See saavutamatu õiglus. Koolihariduse näide.

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 18.05.2016

See saavutamatu õiglus. Koolihariduse näide.

Mihkel Kunnus

„Mõne võitluse teeb suureks õiglus, mõne võitlejate nimed“ – selliste sõnadega alustas Jürgen Ligi oma vastulauset kultuuriinimeste ja haritlaste pöördumisele erakoolide toetuseks¹. See kõlab sütitavalt. Vähemasti siis, kui järele mitte mõelda.

Igatsus õigluse järele on saatnud õhtumaalast – ja mitte ainult õhtumaalast – tema tsivilisatsiooni algusest saati. Õigluse luges kõige hõlmavamaks vooruseks meie mõtteloo esiisa Platon ja ka viimaste aastakümnete diskuteerituim selle suuna filosoof John Rawls võtab lähtekohaks äratundmise, et „õiglus on esimene voorus ühiskonnainstitutsioonides, nii nagu tõde mõttesüsteemides“.

Aga umbes sellega see hubane üksmeel ka piirdub. Niipea, kui üritatakse seda õilist printsiipi kuidagi rakendada või konkreetsemaks muuta, minnakse raginal tülli. Sest õiglus on midagi, mille olemasolu ei tuvastata objektiivsete mõõteriistade või üheste menetlustega, vaid miski, mis annab märku tunde kaudu ja pigem ikka siis, kui tajutakse selle puudumist. Ja (eba)õiglustunded on väga erinevad ning ainus, mis neid ühendab, on mingi määratlematu sugulus võrdsusega. Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku (või näiteks katoliikliku) fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne.

Võtame illustratsiooniks ühe pisut kaugema näite. Milline oleks õiglane vanemapalk? Võime ette kujutada umbes järgmist arutelu: A: „Laps on laps. Õiglane on see, et riik toetab kõiki lapsi võrdse summaga“, B: “Õiglane on see, et lapse saamine ei mõjuta kuidagi pere sissetulekut, see palk, mis oli enne lapse saamist, olgu ka lapsega koju jäädes riiklikult tagatud. Kõigile võrdselt nii, et see, mis oli enne, see on ka pärast“. C: “Ei, pole õiglane, et niigi rikas saab riigilt ka suuremat vaemapalka, õiglane on hoopis nii, et vaesed saavad rohkem ja rikkad vähem. Õiglane on nii, et arvestatakse kõigi vajadustega võrdselt“. Taolist näidisvestlust võiks modelleerida veel pikalt, aga oluline on tähele panna kahte asja. Esiteks seda, et kõik need erinevad seisukohad apelleerivad õiglusele, ja teiseks seda, et nendele seisukohtadele vastavad praktikad on üksteist välistavad.

Thomas Manni suurteoses „Võlumägi“ on kujutatud õhtumaise vaimuilma tänini aktuaalset sisekonflikti humanist Settembrini ja jesuiit Naphta vaidlusena (see on umbes sama nagu praegu Paris-Lobjakas vs Vooglaid-Vahtre). Teise osa lõpust võib lugeda: „Niipea aga kui härra Settembrini sõna „õiglus“ kõnelusse tõi ja seda kõrget põhimõtet vältiva vahendina sise- ja välispoliitiliste katastroofide vastu soovitas, siis ilmnes, et Naphta (kes alles hiljuti oli vaimlist nii väga heaks pidanud, et selle maine kujunemine iialgi õnnestuda ei võivat ega tohtivat) püüdis just seda vaimlist ennast kahtluse alla asetada ja halvustada. Õiglus! Kas olevat see jumaldamist vääriv mõiste? Jumalik? Esmajärguline mõiste? Jumal ja loodus olid ebaõiglased, neil oli lemmikuid, nad valisid oma armust, ehtisid ühtesid ohtliku väljapaistvusega ja valmistasid teistele kerge, lihtlabase saatuse. Ja tahtev inimene? Temale oli õiglus ühelt poolt halvavaks nõrkuseks, oli kahtluseks eneseks – ja teiselt poolt fanfaariks, mis vapraile tegudele hüüdis. Kuna järelikult inimene selleks, et kõlbelisse jääda, peab alati „õiglust” ühes mõttes „õiglusega” teises mõttes korrigeerima, – kuhu jääb siis selle mõiste absoluutsus ja radikalism? Muide võis „õiglane” olla ühe vaatepunkti vastu või aga teise vastu. Kõik muu oli liberalism, ja sellega ei saanud tänapäeval enam ühtki koera ahjult alla meelitada. Õiglus oli iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat.”²

Oluline on rõhutada, et Naphta ei ülista ebaõiglust, vaid näitab, et sellise piduliku sõna nagu „õiglus“ instrumentaalne väärtus on nii nadi, et mis tahes rakenduse korral tuleb mingeid teisi printsiipe või kitsendusi appi võtta.

Muide, nende kahe üsna vastandliku õigluse konflikt süveneb kenasti ka koolis sees. Hindamisviis, mis ei lähtu mingist ühisest ja üldisest mõõdupuust, vaid kõrvutab lapse eelmist saavutust käesolevaga st hindab lapse individuaalset arengut, ja mis oli pikalt waldorfkoolide üks kaubamärke, leiab üha laialdasemat juurutamist ka üldises haridussüsteemis. Üha rohkem rõhutatakse kujundava hindamise tähtsust ja õpilase individuaalsusega arvestamist ning (eriti kehalises kasvatuses) sarjatakse üldiste normide võtmist hindamise aluseks. Ometi gümnaasiumi lõpus ootavad õpilasi riigieksamid, tähendab, kontrollivorm, mis lähtub täielikult sellest teisest õiglusest – kõigile täpselt üks ja sama, igasugune individuaalsus on kõrvale jäetud. Ja mitte lihtsalt kõrvale jäetud, vaid on tehtud kõik, et hindaja ei saaks mitte midagi teada eksami sooritaja isiksusest ja kujunemisloost. Eksamitööd on tähistatud koodiga, milles ei kajastu ei kool, piirkond, sugu, vanus ega midagi. See on tehtud nii, et ei saaks mingilgi alusel diskrimineerida, et oldaks maksimaalselt õiglased.

Kas õiglane oleks see, et iga laps saab ühisest potist (loe: riigilt) hariduse jaoks sama suure summa või igale lapsele tagatakse võrdsed võimalused sõltumata ta elukohast? Kui tahame tagada võrdseid võimalusi, siis kohe kindlasti ei saa hakkama võrdse summa andmisega lapse kohta, sest mastaabiefekti tõttu on neis kohtades, kus palju lapsi tihedalt koos elab, koolitamine õpilase kohta palju odavam kui hõreda asustuse korral. Nii saabki ilmuda üks suure ja spetsiifilise õiglustundega tegelinski, kes küsib bravuurikalt, et miks suuremate linnade maksumaksja peab ülal pidama väiksemate koolide õpilaste koolitamist? See pole ju õiglane!
Kohe on aga ka platsis teine tegelisnki, kelle spetsiifiline õiglustunne pole sugugi mitte väiksem, ja kes ütleb, et laps pole valinud ei oma elukohta ega vanemaid ning pole õiglane, et üks laps saab seetõttu paremad võimalused kui teine. Tõsi, see pole õiglane!

Selles suunas läksid kõige kaugemale Marx ja Engels, kes käisid välja igati loogilise lahenduse, et laste päästmiseks vanemliku ebaõigluse eest tuleks nad kohe pärast sündi täielikult riigistada. Tõsi, sest niivõrd kui laseme vanematel vabalt otsustada, kuidas nad oma lapsi kohtlevad, sedavõrd loome ruumi, kus ebavõrdsus saab esile kerkida. Ühed kasutavad seda otsustusvabadust selleks, et vedada oma võsukesi ühest trennist teise, ühest huviringist kolmandasse, teised keelduvad vaktsineerimisest ja ravivad kõike – sissekasvanud varbaküünest kõhulahtisuseni – ohtra kloordioksiidiga. Riiklikult reguleerimata perekond on ebavõrdsete võimaluste ürgpesa, selles pole kahtlustki. Kas aga võrdsus ja õiglus on laste kasvatamisel ülimad printsiibid, selles võib kahelda küll.

Kogu selle pika jutu moraal on lihtne. Kui keegi ütleb, et mingi asi on ebaõiglane ja õigluse huvides tuleb teha hoopis nii ja nii, siis poliitiline diskussioon alles algab, mitte ei lõpe.

1 „Postimees“ 3. aprill. 2016 „Jürgen Ligi: millest pöördumine ei räägi ja millest võinuks mitte rääkida“

2 Thomas Mann, „Võlumägi. Teine köide.“ Tapper, 1939, lk 559-560. 

Organism kui dirigendita orkester

"Rohelise Raamatu" sarjas ilmus süsteemibioloogia juurutaja Denis Noble'i raamat "Elu muusika. Bioloogia teispool geene". Alljärgnev on selle raamatu järelsõna Kalevi Kullilt.

Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda

Kalevi Kull

Elu kui muusika. Ongi ta ehk muusika? Seisneb elu ju kooskõlapüüdudes, rütmijärgimistes, harmooniahoius, meloodiamõnus... Elu pole ometi suhkur ja lubi ja muud molekulid, millest me kehad koosnevad, vaid suhtestik, taju ja toimimine, mis imepäraselt aina ennast loob, keerukas viis, mis teiseneb ja kordub.

Elu muusika. On see luule või teadus? Poeetiline metafoor või teaduslik mõiste?

Metafoor on kõnekujund, mis põhineb sarnasuse märkamisel mõistete vahel. Näiteks „lindude kontsert metsas”. Loomulikult ei anna linnud kontserti, ometi on nende häältekooris midagi kontserdi moodi. „Kontsert“ on siin metafoor, „koor“ samuti. See sarnasus võib olla sügavam või pealispindsem.

Metafoorid aitavad kirjeldada ja mõistmiseni jõuda. See ei puuduta üksnes igapäevast mõtlemist ja tavakeelt, vaid kindlasti ka teaduslikku mõistete arengut.¹ Mõtlemine millegi tuttava ja sarnase kaudu on üks tavapärane modelleerimise viis. Nii ongi metafoorid esmasteks mudeliteks, mille abil me asju mõistame ehk seletame.

Metafoorid juhatavad. Nad juhatavad kätte, mis suunas mõtelda, juhatavad taipama. Ühelt poolt leiame neid palju aimekirjandusest, kus nende abil seletatakse keerulisi asju või seostatakse tundmatut tuntuga. Ent teiselt poolt on metafooridel kahtlemata oluline roll ka uue teadusliku teadmise saamisel, avastusteni jõudmisel või teoreetiliste mudelite ehitamise radadel.

Bioloogias on metafoore külluses ning mitmeist neist on saanud terminid. Olgu või looduslik valik — ei peeta ju sellega silmas mingit kellegi tehtud valikut, vaid üksnes seda, et mõned paljunevad rohkem kui teised, kui tingimused seda võimaldavad. Ent see sõna, nagu Darwin kunagi kasutas, on kauaks tarvitusse jäänud. Tänini vaieldakse, kas Darwini toonasest sõnavalikust sündis rohkem häda või õnne, kas on see mõistmisele kaasa aidanud või pigem eksitanud.

Muusikalised metafoorid olid elu iseloomustajatena populaarsed juba 19. sajandi hakul, kui oli moes loodust romantiseerida. Ent samuti on neid armastanud kasutada Karl Ernst von Baer, õige palju leidub neid Jakob von Uexkülli kirjutistes.² See pole muidugi juhuslik. Vastupidi, nende kasutamisega teaduslikes kirjutistes üritatakse viidata mõnedele väga olulistele eluprotsessi ja elussüsteemide põhijoontele. Elu poeesilisele, esteetilisele, loovale tahule.

Baer kirjutas: „Kas ei me ei peaks orgaaniliste kehade eluprotsessi võrdlema meloodiate ja mõtetega? Tõesõna, mina kutsun neid kõige meelsamini loomismõtteiks; nende kuju füüsilises maailmas erineb muusikapala või mõtte kujust vaid selle poolest, et inimene seda neile anda ei saa, nad kehastuvad ise ning saavad eraldiseisva keha” (Baer 2002 [1864]: 2578). „Ning ka elutegevust ei pea ma orgaanilise ehitamise resultaadiks, vaid rütmiks, meloodiaks, mille järgi orgaaniline keha end üles ja ümber ehitab” (Baer 2002 [1864]: 2582).

Jakob von Uexküll armastas muusika ja elusa võrdlust eriti, muusikaseoselisi sõnu on ta bioloogiateoreetilistes kirjutistes palju. Näiteks ta ütleb, et omailmad „ei mõju [...] omavahel mehaaniliselt ja nad on kummatigi omavahel plaanipäraselt seotud, nagu oratooriumi toonid on omavahel harmooniliselt ühendatud. Nii on elu seaduste leidmiseks vaja uurida muusika ja mitte mehaanika seadusi” (Uexküll 2012 [1937]: 188). Ja veel: „Rakutoonist elundimeloodiaks ja organismisümfooniaks progresseeruv subjektiveerimise protsess on otseses vastuolus mis tahes mehaanilise protsessiga, mis kujutab endast objekti mõju objektile. Seevastu on ta samal tasandil mis tahes muusikalise kompositsiooniga. [...] Nii nagu dueti kompositsioonis peavad mõlemad hääled olema noot-noodilt, punkt-punktilt teineteisele komponeeritud, on looduses tähendusfaktoritel tähenduse omastajatega kontrapunktiline suhe. Elusolendite vormimoodustus saab meile arusaadavamaks alles siis, kui meil on õnnestunud sellest tuletada looduse kompositsiooniõpetus” (Uexküll 2012 [1940]: 346). Kontrapunktiline ühendus ei vaja aga dirigenti. Lähedus Noble’i vaadetega on tähelepanuväärne.

Jesper Hoffmeyer on korduvalt esile toonud, kuidas molekulaarbioloogias kasutusele võetud info-sõnade poolest rikas terminoloogia on valmistanud ette eluprotsesside semiootilise teooria tulekut. Näiteks „transkriptioon“ ja „translatsioon“, või et molekulide suhted on „koodi“-põhised ja mõned neist on sõnumiviijad (üks molekulitüüp kannab nime messenger). Samas suunas viitab „elu kui muusika”.

Muidugi võivad metafoorid olla ka eksitavad. Nii selgitab Hoffmeyer (2014: 101–102), kui eksitav on kõnelda informatsiooni transportimisest — sest selline väljendusviis ei lase hästi mõista, kuidas saab informatsioonil üldse olla tähendus. On ju nii, et mingi eristus ei kandu üle muidu, kui ta tuleb kuulaja-vaataja poolt uuesti luua.

Paradigma vahetusega käibki tavaliselt kaasas metafooriarsenali sügav muutus — senise arvatavalt eksitava sõnakasutuse asendamine teistsugusega. Võib ju küll öelda, et sõnad ei loe, kui arusaam on õige. Ometi, õpetaja ütlus „organism on masin” suunab õpilast üpris teisiti kui väljend „organism on sümfoonia”.

Käesoleva raamatu autor Denis Noble on saanud radikaalseks paradigma vahetajaks bioloogias. Ta leiab, et neodarvinlik reduktsionistlik bioloogia tuleb asendada integratiivse süsteemibioloogilisega.³ See nõuab muutust mõistestikus. Konkreetse ülesandena võtab ta muuhulgas ette Dawkinsi egoismipõhise metafoorika kriitika ja asendamise (raamatu teine peatükk).

Hea bioloog peab tundma kõiki olulisi elunähtuste teooriaid. Et argumenteeritumalt osata järgmise põlvkonna teooriaid mõista, eks siis seepärast tuli ka Richard Dawkinsi mõtteviis läbi elada (teda on muide eesti keelde tublisti tõlgitud). Ning kuigi ökoloogias on soodumus süsteemibioloogiliseks käsituseks olemuslikult suur, leidub kaua veel ökoloogegi, kes reduktsionismist ei loobu (nagu Noble hästi kirjeldab) ja pakuvad Dawkinsi tüüpi seletusi — praegusajal enamasti sotsiobioloogia teooriate kaasabil.

Muusika ja elu võrdluse puhul on siiski tegemist millegi enama kui pelgalt metafooriga. Metafoor on analoogiline sarnasus, elul ja muusikal on aga ka homoloogiline seos. Viis, kuidas helid ühenduvad kuulmisel millekski helideüleseks, on põhimõtte poolest ühine sellega, kuidas valguskiired seonduvad tajus pildiks. Veelgi enam. Nii nagu tervikpildi kaudu saavad tähenduse selle pildi osad, reguleerib meloodia noote, kooskõlalisteks või sobimatuteks.

Olgu lisatud, et Denis Noble mängib hästi viiulit ja tegeleb muusikaga päris tõsiselt. Nii et neist muusikaseostest kirjutades on ta kahtlemata asjatundlik.

*

Noble’i teaduslike arusaamade areng on tähelepanuväärne. Tema uurimistöö keskmes on ikka olnud organismide talitlemise mehhanismid. Ent esimestel teadlastee aastakümnetel kirjeldas ja uuris ta neid kui biofüüsik-reduktsionist, hilisematel aastakümnetel aga kui bioloog-holist. See liikumissuund — reduktsionistist holistiks, biofüüsikust biosemiootikuks — on äratuntavate paralleelidega mitmete bioloogide vaadete arengus.

Denis Noble on britt, sündinud 1936. aastal ja ülikoolis käinud Londonis. Doktoritöö kaitses ta 1961. aastal, teemaks südame rütmi reguleerivad mehhanismid.

Tema teadustöö keskmeks on olnud südame füsioloogiliste protsesside modelleerimine. Lähteks oli biofüüsika klassikasse kuuluv Hodgkini-Huxley mudel — Alan Hodgkini ja Andrew Huxley poolt 1952. aastal välja töötatud diferentsiaalvõrrandite süsteem, mis kirjeldas erutuse dünaamikat rakumembraanil. Füsioloogiliste protsesside matemaatiline modelleerimine andis aga väga tähtsa arusaama — nimelt kuidas organismides kujunevad tagasisidenähtused ja kuidas tervik end ise reguleerib. Teisisõnu, niisugused mudelid võimaldavad näidata, kuidas tervikul ilmuvad omadused, mida osadel mitte mingil kujul ei ole. Näiteks komponendid eraldi võnkuvat käitumist ei oma, ent nendest ühise süsteemi moodustumisel ilmub käitumisse rütm. Niimoodi, ilma dirigendita, ilmuvad ja jäävad püsima paljud elusloodusele iseloomulikud nähtused.

Noble’i esimesele raamatule — „Südamelöögi lähe” (Noble 1975) — järgnes rida südame füsioloogiaga seotud kogumikke. Need puudutasid elektrivoolu nähtusi erutuvates rakkudes, südamerakkude elektrofüsioloogiat, naatriumi- ja kaltsiumiioonide liikumist läbi rakumembraani, ioonkanalite regulatsiooni (Jack jt. 1975; Noble, Powell 1987; Allen jt. 1989; Noble, Earm 1993). Ta on olnud kaastoimetajaks ka üldbioloogilistele raamatutele elu eesmärgipärasusest (Montefiore, Noble 1989) ja elu loogikast (Boyd, Noble 1993). Kuni 2006. aastal ilmus „Elu muusika”, mis on praegu vist üks populaarseim mittedarvinlik teoreetilise bioloogia raamat maailmas.

Paljud loodusteadusliku haridusega bioloogid on oma teadlastee algfaasis reduktsionismi kaldunud. Nii polnud see üksnes Denis Noble’iga. Ka näiteks Jakob von Uexküll (kelle arusaamades on mõndagi lähedast Noble’ile) oli kõigepealt füsioloog, kes uuris lihaste innervatsiooni.⁴ Ent õige pea sattus ta nähtustele, mille seletus polnud ei lihase ega närvi ehituses, vaid kudedevahelises koostöös. Need on süsteemsed nähtused, ja Uexkülli kirjelduses on nende üldiseks aluseks funktsionaalne süsteem, mida ta modelleeris kui funktsiooniringi. Nagu Uexküll näitas, tuleneb just neist kogu elusale iseloomulik tähendusloome — teisisõnu, semiootilised nähtused. Noble justkui kordab taolist teed.

Noble võttis 1990ndail ette — koos suurema kolleegide rühmaga — organismi funktsioonide kaardistamise. See sai nimeks füsioomiprojekt. Ülevaate koostamine funktsioonide mitmekesisest kogumist juhatas süsteemse lähenemise juurde ning Noble’ist sai üks süsteemibioloogia sõnakamaid esindajaid.

Käesolev raamat ongi suuresti süsteemibioloogia põhimõtetest. Varsti pärast selle ilmumist sõnastas ta need põhimõtted veel kokkuvõetumal kujul kui süsteemibioloogia kümme põhiprintsiipi (Noble 2008). Olgu need siin korratud.⁵

1. Bioloogiline funktsionaalsus on paljutasandiline.

2. Infoedastus pole ühesuunaline voog.

3. DNA ei ole ainus pärilikkuse kandja.

4. Bioloogiline relatiivsuse teooria: ühelgi põhjuslikkuse tasandil pole teiste suhtes eesõigust.

5. Ilma ülatasandi vaateta kukub geeniontoloogia kokku.

6. Geneetilist programmi ei ole olemas.

7. Pole olemas mingeid programme ka ühelgi teisel tasandil.

8. Ajus ei ole samuti ühtegi programmi.

9. Ise ei ole objekt.

10. Avastada on veel palju; kõikehõlmavat bioloogiateooriat pole seni olemas.

Muuhulgas nimetab Noble (2008) esimeseks süsteemibioloogiks Claude Bernard’i, kes 19. sajandi keskel kirjeldas homöostaasi kui elussüsteemide olulist süsteemset omadust. Tõepoolest, homöostaas kui sisekeskkonna püsivus on just niisugune omadus, mis ilmub protsesside koostöös ja mida mehhanismi osadel eraldi pole.

**

Eestis oli esimesi süsteemibioloogia uurimisrühmi zooloogia ja botaanika instituudis 1970ndail aastail tegutsenud süsteemökoloogia sektor. Selles uurisime nähtusi, mis ilmnevad (geenideüleselt) organismikooslustes ja eluskudedes. Ökoomikaks⁶ me seda muidugi ei nimetanud, ent ülesanne, millele Toomas Frey juhitud ökoloogide rühm mõtles, oli kahtlemata süsteemibioloogiline —kirjeldada ühe Eesti kõrgeima produktiivsusega (metsa)ökosüsteemi kogu suhtevõrgustikku ning uurida tervikutaseme efekte. Praegu ehib üht Tartu Ülikooli hoonet Riia tänaval silt omicum. Eks seegi tähendab, et sedalaadi mõtlemine, mis siin raamatus kirjas, Eestis võõras ei ole.

Juba Baeri ja Uexkülli arusaamad olid suuresti süsteemibioloogilised. Nad kumbki polnud reduktsionistid ega ka vitalistid, ses mõttes nagu Noble reduktsionismi ja vitalismi määratleb. Nende arusaama järgi on elu ehituse eripäraks rütm (Baer rõhutas seda väga), ja tõepoolest tagasiside (Uexküll rääkis sellest juba natuke samamoodi kui Noble).

Neile, kes on osalenud teoreetilise bioloogia kevadkoolides, on arvatavasti suurem osa selle raamatu ideedest juba ammu tuttavad.⁷ Sest Noble kirjutab just sellest bioloogia intellektuaalsest traditsioonist, millele Eesti Schola Biotheoretica suuresti toetub. Ent siiski leiab ka vana kevadkoolides käija siit raamatust põnevaid mõtteid ... Üks huvitavamaid on mu meelest seitsmendas peatükis, mis räägib epigeneetilisest pärandumisest. Nimelt teeb Noble huvitava vihje, et geeniekspressiooni mustrid, mis hulkrakse organismi erinevates kudedes esinedes seal epigeneetiliselt päranduvad, on kõik omavahel kuidagi seotud. See seos on kooskõlas organismi kui terviku erinevate funktsioonidega, mis on kudesid pidi jaotatud, ent mis kõik toimivad ühesama organismi tervikliku talitlemise raames. Teisisõnu, see hüpotees ütleb, et üht kude uurides on võimalik järeldada midagi ka kõigi teiste selle organismi kudede kohta. Lisaks see, et organismi funktsionaalset ehitust hiina kirjakeele modulaarse ehituse ja keerukuse määraga võiks võrrelda, nagu Noble seda teeb, on igatahes ka väga vahva.

Ja veel üks nähtus, millest bioloogid väga rääkinud pole, aga mis seda kahtlemata vääriks, nimelt kvaalid, millest on juttu üheksandas peatükis. See on vaimufilosoofias tavapärane termin. Kvaali kui elementaarse tajuelemendi mõiste võttis kasutusele semiootika klassik ja Ameerika olulisemaid filosoofe Charles S. Peirce. Kvaal, see on lihtsaim märk. Kvaalimärk ehk omadusmärk ei kanna endas muud kui üksnes mingit kvaliteeti ehk omadust. Ent neist kogu vaimne maailm algab ja otsati koosnebki. Kuna kvaalid on elusorganismide sünnitis, siis ilmselgelt on tegu bioloogia valda kuuluva nähtusega. Ehk siis — vaimunähtuste sünd on bioloogia probleem. Seni on bioloogid neid tihti uurimatuteks pidanud. Ent ometi, neid saab teaduslikult uurida, kui bioloogia teooria tugineb semiootikale.

***

Raamatule „Elu muusika” juhtis mu tähelepanu kõigepealt arvatavasti Jakob Uexküll jr, kui ta 2006. aasta juunis selle kohta arvamust palus. Kirjutasin ja saatsin (kas see ka kuskil ilmus, ma ei tea).

Esimest korda puutusin põgusalt Noble’i töödega kokku aga arvatavasti oluliselt varem. See seostus huviga matemaatilise modelleerimise vastu bioloogias. Nimelt pärineb Noble’ilt südame töö matemaatiline mudel.

Mu otsene kokkupuude Denis Noble’iga toimus 2014. aasta juunis, kui sain talt kirja, milles kutsus osalema „kolmanda evolutsioonivaate” teadusrühmas.⁸ Sinna kuulub umbes 40 teadlast, kelle uurimistöö on loonud aluseid evolutsiooniteooria ümberkorraldamiseks. Sellise rühma koondamine on seotud suure pöördega, mis praegu bioloogias näib toimuvat. Nagu Noble hästi mõistab — niisugust pööret ei suuda keegi teha üksinda, selleks tuleb koos tegutseda. Pöördest annab ülevaate Suzan Mazuri (2015) intervjuuraamat selle teadusrühma liikmetega.

Maailma füsioloogiaseltsi presidendina kirjeldab Noble seda pööret nii: „kõik sünteetilise evolutsiooniteooria⁹ (mida sageli nimetatakse neodarvinismiks) kesksed eeldused on nüüdseks ümber lükatud. Veelgi enam, need on ümber lükatud alusel, mis loob ahvatleva väljavaate täiesti uuele sünteesile” (Noble 2013: 1235).

Denis Noble on ühtlasi ajakirja “Progress in Biophysics and Molecular Biology” peatoimetaja. See on üks tähtsamaid uusi bioloogilisi ideid esitavaid ajakirju. Iseloomulik, praeguse pöördega kooskõlas olev on 2015. aasta viimane number, mis pühendatud bioloogilisele fenomenoloogiale, ehk siis sellele, kust tuleb eluprotsessidesse tähendus sisse, kust algab semioos... Nii võib näha, et see bioloogia, mille poole ta püüdleb, ei aseta üksnes evolutsiooniõpetust teisele kohale (seda ühtlasi muutes), vaid lisab eluprotsesside välisest positsioonist kirjeldamisele ka organismide eneste vaate maailmale.¹⁰

Denis Noble’it võib pidada praegusaegse bioloogia üheks peamiseks liidriks või koguni selles toimuva pöörde arhitektiks. Ta ühendab epigeneetikuid ja biofenomenolooge, süsteemibiolooge, füsiolooge, eluprotsesside modelleerijaid ja evolutsiooniuurijaid. Tema lähedasteks kaasmõtlejateks on teiste seas Massimo Pigliucci ja James Shapiro, kes mõlemad iseloomustavad olukorda praegusaegses eluteaduses kui pöördelist (vt Pigliucci, Müller 2010; Shapiro 2011).¹¹

****

Mõtlen ka, et see muusikaline lähenemine ja arusaam elust sobib väga hästi Eestile ja meie intellektuaalsele traditsioonile.¹² Eesti võlu on elurikkuses. Meie maastik, kultuur, keel on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.

Kirjandus

Allen, T. Jeff A.; Noble, Denis; Reuter, Harald (eds.) 1989. Sodium-Calcium Exchange. Oxford Science Publications.

Baer, Karl Ernst von 2002 [1864]. Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas seda rakendada entomoloogias? Akadeemia (12): 2556–2589.

Boyd, C. A. Richard; Noble, Denis (eds.) 1993. The Logic of Life: Challenge of Integrative Physiology. Oxford: Oxford University Press.

Hoffmeyer, Jesper 2014. Biosemiootika: Uurimus elu märkidest ja märkide elust. (Puhang, Ehte, tlk) Tallinn: TLÜ kirjastus.

Jack, James Julian Bennett; Noble, Denis; Tsien, Richard W. 1975. Electric Current Flow in Excitable Cells. Oxford: Clarendon Press.

Kull, Kalevi 2014a. Epigeneetiline pööre: epigeneetilise pärandumise evolutsioonilised tagajärjed. Schola Biotheoretica 40: 9–19.

Kull, Kalevi 2014b. Adaptive evolution without natural selection. Biological Journal of the Linnean Society 112(2): 287–294.

Laanisto, Lauri 2013. Süsteemibioloogia kümme alusprintsiipi. Schola Biotheoretica 39: 13–18.

Lakoff, George; Johnson, Mark 2011 [1980]. Metafoorid, mille järgi me elame. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Mazur, Suzan 2015. The Paradigm Shifters: Overthrowing 'the Hegemony of the Culture of Darwin'. New York: Caswell Books.

Montefiore, Alan; Noble, Denis (eds.) 1989. Goals, No-goals, and Own Goals: A Debate on Goal-directed and Intentional Behaviour. London: Unwin Hyman.

Noble, Denis 1975. Initiation of the Heartbeat. Oxford: Clarendon Press.

Noble, Denis 2006. The Music of Life: Biology Beyond the Genome. Oxford: Oxford University Press.

Noble, Denis 2008. Claude Bernard, the first systems biologist, and the future of physiology. Experimental Physiology 93: 16–26.

Noble, Denis 2013. Physiology is rocking the foundations of evolutionary biology. Experimental Physiology 98(8): 1235–1243.

Noble, Denis; Powell, Trevor (eds.) 1987. Electrophysiology of Single Cardiac Cells. London: Academic Press.

Noble, Denis; Earm, Yung E. (eds.) 1993. Ionic Channels and the Effect of Taurine on the Heart. Boston: Kluwer Academic Publishers.

Pigliucci, Massimo; Müller, Gerd B. (eds.) 2010. Evolution: The Extended Synthesis. Cambridge: The MIT Press.

Shapiro, James A. 2011. Evolution: A View from the 21st Century. Upper Saddle River: FT Press Science.

Stjernfelt, Frederik 2001. A natural symphony? To what extent is Uexküll’s Bedeutungslehre actual for the semiotics of our time? Semiotica 134(1/4): 79–102.

Sõber, Virve; Laanisto, Lauri; Öpik, Maarja; Tammaru, Toomas; Kull, Kalevi (toim) 2013. Süsteemibioloogia. (Schola Biotheoretica 39.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.

Tamm, Marek; Kull, Kalevi 2015. Eesti teooria. Akadeemia 27(4): 579–624.

Tõnissoo, Tambet; Laanisto, Lauri; Öpik, Maarja; Vanatoa, Alo; Tammaru, Toomas; Thetloff, Marge; Kull, Kalevi (toim) 2014. Epigeneetiline pööre. (Schola Biotheoretica 40.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.

Uexküll, Jakob von 2012. Omailmad. Tartu: Ilmamaa.

Weber, Andreas 2011. Kõik me tunneme: inimene, loodus ja eluteaduste revolutsioon. Tallinn: Varrak.

1 Vt Lakoff, Johnson 2011.

2 Vt ka Stjernfelt 2001.

3 Projektist lähemalt loe intervjuust Noble’iga Mazur 2015.

4 Vt lähemalt Uexküll 2012.

5 Esmakordselt eesti keeles neist kogumikus Schola biotheoretica 39 — vt Laanisto 2013.

6 Süsteemibioloogia üheks terminoloogiliseks iseloomujooneks on uurimisvaldkondadele oomika-lõpuliste nimede leiutamine: genoomikale järgnevad proteoomika, translatoomika, metaboloomika, interaktoomika, epigenoomika, füsioomika, fenoomika, semioomika... (vt Sõber jt. 2013: 113–114).

7 Seejuures oli 2013. aastal toimunud 39. kevadkool otseselt pühendatud süsteemibioloogiale (Sõber jt 2013).

8 Vt http://www.thethirdwayofevolution.com/.

9 Ingl Modern Synthesis.

10 Vrd Weber 2011.

11 Vt ka Kull (2014a; 2014b) ning tervet kogumikku Schola biotheoretica 40 — „Epigeneetiline pööre” (Tõnissoo jt 2014).

12 Vt selles seoses Tamm, Kull 2015.

Tuleviku Eesti. Visioon.

Õigussüsteemi, mis meil on, mis paneb paika nii rahuliku elu kui näitab ka kätte kakeluste lahendamise teed, on koostanud inimesed inimeste jaoks.

Ent see, et ta on antropotsentristlik, inimesekeskne, ei ole mitte alati nii olnud ega pea ka alatiseks nii jääma.

Varem on olnud jumalakeskne õigussüsteem. Ja paljud märgid siin maailmas näitavad, et õige pea võib kätte tulla aeg, kus elu saab elukeskseks.

Kas on neil karudel, kes Eestimaal elavad, mingeid õigusi? Ja kas neil peab neid olema? Ja kes peaksid nende eest seisma? Ja millised need õigused peaksid olema?

See, et vastutusvõimelised inimesed pole ainsad õiguse subjektid, on meie seadusesüsteemis juba ammu sees. Meil on laste õiguste kohta käivad seadused. Laps, kellele on ülekohut tehtud, võib kohtus kaitset leida. Tema eest seisab siis advokaat, tema eest võivad seista ta hooldajad.

Koopa lõhkuja kohtusse

Aga karu, kui talle on ülekohut tehtud? Kui ta on talvel üles aetud, või ta koobas ära lõhutud, või koguni haavlid kintsu lastud. Kas võib ta samamoodi kui väeti laps kohtust kaitset saada?

Praegu käib mitu seadust loomade ja looduse kohta. Ent neis pole suurt vahet suurel kivil ja põdral või kruusaaugul ja jänestel. Nad on kui üks looduse ressurss, mida ohjeldamatult raisata ei lubata. Nad on ka mõnel puhul (järelejäänud hobused näiteks, ja kanad) eraomandiks, kaunis täpselt nii nagu ori Vanas Roomas.

Jahiseadus ja kalandusseadus on põhimõtteliselt sama tüüpi kui maapõuevarade seadus. Loomad ei ole subjektid.

Natuke erinev on asi siiski loomade piinamist keelava seadusega. See näitab, et vahel võetakse looma kui elusat. Ometi on loom alati subjekt, mitte ainult vahel.

Karud elavad Eestis vähemalt sama kaua, aga võibolla et kauemgi kui eestlased. Nad on niisama põlisrahvas. Carl Linné tegi juba kakssada aastat tagasi kindlaks, et Ursus ja Homo kuuluvad ühte klassi (Mammalia). Karudel pole küll oma riiki, kuid neil on oma liik, pole oma rahvust, kuid on asurkond.

Metsvintide riik

Riik on paigas ikka maa järgi. Ja selle järgi, kellel siin kodu on. Pole õiglane see, et kõik peavad tantsima ühe liigi pilli järgi, kes pealegi pole kõige arvukam (näiteks metsvinte, kes Eestis pesitsevad, on rohkem kui Homosid),ega ka mitte esimene (näiteks rebased olid enne).

Ikkagi ülejäänud 30 000 liigiga tuleks ka arvestada, ja niisuguse otsustamise korra, demokraatliku muidugi, peame leidma, mis nende huvidega ka arvestaks. See ei ole ju mingi demokraatia, mis siin praegu kehtib, kui enamik hingi pole üldse arveski mitte.

On loomulik, et elusolendiliikide õigustel ühel maal tehakse vahet selle järgi, kui kaua nad on sel maal elanud. Neil, kes on tulnud viimaseil aastakümneil - introdutsendid, umbrohud - ei pea olema seda õigust ja kaitset kui neil, kelle kodu on see maa aastatuhandeid.

Looduskaitses on see põhimõte tuntud ja rakendatud, meil pole ühtki selle sajandi tulnukat kaitse all. Ikka vaid indigeensed liigid nagu mujalgi ilmas.

Näeme sedagi (ja see tuleb juba inimeste kohta kirjutatud seadustestki välja), et mitte kellegi eluiga pole õiguslike vaidluste korral tähtis - elu loetakse kestvaks, ja nii on see ka loomulik, ikka põlvest põlve.

Niisiis vaja on seadust, mis ütleb, et iga loom, lind, putukas ja muu elusolend, kes elab siin maal ja on enne elanud, peab võima siin vabalt õhku hingata, vett juua, oma toitu süüa ja järeltulijaid ehk oma liigi lapsi ilmale tuua, ka neid kaitsta ja üles kasvatada.

Ja kui tema õigusi rikutakse, tema vett solgitakse või sööki mürgitatakse, temalt lapsi ära võetakse või kodust ära aetakse, mahatapmisest ja piinamisest või tagaajamisest kõnelemata, siis võib ta selle maa kohtutest kaitset saada oma õiguste rikkujate vastu.

Ja kuna ta ise riigikeeles kõnelda ei mõista, siis võib ta eest hoolekandja või advokaat seista.

Siis on Eesti vaba riik, kui karumõmm saab siin õiguse elada.



- tekst ilmus Karula Vana pseudonüümi all ajalehes "Postimees" 19.04.1998, autoriks bioloogiakandidaat K.K.

See vohav õiguslus ehk miks ma humanist ei ole

ERRi päevakommentaar 28.04.2016

Õiguslus laieneb nagu vähkkasvaja

Mihkel Kunnus

Hiljuti ilmus raamatupoodidesse üks värske tükilõhnaline raamatuke, selline väike, mahult kuukirjadele alla jääv. Enne kui täpsustan selle raamatu žanri, toon sealt ühe lõigu, tsiteerin:

„Pagulaste vastuvõtmist pooldavad inimesed ja ettevõtted korraldavad kontserte ja räägivad, et kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi või nahavärvi pärast. Nad unustavad liigid. Kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et ta on teisest liigist kui Homo sapiens.“

Küllap nii mõnigi kuulaja vähemasti turtsatas selle tsitaadi juures. No kes võiks olla autor? Äkki mõni tuntud humorist või satiirik, kes keerab mõnuga teatud suhtumisele topeltvinti peale?
Kui see oleks nii, siis oleks tegu õige ebaoriginaalse vaimutsejaga. Pilketekstina ilmus sarnase sisuga asi juba rohkem kui kahesaja aasta eest, kui Cambridge'i filosoof Thomas Taylor reageeris 1792. aastal ilmunud Mary Wollstonecrafti kirjutisele „Naiste õiguste kaitse“. Lugupeetud filosoofile tundus idee, et ka naistel võiks meestega võrdsed õigused olla nii totakas ja absurdne, et kirjutas samas võtmes satiiri loomade õiguste kaitsest.

Üsna täpselt samal ajal kirjutas Prantsusmaal markii de Condorcet: "Inimliigi üksikindiviidil pole kas üldse tõelisi õigusi või on kõikidel ühesugused õigused." De Condorcet'l võeti küll kohe-varsti pärast neid sõnu pea maha, aga üldiselt – ja iseärnis pärast Teise Maailmasõja õudusi – on ägedalt võideldud üldiste inimõiguste laienemise eest.

Niisiis, see raamat, mille tsitaadiga alustasin pole sugugi naljaraamat. See on väga tõsine raamat, kohati lausa ahastama ajavalt tõsine raamat. See raamat räägib loomade õigustest. Või siis õigemini nende praegusest õigusetusest. Pean siin kohe täpsustama, et de Condorcet sõnastatud dilemmas kaldub mu tõetunne selgelt esimese variandi suunas, tähendab, kellelgi pole üldse mingeid tõelisi õigusi. Ja see ei ole mu moraalne seisukoht või poliitline platvorm, vaid pigem loodusteaduslik vaatepunkt. Selleks, et mõistel „õigus“ - või ütleme siis kitsamalt „inimõigus“ - oleks mingi mõttekas sisu, et see poleks pelgalt ilukõneline sõnakõlks, peavad olema täidetud teatud minimaalsed materiaalsed tingimused. Ja niipea, kui läheme materiaalsete tingimuste juurde, ei pääse me kuidagi loodusteaduste põhiatribuutikast, tähendab, mõõdust ja matemaatikast, piiratud ressurssidest ja halastamatust jagamistehtest.
Ilma selleta jääb kogu õiguslusest järele lihtsalt õige arhailine moraal: ära tapa, ära varasta jne. Teisisõnu, lihtsalt hunnik piiranguid käitumisele. Ja piirangud ise ei kata ega toida. Poola filosoof Leszek Kolakowski ongi näiteks öelnud, et „paremini kui inimõiguste deklaratsioon, teeniks meid rahvusvaheline konventsioon, mis määratleks, mida ei tohi riigivõim teha – piirangute, mitte õiguste konventsioon, ja seega mitte minu õiguste nimekiri, vaid pigem loetelu nendest asjadest, mida ühelgi riigil pole õigust teha.“

Kuna loomad oma õigusi kuidagi ei nõua, sest nad seda nõuda ei saa, siis loomaõiguslus langeb instrumentaalses mõttes kokku sellise arusaamaga piirangutest. Ja just seepärast on loomaõiguslased mulle sümpaatsed. Mitte sellepärast, et nad on ühed järjekordsed õiguslased, vaid seepärast, et nad üritavad Homo sapiensi mõõdutundetule laiamisele natuke pidurit tõmmata.

See 18. sajandi viimane kümnend on mõnes aspektis justkui inimkonna lühikokkuvõte. Nimelt veel 1798 jõudis Robert Malthus avaldada kurikuulsa „Essee rahvastiku alustest“, kus näitas, et näljaste suude hulk kasvab alati kiiremini kui maa võime suurendada toidutoodangut.

Optimistlikud empiirikud võivad siin muidugi osatada öeldes, et Malthuse ajal oli kogu inimkonna suuruseks napp miljard, praegu aga läheneb seitsemele ja poolele. Tõsi. Aga see esmapilgul justkui antimalthuslik vohamine on saavutatud teiste liikide ülimastaapse ekspluateerimise ja endlösungliku hävitamise hinnaga. Loodusseaduslikult vääramatute ökoloogiliste seoste tõttu sööstab kogu see progressiivne ülimliik vaat et täies koosseisus kuristikku. Võibolla sonivad sel surmalennul veel midagi oma kaasasündinud õigustest või veel millestki, kes teab, igatahes selle lennu algust markeerivad muu hulgas tohutud rahvasteränded, mis vaikselt juba hoogu koguvad.
Loen lõpetuseks veel mõned laused sellest raamatust.

„Looma- ja söödakasvatus võtab enda alla 45% planeedi maismaast.“

„Loomakasvatus on vihmametsade hävimise peamine põhjustaja – see tööstus vastutab Amazonase hävimise eest kuni 91% ulatuses.“

„Loomakasvatus on liikide elukeskondade hävimise, vee reostumise ja ookeanide surnud tsoonide peamine põhjustaja.“

„Loomakasvatus põhjustab 18% atmosfääri paiskuvatest kasvuhoonegaasidest, 5% rohkem kui kõigi transpordivahendite heitgaasid kokku.“

„Täna moodustavad inimesed ja meie põllumajandusloomad maailma zoomassist kuni 98%.“

„Seisame silmitsi viimase 65 miljoni aasta suurima liikide väljasurmislainega.“

Muide, see raamat on loomaõiguslase Kadri Tapersoni koostatud kogumik „Loomade poolt“.

[päevakommentaari lõpp]

Soovitaks väga lugeda A.H. Tammsaare esseed „Inimene ja loom“ (Kogutud teosed nr 16), kus ta läbi essee loetleb üle maailma toimuvaid tapatöid nt
„Huvitav on hävitustöö tagajärgi tähele panna Lõuna-Ameerikas Kordiljeerides villhiire (tšintšilja) püüdmisel. A. 1900 saadi 695 000 nahka, 1905 – 217 836, 1906 – 117 312, 1907 – 51 300, 1909 saadi kõigi jõupingutuste peale vaatamata ainult 36 288 nahka.

Suurtest mereloomadest seisavad hävinemise ees kõigepealt vaal ja hüljes, sest nende jaht oli hulk aega üks kasulikumaist ettevõtteist. Ainult viimasel ajal hakkab saak vähenema. Beringi meres Pribõlovi saarte ümber arvati 50-60 aastat tagasi ligi 5 miljonit hüljest elutsevat, nüüd leidub veel harva mõni.“
Essee lõppeb sellega, et mainib Vilsandi looduskaitse ala loomist ja „Väike ime meie väikesel kodumaal! Niisuguseid imesid peaks küll meil kui ka mujal rohkem olema, muidu muutub inimese eluase peagi kõrbeks.“
[1925]
Kõrbeks ta kipub muutuma paraku jah, ei ole erinevate maade tammsaaresid eriti kuulda võetud. Küll aga on imetlusväärne kui hea varustatusega raamatukogu oli toona Tallinnas.
Lugemist tasub ka järgmine essee ses raamatus „Kas loomad mõtlevad?“ ja ka teised. Maal loomadega talus kasvanud lapsena oli Tammsaare pilk nii mõneki mõttes avaram kui mõnel lääne aristokraatlikul kabinetifilosoofil.

„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile. [...]

Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab. See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“

Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“

Püha Jürgeni võitlus erakoolilohega

Avaliku arvamuse kujundamisest erakoolitemaatika näitel. Üks fragment.

Püha Jürgeni võitlus erakoolilohega

9.aprillil tegi Jürgen Ligi oma Facebooki seinale postituse, mis algas sõnadega:

„Sünnipäevapohmelus. Kinke sai liiga palju. Meid hinnati nagu loomi ja kommenteeriti kui karja.“

ja lõppes nii:
„Kuidas ühest erahuvist teha ainus huvi ja selle ohjeldajast "ühe teema mees", on näidanud trollid ja näitab aastatagune stardipauk, millest pakun noppeid, sest see on kestnud sõltumata eksperthinnangutest olukorrale ja valede ümberlükkamistest (Võrrelge kirjapandut sündmustega ning probleemi "lahendustega"):
"Kui … otsust muutma suutsime sundida, olime tublid. Nüüd on aga veel suurem pähkel. Jürgen Ligi ….ajab seda väga jõuliselt, eesmärk on leida lisavahendeid õpetajate palgatõusuks. …..asi tuleb kiiremas korras väga suure avaliku kella külge panna - see valitsus ei saa endale veel ühte rinnet lubada (hotellid ja kütuseaktsiis juba on). Mina näen, mis levelil me mängima peame:
- kirik peaks avaldama arvamust, et planeeritav muudatus viib kristlike koolide sulgemiseni

- mõned arvamusliidrid peaks avaldama seisukoha, et ühiskonna arenguks on vaja erinevaid inimesi, erinevaid pedagoogikaid jne

- waldorfkoolid peaks rääkima valikuvabadusest ja sellest, et me ei ole tavalised erakoolid, vaid pakume pedagoogilist alternatiivi

- suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest

- tippnäitlejad / -muusikud vmt peaksid rääkima, et kunst ja looming on hariduses olulisemad kui nende tänane osakaal enamus koolides

- ettepanek rahastamise muudatuse osas tuleks koos asjaliku kaaskirjaga saata igale Riigikoguliikmele- jne - jne

Ühesõnaga - Jürgen Ligi ei ole mees, keda AK kaamera paneb otsust muutma - siia on vaja taha saada suur avalik huvi. Tegutseda tuleb kohe. Appi tuleks kutsuda mõni Eesti tipp PR firma. Rõhuda tuleks ühiskondlikule huvile (seda see ju on) ja teha ettepanek töötada pro bono. Ilma liialdamata - see on nüüd küll elu ja surma küsimus."

Aasta eest ei tahetud allkirjastada koalitsioonilepingut haridusministrikandidaadi nime tõttu. Ettekääne oli, et õpetajad kardavad sellist ja et tulevad suured tülid. Tülisid pole tulnud, tulnud on suured huvid, ja EPLlt kingiks väide, et haridusminister hoiab haridusraha endale, ning taas mulje, nagu halvustaksin koole ja lapsevanemaid:

"Ligi ihnete näppude vahele pigistatud rahakotist üritavad suuri rahatähti õngitseda Waldorfi koolide, katoliiklike õppeasutuste ning igasuguste Rocca al Marede kasvandikud ja nende vanemad. Erakoolide eestvõitlejad on ammu tembeldatud rikkureiks, privileegide nõudjaiks ja alatuiks inimesiks“. Ma muidugi pole ainus, kogu valitsus sai seal sünnipäevaks ainult seda kollast ollust.
.Aga õnne sünnipäevaks ikka. Ma ei jäta jonni, et ses riigis võiks kehtida mingi vastutus ka kõigi ühise asja eest.“

Olgu. Vaatame siis punkthaaval, kuivõrd „stsenaariumi järgi“ asi on läinud.

- kirik peaks avaldama arvamust, et planeeritav muudatus viib kristlike koolide sulgemiseni

Suutsin välja guugeldada Urmas Viilma kirja peaministrile (07.05.2015), aga üldiselt on kiriku hääl ühiskonnas sama vali kui tavaliselt st praktiliselt märkamatu.

- mõned arvamusliidrid peaks avaldama seisukoha, et ühiskonna arenguks on vaja erinevaid inimesi, erinevaid pedagoogikaid jne

Ei ole küll täheldanud, et selle aabitsatarkuse korrutamine oleks meedias kuidagi eriliselt ja temaatiliselt võimendunud (erinevuste kui väärtuste ülistamine käib püsiva, ütleme, sallivusele õhutamise tõttu niikuinii)

- waldorfkoolid peaks rääkima valikuvabadusest ja sellest, et me ei ole tavalised erakoolid, vaid pakume pedagoogilist alternatiivi

Waldorfkoolid pole teemas eristunud, esineb lihtsalt kui üks näide loetelus. Debati keskne termin on ikka see õnnetu „erakool“ ilma sisuliste eristusteta mõiste sees.

- suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest

Taas ei või pigem ei. Õigustatud ootust on maininud hoopis Eesti Haridustöötajate Liit ja ka Vabaerakond

- tippnäitlejad / -muusikud vmt peaksid rääkima, et kunst ja looming on hariduses olulisemad kui nende tänane osakaal enamus koolides

Seda aspekti ei puudutata kultuuriinimeste pöördumises üldse.

- ettepanek rahastamise muudatuse osas tuleks koos asjaliku kaaskirjaga saata igale Riigikoguliikmele- jne - jne

Ei oska kommenteerida.

Appi tuleks kutsuda mõni Eesti tipp PR firma. Rõhuda tuleks ühiskondlikule huvile (seda see ju on) ja teha ettepanek töötada pro bono.

Nojah, eks siit siis korraga see Jürgen Ligi arvamus, et tegutseb PR-firma ja ka põhjus, miks see nii ei ole. PR-firma, eriti tipp PR-firma ei tegutse pro bono st heast tahtest ja tasuta.

Ilma liialdamata - see on nüüd küll elu ja surma küsimus.

See on aga taas nukker tunnistus sellest, et erakoolid ei võitle selle nimel, et seisusekohast praefaasanit ei vahetataks Selveri grillkana vastu, vaid et taldrik üldse lauale jääks.

Jätkame analüüsiga.

Esiteks.
Kes on see anonüümne strateeg ja hall kardinal? Guugelpildi järgi on tegu ühe Põlvamaa maaelu säilimise eest võitlejaga, nooremapoolse mehega (küllap lapsevanem), kes on seotud Johannese kooliga Rosmal, õpilasi pisut alla saja, vabatahtlikkus ja vanemate töö paistab igast kohast, õppemaks õpilase kohta kuus 40 eurot (mõne riigikogulase tõld põletab selle raha eest diiselbensiini paari päevaga). Uuri ise lähemalt! No ei tõmba see koolike munitsipaal- ja riigikoole tühjaks!

Teiseks.

Kas ükski „stsenaariumipunkt“ on vale või alatu? Vastupidi, kõik on õiged ja mõistlikud, võib-olla pisut naiivsedki oma siiruses (eriti, mis puudutab tipp PR-firma kaasamist pro bono).

Kolmandaks.
Tihti on kõnekam äratoodust see, mis jäetakse ära toomata. Niisiis, mille lõikas sellest motivatsioonikirjast välja Jürgen Ligi?

Tere!

Kui talvel Põlva Vallavalitsuse oma otsust muutma suutsime sundida, siis
olime tublid. Nüüd on meile ette veeretatud aga veel suurem pähkel.

Teen lühidalt.

Täna oli Riigikogu kultuurikomisjonis arutluse all erakoolide rahastamise
teema. Jürgen Ligi on teinud ettepaneku 2016 aastast erakoolidele
tegevuskulusid mitte maksta ning ajab seda väga jõulisel. Kohalviibija
sõnul ei valda minister teemat ning ei ole valmis mingiks aruteluks. Kehv
kombinatsioon. Eesmärk on leida lisavahendeid õpetajate palgatõusuks.
Ajaline plaan: seaduse muudatus soovitakse vastu võtta enne suvepuhkust.

Hea uudis on, et mitmed komisjoniliikmed (sh koalitsiooni omad) ei ole
sellise lähenemisega nõus (teiste seas ei ole asjaga päri ka näiteks endine
Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli). Täpne jõudude vahekord ei ole
hetkel veel teada.

Kui me tahame, et meie kool ka 2016 aastal edasi tegutseb, siis tuleb minu
arvates kiiremas korras asi väga suure avaliku kella külge panna - see
valitsus ei saa endale veel ühte rinnet lubada (hotellid ja kütuseaktsiis
juba on). Mina näen, et näiteks (esmased mõtted viitamaks mis levelil me
mängima peame):
- kirik peaks avaldama arvamust, et planeeritav muudatus viib kristlike
koolide sulgemiseni
- mõned arvamusliidrid peaks avaldama seisukoha, et ühiskonna arenguks on
vaja erinevaid inimesi, erinevaid pedagoogikaid jne
-  waldorfkoolid peaks rääkima valikuvabadusest ja sellest, et me ei ole
tavalised erakoolid, vaid pakume pedagoogilist alternatiivi
- nn suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest - ei saa nii suures
mahus üleöö muuta ühe tegevusvaldkonna finantseerimise põhimõtteid
- tippnäitlejad / -muusikud vmt peaksid rääkima, et kunst ja looming on
hariduses olulisemad kui nende tänane osakaal enamus koolides
- talvel w-ühenduse poolt HTMile tehtud ettepanek rahastamise muudatuse
osas tuleks koos asjaliku kaaskirjaga saata igale Riigikoguliikmele
- jne
- jne

Ühesõnaga - Jürgen Ligi ei ole mees, keda AK kaamera paneb otsust muutma -
siia on vaja taha saada suur avalik huvi.

Kõike seda me ise ei jõua. Lõpututeks kooskõlastusteks aega ei ole -
tegutseda tuleb kohe. Mina näen, et appi tuleks kutsuda mõni Eesti tipp PR
firma. Rõhuda tuleks ühiskondlikule huvile (seda see ju tegelikult on) ja
teha ettepanek töötada pro bono.

Ilma liialdamata - see on nüüd küll elu ja surma küsimus.

Nojah. Asi on läinud ikka kenasti stsenaariumi järgi küll. Jürgen Ligi stsenaariumi. „Kohalviibija

sõnul ei valda minister teemat ning ei ole valmis mingiks aruteluks.“ Eriti viimases võis hiljuti veenduda ka iga „Foorumi“ vaataja. 

Ja isiklikuks solvumiseks põhjust küll ja küll.

Väga kõnekas on ka see, milliste tsensorikääridega tsiteerib Ligi ülaltoodud tegevuskava:

Sellest:
- nn suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest - ei saa nii suures

mahus üleöö muuta ühe tegevusvaldkonna finantseerimise põhimõtteid

jääb see:
- suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest

Tähendab, argumentatsioon lõigatakse ära. Ja arusaadav, sest see on ju jälle mõistlik. Kool on suure inertsiga asutus, nagu tuumajaamagi seda ei saa klõps-klõps sisse ja välja lülitada. Pealegi nende asutamiseks on võetud laenu, investeeritud nii inimestesse kui infrastruktuuri ning plaanid ja prognoosid on tehtud lähtuvalt kehtivatest seadustest.

Eriti irooniliseks teeb asja see, et nüüd tahab selliseid jänesehaake teha mees erakonnast, mille üheks põhimantraks on see, et maksudega ei mängita, sest finantskeskkonna stabiilsus on ülioluline, mis tahes pikemaajalisteks ettevõtmisteks.

Tartlasena võiks veelgi mõruma muigega nentida, et kui Reformierakonna suurtoetaja Neinar Seli Tartus mingit kinnisvara arendab – oo, ja ta arendab palju! - siis läheb kohe ikka hoopis teisiti kui planeeritud, kohe ebaseaduslikkuseni. Viimati selle hotelliga, mis on kena sümboolsusega kohe raekoja taga. Aga pole hullu, omad joped linnavalitsuses seadustavad asja tagantjärele, sest ega saa ju ometi juba püsti olevat hoonet lammutama hakata. See pole mõistlik!

P.S. vt ka "Äripäeva" analüüsi 13.10.2015

Suhtekorraldaja näpunäide: Kuidas pärismaalasel aju välja lülitada

ERRi päevakommentaar 03.03.2016

Suhtekorraldaja näpunäide: Kuidas pärismaalasel aju välja lülitada

Ühes „Futurama“ osas oli meeldejääv episood. Üks üsna talumatu iseloomuga seelikütt oli otsustanud kauni naispiloodi kohtingule tirida. Ta teadis, et traditsiooniline lähenemine päädiks kindla ei-ga ja seega lähenes loovamalt. Ta astus selle kauni naispiloodi juurde ja tegi ettepaneku minna seistekümmend korda välja. Pakkumine oli pöörane ja pärast pikka tingimist lepiti kokku vist pooleteise kohtigu peale. Kui vaadelda seda kui kompromissi, siis keskteest – kolmekümne viiest kohtingust – on asi kaugel. Naispiloot võiks lausa rõõmustada kuivõrd palju rohkem ta kallutas n-ö kompromissi oma kasuks. On ju poolteist korda tema tahtmisele ehk nullile kõvasti lähemal kui teise tahtmisele, seitsmekümnele. Ja selline lühinägelik võidurõõm situatsiooni sees võib juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et kogu situatsioon tervikuna on täiesti absurdne. Absurdne on see aga ainult mõistuslikule pilgule. Mõjustamispsühholoogiana toimib see suurepäraselt. Ja igasugused suhtekorraldajad on varmad just selliseid mehhanisme ära kasutama. Kujutluspilt mingi sündmuse realiseerumisest – see võib olla nii hirmutav kui ihaldusväärne – tekitab nii tugeva afekti, et see jätab täielikult tagaplaanile selle sündmuse realiseerumise tõenäosuse. Näiteks taoline mehhanism paneb kartma lennusõitu. Lennuki alla kukkumine on nii kohutav ja fataalne asi, et selle realiseerumise imeväike tõenäosus ei tule arvesse. Iga kord ,kui istume autosse, riskime oma eluga suurusjärke rohkem, aga see ei loe. Mõistus on siin abitu. Samuti on lotovõidu tõenäosus kaduvväike, aga kujutlus miljonivõidust on nii ahvatlev, et paneb selle unustama.

Asi ei pea olema ka sugugi nii, et kas realiseerub või mitte, kõik või mitte midagi. Piisab suuna valikustki. Näiteks kurikuulus valimislubadus viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Puhtmõistuslikult vaadatuna on see täiesti debiilne loosung, aga vahet pole, kujutluspilt on sedavõrd köitev. Ja ei pea ju siis viie hulka jõudma, jõuaksime poolelegi teele, oleks vägev. Jah, mõistuslikult debiilne, aga ei maksa unustada, et see erakond võitis valimised. Inimesed läksid valimiskasti juurde nagu see naispiloot kohtingule.
Sarnaselt toimib ka hirmus stsenaarium. Massimmigratsioon Eestisse oleks tõesti nii kohutavate tagajärgedega, et kujutluspilt sellest lülitab mõistuse täiesti välja ning selle realiseerumise olematu tõenäosus ei tule enam arvesse.

Hiljuti sattus meediasse paar sarnast juhtumit, mis tunduvad samuti liiga totrad, et olla juhuslikud. Üks neist oli Eesti Ringhäälingute Liidu juhi Toomas Vara artikkel 27. veebruari „Eesti Päevalehes“, mis nö hoiatas, et kui alkoholireklaam keelustada, siis alkoholitarbimine võib hoopis suureneda ja seda eelkõige just noorte seas. Põhjendused olid aga sedavõrd mõistusevastased, et on raske uskuda, et need võiksid olla antud antud juhtiv-isendi siira mõttetöö viljadeks, mitte aga suhtekorralduslik projekt. Toomas Vara ütleb seal, etkui alkoholi reklaam meedias keelata, siis, tsiteerin,
„-alkoholitootjad subsideerivad vabanevate vahendite arvelt muid turundustegevusi, sealhulgas kolib reklaam alternatiivsetesse meediakanalitesse;
- kõige konkreetsemalt keskendutakse hinnakonkurentsile ehk hinnakampaaniatele, mille tulemusel keskmine alkoholitoodete hind jaemüügis alaneb permanentselt;“ ja „Pikk jutt lühidalt – kõige eeltoodu, aga eelkõige madalama hinna tõttu on suur oht, et alkoholitarbimine pärast reklaami keelustamist hoopis suureneb ja seda eelkõige just noorte hulgas, kes on hinnatundlikumad ja vastuvõtlikumad mittepeavoolumeedias levivatele uutele ja/või varjatud turunduskampaaniatele“.

Niisiis, kui jätame alles võimaluse reklaamida alkoholi meedias, siis alkoholitootjad jätkavad oma nürimeelses tuimuses ja ärilises juhmuses oma raha tagumist sellese ebaefektiivsesse kanalisse, aga kui sellele ebaefektiivsele kanalile takistus panna, siis keeravad kõrvele ja nende müügiefektiivsus kasvab. Hoidku jumal selle eest! Ärge häirige neid juhmakaid oma juhmuses, muidu koperdavad kohe millegi efektiivsema otsa!

Teine näide on Katrin Lusti reporteritöö TV3-s ja „Õhtulehes“ fosforiiditeemadel. Need olid kohati lausa haigelt tegevalt rumalad ja ebakompetentsed – näiteks, tsiteerin, „erinevalt põlevkivist, mis on sisuliselt taastumatu loodusvara, on fosforiit väetise tooraine ja taimede kasvatuseks ülioluline“. Aga põhimine muster oli ikka see, et maalitakse nii peibutav kujutluspilt, et selle realiseerimise olematu tõenäosus jääb täiesti kõrvale. Minnakse lausa selliste konkreetsusteni, et räägitakse parimast arvutist igale kooliõpilasele, aastaringsest suusamaratoni rajast jne. Ning Eesti pole mitte Euroopa rikkaimate riikide top viies vaid veelgi kõrgemal, võrdluseks tulevad ka Katar ja Araabia Ühendemiraadid.
Nende luulude kõrval tundub isegi kunagine Reformierakonna valimisloosung mõõdukas.
Tsiteerin ta telereportaaži kokkuvõtet :“Nii endine peaminister Tiit Vähi kui teadlane Aivar Soesoo väidavad kui ühest suust, et selle maavara mitte ärakasutamine oma rahva hüvanguks on kuritegu.“
Jah, alustada tuleks ikka seitsmekümnest kohtingust. Kui õndsust ja rikkust ei saa, siis vähemasti kuriteo saaks ära hoida.

Muide, täiesti võimalik, et viimane tsitaat on täpsemgi kui planeeritud. Et Tiit Vähi ja Aivar Soesoo väidavadki ühest suust. Ühe ja sama suhtekorraldaja suust.

Õnnelik vaesumine isiksustatud kodanikuvaluutaga

See on minu väike panus "Äripäeva" korraldatud rahvalikus mõttetalgus "Edukas Eesti". ÄP 02.03.2016

Hallil taustal on leheküljepikkune sissejuhatus, mille võib vahele jätta see, kes ei vaja meeldetuletust, et "XX sajandile omast majanduskasvu XXI sajandil loota oleks naiivne".

Riiklikult tagatud miinimumostujõud ehk Õnnelik vaesumine isiksustatud kodanikuvaluutaga

Pole vist liiga suureline öelda, et kogu meie praegune tsivilisatsioon on üles ehitatud majanduskasvule. Ja majanduskasvuga on juba mõnda aega kehvad lood ja otsitakse lahendusi.

Peeter Koppel kirjutab: "Kui nüüd aga vaadelda seda, mis tegelikult ja päriselt seda (majanduskasvu) tekitavad, siis jääb alles kaks juurpõhjust – demograafia ja tootlikkuse-tööviljakuse kasv.

Demograafia on miski, mille puhul on tulevik paljudele üllatavalt hästi välja kalkuleeritav. Demograafiliste pikkade protsessidega seotud majanduslikud prognoosid on seega samuti võrreldes nii mõnegi muu prognoosiga ebameeldivalt paikapidavad. See, et neid aeg-ajalt kiputakse vaiba alla lükkama, ei vähenda nende paikapidavust. Õhtumaades on rahvastiku vananemine jõudnud punkti, kus sellest majanduskasvu kütust loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.“ (PM 25.02.2016)

Tõsi, selle juurpõhjusega on asi üsna selge. Küll aga tooks ma ühe juurpõhjuse juurde ning jahutaks niigi hädist entusiasmi teise juures. Tootlikkuse-tööviljakuse kasv on ammu seotud ainult tehnoloogilise innovatiivsusega ja see tõsiasi on muutnud täielikuks igandiks sellise talupojavooruse nagu inimlik töökus. Rügamisega rikkaks ei saa, hea kui hingeski püsib (vt nt Vilja Kiisler „Miks eestlane vaene on“ ÄP 14.01.2016).

Tehnoloogilist innovatsiooni aga vaevab sama asi, mis pidevat spordirekordite ületamistki – iga järgmine saavutus maksab proportsionaalselt üha rohkem ja inimvõimetel siiski on lagi, võib kindel olla, et XXI sajandil ei parandata saja meetri jooksu aega sama palju kui XX sajandil.

Kolmandaks majanduskasvu juurpõhjuseks võib lugeda ainelise ja energeetilise ressursibaasi. Ka seda vaevab eelmisega analoogne häda – madalamtelt okstelt on õunad juba ära nopitud, pinnalähedane põlevikivi ahju aetud jne. Tööstusrevolutsioon leidis eest väljakurnamata põllumaa, ammendamata kalavarud, rikkalikud maagilademed pinna lähedal jne, jne. Seda saatnud demograafiline plahvatus (loe: turu plahvatuslik kasv) oli võimalik ainult nendes, nüüdseks kadunud oludes (hea lühiülevaate neist probleemidest saab Hardo Pajula kirjutisest „Komplekssuse koorem“ )

Arvestades neid kolme asja võime täiendada Peeter Koppeli sedastust: „XX sajandile omast majanduskasvu XXI sajandil loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.“ Seega meede, mille ideena välja pakun, on kukkumise leevendaja, mitte lendamise kiirendaja.

Õigusega on öeldud, et rahumeelne demokraatlik ühiskonnakorraldus suudab elada ainult lootusega veidikene paremale homsele, isegi paigal tammumine on tohutult destabiliseeriv. Seega võibki näha suurmiaid ohte majanduskeskkonnale ühiskondlikus destabiliseerumises, poliitilises radikaliseerumises, mitmesuguste arhailisemate ühiskonnakorralduslike tungide taaselustumises. Esmase väljenduse leiavad need hõimkondlikkusele toetuvatses skeemides (ksenofoobia, natsionalism, rassism jne).

Milline on meie lähtepunkt siin ja praegu?
"Statistikaamet avaldas inimeste toimetulekust uue kokkuvõtte, millest selgub, et endiselt elab Eestis vaesuses pisut üle 30 protsendi elanikest ehk ligi 400 000 inimest.

Kui aga vaadelda inimeste sissetulekuid ilma sotsiaaltoetuste ja pensioniteta, elaks Euroopa sellel äärekesel vaesuses lausa 73,3 protsenti inimestest [...] Eesti 1,3 miljonist elanikust saaks iseseisvalt ja suuremate probleemideta eluga hakkama vaid neljandik. Ülejäänutel hoiab hinge sees põhiliselt seesama neljandik, kes maksab oma sissetulekutelt makse, millega saab sotsiaalkaitse korras toetada neid, kes ei tööta või piisavalt ei teeni." (Tiina Kangro, "Vaid neljandik rahvast suudab teenida välja elu pealpool vaesuspiiri", "Linnaleht" 12.02.2016)

Eelnevat arvesse võttes pole ime, et ka väga intelligentsed ja sotsialismipõlglikud inimesed hakkavad rääkima kodanikupalgast, baassissetulekust ja muust sellisest. Ma hindan üsna tõenäoliseks, et kodanikupalga sisseseadmine mõjub majanduskasvule tervikuna negatiivselt, et see kiirendab vaesumist. Aga! Aga ta teeb seda olulise sotsiaalse boonusega, nimelt tegu on kõige rõõmsama vaesumisega ja oludes, kus elukvaliteedi langus on paratamatu, on hädavajalik, et see langus toimuks maksimaalselt rõõmsalt ja minimaalsete "tõrvikutega tänaval".

Ideed, mida siin välja pakun, võiks nimetada piiratud kasutusvaldkonnaga isiksustatud kodanikuvaluutaks (PKIK). See oleks on kodanikipalga kitsendus. Kodanikupalga voorustest on räägitud väga palju – alates bürokraatia ja halduskulude vähenemisest lõpetades sellega, mis ehk olulisimgi, et see hoiaks ära plahvatusohtliku ühiskonnaklassi tekke. Ideena pakuksin välja mõned kitsendused. Riik ei peaks külvama lihtsalt lennukilt raha (kust seda võttagi), vaid tagama teatud elatismiinimumi (seda teeb ta mingil moel praegugi). Osalt oleks see nagu hädaaegade talongisüsteem, millele e-tehnoloogia lubab teha olulisi parendusi. Alljärgnev on kohmakas visand.

a) PKIK oleks isiksustatud st seda ei saa anda teisele inimesele edasi, ei saa laenata ega kaubelda naabriga. Nt maksevahendiks oleks ID-kaart.

b) PKIK ei oleks kuhjuv, seda ei saaks koguda. Nt iga kuu alguses hoolitseks riik, et kodaniku kontol oleks, ütleme näiteks 500 PKIK-eurot. Ja pole vahet, kas seal oli midagi eelmisest korrast alles või mitte – iga kuu alguses keeratakse konto 500 peale.

c) PKIK oleks täiselektrooniline.

d) PKIK ei oleks konverteeritav eurodeks ega sularahaks. See meede raskendaks oluliselt kuhjumist, spekuleerimist või hangeldamist, sest iga tsükkel peaks käima läbi "naturaalmajandusliku lüli" ( a la inimene ostab PKIK-eurode eest makarone ja müüb need eurode eest maha), mille maht ei saa olla suurem kui 500 eurot kuus.

e) PKIK oleks kasutatav ainult Eesti Vabariigis (see tuleneb juba eelmisest st mittekonverteeritavusest sularahaks või teisteks valuutadeks).

f) PKIK oleks piiratud kasutusvaldkonnaga, sellega saaks osta ainult teatud tootegruppe (nt toit, esmatarbekaubad, eluasemekulud jms). Üks piirang tuleb automaatselt ka sellest, et ühelgi ostjal ei saa kunagi olla rohkem kui 500PKIK-eurot.

g) PKIK-iga ei saaks osta alkoholi (või nt ka ebatervsilikke tooteid) jms see takistaks nn riigijoodikute teket, mis kodanikupalga puhul oleks kardetav.

h) PKIK-ide eest saab kaupu või teenuseid osta ainult kodanik.

i) Nendelt, kellele on tasutud PKIKides (nimetatud tootegruppide müüjad, eluaseme väljaüürijad jne), ostaks riik PKIKid eurode eest välja. Need, kellelt riik PKIKid välja ostab, saavad olla ainult Eesti maksusüsteemi osalised st Eestis registreeritud firmad jt. (viimane kitsendus pole mõistagi kohustuslik)

j) Laste jt hoolealuste PKIK-id laekuks vanematele/eestkostjatele st see oleks osalt ka demograafiline meede. Samuti teeks see kodakondsuse ihaldusväärsemaks.

Tähendab, PKIKil oleks osaliselt paralleelvaluuta omadused. Aga ainult osaliselt. Täpsem oleks seda ehk isegi nimetada teatud kitsendustega minimaalse ostujõu riiklikuks tagamiseks (see oleks ühtlasi riigigarantii teatud turusegmendile). Seda ei saaks olla ühelgi kodanikul kunagi rohkem kui kindel kogus euro-ekvivalente kuu aja kohta(lapsevanematel kordistuks see võrdeliselt laste arvuga). Juriidilistel isikutel saaks olla rohkem, aga nemad saaksid nende eest osta ainult riigilt eurosid (ja mõistagi täisaruandlusega ja ehk ka väikse maksu või kompensatsiooniga) st firmad ei saaks PKIKidega omavahel kaubelda.

Piiratud maht ja kasutusvaldkond ei laseks kodanikel võõrduda töölkäimisest, kuid teadmine, et baasvajaduste rahuldamine on minimaalsel tasandil garanteeritud, stabiliseeriks tunduvalt ühiskonda ja soodustaks ka investeerimisriskide võtmist (sest "päris surnuks ei saa kukkuda"). Plussiks on ka see, et võimaldab tavalise kaubandussüsteemi tarneahelaid kasutada selleks, mille eest hoolitseb praegu Toidupank või EL-i toiduabi jms.