Palgalõhe kujunemisest

Ilmus ERRis 04.04.2018



Palgalõhe kujunemisest

Mihkel Kunnus



Palgalõhe on üks õige hiline tsivilisatsioonipahe. See saab kohe selgeks, kui pilk ajalukku heita. Selleks, et saaks üldse eksisteerida selline asi nagu palgalõhe, mida saaks kenasti mõõta ja arvuliselt väljendada, on esiteks vaja raha – see on kõvasti noorem nähtus kui inimliik. Teiseks on vaja üldist palgatööd ja see on lausa verinoor nähtus.

Näiteks Virginia Woolf mainib feminismi kullavaramusse kuuluvas essees „Oma tuba“ (1929, e.k. 1997), et sellest pole veel poolt sajanditki kui naine võis hakata seaduse järgi üldse isiklikku raha omama.
Selles punktis on veel eraldumatult koos kaks probleemi, millest üks on enam-vähem täielikult lahendatud, aga teine – sugugi mitte vähem oluline – märkamatuks unustatud.

Esimene on sooliselt diskrimineerivad seadused. See probleem on enam-vähem täielikult lahendatud (soolised eristused on jäänud veel vaid sõjaväe ja abieluga seonduvas).

Teine on palju üldisem ühiskondlik protsess. Nimelt see, mil määral on tehtava töö tulemus rahaliselt vahendatud. Ega inglise naised ju 19. sajandi lõpuni käed rüpes istunud! Nad tegid kõvasti tööd, aga see ei konverteerunud toona (otseselt) rahaks (nende endi kätte). Ometi on just selles protsessis väga palju tänapäeva probleeme. Üldisemalt siis selles, mil määral inimese elufunktsioonid vahendatud rahaga. 

Kui heidame nüüd pilgu kodumaale 19. sajandi lõppu, näiteks A. H. Tammsaare isatallu, siis näeme, et isegi maksukoormusest tasuti vaid näpuotsake rahas, muidu ikka teopäevades ja talusaadustes. Vaid väga väike osa toonase (maa)inimese elutoimingutest oli vahendatud rahaga.

Veel: kuigi raha ise on väga vana nähtus, siis palgatöö, ammugi üldine, normiks saanud palgatöö, pole seda teps. Raha on ajalooliselt olnud eelkõige kaubavahetuse hõlbustamise vahend. Samuti on raha selline tehnoloogia, mis võimaldas üha võimsamalt keerustuva tööjaotuse, tähendab, siiani käiva protsessi, mis kätkeb endas üha suuremat spetsialiseerumist, efektiivsuse tõusu ehk kokkuvõtlikult majanduskasvu.

Ei ole möödas veel kuigi palju põlvkondi sellest ajast, mil enamus inimesi elas maal ja raha eest osteti peamiselt mõningaid tööstuskaupu – toit, kodusoe, riietus jms oli suuresti hangitud rahalise vahenduseta (küllap vargamäelastele kõlanuks mõiste „tasustamata majapidamistööd“ sama pentsikult nagu „magamistasu“ või „seedimispalk“). Tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas on aga enam-vähem kõik eluvajadused ja -toimingud rahaliselt vahendatud (isegi keha füüsilise koormamise eest maksame spordiklubides).

Seepärast sai põline linnainimene George Bernard Shaw öelda juba 1905. aastal, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“.

Selles inimkonna suurprotsessis, kus eluvajaduste ja -toimingute naturaalmajanduslik ja käsitöölik rahuldamine muutub üha enam mehhaniseerituks, robotiseerituks, tööjaotuslikuks, spetsialiseerituks ja rahaliselt vahendatuks, on siiski üks valdkond, kuhu see protsess laieneb väga vaevaliselt. Kummatigi on see üks elu kesksemaid valdkondi. Nimelt paljunemine ja kasvatamine, uute täisinimeste „tootmine“.

XX sajandil on see protsess siiski väga jõudsalt ka sellesse valdkonda tunginud, täpsemalt siis on väga suur osa kasvatusfunktsioonist läinud kasvatusinstitutsioonide ja kasvatusspetsialistide kätte. Lapsed viibivad üha rohkem kasvatusasutustes, lasteaedades, koolides ja ka trennides ja huviringides.

Üks asi, mis takistab selle protsessi veel kaugemale arenemist, on see, et laste kasvatamine on miski, mille puhul lapsevanemad ise ei taha seda liiga palju, saati täielikult spetsialistidele delegeerida, vaid vähemalt mingil määral ka ise n-ö põlve otsas nokitseda (see on valdav, aga mitte universaalne).

Ja siin on ka selge sooline disproportsioon, bioloogiline asümmeetria, mida üks spetsiifiline hilisuusaegne õhtumaine moraalinägemus ebaõiglusena tajub – naise osa reproduktiivfunktsioonis on kehvemini spetsialistidele delegeeritav, mistõttu paljunemine tekitab naise elus suurema ajalise katkestuse rahaliselt vahendatud tööjaotusprotsessis (st spetsialiseerumiskarjääris). Üks selle kaasnähtudest ongi see, mida kutsutakse sooliseks palgalõheks: naised on vähemal määral integreeritud rahaliselt vahendatud tööjaotusprotsessi.

Need, kes tajuvad seda ebaõiglusena, peavad leidma lahendusi, kuidas minimeerida katkestusi selles protsessis ehk teisiti öeldes naise karjääriredelil.

Lahendused sõltuvad tihti kaasmotivatsioonidest. Kui selleks on näiteks häiritus mehe karjääri katkestamatusest, siis tuleks kuidagi kohustada või vähemasti soodustada seda, et mees tegeleks lapse kasvatamisega (seda teed on näiteks läinud Rootsi). Selle valiku miinus on vähemasti mingil määral see, et sellisel juhul ei pühendu kumbki täielikult ei lapsekasvatamisele ega tööle. Seega tähendab see meetod sammukest vastassuunas võrreldes selle üldise ühiskondliku suundumusega, kus tööjaotus ja spetsialiseerumine üha võimenduvad.

(Samuti on muidugi võimalus üldse mitte lapsi saada või palgata pereväline kasvatusspetsialist (lapsehoidja). Nende lahenduste miinused ja plussid on üsna ilmselged, nii üksikisikule kui ühiskonnale tervikuna).

Ameerika ettevõtja ja publitsist Penelope Trunk kirjutab: „Reaalsus on see, et täiskasvanud jaotuvad üldiselt järgmistesse kategooriatesse:

1. need, kes on pühendunud lastele;
2. need, kes on pühendunud oma tööle;
3. need, kes pole pühendunud ei perekonnale ega tööle. Nad ei ole nii head ei töötajate ega vanematena kui esimesed, sest nad keelduvad valimast ühte teed (või nad on pühendunud millelegi, mis ei hõlma ei raha ega perekonda, näiteks maalimisele).“

Pole ka Trunki tõdemus ju tegelikult midagi muud, kui osutus sellele, et spetsialiseerumine tõstab tehtava kvaliteeti. Ja see printsiip kehtib ka peresiseselt. Peresisest spetsialiseerumist on üldiselt kutsutud soorollideks ning seda spetsialiseerumisjaotust on põlvest põlve edasi antud. Taas ökonoomia huvides – et ei peaks alatasa uuesti leiutama.

Muidugi on sellisel spetsialiseerumisel ka varjuküljed: jäikus ja vähene paindlikkus. Ja lisaks ürginimlik tunne, et sulle on kehvem töö sattunud. Nagu Uku Masing on sapiselt öelnud, et üks surmatõbine peab oma haigust teise surmatõbise omast ikka hullemaks. Nii lasebki lapsevanem tihti spetsialiseerumise asemel lastel erinevaid kodutöid teha kordamööda – seekord peseb üks nõusid ja teine koristab, järgmisel nädalal vastupidi.

Olgu. Mida siis teha, kui Exceli-tabeli õiglustunne ei anna kuidagi rahu? Kuidas hajutada soolise asümmeetriaga spetsialiseerumist rahaliselt vahendamata lastekasvatamisel (mis korreleerub omakorda karjäärikatkestustega jne)?

Mehaaniliselt vaadatuna on siin kaks varianti – teha naise reproduktiivtöö rahaliselt vahendatuks, tähendab, kehtestada raseduspalk, sünnitamispalk, imetamispalk jne (tänu lutipudeli leiutamisele saab imetamispalka teenida ka mees). See aga ei kaota karjäärikatkestust. Seega teine variant oleks naine võimalikult kähku tööle tagasi torkida või meelitada.

Võib uhkelt tunnistada, et torkimise teed pole Eesti läinud (erinevalt maadest, kus sünnitoetus on nii väike, et pole võimalikki lapsega koju jääda), aga ka meelitamisele töötatakse vastu, sest lapsega kodus olemine on tehtud rahalises mõttes väga mugavaks. Ja see on hea, sest me oleme väljasuremise äärel vaakuv väikerahvus.

Küllap oleks üks variant ka umbes taoline, mida Rootsis rakendatakse: et n-ö riiklik vanemapalk hakkab kahanema, kui seda ei võta vähemalt osaliselt välja ka teine lapsevanem.

Siin on muidugi tegu maailmavaateliste asjadega, sellega, kui palju peetakse heaks võrdsuse nimel efektiivsuse vähendamist (kordamööda jaotuse korral ei pühendu kumbki ei lapsele ega tööle samal määral kui siis, kui üks teeb üht, teine teist. Ja väga harva on ka töö- ja kasvatusanded võrdselt jaotunud).

Võib muidugi öelda, et efektiivsus on kõigest raha. Aga seda on ka palgalõhe. Pealegi rahaga on nagu toiduga – selleta elada ei saa, aga see ei mõtesta su elu.

Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat

Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.03.2018


Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat

Anto Raukase propagandabuklett kannab endas elukeskkonda suhtumisest halvimat ja hukatuslikumat, mis industriaalajastust pärandiks võtta

Anto Raukas „Fosforiit – meie ühine rikkus“ Paradiis. 2017. 118lk

Mihkel Kunnus

„Vanadus on hukas!“, oli mu esimene mõte, mis selle raamatu läbilugemise järel pähe kerkis. Mõistagi on tegu rohkem kehva vaimukuse ja sõnamänguga kui vähegi adekvaatse hinnanguga. Loetagu või Anto Raukasest (s.1935) kuus aastat vanema akadeemiku Jaan Einasto (s. 1929) intervjuud „Tartu Postimehele“ möödunud aastal (22. XII 2017 „Astrofüüsik JaanEinasto: kui me Maal kõik vussi keerame, siis teeme seda kaMarsil“). Jaan Einasto soovitab seal väga tunnustatud Ameerika akadeemiku Jared Diamondi (s. 1937) raamatut „Collapse“, sest „Diamond on uurinud suhteliselt väikesi tsivilisatsioone, näiteks Gröönimaa hukkunud viikingite tsivilisatsiooni, inkade tsivilisatsiooni, Vaikse ookeani saarte tsivilisatsioone, mis olid suhteliselt suletud maailmad.

Diamond analüüsib, miks mõned tsivilisatsioonid arenevad mõistlikult, kuid mõned on hävinud. Ta tahab teada, mis põhjused viisid mõne tsivilisatsiooni katastroofini ning kuidas nende hoiatavate näidete varal vältida katastroofi kosmoses oleval saarel, Maal.“ Ning küsimusele, mis erinevus on kultuuridel, kus suudeti uuele üle minna ja kus kõik hävis, vastab ta keerutamata:

„Põhiline vahe on loodusressursside kasutamises. Maa on isoleeritud, ressursse on nii palju, kui on, ega rohkem kui maakeral neid ole. Arvesse ei tule ka Maa sisemuses olevad ressursid, inimesed saavad kasutada ainult maakoores olevaid varusid ja nende hulk on piiratud.

Nii suurele hulgale inimestele, nagu praegu Maal elab, samasuguse tarbimiskiiruse juures ressursse ei jätku. Kui senine areng jätkub, siis juba selle sajandi keskel juhtub midagi, inimese tegevus viib muutusteni. Millised need on, milline on üleminekustaadium – kas tormiline või rahulik –, ei tea keegi. Hävinud tsivilisatsioonide näitel võib öelda, et lõpp on olnud tavaliselt vägivaldne, näiteks kohalikud sõjad. Aga sõda pole kunagi olnud täielik häving, keegi jääb ikka ellu.“ See seisukoht on kõike muud kui originaalne. Ka eesti meediavahendas mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldatud hoiatust, mille autoriks oli 15 364 teadlast 184 riigist, sealhulgas ka Eestist, ja mis oli jätkuks 25 aastat tagasi avaldatud samalaadsele avalikule kirjale, millele oli toona allakirjutanuid „vaid“ 1700 ning nende seas ka suurem osa tol hetkel elusatest Nobeli preemia laureaatidest. Sõnum on lihtne ja loogiline, kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline. Akadeemik Jaan Einasto annab siin ainuõiget nõu: „Tuleb soodustada tegevust, mis toetab alalhoidlikku elulaadi nii kodus, riigis kui Maal tervikuna. Meil Eestis on mitu eelist: inimese kohta on kõvasti maad, on põhjavett, metsa on õnneks. Diamondi analüüsi põhjal on metsade hävitamine kultuuride hävimise üks väga oluline tegur. Et inimesed muretsevad Eesti metsa pärast, sellel on tõsi taga. Metsa tuleb ka kasutada, aga esmalt on vaja välja selgitada, mis on mõistlik tasakaal. Mets on habras keskkond, põllumaa samuti, sedagi ei tohi kunstväetistega ära tappa.“

Küsimusele, et mis on praegu ohtlik, vastab akadeemik Einasto: „Ohtlik on praegu see, et Eesti arengus on üleminekuperiood, varakapitalism, kus valitseb raha ja pime usk selle võimu “ ja „Samuti on meie haigus kõigi ressursside ainuüksi rahaks ümberarvestamine. See on vale. On väärtusi, millel on suurem väärtus kui ainult rahaline,“ räägib ta: „Kõik algab perest, pere ongi kõige olulisem. Siis kodu, siis kodumaa ja nii edasi. Kõik selles liinis on väärtuslikum kui mammona.“

Akadeemik Anto Raukas aga teeb kõnealuses raamatus kõik vead ja lollused, mille eest Einasto koos maailma teadusüldsusega hoiatab. Ta arvutab sügaval maapõues asuva fosforiidi rahaks, soovitab jätkata põllumaa kunstväetistega tapmist ja veekogude reostamist ning seda kõike takkapihta suure ala põhjavee hinnaga. Anto Raukase fosforiidiraamat on täiuslikult ohtlikrumal ja lühinägelik, nii täpselt loodus- ja inimvaenulik kui veel olla saab.

Raukas osutab prognoosidele, mille järgi Maa rahvastik kasvab aastaks 2050 9,7 miljardini ja aastaks 2100 14 miljardini ning „kõik need inimesed tahavad ka süüa, milleks on vaja suures koguses mineraalväetisi, sealhulgas fosforväetisi. Seetõttu on Eesti fosforiidi kasutuselevõtt tulevikus paratamatu“ (lk 11). Jajah, paratamatu, teame-teame. Küllap siin on ka raamatu suurim väärtus, nimelt näitliku õppematerjalina mõnele retoorikakursusele. Sest selliseid kohmakaid ja ka algajale tekstianalüütikule läbinähtavaid retoorikavõtteid on siin palju. Näiteks rohelised saavad ikka eesliite puru- või ultra-. Ilmekaks näiteks autori enese positsioonist on seegi, et sealt paistavad äärmuslike keskkonnakaitsjatena isegi nii argised ja kiretud tegelased selles vallas nagu Taavi Rõivas ja Keit Pentus (lk 111). „Toogem näiteks Nabala väheväärtusliku looduskaitseala loomise, mis jääb Taavi Rõivase poolt juhitud Reformierakonna valitsuse häbiplekiks aastakümneteks“ (lk 17).

Mingi väärtus on sel kogumikul ka aimekirjandusena, sest antakse väike referatiivne ülevaade fosfori avastamisest ja ajaloolisest kasutamisest. Seda aga sellisel tasemel, mis on kenasti ka kooliõpikutes, Vikipeedias ja ENEKEses. Ent teatud väärtus on ka kunagiste nn fosforiidisõdade tausta avajana. Seal kaitseb ta seisukohta, et teadlased ei saanud nõukogude ajal välja öelda fosforiidisõja peapõhjust – hirmu tohutu sisserände ning eesti keele ja kultuuri säilimise pärast. Täiesti võimalik, et see ka nii oli. Ja Anto Raukas panustabki siin noortele, kellel puudub emotsionaalne side fosforiidisõjaga. „Tädi Maali mõttemaailma me ei muuda, aga noored on õnneks mineviku taagast vabad“(lk 110). Eks ta ole. Aga tulevikutaagast ei ole. Ja kardetavasti siin teeb Raukas oma järjekordse möödalasu. Noored põlvkonnad pole küll fosforiidisõdadega emotsionaalselt seotud (siinkirjutaja sündis 1982 ja minu kaevanduslikud kired piirdusid 80ndate lõpul koduaia liivakastiga), aga arusaadavalt üha keskkonnateadlikumad, sest kaalul on ei rohkem ega vähem kui nende eluvõimalused.

„Eesti inimesed on kõigi maavarade kaevandamise vastu, kuid virisevad hommikust õhtuni väikeste palkade ja pensionite ning ebapiisava arsti- ja sotsiaalabi üle. Kuid ainult linnulaulu kuulamisega rikkaks ei saa. Selleks on vaja majanduse kardinaalset ümberkorraldamist ning loodus- ja majandusseaduste arvestamist. Eesti fosforiidi koguväärtus ulatub aga sadadesse miljarditesse dollaritesse.

Vaidlused Rail Balticu üle pole veel kaugeltki lõppenud ja paljud lühinägelikud inimesed seostavad seda Eesti maavarade kuritahtliku väljaveoga. See on asjatu kartus, sest keegi ei hakkaks ju välja vedama mahukat odavat tooret, vaid ikkagi hinnalist valmistoodangut ja sedagi vaid vajadusel,“ loitsib Raukas „Äripäevas“(10. V 2017 „Hakkame fosforiiti kaevandama“).

Ka kõnealuse kogumiku üks peatükk on lapsiku retoorilisusega pealkirjastatud „Kas eestlaste eesmärgiks ongi elada võimalikult vaeselt?“(lk 14). Jah, see on väärtusküsimus. Kas võtta niigi vigastatud ökosüsteemist viimane, rikkuda veerežiimide lõhkumise hinnaga veelgi mullastikke ja veekogusid, kaapida veel välja taastumatud loodusvarasid, teha üks kiire ja lustlik lõppvaatus business as usuali meetodil või võtta kuulda Jaak Einastot ja rohkem kui viiteteisttuhandet teadlast ning panustada ökoloogilisele jätkusuutlikkusele. Kas püüda veel kümme-kakskümmend aastat jätkata vanaviisi, et siis maanduda seda valusamalt või suunata vaimne potentsiaal ja tehnoloogiline arendustöö selle elutähtsa ülesanne lahendamisele, mis seisab inimkonna kui terviku ees, tähendab (taas)integreerida end isetaastuvatesse suletud aineringetesse. Seevastu Anto Raukas pakub dmitrikaramazovlikku lahendust – teeks ühe ilge kräu, joodaks ka iga talumehe šampanjat täis, küll pärast saab mis saab! Ökoloogilisest ja kestlikkusele orienteeritud vaatepunktist sõnastatuna võib öelda, et fossiilakadeemik Raukas soovitab Eestimaale eutanaasiat.

*

Eelmiste põlvkondade elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic, hiiglaslik tselluloositehas ja forsseeritud raie on siin headeks näideteks, mis ühtlasi ähvardavad saada mitte niivõrd isetäituvateks ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvateks kalmukääbasteks. Siin soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks 1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963 ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele, palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis. Õnneks on näha, kuidas järjest laiemad rahvahulgad ja üha enam noori on asunud keskkonnakaitsele. Kodanikeühendus Eesti Metsa Abiks on väga heaks ja innustavaks näiteks. Kui võideldakse Rail Balticu hiigeltorta trassivaliku vastu, laastava metsapoliitika vastu, hiigelsuure tselluloositehase vastu, siis pole see vastuhakk mis tahes suurele projektile, vaid oma elukeskkonna kaitse, tuleviku kaitse. Küllat võiks teha suuri ja rahamahukaid projekte, mis sellega kenasti klapiks. Näiteks hajutatud elektritootmisvõrgustiku ülesehitamine. Naeruväärsed on need jutud, et põlevkivile pole alternatiivi. See on taastumatu loodusvara, mille pinnalähedasemad ladestused on juba ahju aetud. Kui sellele pole alternatiivi, siis on kõik tuksis, võib pillid peagi kotti panna. Õnneks nii fatalistlikku pessimismi eriti ei esine.

Kaanepilt

SONGERMAA

Toomas Kiho

üksinda koduteed

ei enam metsa põlispuid

on kadund kõik

vainudel puhub tuul

ei enam jõgi voola siin

on songermaa

virnas maas vana laas

kes kaevas kruusa hiiemäelt

on müüdud kõik

viidud paas liiv ja maak

ei enam kuulda linnuhäält

on songermaa

sirge tee kumab ees

kes rajas tara läbi maa

on müüdud kõik

pisarias kibedais

ei enam laula ükski rind

on songermaa

üksinda meie kõik

ei enam aateid oma keelt

on müüdud kõik

üheskood kadudes

ei enam kodu ole see

on kadunud kõik

oleme sead songermaal

(„Akadeemia“ nr 12, 2017)

#MeToo ja Neverland

Ilmus 10.02.2018 ajalehes „Postimees“. Kirjutatud kolm nädalat varem.

#MeToo ja Neverland

„Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.“

Nii algab Urmas Vadi võrratu „Neverland. Romaan inimeste vahelistest suhetest“. Just oma ebamäärasuses on see epiloog väga tabav ning annab edasi seda sihti ja süüdlast otsivat ärevat rahulolematust, milles tänapäev elab. Erinevad nõiajahid ja lintšimismeeleolud, mille üheks avalduseks loeks ka paljukajastatud #Metoo, on selle väljendused. Kuna elame just nimelt psühholoogilises reaalsuses ja just nimelt see mõjutab enim meie isiklikke ja ka poliitlisi otsuseid, siis ei saa seda kuidagi ignoreerida.

Kes on õige kaasarääkija?

Üks esimesi kohalikke reaktsioone #MeToo'le oli küsimus, miks mehed (kõrvulukustavalt) vaikivad. Küsimus oli mõneti õigustatud. Kuigi üldiselt peetakse elementaarseks, et argument ja selle esitaja tuleb hoida selgelt lahus, siis see teema on nõnda tundlik ja psühhologiseeritud, et nii ranget kainemõistuslikkust on siin raske nõuda. Küsimus, kellel on pädevus rääkida, seguneb kiirelt ja lahutamatult küsimusega, kellel on õigus rääkida. Kui kaugele peab ulatuma kaasarääkija elukogemuslik ja moraalne neitsilikkus? Kui füüsika nobelist Niels Bohr võis rahus öelda, et ekspert on see, kes on teinud oma kitsas valdkonnas kõik võimalikud vead, siis soosuhtluse kohalt ollakse tihti vastupidisel seisukohal. Eks see teema puudutab paljusid nii sügavast ja arhailisest kihistusest, kus mõistus ja südametunnistus ei ole veel eristunud.

Kahtlemata on kuival maal ja merele minemata kerge karisid vältida ning samuti saab see inimene tõesti siiras eneseusus vanduda, et ta ettekujutlus endast kui superkaptenist ei kahjustuks ka tormiseimal merel. Tõsi, seda kujutlust ei saa a priori ümber lükata. Ega ka kinnitada. Nii võib ka soosuhtluse ideaalversioone kõige siiramalt jutlustada see, kes karisid on vältinud koos merega. Samuti puudub sugudevahelisi suhteid vaagides neutraalne positsioon – ole, kes oled, alati saab sind süüdistada oma soo eelistamises. Või vihkamises. Võiks ju mõelda, et küllap oleks sooelust rääkima kõige õigem see inimene, kel on pikaajaline (nt ühe lapse täisealiseks saamise kestus) edukas suhe parasjagu edasi kestmas, aga seegi „kõige õigem“ oleks siin üsna tinglik, sest tegureid on väga palju ja iga isikliku kogemuse üldistusjõud väga madal. Enda positsiooni põhjalik teadvustamine on vajalik aga just seetõttu, et enne üldistamist see õigest kohast maha lõigata.

Mahataandamatu isiklikkus

Sooeluga mõneti nagu kooliga: kõigil on selle kohta arvamus – õige kõigutamatu ja veendunud sealjuures – ning see arvamus on väga tugevalt seotud isikliku kogemusega: kellele oli kool koht sõpradega kohtumiseks ja eduelamuse saamiseks, kellele sunnipõrgu alanduse ja kiusamisega. Isiklik koolikogemus võib olla nii radikaalselt erinev, et ühise keele leidmine sel teemal pea võimatu.

Sarnaselt on soosuhtlusega. Maailmapilti sügavaimalt mõjutava isikliku kogemuse värving võib olla akommunikatiivsuseni erinev. Seksuaalselt atraktiivne ja seksuaalselt eemaletõukav inimene elavad täiesti erinevates kogemuslikes omailmades. Ja just kogemused vastassooga – see, kuidas nemad suhtuvad sinusse – annavad põhihäälestuse suhtumises vastassoosse ja esmase kujutluse sellest, millised nad on. Üks neiu võib olla veendunud, et mehed on ühed igavesed kiimakotid, kes muudkui jõllitavad ja käperdama kipuvad, teine võib olla veendunud, et nad ei tule hädavajadusteta rääkimagi. Ja mõlemal on õigus, lihtsalt nende sooline sotsialiseerumisprotsess on radikaalselt erinev olnud. Samuti ei saa seda protsessi läbi teha kiirelt ega mõne (pagulastele mõeldud) flirtimiskursuse raames, sest kultuuriliselt etteantud võrdlemisi laiad piirid peavad kitsenema vägagi erinevate individuaalstete omaduste tõttu.

Soosuhted on pinges. #MeToo kolm aspekti.

Väga üldiselt sõnastatuna: meie ühiskonnas on soosuhted kriisini pinges ja kreenis. #MeToo on selle üks ilming. Selle teine, suuremahulisem aspekt on üksindus, üha rohkemate inimeste suutmatus leida endale paariline ja luua perekond. Ilmekaks näiteks probleemi mastaapsusest on tõik, et käesoleva aasta alguses andis Briti peaminister Theresa May spordi- ja kodanikuühiskonna ministrile Tracey Crouchile ka niinimetatud üksindusministri ülesanded. Selle sammu lähtekohaks olid uuringutulemused, mis näitasid, et üksindus pole vanade inimeste probleem nagu võiks arvata, vaid suurim 15-34 aastaste seas.Siin olekski hea koht juhtida tähelepanu #MeToo debati kolmele tähenduslikule aspektile.

Esiteks, ületamatu sotsiaalne noorus

Kogu debatt ja poleemika toetub olukorrale, mis on normaalne enne püsisuhte ja perekonna loomist, tähendab, partnerivalik, otsimine, huvitatud soole lähenemine jms. See eluetapp, mis on veel lähiaajalooliseltki olnud üsna lühike, on saanud normaalseks vaikeolekuks kirjeldatavale olukorrale. Kasvatuspsühholoogia rajaja, ameeriklane Stanley Hall avaldas aastal 1904 mahuka raamatu pealkirjaga „Adolescence“, adolestsentsus. Ta lõi selle mõiste tähistamaks sotsiaalset iga, mil inimene pole sotsiaalses mõttes enam laps, aga ei ole ka veel täiskasvanu. Ta osutas sellele, et veel 19. sajandil (Ameerikas) astuti lapsepõlvest enamvähem otse täiskasvanuellu. Ühiskonnas olid rollid ja tööd sedavõrd vähekeerukad, et sai (loomulikult vajaduse tõttu ka pidi) nii noor inimene kohe astuda tööellu. 20. sajandi alguseks aga venis küpsemine vastava sotsiaalse valmiduseni 20nda eluaastani. Toonased täiskavanulikkuse viis põhitunnust tunduvad tänapäeval üsna iganenutena – haridus on omandatud, vanematekodust on lahkutud, töökoht on olemas, on abiellutud ja lapsed on olemas. Eriti iganenutena mõjuvad nad sellises sõnastuses, tähendab, lõpetatud tegevustena. Ometi on see ajalooliselt nii olnud. Tänapäeval on aga elutempo sedavõrd kiirenenud, ühiskond ja selle nõutud oskused sedavõrd keerustunud, et sellises mõttes täiskasvanuks ei saagi enam saada. Ei küsita ju enam ametit, vaid kus sa hetkel töötad. Kunagine rahvatarkus „kakskümmend kaks – viimane taks“ kõlab täieliku anakronismina ning ka Martin Helme kasutatud kurikuulus maamärk 27 aastasest lastetust naises kõlas nii eelajaloolisena, et seda kasutati võidukalt ja mõnuga demonstratiivseks solvumiseks.

See näitab Vadi romaani pealkirja täpsust. „Neverland“ oli ju fiktsionaalne asukoht, kus ei vananetud, see oli kodumaa Peeter Paanile, poisile, kes keeldus suureks kasvamast. Sisemisest keeldumisest on aga saanud paljude jaoks väline võimatus.

Teiseks, väljapääsuta diskosaal

#MeToo debatt ei suuda kohe kuidagi püsida nö ajendprobleemi juures, tähendab, sellise ahistussituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Väga kiirelt läheb jutt kõikvõimalike muude ebameeldivate kokkupuudeteni, alates traumeerivatest hääletamiskogemustest ja lõpetades kollegi jultumusega firmapeol. Kõnekas on seegi, et mitte üks Feministeeriumileⁱ saadetud isiklik lugu ei kirjelda juhtumit, kus ülemus või mõni muu võimupositsioonil olev inimene nõuaks seksuaalseid teeneid. Ikka räägitakse ärritatusega sellest, kuidas keegi käitus ööklubis või hämaral tänaval vastikult. Nii resümeerib ka Aet Kuusik #MeToo'd kritiseerivatest artiklitest ülevaadet andes, et „#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad“ⁱⁱ. See on turvalise keskkonna nõue, miski, mida pole raske mõista, sest soosuhtlus raskestivälditavas ja möödumatus teismeeas võib olla talumatuseni rabe ja neurootiline. „Noorelt pole häbi olla noor,“ on tabavalt öelnud A.H. Tammsaare. Kui ühiskondlik formatsioon sotsiaalse ja bioloogiline vanuse juba liiga lahku käristab, võib tekkida parandamatu frustratsioon küll.

Kolmandaks, lahendusi ei pakuta.

Tähenduslik on seegi, et kogu selle moraalipaanika konstruktiivne osa on praktiliselt olematu. Kui küsida, et mida siis ette võtta, siis moraliseeriv marukoor vaibub mõneks üksikuks vaikselt pobisevaks hääleks ja kui mõni ettepanek ongi, siis on see nii hädine ja elukauge, et meel läheb neid kuuldes haledaks. Näiteks äsja ahistamisteemalise doktoritöö kaistnud Katri Lamesoo vastab küsimusele, mida saaksime kohe ära teha järgmiselt: „Sellise küsimuse esitamine iseeneses viitab asjaolule, et palju pole enam teha jäänud. On märgiline, et „kas“ küsimuste asemel „kuidas“ küsimusi esitatakse, ainiti veel teemal mis sugude vahelist ebavõrdsust puudutab.“ⁱⁱⁱ Kõik. Punkt. Ma arvan, et rohkem optimistlikult ja entusiastlikult polegi võimalik sõnastada, et pole õrna aimugi.

Eks näis, mida võtab ette Briti üksindusminiser. Igatahes see heaoluühiskondlik tee, mida mööda siingi juba päris pikalt on sammutud, tunneb eelkõige ühte meetodit: tuvastada rõhutud ja kapata siis neile riigiga appi. See on rakendatav enam-vähem kõikjal, kus asi on lahendatav rahaga. On ju raha kogumine maksudena ja ümbes jaotamine üks riigi kõige põhilisem instrument. Aga raske on ette kujutada valdkonda, kus see meetod põruks totaalsemalt kui sooelu reguleerimine. Kõik, mida tsentraalvõim siiani heaoluühiskonna loogika järgi selles sfääris on teinud, on taandumine. Sooneutraalne abielu oleks veel üks taandumisnõksakas – enam ei kirjuta riik abiellujatele ette ka erisoolisuse nõuet. Kuidas ja millise instrumendiga peaks appi tulema riik, kui inimene ei suuda rahuldada oma soovajadusi, kui ta ei suuda leida partnerit, kui vastassugu käitub talumatuseni ebameeldivalt? Kas ka soovajaduste rahuldamine peaks olema ka rahaliselt vahendatud ja vajadusel riigi doteeritud? Viimasele ei julge jaatavalt vastata vist ka kõige radikaalsemad ja loogiliselt järjepidevamad riigiusklikud.

ihttp://feministeerium.ee/meie-lood-minaka-18-ja-19/ vaadatud 29. I 2018

ii„Keegi ei keela flirtimist“ http://feministeerium.ee/keegi-ei-keela-flirtimist/ vaadatud 2. I 2018

iiiKatri Lamesoo „Kuidas siis ahistamisega tegelikult on?“ Sirp 22. XII 2017

Derrida, Foucault, marksism, feminism jms

Mõned tsitaadid koos allikaviidetega.

„Kriitilise teooria ja marksismi vahekorra ajalugu on olnud küllalt keerukas. Ühelt poolt on olnud neid, kes näevad siin aksiomaatilist sidet, s.t marksism ongi kapitalistliku ühiskonna kriitiline teooria. Sellest vaatepunktist kaldutakse marksismi nägema totaliseeriva diskursusena, mille alla saab paigutada kõikvõimalikud ühiskonnak riitika vormid (nt taanduvad klassi-, rassi- ja sooküsimused kõik kapitalistlikule ekspluateerimisele). Teiselt poolt on neid, kes väidavad, et kriitiline teooria esindab kujunevat (postmodernset) intellektuaalset traditsiooni, mis, põlates ära kõik naturalismi ja paratamatuse vormid, ei saa leida ühist keelt marksistliku mõttega ja muudab selle lisaks kõigele ka üleliigseks. Mõlemad seisukohad on ühtviisi juurdunud. Jacques Derrida jaoks – keda paljud peavad nüüdisaegse kriitilise teooria filosoofiliseks arhitektiks – pole eraldusjoon marksismi ja kriitilise teooria vahel siiski nii selge. Ta rõhutab, et tema enda äärmiselt mõjukas dekonstruktsiooniteooria on miski, mis juba oma nimetuses kannab sügavat sidet marksistlike avangutega: „Dekonstruktsioonil pole vähemasti minu jaoks kunagi olnud muud mõtet ja eesmärki kui teatud marksistliku vaimu radikaliseerimine“ (Derrida 1994: 92)*. Kuigi marksismi ortodoksne tõlgendus viitab vastupidisele, pole marksism kunagi kujundanud ühtset õpetust, mis vajaks lihtsalt lähemat selgitamist, et selle universaalne tõelevastavus ja olulisus muutuksid arusaadavaks. Marksism on sama ajalooline nagu iga teinegi diskursus ning pidevalt uuenev ja muutuv, et korrigeerida oma piiratust ja sisemisi vastuolusid, mis iga ajaloolise ettevõtmisega vältimatult kaasnevad. Peatükk algab hinnanguga mõnele Karl Marxi põhilisele uuendusele, eriti just tema radikaalselt uuele rõhuasetusele konteksti- ja võimuküsimuses. Seejärel on vaatluse all Frankfurdi koolkond ja selle katsed arendada välja kontekstil põhinev kriitiline teooria kui meetod, mis võimaldaks uurida moodsat kapitalismi ja selle ühiskondlik-kultuurilisi vorme. Seejärel tuleb juttu diskursuseteooriast, mille eesmärgiks oli võimaldada sotsiaalse reaalsuse integreeritumat analüüsi. Kuigi seda tüüpi analüüsi seostatakse tavaliselt mõtlejatega nagu Michel Foucault ja Derrida ning nende poststrukturalistlike vaatenurkadega, on diskursuseteooria tähtsus kasvanud ka marksistlikus ja postmarksistlikus traditsioonis tänu sellistele teoreetikutele nagu Antonio Gramsci, Stuart Hall, Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe. Peatüki lõpp vaatleb Slavoj Žižeki mõtte mõningaid aspekte, mis vähemalt teatud moel tähistavad tagasipöördumist Marxi juurde.“

Glyn Daly „Marksism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 56-57, esiletõsted originaalis
*Derrida, Jacques 1994. Specters of Marx: Th e State of the Debt, the Work of Mourning, and the New International. Trans. Peggy Kamuf. London: Routledge.
NB! Mart Kanguri täpsustus:
 "see käsiraamatus olev tsitaat on natuke valesti tõlgitud, mul on siin toimetajana ka süüd, kuigi ma enam ei mäleta, kes millise variandi pakkus, ka oli originaali lausest tükk puudu, nii et algne lause on:
 "La déconstruction n'a jamais eu de sens et d'intérêt, à mes yeux du moins, que comme une radicalisation, c'est-à-dire aussi dans la tradition d'un certain marxisme, dans un certain esprit de marxisme."
 Inglise tõlkes: "Deconstruction has never had any sense or interest, in my view at least, except as a radicalization, which is to say also in the tradition of a certain Marxism, in a certain spirit of Marxism."
 Seda võiks tõlkida nt nii: "Vähemasti minu silmis ei ole dekonstruktsioon kunagi tähendanud muud kui radikaliseerimist, ja seda ka teatava marksismi traditsioonis, marksismi teatavas vaimus." Niisiis mitte marksismi vaimu radikaliseerimine, vaid radikaliseerimine  k a  t e a t a v a s marksimi vaimus - ja "teatavas" selles mõttes, et D. räägib siin marksismi mitmest erinevast vaimust (ja/või kummitusest), Marxi seesmisest heterogeensusest, ja distantseerub selgelt igasugusest totalitarismist marksismis."

„Kui liberalismi järgi on võimu asupaigaks valitsus, siis marksismi järgi on selleks majandus. Karl Marxi jaoks asub võim nende käes, kes kontrollivad majanduslikke tootmisvahendeid; järelikult muudaks võimu asukoha muutmine ühiskonna struktuuri. Mida see naiste jaoks tähendab, mõtestas lahti Marxi kaastööline Friedrich Engels raamatus „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ („Der Ursprung der Familie, des Privateigenthums und des Staates“, 1884, ee 1935). Engels väitis, et meeste domineerimine naiste üle algas koos eraomandi tekkimisega inimühiskonnas. Ta järeldas sellest, et eraomandi ja eelkõige kapitalismi kaotamisega kaasneks naiste vabastamine. Sellest järeldub, et naised peaksid töölistega samal moel taotlema kapitalismi kukutamist.

20. sajandil kasutasid paljud feministid Marxi teooriaid marksistlik-sotsialistliku feminismi väljakujundamiseks. Juliet Mitchell töötas välja „kahe süsteemi teooria“: seisukoha, et naisi ei rõhu mitte üksnes kapitalism, nagu Engels oli väitnud, vaid ka patriarhaat. Kahe süsteemi teooria poolehoidjad järeldasid, et naiste vabastamine nõuab seega mõlema mainitud struktuuri lammutamist. Nancy Hartsock töötas Marxi proletaarse seisukoha eeskujul välja „feministliku seisukoha“. Hartsock kinnitas, et rõhutuks olemine avab naistele ühiskonna tegelikkuse kohta ainulaadse ja tõepärasema vaate. Mitchelli kombel väidab ta, et naised peavad vabanemiseks ründama nii patriarhaati kui ka kapitalismi.

Marksistlik-sotsialistlik feminism läheb liberaalsest feminismist kaugemale, uurides pigem naiste allutatuse ühiskondlikke, mitte kitsalt poliitilisi ja õiguslikke juuri. Väites, et naisi rõhub just patriarhaalne struktuur, aitab ta laiemalt mõista naiste rõhumise põhjuseid. Kuid liberaalse feminismi kombel piirdub ka marksistlik-sotsialistlik feminism ühiskonna objektiivsete struktuuride uurimisega. Alles feminismi järgmise faasi saabumisega arenes feministik mõte kriitiliseks teooriaks ühiskonnast. Radikaalne, psühhoanalüütiline ja postmodernne feminism uurivad, kuigi küll eri viisil, kuidas said naistest meie ühiskonnas „naised“. Nad vaatavad kaugemale ühiskonna majanduslikest, juriidilistest ja poliitilistest struktuuridest, et analüüsida, kuidas soo tähendust luuakse ja põlistatakse ühiskonna kõigis aspektides.“

Susan Hekman „Feminism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 150-151, esiletõsted originaalis

*

„Ent seegi vähene lootus, et mingi püsiv tarkusetera võiks siiski peituda ka humanitaaride töödes, pudenes põrmuks, kui häälekas 20. sajandi õpetlaste koor, osalt motiveeritud naiste ja vähemuste nõudmisest suurema väärikuse järele, kuulutas, et väidetavad tõed valgete Euroopa meeste teostes – nagu Montaigne, Locke, Hume, Kant, Dostojevski, Flaubert, Gibbon või Tolstoi – olid mõjutatud nende soo, ajastu ja kohaga seotud eelarvamustest ning kujutasid endast „sotsiaalseid konstruktsioone“. Need kriitikud, keda sageli nimetati postmodernistideks, väitsid, et ükski väärtussüsteem ega mingi teksti tõlgendus pole loomupäraselt tõesem kui teine. Rühm, kes juhtus domineerima, kuulutas oma väärtushinnanguid, meetodeid, kontseptsioone ja seletusi, et säilitada võimu teiste üle, kes järgisid mõnda teist eetikakoodeksit. Ehkki kateedrites ja kutsealaliitudes on alati võisteldud mõjuvõimu pärast, otsustasid postmodernistid muuta igasuguse intellektuaalse jõupingutuse poliitiliseks.

Ei läinud kaua, kui humanitaarteadused killustusid sektideks, kes hakkasid uurima pigem inimeste kategooriaid – naisi, muslimeid, latiinosid, homoseksuaale – kui ideede kategooriaid. Postmodernistid ehk dekonstruktsionistid, kes pidasid oma vanavanemateks Nietzschet ja Heideggeri ning vanemateks Derridad ja Foucault'd, kuulutasid oma katekismuses, et ühelgi autoril pole ligipääsu tõele, sest semantilise kirjelduse ja tegelikkuse vahel pole mingit seost. Iga sõna tähendus sõltub teistest sõnadest lauses ja iga lause tähendus teistest lausetest narratiivis. Iga õpetlane takerdub lõputusse regressi sõnade labürindis, mis kunagi ei suuda täpselt tabada reaalsust. Sõnu, nagu on märkinud Joyce Appelby, tuleks võrrelda pigem metsikult karglevate pallidega löökkuulimängus kui juveelidega šeifikarbis.
Järele mõeldes pole see skeptiline vaade sugugi nii radikaalne, kui esmapilgul tundub, sest selle põhitees ulatub tagasi Francis Baconi, Ludwig Wittgensteini ja Virginia Woolfini. Põhiline idee, millest eespool juttu oli, seisneb selles, et igal lausel on võimalike tähenduste väli ja ühelgi tähendusel pole eelisseisundit ega muutumatut refernti. Seepärast on seos keele ja tegelikkuse vahel alati mitmetähenduslik. Ehkki mõned dekonstruktsionistide sõnumi aspektid olid paikapidavad, olid need vähem revolutsioonilised, kui nad ise ja nende järgijad arvasid. Ent nad läksid oma semantilises suurpuhastuses nii hoogu, et hakkasid puruks peksma ka hinnalist kristalli. Nende äärmuslikult teravad kallaletungid tõelevastavuse tähendusele, teaduslike väidete karikeerimine ja kriitiline suhtumine seisukohta, et mõningaid vaimuseisundi ilminguid võib põhjendatult pidada vaimuhaiguseks, olid osalt ajendatud tõsiasjast, et humanitaarid hakkasid staatuselt alla jääma teadlastele, kellest olid saanud kiindumuse, helduse ja tähelepanu objektid nii kolledžijuhtide kui ka meedia silmis. Tuletagem meelde, et kui Uue Salemi elanikud hakkasid ohustama traditsioonide küljes kinni olevaid Vana Salemi kodanikke, süüdistasid viimased neid nõidumises.

Kui kõik laused on loomupäraselt mitmetähenduslikud, siis usk, et mõni tekst võiks millegi kohta tõe esile tuua, on illusoorne. Kuna loodusteadlased uskusid, et avastavad tõeseid fakte looduse kohta, olid postmodernistide rünnakud ajaloolaste, filosoofide ja kirjanduskriitikute vastu ühtlasi väljakutse loodusteadlastele, kes väitsid end omavat erilist eesõigust looduse kohta kehtivatele tõdedele. Ent põhjus, miks füüsikud loobusid mõttest, et eeter võiks olla keskkond, milles valgus levib, ei ole võrreldav põhjusega, miks Jacques Derrida väidab, et iga narratiiv sisaldab ebaamäärasust. Ehkki uurijatel on võimalik teada vaid seda, mida nad vaatlevad, ja nad ei saa kunagi tundma õppida sündmusi nii, nagu need looduses tegelikult aset leiavad, teevad nad sellegipoolest endiselt olulisi avastusi, mis aitavad parandada nende kriitikute tervist ja heaolu. Dekonstruktsionistid näisid kuulutavat, et kui neil pole võimalik saada kõike, siis ei taha nad midagi.“

Jerome Kagan „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil“ TÜ Kirjastus. 217. lk 303-305

*

„Ma elan Ameerikas, kus aina diskuteeritakse postmodernismist, dekonstruktivismist, ent minu reaktsioon sellele on äärmiselt negatiivne. Mind hämmastab nende tendentside, mille tunnistajaks ma nooruses olin, teatud hilinemisega levitamine.
Millest ma räägin? Historismist, see tähendab veendumusest, et tõtt ei ole olemas, et kõik tõed tulenevad antud ühiskondlik-majanduslikust olukorrast. Me saime selle koos marksismiga, eks ole? Kogu postmodernism on minu arvates samasuguse mõtlemise jätk, et kõik sõltub ühiskondlikust, ajaloolisest jne tingitusest. Historism täie rauaga. Postmodernism on ju lõpuks veendumus, et mingigi usk või maailmavaade ei ole täna enam võimalikud. Sellega käib kaasas kõige taandamine huvide konfliktile ja sellised nähtused nagu näiteks äärmusfenimism, mis kuulutab, et kogu kirjandus on seni olnud domineeritud valgete isaste poolt. Minu jaoks on need asjad, millel ei ole mingit tulevikku, need kaovad sama äkki kui ilmusidki. Aga siiski on need tugevalt esil.
Me teame hästi, et sellised doktriinid hävitavad inimest sisemiselt. Need on kahjulikud, sest inimene vajab tõde, vajab usku, ta ei saa rajada oma elu liivale. Siin tuleb kohe ka märkida, et postmodernismi kõige destruktiivsemad elemendid – nõndanimetatud dekonstruktivism – tulid Prantsusmaalt.“
Czesław Miłosz „Rzeczpospolita“ 1992, nr 286 (aitäh Hendrik Lindepuule)

"Ameerika pakub kultuurilisest küljest üsna kentsakat vaatepilti, sest siia ulatuvad prantsuse intellektuaalide moevoolud. Selliste filosoofide nagu Derrida mõjul on dekonstruktivistid teinud endale pesa mitmes ülikoolis ja hakanud hukka mõistma kõiki, kes nende arvates on “vanad kalossid” ega mõista dekonstruktivismi. Kirjanduskateedrites suhtutakse põlgusega teadusesse ja filosoofiasse, sest dekonstruktivistide jaoks on üksnes kirjandusuuringud tähtsad, neid võetakse kui inimkonna avangardi. Need on Prantsuse haigused. Aga samasugune haigus oli ju ka marksism."
Czesław Miłosz „Gazeta Wyborcza“, 1991, nr 132 (aitäh Hendrik Lindepuule)

*

“Sexuality is to feminism what work is to marxism: that which is most one’s own, yet most taken away. Marxist theory argues that society is fundamentally constructed of the relations people form as they do and make things needed to survive humanly. Work is the social process of shaping and transforming the material and social worlds, creating people as social beings as they create value. It is that activity by which people become who they are. Class is its structure, production its consequence, capital a congealed form, and control its issue.
Implicit in feminist theory is a parallel argument: the molding, direction, and expression of sexuality organizes society into two sexes: women and men. This division underlies the totality of social relations. Sexuality is the social process through which social relations of gender are created, organized, expressed, and directed, creating the social beings we know as women and men, as their relations create society. As work is to marxism, sexuality to feminism is socially constructed yet constructing, universal as activity yet historically specific, jointly comprised of matter and mind. As the organized expropriation of the work of some for the benefit of others defines a class, workers, the organized expropriation of the sexuality of some for the use of others defines the sex, woman.”
Catharine A. MacKinnon “Toward a Feminist Theory of the State.“ 1989. Harvard University Press. lk 3

Intevjuu Aaro Toomelaga

Intervjuu ilmus kõvasti kärbituna ajalehes „Sirp” 26.01.2018

Marek Tamm: „Aaro Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet, mida autor nimetab Minu Iseks. Seda põhieesmärki püüeldes pakutakse otsekui möödaminnes vastused veel tervele reale küsimustele, nagu mis on elu, mis on mõtlemine, mis on keskkond, mis on teadvus, mis on emotsioon, mis on vabadus, mis on tahe, mis on isiksus, mis on meel, mis on kõne, mis on märk, mis on kultuur jne.

Kusjuures tuleb tõdeda, et tulemus on autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise maailmaseletuse manifestatsioon. Mõistagi pole Toomela teos sündinud tühjale kohale, vaid põhineb tema enam kui paarikümneaastasel teadustööl, mille rohked viljad on seni olnud loetavad peamiselt inglise keeles. Tuleb vaid tunnustada autorit, et ta on võtnud vaevaks oma uurimistöö sünteesida eesti keeles.“

Kaks teost, millest lähtusin, on väga mastaapsed, süstemaatilised ja terviklikud, kusjuures terviklikkus on väga holistlik ja orgaaniline. Näiteks oleks raske soovitada mõnda üksikut peatükki „maitse suhu saamiseks”, teooria avaneb eelkõige tervikuna. Sestap on see ajakohatu, sest kellel on tänapäeva kärsituses aega süübida teooriasse, mille ülevaatlik sissejuhatus hõlmab tuhatkond lehekülge keskendumist nõudvat teksti. Igatahes soovitan kõigile privilegeeritud vandlitornlastele, munkadele ja nunnadele.

Intervjuu toimus kirjalikult ja mõnedele „küsivatele tsitaatidele” on vastatud vahele kirjutades, sellest ka selline stiil.

***

Kõige pealt suur, suur tunnustus sellise töö eest. Ainuüksi need kaks raamatut - kaks esimest osa nagu aru saan - on täiesti ajastukohatud teadussaavutused. Viimase all pean eelkõige silmas seda, et praegune akadeemiline elukorraldus on sihitud artikliformaadile ning suurusjärke väiksemategi monograafiate kirjutamiseks pole normaalsel ülikoolitöötajal võimalust. Tahakski kohe küsida, et kuidas on see võimalik ja milline näeb välja üks keskmine päev Aaro Toomela elus?

Aitäh heade sõnade eest! Arvatavasti on ka tõsi, et ükski normaalne ülikoolitöötaja (või üldse ükski normaalne inimene) niisuguseid raamatuid kirjutama ei hakkaks. Kumbki neist raamatutest võttis umbes aastajagu puhast tööaega. Ja kuidas see võimalik on? - See on lihtne! Kuna palka saan ma kõige muu kui raamatu kirjutamise eest, siis on lahenduseks 70-80 tunnine töönädal. Sellesse mahuvad loengud ja muu õpetamine, koosolekud, ametikoha juurde kuuluv teadustöö (nii asjade uurimine kui tulemustest kirjutamine) ja siis veel meelelahutuseks raamatu kirjutamine.

Kui toimetaja pakkus mulle Teie esimest köidet “Kultuur, kõne ja Minu Ise” (KKMI) arvustamiseks, siis ütlesin ära ja sõnadega: “peaksin kirjutama üsna alt üles vaadates selle raamatu kohta. Hirmus hea meelega loeks aga kelle kõrvalt pilku (või lausa ülalt pilku)”. Nüüd, olles lugenud ka teist köidet “Minu Ise areng: inimlapsest Inimeseks” (MIA), on see tunne tugevnenud. Öelge nüüd ise, kes võiks ja suudaks Teie teoseid Eestis (või miks mitte maailmas) arvustada?

Arvustajaid leida pole raske, seda teevad - sealjuures sisukalt! - kõik lugejad oma mõttes. Nii need, kes võtavad vaevaks (nii mõnigi on tunnistanud, et see pole lihtne) need raamatud läbi lugeda kui need, kes eelistavad oma aega mõne muu tegevusega täita. Ma olen halvasti kirjutanud, kui mu väidetest pole võimalik aru saada või siis on need halvasti põhjendatud. Viimane on ehk olulisem, kuna on asju, mida lihtsalt ei saagi väljendada. Sest need asjad ise on keerulised. Raamatus esitatud teooria põhjendatud (!) kriitikuid ei julgeks ma hakata nimepidi nimetama. Aga ma tean, millistel teadmistel see teooria põhineb. Siin on (minu meelest) kooskõlaliselt kokku saanud teadmised erinevatest inimteaduste valdkondadest: kognitiivne psühholoogia, neuropsühholoogia, arengupsühholoogia, kultuuripsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia, keskkonnapsühholoogia, individuaalsete erinevuste psühholoogia, kliiniline ja hariduspsühholoogia, epistemoloogia, laiemalt inimkonna ja kitsamalt teaduse ajalugu, semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia ja ehk veel mõned teadmiste valdkonnad, mille (oma meelest asjakohaseid) seisukohti olen püüdnud teooria ehitamisel arvesse võtta. Siit saame ka kriitiku leidmiseks sobiva aluse - igaüks, kellel on ülevaade nendest teadmiste valdkondadest, sobib ka kenasti teooriat kritiseerima-arvustama.

Ja veel: kas saaksite kuidagi formuleerida, kes on see “meie”, kellega Te neis raamatuis räägite?

Tore, et see “meie” silma jäi! Minu jaoks on “meie” kõik mõttekaaslased, teekaaslased inimeseks olemise mõtestamisel - kõik, kes on valmis minu raamatutest sisukat võtma ja sealt edasi minema.

Ning milliste märksõnade või tunnustega iseloomustaksite nn peavoolupsühholoogiat, millega olete pidevas poleemikas?

Ajalooliselt ja geograafiliselt pime: olen neil teemadel kümmekond artiklit ja raamatupeatükki kirjutanud ning ka rea sama arusaama jagavaid mõttekaaslasi leidnud. Minu meelest on rida veenvaid põhjusi isegi uusima põhivoolu psühholoogia taset pidadada 20. Sajandi I poole kontinentaal-Euroopa psühholoogiaga võrreldes alaarenenuks.

Mulle tundus lugedes kõik väga veenev ja lugedes ma aina noogutasin. Eks siin ole palju määranud mu õpingud TÜ semiootika osakonnas ja Kalevi Kulli mentorlus, miska tunnen end kuuluvat samasse vaimuvoolu, nii öelda Eesti teooriasse nii nagu seda määratlesid Kalevi Kull ja Marek Tamm (“Akadeemia” 2015, nr4).

Tõepoolest, “Eesti teooria” (mis pole olemuselt väga erinev laiemalt kontinentaal-Euroopa mõtteviisist, millele toetun) on väga sobiv alus minu raamatute üldise mõtteviisi mõistmiseks.

Hüppaksin nüüd konkreetsemate küsimuste juurde. Näiteks kas olete lugenud Valdur Mikita triloogiat ja mis sellest arvate?

Tean, millest jutt, aga süvitsi lugenud pole. Kui neid raamatuid uurisin, siis tundus mulle, et Mikita triloogia ei aita mind huvitavate küsimuste vastamisel.

Kui kõrvale jätta need rahvusidentiteedilised pinnavigurid, mis talle tohutu populaarsuse on andnud, siis sügavamal tasandil resoneerub Mikita projekt mu arust osalt Teie omaga. Ka voolusäng on sama, ikka von Uexküll, von Baer, Võgotski jt. Näiteks Mikita fantaseerib uuest märgisüsteemidest, millega psüühikat koolitada. Mida Teie arvate sellisest ideest? Sisekõnest ja selle potentsiaalsest koolitamisest uute märgisüsteemidega?

Siin läheme teemadesse, kus lühike vastus osutub liiga pinnapealseks ja piisavalt pikk vastus ei sobiks intervjuuks. Proovin siiski tasakaalu leida. Uued märgisüsteemid? - kohe peaks määratlema, mis mõttes. Väga üldisel tasemel ei saa uut märgisüsteemi enam kujuneda, kui kõnemärgid-sümbolid on olemas.

Kuidas kommenteeriksite näiteks seda lõiku ja kas oskaksite Mikitat edasi aidata?:
“Enesega suhtlemise oskused omandab inimene suuresti kultuurist.

Kuidas omandab? Ja mida täpselt? Ja mis on kultuur? - neile küsimustele ma oma raamatutes vastan, aga minu meelest minu ja Mikita vastused ei ole kattuvad. Erinevad vastused neile küsimustele viivad hoopis erinevate järeldusteni, erineva arusaamani, mis tähendab olla inimene.

Sisekõne on olemuselt dialoogiline. Intellekti vundament on kahestumine - inimene ei võrdu kunagi täielikult iseendaga. /.../

Jah, sellisel viisil vahel sisekõnest räägitakse. Aga ma arvan, et tegemist on metafooriga. On suur vahe tõelisel dialoogil, milles osalevad kaks erinevat mõistust ja “dialoogil”, kus “mina räägin minuga”. Seega minu meelest ei saa inimene iseendaga mitte võrduda (välja arvatud erandlikel haiguslikel juhtudel). Inimene saab olla kas rohkem või vähem eristunud ehk diferentseerunud mõistusega. Kõik kokku on ikka üks inimene.

Ka sisekõne tarvis võivad inimesed enda jaoks leiutada teinekord kaunis ebatavalisi märgisüsteeme. Kuna autokommunikatsiooni on keeruline uurida, siis on see oluline aspekt jäänud sageli tähelepanu alt välja. /.../ Just sisekõnes muutub keelemärk sümboliks. Sümbol on aga juba kultuuri, mitte enam keele osa. Autokommunikatsioonis toimub see nõiduslik puudutus, mille käigus keel muutub kultuuriks./.../

Ilmselt eristuvad siin märgisüsteemid selle alusel, mis osutab ja millele osutab; “ebatavaline märgisüsteem” on üldiselt ikka seesama kõnemärkide tervik. Edasi, keelemärk muutub sümboliks? Minu jaoks on see mõte arusaamatu. Mis see ikka on, mis muutub ja mis see on, milleks ta muutub? Sõna, mis osutab millelegi muule, [ei] muutu[] väljaütlemisel mittesõnaks, vaid füüsikalise maailma nähtuseks. See väljaöeldu võib jälle sõnaks saada, kui kuuljal kujuneb seos kuuldud sõnavormi ja selle osutuse vahel. Semiootikas pole see vahe alati (vahel on!) selge. Semiootik võib rääkida välise maailma asjadest - näiteks liiklusmärkidest või mundritest - ja väita, et need ongi sümbolid. Ei ole. Sümboliks kujunevad need maailma asjad vaid siis, kui neid sellisena tõlgendatakse. Koil pole vahet, kas ta sööb kalevist mundrit või laudlina. Tema jaoks pole ja ei saa olla neil asjadel sümbolilist aspekti. Inimesel saab.

Kogu tänapäevane arusaam sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba sajandivanuste ideede üle- ja ümberjutustus./.../Keegi ei oska vastata isegi sellisele lihtsale küsimusele, mille poolest erineb näiteks eri keeltes kõnelevate inimeste sisekõne, millistes piirides sisekõne muutub, kuidas on see seotud mõtlemisega, millise mooduli kaudu on sisekõne üldse seotud keelega.

Keegi ehk ikka oskab neile küsimustele vastata. Ilmselt erinevad erinevate inimeste sisekõned oma sisult ja vormilt. Sisekõnes saab kõnemärke siduda erinevatel viisidel. Neid viise on kokku 8: erinevad vaimse arengu astmed, millest oma teises raamatus pikalt kirjutan. Teiselt poolt, sama arengustaadiumi piires, saab samu märke erinevalt siduda tähenduse mõttes. Kuidas sisekõne on seotud mõtlemisega olen samuti oma raamatutes lahti kirjutanud. Sisekõne pole mingi mooduli kaudu keelega seotud; sisekõne on keeleühikutes mõtlemine. Tulemuseks on võimalus mõista maailma viisil, mis ühelegi teisele loomale peale inimese pole kättesaadav; me saame mõelda ka maailmast, mida meeltega kogeda üldse ei saa. .

Minu arvates on sisekõne loomuliku keele osa, kuid selle erinevusega, et sisekõne näib olevat tugevamini seotud keele kognitiivse kui kommunikatiivse küljega.” (“Lingvistiline mets” lk 204-5)

Selles lauses on hästi näha minu maailmapildi põhimõttelist erinevust Mikita omast: “tugevamini seotud” ei tähenda minu jaoks midagi sisukat. Küsimus on kvalitatiivsetest erinevustest, sellest, millised elemendid seostuvad millisteks erilisteks tervikuteks. Samuti ei arva ma, et kognitiivne ja kommunikatiivne aspekt oleks üldse kõne puhul lahutatavad. Kõne eripära on see, et kõnemärke saab siduda nii nende märkide poolt osutatavate asjade seostumise reeglite alusel kui ka suhtlemise reeglite alusel. Ma ei saa ka aru, mis on “loomulik keel” kui see pole süsteem märkidest, mis osutab millelegi muule. Osutus on ainult psüühika sisene, seega peab “loomulik keel” samuti olema “seesmine”. Sisekõne ja väline kõne pole muidugi identsed; kuid nad on tegelikult mõlemad seesmised ja seega ka kognitiivsed.

 Marju Lepajõe kurdab aulakõnes „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ („Akadeemia“ nr 9, 2014) „Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, ta ei ole suutnud veel ennast ületada, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole. /.../Esitatud mõttekäigud tõukuvad kirjutistest hiljutistes Akadeemia numbrites, mis tekitavad esialgu hea tuju, aga ainult esialgu. Neid lugedes tundub esmalt, et 17. sajand ei ole veel lõppenud, siis jälle, et Vladimir Iljitˇs Lenin oli ikka tõsine teadlane, sest praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi* Mis teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem.“

* [David G. Elmes, Barry H. Kantowitz, Henry L. Roediger III. Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013 ]

Mida ütlete Marju Lepajõele? Mul on tunne, et protest on teil suuresti sarnane, ent Teie olete otsustanud tõsta vaimumõõga selle hädamere vastu?

See mõte, mida Marju Lepajõe väljendab, on masendav - kuna ta on õige. Hinge või inimeseks olemise arvestatav mõiste ei puudu mitte ainult psühholoogia ülikoolikursus(t)es vaid suuremas osast tänapäeva psühholoogias. Samuti nõustun tema mõttega, et inimmõtte ajalugu peab (!) tundma, selleta ei saa maailmast kuigi hästi aru. Ja see osa, mis on arusaadav, on igavam osa. Psühholoogia ilma mõistuse loo teadmiseta ei saa kunagi päris teaduseks, teaduseks, mis seletaks uuritava nähtuse - psüühika.

Kas ma olen tõstnud vaimumõõga selle (vaimsuseta) hädamere vastu? Loodetavasti mitte. Ei tahaks veel lasta oma mõistusel lasta … surra, uinuda. Aga teine vihjatud valikutest - vaimus taluda kõik nooled - ei ole ka kuigi huvitav. Olen teinud, mis mulle huvitav - valinud põhivoolust erineva raja, raja mille alguse näitasid õpetlased juba ammu, ning seda mööda asunud inimmõistuse mõistmist otsima. Ma ei tea, kas see rada on õige, aga tean, et mulle on siin igal sammul põnev.

Teie raamatud lugedes meenus mulle kaks kontinentaal-Euroopa suurkuju ja sugugi mitte ainult võrreldava kirjutamisambitsioonikuse tõttu. Nimelt Robert Musil ja Oswald Spengler. Musili eesmärk on Teie omaga üldsõnaliselt sama – lähenda inimhinge kirjeldamisele loodusteadusliku ranguse ja täpsustaotlusega. Tema peateose “Omadusteta mees” tööpealkiri oli homo potentialis, sest ka tema seadis võime, potentsiaalsuse ontoloogiliselt ignoreerimatusse positsiooni. Te ütlete, et inimese psüühika on teiste liikide psüühikast kvalitatiivselt erinev ja et kvaliteet on struktuuri potentsiaal suhestuda mõne teise kvaliteediga. Kas Te võiksite seda lugejale pisut seletada?

Tõepoolest, minu meelest on kvaliteet mõistetav kui asja potentsiaal suhestuda millegi muuga. Mitte miski maailmas ei saa suhestuda kõige muu selles eksisteerivaga. Nii on igal asjal omad piirid, valik võimalusi millega ja kuidas see asi seostuda saab. Näiteks inimlaps oma esimesel eluaastal võib mängida asjaga, mis meie jaoks on raamat. Lapsele see raamat ei ole, tema suhe selle asjaga on teistsugune kui kirjaoskajal. Kirjaoskamatu ja kirjaoskaja on kvalitatiivselt erinevad. Võtame teise näite. Kõneliselt vahendatult mõtlev inimene saab sihipäraselt käituda meeltele kättesaamatu maailma suhtes, ükski teine loom seda ei suuda. Inimesel saab olla suhe meelevälise maailmaga, ta on kvalitatiivselt erinev loomadest, kellele sellised suhted pole põhimõtteliselt kättesaadavad.

Musil tegi oma doktoritöö füüsik Ernst Mach'i ideedest. Võiks öelda, et viimane püüdis mateeria taanda tema omadustele, kvaliteetidele ilma substantsita (seda heitis Machile ette ka eelviidatud Lenin). Mõneti analoogselt kujutles Musil, et inimene kui inimene on kõnelemisvõimalikkuste summa. Kas kirjutaksite alla sellisele inimhinge definitsioonile –inimhing (s.o. spetsiifiliselt inimeselik hing) on kõnevõimalikkuste summa?

Süsteemne maailm pole reeglina kahe valiku maailm. Nii ka siin - kirjutaksin alla ja ei kirjutaks ka. Ühelt poolt ei ole inimene ainult inimene, ta on ka elus keha ning samuti füüsikaline keha. Neid kahte viimast ei saa eriliselt inimeseks olemisest lahutada. Meie inimlikul loomusel on piirid, mis tulenevad sellest, millised me oleme elusa organismina ja millised lihtsalt füüsikalise objektina. Samas olen kindlalt päri mõttega, et eriliselt inimeseks saame vaid tänu kõne kasutamisele suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kui Musil määratleks kõne ja kõnemärgi nii, nagu mina seda teen, siis võib inimest mõista tema kõnevõimalikkuste kogumina (ei tahaks seda summaks pidada; küsimus ei ole koguses vaid kvalitatiivselt erinevates võimalustes)

Musil oli Spengleri suurteosega dialoogis. Viimse loosungiks taandatud keskne sõnum on kaotanud oma aktuaalsuse, küll aga on tema psühholoogilised kõrvalepõiked Teie väljendatuga vägagi ühtelangevad.

See peabki nii olema. Spengleri jaoks oli arengu teema väga oluline. Seda ka minu jaoks, kuna arengut mõistmata ei saagi asjade olemust mõista. Samas muidugi on ühtelangevuste kõrval palju mittekattuvat.

Tsiteerin:

“Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. […]

Aga nii ju ongi!

Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, Ilmamaa, 2012, lk 21)

Pean tunnistama, et ses märkuses ”ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks” - on midagi aarotoomelalikku.

… või siis ongi maailm niisugune - sisukas mõte on liiga harva teostuv võimalus.

Hiljem ütleb Spengler otsesõnu:

”Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub”(lk 621).

Mikrokosmos tähendab Spengleril elusolendi siseelu-sisemaailma, psüühikat, makrokosmos aga välist maailma, Teie terminoloogias keskkonda, seda, mis on lahutamatu, aga eristatav.

Mulle väga meeldib see virgeoleku rõhutamine tal. Sest meenub, kuidas ühed evolutsioonibioloogid jõudsid arusaamisele, et selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Magatud elu kuidagi vähem elu kui ärkvel elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Mõtlen, et nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, automaatseks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasas kantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine. Te lähtute Pjotr Anohhini teooriast, mis määratleb elu kui „mateeria organisatsiooni vormi, mis on võimeline sihipäraselt tegelikkuse ennetava peegelduse alusel kas enda või oma keskkonna struktuuri muutes ennetama keskkonnamuutuste destruktiivset mõju ja seetõttu säilitama oma tervikuomadused“ (KKMI, lk 46). Kas pole taim – eluvorm mis kohaneb „une pealt“ ja psüühikat vajamata – ses mõttes täiuslikum? Kas meie teravnenud teadvus on pärispatt, konstruktsiooniline õnnetus?

Teadlasena Te küll väldite väärtustava hinnangu andmist rohkem ja vähem arenenud eluvormele, sealhulgas kultuuridele, aga siin võin ju küsida?

Väärtustamine on teisene. Paljudel loomadel (aga mitte ühelgi taimel) esinev psüühika ning inimesele eriomane kultuurne psüühika võimaldavad kogeda keskkonda viisidel, mis kaasasündinult pole võimalik. Nii saame võimaluse maailmaga palju harmoonilisemalt suhestuda kui seda ükski psüühikata organism suudaks. Teisisõnu, meie suudame õppida ellu jääma ka [kiirelt muutuvates] tingimustes, mida taimed ei suuda. Kui ellujäämine on väärtuslik, siis on parem olla inimene kui mitteinimene. Nii iga üksik inimene kui ka kultuurid arenevad. Seega saab nii inimene kui kultuur olla rohkem ja vähem arenenud. Rohkem arenenud mõistus võimaldab mõista maailma mitmekesisust, sealjuures ka keskkonna tasakaalu tähtsust, paremini kui vähem arenenud mõistus. Selles mõttes saab üks inimene olla teisest parem nii nagu ka üks kultuur saab olla teisest parem. Kui me aga peame väärtuseks lühikest ja ootamatult lõppevat elu, siis võib mõnigi vähem arenenud mõistus või kultuur olla parem kui arenenum.

Kui psüühika ja teadvus on kogu organismi omadus (mis hõlmab ka keskkonda), siis muutuvad üsna teisejärguliseks igasugused ajule keskendumised. Teadvus on samavõrd ajus kui auto on bensiinipaagis või käigukastis nagu Te ütlete. Siis on arusaadavalt ka reproduktiivsüsteem isiksuse ja psüühikaterviku orgaaniline osa, tähendab, iga osa muudab kogu tervikut (ja seega terviku teisi osi, sealhulgas siis ka aju). See paneb ju paraja põntsu humanistlikule üritusele, mis üritab mehe ja naise erinevust (sealhulgas siis ka aju erinevust) millekski marginaalseks taandada. Kuidas seda teemat kommenteerite? Kas inimkonna esmane antus on inimene või mehed ja naised?

Ei saa olla mees või naine olemata inimene. Nii et inimlikkus ikka kõigepealt. Kui tervikutes on erinevaid osi, siis on vastavalt ka tervikud erinevad. Nii on ka mehed ja naised teatud aspektides erinevad samas teistes - olles mõlemad inimesed - ühesugused. Küsimus on pigem see, milles mehed-naised erinevad ja milles mitte. Ja kui erinevad, siis kas see erinevus on vältimatu või kultuuris kujunev. Näiteks mõni religioon omistab naistele omadusi - eelkõige puudusi - mis ilmselt pole vältimatud. On eraldi küsimus, miks sellised kohati lausa morbiidsed muinasjutud meie tänapäevases maailmas ikka veel nii mõjukad on. Oluline on see, et minu teada pole leitud mitte ühtegi (!) vaimset tunnust, mis selgelt eristaks kõik naised kõikidest meestest. Sooliste erinevuste uuringute tulemused on siin ühesed: enamus mehi ja naisi on uuritavate vaimuomaduste osas ühesugused, vaid äärmustes kaldub ühte või teist sugu veidi rohkem olevat. Bioloogiliselt on asjad muidugi teisiti. Siin on erinevused päris selged. Aga on veidi lihtsameelne vaimuomadusi keha omadustega segamini ajada.

Kultuurilehte sobib hästi küsimus, et kes on Teie õpetajad ja kas ilukirjanduse lugemiseks ka aega jääb? Küsin seda paaris, sest üks, kes suunas mind ilukirjandusest – täpsemalt Dostojevskist – psühholoogiat otsima oli Peeter Tulviste. Tema loengust jäi mulle ka meelde semiootika tähtsuse rõhutamine ja kujund, et koerad küll suhtlevad haukudes, aga nad ei mõtle haukudes, ent inimene ka mõtleb suhtlusvahendiga.

Mis oleks elu ilma raamatuteta - “ilu”kirjanduseta? - Üks ütlemata igav protsess. Minu vanemate jutu järgi olla ma lugema õppinud nii umbes nelja aastaselt. Sellest ajast ei mäleta ma kuigi palju. Ajast, millest järjepidevaid mälestusi on - nii umbes seitsmendast eluaastast - olen ma enam-vähem kogu aeg midagi lugenud. Oma teise raamatu pühendasin isale, “kes avas mulle tuhandete maailmade uksed”. Need uksed on raamatud. Iga neist sisaldab erineva maailma, milles on põnev olla. Minu isa raamatukogus on umbes 15000 raamatut, need on ta ka läbi lugenud. Ilu- ja aimekirjandust ma nii palju lugenud pole; teaduskirjandus on osaliselt selle asemel. Aga kokku olen ma ikka päris mitu raamatut oma elus läbi lugenud. Kahtlemata on nende kirjutajad minu õpetajateks olnud. Mulle enim muljet avaldanud kirjanikke oskan muidugi nimetada, aga ma pole kindel, kas õpetlikkus meeldivusega kattub. Pigem mitte. Mõnestki halvast raamatust olen õppinud näiteks (hinge)rumalust märkama. See on sama õpetlik kui heast raamatust (hinge)tarkust tundma õppida. Sama kehtib ka kõigi teiste veel elus ja juba mitte elus inimeste kohta, kes mu elu jooksul minu õpetajateks on olnud.

Aitäh! Ei oska Teile muud soovida kui raudset tervist ja vallutamatut vandlitorni, kuhu aeg-ajalt kirjutama pageda!

Hüpoteetiliselt 104-kirja moraalipsühholoogiast ja mitte ainult.

Hüpoteetiliselt 104-kirja moraalipsühholoogiast ja mitte ainult.

Tänane hommikupoolik on mul möödunud rõõmsas elevuses. Rõõmsas, sest mõistmine on ainus nauding, millest inimene ei tüdine (Vergilius). Ärkasin lausa tund enne äratuskella ja hiilisin naist äratamata (jah, ikka mu armas Kärt) voodist neid mõtteid kirja panema. Rebeka Põldsami jutt tänases „Terevisioonis“ pani aga i-le nii rasvase punkti, et ma otsustasin kirjutada käesoleva kommentaari.
(Saan aru, et ainuüksi mu nime nägemine mõnda sellist teemat kajastava teksti juures ajab mingi kontingendi marru, aga tõde on vahel kallim kui oma nahk. Ja küllap on vähemasti samapalju tänulikke lugejaid).

Esiteks. Neid 104 inimest, kes kirjutasid alla protestikirjale Ojasoo tähtsasse rolli valimise vastu, ajendab kahtlemata tugev moraalne tunne. Selles pole kahtlust. Ometi väga paljud arukad ja tugevalt feministlikudki inimesed sellele alla ei kirjutanud (Facebookis võib leida küllaga neid seda avalikult põhjendamas). Mul pole kahtlustki, et nad pole kübetki vähem moraalsed.

Mõistmiseks tuleb siin eritleda erinevate moraalitüüpide emotsionaalseid aluseid. Siin on palju abi valdkonna autoriteedist, Ameerika moraalipsühholoog Johnatan Haidtist, kes on pikki aastaid põhjalikult uurinud erinevate poliitiliste ja moraalsete veendumuste psühholoogiat ja emotsionaalset alust.

Jättes hetkel kõrvale teised, siis teatud konservatiivset tüüpi iseloomustab teistest kõrgem rüvedustaju (see ilmneb tülgastustundena) ja pühadustaju nt on mõned väga pühad sümbolid ja sümboolsusel on väga tähtis roll. Teatud liberaalsel tüübil on sel kohal uudishimu ja avatus ning teisal abstraktne õiglus. Näitena: kui metsateele satub mädanev loomakorjus, siis esimene tüüp läheb silmi jälkustundes pööritades mööda, teine läheb kepiga sonkima ja uudistama. Teise näitena: esimesele on olulisemad riiklikud sümbolid (hümn, lipp jt), perekonna sümboolne väärtus jne, teisele lähevad rohkem korda üldised inimõigused jms.

Kooseluseaduse debatis tuleb see erinevus hästi välja. Üks muudkui rõhutab perekonna suurt sümboolset väärtust, teisele ei lähe see sümboolsus eriti korda ja räägib üldistest inimõigustest ja abstraktsest õiglusest. Kusjuures, pange tähele!, on ka neid, kes rõhutavad sooneutraalse perekonna suurt sümboolset tähtsust.

Juhtusin hiljuti lugema veel üht maailmapilti avardavat raamatut. See on mõne kuu eest „Varrakus“ ilmunud Brigitta Davidjantsi noorsoojutustus „(Mitte just) armastuslugu“. See on üsna puhtakujuline noortekas, tüdrukutekas. Selles (autobiograafiliste sugemetega) teoses avastab teismeline tüdruk seksuaalmaailma ja lõpuks ka selle, et ta on lesbi. Mulle aga olid just kõnekad need kohmakad voodikatsetused noormeestega. Nimelt tüdruk tundis mehe lähenemise suhtes midagi tülgastuse laadset, rõvedustunnet.

See kinnitas üle mu veendumuse, et igasugune vägisi heteroks sundimine on tõeline emotsionaalne vägistamine (ning pole ega tohigi olla riigi asi, kes kellega kokku elab!)

Täna hommikul oli „Terevisioonis“ üheks tänaste ajalehtede kommenteerijaks homoseksuaalne kunstikriitik Rebeka Põldsam, üks 104-kirjale allakirjutanu. Ning kuulatses seda, kuidas ta järjepidevalt ja tugevalt rõhutab sümboolset tähtsust, Ojasoo valimist sellesse rolli kui sümboolset nähet ja üldse Ojasood kui naiste vastase vägivalla sümbolit, siis jooksid pusletükid kenasti paika. Kujundlikult: ta on nagu SAPTKi esindaja, aga teise tarkvaraga. Lesbi tunneb mehe seksuaalse lähenemise vastu samasugust tülgastuse ja hirmusegust vastumeelsust kui meeshomofoobki ning see väljendub tugeva moraalse protestina. Võib kasutada ka ümberpööratud metafoori: keskmine võitlev meeshomofoob (NB! Need ongi enamsti mehed) on lesbi mehe kehas, mees, kel tekitab kujutluski talle seksuaalselt lähenevast mehest hirmu ja tülgastust.

Kui vaatasin seda 104 nime, kes kirjale alla olid kirjutanud, siis tundsin ära sealt viis(!) lesbit (ega väga palju rohkem ma ses ringkonnas teagi) ja mõned, kelle kohta ma ei tea kindlalt. Enamike orientatsiooni ei tea ma aga üldse.

(Võimalik, et mõni lugeja protesteerib ammu, et vaata argumenti, mitte esitaja karakteristikuid. Üldiselt olen sellega nõus, aga kuna suur osa sellest kambast on õige mihklid vehkima sama astme kategooriaga „valge heteroseksuaalne mees“, siis ma ei tunne, et teeksin siin liiga. Pealegi arutluse seisukohalt on see relevantne ning NB! Moraalitunne on tunne, mitte argument või väide!)

Kas pole mõneti koomiline, et poleemika ühes feminstlikus kõlakambris, mis päädis kõnealuse kirjaga, sai alguse äärmusparempoolse ja rahvushomofoobse portaali UuedUudised lehelt? Ei, see on isegi täiesti loogiline. UuedUudised ei salli karvavõrdki NO99-t sest see on ilmselgelt juhinduv avatusest ja abstraktsest õiglusest, tähendab, ei tekita neis erilist pühadustunnet ei rahvussümboolika ega perekond, küll aga on tähtis neile abstraktne õiglus.

Ojasoo ühendab sümboolsel tasandil kahte: lesbidele sümboliseerib ta meest, kellele ei ole püha naise keha puutumatus (see on neile sama suur õuduskujutlem nagu meeshomofoobile kujutlus mehest, kellele pole mehe keha seksuaalne puutumatus tabu) ning rahvushomofoobidele sümboliseerib ta inimest, kellele pole piisavalt püha ei rahvussümboolika ega perekond, on üks homomultikulti üldinimõiguslane, rsk.

(Oluline on muidugi märkida, et olemaks naine, kellel on meeste suhtes sellised tunded, ei pea olema sugugi lesbi. Vastumeelsusel meeste lähenemise vastu võib olla palju muid põhjusi, traumast väga kinnise isikutüübini).

Kirjale aga ei kirjutanud alla need feministid, võrdõiguslased ja „multikultid“, kelle moraalipsühholoogia aluseks on abstraktne õiglustunne: Oli kuritegu, oli karistus, oli patukahetsus, pole siin mingit sümbolit, las professionaal töötab, palju meil neid pole.

Nende arust rikkus Ojasoo seadust (ja kandis karistuse), mitte aga ei saanud hakkama pühaduseteotusega.

Meie president aga jäi iseendaks, tähendab, ei tunne liigset vaimustust sümboolsete struktuuride ja pühaduste vastu. Eks ole ta teatud ringkondi ka ärritanud küll kirikusse jaheda suhtume eest, küll mitte piisava pieteediga hümni suhtumise eest. Ma arvan, et see on hea, sest alternatiivid oleks hullemad.

Kui sest neetud loost mingi kasu võiks tõusta, siis ehk see, et radikaalfeministid ja radikaalrahvushomofoobid mõistaks üksteist, et nad on tegelikult väga sarnased inimtüübid, ainult tarkvara on teine; mõista, et see, millisest evolutsioonilisest ajukihistusest pärinevad nende moraalsed tunded, on suuresti sama. Vaevalt, et see semudeks muudab, aga ehk aitab pisutki õdusamalt kõrvuti elada.

Ihu ja hingega internetis

Ilmus ajalehes „Postimees“ 13.01.2018

Gutenbergist ja Zuckerbergini ehk kuidas kommunikatsioonitehnoloogiad inimest ja ühiskondi muudavad

Katrin Tiidenberg. Ihu ja hingega internetis. kuidas mõista sotsiaalmeediat? TLÜ Kirjastus 2017. 363 lk

Katrin Tiidenbergi monograafia „Ihu ja hingega internetis. Kuidas mõista sotsiaalmeediat?“ on tungivalt soovituslik lugemisvara kõigile, keda huvitab inimene ja ühiskond kogu selle elurikkuses ja kujunemises.

Mihkel Kunnus

Olgu alustuseks kohe öeldud kaks asja. Esiteks, et see raamat on väga lugemisväärne ja silmaringi avardav, ning teiseks, et see raamat pole kaugeltki mitte teemat ammendav, isegi mitte sissejuhatusena, vaid eelkõige valdkonda juurde suunav ning sellele tähelepanu osutav. Autori enese sõnadega: „See raamat püüab pakkuda üht võimalikku, sotsiaalkonstruktivistlikust ja sümbolilis-interaktsionistlikust maailmavaatest lähtuvat ning isiklikust huvist juhitud ülesehitusega ülevaadet sotsiaalmeediast ning selle seotusest inimsotsiaalsusega ja tähendusloomega. Pakun sissevaate varasematesse teooriatesse ja uurimistöödesse ning toon näiteid ka enda doktoriväitekirja tarvis kogutud ja analüüsitud empiirilistest andmetest.“(lk 25) Kuigi äsjatsiteeritud enesetutvustus sisaldab paari üsna pikka ja ehk ka hirmutavat sõna, siis raamatut karta pole siiski vaja, sest see on üldiselt kirjutatud väga lugejasõbralikus ja heas selges keeles. See pole keerukas ja endassesulguv, ainult erialaspetsialistidele mõistetav siseringi tekst, vaid parimas mõttes populaarteaduslik. Kusjuures erilise plussina tooksingi välja meie kultuuriruumi ja teaduskeele vajalike terminitega rikastamise. See terminiloome on hädavajalik, sest uuritav nähtus ise on ju korraga väga uus, aga samas ka keevalises kujunemisjärgus, nii et ei ole veel teada, mis sellest püsivam ja mis kaduvam. „Seetõttu tuleb selle raamatu lugejal arvestada, et parimal juhul maalib raamat ühe hetke võimaliku, ajaspetsiifilise pildi sellest, kuidas sotsiaalmeediakasutus suhestub meie igapäevaeluga, ning sellest, kuidas me iseendast aru saame. Kindlasti ei paku see raamatu ajatut ja universaalset lahendust sellele, kuidas ja miks inimesed sotsiaalmeediat kasutavad ja mis on selle kõikvõimalikud tagajärjed“(lk 13).

Intellektitehnoloogiate määratu mõju

Aastal 1977 näitas Briti antropoloog Jack Goody oma valdkonna klassikasse kuuluvas uurimuses „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. 2005) veenvalt, et tavapärane vastandus „primitiivse“ ja „arenenud“ kultuuri vahel on tegelikult üleminek suulisest kultuurist kirjakultuuri. Kui kultuuri sigineb kirjaoskus, siis tekib kultuurilise progressi põhieeldus – teadmiste kuhjumine. Sest enam pole kultuurilise pärandumise pudelikaelaks elavate kogukonnakaaslaste mälu, vaid märksa suurema mahutavusega kirjalikud tekstid ja nende kogud. Liigiajaloolises mõttes on kiri väga uus leiutis, hiline intellektitehnoloogia, mis veel vägagi hiljuti polnud kuigi levinud. Näiteks meie suurima sõnameistri A.H. Tammsaare lapsepõlve naabrimees, Oru Pearu prototüüp Jakob Sikenberg oli veel täesti kirjaoskamatu ja ta kurikuulsad rehnutipaberid said temalt allkirja asemel kolm risti. Ta oli selleks ajaks siiski juba vähemuse esindaja, aga mitte väikse vähemuse. Toonaseks sajandivahetuseks oskas Eesti aladel juba veidi üle kolme neljandiku kirjutada, lugeda veelgi rohkem. Võib isegi öelda, et Mahtra sõda sai alguse sellest, et osad kohalikud talumehed oskasid juba ise lugeda ja said tsaari äsjasele seadusele osutades mõisnikele vastu hakata (mõisnikud reageerisid teadagi ikka veel traditsiooniliselt). Kirjaoskus on areneva tsivilisatsiooni vältimatu eeldus, kirjaoskuseta jääb kultuur pärimuslikuks, puhttraditsiooniliseks.

Nähtusega seoses oleks muidugi kena meenutada Lutherit ja Gutenbergi, sest nemad on andud meie rahvuse ja riigi tekkeks väga palju. Enamikes Euroopa keeltes on ühtse kirjakeele aluseks piiblitõlge. Luther leidis, et iga inimene peab oma emakeeles pühakirja lugeda saama ja selleks tuleb piibel tõlkida kohalikesse keeltesse ning inimesed lugema õpetada. Gutenbergi trükipress andis selleks tehnilise suutikkuse. Kõrvanähtusena hakkasid inimesed ka muid tekste lugema ja muid asju kirja panema. Tsivilisatsioon pöördus kiirete muutuste teele. Looduslik valik ja geenide sortimine käib tohutult aeglasemalt. See arenguplahvatus oli täielikult kultuuriline.

Zukerbergi revolutsioon

Küllap nii mõnigi vanem ja väsinum (näiteks see, kes tõenäolisemalt käesolevat tutvustust paberlehest loeb), tahab rehmata, et mis sest internetist ja sotsiaalmeediast, va ajastu moehaigusest, nõnda ületähtsustada. Ometi arvud ja uuringud räägivad teist keelt. Iseasi siis, kas suhtuda neisse moraalipaanikaga või mitte, aga raamatu teises peatükis toob Tiidenberg kiretult välja, et „internet ja sotsiaalmeedia väärivad uurimist, kuna internet on praegu valitsev suhtlustaristu, mis mõjutab nii seda, kuidas me tajume aega, ruumi, maailma ja oma kohta selles, kui ka seda, kuidas kehtestatakse ja vaidlustatakse sotsiaalseid norme. See teeb omakorda võimalikuks mitmekülgse ja platvormilise minaloome, suhted, kehalisuse jpm.“(lk 30). Tõsi. Võiks siia laduda rea viiteid eestikeelseski laiatarbemeedias ilmunud artiklitest, kus kirjeldatakse nutisõltuvust (pedagoogide püsiv peavalu), küberkiusamist ja sotsiaalmeedia mõju noorte psüühikale, aga võtan parem lõigu intervjuust Malaisia ahistamiskandaali ohvriga, sest seal oli teema fookus hoopis mujal, tähendab, kõrvalepõige on kõige ehedam antropoloogiline toormaterjal: „Ma ei tunne, et kummalgi meist – ei mul ega Taavil – oleks vaja elu lõpuni ühes loos seotud olla. Tahan, et teda guugeldades tuleks välja eelkõige tema saavutused, poliitikukarjäär ja ilus pere. Ja kui keegi teab ja otsib mind, näeb ta mind selle kaudu, mida mina olen teinud, mitte selle ühe situatsiooni kaudu, kus ma juhuslikult ohvriks langesin ja sellest rääkida julgesin. Ma ei taha, et see sündmus meid mõlemaid defineerima jääks.“ⁱ

See on väga kõnekas – inimese käitumist motiveerib võimalik guugeldamistulemus! Nii nagu kunagi Jumala kõike nägev silm või südametunnistus. Siin meenuvad Shakespeare'i tragöödiate surevad kangelased, kes viimaste sõnadega annavad ellujääjaile juhiseid, kuidas neid mäletama peaks. Internet ja sotsiaalmeedia on tunginud sügvale inimese süü- ja häbistruktuuri ning sotsiaalsesse kohtumõistmisesse. Viimase stiihilisse ja barbaarsesse loomusesse on andnud suurepärane sissevaate Jon Ronson, kelle suurepärane raamat „Ah et sind on avalikult häbistatud“ ilmus samuti sel aastal eesti keeles. Ronsoni raamat on hea täiendus Tiidenbergi omale. Eriti, mis puudutab viimast kahte peatükki, kus käsitletakse kehalisust, selle digitaalseid avaldumisvorme ning normatiivsust ja vastuhakku internetis. Ühtlesi on need peatükid kõige ideoloogilisemad.

Foucault' jäljed

Eriti kahes viimases peatükis on Tiidenberg inspireeritud Foucault'ist. Michel Foucault (1926-1984) on raskestiklassifitseeritav Prantsuse filosoof, kellel on olnud ja on tohutu mõju enam-vähem kõigile humanitaarsetele distsipliinidele. Kui Nietzsche soovitas Piiblit lugedes kindad kätte panna, siis Foucault' puhul läheks vist skafander asja ette. Selle ülimõjuka mõtleja needuseks on see, et pahatihti mõjub ta oma jüngritele hoopis teistsuguseid praktikaid indutseerivat, kui talle endale omane oli. Näiteks nooremad ja tulisemad võtavad talt pahatihti pelgalt mässumeelsuse ja eituse vaimu, aga mitte seda pöörast töökust ja meeletut allikmaterjalides tuhnimist, mis Foucault'ile toetuspinna andis. Tiidenberg on õnneks hea Foucault' õpilane, töökas ja paljudele erinevate vaatenurkadega arvestav ja empiirilist uurimust kaasav, kuigi – ja see on käesoleva tutvustuse ainus pahuravõitu noot – foucault'likult vaenulik suhtumine mis tahes sotsiaalsetesse normidesse on ikka sisse imbunud. Viimase peatüki pealkiri on „Ole normaalne! Normatiivsus ja vastuhakk internetis“ ning selge on, et tahe olla normaalne on internaliseeritud repressiivne fenomen, millele tuleks vastu hakata. Eks osalt ole see seletatav Michel Foucault biograafiaga.

Nimelt Foucault' tundis end oma nahas halvasti. Kohe väga halvasti. Ta oli tugevate impulsside ja afektidega, kiuslik, agressiivne, kaklushimuline, homoseksuaalne, lühimalt: inimene, kes sobitus ühiskondlikesse normidesse, eriti toonastesse, väga halvasti, miska oli ta igasuguste ühiseluliste tsiviliseerivate kasvatusmenetluste suhtes ülitundlik – need tegid talle haiget ja ta tajus neid repressiivsetena. Ühelt poolt andis see talle hea lähtepositsiooni nende kirjeldamiseks (heteroseksuaalne ja väheimpulsiivne ontlik inimene ei pane teatud ühiskondlike piiranguid tähelegi), ent teisalt imbus ta kirjeldavasse sõnavarasse lausa rousseaulik vaenulikkus mis tahes tsiviliseerituse vastu, mis tahes kasvatust kirjeldatakse alistava ja repressiivsena jne. See mürgine vimm on osalt imbunud ka Tiidenbergi raamatu viimastesse peatükkidesse. Näiteks: „Waskul ja Martin(2010) väitsid, et inimavatarid on foucault'likud alistatud kehad – pea alati saledad, kaunid ja sportlikud; kultuurilistest ilu ja seksikusnormidest kramplikult kinnihoidvad“ (lk 238). Lühimalt: ideaalipüüdlust kirjeldatakse halvustavalt (tõsi, ideaal on nõudeid esitav ehk represseeriv), samuti analüüsib ta „rasedate naiste Instagrami-kasutust ühe näitena hetero- ja kehanormatiivsete ideoloogiate taastootmisest sotsiaalmeedias“ ja „milline on šeeritava fotograafia (k.a. pildiallkirjad, hastag'id, kommentaarid jne) roll intensiivse raseduse ideoloogia levitamises“(lk 301). No kes foucault'like diskusrustega tuttav on, saab aru, et normatiivsus või ideoloogia levitamine-taastootmine pole lihtsalt kirjeldused, vaid rohkemgi (mässule ja vastuhakule üles kutsuvad) süüdistused. Mässamisele ja vastuhakule üleskutsumises pole iseenesest midagi halba, vastupidi, palju on seda, mille vastu peabki hakkama, aga selleks ei peaks olema tervis ja ideaalid ning perele ja lapsele keskenduv rasedus, vaid näiteks, kui ikka interneti juurde jääda, kultuuri- ja loominguvabadus, mida üha enam bürokratiseeruv ja ärihuvidest läbikasvav suurkorporatiivne autoriõiguslus lämmatada ähvardab. Ka neid tendentse lahkav teos, Ameerika õigusteadlase Lawrence Lessigi „Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik“, ilmus äsja eesti keeles. Olgu ka see soovitatud, eriti poliitikutele, kes pole veel seemneid söönud.

Antagu talle auhindu!

Meie väikesel kultuuril on väga vedanud, et meil on Katrin Tiidenberg, mitmekülgselt andekas noor teadlane, kes uurib väga aktuaalseid sotsiaalseid muutusi, vahendab seda eesti keeles ning loob ühtlasi ka vastavat sõnavara. Uurida internetti ja sotsiaalmeediat on korraga ülimalt oluline, sest tegu on uue ja uurimata ning samas väga suure mõjuulatusega nähtusega, aga samas ka uurijale mõneti tänamatu, sest just uudsuse tõttu on paljud asjad alles kujunemisjärgus ja püsivamaks settimata, mistõttu on väga tõenäoline, et uurimus aegub kiiresti ja muutub ise kultuurilooliseks dokumendiks. Seda enam väärib Katrin Tiidenbergi töö tunnustust. Antagu talle auhindu!

i „Rõivase ahistamisohver: ma ei kahetse, ma olen rääkinud tõtt“ EPL 21.X 2017