27. detsember 2012

Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine



Ilmus Eesti Ekspressis 27.12.2012, pisut muudetuna ja uusaastasoovita.



Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine


Mihkel Kunnus


Vana Testamendi Koguja on üks kultuuriloo tuntumaid pessimiste. Kõik olevat üks tühi töö ja vaimu närimine, tühisuste tühisus. Ta kirjutab: „Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb! Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku!“ Ja nii edasi, ikka ja jälle, ikka ja jälle. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis tehtud, seda tehakse veel, ei ole midagi uut päikese all!“

Niels Bohr on öelnud, et triviaalne tõde on see, mille eitus on absurd, aga suur tõde on see, mille eitus on samuti suur tõde. Umbes nõnda on ka põrguga. Aleksei Turovski sõnutsi: „On kaks põrgu definitsiooni, mis kirjeldavad virtuaalset reaalsust, põrgut, minu meelest kõige paremini. Esimene: mitte midagi äratuntavat, ruum-aeg, kus ükski signaal, ükski ärritaja, ükski heli, nähtav signaal, lõhn või kompimismeelele apelleeriv puudutus ei ole raasugi tuttav. Ja teine seisund: ainult peeglitest koosnev ruum, kus te olete üksinda ja näete ainult ennast. Kõik on absoluutselt tuttav ja ei midagi muud“.
Ei midagi uut päikese all, ohkab Koguja oma ülimat elutüdimust. Võib-olla mingit sarnast ängi mäletavad vanemad inimesed nn stagnaajast, mida olevat iseloomustanud samuti täielik lootusetus muutustele.

Meil on praegu aga kogujaliku elutunde suur vastandäärmus, kogujaliku põrgu vastandpõrgu – kõik muutub pöörase kiirusega ja milleski ei saa olla kindel. Osad pole enam selleski kindlad, et ka homme ikka päike tõuseb, rääkimata siis rahvapõlvele vääramatult järgnevast rahvapõlvest ja igavesest maast. Iga homne ähvardab olla väga palju erinev tänasest.

Ka need, kes rääkisid veel mõni aeg tagasi, et kriisid on majanduses loomulikud, et majandus ongi tsükliline, möönavad, et see kriis on suurim, on enneolematu. Tsükkel tähendab korduvust, korda, midagi, mis on olnud (ja tuleb jälle). „Kas kõik saab ikka korda?“ küsitakse murelikult. „Tehtagu see asi korda!“ nõuab õiguslane. „Kord olgu majas!“ kõmistab moralist, „Peaasi, et majandusega on kõik korras“ täpsustab viimase lähisugulane, kes inimliku korraloome kõrgeimaks orientiiriks ei pea igavest moraaliseadust, vaid igavest maksumäära. „Nii, võtame nüüd end kokku ja teeme kõik korda!“ kutsub üles entusiast. Tõesti, jätame korraks kõrvale need, kes ei jõua ära vaielda, kas igavene ja muutumatu väärtus peaks olema põhiseadus, tuumikperekond, tulumaks või miski muu. Pühad on üks selline asi, millega inimesed ise loovad korda, täpsemalt rituaalse käitumisega pühade ajal. Rahustavat, turvalist ja kodustavat korduvust luuakse sellega, et tehakse väga palju sarnaseid asju, süüakse sama toitu, kuulatakse samu laule ja nii edasi presidendikõne ja kingituste jagamiseni välja. Abistatakse kodutuid ja loetakse moraali.
Moraal sobib hästi, sest moraali on ikka kordamise ja korra asi. Küll on tore jälle kuulata kantslist, et ligimest tuleb aidata ja mammona kummardamine on patt. Ikka see sama moraal. See on nagu kartul või päikesetõus, millest iial ei tüdine. Mäletan luuleridu:
aga kas sina usuksid
kui päike ütleks üks päev
et ta homme enam ei tõuse
Rohkem ei mäleta, aga kuigi see oli just nimelt päike, mitte majanduskasv, mäletan veel, et see oli üks kõige kurvemaid luuletusi, mida lugenud. Luule, see vanamoodne, on hea, sest see on eriti korrastatud tekst. Riim on ju korduvus.
Essee ei ole seega hea žanr pidulikku aega. Muide, mõtlemine üldse, sest see kipub looma uut, avama uusi vaatenurki jne. Mõtlemine ja loovus on üks neid valdkondi, mis on korduvusele selja keeranud, miski, mis ihaleb uut, miski, mis ei lepi ühe ja sama pideva ülekordamisega. Seepärast on moralistide ja mõtlejate vahel alatasa sügavaid lahkhelisid. Moraal tähendab piire ja piiride põlistamist, tunnetus aga piiride ületamist ja uute perspektiivide avamist. Ja see pingeväli on inimhinge kodu. Ei suuda inimene täielikult loobuda ei mõtlemisest ega südametunnistusest. Ja kui mõni suudabki, siis teised arvavad ta omade hulgast välja.

Praegune maailmalõpumeeleolu pole põhjustatud neist paljudest erinevatest maailmalõpulugudest, mis meedias ringlevad. Hoopis maailmalõpumeeleolu on selliste lugude ringlemise põhjuseks. Sellised lood hakkavad alati hulgakesi ringlema, kui ühiskonda tabavad väga suured muutused. Suured muutused tähendavad ühe korra kadumist ja kõik, kes peavad seda korda maailmaks – ja iga hästikodunenud ja moraalne inimene peab! – tajuvadki selle korra lõppu maailmalõpuna. Näiteks sellele, kellele Nõukogude Liit oli kodu ja kodune, oligi selle lagunemine maailmalõpp („XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof“), aga see, kellele Nõukogude Liit ei olnud kodune, kellele oli see võõras monstrum, see tervitas selle lagunemist ja lootis rõõmuäreva hingega vana korra, selle õige ja koduse korra taastumist.
Selline äratundmine – et iga korra kadumist saadab moraalipaanika - on ajaloolase lohutus, jah, iga kord. Seegi on maailma kord, ajalooline seaduspära.

Tuttavlikkust ja korda luuakse näiteks ka sellega, et aastavahetusel lastakse rakette, linnad ja omavalitsusedki tellivad ilutulestiku. Igal aastavahetusel. Siirad ja vahetud inimesed naudivad värvidemängu, löövad ka sel korral kokku vahuveiniklaase ja soovivad üksteisele ikka seda ühte ja sama soovi.
Aga võib-olla on seal kuskil ka mõni korrarikkuja, see, kes ei käitu nagu kombeks, see, kes ei rõõmusta värvidemängu üle taevas, sest talle pole suitsujoaga taevasse kärgatav rakett ilus värvidemäng, vaid linnadest põgenevad linnuparved, hüsteerias koduloomad, taevasse lastud raha ja keemiareostus. See õnnetu hing on läinud mõtlemise amoraalsele teele, ta ei ole enam vahetu ja siiras, sest seoseahelad, mida ta teadvus loob, on tajust lahutatud, mistõttu ei tule talle enam piim poest, ega raha automaadist, sardell pole roosa vorstike, vaid peenestatud loomakorjus tema enese peensooles, nutitelefonist kostab alati Hiina lapstöölise nutt ja loomade varjupaik pole heategevus, vaid drive-in fastgood, kus sentimentaalsed ja lühinägeliku kaastundega linnainimesed ostavad endale indulgentse „poest tulnud“ loomatoiduga. Jaa, mõtlemine, tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad, on koduse korra suur vaenlane, iga korra potentsiaalne vaenlane, sest „kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!“

P.S. Mu uusaastasooviks oleks kiire pankrott kõigile pürotehnika tootjatele ja maaletoojatele!

35 kommentaari:

  1. Minu uusaastasoov on süntees tema kõigis funktsionaaltaksonoomiates ja kahe ajupoolkera tuhandeaastane vabadus, võrdsus ja vendlus.

    VastaKustuta
  2. "See õnnetu hing on läinud mõtlemise amoraalsele teele, ta ei ole enam vahetu ja siiras, sest seoseahelad, mida ta teadvus loob, on tajust lahutatud, mistõttu ei tule talle enam piim poest, ega raha automaadist, sardell pole roosa vorstike, vaid peenestatud loomakorjus tema enese peensooles, nutitelefonist kostab alati Hiina lapstöölise nutt ja loomade varjupaik pole heategevus, vaid drive-in fastgood, kus sentimentaalsed ja lühinägeliku kaastundega linnainimesed ostavad endale indulgentse „poest tulnud“ loomatoiduga."

    Tundub, et see hing on astunud hoopis kibedale moraalirännakule.

    Häid pühi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võtsid mul sõnad suust.

      Mis häda sel hingel muidu õnnetu oleks olla, kui roosadel vorstikestel ei oleks ebameeldivaid moraalseid implikatsioone ja kui need seoseid ei tekitaks ebameeldivaid tundeid, mis, horribile dictu, on vahest koguni vahetud ja siirad. Eijah, mõtlemine läheb moraaliga vastuoll küll, aga teadmised lisavad valu ainult siis, kui mõtlemise kõrvalt või asemel tulevad mängu tunded, tähendab, moraal.

      Kui tal õnnestuks päriselt kõige täiega mõtlemisse varjuda, poleks tal häda midagi, mõlgutaks hoopis oma teadmisi sardelli ehitusest ja nutifoni taustast ja oleks rahul (eriti kui vastab tõele see teadusuudis, et empaatia ja analüütiline mõtlemine suruvad üksteist vastastikku maha). Aga ma ei usu, et selline varjumine oleks väga kaua võimalik, kui tegemist ei ole just psühhopaadiga, enamikul inimestel on see moraalivalu pikemas perspetkiivis vältimatu ja mõtlemine kõigest ajutine eskapism.

      Kustuta
    2. Need vastureaktsioonid põhinevad lihtsal (sõnastuslikul)eksitusel, nimelt moraali samastamisel kaastunde (ja lausa empaatiaga!).
      Võtke mingi esimene allikas nt wiki:
      "Moraal on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum, väliselt nõutavad reeglid ja tavad. Moraal on seotud kultuuri ja eluviisidega. Sõna "moraal" pärineb ladina keelest ja tähendab tava, või komme. (Kreeka keeles on moraali tõlkevaste eetika. Filosoofiliselt saab sõnade eetika ja moraal tähendusi eristada.)[...]"
      Õigussotsioloogia:
      "Moraali mõiste teoreetilistes käsitustes võttis esimena kasutusele Cicero (ld. mos, mores- komme). Moraaliks ehk kõlbluseks loetakse ühiskondliku teadvuse vorme, põhimõtteid, tavasid ja norme, mis reguleerivad inimeste käitumist mingi sotsiaalse koosluse piires.Inimühiskonna normaalse eksisteerimise jaoks on tähtis, et selles ühiskonnas arvestatakse ja austatakse kehtivaid sotsiaalseid norme.[...]"
      http://et.oigussotsioloogia.wikia.com/wiki/Moraal


      Kustuta
    3. Eks ta ole ikka natuke keerulisem. Eriti, kui võtta arvesse ühiskondlikku arenemist individualismi suunas.

      Sõna "moraal" võib olla etümoloogiliselt seotud ühiskondlike kõlblusnormidega, kuid seda arvatavasti seetõttu, et Cicero ajal ei eristatud n-ö "südametunnistust" tavadest.

      Kuigi antud terminoloogia erineb filosoofiti, siis loomulikus keeles on sõna "eetika" saavutanud ühiskondliku- tööalase ja moraal südametunnistuse varjundi. (Nt: http://www.diffen.com/difference/Ethics_vs_Morals)

      Sel juhul põhjustab sardell ikkagi moraalset valu, olles samal ajal eetikaga kooskõlas.

      Kustuta
    4. ja hopsti! Sisse tuli veel üks sõnake - eetika. Miski, mida ma artiklis ei maininudki, ja sa annad moraali ja eetika võrdluse + viide tavakeelele võõrkeelse allika abi... tat-tat

      Kustuta
    5. Hah, kas eesti keel on ainus "tavakeel"? Ma tõin sisse sõna eetika (, mida sa tõesti ei maininud) vaidlustamaks Sinu süüdistust "sõnastuslikust eksitusest". Ühtlasi selgitasin, et sardellivalu seondub "tavakeeles" pigem moraali, kui eetikaga.
      Tat-tat-ta-taa...

      Kustuta
    6. "Eetika" ja "moraal" on mõlemad võõrsõnad, btfw.

      Kustuta
    7. Aga, et eesti keel saaks ka esindatud siis:

      "Eetika ja moraalifilosoofia

      Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlbelist käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjektiivses mõttes.

      Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte-spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada."

      - http://et.wikipedia.org/wiki/Eetika

      Kustuta
    8. Mitte et moraali peaks samastama empaatiaga, aga seisukoht, et moraal on suurelt jaolt instinktiivne, on moraalifilosoofias täiesti valiidne. Palju oleneb muidugi definitsioonidest; "väliselt nõutavate reeglite ja tavadega" "moraaliinstinkt" tõesti ei klapi, aga see ei ole ainus võimalik määratlus.

      Mulle jäi aga praegu silma, et kas sellest "amoraalsele teele läinud õnnetu hinge" lõigust pluss MK kommentaaridest peaks järeldama, et empaatia on pigem mõtlemise kui moraali juurde kuuluv? Sel juhul huvitaks mind juba, mis on siin "mõtlemise" definitsioon. Nähtavasti mitte "analüütiline mõtlemine". Mõtlemine kui jungiaanlik ratsionaalsus, mille eri aspektid on analüütiline mõtlemine ja tundmine (ehk see, mis tegeleb väärtustega)?

      Kui ma ise võtaks käsile moraali empaatiast eraldamise, siis ma kardan, et mul satuks sellisel juhul mõtlemisega (kui "analüütilise mõtlemisega) ühele poole eraldusjoont pigem moraal kui empaatia; empaatia, vaeseke, jääks nendesinaste "siiraste ja vahetute" pärusmaaks ühes ägedate paukude ja värvimängu üle rõõmustamisega.

      Kustuta
    9. ja miks mul üldse empaatia mängu tuleb: eks ikka sellepärast, et kust mujalt see valu, et vorsti tehakse loomadest ja et elektroonilisi vidinaid panevad kokku väärkoheldud lapsed.

      Tähendab, ma suudan mõttes konstrueerida ka ebaempaatilise, ratsionaalse häirituse samadest asjadest, aga see ratsionaalne ja ebaempaatiline häiritus eeldaks, et aksioomideks on võetud "ei ole õige teisi tappa" ja "ei ole õige oma lõbu pärast teisi kuritarvitada". Vbla on mul vähe fantaasiat, aga ma ei näe, kust sellised aksioomid tulevad, kui nad ei tule a) kuskilt instinktiivsest-empaatilisest kõhutundest või b) "välistest reeglitest" alias moraalist siinse postituse tähenduses. Hüppavad puhtast ratiost ise välja nagu kartesiaanlikus märjas unenäos?

      Kustuta
    10. Soovitan lahkeste kommanteeriumi lähtetekst uuesti läbi lugeda (eetika, moraal jms teemad hõlmabad riiulitäisi raamatuid, eks)
      "mõtlemine - tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad"

      Moraali kohalt on hea vaadata ehk nt homoabielu debatti - Moralist: "Kord olgu majas! abielu on mees + naine ja punkt"
      see, kas on mingid vähemused, kes kannatavad vms pole üldse oluline, kord ja-ehk moraal on kõrgeim väärtus.
      Hea on ka aborditemaatika, kus samuti ranget korda "Abort on patt" õõnestatakse nt kaastundele apelleerimisega jne.

      Kannatuse minimeerimise pidamine ühiskondliku korraloome (seega moraali!) kõrgemaks printsiibiks on utilitaristlik hoiak (muide, mis puutub inimest, siis üsna paljus vale, aga see on pikem teema, mida on väga põhjalikult käsitlenud Dostojevski - inimene armastab oma kannatusi, kannatusteta elu on iiveldamaajavalt ebaheroiline jne - ja Mann "Võlumäes").

      Kas kutsu-poputamine varjupaigas on õigustatud kui see tekitab kordi suuremaid kannatusi mujal (aga tajuväljast väljas), on lihtsalt väike utilitaristlik dilemmake.

      Empaatia alge on suuresti tajus küll, vastupandamatust kutsupilgust võimetuseni näkku valetada või tulistada, aga saab alati kardina vahele tõmmata ja vahetu ning siiras inimene ongi päästetud.

      Kustuta
    11. 1) "mõtlemine - tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad"

      See on veidi kahtlane väide. Näiteks John Locke defineeris mõtlemise kui:

      "Each step in demonstrated knowledge must have intuitive evidence. Now, in every step reason makes in demonstrative knowledge, there is an intuitive knowledge of that agreement or disagreement it seeks with the next intermediate idea which it uses as a proof: for if it were not so, that yet would need a proof; since without the perception of such agreement or disagreement, there is no knowledge produced: if it be perceived by itself, it is intuitive knowledge: if it cannot be perceived by itself, there is need of some intervening idea, as a common measure, to show their agreement or disagreement. By which it is plain that every step in reasoning that produces knowledge, has intuitive certainty; which when the mind perceives, there is no more required but to remember it, to make the agreement or disagreement of the ideas concerning which we inquire visible and certain. So that to make anything a demonstration, it is necessary to perceive the immediate agreement of the intervening ideas, whereby the agreement or disagreement of the two ideas under examination (whereof the one is always the first, and the other the last in the account) is found. This intuitive perception of the agreement or disagreement of the intermediate ideas, in each step and progression of the demonstration, must also be carried exactly in the mind, and a man must be sure that no part is left out: which, because in long deductions, and the use of many proofs, the memory does not always so readily and exactly retain; therefore it comes to pass, that this is more imperfect than intuitive knowledge, and men embrace often falsehood for demonstrations."

      - Locke, "Essays Concerning Humane Understanding", Bk IV, Chap. II, 7

      Ehk siis, pole mõtlemist väljaspool tajusid. Matemaatikat võiks küll käsitada "puhta ratsionaalsuse" uurimusena, kus tajud on asendatud abstraktsete sümboolsete ühikutega, kuid antud argument ei laiene kindlasti moraali problemaatikale.

      2) "moralist" ⊂ "moraal", "moralist" ≠ "moraal"

      Ehk siis, kuigi moralist paigutub moraali hulka, pole võimalik taandada moraali moralistide käitumisele (eriti inimestele, kes võitlevad abordi või homoabielude vastu tuginedes moraalile kui antud juhul "ühsikondlikule tavale"). I.e. moralistid ei esinda moraali nagu ka indiviid ei esinda kogu ühsikonda. Kui defineerida moraali kui "ühiskondlikku korda", siis tegemist on nimelt indiviide vahelise suhte ja vastastikkuse toime määratlemisega, ehk siis paigutuks mõtlemise, kui tajude vahelise relatsiooni alla.

      3) Mina määratleksin "moraali" parema meelega kui individuaalset käitumisnormi. See, mida Sina pakud välja on üks normatiivne süsteem, mis võib põhineda teistel aksioomidel kui nt kristlik moraal.

      Kustuta
    12. Huvitav lugemine nagu alati! Minupoolt siiralt uudishimulik küsimus - miks on Hiinas valmistatud telefoni ostmine väär? Kui selle panid kokku lapsed, kes saavad vaid 1$ päevas, siis kuidas saab selle 1$ ära võtmine neid aidata?

      Mitte et ma tahaks tüli norida või enda vaateid kehtestama hakata aga ma tõesti ei saa pihta, miks peaks vorsti või telefoniost halb olema.. Mulle endale tundub, et eetika tuleks reserveerida ainult iga üksiku interpersonaalse akti jaoks eraldi ja seda ei saagi omistada majandus- vms süsteemidele ja -protsessidele.

      Kustuta
    13. L, su bottom line on, et MK saab asjadest valesti aru, sest ta ei saa aru nagu L.
      See ei ole väga fertiilne lähtepunkt diskussioonile. Pealegi üks L is enough.
      In the end there can be only one.

      Kustuta
    14. G-F, viljakus ei ole tarkuse mõõdupuu. Muidugi, kui ma väljendan oma arusaama, siis mul on teatav ekslusiivne täiuse eelhaare. Ma pole nõus aktsepteerima arvamusi arvamuste paljuse endi pärast.

      Kuid minu argumentatsioon põhineb ratsionaalsusel ja falsifitseeritavusel. Antud juhul nõustusin kaasa minema "moraali kui ühiskondlike tavade" definitsiooniga, et demonstreerida teatud vasturääkivuse MK arutluses.

      Kustuta
    15. MK, ma jätaks utilitarismi versus muud ismid praegu kõrvale (sest empaatia => kannatuste minimeerimise maksiim ei ole sugugi ainus näide sellest, kuidas moraal kõhutunnet pidi käia võib);

      mind huvitab praegu ikkagi küsimus, kust tuleb mõtlemisse meelehärm ja valu, kui mõtlemine peaks siinse definitsiooni järgi ometi olema tajust vabastatud. See, mille otsa ma siin järjest takerdun, on konstruktsioon "tajust vabastatud meelehärm ja valu". Tajust lahtisõlmitud valu võimalikkus.

      Küsimus, miks see vorsti või telefoni päritolu mõtlejat üleüldse häirib.

      (Mind häirib vahelduva eduga ka, aga enda sisse vaadates ma seda puhtalt mõtlemise kraesse küll ei paneks. Teadmiste kraesse üksnes niipalju, et kui mul info puuduks, ei saaks see mind ka häirida; aga info olemasolu ja endale teadvustamine iseenesest ei tohiks veel automaatselt häiritust tähendada.)

      Kustuta
    16. Aga ka tarkus ei ole iseenda mõõdupuu. Meie siin kõik oleme targad inimesed. Ometi võib igaühel meist hõlpsasti juhtuda, ja on ka juhtunud, et paned näiteks vale naist, sellest tuleb mingi jama ja siis ikkagi oled jobu. Teiseks, oluliselt lihtsam on tuvastada vasturääkivusi teise jutus kui kirjutada ise ja riskida vasturääkivuste lagedale toomisega. Falsifitseeritavusega ongi see Duncan MacLeodi kühvel - võidab see kes kõigil teistel pea maha lööb. Aga selle suurte mõõkadega vasturääkivuste tuvastamise käigus jäävad märkamata üksteise potentsiaalselt valiidsed poindid.

      Kustuta
    17. loen üle ja üle ja üks moodus, kuidas ma "tajudest lahtiseotud valu" probleemi enda jaoks ületada saan, on teha selline kokkuvõte:

      et informeeritum ja kaugemale mõtlev inimene ei saa "siiralt ja vahetult" rõõmustada maitsva toidu, toreda ilutulestiku või ägeda mänguasja üle, sest ta on oma tajukombitsad kehast lahti sidunud, nii et ebameeldivad aistingud saavad ta alati kätte (märkab kaude hiina lapse nuttu, põgenevaid koduloomi ja tšahh! vajuvad mõnuhormoonid ära, kannatusehormoonid asemele).

      aga kas see oli nüüd päris see, mis öelda taheti?

      ja jääb endiselt hüpoteetilise intelligentse psühhopaadi võimalus, kes taipab põhjuse-tagajärje ahelaid kergesti ja on sellest absoluutselt häirimatu.

      Kustuta
    18. (kusjuures see hüpoteetiline psühhopaat mõtleb väga kõrgel tasemel; tema erinevus kannatavast ja meelehärmiga mõtlejast on just aistingutes.)

      Kustuta
    19. Vahepeal: sekundeerin märkusele, et huvitav lugemine, muidu ma siin jaurata ei viitsikski. boonuseks veel see, et siin on hea seltskond, tähendab, keegi ei satu hüsteeriasse, kui kogemata liiga keerulisi sõnu või lauseid kasutada. nii et ma ei ole siia tulnud päris põrandale sülitama ja loodan, et nii ka kogemata välja ei kuku.

      Mul tekkis muidu vahepeal kahtlus, et üks arusaamatus tuleb sellest, et on asju, mida mina nimetan tajuks/aistinguteks, aga MK mitte. nt nii, nagu mina näen, tekitab tapmise või piinamise ettekujutamine aistingu ja sel juhul on üks oluline küsimus informeerituse astmes ja info vastuvõtmise võimes: kas mul on infot, mille alusel seda ette kujutada; kas ma suudan või ei suuda seda ette kujutada ka siis, kui oma silmaga ei näe; ja teine oluline küsimus, kas see kujutluspilt mis tahes viisil saabudes mul üldse mingi ebameeldiva aistingu tekitab (vt intelligentse psühhopaadi keiss, kellel ei tekitaks ka palja silmaga nähes).

      Ja niipidi vaadates on häiritus koeratoiduks tehtud kariloomadest ja häiritust kurbade silmadega kutsudest pmst sama asi, vahe on selles, et kui kaugele mööda maailma mu taju ulatub.

      Kustuta
    20. Kuskil ülalpool on, et "minu argumentatsioon põhineb ratsionaalsusel". Vahest natuke pedantlikult peab tõdema, et see väide on täielikult tsirkulaarne.

      Kustuta
    21. Ei ole tsirkulaarne; vt kommentaar 28. detsember 2012 1:11.

      Tegemist on järeldusega, mitte eraldiseisva väite ega tõestusega.

      Kustuta
    22. Ma ütlesin "pedantne" selles mõttes, et väide on igati õige, ainult et samas ka truism selles mõttes et korralik argument ongi ratsionaalne, ja ratsionaalne inimene esitab korralikke argumente. Lihtsalt see väide ise toimib pigem teatava psühholoogiliselt olulise sedastusena ega ole ise argument. Sealt see "pedantne", ma polnud üldse mitte kriitiline.

      Kustuta
  3. "Kõik on ebakindel ja see mind just rahustabki," nagu ütles üks Tove Janssoni tegelane Muumi-talve raamatus, vist Tuu-Tiki. Hea ütlemine.

    VastaKustuta
  4. "Essee ei ole seega hea žanr pidulikku aega." Eks see kirjakoht ise kinnitab ikka vastupidist, on vahest selle essee kõige esseistlikum lausung. Ta kipub kindlasti avama uusi vaatenurki, looma uut, ent mu meelest on olulisem too modaalsus, mille žanr ise valuliku mõtlemise formaalsesse ringkäiku tekitab. Vaatenurkade avanemise põhiliseks mooduseks on essee puhul ikka retooriline hälbimine, sihilik enesekordus, autoparoodia, fragmentaarsus, puänteeritud argumendid jne („mäletan seda – [mälufragment] – rohkem ei mäleta“ jne), sõnutsi kõik see ujuv ja kallerdav ülejääk, mis mõtleja muidu igapäevast teadmise „valuleili“ väga tõhusalt kompenseerib. Essee paneb täiega püsti mõtlemise peo, mille õnnestunud teostus kutsub esile ebakohaseid pohmeluslikke kommentaare nagu seegi siin. Või vahest on essee ise just peo lõpp, too kõige oodatum seis pärast moraalseid manitsusi, formaalseid viisakusi, ammukuuldud lugusid, see koht, kus mõtleja tõstab näo süldimollist ja lällab habemest lihatükke suhu toppides midagi nii vennalikku, et paneb tardunult luksuma. Ma kaine peaga loen üle, äkki „on häbi, mida olen teind.“

    VastaKustuta
  5. Ma ei saa jätta üsna isiklikult ja nukralt tõdemata, et mu viimase aja tegevused on suuresti motiveeritud äratundmisest, et klassikaline ja tänane, suuresti antropotsentristlik filosoofia on tõesti selles teises põrgus olemine.

    Ja hoopis kõrvale, õiguslase nõudmisest tuli meelde: USAs oli vahepeal tuline arutelu võlakoormuse lae teemadel, mida peaks majanduse kasvu nimel kergitama. Selle kohta tõi keegi järgmise paralleeli: kui te saabute ühel päeval koju ja näete, et kanalisatsiooniavarii tõttu on kogu teie maja laeni sitta täis, siis mida peaks tegema: kas eemaldama sita või tõstma lage? USA valitsus valis (vist, ma pole kindel) teise tee.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Baudrillard tunneb selle teise põrgu päris hästi ära: http://stultifera-navis.blogspot.com/2011/09/peegliinimeste-kattemaks.html

      Kustuta
    2. Ei saa jätta märkimata, et... USA laenab dollarites ja annab ka ise dollareid välja, seega sisulist probleemi pole. Tegemist on sellise toreda rollimängule sarnaneva tseremoniaalse showga, mida vabariiklased ja demokraadid valijatele etendavad ja mida meedia siis rõõmsalt üles puhub, sest maailma lõppu ju ei toimunud ning isegi Lindsay võõrutusravi sai läbi.

      * fakti konstateerimine ei tähenda, et ma olen suurem asi MMT-fänn***
      ** fakti konstateerimine ei tähenda, et olen ka moralisti lähisugulane, kes inimliku korraloome kõrgeimaks orientiiriks ei pea igavest moraaliseadust, vaid igavest maksumäära. :)
      *** MMT on üldse umbes nagu rahanduse MMA - tugeva Chuck Norrise momendiga :)

      Kustuta
    3. Baudrillard on mega vinge valge mehe enesepõlastuse projekti esindaja. Justkui peeglite taga seisaks mingi tõeline kultuuriline alternatiiv... mingi tõeline "teine".. justkui Lääne kultuur oleks avastanud enesesamasuse printsiibi...

      Unesn6induja, Sa võtad endale isikliku nukrusega ette rolli nagu Sa oleksid piisavalt pädev, et mõista hukka suuremat osa klassikalisest ja tänasest "antropotsentrilisest" filosoofiast. Nimed, viited ja ülevaade oleks siin kohal asjakohane.

      Kustuta
    4. See oli nüüd küll päris korralik ülereageerimine mu meelest hästi ümber öeldud täiendusele Turovski "teisele põrgule", nagu ka postituse tagant sealt olematu väljakoukimine. "Tõeline" on pigem sõna, mida kõik seda meelt tegelased laiali lammutavad, nii et mul pole küll praegu väga aimu, millest sa räägid.

      Milliseid ja mille kohta on nimesid ja viiteid vaja? Bruno Latour "We have never been modern" ja Quentin Meillassoux "After Finitude" ehk sobivad sissejuhatuseks. Aga igaüks oskab kamaluga viiteid pilduda...

      Kustuta
    5. Eks ma pidasingi silmas seda, et identiteet ehk enesesamasus ei ole mitte Lääne inimese ega filosoofide leiutis. Tegemist on pigem ikka üleüldise kultuurilise instinktiga. Kui nüüd eeldada, et "peegliinimesed" on mingi konkreetne inimrühm, mitte mingit sorti paranoiline moodustis, siis küllap nad võtav enda tõelisust küllaltki tõsiselt.

      See on naljakas koht po-moga nt Hiina akadeemias, kus ühtpidi soositakse teatud Lääne-kriitilist mõtet (inimõigused kui iganenud universalism; orientalism ja muu säärane), ent samas pole mõeldav, et keegi hakkaks "Hiina rahvust" ennast dekonstrueerima.

      Viidete all pidasin silmas viiteid "antropotsentrilistele" filosoofidele endile (õigemini nende arutlustele, millega Sa pole nõus). Filosoofidega -- eriti nendele, kes vastandavad ajastuid või mõttetraditsioone -- on kombeks lihtsustada oma vastase argumente sellisteks, et isegi nemad ei oleks sellega nõus. Nõnda võib kirjeldada nt Locke'i ja Leibnizi või üldisemalt nii-öelda empiirikute ja ratsionalistide vastasseisu. Väga palju viljatut ja vihast möödarääkimist...

      Kustuta
    6. "FilosoofideL -- eriti nendele, kes vastandavad ajastuid..."

      Muide, üks mu tuttav üritas kunagi nalja pärast Konfutsiuse Instituudi kaudu midagi taolist tellida "Rescuing History from the Nation: Questioning Narratives of Modern China"... to no avail.

      Kustuta
    7. Eks antud juhul oli tegemist filosoofilise allegoriaga mõtte paljususe kaitsel. Allegooria on niiehknaa lihtsakoeline, ja need "peegliinimesed" ei ole mõistagi identifitseeritav grupp, vaid tegemist on lihtslat metafooriga luhtunud võimekusest mõista ja arvesse võtta paljusust. Kahtlemata mängib instinkt rolli, aga peegliinimestegi puhul umbes sama, mida hapud viinamarjad, mis ei räägi siiski rebaste ja kurgede suhetest.

      Ja on kahtlemata täielikult ja igatpidi õige, et kommentaar mõnele filosoofile on liigagi sageli lihtsustav, ja selle vältimiseks pole teha muud kui esitada oma mõtted avalikkusele ja lasta neid kritiseerida - nagu ikka. Sellega ei saa ma teisiti kui olla igatpidi nõus.

      Eks võib küll lisada, et see kriitika võib teinekord ka ise probleemidesse sattuda, näiteks siis kui keegi esitab struktuurse kriitika, näiteks ja kõige labakamalt: filosoofid ei saa üle subjekti-objekti eristusest. Sellele võib vastata: aga ei! mul on siiski aru kategooriate ja asja enda eristus; representatsiooni ja osutuse eristus; diskursuse ja maailma eristus; privaatse ja avaliku eristus; teadvuse ja tema intentsionaalsete objektide eristus, või mis iganes. Mistõttu on kerge öelda, et see algne eristus on lihtsustus - ent tegemist oli mõtte põhimõttelise struktuuri esiletoomisega, mis ei ole nii kergesti ümber lükatav pelga osutusega konkreetse filosoofi koolkonnast tulenevale sõnakasutusele. Sest kõik toodud eristused on siiski mingis mõttes subjekti-objekti eristuse teatud variatsioonid.

      Leidub ka veel suuremat liialdust, eriti haidegerjaanide, hegeliaanida ja vitgentsteinjaanide seas: kui sa pole kõike läbi lugenud, siis sa lihtsustad ja eksid. Aga selle võib vast kõrvale jätta.

      Seega oskan ma eelnevaile soovitusile lisada vast veel sissejuhatuseks Matthew Calarco "Zoographies", aga ma netist mingeid linke ei oska pakkuda, kuna pole neid kunagi eriti otsinud. Edasi aga võib tõstatada konkreetseid teemasid, mida lahata, sest ma ei oska nii üldisel tasandil mingeid suurejoonelisi süüdistusi esitada.

      Kustuta
    8. Aga mis puutub teemadesse, mis näivad väärtusetutena, siis ma peaksin antropotsentrismist või millest iganes siin teemas olulisemaks tõika, et on ilmunud järgmine raamat: http://www.c-s-p.org/flyers/Quantum-Theatre--Science-and-Contemporary-Performance1-4438-4113-7.htm

      Hiina jaburalt ühtimatu pomo pluss natsionalism on mu meelest selle kõrval üsna mõistlik.

      Kustuta