Ludiidid märatsevad ühispõllul

Ilmus ajalehes „Õhtuleht“06.12.2019

Ludiidid märatsevad ühispõllul

Mihkel Kunnus

Inimesi, kes söandavad tehnoloogilisi uuendusi kritiseerida, tabab tihti kõrvutus ludiitidega. Mäletatavasti kutsuti ludiitideks inimesi, kes nägid tehnoloogilises innovatsioonis rohkem häda kui õnnistust. Toona oli probleemiks see, et uudsed kangatootmise masinad jätsid suurel hulgas oskustöölisi äkitselt oma leivast ilma. Nende lahendus tekkinud olukorrale oli robustne ja sirgjooneline – masinad tuleb puruks peksta. Tänapäeval pole aga haruldane sama robustne ja sirgjooneline lähenemine neile, kes tehnoloogia leviku pahupooltele otsustavad. „Kuradi ludiid jälle, tagasi puu otsa, vä?!“
Olgu. Katsume vaadata rahulikumalt terviku poole.

Tehnoloogia positiivsed aspektid on päevselged. Vähemalt kellelegi, vähemalt selle kasutusele võtjale. Muidu seda tehnoloogiat poleks. Tehnoloogia ei kasva ise. See on sõna otseses mõttes tehtud ja tehtud ikka seetõttu, et see on kellelegi kasulik.

Küllap oleks liialdus väita, et kogu inimkonna progress on ainult tehnoloogiline, aga kaheldamatult oleks näiteks suurem osa moodsast inimõigustediskursusestki, vabaduse- ja võrdsuseaatest ilma tehnoloogiata pelk ilukõne, sooja õhu võngutamine. Mis kasu oleks olnud näiteks feminismist – liikumisest, mis on ajalooliselt olnud progressiivne ilma igasuguse irooniata – , kui see poleks saanud sörkida tehnoloogiliste muutuste sabas? Traavlite ohjamise edukus sõltub käsivarre tugevusest, roolivõimendiga auto juhtimine mitte. Olgu auru-, elektri- või sisepõlemismootor, selle võimus on inimese omast nii pika puuga üle, et igasugused inimeste vahelised rammuerinevused taanduvad tühiseks. Tehnoloogia, mitte traktaat nimega „lutipudel“ andis võimaluse mehel ja naisel võrdsemalt panustada järglase eest hoolitsemisse. Sellised tehnoloogiad nagu pesumasin, rasestumisvastased vahendid, tampoonid, pabermähkmed jne on naist de facto vabastanud rohkem kui kogu ajaloo feministlik lektüür. Ilma tehnoloogilise arenguta vaevalt oleks kadunud orjandus jne.
Samas oleks selle kiidulaulu kõrval sõge silmad kinni pigistada tehnoloogia varjukülgede ees. Alustame väga lihtsast näitest, reha asendumisest lehepuhiriga. See on kellelegi kasulik, muidu poleks seda juhtunud. Jätame kõrvale selle, et see on kasulik lehepuhurite tootjale ja kahjulik rehatootjale. Tundub, et kohamehele on see kasulik ja isegi sedavõrd, et ta on valmis selle nimel reha ja lehepuhuri hinnavahe kinni maksma. Aga varjuküljeks on esiteks lärm. Paljudel inimestel, kes valdkonda üldse ei puutu või puutuvad väga kaudselt, lihtsalt elukvaliteet langeb. Lisaks veel üldine kahju, mis jaotub täiesti ebamääraselt ja üldiselt, nimelt keskkonnakahju.
Mida hõlmavam on tehnoloogia, seda paljutahulisemad ja – pange tähele! – ennustamatumad on selle ootamatud kõrvalmõjud. Näiteks sotsiaalmeedial on ilmselgelt väga palju plusse ja inimesed armastavad seda väga, aga täiesti ootamatult ilmnesid sellega lausa geopoliitilised aspektid, rääkimata ilmsematest nagu ühe üliolulise demokraatliku institutsiooni – vaba ajakirjanduse – kriisi langemine või spetsiifilisematest nagu uut liiki küberkiusamised ja koolivägivald, millega õpetajad ja lapsevanemad alles hädaga ja tagantjärele peavad kiirelt õppima toime tulema. Samuti nutiseadmete mõju kognitiivsetele võimetele ja isegi rühi- ja uneprobleemid.

Tehnoloogilise progressi ajalukku vaadates võib kenasti üldistada: tehnoloogia on miski, mis asendab vanad ja tuntud probleemid uute ja ootamatutega. Nendel uutel ja ootamatutel probleemidel on võrreldes vanade ja tunututega üks suur eelis – need on tihti tulevikus ja sageli veidi kaugemal. Tehnoloogia on suurepärane viis lükata oma hädad teiste kaela, olgu tulevaste põlvkondade ja tundmatute kogukondade. Aga tegu ei ole siin tingimata küünilisuse või hoolimatusega, vaid inimomase lühinägelikkusega. Neutraalsema ja antropoloogilisema pilguga inimkonda jälgides võib öelda, et inimesed hindavad uusi tehnoloogiad eelkõige nende vahetute, siin ja praegu kätte tulevate hüvede järgi ning pikemaajalisi ja kaudsemaid tagajärgi lihtsalt ei nähta või lihtsalt eiratakse.

Fossiilkütuste massiline kasutuselevõtt on suurepärane näide. Tegu on väga kontsentreeritud energiaga, seda on väga mugav kasutada ja heitgaasid, noh, heitgaasid hajuvad õhku ja keegi ei pane neid tähelegi. Kuni lõpuks ületatakse mingi piir ja kõigil hakkab üksäkki väga halb. Miljonid ja miljardid väiksed ja konkreetsed tehnoloogiast kasu saajad tekitavad väga üldise ja globaalse kahju. Ning sellele probleemile lähenetakse tihti veel palju toorema ja robustsema sirgjoonelisusega kui ludiidid enda omale toona. Globaalseid keskkonnaprobleeme vahel eitatakse sõgeduseni ulatuva fanatismiga, kliimaprobleemide eitamisse suunatakse kogu vandenõuteoreetiline ressurss või siis keskendutakse mõne sõnumitooja materdamisele, eriti mugav on see siis, kui selleks on mõni kooliõpilane, kes söandab tsiteerida teadlasi hetkel, kui kana ei pissi teps.

Termodünaamika teisest seadusest tuleb range ühemõttelisusega, et lokaalse korrastatuse hinnaks on suurem korrastamatus kusagil mujal, iga soojusmasin teeb tööd ainult ja ainult entroopia kasvu arvel. Tehnoloogia lihtsalt intensiivistab seda protsessi. Tehnoloogia kasutajale tähendab see rohkem džaule ajaühikus ehk rohkem vatte, suuremat võimsust.

Kui füüsikalisel vaatluskaaameral veidi resulutsiooni vähemaks keerata, siis näeme, et see soojusliikumise halastamatu ühesuunalisus – isevooluliselt liigus soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale – kehtib näitekas ka tooraine kontsentratsiooni gradiendi puhul. Praegu üha rohkem vaja minevaid akusid toodetakse ju nõnda, et mõnes harvas Maa piirkonnas juhuslikult tekkinud kõrgemat liitiumikontsentratsiooni hajutatakse üle inimkonna laiali. Mingi osa saab sellest taaskasutusse suunata, aga selle protsessi kasutegur pole kunagi 100% ainelise saagise mõttes ja samuti võtab see ringlus omakorda energiat.

Samuti hajutab tehnoloogia vastutust. See on metafoor, aga juhtumisi täiesti tabav.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli “Ühispõllu tragöödia”. Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.

Majanduskirjanduses hakkas termin “ühispõllu tragöödia” tähistama sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.

Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara samas mõttes ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib. Selle hinnaks on terviku allakäik, aga noh, tervik on ju mujal ja tulevikus. Või siiski enam mitte nii kauges tulevikus. Lapsed tulevad tänavatele protestima mitte seepärast, et nad pole füüsika ja bioloogiatunnis olnud, vaid just seepärast, et nad on seal olnud.

P.S. Pealkirjastamisel kasutasin ka suhteliselt hilist tehnoloogiat (selle sõna avaras tähenduses). inglise keeles kutsutakse seda clickbait'iks. Ka see tehnoloogia on osadele otseselt kasulik ja kahjulikud kõrvalmõjud on ebamäärasemad, aga aina kuhjuvad ja kuhjuvad.