasuse ja mõõdutundetusega oma pesa punumise kallal, võib tagantjärele selguda, et lõid hoopis endale vägeva kalmu, mitte pesa.

Veel üks inimlik kvaliteet, mida inimlik tervemõistus paljudele asjadele omistab, on halastus, inimlik kvaliteet, mis on psühholoogiliselt lähedane passiivsele optimismile ja lootusele – küll kõik läheb ikka kuidagi hästi st küll olud halastavad. 

„Tõe ja õiguse” ehk üks häirivamaid stseene on see, kus Indrek meenutab korda, kui Andres peksab tema ema, Marit. Seal on märkus, et kui keegi sel hetkel oli veel haledam ja viletsam ja rohkem kannatav, siis oli see peksja ehk Andres. Seda märkust ei põhjendata. Aga võib aimata. Mari nuhtleja oli halastusvõimeline, Andrese oma mitte.

Kahekümnendal sajandil kaikus võimsalt ateistlik rõõmuhüüd – „Me ei vaja looduse armuande! Me võtame ise, mis vaja!”. Tõsi, loodust pole mõtet paluda. Ei pahanda ta, kui metsad maha võtta, veekogud tühjaks püüda ja nafta välja imeda. Ei, ei pahanda. Aga nüüd hakatakse vaikselt aru saama, et ta ka ei halasta. Tühje ja täis maardlaid on võrdselt sama vähe põhjust paluda. Ka lagastatud ja tühjaks ammutatud loodust pole mõtet paluda. Isegi riitused ei aita, olgu siis ohvriloomade veristamine, pede-peks, võimukirumine või korralik laulupidu heteroseksuaalse monogaamiaga.

Reastada halastavuse järjekorras: pank, Vargamäe Andres, maa, ainevahetus. Reastada nii, kuidas tervemõistus lubab.

Inimese väärtus ja eneseväärikus

Ilmar Vene on jälle paari hea esseega maha saanud. Ta eritlus- ja nüansseerimisvõime on aga nii hirmsalt vohama hakkanud, et ajakirjanduslikmad formaadid kipuvad ahtaks jääma, miska paisutuvad arutlused monograafiateks, seekord üks Karl Ristikivist, teine Hando Runnelist.
Kujutlen ette kohusetundliku filoloogiatudengi raevupurset: „No räägi ometi asjast! Püsi fookuses, naah!”
Jah, harva pakutakse kliendiväärilist intellektuaaliteenust...

Kõrvalepõikest Gogoli juurde teeb ta kõrvalepõike uhkuse juurde ja sealt väikse üldistusega – „Tuleb otsekohe tunnistada, et religioossete püüdluste ebapiisav edukus on johtunud eesmärgi saavutamatusest”.
Ja siis näitlikustab kiirkorras:

„Kristluse (ja muude kõrgreligioonide) siht seisneb eelkõige kõlbluse, s.t. väärikustunde, s.t. uhkuse võimendamises, kuid peavahendit eesmärgi saavutamiseks nähakse „uhkuse” põlustamises või koguni surmavaenlaseks kuulutamises. Vasturääkivusest pakitsevad isegi evangeeliumi põhilised, üldtuntuks muutunud käsusõnad. „Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ette ka teine”(Mt.5:39) Õpetussõna kõlab väga ilusasti, aga lisamata on jäänud, et põse ettekeeramise teeb võimalikuks ainult tingimus: ettekeeraja mäekõrgune üleolek lööjast. Kuid mis saab sel juhul võrdsusest, kristluse põhinõudest? Täidab löödut kristlik meelsus, siis ta on lausa kohustatud otsekohe vastu lajatama.”

Vahemärkus,

Toomas Pauli raamatus „Seitse sabasulge” on peatükk „Küünik Jeesus”. Tuntud kirjakohta selgitab Paul seal nii: „Arrogantne parema põse pööramine sellele, kes on vastu vasakut lajatanud, ei toimi kakluse situatsioonis, küll aga õigusühiskonnas. Tegemist ei ole lömitamisega, vaid teisest üleolemisega. [---] Kui taustaks ei ole õigusühiskond, on see reegel mitte ainult kasuta,  vaid lausa väär. Jätta kohtus oma õigus nõudmata ning pöörata selle asemel ette ka vasak põsk saab siis, kui teine taipab, et sina oled väiklasest solvumisest üle. Üle saab pakkuda ainult siis, kui on kehtestatud kindel norm. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta (Mt 5,41) – Jeesus soovitas omadel ka teise lisada”.

Ilmar Vene jätkab:

„Kristluse piires saadakse vastuolust üle seeläbi, et „uhkuseks” kuulutatakse kurikuulsa surmapatu vastand: igas katekismuses seisab, et „uhkeks” tuleb pidada inimest, kes peab oma tähendust tegelikult suuremaks. Miskipärast ei tule kellelegi pähe, et see on just, mida kõrgreligioonid taotlevad: pidagu inimene meeles oma jumalikku päritolu ja arvaku endast rohkem! Kes siis ei taipaks, et ennast kõrgemalt hindav inimene ei soostu end müüma mõne rahapaberikese eest? Nende seas, kes arvavad endast liiga palju, ei saa olla korruptsiooni, ühiskondluse põhimäändajat. [...]”

Siit ka see sümmeetriline raev, millega üksteist põrnitsevad kiriklik traditsionalist ja tema ilmalik teisend – humanist (nt  Leo Naphta ja Lodovico Settembrini). Mõlemate meelest teine korraga ülendab ja alandab inimest lubamatult.
”Kae hullu, tema läbi kõnelevat Jumala hääl, upitab oma sattumuslikku traditsiooni Igaveste Tõdede ja loomuseaduse peegelduseks ja sellega alandab piskuks Inimese Kannatuse ja tema kaasasündinud võrdsed õigused Inimesele kui sellisele!”
”Ennenäe kultuurimarksisti, see könn, tuleb siin Jumalat mängima, kõik olevat üks kultuuriline konsrukt ehk inimese enese, mitte Looja looming, ise nimetab inimest üheks loomaks teiste seas, evolutsiooniliseks sattumuseks, kelles pole surematut hinge!”

Idealistlike loomaõiguslaste seas olen kohanud palju selliseid, kes ei vaidlusta inimese ülimuslikkust, vastupidi, nad on selles täiesti veendunud – Inimene on looduse kroon ja peremees. Häda on lihtsalt selles, et ta on halb perem.. halb karjane.

Seega peab Inimene loobuma tööstuslikest loomafarmidest ja tegema nende asemele kodutute loomade varjupaiku ja haiglaid vigastele metsloomadele jne.

Loomulikult ei saa iga suvaline kontseptsioon hakata ulatuslikult levima, see peab olema psühholoogiliselt sobiv, väga üldises mõttes loomusega resoneeruma.

Essees „Pahustumine” põikab Vene korraks Bulgakovi juurde ja möödub samast kohast:

„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus” seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me ilmtingimata võrdsed oleme? [...] võime veenduda, et väärikusega on hädas oldud kõigil aegadel. Ainult üks tõeliselt kasutuskõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.”

Eks ta ole. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton, keda ähvardab muuhulgas pühakustaatus, lahendab probleemi elegantselt, öeldes, et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades teisal, et „enamik  moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.
Ja esitabki kristluse tõesuse (loe: edukuse) ühe tõestusena selle, et see on hõlmavam kui mõistuse reeglid st miski, mis kutsumuslikke mõtlejaid hirmasti häirib.

Inimväärikuse mõistuslikul määratlemisel jääks hätta tõesti, sest selle alusmõiste – inimene – on praktikasfääris õige kasutu. Eritus inimene ja mitte-inimese vahel on nii elementaarne, et sellega ei ole praktilisel inimesel midagi teha. Inimese mõiste ei erista Mao Zedongi Mahatma Gandhist, sarimõrvarit halastajaõest, kommunisti fašistist, täiskasvanut lapsest jne.

„Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“, kirjutab Robert Musil „Omadusteta mehes”.

See on juba päris adekvaatne inimväärikuse kirjeldus. Jaan Krossil oli ka päris hea mõiste – üleolekuveendumus.

Uku Masingu kohtumisest eneseväärikusega inimestega sündis väga täpne spetsifikatsoon – „Nad arvavad, et kui nad oleksid sama targad kui mina, siis nad oleks palju targemad”.

Irooniku eneseväärikus on tihti oma teadmatuse teadvustamisest tulenev üleolekuveendumus.

Kas nüüd kõrgreligioonide mõjul või mitte, aga moraal ja kõlblus on kindlasti midagi sellist, mis on sellega seotud – inimene, kel on teised põhimised kõlbelised orientiirid, on kindlalt alaväärne. Seepärast vaatavad ka nn tolerantsuse jutlustajad igaühte, kes selle "tolerantsuse" kõlbelist raami ei jaga, seesmiselt hubiseva üleolekuveendmusega isegi siis, kui viisakusekammitsad seda välja ei lase öelda.

„Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite'i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega,“ siunab oma kohtumist eneseväärikaga Dostojevski põrandaalune.

Tundub, et noorena on soolised erinevused keskeltläbi suuremad (sest seksuaalsusel motivatsioonidünaamikas loomuldasa suurem roll). Üks hea tervisega eneseväärikas noor isane on sisimas veendunud, et ta on universumi peadirektor, kelle tulemisega maailm algab, et ta suudab purjus peaga üle järve ujuda, on võrratu auto- ja tsiklijuht, ning igale komplimendile reageerib eneseväärikas noor isane jaheda noogutusega, millega kaasneb hulk täiendeid ja täpsustusi. Hea tervisega eneseväärikas noor emane on aga veendunud, et ta jalgevahel on lunastav naftamaardla, millele ligipääsu väärib ainult vastava kaliibri šeik (noort Uku Masingut ajas marru, kuidas üks „naharibake” võib üles kaaluda tema kõrvadevahelise raamatukogu).

„Alla 35 aastased on harva sümpaatsed” (Maugham?)

Dostojevski põrandaalune tundis end mõõtmatult avaram olevat kõigist, kelle pähe pole korrakski tulnud äratundmine, et ta on tühine ja naeruväärne. Sealt siis tema üleolekuveendumus ja eneseväärikus.

Mati Unt 70. Vähem pugemist noorte ees!

Vähem pugemist noorte ees!

Mati Unt

Kirjandusliku nimega abiturient Kristjan Jaak Arkaadias: “Kohustuslik kirjandus tekitab vastikust.” Minagi olin Arkaadia teel – mäletan, et osa teoseid olid vastikud. Vilde realistlikud romaanid ei läinud ja ei lähe nüüdki peale. Ka “Don Quijote”, mida lugesin viieaastaselt (kohustuseta muidugi!) jättis ebameeldiva mulje, millest pole siiani päris üle saanud.
Jah, laps ei taha kohustusi, ainult õigusi? Kuid kas too “laps” on siis päris täisõiguslik? Kohtulikult küll teda karistada ei tohi. Kuid kas ta pole juba olemuselt deviantne, nagu XIX sajandil arvati? Kas ta ei vajagi suunamist ja sundust?
Ei saa asja nii kitsalt vaadata. “Lapsepõlv” ja “noorus” on eelkõige kultuurikonstruktsioonid. On teistsuguseid aegu olnud. Platon võrdles lapsi loomade ja orjadega. Keskajal polnud Philippe Aries’ järgi üldse “lapse” kontseptsiooni. Seitsmeaastaseks saanu oli täiskasvanud ja kõik. Talupoja poeg läks põllule, rüütli poeg hakkas õppima mõõgavõitlust. Täiskasvanud ja lapsed kandsid samu riideid, mängisid ühtviisi pimesikku, keksu ja lumesõda. “Laps” tekkinud alles XVI sajandil. Aga – “lapse” ja “täiskasvanu” vahele mahub veel uuem leiutis – “noorus”, mida polevat enne XIX sajandit üldse olnud. (See ongi “must auk” laste ja täiskasvanute vahel, millest räägib Kristjan Jaak. “Noorust” polnudki, ta leiutati umbes Petersoni eluajal.)
Teame, kuhu see kontsept on välja viinud. Nähtus, mis sai alguse mõnisada aastat tagasi tänu progressile, valgustusele, Prantsuse revolutsioonile, romantismile ja siis industrialiseerimisele, on ammu jõudnud noore ülistuseni (“kõik, kes lapseks jääda tahavad...” hüüdis luuletaja) ja tänapäeval – tohutu turunähtuseni (mängud, muusika, mood). Loodetakse õigusega, et noored (olles ühtlasi kriitikavabamad) teenivad rohkem ning suudavad enam osta nende jaoks välja mõeldud uusi asju. Kapitalistid püüavad infantiilset ellusuhtumist kaela määrida ka keskealistele, provotseerides neidki šoppama, reisima ja tantsima. Ajakirjandus halvustab regulaarselt vanemat muusikat ja aina kiidab uut. Rootslane mõnitas mingisugust eesti raadiojaama, kes mängis Chris Read. Tühja sest Reast, kuid mis ütleksid rootslased, kui mõni jaam mängiks Mistinguette’i (1875 – 1956) või Joe Oliveri (1885 – 1938)? Magnaatidele on “kõik uus parem kui kõik vana” (Brecht).
Vanasti märkisid üleminekut täiskasvanueale julmad initsiatsiooniriitused. Praegune armee on vaid selle kahvatu vari. Ühiskond ei nõua lastelt angroo enam midagi. Ole aga laps ja naudi! Individualismi kasvuga on kaasnenud üksildased arvutimängud, mis pikendavad kunstlikult infantiilsuseiga (olles escape, kuid teadmata, millest eskeipitakse). Isegi elitaarne Kristjan Jaak (abiturient!) nõuab “omavanustele” mõeldud kirjandust. Need on siis õigused.
Vastupidine tendents, millele on kord juhtinud tähelepanu ka Priimägi, seisneb üleskutses võimalikult ruttu sotsialiseeruda, täiskasvanuks saada, kiiresti pumba juurde jõuda. Need on siis kohustused.
Esimene tendents viitab lapsepõlve venitamisele, teine lühendamisele. Kahtlemata tekitab see dilemma frustratsiooni. Muidugi, ka pankur võib vaibil titte mängida, proletaarlasneiut piitsutada, kuid ta peab hommikul siiski panka jõudma ja arvuti taga nägu tegema.
Taas kohustusliku kirjanduse juurde. Arvan, et kooli kirjanduskavad on siiani valed. Püütakse õpetada kirjanduse ajalugu ja kirjanike elulugusid. Sel pole küll mõtet. Samas on vale, et peaks õpetama kirjandust, kus õpilane “ennast peategelasega lähedasena saab tunda”. Lugegu sellist toodangut see, kes ise tahab. Õpetatagu eelkõige konstantseid vaimlisi entiteete. Näiteks “Huckleberry Finni”, “Kuritööd ja karistust”, Jüri Üdi, “Stepihunti”, “Silma”, “Daodejingi”... Ja mitte nii, et “noorukil” (kes – kordame – enda teadmata on vaid üks kultuurikonstruktsioon) oleks suva valida “lastekirjandust”, vaid teda lausa sunnitakse väärtteoseid lugema, sülitades selle peale, mis ta asjast arvab.
Ah et keeruline – vähe tegevust, palju mõtteid? Ei saa millestki aru? Siis minegi sõjaväkke, lihtsale tööle, ära tüki kõrgemale. Niikuinii on liiga paljud “need, keda enne kuskil polnud, hakanud äkki olema kõikjal” (Ortega y Gasset). Pole vaja haritud Kristjan Jaagul neile advokaadiks olla. Inimesed pole ju ometi võrdsed!
Kuna “noored” ise on kultiveeritult häbematud, võiks “vanad” neid julgemalt vastu sõimata.
“Kuule sina, adolestsent! Mis sa kurat õige ruulid! Pea lõuad, sa juveniil, kui seniil räägib! Oled üks faking konsumerismi produkt,” hüütagu neile, “meie, aduldid, su leiutasime, ja meie su ka tapame, kui vaja! Point!”
 
(2000)

Enter riimis rindade vahel

See tekst ilmus vana hea „Sirbi” viimases numbris (14.11.2013). Ja see revolutsioonimäsu mõjus nagu uni st nagu katkestus teadvuses, mis eraldab eilse tänase pidevusest. Seega see ilmus vähemasti minu jaoks justkui möödunud ajaloosündmus.

Pisut polemiseerin siin autoripositsiooniga, empiirilise autori ja minajutustaja samastamisest ja samastamatusest. Aga kohtasin nii kapitaalset möödalugemist, et tundsin pedagoogi igipõlist ahastust kontroll- ja eksamitööde parandamisel.
Kirjanik ja kriitik (!) Reet Kudu suudab ilmutada sellist funktsionaalse kirjaoskuse puudumist, et pedagoogipisar tuleb silma, tsiteerin:

„ikka sessamas Kenderi-eelses "Sirbis" jagas Mihkel Kunnus muljeid iseendagi eraelust, kuidas ta olla töötanud paar aastat tagasi klienditeenindajana Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru Keskuses, kus ta olevat vaid kuus kuud vastu pidanud, sest "kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud" ostjatele ehk "lihtinimestele" väsitas. Lisaks julgenud boss teda ja teisi saianäppajatele häbistada kui "nahaalseid kratte". Solvatud saiavaras ähvardas kultuurilehe kaudu, et "päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab ka nahaalseid luuletusi kirjutada)"”.
Ei samastata mitte luuletuse minategelane empiirilise autoriga, vaid empiiriline kriitik tsiteeritava luuletuse minategelasega – vot, see on otselugemine!

Üpris huumoritajuta otselugemist ja kihilisusepimedust harrastab ka Kätlin Kaldmaa, kes kirjutab „Loomingus” (XII.2013) alloleva tekstiga suhestudes Liina Tammiste luulekogust. Seal sisalduvad otsesõnu kõik klišeed, millega siin otsesõnaliselt polemiseerin.

Nt „Žanridega on kaasaja kirjanduses just nii, nagu on. Kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on, kui ütleb, et kirjutas romaani, siis nii see ka on” (lk 1706) ja siis veel: „Võtkem arutelu aluseks kriitika algtõde, et luuletuse mina ja autori mina ei ole üks ja sama isik”.

Igatahes ühe oma tõe vastu Kaldmaa eksib. Sest ma kuulutan oma teksi kohe alguses luuletuseks ja „kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on”, eks, ent hiljem Kaldmaa vaidleks justkui Mihkel Kunnusega, tähendab, eksib kriitika algtõe vastu, daah!

Aga, et pedagoogianaloogia oleks täielik, siis tuleb tunnistada, et oli ka vähemasti üks õpilane (loe: lugeja, suhestuja) tänu millistele võib ikka klassi ette minna, selline, kes sai aru ja oli võimeline kaasa rääkima (ja lausa edasi arendama, parandama, täiustama) – Hasso Krull „Vikerkaares” 12.2013.

Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus.

Kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumiga, siis on väga ootuspärane, et need annavad mingeid ristandeid, näiteks lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.

Mihkel Kunnus

*

Proloogselt kinnitan, et ajastuvaimulikel oludel on kujunenud nõnda, et luulet ja mitte-luulet võib eristada ainult nürimeelne ja passeistlik võimukehtestaja (eeldatavasti isane) ning mitte ühelgi institutsioonil ei ole, tähendab, ei tohi olla võimu määratleda, kes on kunstnik ja kes mitte, sest see on, tähendab, tohib olla ainult iga inimese enda deklareerida. Seega teatan järgneva teksti preventiivseks kaitseks, et selle näol on tegu luulega, vormiuuenduslikult artikuleeritud kaebehüüuga mu murtud tiivaga hingelinnult (albatross). Selle valu ehedus on nende sõnade autentsuse garantii ja tõesuse viimne instants. Empaatiatu võib mind mitte mõista, kuri ja amoraalne isegi arvustada, aga mu öeldut ei saa ümber lükata, ega isegi vaidlustada. Kui esseistika isa Montaigne ütles „mina”, siis tähendas see pisendust, alandlikku auku lauses, mis imes sellest igasuguse autoriteetsusepretensiooni, ent minu hingevalu mina on Arhcimedese punkt (naba), millele toetudes võin nihutada paigast Maa. Sinu ka.

1.

Olen ikka pidanud luulet sõnakunsti kõrgeimaks avaldumisvormiks (romaanis ja esseistikas domineerib vaim). Seda võiks võtta isegi defineerivana, kui selline aristokraatlik määratlus poleks demokraatlik-bürokraatlikul ajastul kõlbmatuseni düsfunktsionaalne. Ka wikipedia on üsna arglik: „Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur”. Teadagi, mis häda on nende selgepiiriliste määratlustega – need on alati liiga prokrusteslikud ja paljud loovisikud on teinud neist välja murdmisest kui mitte eesmärgi iseeneses, siis vähemasti advokaatliku meelelahutuse. Kuna mul isiklikult pole olnud vajadust luulet formaalselt defineerida, näiteks teha akadeemilises või avalikus sfääris eristust luule ja mitte-luule vahel, siis olen püsinud vaikiva eelduse juures, et poeet on see, kes valdab sõna paremini kui mittepoeet, et sõna „poeet” tähistab keelevaldamise meistriklassi ja luule on keelekasutus, mis ületab osavuselt ja keerukuselt tavapärase, proosaliku keelekasutuse.

2.

Liina Tammiste debüütkogu „Refresh” esitlusel (Tartus 22. X 2013) tabas mind mitu ahhaa-elamust, millele söandan oletada mõningat kultuurikriitilist kaalu. Kui Tammiste käest küsiti, kuidas ja miks ta luuletama hakkas, siis ta vastas umbes nii et „tundsin, et mul on mingi mõte, aga lause on nii keeruline ja siis veel need komad”. Ma ei taha siin autorit kuidagi pisendada või halba valgusesse jätta, see on praegu mälu järgi ja lõdvalt tsiteeritud, kus juures tuleb kindlasti rõhutada, et suulises vestluses, iseärnis sellises pingevabas ja lõbusas meelolus nagu sellel esitlusel, me väljendumegi väga lihtsakoeliselt ja vabalt (hiljem ta selgitas mulle, et ta tsiteerinud oma lugejaid, kellele komadega tekst kippus üle jõu käima). See „ülestunnistus” nihutas mul toona pusletükid paika ja osalt vist seetõttu, et teiste noorte õppejõududega (sealhulgas TÜ humanitaaralade omadega!) isekeskis tudengite funktsionaalse kirjaoskuse üle arutledes olin tihti kasutanud kirumisi fraasi „paljude jaoks on lause juba liiga keeruline struktuuriüksus”. Oletasime, et osalt on see seotud sotsiaalmeedia ja kergeklahvilise klaviatuuri laialdase levikuga, sest suurt trükikiirust lubav klaviatuur on tehnoloogia, mis võimaldab peas valitseva assotsiatsioonipuntra üsna vahetult tähejadaks taguda. Ning õigest klahvist mööda toksamine on tohutu allikas sõnanaljadele, aiva trüki, köida ja pista saamaturiiulisse.

Muidugi ei pea ma sellist luulet keelelise lodevuse eestvedajaks, aga mitte ka järellohisejaks, pigem ikka ausaks kaasteeliseks, mis nõnda kindlasti oma kompanjone kõnetada võib. (:)kivisildnikule teeks siin hoiatuse – luuletamine ei päästa loomastumisest, ka loomad luuletavad, otsi viiendat kolonni!

3.

Siinkohal teeksingi järgmise üldistuse: kui traditsiooniliselt on luule tähendanud keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne (ropendamisi: poeetilises diskursuses semantiseertitakse keele formaalseid, grammatilisi ja süntagmaatilisi elemente, poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele jne), teisisõnu, luules on keelekasutus olnud traditsiooniliselt keerulisem ja komplitseeritum kui proosas, siis nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst, teisisõnu, kui luuletaja oli varem selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ta ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause. Reljeefselt: kui traditsioonilne luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja ei küündi selleni.

Selles tendentsis võib kindlasti näha uue meedia mõjutusi ja chat-kultuuri pealetungi. Ütleb ka Tammiste, et hakkas kirjutama otse Facebooki-seinale.

4.

Siin tuleb teha mõni täpsustus. On ka öeldud, et vabavärss on keerukam kui riimluule. See võib tõesti nii olla. Seda juhul, kui jääb alles see tingimus, et luuletekst on keerukam ja rohkem kodeeritud kui proosatekst. Sel juhul ei tule proosalisust ületav struktureeritus näiteks sõnade perioodiliselt korduvast kõlast vms, vaid mõnest subtiilsemast korrastatusest, muusikalisemast rütmistatusest, tähendusliku tasandi korduvusest või ka struktureeritud lünklikkusest või grammatiliste korrastusmehhanismide tähendusloovast puudumisest. Näiteks Ene Mihklesonilt (vabalt võiks olla keegi teine) võib leida vabavärsse, mille kunstilisus on loodud just nimelt grammatiliste elementide puudusega. Toon näiteks ühe isikliku lemmiku:

Kui sind on löödud On sul mitu võimalust
Ellu jääda Või kõndida eemale
Ainult lööjal ei ole valikut

(kogumik „Torn”, Varrak, 2010, lk 44)

On üsna selgelt näha, et sõdurtubli keeletoimetaja mõjuks sellele tekstile vaesestavalt. Konstrueerin ad hoc vahest ilmekama näite:

laena mulle kirvest

raskolnikov meis jäätunud

mere tarvis liivast

enam ei piisa täiskui
ehin jääkillustikuga

sa tulid nagu päike

Reeglipärase interpunktsiooni, lauseehituse ning suure ja väikese algustähe kasutamine lõhuks kunstilise vormi ja tähenduse mitmemõõtmelisuse.

5.

Jätan siin kõrvale Jaan Kaplinski (vabalt võiks olla keegi muu, aga ta on märgilisim) mõtlikud sõna- ja fraasitilkumised, kus grammatika puudumine ei tule pähegi. Tahtsin esile tuua paar üldistavat tähelepanekut just sellisest, ütleme, nüüdisluulest, mida võiks küllalt täpselt kirjeldada kui uut kommunikatsioonivormi, millele on tunnuslik vaevumatus areneda korrektse lauseni, teatud lause-eelsus. Ütlen, vaevumatus, sest silmaspeetavatele tekstidele ei teeks pedantliku keeletoimetaja parandused tähenduslikus plaanis midagi. Pigem teeks lugemist kergemaks. Tulemuseks oleks siis midagi sellist – kui tuua näiteks midagi tõeliselt head –  nagu Kalev Kesküla kogumikus „Elu sumedusest”.  Toon siia näite Sveta Grigorjevalt (jälle: vabalt võiks olla keegi teine), see on tekst pealkirjaga „Musta pori näkku”  kogumikus „Kes kardaks Sveta Grigorjevat?” (MTÜ Värske Rõhk, 2013, lk 38-9). Toon selle keeletoimetatult st sõnade järjekorda ei muuda, aga ridade murtuse kaotan ära, samuti panen kirjavahemärgid ning kasutan suurt algustähte. Sulud ja jutumärgid (va „Rehepapi” ümber) on originaalis.

Töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru keskuses. Pidasin kuus kuud vastu enne, kui jalga lasin. Kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele ja nende huiamisele stiilis: ”Neiu, tellisin Caesari salati kanaga, mitte kalaga”, „See, et ma oma kakao maha pillasin, on Teie süü, sest lusikas oli vales asendis”. Te ei kujuta ette, mis enesedistsipliini pidin järgima, et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada.

Kuna klienditeenindamine on ilmselgelt sitt töö, siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta natuke siit ja natuke sealt. Ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju (hommikul sai neid juba tasuta süüa, aga siis nad olid juba kõvaks läinud. No andke andeks, tõesti). Kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette katkendi „Rehepapist”, vihjates meile kui nahaalsetele krattidele, sest see kõik tuli kord videolindilt välja. Kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult, et kõrvaltvaatajale oleks kindlasti jäänud mulje, et tegu pole saiakestevaraste, vaid uut tüüpi Breivikute armeega.

Ja siis veel need kõik noored trendikad näitlejad ja telekuulsused. Ei, ma ei ütle midagi halba, ehk vaid seda, et see ülicool trupp, kes paar aastat tagasi pillas loosungeid „fakk poliitika, vaadakem inimesi”, noh, mõni teist võiks alustada iseendast (sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate põhimõtete kinnistumise eest võiks vastutavaks pidada ka väljaspool reklaame ja oma teatrimaja. Või, oota, õigus-õigus – selle eest teile palka ju ei maksta).

Oli muidugi ka palju häid inimesi, kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore. Mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed – kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid (ühele armsale vanale prantslasele teadsin juba  teda kaugelt nähes ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti).

Nii et jätke meelde, Eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud, päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada ja siis saadab avaldamiseks Vikerkaarde).

PS! Arvake ära, kes on kõige sõbralikum ja viisakam Eesti meediatäht, kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus? Jah, see oli Mihkel Raud.

6.

Üsna problemaatiline on taolise luule kriitika ja analüüsimine. Kui ütlesin, et tegu on lause-eelses vormis jutustusega iseendast ja et tekst pole kuigi sügavamõtteline  (vt nt Jüri Üdi klubi: Lihtsalt luule või noorte naiste luule?, esmaeeter 4. XI 2013), järgnes sellele sotsiaalmeedias nädala väldanud äge poleemika (luule üle! sic!), kus lõid kaasa nii praktikud kui teoreetikud.

Millise „taolise luule”? Seda pole lihtne määratleda, sest selleks peab koolitatud kriitik ja analüüsija nii mõnelgi korral sulgema selle silma, mis tal lahti treenitud, ning avama selle, mis tal kinni treenitud. Näiteks sooaspekti suhtes on tänapäeva väärtusi kandev kriitik kui mitte pime, siis teadlikult kõrvale vaatav. Teiseks, iga natukegi koolitatud kriitiku ABC-sse kuulub teadmine, et minajutustajat ja empiirilist autorit ei tohi samastada st ta silm on selle koha peal lahti.

7.

Julgen arvata, et saame päris hästi aru, milline on see perekondlik sarnasus nende luuletajate vahel – Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli Velling (Taul), Helena Läks, Sveta Grigorjeva jmt –  , kelle kohta Jürgen Rooste kasutas (mõneti provokatiivselt) terminit naisluule (pean silmas eelmainitud Jüri Üdi klubi).

Igaks juhuks hüüataks siin kohe „naisuurimus!”, sest see nais-liiteline sõna mõjub ärritunud feministidele rahustavalt. Võiks ka öelda, et eesliide „nais-” sõnas „naisluule” viitab genderile, mitte sexile.
Jürgen  Roostega istusid lauas Sveta Grigorjeva ja Carolina Pihelgas. Hea valik, sest esimene on naisluuletaja ses mõttes ja teine mitte. Selgitan näitega. Pihelga öeldut oleks võinud öelda kes tahes teine vastava ala asjatundja, aga kui Rooste pöördus Grigorjeva poole umbes nõnda, et oh, päris karmid ja pungid luuletused sul, siis Grigorjeva vastas täpsustavalt, et ta on ikka ka üsna romantiline inimene. Grigorjeva täpsustas Rooste kommentaare ta luuletuste kohta enda põhjalikuma iseloomustamisega.

Niisiis, asi on autorifunktsioonis. Korralikult treenitud kirjanduskriitik pimestab end siinpuhul  loomingu vastuvõtu kõige olulisemas osas. Kena, kõlbeliselt motiveeritud tööhüpotees kunstiteksti autonoomiast kallutab siin täieliku suutmatuseni võime nende tekstide vastuvõttu ja toimimisviise analüüsida. Carolina Pihelgase (ja tema mainitud Maarja Pärtna) luuletused on autonoomsed kunstiteosed, eelmainitud naisluuletajate omad mitte. Viimaste puhul nende tekstid toimivadki pihtimustena, oma elu eellauseliste dokumentidena, mille puhul kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus ongi täiesti teisejärguline. Nende luule on luule seepärast, et see on Luuletajate kirjutatud, mitte seepärast, et neil oleks mingid formaalsed luuletunnused. Need mõjuvad nende lugejatele haaravalt mitte esteetilise meisterlikkuse pärast, vaid seepärast, kes kirjutab ja mida kirjutab.

8.

Ma ei pea termineid naisluule ja meesluule kuigi headeks seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist ressurssi. Kuigi viide meeste- ja naisteajakirjadele kõrvutatuna sootute (kultuuri)ajakirjadega võib olla heuristiliselt küllaltki seeditav. Pealegi on näha seal ka tugev kvanitatiivne asümmeetrilissus – naisteajakirju on palju rohkem kui meeste-. Aga see ei tohiks häirida, sest naised teadupärast ongi palju usinamad lugejad.
Hea näide nõnda määratletud meesluuletajast (ja meeskirjanikust) on Martin Plaser (küllap võiks olla ka keegi muu, aga hetkel ei turgatanud meelde). Tema tekstidel puudub igasugune autonoomne väärtus, aga vastuvõtt vägagi muljetavaldav: kajastused Sirbis, Vikerkaares, Jüri Üdi klubis, Kirjandusministeeriumis, Klassikaraadios jne.
Selgitus on muidugi lihtne – vinge biograafia ja muljetavaldav välimus.
Luulekogu („Üraski hääl läbi küproki” Ji, 2013) tagakaanel olev tutvustus algab kõnekalt: „Martin Plaser on sõdur, luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja nüüdsest ka väljapaistev luuletaja”. Kõnekas (ja täpne!) on ka see, kuidas Kaupo Meiel alustab Plaseri proosaraamatu „Minu teine miljon” tutvustamist: „Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis” (Vikerkaar, 9, 2013, lk 103).

9.

Mõistagi see diskursus, kus toimib eelkirjeldatud mees- ja naisluule, on seksistlik. See on väljaspool kirjasõnavabariiki. Tajuväljas toimib ilusti ürgne hierarhiline gradatsioon: mees, naine, laps (see peab ikka päris kartesiaanivaim olema, kes arvab, et see on idee!). Võtame mõne tajutava karakteristiku, näiteks suuruse: mees, naine, laps. Võtame lihasjõu: mees, naine, laps. Võtame hääle: mees, naine, laps. Võtame füsiognoomia: mees, naine, laps.
Vaimus, kirjasõnamaailmas aga tajutavad karakteristikud ei loe, seal on intellekt intellekti kõrval, sõna sõna kõrval, seal sugu ei loe. Lühimalt, need, kes pooldavad soolist võrdsust, mis vaimuvallas on tematiseerimatu iseenesestmõistetavus, peaksid toetama intellekti ja selle põhiatribuuti – sõnalisust. Sõnakesksust ka luules.

Hea vastandnäide on meeli maksimaalselt haarav popmuusika. Aga sellega ollakse nii harjunud, et peale mõne spetsiifilise veidriku ei tunne end keegi häirituna, et see on grotesksuseni seksistlik.

10.

„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ kaitseb kirjandusteose autonoomiat  Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ TÜ kirjastus 2011, lk 102, rõhutus originaalis – M.K.).
Eelmääratletud nais- ja meesluulega on täpselt vastupidi. Nad on väärtused eelkõige just niipalju, kuivõrd nad on seotud tõsi- või omaeluloolisusega. Seda tuleb võtta eelnevale määratlusele lisaks. Loomulikult võib tõsi- ja omaeluloolisus olla ka esitatud viisil, millel on  suur (ja autonoomne) esteetiline väärtus, pluss suur representatiivsus. Aga siin vahel puudub seos. Sellised teosed on loetavad nii kunstiteosena kui omaeluloojutustusena. Kui viimast lugemisviisi harrastab kriitik, võivad konservatiivid talle kergelt kraesse karata. Kaarel Tarandi kurikuulus arvustus Kristiina Ehini „Viimsele Monogaamlasele” (Sirp 20. VII 2011) oli just selline. Ja Berk Vaher „karistas kohe ära”: „Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab” (Postimees 11. VIII 2013)

Kui mõelda natuke sotsioloogilisemas plaanis, siis on ju õige ootuspärane, et kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumi ajastuga, siis on tulemuseks oodata mingeid ristandeid – lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.

11.

Lugedes Elli Soolo arvustust(?) Indrek Hirve kogule „Tiivavalu” (Sirp 7. XII 2012) meenus  Mihkel Muti romaanist „Hiired tuules” lõik, kus Victor Kakk ja Kalle Jermakoff satuvad kõrvuti WC-sse: „Victor urineeris väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees” (Eesti Raamat, 1982, lk 23).

See, et Elli Soolo on kirjaoskaja ja kirjutas oma truudusevande luuletajale, kes mõjub oma vormi- ja sõnameisterlikkuses vaat et anakronistlikultki, ei muuda tõsiasja, millise aplausi saatel (Sirbi aastaauhind!) sunnib ta vaimu tunnistama oma „täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees”. 

Hierarhia ülaotsast. Kaupo Vipp ja Valdur Mikita Üdi-klubis

Kutsusin pühade puhul (23. XII. 2013, kell 20.00) Jüri Üdi klubisse selle aasta kahe olulisema raamatu autori (nende olulisus ületab mõistagi kaugelt lõppeva aasta): Valdur Mikita, kes kirjutas „Lingvistilise metsa”, ja Kaupo Vipi, kes kirjutas „Globaalpohmeluse”.

”Globaalpohmelusest” ilmus õigupoolest sel aastal teine trükk. Aga paremal paberil ja paremas köites. Ja nüüd on see saadaval ka e-raamatuna. „Sirpi” kirjutatud arvustus on siin.

Kui „Postimees” küsis detsembri alguses raamatusoovitusi, siis kirjutasin nende kahe kohta nõnda:

Kaupo Vipp „Globaalpohmelus”

Kaupo Vipp on pikaajalise pühendumise tulemusena koondanud referatiivselt ühtede kaante vahele olulisima aktuaalsetest teadustöödest. Tulemuseks on raamat täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest selle kohta, millistesse eluoludesse on inimkond suundumas, nii globaalselt kui lokaalselt.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets”

Viimaste aastate üks olulisemaid tekste, millel on võime üsna isiklikult ja sügavalt kõnetada väga erinevaid inimesi, rahvsuslastest kosmopoliitideni, enesekesksetest teismelistest minatute askeetideni. See on puhas positiivsus tumemeelses ja sünge tulevikuga maailmas olemata samas vähemalgi määral naiivne.

Viimase puhul on vähemasti see üha rohkem kinnitust leidnud, et see raamat kõnetab väga erinevaid inimesi ja väga positiivselt.

Kohe väga erinevaid. Näiteks

„Sirbi” haritlasvaenulikkuse erinumbris kirjutas sellest tunnustusega Mikk Pärnits, vaimustust avaldas äsja debüteerinud luuletaja Sveta Grigorjeva (intervjuule „Värskes Rõhus”), väga hea arvustuse kirjutas igitark ja iginoor Hasso Krull („Vikerkaar”, siin), siis näiteks veel riigikohtunik Eerik Kergandberg („Postimees”, siin).
ERRi kultuuriportaalis pidasid „Metsikut lingvistikat” üheks 2013. aasta tähelepanuväärseimaks teoseks veel Märt Väljataga, Heli Allik, Marek Tamm, Margus Haav ja Triinu Tamm.
Positiivsest vastukajast kubiseb ka blogosfäär (guugelda ise!).

Ka Kaupo Vipi raamat on omas žanris olnud üllatavalt edukas ja ikka vastava žanri (aime ja filosoofia) müügiedetabelites. Aga tegu on siiski, kordan, raamatuga „täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest” – see kitsendus kahtlemata kärbib lugejaskonda.

Kummatigi on need raamatud üsna komplementaarsed. Ökoloogiliselt väga teadlik Mikita võtab „Globaalpohmeluses” kirjeldatut aksioomina ja teatavate reservatsioonidega võib öelda, et „Lingvistilises metsas” sisaldub see meie tuleviku elujõud ja elurõõm. Rõhutan, see elujõud ja elurõõm on hoopis teistsugune kui praegu domineeriv. Tarbimis- ja reisimislustil ja kõigel sellel linna- ja tööstustsivilisatsiooni ja heaoluriikide elujõul ja elurõõmul pikka iga enam pole ning neile, kellele nende hüvedeta ja naudinguteta elu täiesti mõttetu tundub, võib sellest teosest küll optimismi ja eluindu leida.

Võib mõneti öelda, et „Lingvistilises metsas” on (taas)juurdumise rõõm, deglobaliseerumise ehk lokaliseerumise rõõm. On ju nii pikalt rõõmustatud juurte käristamise ja globaliseerumismõnude üle, inglish, reisimine ja emigratsioon, banaan ja sushi, ja kõik muu, mis koha-tunnetust ja kohamälu kaotab ja kõhetab. Internet on (oma kaheldamatute hüvede kõrval) seda protsessi – tunnet, et asukoht üldse ei loe – veelgi süvendanud.
Kristlus ja humanism on ka seda süvendanud – indiviidi väärtus on kohe kindlasti asukohast sõltumatu. Olgu riik, linn või maa. Ja kindlasti ei sõltu inimõigused kuidagi inimeste hulgast. Sellisele juuretuse eetikale tuleb lõpp, sest... inimesel ikkagi on juured. Isegi kui ta neid ei tunneta ja isegi kui ta on need transporditehnika abil hiiglapikaks venitanud. Nii pikaks, et siin Eestis ringi sibavatel inimestel on näiteks ka mõni palmijuureke Aafrikas, mõni tubakajuureke Lõuna-Ameerikas ja mõni teepuujuureke Aasias. Rääkimata neist võtmelistest juuretusjuurikatest, mis otsapidi naftas, või siis igasugused North-Streami taolised. Jaa, kui need pikad juurikad läbi raiutakse või kui need ära kuivavad, küll siis inimene hakkab jälle oma lokaalseid juuri hindama!

Kaido Kama kirjutab viimases Akadeemias (nr 12, 2013):
” Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni

teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks

küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane

tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise

sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed

üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,

varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel

linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua

mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast

põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast

märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel

vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai

ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva

vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem

on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes

siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis

praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.

Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui

praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.

Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem

osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu

naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise

peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise

plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane

elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama

pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.

Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva

jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine

on teatud määral nagu ellujäämisõpetus.”

***

Klubisse sai kutsutud ka luuletaja (:)kivisildnik.
Temalt ilmus hiljuti luuleõpik ja –kogu „Õpetaja ütles”.
Väga vaimukas teos. Kirjutasin sellele äsja midagi arvustuse- ja kommentaarilaadset (ilmub ehk juba järgmises „Vikerkaares”).
Arutlesin seal muu hulgas hierarhilisuse üle (väga laias mõttes, väärtushierarhiatest ja domineerimissuhetest majandusliku kihistumiseni), sest ka (:)kivisildnik kaitseb väärtustuslikku hierarhilisust kultuuris.

Tsiteerin katkendi kogumiku/õpiku avaluuletusest:

(:)õpetaja ütles
kes väidab, et kõik

raamatud on võrdsed

see solvab rängalt geeniusi

no see raibe ei ole hea inimene

õpilased haukusid meil pole kelleltki

õppida

(:)õpetaja ütles

isegi loll sportlane

saab aru et üks

mats suusatab

kiiremini  kui teine

Tõin seal esile ühe ajastuliku veidruse, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt:
Väärtustava hierarhiseerimise vastu tuukase tihti kõrvutamist spordiga a la „ega kirjandus või haridus mingi sport ole, et mõõdad stopperi või mõõdulindiga ja teed paremusjärjestuse!”
Iroonia on selles, et õigupoolest on just spordis – inimeste hierarhiasse jaotumise tüüpnäites! – inimesed de facto kõige võrdsemad. Kiireks enesekontrolliks võtke mõni lihtsalt mõõdetav spordiala ja lahjendage maailmarekordit näiteks kümnekordselt. No neid inimesi, kes jooksevad 100m üle saja sekundi on ikka päris vähe, eks. Või neid, kes heidavad ketast alla 7m.

Just teatati, et nüüdsest riigieksami läbimiseks piisab ühest punktist sajast. 1p ja 100p vahel on sajakordne erinevus, eks.
(Hiljuti Paabeli raamatukogus peetud ettekandes lähtusingi teesist, et inimeste vaimne võimekus on võrreldamatult suuremal skaalal kõikuv kui füüsiline suutlikkus – see mõjust teadagi väga üllatavalt).
Majanduslike ressursside jaotumise hierarhilisus annab juba päris drastilisi erinevusi, võtame või paari päeva taguse uudisnupu: „Ühe mehe aasta: 83-aastane USA ärihiid teenis 22 820 dollarit minutis”. Mitmega peaks selle saavutuse jagama, et saaks sama suure protsendi inimkonnast sisse haarata kui kümnekordselt lahjendatud spordimaailma globaalsete tippude korral? Ah?

Vat.
Lühimalt väljenduks siis ajastu sümtomtotrus järgmiselt:

Hierarhilise korralduse vastu võideldakse (kõige vähem hierarhilist korraldust – sporti –  näiteks  tuues!) edukalt seal, kus see on enam-vähem ainsana kasulik ja vältimatult vajalik –  kultuuris ja hariduses.
Seal, kus hierarhiline jaotus on kõige halvem ja hukatuslikum – varanduslik kihistumine, globaalmajanduslikud kuristikud – seal see mürinal võimendub.

(:)õpetaja ütles

see kas auto

sõidab või ei sõida

pole maitse küsimus

(lk 96)

[:]kunnus ütleb: iga kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi. Reptiilidel ei ole kultuuri, nemad maitsevad. Soojaverelised õpivad. Inimene õpib. Inimene saab aru. Putukad ja ämblikud maitsevad. Eluõigus on kõigil. Isegi neil, kes suhtuvad umbusuga suurde narratiivi antropotseenist ja liikide väljasuremisest, mis on tuhat korda kiirem kui looduslik foon. Maitse asi. Raiu maha viimane puu, see va vertikaal, nah, kas maitseb pikali teisiti kui püsti...

[:]kunnus ütleb: maitseorgan on seedetrakti, mitte seljaaju ülemine ots, fakt.

(:)mõned harjutused inimteele asunule

ürita erineda loomast

ürita erineda taimest

ürita erineda seenest

kui sa ei jõua erineda

kõigist erine pooltest

(lk 26)

[:]kunnus kordab: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuuriline imperatiiv võidakse hääletada sisedemokraatlikult maitseasjaks.

P.S.

Stiili näitlikustamise ja kongeniaalsuse markeerimise huvides kirjutasin arvustuse (:)kivisildniku teosele autorinimega [:]kunnus.

Rein Raual ilmus hiljuti kaks teksti: „Kultuurilineimperatiiv”, kus ta selle terminiga tähistab „olusid, kus (1) humanitaarsel teadmisel ja kunstilisel loomingul ei ole vaja oma olemasolu teiste diskursuste abiga põhjendada, (2) mõningast osadust neis peetakse oluliseks iga inimese jaoks tegevusalast sõltumata ja sellise osaduse täielikku puudumist vastavalt nõrkuseks või veaks ning (3) olukorras, kus mõnel inimesel on raskusi mõne kultuuriteksti mõistmisega, peab ta seda vaikimisi iseenda, mitte aga teksti puudujäägiks,”

ning teine, mõtisklus pealkirjaga „Mis ohustab eesti kultuuri?”, kus ta ütleb, et peamine oht eesti kultuurile tuleb seestpoolt.