#Kliimastreik. Näiteid täiuslikust rumalusest keskkonnaküsimuses

Kõne kliimastreigil Tartus 27.09.2019. (rekonstrueeritud mälu järg, mõne fragmendi ja kujundiga täiendatud ja lisatud paar viidet)

Näiteid täiuslikust rumalusest keskonnaküsimuses

Head kohalviibijad,
oma väikeses sõnavõtus ei tahaks ma teha žanrikohaseid loosungeid ja esitada nõudmisi, vaid tuua paar õpetlikku näidet. Kliima- ja keskkonnaprobleemide põletavus on selge ja ma ei hakka neid üle kordama.

Alustuseks tooks ühe reaalse näite, kui sügavalt vääraks võib moonduda mõni idee, kui salakaval võib olla rohepesu.
Kuu alguses kirjutas Peeter Krimm „Pärnu Postimehes“ artikli „Metsis ja mets, tõed ja valed“. Nimetaksin täpselt täiesti rumalaks.
Tsiteerin sealt paari lõiku:

„Minu arvates on metsaraie keskkonnale kahjulikuks pidamine ja sellele rahaahnuse sildi kleepimine rumal. Rail Baltic, millega seoses metsise kaitseala debatt algas, on ette nähtud autotranspordi arvelt vähendama keskkonnareostust, täpsemalt fossiilse süsiniku emissiooni. Sama eesmärk (peale riigi rahakoti ja töökohtade) on puidukasutusel. Puitu ei saa kasutada ilma puid raiumata ja naftaga võrreldes on puidu eelis fakt, et see on taastuv vara: raiutu asemele kasvab uus.
/.../
Süsiniku emissiooni vähendamine on esmatähtis ning kõik muu, eriti üksiku linnu- või loomaliigi kaitsmine tähtsusetu ja selle teostamine metsaraiete arvelt kahjulik, et mitte öelda kriminaalne.

Puit kui seni teadaolevaist ainus alternatiiv fossiilkütusele suudab kas nüüd just peatada, aga vähemalt aeglustada mõrvarlikku protsessi. Seda võimalust tuleb kasutada maksimaalselt, kasvatades tipptasemel palgimetsi nagu soomlased. Selles peaks eraomanikele eeskujuks olema just nimelt RMK, kelle kallal on hambaid teritanud juba mitu aastat.“

Öelda, et süsiniku emissiooni vähendamise nimel võib ohverdada konkreetseid kooslusi ja liike, on enam-vähem sama, mis öelda, et inimõigused on selline üliväärtus, et selle nimel peaks olema lubatud ka mõni ennetav genotsiid või kohtuotsuseta mahalaskmine.

Lisaks on artiklis ka sellised seisukohad, mis keskkonnaaktivismile vastandujate hulgas sagedased, näiteks oma vaimse piiratusse ülendamine kogu inimkonnale, näiteks, et puidu ahju ajamine on ainus alternatiiv fossiilkütustele.
Ühtlasi kutsustakse üles kordama Soome metsapoliitka vigu.

Atmosfääriprobleemid on mitmes mõttes erandlikud ja ebatüüpilised keskkonnahoiu küsimuses. Kliimat mõjutav süsihappegaas on globaalne selle sõna otseses mõttes, lausa sedavõrd, et keskkonnakaiste seisukohalt on see peaaegu abstraktsioon. Ometi keskkonnaprobleemide lahendused on alati lokaalsed, ökosüsteemid ja kooslused on alati lokaalsed ja terviklik globaalkeskkond moodustub lokaalsuste summast, mille kohal atmosfäär hõljub oma globaalses erandlikkuses. Eesti roll gobaalses keskkonnakaistses peab olema just nimelt lokaalne, siinsete koosluste ja ökosüsteemide kaitse.

Selles mõttes on tsiteeritud artikkel rohkem kui täipselt täiesti loll, see on lisaks lausa ohtlikult ja kriminaalselt rumal. Elupaikade hävitamine selle nimel, et neid ei kahjustaks kliimamuutus! See on mingi värdjalik vorm põletatud maa taktikast.

Ka täna hommikul ilmus ajakirjanduses üks täpselt täiesti loll artikkel. Seekord Sven Sesteri sulest. „Põlevkivist ja rohepöördest“. Seal soovitab ta mitte kiirustada põlevkivisektori sulgemisega.
Tsiteerin: „Kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata.“
Tõesti. See on täpselt täiesti loll seisukoht, mille lühinägelikkust rahamaias tunnelnägemine veelgi rõhutab.
Olla kliimapoliitikas eesrindlik ja samal ajal jätkata põlevkiviga ja sellesse lausa investeerida on kirjeldamatuseni juhm, peaaegu mõisteline vastuolu.
2017 aastal moodustas põlevkivitööstus 4% SKPst ja 1.5% tööhõivest. Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest (vt siia) Ja siis tuleb üks tegelane, kes ütleb, et eesrindlik oleks sellega jätkata!

Veel. Eesti süsihappegaasi emissioonist tuleb üle 70% põlevkivi tõttu. Nii, see tähendab, et kõik muu kokku on alla 30%. Seal on küte ja transport. Suur osa vedelkütusest põletatakse põllumajanduses. Murdosast murdosa läheb kaubaveoks. Sellest omakorda murdosa saaks väidetavalt säästa Rail Balticu ehitamisega. Vähe sellest, et see väide on ise kahtlane ja ei arvesta ehitamiseks kuluva energiaga, on täiesti kriminaalne ohverdada selleks taas reaalseid kooslusi.
Sesteri artikkel kuulub rahakallistava rohepimeduse meistriklassi. See on briljantselt ja sädelevalt juhm.
Tahaks talle hüüda, et ehk ostaks pigem selle raha eest pisut tulevikku juurde Eestimaale, oo isamaalane!




Nüüd üks lugemissoovitus. Selleks on viimane „Vikerkaar“, mis on keskkonnaproblemaatika erinumber. Seal on terve rida häid ülevaateid erinevatest keskkonnaprobleemidest, veest ja maastikust, rahvatervisest ja õhusaastest, toitumisest ja teoloogiast. Eriti mulle meeldib, et kliimast on seal vähe juttu, üks artikkel. Kliimatemaatika suur oht ongi see, et juhib tähelepanu teistelt keskkonnaprobleemidelt kõrvale, ometi põhjused, lahendused ja leevendused paiknevad peamiselt just nimelt seal.

Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.

Aitäh, et tulite. Soovin teile vaprust ja püsivust!