Sotsiaalselt monstrueeritud

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus viie ülla digimoni vahel:

Suur Fabo: Mõista-mõista! Kas sotsiaalne konstrueeritus on sotsiaalselt konstrueeritud või mitte?

Vavo: Selle küsimuse üle on vähemasti märksa meeldivam pead murda kui selle üle - nagu mul tuli kevadel ühes doktoriseminaris üle elada -, kas mitte mu enda sugu ei ole sotsiaalselt konstrueeritud. Üks naisprofessor püüdis meile meeleheitlikult selgeks teha, et me kõigi sugu on tegelikult voolav nähtus. Aga kui palusin, et ta selgitaks, kas ta ise tunneb end täna pigem feminiinse või maskuliinsena, siis ta kahjuks solvus. Pärast seminari tulid aafriklased naerulsui õlale patsutama ning tänasid, et keegi midagi selle hulluse vastu ütles.

Joro: Kas siit on koorumas jumalatõestus? „Aga kõige lõpus peab ju olema miski, mis ei ole enam sotsiaalselt konstrueeritud - konstrueerimatu konstrueerija“?

Kake: jah

Maku: jumal on surnud, konstrueeros kastreeritud

Mulle meeldib siin see, et kõigil osalejatel on õigus. Isegi neil aafriklastel ja naisprofessoril. Suur Fabo sõnastas ühel sokraatilisel viisil selle, mida ilmerudeeritud Ilmar Vene on nimetanud uusaja põhivastuoluks: „inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele“. Veel üks sõnastus: reipalt eitatakse Jeesuse märkust, et tema riik pole sellest ilmast. Siis sõnastus probleemipüstitusena: kuidas säilitada omadustest sõltumatut väärtust maailmas, mis ainult ja läbinisti omadustest koosnebki? Tundub, et selle on üllas Joro ilusti ära tundnud. Aga prestiiži kaalule panemata ta sellele vastata ei saa. Nii nagu seda ei saa teha Tõsine Teadlane kui hakkab jumalatõestusi näppima. Seepärast peab tema reaktsioon küsimuseks jäämagi. Ja Suur Fabo ei saa talle vastata eitavalt ega jaatavalt. Esimesel juhul eksiks, teisel juhul kaotaks tõsiseltvõetavuse.
Sedastagem koos ülla Makuga irooniliselt patiseisu.

Pimedal ja süngel vanatestamentlikul ajal, mille algust ja lõppu ei maksa püüda kalendrisse märkida, määrasid iga üksikinimese väärtuse tema omadused. Kutseoskused, iseloomujooned ja üllus. Üheks omaduseks oli ka veri st sünnipära. Jeesus tuli ja ütles, et see on üks närune süsteem, vaat, kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja Jumalariik tuleb pea, iga inimene on väärtus ja seda sõltumata tema omadustest. Lühimalt: inimsuse religioon ehk ilmalik kristlus ehk humanism on katse see jeesusimpulss läbinisti siinpool teostada. Humanismi põhivaenlased on a) ilmalik teadus, mis muudkui näitab, et iga inimene koosneb omadustest ja ainult omadustest ning need omadused on erinevad ning sellest tuleb ka indiviidide erinev väärtus; b) [pärilikkusega] paljunemine, sest see genereerib pidevalt ebavõrdseid stardipositsioone.

Nende kahe antihumaansuse vastu on rakendatud ja rakendatakse teatud standardvõtteid:

1) revolutsioon! Umbes nii: „Peksame kõik puruks, küll siis asi kuidagi ise laheneb!“ (Dostojevski)
2) lööme (pärilikkus)teadlased mättasse või topime neile soki suhu. Selles olid sovjetid kõige agaramad: kes pärilikkuseeitaja Lõssenkoga päri ei ole, sellele nuuti, kuuli, tinakambrit. Praegu kasutatakse siin ignorantsust ja kangelaslikku põlgamist. Bioloogide vastu asetatakse filosoofilised antipõlvnejad a lalala Sartre ja Beauvoir, üks napakam kui teine. Inemesel pole (päranduseks saadud) olemust, ta valib selle. Ka naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Kui vaidled, oled antihumanist, pista oma Teadus '******! Vahel võivad teadlased ja humanistid isegi näiliselt ühise keele leida, näiteks kui pärilikkusteadus on ühtlasi kehv teadus nt sotsiobioloogia.
3) kultuurne kannatlikkus või resignatsioon. Sel puhul keeldutakse viisakusest ja sündsustundest osutamast inimestevahelisele erinevusele. Öelda sünnilt jalutule, et sina küll omal jõul trepist üles ei saa, on nn teaduslikult korrektne, aga äärmiselt matslik ja ebaviisakas. Viisakas humanist lülitab siin vabatahtlikult oma teadlaspilgu välja. Selle ilminguks on nt poliitkorrektne värvipimedus – teise inimese nahavärvi humanistlikel kaalutluste lihtsalt ei nähta.
Hapuks läheb asi siis, kui erinevustega kaasnevad nii suured praktikaerinevused, et neist on võimatu mööda vaadata. (Ja siinpoolsuses võtab erinevusi kaotava keskkonna loomine ja ülalhoidmine hirmsalt siinpoolset väge ehk naftat...)
Esineb ka teatavat institutsionaalset kirve-delikaatsust. Heaks näiteks on see uus koolidokumentatsioon Hispaanias, kus ema ja isa asemel on „eellane A“ ja „eellane B“. Traditsioonilisel variandil on üks maistel omadustel baseeruv eristus alles (taga hullemaks! see igineetud sooline eristus!). Aga maised omadused on alati ainuüksi potentsiaalselt diskrimineerivad. Humanistlik inimene eitab neid.

Kõige suurem häda on mõistagi lastega. Lapsed kipuvad oma käitumist organiseerima just nimelt tajulistest erinevustest lähtuvalt st antihumanistlikult. Kõrghumanistlikul Rootsimaal katsetatakse praegu lasteaeda, mis on pärilikest omadustest võimalikult puhtaks roogitud, puudub sooliselt eristav sõnavara, soorollid jne. Osutada teaduslikule tõsiasjale, et ühtedel on tilud ja teistel pilud on lihtsalt häbematu matslus.

Muinasjuttu keisri uutest rõivastest jutustatakse ikka kui näidet lapsesüdame puhtusest ja korrumpeerimatusest. Teisalt on selline laps kasvatamatu jõnglane, kes pole veel kultuurinorme omaks võtnud. Mis meelel, see keelel. Pritsib välja kõik, mis sülg suhu toob.

Just nõnda käitus üllas Vavo, kui pilkas ideed soo dünaamilisusest ja sotsiaalsest konstrueeritusest. Õigesti käitus ka üllas naisprofessoor, sest solvumine on matslusele üks kohane reaktsioon. Ja Vavo käitumine on humanismi seisukohalt matslus. Vavo käitus teadlasena seal, kus talt oodati kultuurinormi omaksvõttu. Soo pärilikkusele on väga ebaviisakas osutada.

Pinge on suur, sest ka humanism eeldab hoiakut, mida tema lapsepõlves kutsuti umbes nii: sacrificio intellectus.

Viimasest on juba paista, miks säärane hoiak sobib paremini noortele inimestele: neil pole nii palju (teadlaslikku, kogemuspõhist) mõistust, mida ohverdada. Küll aga on pulbitsevat energiat ja esteetilist vaimustust mistahes idealismist. Thomas Mann nimetas seda sõjakaks kogenematuseks. Täpne.

Noortel pole veel välja arenenud ka paljunemistung (mitte segi ajada kiimalisusega!), ehk teine asi, mis idealistlikule humanismile vastu töötab. Muidugi selle asja välja ütlemine: Inimese Tahtmise seostamine mingi bioloogilise taagaga, on matslus par excellence.

Nagu on matslus osutada sellele, et mingil osal soopiiranguta abielupaaridest on a priori märksa kehvem võimalus omal jõul järglasi saada.

Matslus on osutada ka sellele, et reaktsioon sugumarkeritele on sooliselt erinev, kuna suguiha määrab nii meestel kui naistel testosteroon ja viimase kontsentratsioon on meestel sünnipäraselt kõvasti kõrgem.
Hiljuti sattusin peale diskussioonile, kus väideti, et meherind kõlbab ka imetamiseks. Teadlased olla mehe nibusid kuidagi elekriga stimuleerinud ja sealt miski olluse kätte saanud. Hakata selle olluse toiteväärtust loodusteadlaslikult võrdlema naise rinnapiimaga on selline antihumanistlik matslus, et...
Viisakas inimene näeb siin Progressi ja Inimese välja murdmist piiravast sünnipärast ja Soorollidest, mis on teadupärast enam-vähem puhas kurjus ja tagurlikkus (, mistõttu suur algustäht ka kohane):

Inimlapsele on üldiselt omane, et enese üldmodaalsus omistatakse ka teistele. See on üldjuhul positiivne ja konstruktiivne. Kui idealistlik humanist-õiguslane näeb lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“, siis reageerib ta selle esitajale ainult ülima põlgusega, sest ta arvab automaatselt, et ka see inimene tegutseb samas üldmodaalsuses, kus temagi st kingib maailmale oma Idealismi ja Südameheadust st teeb korralduslikke parandusettepanekuid. Ja nähes lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“ sülitab ta südametäiega ja ütleb, et see on kõige lollakam ja barbaarsem parandusettepanek.
Aga tegelikult oli tegu hoopis pärilikkusteadlasega, kes nentis, et kui ema raseduse ajal joob ja suitsetab, alustab vastne Inimsus tõenäoliselt kehvapoolse omaduskogumina.

Koolimaja ukse ees peab iga lapsuke olema võrdses stardipositsiooniga. Ei TOHI olla nii, et ühe vanemate võimalused seavad tema lapse teistest ette. Kui on, tuleb muuta olusid nõnda, et see erinevus kaoks, või vähemasti seda eitada. Humanism ütleb: mis tahes pärilikkus on jälk. Viltusest isa suust kukkumine on sama suur barbaarsus kui sirge. Erinevad, aga võrdsed.

Petitsioonide lehel ilmus humanistliku kristluse manifest.

6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Eitatakse omaduste määravat mõju, eks.

„Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.“

„Mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui kõik ilmtingimata võrdsed oleme?“ küsib Ilmar Vene.

Õigem oleks öelda: selle väärikuse teesklemine.

Ja kes seda väärikust ei teeskle, on häbematu mats.
Või (loodus)teadlane.

Darwini ohtlik idee

Ilmus Eesti Päevalehes 03.09.2011
See on tutvustus Daniel Dennettiraamatule „Darwini ohtlik idee“. Vaevasin päris pikalt pead, kuidas seda päevalehes tutvustada, sest tegu on väga mahuka, akadeemiliselt kuulsa ja raskusastmete ebaühtluse tõttu väga raskesti lühiülevaate formaadile allutatava teosega. Toimetaja ja kujundaja tegid aga päris põhjaliku lihvi: pildid-skeemid, ports õrritavaid teese ja koloriitsemaid tsitaate nii autorilt kui tuntumatelt oponentidelt, pealkirjaks märksa kutsuvam: „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ jne. Hea töö, pole midagi öelda, tulemus sai märksa päevalehekõlbulikum. Seekord sain tiitliks biosemiootik...
Pealkirja minupoolne versioon - „Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist“ - vihjas sellele, et kui keegi midagi nii pööraselt ja fanaatiliselt jaatab ja absolutiseerib, on tulemus risti vastupidine, nagu keegi ei kahjusta islami või kristluse mainet rohkem, kui selle marulised ja andunud jaatajad.

Paar head sisulist (ja seetõttu päris pikka) arvustust on näiteks:
AllenOrr Boston Review (lühem)
Rod Swenson EcologicalPsychology (pikem)

Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist

Mihkel Kunnus

Daniel Dennetti “Darwini ohtliku idee” tõlke ilmumist saab ainult tervitada, sest nii on viisakas. Tegu on (bioloogia)filosoofide seas hulganisti tähelepanu ja tsiteerimist pälvinud säravalt orginaalse teosega. Selles originaaluses peitub aga nii tugevus kui nõrkus. Tugevuseks on uudsuse meelivärskendav ja perspektiive avav toime, nõrkuseks aga suhteline põrumine selles, mida autor õigupoolest taotlenud: anda ammendav ülevaade evolutsioonimehhanismidest ja nende rakendusvõimalustest teistes teadustes ning on sümptomaatiline, et viimases ta mingeid piire ei näe: jäise põlgusega suhtub ta neisse, kes arvavad, et “[L]oovutage moodene bioloogia osaliselt või kasvõi tervikuna Darwinile, kuid sealt kaugemale taganeda ei tohi! Hoidke darvinistlik mõtteviis eemal kosmoloogiast, psühholoogiast, inimkultuurist, eetikast, poliitikast ja religioonist!” (lk 79). Siinjuures on oluline märkida, et darvinistlik mõtteviis ei ole siin argiteadvuslikult sünonüümne evolutsiooni reaalseks tunnistamisega, mis vastandub mõnele mütoloogilisele vaatele (nt kreatsionismile), vaid üsna spetsiifiline teoretiseerimislaad erinevate evolutsioonikäsitluste seas, mille pärgamine Darwini nimega on paljus pelgalt ajalooline sattumus ning viisil, kuidas seda teeb Dennett, lausa “äärmiselt eksitav, sest mida ka ei öelda Darwini ja tema rolli kohta evolutsiooniteooria ajaloos, polnud ta kohe kindlasti mitte neo-pütagoorlik reduktsionist nagu Dennett (või Dawkins)” (Rod Swenson,”Evolutionary Theory Developing:The Problem(s) With Darwin's Dangerous Idea”, ECOLOGICAL PSYCHOLOGY, 9(l), 1997, lk 50)

Dennetti sõnul “Darwin oli avastanud algoritmi väe” (lk 62) ning kõnealuse raamatu keskne idee seisneb revolutsioonilises rõõmusõnumis, täpsemalt Dennetti veendumuses, et mistahes protsessi saab vaadelda algoritmilise protsessina (lk 73).
Kui pütagoorlaste usu võttis kokku maksiim “Maailm on arv”, siis Dennetti nägemusele vastaks: “Maailm on algoritm”. Paraku pole sellised kvaasireligioossed usutunnistused ise kuigi kõrge heuristilise väega ning on palju sagedamini mõne konkreetse suurvaimu juba selja taha jäänud tunnetusliku odüsseia lühikokkuvõtteks, õndsaks surmaohkeks, mis suudab kihevile ajada ainult neid kärsituid ja üliusaldavaid noviitse, kes ainuüksi veendumust õiges suunavalikus peavad kohalejõudmisega samaväärseks. Tõsi, reklaam on võimas, nimelt Dennetti pakutud “[a]uhinnaks on - esimest korda maailmas - püsikindel seletuste kompleks, mis ei keeruta end lõputult tagasi mingisuguste müsteeriumite juurde”(lk 28).Selliste vekslite välja käimine teaduse sildi all võib osades inimestes kutsuda esile sama mürgist sarkasmi kui kellegi püüe veenda, et tal on nüüd töötava igiliikuri projekt või et ta lahendas lõpuks keha ja vaimu probleemi. Aga ainult osades! Dennetti ideedel on ka küllaga tänulikke vastuvõtjaid. Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants pakub Dennetti pütagoorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt tervikliku ja koduse maailmanägemuse.

Dennetti “Darwini ohtlik idee” ei ole tervikuna kohe kindlasti lihtsakoeline, siin on terveid peatükke, mis polemiseerivad nüüdisaegse (vaimu)filosoofia eesliinil olevate elukutseliste filosoofidega ning ideedega, mis vaevalt suudavad kõnetada kedagi väljaspool akadeemilisi ringkondi. Samas selgitatakse aga mõnes teises peatükis vanemliku kannatusega bioloogia aabitsatarkusi ja puistatakse sekka üldharivaid peatükke kolmandal ja neljandal teemal ning üpris spetsiifilisi mõtteharjutusi analüütilise filosoofia vaimus. Siit kerkib probleem, millele on osutanud ka mitmed varasemad selle raamatu arvustajad ja tutvustajad - millisele lugejale mõeldes see raamat õieti kirjutatud on?

Kui palju on neid, kes kirjutaksid alla sellele, et “Alan Turing ja John von Neumann olid 20.sajandi kõige väljapaistvamad teadlased” (lk 266) või et “[a]rvutite tulek on arvatavasti kõige olulisem epistemoloogiline edasiarendus pärast täpsete ajamõõtmisseadmete leiutamist” (lk 223)? Selliste väidete mõistev omaksvõtt eeldab päris avaraid taustateadmisi ning üsna spetsiifilist intellektuaalset eelseadistust.
Rõhutades seda, et on palju neid, keda Dennett ei hakka kunagi veenma, ei taha ma teda üheselt marginaliseerida, vaid osutada tõsiasjale, et on küllaga dialektiliselt sama võimekaid erudeeritud inimesi, kelle arusaamadega soosivaks suhestumiseks puudub neil Dennettiga sellegi poolest adekvaatne metakeel. Headeks näideteks sobivad nii ees pool mainitud Lovelock kui Sahtouris või ka Andreas Weberi, kellelt ilmus äsja samas sarjas raamat “Kõik me tunneme”. Viimane on veel iseärnis paslik, kuna ka Weber usub, et bioloogia seisab teadusrevolutsiooni künnisel, ent tema nähtud murrang on kardinaalselt erinev Dennetti omast. Väga jämedates joontes: Weber ihkab absolutiseerida elule lähenemise seest poolt, Dennett väljaspoolt. Kainem ja vähem kirglik inimene, kellel on suurem võime taluda teadmatust ja püsida agnostilisel positsioonil (mida ei maksa siiski segi ajada kõige tavalisema nürimeelsusega), suudab vast näha neid vaatepunkte komplementaarsete ja õpetlike liialdustena. Kõrvutamiseks sobivad nad küll ainult kui näited väga erinevatest lähenemissuundadest elule, sest nii erudiidi kui dialektikuna on Dennett Weberist ainuüksi vanuse tõttu mitu suurusjärku üle ning suudab oma suunas palju kaugemale minna, arendada välja oma hoiaku viimasedki konsekventsid, teisisõnu ekstrapoleerida oma teooria absurdi, mis on filosoofiline suursaavutus ilma igasuguse irooniata.

Kui mõne raamatupoe otsingumootorisse sisestada sõna “kvant”, siis on tulemuseks üheksal juhul kümnest mingi lihtsakoeline esoteeriline eneseabiõpik. See Teadmist markeeriv sõnavargus kõneleb ajast, mil füüsika oli suurima metafüüsilise mõjujõuga teadus. Enne füüsikat oli selleks astronoomia ning väide Maa asukohast või liikumisest ilmaruumis võis inimese enesetadvuses kutsuda esile pöördumatuid tagajärgi. Nüüd on kord bioloogia käes ja iga suuremat hõlmavust taotlev bioloogiateooria omandab paratamatult religioosse maigu.

Sarja “Roheline Raamat” aga soovitan soojalt, Clive Ponting’i “Uut maailma rohelist ajalugu” lausa tungivalt.

Autorifunktsioonist

„Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi,“ pragab Marek Tamm Ülo Mattheusiga (sest viimane ei ole Hvostovi teost arvustades arvesse võtnud kunagist Hasso Krulli samasisulist pragamist).

„Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab,“ pragab Berk Vaher Kaarel Tarandiga.

Nii-nii..

Kas Kaarel Tarand on pigem loll või mölakas (st kas ta tegi arutlusvea või eksis moraalselt)?

Kas Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas (st moraalselt eksida)?

Täpsustame:

 Kas Kaarel Tarand kui kriitik on pigem loll või mölakas?

Kas autor Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas? Veel täpsemalt: kas Kristiina Ehini luulekogu jutustajal on võimalik olla mölakas?

Kas Tarand on loll, sest kärgib instantsiga, millel puudub moraalne agentsus?

On üks kujutlus romantilisest loojast kui meediumist, (oma) Geeniuse ripatsist, kes on väljaspool head ja kurja, sest ta on (oma) Geeniuse ees võimetu.  Luule räägib läbi tema ja Poeet oma deemoni eest ei vastuta.
Teispool head ja kurja peaks olema ka osutaja (meenub Walter Benjamin: „Mul ei ole midagi öelda, ainult näidata[loe: osutada]“.), sest, lühimalt: ta kuulub samasse perekonda teadlasega.
Milan Kundera sugulastab romaani just sel viisil teadusega: „romaanil on oma moraal (seda ütles Hermann Broch: romaani ainus moraal on teadmised; romaan, mis ei suuda paljastada kas või osakest mingist seniajani teadmata eksistentsist, on ebamoraalne; seega on „asjade hinge tungimine“ ja hea eeskuju näitamine kaks erinevat ja lepitamatut eesmärki); tal on eriline suhe autori „minaga“ (et võida kuulda „asjade hinge“ salajast, vaevu kostvat häält, peab romaanikirjanik, erinevalt poeedist või muusikust, oskama vaigistada omaenese hingekarjeid);“ („Eesriie“ lk 61)

NB! Kundera teeb siin olulise eristuse poeedi ja romaanikirjaniku vahel.

Ene Mihkelson laidab (tema romaanitegelaste) prototüüpide otsimise maha: „Prototüüpide otsimine ise on mulle arusaamatu ja mõjub nõnda, nagu tahetaks mingi teoses kirjeldatud nähtus, situatsioon või tegelane tirida või maandada tagasi ellu, et tekiks teose valdamise illusioon“. 

Ja üldistus taandatakse heuristiliselt vähemväärtuslikuks konkreetsuseks.

„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ annab poolthääle kirjandusteose autonoomiale ka Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ lk 102)

Milan Kundera kirjutab kui pöördumatult mõjus talle teadmine, et Prousti Albertine’i kuju oli inspireeritud ühe noormehe poolt:
„Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsionn end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“

Kas „Viimase monogaamlase“ ja „Emapuhkuse“ oleks saanud kirjutada jässakas, seasilmne ja lastetu talutütar Mall Pütt, kes tõstab 32-se mannergu sirge käega piimapuki otsa?

Vist ikka mitte. Autorifunktsioon on siin sootuks teine kui (kunderaliku) romaani puhul.

Albert Camus’ meenutab „Sisyphose müüdi“ alguses Nietzschet: lugupidamisväärne filosoof õpetab eeskuju kaudu, tegu on mõtteautentsuse garant.
 

Kas Camus on „Sisyphose müüti“ kirjutades siiras? See on oluline küsimus!
Kas Tolstoi on „Pihtimustes“ siiras? Jällegi väga oluline küsimus!

Kas Dostojevski on „Idioodis“ või „Vendades Karamazovites“ siiras? Kas Thomas Mann on „Doktor Faustuses“  siiras?  Kas Andrei Hvostov on „Võõrastes lugudes“ siiras?

„Lollakad küsimused! Elementaarne: nad ei räägi ju oma häälega!“

„Ja et tuntud USA kirjandusajakirja „The Bitter Oleander” ülejärgmises numbris on Kristiina Ehin „featured poet” – see tähendab, et ajakiri pühendab 30 lehekülge tema loomingule. Neid kirjastusi ei huvita Sirbis ilmunud kriitika, neid ei huvita ka autori isik, nemad on lähtunud tekstist,“ teavitab Tarandi arvustust tasakaalustanud Ilmar Lehtpere.

Küllap ikka huvitab „The Bitter Oleandrit“ päris kõvasti autori isik. Jässakas seasilmne Mall Pütt, kes tõstab sirge käega 32-se mannergu piimapuki otsa, ei läheks mitte.  Julgen oletada ka eksotiseerimist (ugrimugri ja otseühendus maavaimudega etc), aga päris kindel olen selles, et seal on autori foto.

„Niisiis, XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuld iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele,“
kirjutab Lotman artiklis "Õigus biograafiale" (kui iganenult see pealkiri kõlab!).
Ja veel:
„Semiootilise situatsiooni komplitseerudes ei esine teksti autor enam puhtpassiivse, igasugusest oma käitumisest ilmajäetud tõekandjana, vaid omandab sõna otseses mõttes looja staatuse. Tal tekib valikuvabadus ja autoris hakatakse nägema aktiivset jõudu. Ühelt poolt viib see olukorrani, et tema suhtes saab rakendada kavatsuse, selle realiseerimise strateegia, valiku motivatsiooni jms. kategooriaid, s. t. — autor omandab käitumise , kusjuures seda käitumist hinnatakse kui erandlikku. Teiselt poolt — tema loodud tekst kaotab oma aprioorse tõesuse: üheaegselt valikuvabadusega tekib eksimise või tahtliku vale võimalus.
Mõlemad nimetatud seigad on ajendeiks, mis lõppkokkuvõttes kindlustavad teksti autori õiguse biograafiale . Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.” 

Tänapäeval tähendab see muuhulgas seda, et autor peab paratamatult oma guugel-hügieeni eest hoolitsema. Ja blogosfääriliste mõjude eest. Johanna Rossilt on hea analüüs Nirti blogi mõjust tema esikromaani kirjanduslikule toimivusele ("Vikerkaar" nr 6, 2010).

„Valus elu andis aluse raamatuks“ on pealkirjaks leheloole, mis tutvustab Nirti romaani. Selle seosega taotletakse teose kaalukust.

Või kuidas üldse mõista seda va (uus)siirust – luulele praegu nii igatsetud kvaliteeti – kui empiiriline autor on tagandatud teose läbi tunnetamatuks an sich’iks?

Romaanile ja Poeedi/Poetessi loomingule rakenduvad siin sootuks erinevad vastuvõtumehhanismid. 

Siin on oluline teha märkus, et luule saab samuti olla autorist täiesti lahus, aga räägin siin praegu just sellisest luulest, mis on loojaga seotud ning kus see suhe on võtmeline.

See, et Galilei ja Newton olid liialdamata täielikud tõprad ja väga vastikud ja reetlikud inimesed, ei pisenda neid teadlastena kuidagi, poeediga on aga hoopis teisiti, sest “ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. […]Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus "Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?" omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga.” (Juri Lotman “Kirjaniku biograafia kui loomeakt”)

Muidugi kriitik võiks keskenduda eelkõige tekstile, kuigi ühiskondlikus vastuvõtus on nägu ja guugel-pilt vältimatult olulised, peaks kriitik järgima Sokratese nõuannet: jätame keha ja tema meeled kõrvale. Vähemalt kirjanduskriitikas! Mein Gott! Olgu logosel kuskilgi kuiv saareke kesk võimsalt pealetungivat AudioVisuaalia pasamerd!

-------------------------

Autorifunktsioonist on üpris inspireeriv Foucault’ „Mis on autor?“ (kogumikus „Teadmine, võim, subjekt“, Varrak, 2011), Barthes’i „Autori surm“ ei vääri eriti poleemikat.

Üpris huvitav on see, et kui Strahhov (kirjas Tolstoile) materdab Dostojevski romaane, siis toob ta ühe argumendina välja selle, et Dostojevski oli sügavalt õnnetu inimene, seevastu nooremapoolsel Puškinil oli jällegi hädaks see, et ta oli liiga õnnelik! Teadagi, mis romantiline poeet see on, kes elab õnnelikku pereelu?!
(Lotman toob oma Puškini monograafias kellegi J. Ušakova kommentaari: „Nad olid jälkuseni õnnelikud!“)

Ka Piigi-Oidsalu jutt enesetehnilisusest taaselustab (täpsemini: püüab kanoniseerida!) XIX sajandi romantilist kujutelma Luuletaja ja tema loomingu lahutamatusest.

Sellele tasub juurde lugeda Hasso Krulli esseed "Mis on luule?"

----------------------

Käesoleva sissekandega tahtsin õigupoolest edasi arutleda eelmise sissekande kommentaariumis pooleli jäänud mõtet, aga osutusin oma deemoni ees kaitsetuks...

"Ja kui ma vaatan, kui resoluutselt Berk Vaher väidab, et "[Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde –] autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab", siis tuleb mõte, et ehk see (ja ainult see) ongi see põhimine ilukirjanduslikkuse-kunstitekstilikkuse (vaikivkokkuleppeline) tuum.
Dennett peab oma sõnade eest vastutama, olema nendede väljaütlejaga identne, aga kunstitekstide autor, mitte ainult ei pea, vaid lausa ei saa... [pean seda mõtet veel edasi arendama..]"

Süva- ja pinnakriitika ja -pimedus

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.

Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“

(Robert Musil „Omadusteta mees“)

Kas Ulrich võiks kirjutada muusikakriitikat?

Kas kastraat võiks olla missivalimiste žüriis?

Kas Felix Krull võiks olla teatrikriitik?

Kas Ervin Õunapuu võiks hinnata missa või palvuse kvaliteeti?

Kas sünnist saati täiskarsklane saaks juhtida AA-d või karskusliikumist?

Kas Ülo Mattheus võiks arvustada Andrei Hvostovi?

Kas Kaarel Tarand võiks arvustada Kristiina Ehinit?*

[*ka see küsimus on retooriline nagu eelmisedki; pole Ehini teosega tutvunud ja ei saa konkretiseerida ning käesolev sissekanne ei polemiseeri Berk Vaheri kriitikagaTarandi aadressil, vaid on sellest pelgalt inspireeritud]

Kardetavasti ei kõlbaks Felix Krull eriti teatrikriitikuks, sest mäletab oma etendusejärgseid muljeid nõnda: „Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“

Ulrich arvatavasti muusikakriitikuks ei sobiks, sest teda „ei ahista üldse eelarvamus, et muusika peab olemas olema“.

Ulrichil ja Krullil on siin sarnane viga – nad ei suuda kaasa minna asjaga, mille toime ongi selles, et sellega kaasa minna. See osa, mis muusikas peaks lahustuma, Ulrichis ei lahustu: muusika ei haara teda kaasa, muusika ei suuda lavastada ta meeleseisundit, ta pole võimeline laenama hinge, tema afektistruktuuri üheks komponendiks on emotsionaalne ja temporaalne autonoomia, afekti-inertsus, mistõttu väline viisistusjõud ei suuda ta seesmust kiigutamiseks sülle haarata ning seetõttu vaid väntsutab ja rebib. Laulupeol ei kandu ta võimsa tundetulvaga kaasa, vaid ootab kärsituse ja piinaga, millal see üldpaanika läbi saab.

Felix Krull ei suuda meigist ja kulissidest mitte läbi näha. Tal on teatav süütus kadunud ning ta on teatrielamuseks sama võimetu kui siiraks jõuluvanaootuseks.

Ja kui loeb kuulutuselt, et Hedvig Hanson hakkab kuupäeval XX, kell YY, sel laval siirast igatsust ja hingevalu tundma, siis kergitab korraks kulme ja läheb edasi.

Võibolla võrdlus wrestlinguga oleks kõnekas. Ma nimelt ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes suudab wrestlingule hingega kaasa elada ja seda tõsiselt võtta. Ometi paljud ameerikamaal suudavad.

Iluuisutamine on väga paljudele kaasahaarav, kui midagi kaunist, õhulist, imelist, muinasjutuline kergus ja kooskõla, kahe inimese harmoonia... mitte aastatepikkuse treenigu järel terassitkeks vinnutatud musklite ränk pinge, punnitatud kolmminut.

Üpris kõnekas on ka see, kas glamuur tähendab sellele inimesele midagi positiivset või negatiivset, teatavat perfektsust või totruse maksimumi.

eneseTEST: Kas vasak või parem pilt on keskmisega sarnasem?

Hea kultuurikriitik või hea kirjanduskriitik (see, kes analüüsib Kirjandust) peaks olema arvatavasti just eriti läbinägelik ja suure analüüsivõimega. Kui tegu on inimtüübilt sellise inimesega, siis pind ongi talle läbipaistev. Nii nagu wrestling on meile totter ilma analüüsita („oot-oot, kui 100+ kg musklihunnik lööb teisele kinnastamata rusika või saapaga näkku ja teine ei saa isegi sinikat, siis on midagi mäda ja ...“).

Teiselt poolt võib öelda, et see habitueerunud süvapilk on pinnapimedus, võimetus näha pinda ja seega ka võimetus olla sellest lummatud (kujutage ette inimest, kellele nt hülgebeebi ei mõju üldse nunnuna).

Kas selline inimene sobib arvustama, ütleme, pinnakunste? Näiteks lüürilist luulet (või on heal lüürilisel luulel ka midagi pinna all? Mitte ainult kaasahaaratavaid kaasahaarav eneseimetlus).

Ühelt poolt: selline kriitik on pinnapime, ta vaatab põhilisest mööda! Teiselt poolt: ta lisab midagi, mida süvapime pinnanägija ise kätte ei saaks.

Aga kas need on komplementaarsed pilgud või sööb üks vaatenurk teise vaatenurga ära nagu „süvaanalüütiku“ poolt maha rebitud habe hävitab jõuluvana, muudab ta pöördumatult naabrionuks?

Proosakirjaniku töö

On väga tore, et ka kaks proosakirjanikku on hiljutise Norra õnnetuse puhul sõna võtnud. Need on Andrus Kivirähk (artikkel siin) ja Mihkel Mutt (artikkel siin).

Kõige rohkem häiris mind selle sündmuse kajastamisel see vastik pööbellik elevus, õhin ja pidulikkus. Esteetiline nauding Suurest Sündmusest, joovastus tragöödiast.

Kui vaadata Kiviräha ja Muti reaktsioone, siis on need vastassuunalised, sellist meeleseisundit pärssivad: rahustavad, kainestavad (vastandlik hoiak muusikalis-teatraalse modaalsuse/afektistruktuuri joovastusele) ning demütologiseerivad. Joovastunud Mass hüüab – Saatan on meie seas! Kurjuse kehastus! See on Märk! Kivirähk ütleb: „Phväh.. tavaline kaabakas..“, Mutt ütleb: „Njah, kiiksuga..“. Mõlemad pisendavad (ka Mihhail Lotman lähenes kainestavalt, pisendavalt, demütologiseerivalt).

Mida märgilisemaks see kiiksuga kaabakas tehakse, seda mütologiseerivam on hoiak (eriti ilmekad olid selle natsionalistliku parteijuhi omad, kes B.-d väikeseks etturiks nimetas üleilmses suurvandenõus või, et see on märk, et multi-kulti/Euroopa kurss/ilmalikkus/vms on saavutanud viimase piiri).

Seda hoiakut võiks-peaks nimetama proosakirjaniku hoiakuks – kaine, läbinägelik, demütologiseeriv, empaatiline.

(või lihtsalt mõistlikuks-täiskasvanulikuks hoiakuks)

Olen seda arusaama pidanud truismiks, iseenesestmõistetavuseks, ses mõttes, et igaüks, kes midagigi kirjandusest oimab, teab, et just need karakteristikud iseloomustavad proosakirjanikku ehk romaanikirjanikku ehk Kirjanikku [see peab olema ikka harukordne geenius, kes muus kirjandusžanris saavutaks Kirjaniku taseme].

See muidugi ei ole enam ammu truism. Demokraatlik „minu arusaam on sama hea kui kestahes teise!“ on siin oma lamestava ja kommunikatsioonilõhkuva töö teinud.

„Iga hea kirjandusteose tagaplaanil peitub suur suur psühholoogiatõde,“ kirjutab Paul Borget.

Mihkel Mutt meenutab kurba faasi oma nooruseast, mil talle tundus, et tal pole ühtki annet (ning tuleb seetõttu kõrvale jääda elu suurest peost), kuid aegamisi selgus, et tal on üks anne, nimelt: ta näeb inimesi läbi. Oli selge, aha, proosakirjanik!

Milan Kundera essee „Romaanikunst“ ja „Eesriie“ esitavad selle kunstižanri genealoogia

(ühtlasi kirjutab Kundera seal lahti muusikalisuse ehk tragöödiast joovastumise [sh enesetragöödiast joovastumise ehk lüürilisuse] vastandlikkuse romaani vaimuga. Olin ka seda truismiks pidanud [humanitaarharitlaste hulgas mõistagi], sest see on üks „Tragöödia sünni“ põhisõnumeid, millega nt Th. Mann ja Musil ja Kundera ja.. nii palju mänginud on. Ometi tundub, et  empaatia ja lüürilisuse (modaalne) opositsioon on kõike muud kui enesestmõistetav..)

Ühes vanemas ajaleheartiklis ütleb Mutt: „Ma olen kindel, et pooled maailma pahedest johtuvad empaatia puudumisest“ ning toob võrdluse inimesest, kes peab kogu eluks jääma sellisesse kooliõpilase-staatusesse, kellel vanemad ei luba diskole minna, kuigi kõik klassikaaslased lähevad. Mutt näitlikustas sedaviisi, mis tunne on olla homo homofoobses ühiskonnas.

Ka kõnealuses artiklis norrakast rääkides mainib ta empaatiat: „Tegemist oli totaalse empaatiavõime puudulikkusega, mis harilikult kaasneb, kui mõeldakse suurtes kategooriates ning mis avaldub pea kõikide suurte revolutsionääride ja ühiskonnamuutjate juures“.

See on täpne üldistus. Muti artikkel on suurepärane näide motivatsioonidünaamika analüüsist ehk püüdest (välja) selgitada, miks üks inimene käitub nii nagu ta käitub.

Empaatia on selleks väga oluline, empaatia on võime sisseelada teise inimese motivatsioonidünaamikasse ehk teisisõnu mõista, miks ta nii käitub.

Käitumine on kõige keerukam, komplekssem ja holistlikum fenomen, nagu ütleb Turovski.

Inimkäitumine veel eriti.

Inimkäitumise analüüsil tuleb arvestada motivatsioonidünaamika, afektistruktuuri ja üldise ühiskondliku funktsioonijaotuse(vt Elias) sulamiga (puhtintellektuaalselt tahab see liiga vinget protsessorit).

See Muti üldistus, mida äsja tsiteerisin, sobib nagu rusikas silma-auku kirjeldamaks seda õnnetut homodebatti, mida siin blogis päris mitme sissekandega õnnistanud olen. Nii lärmakamaid jaatajaid kui eitajaid iseloomustab eelkõige empaatiapuudus st võime mõista oponendi käitumise ajendeid, nendest eelkõige kõlbelist dimensiooni. Kumbki pool ei saa aru, et nii homoõiguslased kui nt kristlikud konservatiivid on mõlemad suuresti motiveeritud kõlbelistest ajenditest. Ja mõeldakse suurtes kategooriates - Õiglus! (indiviidi) Vabadus! vs Patt! Loomuseadus! (abielu) Pühadus!

Totaalne empaatiapuudus iseloomustab samuti mõlemaid.

Seetõttu pole võimetus kujutada teise inimese sisemaailma ja ajesid, lihtsalt üks puudus, mida ma romaani pretentsioonidega kirjandus-idudele ette olen heitnud, vaid Puudus Põhilises[kirjaoskus on eel-elementaarsus, mida on alandav isegi nii väikselt mainida]. Mida arvata rütmitundeta ja rühita võistlustantsijast, nõrgast sportlasest, lauluhääle ja viisipidamiseta lauljast?

(Nojah, nii Mutt kui Kundera on otse välja öelnud, et noorelt ei tule empaatia eriti välja).

Empaatia on muidugi ka suur inimlik voorus. Eriti liberalistlikus demokraatias, kus vendlus, solidaarsus, enese huvide koomale tõmbamine teiste heaolu arvelt jms jäetakse indiviidi,mitte institutsioonide reguleerida.

Võimetus mõista Teise motivatsioone (st vajadusi, tahtmisi, ihasid, kinnisideesid, traumade kaja, kõlbelisi veendumusi, temperamenti jne jne) võib võtta üpris kentsakaid vorme. Mainisin neid pisut selles Vikerkaare essees. Arvamus, et intelligentseks kumuleerunud internetile, võivad tulla mingid pentsikud motivatsioonid, on futuroloogide seas üllatavalt sage.

„Bandiit Stalin ja tema käsilased tapsid ära suure osa „põlevate silmade ja selge südametunnistusega” revolutsionääre, ja see päästis Venemaa. Bandiidid on paremad kui fanaatikud…“ (M.Lotman siin)

Revolutsionääri ehk hukatusliku fanaatiku lühivalem: empaatiavõimetus + kõrge idealism ja suur kõlblus.

Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega

 Ilmus "Vikerkaares" 7-8, 2011. Teksti suurimateks voorusteks on Platonovi tsitaat alguses ja vägev naabrus (see "Vikerkaare" number on väga sisukas, soovitan).

Muide, "Majevski laskis end rongis maha, kuid ta meeleheide oli nii suur, et ta suri enne, kui pauk käis".

Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega

„Sõda oli Majevski ära tüüdanud, tal puudus usk inimühiskonnasse ja teda tõmbas raamatukogudesse.
„Kas neil on tõesti õigus?“ küsist ta iseendalt ja surnutelt. „Ei, kellelgi ei ole õigus: inimsoole jääb veel vaid üksildus. Me piiname üksteist sajandist sajandisse, järelikult peame laiali minema ja ajaloole lõpu tegema.“
Oma eluõhtu viimase tunnini ei mõistnud Majevski, et palju kergem on lõppu teha iseendale kui ajaloole.“

Andrei Platonov „Inimene iseendas“

1.

Lugedes Mihhail Epsteini futuristlikku fantaasiat inimkonna tulevikust („Vikerkaar“ 4-5, 2011) meenus Uku Masingu Nagardžuna tõlgendus (käsikiri), mille järgi „tervemõistuse põhiviga või inimkonna õnnetus“ on eeldus, et „kosmost tuleb võtta suurendatud või vähendatud inimesena, omistada talle kõik inimese kvaliteedid ja arutella siis neid kvaliteete“. Epstein on intellektuaal ja seega samastab ta maailma telose intellektuaali spetsiifiliste vajadustega ning ajaloo lõpuks oleks nende maksimaalne rahuldus – olla unustusse vaibunud ihuga kartesiaanlik subjekt hiiglavõimsas raamatukogus. Houellebeqc on „Elementaarosakestes“ märksa demokraatlikum: tema tulevikuinimene pole mitte ihust vabaks rabelenud hiigelaju, kellel on silmapilkne juurdepääs igale teadusartiklile, vaid üleelusuurune genitaal, mis ei jää hellaks ka konstantse hõõrdumise peale, tema kujutluses suubub maailm permanentsesse orgasmi.

2.

Umbusk suurte narratiivide vastu on vist asendunud umbusuga postmodernismi vastu. Mainitakse ka tüdimust. Postmodernismiapologeetide puhul on see mõistetav, sest neiks on sageli popkultuuri austajad ning kino ja kontserdi puhul on tüdimus tõepoolest üsna üheselt hinnangutandev, lõpp ja kriis. Ja kui meelelahutus on kunsti ja kultuuri non plus ultra, siis on ka mõistetav, et tüdimus täiesti eneseküllane epistemoloogiline lähtekoht. Ma küll ei kujutaks ette keemikut, kes teataks, et ta on perioodilisustabelist tüdinud ja nüüd on keemia kriisis.

3.

IT-mehed futuroloogid on ikkagi intellektuaalid ja nad teavad seega, et inimolemuseks on ratsionaalne mõistus. Inimhing on intellekt ja selle sissepuhumine ränisse ja tekstoliiti võib olla ohtlik. Intellekti kaudu poevad ka sisse teised, madalamad inimlikkused. Näiteks sõjakus, jonn ja trots. Ikka hoiatavad futuroloogid, et Internet võib jonnima ja trotsima hakata. Kui ühendatud integraallülitutse arv ületab miski kriitilise piiri, siis läheb kvantiteet üle kvaliteediks ning internet võib hakata pahurdama. Võibolla läheb kiimagi või muutub üleannetuks. Jäämäe tipp kasvatab endale mäe külge. 

4.

Kas Kasparov kaotas „Deep Blue’le“, arvutile? Ei, Kasparov kaotas pundile arvutiinseneridele, kes kasutasid pisut keerukamat käepikendust.

5.

Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Ja kestab veel praegugi anno Domini 2011. Homoabielude seadustamine on selle sama protsessi jätk. Sellesse Suurde Narratiivi usutakse massiliselt ja fanaatiliselt. Hoolimata välisest ilmalikkusest tõesti usutakse, et igal inimesel on võõrandamatu väärtus ja kaasasündinud õigused. Näiteks ideoloogid rõhutavad, et tähtsaim on see, et tegu inimesega, seksuaalne orientatsioon on teisejärguline. Inimsus on põhiväärtus. Loomulikult ei ole „inimene“ siin bioloogiline takson. Muidu legitimeeruks ka pedofiilia, sest laps on bioloogilises mõttes kahtlemata inimene. Inimene tähendab siin Autonoomset Tahet. Lapse tahe pole veel küps. Ja Autonoomne Tahe on liberalistliku demokraatia kõrgeim väärtus. Ei ole väärtust, mis võiks põhjendada Autonoomse Tahte piiramist. Ses mõttes võiks pereseaduse juba ühe raksuga tervenisti kaasajastada ning loobuda arvulisest piirangust ühiseluliste üksuste komplekteerimisel. See avaks ka uusi majanduslikke varuteid.

Ka meditsiinis on patsiendi tahe üha määravam.

6.

Kas oleks võimalik mingi õhtumaade hääbumine spenglerlikus mõttes? Mingis mõttes küll. Moraalsed muundumised võivad hääbumisele suunata küll, aga kindlasti pole sel midagi pistmist seksuaalse menüü laienemisega. Seksuaalsest tegevusest on nii kui nii ainult kaduvväike osa reproduktiivsusele suunatud. Hääbumisse saab suunata ainult see moraal, mis peab sigimist ebamoraalseks. Kui lapse saamine pole enam Jumala või Looduse tahe, vaid inimese enda tahteakt, siis on inimene ise elu andja ja nietzschelik küsimus, kas ma võin elu anda, muutub üsna aktuaalseks. Lastetu Lionel Shriveri raamatut „Me peame rääkima Kevinist“ võib lugeda emahirmude entsüklopeediaks. Oriana Fallaci „Kiri sündimata jäänud lapsele“ ilmus ka hiljuti maakeelde, rääkimata netifoorumites peegelduvast.

Motivatsioonidünaamikas on olulisel kohal ka ratsionaalsus. Laps tähendab tänapäeval muu hulgas väga suurt väljaminekut. Ühtlasi kirjutab kõnealune Suur Narratiiv ette ka üha enam õigusi lapsele ning lapse autonoomset tahet võetakse üha enam arvesse. Soomes sai hiljuti üks ema kohtulikult karistada tutistamise eest, meilgi on juba räägitud vajadusest formuleerida loote õigused. Seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ei kahjusta perekonna vitaalsust kuidagi, küll aga lapseõiguslased, kes pingestavad vanemate ja laste suhteid üha enam. Vanemastaatust koormatakse üha rohkem majanduslikult ja vastutuslikult st see muutub üha ebaratsionaalsemaks ja ka moraalselt pingelisemaks. Eks need tendentsid kajastuvad ka iibestatistikas.

Eks elu keskteelembuse tõttu saab iga tendentsi saab ekstrapoleerida hukatusse, või ütleme parem, sellest destilleerida ideaali - ilus on (välja) surra (üksikisiku) vabaduse nimel!
See võib olla pisut harjumatu, aga ka Spengleril tähendas Õhtumaa loojang täisküpsuse saavutamist ja mitte midagi pessimistlikku.

7.

Interneti tulek on kehutanud pööraseid fantaasiad, võrku kolimisest matrixini, sellele on lisandunud veel biotehnoloogilised fantaasiad. Esimesi iseloomustab see, et unustatakse, et kogu maailm pole välisärrituste summa, rääkimata meeleorganite bioloogilisest päritolust, funktsioonist ja kohastumuslikkusest. Naha sees on inimene ikka sama ja kui vaadata, kuidas konkretiseerub see üliväärtus Autonoomne Tahe, siis on ülevus kui käega pühitud. Ikka peab pidevalt hingama, kolm korda päevas sööma jne. Ja virtuaalne õun ei toida ja sooleotse binaarne opositsioon on ümberpööramatu. Kalorite virtualiseerimatuse mõistmine saadab enamiku eelkirjeldatud futurismist ulmekirjanduse riiulisse. Viimase kohta ütles Uku Masing kord pahuralt, et teda äritab hirmsasti, et inimesed tahavad nendes fantaasiamaailmades ikka samu ja labaseid asju. Ja kogu see pöörane tarbijalikkus on ju Autonoomsete Tahete tagajärg. Inimesed tahavad igasugu pudi-padi ja seda nad ka ostavad.

8.

Maslow ütles, et tahtmine ei lakka kunagi, ühe soovi täitmine annab alati teatepulga üle järgmisele. Maslow ütles ka, et vajadused tuleks samastada õigustega. See ettepanek ei ole vähimalgi määral kunstlik, tegu pole mitte mingi (originaalse) ideega, vaid ühe moraalse intuitsiooni artikuleerimisega. Pole ühtki teaduslikku viisi, kuidas eristada ihasid vajadusest, või kuidas üldse vajaduse olemaolu tõestada. Maslow klassikaline käsitlus on enam-vähem lagi (erinevaid tüpoloogiad on aga välja mõeldud monograafiate kaupa). See võimaldab ka sellistel diskussioonidel elus püsida. Kui homoseksuaalsus on vajadus, siis on see õigus, kui iha, siis mõistagi patt jne. Nii see moraal käib. Ja ega see pole päris juhus, et moraal on alati seotud ihadega, indiviidiüleste käitumise reguleerimise viiside internaliseerimisega. Askees tähendab oma vajaduste vabatahtlikku käsitamist allasurumisväärste ihadena.

9.

Postmodernismiks nimetatud nähtus on kõnealuse Suure Narratiivi osa, kristluse ilmalikustumisprotsessi loogiline faas(Ilmar Vene essee „Pahustumine“ on väga veenev), demokraatlike kõlbeliste intuitsioonide levimine epistemoloogiasse ja kultuuri naiivsemasse eneserefleksiooni. Pole väga suur liialdus öelda, et see Suur Narratiiv lausa jälestab bioloogilist paljunemist, sest bioloogilise paljunemisega on seotud ühe inimese sõltumine teisest ja jälestuste jälestus — pärandumine ja pärilikkus (geneetilisest epigeneetiliseni, kultuurilisest varanduslikuni). Ühiskondlikke institutsioone muudetakse nii, et pärilikkuse ja pärandumise mõjud oleks võimalikult väiksed. Nii kui vastne individuus pea platsentast välja pistab, peavad tal iga saatusekaaslasega võrdsed võimalused olema, koolivalikust huvialaringideni.

10.

Bioloogilistele determineeritustele viitamine on a priori kahtlne. Ideoloogiliselt korrektne Autonoomne Tahe katab õnneks küllaltki hästi kinni selle piinliku tõsiasja, et motivatsioonidünaamikas on pärilikud ja mälulised komponendid nii olulised, et sarte’ilik tahteakt päädib ikka heroilise valikuga toidupoes. Tahtevabadus on algupäralt süüatahtevabadus ja näljageeni knock-out’imisele pole mõelnud sõgedamadki algeenikud. Ja seksuaalvähemustele on vaja õigusi just seetõttu, et nad on sama võimetud oma päritud seksuaaltungi ümberstruktuureerima kui heterodki, taga hullemaks, oma loomuomases lapsikuses (neoteenia) ei jõuagi inimene küpse isendi faasi, mistõttu tuterdab ta aastaläbi kiimaudus ringi, mitte ei pea selgeid paaritusperioode nagu täiskasvanud imetajale kohane. Autonoomne Tahe my ass! ütleme, tal on see õigus!

Õigus olla autu

„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski 1875 aasta paiku midagi totalitaarse heaoluühiskonna taolist („leiva ja mugavuse eest võetakse mult isiksus!“).

Ta soovib ühiskonda, millele praegune Eesti (ja Õhtumaad üldisemalt) küllaltki sarnanevad, see on ühiskond, kus indiviidi vabadust hinnatakse väga kõrgelt ja isiku moraalne pale jäetakse isiku enese kujundada.

Sellise ühiskonna õdususe määravad suuresti seda moodustavad indiviidid. Viisakus, teineteisega arvestamine, mõistmine jms ning NB! enda heaolu koomaletõmbamine teiste huvides – üldisemalt vendlus, jääb üksikisiku kanda.

„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.“

kirjutas Dostojevski aastal 1863.

Mare Tralla kirjutas hiljuti, kuidas ta „mõni aeg tagasi kohtus[] ühe oma noore naisttuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu. Tegemist oli kena noore pika sihvaka naisega, kelle rõivastus oli maitsekalt valitud ning too miniseelikki oli vaid veidi ülalpool põlvi. Ometi oli ta sel hommikul vähem kui pooletunnisel teekonnal Tallinnas kokku puutunud meeste ebameeldiva tähelepanuga ja pidi neist möödudes taluma mitte ainult nende häbitult jõllitavaid pilke, vaid ka ebasündsaid kommentaare.“

Vene intelligentsi kolmest kuulsast küsimusest - Mida teha? Kes on süüdi? Kus on mu prillid? - piisab siin esimesest. Mida teha?

Kuidas riik peaks sellise häbematuse korral reageerima?

Ma vastaks dostojevskilikult: ei peagi ega tohigi. Selline käitumine jäägu käitujate südametunnistusele. Kommentaaride sündsust ja pilkude suunda reguleerigu indiviid ise st häbitunne, mitte riik.

Sest kujutage ette riiki, kus sellised asjad oleks juriidiliselt reguleeritud!

Mida arvata riigist, mis reguleeriks oma kodanike vaatenurka, jõllituse kestvust ja hüüatuse valjust ja sisu? Tegu oleks päris õudse diktatuuriga.

Mare Tralla sõnastus on juhtumisi üpris täpne: ta sõbranna pidi taluma „nende häbitult jõllitavaid pilke“.

Probleem on siin osade kodanike liiga vähe arenenud häbitundes.

Kas sõnade „pederast“, „neeger“ jms. kasutamist peaks reguleerima riik? Ei. Inimesel peaks häbi olema kasutada sõnu, mis solvad, on labased, vaenulikud jne.

(Anonüümne netikeskkond on erand, sest pole anonüümset häbi.)

Ja kaaskodanikud aitavad lahkelt oma nõdremaid ligimesi, kelle enda häbitunne pole piisavalt arenenud.
Näiteks nii: „Mina, Mihkel Kunnus ütlen, et see, kes mürgitab avalikku diskussiooni emotsionaalselt laetud ja stigmatiseerivate väljenditega nagu näiteks „pederast“ ja „neeger“, on labane, nõme ja primitiivne inimene ning veel eriline mölakas on ta siis, kui teeb seda ilmse kavatsusega kedagi solvata ja alandada“. Aga riiklikku keelatud sõnade nimekirja ma küll ei taha.

Aro Velmet kirjutab Eesti Ekspressis „Kurikatest ja sõnavabadusest“ ja pahurdab Priit Pulleritsu väite peale, et “häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri, kus on karistamise hirmuga välistatud igasugused eriarvamused ja igasugune kriitika. See on rünnak sõna-, arvamuse- ja kriitikavabaduse vastu”. Ja lisab samas, et „Lõppeks süüdistatakse inimõiguslasi silmakirjalikkuses, kuna nende tolerantsus näib kehtivat vaid üliliberaalsete veendumuste puhul, samal ajal kutsutakse aga avalikult üles põlgama homofoobe, mitte andma sõna rassistidele ja vältima šoviniste. Jutlustatakse sallivust, kurikas selja taga.

Seda viimast väidet on raske pidada millekski muuks kui taotluslikuks liberalismi karikatuuriks – arvata, et iga inimese iga mõttevälgatus peaks olema kaitstud sõnavabaduse egiidi all, on ühtaegu absurdne ja ebareaalne.“

Rohuks pakub Velmet:

„just ühiskonnal lasub kohustus modereerida avalikke sõnavõtte. See tähendab klassikalist toimetajatööd ajakirjanduses ja muus meedias, aga ka seda, et homofoobsele arvamusavaldusele järgneb avaliku vabanduse nõudmine, et nördinud lugejad nõuavad dogmatismi langenud inimõiguslaselt oma arvamuse põhjendamist ning et ühiskonnas toimib aktiivne diskussioon selle üle, milliseid väljaütlemisi tuleks seadusega karistada ja milliseid mitte. Lühidalt, kõike seda, mida murettekitavalt sagedasti on hakatud nimetama rünnakuks sõnavabaduse vastu.“

See on nüüd toredasti õigete kohtade peal ümaraks keeratud. Ja nii ebamugav kui mul ka pole, pean siin õiguse andma Pulleritsule. Ma ei suuda praegu meenutada ühtki (liiki) homofoobi, kes mõnes avalikus sõnavõtus oleks taotlenud jõu kasutamist oponendi vastu (parandage, kui eksin). Küll aga meenuvad mitmed juhtumid nn valvehomoõiguslaste puhul.

Kuidas konkreetselt peaks toimuma see ühiskonna poolne sõnavõttude modereerimine? Ideoloogilisi toimetajaid küll ei sooviks, saati riiklikke ideoloogiatoimetajaid. Jääb ikka häbitunne ja assisteeritud häbitunne. Viimane tähendab seda, et kui keegi midagi eriti nõmedat ütleb, siis kutsutakse ta korrale. Korrale kutsujaks peaks kusjuures olema omad, sest just neid kahjustatakse kõige rohkem. Mingit liikumist või ühtse identiteediga kooslust kahjustab alati kõige rohkem sõge ja fanaatiline pooldaja, mitte võimekas oponent. Kes on kahjustanud islami mainet kõige rohkem? Sõgedad ja fanaatilised pooldajad. Samuti on kristlusega, konservatiivsusega, darvinismiga, liberalismiga jne.

Mühakas meesšovinist loob feminismile positiivset kuvandit, tatik-feminist aga kahjustab, kusjuures suhteliselt palju rohkem.

*

„Ma olen üsna kindel, et on ka neid naisi, kes seksuaalseid kommentaare ja tundmatute meeste tähelepanu tänaval naudivad. Mina ühtegi sellist naist ei tunne. Ka oma kogemustest tean, kui ebameeldivalt sellised, tavaliselt gruppidena liikuvate meeste õhatused minu aadressil mulle mõjuvad. Naisena ei tunne ma end neist meelitatuna, vaid pigem on see minu vastu suunatud teatud vägivalla ilming.
Mu tuttav arvas, et oli ise oma riietusega selliste reaktsioonide põhjustaja, ja tundis ennast süüdi. Kuid kas on tegelikult põhjuseid, miks naine ei või riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana, ilma et ta peaks selle eest kuidagi emotsionaalselt maksma, end soovimatu tähelepanu ohvrina tundma ning kartma, et see võib kasvada seksuaalseks vägivallaks?“

kirjutab Mare Tralla.

Ta tajub selliseid kommentaare vägivallana. Kas naisel on õigus „riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana“? On, tähendab,lausa peab olema! Meie liberaalses ühiskonnas lausa peab! Arvan, et tal on õigus ka lausa palja rinnaga käia ja ma olen isiklikult valmis vastavasisulisele petitsioonile oma allkirja andma.

Küll aga ma oleks valmis päris kõvasti assisteerima selle labase mimmi häbitunnet, kes on piisavalt mölakas, et seda õigust kasutada.

Selline tatikfeministi kirvevõrdõiguslus on üpris lähedane sugulane väitega, et praegune abieluseadus kohtlebki juba kõiki inimesi võrdselt. Tõepoolest, seaduses ei mainita seksuaalset orientatisooni poole sõnagagi: kõigil (nii homodel kui heterodel) on võrdne võimalus ja õigus abielluda omale meelepärase vastassoo esindajaga.

(ja on üks trepp nii ratastoolisurutule kui tervele)

Õiguslus vastandub oma tuumas nii vendlusele kui empaatiale. „Mina pean oma teed juua saama!“

„Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega“ - kae-kae! Toorfeministile tehakse liiga! Keegi kutsus mupo!

Ei tea miks kutsus? Miks üldse peetakse ebasündsaks palja ülakehaga naisterahvast tänaval?
Toorfeministile on see suva, sest tema kehtestab oma õigust.

Kumb on suurem rünnak isikuvabaduse vastu, kas pilgusuuna ja -kestvuse ning hääle valjuse ja sisu reguleerimine või inimese ahistav riietesse surmine isegi palava ilmaga?

Tralla tunnetab nilbet märkust enda vastase vägivallana. Väike härra Friedemann tapeti dekolteega. Nagu ka 28aastane paksude prillide ja konnanäoga neitsi Raphaël Tisserand.

Toorfeminist muidugi ei tule selle pealegi, et mõelda, millist mõju avaldab tema käitumine teistele, sest ta tegeleb ju oma õigusega!

„Tsiviliseerumiprotessi pinnalisusele viitab nukker tõsiasi, et tegelikult on enamvähem ainult üks sfäär – see kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – kus sünni- ja/ehk eapäraste privileegide ärakasutamist peetakse üheselt hukkamõistetavaks.
Jah, kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – füüsiline jõud. Kui noor mees kasutab vana mehe või naise peal füüsilist vägivalda, siis selline käitumine mõistetakse ühiselt hukka. See on ka kõige lihtsamini tuvastatav. Inimkonna üldise tsiviliseerituse madalust näitabki see, et see on enamvähem ainus vägivallavorm, mida ta taunida suudab (loomulikult eelkõige idees, mitte niivõrd praktikas!).
Kui noor isane kuulutaks särasilmil kõigile õigust olla füüsiliselt üleolev, siis on see vist ainus koht, kus on sellise käitumise tobedus enamikule läbinähtav.
Nooruspringi biitsepsi üleolev hoolimatus suudetakse paika panna, nooruspringi rinna solidaarsustundetule paremsirgele kiputakse verd sülitades teed andma. Rääkimata paljust muust.“
kirjutab Elli.



„Aga kui mehed võivad palja rinnaga käia, siis võin mina kaa!“
Bitte schön, see nemad-on-mölakad,-siis-on-võrdõigus-minul-ka õiguslus on päris tore, ehk tahate ka õigust meeste rindu mudida ja kannist krabada? Pealgi, parafraseerides antiikklassikuid – seal, kus on mu kämmal, pole sinu kanni, ja seal, kus on su kann, pole minu kämmalt. Ladina individuus on sama mis kreeka atomos.




Viimane on muidugi retooriline liialdus. Tsiviliseerumisprotsessi käigus on jõust saanud üha hõlmavamal määral riigi monopol. Ja see protsess kestab. Ka õpilase-õpetaja konfliktis võib kasutada ainult riiklikku jõudu – politseid. Nüüd tahetakse ka peresisesed võrd-atomosed varustada võrdtugeva riigimuskliga (mille rakendamist otsustab muidugi riigistatud õiglustunne).
Toetan (kuigi tehnilised raskused panevad projekti suhtuma skeptiliselt).



Rõõmu teeb ka see, et toorfeministi avantüüri katkestamiseks kasutati riigi, mitte (häiritud) indiviidi musklit.
Ja kordan veel korra üle, et igal naisel on kahtlemata meestega võrdne õigus olla täielik tropp ja mölakas.
(Muide, nägin kord, kuidas üks jorss tänaval kõlava kärtsu peeru lasi ja siis sõpradega maruliselt naeru lõhverdas. Politseid ei kutsunud keegi. Järelikult on meestel õigus tänaval kõlavalt peeretada. Mina seda nii ei jätaks... kui õigused, siis juba kõigil ja võrdselt!)
Aga ühiskondlik reaktsioon sellele ei tohiks mitte mingil juhul olla mitteriikliku jõu kasutamine! Kaaskodanikule jäägu ainult häbitunde assisteerimine (näiteks nii nagu mina praegu). 



Poetess tundis end häirituna, et üks mees tegi talle teatrifuajees poolsosinal „väga kõlvatu ettepaneku“ ning kord krabas üks turske ja nokastanud ajakirjanik ta möödumisel sülle. „Kui Eestis kiiremas korras ei jõustu vastavad seadused, mis mind nende elukate eest kaitseksid, siis lubatagu mul kanda muistse Eesti naise kombel nuga puusal ja kirvest vööl“ lõpetab ta resoluutselt. Ma arvan, et jõu monopol võiks siiski jääda riigile (ei mingeid nuge ega kirveid). Aga jumala eest, mitte sellisele riigile, kus pole võimalik isegi teatrifuajees ja poolsosinal kõlvatuid ettepanekuid teha!



Riik saab palju funktsioone enda kanda võtta, õigusmõistmise ja jõukasutuse, mõne vanaema funktsiooni (lasteaed), mõne leivahankija funktsiooni (lastetoetus, toitjakaotuspension), mõne vanema funktsiooni (kool) mõne lapse funktsiooni (pension) jne. Dostojevski arvas, et riik ei saa meie eest häbi tunda, mölakas, türann või teistega arvestav inimene olgu ikka igaüks ise. Ma arvan ka.

Mitte et see oleks alati hiiglama tore ja õdus, aga kõik muud variandid on veel hullemad.