Keskkonnaeetikat pole enam vaja

Ilmus ajalehes Postimees 28.02.2020

Keskkonnaeetikat pole enam vaja

Mihkel Kunnus

„Saage tuttavaks. See on dr Cathy Wilkinson-Jameson-Durant,“ osutas võõrustaja ühele küllaltki glamuursele prouale mingi interdistsiplinaarse seminari järgsel kokteiliõhtul. „Dr Wilkinson-Jameson-Durant on ärieetika professor,“ kummardus võõrustaja eaka lühikest kasvu matemaatikaprofessori poole. „Mille professor?“ uuris kõva kuulmisega matemaatik. „Ärieetika,“ kordas võõrustaja valjemalt. „Mille?“ küsis vanahärra uuesti ning tema krimpsus näojooned teravdusid pingul tähelepanust. „Ärieetika,“ ütles võõrustaja nüüd juba nii häälekalt, et paar lähemal seisnud õpetlast uudishimulikult tema poole kiikasid. „Ei, ma ei saa ikka midagi aru,“ sõnas matemaatikaprofessor pettunult ning tema nägu lõtvus taas, „see kõlab nagu „ärieetika“.“

Eelnenud lõiguga alustab Hardo Pajula mõistulookest „Õlest kassid“ (PM 24. IX 2013), kus ta ärgitab lugejat vaatama enesesse, et hinnata oma kõlbeliste printsiipide sõltuvust üldisest heaolust ja turvatundest. Roman Fristeri autobiograafilises romaanis „Müts“ varastab peategelane natside surmalaagris öösel teise vangi mütsi. Ilma peakatteta hommikusele loendusele ilmunud vangid lasti aga kohapeal pikema jututa maha. „Moraalsus on väidetavasti universaalne ja kategooriline,“ kommenteerib Briti filosoof John Gray, „Roman Fristeri loo õppetund seisneb selles, et see on elumugavus, millele saame tugineda vaid normaalsetel aegadel.“

Kas keskkonnaeetika on samasugune jõudeajas meeliskleva ülikooliprofessori puhtteoreetiline leiutis? Ei ja jaa. Ei, sest pole olemas sellist tegelast nagu jõudeajas meelisklev ülikooliprofessor (de facto eeldab see amet just vastupidiseid võimeid st suurt stressi- ja ebakindlusetaluvust ning imetabast alkeemilis-algebaralist suutlikkust ristata Exceli-tabel, bürokraatia ja mõttekas teadustegevus). Ja jaa, sest keskkonnaeetika kui sisukas distsipliin on vist tõesti surnult sündinud laps. Ühe kõige tuntuma õhtumaise filosoofi Immanuel Kanti üks kõige tuntum eetikaalane maksiim kõlab nõnda: ära kohtle teist inimest mitte kunagi pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses. Kohaldades seda sisimat äratundmist keskkonnale, saaks tulemuseks umbes järgmise maksiimi, ütleme siis – keskkonnaeetilise maksiimi – ära kohtle keskkonda pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses.

Selle kõlbelise idee praktiline vastand on ajalooliselt igatahes reipa sõjakusega välja hüütud küll: „Me ei vaja looduse armuande, me võtame ise, mis vaja!“.

Ideed sellest, et erinevatel keskkonnaosistel võiks olla väärtus ka iseeneses, jõuti siiski välja käia, aga kuigivõrd levida need ei jõudnud, sest palju varem jõudis kohale, arusaam, et hoopis me ise ikka väga vajame looduse armuande ja et inimene ise on loodusest täielikult sõltuv. Lühidalt: looduse kui vahendi väärtus muutus nii teravalt aktuaalseks, et looduse kui iseväärtuse idee ei jõudnud levima hakatagi. Ka esimesed looduskaitsealad ja rahvuspargid loodi mitte nende iseväärtust silmas pidades, vaid hinnates nende väärtust inimese jaoks. Esmalt oli see väärtus eelkõige esteetiline. Looduskaitse sündis umbes järgmisest mõttest: „See koht on nii ilusa loodusega, et seda ei peaks toorainemaardlaks ära kasutama!“.

Üks esimesi ökoloogilise pilgu selginemisest rääkivaid tekste, Rachel Carsoni „Hääletu kevad“(1962, eesti keeles 1968) ei hoolinud samuti loodusest looduse pärast, vaid näitas eelkõige inimese looduskahjuliku käitumise kahjustavat mõju inimesele enesele. Loodusest mittehoolimine osutus lihtsalt rängaks lühinägelikkuseks, keskkonnakahjustamine on lihtsalt pikka vinnaga enesekahjustamine ja ökotsiid on üks genotsiidi vorme.

Siit võib nüüd valgustuslikus vaimus küsida, et ehk päästaks parem haridus? Kui inimesed mõistaksid paremini ökoloogilisi seoseid, liigirikkuse olulisust ökoloogilisele stabiilsusele, mõistaks aineringeid (näiteks seda, et praegu pole ohtlikult avatud ainult süsinikuringe, vaid ka lämmastiku- ja fosforiringe), siis hakkaks ta keskkonna suhtes mõistlikumalt käituma, sest ta mõistaks, et keskkonda kahjustades kahjustaks ta iseennast. No vaevalt. Eetilised dilemmad ei kao loodusteadusliku hariduse kasvades.

Mis on see eetika tuumküsimus, millele teadus ei saa põhimõtteliseltki vastata? Ikka see, et mil määral mu praegune mina peaks hüvesid jagama mu tulevase minaga.

Tõmbasin selle baasdilemma praegu teadlikult maksimaalselt kokku. Abstraktsuse vähendamiseks võib tuua ühe konkreetse näite. Tõenäoliselt on intensiivseim võimalik nauding mõne tugevatoimelise narkootikumi mõju. Ometigi pole narkomaani elu midagi kadestamisväärset. See on lühike ja trööstitu, tervikuna väga õnnetu ja kõike muud kui kadestusväärne. Narkomaania tähendab õnnetut saatust, mitte õnnestunud ja õnneliku elu.

Kui minna oma nahast ja nabast pisu-pisut kaugemale, siis võib öelda Prantsuse kuninga Louis XV kombel, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võib öelda, võib. Aga siin on jällegi see häda, et enamik inimesi ei suuda elada teadmisega, et nendega lõppeb kõik. Eksistentsialist Albert Camus on tabavalt öelnud, et teispoolsuse (s.o. surmajärgsesse eksistentsi uskumise) kadudes transtsendenteerub siinpoolne tulevik ehk kõik meie teod projitseeruvad tuleviku taustale. Nõnda ei suuda rahvuslane pidutseda, kui teab, et ta rahvus sureb peagi välja. Nõnda ei suuda ilmalik noor elust rõõmu tunda teades, et keskkonnal pole tulevikku. Aga seda tunnet kvantifitseerida ei saa.

Täiesti mõistetav on ka Dmitri Karamazovi karakterisse paigutatud ilmpulss, kus see terve elu viletsuses virelenud mees saab korraga sahmaka raha ja otsustab seejärel teha ühe meeletu peo, joota talumehedki šampanjast täis, õgida end silmini kalamarja täis, et tunda end korrakski – ja ainult korraks! – vabana tulevikupainest. „Tantsida nii nagu poleks homset“ – see on väga täpne kujund. Dostojevski asemel võib tuua näite ka kaasaegsemast klassikast, joonissarjast „Simpsonid“. Ühes osas kaanib Homer Simpson viina majoneesiga ja seletab sinna juurde, et see võib tektitada kohutava pohmeluse ja peavalu, aga see peavalu ja pohmelus on tulevasel Homeril, mitte praegusel ja „oi ma ei kadesta seda tuleviku Homerit, hea, et see pole mina,“ muheleb oleviku Homer ja võtab järgmise klõmaka.

Majanduslikumas vaatevinklist paistaks tuumküsimus järgmiselt: üle millise ajavahemiku peaks maksimeerima majandusliku kasu? Tehnoloogilised uuendused on seda ajavahemikku lühendanud. Või vähemasti andnud konkurentsieelise neile, kes maksimeerivad kasumit lühemat tulevikku hõlmates. Näiteks kalade ülepüük, intensiivpõllumajandus ja lageraie on lühiperspektiivis kõige kasumlikumad, siin pole küsimustki. Aga ainult lühiperspektiivis. Isegi nii näruse maavara nagu põlevkivi abil on võimalik olevikku tuleviku arvel kütta. See on meie rahvuslik viin majoneesiga.

Umbes siin on ka meie keskkonnadebati psühholoogiline juur – iha tantsida nii nagu poleks homset. Seepärast on keskkonnadebatt õigupoolest mõneti põlvkondade vaheline konflikt.

Teadus ei saa vastata küsimusele, mil määral me vajame hingerahuks tulevikuperspektiivi, fakt on see, et inimesed ei vaja seda võrdselt ja pensionisambajant kriibib sellel küsimusel vaid õrnalt pinda. Kas peaks hoolima keskkonnast on õigupoolest küsimus, kas peaks hoolima lastest. Mitmest põlvkonnast pärast ennast? Pole lapsi, pole probleemi, eks tantsi, kui suudad. Ja vähemasti vaimses ööklubieas suudetaksegi.