Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast?

Ilmus neljandiku võrra lühemalt ajalehes „Sirp” 17.06.2015

Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast? Mõtteid kirjanduslikust käibes ja staarkriitikutest[1]

Mihkel Kunnus

Lugejale teadmiseks, et käesolev tekst on üldistatud vastuseks küsimusele, mille püstitas Jürgen Rooste oma vastukajas „Keeles ja Kirjanduses” ilmunud Janika Kronbergi 2013-2014 aasta kriitikaülevaatele[2]. Tsiteerin: „Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle [kriitilise analüüsi – M.K.] esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile.”

Kivirähk, Õnnepalu, Mutt – suurepärane näitevalik. Vastan. Ma ei ole kirjutanud Andrus Kivirähast, sest ma olen tema positsiooniga kõigiti rahul. Ta on kultuuriväljal puhas positiivsus. Ta kirjutab hästi, mõnusas mahlakas, pisut talupoeglikus keeles, öeldu on mõistlik jne. Ma kirjutaks temast siis, kui ta kuidagi varju kipuks jääma, aga ta on vist kõige rohkem tähelepanu pälviv kirjanik üldse ja seda täiesti teenitult (seda muidugi ka raadio, teatri ja kolumnide tõttu).

Tõnu Õnnepaluga on ka kõik hästi. Tema lugejad lausa armastavad teda. Selline armastus aga tähendab kahte asja. Armastajatele kriitikat kirjutada pole teda mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju, teiseks, mida Õnnepalu ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka mõnuga ja tänulikult. Ja see kõik on jällegi väga kiiduväärt, sest ta valdab suurepäraselt keelt, on erudeeritud, selgelt arutlev, jne. Tõsi, tema „Raadio” kohta pole ma väärilist retsensiooni kohanud ja sellest kirjutamist olen korduvalt mõelnud. Hunnik märkmeidki tehtud.

Mulle on jäänud mulje, et Mihkel Mutiga on see häda, et noorem põlvkond teda eriti ei tunne, ometi on tema teostes nii palju ajaülest, mis noorintelligentsi võiks puudutada. Ja see on väga kahetsusväärne, mistõttu olengi Mutist ka pikemalt kirjutanud.

Niimoodi alustanuna peaks pilt olema juba üsna selge – selles lahingus (mitte sõjas!) olen lihtsalt Roostega vastasrindel. Mul puudub igasugune huvi neid kuidagi „maha rebida”, lausa vastupidi.

Miks?

Lisaks juba toodu põhjendustele on asi „kirjanduslikus käibes”. Nagu Rein Veidemanni kirjast tänavuse kirjandusteaduste suvekoolist osavõtjatele võis lugeda: „Me peame täna rääkima samamoodi „kirjanduslikust käibest”, nagu see on tähtis turumajanduse tekitajana. Tõsi, mõnikord võib-olla küll käive suur, aga firma ikka kahjumis, nagu Estonian Airiga juhtus mõne aasta eest. Eesti kirjanduse käive on samuti enneolematult suur, aga küsimus, mis jääb sõelale (mis on selle esteetiline kasum?), üha aktuaalsem.”

Nõus. Ja pole mingit vajadust kirjaduslikku käivet suurendada. Viimane asi, mida kirjandusellu vaja, on tempo lisamine. Kirjandus on üks neid valdkondi, kus eesliide kiir-, on eesliite rämps- sünonüüm (vrdl kiirtoit, kiirkõrgharidus jms).

Selles asjas satuvad Jürgen Rooste poolele erinevatel põhjustel veel kirjastajad, raamatukauplused, noored ja ambitsioonikad uustulijad ning võibolla ka mingi klikimeedialikult pidevas uudsusnäljas lugejaskond (viimase olemasolu on küll vist pelgalt loogiline võimalikkus).

Kolmandaks, kas kirjandus on pigem jalgpall või 100m jooks? Kas tähelepanuväärseks sündmuseks on uus supertulemus või lihtsalt see, mis parasjagu toimub? Kui aega jagub siis mõistagi mõlemat – klassika ja uudiskirjandus – , aga kui aega vähem ja peab valima, siis isiklikult kaldun pigem supersooritusi eelistama. 

Selle punkti juures kügeleb ka visahingeline kultuuriklišee tolmunud ja kuivast klassikast ning nooruse mahlakast värskusest („Värske Rõhk”,eks!). See kultuuriklišee on adekvaatne kirjanduselulises (ja autorifunktsioonilises) aspektis. Noortel autoritel on tõesti uued näod peas ja reeglina ikka rõõsamad ja säravamad. Kummatigi kirjanduse enda aspektist on lugu pigem vastupidine. Epigoonlus on kirjanduse uustulijate põhižanr ja erinevad klišeed põhivõtteiks (mõistetav, nad ju näitavad: ”Näete, ma pole kehvem, ka mina suudan niiviisi!”). Samuti on noorte tulijate teemadering reeglina väga konservatiivne. Võtame või näiteks enimkiidetud ja tunnustatud (põhjendatult!) noorautori Kaur Riismaa, keda Jürgen Roostegi täiel jõul promonud. Tema viimased kaks raamatut – „Pühamägi” ja „Pimeda mehe aiad” – on kaks suurepärase keeletunnetusse ja kompositsioonioskusega variatsiooni täiesti klassikalistele romantilistele motiividele.
Oh kullatolmune noorus! Ent kellelt leiame läbinägelikku kujutust viimase aja elutunde suurimast ja revolutsioonilisemast tegurist – sotsiaalmeedia tulekust ja mõjust? Mihkel Mutilt (s. 1953)! Romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” on sel teemal omaette miniessee. Ehk kelleltki veel? No pagan, Erik Tohvri (s. 1933!) üllitab romaani „E-armastus” ja Rein Kilk (s. 1953) vormieksperimentaalse asja armastusloost e-kirjades[3]!

Pigem teenimatult palju tähelepanu pälvinud Janar Ala debüüt „Ekraanirituaalid” on samuti kaugelt rohkem uusmeedia mõju näiteks kui selle (kriitiliseks) reflektsiooniks või esteetiliseks üldistuseks. Ütleme, kuigi ka tõsine maamees võib tunnistada, et viiksuv kiisupoeg on armas, paneb ta adra ette siiski hobuse. 

Luules imiteerivad trenditeadlikumad noored fs-i, veelgi vähem eruditsioonist rikututel riimuvad kuupaistel arm ja saatus karm, romaanid kipuvad olema variatsioonid „Kuristik rukkile”, vaeslapse-tuhkatriinuloole vms. Need on muidugi liialdavad ja kiuslikud üldistused[4], aga siiski palju vähem elukauged kui see surematu ja igitotter stamp tolmunud klassikutest ning erksa- ja värskepilgulistest noortest. Mitte bioloogiline noorus, vaid eruditsioon ja lugemus teevad vaimu nooreks ning võimaldavad välja murda stampidest ja klišeedest. Näiteks Tartu noorte kirjandusüritustel on tihti lõviosa kogu ruumi vaimuerksusest, teravmeelsusest ja sõnaosavusest koondunud ühele toolile, nimelt sellele, millel istub klassikaline filoloog, kreeka ja ladina mõtlejate ja kirikuisade tekstide süvauurija Marju Lepajõe (s. 1962).

Kelle tundlad aistivad kõige ergumalt ajastu hõngu, hoiavad kätt elu pulsil? Küll mõõtkavalise ja huvialase varieeruvusega, ent siiski tunduvad ka selles asjas nii Kivirähk, Õnnepalu kui Mutt kuuluvat parimate hulka. See pole karvavõrdki noorus-on-hukas-stiilis papatsemine. Lihtsalt noorel inimesel puudub paratamatult piisav ajaline perspektiiv, samuti on raskem teha vahet endast ja keskkonnast pärinevatel mõjuritel, sest ka ise muututakse parasjagu väga kiiresti.
Nooruse trumbiks võib tuua küll eredaid tundeid, ent need ise pole ju veel looming! Loomingu veel üheks vältimatuks eelduseks on keskmist ületav (kirjalik) väljendussuutlikkust, mis omakorda eeldab ande ja töökuse sünergiat. Nii meenubki „isiksust piiravate õpside” surve alt pääsenud teismeliste eluavaldusi lugedes (Nihilist.fm-ist leiab keni näited hulgi) Jaan Oksa laused aastast 1908:
”Sealt kusagilt ei jaksa vana põlenu enam tagasi tulla, kui neitsipuhastes ajudes igasugused tüütavad käärimised on olnud – pärast seda, kui toores ilmaelu järelejätmata nooruse vaimustuse kallal valusat vägivalda on tarvitanud. Nooruse ihade ummistunud väljakäikudel haudub sügelev valu.”[5]

Mõistagi kirjandus vajab kirjanduselu ning staarikultuslik üldsuundumus januneb püsivalt just noore liha, mitte erksa vaimu järele. Seega on Jürgen Rooste järeldus igati loogiline: „Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse”[6]. Paraku on see järeldus eelkõige loogiline, nii nagu on loogiline see, et parim rohi gravitatsioonilise tõmbumise vastu on gravitatsiooniline tõukumine. Ei saa vaielda, aga praktikut see järeldus ei aita.
Näiteks kuidagi ei paindu keel Marcel Reich-Ranickit staarkriitkuks nimetama. Reich-Ranicki oli pigem Autoriteet suure algustähega, aga igasuguse autoriteetsusega on üha laieneva demokraatlikkuse ajastul kehvasti. Vabadusjoovastust võib tunda ainult senikaua, kui jõuab kohale arusaam, et hierarhiapuudulikkusega kaasnevad ka kõik need demokraatia puudused, mille kurikuulsad lühisõnastused pärinevad Winston Churchillilt (parim argument kirjadusdemokraatia (et mitte öelda lugemise!) vastu on 15 minutiline tutvumine keskmise raamatuga jne).

Eesliidet „staar-” sõna „kirjanik” või „kriitik” küljes on raske ettekujutada muu kui deminiuitiivina, tõsiseltvõetavuse ja autoriteetsuse vähendajana. Kuigi teatud populariseerimisele viitav iva siin kahtlemata on ja just sellele viitab ka Rooste: „kes viivad kirjanduse massidesse”. Loomulikult ei ole populaarsuse ja kirjanduskvaliteedi vahel vääramatult pöördvõrdeline seos, vabalt saab kirjandus olla korraga nii kõrgkvaliteetne kui populaarne, näiteks Kivirähk, Õnnepalu ja Mutt. Njah. Tundub, et ring sai jälle täis.

Aga mitte täiesti. Alles rääksime noortest ja värskest lihast! Jah, kirjanduselu, koht, kus autori liha, nägu ja tegu, elulugu ja looming ühte sulavad, meediakära, persoonilood ja seltskonnakroonika. See on lektüüriselektsiooni suunav valdkond, kus konkurents käib hoopis teistel alustel, kus analüütilise kirjanduskriitika alusteesides väidetu – empiiriline autor ja teose minajutustaja ei ole samastatavad, prototüüpide seostamine reaalsete inimestega on viga jne – ei kehti absoluutselt. Vastupidi, need on ühed suurimad tekstivääristajad ja lugejamagnetid.

Masse võiks mõjutada siis ehk just selline kriitik, kes hoopis selle tõsiasja aksioomiks võtab (st ideaalis oleks nagu karismaatiline rahvaversioon Elli Soolost). Ometi karistab Jürgen Rooste Janika Kronbergi ettevaatliku piiriületuse kohe ära. Tsiteerin:
” Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile (seda sängi – ühe Kelly Turgi luuletuse kaudu – mainib ka Janika Kronberg, öeldes, et kas see liialt elu ja kirjanduse piiri ei lõhu, aga Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest, seda on öelnud mu moodi kriitikud, samas kui Kunnus oma arvustustes küll ilukirjanduse piiridel võbeledes ja siukest fiktsioonesteetikat luues ikkagi kõneleb päris autoreist. Kronberg astub siin totaalselt ämbrisse, ilusasse sügavasse ämbrisse, sest Turgi tekst on puhas ilukirjandus, mida Kunnuse ega Kronbergi omad ei ole!!!)”.

Sellised ülivõrded on kummalised, kui arvestada kuivõrd ettevaatlikus ja tingivas sõnastuses ja nö allikakriitiliselt Janika Kronberg selle „totaalse” sammu teeb: „Kriitik saab oma obaduse ka Kelly Turki luuletuses „Mõlgutused pärast trenni” (2014). Suuliselt levinud pärimuse (et mitte öelda klatši ning anda mõttekäigule folkloorne ülevus!) järgi võiks siin näha kirjaneitsite ja poetesside ringkaitse sõnastust kriitik Mihkel Kunnuse vastu, teisalt märgib see ühtlasi luule ja elu ning kriitika ja elu piiride ohtlikuvõitu ületamist.”[7]

Tõesti, Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest. Kui Turgi kogumikku arvustav Rooste kirjeldab oma samastusmeetodit veel lihtsalt ära tundmise kaudu „Jah, lõbus on ära tunda ülevõlliaasimist Mihkel Kunnuse kallal („mõlgutused pärast trenni“, lk 53-54)”[8], siis Sveta Grigorjeva ei jäta oma arvustuses mingit muud võimalust:
”Seetõttu on rolliluuletustest minu absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest (lk 53). (Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav./.../).”[9] 

Võimalik, et Kronberg peab oma totaalämbrist välja astuma, et väärilisematele ruumi teha,  aga ka on võimalik, et Rooste ja Grigorjeva kriitika on erinevalt Kunnuse ja Kronbergi omast puhas ilukirjandus, aga samuti pole võimatu, et Sveta Grigorjeva ongi see oodatu – esimene staarkriitik! See, kes analüütilise kirjanduskriitka alusteesides väidetu põlglikult kõrvale lükkab ning ilukirjanduse, kriitika ja elu igandlikust eristamisest suveräänselt üle on.

Ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama. Selline kriitikaviis põlistaks kirjanduselulist status quo’d veelgi, peaksid noored andekad tulijad nüüd ju silmapaistva kirjutamisoskuse kõrval omama ka silmapaistvat elu. Tõesti ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama.

---

[1] Kirjutise aluseks on osaliselt Kirjandusteadlaste V suvekooli ettekanne

[2] Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. 30.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd

[3] Erik Tohvri „E-aarmastus”, Varrak, 2011;Rein Kilk „Armastus e-postis”, Ilmamaa, 2013

[4] Teaduslikuma ja objektiivsema ülevaate noor(te)kirjandusest saab näiteks Ave Mattheuse artiklist „Noor(te)kirjanduse plahvatus”, „Looming” nr 9, 2010

[5] Jaan Oks „Otsija metsas”, Ilmamaa, 2003, lk 152

[6] samas

[7] Janika Kronberg: Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014, 27.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/db4792bd-a8a3-440d-bc46-30d1a172f234

[8] Jürgen Rooste. „Esimene idee pole alati parim”, 19.11.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/8c553778-1a2a-4ef8-ab24-206a0bab7196

[9] Sveta Grigorjeva „Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest”, „Vikerkaar” nr 4-5, 2015

Kaur Riismaa "Pühamägi" ja "Vaese mehe aiad"

Ilmus ajalehes EPL 10.06.2015 nii sõnastuselt kui vormistuselt pisut toimetatuna.

Kaks kerget suvelugemist romantilistele hingedele

Mihkel Kunnus

Kaur Riismaad on kõvasti kiidetud ja tunnustatud. Õigustatult. Võib-olla küll mitte kõige paremate ja täpsemate põhjendustega alati, aga tema populaarsus ja loetavus peaks head meelt tegema igaühele, kellele eesti kultuuri ja keele saatus korda läheb. Populaarseks saada on tal head eeldused seetõttu, et ta keelekasutus on lihtne ja ei nõua pingutust, samas täpne ja elegantne. Küllap lood ise kõnetaks eelkõige temaealisi ja nooremaid, tähendab, gümnaasiumi- ja ülikooliealisi.
Kõige teravamalt on minu mälu järgi Kaur Riismaad arvustanud Eugen Põld[1]. Samuti õigustatult. Kirjutasin ja küsisin temalt arvamust ka nende kahe raamatu kohta. Autori loal toon siin ära ta (enda toimetatud) vastuse. See on järgmine:

  

„Kaur Riismaa on romantik. Võiksin isegi öelda, et lootusetu romantik. Ja ikkagi poleks ma võimaliku lugeja jaoks veel midagi ära rikkunud. Õige lugeja jaoks vähemasti. Sest romantikaarmastajale on mõlemad sõnad positiivse kõlaga – nii lootusetus kui romantik. Olgu, nüüd juba olen natuke rikkunud.  Esiteks ma kasutasin sõna „sest”, mis tähistab pahatihti intellektuaalset järeldusseost (ehk siis midagi antiromantilist), teiseks tekitasin nõnda võimaluse seada kahtluse alla veendumus, et romantik ja lootusetus on positiivsed nähted. Tõestuseks võite ise veenduda, et eelmine lause kõlas pigem antiromantiliselt. Isegi kuidagi tigedalt või õelalt. Nii ongi.

Lootusetusi on muidugi mitut tüüpi ja kõik pole kaugeltki romantilised.

Aga no Koidu ja Hämariku armastuse lootusetus on nii romantiline, et tee või püksi. Just, tee või püksi! Ütlen seda teadliku (vastu)mürgisusega, sest püksi tegemine on karjuvalt ebaromantiline. See on ju proosa ja titemähe! Võtke või selline mõtteeksperiment: Romeo mürgikogus ei osutunud piisavaks ja surma asemel saabus pidurdamatu kõhulahtisus. Vaat, just! Romantilisi suitsiidikuid ei ravi miski paremini kui detailne kujutlus nende laiba esteetlisest tülgastavusest. Surm ise on kohutavalt romantiline, eriti veel vastamata armastuse pärast või vägivaldselt takistatud armastuse pärast.

Romantilise poeedi üks keskseid unelmaid on olla maetud vaatluspunktis, aga seda justkui Lumivalgeke klaaskirstus (närbumatu ilu ja noorus!) või siis maetuna sammaldunud hauakivi alla, millesse on graveeritud igavese etteheite ja õhkena –  „See, keda ei mõistetud”.

Mittemõistmine on taas väga romantiline. Saladuslikkus üldse. Seepärast romantikud kasutavad sõnu pigem varjamiseks kui näitamiseks. Mõistatuslikkuse ja salapära loomisega romantilised loojad tegelevadki ja selle pärast neid armastatakse. Ja sellepärast ongi nad vaenujalal analüütilise intellektiga, mis muud ei teegi kui aina paljastab ja analüüsib, see tähendab, hävitab mõistatuslikkust ja salapära.

Teadmine, et poodu nägu pundub üles ja sooled tühjenevad mõjub romantilisele suitsiidikule palju hirmutavamalt kui panustamine mingile vastutustundele või mahajääjate leinale. Vastutustunne puudutab eetikat ja mahajääjatele kaasatundmine empaatiat, aga need on ebaromantilised omadused. Romantik jumaldab ilu ja selle ilu altarile toob ta kõik.
Seepärast mind häiribki, kui Riismaa puhul toonitatakse tema empaatiavõimet. Empaatia on võime tajuda teise tundeid, emotsioone ja vajadusi, aga romantik loob erinevaid kujutlusi oma peas. Kui romantik näeb, kuidas hilisel õhtutunnil istub üksik neiu bussijaamas ja vaatab pinevil pilgul kaugusesse, siis ta kujutleb, kuidas see neiu ootab oma kallimat, suurt armastust või muud säärast. Eriti kui see neiu on ilus ja kurb (ah, pole midagi romantilisemat kui ilus ja kurb neiu!). On võimatu, et see „romantiku emptaatia” tuleks millegi proosalise ja argise peale, selle peale, mis on palju tõenäolisem. Näiteks, et pinev nägu tuleb pingul põiest, ebamugavatest kingadest või sellest, et telefoni akul on „ainult üks pulk”.

Kujutlus on romantiku päriskodu ja kokkupuude reaalsusega on selle suurim vaenalne. Empaatia aga tähendab kontakti saavutamist teise inimese reaalsete tunnetega. Ja mitte ainult armuohetega, vaid ka proosaliste ja labaste tundmuste, olmemurede ja muu sellisega.

Kõnealused raamatud pakuvadki romantilisi kujutelmi. Kuna paljud inimesed tahavad olmest põgeneda, kaotada korrakski kontakt reaalsusega, tahavad ajupuhkust ja empaatiapuhkust (on võrratult kergem „olla empaatiline” romantilise kujutelma vastu kui majanaabri vastu, kes on vastu ühisele torude vahetusele).

Heaks võrdlevaks kõrvutuseks oleks Eestiski väga populaarse Alessandro Baricco teosed. Ka kunstilistes võtetes on palju kattuvusi, näiteks karakterite loomine mõistatuslike kinnisideede või konkreetsuste kaudu. See on hea viis lülitamaks analüütiline register kujutluslikule, sest kui inimest kirjeldatakse sellega, et ta kannab endaga alati kaasas üht klaaskuulikest, jutustab memuaare oma taimedele, maalib merega merd vms, siis üldistuste ja eritluste peal töötav intellekt kukub rööbastelt ja kujutlusvõime pääseb vabadusse ja õhkab lummatult, et see peab olema märk Kirjeldamatust Sügavusest, Kohutavast Saladusest vms.

Niisiis, Riismaa raamatud sobivad romantikutele. Tal ei ole midagi öelda, aga ta teeb seda võluvalt. Kui kogu eeltoodud selgitus ärritas, siis on see hea märk, sest romantik mõõdab ka analüüsi tõeväärtust esteetilistes kategooriates, mistõttu arenev mõistus tõstab ilu vastu mässu end inetusega relvastades, tihti lausa tülgastusse viskudes. See on aga veel ikka romantiline (nagu ka taoline stseen „Pühamäes”).

”Pühamäe” lõpus tundub autor viitavat pöördele kujutlusest elu suunas, proosa suunas. Samas on ka see suureline hüvastijätt ja suurelised hüvastijätud on ikka romantilised. Ja „Pimeda mehe aiad” on jätkuvalt paduromantiline. Võimalik, et romantilise kujutlusvõime ja keskpära ületava kirjaoskuse tõttu ongi Kaur Riismaa lootusetult romantikuks aplodeeritud (inimene on nii sotsiaalne loom, et järjekindla kiitusega saab tast teha mis tahes värdja). Need Riismaa teosed on lihvitud kujutlused, sädelevad romantilised klaaspärlid, empaatiast ja kriitilisest mõistusest vabad nagu Byroni püksid sitast.”

---

[1] „Sa ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!!!”, „Müürileht” nr 20, kevad, 2012. lk 22-23

Kaido Kama. Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus

Ilmus ajakirjas „Akadeemia” 2013, nr 12. Kogu number vabalt kättesaadav Digaris.

Kaido Kama

PÄRIMUSKULTUUR KUI

ELLUJÄÄMISÕPETUS

Hakkame kõigepealt pihta terminitest. Ei suuda mina kultuuri

mõistet ammendavalt defineerida. Aga siinses loos mõistan kultuuri

all inimeste elamise viisi kõige laiemas tähenduses. S.t et kultuur

on see, kas süüakse noa-kahvli, puupulkade või palja käega,

kas tagumikku pühitakse paberiga või pestakse veega, kas majad

ehitatakse puust, kivist või saviplönnidest, kas surnud maetakse

või põletatakse või söödetakse lindudele, kas peetakse ühte või

mitut naist jne. Kuhugi selle käsitluse ääremaadele mahuvad ära

ka kaunid kunstid, aga need pole kindlasti kõige olulisemad asjad.

Kultuur on algselt nii või teisiti seotud pärimusega, on päritud.

Iga inimene sünnib mingi kultuuri sisse, ta ise ei saa omale kultuuri

valida. Ja me oleme paratamatult seotud selle ettemääratud

ja vanematelt päritud kultuuriga, muu hulgas määrab see ära ka

meie maailmatajumise piirid. Eesti-aegne hõimuliikumine tegeles

ainult soomlaste ja ungarlastega, Venemaa hõimuvelledega

polnud eriti asja. Ja seda mitte seetõttu, et okastraat oli ees —

Põhjamaade saamidega ei tegeldud samuti. Tegemist polnud

ka ülbuse või pahatahtlikkusega, lihtsalt tolle aja kultuuripilti ei

kuulunud tegelemine maride-udmurtide või hantide-mansidega,

rääkimata siis veel neenetsitest või nganassaanidest. Ega suutnud

hõimuliikumise tegelased ennast sellest kultuuripildist väljapoole

asetada. Sama kehtib näiteks ka Eesti-aegse taarausuliikumise

kohta. Lasti kõlada Vanemuise kandlemängul ja tantsida Murueide

tütardel. Ümbritsev kultuuritaust lihtsalt ei võimaldanud

tunda huvi pärimuse põliste ja vanade kihistuste vastu ega ennast

sellega samastada.

Miksmesiis üldse räägime tänapäeval eraldi pärimuskultuurist,

kui kultuur on nii või teisiti seotud pärimusega? Aga sellepärast, et

maailm on muutunud. Üks mu sõber ütles kunagi, et bensukad ja

diskod on kogu maailmas ühesugused. Ongi ühesugused ja lisaks

veel ka paljud muud asjad. Hetkelised moeröögatused levivad

üle maailma mõne päevaga (näiteks hiljaaegne jabur tants, mida

tantsis keegi korealane — Gangnam Style). Mitte kunagi varem

pole inimkonna ajaloos midagi sellist olnud. Loomulikult on kultuurimuutusi

aset leidnud ka varem. Aga siis on need muutused

või ka kultuurivahetused toimunud sõdade või rahvarännete vms

tulemusena ning muutusel ja vahetusel oli oma kindel “saatja aadress”—

üks päritud kultuur mõjutas või vahetas välja teise päritud

kultuuri. Midagi niisugust tegime läbi ärkamisajal, kui jätsime

regilaulu laulmise ja hakkasime selle asemel laulma “Õllepruulijaid”

ja “vallerii-pumm-pumme”. Kas keegi julgeb seda korealase

tantsu nimetada korea kultuuriks?

Ja kõige selle tulemuseks ongi, et kuna me tänapäeval enam

ei ela oma esivanematelt päritud kultuuris, siis on vaja seda

esivanemate oma kuidagi eraldi nimetada. Selle tarvis siis

pärimuskultuuri sõna. Juba eraldi sõna olemasolu fakt kui selline

näitab, et see pole mingi loomulik elukeskkond. Vanemate käest

päritud kultuuris elatakse oma igapäevast elu, pärimuskultuuriga

tegeldakse. Kas siis lihtsalt vabal ajal või ka professionaalina,

aga igal juhul tähendab see midagi, mis nõuab eraldi ettevõtmist,

see pole enam meie igapäevaelu loomulik osa. Umbes nii, nagu

mõnes Aafrika rahvuspargis tantsivad neegripoisid turistikestele

neegritantsu, siis pärast võtavad suled ja rohuseelikud seljast ära,

panevad teksad jalga ja lähevad koju teleka ette õlut jooma.

Nüüd siis natukene etteruttavalt selle loo pealkirja juurde. Hiljaaegu

suri Lääne-Siberis selline tähelepanuväärne inimene nagu

metsaneenets Juri Vella. Liivo Niglas on teinud temast filmi Juri

Vella maailm ja selles filmis ütleb mees niimoodi: “Ametnikele

on kasulik, et inimesed poleks rahulolematud. Nad kulutavad inimeste

peale raha, jagavad materiaalset abi. Inimesed saavad raha,

ostavad teleri ja vaiba, ja istuvad kodus teleri ees. Vaikselt, rahulikult,

kõigil on hea olla. Aga milliseks kasvab järgmine põlvkond,

kui vanemad kogu aeg teleri ees istuvad, see ei huvita kedagi.

Igal juhul pole see raha. . . Ütleme, et see pole kummist. Tuleb

aeg, mil elu Venemaal läheb veelgi raskemaks. Tuleb hakata raha

lugema. See poeke pannakse kinni. . . Kui Põhi ei paku enam

ärimeestele huvi, kui nafta ja gaas otsa saavad, siis pole ka raha.

Esivanematelt päritud tööoskused — karjapidamine, küttimine ja

kalapüük — on selleks ajaks juba ununenud. Vaat seda ma kardan,

et nii võib juhtuda.” Ja veel: “Lapsed elavad internaadis.

Laagrisse naastes ei tea nad enam, kuidas seal elada, kuidas ahju

kütta, kummalt poolt põdrale ligineda. See kõik tuleb uuesti ära

õppida.” Ja võttiski see mees oma lapsed ja lapselapsed ja viis

nad uuesti metsa elama. Tegi seal neile kooli, kus õpiti lugemakirjutama.

Aga samal ajal ei unustatud ära, kuidas ahju kütta ja

kummalt poolt põdrale ligineda.

See ahjukütmise ja põdrale liginemise oskus on tänapäeva inimestel

juba üldiselt unustatud. Vähemalt lääne tüüpi ühiskonnas.

Inimesed üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks

vaja läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud

meist on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja

sooja muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju,

mida tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame

avalikke suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid,

loome moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul

tõsine küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras,

kus sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida

elamiseks päriselt vaja läheb. Vastuseks tsiteerin Hardo Pajulat

(2013): “Kanada õpetlase Thomas Homer-Dixoni järgi sai inimpopulatsiooni

neljakordistumine 20. sajandil võimalikuks üksnes

tänu meie võimele ammutada maapõuest naftat ning muundada

see arvukate füüsikalis-keemiliste ja majanduslike teisenduste abil

toiduks. Peatugem siin nüüd korraks: võtta paar tünnitäit Claudiuselegi

tuntud pärslaste bituumenit ning voolida sellest pärast

esoteerilist hookuspookust porgand. . . ”. Selles kogu trikk seisnebki:

inimesed on õppinud naftast porgandeid tegema.

Veel sadakond aastat tagasi oliEesti valdavalt talupojaühiskond,

kus peaaegu kõik eluks vajalik tehti-valmistati talus oma pere

jõududega. No hea küll — mõne rauajupiga käidi sepa juures

ja aeg-ajalt toodi rätsep tallu kasukat õmblema. Tänapäeval pole

asi ka enam selles, et inimesed ei oska teha eluks vajalikke asju.

Rahvusvaheline ja ülemaailmne tööjaotus on jõudnud sinnamaani,

et mitte ükski inimene isegi ei tea ega hooma enam kogu tootmise

protsessi, mida on vaja kõige lihtsamate asjade valmistamiseks.

Võtame näiteks nii elementaarse asja nagu talvejope, mida me kõik

külma ilmaga kanname. Ei tea selle jope kokkuõmbleja, kustkohast

tuleb riie, kustkohast niit, kustkohast jopelukk ja kustkohast

trukid. Ega tea ka seda, kuidas ja millest neid valmistatakse. Ja

selletaolist olukorda pole samuti inimkonna ajaloos kunagi varem

olnud.

“Ahjukütmise oskus” pole kadunud mitte ainult lääne tüüpi

ühiskondades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Loen

lugusid Aafrikast, kus nälja piiril inimesed kasvatavad maailmamajanduse

tarvis kohvi või kaevandavad väärismetalle. Ja ei jõua

ära imestada—miks need tublid neegripoisid ja -tüdrukud ei kasvata

vilja, ei püüa kala, ei korja söödavaid taimi ega tee muid

selliseid elementaarseid asju, mida tegid nende esivanemad? Eks

põhjusi ole arvatavasti kahte sorti. Kõigepealt on maailmamajanduse

sissetung hävitanud traditsioonilised põllud ja mürgitanud

jõed, kus omal ajal kalad said elada. Aga teisipidi on asi muidugi

selles, et ka aafriklastel on välja kujunenud / kujundatud vajadus

poekraami järele. Sellise kraami järele, mida müüakse raha eest

ja ilma milleta ei osata enam elu ette kujutada.

Muidugi on veel olemas rahvaid, kes omadega toime tulevad

ka siis, kui nafta ükskord maailmast otsa lõpeb ja “poeke pannakse

kinni”. Ligi pool kõigistmongolitest on tänini rändkarjakasvatajad

ja neile loeb üsna vähe see, mida ja kui palju parasjagu poodides

müüakse. Peamiselt ongi selliste rahvaste puhul tegemist karjakasvatajatega,

paiksed põlluharijad on tänapäeva naftaühiskonnaga

oluliselt rohkem seotud ja sellest sõltuvad. Ja muidugi on tänini

olemas veel ka üksikuid rahvakilde, kes pole üldse või on väga

vähe kaasaegse maailmaga kokku puutunud. Eelkõige Amazonase

ülemjooksul vastu Andide mäestikku, aga ka mujal, näiteks

Uus-Guineas või Andamani saarestikus. Ning mõnel riigil ja valitsusel

(nt Peruu) on niipalju mõistust peas, et nad on ära keelanud

ka kõikvõimalikud kontaktiotsimised nende rahvastega.

See jutt pole nüüd mingi hädaldamine ega viimsepäevakuulutamine.

See on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku

ressurssi selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada

nii, nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India

on tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on

väga raske seletada, et olgu peale, raha teil nüüd on, aga elage ikka

oma õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat

tootmist. Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.

Ühesõnaga — inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes

järele andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia

eeldab ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist

ja kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide

jaoks tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,

kus rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta

sööb, ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele

halvasti. Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus

kasvada ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.

Ehk siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole

ja ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.

Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni

teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks

küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane

tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise

sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed

üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,

varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel

linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua

mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast

põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast

märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel

vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai

ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva

vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem

on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes

siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis

praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.

Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui

praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.

Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem

osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu

naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise

peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise

plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane

elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama

pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.

Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva

jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine

on teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur

koosnes valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida

oli ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse

pärimuskultuuriga tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad

eluspüsimisel marjaks ära. Võtame kasvõi nii lihtsad asjad,

nagu traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused või

kõikvõimalikud kudumisringid. Seal õpitud oskused aitavad oluliselt

kaasa sellele, et ennast söönud ja soojas hoida. Ja mis veel

olulisem—kudumiskunsti valdaja oskab ise ja üksinda kampsuni

algusest lõpuni valmis teha. Kui ta just kampsunile tõmblukke ja

trukke ei taha panna. Kuuldavasti oli üks Viljandi Kultuuriakadeemia

tudeng teinud algusest lõpuni valmis lambanahkse kasuka.

Kas nüüd just lambakasvatusest alates, aga nahaparkimisest peale

küll.

Ja söögiga on sama lugu — kui ikka viimane häda käes, küll

siis hakatakse ka labida või kõplaga põldu tegema (sest tänapäeva

hobused ju enamadra ees käia ei oska ja atrugi pole kusagilt saada).

Olen sellist labidaga põllukaevamist Hiinas näinud, polnud neil

inimestel häda midagi, olid terved ja rõõmsad. Ja sellise olukorra

tekkides on võidumehed need, kes suudavad odral ja kaeral vahet

teha, ehk teisisõnu — on tegelnud pärimuskultuuriga. Jahi- ja

kalameeste eelisseisundist ei maksa rääkidagi.

Jutu alguses rääkisin sellest, et ümbritsev kultuuritaust määrab

ära meie maailmatajumise piirid. Veel 40–50 aastat tagasi polnuks

mõeldav, et kõrgkoolis õpetataks rahvapärast arhitektuuri ehk siis

palkehitust nii praktilise kui teoreetilise poole pealt. Et ehitataks

uhiuusi suitsusaunu. Et kodune leivategemine muutuks moeasjaks.

Et tudengid suvalisel koosolemisel laulaksid vabatahtlikult

“Valget jänest” või mingit muud rahvalaulu. Rahvalaul oli tollal

üks igav, tüütu ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja lastele

vägisi peale surus. Kui jõudsin noore mehena 1970. aastate keskpaigas

Tartu seltskonda ja kuulsin esimest korda Hellerot, siis oli

see kui ilmutus. Ühelt poolt tundus uskumatu, et noored ja kaas-

aegsed inimesed laulavad regilaule, teiselt poolt oli see laulmine

uhke ja võimas ja hoopis midagi muud kui kooli laulmistunnis.

Sellist küllaltki ulatuslikku kultuuritausta muutust küllaltki

lühikese ajaga poleks saanud toimuda, kui Uku Masing poleks

kirjutanud oma “Taevapõdra rahvaid” ja Kalle Eller artiklit “Maarahvast”.

Neid viimaseid asju poleks omakorda ilmselt kirjutatud,

kui varem poleks olnud Oskar Looritsat. Jne. See kõrvalepõige

sai tehtud lihtsalt selleks, et meelde tuletada—ka meie praegune

maailmanägemine on kinni konkreetses ajas ja arusaamades. Ning

50 aasta pärast võivad inimeste tajupiirid ja väärtushinnangud olla

hoopis teistsugused ning meie oma praeguste mõtete ja muredega

olla nende tulevikuinimeste silmis äärmiselt kentsakad.

Eespool räägitud muutused teevad mu kirjatöö tooni hoopis

optimistlikumaks. Tegelikult pole eesti rahva olukord üldse nii

lootusetu kui lääne tüüpi ühiskonna enamusel. Hoolimata suurest

eurooplaseks saamisest oleme säilitanud palju vana ja algupärast.

Isegi kui me seda enam ise teadvustada ei oska. Läheme ikka veel

sügisel metsa seenele ja marjule (sh linnainimesed), et talveks midagi

purki panna—seda nn vanad eurooplased ei tee ja tegelikult

pole enamikul neist ka enammetsa, kuhu seenele minna. Ikka veel

meeldib eestlasel käed mullaseks teha ja endale ise mõni kartul või

kurk kasvatada. Ikka veel on vanaemasid, kes lastelastele sooje

villaseid sokke koovad. Ikka veel on külamehi, kes oskavad siga

tappa, ja külanaisi, kes mõistavad vorstiputru soolikasse toppida.

Lõpetuseks tsitaat Valdur Mikitalt: “Keegi ei kujuta Euroopas

ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks

kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi

ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve

suplema” (Mikita 2013: 87–88). Selles mõttes räägin nüüd natukene

oma varem räägitud jutule vastu. Kuigi tegeleme usinasti

pärimuskultuuriga selles tegelemise tähenduses, elame siiski mitmeski

mõttes ka praegu veel edasi oma vanematelt päritud kultuuris.

Ja mida suuremal määral elame oma vanematelt päritud

kultuuris, mida rohkem tegeleme pärimuskultuuriga, seda suuremad

on meie võimalused ellu jääda. Siis, kui nafta ükskord otsa

saab ja poeke kinni pannakse.

Kirjandus

E l l e r , Kalle 1972. Maarahvast.—Põllumajanduse Akadeemia, nr 4–

7, 27. I, 9., 17., 24. II [taastrükk: Vikerkaar, 1990, nr 3; samuti teoses

Maarahva elujõud II. Tartu: Elmatar, 1998, lk 199–216]

Ma s i n g , Uku 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest

hoiakust. — Akadeemia, nr 1, lk 193–223; nr 2, lk 419–448;

nr 3, lk 641–672; nr 4, lk 865–895 [ringelnud käsikirjana pikka aega

enne esmailmumist; taastrükk teoses: U. Masing. Keelest ja meelest.

Tartu: Ilmamaa, 2004]

Mi k i t a , Valdur 2013. Lingvistiline mets. Tallinn: Grenader

P a j u l a , Hardo 2013. Suurim loodusime. — Postimees, 17.09.

Õpetussõnad pimeda vaatenurgast

Raamatututvustus. Ilmus väikse kärpega ajalehes „Eesti Ekspress” 17.06.2015                                     

Õpetussõnad pimeda vaatenurgast

Denis Diderot „Kiri pimedatest. Kiri kurtidest ja kiri tummadest” Ilmamaa 2015.

Tõlkinud Katre Talviste


Denis Diderot (1713-1784) on jäädvustanud end kultuurilukku prantsuse esimese entsüklopeedia alusepanija ja väljaandjana. See valgustusliikumise verstapost evib praegu eelkõige ajaloolist väärtust, ent Diderot filosoofilised dialoogid, kirjad ja muu raskesti klassifitseeritav (ilu)kirjanduslik toodang on otsivale vaimule tänaseni igati lugemisväärne, virgutav ja innustav. Lühimalt võikski kõnealust raamatut soovitada kui suurepärast filosoofilist inspiratsiooniallikat. Kui haritlaspõlgurlik mentaliteet samastab filosoofia tihti elukauge abstraktse targutamisega, püüuga tuletada kärbse mõistest selle jalgade arvu, siis Diderot’ on hoopis väga konkreetne ja maine. Tema lähenemisviis on praegusele ajastule ehk teaduslikkuse märksa omasem kui oma sünniajale, mil kiriku autoriteedi eiramine ei olnud sugugi iseenesestmõistetav ning see tõi autorile ka reaalseid sanktsioone.

Võiks öelda, et Didrot’ näitab meile uudset vaatenurka ja see klišeelik kõnekujund on antud juhul üsna irooniline, isegi paradoksaalne, sest raamatu avaloos näitab Diderot’ meile nimelt „pimeda vaatenurka”. Ta toob katkeid reaalsetest dialoogidest pimedalt sündinuga, on väga metoodiline ja loogiline ning nõnda toob esile selle, kuivõrd märkamatuks jäävad nägijaile selle meele spetsiifikast tulenevad sattumused nii maailmapildile kui metafüüsikale. Diderot kirjutab: „Kuna ma pole ilmaski kahelnud selles, et meie elundite ja meelte seisundil on suur mõju meie metafüüsikale ja moraalile ning et meie kõige puhtamalt intellektuaalsed ideed, kui ma nii võin  öelda, on tihedalt seotud meie kehaehitusega, asusin meie pimedat küsitlema pahede ja vooruste kohta” (lk 20).
See võiks kõlada veidra kvaasimaterialistliku põrpimisena ilmaliku teaduse lapsepõlves, aga  samas sobiks see nagu rusikas silmaauku kaks sadaaastat hiljem ilmunud George Lakoffi ja Mark Johnsoni revolutsioonilisele teadusmonograafiale „Metafoorid, mille järgi me elame” (e. k. 2011), raamatule, mis näitas kuivõrd seotud on keel ja mõtlemine inimkeha ülesehitusega. Samuti võiks XX sajandi filosoofiakursuse põhivarasse kuuluvat Thomas Nageli artiklit „Mis tunne on olla nahkhiir?” vaadata kui üht kirja pimedatest.
Näiteks Diderot’ küsitletud pimeda jaoks on varastamine äärmiselt raske kõlbeline eksimus, seevastu sündsalt riietumise normistik jääb talle õige arusaamatuks. Ja kui järele mõtlema hakata – ja just selle algatuseks sobib Diderot’ raamat imehästi – siis kas tõesti pole lõviosa moraalist tõesti silma ülemvõimust läbi imbunud? Alates näkku valetamisest raskusest timukat säästva kotini hukatava peas. Mõned inimesed lihtsalt näevad „valed” välja – kes nahavärvilt, kes riietuselt. Millist moraalset raevu võib tänapäeval tekitada sokkide ja sandaalide jultunud koosesinemine! Miks üle piiri minekuna tajutakse just seda, kui pannakse avalikku ruumi foto suitsetaja kopsudest või abordijäänustest? Kes armastaks kassi - seda isekat kiskjat, kes oma ohvrid surnuks „mängib” - kui see ei näeks nunnu välja?

Kuid lisaks teosele enesele pole aegunud ka märkus, mille Diderot tegi üksjagu pärast kirjade ilmumist: „Ma ei kirjutanudki üldse tavalugejaile. Mulle piisas olemast jõukohane „Üheleainsale printsiibile taandatud kaunite kunstide” autorile, Trevoux’ ajakirjanikule ja neile, kes on kirjanduse ja filosoofia õppimises juba mõningaid edusamme teinud.”
Kuid lõpetaksin Diderot’ tsitaadiga kirjastajale, kellel ta palub kreekakeelsed  tsitaadid siiski alles jätta, kuigi „need annavad teosele teadusliku ilme, mis meie mail pole enam moes. Enamikku lugejaid see hirmutab.” Juba toona kummitas dilemma, mis hetkel rõhub ajakirjandust lausa eksistentsiaalselt ning Diderot’ selgitas oma kirjastajale: „Kui teile läheb väga vähe korda, kas teos on hea, kui seda aga vähegi loetakse, siis minule läheb korda, et minu oma oleks hästi kirjutatud, isegi kui seda juhtumisi natuke vähem loetakse” (lk 90).

Inimväärtused Vahemeres

Migratsiooniekspert Uku Särekanno pealkirjastab oma blogipostituse retooriliselt:
”Kas Eesti riik saab lubada 30 000 laipa Vahemeres?”

a) RAHANDUSMINISTER: Vabalt! See ei lähe meile sentigi maksma, laibad on biolagunevad. Võime lubada endale ka miljon laipa Vahemeres!
b) INIMÕIGUSLANE: Mitte mingil juhul! Üks hukkunugi on liiga palju. Iga inimene on väärtus! Me ei saa lubada endale käed rüpes istumist.

Konks on selles, et niipea kui nõustuda inimõiguslasega, siis järgmisena pöördutakse ikkagi rahandusministri poole ja küsimus transformeerub ümber: mitme laiba tekkimise ärahoidmist me saame endale lubada (ja mille arvelt)?
Teisisõnu, rahaüleseid väärtusi saab praktiliselt kaitsta ainult rahaga. Kas need siis üldse on rahaülesed? De facto ei.

Väide „Inimene on väärtus” tuleks analüütilise selguse huvides lüüa kaheks:

väärtus A: inimesel on instrumentaalne väärtus, ta on tootlik, ühiskonna jõukusesse ja elujõusse panustaja.

väärtus B: inimesel on metafüüsiline väärtus, tema elu ja heaolu on kõrgeim väärtus, mille nimel tegutseda.

Arusaamatused tulevad tihti sisse sellest, et esimene ei kehti kohe kuidagi iga isendi kohta, see on maine fakt, mida mingi deklaratsiooniga ei loo. Ja teise tagamiseks kõigile peab olema piisavalt esimesi.

Näiteks tuntud sotsiaaldemokraatlik slogan „Me oleme nii kehvas seisus, et ei saa endale lubada mitte ühegi inimese kaotamist” muutub selgeks lolluseks, seda mõelda väärtuse A raames st majanduslikut. Mida arvaksime firmajuhist, kes teataks, et firma on majanduslikult nii kehvas seisus, et ta peab kümme küünega ka kõige hullemast looderdajast ja joodiktöötajast kinni  hoidma? (tegelikult hakkab ta ju... koond... brh!)
Ja riigil ON firma-mõõde (vt Kreeka)

Et EKRE&Pojad siinkohal ülbeks ei läheks, siis rõhutan, et „igal eestlasel on väärtus” on variandi B, mitte variandi A modifikatsioon. Olukord võib vabalt kujuneda selliseks, et me ei saa endale eestlust lubada. I’m sorry! Мне жаль!

Aastal 1905 kirjutas George Herbert Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“.

Oswald Spengleri järgi oleme jõudnud tsivilisatsiooni, see tähendab arenguastmele, „kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”

Alles raha tõstab võimu troonile. Ainult rahandusminister saab anda inimõiguslasele võimu.
Aga rahandusminister on teadagi Exeli-mees. Ja Exelit mõnitada tähendab tegelikult matemaatikat mõnitada.
Aga maine elu, elu ilmalikus mõttes allub matemaatikale. Võiks isegi öelda, et matemaatika on selle maailma seadusandja.

Tsiteerime nüüd igasse inimesse taandumatu väärtuse postuleerinud Jeesust: ”Minu riik ei ole sellest maailmast”.
Ja seda taandumatut väärtust ei kahjusta uppumine Vahemeres kohe mitte kuidagi (seda kahjustab... no küsige Varro Vooglaiult).

Igatahes kristlik käitumine oleks selge. Tuleks võtta otsesõnu hädakarjet S.O.S. – Save Our Souls, päästke meie hinged. Mõistliku hulga kaplanite, pappide ja preestrite appi saatmisega oleks küllap nõus isegi rahandusminister.