Apelsinid pole ainsad viljad

Ilmus "Maalehes" 13.01.2012, pealkirjaks oli toimetamise taga järjel saanud "Apelsinid ja inimesed", kuigi e-mail, millega saatsin käsikirja, oli järgmine:

 Tere!

Näe, kell pole veel kakski ja juba valma!
Aga pealkirja muuta ei tohi!

Hääd,
MK

Apelsinid pole ainsad viljad

Mihkel Kunnus

Kui Charles Darwin avaldas 1859. aastal oma peateose „Liikide tekkimisest“, siis kaasnes sellega väga äge poleemika. Asi polnud selles, et seal toodud teesid oleks olnud ülearu keerukad ja mõistusele haaramatud, ei, asi oli selles, et seal toodu oli lihtsalt kohutavalt harjumatu. Paljudele ja loomulikult iseärnis kirikutegelastele tundus see räige teotus -- panna inimene põlvnema mingist ahvilaadsest olendist. See kirjeldus võtab inimeselt tema jumalanäolisuse, see alandab inimest, ütlesid nad. Alanduse kasutamine vastuargumendina on mõneti pentsik isegi kiriklikus kontekstis, sest on ju esimene surmapatt kõrkus (superbia) ja inimene on kõrk, kui arvab endast rohkem kui ta on, ning tagasihoidlikkuse ja enesealanduse himutsemine on üks kristlust iseloomustavaid käibetõdesid. Seda aga õiges kontekstis, mitte looduse ees ei pea inimene end alandama, vaid Jumala ees.

Kuigi evolutsiooniõpetusega oleme kenakesti ära harjunud ning vähemasti Eestis on õige vähe neid inimesi, kes seda neis olevasse jumaliku näkku sülitamisena võtavad, valutab inimese ja looduse vahekord edasi – küll tiritakse kontrolljoont ühes, küll teises suunas. Kord peab inimene loodusega kooskõlas olema (ökoloogiast seksuaalsuseni), kord jälle ei tohi langeda sellisele tasemele. Teadus siin mõistagi eriti juhtnööre ei anna, sest teadus püüab kindlaks teha, kuidas asjad on, ja ei saagi anda kinnitust sellele, kuidas need olema peaks. Loodusseadused on seadused, mida rikkuda ei saa, gravitatsiooni poolt või vastu pole mõtet paraade korraldada.

Saksa filosoof Peter Sloterdijk on isegi öelnud, et inimene on olend, kes loomaksolemises pidevalt ebaõnnestub. Tõuk koorub munast ja teab kohe, mida teha, talle on tema haridus ja oskused kaasa sündinud ning ta käitub oma loomusele vastavalt. Inimese loomus on aga nii ähmane ja laialivalguv, et sellega on väga raske kooskõlas olla. Sellega, et inimese loomus on nii plastiline, kaasnevad nii puudused kui hüved. Hüveks on suur kohanemisvõime, mistõttu inimene saab end eluks kohandada väga erinevatesse keskkondadesse, kuumast kõrbest jäise tundrani, roohütist betoonkarbini. Puuduseks on see, et vajalike oskuste omandamine võtab hirmsalt aega ja energiat. Mida keerukam ühiskond, seda rohkem. Siiduss sünnib täielikult harituna ja ei mingit koolivägivalda, haridusreforme või rahamaiaid pedagooge, kes ei häbene nõuda lausa neljandikku riigikogulasepalka. Aga see ümberõppevõimaluseta pakettharidus võimaldab siidiussikesel hakkama saada ainult mooruspuulehel ja ei mingit Soome putkamist, kui ninaesine närbuma kipub.

Mida kõrgemalt arenenud ja keerukam on organism, seda suurem on mittegeneetilise info osakaal tema käitumise reguleerimisel. Siidiussike ei vaja oma vanemaid, tiiger aga küll. Inimese poolt üles kasvatatud tiiger ei saa vabas looduses iseseisvalt enam hakkama, sest inimene ei suuda hästi asendada tiigrivanemaid, kes talle jahipidamise selgeks õpetaks. Nii ongi mõned liigid juba kultuurilises mõttes välja surnud, kuigi loomaaias isendeid veel leidub – kaduma on läinud põlvkondadeülene pidevus, mis võimaldaks neil iseseisvalt looduses ellu jääda. Seda põlvkondadeülest mittegeneetilist pidevust on kasutatud ühe definitsioonina määratlemaks kultuuri. Inimene on sellest kõige sõltuvam. Kultuur aitab vormida seda vedelat lödi, mida geenid piisavalt ei struktureeri, kultuur annab hakkamasaamiseks vajaliku kuju sellele udule, mis on inimese loomus. Kultuuri funktsioon on luua põlvkondadeülest pidevust.

Vahel võib tulla ette küll koomilisi mullistusi, kus kultuur muutub omamoodi antikultuuriks. Näiteks hiljuti kajastati meedias mõndasid Rootsi lasteaedu, kus ei tohi lastele edasi anda soolisi rolle, ei tohi neid kuidagi väliselt vormida. See idee pärineb maiseks väänatud kristlusest. Kristlus postuleeris igasse inimesse võõrandamatu väärtuse ja mõned agaramad ilmalikustajad üritavad seda väärtust välja nõiduda iga üksikisendi genoomist, sest sellest on saanud surematu hinge ilmalik ekvivalent. Et las laps kasvab võimalikult väliste mõjudeta, siis kujuneb tema võõrandamatu seesmine väärtus väliste mõjudeta ilusti välja. Selle kristluse aspektiga on aga sama häda, mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult vertikaalsihis.

Kultuur on piirangute süsteem, see kirjutab ette teatud normid, millest üle astuda saab, aga ei tohi.

Kõrvalekalded normist muutuvad kasulikuks, kui muutub norme määrav kontekst. Normaalsetel liikidel on selleks mõistagi ökoloogiline kohastumus. Sordiaretuses võib inimene sobilikule liigile (sh ka oma liigile) anda teise norme määrava konteksti. Nii võib ette kujutada põllumajanduslikke rakendusi, kus normaalsus nihkub ökoloogiliselt kohastumuselt kommertsiaalsele väärtuslikkusele - näiteks apelsinid, mis ei sisalda seemneid. Ja kui meid huvitavad eelkõige apelsinide mittesigivuslikud omadused, siis on selliste apelsinide kasvatamine palju efektiivsem.

Efektiivsus on üldse üks hea asi. See paneb majanduse kasvama ja puha.

-----

"Selle kristluse aspektiga on aga sama häda, mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult vertikaalsihis."

lehes:  "Selle kristluse aspektiga on aga sama häda mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult ühes sihis."

Raudtee töötab ka ainult ühes sihis, gottverdammt!

Hea näide, kuidas paari väga väikse toimetusega saab kohe mitu tähenduskihti maha võtta (ja no katsu sa ilma kunstiliste võteteta 5000 tähemärgiga midagi sisukat öelda).

Inspiratsiooniallikas

Mauruse homoseksuaalsusest

Mihkel Mutt kirjutas aastal 1996 nupukese „Mauruse seksuaalsest sättumusest“ (kogumikus „Meedia,mu meedia“ lk 190-192; esmailmumiskohta hoobilt ei leidnud).

Ta väidab seal, et Maurusel on homoseksuaalsed kalduvused ning kinnituseks viitab „Kogutud teoste“ 7. köite lehekülgedele 12-13, 16, 19 ja 56-57.

Seal on kohad, kus Indrek tuleb esimest korda kooli ja Maurus võtab ta vastu kuidagi liiga lohakalt kinnisidumata öökuues, hoiab kaua ja hellalt kätt, ning teises kohas, kui Indrek on Tigapuuga linna peal käinud ja Indrek hilja üksi naaseb, siis Maurus ei  hakka usutlemiseks ja alkoholikontrolliks voodist välja tõusma, vaid kutsub Indreku sängiäärele istuma ning „direktor ise oma käega seadis poisi pead. „Ja nüüd hingake mulle vastu,“ käskis ta. Ning kui Indrek oli seda korduvalt teinud, ütles direktor naeratades: „Puhas, täiesti puhas, nagu tuleks noore neiu suust. Ainult noored neiud hingavad nii puhtalt, neitsid nimelt, teised mitte enam.“
See kõne direktori suust oli nii imelik, et Indrek pööras millegipärast silmad kõrvale. Direktor hakkas sellepeale naerma ja ütles: „Ka teie olete nagu mõni noor neitsi, süüta ja puhas. Seda nägin ma kohe, aga härra Maurus peab ikka proovima, kui keegi selle Tigapuuga välja läheb[...] Teil on veel maa ja metsa hõngu, seda on teil,“ kiitis direktor ja pani esiteks käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.“

Mutt kommenteerib: „Eks ole – õpetajast ja ülemusest vanem härra voodis ning vaene noviits voodiserval. Lausa arhetüüpiline situatsioon. Homoseksuaalsed allüürid on ilmsed. Tammsaare sulg märkas rohkem, kui autor ehk endale teadvustada tahtis“.

Annaks vastu vaielda küll. Näiteks võib öelda, et Mauruse õrnushoog on hellus pärismaise talupojakultuuri rikkumata esindaja vastu (sest Maurus on selgelt isamaaline, kõike eestipärast palavalt armastav) ning Indreku reaktsioon on lihtsalt tõrksus familiaarsuse vastu (Indrekule on kehaline lähedus võõristusttekitav, kui talle läheneb särgiväel neiu, käed soojustotsivalt kurgu all, siis Indrek põgeneb aknast välja hüpates (lk 228)).jne.

Maurusel on “kahtlemata rahvuslik missioon ning tõsine kirg oma koolitöö vastu. Kui Maurus on homoseksuaal, nagu Mihkel Mutt on arvanud, siis see veel üks kavaldamisvajaduse vedru,“ kirjutab ka Kalev Kesküla ,kes peab siin olulisemaks, et Maurus oli "jumalaga sideme kaotanud kirikuõpetaja, kes on silmakirjalikkusest kujundanud omamoodi ellujäämisdiskursuse, mida õpilastelegi sisendab", aga siiski rõhutab Kesküla ka Mauruse rahvuslikku missiooni, üldarmastust õpilaste vastu ning jätab ta võimaliku homoseksuaalsuse väheoluliseks, pelgalt Muti arvamuseks.

Ka Mutt lisab seal, et „Mauruse tegevuse hindamisel on mainitud seik küll üsna kõrvaline, peaaegu olematu tähtsusega. Tõin selle lihtsalt näitena Tammsaare-maailma valgetest laikudest“. Nõus. Üle ei maksa Mauruse seksuaalsusest kuidagi tähtsustada. Aga pisut suurem roll, kui Muti pakutu ja veelgi suurem kui Kesküla oletatu, sel siiski vist on.

Roll on ehk isegi võtmeliselt suur, mitte küll homosekusaalsuse kui sellisena, vaid ühe sündmusi käivitava saladusena. Selle rolliks on olla jumala Achilleuse kand, tema kõikvõimsuse annulleerija, võibolla isegi jumala patusus.

Jah, Maurus on homoseksuaalsete kalduvustega. Lk 326-330 ei lase eriti palju kaksipidi arvata.

„Isegi kojamees Jürkaga hakkas midagi sündima, mis vajas nagu matemaatilist ravi [õp. Molotov rääkis Indrekule, et matemaatika on parim ravim igasuguse hulluse vastu – M.K.]. Ometi seisis tema muidu suures lugupidamises ja oli sagedasti direktor Mauruse paremaks käeks „püha kõrra“ alalhoidmises või selle jaluleseadmises.[...]

Viimasel ajal oli Jürka kurss nagu eriti tõusnud, sest härra Maurus ei vajanud teda mitte ainult koduses toimetuses, vaid ka isikliku elu või tervise hooldamises: ikka võttis ta tema sauna kaasa, sest Jürka ei olnud ainult meister seljapesemises, vaid mõistis ka teisi ihuliikmeid „triivida“. See härra Mauruse „triivimine“ tegigi vist Jürka nii suureliseks ja julgeks, et ta ka kõige tühisemal põhjusel ühe või teise õpilase võis läbi võmmida või, nagu ta ise armastas öelda: tuimaks lüüa. Muidugi, otse tuimaks ta ei löönud, see oli ainult suurustamine ja liialdus, sest tumakslöömine tähendas Jürka keeles inglaste knock-out'i. Võmmimine oli seda hõlpsam, et kaebuseid ei aidanud siin põrmugi“. Maurus õigustas Jürka jõhkrust raske tööga – kaelkoogud pitsitavad kaelasooned kokku ja see mõjutab ka peaaju. Raskematel juhtudel annab võmmitud õpilasele pisut valuraha, et võimaldada lohutuseks napoleonikooki või lausa piljardimängu (jällegi- "õigus" raha eest!).

Jürka nahaalsus kasvab ja „nüüd oli Jürka toime saanud teoga, mida polnud võimalik arstida napoleooni ega piljardiga. Ta oli nimelt omale majja toonud naise, kes ei olnud tema naine, ja selleks polnud ta luba küsinud ei härra Mauruselt eneselt ega ka üheltki teiselt. Ja see naine oli olnud juba paar päeva ja ööd majas, kus ta sõi ja jõi seda, mis Jürka ette kandis, siis andis ta mõnele poisilegi teada, et temal on keegi majas, kes sööb ja joob seda, mis tema talle kätte kannab.[...] Nii mõnigi, keda Jürka võmminud, arvas, et nüüd Jürka lendab. Aga neile vastas Jürka iseteadlikult:
„Ei mulle tehta ühtigi, mul on trumbid. Üksainus sõna, ja vana on vait kui sukk.“
Selle arvamuse kohaselt Jürka käituski – jõhkralt ja väljakutsuvalt, nii et härra Maurus ei saanud muud kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi tagasi jooksma, karjudes: „See inimene on püstihull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale hakanud, on ta segaseks ajanud! [...] Ta teeb mu kõrralikust esimese järgu õppeasutusest l....maja ja ütleb ikka veel, et ta pole hull.“

[...]

„Ma pole hull,“ kinnitas Jürka uuesti ja niisugusel toonil, et temal pole mingit lepitust vaja.

„Aga kuidas võisid sa siis selle härra Mauruse majja tuua?“ küsis direktor.
„Üks võib üht, teine teist,“ vastas Jürka põrnitsedes."
Siis sekkub härra Ollino ja küsib, mis see üks on, mille tõttu tema seda teist võib, ning Jürka vastab, et „Seda teab mõni teine, mitte teie.“
Seepeale palub Ollino, et neid kaheksi jäetaks ning siis lahkusid „mitte ainult poisid, vaid ka härra Maurus ise, kes ajas need kaugematesse ruumidesse, et poleks võimalik kuulata, mis räägitakse või tehakse all suures toas, sest see pidi jääma ainult Jürka ja Ollino teada. Pärast selgus siiski niipalju, et suurel musta vahariidega ületõmmatud laual oli üks jalg vigastatud ja kaks nõrgemat puutooli sootuks nässu löödud, nagu oleks sinna mõni raske asi langenud. Peale selle oli Ollinol pahema silma ümbert sinine, valge silmamuna aga veidike punane. Jürkal olid mõlemad silmad sinised ja kogu nägu nagu läbi tambitud, nii et seisis päevade kaupa punane, sinine ja lilla, lisaks veel tursunud. Muidu olid mehed päris rahulikud, kui endised asjaosalised uuesti tagasi kutsuti, et neile läbirääkimiste tulemustest teatada.

„Meie seletasime nelja silma all selle asja ära,“ ütles härra Ollino sama rahulikult nagu ikka, ainult paberossi vedas energilisemalt. „Lihtne arusaamatus, muud midagi. Nüüd on Jürka valmis andeks paluma ja kui härra Maurus lubab, ka edasi teenima.“
„Jah, härra Ollino,“ vastas see. „Ma paluksin küll, kui härra direktor lubaks, et...“
„Väga hea, väga,“ rääkis härra Maurus ruttu vahele, nagu kardaks ta, et Jürka võiks ehk midagi liiga öelda. „Peaasi, et sul jälle aru tagasi on, ilma aruta siin ei saa, kus palju inemisi.“

[...]

Sellega õieti see asi lõppeski, nii et ükski ei saanud maast ega taevast aru, mis see oli või miks see nõnda oli. Jürka isegi tegi temast ainult niipalju juttu, et ütles Indrekule, kui see ta tabas oma muhkude võidmiselt soojas pesuköögid: „Kuramuse sunnik, tuimaks lõi! Olen ilmas kõike uskunud, sest mina olen usklik inimene, aga seda ei uskunud. Täiesti tuimaks! Aga teate, kui inimene on täitsa tuimaks löödud, mis saa siis veel teed või ütled! Nõnda on, kui on su täiesti tuimaks löönud, kuramuse sunnik!““

Tundub, et see episood pole siiski päris kõrvaline, vaid ikkagi üks oluline sündmustkäivitav saladus Indreku maailmapildiliste teisenemiste modelleerimisel.

P.S. Abikaasa Käthe mäletab A.H.T ütlust: "Kus ei aita sõnad, on vaja muusikat või rusikat".

Punamütsike ja Kirillov. Lugemise kõrvalnähtudest.

Ilmus Postimehes 31.12.2011

Püüdsin kirja panna konverentsi „Paabeli raamatukogu“ ettekannet, aga „Postimehe“ võimaldatud 9000 tähemärki said otsa juba siis, kui olin alles vaevu Punamütsikese juurde jõudnud...
(mõni lõik kordub selle blogisissekandega ja oma heameeleks ja sõnade kinnituseks leidsin, et viimati ilmunud LR-is räägib Gabriel Zaid üht-teist kattuvat (nt ptk-s "Raamatuajastu lõpp"), loe seda ka!)

Punamütsike ja Kirillov ehk mida raamat inimesega teeb

Briti erudiit George Steiner (s. 1929) ütles paarkümmend aastat tagasi, et „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“[LR 2008, 33-34, lk 19]. Nüüd tuleb muusikale lisada ka internet.

Interneti ohtlikematest mõjudest saab hea ülevaate Mati Hindi artiklist „Internet ja isiksus“ („Õpetajate Leht“ 28.10.2011).

Interneti klikimaias ülesehitus kohandab endaga võrgutatud ajude neurofüsiloogia, mistõttu inimese süvenemisvõime kahaneb drastiliselt, meel muutub hüplikuks, hajutatuks ja fragmentaarseks. „Internet seab ohtu süvalugemisele ja süvamõtlemisele spetsialiseerunud ajupiirkonnad oma sünaptiliste seostega, sest kujuneb välja uus, internetiklikkimise „teeradade” võrgustik. Süvalugemise „teerajad” hakkavad siis rohtuma.“

Hindi sõnavõtu (leia see Google'iga ja loe!) põhitoon on pessimistlik, isegi apokalüptiline. Selle pessimismi üle võib irvitada tuues kõrvutuseks näiteid kultuuripaanikatest, mis alati igat suuremat kultuuritehnoloogilist muutust on saatnud - näiteks Friedrich Schlegel hädaldas juba aastal 1804, et „trükipressi leiutamine ja raamatukaubanduse laienemine on tekitanud tohutu hulga täiesti väärtusetuid ja rumalaid kirjutisi“ - kuid iga reaktsioonilisus pole veel automaatselt vanema põlvkonna loomulik nostalgia, ratsaväelase põlgus tankiarmee vastu.

Võibolla oleks kõige illustreerivam kõrvutada kõnealuseid suundumusi rasvumisega. On ennustatud, et praegune põlvkond õhtumaa noori on esimene, kelle keskmine eluiga on üksjagu väiksem kui eelneval põlvkonnal ja seda hoolimata meditsiini arengust. Põhjuseks eelkõige ebatervislik ja liialt kaloririkas menüü ning vähene liikumine.

Rasvumine on mitmel põhjusel hea analoogia. Esiteks: tegu on mugavuse, vahetute naudingute kõrvalnähuga, mis aeglaselt kumuleerub. Sarnaselt mõjub inimese isiksusele ja vaimsele võimekusele internet ning muud moodsad kognitiivsed tehnoloogiad.

Teiseks: tegu pole moraalse probleemiga, vaid eelkõige tehnilistest muudatustest tuleneva nähtusega ja rõhutan: kõrvalnähuga. Poisikesed mängivad tänapäeval arvutimänge ehk samadel põhjustel, miks kunagi õues ja palliplatsil kambakesi ringi tormati, aga ainult viimase kõrvalnähuks on arenenud lihased, koordinatsioon ja südameveresoonkond. Internetiajastul jääb noorte füüsiline vorm nii viletsaks, et riigikaitsekomisjon on sunnitud praegu rohkem kui pooled kutsealustest kõlbmatutena välja praakima. Hiirt klikkiva nimetissõrme ja SMSi trükkiva pöidla osavus on seevastu praegusel põlvkonnal imetlusväärne. Jällegi kõrvalnähuna.

Lugemise (ja romaanikunsti) tippajaks võib lugeda 19. sajandi (esialgu piirdus see küll vaid kesk- ja kõrgklassiga). Põhjus on õige proosaline: 20. sajandi alguseni oli trükisõna ainus kultuurikaup, mida oli võimalik koju viia ja tarvitada, ilma et oleks vaja olnud mingeid erilisi oskusi peale kirjaoskuse või mingeid abivahendeid, nagu näiteks noodid ja kallid muusikainstrumendid, mida said endale lubada vaid väga vähesed. Ehkki tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas oskab iga inimene lugeda, ei nõua enamik nüüdisaja meelelahutusest – televisoon, raadio, muusika, internet, film – kirjaoskust. Lugemise, eriti kvaliteetkirjanduse ja esseistika lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja peenendumine, väljendusoskuse mitmekülgsus ja vaimne autonoomia, üldisemalt: kujunemine sellise inimese suunas nagu seda on tavatsetud kirjeldada klassikaline subjektikäsitluse raames, mille järgi inimene on autonoomne, terviklik indiviid, keda iseloomustab eneseteadvus, ratsionaalne mõistus ja kes on ideaalis ennast täielikult kontrolliv.

Lugemine, iseärnis pikkade, süvenemist nõudvate tekstide lugemine on siin täiesti erandlikult ja unikaalsena esile kerkiv isiksust kujundav praktika, või kui natuke suurelisemaks minna, siis inimeselikkust kui sellist võimendav ja kasvatav („Inimene algab keelest,“ armastab ikka rõhutada Kalevi Kull).

Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise, karje ja sosina, valguse ja pimeduse, sooja ja külma jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad. „I“ ja „E“ vahel puudub sujuv üleminek samamoodi nagu binaarkoodi 0 ja 1 vahel.

Digimaailma analoogiagatega aga ei tohi minna liiga kaugele.

Kui leiutati mehaaniline kell  —  seade, mis lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.) Samuti ei ole arvutimaailmas info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatsiooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist, põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia. Kiirsüvenemine on sisutu sõnavärdjas ja kiirkõrgharidus tibude inkubeerimine praeahjus.

Võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski sel puhul seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside tempo. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms). Sellist ajuprotsesside väliselt initsieeritud korrastamist võib ju vahel nautida, aga kui see ajumudimine pidevalt näiteks kõrvaklappepidi pähe valgub jätab see sünaptilisse võrgustikku oma pöördumatu jälje.

Seda peaks kindlasti arvestama õpetajad ja õppejõud: Powerpoint-slaidid, filmid ja igasugused interaktiivsed ja multimodaalsed kargud on toredad ja mugavad küll, aga nende osakaal peaks jääma siiski üsna väikeseks (seda võib olla raskem mõista põlvkonnal, kellel on nö arvutieelsest ajastust vaimne põhi all).

Pealegi, mis eriti oluline: ainult keeles on võimalik dialoogilisus. Sõnalise õppe osakaalu vähenemisega kaasneb väljendusvõime langus, miski, mis juba praegu ülikoolides tõsist muret valmistab. Martin Ehala juhitud uurimus kõrgkooliastujate keeleoskusest on sama heidutav kui riigikaitsekomisjonil: „rohkem kui poolte õpilaste funktsionaalse keeleoskuse tulemused on allpool edukaks õppimiseks ja tööks vajalikku taset“ (vt „Õpetajate leht“ 23.09.2011)

Kolmas analoogia rasvumisega: tegu on eelkõige uut laadi ühiskondliku kihistumisega. Kuigi populatsioon keskmistatult rasvub, isegi nõnda, et räägitakse lausa rasvumise epideemiast, kerkivad esile askeedid, radikaalsed vastuvoolu ujujad, anorketikutest ja spordifanaatikutest kreekalike ideaalide kehastajateni, võib öelda, et kerkib esile omamoodi füsioloogiline eliit. Samuti on vaimse võimekusega, siin toimub samuti kihistumine askeesivõime ja tahtekujunduse järgi. Mis oleks siin rasvumise analoogia klassikalisest subjektikäsitlusest lähtudes? Heuristilistel kaalutlustel nimetaksin seda koondkuju Punamütsikeseks. Punamütsike unustas ema hoiatused, oma eesmärgi, sest nägi lilli ja eksis neid korjates teelt. Punamütsike on inimene, kes ei organiseeri oma käitumist seesmistest motiividest ja autonoomsest vaimust lähtuvalt, vaid lähtub eelkõige välistest impulssidest, üldisemalt: aistingutest. Nii nagu isukus ehk soodumus rasvumisele on evolutsiooniliselt soositud, nii on ka punamütsiklusega. Inimene, nagu iga loom, on loomuldasa Punamütsike või kui parafraseerida üht prantsuse filosoofi – inimeseks ei sünnita, inimeseks saadakse (sünnitakse ikka isasloomaks või emasloomaks ning inimene on kõigest üks võimalikkus).

Kartesiaanliku süvamõtlemise üpris diametraalne vastandolek oleks näiteks tants – ihulis-meeleline sünkroniseerumine välismõjudega. Või laulupidu. Mõlemaid praktikaid kasutatakse valgustusliku subjektsuse pärssimiseks, ratsionaalse motivatsioonidünaamika asendamiseks instinktiivse ja aistingulisega. Kuskil pole vähem demokraatiat ja karjavaimu kui raamatukogus ning kuskil pole seda rohkem kui laulupeol või kontserdil. Väliselt initsieeritud sünkroonimiseks sobib mis tahes ühes suunas liikumine, sobib rongi- või autosõitki, aga muusika on tõhusaim ja eriti tõhusad on need koostoimes. Rotipüüdjad ja rahvaste dirigendid on seda ikka aimanud – paraad, suur marss ja muusika – võrratu süsteem indiviidide lahustamiseks ja ühtseks massiks keetmiseks. Aju ei saa pesta, seda saab ainult välja lülitada – kanakoiba või köögiviljahautist, indiviid?

Feminismist, õiglusest ja muudest jõhkrustest

Feminism kuulub sellesse idealistlikku perekonda, mis peab õiglust väga suureks väärtuseks. Feministid arvavad, et õiglus on kohane printsiip ühiselu korralduseks.

Kui guugeldada märksõnaga „feminism“ pilte, on esimene pilt selline:

järgmine:

järgmine:

veel:

Siis veel näiteks üks selline üritus oli hiljuti:

Rusikad! Jõud! Vägi!

Õiglust peavad hüveks üldiselt tugevad ja võimekad isendid. Kui mõtlen oma tutvusringkonnale, siis feministid on neist kõige intelligentsemad ja võimekamad. Samuti kõige kaugemale jõudnumad.

Mul on ka antifeministidest tuttavaid. Üks (naissoost, UT humanitaareriala) on päris otse öelnud, et „feministid on täiega nõmedad. See on ikka nii nõme, et naised peavad ka tööl käima. Mu arust naine peaks ilus ja hoolitsev olema ja mees käib tööl“. Ta pole kuigi võimekas.  Kena ja hoolitsev küll. Loodetavasti leiab väärt mehe.

Nõrkadel pole mõtet rusikatega vehkida. Õiglus on karm värk. See passib ainult vägevatele isenditele. Klaaslagi on takistuseks ainult lennuvõimelistele. Teistele pakub kullide eest kaitset.
(ja võimaldab dramatiseerida gravitatsiooni)

Üldine õiglus on kotkaste värk. Eliidiprojekt.

Ja tulumaks olgu kõigile võrdne!

Kindlasti ei tohi olla õiglane laste vastu. Nad ei kannataks seda lihtsalt välja. Soomes ongi algklassides õiglusest loobutud ja hindeid ei panda. Eestis on nt Waldorf-koolid läinud sama teed. Ja diskrimineeritakse õigupoolest lõpuni välja. Öeldakse individuaalne lähenemine. Kõigile püütakse anda jõukohane ülesanne: võimekatele raskem, vähemvõimekatele kergem. Kui aga õpilased ringi sahmivad ja näiteks töö aeg teise ülesannetele pilgu heidavad, siis võib tihti tärgata võimekamal õiglustunne: „Ohoh, miks temal lihtsamad ülesanded on?! See pole õiglane!“

Ja noored inimesed võivad siin kaunikesti jõhkrad olla. Seepärast peab õpetaja siin klaasseinad ja -laed vahel hoidma. Et lapsed aru ei saaks, et ühtedele on ühed reeglid ja teistele teised. Et osad saavad hindeid tulemuste, teised püüdluste, mõni lihtsalt eneseületuse eest.

Kui kirjutasin kogumikust „Kapiuksed valla“ õiglase arvustuse, siis tuli üks tuttav feminist (UT doktorant) mu juurde ja vangutas pead: „Mihkel, teised tulid alles kapist välja, sa juba oled õiglane!“, teine (samuti UT doktorant): „Ma saan aru küll, et sul on õigus, aga kuule, kas sul neist hale ei ole? Ma arvan, et siin tuleb lihtsalt pool valida ja aidata neil võita, ei saa õiglane olla.“

Kirjandust pean ma üldiselt eliidi-alaks st vägevamate isendite asjaks. Seega arvan, et kirjanduskriitik võiks õiglane olla küll. Vägevamatele ei tee õiglus midagi, vastupidi, see toob need väetite hulgast esile. Tammsaare vastu võib olla õiglane kohe täie rauaga.

Debütantidega... njaa.

Ka siin on mind palju noomitud: „Mihkel, teine alles alustas, sa oled juba õiglane!“

Kirjanduskriitikas olen ma küll läbi ja lõhki feminist. Ei mingit seksismi, kõiki tuleb hinnata õiglaselt!

Päris läbini õiglane muidugi olla ei saa. Nii maailma mastaabis. Ei, siin peab ikka natuke armastama ka. Eesti kirjandust peab kahtlemata natuke armastama ka. Puhast õiglust kannataks sellest liiga vähesed välja.

Surnute vastu on kergem õiglane olla. Sest inimstele üldiselt ei meeldi kui nende vastu õiglased ollakse. Õiglus on külm ja karm. Õiglus meeldib ainult tugevatele isenditele. See peksab põhu nende ümber maha ja laseb nende vägevusel silma paista.

„Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“ - toob Raul Rebane näite ebaõiglusest. On ebaõiglus, on. Naine on siin võimekas ja tugev. Sellised kaotavad ebaõiglusega kõige rohkem.

Siin tuleks õiglust teha nii mis tolmab.

Üldiselt inimesed tahavad, et neist hoolitaks, et neid armastataks sh kirjanikud. Ka nende hulgas on palju neid, kelle enesearmastus on nii loomterve, et nad peavad seda, kui neid ei armastata, ebaõigluseks. Noorte inimeste hulgas on see hoiak üpris sage ja see on üldiselt hea ja tervislik.

Kui aga keegi teine kirjanik näeb, et kriitik armastab ja hoolib tema konkurenti, siis tärkab tas armukadedus, mis väljendub õiglustundena. Näiteks: „Veidekas, raisk, ei ole õiglane, ta armastab, hoolib omadest!“

(Kuigi selliste etteheidete tegijad peaksid mõtlema, kas nad ise ja nende armsamad kannataksid ikka õiglust välja... võibolla peaksid nad hoopis alternatiivse peremudeli kõrvale asetama, mitte õiglust nõudma.)

Mõistagi ei räägi ma siin romantilisest, kirglikust armastuses (mis on samuti üks jõhker ja egoistlik värk). Hea määratluse saab Rein Raua raamatust „Vend“:

„Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust. Sellest, et sa mõistad oma vanemate, oma kodumaa, oma laste ja oma kalli inimese puudusi ja vigu, loomulikult igatsed, et neid poleks, kuid ometi ei võtaks nende asemele iial kedagi või midagi teist, mis siis, et vigadeta“.

Oma.

Küllap see on hea, et Veidekas eesti kirjandust armastab. Ma ise olen noor ja keevaline ning kipun ikka õiglane olema. Eelistan vigadeta ja puudusteta asja puudulikule ja vigasele. Isegi kui viimane on oma.

Lapsi ja kodumaad peab armastama. Kirjanduses võib natuke rohkem õiglust lubada.

Psühholoogilisel tasandil on õiglus ja armastus vastandid. Kommunistidele on ka hirmsasti õiglus meeldinud. Perekond tuleb hävitada, ütlesid nad kohe alguses. See on loogiline. Perekond on üksus, mis põhineb armastusel, mitte õiglusel. Vanemate suhtumist oma lastesse iseloomustab kõige ehedam onupojapoliitika. Alati eelistavad nad just oma lapsi. Ei mingit õiglust, puhta hoolimine ja armastus. Kui on.

Ikka on armastatud ka oma liiki. Seda on nimetatud humanismiks, õigluse poolt lähenejad ütlevad – spetsiesism. See tähendab oma liigi eelistamist, oma liigi armastamist. Puudulikku oma liigi esindajat eelistatakse mittepuudulikule teise liigi esindajale. Ebaõiglus, ütleb Peter Singer. Tõsi.

Dostojevski määratluse järgi on läbini õiglane maailm põrgu, sest põrgu on võimetus armastada.

Kommunism tähendab põrgut, läbinisti õiglast maailma.

(See on ka viljatu, mis on aga täiesti omaette teema. Ja need, kes arvavad, et laste riigistamine on igati hea mõte, no... eks siin ole teatav korrelatsioon nende endi ontogeneesietapi ja vanemlike instinktide väljakujunemisega) 

Ka praegune bürokraatia tendeerib selle suunas.

Mulle muidugi feminism meeldib. Vägivald ja jõhkrus üldse. Õiglus! Vähemalt tugevate isendite vahel. Poksiringis näiteks. Olen isegi jalad appi võtnud. Nii on veel õiglasem.

See on selline mõnus tunne, surin, adrenaliin, oma vägevuse tunnetamine ja selle valla laskmine. Võrdsed reeglid, võrdsed tingimused, võrdsed võimalused – talent ja töökus kohtub talendi ja töökusega. Ei mingit halastust. Olgu ka kirjanduses nii.

Kirjanduskriitikas on mulle korduvalt ka seda ette heidetud, et ma suhtun naistesse (ja veel noortesse naistesse) õiglaselt. Paljud arvavad, et see on liiga jõhker. Et neist peaks hoopis hoolima.

Pean seda täiesti aktsepteerimatuks, isegi skandaalseks, jälestusväärseks seksismiks.

Näiteks Aleksandra ühes kommentaariumis:

„Ja kuidas sa põhjendaksid feministlikult, miks sa põrmustasid süstemaatiliselt Birk Rohelennu raamatud nii täielikult, aga noored meesautorid jätad täiesti vaatluse alt välja? Kas see pole lihtsalt üks pisut odav trikk eksponeerida oma suurepäraseid ideid veel suurepärasemana, kõrvutades ja naeruvääristades üht kultuuriliselt Teise positsioonil olevat kirjanikku ja tema loomingut? Või Kristiina Ehini puhul võtsid kirjutada terve oopuse autori funktsioonist, aga tunnistasid ausalt, et ei viitsi end isegi pühendada Ehini loomingusse. Feminismi üks oluline tahk on ka hoolimine, mitte lihtsalt huupi võrdsuse taga ajamine. Feministina sa muidugi tead seda ju isegi“.

Tüüpiline viga: õiglus ja hoolimine aetakse sassi. Feminism on õigluse, mitte hoolimise liikumine. Vaata pilte!, rusikas pole hoolimise atribuut, eks.

Hannes Varblane ütles Betti Alveri auhinna sõnavõtus Linda-Mari Väli raamatut kommenteerides: „Selle plika ees võtan ma mütsi maha!“

On see nüüd siis feminism või antifeminsim?

(olgu-olgu, L-M. V. Oli kirjutamise ajal alla 18 st ametlikult alamõõduline. Teeme erandi!)

Patronaaž ja matronaaž on üks praktilise antifeminismi tugevamaid juuri.

Õiglus on aga tugevate ja võimekate isendite asi. Akadeemikud, teadlased, tippjuhid. Sinna on õiglust vaja. Kirjanduskriitikasse ka. Sest kirjandus peaks samuti olema ikka võimekate värk, eliidiprojekt.

„Nelja aasta pärast peaks minevikku kuuluma Ingrid Veidenbergi fraas 10. septembri Arteri juhtkirjas: ”Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.”“ haletseb antifeminist Iivi Jõe-Cannon.

Poliitika on nagu õiglus – löögikindlate isendite ala. Savisaar, Ansip, Laar jne  on veel teisi inimesi, kelle vastu enamvähem kogu rahvas oleks suunanud nõnda pühendunult kogu oma mõnitusjõu? (Mitte et ma arvaks, et see lahmimine ja kolkimine oleks siin konstruktiivne ning igati tore, aga võtku hää hoolija, olgu Raul või Iivi, siin vaagida, kuidas peaks selline rahva hääle kinnikeeramine praktikas välja nägema? Lapime lastetoa puudujääke riikliku tsensoriga, või?)

Ühiskond tervikuna võiks olla pigem hooliv. Paljukest neid ikka on, kes kannatavad välja saatuse, mis nad õiglaselt on ära teeninud.

Jeesus arvas ka, et armastus on parem kui õiglus.

Futurismist

"Olete muidugi kuulnud futurismist? See on uus vool kunstis. Tema jaatavad põhijooned on veidi segased, kuid ei­tavad küljed selle eest üliselged. Nad ütlevad: „Maha kõik vana! Maha kõik, mis enne meid on olnud! Maha kõik, mida meie pole teinud! Maha Hellas, renessanss, Shakespeare, Goethe, Dostojevski!”

Futuristid unustavad, et nende peas midagi päris uut ei või olla; kõik on nii või teisiti minevikust päritud, sellest, mis enne neid olnud. Kui nad nüüd minevikule „maha !” karjuvad, siis kõlab see hüüd ka neile enestele.   See on hädahüüd !

Ja see hädahüüd tuletab meelde Rooma keisrit, kes kahetses, et inimsool üks pea ei ole, sest siis võiks terve soo korraga hävitada. Nagu näete, unustas roomlane, et ta kogu inimsoo pea raiumisega ka iseenese nupu maha oleks võtnud.

Aga ehk ei pidanudki see keiser ennast inimeseks? Õige! Rooma keisrid olid jumalate järeletulijad, kui mitte jumalad ise; vähemalt said nad surmas jumalateks. Aga ehk oli tal ka aimu üheksateistkümnenda aastasaja üliinimesest? Võimalik! Sest room­lastel oli nii paljustki aimu. Nad olid ajaloo suuremad röövikud, aga rääkisid ainult õigusest, rahvaste õigusest. Selle poolest olid nad täielikud futuristid – tulevikumehed.

Nad hävitasid kõik, mida Rooma kere ei seedinud, aga nad õpetasid ka ilmale, et neil selleks ainult üks õigus oli: rusikas.

Ja siis tuli mees, kes ütles : armasta! Ja vaata: armastuse kuulutajad said suurteks tule- ja mõõgakandjateks. Nad küünisid kõrgemale kui õiguse õpetajad. Armastamine ja armastusest jutlustamine tegi inimese kurjaks. Mida kõrgemale tõusis luulelend armuõnnest rääkides, seda rohkem hakati valmistama sõjariistu nende tapmiseks, kes pidid armastama.

Võim ja ahnus olid vägevamad kui õigus. Nad olid ka vägevamad kui armastus. Õigus pidi valitsema tuhandeaastases riigis, aga ilm tundis ainult rusikat. Ja kõik ütlesid : rusikas on õigus. Armastust upitati troonile kakstuhat aastat, aga rahvad tunnevad ainult raudrusikat. Ja paljud ütlesid: armastus on kurjus.

Seal, kus räägiti kõige sügavamaid sõnu armastusest, valmis­tati ka kõige parem raudrusikas, mis pidi rahvaid hirmus hoidma kui lapsi. Mida armsam laps, seda kibedam vits.

Niisugune on inimesesoo ajaloo saatuse pilge. Eks ei ole see kõik väärt, et talle „maha!” karjutaks? Eks ei ole kõik, mis sünnib, väärt põrmuks saama? Eks ei olnud Rooma keiser tõetundmisele lähedal, kui ta soovis inimsoole ühist pead? See mees oli iseenese kaudu tõtt tabanud: kuri on inimene algusest saadik.

Talle pole sellest küll, et ta oma vastasest võitu saab, ei, ta peab tema hävitama kogu minevikuga. „Maha!” karjub muha­meedlane ja raamatukogud ning kunstikorjandused hävinevad. „Kao!” hüüab kristlane ja terveid rahvaid ühes nende minevikuga pole teps enam. „Hävine!” hõiskab sakslane Löwenile ja Reims’ile ning aastasadade kunstivarandused saavad põrmuks.

Aga Kant ütleb, ilmas olevat kaks imeasja: inimese südame­tunnistus ja tähistaevas. Ja ta ütleb veel: inimene pidavat nõnda talitama, et tema teod võiksid olla teistele seaduse juhtnööriks.

Sa õnnis vanapoiss (vanapoisid on ikka õndsad)! Sa surid õigel ajal, sul polnud vaja oma arvamisi revideerida.

Nüüd aga elame futurismi vallas. Maha minevik! Maha Kant ja tema poolehoidjad! Ja elagu Nietzsche, sest tema räägib üliinimesest, kellel on ainuõigus hävitamiseks, rüüstamiseks.

Aga oh sa armas üliinimene, ehk on ka sinuga lugu niisama kui  Rooma  keisriga  ja futurismiga? Ehk hakkad ka sina heit­lema minevikuga just sellepärast, et tulevik sulle hirmu peale ajab ? Ehk ärkab sinus aimdus, et patt vaimu vastu ei leia andeksand­mist? Kui sa ometi kokku juhtuksid oma kaasvenna Raskolnikoviga, kes pidas omasuguseid satikateks ja kes lõpuks leidis, et ta ise on nende sarnane !

Kas tõesti rääkisid roomlased asjata õigusest ja kas  ei ole armujutlus jätnud vähematki märki rahvaste rinda?"

A. H. Tammsaare 1914

Rohkem loovust ülikooli!

Ilmus UT vilistlaste esseede erinumbris dets. 2011

vt sealt ka Valdur Mikita üpris samateemalist esseed!

Rohkem loovust ülikooli!

Mihkel Kunnus

1.

Loovus on kahtlemata midagi väga head. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.

„Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks.

„Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast Koolitust.

„Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnasprobleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.

Loovamad inimesed kasutavad loovuse järele õhates ka sünonüüme, näiteks „kreatiivsus“ ja eriti „innovatiivsus“.

Skype oli innovatsioon ja saagu Nokia.

2.

Mis puudutab tarbimist, loodusvarade kasutamist, majanduskasvu jms, siis kõik seni kogutud teabega arvestavad matemaatilised mudelid ning võimalike arengustsenaariumide arvutisimulatsioonid hoiatavad – meie planeediga piirduvas suletud ruumis ei saa pidev kasv kaua kesta. Mõistagi ei saa ükski matemaatiline mudel ega arvutisimulatsioon olla loov või sisaldada loovust parameetrinagi.

Majandustegelane Andres Arrak suhtub seega skeptiliselt väidetesse, et

„kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Ta ütleb: „Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala." ("Sirp" 22.10.2010)

Tema kolleeg Urmas Varblane kinnitab:

„Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses." ("Sirp" 22.10.2010)

Ka tööstuse arendamise eest rüütliks löödud eesti päritolu mäeinsener Arvi Parbo ütleb:
"Optimistliku mudeli kohaselt vaibuvad eksponentsiaalselt kulgenud protsessid inimühiskonnas paarisaja aasta pärast. Tulevikumaailmas elaks ligikaudu viisteist miljardit inimest ja keskmine elatustase oleks neli korda kõrgem. Maavarade kättesaadavus poleks probleem, sest uued tehnoloogiad arendaksid asendusi. Optimistliku mudeli kohaselt ei ole tulevikuprotsessid ohjeldamatud, sest inimeste leidlikkusel pole piire." (kõnest «Maavarad ja tulevik» Austraalia tehnoloogia- ja inseneriteaduste akadeemias 16. novembril 2003)

Selliseid näiteid võiks erilise vaevata noppima jäädagi. See, millele eelmainitud härrased toetuvad, pole aga ise veel loovus, vaid pelgalt lootus. Loovuse lootus ja historitsismi viletsus.

„Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade tõestus“(Hb11:1)

3.

Kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui selle juures endale detailidega ei pea tüli tegema. Ühe viisina võikski määratleda lootust kui positiivset eelhoiakut tuleviku tundmatusse, mida pole veel tumestanud praktilise mõistuse nõue konkreetsuse ja detailide järele.

See sama lootustõgiv nõue konkreetsuse ja detailide järele aitab aga ka selgitada, miks kaasaegne ülikool on nõnda loovusevaenulik ja miks ta ka selline olema peab. Nimelt lähemal vaatlusel selgub, et

a) loovus on enam-vähem paratamatult komplektis isikuomadustega, mida kaasaegne ülikoolisüsteem ainult taunida saab, ning

b) loovuse avaldumise tingimused on tugevas reesuskonfliktis ainuüksi sellistegi süsteemivoorustega nagu õiglus ja efektiivsus.

Alustame esimesest.

Juba mõned head sajandid tagasi hoiatas Helvetius lapsevanemaid, et need oma võsukesi liialt ei kasvataks, nimelt suured anded ja mõistuslik käitumine olevat peaaegu vastandlikud omadused. See intuitiivselt üsna hästi hoomatav tõsiasi on nüüdseks juba korduvalt ka sotsiaalpsühholoogide poolt empiiriliselt toestatud ja kokku võetud tõdemusse, et head õppedukust koolis ei ennusta kõige paremini mitte see vaidlust äratav IQ, vaid enesevalitsus ja allumine, teisisõnu: etteantud süsteemi ja esitatud nõuete kuulekas järgimine, mitte vaimne võimekus ja loovus. On ju loovuse üks sagedamini esile toodavaid tunnuseid lausa vastupidine – võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja.

Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

4.

Sellega, et head õppijad kipuvad paraku olema üsna kehvad mõtlejad, seletab Susan Pinker („Sugude paradoks. Miks poisid on teistsugused kui tüdrukud“ e.k. Pegasus, 2010) näiliselt soolisele diskrimineerimisele viitavat tõsiasja, et hoolimata sellest, et naised moodustavad kõrgharitutest märksa suurema protsendi kui mehed, domineerivad viimased endiselt juhtivatel ametikohtadel nii juriidilises kui tehnilises valdkonnas, rääkimata poliitikast.

Selliseid seoseid ei ole muidugi kuigi mõistlik rõhutada, mõnes alamas kooliastmes väljagi öelda, sest ilma selletagi kipuvad paljud noored inimesed oma puudusi, mida jagavad mõne tunnustatud vaimusuurusega, pidama nimetet vaimusuuruse piisavaks tõendiks ja garantiiks ning näiteks katsuvad alustuseks juua geeniusevääriliselt. Pealegi süsteem ei saa ju põhimõtteliselt soosida süsteemitust ning tugev enamus kõrvalekaldeid on üheselt negatiivsed ning suurem osa sest mässust, mis isasisendite hulgas kõvasti sagedasem, leiab oma väljundi erinevates arutustes ja riskikäitumistes ning sisendi pahatihti vanglas.

Kas naised on kuritegelikuks käitumiseks võimelised? On küll, aga siiski on nii mõrvarite kui murdvaraste hulgas mehi üle üheksa kümnendiku. Ning ka kõiksugu muude hälbeliste hulgas. Olgu need siis heliloojad või sarimõrvarid.

Ometi kuulub ülikool ikka oma aega ja ühiskonda ning ta ei saa kuidagi õilmitseda lahus ajastu põhiväärtustest, millest praegu üks kesksemaid on Võrdsus, see vooruseks ülendatud destillaat kadeduse ja kaastunde kokteilist.

5.

Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne. Nii seadusandluse kui ülikooli juures on enamasti ikka helgemad ja kainemad pead, tähendab, püütakse lähtuda võimaluste võrdsusest. Pinged sellest muidugi ei kao.

Kuidas tuvastatakse võimaluste ebavõrdsust? No ikka tulemuste ja saavutuste ebavõrdsusele osutades. Ometi saaks võrdsete võimaluste korral olla võrdsed tulemused ainult võrdsete võimete korral (ja NB! samasuguste motivatsioonidünaamikate korral). Siin aga hakkab Rongaemake Loodus halastamatult iseäratsema, mistõttu võrdsusejutlustajad põlgavad sügavalt bioloogiat (esindagu seda siis sotsiobioloogiaks kutsutud pleistotseenist pärinev kohastumus või nii hiline eksadaptatsioon nagu nn EcoEvoDevo) ning vihkavad lausa reflektoorselt ja freneetiliselt kõike pärilikku, seisuslikust geneetiliseni. Meritokraatlik instinkt nõudleb puhta lehena alustavat subjekti või vähemasti ühelt stardijoonelt alustamist, aga igat sorti pärilikkuse sisuks on variatsioon vanatestamentlikul teemal „Vanemate patud nuheldakse nende laste kaela“.

Maslow hoiatab: „Lõpuks pean märkima, et peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“ (samas, lk 30-31)

6.

Maslow on täpne, „Keda süüdistada?“ on vältimatu küsimus. Andekust annab loodus, aga loodus on väljaspool head ja kurja st teda ei saa süüdistada. Aga süüdistamise vajadus sellest ei kao (süüdistamisvõime on üks inimese elujõulisuse eksimatumaid indikaatoreid). Seetõttu põlistatakse seda kaunikesti napakat ja eksitavat, aga moraalselt lohutavat metafoori „haridust andma“. Haridust annab inimene, tähendab süüdiv instants, ja mida saab anda, seda saab ka võrdselt anda ja seda tuleb ka võrdselt anda! Kirssidega ja kõigile!

Andekus seevastu on pärilik kapital, sinivere bioloogiline ekvivalent ja mida demokraatlikum on inimene, seda enam ta mis tahes pärilikkust ja kaasasündivust jälestab, ning vähemasti esimestes kooliastmetes on juba täiesti loomulik, et nõutakse riiklikke kaldteid ka vaimselt ratastoolis olijaile, ning intuitsioon, mis on andnud sopajoodikule ja professorile valimiskasti ees võrdse mandaadi, ihkab laiendada oma mõjusfääri sinna, kus antakse kõrgharidusi.

Mõistagi sellest, et loodus diskrimineerib, ei saa järeldada, et inimesed ja ametnikud ei diskrimineeri ning selle vältimiseks tuleb süsteemis inimliku faktori osakaalu vähendada, tähendab, teha kogu kupatus masinlikumaks, formaalsemaks, bürokraatlikumaks. Sellel igati õilsal ja ikka kestval reformimisprotsessil on paraku üpris palju kõrvalnähte. Üks neist puutub ka käesolevasse teemasse. Nimelt loovaimaks inimtüübiks kipub olema sellisele süsteemile eriliselt vastuvõetamatu frukt, nimelt molutav talent, selline, kellel on vabadust uurida seda, mida tahab, ja sellise tempoga nagu ise tahab. Selliste võimaluste võrdne andmine kõigile on arusaadavalt täiesti mõeldamatu.

Nagu Musil ütleb: rumalus on seestpoolt vaadatuna talendist eristamatu ja väljaspoolt vaadatuna loovusest ja progressist.

Isegi kui kõrvale jätta motivatsiooniline komponent inimese saavutusvõimes, mis teeb viimase rangelt võttes tuvastatavaks ainult aposteriori, peavad umbisikulise seaduse ees talent ja andetu olema võrdsed ning loovate jaoks peaks olema õiglases ehk mittediskrimineerivas süsteemis olema sellised augud, et sõelast enam eriti rääkida ei saaks.

Kindlat ja üheselt formuleeritud nõudmised ja võimalikult diskrimineerimisvõimaluseta kontrollimeetodid soosivad neid, kes on samuti võimalikult formaalsed ja masinlikud, tublid loovuseta õpihiired, kes läbivad süsteemi efektiivselt ja tõrgeteta.

Tagaigatsetud inimlik side õppejõu ja tudengi vahel, suhe, milles on võimalikud nii võimsad regulatsiooni- ja motivatsioonimehhanismid nagu piinlikkus ja tänulikkus, au ja häbi eeldavad sellist konkreetsust ja isiklikkust, millega kaasnevad ühtlasi kõik diskrimineerimisvõimalused. Ja milline looduse poolt solvatu ei tunne end diskrimineerituna?

7.

„Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele. Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ (Ilmar Vene „Pahustumine“, 2002, lk 265-266)

8.

Ainult inimsuse vaenlane teeb koolikatseid, näitab näpuga, et see või too isik on ilmselges halvemuses. Süüdistamisvõime veel päästab. Iga inimene pürib vaistlikult õnne poole olla teise süül õnnetu, süsteemi süül õnnetu; sellest kõvasti rängem saatus on isikliku süü tunnetamine, mis on aga siiski veel puhas rõõm ja helgus võrreldes võimalusega olla nö loodusseaduslikult, süüta süüdi.

Lühimalt: loovus on aristokraatlik relikt, atavism, läbini ebademokraatlik ja ebaõiglane, isegi ebamoraalne ja kohe kindlasti täiesti ebasüstemaatiline.

Probleem on seega õige lihtne. Muidugi selle lühikirjeldus, mitte lahendus.

Mistõttu tuleks lahendusi otsides sellele läheneda loovalt. Tehnoloogia on ennegi imet teinud, inimese leidlikkusel ei ole piire!

Seega olge loovad! Laske fantaasial lennata!

Kirjanduselamus ja Lafite'i vein

INFANTOKRAATIA [infantocratie]. „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“ (Musil „Omadusteta mees“). Lapse tõsidus: tehnikaajastu pale. Infantokraatia: inimkonnale peale surutud lapsepõlveideaal.

(Kundera „Romaanikunst“)

„Keegi mootorrattur tuli piki tühja tänavat, o-käsiselt, o-jalgselt põristas ta perspektiivi pidi üles. Tema näol oli tohutu tähtsalt röökiva lapse tõsidus. Ulrichile meenus seejuures kuulsa tennisemängija pilt, mida ta oli mõne päeva eest mingis ajakirjas näinud: too seisis kikivarvul, oli paljastanud jala sukapaelast kõrgemale ja teise jala heitnud endale pea ligi, tehes reketiga kõrge löögi, et pall vastu võtta; sinna juurde manas ta ette inglise guvernandi näo. Samas numbris oli olnud pilt kellestki ujujannast, kuidas too lasi ennast pärast võistlust masseerida; jalgade ja pea juures seisid tõsiselt kiikavad tänavariietuses naisterahvad, samal ajal kui tema lebas selili ja alasti voodil, üks põlv andumise asendis üles painutatud, ja sellel puhkasid kõrvalseisva massööri käed. Masseerija kandis arstikitlit ja vaatas ülesvõttelt vastu, nagu oleks naiseihult nahk maha tõmmatud ja keha ripuks konksu otsas. Säherdusi asju hakati tookord nägema ja kuidagi tuleb neid ka tunnustada, nagu tunnustatakse kõrgehitisi ja elektrit. „Ei saa oma aja peale kuri olla ilma ise kahju kannatamata,“ tajus Ulrich. Ta oli ka iga hetk valmis kõiki neid elava kujutisi armastama. Millega ta iialgi hakkama ei saanud, oli vaid see, et armastada neid jäägitult, nagu nõuab sotsiaalne mõnutunne.“

„Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite'i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega“

(Dos. „Ülestähendusi põranda alt“)

Mul on tunne, et tuglas armastab kirjandust nagu üks isand Lafite'i veini. Tammsaare aga oli öelnud nagu noor Dostojevski kunagi oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“.

„Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuudav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. Meie ajastu vaimu jaoks on õigus kas Annal või Kareninil, ning Cervantese vana tarkus, mis räägib meile, kui raske on teada ja kui tabamatu on tõde, näib tülikas ja kasutu,“

kirjutab Kundera „Romaanikunstis“.

C.S.: Kuid kas pole kõik romaanid paratamatult psühholoogilised? See tähendab, et nad uurivad psüühe mõistatust?

M.K.: Olgem täpsemad: kõikide aegade kõik romaanid uurivad 'mina' mõistatust.

[...]

C.S.:Kuid mis? Sellest Teie romaanides ei räägita. Võib tekkida kahtlus, et Te näete ainult meie ajaloolise olukorra ühte poolt?

M.K.: Võimalik, kuid see pole nii tähtis. Tõepoolest, tuleb aru saada, mis on romaan. Ajaloolane jutustab meile toimunud sündmusi. Raskolnikovi kuritegu pole aga kunagi toimunud. Romaan ei uuri tegelikkust, vaid eksistentsi. Ja eksistents pole see, mis on juhtunud, eksistents on inimese võimaluste väli, kõik see, mis inimesest võib saada, kõik see, milleks ta on võimeline. Avastades inimese ühe või teise võimaluse, joonistavad romaanikirjanikud eksistentsi kaarti.

Tõsine lugeja1: Kes määrab, milline kirjandus on kvaliteetkirjandus ja milline mitte? Tõelise kirjanduselamuse võib saada ka sellest ja sellest. Milline oli sinu suurim kirjanduselamus viimati?

Tõsine lugeja2: Oksase „Puhastus“ oli tõeline elamus. „Musta pori näkku“ oli ka tõeline elamus. Siiani võdisen!

Tõsine lugeja3: Lugesin Prousti. Ei olnud elamust. Liiga pikad laused, komasid täis, nah. Kundera „Identiteet“ oli küll elamus. Kahe tunniga lugesin läbi, nigu naksti!

Tõsine laps4(keemik): Mina segasin ebaküdooniamahla piimaga ja see tõmbus tükki, kalgendab paremini kui piimhape. Sain tõelise elamuse!

Tõsine laps5(matemaatik): Ma mõõtsin joonlauaga ringi ümbermõõdu, niiviisi keerates, ja siis jagasin läbimõõduga. Sain 3,142 – see on väga täpne! Käsitsi, raisk!

Tõsine laps6: Tõmbasin kolm õlli sise, siis hakkasin viina panema ja vaatasin „Avatari“ - täiega elamus! Viinaga on elamus garanteeritud, vaata või „Siili udus“!

Tõsine laps7: Mingi lang ei tule ütlema, mida ma loen ja milline on õige elamus, rsk!