Rein Raud "Kell ja haamer"

Ilmus ajalehes „Sirp“ 17.11.2017

Tunnustatud humanitaarentsüklopedisti järjekordne kirjanduslik mäng

Rein Raud. Kell ja haamer. Mustvalge Kirjastus 2017. Kujundanud Asko Künnap. 425 lk.

Mihkel Kunnus

„"Kell ja haamer" on Rein Raua kaheksas romaan, kuigi võinuks olla esimene. Selle sünd jääb aastasse 1987,“ kirjutab ERRi kultuuriportaalis Janika Läänemets ja lisab, et „[t]äna on "Kella ja haamri" ilmumine Raua staatuses kirjaniku raamatule kohaselt tähelepanuväärne sündmus“ⁱ.

Kirjutan sellele alla. Vähemalt kirjalikult. Suulises kõnes oleks mu hääletoon ja rõhutus vist Janika Läänemetsa omast vastandlikkuseni kaugel. Tõele au andes pean tunnistama, et ei suuda kuidagi tõrjuda tunnet, et just nimelt Rein Raua staatus selle raamatu ilmumise sündmuseks teebki. Kui selle teose autoriks oleks mõni noor inimene, kelle suhtes peaks kriitik üles näitama ka vanemlikku ja ettehooldavat suhtumist, siis tsiteeriks ma vist hoiatusena William Somerset Maughami autobiograafilist meistriteost „Inimorjusest“, kus monsieur Foinet' annab peategelase maalikunstilistele katsetustele järgmise hinnangu: „Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“ⁱⁱ

Nii ebapidulik ja jahe hinnang vajab kiiresti põhjendust, millest ehk kergeim ja kultuuriliselt aktsepteerituim oleks oma isikliku piiratuse tunnistamine – see žanr tervikuna jätab mind suhteliselt külmaks. Ometi on „žanr“ siin natuke ebatäpne kitsendus. Tegu on millegi suuremaga, ütleks lausa, et tunnetusliku põhihäälestusega, modaalsusega. Nii nagu elulisest vaatepunktist tähendab millegi ära tundmine kirjandusena just väärtuse, mitte humantiaarteadusliku kategooria ära tundmist. Määrava eristuse sõnastamine pole sugugi lihtne. Laenan siin osaliseks näitlikustamiseks Toomas Haugi oma: „Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. Muidugi, professor Liiv ütleks meile kohe ühe oma lemmikterminiga: neid, s.t Tammsaaret ja Tuglast, ühendab eestikeelsus. Aga millega eestikeelsus neid omakorda ühendab? See on tegelikult peaküsimus.

Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“ⁱⁱⁱ

Mu isiklikku piiratust märgib siis teatud reesuskonflikt Tuglasega. Ning tundub, et Tuglas-Tammsaare kujutluslikul heuristilisel teljel on Rein Raud Tuglasestki tuglaslikum, veelgi truum kirjandusele kui kirjandusele ning veelgi vähem kantud Tõe ja Inimese otsingust. Kui loen Tolstoi või Dostojevski, Musili või Manni arutlusi kirjanduse üle, siis tunnen kohe ära, et põhimõtteliselt räägivad nad samast asjast – sellest, mis sugulustab nendega A. H. Tammsaare ja Mati Undi, sellest, miks on elementaarne, et ülikoolis on kirjandusteaduskond, aga pole arvutimänguteaduskonda. Romaan on kõige uusaegsem kunstivorm, ütleb Hannah Arendt ja Milan Kundera kirjutab: „Romaan saadab inimest püsivalt ja truult uusaja algusest peale. Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg“ (mida Husserl peab euroopaliku vaimsuse tuumaks), mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise“ eest, pidevalt suunama oma valgusvihku „eluilmale“. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal.“^iv

Uusajal on filosoofia romaani toatüdruk. Ja ma võtaks seda aforismi defineerivana: romaan on see, mille toatüdruk uusajal on filosoofia. Arusaadavalt võib selline usutunnistus valele „raudvarale“ laadituna anda õige inkvisiitorliku kriitikupositsiooni, sestap paluks käesolevat kirjutist võtta kindlasti selle ääremärkusega.

Vabandav kitsendus tuleb (tänapäeval) teha ka autori isiku suhtes, et oleks üheselt selge, et see hinnang ei laiene ta teistele tegvusvaldkondadele. On ju võimalik, et Rein Raud kirjutab raamatuid lõõgastuseks, meelelahutuseks, umbes nii nagu paljud tippteadlased tegelevad ajupuhkuseks pillimänguga. Pole ses ju midagi erakordset. Vabalt võib olla, et Rein Raua ja kirjanduse seos on midagi sarnast nagu Roomet Jakapil laulmisega või Leo Luksil huumorimeelega, lühimalt, vähemalt oma ilukirjanduse autorina Rein Raud vaimuinimene ei ole. Kirjanikuna on ta kombinaator, meelelahutaja, (oma) mängu ilu nautija. Vähemasti tema viimased teosed pole „tunnetuse puust“. „Kell ja haamer“ (nagu ka „Vend“ või „Rekonstruktsioon“) pole romaan ülalkirjeldatud, kahtlemata kõvasti kitsendavas ja piiratud mõttes. Kuigi raamatust võib leida suurel hulgal ajaloofakte, nimelisi viiteid filosoofidele ja nende teooriatele, mimekülgset eruditsioonidemonstratsiooni, siis kõik see jääb eelkõige puhtdekoratiivseks ja rekvisiitlikuks. Need on kulissid, vigurid, atribuudid eneseküllasele mängule, mis on seotud reaalse ajaloo ja maailmaga kasutades fantaasiakirjanduse elemente. Rein Raua ajalooline ja kultuurilooline erudeeritus väljendub selles teoses puhtentsüklopeediliselt (et mitte öelda puhtillustratiivselt) ning entsüklopeediad on teadupärast teosed, mis on tunnetusliku sügavusmõõtmeta faktikuhilad. Olen detailsemast sisukirjeldusest siin loobunud, sest selle raamatu suurimaks vooruseks (hea keele ja kodumaise tegevusruumi kõrval) on just põnevus, mõistatuslikkus. Üldisemaks ja põnevust mitterikkuvaks tutvustuseks võib öelda, et „teos koosneb viiest omavahel põimunud süžeeliinist, mis koonduvad Virumaal, otse Eesti põhjarannikul paikneva fiktsionaalse Undivere mõisa ümber. Ajaliselt hõlmab "Kell ja haamer" perioodi 18. sajandi lõpust tänapäevani: tegevus toimub vaheldumisi 19. sajandi esimesel poolel, stalinismiaja lõpul, 1970. ja 1980. aastate vahetusel ning praegusel kümnendil. Inimesed tulevad ja lähevad, aga mõis jääb ning seob enda ja üksteisega aina uusi elusaatuseid ja lugusid“^v.

Kogu rahulolematu nihelemine ja ebamugavustunne, mis siinses arvustuses ehk domineerima jääb, tuleb siinkirjutaja (võimalik, et täiesti ebaadekvaatsest) ootusest. Nii auhinnatud ja kõrge staatusega kirjanikult eeldaks juba mõnda sügavusmõõtmega teost! Raamat on füüsiliselt objektina lausa suurepäraselt teostatud, võrratu kujundus, paber ja köide. Keel on samuti väga hea ning lugu haarab kaasa. „Kell ja haamer“ on igati kvaliteetne meelelahutus. Kas see on kiitus või laitus, kas kaalukeele liikumissuuna määrab rõhk sõnale „kvaliteetne“ või rõhk sõnale „meelelahutus“, sõltub juba lugejast.

i Janika Läänemets Unustamatu Undivere, 13.X.2017 http://kultuur.err.ee/636233/arvustus-unustamatu-undivere

ii William Somerset Maugham Inimorjusest, Canopus, 2002, tõlkinud Inta Soms, lk 285-286

iii Toomas Haug „Tammsaare ja Tuglas“, Sirp 22. XII 2006

iv Milan Kundera „Romaanikunst“ LR 1998, nr 11-12, tõlkinud Triinu Tamm, lk 13

v Janika Läänemets samas. Põhjalikuma tutvustuse võib leida Sehkendaja blogist https://sehkendaja.wordpress.com/2017/10/20/35-rein-raud-kell-ja-haamer/