Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Ilmus ajalehes „Postimees“09.09.2019


Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Mihkel Kunnus

„Postimehe“ möödunud reedesest juhtkirjast võis lugeda: „Kaks kriminaalkorras süüdi mõistvat otsust võiksid anda surmahoobi ka suurele parteile. Kuid kohus otsustas teisiti, andes Keskerakonnale justkui vabad käed jätkata nii, nagu seni: karistus klatitakse ära – maksegraafikuga 2000 eurot kuus – maksumaksja taskust tuleva rahaga ning kõik läheb edasi.“ (PM 6.09.2019)

See kergitas teadvusesse küsimuse – kas korruptsioon on pelgalt äririsk? Kusjuures õige tühine. Võiks isegi öelda, et asjade praegune kulg on korruptsiooni soodustamine. Vahele jäädes – mida isegi ei pruugi juhtuda, eks – pole tagajärjeks midagi enamat, kui kuluderea pisuke paisumine. Tühiasi. Igati kantav, puhtratsionaalselt lausa õigustatud risk. Tuli ka meelde, et olen sellise küsimusega pealkirjastatud arvamusloo juba kirjutanud, kuus aastat tagasi, seoses nn Oa tänava skandaaliga (PM 12.06.2013). Ka siis ei lõppenud korruptsioonijuhtum – toona reformierakondlik – poliitilisest perspektiivist vaadatuna millegi muuga kui kasumi ajutise vähenemisega. Jah, mitte krahhi, pillide kotti paneku või miinustesse langemisega, vaid kasumi ajutise vähenemisega. Korruptsioon tasus ära ka koos vahele jäämisega.

Korruptsiooni eest sellises valdkonnas rahatrahviga piirdumine on sama naeruväärne kui seda oleks dopingu puhul spordis. Rahatrahv ja korras, siis kohe võistlustulle tagasi. Analoogiat võiks kasutada ka konstruktiivselt st võib-olla peaks neid karistama samuti nagu dopingupatuseid st alguses ajutise võistluskeeluga ja korduval rikkumisel eluaegsega.

Kaja Kallas kirjutas 18. märtsil oma blogis, et välistasid koostöö EKREga muu hulgas selle pärast, „et nad propageerivad õigusriigi alustalade õõnestamist“. Propageerivad. Õigustavad. Ähvardavad. Aga Keskerakond aktiivselt õõnestab. Juba ammu. Sest selline korruptsioon on õigusriigi praktiline õõnestamine, mitte kõigest deklaratiivne või sümboolne. Õigusriik tõhendab õiguse esimust, aga korruptsioon õigusest raha jõul mööda minemist. Ja ka majandusele tervikuna on see väga kahjulikⁱ.

Aga siin on Reformierakonna ja Keskerakonna klapp mugavam, sest nad mõlemad on puhastatud küünealuste ja kombeka suupruugiga ning õigusriigi õõnestamine käib neil valged kindad kandes.

Väikse kohandustega kehtib nende kohta see, mida ütleb Lev Tolstoi jutustaja „Kreutzeri sonaadis“: „Ütelge kogenud edvistajale, kes endale ülesandeks on teinud meest võluda, millega tahab ta meelsamini riskida: kas sellega, et olla ahvatletava juuresolekul paljastatud valetamises, julmuses, isegi liiderlikkuses, või sellega, et end tema ees näidata halvasti õmmeldud ja inetus kleidis, — iga naine eelistab alati esimest. Ta teab, et meie, mehed, aina luiskame õilsatest tunnetest, vajame aga ainult ihu, ja andestame seepärast kõik jõledused, kuid ei andesta inetut, maitsetut, halba riietust. Edvistaja on sellest teadlik, iga süütu neiu aga teab seda vaistuliselt, nagu teavad seda loomad.“

Sestap tegi Kristen Michal omal ajal õigesti ja panustas riietusele. Ilus ja maitsekas, säravvalge kampsun on just see, mis avitab.

Ahto Lobajakal on ju õigus, kui ütleb, et „2012. aastal juhtus Andrus Ansipi ja Kristen Michali erakond Vestmann-Piibeleht-situatsioonnis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine poliitilisse korruptsiooni. Reformierakond oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.“ („Sittväetis“ 2.09.2019 PM)

Enne valimisi olen huvi pärast ikka uurinud valimiskompasse ja kõige sagedamini saanud tulemuseks, et mul on suurim ideoloogiline kattumine Keskerakonnaga. Et olen mõneski mõttes vasaktsentrist. Ometi pole mul isegi sekundimurdosaks tulnud kiusatust Keskerakonda valida. Ja maailmavaatelisel positsioneerumisel pole sellega midagi pistmist. Sama Reformierakonnaga.
Kui õigusriiki võrrelda plekktünniga – võrrelda võib omavahel mida iganes, Ferrarit sidruniga või NSVLi ELiga – siis korruptsioon oleks justkui korrosioon, tähendab miski, mis vaikselt asja düsfunktsionaalseks närib. EKRE tegevus meenutab selles võrdluses tünni kolkimist – lärmi on hirmsalt, vanad sõbrad katavad ehmunult kõrvad, aga nii tömbi asjaga plekktünni katki ei tao. Isegi kui kuraasi ja pealehakkamist on rohkem kui küll. Ikka joostakse kärss vastu erinevaid protsetuurireegleid lömmi. Ja see on hea, sest alternatiiv oleks veel hullem.

Kui aga sellele õnnetule olukorrale – ja olukord on õnnetu, sest nii kõveratest mandaatidest sirget koalitsiooni vist kokku panna ei saagi – püüda mingi elujaatavam analoogia leida, siis meenub Julius Wagner-Jaureggi allaandmatu optimism. Ta leiutas malarioteraapia ja sai selle eest 1927. aastal Nobeli preemia meditsiinis. Malarioteraapia seisnes selles, et süüfilisehaige nakatati malaariaga ja malaaria tekitatud palavik küpsetas toona ravimatu süüfilise organismist välja. Malaariat oli juba kergem ravida. Loodetavasti on nõnda ka meie poliitilises analoogias.

iDetailsemalt on vaevunud seda selgitama näiteks Peeter Koppel https://arileht.delfi.ee/news/uudised/peeter-koppel-korruptsioon-jooksutab-rikkuse-loomise-masina-kinni?id=66952738