Keti lõpp ja kunstkriitika

Kohevarsti pärast seda lõiku tuleb lugejal tegemist kunstilise tekstiga st selle empiirilisel autoril puudub igasugune moraalne seos alljärgneva jutustajahäälega; vastutus on võimatu ja ainult loorberid võimalikud. See on kunstniku olemuslik eelis pagari ees –  autor mitte ainult ei pea vastutama, vaid lausa ei saa vastutada. On ju igasuguse kunstiteksti kriitika algtõde, et „autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab“.  Seega....tam-tam-tam.. saagu kunstkriitika! Aga enne veel mõned selgitused, nimelt käisin 9. märtsil Tallinnas teatris, Linnateatris. Ilm oli ilus ja linn turiste täis. Vabadussamba nägin ka ära (eeh, need tallinlased on ikka pentsikud! No miks nad sellise asja nüüd keset linna püsti panid?!). Teatritükk oli väga teaterlik, aga kannatasin ilusti välja. Tegu oli väga klassikalise, ütleks lausa rituaaliks käiatud teatrižanriga st peretüli Wagneri saatel. Eriti noored teatrientusiastid alustavad alati sellega, ikka peretüli Wagneri saatel. Nii ka sel korral.

Üks teatrit armastav sõber mind sinna kutsus ja pärast muudkui ässitas, et ma arvustuse kirjutaks, et  ta tahab verd näha jne. Ta on ju teatrit armastav inimene st ta armastab märatsemist ja tundepurskeid mis tahes põhjustel ja eks kriitiku ärritatus lapsiku vigurdamise peale kõlbab ju ka. Tragöödilisust teatriarmastajad aga lausa jumaldavad. Ükspuha mis kujul. Isegi autoavariis on nende jaoks midagi pidulikku, rääkimata siis sellest, kui mõnel katus ära sõidab ja amokki hakkab jooksma, see põhjustab neil lausa seksuaalset naudingut, vaimustusvärinaga vaatavad nad reportaaže terrorirünnakutest, koolitulistamistest jne.

Mina aga korrutasin vaikselt mõttes Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor, noorelt pole häbi olla noor“ ja ei võtnud mõttessegi midagi kirjutada. Aga nüüd leidsin oma pööningult ühe käsikirja ja tuleb välja, et selle oli kirjutanud keegi Eugen Põld, kes käis just täpselt seda sama etendust vaatamas.  Käsikirja lõppu oli kirjutatud „P.S. Hakkan nüüd asjalikuks ja jätan selle vaimus sorkimise kus kurat. Kui keegi leiab selle teksti, tehku sellega mis heaks arvab, mina ütlen sest lahti. Copyleft! Adjöö, E.P.“

Otsustasin selle teksti toimetada „Müürilehe“ tegijate kätte.  Nii ei teeni võõralt vaevalt hõlptulu ja saan end tunda natuke õilsaltki. Pealegi peretülist Wagneri saatel on saanud õhtumaise kultuuri paratamatu osa ja kultuur olevat vaieldamatult tore. Tore.

Mihkel Kunnus, 18.03.2012, Tartu

Eugen Põld

SA EI TEA, MIS TUNNE SEE ON, SA EI TEA!!!

toorteater hilisteismelistelt hilisteismelistele

Paavo Piik „Keti lõpp“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater,  09.03.2012

W.H. Auden on öelnud, et „kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseärnis kui publik neid eirab või alahindab. Mõned raamatud on ülekohtuselt unustatud; ükski pole ülekohtuselt meeles peetud“. Ta ütleb „Halb kunst jääb meiega alati, kuid alati on iga üksikteos halb oma ajastule iseloomulikul moel; selles avalduv eriline halbus möödub, et asenduda mingi uuema halbusega. Seetõttu pole vaja seda rünnata, sest see kaob niikuinii“.

Sellega tuleb suuresti nõustuda. Aga on siiski ka mõned halbuse invariandid, mis kipuvad korduma.  Kui lubada üks heuristiline liialdus, siis võiks öelda, et kunstiga, eriti algajate tehtud kunstiga, on tihti risti vastupidi Tolstoi tähelepanekule perekonnaõnne kohta, nimelt iga õnnestunud kunstiteos on hea omamoodi ja kõik ebaõnnestunud kunstiteosed on ebaõnnestunud ühtemoodi. Või vähemasti ebaõnnestumisi ja halbusi on võimalik üpris tulemuslikult klassifitseerida (pandagu tähele kui selged alampiinlikkused  joonistuvad välja näiteks amatöörluules!). Tähtis on meeles pidada seda, et halva kunstiteose hea kriitika peaks olema kood, täpsemalt kood, mis ökonomiseerib sellist tüüpi halbuse läbinägemist st halba kunstiteost tuleb kritiseerida kui üldist, kui universaali, mitte kui konkreetset ja üksikut.

Eriti oluline on see siis, kui seda halba kunstiteost on mingil põhjusel kiidetud. Mitte lihtsalt seepärast, et passiivsemad kultuurikandjad kannavad saasta kriitkavabalt edasi ja raisatakse alatult kriitka järgi orienteeruvate inimeste aega ja usaldust (ja praeguses tohutus vabaturulärmis vajatakse usaldusväärseid kriitikuid rohkem kui kunagi varem) ja võltstunnustus moonutab samakõrgusjooni kultuurikaardil, vaid ka noorte loojate eneste pärast.

Viimase näitlikustamiseks sobib üks pikem lõik romaanist, mis võiks olla üks väheseid mahukaid teoseid, mis abituuriumis kohustuslik, nimelt W.S. Maughami „Inimorjusest“:

„Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.“

Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.

„Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“

Philip sundis end üsna rahulikult vastama:

„Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.“

Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.

„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.“

Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.

„Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.“

Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Kuldsed sõnad! Kuna tegu on paljus autobiograafilise teosega ja autoriks on tavatult intelligentne ja läbinägelik inimene, siis Philipi tänulikkus siin väga representatiivne ei ole. Ei, sellises situatsioonis lüüakse päästvale käele pea alati hambad sisse. Ja küllap on see odav tänulikkus üks neist teguritest, mis meie autoriteedikesi paneb tihti lahkelt võltslootust jagama, mis on sageli veel ekstra ebaeetiline arvestades seda, et nii mõnigi autoriteedike on ise avastanud oma keskpärasuse siis, kui on hilja midagi muuta ning tundnud omal nahal kuivõrd „see ei paranda just iseloomu“. Ta jälestab ennast, sest teab oma tühisust, joob ja masendub, ent hooti suudab endale sugereerida, et ajab tähtsat asja, seda kõige tähtsamat! ning siis lollitab noori, sest vanemate hulgas kannavad juba kõik vaikses ühishäbis keisri uusi rõivaid.

Üks mu poksijast sõber, Paul,  nimetab seda kultuuripedofiiliaks ja ta ei kannata neid silmaotsaski. Jah, õiglus on julm, teeb kindlasti haiget ja tänulik selle eest ei olda, aga palju julmem on olla poputav ja heaonutsev-armastäditsev eas, mil inimene teeb pöördumatuid valikuid. Lootusrikkus pole amet ega nunnusus elukutse ja kui inimesse on vastupidine arvamus pähe aplodeeritud, siis tal võib tõepoolest tekkida maailmalõpuaimdus, kui ta ise oma lapsepõlvest puhtbioloogiliselt välja kasvab. Kaugeltki kõik ei tunne seda tunnet, sellist maailmale projitseeritud isiklikku ummikut, ja  seetõttu polnud ka selle teatritüki üldistusjõud kuigi suur, kuigi see osalt proovis taolisi aimdusi artikuleerida. Saamatult, eh, väga saamatult...

Eriti ohtlik on see selliste kunstiliikidega, mille puhul on tagasisideks aplaus. See on täiesti sisutu rituaal, aga ta ikka mõjub nagu kõige võltsim komplimentki. Näiteks sel etendusel istus mu kõrval üks suur  mehevolask, ilmselgelt mõne naise poolt sinna kohale tiritud, küll piinles, ägas ja ohkis, pobises midagi brändist ja hämaraski oli näha, et punastab aeg-ajalt, aga lõpus plaksutas pikalt ja kohusetundlikult nagu iga hästikasvatatud inimene.
Ja seal see siis on –  rituaal ja klaveritunne, vajadus käratseda ja kinnitada lärmakalt oma kultuursust ning nii saabki seaduspäraks, et „vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“ (Musil).

Ei Piigil ega Võigemastil pole süütus veel läinud. Nad peavad noorusvaimustust kunstielamuseks, kevadisi hingevärinaid ja mahlajookse inspiratsiooniks. Ohtlik on see iga, väga ohtlik! Mäletan kui esimest korda ühistus karjas käisin, siis oli mul loomade korrale kutsumiseks kaasa võetud umbes meetri pikkune sõrmejämedune toomingavõsu. Vanem karjus muigas heatahtlikult ja andis mulle samasuguse nagu tal endal – umbes kahemeetrise kahe sõrme jämeduse sarapuumalaka, sest see oli mullikate esimene karjalask. Naisi neid ohjeldama ei lastud, täismehedki virutasid nii et nahk auras seljas, aga mõni jooksis ikka end vigaseks, üks lausa soolikad välja. Noorus on ilus aeg, kui see üle elada. Eriti meeste hulgas võtab kevadvägi kohe vikatiga, kolmekümnendais on juba naisi rohkem kui mehi, olgu kaarsild või järvesilm, bemm või äärekivile maanduv ärplejakukal. Ning ega siis oma vaimseid võimeid adekvaatsemalt hinnata! „Muidugi sa jaksad üle ujuda, mina usun sinusse!“

Pean olema täpsem. Mis süütus pole Piigil ega Võigemastil läinud?

Ühe hea suunaviipe saab Aleksei Turovskilt: „Maailma kõige rumalam tegu on minu arvates jõu kasutamine ainult sellepärast, et see jõud on olemas. Me teame, kuidas see noortel käib. Nad eksperimenteerivad ja tihtipeale kukub see välja väga julmalt. Selles pole midagi head, kuid seda võib mõista. Jõudu tuleb, varem seda polnud, nüüd aga on mu lihased nii pingul, mu keha on nii tugev, mu keel on nii võimas, minu kõne on arenenud nii kaugele, et ma võin ühe lausega panna inimese punastama ja minust eemale põrkuma. Ma võin öelda nii, et see vapustab inimest, ma kasutan oma sõnaoskuse uut värsket jõudu pelgalt sellepärast, et see on mul olemas ja mul on vaja seda katsetada.“

Üks mu sõbranna rääkis kord, kuidas ta kükitas plikatirtsuna ühel soojal suvepäeval maja seina ääres ja toksis kiviga sipelgaid laiaks. Need olid need kõige tavalisemad mustad sipelgad, mis vundamendipragudesse pesa teevad. Sipelgas tuli – kõksti kiviga laiaks, sipelgas – kõks, sipelgas – kõik. Ise lausa kilkas, siis tuli ema, võttis tal kivi käest ja ütles tõsise häälega: „Elli, mõtle, kas siis oleks ka tore, kui sulle nii tehtaks?“ Siis tal sähvatas, käis mingi jõnksatus läbi, üks hingeline süütus  läks ja pärast seda oli temas lapse vaga kurjus rikutud, ta ei suutnud enam loomade piinamisest siirast rõõmu tunda (ja uussiirus oli veel leiutamata). See sündmus oli tema elus nii pöördeline, et jutustas seda mulle paarkümmend aastat hiljem kui killukest oma hingest.

Sarnasel moel kaotatakse ka see süütus, mis võimaldab oma keeleväest vaimustuda viisil nagu kirjaldas Turovski.

Piik ja Võigemast oleks just nagu äsja avastanud muljejätmise ning sellest menetlusest vasikavaimustusse sattunud. Tõsi, kohe peab lisama, et selline, lausa nimeline konkreetsus siin on muidugi räigelt ebaõiglane, see vaimustumine mulje jätmisest hõlmab väga arvukat inimhulka ja iseloomustab mitmeid inimtüüpe, aga teatritegijateks trügijatel on lausa tüüpiline psühholoogiline eeldus. Ikka hakkatakse teatriga tegelema selle vaimustuse laineharjal. Ometi väärt kunsti loomise eelduseks on just nimelt selle süütuse kadu. Teatrikunst on ses mõttes eriti traagiline, kuna ta peab saama oma algimpulsi vastandiks. Sest iga väärt kunsti sh väärt teatrikunsti eelduseks on püüd näivusest läbi tungida ja sealt tulenevalt põlgus mulje jätjate vastu, allergia kõige võltsi vastu, nende haledate mundriaule orienteeritud koorikloomade vastu, kelle jaoks olla Kirjanik või Poeet tähendab   välja näha nagu Kirjanik või Poeet, jätta võimalikult veenvalt selline mulje, teha üdist Üdi Klubi passiivsele pilgule...

Selgituseks on hea vaadata seda Kaur Riismaa luuletust, millega kõnealune etendus algab. See on representatiivselt halb luuletus. Ja seda kannab ikka see nooruslik jõudude ülejääk ja refleksioonivaba vaimustumine äsja avastatud muljejätmisvõimest, täpsustan, see ei ole selline pahatahtlik, õel või psühhopaatlik manipuleerimine, vaimset üleolekut ja läbinägelikkust eeldav küünilisus, mis oma publikut üheaegselt põlgab ja lüpsab, ei, pigem tuleb see umbes sellist laadi naiivsest usaldusest publiku positiivse tagaside vastu, mis paneb verinoori lapsukesi endast seksikates poosides pilte internetti riputama, tähendab, seda kannab veel see süütus, millele juba korduvalt viitasin, süütus, mille kadu on  üldse mingisuguse kunstiväärtuse eelduseks.

Kuna see luuletus modelleerib kõnealust tükki nii mitmel tasandil, siis on ilmestav ja hoiatav see siin tervikuna ära tuua:

kui sa ronid aknast välja et näha oma tuba sealtpoolt
kust sind ennast vaadatakse annelinna miljon prilliklaasi
uurivad sinu nägu sinu keha sinu peenist või vittu või mõlemat
kui sa tahad teist arvamust ja sulle öeldakse et sa oled inetu ka
oled kohale jõudnud

kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce’i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud

kui sa kused keset tänavat ja politseiauto sõidab mööda
pirogovis pekstakse kedagi ja sina oled vähemalt ausameelne
oled kohale jõudnud

kui sa jood ennast silmini täis ja vajud tänaval kokku ja arstid juba teavad sind
antidepressandid ja alkohol ei sobi kokku aga sina tahad lihtsalt natuke kussutamist
ja peasilitamist ja ärakuulamist sest vanemuise torn ajab ikka veel südame pahaks
oled kohale jõudnud

kui sa ärkad hommikul võõra tüdruku kõrval ja mäletad küll et see tundus hea mõte
aga sa ei taha teda enam kunagi näha ja tahad oma naise juurde ja tahad teda ikka veel
sest ta on alasti
oled kohale jõudnud

kui sinu sõber oksendab ennast täis ja sul pole kahju taskurätist et ta puhtaks nühkida
kui ta sind sellepeale persse saadab annad andeks sest tal on hommikul kahju või ei mäleta
kui sa topid ta väevõimuga taksosse ja annad juhile raha ja keelad tal peatuda
kui sa usud jumalat aga ei julge seda kellelegi ütelda
ja kui sa palud jumalat et temaga kõik korras oleks
ka hommikul
oled kohale jõudnud

kui sa ei julge enam tänaval kõndida sest sa oled kindlasti milleski süüdi
ja instinktiivselt tunned politseiauto ligidust nagu metsloom kes on loomaaeda püütud
laste vaadata ja vanemate ütelda „krokodillid on kurjad loomad“
siis kardad sa talitajaid ja hoiad puuri nurka ja annad aluse mõisteks
krokodillipisarad

kui sa ärkad võõras korteris ja oled joonud juba mitu päeva vahetpidamata
aga midagi pole teha ja võtad ära rõõmupilli ja loodad et temal olid pillid
et ta ei unustanud neid võtta et ta ei joo järgmise kuu aja jooksul nii palju et ei märka tööde ja päevade
ärajäämist ja mõtled et sul poleks selle vastu midagi mis tuleb tulgu või naise seest
aga sa kardad maailma
kuhu ta sünniks

kui korteri akna ees pole kardinaid ja aken on kaks aastat pesemata
kui peldik on koridoris ja mööbel on madrats ja ainus masin on vesipiip
ja sul pole aimugi kuidas ta hambaid peseb sest majas pole vett ega elektrit
kui tema koer on närinud puruks sinu sokid
oled kohale jõudnud

kui sinu sõbrad kardavad sinu pärast rohkem kui sa ise sest sina kardad inimeste pärast
ja kardad inimesi ja ei julge üksinda tänaval kõndida
oled kohale jõudnud

sa oled kohale jõudnud kui sul polnud hommikul lipsu sest see läks katki
püüdes end üles puua ja olla mitte leitud ja sa olid nii purjus et kusagil ripub su lips
kus ei mäleta ja lipsud hakkavad otsa saama
siis oled sa kohale jõudnud

kui sa võtad hotellitubasid selleks et kirjutada ööd ja päevad läbi juua juua juua
ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist
kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab
oled kohale jõudnud

kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp
oled kohale jõudnud

kui sa naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb „basiilika“ basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel
tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe
kui sinu sugulased ei küsi enam üleolevalt kuidas karjäär läheb sest nad lasti töölt lahti koondati ja uus töölepinguseadus ei tõota midagi paremat sest nad kardavad et sa pärid neilt sedasama
ja oled korraga õnnelik et käid või käisid või tahad minna ülikooli õppima mitte midagi paberi pärast mis on mitte midagi et teha tööd mis on mitte midagi tähtsusetu nagu sinu ette ära kirjutatud elu siis sa oled
jõudnud kohale

meeleheite selle piirini
mil sa ei pea hakkama budistiks
sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse
ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku
millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest
sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis

siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld

Niisiis, jutustajahääleks, mida, tuletan meelde, ei saa ega tohi samastada empiirilise autoriga!,  on  kunderalik nagamann par excellence, ennasttäis süüdimatu mölakas, kes takkapihta peab end mõõtmatult suure hingega tragöödiakangelaseks, kelle ees peaks kõik hardunult põrmu varisema. Tegu on igitatikaliku märatsusvaimustusega, noorusemusklis dramaqueen'itsemisega, meeletu joovastumisega jõudude ülejäägist, mis selles eas on nii sage, selle sõgeda varsaperutamisega, mille eest manitsevat õpetaja Vello Saaget -- “Noored inimesed, ärge sattuge oma elust liigsesse vaimustusse!” -- tunnustab Mihkel Mutt sõnadega “Juba ainuüksi selle lause pärast kuulub  ta mu silmis suurte õpetajate hulka“. Nõus.
„Linnateatris viib Paavo Piigi uus näidend „Keti lõpp“ kokku rühma üle piiri viidud inimesi“, korrutab ka guugelpilt. Öeh... no küll ma punastasin!
Riismaa luuletuses näeme üle ääre ajavat vaimustust oma elust ja NB! Tegu pole mingil määral super-erilise eluga, oh ei, tegu on üpris tüüpilise esimese kursuse majanduslikut enam-vähem kindlustatud tudengiga, kes vanematekodust pääsnuna ringi prassib, joob, liiderdab, meri põlvini jne, aga see on see igasuguse mõõdutundeta vaimustumisvõime, mis lubab näha end igas argilabasuses ja joomasööstus poeetilise superstaarina. Vanemate murelik ja tähelepanelik pilk omistatakse laiendatult kogu maailmale, sest nüüd ollakse ju kogu maailma silmaterake ja murelaps, mistõttu on loomulik, et iga hetk „annelinna miljon prilliklaasi uurivad sinu nägu“ ja näidendis käratab ööklubi WCs oksendav mimm, et „Mis õigusega sa mind hukka mõistad, sa ei tea, mida ma tunnen, sa ei tea!“, sest need „meeleheite viimase piirini“ viidud lapsukesed ei kõhkle hetkekski, et kogu maailma vanemlik pilk on konstantselt nende ülitähtsusele pööratud. Poliitikud nagelevad mingite õpetajate palkade ja lasteaiakohtade ja töötuse pärast, samal ajal aga on mõned noored inimesed meeleheite sellise äärmuseni jõudnud, et joovad õlut ning teevad vesipiipu! Kus on riigi silmad? Meie järelkasv on nii meeleheitel, et võtab pubis õlle ja tatrapudru asemel seljaka! Seljanka! Pubis! Mõtelge! Selline meeleheide, et avab riidepuuga õllepudeli! No selline meeleheide! Ultmaatne! Mida sina, tänamatu ja soige hing, tead sellisest meeleheitest, kus võetakse hotellitubasid lihtsalt selleks, et muudkui kirjutada ja juua?! Oo, sina ei tea, mida ta tunneb, sina ei tea!

Paavo Piik ütleb, et tahtis kirjutada teksti, mis mõjuks nagu löök vastu hambaid. Mu sõber Paul armastab ikka öelda (eriti, kui keegi hakkab õiglusest rääkima), et „Enne kui ringi ronid ja nukkidega vehkima hakkad, mõtle, kas sa, sitt, ikka ise lööki talud?“ Jaah, Paul ütleb seda päris sageli. „Õiglus on karm värk, iga könn seda ei talu,“ ütleb ta ka. Muidugi paljude enesearmastus on nii loomterve, et igasugune muu suhtumine  neisse peale jumaldamise on nende arust a priori ebaõiglus.
Kas see etendus oli nagu pauk vastu hambaid? Ei, see oli nagu märja nõudepesulapiga lõdvalt vastu nägu. Võtan kapist korralikumad riided, loksun tükk aega rongis, jalutan surmlibedail tänavail (einoh, siis selline klaasrist, eeh, need tallinlased on ikka totakad – mis pagana pärast nad sellise asja siia püsti panid?!), lähen kohale, koht on numbriga ja puha, ja siis... pläts! Lõtv, leige ja ligane...
Meenub, kuidas Kundera alustas infantokraatia määrtalust Musili tsitaadiga: „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“
Just-just, see oma tehtud lärmi maailmas kõige tähtsamaks pidava lapse tõsidus.
Üks Uku Masingu kirjakoht meenus ka: „Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluse ajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist“.

See lüüriline mina sigatseb, lällab, joob, hoorab, kakerdab, laaberdab ja siis pöörab su poole oma pilgu, millel peegeldub see oma tehtud lärmi maailma tähtsaimaks pidava lapse surmtõsidus ja ta karjub: „Sina ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!“
Seda ei ole iseenesest ilus väga karmilt hukka mõista, inimeksitents on niigi piinlik, esimesel eluaastal näiteks me kõik aina lõugame ja teeme sööki sitaks, aga gottverdammt, neid elutegevuse piinlikke kõrvalprodukte ei serveerita vähemasti nii järjekindlalt kunstisaavutustena!

See puhevil ja pretensioonikas arhetüüpne teismelisekarjatus -- „Sina ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea!“ -- moodustab nii suure osa halva kunsti põhimisest „sõnumist“, et sellele on lausa piinlik väga selgelt osutada; millegi säärasega paugutatakse uksi, pretendeeritakse luulele, teatrile, pärast Salingeri isegi romaanidele. Ja siis muidugi see „lühinägelik poeesia, mis väljendub soovis olla maetud vaatluspunktis“ (Musil).
Dostojevski lisab: „noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“

Oli see nüüd siis teater ja luule või mähe? Neile, kes mõistavad teiste järkude koode, „laksivad metatasandeid“ (neid on ka selles kirjutises, minu uussiirad vabandused!), on selline kunst sisutu plära ja  triviaalsus, neile, kes võtavad siiralt ja vahetult, ülemäära reflekteerimata, aga kahjurlik saast, väikluse, egotsentrismi ja narkomaania heroiseerimine ja õigustamine. Selles on mingi naiivne ja süüdimatu tänutundetaotlus, püüd meeldida vähearenenud publikule seeläbi, et ülendatakse nende puudused vooruseks a la joomine on tundlikkuse märk, pirtsakus toidu suhtes on elitaarne gurmaanlus, hetkenaudingutele andumine aristokraatlik, laiskus on peen, sest töö on kurjuse ema, sport on matslik, seega ebasportlikkus on juba iseenesest vaimsus jne. Panna Arvo Pärt  Ecstasit õigustama on sama suur kujund ja kunstitõde kui Piiblile ejakuleerimise motiiv eeltsiteerit luules st sama taseme kunst kui perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlast mõjub ja punkt! Ei ole diip, no tõesti ei ole! Tatikad tahavad mõjuda, mitte midagi öelda või pakkuda, pauk vastu hambaid an sich on ainult mõju. Ptüi! Milline jälkus! Ägestusin lausa, aga noh, kuna ka käesoleval puhul on tegu kunstilise ehk süüdimatu situatsiooniga, siis pole sest midagi. On mõnus küll niiviisi süüdimatult märatseda, on, täitsa mõnus, hakka või kunstnikuks ja loojageeniuseks...

Kriitikast ja kultuuriajakirjandusest 27.03.2012

Mõned fragmendid kodulugemist aruteluõhtuks 27.03.2012 siin

(fragmendid pärinevad kunstitekstist st mitte pidada jutustajaks Mihkel Kunnust)

/…/tegemist kunstilise tekstiga st selle empiirilisel autoril puudub igasugune moraalne seos jutustajahäälega; vastutus on võimatu ja ainult loorberid võimalikud. See on kunstniku olemuslik eelis pagari ees –  autor mitte ainult ei pea vastutama, vaid lausa ei saa vastutada. On ju igasuguse kunstiteksti kriitika algtõde, et „autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab“.  Seega....tam-tam-tam.. saagu kunstkriitika!

/…/

W.H. Auden on öelnud, et „kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseärnis kui publik neid eirab või alahindab. Mõned raamatud on ülekohtuselt unustatud; ükski pole ülekohtuselt meeles peetud“. Ta ütleb „Halb kunst jääb meiega alati, kuid alati on iga üksikteos halb oma ajastule iseloomulikul moel; selles avalduv eriline halbus möödub, et asenduda mingi uuema halbusega. Seetõttu pole vaja seda rünnata, sest see kaob niikuinii“.

Sellega tuleb suuresti nõustuda. Aga on siiski ka mõned halbuse invariandid, mis kipuvad korduma.  Kui lubada üks heuristiline liialdus, siis võiks öelda, et kunstiga, eriti algajate tehtud kunstiga, on tihti risti vastupidi Tolstoi tähelepanekule perekonnaõnne kohta, nimelt iga õnnestunud kunstiteos on hea omamoodi ja kõik ebaõnnestunud kunstiteosed on ebaõnnestunud ühtemoodi. Või vähemasti ebaõnnestumisi ja halbusi on võimalik üpris tulemuslikult klassifitseerida (pandagu tähele kui selged alampiinlikkused  joonistuvad välja näiteks amatöörluules!). Tähtis on meeles pidada seda, et halva kunstiteose hea kriitika peaks olema kood, täpsemalt kood, mis ökonomiseerib sellist tüüpi halbuse läbinägemist st halba kunstiteost tuleb kritiseerida kui üldist, kui universaali, mitte kui konkreetset ja üksikut.

Eriti oluline on see siis, kui seda halba kunstiteost on mingil põhjusel kiidetud. Mitte lihtsalt seepärast, et passiivsemad kultuurikandjad kannavad saasta kriitkavabalt edasi ja raisatakse alatult kriitka järgi orienteeruvate inimeste aega ja usaldust (ja praeguses tohutus vabaturulärmis vajatakse usaldusväärseid kriitikuid rohkem kui kunagi varem) ja võltstunnustus moonutab samakõrgusjooni kultuurikaardil, vaid ka noorte loojate eneste pärast.

Viimase näitlikustamiseks sobib üks pikem lõik romaanist, mis võiks olla üks väheseid mahukaid teoseid, mis abituuriumis kohustuslik, nimelt W.S. Maughami „Inimorjusest“:

„Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.“

Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.

„Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“

Philip sundis end üsna rahulikult vastama:

„Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.“

Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.

„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.“

Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.

„Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.“

Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Kuldsed sõnad! Kuna tegu on paljus autobiograafilise teosega ja autoriks on tavatult intelligentne ja läbinägelik inimene, siis Philipi tänulikkus siin väga representatiivne ei ole. Ei, sellises situatsioonis lüüakse päästvale käele pea alati hambad sisse. Ja küllap on see odav tänulikkus üks neist teguritest, mis meie autoriteedikesi paneb tihti lahkelt võltslootust jagama, mis on sageli veel ekstra ebaeetiline arvestades seda, et nii mõnigi autoriteedike on ise avastanud oma keskpärasuse siis, kui on hilja midagi muuta ning tundnud omal nahal kuivõrd „see ei paranda just iseloomu“. Ta jälestab ennast, sest teab oma tühisust, joob ja masendub, ent hooti suudab endale sugereerida, et ajab tähtsat asja, seda kõige tähtsamat! ning siis lollitab noori, sest vanemate hulgas kannavad juba kõik vaikses ühishäbis keisri uusi rõivaid.

       Üks mu poksijast sõber, Paul,  nimetab seda kultuuripedofiiliaks ja ta ei kannata neid silmaotsaski. Jah, õiglus on julm, teeb kindlasti haiget ja tänulik selle eest ei olda, aga palju julmem on olla poputav ja heaonutsev-armastäditsev eas, mil inimene teeb pöördumatuid valikuid. Lootusrikkus pole amet ega nunnusus elukutse ja kui inimesse on vastupidine arvamus pähe aplodeeritud, siis tal võib tõepoolest tekkida maailmalõpuaimdus, kui ta ise oma lapsepõlvest puhtbioloogiliselt välja kasvab. Kaugeltki kõik ei tunne seda tunnet, sellist maailmale projitseeritud isiklikku ummikut, ja  seetõttu polnud ka selle teatritüki üldistusjõud kuigi suur, kuigi see osalt proovis taolisi aimdusi artikuleerida. Saamatult, eh, väga saamatult...

Eriti ohtlik on see selliste kunstiliikidega, mille puhul on tagasisideks aplaus. See on täiesti sisutu rituaal, aga ta ikka mõjub nagu kõige võltsim komplimentki. Näiteks sel etendusel istus mu kõrval üks suur  mehevolask, ilmselgelt mõne naise poolt sinna kohale tiritud, küll piinles, ägas ja ohkis, pobises midagi brändist ja hämaraski oli näha, et punastab aeg-ajalt, aga lõpus plaksutas pikalt ja kohusetundlikult nagu iga hästikasvatatud inimene.
Ja seal see siis on –  rituaal ja klaveritunne, vajadus käratseda ja kinnitada lärmakalt oma kultuursust ning nii saabki seaduspäraks, et „vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“ (Musil).

/…/

Nad peavad noorusvaimustust kunstielamuseks, kevadisi hingevärinaid ja mahlajookse inspiratsiooniks. Ohtlik on see iga, väga ohtlik! Mäletan kui esimest korda ühistus karjas käisin, siis oli mul loomade korrale kutsumiseks kaasa võetud umbes meetri pikkune sõrmejämedune toomingavõsu. Vanem karjus muigas heatahtlikult ja andis mulle samasuguse nagu tal endal – umbes kahemeetrise kahe sõrme jämeduse sarapuumalaka, sest see oli mullikate esimene karjalask. Naisi neid ohjeldama ei lastud, täismehedki virutasid nii et nahk auras seljas, aga mõni jooksis ikka end vigaseks, üks lausa soolikad välja. Noorus on ilus aeg, kui see üle elada. Eriti meeste hulgas võtab kevadvägi kohe vikatiga, kolmekümnendais on juba naisi rohkem kui mehi, olgu kaarsild või järvesilm, bemm või äärekivile maanduv ärplejakukal. Ning ega siis oma vaimseid võimeid adekvaatsemalt hinnata! „Muidugi sa jaksad üle ujuda, mina usun sinusse!“

/…/

Paul armastab ikka öelda (eriti, kui keegi hakkab õiglusest rääkima), et „Enne kui ringi ronid ja nukkidega vehkima hakkad, mõtle, kas sa, sitt, ikka ise lööki talud?“ Jaah, Paul ütleb seda päris sageli. „Õiglus on karm värk, iga könn seda ei talu,“ ütleb ta ka. Muidugi paljude enesearmastus on nii loomterve, et igasugune muu suhtumine  neisse peale jumaldamise on nende arust a priori ebaõiglus.
Kas see etendus oli nagu pauk vastu hambaid nagu Autor taotles? Ei, see oli nagu märja nõudepesulapiga lõdvalt vastu nägu. Võtan kapist korralikumad riided, loksun tükk aega rongis, jalutan surmlibedail tänavail (einoh, siis selline klaasrist, eeh, need tallinlased on ikka totakad – mis pagana pärast nad sellise asja siia püsti panid?!), lähen kohale, koht on numbriga ja puha, ja siis... pläts! Lõtv, leige ja ligane...
Meenub, kuidas Kundera alustas infantokraatia määrtalust Musili tsitaadiga: „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“
Just-just, see oma tehtud lärmi maailmas kõige tähtsamaks pidava lapse tõsidus.
Üks Uku Masingu kirjakoht meenus ka: „Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluse ajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist“.

See lüüriline mina sigatseb, lällab, joob, hoorab, kakerdab, laaberdab ja siis pöörab su poole oma pilgu, millel peegeldub see oma tehtud lärmi maailma tähtsaimaks pidava lapse surmtõsidus ja ta karjub: „Sina ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!“
Seda ei ole iseenesest ilus väga karmilt hukka mõista, inimeksitents on niigi piinlik, esimesel eluaastal näiteks me kõik aina lõugame ja teeme sööki sitaks, aga gottverdammt, neid elutegevuse piinlikke kõrvalprodukte ei serveerita vähemasti nii järjekindlalt kunstisaavutustena!

See puhevil ja pretensioonikas arhetüüpne teismelisekarjatus –  „Sina ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea!“ –  moodustab nii suure osa halva kunsti põhimisest „sõnumist“, et sellele on lausa piinlik väga selgelt osutada; millegi säärasega paugutatakse uksi, pretendeeritakse luulele, teatrile, pärast Salingeri isegi romaanidele. Ja siis muidugi see „lühinägelik poeesia, mis väljendub soovis olla maetud vaatluspunktis“ (Musil).
Dostojevski lisab: „noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“

Oli see nüüd siis teater ja luule või mähe? Neile, kes mõistavad teiste järkude koode, „laksivad metatasandeid“ (neid on ka selles kirjutises, minu uussiirad vabandused!), on selline kunst sisutu plära ja  triviaalsus, neile, kes võtavad siiralt ja vahetult, ülemäära reflekteerimata, aga kahjurlik saast, väikluse, egotsentrismi ja narkomaania heroiseerimine ja õigustamine. Selles on mingi naiivne ja süüdimatu tänutundetaotlus, püüd meeldida vähearenenud publikule seeläbi, et ülendatakse nende puudused vooruseks a la joomine on tundlikkuse märk, pirtsakus toidu suhtes on elitaarne gurmaanlus, hetkenaudingutele andumine aristokraatlik, laiskus on peen, sest töö on kurjuse ema, sport on matslik, seega ebasportlikkus on juba iseenesest vaimsus jne. /…/ st sama taseme kunst kui perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlast mõjub ja punkt! Ei ole diip, no tõesti ei ole! Tatikad tahavad mõjuda, mitte midagi öelda või pakkuda, pauk vastu hambaid an sich on ainult mõju. Ptüi! Milline jälkus! Ägestusin lausa, aga noh, kuna ka käesoleval puhul on tegu kunstilise ehk süüdimatu situatsiooniga, siis pole sest midagi. On mõnus küll niiviisi süüdimatult märatseda, on, täitsa mõnus, hakka või kunstnikuks ja loojageeniuseks...

/…/

'
'
'
'
'
P.S. Kuula ka seda, mida Meelis Oidsalu räägib teatrist ja teatrikriitikast: alates umbes 10:00 siin

Feministidest ja teistest loomadest

Täna inspireeriti mind sellise viitega

When it gets into the nitty-gritty of radical animal rights and duties it also inevitably comes across as pie in the sky to those who are not fully convinced by the strong animal rights thesis. A favourite moment was the optimistic claim that there ‘is growing evidence that dogs can thrive on a (suitably planned) vegan diet’ and the ensuing discussion of whether cats should be allowed to hunt birds when hungry for meat. (They shouldn’t). Attempts to demonstrate the ability of animals to be engaged political actors stretch credulity despite the best efforts of the authors.

siit.

Vot-vot, laiendame demokraatiat ka loomadele. Olen ennegi mõnel progressiivsel hingel soovitanud ühiselulistele putukatele Marxi ette lugeda. Sipelgate töölisklassi olukord on ikka piinlik küll, termiitidel veel eriti ilmekas – üks hiiglaslik rasvavoltidesse uppuv monarh, kelle heaks teised kõik siblivad.

Mis on siis inimõiguse paarik st inimkohustus? Lühim sõnastus: inimese kohus on tahta olla Inimene, olla inimõiguste vääriline.

Humansimi paradoks, nagu sellele kõige läbinägelikumalt osutas Dostojevski, on selles, et inimene seda ei taha.

Ekspressi artikis ütlesin seda David Vseviovi sõnadega: “Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud.”

Kant määratles valgustust inimese väljumisena omasüülisest alaealisusest. See on täpne määratlus. See tähendab, et inimene ise loobub ühest lapse atribuudist.
Enam ei tee mõni vanemlik institutsioon tema eest õigeid otsuseid, vaid nüüd hakkab ta neid ise tegema – sapere aude! - , söanda toetuda oma arule, julge ise otsustada!

Kas kassid loobuvad ise linnujahist ja koerad hakkavad ise taimetoitlasteks? No vaevalt. Inimese vanemliku hoole all võib ju neid sedaviisi painutada ja vormida. Nii koerast kui kassist on kunstnikuhingega aretajad loonud juba terve galeriitäie nüüdiskunsti väärilisi värdjaid, miks siis mitte edasi lasta...

„Anna inimesele võimalus ja ta viib end ise vormi, võimalda kõigile haridus, siis ta suudabki ise otsustada...“
njah..

Valgustusega on kehvasti, sest see eeldab arukat subjekti, aga nende osakaal on populatsioonis liiga väike, alati liiga väike.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja „headest“ raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne I MSi oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid (mh August Bebeli „Naised ja sotsialism“). Donald Sassoon resümeerib laenutusstatistikat: „Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud praktiliselt üldse“. Tänamatu pööbel, rsk...

ei taha olla Inimene, ei taha treenida oma aju, et sellele saaks toetuda.

Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähevõimekatele peab seal olema koht. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.

Demokraatia ja humanismi, eriti võrdõiguslusega on siin lood kehvad. Näiteks elementaarne eristus võrdsete õiguste ja omaduste identsuse vahel on üldmõistetavuseks selgelt liiga keerukas. 

Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas feminism läheb väga kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naiste elu tuleb paremaks teha“, „Mehed ja naised on vaenlased“.

Seepärast näiteks netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.

Humanism vajab ka üpris kõrget intellekti. Demokraatias on see suhteliselt suur puudus!

Reklaamid on siin üsna heaks mudeliks. Nende mõistuslik sisu on pehmelt öeldes infantiilne (nuiaga molekulid jne), aga aistinguliselt väga reljeefsed. Üliavar säravvalge ruum, mille ühe seina moodustab hiiglaslik kuvar, millel hobusesuurune hambahari lükkab kuupmeetriselt hambalt kattu – see on Teadus.

Lugesin hiljuti vanu „Ariadne Lõngu“ ja trehvasin ühele huvitavale artiklile, kus oli uuritud sõna „inimene“ kontekste eesti keelsetes tekstides. Et kuivõrd eesti keele „inimene“ on „mees“.
Sel väiksel saarekesel, kus võrdõiguslikkus ja feminism hingata saab, on eristusvõime ja sootundlikkus muljetavaldav.
Eestis vaadatakse keskmiselt 4 tundi ööpäevas telekat. See on teine maailm, seal on teised suhted, aisting ja argument, argument ja aisting... aisting on palju demokraatlikum kui aju, kohe saab aru, mis olevus see naine on:

Miskipärast meenus üks de la Serna gregeriia: „Orav on sõltumatuse saavutanud saba“.

Vikergallup ja luule

Kirjutasin lubatud mahu (2500) ilusti täis ja 61 tähemärki läks ülegi, aga osa jäi ikka ütlemata.

Kirjutasin nii:

Alustuseks tahaks tsiteerida natuke kontekstiväliselt Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms. või romaan, mille läbi lugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost?

Kaua töötab õigustus „Ära välista! Äkki Sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!“?

Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ja tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja NB! juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta üles leidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Kas ikka maksab Jim Ashilevi, Peeter Helme ja Rein Raua kaantega laaste romaanideks nimetada?

Väga hea väike romaan – rõhutan: romaan! - on näiteks Paul Bourget „Õpilane“ (parima tõlkeraamatu hääl).

Parima kodumaise raamatu hääle annan Olle Lauli „Kodutusele“, tundub, et selles on leitud üpris optimaalne tasakaal tunnetusliku väärtuse ja esimese vastuvõtutasandi lihtsuse vahel.

Parimaks debüüdiks nimetaksin Margus Tamme „Unesnõiduja“. Kui see ei kõlaks nii talumatult kõrgilt, siis ütleks, et ideaalne algus: autor juba näeb, aga veel ei mõtle, ega sünteesi. Aga see kõlab ikka talumatult kõrgilt ja seega ei ütle.

Kõrkust soodustab ka see, et 2011 oli mingis mõttes Tammsaare aasta ja Tammsaarega on ikka sedasi, et pärast temaga tegelemist tundub värskelt jooksev kirjandus lausa vihaleajav ajaraisk ja lurr. Elem Treierilt ilmus teine, (kõnekate joonealustega) täiendatud trükk raamatust „Tammsaare elu härra Hansenina“ ning lisaks kaks suurepärast doktoritööd Tammsaare ainetel: Mirjam Hinrikuse „Dekadentlik modernsuskogemus A.H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus“ ja Maarja Vaino „Irratsionaalsuse poeetika A.H. Tammsaare loomingus“. Eriti viimast soovitaks kõigile noortele autoritele. See on nagu helihark, mis annab Kirjanduse mõõdu kätte.

Veel jääb 2011. aasta meelde sellega, et kohmakas ministrihärra äratas oma kolistamisega progressiivse vaimu dogmaatilisest nõidusunest ja selle üheks tagajärjeks oli teaduslik avastus, et haldusjaotusest sõltumatu juurdepääs sopakirjandusele on kaasasündinud inimõigus. See on vist üks suurimaid alandusi, mis Inimesele pärast „Liikide tekkimist“ osaks on saanud.

------------------------------------------

Palju õnne Olle Laulile Kulka preemia puhul! Igati väärt.

(Midagi arvustuselaadset tema "Kodutuse" kohta kirjutasin siia)

Luule kohta ei mahtunud üldse kaasa rääkima, aga sest polegi hullu, sest õigupoolest ütlesin Tauli arvustades põhimise ära:

„tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi)  omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi „värvi ise” ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem  lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer.“

Raske on välja tuua mingi aastalõikelisi üldistusi. Need iseloomustavad pigem ütlejat ennast (umbes et millest ta sel aastal aru sai, mida taipas jne). Seega üks tähelepanek veel, mis iseloomustab siis palju pikemaajalisemat tendentsi.

Milan Kundera kirjutab „Eesriides“ (lk 138): „[I]gal kunstil on unustamisega oma suhe. Sellest vaatepunktist on luulel privilegeeritud staatus. Inimene, kes loeb Baudelaire'i sonette, ei saa vahele jätta ühtegi sõna. Kui ta neid armastab, loeb ta neid veel ja veel ja võib-olla valjusti. Kui inimene neid jumaldab, õpib ta need pähe“.

Milline on viimane luuletus, mille õppisin pähe? (Õppisin üldse kunagi omal initsiatiivil? Ei, need jäid ise ja neid oli palju). Ühtegi värsket luuletust küll praegu ei meenu. Samuselt Baudelaire'ilt jäi küll nii mõnigi (nendest legendaarsetest 1967a tõlgetest), pikki lõike „Faustist“ (Sanga tõlge) ja hunnik sonette Shakespeare'ilt (Rajametsa tõlge). Ja üks lemmik luuleraamat oli John Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruk“, mille paljude peatükkide ees oli luulekatkeid Hardylt, Tennysonilt ja teistelt (Väljataga ja Kareva tõlked):

Kesk tormimüha

Või leebeid tuuli

Ikka ta käis

Mööda muuli

Pilk otsimas üha

Veevälja äärt

Muud ta ei leidnud

mis vaatamist väärt

või

Mis muutused on taband sind

oh maa – seal kuristik on nüüd

kus mühas laas, seal avenüüd

kus muiste möllas merepind

vaid varjud voogavad on künkad

niisama mööduvad on nad

kui uduvall ja tahked maad

on muutlikud kui pilverünkad

See viimane kummitas veel eriti järjekindlalt (kus juures valjuhäälselt ei lugenud ma neid kunagi, etlusaparaat ei venitanud välja, rütm on suhteliselt keeruline).

Aga värskemast eestikeelsest luulest nagu ei meenugi, et midagi oleks suures mahus kummitama jäänud (vanemast küll).

Mis on mulle jäänud meelde nt (:)kivisildniku luulest? Tema deemoni jäine hingus, Liivi vaimu valukrambid, mitte aga ta sõnad ja read.

Imagine

Internetiavarustes leidus üks pilt, mida tahan ilma igasuguste autoriõigusteta jagada:

Ja see tekitas soovi jagada paari assotsiatsioonikest, mida tahan ka ilma igasuguste autoriõigusteta jagada.

FBs tekitas see pilt üsna ühelaadilisi naeruturtsatusi.

Kundera kirjutab „Eesriides“ ühest romaanist, mis kirjeldab „sisepõlemismootoriga koletiste mürast“ ja ühe vaikust armastava mehe lootusetustest katsetest selle eest pageda.

Ajal, mil romaan kirjutati, „oli Prahas ilmselt üks auto saja või, ma ei tea, võib-olla lausa tuhande inimese kohta. Just sel ajal kerkis müra fenomen (mootori hääl) eriti esile oma üllatavas uudsuses. Tuletagem siit üldine reegel: sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme. Nietzsche täheldab, et 16. sajandil polnud maailmas paika, kus kirik oleks olnud vähem korrumpeerunud kui Saksamaal, ja just sel põhjusel algas reformatsioon just seal, kus isegi „korruptsiooni pelk aimdus“ mõjus väljakannatamatuna. Kafka aegne bürokraatia oli tänasega võrreldes süütu lapsuke, kuid samas paljastas Kafka tema koletusliku olemuse, mis on sestpeale muutunud rutiiniks ega huvita enam mitte kedagi. 1960. aastatel allutasid nupukad filosoofid „tarbimisühiskonna“ kriitikale, mille tegelikkus aastatega nii karikatuurselt ületas, et meil on piinlik sellest rääkidagi. Sest tuletagem meelde üht teist reeglit: kui tegelikkusel pole põrmugi piinlik end korrata, jääb tegelikkuse kordusega vastamisi sattunud mõte lõpuks alati vait."

Sellele muusika vaimu väljendusvormile, kuhu paigutub ka The Beatles, on kõige teravamalt reageerinud Michel Houellebecq oma romaanis „Elementaarosakesed“. Hipide igakülgse värdjalikkuse kujutamisel ei hoia ta värve tagasi.

Tänapäeva analooge kommenteerib Houellebecq: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu” (lk 68-69).
Jan Kaus: „Muide, raamatus ebaõnnestunult rokkstaariks püüdlevast Danielist saab „Elementaarosakeste” Pat Bateman, kuid autori tahtel mitte sugugi prantsuse psühhopaat. Davidi näol tahab Houellebecq sooritada järjekordse jõulise ning tähelepanu nõudva üldistuse: kui naudinguühiskond tähendab naudingu primaarsust ja piiramatust, siis ei murene ainult perekond ning armastus, vaid ka naudingud ise, naudingute „arenemine” tähendab Houellebecqi meelest nende moondumist, kasvamist inimlikkuse piiridest välja, algsete meeliskluste moondumist iseenese karikatuurideks ja nende teostamist piirini, kus nauding polegi enam võimalik. Unistusest saab luupainaja. Seetõttu ei peagi Houellebecq naiste silmi välja kiskuvat ja silmakoobastesse masturbeerivat Davidit ebainimlikuks koletiseks, vaid materialistiks, „üha ägedamaid närviaistinguid” otsivaks nautlejaks (lk 174)“.

(jälle närviaistingute maksimeerimine, väline organiseeritus jne, eks).

Mihkel Raua mälestusteraamatki sobiks siia pisut illustreerivalt kõrvutada.

Noh, ja küllap on see jällegi juhus, et ainsad korrad, mil Pat Bateman selge ja arukas on, on tema arutlused muusikast, sest ka see on ju juhus, et just siis on ta oma olemisrežiimiga sünkroonis ja koherentne.

(Väga vähesed on võimelised mõistma, millisele eristusele osutab see traditsioon (Schopenhauer, Nietzsche, Dostojevski, Th.Mann, Musil, Tammsaare, Kundera, Houellebecq jt), sest üldlevinud kogemuslik aksioom „mulle muusika meeldib ja mina olen ju tore inimene“ ei võimalda intellektuaalseteks operatsioonideks vajalikku enesestdistantseeritust.

Ja pisut nagu nokaudi-fenomenoloogia vms.)

Rohkem tahtsin kommenteerida (osalt seoses eelmise sissekandega) Houellebecqi järgmist üldistust:

„Huvitav on märkida, et seksuaalset vabanemist on vahel esitatud kui mingit kogukondlikku unistust, ehkki tegelikult oli tegemist järjekordse sammuga individualismi ajaloolise võidukäigu teel. Nagu osutab kaunis sõna „leibkond”, moodustasid abielupaar ja perekond liberaalses ühiskonnas primitiivse kommunismi viimase saarekese. Seksuaalne vabanemine hävitas need vahekogukonnad, viimased, mis lahutasid veel indiviidi turust” (lk 95).

Nimelt: kas perekond on ikka kommunismi-saareke, viimane kommunismi-rakuke läbini turustuvas maailmas? Kuidas Houellebecq siin Marxi ja Engelsiga nii vastupidisele seisukohale jõuab? Ütlesid ju viimased selgesõnaliselt, et perekond tuleb hävitada, sest see on kapitalistlik-rõhuva struktuuriga ühiskonna ehitusklots.

Tegelikult pole siin vastuolu. Nimelt kommunistlik kitš adub kogu inimkonda ühe suure perena: tähendab perekond on ikka mudelstruktuur – kõik on vennad! - vendlus. Kommunismi arhivaenlasteks on  vereseoselised priviligeeritud alamüksused  ehk mitmesugused fašismi versioonid: oma pere, oma sugulased, oma hõim, oma rahvus, oma rass jne

Inimkonna jaotamine omadeks ja mitte-omadeks on see, mis käib kommunistlikule (= humanistlikule) utoopiale väga vastu.

Ja kui vaatame lapsevanemaid, siis lapsevanemad on inimesed, kes on kõige altimad tegema selge ja hinnangulise eristuse omade (oma lapsed) ja mitte-omade (teised inimesed) vahel, teisisõnu, hooliv lapsevanem on fašismi algrakuke.

(See on ka arvatavasti üks põhjus, miks kommunism jms on sümpaatne inimeste hulgas, kes on sellises arenguetapis, et vanemlikud tunded pole veel välja arenenud (lapsed, noored) või inimesed, kel on need tunded mingil põhjusel jäänud välja arenemata [üheks sellesk võib olla ka suurem neoteenilisus, mis korreleerub tihti omakorda heade vaimsete võimetega]nt ka Marx ise).

Marx ja Engels panid ette laste sundriigistamise (sest emmed-issid hakkavad ju kohe oma lapsi võõrastest eristama!)!

Kommunismi psühholoogilist inimvaenulikkust pole muidugi keegi nii meisterlikult kujutanud kui Dostojevski.

Aga noh, mis see psühholoogia... vanemlikud tunded? No mõtleks...sotsiaalsed konstruktsioonid puha.
Pole midagi nii fašistlikku järglaste saamine.

(muide, samale järeldusele jõuab ka „Elementaarosakeste“ geeniusteadlane- tuleb loobuda sugulisest sigimisest ja geneetilistest erinevustest. See ei diskrimineeriks tõesti kedagi..)

Sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme:

Cartland ja helkurid ehk humanism sööb oma lapsi

Ilmus paari väikse lihvega Eesti Ekspressis 16.02.2012

 

Cartland ja helkurid ehk humanism sööb oma lapsi

Mihkel Kunnus

Kui inimene sünnib siia maailma, pole ta ära teeninud ei nälga ega toitu. Teovõimelisele intellektile on see tähelepanek tervikuna haaramiseks selgelt liiga mahukas, mistõttu võtab ta sellest korraga ikka pool. Kumb pool satub, määrab suuresti konkreetse inimese ühiskondliku häälestatuse. See, kes loomuldasa keskendub tõsiasjale, et inimene pole nälga ära teeninud, on vasakpoolsete sümpaatiatega, ja teist tähelepanupoolikut eelistanule on kodusem üldjoontes parempoolne meelsus.

Diskussioonid ühe praeguse põletavama sotsiaalse probleemi – töötuse – üle on siin kaunikesti sama üleehitusega ja vaieldakse päris palju, kas ja kui palju on need inimesed oma olukorra ära teeninud. Enim kannatavad praegustel rasketel aegadel vähemharitud inimesed, osadel pole põhiharidustki. Ometi ei saa ükski poliitik ja otsustaja öelda, et nad pole ära teeninud ei töötust ega töökohta, sest sellist jõuetut avarapilgulisust ja ateismi ei suudaks taluda ükski tervete vaistude ja rikkumata instinktidega inimene.

Ühiskondliku ebaõigluse fundamentaalseim alus on see, et toiduhankimise saab delegeerida teisele isendile, aga nälga ei saa. Kohe pärast sünnitamist lõigatakse automaatne toitekanal läbi ja uus autonoomselt näljane isend ongi juures. Kuna üleminek piimaimemiselt vereimemisele on sujuv, siis, olenevalt kummalt poolt vaatlemist alustada, on üpris hõlbus pidada mõlemat imemist nii loomulikuks kui ebaloomulikuks.

Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa-au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne. Perekonda veel mööndusi talutakse. Perekond on vereseoseline üksus, see ei koosne indiviididest, vaid inimestest, kes jagavad midagi olulist, jagavad inimlikkust ning seetõttu ei või arenenud õiglustundega õhtumaalane säärast kooslust kannatada. Arenenumates õhtumaades välditakse institutsionaalsel tasemel juba vastavate sõnadegi kasutust: ei ole sünnis öelda „ema“ ja „isa“, sest need sõnad viitavad vereseosele. Tuleb öelda „eellane A“ ja „eellane B“. „Ema“ ja „isa“ kadugu ajaloo prügikasti nagu kõik need „küdid“, „sõtsed“, „lelled“ ja muu säärane barbaarne kraam hõimuaegadest, pimedast möödanikust, mil naistel polnud valimisõigust, oma sugulaste toetamises ei nähtud ebaõiglust ning viimast hukkamõistev sõimusõnagi – „onupojapoliitika“ - oli veel leiutamata. Metsikute rahvaste juures (Afganistanis jms) on demokraatia juurutamine nii vaevaline, sest neile pole ilmne, et oma sugulaste toetamine on ebaõiglane ning kui sa valitsed, siis sa pead tegema näo, et su oma onupoeg on sulle täiesti võõras inimene.

Vereseoselisuse taunimine käib ka teisest otsast. Ekstrapoleerimismaiad filosoofid on tähele pannud, et ka bioloogilise liigi aluseks on sünnipära ja vereseos, tähendab, seos, millele tuginemine on barbaarne ja diskrimineeriv. Seega on humanism sama tüüpi barbaarsus nagu rassismgi. Sellele on antud oma nimigi – spetsiesism. Spetsiesism on „omaenda liigi liikmete huve soosiv ning teiste liikide liikmete huve eirav eelarvamus või kallutatud hoiak“. Inimene – see kõlab rassistlikult. Seega on mõned progressiivsemad õhtumaad juba laiendanud osasid „inimõigusi“ ka mitteinimestele. Ka meil teevad loomaõiguslased aeg-ajalt häält. See on väga kõnekas. Selleks, et loomade õiguste eest kõnelemine ei tunduks täieliku totrusena, peab ühiskondlikus süvateadvuses olema iseenesestmõistetav, et õigus on iseseisev ja autonoomne hüve. Perspektiiviteadlikum inimene teab aga väga hästi, et õigus on olnud ikka paarismõiste ja tal alati sabas lohisenud vastik kaaslane – kohustus. Looma õigustest rääkimine pole enam nõdrameelsus, sest oma privilegeeritusega harjunud heaoluühiskondlase teadvuses ei komplekteeru enam õigusega automaatselt kohustus, seega saab häbenemata jagada ja nõuda kohustusevabasid õigusi. Õigusi nõutakse nii enesele kui teistele, kuidas aga fantaasia lubab. See tundub isegi õilis tegevus, miski, mille üle võib lausa uhkust tunda. On naisõiguslased ja meesõiguslased, on loomaõiguslased, lapseõiguslased, homoõiguslased jne. Kui neis sõnades õiguse asemel panna kohus(tus), saab veidi kehva sürrealistlikku luulet ja ei midagi sisulist. Kes oleks midagi kuulnud sõgedikust, kes söandaks rääkida näiteks seksuaalvähemuste kohustustest? Loomade kohustustest?

Ammu enam ei saa rääkida kohustusest, mis kaasneb näitkes naiseks olemisega (kui tervis alt veab, siis võib meheks olemisega küll kaasneda sõjaväekohustus, aga see ei ole kõnealuse protsessi loogikat kummutav näide, vaid lohisev jäänuk, atavism, mille vastu võrdõiguslased aeg-ajalt ka sõna võtavad), saati kohustusest, mis kaasneks mõneks LGBTQjne-ks olemisega.

Tuleme siiski kõigi õiguste eellase A juurde – inimõiguse juurde, sest just seda laiendab kultuurist rikkumata õilis õiguslane, kus aga saab, ja kõik need väiksed kohustustevabad eriõigused on inimõiguse erijuhud. Küsime siis: mis on inimese kohus? Kultuurist iseärnis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud fülogeneetilisse pürgikasti nagu looteea lõpused. Pärispatu ilmalikust ekvivalendist siiski täielikult ei pääse, kuigi see leiab teatava vahendatuse. Kõige maisemal tasandil on selleks töö ning amet on see, mis dikteerib kohustused. Tänapäeva õhtumaalasel praktiliselt puuduvad muud kohustused peale ametikohustuste ja amet peab olema, sest igaüks peab ise oma nälga kandma. Kes oma ametikohuseid täita ei suuda, see kaotab oma töö ja töö puudumine annab kiirelt ja valusalt tagasiside.

Ometi on üks eluliselt tähtis valdkond, kus poolinimsus ning õiguste ja kohustuste asümmeetria annab eriti valusa tagasilöögi ja ühtlasi modelleerib väga hästi üht ilmalikustumise põhipinget. Inimene kui õiguste ja kohustuste subjekt pole mõistagi bioloogiline kategooria, bioloogilises mõttes on iga inimesest sündinud organism inimene ning seda kogu ontogeneesi jooksul, aga kultuurilises mõttes (loe: õiguste ja kohustuste subjektina) on laps poolinimene – tal on küll hunnik õigusi (ja õilsad õiguslased avastavad neid üha juurdegi), ent kohustusi tal de facto pole, sest tema töö ja amet on võõrandamatud. Last ei saa õpilasstaatusest vallandada. Saab üha suuremaks paisutada kohustuslike nõuete ja omaduste hulka, mis peab olema mingis ametis töötajal (nt õpetajal), et ei kuulutataks: „See inimene ei sobi sellesse ametisse!“, aga kes söandaks öelda: „See inimene ei sobi õpilaseks. Järgmine!“. Seega koolist välja langemise oht motiveerib mitmesuguseid sotsiaaltöötajaid, mitte „alamotiveeritud või erivajadustega“ õpilast. Alamotiveeritud õpilane on maakeeli see, kes ei viitsi õppida. Küllap mäletab igaüks selliseid oma kooliajast.

Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab motiveerima? See on pisut elegantsemalt sõnastatult „teise inimese tahtmist väliselt muutma“ ehk sundima, umbes nagu „ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured“.

Vahel tuleb ette muidugi päris kurioosseid seiku, kus seaduslikult poolinimene terroriseerib nii kaasõpilasi kui pedagooge, ometi on seaduses must-valgel kirjas, et selline asi on võimatu, sest musklid on ainult riigil, sest ainult riigil need olla saavad, sest ainult riigil need olla tohivad, sest meite arenenud ühiskonnas on jõukasutus riigi monopol.

Haridus- ja teadusministeeriumi jurist Indrek Kilk selgitab: „Õpetaja saab end vägivalla eest kaitsta nt politsei kutsumisega kooli, kui on tekkinud õpetaja enda või teiste inimeste tervise või elu vastu suunatud vägivallaoht. Samuti oleks abi, kui koolis oleksid juba kasutusel õpilaste järelevalve tagamiseks vajalikud meetmed. Sellega ennetatakse olukorda, kus õpetaja langeb õpilaste vägivalla ohvriks. Vastavalt PGS-i § 45 lõikele 2 loob koolipidaja võimalused ning direktor korraldab õpilaste ja koolitöötajate kaitse hädaolukorras.“ („Õpetajate leht“17.09.2010)
See on üks lausa metoodiline nürimeelsus kogu haridusvaldkonnas: õpetajad kipuvad alatasa otsima lahendusi ning püüavad likvideerida probleeme, aga tegelikult, nagu selgitab seadusetundja, tuleb hoopis kasutada meetmeid.

Ja kui mõni ärksam õpilane küsib: „Kui sa oled nii tark, siis miks oled sa õpetaja?“, siis õpetaja naeratab leebelt ja küsib vastu: „Kas koeral on buddhaloomus?“

Õpetajale on pessimism põhimõtteliselt lubamatu, õpetaja peab uskuma oma töösse ja tal on kohustus uskuda abituuriumi lõpuni, et ka see väeti, ka see seanahavedaja ja ka see tõnisson virgub arukusele, avaneb haridusele, olgu matemaatikale või grammatikale ning seda kõike elukogemuste ja inimesi hierarhiseeriva arengupsühholoogia kiuste. Seda hoiakut võiks nimetada pedagoogi kõlbeliseks kutserumaluseks, inimtundmise piiriks, mille ületamine on ebamoraalne. Vähemalt oma käitumise kujundamisel. Õpetaja peab lõpuni käituma nagu usuks ta iga õpilase (võrdsesse) arenemisvõimesse. Kogu teaduse ja elukogemuse kiuste.
Samasugune kutserumalus fundeerib ka kõiki neid õilsaid humaniste, kes usuvad, et võrdsete võimaluste andmine on alati hüve, kes lausa credo-quia-absurdum-usuvad, et võrdsete võimaluste tagamine vähendab kihistumist – soolisest klassilisteni. Marxil ja Kantil oli palju lihtsam seda uskuda, sest toona puudusid häirivad ühiskondlikud kogemused ja šigalevlikud praktikaparadoksid, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu. Marksistlik-kantiaanliku humanismi eelduseks on usk, et kui inimesel on võimalus, siis valib ta õigesti (nii moraalses, ratsionaalses kui esteetilises mõttes). Häda on aga selles, et võrdsete võimaluste juures ilmneb pahatihti, et võime teha õigeid valikuid lahterdab inimesi veel jõhkramalt kastidesse, laseb esile kerkida veel suuremal kihistumisel ja päädib veel selgemas hierarhilisuses.

Laenates David Vseviovi sõnu: „Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud“.

Ometi on moodsa inimese ego pahatihti nii hellake, et kui talle sunnitakse peale kõige tühisemaidki mõistlikkusi, on hädakisa taevani. Kui pagana ära hellitatud peab üks Inimene olema, et talle ei tunduks groteskne võrrelda helkurikohustust natsi-Saksamaa aegse stigmatiseerimisega, ministri keeldumist rahaliselt toetada pahnatellimist diktatuuriga? Mõistagi pole poliitikul häbi lähtuda fašistlikust ja räigelt ebaõiglasest põhiseadusest, „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“ (st diskrimineerib kõiki kultuure peale ühe!), aga üllal õigustekogumil võiks ometi nii palju austust möödaniku ees olla, et suunatud osatoetust tsensuuriga ei võrdleks.

Ära alahinda Inimest, hüüab humanist, jäta talle vabadus valida! Aga inimene vajab natukenegi vanema venna kaitset, et ta ei valiks vähemasti nii tihti kasiinot, pudelit, SMS-laenu, cartlandi, helkurita olemise isikupära, netis-surfamist loengu ajal, kaitsmata juhuseksi, voodissuitsetamist, lähisuhtevägivalda, roolijoodiklust jne. Vot sulle inimarengu aruanne ja Sapere aude!

Uussiirus ja paljastajad autorid

Kui näen jälle mõnel raamatukaanel või reklaamnupukesel fraase „erakordselt aus“, „mitte midagi varjav“,„viimseni paljastav“ vms tulevad täiesti automaatselt meelde kaks kirjakohta. Üks on Leszek Kolakowski „Horror metaphysicuse“ algus: „Kaasaegne filosoof, kes pole iial tundnud end šarlatanina, on säärane pinnapealne olend, kelle tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist“.

Teine lõik on Robert Musili „Omadusteta mehe“ kolmanda osa algusest, kus kirjeldatakse Linderi suhtumist kunstinäituste, kontsertide ja meelelahutuste külastamisse: „Ta vihkas neid üritusi. Need haavasid peaaegu iga kord oma sisuga ta meelt ning tema mõistetes märatses neis plaanitutes ja ülehinnatud hingekosutustes oleviku kurikuulus närvihäire oma üleliigsete kõdide ja ehtsate kannatustega, oma täitmatuse ja püsimatusega, oma uudishimu ja vältimatu kombelangusega“.

Kordan: „Ta vihkas neid üritusi. Need haavasid peaaegu iga kord oma sisuga ta meelt ning tema mõistetes märatses neis plaanitutes ja ülehinnatud hingekosutustes oleviku kurikuulus närvihäire oma üleliigsete kõdide ja ehtsate kannatustega, oma täitmatuse ja püsimatusega, oma uudishimu ja vältimatu kombelangusega“.

Kui asjad oleks käinud Linderit neil hetkil vallanud nägemuste järgi, siis „oleks ta kõik need kunstitemplid raudluuaga tühjaks rookinud ning nende väidetavate vaimusündmuste asemele oleksid igapäevaste tegevuste lühikese lõa otsas astunud töö ja meeleülenduse pidupäevad. Õieti poleks pidanud tegema muud kui kogu ajastult iga päev ära võtma mõned minutid, mis võlgnevad oma haige olemasolu valesti mõistetud liberaalsusele“.

Raudluud pole muidugi kabuurist liiga kaugel, aga jah, need tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist ning nad „võlgnevad oma haige olemasolu valesti mõistetud liberaalsusele“.

Eks tuleb hambad risti suruda ja tolereerida, sest nende tekke ja leviku piiramise mehhanismid oleks tõenäoliselt oma kõrvalnähtude tõttu hullemad kui nende puudumine (pealegi: mis õigus oleks nõuda kirjanduslikku kvaliteeti inimestelt, kes kirjutavad ja avaldavad omal kulul ja omast ajast? Tõsi, nad devalveerivad hirmsalt kirjanikustaatust, aga mis institutsioon saaks siin abistada? Küllap peavad kirjanikud ise oma tsunftiau kaitsma ja diskrimineerivaid ja väljavaid piire tõmbama).

Jürgen Rooste kirjutab artiklis „Uusaususe taak: poeedi piinad“, et „võib vist öelda, et “uusaususe” esimene tunnus on tõesti see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, autori enese poolt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma.“

Üldiselt arvan, et autor, kes peab oma teeneks seda, et laseb piiluda lugejal kellegi teise maailma, on nii pinnapealne ullike, kelle tööd ei vääri lugemist. Sest see asi, mille vahendamist piirab miski muu kui kommunikatsiooniline ja väljendustehniline suutmatus ja komplitseeritus, saab olla ainult täielik triviaalsus või igasuguse kunstiväärtuseta konkreetsus. Neid kihusid rahuldab suurepäraselt kõik see, mis jääb kollase ajakirjanduse ja „Pealtnägija“ vahele.

Reeglina paljastatakse mõistagi mõnd argilabasust, kurdetakse oma hädisust, alatust, kekutatakse mõne truudusetuse või sigadusega, enimlevinud on muidugi afektiivsed tundepursked ja kiimalabiilsus.

Romaanikunstniku alusängid pole mulle võõrad. Küllap on tundnud neid iga füüsikaõpetaja (ja loomulikult mitte ainult füüsika-). Adud seda erilisust, mis lõikab sind teistest ära, tunned klassi ees seda suhtlusjõuetust ja abitust mittemõistetuse jäises üksikkongis, kus ainus su siht on midagi kommunikeerida, vahendeid valimata end mõistetavaks teha, jagada seda, millest sinul on arusaamine ja mõistmine, aga neil ei ole. Ning sa kuuled tuhme kopsatusi teispool läbistamatut laupa, justkui teispool kuuli- ja helikindlat klaasi aimad nende ähmaste nägude piirjooni, vaevatud suumaigutusi, aga ei... mis puutub klassikalist mehaanikat, saati elektrodünaamikat ja magnetismi!, siis sellesse nägemuslikku võlumaailma oled sa jäädavalt üksindusse mõistetud.
Oo, äkki oleks õpetaja ometi nii üllameelne ja halastamatult aus vaimurüütel ja laseks neil piiluda sellese maailma?! Äkki õpetaja kaotaks kõik need kultuurilised tõkked ja valehäbid, mis ei luba tal vahendada õpilastele termodünaamikat ja erirelatiivsust, paljastaks kogu kvant- ja molekulaarfüüsika saladused?! Laseks piiluda!? Gottverdammt!

Sellised Kunstikud! Autorid!

Raudluuda!

Kesk jõulude ja aastalõpu valestimõistetud liberaalsust lubasin endale antropoloogilisi põiked kodumaise kirjanduse roohüttidesse ja tekkis kiusatus teha abistav meelespea autorpaljastajatele ja analüsaatorpaljastajatele neist asjadest, mis ei ole ega saagi olla kunstitunnetuslikult sügavad.

Näiteks pilk (eriti lapse silmades), armuvalu, pohmell, mõistatus, mulje, kogemus, elamus, pisarad (sh märgina), erutus jne.

Kirjandusaasta oli aga muidu väga hea. Ilmus ikka väga väärt teoseid. Näiteks Bourget' „Esseid kaasaja psühholoogiast“ ja „Õpilane“ meenuvad kohe.

Ja Maarja Vaino doktoritöö Tammsaare irratsionaalsuse poeetikast. Seda soovitan igale kirjandusidule. Ja mitte enam nii idudele ka. Saab romaani mõõdu kätte jälle.

Daniel Palgi sõnutsi oli Tammsaarel „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“.

„Kirjanik peab oskama hoomata ümbritseva reaalsuse neid lõigukesi või jääke, mis ei mahu kehtivate seaduste (seaduspärasuste) raamidesse, ning avama nende kaudu järk-järgult teed teise, sügavama ja tähendusrikkama reaalsuse poole. (Guarnieri1987: 1394.) Tammsaare realism ei ole seega realism n.-ö. üldlevinud tähenduses, mille järgi reaalsus võrdub ratsionaalsusega. Ta ei ole realist selles tavatähenduses, mis näeb realismis kirjandusvoolu, kus keskendutakse igapäevase, materiaalse ja objektiivse kujutamisele ning üritatakse vältida n.-ö. romantilist fantaseerimist ja üleloomulikkust. Realistliku kunsti filosoofiliseks aluseks on veendumus, et eksisteerib teadvusest sõltumatu, kunsti suhtes esmane reaalsus ning kunsti ülesandeks on selle esmase – ehk välise tegelikkuse peegeldamine. Tammsaare keskendub oma reaalsusekirjeldustes aga vägagi palju sellele, mis on nähtamatu, kuid ometi inimeste elus selgelt olemas ja nende elu mõjutav,“ kirjutab Maarja Vaino seal. Kunderalik, väga kunderalik.

lk 54

„Saladuste rohkus Indreku ja Karini suhetes peegeldab muuhulgas Tammsaare üht lemmikteemat: mehe-naise võimetust teineteist mõista. Korduvalt esineb väljend„võõriti mõistmine“. Nii Indrek kui ka Karin tunnevad, et vaatamata pingutustele ei suuda nad ennast teineteisele arusaadavaks teha. Nende vahele jääb mõistmatuse lõhe, teise inimese hingeelu jääb neile saladuseks.“

Jälle väga kunderalik. Väga romaanilik.

***

Kogu eelnev kriitilisus ja raudluua-igatsus võrsub kunderalikust eeldusest, et romaanikunsti eesmärgiks on tunnetus. Kundera kirjutab:

„Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuuldav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. Meie ajastu vaimu jaoks on õigus kas Annal või Kareninil, ning Cervantese vana tarkus, mis räägib meile, kui raske on teada ja kui tabamatu on tõde, näib tülikas ja kasutu.“

Uussiiraste sotsiaalne autorifunktsioon on aga üpris vastupidine. Ja ehk on uussiiruse määratlemine läbi sotsiaalse funktsioonijaotuse, läbi autorifunktsiooni, pisut selgitav (Jürgen Rooste määratlus on ka üpris hea).

Muusik tunneb meie eest. Perfonks-kunstnik on meie eest vaba, talle on delegeeritud piiride ületamine ja kompamine. Poliitik on mõistagi see, kes teeb meie eest valesid otsuseid jne.

Kunderaliku romaanikunstniku teene on see, et ta näeb teatud seoseid meie eest, ta on lähisugulane intellektuaaliga, filosoofiga jmt, ta on keegi, kes teeb meie eest ära vaimset tööd, mida me ise ei suudaks. Aitab näha näivusest läbi. Tammsaarel oli „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“.

Kes on uussiiras? Üpris vastandlik kunderalikule romaanikunstnikule, kes ütleb, et „asjad on keerulisemad, kui sa arvad.“

Jim Ashilevi kogus enne oma teksti „Ma olen elus olemise tunne“ (see ei ole romaan, gottverdammt! Eraldi kaanedki on liialdus!) avaldamist mõnedelt tuttavatelt arvamust ja need on nüüd kenasti ZA/UMi blogis. Need on üldiselt väga koherentse mentaliteediga (ja vihasemad noor-intellektuaalid karistasid selle mõistagi operatiivselt ära). Vt nt Robert Randma või Birk Rohelend... kontsentreerituim-olemuslikuim on tundub aga Eia Uusi oma (tsiteerin):

Uus-romantism. Uus-naiivsus. Uus-lihtsus. Uus-headus. Uus-siirus. Uus mina.

Kui me väikesed olime, ütles Jim, et olen tantsija žiletiteradel. Või klaasikildudel. Siis kõlas see hästi.

Ühel sellisel teral vaakusin ma tükk aega elu ja surma vahel, ning ma-olen-elus ja ma-olen-surnud tunde vahel (:

Praegu: ma olen elus.

Muidugi taandub see armastusele. Ilule.

See on siis, kui sa märkad ja hingad ja õhkad kõike... seda.

Seda, mis on väljas – ja sees.

Kui meri sisendab elujõudu, mitte sisista surmavõimu.

Või vann. Või gaasiahi (:

Või kõrgus.

Sõnad: hindama, väärtustama, imetlema.

LIHTSUS.

/Laulab:/Homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi –
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on.

[...]

SELGUS.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

RAHU.

(tsitaadi lõpp)

Vt ka „Kairi Prints usub, et kultuuritarbija on (pseudo)diibist väsinud ja tahab ausust ning rõõmu.“

Jah, kindlasti ei ütle uussiiras kunderalikult, et asjad on keerulisemad kui need näivad.

Lihtsust, selgust, rõõmu, rahu.

Romaanikirjanik on meie eest täiskasvanu, läbinägelik, keerukuse ja komplekssuse aduja, uussiiras esindab aga vastassuunalist liikumist. Uussiiras on meie eest laps, süüdimatu ullike; uussiira sotsiaalne autorifunktsioon on olla meie eest loll ja helge, vaba keerulisuse vaimust, vastutusest ja süüst.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.