Miks on nii vähe paremintellektuaale?

Sõna „vasakintellektuaal“ võib kohata päris sageli, sõna „paremintellektuaal“ aga väga harva. Miks on see nii?

Arvan, et see sõnakasutus pole üldjoontes ebaõiglane, sest seda, kes peaks asetuma „paremintellektuaali“ positsioonil, on korrektsem nimetada konservatiivseks haritlaseks või konservatiivseks mõtlejaks ja nii ka tehakse. (mõistepaari ajalooline pärinemislugu on siin)

Kui vasakintellektuaali poliitiline aktiivsus seisneb püüus muuta maailma, tavaliselt ühiskonda õiglasemaks (nt Occupy Wall Street!), siis konservatiivse haritlase võib hädaga saada meeleavaldusele, mis taotleb midagi säilitada (nt vastuseis Rail Balticule).

Kitsendan siin vasakintellektuaali sellise tunnusteparvega:

a)arvab, et kommunism on põhimõtteliselt hea idee, paraku selle elluviijad osutusid türannideks

b)arvab, et rahvuslus ja religioon on primitiivsed jäänukid algelisematest aegadest

c)arvab, et kõik hierarhiad on halvad, kuivõrd need põhinevad võimul ja kuivõrd võim on kõikide meie hädade peapõhjus, siis tuleb see maailmast kaotada.

d) arvab, et bioloogial ei ole inimloomuse kohta midagi öelda (pigem on õigus Sartre'il sel asjas).

Raskematel juhtudel (SJW) võib lisada ka:
d) arvab, et fallogotsentrism on mõistlik kontseptsioon

e) arvab, et soo- ja queerteooria peaks olema ülikoolis alusmooduli aine

f) arvab, et sotsiaalne õiglus peaks olema ülikoolides kõrgeim väärtus

Valisin need, sest siis on see nii hõlmav, et sisse mahuvad ka paljud ühiskondlikult aktiivsed vasaknoored, keda intellektuaaliks nimetada oleks palju. Sealhulgas arvamusliidrid, aktivistid, sotsiaalse õigluse sõdalased ehk sõssid (SJW-d) jne.

Nii.

Sõssid on õigusega tajunud, et Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson nende suur vaenlane. (Peterson on hea näide, kuna ta on väga tuntud hetkel ja ta videoloengud vabalt saadaval).

Mis on see, mis iseloomustab Petersoni kõige rohkem. Ta on praktiseeriv psühholoog, kes on dostojevskiliku innu ja võimekusega pühendunud INIMLOOMUSE tundmaõppimisele. Ja nagu suur psühholoog Dostojevskigi on ta jõudnud seal väga kaugele. Ja jälle – nagu Dostojeskigi muutunud igasuguste vasakutopistide üliveenvaks oponendiks.
Mäletatavasti suur ja mõjukas, innukalt kommunistidega flirtiv vasakintellektuaal Jean-Paul Sartre kuulutas, et kuna Jumalat ehk Loojat pole olemas, siis inimese puhul tema eksistents eelneb olemusele, miska inimene ise loob ennast. Eesti ilmalikus kontekstis oleks selgitavam seda veendumust kirjeldada nii: inimloomus pole bioloogiliselt determineeritud.
Seega sobib Jean-Paul Sartre hästi esindama tüüpi, kes inimloomuse olemasolu eitab ja usub, et meil on võimalik seda meelepäraselt vormida. See suhtumine on ka praegu sõsside ja vasakintellektuaalide hulgas väga levinud: inimene ei ole bioloogiliselt determineeritud, miska kultuuri muutes muudame inimest ja nii saame muuta kogu ühiskonna selliseks, kuidas aga tahame.

Lühim vastus sellele, miks vasakutopistid on inimvaenulikud, ongi selles, et nad ei tunne praktiliselt üldse inimloomust, sest nad selle olemasolu eitavad. Loomulikult on neil paar triviaalset aksioomi, näiteks, et põhiloomuselt on inimene hea, ainult ühiskondlikud olud teevad ta kurjaks, või et inimene on sündinud vabana.

Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda – seda tehakse mõistusega, eks –, milline see uus uljas maailm olema peaks.

Eelkõige muidugi õiglane, mida iganes see ka ei tähendaks.

Loomulikult hindavad ka konservatiivsed haritlased väga kõrgelt mõistust. Mõistus on vägev tunnetusvõimendi ja mõistuslikkusel on väga kõrge kommunikatiivne funktsioon. Viimane tähendab täpsemalt seda, et hea mõtlemise atribuudid (selgus, mittevasturääkivus, koherentsus, järjekindlus) kuuluvad ka hästi toimiva kommunikatsiooni struktuuri, aga inimese vabatahtelist käitumist ei saa iial struktureerida nende printsiipide järgi (kuigi, möönan, meil kõigil on hetki, mil käitume mõistuspäraselt).

Sellepärast vasakpoolsed intellektuaalid, utopistid ongi suurimad totalitarismide loojad – nad üritavad korraldada maailma nii, et seal oleks kõik võimalikult mõistuspärane, mõistuspärane nagu Jaapani autotehases, pluss kõik oleks võrdsed ja vabad ja valitseks üldine õiglus. Aga inimene tahab ja ka suudab elada ainult oma vajaduste, tahtmiste, tujude, tunnete, spontaansuse, esteetiliste kiindumuste ja kõige muu säärase mittemõistusliku ajel, lühimalt oma loomuse ajel. Inimese loomusel aga on üüratu bioloogiline inerts ja väga suur kultuuriline inerts, täpsemini, see ongi inimloomus.

Vasakpoolne sellele lausele kuigivõrd alla ei kirjuta, konservatiiv küll. Siin ongi võtmeline vahe.
Sest ühel juhul tuleb selle hiigelrongi vääramatu kulgemisega lihtsalt kohaneda, kusjuures see väiksema inertsiga kultuuriks kutsutud nähtus ise ongi kohanemismehhanism pluss infoallikas selle kohta, kuidas enese hiiglasliku bioloogilise inertsiga kohaneda, kuidas oma loomusega kohaneda (nagu Piiblis on öeldud – linna on lihtsam valitseda kui iseennast). Siit johtub kaks asja.
A) see sama kultuur (traditsioonid, tavad, religioon st eluviis kõige üldisemalt) olgu see kuitahes ebatäiuslik – on ainus kaitsemehhanism, mis meil enda bioloogilise loomuse ees on. See tähendab, kui selle kultuuri puruks peksame (sest see on ebatäisulik ja eelkõige ebaõiglane), siis me ei saa tõeliselt vaba ja autentset inimlast või mida iganes need vasak-rousseaud kujutlesid, vaid metsiku karvutu ahvi, kes ei oska istuda ega astuda ning ammugi ei saa endast aru.

Muidugi peab vapper vasakinsener tundma oma materjali. Ülesehitus inimesel ju on, nii lihalik kui psühholoogiline.Vasakintellektuaal püüab inimloomuse pigem ise välja mõelda, leiutada oma peas. Alates Jean-Jaques Rousseaust lõpetades Lacanide Žižekite ja Butleritega igasuguse postmodernistliku jampsimiseni välja. Mõni võib küll „käed mustaks teha“, näiteks Freud mõtles ilusti oma teooria välja (sai paljus täppi) ja püüdis siis sellega ka ravida. Muidugi pidi ta enne patsiendile selgeks tegema, kuidas selle teooria järgi haige olla. Nii nagu feministid on tohutult higi valanud, et teha teistele naistele selgeks, et nad peaksid end 24/7 rõhututena tundma. Sellest, et tänamatu töölisklass osutub kommunistidele ikka ja jälle väga suureks pettumuseks, võiks omaette raamatu kirjutada...

Paraku see, mida me võiks kutsuda oma hingeks, oma psüühiliseks sisestruktuuriks, on samuti evolutsioonivanune (arusaadavalt öeldi kunagi igavikuline).
Seega meest ja naist, musta ja valget, noort ja vana samasuguseks treivale sõssile, ütleks lihtsalt Orgeli teise seaduse: evolutsioon on targem kui sina.
Meie psüühiline seesmisus, afektsistruktuur ja motivatsioonidünaamika on kujunenud samuti aastamiljonitega ja sel on vastav inerts. Sellega kohanemise, selle tundmaõppimise kogemus on talletatud müütidesse ja religioonidesse, akadeemilises mõttes siis teoloogiaosakonda.
Seda määratut bioloogilist inertsi on kristluses kutsutud pärispatuks ja vasakpoolsuse lühimääratlus ongi pärispatu eitus.

Näiteks seksuaalsuse inerts on 1,2 miljardit aastat, nälg aga oligi see, mis meid põrmust kergitas 3,5 miljardi aasta eest. Viimase ees oleme täiesti kaitsetud.

Muidugi on meil väga suur vabadusaste, muutus avaldub eelkõige pingena. Hiigelinertsiga elu ei tiri meid edasi jäigalt, vaid justkui kummi otsas. Söömisvajadus avaldub sisemise tungina ja vähemalt mõni aeg suudame sellele vastu panna. See siis ongi me kuulus tahtevabadus.

On, väga palju on meie teha ja me saame valida väärtusi, mille nimel.

Kujutan seda ühe mõistuloona.

Jordan Petersoni kuulutustöö langeb sama kõvale kivile kui Dostojevski oma.

Judith Butleri nimelise ülikooli asutaja, 22. sajandi suur õpetlane, 7. laine feminist ja uusfallogotsentristliku queerteooria rajaja Mia-Muhhin Pedro-Ylgem VI loob teooria, mis on lühidalt järgmine:
See, miks ei oldud siiani – ikka veel! – täielikult suudetud välja juurida meeste domineerimist, seisnes viimases instantsis faktil, et nende vertikaalmõõde on keskeltläbi suurem (loe: nad on keskmiselt pikemad) ja on läbiv kultuuriuniversaal, et kõrge on väärtustatum kui madal (jumalad on alati kõrgel), siis selle diskrimineeriva, patriarhaalset domineerimstruktuuri taastootva sotsiaalse konstruktsiooni (beebide jälgimisel tehti kindlaks, et vertikaalasend pole kaasasündinud) dekonstrueerimineks peaks kogu progressiivne inimkond jätkama oma eksistentsi neljakäpukil, sest juba 20. sajandil oli tõestatud (Lakoff-Johnson), et meie väärtusmaailm tuleneb meie kehaehitusest. Esimese asjana ehitatakse ümber WCd, reaktsionäärid ja teised püsti hullud jms paigutatakse paranduskarpidesse.

Olgu, nali-naljaks, aga on ilmne, et tehniliselt on võimalik selline kultuur. Miks me aga seda üldse ei taha? Sest kuigi meil on võime käpuli käia, me seda pikalt ja püsivalt teha ei taha. See pole meie loomuses.
Aga sarnaselt on psüühiliste protsessidega: meil on väga raske muuta püsivalt mitmeid psüühilisi struktuure ka. Näiteks nõukaaegsetele paneelelamutele projekteeriti väikesed köögid, sest olid veendunud, et kommunismi jõudnud inimesed käivad ainult ühissööklas ning teevad kodus ainult hädapäraseid snäkke. 19. sajandi Venemaal panid ka ratsionaalselt mõtlevad vasakinsenerid talupojad elama taolistesse ühiselamutesse. Neid põletati vihaga mahagi. Inimesel pole selliseid instinkte, ütles Dostojevski, ta ei ole sipelgas. Inimese jaoks on need elamud sõjaväebarakid.

Bioloogiaklassik Edward O. Wilson suutis ühe väga lühikese lausega formuleerida kommunismi põhivea: „Hea idee, vale liik“.

Kommunism pole inimsusevastane, vaid inimloomusevastane kuritegu. Umbes nagu jääkaru pidamine soojas ja kuivas puuris või pardi pidamine õrrel. Ega ära ei sure, aga hirmsasti tahaks kuidagi teisiti.



P.S. 

Edward O. Wilson viitas oma kuulsa tsitaadiga sellele, et kommunism sobib ühiselulistele putukatele – sipelgatele, mesilastele, termiitidele jms.

Ühiselulistel putukatel puudub (töölistel) seksuaalne konkurents. Inimesega on aga see häda, et iga liige on seksuaalne, igal liikmel on sugutung ja seksuaalvajadused (ja populatsiooni säilimiseks peab enamik osalema sigimisprotsessis). Kõlab täiesti triviaalselt, aga arvestada sellega ei osata.

Kirjutasin 2015 aasta septembris (ÄP) üsna lihtsa inimloomusest tuleneva ennustuse:

Õuduspilt laevatäiest tumedatest noormeestest.

Kas nad on keskmisest agressiivsemad ja kriminogeensemad? Loomulikult, aga seda mitte nende rassi pärast, vaid selle pärast, et noored mehed on igas populatsioonis kõige agressiivsemad ja kriminogeensemad. Vanglad on lõviosas täidetud just noorte meestega ja seda üle maakera. Kuna neil puudub võimalus omakultuuriliseks sooliseks suhtluseks, siis on ka seksuaalne frustratsioon garanteeritud.

Jah, võib ju küll humanistlik-õilsalt importida tugeva soolise disproportsiooniga inimgrupi, aga milline MTÜ või riiklik institutsioon tagaks nende seksuaalsete vajaduste rahuldamise?

2015/2016 aastavahetusel toimus Kölnis teadupärast kurikuulus massiahistamine.

08.12.2016 kirjutab Airi Keller Feministeeriumi blogis põhjaliku artikli "Vaikus feministide rindejoonel".
See on feministide kimbatusest, sest ei suudeta siiani luua korrektset ohvrimaks olemise hierarhiat.

„Kui Wagenknecht täiesti õigustatult avaldas pahameelt naiste massilise ahistamise kohta, nägi tema kodupartei enamik kriitilises sõnavõtus pigem ohtu põgeniku kui ülima ohvri mainele“.

P.P.S. vt ka "Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus". See on pikem ja põhjalikum lahtiseletus feministlikust kanapimedusest seksuaalse konkurentsi suhtes.