1. jaanuar 2012

Punamütsike ja Kirillov. Lugemise kõrvalnähtudest.

Püüdsin kirja panna konverentsi „Paabeli raamatukogu“ ettekannet, aga „Postimehe“ võimaldatud 9000 tähemärki said otsa juba siis, kui olin alles vaevu Punamütsikese juurde jõudnud...
(mõni lõik kordub selle blogisissekandega ja oma heameeleks ja sõnade kinnituseks leidsin, et viimati ilmunud LR-is räägib Gabriel Zaid üht-teist kattuvat (nt ptk-s "Raamatuajastu lõpp"), loe seda ka!)



Punamütsike ja Kirillov ehk mida raamat inimesega teeb



Briti erudiit George Steiner (s. 1929) ütles paarkümmend aastat tagasi, et „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“[LR 2008, 33-34, lk 19]. Nüüd tuleb muusikale lisada ka internet.
Interneti ohtlikematest mõjudest saab hea ülevaate Mati Hindi artiklist „Internet ja isiksus“ („Õpetajate Leht“ 28.10.2011).
Interneti klikimaias ülesehitus kohandab endaga võrgutatud ajude neurofüsiloogia, mistõttu inimese süvenemisvõime kahaneb drastiliselt, meel muutub hüplikuks, hajutatuks ja fragmentaarseks. „Internet seab ohtu süvalugemisele ja süvamõtlemisele spetsialiseerunud ajupiirkonnad oma sünaptiliste seostega, sest kujuneb välja uus, internetiklikkimise „teeradade” võrgustik. Süvalugemise „teerajad” hakkavad siis rohtuma.“
Hindi sõnavõtu (leia see Google'iga ja loe!) põhitoon on pessimistlik, isegi apokalüptiline. Selle pessimismi üle võib irvitada tuues kõrvutuseks näiteid kultuuripaanikatest, mis alati igat suuremat kultuuritehnoloogilist muutust on saatnud - näiteks Friedrich Schlegel hädaldas juba aastal 1804, et „trükipressi leiutamine ja raamatukaubanduse laienemine on tekitanud tohutu hulga täiesti väärtusetuid ja rumalaid kirjutisi“ - kuid iga reaktsioonilisus pole veel automaatselt vanema põlvkonna loomulik nostalgia, ratsaväelase põlgus tankiarmee vastu.
Võibolla oleks kõige illustreerivam kõrvutada kõnealuseid suundumusi rasvumisega. On ennustatud, et praegune põlvkond õhtumaa noori on esimene, kelle keskmine eluiga on üksjagu väiksem kui eelneval põlvkonnal ja seda hoolimata meditsiini arengust. Põhjuseks eelkõige ebatervislik ja liialt kaloririkas menüü ning vähene liikumine.
Rasvumine on mitmel põhjusel hea analoogia. Esiteks: tegu on mugavuse, vahetute naudingute kõrvalnähuga, mis aeglaselt kumuleerub. Sarnaselt mõjub inimese isiksusele ja vaimsele võimekusele internet ning muud moodsad kognitiivsed tehnoloogiad.
Teiseks: tegu pole moraalse probleemiga, vaid eelkõige tehnilistest muudatustest tuleneva nähtusega ja rõhutan: kõrvalnähuga. Poisikesed mängivad tänapäeval arvutimänge ehk samadel põhjustel, miks kunagi õues ja palliplatsil kambakesi ringi tormati, aga ainult viimase kõrvalnähuks on arenenud lihased, koordinatsioon ja südameveresoonkond. Internetiajastul jääb noorte füüsiline vorm nii viletsaks, et riigikaitsekomisjon on sunnitud praegu rohkem kui pooled kutsealustest kõlbmatutena välja praakima. Hiirt klikkiva nimetissõrme ja SMSi trükkiva pöidla osavus on seevastu praegusel põlvkonnal imetlusväärne. Jällegi kõrvalnähuna.
Lugemise (ja romaanikunsti) tippajaks võib lugeda 19. sajandi (esialgu piirdus see küll vaid kesk- ja kõrgklassiga). Põhjus on õige proosaline: 20. sajandi alguseni oli trükisõna ainus kultuurikaup, mida oli võimalik koju viia ja tarvitada, ilma et oleks vaja olnud mingeid erilisi oskusi peale kirjaoskuse või mingeid abivahendeid, nagu näiteks noodid ja kallid muusikainstrumendid, mida said endale lubada vaid väga vähesed. Ehkki tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas oskab iga inimene lugeda, ei nõua enamik nüüdisaja meelelahutusest – televisoon, raadio, muusika, internet, film – kirjaoskust. Lugemise, eriti kvaliteetkirjanduse ja esseistika lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja peenendumine, väljendusoskuse mitmekülgsus ja vaimne autonoomia, üldisemalt: kujunemine sellise inimese suunas nagu seda on tavatsetud kirjeldada klassikaline subjektikäsitluse raames, mille järgi inimene on autonoomne, terviklik indiviid, keda iseloomustab eneseteadvus, ratsionaalne mõistus ja kes on ideaalis ennast täielikult kontrolliv.
Lugemine, iseärnis pikkade, süvenemist nõudvate tekstide lugemine on siin täiesti erandlikult ja unikaalsena esile kerkiv isiksust kujundav praktika, või kui natuke suurelisemaks minna, siis inimeselikkust kui sellist võimendav ja kasvatav („Inimene algab keelest,“ armastab ikka rõhutada Kalevi Kull).
Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise, karje ja sosina, valguse ja pimeduse, sooja ja külma jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad. „I“ ja „E“ vahel puudub sujuv üleminek samamoodi nagu binaarkoodi 0 ja 1 vahel.
Digimaailma analoogiagatega aga ei tohi minna liiga kaugele.
Kui leiutati mehaaniline kell  —  seade, mis lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti.
Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.) Samuti ei ole arvutimaailmas info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse
See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.
Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatsiooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist, põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia. Kiirsüvenemine on sisutu sõnavärdjas ja kiirkõrgharidus tibude inkubeerimine praeahjus.
Võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.
Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski sel puhul seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside tempo. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms). Sellist ajuprotsesside väliselt initsieeritud korrastamist võib ju vahel nautida, aga kui see ajumudimine pidevalt näiteks kõrvaklappepidi pähe valgub jätab see sünaptilisse võrgustikku oma pöördumatu jälje.
Seda peaks kindlasti arvestama õpetajad ja õppejõud: Powerpoint-slaidid, filmid ja igasugused interaktiivsed ja multimodaalsed kargud on toredad ja mugavad küll, aga nende osakaal peaks jääma siiski üsna väikeseks (seda võib olla raskem mõista põlvkonnal, kellel on nö arvutieelsest ajastust vaimne põhi all).
Pealegi, mis eriti oluline: ainult keeles on võimalik dialoogilisus. Sõnalise õppe osakaalu vähenemisega kaasneb väljendusvõime langus, miski, mis juba praegu ülikoolides tõsist muret valmistab. Martin Ehala juhitud uurimus kõrgkooliastujate keeleoskusest on sama heidutav kui riigikaitsekomisjonil: „rohkem kui poolte õpilaste funktsionaalse keeleoskuse tulemused on allpool edukaks õppimiseks ja tööks vajalikku taset“ (vt „Õpetajate leht“ 23.09.2011)

Kolmas analoogia rasvumisega: tegu on eelkõige uut laadi ühiskondliku kihistumisega. Kuigi populatsioon keskmistatult rasvub, isegi nõnda, et räägitakse lausa rasvumise epideemiast, kerkivad esile askeedid, radikaalsed vastuvoolu ujujad, anorketikutest ja spordifanaatikutest kreekalike ideaalide kehastajateni, võib öelda, et kerkib esile omamoodi füsioloogiline eliit. Samuti on vaimse võimekusega, siin toimub samuti kihistumine askeesivõime ja tahtekujunduse järgi. Mis oleks siin rasvumise analoogia klassikalisest subjektikäsitlusest lähtudes? Heuristilistel kaalutlustel nimetaksin seda koondkuju Punamütsikeseks. Punamütsike unustas ema hoiatused, oma eesmärgi, sest nägi lilli ja eksis neid korjates teelt. Punamütsike on inimene, kes ei organiseeri oma käitumist seesmistest motiividest ja autonoomsest vaimust lähtuvalt, vaid lähtub eelkõige välistest impulssidest, üldisemalt: aistingutest. Nii nagu isukus ehk soodumus rasvumisele on evolutsiooniliselt soositud, nii on ka punamütsiklusega. Inimene, nagu iga loom, on loomuldasa Punamütsike või kui parafraseerida üht prantsuse filosoofi – inimeseks ei sünnita, inimeseks saadakse (sünnitakse ikka isasloomaks või emasloomaks ning inimene on kõigest üks võimalikkus).

Kartesiaanliku süvamõtlemise üpris diametraalne vastandolek oleks näiteks tants – ihulis-meeleline sünkroniseerumine välismõjudega. Või laulupidu. Mõlemaid praktikaid kasutatakse valgustusliku subjektsuse pärssimiseks, ratsionaalse motivatsioonidünaamika asendamiseks instinktiivse ja aistingulisega. Kuskil pole vähem demokraatiat ja karjavaimu kui raamatukogus ning kuskil pole seda rohkem kui laulupeol või kontserdil. Väliselt initsieeritud sünkroonimiseks sobib mis tahes ühes suunas liikumine, sobib rongi- või autosõitki, aga muusika on tõhusaim ja eriti tõhusad on need koostoimes. Rotipüüdjad ja rahvaste dirigendid on seda ikka aimanud – paraad, suur marss ja muusika – võrratu süsteem indiviidide lahustamiseks ja ühtseks massiks keetmiseks. Aju ei saa pesta, seda saab ainult välja lülitada – kanakoiba või köögiviljahautist, indiviid?

18 kommentaari:

  1. olen selle lugemisliku ja informatsioonilise kihistumise pärast tykk aega mures olnud. kasutan oma igapäevases tekstitöötlemise töös programme ja veebilehti, mis koosnevad põhiliselt tekstidest.

    samas suurimat avalikku tähelepanu pälviv osa minu kontori väljundist läheb just 1) klikimaiastesse kanalitesse, kus on segi linkide-piltide-reklaamidega; 2) raadiosse, kus seda loeb ette diktor.

    rikaste ettevõtete töötajad, riigiametnikud, Rahvusraamatukogu lugejad, TTÜ wifis viibijad pääsevad ligi ka tekstipõhisele keskkonnale. iseasi, kui paljud seda võimalust tarvitada oskavad.

    muretsen peamiselt maailmast arusaamise pärast — juurdepääsu pärast adekvaatsele informatsioonile, mille põhjal igapäevaelulisi otsuseid teha. kui lihtne on orjastada informatsioonile juurdepääsu poolest alumistesse kihtidesse jääjaid?

    digitaalse salvestamise tehnoloogiate suhtes näitab Mati Hint yles ettevaatlikku ebausaldust. aga siiski muutub igasugune ymbersalvestamine ja tekstilise info hoidmine muudkui aga odavamaks, ASCII-formaadis hoitavad asjad yhilduvad peaaegu kõigi teksti lugevate seadmetega. nii et Gutenbergi projekti töö 1970ndatest alates on ikka vabalt kättesaadav ja levitatav.

    siin on peidus võimalus lugeda vanu romaane oma telefonis, kui sõidad bussi-trolli-trammiga linna või koju magalasse. Jaapanis on see juba ysna levinud, aga eestikeelsete autoriõiguse alt vabanenud teoste digiteerimine pole vist nii kaugele jõudnud, et siin väga suurt valikut oleks.

    ise loen telefonist poole runo kaupa "Kalevalat". peaks telefoni natuke ulmeromaane tankima, aga seni pole viitsinud.

    VastaKustuta
  2. Mäletatavasti, ajal natuke enne Schlegelit, tõi Thoth Egiptuse vaaraole oma uue leiduse, nimelt kirja, mille vaarao unustamise rohu pähe eemale tõukas. Platoni enda sõna kirja kohta oli küll "pharmakon", mürk ja ravim.

    VastaKustuta
  3. Mäletatavasti ja mäletatavasti... raudselt sa lugesid seda kuskilt.

    VastaKustuta
  4. Ääremärkus: kirjapandud muusika tajumine erineb märkimisväärselt kuuldava muusika tajumisest (ja muusikalugemise oskus oli 16.-19. sajandil kirjaoskajate klasside seas peagu enesestmõistetav kui tekstilugemisoskus, see oli massilise muusikatrükkimise ajastu. Tänapäevaks praktiliselt unustatud või õigemini eliidi pärusmaale kolinud oskus).

    Ma ise olen vahel raamatuid lugedes häiritud oma puudulikust võimest oma seesmist lugemistempot reguleerida: reguleerimata peast on see kole kiire, pool lehekülge kuni lehekülg korraga, aeglustamine nõuab tahtepingutust, aga mõni tekst "dikteerib" siiski aeglasema tempo, selles mõttes, et ta ei anna ennast muidu kätte.

    Uudisklippe ei viitsi just sellepärast enamasti vaadata, et kesse kannatab infot nii aeglaselt kätte saada, lugedes läheks sama info peale kordades vähem aega.

    VastaKustuta
  5. *peagu _sama_ enesestmõistetav*

    kontrollsõnaks on sedapuhku "slumm".

    VastaKustuta
  6. ah, ja muusikakiri on muidugi sama vähe analoogne kui foneetiline kiri. Mõlemad jätavad ebaolulise infona arvesse võtmata terve hulga helikontiinuumi kuuluvaid erinevusi, olgu selleks heliks muusika või kõne. Pluss võimalused väljendada graafiliselt asju, mis ei ole auditiivselt olulised (keskaja kirjutatud mitmehäälsuse sümmeetriaobsessioon tuleb meelde).

    VastaKustuta
  7. see intellektuaalse plära mehaanika lugemisoskust ei õpeta... Punamütsike jääbki metsa.

    VastaKustuta
  8. "Punamütsike unustas ema hoiatused, oma eesmärgi, sest nägi lilli ja eksis neid korjates teelt. Punamütsike on inimene, kes ei organiseeri oma käitumist seesmistest motiividest ja autonoomsest vaimust lähtuvalt, vaid lähtub eelkõige välistest impulssidest, üldisemalt: aistingutest."

    Kas Ema on antud loos Punamütsikese seesmine motiiv ja autonoomne vaim? Minu arvates väljendab Punamütsikese käitumine kõige vahetumalt tema autonoomset vaimu ehk siis valmisolekut eirata ema antud korraldusi.

    VastaKustuta
  9. Pidasin metafooriga silmas seda, et Punamütsike on inimene, kes organiseerib oma käitumist vahetutest meeleandmetest lähtuvalt ja need sõidavad üle mõistusest ja eesmärgist (NB! mis tal juba olemas oli!). Punamütsikese sisemaailm on liialt keskkonna produkt - lilleke meelitab teelt, hunt lollitab jne

    VastaKustuta
  10. Punamütsikese psühhoanalüüsi käigus muide selgus, et Punamütsike ei olegi inimene. Vähe sellest, tal puudusid muuseas ka organid ja meeled. Ja lisandunud asjaolu, et punamütsike ise oligi juba metafoor, ajas paljud inimesed segadusse just oma sisemaailmades.
    Metafoori metafoor on aluseks paljudele blondiinianekdootidele.

    VastaKustuta
  11. Südamlik tänu selle mõtiskluse eest!
    Sain kinnitust, et olen õigel teel. Tudengid on kogu aeg öelnud, et neile meeldib, kuidas oma loenguid ja seminare läbi viin ja powerpointi praktiliselt ei kasuta. Mõned filmid mõnes aines tulevad muidugi kasuks, kuid võimalikult palju lasen tudengitel endal rühmatöödes ja kogu auditooriumis kaasa rääkida. Seni aeg- ajalt ikka kahtlesin, et ehk peaksin siiski oma meetodeid kaasajastama... Nüüd tunnen heameelt, et olen iseendaks jäänud.

    Tudengite funktsionaalse keeleoskuse nõrkus oli mind juba mõnda aega ehmatanud ja paistis, et iga aastaga läks olukord nutusemaks. Sügisel, kui Martin Ehala uurimusest lugesin, mõistsin, et asjad on hullemad, kui arvanud olin. Tudengieas on ilmselt hilja sellist baasoskust parandada, pealegi ei ole ma keeleõpetaja, kuid püüan tudengitele anda ülesandeid, mis toetaks nii funktsionaalset lugemisoskust kui oskust oma mõtteid arusaadavalt väljendada ka kirjakeeles.
    Miskipärast on aga hea teada, et on inimesi,kes näevad/tajuvad maailma minuga sarnaselt.

    Ning jah, inimeseks ei sünnita, inimeseks kasvatakse... Ümbritsevatel inimestel on selles määramatu roll.

    VastaKustuta
  12. Seda samust hirmu, et meie sees ei ela varsti enam tundmusi, vaid me elame meid ümbritsevate tundmuste sees, on leierdatud siin ja seal. Nüüd tuleb midagi lihtsalt ette võtta. Algatuseks võiks keegi selle probleemi ka Aaviksoole selgeks teha, et koolisüsteemis läbilöömiseks ei oleks tarvis ainult kastitäite kaupa informatsiooni alla neelata.

    VastaKustuta
  13. Kui tohib, siis üks pigem konstruktiivne ja siia kindlasti ära kuluv tsitaat Michel de Certeau tekstist "Lugemine kui salaküttimine": "...on alati hea meeles pidada, et inimesi ei maksa pidada idiootideks." :)

    VastaKustuta
  14. See on õilis, aga pedagoogiliselt ebaökonoomne :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühiskondlikul (sotsiaalsel) tasandil on ebaökonoomne pidada inimesi idiootideks. :) Õilsusel pole sellega midagi pistmist, pigem egoistlik vahend maailma mõistmisel teiste inimeste kaudu (mida me kõik ka teeme- ka kirjanikud/filosoofid on inimesed). Vastand oleks ülim skeptilisus.

      Kustuta
  15. Natuke ökonoomsem on tuntud ütlus, et ei tasu seletada pahatahtlikkusega seda mida saab seletada rumalusega.

    VastaKustuta
  16. Aga:

    "Raamatukogus on kirjanik vang, ta on sõltuvusahelatega seina küljes kinni. Ning kuigi ta oma ahelaid avalikult kõlistab ja raputab, iseennast kirub ja kritiseerib, on ta omadega hädas. Ta on teinud pattu. Ta pole elanud, vaid surnud. Ta on tapnud oma lapsed. Ta on jäänud üksi."

    "Sina, kes sa armastad inimeste asemel raamatuid, pead selle eest tasuma! Sa oled küsinud abi valest kohast, sinu surm on naeruväärne, sa ise naerad selle üle."

    Toomas Raudam, "Sõna puudutab sõna"

    VastaKustuta