Kasvatus ja haridus

„Ilmamaa“ kirjastus on jälle üllitanud ühe mitmel põhjusel tutvumisväärse teose. Hilda Taba kirjutiste kogumik „Kasvatus ja haridus“ on – nagu mitmed teised selle sarja raamatud – korraga väärtuslik nii mõtteloo kui koduloo aspektist. Näiteks kõnealuses on mälestuslikud artiklid sellest, kui raske oli toona saada kõigi võimaluste maale („Immigrant, turist, üliõpilane Ameerika väraval“ (1930), „Kitsad väravad“ (1930)), millised ühiskondlikud tendentsid tundusid siis haritlasele pakilisimad („Kultuurikriisist“ (1930-31)) jne.

Edgar Krull ja Karmen Trasberg on kirjutanud asjaliku ja informatiivse ees- ja järelsõna. Esimene on teoreetilisemat laadi sissejuhatus, viimane eelkõige elulugu, sest selle elu lugu on tõesti huvitav (Wikipedia ja Viikipeedia artiklid on õige kehvakesed). Pole ju kuigi tõenäoline, et ühest vaesest Eesti maaperekonnast, kaheksa õe ja venna kõrvalt sirgub üks XX sajandi tuntumaid pedagoogikateadlasi. Aasta 1902 pole ka just hellitav aeg Euroopas sündmiseks.

Kirjutasin sellest raamatust väikse tutvustuse, mis ilmus „Sirbis“ 4.09.2015, aga antud juhul on ilmestav lugeda tervet seda lehenumbrit, mis on hariduse eri. Nii mõnigi artikkel osutub illustratsiooniks. Ja ka sama kuupäeva „Õpetajate Leht“. 

Ilusti on jõudnud peavoolumõtlemisse sellised ilged klišeed nagu „ haridus on liiga tuupimis- ja faktidekeskne, rõhku peaks pöörama loovusele ja mängulisusele“ jne. 4.09.2015 „Õpetajate Lehest“ võime lugeda, et TLÜ kasvatusteaduste instituudi doktorant Imbi Henno kaitses doktoritöö „Loodusteaduste õppimisest ja õpetamisest Eesti koolides rahvusvaheliste võrdlusuuringute taustal” ning seda, et

„Autori uurimusest selgus, et õpilaskesksete õpetamisviiside, sh uurimisõppe, kognitiivsete aktiveerimisstrateegiate kasutamise ja kujundava hindamise tõhusamal rakendamisel Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus mitte ei paranenud, vaid halvenes.

Nii vähenes Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus PISA 2006 interaktiivse õppe indeksi ühikulise kasvuga 13, praktiliste tegevuste indeksi ühikulise kasvuga 24 ning õpilasuurimuste indeksi ühikulise kasvuga 31 punkti. Eriti kriitiliselt hindasid õpilaskesksete meetodite kasutussagedust tippsooritajad ning nende koolide õpilased, mille sooritus loodusteadustes oli kõrgem riigi keskmisest.“

Inimene mõtleb, jumal naerab, laps ja loomake kogeb

Mihkel Kunnus

Hilda Taba „Kasvatus ja haridus”, Ilmamaa, 2015, tõlkinud Ilmar Anvelt ja Katre Ligi

Kui Ameerika Ühendriigid on maailm, siis on Hilda Taba(1902-1967) maailmanimi. Järelsõnast võib lugeda, et „[v]ähesed teavad, et ta sündis, kasvas üles ja sai hariduse Eestis. Kuuludes 20. sajandi tuntuimate pedagoogikateadlaste hulka, jäi ta aga oma kodumaal aastakümneteks tundmatuks” (lk 353).

See võib kõlada vääritult ja tänamatult, aga ma ei loeks seda tundmatust kuigi suureks kaotuseks kodumaa pedagoogikale (aga ainult pedagoogikale!). Seda seepärast, et Eesti pedagoogika ja kasvatusteaduslik filosoofia on – või vähemasti oli enne Teist Maailmasõda – nii rikkalik ja arenenud, et seda võiski vabalt koos lihakehaga eksportida. Ainuüksi „Eesti mõtteloo” sarjast on aus ära märkida Ado Grenzsteini(1849-1916) „Eesti haridus” (2013) ja sellest üsna erinev, haridusele pühendunud Peeter Põllu(1878-1930) kogumik „Lastest tuntakse meid” (2007). Peasüü Hilda Taba kogumiku pedagoogikaalasel „üleliigsusel” on aga auga teise trüki välja teeninud Johannes Käisi(1885-1950) „Kooliraamatul” (1996, 2004). Tunnuslik on ka see, et Alfred Koort(1901-1956), esimene Eesti kutseline filosoof, pühendab pedagoogikale ja haridusfilosoofiale terve rea artikleid (kättesaadavad näiteks sama sarja kogumikus „Inimese meetod”, 1996).

Lisaks eeltoodule on Hilda Taba ettepanekud ja seisukohad muutunud nüüdseks küllaltki peavoolulisteks, tihti lausa iseenesestmõistetavusteks. Kogumik „Kasvatus ja haridus” sisaldab seitset eesti keeles ilmunud artiklit aastatest 1930-31, pluss üks aastast 1925 ja aastal 1932 New Yorgis publitseeritud doktoritöö The Dynamics of Education eestindust.

Hilda Taba doktoritöö üheks juhendajaks Ameerikas oli suur John Dewey(1859-1952) isiklikult, pragmatistlik filosoof, kes saavutas angažeeritud intellektuaalina nii suure autoriteedi, et käibele läks ütlemine, et Ameerika avalikus elus pole ükski asi enne ära otsustatud, kui John Dewey pole oma sõna öelnud. Dewey filosoofiast lähtuvat lähtuvat kasvatusteaduslikku suunda, mida arendab ka Hilda Taba, nimetati „progressiivseks teooriaks” ja viimast „praktiseerivaid koole kutsutakse üldise nimega the childcentered school – lapsele keskendatud kool”(lk 76). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Näiteks õppimine tegutsemise kaudu on üks John Dewey pedagoogika keskseid märksõnu. Taba toob progressiivse teooria iseloomustuseks välja kuus punkti: 1.Vabadus kontrolli asemel, 2. Lapse algatus õpetaja algatuse asemel, 3. Isetegevus, 4. Õppekorraldus lapse seisukohalt, 5. Loov endaväljendus (creative self-expression) ja 6. Personaalsuse arendamine selle sotsialiseeringu kaudu. (lk 77-83).

Üksikasjalikuma ülevaate John Dewey pedagoogika alustest vahendas eesti lugejale juba Alfred Koort („Inimese meetod”, lk 384-402). „Õpetaja ülesandeks kujuneb seega sellise kasvatusliku ümbruse organiseerimine, milles õpilane satub situatsioonidesse, kus kerkib esile aktiivne mõtlemine ja katsetamine. Ainult säärastes situatsioonides võime kasvatada häid distsiplineeritud mõtlemisharjumusi, nagu vaatlusoskust, probleemide avastamist ja tahtelist pingutust”, sest „[m]aailma olu ei avastu Dewey järgi mitte vaiksele tegevusetule kontemplatsioonile, vaid tundelis-tahtelisele elamusele” (lk 390).

Kõik need tänapäeval propageeritavad õuesõpped, aktiivõpped, tegevusõpped, probleemõpped jne käivad Dewey intuitsioonidega sama sammu. Rohkem elulisust!

Hilda Taba doktritööst võime lugeda nagu nagu tänasest „Õpetajate Lehest”: „Kuna kasvatuse teadlikul juhtimisel ja planeerimisel on traditsioon eelistanud vaid ühte õppimisse puutuvate tegurite rühma, nimelt akadeemilist ainestikku, on õppekavad esindanud peamiselt selle ainestiku ülevaateid, ning käsitlenud õpilaste kohtlemist ja õppeprotsesside edaspidiseid tagajärgi üksnes niipalju, nagu näis olevat vajalik seoses ainestiku omandamisega.

Sellisel alusel edendatud kasvatus on kitsas kahes mõttes. Esiteks on kogemust mõjutavate tegurite koguhulgast õpetlikuks peetud ainult sisulist külge. Seda on teadlikult valitud ja pedagoogilisel otstarbel planeeritud. Teiseks on igasuguse kogemussisu hulgast ainsaks teadliku planeerimise objektiks valitud intellektuaalne akadeemiline õpe.”(lk 307)
Ikka rohkem elulisust! Maha tuupimine, faktid ja surnud kirjasõna! Kõik õpetatav tuleb võimalikult seostada eluga, tuua rohkelt elulisi näiteid jne.

See kõik on väga tuttav. Miska pedagoogikast huvitatutele soovitaks Hilda Taba asemel lugeda deweyliku kasvatusteaduse teravat ja läbinägelikku kriitikat Hannah Arendtilt. Artiklis „Kriisist hariduse vallas” (kogumikus „Mineviku ja tuleviku vahel”, Ilmamaa, 2012) taandab Arendt sellise haridusteooria „hukatuslikud meetmed” skemaatiliselt kolmele veendumusele. „Esimene neist väidab, et on olemas lapse oma maailm ning lastest moodustunud ühiskond, mis on autonoomne ja tuleb niipalju kui võimalik jätta laste eneste valitseda.”(lk 217) Lühemalt: kõik need jutud lastele lapsepõlve jätmisest jne, mis kipuvad ignoreerima „tõsiasja, et laps on arenev inimolend, et lapsepõlv on ajutine elujärk, ettevalmistus täiskasvanueaks” (lk 220) ja et lapsi omapäi jättes jäetakse nad nö kärbeste jumala mõju alla. Samuti rõhutab Arendt, et mida erinevamad on lapsepõlves (sh koolis) kehtivad reeglid täiskasvanumaailma omadest, seda keerulisem ja valulisem on üleminek ühest teiste (seda üleminekuvalu on välja toodud paljudel hariduskonverentsidel; ei ole kerge hüpata lapsekesksest ja halastavast koolikeskkonnast, kus istuma ei jäeta, tööd saab alati järele vastata ja puudumisega lepitakse, halastamatusse neoliberalistlikku olelusvõitlusesse).

Teise hukatusliku veendumusena toob Arendt välja selle, et „[m]oodsa psühholoogia ja pragmatismiusu mõju all on pedagoogika arenenud üldiseks õpetamisteaduseks nii, et on end osanud täielikult vabastada õpetatava sisust” (lk 218). See probleem pole Eestis vahest nii akuutne. Küllap seepärast, et üle poole põhikooliõpetajatest ja ligi pool keskkooliõpetajatest on Eestis üle 50-aastased, üle 60 aastaseid on 16 protsenti ja alla 30-aastaseid vaid 7 protsenti.

Kolmas hukatuslik veendumus ongi Arendti järgi see, „mida uusaegne maailm on sajandeid uskunud, ning mis leidis süstemaatilise kontseptuaalse väljenduse pragmatismis – suudetakse teada ja mõista vaid midagi niisugust, mida ollakse ise läbi teinud. Niisuguse veendumuse rakendus haridusele on primitiivne, kuid endastmõistetav: asendada õppimine „tegutsemisega” niipalju kui võimalik. /---/ [Õpetaja tuleb] alaliselt õppivana hoida, nii et ta ei annaks edasi „surnud teadmisi”, vaid demonstreeriks pidevalt, kuidas teadmisi luuakse.” (lk 219). Lisaks veel „omistatakse erilist tähtsust mängu ja töö erinevuse kaotamisele, niivõrd kui see on võimalik – esimese kasuks /---/ Nii loobutakse lapsepõlve autonoomia nimel sellest, mis peaks last ette valmistama täiskasvanute maailma astumiseks: järk-järgult omandatavast töö-, mitte aga mängimise harjumusest.”(lk 219-220). Viimase üheks tunnuseks võib tuua näiteks selle tagasisideküsitlustes ilmneva tendentsi, et isegi ülikoolis hindavad tudengid loenguid esmalt selle kriteeriumiga, mis just mängu puhul on primaarne – huvitavus. Õppejõududele heidetakse harva ette ebasüstemaatilisust, õpetatava ebarelevantsust, pinnapealsust vms. Surmapatt on ikka loengu igavus!

Arendti argumentatsioon on muidugi põhjalik ja paari siin toodud märksõna asemel soovitan lihtsalt sellega tutvuda.

Mis siis kannatab progressiivse teooria, eluläheduse ja kogemuspõhisuse rakendamisega? Lühim vastus oleks, et mõtlemine. Tsiteerin Oswald Spenglerit:

“Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. /---/ Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik ” 2.kd, lk 21, autori kursiiv – M.K.) Hiljem ütleb ta otsesõnu: ”Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub” (samas, lk 621).(mikrokosmos tähendab Spengleril inimese siseelu-sisemaailma, makrokosmos välist keskkonda, ümbrust).
Semiootikud ütleksid siin lihtsalt, et inimliku mõtlemise aluseks on sümboliline semioos. Ja taas tasub meenutada Jack Goody antropoloogia klassikasse kuuluvat uurimust ”Metsiku mõtlemise kodustamine” (e.k. 2005), mis näitab, et erinevus ”primitiivsete” ja ”arenenud” kultuuride vahel tuleb kirjaoskusest. Kiri on aga par excellence näide sümbolilisest märgisüsteemist (märgi tähendus on lahutatud tajust).

Lühimalt: pragmatistlik-kogemuspõhine suundumus püüab inimest iga närvilõpmega üha kontaktsemalt „maailma sulatada”, seevastu mõtlemine eeldab maksimaalset võimalikku eraldatust, lahtihaagitust. See väljendub argitruismis, et mõtlemiseks on vaja rahu ja vaikust, mitte meelelis-kogemuslikku ülestimulatsiooni. Pragmatistlik pedagoogika rõhub mittesümbolilisele semioosile, suurendab tajumise ja arusaamise seost, mitte ei vähenda. Selline metoodika on ideaalne õpetamaks kõike praktilis-kehalist, auto juhtimisest ja heegeldamisest müüriladumise ja moderntantsuni. Abstraktse mõtlemise arendamiseks aga sobib kõige halvemini. Samuti arendavad igasugused moodsad ja kõrgtehnoloogilised, piiksuvad ja vilkuvad multimeedialahendused last rohkem rõõmsa pärismaalase kui vilunud IT-spetsialisti suunas. Pole ka juhus, et Silicon Valley’s on autismi osakaal suurusjärk kõrgem kui ülejäänud ühiskonnas: looduse poolt kaasa antud meeleline pärsitus korreleerub positiivselt abstraktse mõtlemise suurenenud võimekusega.

Kummatigi on Hilda Taba tõeline PhD, ütleme, Philosophiae Doctor selle sõna parimas etümoloogias. Väitekirja ligi kahest ja poolest sajast leheküljest on kõva kakssada tuumakas ja nõtke filosofeerimine. Kusjuures see on väga hea ja orgaaniline, selge ja kirglik mõttetöö. Hoolimata suurtest juhendajatest on näha, et Taba on väga iseseisev mõtleja. On lausa hämmastav kui vähe on selles doktoritöö kohta viiteid. Kui ütlesin, et pedagoogikal on sellest tõlkest vähe võita, siis see oli täpsustav kitsendus. Hilda Taba väärib avastamist nii semiootikutel kui filosoofidel. „Kasvatuse dünaamika” on üks parimaid holistliku filosoofia näiteid eesti keeles. Hilda Taba kritiseerib seal põhjalikult staatilist, atomistlikku ja dualistlikku metafüüsikat ning inimkäsitlust, elukäitlus on selgelt organitsistlik ja evolutsionistlik (näiteks Hannah Arendt on minu üks väheseid, kes suudab käsitleda inimest olemuslikult ontogeneetilisena ja seda teadmist ka arvesse võtta). Inimorganism nagu iga muu elusorganism on ontoloogiliselt arenev ja aladetermineeritud, alati aktiivsena ümbruses (ümbruse mõiste on Hilda Tabal väga lähedane Jakob von Uexkülli Umweltile, omailmale). „Subjekt, mis on eraldatud objektist ja seega ka nende ühisest vastastikmõjulisest funktsioonist, on vaid abstraktsioon”(lk 132) kirjutab Taba. Ta ei väsi ka demonstreerimast biheiviorismi stiimul-reaktsioon-skeemi mehaanilisuse tobedust või psühholoogilise reduktsionismi ekslikkust. Elu on kõige sügavamas mõttes protsess ja seda ei saa kirjeldada staatiliste lõigetega sellest või kehana passiivses, newtonlikus ruumis, kinnitab Taba. Samuti ei saa laboratoorsetes tingimustes isoleerida uurimiseks üksikkogemusi, sest elu on orgaaniliselt mäluline ja igas uues kogemuses on eelmiste jälg.

Hilda Taba doktoritööd lugedes meenus tahtmatult üks kommentaar Jaak Tombergi mäluteemalisest loengust, kus Henri Bergsoni käsitlus praagiti representatiivsest argikujutlusest välja kui „liiga hea mõtlemine”. Hilda Taba mõtlemine on samuti liiga hea, et keegi teine peale tema suudaks selle juurest hüpata nii asise ja piiratud dokumendi nagu riiklik õppekava juurde. Igatahes kummastav on näha, kuidas akadeemiline töö, mille sihiks ehk viimaseks peatükiks on „Mõtted õppekavast”, alustab keerukate mõttekäikudega elusa ja elutu eristusest.

Pagulased, multikulti, rassism. Paar fragmenti.

Ilmus „Äripäevas“ 3.09.2015 pisut lehesõbralikumaks toimetatult.
Eeldavad rahulikku täida-lüngad lugemisviisi, palun vabandust.



Ikka multikultist, rassismist ja eugeenikast


Pagulasteemast on nii palju räägitud, et ammendav ülevaade ületaks lehemahu suurusjärkudes. Seega toon järgnevates teesides välja mõned vähem levinud aspektid.

1. Kas multikulti on väärtus?
Lühim vastus: jah, on. Aga siin tuleks meelde tuletada, et väärtus tähendabki selles kontekstis kultuuri väärtust, mis tähendab, et seda ei saa selgitada kasu või mõistlikkuse kategooriates. Sellist tüüpi väärtusele orienteerumine võib olla ühiskonnale vägagi kulukas, aga selle väärtussüsteemi liige võib ajada uhkelt pea püsti ja teatada: „Me ei tee seda kasu pärast, vaid see on meie kultuuri väärtus!”
Mis kasu on moslemil Mekas käimisest? Tihti on see pööraselt kulukas, ebamugav ja paljud hukkuvad rüsinas. Õige vastu on: sest olla moslem tähendab sooritada palveränd Mekasse.
Hakata sellist tüüpi väärtusi kasukategooriatesse tõlkima on jõuetu advokaatlus.

2. Kas nn euroopalikud väärtused on toredad?

Mitte eriti. Sobib taas võrdlus palverännakuga Mekasse. See pole midagi hullu, kui moslemikogukond ei asu Mekast kaugel ja pole suur, aga see traditsioon muutub üha kurnavamaks, kui kogukond paisub ja levib. Natuke multikultit on tore, kuid palju on üsna põrgulik. Aga need on väärtused ja väärtuste juurest Exceli tabeliga ei vehita. Mis oleks kui eestlased jätaks laulupeo ära, sest seda raha saaks kasulikumalt kasutada?

3. Kas nn euroopalikud väärtused on mõistlikud?
Ei, need on lausa lollid. Aga nii ütleb juba kõrk kulturoloog.
Üks nn euroopalikke põhiväärtusi on üldinimsus, see tähendab, et inimestevahelised erinevused ei loe. Isegi kui sildiks on „Erinevus rikastab” kannab see väärtust, et inimeste vahelised erinevused ei loe.
Häda on selles, et tegelikult loevad nii pärilikud erinevused kui kultuurilised erinevused. See lause paneb aga moodsa õhtumaalase võpatama, sest see on tema kultuuri ühe alusväärtuse otsene eitus.

Aga teadus avaldab mõju aeglaselt, kui üldse. Küllalt on teadlasi maha löödud, küpsetatud jne.

4. Häda kultuurierinevuste pärast.

Kultuurierinevusi talutakse üsna hästi oma kultuuriruumi kõrval (kui see pole agressiivne, näiteks territoriaalsete pretensioonidega kultuur). Talutakse ka oma kultuuriruumi sees, kui tajutakse end turvaliselt.
Kõige valulisem näide koodide paljususega ilmneb soolisel suhtlemisel. Piltlikult: noormees võib neiut solvata nii sellega kui paneb talle käe põlvele kui ka sellega, et jätab panemata, nii joogi eest maksmise kui maksmata jätmisega.
Erilugu on veel maakultuuridega (kui see ikka on maakultuur, mitte kild linnakultuuri maal). Kujundlikult: oleks õilis sadism tuua kõrbepoeg või mägilane hangede ja rabalaugaste vahele. Pagan, loevad ka geograafilised erinevused!

Suurlinnad on multikultilase päriskodu.

5. Õuduspilt laevatäiest tumedatest noormeestest
Kas nad on keskmisest agressiivsemad ja kriminogeensemad? Loomulikult, aga seda mitte nende rassi pärast, vaid selle pärast, et noored mehed on igas populatsioonis kõige agressiivsemad ja kriminogeensemad. Vanglad on lõviosas täidetud just noorte meestega ja seda üle maakera. Kuna neil puudub võimalus omakultuuriliseks sooliseks suhtluseks, siis on ka seksuaalne frustratsioon garanteeritud.

Oh õud, loevad isegi soolised ja ealised erinevused!

6. Eugeenika

Rasside olemasolu eitamine on moodne kreatsionism st väärtuste nimel faktide eitamine.

Nimetamatuseni kurikuulus Adolfi projekt meenutab eelkõige koerte tõuaretust st see oli põhilaadilt esteetiline. Tõukoerad aga ei ole eriti vitaalseid ja elujõulised, vaid tihti lausa elujõuetud. Mõned eriti puhtad koerarassid ei suuda iseseisvalt paljuneda, osad on pidevas agoonias, Saksa lambakoera tagasilla on äpardunud kunstnikud peaaegu düsfunktsionaalseks aretanud. Loomulikult toimivad kõik aretusprintsiibid ka inimliigil.

Nahkpeadele on mul teaduselt kehv uudis: rätipeade populatsiooni spermakvaliteet on parem kui eurooplaste populatsiooni oma. Peale kemikaalidega reostatud keskkonna on moodne meditsiin üheselt düsgeeniline. Igiammune väärtus Hippokratese vanne on muutunud mõneti oma vastandiks. Eesti meeste sperma kvaliteet on üks Euroopa parimaid, sest heaoluühiskonna mõju pole veel praegu siia jõudnud. Geenimaterjal paraneb seal, kus ellu jäävad tugevamad, mitte seal, kus praktiliselt kõik. Õhtumaade arstid suudavad juba mõnda aega suguküpseks inimisendiks poputada sellist geneetilist materjali, et sel puudub igasugune mõistuslik põhjendus ja see projekt on ühiskonnale väga kulukas. See on täiesti selge väärtus.

Pedagoogi rõõmud

“Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?”

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb  kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga.”

-Godi Keller “Südamega koolis”

“Niivõrd kui laps ei ole veel maailmaga tuttav, tuleb teda sellega järk-järgult tutvustada; niivõrd kui laps on uus inimolend, tuleb hoolt kanda selles eest, et uus asi suhetes maailmaga, nagu see on, küpseks viljakandvas suunas. Igal juhul tähendab hariduse andjate suhe noortega siin suhet nendega, kes esindavad maailma, mille eest nad peavad hakkama vastutama, kuigi see maailm pole nende tehtud ja kuigi nad võivad, kas salaja või avalikult, soovida, et see oleks teistsugune, kui see tegelikult on. Tulevast vastutust ei ole mitte juhuslikult antud pedagoogide hooleks. Täiskasvanud juhivad noori pidevalt muutuvasse maailma, ja mitte kellegi, kes keeldub kandmast ühist vastutust maailma eest, ei tohiks olla lapsi, nagu tal ei tohiks ka lubada võtta osa neile hariduse andmisest.”

- Hannah Arendt “Kriisist hariduse vallas”

“Sest nemad, nad olid ju minu lapsed, ega nad ju ise siia ilma tikkunud. Mina tõin nad ilmale, et las elavad. Aga nagu näha, ei kõlba maa veel elamiseks, siin ei ole laste jaoks veel midagi valmis: valmistasime küll, aga ei jõudnud korda! … Siin nad elada ei saa, ja kuskil mujal ei olnud neil kohta – mis meie, emad, tegema peame? Ega üksi ei ole ju ka mõtet elada…”

- Andrei Platonov “Ema. (Hukkunute nõudmine)”

“Seda ei juhtunud küll kuigi tihti, aga mul on siiski meeles mitu korda, kui mind klassist poole ladina keele lause pealt pealt minema viidi ning kuidas ma pärast nahatäit sama lause kallale asusin. Ja eksivad need, kes arvavad, et sellised abinõud ei aita. Nad täidavad oma ülesannet hästi. Tegelikult ma isegi kahtlen, kas klassikalist haridust on üldse antud või saabki anda ilma ihunuhtluseta.”

- George Orwell “Oh noorus, oh rõõmud”

Isiklikud teadaanded

Augusti teisel poolel otsustasin teha radikaalse sammu nooremasse keskikka, plaane olin teinud ammu ja märke üha kogunes. Vabandan kõigi ees, keda mu nooruse surmakrambid, selja-ajuga rähklemised ja agooniarapslemine kuidagi riivasid. Seda oli palju.

Noorus tähendab ülevoolavat jõudu, vananedes peab hakkama üha enam kokku hoidma. Sestap varakeskealisele minule pole mõtet alkoholi pakkuda (alkohol võtab tohutult energiat).

Ostsin täna sõrmuse naisele, kes on eas, kus feminism on talle juba vaistlikult eemaletõukav. Sest feminism, nagu kõik (indiviidi)vabastusliikumised, teenivad tugevate isikute huve. Nende tuumkitš on kujutlus aheldatud jõust ja see ahel tuleb purustada. Nad on nagu aheldatud kutsikad, kes arvavad, et kui see kett purustada, siis nad suudavad hüpata taevasse. Tegelikult suudavad nad ainult ringi joosta. Ja sedagi ainult noortena. Ja kui nad aga kulunud hammaste ja kangete liigestega kodukuudi juurde tagasi roomavad, siis ei saa nad apelleerida õiglusele, vaid selle vastandvoorusele – halastusele.

Paljunemine on samuti väga energiakulukas, seda kõigil liikidel, aga inimesel veel eriti. Koos on ökonoomsem. Ja see „koos” tähendab paljus indiviidikeskse liberalismi pürgimuste vastandtendentsi. Kompromisse ehk oma õiguste ja huvide koomale tõmbamist. See ei ole lihtsam, see ei ole meeldivam, see on jõudusäästvam.

Praktiliselt kogu vägivald naiste vastu on lähisuhtevägivald. Miks nad seda taluvad? Miks nad ei jaluta „vabadusse”? Sest vabadust suudab taluda vaid tugev. Kõigil liikidel. Öeldakse, andku riik neile jõudu! Aga ka riigi jõuvarud on piiratud ja heaoluühiskonna jõumaksimum on juba suuresti seljataga. Feminism on pelgalt üks paljudest näidetest, mil ontogeneesi algkiirendusest tulenevat jõukasvu peetakse isikliku tegevuse tulemuseks. Ja pöördumatuks.

Õigus pole aga jõud, vaid nõrgema palve tugevamale.

Liberaalhumanismi (nn läänelikud väärtused) keskne hoiak, millel on meil veel lokaalne võimendus, sisendab uskumist, et inimese sünd on kangelastegu ja eksistents kui selline on teene. Inimene on kõrgeim väärtus. On, aga pole kõrgeim jõud.

Optimistlike globaalprognooside avalikustuste taga on enamasti ceteris paribused ja eeldused märkimata. Jah, Maa suudab toita praegust populatsiooni (kui kõik inimesed lähevad taimtoidule, kui logistikat ja selle energeetikat ei arvestata, kui väetistoodang toimub samas mahus, kui jätame veekulu välja jne). Ka võime neid asju mõista käib paljudel üle jõu. Olgu intellektuaalselt või psühholoogiliselt. Lootus annab inimestele faktide suhtes resistentuse. Aga ei anna tulevikku.  

Ja lihtsaim ja loogilisem lahendus ongi rehmata käega „igasugusele targutamistele”, võtta ka BBC dokke ühe meelelahutusžanrina teiste seas jne. Isegi minul, kui kõik läheb plaanide järgi, on käest libisemas lootus, et mu laps täidab oma isa unistuse – olla sündimata.
Nikos Kazantzakise teoses „Viimne Kiusatus” on Jeesuse viimaseks, suurimaks kiusatuseks just luua pere ja kodu. See kiusatus on tuttav paljudele loojatele (ja üldisemalt karjääriinimestele). Eesti naisloojatest on mul enim kahju, sest kui nad midagigi väärt on, siis on nad oma parimatel viljakus-aastatel end üles töötanud ja seda siis selleks, et avastada, et nende õlgadel pole Põhiseaduse preambul, vaid põhutuustike. Meestel pole taipamisega nii kiire.

Jeesuse-eas mees on oma mitmete võimete tipul. Küll tassib ära ka kaks risti. Põhutuustike üksi litsuks küll vastu maad.

Aristotelese "Poliitika" ja Kreekamaa allakäik

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress” 05.08.2015 väikeste kärbetega ja joonealuste märkusteta

Sõnadelt tegudele ehk Kreekamaa allakäik

Aristotelese „Poliitika” eestinduse ilmumise puhul

Mihkel Kunnus

Sokrates oli Platoni õpetaja ja Platon omakorda Aristotelese õpetaja. See kolmik on õhtumaise mõttekultuuri aluseks. Kuna Sokrates ise midagi kirja ei pannud, siis tihti piirdutakse Platoni ja Aristotelesega, kelle suuruse ja mõju kirjeldamisel ei väsi kommentaatorid võistlemast, kes suudab vägevama ülivõrde välja nuputada.

Kogu Euroopa filosoofia polevat muud, kui ääremärkused Platoni töödele, kinnitas Alfred North Whitehead(1861-1947). Keskajal oli Aristotelese autoriteet nii suur, et talle viidates öeldi lihtsalt Filosoof. Tänini suurima maailmausundi katoliikluse keskne teoloog püha Aquino Thomas ehitas kogu katoliikliku teoloogia suuresti Aristotelese filosoofiale. Katoliku rüpest sündis hirmsa tüliga Saksamaal protestantism, millest omakorda õige sarnaste isatapjalike tuhudega üha rohkem ilmalikustuv humanism (Selle tüli rahvalähedasemad siirded on praegugi ülimalt aktuaalsed, tuntud näiteks kultuurisõja nime all või nn lillaroosade ja nn sallimatute vastasseisuna[1]).

Nendest tülidest kasvas üsna orgaaniliselt (ja jälle õige isatapjalikult) välja moodne loodusteadus – võib ehk öelda, et suurima mõjuga vaimne suundumus inimkonna kui terviku ajaloos üldse. Suur Vene geokeemik Vladimir Vernadski(1863-1945) välmis mõiste noosfäär, mis tähendas mõistuse läbi tekkinud mõjutusi ja keemilisi ümberkorraldusi planeedil. Ja just loodusteaduste teke paisutas Maa noosfääri nii (hirmutavalt ja ohtlikult) hõlmavaks, et kliimaproblemaatikaga peavad praegu tõsiselt tegelema tänapäeva mõjukaimad inimesed, nii Rooma paavst kui USA president. Maa on aga Universumi osa ja seega võib öelda, et eelmainitud filosoofid on kosmiliste tagajärgedega mõtlejad (see oli nüüd minu panus sellesse ülivõrdevõistlusesse).

Et tulla tagasi Maa ja maa peale, teeme nüüd sümboolse märkuse: Sokrates, Platon, Aristoteles – nad kõik olid kreeklased. Veelgi paremini töötab see saksa keeles: Sie waren Griechen, Gottverdammt!

Täpsemaks selgituseks on paslik pöörduda suure saksa kultuuri- ja ajalooteoreetiku Oswald Spengleri (1880-1936) peateose poole. Tsiteerin.
”Teooria-inimesed eksivad väga, kui nad arvavad, et nende koht on suurte sündmuste eesotsas ja mitte tagatipus. See tähendab täiesti valesti hinnata rolli, mida etendasid politiseerivad sofistid Ateenas või Voltaire ja Rousseau Prantsusmaal. Riigimees „ei tea” alati, mida ta teeb, kuid see ei takista teda tegemast seda, millega kaasneb edu; poliitiline doktrinäär teab alati, mida tuleb teha, ometi on tema tegevus, kui see ei piirdu paberimäärimisega, ajaloo kõige edutum ja seega väärtusetum. Ebakindlatel ajajärkudel, nagu näiteks atika valgustusajal või Prantsuse ja Saksa revolutsiooni päevil, tuleb liigagi sageli ette ülbust, et kirjutav ja kõnelev ideoloogia, oma kohta tunnetamata, tahab süsteemidega tegelemise asemel mõjutada rahvaste tegelikku käekäiku. Kõigi oma põhimõtete ja programmidega kuulub ta kirjanduslukku, mitte mujale./.../ Platon ja Rousseau, vähematest vaimudest rääkimata, võisid ju oma abstraktseid riiklikke moodustusi konstrueerida, kuid sel polnud mingit tähtsust Aleksandri, Scipio, Caesari ega Napoleoni jaoks (nagu ka nende kavatsuste, lahingute ega reaalsete lahenduste suhtes). Targutagu need esimesed pealegi saatusest – teisi rahuldab see, et ise saatus olla”[2].

Spengler mõistagi liialdab siin ekslikkuseni, ent suund, millele ta osutab, on võtmeline küll. Nimelt teo ja sõna (mõtte) suhtele. Mõtlevad ju sakslasedki tihti enne tegu, aga nagu on öelnud ülimõjukas saksa teoreetik Karl Marx(1818-1883), filosoofid peaksid maailma mitte pelgalt kirjeldama, vaid ka muutma. Ta ütles seda tsirka kaks ja pool tuhat aastat pärast Platonit ja Aristotelest ja see on üks ta kuulsamaid tsitaate. Küllap seetõttu, et tegu oli tõeliselt põrutava ideega.
Esimene kreeka vaimuga tüli norinud saksa vaim, keda siin essees mainisin, – protestantismi lähtekuju Martin Luther – oli veendumusel, et töö on inimese kui sellise hingeline kutsumus ja tööl endal on lunastav toime (mõelge siin näiteks Vargamäe Andresele). Saksa sotsioloogiaklassiku Max Weber arvates aitas see kapitalismi võidukäigule oluliselt kaasa. Karl Marx läks Martin Lutheriga samas suunas, ent kaugemale: veel vähem jumala- ja veel rohkem töökultust.

Aristotelese „Poliitikast” rääkides mainitakse sageli, et kõige aegunumad on selles need kohad, kus ta räägib naistest ja orjadest. Aristotelese järgi on see loomulik ja hea, et ühed alluvad teistele, orjad orjapidajatele, naised meestele. Väikse liialdusega võib öelda, et need kohad on samas ka olemuslikumad. Aristotelese paljutsiteeritud määratlus inimesest kui ühiskondlikust olendist tähendab muu hulgas just seda, et on loomulik ja hea, et üks inimene allub teisele, et üks juhib ja teine teeb (NB! See väide pehmendub lausa triviaalsuseks ka tänapäeval, kui taibatakse arvesse võtta ontogeneesi st tõsiasja, et inimene sünnib ja sureb väetina ja suudab elus püsida neil eluetappidel ainult teenindatavana ehk orjapidajana. Täiskasvanu on väikelapse ori, kes peavad kuuletuma igale ta nõudmisele).

Populaarse seletuse järgi olevat Aristotelese koolkond saanud peripateetikute nimetuse õpetaja ja kuulajate ringijalutamise tõttu (kr. peripatein) vestluste ajal. Nad jalutasid sooja Kreekamaa päikese all ja vestlesid, orjad teenindasid neid, tõid näiteks süüa ja veini.

Nad rääkisid, et naised on loodud alluma meestele, et osad inimesed on loomult orjad ja osad valitsejad, et monopoolne käitumine võib olla kasulik ja röövretkedki on loomulik viis elutarvete hankimiseks.
Kreeka esiisade hääl kaigub meie ühiskonnas tänini, lihtsalt ajapikku on lisandunud uusi, protest(ant)likumaid hääli nagu „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!”, „Kes ei tööta, see ei söö!”, „Köögitüdrukki võib riiki juhtida!”, „Occupy Wall Street!”.

Aristotelese „Poliitika” on armas, ehtkreekalik targutus, ohutu nagu kiisupoju, seda ei saa kuidagi võrrelda näiteks sakslaste Marxi ja Engelsi traktaatidega (või ptüi-ptüi-ptüi vana Hitleri enda omaga. NB! ka tema partei oli töölispartei). Miskipärast viimaste innukal rakendamisel hakkavad kohe kerkima ka laibavirnad (vaadake mis juhtus, kui niigi töökate hiinlaste kätte saksa filosoofia sattus! Pea 80 miljonit laipa! Ja kuidas Marx venelastele mõjus! Phuh!).

Filosoofid on tarkusearmastajad ja nad otsivad tõde. Teooria, mis kinnitab, et alguses oli sõna, lubab, et „te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks”(Jh 8.32). Oponeeritakse: „Arbeit macht frei!”[3]

Kuna kumbki täieliselt võita ei saa, siis on konflikti vältimise lahenduseks ainult lepitus. Näiteks tuleb võtta kummaltki üks keskne voorus: kreeka vaimult mõõdukus ja saksa vaimult töökus. Emma-kumma vastu ka patustada, ikka häda kaelas. Ole siis mis rahvusest tahes.

Igatahes tundub, et Kreeka ja Saksa  konfliktil on alati väga kaugeleulatuvad ja murrangulised tagajärjed.

---

[1] Näiteks SAPTK-i suvine ringreis 20.-27. augustil keskendub just kultuurisõja teemale. Ülima põhjalikkusega on seda konflikti kirjeldatud Thomas Manni suurromaanis „Võlumägi”.

[2] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” 2. kd, tlk Mati Sirkel ja Katre Ligi,  Ilmamaa, 2012, lk 32-33

[3] Saksa k. „Töö teeb vabaks!”, loosung koonduslaagri väravatel 

Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast?

Ilmus neljandiku võrra lühemalt ajalehes „Sirp” 17.06.2015

Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast? Mõtteid kirjanduslikust käibes ja staarkriitikutest[1]

Mihkel Kunnus

Lugejale teadmiseks, et käesolev tekst on üldistatud vastuseks küsimusele, mille püstitas Jürgen Rooste oma vastukajas „Keeles ja Kirjanduses” ilmunud Janika Kronbergi 2013-2014 aasta kriitikaülevaatele[2]. Tsiteerin: „Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle [kriitilise analüüsi – M.K.] esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile.”

Kivirähk, Õnnepalu, Mutt – suurepärane näitevalik. Vastan. Ma ei ole kirjutanud Andrus Kivirähast, sest ma olen tema positsiooniga kõigiti rahul. Ta on kultuuriväljal puhas positiivsus. Ta kirjutab hästi, mõnusas mahlakas, pisut talupoeglikus keeles, öeldu on mõistlik jne. Ma kirjutaks temast siis, kui ta kuidagi varju kipuks jääma, aga ta on vist kõige rohkem tähelepanu pälviv kirjanik üldse ja seda täiesti teenitult (seda muidugi ka raadio, teatri ja kolumnide tõttu).

Tõnu Õnnepaluga on ka kõik hästi. Tema lugejad lausa armastavad teda. Selline armastus aga tähendab kahte asja. Armastajatele kriitikat kirjutada pole teda mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju, teiseks, mida Õnnepalu ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka mõnuga ja tänulikult. Ja see kõik on jällegi väga kiiduväärt, sest ta valdab suurepäraselt keelt, on erudeeritud, selgelt arutlev, jne. Tõsi, tema „Raadio” kohta pole ma väärilist retsensiooni kohanud ja sellest kirjutamist olen korduvalt mõelnud. Hunnik märkmeidki tehtud.

Mulle on jäänud mulje, et Mihkel Mutiga on see häda, et noorem põlvkond teda eriti ei tunne, ometi on tema teostes nii palju ajaülest, mis noorintelligentsi võiks puudutada. Ja see on väga kahetsusväärne, mistõttu olengi Mutist ka pikemalt kirjutanud.

Niimoodi alustanuna peaks pilt olema juba üsna selge – selles lahingus (mitte sõjas!) olen lihtsalt Roostega vastasrindel. Mul puudub igasugune huvi neid kuidagi „maha rebida”, lausa vastupidi.

Miks?

Lisaks juba toodu põhjendustele on asi „kirjanduslikus käibes”. Nagu Rein Veidemanni kirjast tänavuse kirjandusteaduste suvekoolist osavõtjatele võis lugeda: „Me peame täna rääkima samamoodi „kirjanduslikust käibest”, nagu see on tähtis turumajanduse tekitajana. Tõsi, mõnikord võib-olla küll käive suur, aga firma ikka kahjumis, nagu Estonian Airiga juhtus mõne aasta eest. Eesti kirjanduse käive on samuti enneolematult suur, aga küsimus, mis jääb sõelale (mis on selle esteetiline kasum?), üha aktuaalsem.”

Nõus. Ja pole mingit vajadust kirjaduslikku käivet suurendada. Viimane asi, mida kirjandusellu vaja, on tempo lisamine. Kirjandus on üks neid valdkondi, kus eesliide kiir-, on eesliite rämps- sünonüüm (vrdl kiirtoit, kiirkõrgharidus jms).

Selles asjas satuvad Jürgen Rooste poolele erinevatel põhjustel veel kirjastajad, raamatukauplused, noored ja ambitsioonikad uustulijad ning võibolla ka mingi klikimeedialikult pidevas uudsusnäljas lugejaskond (viimase olemasolu on küll vist pelgalt loogiline võimalikkus).

Kolmandaks, kas kirjandus on pigem jalgpall või 100m jooks? Kas tähelepanuväärseks sündmuseks on uus supertulemus või lihtsalt see, mis parasjagu toimub? Kui aega jagub siis mõistagi mõlemat – klassika ja uudiskirjandus – , aga kui aega vähem ja peab valima, siis isiklikult kaldun pigem supersooritusi eelistama. 

Selle punkti juures kügeleb ka visahingeline kultuuriklišee tolmunud ja kuivast klassikast ning nooruse mahlakast värskusest („Värske Rõhk”,eks!). See kultuuriklišee on adekvaatne kirjanduselulises (ja autorifunktsioonilises) aspektis. Noortel autoritel on tõesti uued näod peas ja reeglina ikka rõõsamad ja säravamad. Kummatigi kirjanduse enda aspektist on lugu pigem vastupidine. Epigoonlus on kirjanduse uustulijate põhižanr ja erinevad klišeed põhivõtteiks (mõistetav, nad ju näitavad: ”Näete, ma pole kehvem, ka mina suudan niiviisi!”). Samuti on noorte tulijate teemadering reeglina väga konservatiivne. Võtame või näiteks enimkiidetud ja tunnustatud (põhjendatult!) noorautori Kaur Riismaa, keda Jürgen Roostegi täiel jõul promonud. Tema viimased kaks raamatut – „Pühamägi” ja „Pimeda mehe aiad” – on kaks suurepärase keeletunnetusse ja kompositsioonioskusega variatsiooni täiesti klassikalistele romantilistele motiividele.
Oh kullatolmune noorus! Ent kellelt leiame läbinägelikku kujutust viimase aja elutunde suurimast ja revolutsioonilisemast tegurist – sotsiaalmeedia tulekust ja mõjust? Mihkel Mutilt (s. 1953)! Romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” on sel teemal omaette miniessee. Ehk kelleltki veel? No pagan, Erik Tohvri (s. 1933!) üllitab romaani „E-armastus” ja Rein Kilk (s. 1953) vormieksperimentaalse asja armastusloost e-kirjades[3]!

Pigem teenimatult palju tähelepanu pälvinud Janar Ala debüüt „Ekraanirituaalid” on samuti kaugelt rohkem uusmeedia mõju näiteks kui selle (kriitiliseks) reflektsiooniks või esteetiliseks üldistuseks. Ütleme, kuigi ka tõsine maamees võib tunnistada, et viiksuv kiisupoeg on armas, paneb ta adra ette siiski hobuse. 

Luules imiteerivad trenditeadlikumad noored fs-i, veelgi vähem eruditsioonist rikututel riimuvad kuupaistel arm ja saatus karm, romaanid kipuvad olema variatsioonid „Kuristik rukkile”, vaeslapse-tuhkatriinuloole vms. Need on muidugi liialdavad ja kiuslikud üldistused[4], aga siiski palju vähem elukauged kui see surematu ja igitotter stamp tolmunud klassikutest ning erksa- ja värskepilgulistest noortest. Mitte bioloogiline noorus, vaid eruditsioon ja lugemus teevad vaimu nooreks ning võimaldavad välja murda stampidest ja klišeedest. Näiteks Tartu noorte kirjandusüritustel on tihti lõviosa kogu ruumi vaimuerksusest, teravmeelsusest ja sõnaosavusest koondunud ühele toolile, nimelt sellele, millel istub klassikaline filoloog, kreeka ja ladina mõtlejate ja kirikuisade tekstide süvauurija Marju Lepajõe (s. 1962).

Kelle tundlad aistivad kõige ergumalt ajastu hõngu, hoiavad kätt elu pulsil? Küll mõõtkavalise ja huvialase varieeruvusega, ent siiski tunduvad ka selles asjas nii Kivirähk, Õnnepalu kui Mutt kuuluvat parimate hulka. See pole karvavõrdki noorus-on-hukas-stiilis papatsemine. Lihtsalt noorel inimesel puudub paratamatult piisav ajaline perspektiiv, samuti on raskem teha vahet endast ja keskkonnast pärinevatel mõjuritel, sest ka ise muututakse parasjagu väga kiiresti.
Nooruse trumbiks võib tuua küll eredaid tundeid, ent need ise pole ju veel looming! Loomingu veel üheks vältimatuks eelduseks on keskmist ületav (kirjalik) väljendussuutlikkust, mis omakorda eeldab ande ja töökuse sünergiat. Nii meenubki „isiksust piiravate õpside” surve alt pääsenud teismeliste eluavaldusi lugedes (Nihilist.fm-ist leiab keni näited hulgi) Jaan Oksa laused aastast 1908:
”Sealt kusagilt ei jaksa vana põlenu enam tagasi tulla, kui neitsipuhastes ajudes igasugused tüütavad käärimised on olnud – pärast seda, kui toores ilmaelu järelejätmata nooruse vaimustuse kallal valusat vägivalda on tarvitanud. Nooruse ihade ummistunud väljakäikudel haudub sügelev valu.”[5]

Mõistagi kirjandus vajab kirjanduselu ning staarikultuslik üldsuundumus januneb püsivalt just noore liha, mitte erksa vaimu järele. Seega on Jürgen Rooste järeldus igati loogiline: „Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse”[6]. Paraku on see järeldus eelkõige loogiline, nii nagu on loogiline see, et parim rohi gravitatsioonilise tõmbumise vastu on gravitatsiooniline tõukumine. Ei saa vaielda, aga praktikut see järeldus ei aita.
Näiteks kuidagi ei paindu keel Marcel Reich-Ranickit staarkriitkuks nimetama. Reich-Ranicki oli pigem Autoriteet suure algustähega, aga igasuguse autoriteetsusega on üha laieneva demokraatlikkuse ajastul kehvasti. Vabadusjoovastust võib tunda ainult senikaua, kui jõuab kohale arusaam, et hierarhiapuudulikkusega kaasnevad ka kõik need demokraatia puudused, mille kurikuulsad lühisõnastused pärinevad Winston Churchillilt (parim argument kirjadusdemokraatia (et mitte öelda lugemise!) vastu on 15 minutiline tutvumine keskmise raamatuga jne).

Eesliidet „staar-” sõna „kirjanik” või „kriitik” küljes on raske ettekujutada muu kui deminiuitiivina, tõsiseltvõetavuse ja autoriteetsuse vähendajana. Kuigi teatud populariseerimisele viitav iva siin kahtlemata on ja just sellele viitab ka Rooste: „kes viivad kirjanduse massidesse”. Loomulikult ei ole populaarsuse ja kirjanduskvaliteedi vahel vääramatult pöördvõrdeline seos, vabalt saab kirjandus olla korraga nii kõrgkvaliteetne kui populaarne, näiteks Kivirähk, Õnnepalu ja Mutt. Njah. Tundub, et ring sai jälle täis.

Aga mitte täiesti. Alles rääksime noortest ja värskest lihast! Jah, kirjanduselu, koht, kus autori liha, nägu ja tegu, elulugu ja looming ühte sulavad, meediakära, persoonilood ja seltskonnakroonika. See on lektüüriselektsiooni suunav valdkond, kus konkurents käib hoopis teistel alustel, kus analüütilise kirjanduskriitika alusteesides väidetu – empiiriline autor ja teose minajutustaja ei ole samastatavad, prototüüpide seostamine reaalsete inimestega on viga jne – ei kehti absoluutselt. Vastupidi, need on ühed suurimad tekstivääristajad ja lugejamagnetid.

Masse võiks mõjutada siis ehk just selline kriitik, kes hoopis selle tõsiasja aksioomiks võtab (st ideaalis oleks nagu karismaatiline rahvaversioon Elli Soolost). Ometi karistab Jürgen Rooste Janika Kronbergi ettevaatliku piiriületuse kohe ära. Tsiteerin:
” Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile (seda sängi – ühe Kelly Turgi luuletuse kaudu – mainib ka Janika Kronberg, öeldes, et kas see liialt elu ja kirjanduse piiri ei lõhu, aga Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest, seda on öelnud mu moodi kriitikud, samas kui Kunnus oma arvustustes küll ilukirjanduse piiridel võbeledes ja siukest fiktsioonesteetikat luues ikkagi kõneleb päris autoreist. Kronberg astub siin totaalselt ämbrisse, ilusasse sügavasse ämbrisse, sest Turgi tekst on puhas ilukirjandus, mida Kunnuse ega Kronbergi omad ei ole!!!)”.

Sellised ülivõrded on kummalised, kui arvestada kuivõrd ettevaatlikus ja tingivas sõnastuses ja nö allikakriitiliselt Janika Kronberg selle „totaalse” sammu teeb: „Kriitik saab oma obaduse ka Kelly Turki luuletuses „Mõlgutused pärast trenni” (2014). Suuliselt levinud pärimuse (et mitte öelda klatši ning anda mõttekäigule folkloorne ülevus!) järgi võiks siin näha kirjaneitsite ja poetesside ringkaitse sõnastust kriitik Mihkel Kunnuse vastu, teisalt märgib see ühtlasi luule ja elu ning kriitika ja elu piiride ohtlikuvõitu ületamist.”[7]

Tõesti, Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest. Kui Turgi kogumikku arvustav Rooste kirjeldab oma samastusmeetodit veel lihtsalt ära tundmise kaudu „Jah, lõbus on ära tunda ülevõlliaasimist Mihkel Kunnuse kallal („mõlgutused pärast trenni“, lk 53-54)”[8], siis Sveta Grigorjeva ei jäta oma arvustuses mingit muud võimalust:
”Seetõttu on rolliluuletustest minu absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest (lk 53). (Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav./.../).”[9] 

Võimalik, et Kronberg peab oma totaalämbrist välja astuma, et väärilisematele ruumi teha,  aga ka on võimalik, et Rooste ja Grigorjeva kriitika on erinevalt Kunnuse ja Kronbergi omast puhas ilukirjandus, aga samuti pole võimatu, et Sveta Grigorjeva ongi see oodatu – esimene staarkriitik! See, kes analüütilise kirjanduskriitka alusteesides väidetu põlglikult kõrvale lükkab ning ilukirjanduse, kriitika ja elu igandlikust eristamisest suveräänselt üle on.

Ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama. Selline kriitikaviis põlistaks kirjanduselulist status quo’d veelgi, peaksid noored andekad tulijad nüüd ju silmapaistva kirjutamisoskuse kõrval omama ka silmapaistvat elu. Tõesti ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama.

---

[1] Kirjutise aluseks on osaliselt Kirjandusteadlaste V suvekooli ettekanne

[2] Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. 30.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd

[3] Erik Tohvri „E-aarmastus”, Varrak, 2011;Rein Kilk „Armastus e-postis”, Ilmamaa, 2013

[4] Teaduslikuma ja objektiivsema ülevaate noor(te)kirjandusest saab näiteks Ave Mattheuse artiklist „Noor(te)kirjanduse plahvatus”, „Looming” nr 9, 2010

[5] Jaan Oks „Otsija metsas”, Ilmamaa, 2003, lk 152

[6] samas

[7] Janika Kronberg: Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014, 27.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/db4792bd-a8a3-440d-bc46-30d1a172f234

[8] Jürgen Rooste. „Esimene idee pole alati parim”, 19.11.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/8c553778-1a2a-4ef8-ab24-206a0bab7196

[9] Sveta Grigorjeva „Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest”, „Vikerkaar” nr 4-5, 2015

Kaur Riismaa "Pühamägi" ja "Vaese mehe aiad"

Ilmus ajalehes EPL 10.06.2015 nii sõnastuselt kui vormistuselt pisut toimetatuna.

Kaks kerget suvelugemist romantilistele hingedele

Mihkel Kunnus

Kaur Riismaad on kõvasti kiidetud ja tunnustatud. Õigustatult. Võib-olla küll mitte kõige paremate ja täpsemate põhjendustega alati, aga tema populaarsus ja loetavus peaks head meelt tegema igaühele, kellele eesti kultuuri ja keele saatus korda läheb. Populaarseks saada on tal head eeldused seetõttu, et ta keelekasutus on lihtne ja ei nõua pingutust, samas täpne ja elegantne. Küllap lood ise kõnetaks eelkõige temaealisi ja nooremaid, tähendab, gümnaasiumi- ja ülikooliealisi.
Kõige teravamalt on minu mälu järgi Kaur Riismaad arvustanud Eugen Põld[1]. Samuti õigustatult. Kirjutasin ja küsisin temalt arvamust ka nende kahe raamatu kohta. Autori loal toon siin ära ta (enda toimetatud) vastuse. See on järgmine:

  

„Kaur Riismaa on romantik. Võiksin isegi öelda, et lootusetu romantik. Ja ikkagi poleks ma võimaliku lugeja jaoks veel midagi ära rikkunud. Õige lugeja jaoks vähemasti. Sest romantikaarmastajale on mõlemad sõnad positiivse kõlaga – nii lootusetus kui romantik. Olgu, nüüd juba olen natuke rikkunud.  Esiteks ma kasutasin sõna „sest”, mis tähistab pahatihti intellektuaalset järeldusseost (ehk siis midagi antiromantilist), teiseks tekitasin nõnda võimaluse seada kahtluse alla veendumus, et romantik ja lootusetus on positiivsed nähted. Tõestuseks võite ise veenduda, et eelmine lause kõlas pigem antiromantiliselt. Isegi kuidagi tigedalt või õelalt. Nii ongi.

Lootusetusi on muidugi mitut tüüpi ja kõik pole kaugeltki romantilised.

Aga no Koidu ja Hämariku armastuse lootusetus on nii romantiline, et tee või püksi. Just, tee või püksi! Ütlen seda teadliku (vastu)mürgisusega, sest püksi tegemine on karjuvalt ebaromantiline. See on ju proosa ja titemähe! Võtke või selline mõtteeksperiment: Romeo mürgikogus ei osutunud piisavaks ja surma asemel saabus pidurdamatu kõhulahtisus. Vaat, just! Romantilisi suitsiidikuid ei ravi miski paremini kui detailne kujutlus nende laiba esteetlisest tülgastavusest. Surm ise on kohutavalt romantiline, eriti veel vastamata armastuse pärast või vägivaldselt takistatud armastuse pärast.

Romantilise poeedi üks keskseid unelmaid on olla maetud vaatluspunktis, aga seda justkui Lumivalgeke klaaskirstus (närbumatu ilu ja noorus!) või siis maetuna sammaldunud hauakivi alla, millesse on graveeritud igavese etteheite ja õhkena –  „See, keda ei mõistetud”.

Mittemõistmine on taas väga romantiline. Saladuslikkus üldse. Seepärast romantikud kasutavad sõnu pigem varjamiseks kui näitamiseks. Mõistatuslikkuse ja salapära loomisega romantilised loojad tegelevadki ja selle pärast neid armastatakse. Ja sellepärast ongi nad vaenujalal analüütilise intellektiga, mis muud ei teegi kui aina paljastab ja analüüsib, see tähendab, hävitab mõistatuslikkust ja salapära.

Teadmine, et poodu nägu pundub üles ja sooled tühjenevad mõjub romantilisele suitsiidikule palju hirmutavamalt kui panustamine mingile vastutustundele või mahajääjate leinale. Vastutustunne puudutab eetikat ja mahajääjatele kaasatundmine empaatiat, aga need on ebaromantilised omadused. Romantik jumaldab ilu ja selle ilu altarile toob ta kõik.
Seepärast mind häiribki, kui Riismaa puhul toonitatakse tema empaatiavõimet. Empaatia on võime tajuda teise tundeid, emotsioone ja vajadusi, aga romantik loob erinevaid kujutlusi oma peas. Kui romantik näeb, kuidas hilisel õhtutunnil istub üksik neiu bussijaamas ja vaatab pinevil pilgul kaugusesse, siis ta kujutleb, kuidas see neiu ootab oma kallimat, suurt armastust või muud säärast. Eriti kui see neiu on ilus ja kurb (ah, pole midagi romantilisemat kui ilus ja kurb neiu!). On võimatu, et see „romantiku emptaatia” tuleks millegi proosalise ja argise peale, selle peale, mis on palju tõenäolisem. Näiteks, et pinev nägu tuleb pingul põiest, ebamugavatest kingadest või sellest, et telefoni akul on „ainult üks pulk”.

Kujutlus on romantiku päriskodu ja kokkupuude reaalsusega on selle suurim vaenalne. Empaatia aga tähendab kontakti saavutamist teise inimese reaalsete tunnetega. Ja mitte ainult armuohetega, vaid ka proosaliste ja labaste tundmuste, olmemurede ja muu sellisega.

Kõnealused raamatud pakuvadki romantilisi kujutelmi. Kuna paljud inimesed tahavad olmest põgeneda, kaotada korrakski kontakt reaalsusega, tahavad ajupuhkust ja empaatiapuhkust (on võrratult kergem „olla empaatiline” romantilise kujutelma vastu kui majanaabri vastu, kes on vastu ühisele torude vahetusele).

Heaks võrdlevaks kõrvutuseks oleks Eestiski väga populaarse Alessandro Baricco teosed. Ka kunstilistes võtetes on palju kattuvusi, näiteks karakterite loomine mõistatuslike kinnisideede või konkreetsuste kaudu. See on hea viis lülitamaks analüütiline register kujutluslikule, sest kui inimest kirjeldatakse sellega, et ta kannab endaga alati kaasas üht klaaskuulikest, jutustab memuaare oma taimedele, maalib merega merd vms, siis üldistuste ja eritluste peal töötav intellekt kukub rööbastelt ja kujutlusvõime pääseb vabadusse ja õhkab lummatult, et see peab olema märk Kirjeldamatust Sügavusest, Kohutavast Saladusest vms.

Niisiis, Riismaa raamatud sobivad romantikutele. Tal ei ole midagi öelda, aga ta teeb seda võluvalt. Kui kogu eeltoodud selgitus ärritas, siis on see hea märk, sest romantik mõõdab ka analüüsi tõeväärtust esteetilistes kategooriates, mistõttu arenev mõistus tõstab ilu vastu mässu end inetusega relvastades, tihti lausa tülgastusse viskudes. See on aga veel ikka romantiline (nagu ka taoline stseen „Pühamäes”).

”Pühamäe” lõpus tundub autor viitavat pöördele kujutlusest elu suunas, proosa suunas. Samas on ka see suureline hüvastijätt ja suurelised hüvastijätud on ikka romantilised. Ja „Pimeda mehe aiad” on jätkuvalt paduromantiline. Võimalik, et romantilise kujutlusvõime ja keskpära ületava kirjaoskuse tõttu ongi Kaur Riismaa lootusetult romantikuks aplodeeritud (inimene on nii sotsiaalne loom, et järjekindla kiitusega saab tast teha mis tahes värdja). Need Riismaa teosed on lihvitud kujutlused, sädelevad romantilised klaaspärlid, empaatiast ja kriitilisest mõistusest vabad nagu Byroni püksid sitast.”

---

[1] „Sa ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!!!”, „Müürileht” nr 20, kevad, 2012. lk 22-23