Vasakintellektuaalid ja homode kalifaat

„Parempoolsetel pole peale loosunglikkuse ja labase populismi midagi ühiskonnale pakkuda ning nad jäävad intellektuaalselt vasakpoolsetele alla, leiab ajaloolane Veiko Berendsen.“ "Postimees" 25.07.2017

Ma olen Berendseniga nõus selles osas, et intelligents, eriti see verevaesem ja raamatutargem osa sellest, kaldub loomuldasa vasakule. Siin on orgaanilise seos. Inimmõistuse jumalikustamisel ja vasakpoolsusel on tugev korrelatsioon, aga lahknevus tuleb väärtustavas hinnagus sellele. Mõistuse-usklikule tähendab arusaadavalt suurema mõistuspärasuse tuvastamine ju ühtlasi paremuse, et mitte öelda moraalse üleoleku tuvastamist. Kellele aga intellekt iseenesest jumalik ei tundu, ei võta ka seda hierarhiseerimist nii iseenesestmõistetavalt.

Nii vastaksingi Berendsile Dostojevski põrandaaluse sõnadega:

„Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida! Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, ja mitte lihtsalt ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et ma tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest. Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa; see ei ole küll mingi lohutus, kuid miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna– koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab. Mul on tunne, härrased, et te silmitsete mind kahetsevalt; te kordate mulle ikka ja jälle, et haritud ja arenenud inimene, ühe sõnaga selline inimene, nagu on tulevikus ette nähtud, ei saa teadlikult midagi tahta, mis talle kasulik ei ole, et see on lihtne matemaatika. Olen täiesti päri, et matemaatika. Aga ma kordan teile sajandat korda, et ühel juhul, ühelainsal juhul võib inimene meelega, teadlikult tahta endale kas või halba, või lollust või koguni lolluste lollust– ja nimelt selleks, et tõestada oma õigust tahta kas või lolluste lollust ja et mitte olla kohustatud ainuüksi mõttekalt tahtma. Sest see lolluste lollus, see isiklik tuju, härrased, võib tegelikult meiesuguse meelest ollagi kasulikum kui kõik muu, mis maa peal olemas on, teatavatel juhtudel kindlasti. Ja erandlikult võib ta olla kõigist kasudest kasulikum ka sel juhul, kui ta toob meile ilmset kahju ja on vastuolus meie mõistuse kõige arukamate kasumäärangutega, sest vähemasti jätab ta meile alles kõige põhilisema ja kõige kallima – meie isiksuse ja meie individuaalsuse. Ja näete, on neid, kes väidavad, et see on tõepoolest inimesele kõige kallim; tahe võib muidugi, kui ta tahab, ka mõistusega kooskõlas olla, eriti kui viimast ei kuritarvitata, vaid mõõdukalt pruugitakse; see on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt. Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja... ja... ja kas teate, et seegi on kasulik ja mõnikord koguni väga kiiduväärt?“

Või Edmund Burke'i sõnadega: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.

Veel üks sõnastus: vasakintellektuaal on maniakk ja hull chestertonlikus mõttes. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton ütleb, et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades teisal, et „enamik moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.

Loomulikult kogu Twitteri avangard ei kannata laiutava mõistuse käes, vaid enamik neist asendab nii inimloomuse tundmise kui mõistuse idealistliku nooruspõlve universaalvasaraga – võrdsus-aatega. Ei ole fakti ega loogikat, mida ei saaks võrdsusaatega põrmu taguda, samas ei vaja sellega relvastumine ei mõistust ega elukogemust.
(Õigluse huvides tuleb muidugi öelda, et enamus paremnoortest pole mitte inimmõistuse piiratust ja pärispatusust tunnetanud vaimuinimesed, vaid pigem hea loomaliku tervise ja libiidoga olendid, kelle hormoonide ja tungide meelevalda mõistus ja universaalsed eetikaprintsiibid liialt ei kõiguta. Kui feminist-emantsipeerijad on seksuaalse konkurentsi suhtes kanapimedad (vabadus ja enesemääramisõigus päästab kõik!), siis paremnoored on selle suhtes ülitundlikud).

Olgu vahemärkusena öeldud, et liiga hea mõtlemine on mu arust ka Ahto Lobjaka põhiviga st prognoosides tulevikku ei vaata ta niivõrd ühiskonna psühholoogilises kliimas ilmnevaid tendentse, vaid pigem ekstrapoleerib puhtmõistuslikult õhtumaise tsivilisatsiooni seesmist arenguloogikat. Ja veel olgu öeldud, et tema demoniseerimine häirib mind samavõrd kui Varro Vooglaiu demoniseerimine.

Utoopiad on toredad asjad. Vähemasti senikaua kuni neid realiseerida ei üritata. Ikka on olnud nii, et kui püütakse ühiskonda väga mõistulikult korraldada, on tulemuseks midagi üsna talumatut (pikemalt pajatab sellest näiteks Mihhail Lotman selles raadiosaates).

Inimene tahab käituda nii nagu ta tahab ja tema motivatsioonidünaamikal ja afektistruktuuril on mõistusega õige vähe ja õige harva pistmist. Mõistus pääseb domineerima ja asju korraldama neil haruldastel hetkedel, mil on tagatud turvalisus ja põhimised baasvajadused igati rahuldatud; nii ühiskondlikus kui individuaalses plaanis, kusjuures mõnede ressursside ümberjagamine on riiklikult põhimõtteliseltki võimatu, siin sõnastuspunkt Lauri Vahtrele – „Alatihti juhtub, et Jüri armastab Marit, aga Mari hoopis Matit, ning selle vastu ei saa isegi Saint-Just ega Dzeržinski. Ehkki muidugi käed sügelevad seda üritama: Mati tuleb maha lüüa ja Marile selgeks teha kus tema õnn peitub. On üsna naiivne arvata, et see kurb paratamatus, mida võiks nimetada armuõnne riikliku garanteerimise võimatuse seaduseks, ei laiene ühiskondlikele oludele ja jääb piirnema üksnes n.-ö. erasfääriga“.
Isegi surmasuust pääsenud migrant ei ela üksnes leivast, kui kõht elemantaarselt täis, kerkivad esile uued vajadused ja tungid – mis skandaalsel kombel mõistusega üldsegi ei konsulteeri! – eriti ägedalt veel siis, kui tegu on nooremapoolsete meestega. Olgu Kölnis neil kõigil kerge!

Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson on dostojevskiliku kirega pühendunud inimloomuse uurimisele ja ta on teinud palju selleks, et avastatut kommunikeerida.
Ühes videos (ei suutnud seda hoobilt leida, sest neid on tal tänuväärselt palju) analüüsis ta vanu India jumalakujutisi ja tõi illustratsiooniks ühe karikatuuri, mis tema hinnangul oli psühholoogiliselt väga täpne. Sellel karikatuuril oli tubane linnakass sattunud metsa ja see, millise kujutluse maalisid kassi vaimusilma kõik need võõrad lõhnad, mida ta metsas kohtas, oli tõeliselt hirmuäratav komplekt kihvadest, sarvedest, küünistest, mürgihammastest jne. See oli selle kassi psühholoogiline reaalsus hoolimata sellest, et ühtegi sellist elukat pole olemas. See oli teatud afekti visualiseeritud representatsioon ja see on reaalselt käitumist mõjutav, see on tugevam kui mõistus.
See loeng tuli mulle meelde, kui lugesin Jakko Väli kartust „homode kalifaadi“ ees.(EPL 16.08.2017)  Mõistuslikult täielik nonsenss (sest islam ja homoseksuaalsus klapivad veelgi kehvemini kui homoseksuaalsus ja katoliiklus, eks), aga psühholoogiliselt reaalne. See mõjutab valimiskäitumist ja ühiskondlikke protsesse rohkem kui mingi teadus ja loogika.
Sattusin lugema ka Anna-Maria Penu raamatut „Eesti veri“. See on samuti ühe hirmumustri (et mitte öelda arhetüübi) artikulatsioon, kenasti mõistuse ja loogikavaba, aga psühholoogiliselt realistlik. Peategelaseks on Eeva Ligi, partei Maarjamaa Vasak Vaim juhi tütar, kes emale kõnesid kirjutab, ajal, mil valitseb Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes on keelustanud abordi jne (kõik õudused ja hirmud kokku kuhjatud nagu linnakassi või Jakko Väli fantaasiaski, eks).


„Vaidlused, mis on varustatud näidete ja teoreetiliste argumentatsioonidega, on alati jäänud viljatuks“ Uku Masing („Elpida Echomen“)

Seepärast kordan Edmund Burke'i sõnu: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.