Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga

Ilmus ERRis 01.02.2016

Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga

Seoses suure avaliku huviga, mis on seotud „UNTITLED-12“ kohtuasjaga, sooviksin avaldada toetust Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite tööle ning ühtlasi pakkuda käesolevaga hea kodanikutahte korras mõningat intellektuaalset toetust, sest avalikus ruumis asetleidva arutelukultuuri tase on kahetsusväärselt madal, mistõttu on tekkinud ja kinnistumas palju ohtlikke väärarusaamu ja need võivad kahandada õiguskaitseorganite avalikku mainet.

Kasutan selleks konkreetseid näiteid, mis avalikus ruumis ringlevad, kusjuures neist suure osa relevantsus kohtuasja suhtes on pelgalt näiv, aga just see näiv relevantsus kahjustabki õiguskaitseorganite avalikku mainet.

Annan kõigepealt kümme retoorilise praagi tüüpnäidet, siis kaks täiesti üldist märkust kultuuriprotsessi kohta ning seejärel põgusa visandi kahtlustava psühholoogilisest profiilist ning ettepaneku, kuidas teda tuleks kohelda.

Tüüpnäide 1.

„See, kes teost läbi lugenud pole, ei ole pädev kaasa rääkima.“ - see väide on väär.

Põhjedused leitavad TÜ kunstifilosoofi Marek Voldi doktoritööst "The epistemic and logical role of definition in evaluation of art" (TÜ 2007, netis saadaval)

Usaldavamad lugejad võivad piirduda nn lapseversiooniga – Marek Volt Vahetu kogemise roll kunstiteose hindamisel: ontoloogilised ja episteemilised eeldused, Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, 1-2

Tüüpnäide 2.

„See ei ole lapsporno, see on kirjandus!“ - sellesse retoorilisse sõlmpunkti põimub palju vigu, mis on seotud lihtsa ontoloogilise veaga: eeldatakse, et üks ja sama asi ei saa korraga olla nii lapsporno kui kirjandus. NB! Asja muudab kurisoosseks see, et iga lapsporno teos on korraga mingi muu kunsti osa. Ei saa eksiteerida „puhast lapspornot“, iga konkreetne lapspornoteos on samal ajal ka filmikunst, fotokunst vms.

Lühimalt: totaalne kunstivabadus tähendab seda, et selline asi nagu lapsporno ei saagi eksiteerida.

Tüüpnäide 3.
„Riik tahab hakata määrama, mis on kirjandus ja mis on mitte“ - eelnevaga lähedalt seotud juhtum: riik ei otsi kirjandustunnuseid, vaid lapspornotunnuseid ja kui need on ühe objekti küljes, siis kannatavadki mõlemad. See on samasugune viga, kui öelda: „Riik saadab noori isasid välisriikidesse püssi alla!“. Ei saada, sõdureid saadab, aga sõdur on ka vahel noor isa.

Tüüpnäide 4.

„Kas on üldse vaja meenutada, et kui riigid lähevad sõtta kirjanike ja kunstnike vastu, siis sõltumata asja konkreetsest lahendusest jäävad ajaloo silmis kaotajaks nemad?“(PEN) - taas kahe eelnevaga seotud viga. Eeldatakse, et omadus kirjanik on ontoloogilises hierarhias kõrgeim. Pareerida saaks vastuküsimusega: „Kas kirjanikel on sellise taseme puutumatus, et nad lausa ei saa kuritegu sooritada?!“ Küüniliselt võiks lisada, et kuna riik ka ei saa määratleda, kes on ja kes pole kirjanik, siis oleks kõige lihtsam end enne mistahes kuritööd kirjanikuks kuulutada.

Tüüpnäide 5.

„Teose loomisel ei kanntanud ükski laps ja fiktsionaalsed lapsed ei kannata“ - lihtne retooriline viga. Fiktiivne karakter ei kannatagi, aga see ei tähenda, et fiktsioonil poleks võimet reaalseid kannatusi tekitada.

Tüüpnäide 6.

„See on jälk ja iiveldama-ajav tekst, mitte porno, mille eesmärk on tekitada iha ja erutust“ - unustatakse ära eesliide laps-. Iga lapsporno ajab normaalse inimese iiveldama st antud väide ei päde taoteldava eristusena.

Tüüpnäide 7.

„Keegi ei sunni seda lugema ja selle saamiseks peab lausa vaeva nägema“ - samuti see iseloomustab igasugust lapspornot.

Tüüpnäide 9.

„Kas läheme arengus tagasi, et hakkame järk-järgult kättevõideldud vabadusi piirama“ - eeldakse infantiilselt, et iga vabaduse lisamine on alati progress, pluss tehakse tüüpnäites 2 toodud viga.

Kunstivabaduse ahenemine mõnes sfääris võib olla moraalne progress teises sfääris st tegu on väärtushierarhia teisenemisega. Seda, et karusnaha kunsti, loomapiinamiskunsti (tsirkus, härjavõitlus) jms piiratakse ja välja tahetakse rookida ei pea ju allakäiguks. Või ülimalt virtuoosse timukakunsti kadu. Ka räigema kunsti üha rangem piiramine suureneva empaatia ilming. Filmides ei või isegi lehmi enam põletada!

Tüüpnäide 10.

„Kenderi karistamine on esmene märk diktatuurist ja vaikivast ajastust, täna Kender, homme Kivirähk jne“ see on demagoogiavõte Libe tee (slippery slope) vrdl „täna koooseluseadus, homme pedofiilia, siis nekrofiila ja abielu laternapostiga“.

Märkus 1.
Põlastusega vaatame aegadele ja kultuuridele, kus abiellutakse lastega, me oleme uhked, et meie tundlikkus on suurem. Varem tundunuks mõeldamatu, et riidemoodi – disainerite kunstiloomingut ja rätsepade loomevabadust – hakataks piirama öeldes, et see ei vääri puuris virelevate loomade valu.

Nii nagu tsirkus ja härjavõitlus on kunstid, aga nende jäle loomus on nüüd teinud meid selle suhtes tundlikumaks. Neid keelates tajume ometi progressi. Pange tähele: keelates tajume progressi! Mitte uutele jälkustele eluõigust andes ja aplodeerides nende leiutamisele, vaid värdvorme järjest ajaloo prügikasti saates. Ei saa täielikult nõustuda Walter Benjamin mõttega, et igasugune kunsteos on ühtlasi barbaarsuse asitõend, et kindlasti tasuks mõelda, milline kunst väärib oma värdjalikku sünnikaaslast ja seda maailmas, mis upub niigi nii kunsti kui barbaarsusesse.

„Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin, karakter sellise maailmakirjanikult, kelle elu viimasest teosest võime leida mõtte, et miski ei vääri süütu lapse pisaraid. Kindlasti ei maksa isegi riskida – riskida! - ühegagi neist, neid on niigi liiga palju.

Ja muide, vaadake karistuspraktikate ja vanglate ajalugu – selles peegeldub Euroopa tundlikkuse kasvamise ajalugu!

Märkus 2.

Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja „kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma tervavust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.

Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.

See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad.

Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigusriigis jokitajad „ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).

Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: „Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: „Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”

See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi „Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski peagi algavat ajastut. Aga tasapisi on Euroopa selle suure inimetundja näpunäidete järgi liikunud. Probleemiks jäävad sellises ühiskonnas need inimesed, kes ikkagi tahavad teha kurja. Ja nad ka saavad.

Kuidas karistada inimest, kelle lausa iseloomulikuks tegevuseks on teha seaduse raames teistele haiget ja tüli, lihtsalt oma lõbuks või huligaansuskirest? Meie õigusüsteem selliste lustlike märatsejate eest ei kaitse, sest ei saagi kaitsta.

Pealegi, kas kohtunik, kes karistaks ilmset mölakat, sest saab, ei sünteesiks nõnda JOKKi ja Robin Hoodi parimad omadused?

Kaur Kenderi psühholoogiline profiil

Ülimalt sümptomaatilise koondpildi leiab ajalehest „Äripäev“08.01.2016, kuhu Kaur Kender kirjutas artikli „Eesti vihkab noori“ ja kõrvalpildil on ta tema tavapärases riietuses ja olekuga.

Annan punkthaaval olulisemad tunnused (kuna analüüsitav on avalikus meediapildis väga esindatud, võib mu tähelepanekutes hõlpsalt ise veenduda).

-käitub ühiskonnas kohmakalt, ei taju hästi kultuurinorme, otsib piire, ületab neid tihti ja on tihti teiste reaktsioonidest üllatunud ja ka lõbustatud

-otsib noorte sõprust,

-sõnakasutus ja üldine käitumine on provotseeriv, ropendab palju, olek on väljakutsuv

-tegeleb ohtralt enesekehtestamisega,

-kultuurihuvideks arvutimängud, räpp

-tahab lõhkuda just neid vabadusi, mille on kehtestanud vanemlikud agendid kultuuris (õpetajad, politsei, lapsevanemad), nõuab õigustust mõnuainetele, ropendamisele, igasugusele mitteviisakusele jne (st vabastustaotlused on enesekesksed ja hedonistlikud)

-meeldivad autod jt prestiižkaubad

-riietub alati nagu teismeline ja identifitseerib end nende kogukonna liikmena.

No viimane punkt tegi vahest asja ka igaühele selgeks, iga põhikooliõpetaja noogutas juba ammu äratundmisest. Tegu on täiesti tavalise teismelisega.

AGA. Ja nüüd tuleb aga. Täiesti tavaline energiat ja krutskeid täis teismeline, kes on vangistatud keskealise mehe kehasse. Ta ei tunne end seal mugavalt, kõik on nihkes ja hing segaduses. See vaene mürsikuhing on vales kehas – Kaur Kender on transager.

Õnneks hiljuti kajastati meedias ühe transseksuaali juhtumiga päris põhjalikult, milline piin on olla vales kehas. Ja ometi ei saa vaest poissi vangi panna, kellel on isegi raske. Lisaks haigusele veel vanglakaristus lisaks! Mõelge, mis tunne oleks tavalisel teismelisel eluvennal, kellelt kõik eeldavad täiskasvannu käitumist, kõik inimesed käituvad temaga, nagu ta oleks keegi muu, kellena ta end tunneb ja identifitseerib. See on põrgu!
Seega oleks minu ettepanek – meenutagem meie kultuuri tundlikkuse kasvamise ajalugu! – et riik mitte ei represseeriks, vaid aitaks teda, ning rahastaks täies mahus tema eavahetusoperatsiooni. Pärast oleks kõigil segadust vähem! Turniks vanadel hoonetel üks õbluke ümmarguse näoga poiss rohkem, vinn põsel, koni hambus, piidleks pahuralt möödakäijaid, kiruks õpse ja mente ning joonistaks müüridele peeniseid ja lemmikräppari logosid. Kõik täpselt nagu peab.

foto: Delfi

Mihkel Kunnus, kultuurieugeenik

01.02.2016, Tartu

Kahepoolne Juuda suudlus. Untitled-12 juhtum üldiselt ja konkreetselt.

Kirjutasin väikse kommentaari Ahto Lobjaka kommentaarile "Untitled-12" asjus. Ilmus ERRi kultuuriportaalis 15.01.2016.


Kahepoolne Juuda suudlus. Untitled-12 juhtum üldiselt ja konkreetselt.

Üldiselt

Iga ühieluline kooslus vajab mingit kooshoidvat reeglistikku, mis suunab üksikisiku käitumist ja piirab seega tema käitumisvabadust. Rängemate elutingimiste juures suunatakse üksikisiku käitumist nõnda, et see oleks kogukonnatervikule maksimaalselt kasulik. Sel juhul määrab üksikisiku väärtuse selle kasulikkus kogukonnatervikule.

Kui elutingimused on paremad, võib sellise kasulikkusenõude keerata nulli ning siis ei esitata indiviidile muud nõuet kui see, et ta ei kahjustaks oma käitumisega kogukonnaterviku elujõudu. Tähendab, senikaua kui inimene ei kahjusta teisi, võib ta ennast teostada kuidas aga tahab.

Mehhanisme, mille kaudu taolised piirangud realiseeruvad, on mitmeid. Üheks mehhanimiks on näiteks avalik arvamus s.o. elav moraal. Karistus lubamatu käitumise eest on kogukonna hukkamõist, sotsiaalse kapitali kahanemisest paariaks kuulutamiseni. Teiseks mehhanismiks on formaliseeritud seadus koos jõustruktuuridega. Seaduse piirangud ja moraalipiirangud täielikult ei kattu (ega saagi kattuda, sest moraal on elav, muutlik, süstematiseerimatum jne). Kuna meie ühiskonnas on tsiviliseerumisprotsess (Norbert Elias) jõudnud nii kaugele, et jõukasutus on enam-vähem täielikult riigi monopol, siis eraalgatuslikult kohtuvõimu puudulikkust võib parandada ainult avaliku hukkamõistuga (eraalgatuslik jõukasutus, omakohus, lintšimine jms on selgelt keelatud). Loomulikult annab selline ühiskonnakorraldus teatava eelise neile indiviididele, kes on avaliku hukkamõistu ees suhteliselt immuunsed (Edgar Savisaar on hiilgav näide). Nemad saavad vabalt jokitada. Juriidiliselt on kõik korrektne ja punkt. Koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

Kui keskvõim pole piisavalt suutlik, on vabalt mõeldav ka selline moraali ja seaduslikkuse lahknemine, kus ebaseaduslikult tehakse tegusid, mis pälvivad avalikku poolehoidu ja kiitust. Hollywoodi filmitööstus laseb sellistel karakteritel mõnuga liugu, aga küllap lindpriist heategija Robin Hood on siiski ikoonilisim näide.

Niisiis formaliseeritud seaduse ja moraali autonoomsusest võib sündida mitmeid konflikte, kusjuures üheks väljaravimatuks konfliktiallikaks on lisaks eeltoodule see, et ei suudeta saavutada üksmeelt selles, mida peaks regureerima seadus ja mida mitte ja mil määral (kanepi tarvitamine, abikaasavalik jne), ammugi ei suudeta täieliselt kokku leppida selles, mis on moraalne ja mis mitte.

Kuigi spontaanne arvamus kipub tihti nõudma, et (minu) moraal oleks ka (üldine) seadus, on siiski oluline hoida eristus moraali ja seaduse vahel silmade ees. Paljud ärritavad asjad on liiga isiklikud ja kergekaalulised, et neid seaduseks muuta (lauakombed ja tänavaviisakus), ent üleminek raskekaalulisteks asjadeks on paraku siiski sujuv. Nagu looduses ikka – piirid on, aga need on hägused. Palmid lõunas kasvavad, põhjas mitte, aga teravat joont levikukaardile tõmmata ei saa.

Konkreetselt. „Untitled-12“ juhtum.

Kaur Kender kirjutas teksti „Untitled-12“.

a) Kas see on seaduslik? Selle teeb kindlaks mõistagi vastav institutsioon ehk kohus.

Olgu aga kohe öeldud, et sage argument, et tekst pole midagi muud kui pelgalt tähed paberil, ei päde, sest on küllalt tekste, mille levitamine ei ole seaduslik.
Näiteks praegu kehtivast Kriminaalkoodeksist võib lugeda:

§72. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamine

(1) Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamise eest karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.

Ei saa nõustuda ka Ahto Lobjakaga, kui ta ütleb„vahe on vihakõne & Untitled XII vahel see, et esimene ryndab reaalseid inimesi (tihti nimeliselt), teine mitte kedagi“.

Ka vihakõne või §72-s kirjeldatu võib olla üsna abstraktne, ammugi ei lähe vaja mingeid nimesid või isegi selgelt määratletavaid vihaobjekte, et üleskutse oleks tõhus. Näiteks kas tolerast – „Lööge nad mättasse!“ – on rahvuslik, rassiline, usuline või poliitiline kategooria?

Küsime nüüd lähtudest teisest ühiselu korraldavast printsiibist, tähendab, mitte seadusest, vaid moraalist, ning täpsemalt ning spetsiifilisemalt lähtuvalt isikuvabaduse piiramise täielikust miinimumist:

b) Kas teksti „Untitled-12“ ilmumine oli kogukonnatervikule mittekahjulik?

Olgu kohe alustuseks ette öeldud, et milline ka poleks vastus sellele küsimusele, saab seda vastust alati skeptiliselt vaidlustada. Nii „ei“ kui „jaa“ on põhimõtteliselt tõestamatud (pole võimalik selline eksperiment, kus oleks kaks identset ühiskonda, millest ühte sisestatakse selline tekst ja teise mitte jne).

Igatahes Eesti Kirjanike Liidu listi kirjutasin selle sisulises lõimes järgmiselt:

„Selle teksti ilmumine tegi maailma jälle nõksakese koledamaks kohaks, selles ma ei kahtle. Üsna võimatu on ette kujutada, et mõni pedofiil laksaks pärast selle lugemist käega otsaette ja saaks oma koletusest teadlikuks ja asuks meeleparanduse teele (see soga, seksuaalse tuuma hävitamisest jms apoloogia, mida Kender pärast eritas, oli ikka väga hale ja piinlik).
Küll aga pole raske ette kujutada reaalseid inimesi, kellel see teos ja see diskussioongi haavu lahti kisub.
See tekst pole lapsporno, pole ka antiporno, see on üks vastik ilukirjanduslik tekst, mis poleks pidanud ilmuma.
Aga karistus peaks olema mis jokitajetele ikka st põlgus, mitte vangla.
Vastikult saab käituda ka seaduse piires ja nii antud juhul mu arust oligi.“

(24.07.2015)

Rõhutada tuleks siin ehk seda, et selle seisukoha hinnaguline osa on moraalne ja mul puudub pädevus ja voli hinnata selle seaduslikkust.

Veel: kohus vaatab iga seadusepügalat ja võimalikku kuriteoepisoodi isoleeritult ja eraldi. Täiesti tavaline lahendus on see, et süüalune mõistetakse mõnes punktis süüdi ja mõnes õigeks.
Sotsiaalse kapitali jaotamisega ning avaliku tunnustuse või hukkamõistuga nii ei ole, sel on oma mälu, oma seaduspära, omad õnnistused, omad needmised.

Nii kirjanikeliidu sees kui mitteformaalsetes kogukondades on arutletud selle üle, kas peaks Kaur Kenderile avaldama solidaarsust, kas kirjanikud peaksid ühisrindena asuma prokuratuuri poolt „rünnatud oma“ kaitsele. Eks arvamusi on mitmeid. On neid, kes näevad siin õhus ohtlikku pretsedenti, on neid, kes osutavad tsunftilikule kirjaniku-aule, mille hülgamisega Kender on ka kirjanike hulgas paariaseisuse ära teeninud jne.
Koosviibimisel, kus jagati välja selle aastased „Sirbi“ aastapreemiad, ütles üks „Sirbi“ pikaajaline töötaja, et Kaur Kender on isiksusena nii vastik ja hoolimatu ning teisi inimesi puhtalt vahendina kasutav, et tal on kahju, et ta kaitseks kunagi sõna on lausunud. Sõnastan selle nii: Kaur Kender on (eelnevalt) olnud selle kogukonna suhtes nii solidaarsusetu, et ta ei vääri (enam) selle kogukonna solidaarsust kaitset st see kogukond ei peaks talle enam oma sotsiaalset kapitali laenama.

Ahto Lobjakas kirjutab:
„Untitled XII tegi veel midagi. Möödaminnes heitis ta tumedat valgust millegi kontuuridele, mis meid täna ja siin territorialiseerib: piirab, rivistab, loeb yle, korrastab, arvab sisse ja välja. Tehniliselt on need kontuurid ôiguskaitse omad, kuid prokuratuur on vaid millegi suurema vett lôikav uim. Kirjanikku surutakse piiridesse, mis mitte ainult ei moonda seaduse sôna, vaid suruvad seadusetôlgendust diametraalselt vastassuunda seaduse vaimuga. Et tänase Eesti seaduse vaim asub Brysselis ja Strasbourgis, selles vaevalt keegi kahtleb. Sealt on pärit pôhiseaduse alusväärtuste (ôigusriik, demokraatia, pôhiôigused jne) käibivad definitsioonid. Seal elab viimase instantsi tôde Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimôiguste Kohtu kehastatuina.“

http://nihilist.fm/kulturkampf-vs-kender/

Esiteks väike ja kõrvalisem märkus. Seal ei ela mitte viimase instantsi tõde, vaid viimase instantsi õigus (lõpliku JOKKini välja, eks).
Teine ja olulisem märkus puudutab järgmist lõiku:

„Kirjanikku surutakse piiridesse, mis mitte ainult ei moonda seaduse sôna, vaid suruvad seadusetôlgendust diametraalselt vastassuunda seaduse vaimuga.“

Kulturoloogina tahaks öelda lausa: „Täpselt vastupidi! „Untitled-12“ puhul ei taha prokuratuur järgida seadust, vaid seaduse vaimu, vaimu, mis on sündinud vajadusest piirata üksikisiku vabadust kogukonnaterviku heaolu nimel!“.

Mõistagi saab ka hüüda: „Elagu kunst! Elagu kunst, isegi kui see peaks maksma kogukonnaharmoonia!“, ent pole midagi imestamisväärset, et kogukond selle hüüdja endast välja sülitab. Edukas lahing kunstiteose autonoomia nimel võib vabalt olla Pyrrhose võit, kuigi antud juhul oleks vist paslikum võrdlus paarimeetrise õunapuu otsa roninud kiisukese Miffiga, kelle alla päästmiseks nõutakse kompromissitult täiskoosseisus tuletõrjebrigaadi kohalesõitu.

Mõistuslikkus ja isiksuse jonn

ERRi päevakommentaar 07.01.2016



Mõistuslikkus ja isiksuse jonn

Mihkel Kunnus

Dostojevski suurromaani „Kuritöö ja karistuse“ alguses on üks äärmiselt häiriv stseen. Raskolnikovile meenub unes üks seik oma varajasest noorusest. Ta on tunnistajaks, kuidas käratsev rahvahulk väljub kõrtsist ja üks neist, Mikolka nimeline, kutsub kõiki istuma oma vankrile, mille ette ta on rakendanud vana ja põdura hobuse.

„„Istuge peale, istuge kõik peale!“ karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees, «kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

„Niisugune kronu, see nüüd viib!“

„Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?“
/.../

„Istuge peale, kõik viin pärale!“ karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. „Matvei läks ennest kõrviga minema,“ karjub ta vankril seistes, „aga see märaroju, vennad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!“ Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes naudinguga uhtma.

/.../

„Oled sa ilma ristita või, sina metslane!“ karjub rahvahulgast keegi vanamees.

„Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,“ lisab teine juurde.

„Tapad ära!“ karjub kolmas.

„Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks tuhatnelja!…““

Hobune mõistagi ei suuda vedada sellist koormat, aga Mikolka muudkui peksab, kutsub teisigi appi peksma ja lõpuks haarab vankrist lausa raudkangi ja uhab siis sellega. Nii peksab hobuse surnuks.

„“Minu oma varandus!“ karjub Mikolka, hoides raudkangi käes, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.“

Motiiv, mida eelnev lõik illustreeris, on ära toodud Dostojevski ühes kõige konstentreeritumas teoses – „Ülestähendusi põranda alt“. Peategelane naerab seal välja Sokratese teesi, et inimene käitub enda huvide vastu ainult seetõttu, et ta ei tea, mis on talle kasulik.

„Oo, öelge mulle, kes kinnitas esimesena, kes kuulutas esimesena välja, et inimene teeb jõledusi ainuüksi sellepärast, et ta ei tea, mis on tema tõeline kasu, aga et kui teda valgustataks ja näidataks talle kätte tema tõeline, normaalne kasu, siis lakkaks ta otsekohe jõledusi tegemast, muutuks otsekohe heaks ja üllaks inimeseks, sest olles valgustatud ja mõistes oma tõelist hüvangut, hakkaks ta just headuses nägema omaenda kasu, ja on ju teada, et ükski inimene ei toimi tahtlikult omaenda hüvangu vastu, järelikult hakkaks ta nii-öelda paratamatult häid tegusid tegema? Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest– kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas?“

Põrandaalune annab ka selgituse. Nimelt „inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud,– see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid.“

Tõepoolest. Mikolka probleem polnud intellektuaalselt kuigi nõudlik ja nõuaandjatest polnud just ka puudu. Aga selles polnud asi. Oli tema hobune, tema varandus ja tema ise teab mis teeb.

Suveräänsustahe võib metsa saata isegi formaalloogika. Meenub, kuidas ühes sotsiaalmeedia lõimes reageeriti loogikavea parandamisele käratusega, et mina ise tean, kuidas mina järeldan. Vat, soola sisse oma matemaatika!

Aga saab minna ka riigi tasandile.
Einar Laigna ütles Eesti Vabadusvõitlejate X kokkutulekul peetud kõnes:

„Me armastame rääkida ka sellest, et me oleme vaba rahvas vabal maal. Olla oma maa peremees, see tähendab, et siin, sellel maal oleme meie peremehed. Meie otsustame. On meie asi, kuidas me siin elame. See on meie asi, mida me räägime. See ei ole kellegi teise asi.“

Eks ta ole. See seisukoht ei ole vähimalgi määral kuidagi eripäraselt einarlaignalik. Laigna rõhuasetused on siin dostojevskilikult täpsed kirjeldused inimese hinges toimuvast. Oma tahtmine ja suveräänsus on nii primaarsed, et mingeid võimalikke mõistuslikke või kõlbelisi kitsendusi pole vaja isegi mitte mainida.

President – seisus või amet?

"SL Õhtuleht" saatis mõned küsimused THI ja presidendi-institutsiooni kohta. Professionaalse kretinismi tõttu ma metatasandist kaugemale ei jõudnudki.
Ilmus refereeritult-tsiteeritult 31.12.2015




President – seisus või amet?
Mihkel Kunnus

Üksjagu poleemilist segadust presidendi ümber tekib sellest, mil määral peetakse presidenti seisuseks ja mil määral ametiks. Seaduse järgi on asi üsna ühene: tegu on ametiga ja seadus määrab üheselt presidendi õigused, kohustused, palga, ametiaja jms. Rahvas muidugi seaduse järgi presidenti ei hinda ja päris suur osa hinnaguid sõltubki sellest, mil määral loetakse presidenti ka seisuseks.
Kasutan siin sõna "seisus" selles tähenduses, et seisus on miski, mis on seisuses olija püsiosa. Seisuses ollakse 24/7, mitte pelgalt tööajal. Veel: seisusel on alati seisuseau, see tähendab, (kirjutamata) käitumiskoodeks, mis määrab selle, mis sellele seisusele on kohane käitumine ja mis mitte. Inimeste jagamine seisusteks ja tsunftideks (tsunft on siis kooslus, kus amet tähendab ühtlasi seisust) on arhailisem ühiskonna organiseerimisviis, mis osaliselt elab edasi tänapäevalgi olgugi, et ametlikult seisuseid ei ole.

Lihtsaim viis tuvastada, mil määral on tegu seisuse ja mil määral ametiga, on vaadata, kuidas hinnatakse inimese käitumist ajal, mil ta oma tööülesandeid ei täida. Seisus teadupärast kohustab ja inimestel, kelle ametil on rahva silmis seisuslik mõõde, ei või käituda töövälisel ajal nagu tavainimesed st nagu seisuseta inimesed. Üsna tugev seisuslik mõõde on näiteks arstidel, õpetajatel, politseinikel, poliitikutel ja teistel, kellele vaadatakse tihti viltu, kui nad töövälisel ajal ennast liiga vabalt ja "seisusele mitte vastavalt" ülal peavad. Koristaja ei pea ametit maha panema, kui purjuspäi roolis vahele jääb, ehitaja ei pea taluma hurjutusi sttilis, et temal kui ehitajal ei sobi oma naisega tülitseda jne.

Seisuslik kord on mõistagi hierarhiline ja mida kõrgema seisusega tegu, seda rangemad piirangud ja nõudmised neile kehtivad, alates etiketist ja lõpetades moraaliga.

Mil määral on siis Eesti Vabariigi president seisus? Eks vastused jagub skaala igasse osasse. On küllaga neid, kes arvavad, et president on sedavõrd hea, kuivõrd hästi täidab ametikohuseid ja seaduses sätestatud funktisoone (ja Toomas Hendrik Ilves on teinud seda, eriti välissuhtluses, suurepäraselt), samuti on küllaga neid, kes arvavad, et president on kõrgeim seisus, et president peab olema rahva-isa ja moraalne eeskuju, kes "peab käituma oma seisusele vastavalt". Viimased muidugi Toomas Hendrik Ilvesega rahul ei ole, sest "presidendil ei sobi nätsu närida", "president peab ikka mantli, mitte jopega käima", "presidendi eraelu peab olema eeskujulik!", "presidendi nägu peab olema ikka rahva (loe: oma alamate) suunas" jne.

Ja kuigi silma torkavad just nimelt äärmuslikud hinnangud, on suurem osa inimestest-hindajatest üsna tervemõistuslikult kuskil nende kahe skemaatilise serva vahel. Selles mõõdukuses saab teha küllaga konstrutiivset ja sisukat kriitikat, seda on tehtud ja tehakse kindlasti ka edasipidi. Ei hakka seda pikemalt üle kordama või täiendama, aga näiteks nõustun suuresti sellega, et selgemaid ja jõulisemaid seisukohti vajaks võimuladvik tervikuna; et president võiks just nüüd lükata rauad tulle, sest pole ohtu kaotada järgmist ametiaega, selmet keskenduda puhkuseootusele jne.

Kultuuriloolise irooniaga koondub vastuolu üsna kenasti Marcus Aureliuse kujusse. See Vana-Rooma keiser, kelle tsiteerimist Toomas Hendrik Ilvesele on isegi tunnuslikuks peetud, on ajalukku läinud kui filosoof keistritroonil. Ta oli rahu ja rahvast armastav stoiku, kellele on etteheidetud seda, et oma pehmuses oli ta rahvamassidele liiga järeleandlik ja näiteks ei kaotanud veriseid võitluseid amfiteatrites, kuigi ise sügavalt jälestas seda barbaarset meelelahutust. Tähendab, talle heidetakse tagantjärele ette seda, et ta ei kehtestanud piisavalt jõuliselt oma moraalset üleolekut rahvamassist.

Hea keiser teadis, et rahva nõudmine on lihtne – panem et circenses, leiba ja tsirkust.

Siin tasub ehk ka meelde tuletada, et õhtumaine kultuur toetub kahele märgilisele „referendumile“, valitseja vastutulekule „rahva tahtmisele“: valitsevat korda ja tavasid kaitsev rahvas mõistis enamushääletusel surma õhtumaise filosoofia isa Sokratese ning õhtumaise eetika isa Jeesus Kristuse.

Panem et circenses on teine mõõdupuu, mille abil tuvastada seisust. Eriti puudutab see „tsirkust“, ehk siis üldisemalt meelelahutust. Mida rohkem hindab inimene mingit ühiskondlik-avalikku ja ühishüvelist asja kui meelelahutust, seda pööbellikum ta on. Meedia, uudiste, hariduse jne meelelahutusliku mõõtme osatähtsuse suurenemine on ühtlasi märk suuremast arvestamisest pööbelliku kontingendiga. Märgilise näitena võib esiletuua Briti kuningapere, kelle funktsioon ongi ajaloo uperpallides muutunud suuresti selleks, et olla nüüd meelelahutuseks pööblile (st põhitähelepanu koondub riietusele, suhetele, seksiskandaalidele jms). Suurim etteheide, mis meelelahutusele saab teha, on mõistagi see, et see on igav ja tüütu, et sellest meelelahutajast ollakse tüdinud. See on pööbellik etteheide par excellence.

Lõpetuseks tuleks vist rõhutada, et iga konkreetset presidenti kritiseerides tuleks tähele panna, kas seda tehakse kõrvutades teda reaalsete alternatiividega või soovunelmalike ideaalidega. Kumbki variant võib liiga puhtal kujul esinedes olla traagiliste tagajärgedega. Näiteks kui ainsaks kriteeriumiks on see, et inimene pole Egdar Savisaar, siis selle supersaavutusega saavad hakkama kõik maailma inimesed peale ühe. Teist liialdust sobib meenutama üks kunagine konkurss linna maskotile, kus otsitava kuju oli loodud erinevaid ihaldatavaid tunnuseid täiesti mõõdutundetult kokku kuhjates: vähemalt meeter üheksakümmendviis pikk, blond, atleetlik, vähemalt kaheksat keelt oskav, hea suhtleja, erudeeritud, hea lastetoaga jne. Võib juhtuda, et selliseid inimesi on olemas veelgi vähem kui Edgar Savisaari.

Vabadus on korrast ära

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 30.12.2015

Vabadus on korrast ära

Mihkel Kunnus

1.

Aastaring sai täis ja algab uus. Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine. Kord on nii posiitvse auraga sõna, et see mõjub lohutavalt ja rahustavalt isegi suurte hädade iseloomustajana. Teatatakse mõnest suurest hädast, no näiteks majanduskriisist, rahvarändest või kliimamuutusest, ja kohe on platsis keegi teadja, kes kinnitab, et kõik on korras: majanduskriisid, rahvaränded ja kliimamuutused on ikka ja alati olnud ning tulevad kindlasti ka tulevikus. Ja on lausa imestusväärne, et see mõjubki paljudele lohutavalt ja rahustavalt! Kinnitus hädade regulaarsusest on lohutavam kui kartus, et antud häda on ühekordne ja tegu on unikaalse hälbimisega. Inimene armastab korda ehk korduvust sedavõrd, et isegi hädade korduvus tundub kuidagi positiivne. Hädad küll, aga vähemasti korduvad!

Üks armastatumaid Eesti kirjanikke – Tõnu Õnnepalu – on pihtinud:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma, Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.

Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“¹

Mitte vähem armastatud Valdur Mikita julgeb teha ettevaatlikult oma sooga piirduva üldistuse ning tuletab sealjuures meelde vana hiina sajatust:

„Et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.“²

Lausa rahvusvaheliselt armastatud Milan Kundera läheb aga oma üldistamisega nii kaugele, et ületab liigipiiri ja jõuab siis üsna pessimistliku järelduseni, et „mitte ükski inimene ei saa teisele tuua kingituseks idülli. Seda oskab tuua ainult loom, sest teda pole Paradiisist välja aetud. [Koer] Karenin ümbritses Terezat ja Tomašt oma eluga, mis põhines kordamisel, ja ta ootas nendelt sedasama.

Kui Karenin oleks olnud inimene ja mitte koer, siis oleks ta kindlasti juba ammu Terezale öelnud: “Ma palun sind, mulle ei paku enam lõbu iga päev suus sarvesaia kanda. Kas sa ei või mulle midagi uut välja mõelda?“ Sellesse lausesse on pandud inimese jäägitu hukkamõist. Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjoones edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele“³.

Kultuuriteoreetikud nii kategoorilised ei ole, vaid jätavad selle puuduse eelkõige uusaegsele inimesele, kes on tsüklilise ajataju mitmesuguste tehnoloogiatega ära rikkunud. Kurikuulsam mõistagi neist on 14. sajandil kasutusele võetud mehaaniline kell, mis teravdas järsult inimese ajataju ning võimaldas esile kerkida müüdilise maailmataju ürgvaenlasel – kaldendriga varustatud ajalooteadlasel. Müüdilises maailmatajus on kulgeb aeg ringjooneliselt nagu Kundera kirjeldatud idüllis ja tõsi, kellelgi peale inimese pole kalendrit, leiutist, mis rüvetab elu loomulikud korduvused kordumatuse mõõtmega. Loomulik elutsükkel hõlmab sündi, sigimist ja surma igikorduvate aastaaegade taustal ning tarkus tähendab äratundmist, et igal asjal on oma aeg. Eesti talu elas nõndaviisi 19. sajandi keskpaigani, Kesk-Euroopa linnades aga kadus selline korrastatus sajandeid varem. See, mis aasta parajasti on, ei läinud ju talupojale üldse korda, talle läks korda ikka see, milline loodusliku tsükli etapp parajasti on. Ning on mõistetav, et selline traditsiooniline eluviis toetub sootuks teistsugusele mälu ja unustamise dünaamikale kui see, mis lineaarses ajas kulgeb.

Kuigi traditsooniline eluviis seostub eeskätt minevikukogemuse austamise ja väärtustamisega, siis tegelikult on sellise mälu ulatus ajalooteaduslikul skaalal väga napp. Natuke õelalt üldistades võib öelda, et oma ahta mäluga põlistatakse igikorduvaks paari viimase tsükli regulaarsused. Tarvitseb tulla mõnel papil seletama, kuidas eestlane iidamast-aadamast on tagumikuga mulda kraadides kindlaks teinud, millal õige aeg kartulid maha panna, kui välja ilmub raamatutark, kes teatab, millal see mugul Ameerikast üldse Euroopasse ja täpsemalt Eestisse jõudis, ning see iidam-aadam taandub pelgalt mõne põlvkonna vanuseks elukogemuseks. Siin ma ei taha kuidagi traditsioonilist eluviisi saatvat müüdilist elutunnet halvustada, vaid lihtsalt osutada sellele, et vastavad kognitiivsed mehhanismid töötavad just sellises keskkonnas, millises need on kohastumusena välja kujunenud, tähendab antud juhul siis väga aeglaselt muutuvas maailmas.

Oma „igatsusust kordumise järele“ leevendab inimene ka ise korduvusi luues. Siia alla kuuluvad näiteks erinevad pühad ja rituaalid, aga nagu öeldud, armastab inimene korduvust sedavõrd, et see õilistab isegi suuri hädasid, rääkimata siis sellistest omasüülistest totrustest nagu telekava jõulupühade aeg või üldrahvalik ämbrisseastumine iga valimistsükli alguses. Ikka ja jälle, iidamast-aadamast. Kõik on korras.

2.

Kui hüpata mehaanilise kella juurest teise modernsuse verstapostini – Prantsuse revolutsioonini, siis selle lipukirjast pole jõudnud end täielikult diskrediteerida vist ainult vabadus. Vendlust ja võrdust ei kohta tänapäeval sugugi nii sageli. Vabadus on samuti sõna, millel on läbinisti positiivne aura. Eesliitena võib seda sõna kohata väga laialdaselt, alates juba meie riiginimest ja lõpetades erakondade, mõtete, portaalide, haridustega, -kondade ja -kundadega. Tundub olevat üksmeel selles, et mis on vaba- on ka kuidagi hea. Pärast kommunistliku suureksperimendi läbikukkumist leidus küllaga neid, kes olid veendunud, et liberaalsele demokraatiast midagi paremat inimene välja mõelda ei suuda ja ajaloo lõpp on sellega käes.

Geniaalse sulega Andrei Platonov kirjeldab ideelise kommunismiehitaja Ivan Fedotovitš Šmakovi peas toimuvat nõnda:

„„Loodus on korra ja harmoonia kõige õelam vaenlane,“ mõtles Šmakov. „Looduses kipub ikka midagi juhtuma... Mis oleks, kui kehtestaks kohtuliku võimu looduse üle ja karistaks teda korrarikkumise eest? Näiteks annaks taimedele ikalduse eest peksa. Muidugi mitte lihtsalt vemblaga, vaid kuidagi kavalamalt – nii-öelda keemiliselt!“⁴

Šmakovil on ses mõttes õigus, et täieliku korra vastu eksimine ulatub palju sügavamale kui siin ennist juleti oletada. Juba taimed pole täiesti korralikud. Kuna taimed on mõneti vaadeldavad kui loomad, kes on püsiunes (et mitte öelda koomas), siin oleks valgustav teha üks kõrvalepõige une juurde.

Evolutsioonibioloogid on olnud kõvasti pead murdnud probleemi üle, kuidas uni on kohastumuslik. On ju magamine esmapilgul seotud nii paljude miinustega, alates sellest, et oled siis kerge saak kiskjale ja lõpetades sellega, et rivaalid napsavad samal ajal (parimad) partnerid ära. Eks ole unevajadust neednud nii tudengid kui kutsumuslikud töömurdjad. Kolmandik me elust läheb selle nahka! Evolutsioonibioloogid aga järsku taipasid – selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Vaid inimlik kõrkus on ärkvelolekut pidanud tõelisemaks eluks kui magamist, tegelikult pole magatud elu kuidagi vähem elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Miks nemad saavad? Sest nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, selle automaatseks ehk isekorduvaks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasaskantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Näiteks vaesed võidisvaalad saavad magada ainult nii kaua, kui suudavad hinge kinni hoida, vaevalt kolmteist minutit!, siis peavad jälle tööle minema. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine.

Võib isegi öelda, et pooled meie hädadest tulevad sellest, et kõht läheb ise tühjaks, aga ise täis ei lähe (teine pool hädadest tuleb sellest, et paljunemine ei käi automaatselt). See on üks kohutav ülesehituslik puudus, mis meid taimedest ja seentest eristab.

Korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasid vaba olemise ängi. Kui mõned kutsumuslikud targutajad määrivad virnade viisi paberit, et tõestada inimese tahtevabadust, siis igale praktikutele ilmeb vabadus alati probleemina, sellena, et järgmine samm ei ole ette määratud ja see tuleb ise välja mõelda ja valida. Ja isegi kui pole üht ja ainust õiget valikut kipub olema ikka nii, et valesid ja halbu valikuid on rohkem kui õigeid ja häid ning teadvusel, mille valikuvabadust mõistus ja haridus ei piira, on tõenäosem koperdada halva ja vale kui hea ja tõese valiku otsa. Väga laia joonega üldistades võib öelda, et kogu kultuur on üks tohutu käitumisvabaduse piiramise süsteem. Näiteks nii mastaapse kultuurinähtuse nagu eetika sisuks polegi ju suurt muu kui piirata teatud käitumisi. Ja neid tuleb piirata, sest valed ja halvad valikud on võimalikud. Samuti on formaalse seadusandlusega. Aga kui järele mõelda, siis ka oskused ja õpetused piiravad tohutut käitumisvabadust. Kalevipojal oli paraku vabadus lajatada nii lapiti kui serviti, õnneks juhtus siil lähedale, kes piiras seda vabadust.

Kordan: korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Ivan Karamazovi suurinkvisiitor heidab Jeesusele ette, et see jättis inimesed vabadusse, aga „inimesele ja inimühiskonnale ei ole miski talumatum kui vabadus!“ Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasidki vaba olemise ängi.

1 Anton Nigov „Harjutused“ 2002, lk 9

2 Valdur Mikita „Mikroetnos“, „Sirp“ 12. XII 2014

3 Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel, 1992, lk 181

4Andrei Platonov „Gradovi linn“ LR nr 3 1969, lk 49

Raamatusoovitus

Ilmus selline teos

„Karl Ernst von Baerilt on meil olemas mahukas autobiograafia, mille ta aastal 1864 seitsmekümne kahe aastasena Eestimaa Rüütelkonna tellimusel välja andis. Rüütelkond uskus, et ta ei saa oma kuulsat liiget väärilisemalt austada, kui teha talle ettepanek oma elulugu kirja panna ning lasta see teos üldsuse kulul välja anda. Kahtlemata on selles raamatus ära toodud Baeri elu kõik olulisemad pöördepunktid – ent seda, mis meid suure loodusuurija puhul tegelikult huvitab, saab lugeda üksnes ridade vahelt. Ja paljutki sellest, mida tingimata tema mõistmiseks vaja, ei ole üldse kirjas, sest see on tema kodumaa lugejatele enesestmõistetav.

See kodumaa – Eesti, mis on ka minu kodumaa, erineb aga nii väga sellest, mida keskeurooplased seostavad kodumaa mõistega, ja kodumaa on Baeri arengut oluliselt mõjutanud. Kodumaa mõjutab loodusuurijaid määravamalt kui kõiki teisi, keda äri või naudingud on kõike nivelleerivasse Euroopa tsivilisatsiooni tõmmanud, sest kodumaa on see, kes inimese ja looduse suhte kaudu annab esmase kaemuse ja juhib mõtlemise esmastele radadele. Mida muud leiab Kesk-Euroopa elanik linnast maale minnes kui teid, mida on ehitanud inimesed, põlde, mida on äestanud ja kündnud inimesed, aasu, mida on niitnud inimesed, ja metsi, mida inimesed on maha raiunud ja uuesti istutanud? Talupojal, kes võitleb otseselt maaga ja tunneb muret tuule ja ilma pärast, on veel aimu sellest, mida tähendab loodus, ent linnakodanikul seda enam ei ole. Tema jaoks on loodus oma tegeliku näo peitnud ja võtnud vormi, mille inimene on talle peale surunud. Nii on loodus muutunud rattakeseks moodsas inimeseks olemise suures masinavärgis.

Kes pole veel kunagi õppinud tegelikult tundma vaba merd või kõrgeid mägesid, see ei ole kunagi kohanud loodust iseseisva olendina tema õilsuses või jõhkruses. Ja kes ei ole eales kõhkleva sammuga astunud ürgmetsa, ei tea midagi sügavast saladusest, mis hoovab läbi orgaanilise maailma. Päris kindlasti ei sobi meile selle saladuse muljet vahendama Preisi riigimetsad sadade tuhandete ühekõrguste ühtmoodi kidurate mändidega, kõigil ühes kohas sama must tõrvakrae. Õnneks on eriti Kesk-Saksamaal kanaliseeritud jõgede ja köisraudteede kõrval ka imelisi metsi, kus on kodu leidnud idüll ja romantika. Aga idüll ja romantika ei ole enam puhas loodus, nad on inimese ja looduse suhte idealiseeritud väljendus. Prantsusmaal puudub ka see viimane ühenduslüli. Seal on loodus pea täielikult välja juuritud, välja arvatud lõunas, kus isegi mitte hotellid, kasiinod ja autod ei suuda täielikult alla suruda Itaalia maastiku ilu. Aga isegi soodsaimal juhul, mil loodus astub Kesk-Euroopa elanikule vastu millegi suurena, mis on kõrgem kõigest inimese tehtust, mõjub ta siiski kutsuvana ja pakub mõtetele ideaalset elu- ja kasvupaika, kus meel on lahe ja rahulik. Hoopis teisiti on lood Eestis. Seal on looduses midagi võõrast, sageli vaenulikku, suisa salakavalat ning rahutukstegevat. Ta ei ole seal ei ilus ega õilis; romantika ja idüll on seal võõrad. Sellel maal on loodus veel tugev, suisa ülivägev. Igal sammul on tunda, et ta valitseb inimeste meelte üle. Mitte ühelgi teisel maal ei ole nii ohtralt kohutavaid tondilugusid kui Eestis, alati on need lood ähvardavad nagu loodus isegi.
/.../

Kuime tahame Baeri õigesti mõista, siis peame kõrvale jätma kõik, mis on poliitiline. Baer ei olnud ei liberaal ega konservatiiv, vaid lihtsalt bioloog. Isegi konflikt ministeeriumiga küsimuses, millised oleksid parimad kaitsemeetmed koolera vastu, ei suutnud tema suhtumist tumestada. Ta möönis isegi, et peamises asjas olevat ministril olnud õigus. Baer vaatles riiki samasuguse pilguga, millega ta vaatles kõiki elavaid asju. Teatud rahvamajandusteoreetikute raevuka Preisi-vastase väljaelamise peale oleks ta vaid õlgu kehitanud, sest kriitiku parteilisus välistab tervikliku ülevaate. Riik on bioloogi silmis elav tervik, mille eri osad teevad harmoonilist koostööd. Terviku edenemiseks peab ka riigis iga üksikelement olema täie tervise juures. Ent siiski on elusorganismi ja riigi vahel põhimõtteline erinevus. Tõepoolest, riik on samasugusel moel tekkinud ja mitte valmistatud, nagu on seda masin. Elusolendi funktsionaalne ühtsus on tagatud sellega, et tema erinevad elementaarosad – rakud – eristuvad alati sellisel viisil, et nende struktuur arvestab just seda ülesannet, mida neil tuleb täita. Riigi puhul see nii ei ole. Üksikud indiviidid järgivad küll ka oma iseloomu ja struktuuri poolest teatud seadusi, ent need on liigi seadused ja mitte riigi omad. Iga loomne organism hukkuks, kui lihasealge rakkudel areneksid närvirakkude omadused. Me teame uusimatest uurimistöödest, et esimestel idurakkudel on veel võime saada igat laadi rakuks, et diferentseerumise edenedes minetavad nad üha enam erinevate struktuuride loomise võime, kuni nad on viimaks võimelised moodustama ainult seda ühte struktuuri, mis vastab nende funktsioonile.

Rahvast moodustavad üksikindiviidid ei ole seevastu oma omaduste sügavale ulatuvatest erinevustest hoolimata alati kindla elukutse esindajaks sündinud. Tallimehe pojal võivad vahel olla eeldused saada ministriks, aga ministripojal võib olla annet tallimeheametiks. On ülihuvitav teada saada, millisel viisil loomariik selle probleemi puhul lahenduse leiab. Mesilased oskavad toitu nii segada, et see surub kasvavatel vastsetel teatud omadused alla, teisi omadusi seevastu võimendatakse. Inimeste riigil ei ole seni käepärast võimalust peenelt doseeritud toiduainete pakkumisega kohandada juba imikueas oma noorte riigikodanike võimeid nende tulevase ameti jaoks. Eksisteerimiseks on inimeste riigil nagu igal teisel organismil vaja erinevaid elundeid. Ta saab oma elundite, see tähendab ametite moodustamiseks traditsioonide ja seisuste toel üksnes ebapiisavalt läbisõelutud materjali, ja siiski peab ta nõudma, et kõik indiviidid, kes on ühinenud teatud elukutseks, arendaksid neidsamu erilisi võimeid. See tähendab loomulikult, et üksikindiviidile seatakse piirangud, mis ei tohi aga kunagi välja minna indiviidi kahjustamiseni – sest ainult siis, kui kõik edenevad, edeneb ka tervik.“

Jakob von Uexküll „Karl Ernst von Baer“ (1916), raamatus „Omailmad“, Ilmamaa 2012)

Armastada eestlast. Martini ja Ahto lugu.

Päevakommentaar ERRi 03.12.2015

Armastada eestlast. Martini ja Ahto lugu.

Joseph Conrad olevat öelnud kord Herbert George Wellsile: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Wells. Teie ei hooli inimkonnast, kuid arvate, et seda annab parandada. Mina armastan inimkonda, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

Hästi öeldud. Selgelt ja täpselt öeldud.

Aga et muuta see tähelepanek kodusemaks ja meid rohkem kõnetavaks, võime Conradi ja Wellsi asemele panna näiteks Martini ja Ahto ning inimkonna asemele lihtsalt eestlased. Martin ütleks siis nõnda: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Ahto. Teie ei hooli eestlastest, kuid arvate, et neid annab parandada. Mina armastan eestlasi, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

See fundamentaalne erinevus on õigupoolest õige väike, aga see-eest taandamatu. Küsime näiteks, kas Jakob Hurt oli rohkem Martin või Ahto, kas ta panustas eestlaste parandamisele või armastas neid nii nagu nad on? Kui võtta tema kuulsaim ütlus, siis tuleb möönda, et Jakob Hurt on pigem Ahto kui Martini sugulane. Kutsus Hurt ju eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan: saama! Sellist üleskutset on mõttekas esitada ainult neile, kes on vaimult väiksed. Mõistagi lootuses, et nad suudavad saada vaimult suureks. Praegu ei ole, aga võiks olla.

Uskuda kellegi arenemisvõimesse on ikka riski peale minemine, sest toetutakse ju millelegi, mida veel ei ole, toetutakse usule. Sest “usk on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus” nagu võib lugeda Pauluse kirjast heebrealastele.
Ka praegune kliimakonverents on kokku kutsutud usus, et võimukandjad suudavad kokku leppida ja inimkond suudab teha ajaloolise pretsedendi, tähendab, käituda mõistuspärselt.

See fundamentaalne erinevus ilmneb ka siis, kui reageeritakse oma hoolealuse negatiivsele käitumisele, näiteks kaklemisele või tikkudega mängimisele. Ahto käratab vihaselt või nördinult, et tal on nende pärast häbi. Tal on häbi, sest ta usub, et eestlane oleks võinud nõnda mitte käituda. Martini reaktsioon on aga teistsugune, tema süüdistab olusid ja moraalselt korrumpeerunud võimureid, kelle otsused panid eestlase nõnda käituma. Martin ütleb, et näete, ma ju hoiatasin, ma ju ütlesin, et ei tohi eestlast ärritada, ta hakkab ju peksma ja märatsema.

Tasub tähele panna ka seda, et kui moraliseerimise juures võtta sihikule ainult üks rahvus – no tavaliselt see oma rahvus – siis rassism-tüüpi diskrimineerimine suhtumisena siiski säilib. Isegi kui on rüütatud antirassistlikku üleskutsesse. Näiteks moralistlik süüdistushüüatus, et eestlased on rassistid, on ise rassistlik. Sest omistab rahvusele kui tervikule ühe negatiivse omaduse.

Kui natsionalist-rassist usub, et tema rahvus või rass on tegelikult ka tsiviliseeritum, targem, moraalsem ja igati parem kui teised rahvused või rassid, siis oma rahvusele või rassile kõrgemaid nõudeid esitav moralist soovib, et tekiks olukord, mil natsionalist-rassistil olekski õigus. Kujutame ette, et moralist hüüatab: „Hei, eestlased! Olge nüüd arukad, kained, sõbralikud, ausad ja moraalsed!“ ja eestlased olekski seda. Sel juhul tekiks ju olukord, kus natsionalistil-rassistil olekski õigus – eestlane olekski de facto teistest parem.

Mõistagi seda ei juhtu. Aga antirassistlik oleks siiski moraliseerida antirassistlikult. Inim-indiviidide moraalne võrdsus tuleb sellest, et neile kõigile esitatakse võrdsed moraalsed nõudmised. Nii eestlaselt kui venelaselt tuleb võrdselt nõuda arusaama ajalooperspektiivide subjektiivsest paljususest, nii heledanahaline kui tumedanahaline peab suutma mõista sõnade tähenduse kultuurisõltelisust jne.

Nii Ahto kui Martin, aga ka die blonde Bestie, blond metslane – ütleme näiteks, et ta nimi on Kristiina – tohivad tegutseda ainult põhiseaduse raames. Muide, Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 kõlab järgmiselt:

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Aga Jakob Hurda pärand väärib põhjalikumat järele mõtlemist küll. Hurt kutsus üles eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan, vaimult! Tuleb saada vaimult suureks, mitte džiibilt või supermarketilt.