Fundamentalismi õnnetusi

Küllap see on nüüd üks neid kordi, mille kohta on teravmeelitsetud, et netivaidlus on nagu paraolümpia: isegi kui võidad, oled puudega.

Aga noh, olen ikka püüdnud siin blogis enamasti õiglane olla. Ka nende vastu, kelle suhtes õiglust ei peeta tihti heaks tooniks. Näiteks seksuaalvähemused, debütandid, toorfeministid jne.

Tihti kohtab meedias sellist äraspidist diskrimineerimist a la tumedanahalised ei pea aru saama sõnade kultuurisõltelisest tähendusest [aga meie, valged, peame], venelased ei pea aru saama, et on olemas erinevad ajaloonägemused [aga meie, eestlased, peame] jne. See on selline ennastimetlev patroneerimine. Üleskutse stiilis " no targem annab järele [ja meie oleme ju targemad!]". Kuna oleme ilmselgelt isandlikul positsioonil, siis olgem suuremeelsed isandad, pigistame neegrite, homode, naiste jms eksimuste juures silma kinni!

Seega tuleb vist ka fundamentalistide vastu õiglane olla.

Olen ikka tsiteerinud ühte lõiku Schopenhaueri "Elutarkusest":
„Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga Nικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega“.

Kirjalike tegevuste suhtes kehtib see eriti hästi. Kui ma kirjutan arvustuse, mis on üks alatu löök, siis saab igaüks kõrvutada arvustust ja teksti ning kui ma olengi saanud hakkama toorusega, siis satun häbisse mina, mitte löödu.

(Näiteks teatrikriitikuil seda garantiid südamerahule pole)

Seepärast pistan ma selle sissekande lõppu ka vastuse mu „Surmakultuuri arhitektide“ arvustusele, Toomas Vooglaidi töö. Olgu see õpetuseks.

Enne veel mõned mõrkused ja märkused.

Myrymi igati kohasele kommentaarile vastuseks muu hulgas.

Myrym:

“kuidas siis tõlgendada, et, tsiteerin: "Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele"? See, et iga organism saab osaleda Elu kaunis hubelevas lõkkes või suurejoonelises hargnemises, näiteks ka huumusena nartsisse väetades, on pigem paratamatus kui miski, mis vajaks deklareerimist ja kaitsmist. Võib-olla tuleks nentida, et kui bioloogia seisukohast ongi viga rääkida üksikutest eludest ja viia pidevusse sisse katkelisus, siis tegu on "veaga, mida tehakse" kultuuris väljaspool bioloogiat, st kui eetika sõnavaras kasutatakse, mitte ainult lohakusest, "elu" nii, nagu näiteks inimõiguste deklaratsioonis, kas siis on kõige otstarbekam järjekindlalt osutada selle kasutuse väärusele bioloogia seisukohalt?[…]Või on emakast väljumine (või nabanööri läbilõikamine) või kuskil mujal mingi piir, kust alates muutub proportsionaalseks rääkida/kõmistada "pühast inimelust" ja õigusi deklareerida, MINGIL hetkel ju hakatakse kaitsma kahejalgse rakukobara elusat eksistentsi?”

Probleemi olemusest on väga hästi aru saadud. Viis pluss.

Tõepoolest, MINGIL hetkel hakatakse kaitsma ühe rakukobara eksistentsi. Maimets oma artiklis näitabki (loe siit!), et selle hetke, selle piiri tõmbamine on suuresti kokkuleppeline (sest pole mingid järsku bioloogilist jõnksatust (mille saaks lugeda hinge sisenemiseks/tekkeks)).

Viide inimõiguste ülddeklaratsioonile on ka ülimalt kohane, olen ka ise seda korduvalt teinud nt nii:
„Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Kristliku maailmavallutuse üks ilusamaid žeste on vahest inimõiguste ülddeklaratsioon, ent üks võikamaid teisendeid kommunistlik ideoloogia, täielikult vastu maad laiaks löödud  kristlus.“ 

Inimõiguste ülddeklaratsioonis on inimene määratletud negatiivselt st eituste kaudu (rassita, rahvuseta, kodumaata, religioonita jne), mitte positiivselt st tunnuste komplektina.

Milles probleem? On võimatu määratleda jumalanäolisust/surematut hinge maistes kategooriates (aga just see on inimõiguste subjekt). Nii pea kui määratlema hakkad, ilmneb, et see piir ei jookse mööda inimliiki – osad inimisendid jäävad välja (ja osad mitteinimesed sisse, seepärast ongi võimalik loomaõiguslus).
Seda paradoksi kasutab metoodiliselt Peter Singer (mistõttu on ta mulle tüütuseni igav, ta artikleid võiks samahästi produtseerida arvutiprogramm).

Probleem on inimese määratluses. Enamikes diskussioonides sõna inimene sisuks mõni meie- ehk oma-kategooria laiendus st sisu on kultuuriline (hea ülevaate saab nt Silver Rattasepa artiklist "Vikerkaares" 2012 nr 7-8; see on üldse väga hea number, osta see!).

Toomas Vooglaid:

„Edasi hüppab Kunnuse terav kultuurikriitiline pilk „suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi” Toivo Maimetsa ja „katoliikliku taustaga” Toomas Vooglaiu, st minu tagasihoidliku isiku mõne aasta tagusele diskussioonile „Akadeemias”, aga ma ei tahaks sellel siinkohal pikemalt peatuda, kuna jõudsime Kunnuse blogis selle teema üle juba mõtteid vahetada. Ehk ainult niipalju, et tema kokkuvõttev lause „elususe seisukohalt on see [organismide] hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline”, kus „pidevuse” positsiooni kaitsmine omistatakse „bioloogide konsensusele” Maimetsa isikus ja „katkelisuse” positsiooni kaitsmine katoliiklusele minu isikus, nõuab minu vaatenurgast nähtuna taas korrigeerimist. Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas. Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta.”

Toon olulise veelkord esile:

„Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas.“

Mida tähendab bioloogilises mõttes inimene? See on liik st sel on tähendus ainult suhtes teiste liikidega. Aga kogu paljunemisprotsess käib ühe liigi sees (see ongi liigi tavalisim määratlus), teisisõnu, paljunemisprotsessist rääkides on kategooria "inimene" sisutühi. Igale etapile võib ette kirjutada "täpsustuse" inim- : inimsperm ühineb inimmunarakuga tekib inimsügoot jne.

„Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena“ – pardon my french, herr Vooglaid, see konstruktsioon on nonsenss. Kogu paljunemisprotsess on ühe liigi sees, seega selle protsessi erinevate etappide kirjeldamisel ei saa teha inimene-mitteinimene eristust, sest inimene-mitteinimene on liikidevaheline eristus, aga paljunemine on tervikuna liigisisene.

”Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta” – lollus! Paljunemisel pole liigiteket. Pole mingit inimlikku elu, on elusus ja see läheb päris fülogeneetilise alguseni välja. Paljunemine on ühe organismi välja kasvamine teisest, sujuvalt ja järkjärgult. Ja see on pidev elususe mõttes ja liigisisene st elus-mitteelus eristus on mõttetu ning mõttetu on ka inimene-mitteinimene eristus.

Mul on kahju, on võimatu leida mingit loodusteaduslikku ekvivalenti (surematule) hingele. Parimal juhul on see ontogeneesi ehk organismimõiste reifitseerimine.

Kordan: elus-mitteelus eristusel pole paljunemisprotsessis midagi peale hakata. Elusus on pidev.

Kalevi Kull:

”Surma tundes teame, et piir elusa ja elutu vahel on õige järsk. Surmast elu tagasi ei saa. Eluks on igal juhul vaja elu ennast. See on tore küsimus: kaua me oleme elus olnud? Võib kaunis kindlasti öelda, et üheski meie praegusel hetkel elusas rakus pole elu katkenud juba vähemalt kaks miljardit aastat. Me oleme seega olnud nii kaua kogu aeg elus. Miski – seesama elu ise – on kogu aeg edasi kandunud ilma kordagi katkemata neis rakkudes, neis kehades, mis praegu elus on.”

(Kalevi Kull "Olla elus")

****

Toomas Vooglaidi artikliga võiks polemiseerima jäädagi, aga see oleks liialt ressurssikulukas. Mõtlev inimene näeb ise, kus ja mis seal nihkes.

(Esimene lõigu kokkuvõte: „Kunnus väidab, et teispoolsuse kadudes muutub kristlus irratsionaalseks, aga, ha-haa, hea jobu, teispoolsus on ju olemas ja kristlus pole irratsionaalne“ – no mida ma argumenteerin siin?)

***

Paar kultuurikriitiliselt representatiivset märkust siiski teeks:

Toomas Vooglaid: „Olles selgitanud oma positsiooni asub Kunnus vaagima raamatut, mida kandvat hoiakut võib tema arvates „mööndustega nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks”. On kohe näha, et talle ei meeldi selged seisukohad ja teravad piirid, ta eelistaks pooltoone ja mitmesuguseid varjundeid”

Siin on tõesti eluhoiakuliste temperamentide kokkupõrge. Nimelt omadussõna "piiratud" on intellekti ees kindlasti negatiivne (piiratud mõistus, eks), aga moraali sees positiivne (moraal ongi piirid).

Kirjutasin sellest pisut ka varem:

”Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.

Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.”

Fundamentalism on tõesti antiintellektuaalne (normatiivse moraali seljavõit intellekti üle): Mida teravamad, rangemad ja selgemad piirid, seda parem.
”Abort on patt. Punkt.” Selle lause võib isegi papagoile selgeks õpetada. Aga siis tuleb intellektuaal ja hakkab urgitsema, tooma esile pooltoone, moraalselt ähmasemaid olukordi  ”Aga kui tegu on vägistamisega? Aga kui lapse saamine on emale üliohtlik ja laps on kindlalt üliraske puudega?  Jne” Sellised ähmasused ja hämarolukorrad fundamentalistile ei meeldi. Hästi lihtne on karjuda: ”Abort on mõrv! Punkt.”
Või siis need igasugused katseklaasiviljastamised ja surrogaatemadused ja… no pagan! Selgust ja teravaid piire!

Aga ühiskond toimib mõistagi pigem traditsioonide ja kommete, mitte intellekti baasil. Vabandan väärtushierarhiat ähmastamast, aga ka intellekt on suhteline hüve, mitte üliväärtus.

*

Siis

Toomas Vooglaid:

”Katoliku kiriku antikristlikkus ilmneb siis Masing-Kunnusliku loogika järgi ilmselt selles, et ta kaitseb perekonda ja võitleb selle eest, et senise perekonnastruktuuriga poleks lõpp, hoolimata „Kristuse tõeliste jüngrite”, sekularistlike relativistlike humanistide (edaspidi: sekumanistid, sekumanism) pingutusest Jeesuse antiperekondlik õpetus lõpuks ometi ellu viia. Kirikluse hale agoonia. Kunnuse arvates. See on nii suurejooneline visioon maailmaajaloo jõujoontest, et vääriks äranimetamist: näiteks „kunnism” poleks paha nimi.”

Öeh…
Igati liigutav kui üht kultuuriloolist aabitsatarkust üritatakse sinu nimega pärjata, aga ei saa seda vastu võtta… Loetagu Ilmar Vene „Pahustumist“ või John Gray’d (nt sealt samast "Vikerkaarest" alustuseks), Thomas Manni ("Võlumägi") või Marchel Gauchet’d (väike vihik ilmunud ka LR'is). Ampluaa on lai. Viimane (one ofFrance's most prominent contemporary intellectuals) on muide juba aastakümneid kunnist ja kirjutanud sellest pakse teoseid veel enne minu sündi (ennetavad plagiaadid, naah). Ka katoliiklased ise on seda pihtinud nt Unamuno „Püha Manuel hea, märter“(läks index librorum prohibitorumisse!) , Jeesuse viimne kiusatus Kazantzakise järgi (läks index librorum prohibitorumisse!) oli just nimelt kiusatus luua pere, pageda kodukolde ette sooja jne…. eeh. Siin ei oska vaprale misjonärile öelda muud soovitust kui otsi lolli… (ja tema nimi on leegion).

Veel:

Toomas Vooglaid: „Kunnuse püüd labastada pühadust võrreldes seda peldikuuksega on tülgastav, isegi kui see on tingitud pigem iga hinna eest mõne vaimukuse väljapigistamise taotlusest.“
Ei. Olin lihtsalt täpne.

„Pühadus on nagu peldikuuks –  selle funktsioon midagi varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.“

Usk inimmõistuse, täpsemalt selle insenerliku väe kõikvõimsusesse on valgustusliku humanismi üks keskseid komponente ning see usk on kaunikesti elujõuline. Aga kui ta kaotab selle usu, siis võivad hakata kehtima need Pauluse hoiatused  a la „kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” jms. Muide, just surmakultuuri arhitekt Nietzsche hoiatas selle lollaka optimismi eest positivistliku joovastuse palavaimail päevil.

Mis puudutab peldikuust, siis ka see on täpne kujund, mitte pingutatud vaimukus. Žižeklikult võiks öelda, et teoloogiline kurjuseprobleem ja teodiike pole teoloogilne kurjuseprobleem ja teodiike, vaid sitast mitterääkimine. Sellest annab hea ülevaate Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses“ ptk 6.

Väike reklaamtsitaat: „Sitt on raskem teoloogiline probleem kui kurjus. Jumal andis inimesele vabaduse ja nõnda võime lõppude lõpuks möönda, et tema pole vastutav inimlike kuritegude eest. Kuid vastutust sita eest kannab ainult see, kes inimese lõi.“

***

Väike märkus veel. Pole ma mingi antikatoliiklane ja pole ma ka mingi humanist. Humanismi kitsaskohti olen rohkem kui ühes artiklis esile toonud ning paljud mu kirjutised sisaldavad küllaga katoliiklikke positiivsusi – kel silmad, see nähku.

Küll aga mulle ei meeldi fundamentalism ning väiklus ja madalus. Wikeri ja DeMarco suguste kasutatavad võtted meenutavad kirjaoskamatutele massidele peetavaid hurjutuskõnesid. Eestis on ja on olnud küllaga väga sümpaatseid katoliiklasi. Fanny de Sievers ei laskunud kunagi sellise tigetseva labasuseni, ta oli puhas positiivsus. Või millist suursugusust ja kõrgvaimust õhkub Vello Salost! Mihhail Lotman on kitsarinnalisuse täielik vastand… või millist kirjandust annab välja Johannes Esto Ühing!  Philippe Jourdani avalikud sõnavõtud on alati igati mõistlikud ja avarad.

Eeh…

„Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga Nικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega“

Toomas Vooglaidi töö:

Kultuurikriitik Kunnuse tagurpidine tunnetus

(Käesoleva kirjatüki poleemilise žanri tõttu on see kohati ehk hoogsam kui ma sooviksin, aga olgu pealegi, vast on lõbusam lugeda.)

Kultuurikriitik Kunnus, Mihkel üllitas 26.07 ilmunud Sirbis kriitika Elukultuuri Instituudi poolt väljaantud raamatu „Surmakultuuri arhitektid” aadressil pealkirjaga „Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine”. Kahjuks on emotsionaalne šokk, mille Kunnus on „Surmakultuuri arhitektidega” kohtumisest saanud, kohati kahjustanud tema muidu sageli üsna vahedat analüüsivõimet.

Teispoolsuse kaotsiminek

Artikli sõnumi on Kunnus kokku võtnud nii: „Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!” See kokkuvõte iseloomustab üsna hästi sekularistlik-ateistlik-materialistlik-liberalistlik-pluralistlik-relativistlik-(post)modernistliku(...) humanisti arusaama: teispoolsus kadus (või: jumal suri) ära, seega leping kehtetu, järelikult kristlus fundamentalistlik (loe: irratsionaalne). Sellega seoses meenub Kristuse tähendamissõna viinamäe rentnikest, kes omaniku poega nähes arutasid, et lööme poja maha, siis saab viinamägi meile... Või kuningast, kes rändas teisele maale ja kellele mõned alamad saatsid sõna järele, et nad ei taha teda tagasi; ja kui kuningas oli kätte võitnud tolle kauge maa, tuli ta tagasi, laskis tuua enda ette need, kes teda tagasi ei tahtnud ning need kurjal viisil ära hukata... :( Niipalju Kristuse teisest tulemisest. Erudeeritud ja avarapilgulise relativistina peaks Kunnus ju teadma, et teispoolsus näib kaduvat ainult teatud kindlast vaatenurgast, teisest vaatenurgast põle ta kadunud ühti. Ja mõne nurga tagant võime äkitselt sellega silm-silma vastu seista või koguni ise sinna sisse sattuda (ja mõnest vaatenurgast koguni paratamatusega). Aga sarnaseid vastuolusid leidub artiklis teisigi.

Fundamentalism

Teemaks, mille ümber Kunnuse tants peamiselt käib, on fundamentalism. Ülaltsiteeritud kokkuvõttes mainitakse kristluse põhimõttelist fundamentalistlikkust (teispoolsuse kaotsiminemise tulemusena), artikli jooksul jõuab ta aga sarjata katoliikluse fundamentalistlikkust, raamatu „Surmakultuuri arhitektid” autorite fundamentalistlikkust ja raamatule eessõna kirjutanud Varro fundamentalistlikkust. Siia jääks veel lisada igasuguse religioosse maailmavaate fundamentalistlikkus (mis jäi ehk lehe mahupiirangute tõttu artiklist välja) ja lõppeks mistahes mitte-sekularistlik-ateistlik-materialistlik-liberalistlik-pluralistlik-relativistlik-(post)modernistlik-humanistliku maailmavaate fundamentalistlikkus ning saaksimegi igasugusest fundamentalismist vaba „väga leebe, end turvaliselt tundva ja suure võimekusega erudeeritud intellekti”, millele, jääb mulje, Kunnus tagasihoidlikult pretendeerib. Tõsi, ta hoiatab intellektuaalse nivoo väikseimagi alanemise eest, „muidu muutub ta [relativistlik pluralism] hõlpsalt suisa enda vastandiks.” Ja kahjuks näib, et Kunnus ei ole suutnud enesele esitatud kõrgetele nõuetele täielikult vastata.

Selline relativistlik liberalistlik pluralist, aka „intellektuaalselt aus ja avara silmaringiga inimene”, on (valuliselt) avastanud, „et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt” (loe: tõde). Ammutuntud paradoks on muidugi see, et siis puudub Archimedese punkt ka selleks avastuseks; teisisõnu: tõdemus, et tõde pole, on seesmiselt vastuoluline, st irratsionaalne (ja seetõttu muidugi valuline nagu Kunnus sedastab). Ja püüd seda irratsionaalsust kehtestada üldkehtiva normina on kahtlemata „enesegapiirnematu” ja „sõjakas”, mis on samuti fundamentalismi Kunnuse poolt identifitseeritud tunnused. Seega näib, et oma alusprintsiibi poolest irratsionaalne ja oma üldkehtivuspretensiooni poolest enesegapiirnematu relativism on veelgi fundamentalistlikum fundamentalism kui kõik eelmainitud fundamentalismid, mis vähemalt oma aksiomaatikas taotlevad mõistust mitte solvavat kooskõlalisust.

Olles selgitanud oma positsiooni asub Kunnus vaagima raamatut, mida kandvat hoiakut võib tema arvates „mööndustega nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks”. On kohe näha, et talle ei meeldi selged seisukohad ja teravad piirid, ta eelistaks pooltoone ja mitmesuguseid varjundeid, elu ja surma küsimustele eelistaks ta alkoholi- ja tubakapoliitikat. Jah, kujutan ette küll, et ühe veendunud relativisti jaoks võib elu ja surma probleem olla lihtsalt „vaatenurga küsimus” ja osutamine massilisele tapmisele „ülepaisutatud paatos”.

Samas olen ma Kunnusega nõus, et raamatu sihtgrupiks on pigem katoliiklased või üldisemalt kristlased, kes ei vaja veenmist surmakultuuri reaalsuse või selle moraalse iseloomu suhtes, vaid pilguheitu selle kujunemise lukku ja mehhanismi. Selles mõttes on see tõesti „oma mätta raamat”, ehkki pole muidugi välistatud, et mõni intellektuaalselt aus, avara silmaringiga, leebe, end turvaliselt tundev ja suure võimekusega erudeeritud intellekt saab üle oma instinktiivsest vastikusest kaasaegset kultuuri oluliselt mõjutanud inimeste elulugude vastu (jutustatud „nii vastikute inimeste” poolt) ja avastab sealt midagi enese jaoks tähelepanuväärset. See, et ühele liberalistlik-pluralistlik-bla-bla-bla-humanistile tunduvad raamatus esindatud seisukohad ja hinnangud väiklastena, pahatahtlikena, pilkavatena, küünilise demagoogitsemisena ja intellektuaalse ebaaususena näitab pigem elu- ja surmakultuuri kandjate väärtushinnangute kardinaalset erinevust just nendes -- elu ja surma, headuse ja kurjuse küsimustes.

„Eesmärk pühitseb abinõu”

Siin jõuab Kunnus oma süüdistuseni katoliikluse vastu -- nimelt kõlavat intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon” just ühe katoliikluse tunnusvormelina: eesmärk pühitseb abinõu. Kui ma ei usuks, et Kunnus lihtsameelselt korrutab levinud anti-jesuiitlikku müüti, asjasse kunagi vähimalgi määral süvenenuna, siis võiks eelnev väide olla väga heaks näiteks intellektuaalsest ebaaususest. Oleks Kunnusel kärbsesitagi jagu aimu katoliiklikust moraaliteoloogiast, siis ei söandaks ta nii häbitult valetada. Kui ta peaks seda lugu siin lugema juhtuma, siis saaks ta end antud küsimuses veidi harida Notre Dame'i Ülikooli Maritaini keskuse leheküljel.

Et kuitahes hea eesmärk ei saa muuta heaks vahendit, mis on iseeneses halb, on üks moraaliteoloogia vundamente. Ent kogu surmakultuuri abordi-retoorika lähtub vastupidisest postulaadist. Ehkki tunnistatakse, et abort on paha ja keegi seda ei taha, leitakse et rahvastiku kasv, vilets majanduslik olukord, halvad suhted abikaasa või „sõbraga”, karjäär või paha enesetunne kaaluvad selle paha üles, et nende probleemide lahendamine õigustab loote tapmise, et eesmärk „pühitseb” abinõu. Seega püüab Kunnus pookida katoliiklusele printsiipi, mida surmakultuur ise massiliselt rakendab oma väärakate ideoloogiate ellurakendamisel. Oleks Kunnus piisavalt avara silmaringiga ja erudeeritud, et olla tuttav katoliikliku moraaliteoloogia alustega, siis peaks ta seda väidet esitades olema intellektuaalselt ebaaus. Eelistan uskuda, et tema silmaring võib veelgi avarduda ja et tema intellektuaalne ausus võimaldab tal tunnistada oma eksimist ja loobuda alusetutest süüdistustest.

Argumentum ad hominem

Osalt seisneb Kunnuse süüdistus autorite vastu väites, nagu kasutanuksid nad argumentum ad hominem demagoogiavõtet. Tõepoolest, pealiskaudsel vaatlusel võib see nii paista: näitavad ju autorid surmakultuuri seda kujundavate isikute elulugude kaudu. Ja see olekski argumentum ad hominem, kui autorid püüaksid seeläbi tõestada midagi, mis ei sõltu vahetult vaadeldavate isiklikust elust ja moraalsusest. Näiteks tõestada, et nende seisukohad on pahad, kuna nad kasvasid üles sellistes tingimustest, tegid nii- ja naasuguseid sigadusi vms. St kui nad püüaks tõestada teoreetilist väärakust moraalse väärakusega. Teooria vigasust ei saa tõestada selle autorite moraalsele vigasusele osutades, vaid üksnes näidates teooria enese seesmist vastuolulisust või mittevastavust tegelikkusele. Aga DeMarco ja Wiker ei püüa seda teha. Nad ei püüa üldse tõestada, et nende poolt vaadeldavate isikute mingid seisukohad või teooriad on pahad. See on eeldus, raamatu seisukohalt a priori antus. Mida nad püüavad näidata on just nimelt see, kuidas nende seisukohtade ja teooriate kujunemist mõjutas antud isikute kasvamine, teod ja moraalne elu. See oligi raamatu põhiülesanne -- seose näitamine isiku moraalse elu ja tema teoreetiliste seisukohtade vahel. Öelda, et uurides seda seost moraali ja teooria vahel kasutasid autorid argumentum ad hominem demagoogiavõtet tähendaks väita, et selline ülesandepüstitus ise ongi demagoogiline, et mingit seost isikute moraalse elu ja nende poolt loodud teooriate või propageeritud seisukohtade vahel pole olemas. Mis oleks jabur ja sugugi mitte ühe erudeeritud ja intellektuaalselt ausa bla-bla-bla-humanisti vääriline. Iseasi on see, et autorite poolt väljatoodu ei pruugi kriitikule meeldida, et autorite poolt „halvaks” hinnatud teooria võib talle tunduda hoopis eriti heana, või leiab ta, et elulugudes on eksitud tõsiasjade vastu vms. Tunnistades, et tegemist on „oma mätta raamatuga” Kunnus ühelt poolt nagu mõistaks, kellele ja milleks raamat on suunatud. Aga et sel juhul jääks tal üle ainult õlgu kehitada ja poleks suurt midagi kritiseerida, siis asub ta ühtlasi positsioonile, nagu tahaks autorid oma elulugudega tõestada midagi surmakultuuri tõsiseltvõetavuse või teoreetilise pädevuse osas. Kui nad tahaksid, siis oleks antud formaat täiesti sobimatu. Aga nad ei taha. Kunnus tahab, et nad tahaksid. Siis oleks süüdistustel alust. Nüüd kaotab leebe kultuurikriitik Kunnus psüühilise tasakaalu ja tal tekib tahtmine kaitsta nende „vastikute kitsarinnaliste papikeste”, „tõeliste antivalgustuslike moraalikääbuste” eest „traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad”.

Kristlus ja humanism

Milles siis seisneb Kunnuse kaitsekõne? Kõigepealt annab ta vihje selle kohta, mis tulemas on: „Kristlus on religioonist väljumise religioon”. Sisu on selles, et just kristlus pidi päädima humanismis ja ilmalik humanism ongi lihtsalt ilmalikustunud kristlus. Olen üldiselt nõus, ainult selle pisikese täpsustusega, et kuigi kristlus ise ongi Jumal-Inimese religioonina fundamentaalselt humanism selle täielikul ja täiuslikul kujul, siis ilmalik humanism on pelk koorik, „kõlu” ütleks ehk Lao-zi Mälli tõlkes, millest iva on välja heidetud. Kunnus formuleerib oma „kaitsekõne” aforistlikult: „humanismi peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse humanistliku sõnumi imbumisel ühiskonda”. Siis teatab ta, et „evangeeliumitele eelistatakse tegelikult järjepidevalt vana testamenti jmt.” Ning jõuab seejärel nähtavasti oma peamise autoriteedini katoliiklusele hinnangu andmisel:

vürst Mõškin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!): „„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!” kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!””

Didached iseloomustab Kunnus järgmiselt: „pelgalt mainitakse uut testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui vanas testamendis (sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium!”

Jah, tõesti, eks öelnud ju Kristus, et ta tuli mitte seadust tühistama, vaid seda täitma, ning et ükski iota ei kao seadusest kuni püsivad taevas ja maa. Aga mida teab Kristus evangeeliumist! Kultuurikriitik Kunnus teab. Vanatestamentliku „sa ei tohi tappa” asemel oleks evangeelsem manitseda „organismide hargnemispuud mõõdukalt pügama”, „sa ei tohi hoorata” asemel „puritaanlikust seksuaalmoraalist pole tolku” ja „sa ei tohi manustada abordiaineid” asemel „karmistatagu alkoholi- ja tubakapoliitikat”. Umbes selline võiks olla Kunnuse humanistlik evangeelium.


„Kaitsekõne” jätkub katoliikluse antikristliku ja antijeesusliku iseloomu veelkordse kinnitamisega. Selle aitab Kunnuse jaoks „puust ja punaseks teha” Uku Masing: Jeesus tuli traditsioonilist perekonda lõhkuma, ässitama pereliikmeid üksteise vastu ning tema nimel neid ja iseenese tervet mõistust vihkama... , kõik see kokku tähendab, et „senise perekonnastruktuuriga on lõpp”. Katoliku kiriku antikristlikkus ilmneb siis Masing-Kunnusliku loogika järgi ilmselt selles, et ta kaitseb perekonda ja võitleb selle eest, et senise perekonnastruktuuriga poleks lõpp, hoolimata „Kristuse tõeliste jüngrite”, sekularistlike relativistlike humanistide (edaspidi: sekumanistid, sekumanism) pingutusest Jeesuse antiperekondlik õpetus lõpuks ometi ellu viia. Kirikluse hale agoonia. Kunnuse arvates. See on nii suurejooneline visioon maailmaajaloo jõujoontest, et vääriks äranimetamist: näiteks „kunnism” poleks paha nimi.

Edasi hüppab Kunnuse terav kultuurikriitiline pilk „suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi” Toivo Maimetsa ja „katoliikliku taustaga” Toomas Vooglaiu, st minu tagasihoidliku isiku mõne aasta tagusele diskussioonile „Akadeemias”, aga ma ei tahaks sellel siinkohal pikemalt peatuda, kuna jõudsime Kunnuse blogis selle teema üle juba mõtteid vahetada. Ehk ainult niipalju, et tema kokkuvõttev lause „elususe seisukohalt on see [organismide] hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline”, kus „pidevuse” positsiooni kaitsmine omistatakse „bioloogide konsensusele” Maimetsa isikus ja „katkelisuse” positsiooni kaitsmine katoliiklusele minu isikus, nõuab minu vaatenurgast nähtuna taas korrigeerimist. Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas. Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta. Aga jäägu see esmapilgul veidi kunstlikult siia poogitud teema praegu edasiarenduseta.

Ütlesin „esmapilgul”, kuna järgmises lõigus selgub selle vajadus -- nimelt vajab kunnism ühenduslüli „katoliikliku” bioloogilise katkelisuse ja „humanistliku” ühiskondliku katkelisuse vahel. Ja kui ühenduslüli on vaja, siis tuleb see konstrueerida. Fiat! Kunnus on vahepeal laupkokkupõrkest fundamentalismiga toibunud ja tõusnud taas jumalikesse kõrgustesse, kust tal on hea ülevaade kõigist ja kõigest kultuurimaastikul toimuvast, olgu see kristlus või humanism. Kuna edasi on kunnistlikku mõlgutust „kristliku hinge jumalanäolisusest”, humanisti ja kristlase lähisugulusest, nende bioloogia- ja evolutsionismijälestusest jms natuke igavavõitu jälgida, siis hüppan edasi lõigu lõppu, kus esineb üks huvitavam lause:

Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslike loosungitega à la Bertrand Russell: „Kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas”. 

Hoolimata antud lause hüpoteetilisest vormist näib Kunnus kinnitavat, et just nii see on. Siin on ta, kas teadlikult või mitte, jõudnud lõpuks juurte juurde.

Armastus ja sallivus

Kui Kristus kinnitab, et esimene käsk (moraalsust konstitueerivas) seaduses (muide vanatestamentlikus samavõrd kui uues) on armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, siis Kunnus tõmbab esimese poole maha (sest Jumal „sai surma” ja teispoolsus „kadus ära”) ning asendab armastuse „suhtega teise inimesse”. See suhe esineb tänapäeval sagedamini „kaaskodanike sallimisena”. Kristlik armastusereligioon on sekularistlikus humanismis (aka sekumanismis) kõlustunud jumalata sallivusereligiooniks, ja kuna see on jumalata, ehk „Archimedese punktita”, siis puudub sellel selge orientatsioon. Kuna sel puudub absoluutne tugipunkt väljaspool iseennast nagu on kristlastele Jumal, kes on Armastus, Tõde ja Elu, siis omandab absoluutse iseloomu sallivusprintsiip ise. Relativismile iseloomulikult muutub see iseenese vastandiks, st sallimatuseks kõigi vastu, kes ei tunnista sallivusprintsiipi moraalsust konstitueeriva alusena. Aga miks ei peaks seda tunnistama?

Kui tõega lahutamatult seotud armastus nõuab kõikide hüve edendamist, kuni vaenlaste armastamiseni välja, ning kõige selle hülgamist, mis on isiku hüvega vastuolus (st patt), kuni selle vihkamiseni välja, siis relativistlik sallivusdoktriin, eitades võimalust toetuda mingile kindlale tõe-alusele, saab lähtuda vaid voluntaristlikust tahan/ei taha, meeldib/ei meeldi, kasulik/kahjulik, mugav/tülikas vms rohkem või vähem tundmuspõhisest kriteeriumist, suutmata seejuures rangelt eristada isikut tema tegudest. Kõlu on asendanud iva, nähtumus olemuse, aktsidentsid substantsi, noomen resi, inimese aktid inimese enese. Seepärast ei salli sallivusideoloogia patu kristlikku hukkamõistu. Ta peab seda inimese hukkamõistuks. Aga kristlane peab seda armastusteoks: inimese päästmiseks sellest, mis kahjustab tema hüve -- summa summarum tema õndsust.

Kristlane peab vabaduseks võimalust saavutada see õndsus -- eesmärk, mis on talle ette antud ja asub tema loomulikust tasandist kõrgemal, ent mille saavutamiseks on talle tagatud loomulikud ja üleloomulikud vahendid; sidemeid, mis seda liikumist takistavad, peab ta pigem orjuseks. Sekumanist aga peab vabaduseks võimalust teha oma rohkem või vähem impulsiivset tahtmist ning orjuseks kõike, mis seda takistab. Vastavalt seisneb kõlbeline progress kristluses liikumises pühaduse, kõigile inimestele ühise üleloomuliku eesmärgi suunas, sekumanisti jaoks aga kõikide oma suva üha täielikumas järgimises. Nii saab mõistetavaks, miks tuntud sekumanist Russell väidab, et organiseeritud kristlus on kõlbelise progressi peavaenlaseks ja miks see positsioon Kunnuse poolehoiu pälvib -- sest kristlus (oma traditsioonilistes vormides) takistab inimesi oma suvade järgi jooksmast ning püüab neid suunata selle poole, milleks nad on loodud -- totaalse õndsuse saavutamisele. See aga on tihtipeale konfliktis oma suva järgimisega.

Pühadus ja moraal

Kunnuse püüd labastada pühadust võrreldes seda peldikuuksega on tülgastav, isegi kui see on tingitud pigem iga hinna eest mõne vaimukuse väljapigistamise taotlusest. Ta leiab ilmalikustumisprotsessi väljenduvat pühaduse ja jumalakartuse dimensioonide muutumises moraalsuseks ja südametunnistuseks. Ent ilmalikustumine ei seisne mitte pühaduse muutumises moraalsuseks, vaid moraalsusest pühaduse väljajuurimises, mitte jumalakartuse muutumises südametunnistuseks, vaid südametunnistusest jumalakartuse väljaopereerimises. Seeläbi kaotavad moraal ja südametunnistus oma sisima orientiiri ning muutuvad pluralistlikult hägusaks, et mitte öelda läbusaks, nagu Kunnuse eeltoodud võrdluse puhul. Kui pühadusetaju kaob kiriku sees, siis ei saa sellest moraalsus, vaid moraalihälve, näiteks seksuaalne väärkohtlemine. Pühadusetajuta moraal on rüve ja jumalakartuseta südametunnistus tumm.

Kunnuse käsituses lükatakse pühaduse sildi taha see, mida me ei oska manipuleerida, viidates jumalakartlikkusele selle suhtes, vajadusele leppida vastumeelsega, näiteks kannatusega. Ilmalikustumise käigus, sedamööda, kuidas omandatakse insenerlik manipuleerimisvõime, võtab inimene vastutuse enese kätte, pühadusesilt muutub moraalsuseks, jumalakartus asendub südametunnistusega ning kaotatakse vastumeelne, näiteks kannatus. Kasvõi tappes. Kannatamatult. Kui teispoolsus on kadunud, siis pole mõtet kannatada, sest „edasi” ei tule midagi peale keha naasmise looduse ringkäiku. Ometi ei saa seda, et „midagi ei tule”, teada, seda saab vaid uskuda, niisamuti kui seda, et midagi tuleb. Teada, et see tõesti tuleb, saab seda siis, kui see tuleb. „Kui ülestõusmist ei ole”, ütleb püha Paulus kirjas korintlastele, „kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” (vt 1Kor 15,12-19). Ja veidi edasi „Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”! [...] Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.” (samas 32-34) Muidugi ei ole Piibel just Dostojevski ja püha Paulus vürst Mõškin, keda Kunnus autoriteedina tunnistab, aga ehk pole Kunnus ainus, kes seda loeb.

Lõpuks on mõistetav, et Kunnus, nagu iga inimene, januneb selgema teadmise järele taeva ja põrgu, nö „viimsete asjade” kohta. Aga soov leida osutust nendele igast kättesattunud katoliiklikust tekstist on liig mis liig. Soovitaksin alustada mingist süstemaatilisest käsitlusest, näiteks katekismusest. Aga kui on soov saada kinnitust, et ka mõni paavst veel neid sõnu söandab suhu võtta, siis võiks Kunnus tutvuda Johannes Paulus II taeva ja põrgu käsitlusega. Ja just meie isiklikud vabad valikud, mida ainult täielik võhik kristlikus literatuuris saab pidada pluralistliku liberalismi pärusmaaks, määravad meid ühte või teise. Vaidluse all pole see, kas me neid valikuid ise teeme või mitte (loomulikult ise), vaid see, kas me neid tehes pälvime taeva või põrgu, või lihtsalt kõdu.

Parem raha ja pahemad väärtused

Kuna toimetaja sõnutsi see ”intellektuaalne pingutus on ikka vist
veidi üle lugejate pääde” (njah, küllap vist), siis jõudis sellest ”Maalehte”02.08.2012 päris tugevalt kärbitud ja lihtsustatud versioon.

 

Parem raha ja pahemad väärtused

Mihkel Kunnus

Poliitilise maailmavaate jaotamist parem- ja vasakpoolseks on iga natukenegi avarama pilguga analüütik maapõhja neednud ja põhjalikult iganenuks tunnistanud. Nii jämedakoeline lahterdamine teeb igale mõtlejale paratamatult tuska. Ometi on see väga elujõuline jaotus, sest tegutsemine ei saa olla kunagi nii nüansseeritud kui mõtlemine, mistõttu iga aktiivne ja teovõimekas inimene jagab ka meie väikse poliitmaastiku kenasti kaheks. Muidugi mitte niivõrd parem- ja vasakpoolseks, kuivõrd pimeduse- ja valgusejõududeks, kurjuseks ja headuseks. Ja valimiskasti ees on niikuinii igal valijal üks ja jagamatu hääl, mitte näiteks tops liiva, millest saaks siis igale parteile proportsiooni järgi mandaati nõristada.

Intelligentsusega pole sel kaheksjaotusel suurt midagi pistmist. Vasak- ja parempoolsete erinevus on eelkõige moraalset laadi ja seda kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt st tegu on erinevat tüüpi moraalsustega, mitte et ühtedel oleks moraalsust rohkem ja teistel vähem.

Üldjoontes ja kujundlikult: vasakpoolsele on süütu lapse nutt talumatum kui ühiskondliku parasiidi süüdimatu irvitus, parempoolsele vastupidi.

Vastasseisu hoiab elavana see, et mõlema ebameeldiva hääle samaaegne vaigistamine on tehniliselt võimatuseni keeruline. Õiglane ja mittediskrimineeriv süsteem peab olema juba definitsiooni järgi umbisikuline: ametnikul ei tohi olla võimalustki „näo järgi“ hinnata, kas inimene kuulub mingi hüve saajate hulka või mitte ja seetõttu peabki õigusriigis olema kõik võimalikult üheselt formaalsete seadustega  määratud. Selline formaliseeritus aga võimaldab ka väga hästi jokitada ja parasiteerida. Tuletan meelde, et jokk on küllalt hiline uudissõna, lühend fraasist „juriidiliselt on kõik korrektne (kuigi moraalselt on asi enam kui kahtlane)“ ning sellist jokitamist võimaldavast ühiskonnast oleks hullem ainult seda mitte võimaldav ühiskond st ühiskond, kus oleks võimalik riiklik karistamine ka sel juhul, kui ühtegi seadust pole rikutud. 

Ja tõepoolest, õigusriigis on ainus viis olla täiesti kindel, et keegi lapsetoetusi või tudengiabi alatult ära ei kasuta –  neid mitte jagada.

Kirjandusteadlne ja luuletaja Aare Pilv kirjutas veebruaris 2012 järgmised luuleread:

me ei maksa teile lapsetoetust, sest see paneb teid jooma
me ei maksa teile hüvitist, sest see paneb teid laisklema
me ei maksa teile stipendiumi, sest see teeb teid lolliks
ei saa öelda, et meil raha pole
on küll
aga me ostame selle eest endale hoopis uue rahva
karske, virga ja targa

*

Kui räägitakse väärtustest, näiteks väärtuspõhisest kasvatusest või ühiskondlikest põhiväärtustest, siis on kindel, et ei räägita rahast ja tihti lausa vastandutakse rahale. Sest see, et raha on väärtuste väärtus, on nii ilmne, et sellele ei ole enam sünnis osutadagi ning raha ülemvalitsuse vastu võib muretult täie jõuga sõdida, sest pole vähimatki hirmu, et vastane võidetakse ning ise valitsusvastutuse kätte jäädakse. Samuti on kindel, et kui mõni siinpoolsuse preester ehk poliitik räägib mõne valdkonna ühiskondlikust ehk mitteriiklikust ehk mitterahalisest väärtustamisest, siis selle valdkonna esindajad (päästjad, arstid, õed, õpetajad, kultuuritegelased, politseinikud jne) paremal juhul vaid muigavad virilalt –  ei peta ära, kristluse aeg on ümber, surmajärgse või mõne muu mittemaise tasuga ei osta enam kedagi ära.

Kristlikud kajad muidugi veel kumisevad ning alt üles tõusev raha on räpane ja haisev, rüve ja patune ning olgu neetud need erakonnad, mis tumedatelt jõududelt, selle maailma vürstidelt salamahti raha võtavad. Seevastu ülevalt alla, valitsuselt rahvale tulev raha on alati puhas, külva või lennukilt – see oleks küll hirmsasti ebaefektiivne, jätkusuutmatu ja vähegi pikemas plaanis väga ebaratsionaalne, riikliku vastutustundetuse mõttes isegi ebamoraalne, aga kindlasti poleks see raha patune ja rüve või kuidagi metafüüsiliselt korrumpeerunud. Rahvale jagatav raha ei saa olla must. Ning pole pikka pidu poliitikul, kes Jeesuse kombel peab lesknaise paari vaskmünti suuremaks annetuseks rikaste kullast.

Ajalooprohvet Oswald Spengler, kellele tsivilisatsioon tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi, kirjutab: ”Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse [loe: bürokraatia domineerib – M.K.] ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, lk 635)

*

Veel üks olemuslik antagonism vasak- ja parempoolsuse vahel on vaev ja efektiivsus. Vasakpoolsele intuitsioonile on omasem inimkesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab selles kohas vaev ning õiglane töötasu peaks vasakpoolse meelest olema nähtud vaevale vastav. Parempoolsele intuitsioonile on omasem tehniline ratsionaalsus ja süsteemikesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab efektiivsus ning töötasu peaks olema kasumlikkusele ja tulemusele vastav. Mõlemad hoiakud on liiga puhtal kujul ühiskonnale tapvad, aga vastastikku komplementaarsed.

Vahetult pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni üritasid bolševikud töötasu siduda vaevaga, konkreetselt „kaloriga“, et ehtsat higi eritav labidamees saaks ometi kord väärilise tasu ning igasugused ahtapoorilised rantjeed, kulakud ja intelligendid teaksid oma kohta. Ei ole raske näha, et see hoiak võib olla efektiivsusele lausa vastassuunaline. See, kellel on tehnilist taipu kivikamakas kärru tõsta, näeb kõvasti vähem vaeva kui higist leemendav veeretaja. Efektiivsuse tõus tähendabki sama töö tegemist vähema vaevaga.

Samas on küllaga valdkondi, kus ressursside lisamine tulemust ei suurenda (st efektiivsust ei tõsta), küll aga vähendab vaeva. Vaev on siin küllalt täpne sõna ja seda seetõttu, et inimene võib vaevelda ka ilma igasuguse tulemuseta. Näiteks patsiendile valuvaigisti andmine ei tõsta kuidagi puurimise efektiivsust. Või puudega inimese hooldajale raha juurde andmine. Pole seal mingit efektiivsuse tõusu, ainult vaeva vähenemine. Parempoolne kreedo, mis on ratsionaalne ja puhtintellektuaalselt igati korrektne, võib kokku suruda lausesse: (süütult) vaevlemine pole töö, et selle eest (riik) raha peaks maksma.

Mida väiksema rahaga laps üles kasvatatakse, seda efektiivsem. Inimressursi üks efektiivsemaid rakendusi on orjandus. Ratsionalistlik efektiivsusele orienteeritud mõtlemine on sobilik kõiges, mis puudutab masinaid, elavate ehk vaevlemisvõimeliste üksuste puhul on selline lähenemine jõhker, kalk ja barbaarne.

Lisaks see, mille eest Tammsaare hoiatas juba 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski“. Eluliste asjadel on tihti teatav piirkiirus, efektiivsuse lagi. Näiteks haridus või truudus – kui need asjad liiga kiiresti ja efektiivselt ära teha on tulemus kaunikesti vastupidine.

See Tammsaare artikkel („Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190) lõppeb niiviisi:

„Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“

P.S.

Spengleri visandatud tsivilisatsioonini on meil aega veel küll. Meil on veel küllaga asju, mis kõvasti raha neelavad ja millest pole midagi kasu ja mille olemasolu on võimatu maise ratsionaalsusega põhjendada, näiteks vabadussammas või eluaegsed vangid. Need on meie põhiväärtuse sümbolid ja ilma nendeta inimene ei saa.

Poliitiku vastutus ja eetikakoodeks

Ilmus ERRis 31.12.2012 kunstiliselt pisut vähendatuna.

Poliitiku vastutus ja eetikakoodeks

Mihkel Kunnus

Seoses 2011. aasta korruptsioonitajumise indeksi tulemuste avalikustamisega ning meedias kajastust leidnud elamislubade skandaaliga rõhutas ühing Korruptsioonivaba Eesti, et Riigikogu liikmetele on vaja luua käitumiskoodeks. Eetikakoodeks peab olema ühemõtteliseks aluseks juriidiliselt korrektsete, kuid avaliku õiglustundega selgelt vastuolus olevate tegude hukkamõistmiseks Riigikogu tasandil.

Selline mäss jokitamise vastu. Tore.

Käitumiskoodeks aitavat muu hulgas suurendada poliitikute avalikku vastutust ja ühtlasi parandada riigikogu mainet. Topelttore.

Selle vastutamisega on asjad natuke kehvasti küll. Ainuüksi tehnilises mõttes. Mida tähendab vastutama? Üks põhilisemaid määratlusi on ”oma tegude tagajärgede kanda võtmine ja nende heastamine”. Siin on paistab juba kohe oluline piirang – tagajärjed peavad olema sellised, et neid saab üldse kanda võtta ja heastada. Kuidas heastada mõrva, raisus noorust, vägistamist või oma riigi maha müümist? Pöördumatute sündmuste puhul on inimlik vastutus insenertehnilises mõttes võimatu. On ainult rituaalne heastamine (aga kelle ees?). Näiteks mõrvar ütleb, et ta tõesti kahetseb. Kuidas vastutab Schröder või Lipponen, kui Nord Stream Läänemere lõplikult tuksi keerab? Kahetsevad? Astuvad tagasi (kust?)? Ega vist Läänemere surnud elustik hooli sellest kui inimene pärast siin mingeid rituaale teeb – paneb vastutajad vangi näiteks. On siis ”vastutajate” vangisolek ökoloogilise pöördumatuse heastamine?

Üldiselt on meil kombeks selline rituaal, et kui poliitik mingi käki kokku keerab, siis ta astub tagasi st ei püüa heastada, vaid ”astub tagasi”, see tähendab, läheb rakendab oma kõrgelttasustatavaid oskusi järgmises kohas. Või siis järgmiste valimiste aeg jälle seal samas.

Lapsevanemaks olemisega kaasnevat ka suur vastutus ja lapsevanemad seda ka reeglina tunnetavad. Kõige vastutustundlikumad on siin enamast noored mehed, sest nemad kipuvad siin kõige sagedamini võtma poliitilist vastutust st astuvad isadusest tagasi. Emad kipuvad olema vastutustundetumad ja hoiavad oma emadusest kinni ka siis, kui õieti midagi lapsele süüagi pole anda. Lätis olevat vähemasti nn beebi-kastid, kuhu vastutustundlikud vanemad saavad oma lapse jätta, kui tahavad võtta poliitilise vastutuse ja vanemlikkusest tagasi astuda.  

Kaja Kallaskirjutab oma blogis, et riigikogu käitumiskoodeksi rikkujate sanktsioneerimise küsimus ”vajab läbimõtlemist, aga usun et väga suures osas on selgete reeglite kehtestamisel preventiivne mõju. Tuues taas näite advokatuurist, siis eetikakoodeksi rikkumismenetluste käik toodi ära kõigi poolt huviga loetavates advokatuuri aastaraamatutes ja sellisesse häbiposti ei soovinud keegi sattuda. Riigikogu puhul toimib samalaadselt avalikkuse kõrgendatud huvi”.

Siin näikse asjad Eesti Vabariigis juba ilusti korras olevat, sest mulle tundub, et kõige kõrgemad ja võimukamad poliitikud – eesotsas Andrus Ansipi ja Edgar Savisaarega – on permanentselt häbipostis, võiks isegi öelda, et meie riiki ei valitseta troonilt, vaid häbipostist (see on üks küpse demokraatia tunnuseid). Kes aga saavad valitseda häbipostist? Need, kellel häbitunne puudub, need, kellel ”on paks nahk”. Tähendab, kui riiki valitsetakse häbipostist, siis häbiselektiivses konkurentsis jõuavadki valitsema ainult need, kes end häbipostis liiga halvasti ei tunne, need, kes iial häbisse ei sure.  

Nagu öeldud pöördumatute protsesside suunamise eest ei saagi vastututada, seal saab “vastutama” tähendada ainult lubadust tunda end kehvasti kui “tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati”. Siin tulebki poliitikule appi rahvas ja teeb kõik, et ta võtaks vastuse ainuvõimalikul moel – tunneks ennast halvasti. Rahva sõim on poliitiku vastutuse mõõt. Väga palju see ei päästa, aga natuke ikka.

Sest demokraatia on tõepoolest rahva võim, seega võtab lõppeks ikka rahvas vastutuse. Ja ikka selle, mis pöördumatute protsesside puhul ainuvõimalik – tunneb end halvasti.

Kultuuriliste konstantide abil väljendatuna: ka igati demokraatlikul teel võimule tulnud Hitler lubas, et võtab kõik vastutuse enda peale. Saksa rahvas tunneb end tänase päevani halvasti, sest ta on üks vastutustundlik rahvas.

Milline on üks vastustundelik tallinlane? See, kes ütleb: ”Edgar Savisaar – see olen mina!” Milline on üks vastutustundlik EV kodanik? See, kes ütleb: ”Andrus Ansip – see olen mina!”

Käitumiskoodeks aitavat muu hulgas suurendada poliitikute avalikku vastutust ja ühtlasi parandada riigikogu mainet.

Surmakultuuri arhitektid

 Ilmus Sirbis 26.07.2012 oluliselt kärbituna (umbes kolmandiku jagu). Käesolev versioon on üksjagu arusaadavam, hõlmavam ja nüansseeritum.

Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine

Donald DeMarco, Benjamin Wiker. Surmakultuuri arhitektid. 2012. Elukultuuri Instituut

Mihkel Kunnus

1.
Praegune aeg soosib fundamentalismi, igasugust kramplikku klammerdumist mõne kultuurinormi või traditsiooni, sagedamini mõne moondunud mälestuse või müüdi külge. Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“ Mäletan, et kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, mis oli kahtlemata väga murranguline ja pöördeline aeg ühiskonnas, nägid inimesed massiliselt UFOsid (kui ma ei eksi oli Vahur Kersnal lausa iganädalane saade „Monoloog tundmatuga“, kus inimesed rääkisid oma UFOkogemustest), sensitiivid, pendlid, esoteerika ja muu arhailine jamps vohas nagu praegugi. Vahepeal oli päris rahulik.

2.

Relativistlik pluralistlik liberalism on mingis mõttes fundamentalismi otseseim vastandtendents, ühtlasi igale intellektuaalselt ausale ja avara silmaringiga inimesele paratamatu, sest see pole niivõrd idee või leiutis, kuivõrd (valuline) avastus, et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt. Mõistvaks ehk vabatahtlikuks ja leplikuks omaksvõtuks on aga sel on üks väga ränk puudus – see on intellektuaalselt liiga nõudlik.

Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähe võimekatele peab seal olema oma koht ja nurgake. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.

Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas  näiteks feminism läheb küllalt kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naised on moraalsemad kui mehed“, „Mehed ja naised on vaenlased“.

Seepärast netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.
Relativistliku pluralismiga on lood veel eriti õnnetud, sest see vajab funktsionaalsuseks väga leebet, end turvaliselt tundvat ja suure võimekusega erudeeritud intellekti. Muidu muutub see väga hõlpsalt suisa enda vastandiks st üheks sattumuslikuks ideosünkraatiliseks fundamentalismiks. Arusaamast, et ühest vaatenurgast ei piisa, et alati peab arvestama paljude ühismõõdutute vaatenurkadega, saab õige kergesti kõigi vaatenurkade samaväärsus, millest omakorda väga hõlpsalt oma enda vaatenurga samaväärsus kõigi teistega, millest omakorda oma enda vaatenurga piisavus ja eneseküllasus, mis annabki piisava energilisuse ja sõjakuse korral fundamentalismi. Saame ilusa šigalevliku praktikaparadoksi, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu: ühe vaatepunkti mittepiisavusest saab ühe vaatepunkti piisavus,  kõige demokraatlikum hoiak on kõige ebademokraatlikum.

Eelöeldu kehtib peamiselt ratsionaalsuskesksest inimkäsitlusest alustades, see tähendab, praktiliselt üldse mitte, praktiline, rohujuuretasandilt võrsuv pluralistlik relativistlik liberaalsus [edasi PLR] pole kohe kindlasti üldise filosoofilise arengutaseme tõusu tagajärg, kus iga indiviid on jõudnud mõistuse üldiste piiride ja kultuurisõltuvuse äratundmiseni; praktiline PLR on jõukasutuse piiramise  ja õigusriigi monopoliks muutumise paratamatu tagajärg, mida ei saada üha laienev mõistuse liiast tulenev tegutsemisvõimetus, vaid erinevate relvituks jäänud fundamentalistide allasurutud hammastekrigin. PLRi karikatuurse mudelvormi võiks saavutada juba lasteaias: piisab kui korjata lastelt kõik viskerelvad ja siduda nad nii lühikese keti otsa, et nad üksteist kolkima ei ulatu.

3.

Hoiakut, mis kannab raamatut „Surmakultuuri arhitektid“, võib mööndusi nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks. Varro Vooglaid kirjutab eessõnas: „[K]äesolev raamat kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid selleks, et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks meist peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri. /…/ Neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei ole olemas. /…/  Kuigi surmakultuur on lääne materialistlikus tsivilisatsioonis ühiskonna kõigist kihtidest ja sfääridest läbi kasvanud, mõjutades nii filosoofiat, teadust, kunsti, muusikat, arhitektuuri, poliitikat, majandust, meditsiini, õigust kui ka Kirikut, rõhutavad raamatu autorid, et just nagu surmakultuuri on ehitanud lihast ja luust inimesed, nii sõltub ka elukultuuri lõplik võit isikutest, kes teevad oma konkreetseid valikuid. Seega lasub meist igaühel kaalukas vastutus valida, keda ja mida me teenime: “Kas toimime arhitekti ja orjana surmakultuuri halastamatus ülesehitamises või saavad meist arhitektid ja teenistusvalmis kaastöölised elukultuuri taastamisele kõigil tasanditel.“ Valigem siis targasti, sest tegu on tõesti elu ja surma küsimusega.” (lk 18-19)

Niisiis, väidetavalt on tegu elu ja surma küsimusega, kus pooltoone ei eksisteeri ja neutraalne positsioon on võimatu. Kõlab fundamentalistlikult küll. Kui aga siit see maksimaalsuseni võimendatud paatos maha lahutada, siis jäävad järele nii napid ja vähemõjukad praktikaerinevused, et mingitest suurtest fundamentaalsetest kultuurimuutustest oleks raske rääkida. Nn elukultuuri määratlevad eelkõige ja tuumsemalt abordi- ja eutanaasiakeeld ning puritaanlik seksuaalmoraal. Võimalik, et rangel alkoholipoliitikal ja tubaka keelustamisel oleks märksa laiaulatuslikumad ühiskondlikud tagajärjed.

4.

Raamatu sihipärane mõjujõud on tõenäoliselt väga väike kui mitte sootuks olematu. Mul on väga raske ette kujutada lugejat, keda see raamat võiks veenda. Lühimalt: raamat üritab mõjuda intellekti kaudu, aga inimesi, kelle käitumist ja väärtushinnanguid intellekt märkimisväärsel määral mõjutab, nii lihtsakoelise argumentatsiooniga kohe kuidagi ei veena. Lugedes on tunne nagu sülelaps üritaks sind füüsilise jõuga survestada ja käsi selja taha väänata. Tegu on üsna tüüpilise „oma mätta raamatuga“, mis parimal juhul teeb metafüüsilise pai ja komplimendi neile, kes juba on sellel mättal. Paljud lõpp-punktid, kuhu välja argumenteeritakse, mõjuvad ühemõttelise ummiku ja negatiivsusena ainult elukultuurlastele, mitte neile, keda väidetavalt veenda üritatakse. Süüdistused sekularismis, paganluses, humanismis jms mõjuvad tänapäeva õhtumaades ilmselgete etteheidetena ainult küllalt kitsastes ringkondades. Väga representatiivse näite saab Auguste Comte’i käsitlevast peatükist: „Comte on tähelepanuväärselt mõjutanud ka selliseid valdkondi nagu: stsientism, milles empiirilised teadused tõrjuvad oma massiga välja metafüüsika; relativism, milles tõde muutub juhuslikkuseks; ja feminism, milles naisi peetakse moraalsemaks kui mehi. Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule, mis ei tunne mingeid kohustusi Jumala ees ega kõhkle maailmas propageerimast kontratseptiive, steriliseerimist, aborti ning eutanaasiat.

Inimsõbralikke ebajumalaid ei ole olemas. Comte’i inimsuse ebajumal hülgab südametunnistuse, kriitika, ristiusu ja tõelise kaastunde ning summutab ja neelab nõnda oma kummardajate mõistuse ja südame. Seda tehes astub ta suure sammu surmakultuuri kehtestamise poole“(lk 155).

5.

Sissjuhatuses antakse teada: „Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood. Nii teeme mitmel olulisel põhjusel. Esiteks pakuvad enamiku lugejate jaoks elulood iseenesest rohkem huvi. Kuid mis veelgi olulisem, elulugudest saab, et ideedel on tagajärjed ainult seetõttu, et neid vormivad, võtavad omaks ja rakendavad elu isikud“(lk 31).

Küllap see on ka põhjus, miks argumentum ad hominem ei tundu autoritele millegi taunimisväärilisena, vastupidi, võib öelda, et see on kesksemaid ja läbivamaid võtteid üldse. Representatiivsed lõigud saab noppida näiteks Alfred Kinsey’d käsitlevast peatükist: „Nõnda oli Alfredi seksuaalsus juba varasest poisieas alates tema kui mehe loomuse ja üldise loomupärasuse väga suur moonutus./…/ [Kinsey’l] oli õnnestunud saladuses hoida instituudi sügavalt perversset iseloomu ja oma isiklikke seksuaalseid deemoneid. /…/ Kuid meedia lolliks tegemine ei peaks meid üllatama. Nagu nägime, õppis Kinsey täiuslikult ära oma väärastunud ihade teaduseks maskeerimise kunsti, mis võimaldas tal üha edukamat vormida ühiskonda omaenda masendava näo järgi“ (lk 270- 288).

Toomas Paul kirjutab: „Elukultuuri Instituudi  poolt välja antud „Surmakultuuri arhitektid“ ei ole uusaja mõtte süvatrendide kirjeldamine ja analüüs, nagu on hiljaaegu eesti keeles ilmunud Hannah Arendti „Mineviku ja tuleviku vahel“, vaid esitab Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri kahekümne kolme väljavalitud 19. ja 20. sajandi „tegija“ portree./…/ Tuleb välja, et valdavalt on tegemist traagiliste kujudega, kes on saanud oma lapsepõlvekodus traumad – väga süngelt Wilhelm Reich, Helen Gurley Brown, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger – või kogenud isikliku elu nurjumist nagu Margaret Mead ja Simone de Beauvoir – ja siis oma reaktsioonid disaininud üldkehtivaks ühiskonnateooriaks.“ („Kirik & Teoloogia“ 27.04.2012)

6.   

Siinkirjutaja taluvuslävel sõtkutakse vast kõige teravamalt Judith Jarvis Thompsonit käsitlevas artiklis, kus antakse teada: „Abordi eesmärk on selgemast selge – tappa sündimata laps. See eesmärk saab eriti selgeks väljendis „traagiline komplikatsioon,“ mida kasutatakse nende harukordsete juhtumite kirjeldamiseks, milles laps elab üle hilises rasedusfaasis tehtud abordi. Aborti sooritav naine soovib end vabastada soovimatust lapsest, kuid nii tema kui ka tema arst soovivad vahetult selle lapse surma“(lk 161).

Öeldakse, et ära oleta autori pahatahtlikkust seal, kus põhjuseks võib sama hästi olla rumalus. Antud juhul raske seda kena ja mõistlikku soovitust lõpuni järgida, sest on liiga raske uskuda, et keegi saab olla nii mõistmatu ja empaatiatu, et peab üheks võimalikukski abordi tegemise motivatsiooniks lootetapmisrõõmu. Nii kipub parsimooniaprintsiibi toel süvenema veendumus, et autorte näol on tegu küüniliste demagoogitsejatega, kes intellektuaalsest aususest just suurt ei pea. Võiks veel nende endi vaimus küsida, et millised küll pidid olema kodud ja perekondlikud olud, kust nii vastikud inimesed tulevad, kui intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon“ ei kõlaks just nimelt ühe katoliiklikkuse tunnusvormelina – eesmärk pühitseb abinõu. Solvatuna tunneb end siin ainult intellektuaalset ausust üheselt vooruseks pidav humanist, aga Wiker ja DeMarco ei kutsu lugejaid kaasa tunnetuslikule rännakule, mille lõppjäreldusteks oleks elukultuuri moraalsed seisukohad –  nende õigsust ei panda ju kahtluse alla kordagi – vaid näidatakse, kui nõmedad ja ebameeldivad on mõtlejad, kes neid moraalidogmasid ei jaga või neist eemale kipuvad argumenteerima. Näiteks kui innukas tudeng läheb oma guru’t intervjueerima, siis on ta šokeeritud, „nähes, et kuuekümnendates ning „vanaldase ja kortsulise välimusega“ de Beauvoir’ huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud /…/ Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir korduvalt oma protežeele suitsu näkku, samal ajal kui too püüdlikult prantsuse keeles küsimusi moodustas“(lk 184). Tõesti-tõesti, kes võtaks tõsiselt nii nõmeda inimese filosofeerimist?!

7.

Raamatu suurim puudus ongi see, et tegu on mõistuslikku vormi maskeeritud manitsusjutlusega ja hurjutuskõnega, hästikarikeeritava solvanguga intellektile. Richard Dawkinsi, David Millsi, Daniel Dennetti jmt positivistlik-valgustuslik ateism on tundunud mulle alati sügava antropoloogilise kanapimedusena ning isegi Andrus Kiviräha praalimine oma jumalalugudes küllalt pentsiku ja mitte eriti maitseka huumorina, ometi on „Surmakultuuri arhitektid“ vesi just nende veskile, sest Donald DeMarco ja Benjamin Wiker on musternäidised vastikutest kitsarinnalistest papikestest, kes üritavad vahendeid valimata ajusid pesta, tõelised antivalgustuslikud moraalikääbused, kes kõmistavad valjul häälel pühadusest ja on valmis Moraali ja Jumaliku Korra nimel igal taskuvargal käe otsast raiuma; argumentatsioonivahenditeks valivad oponendi isiku kõikvõimaliku pisendamise: pilkavad Galtoni lastestust, Darwini laste nõrka tervist, Nietzsche füüsilist põdurust, Beauvoiri välimust jne.

See raamat ei tekita tahtmist kaitsta õigluse ja aususe nimel ilmalikku humanismi, ei, selle raamatu näol on tegu, pardon my french, nii piinliku vastu tuult kusemisega, et see tekitab tahtmise kaitsta traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis  kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad.

Georg Henrik von Wrighti ütleb ühe suurima inimtundja Dostojevski kohta, et ta „elab kõikides oma suurtes romaanitegelastes. Aga ma usun, et mitte ühegagi neist ei ole ta nii samastunud kui Ivan Karamazoviga. Aljoša ja Idioot kahvatuvad hägusateks ideaalkujudeks Ivani, selle inimolemise aktuaalse kontsentraadi kõrval. On iseloomulik, et Dostojevski laseb just Ivanil jutustada legendi suurinkvisiitorist, mille juures me hiljem pikemalt peatume ja mida me võiksime ka nimetada suure vene kirjaniku vaimseks testamendiks“ („Minerva öökull“, lk 146)  ja edasi: „Kui suurinkvisiitor meid veenab, siis tuleb see sellest, et tema loomuses pole midagi odavat. Teda peab võtma tõsiselt. Ta räägib inimkonna nimel“(samas, lk 181).

Suurinkvisiitori loomuses pole tõesti midagi odavat. Nagu pole midagi odavat jesuiit Leo Naphta ega humanist Lodovico Settembrini loomuses, ilukirjanduslikus paarikus, kuhu Thomas Mann on koondanud inimolemise aktuaalse kontsentraadi.

8.

Kui DeMarco ütleb, et „Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule“(lk 155), siis tähendab see täiesti ühemõttelist hukkamõistu. Ilmalik humanism on tõepoolest nn elukultuuri suurim vaenlane, täpsemalt, koondab endas viimasele kõige vastassuunalisemaid tendentse ning mis ehk kõige ohtlikum: oma geneetilise suguluse tõttu on kõige nakkavam. Pole näiteks vähimatki ohtu, et kirik Muhamedi Kristuse kõrvale, saati asemele tõstaks, aga hiljuti meediakünnise ületanud humanistliku kiriku manifest tõusis täiesti orgaanilisema kirikust enesest. Sellega, et humanismi ehk inimsuse religiooni näol on tegu kristluse ilmalikustunud vormiga, pole õhtumaise mõttelooga põgusaltki tutvunule mingi üllatus (üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet  on nimetanud kristlust religioonist väljumise religiooniks; sellest, miks just kristlus pidi päädima ilmalikustumises, on väga põhjalikult kirjutanud ka Ilmar Vene). Wikeri ja DeMarco sõnavara kasutades saaks kirjeldatava protsessi koondesituse sõnastada aforistlikult löövusega: surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus.

See võib kõlada epateerivalt või paradoksaalsena, aga kui hinnangud kõrvale jätta ja pisut sisulisemalt läheneda, siin pole siin midagi vastuolulist. Näiteks Linnart Mäll nimetas evangeeliumeid humanistlikeks baastekstideks ning seda mitte mõnes teravameelses ja provokatiivses essees, vaid ühe keskse järeldusena riiklikult auhinnatud teadustöös (ehk isegi teaduslikus elutöös).

Esmast aforismi pisut laiendades: Surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse sõnumi imbumisel ühiskonda. Esmapilgul kõlab see pelgalt kiriku enesekirjelduse sõnasõnalise vastupidiseks keeramisena, on ju (katoliku) kirik nimetanud oma funktsiooniks just nimelt evangeliseerimise, Kristuse rõõmusõnumi jutlustamise. Ka Johannes Paulus II kordab ringkirjas Evangelium Vitae : „Koos tunneme kõik kohustust jutustada elu Evangeeliumi“ ja „Jeesus on ainus Evangeelium – meil pole midagi rohkemat öelda või muud tunnisust anda“ (p 79. ja p 80. rõhutus originaalis – M.K.)

Aga konkreetseks minnes võib näha, et evangeeliumitele eelistatakse järjepidevalt Vana Testamenti jmt.

Seepärast ütleb ka vürst Mõskin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!)

„„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!“ kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!““ (1975. a. trükk lk 594-5)

9.

Väga iseloomuliku lõigu saab „Surmakutuuri arhitektide“ sissejuhatusest:

„Üks varasemaid tänini säilinud kristlikke dokumente peale Uue Testamendi on Didache („Kaheteistkümne apostli õpetus“). Sellest leiame, et need, kes on otsustanud kristlaseks saada, seatakse väga selge valiku ette. Didache oli sissejuhatav käsiraamat äsja kristlaseks saanud inimestele, mis näitas neile kätte kristliku pühaduse nõuded ja ühtlasi osutas, mis tuleb paganlikust kultuurist kõrvale jätta. Dokument algab sõnadega: „On kaks teed, elutee ja surmatee, ning need kaks on väga erinevat teed.“ On iseloomulik, et manitsuste hulgast leiame järgmised keelud:

Sa ei tohi tappa. Sa ei tohi abielu rikkuda. Sa ei tohi poisse pilastada. Sa ei tohi hoorata. Sa ei tohi varastada. Sa ei tohi tegeleda nõidusega. Sa ei tohi manustada aineid [mis lisaks „võlujookidele“ viitas erilise rõhuga rasestumist takistavatele ja aborti esile kutsuvatele ainetele – autorite märkus, M.K.]. Sa ei tohi last tappa abordi läbi ega surmata sigitatud last. Sa ei tohi himustada teiste inimeste vara.“
(lk 26-27)

Niisiis mainitakse – ja just ja ainult mainitakse! – Uut Testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui Vanas Testamendis (Sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium! Milline rõõmusõnum!

Puust ja punaseks aitab katoliikluse antikristluse-antijeesuslikkuse teha kõrvutus Uku Masingu otsekohese väljaütlemisega budismi loengutes:

„Jeesusel ei olnud pisimatki respekti patriarhaalse perekonnastruktuuri vastu, ehkki just seda fakti igasugused vennikesed püüate mätsida kinni ja olematustada ning isegi Jeesusest teha kellegi patriarhaalse perekonna viimase alussamba. Teotatud on Jeesust teisitigi, aga  see on mu meelest üks rängemaid teotusi. […]

Ei ole tegu ainult sellega, et Jeesus ei tunnista ema, vendi ja õdesid nendeks, kes nad on, vaid nimetab nende nimedega oma kuulajaid ja jüngreid (Mat 12,46-50 ja par.). Ta on öelnud ka, et Ta ei ole tulnud rahu tooma maa peale, vaid mõõka ja lahknevust (Mat 10,34-36 ja par.), on tulnud lahutama lapsi vanemaist, koguni miniat ämmastki. Kõik neli võimalust on antud Lk 12,51-53. Edaspidi on Jeesuse järgi majas kolm kahe vastu, kaks kolme vastu alati (nõnda Luukas) ja inimese vaenlased on ta kodakondsed (nõnda Matteus). Ja veelgi enam, Mat 10,37 Jeesus ütleb, et laps, kes armastab vanemaid temast enam, või vanemad, kes armastavad lapsi temast enam, ei ole teda väärt. Aga kõige tipuks on Lk 14,26 : kui keegi tuleb Jeesuse juurde ega vihka oma vanemaid, naist, lapsi, vendi ega õdesid ning iseenda psüühet (seega tervemõistust), siis ta ei ole võimeline saama Jeesuse jüngriks! Mõelge, et seda ütleb seesama Jeesus, kes räägib vaenlaste armastamisest!

Kõik need laused kokku tähendavad: senise perekonnastruktuuriga on lõpp, midagi uut tuleb panna ta asemele, et üldse suuta elada kristlikult. Apostlite aktides ja veretunnistajate lugudes on Jeesuse misjonäride üheks suursüüks alati see, et nad laostavad patriarhaalseid suurperekondi ning nende üldkehtivat ja ainuõiget moraali“. („Budismist“, lk 236-237)

10.

Ilmar Vene: „Kristlus on kaheldamatult jäänud, kuid praegu toimib ta sootuks uuel, ilmalikustunud kujul, mis vähemasti väliselt mõjub kristluse eitusena“ („Ristiusu mõistatus. Jumalinimeses inimjumalani“, lk 6)

Kristluse elujõulisuse üheks kõnekaks illustratsiooniks on hea vaadata suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi Toivo Maimetsa artiklit „Millal algab inimese elu?“ (Akadeemia, 2008, nr8) ja sellele järgnenud diskussiooni Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1).

Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671), Toomas Vooglaid süüdistab Maimetsa vassimises, plagieerimises jne ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et ilmalik Toivo Maimets on implitsiitselt kristlikul positsioonil. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on täiesti konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord. Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algust Maimets fikseerida püüab, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on kristliku hinge sekulaarse ekvivalendi kujutlemine. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

11.

Ilmaliku kristluse ehk humanismi puhul projitseeritakse see katkelisus ühiskondlikku sfääri ning reageeritakse ägeda kõlbelise protestiga kõigele sellele, kus vanemate maised omadused (eelkõige muidugi rikkus ja vaesus) päranduvad järglastele (ebavõrdseks stardipositsiooniks ja edenemisvõimalusteks). On ju mis tahes pärilikkus variatsioon vanatestamentlikul teemal „vanemate patud nuheldakse laste kaela“. Kristliku hinge ainus omadus on (määratlematu) jumalanäolisus, see on geneetiline sarnasus taevase, mitte maise isaga, hakata surematuid hingi omavahel mingitesse põlvnemissuhetesse seadma oleks täielik totrus. Samuti mõtleb humanist ja tema lähisugulust kristlasega näitab seegi, et mõlemad sügavalt jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Humanistil läheb Darwinit vaja ainult isatapuks, tähendab kiriku materdamiseks ja kukutamiseks, Jumala surmamiseks, edasi on pärilikkusest rääkimine tabu, patt inimsuse religiooni vastu, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler oma rassiõpetuse ja Blut und Boden’iga).

Aga kuna ontogeneesi ületav ehk kestlik elu ongi kõige olemuslikumas mõttes muudatustega põlvnemine ehk pärilikkus, siis võib humanismi mingis mõttes surmakultuuriks nimetada küll (seda muidugi humanistlikel eeldustel, et inimese kultuuriloomus suudab bioloogilise loomuse täielikult allutada kogu populatsiooni ulatuses).
Kristlik (surematu) hing ja humanismi üliväärtus autonoomne indiviid (individuus ld k jagamatu) on bioloogia ehk siinpoolsuse seisukohalt parimal juhul mingi tühine marginaalsus, pärilikkuse ja keskkonnamõjude koostoimel vormitud organismi piiratud agentsus.

12.

Vürst Mõškin hüüatab: „Sotsialismgi on katoliikluse ja tema olemuse sünnitis! Ka see on tekkinud meeleheitest nii nagu selle vend ateismgi – moraalseks vastukaaluks katoliiklusele“ (lk 596).

Ilmalikust seisukohast vaadatuna on see küllalt täpne (pean silmas eelkõige moraalset vastuseisu katoliiklusele). Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslikke loosungitega a la Bertrand Russell: „Täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.“ („Miks ma kristlane ei ole“ Akadeemia 2002 nr 7).

Kuna kristlikud konservatiivid tavatsevad praegusi suundumusi (eriti igasugust seksuaalset vabanemist) kirjeldada kõige jäledama moraalse langusena ning kujutlevad end viimaste terve mõistuse ja moraalisaarekestena, tuleb teha siin mõned mõistelised täpsustused. Kõige lühemalt saab vist ilmalikustumisprotsessi selle tahu sõnastada järgnevalt: pühadusetundelt ja jumalakartlikkuselt on liigutud moraalsusele ja südametunnistusele.

„Surmakultuuri arhitektides“ rõhutatakse järjepidevalt, et elu on püha ja pole inimese oma ja kuulub Jumalale ja seega ei tohi inimene seda puutuda (abort, eutanaasia, enesetapp on rängad patud). Just, neile on elu püha, aga ilmalikud võtavad elu eest moraalse vastutuse, nii sünd kui surm on nende vastutusel.

Nagu William James ütleb: „ [Usk Absoluuti võimaldab] käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust  puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57).   

Öelda, et inimelu on püha, tähendab öelda, et see on teispool head ja kurja, teispool inimlikku vastutust, teispool moraalsust. Samuti ei ole püha kategooria mõistuslikult analüüsitav.

Pühadus on nagu peldikuuks –  selle funktsioon midagi varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.

13.

Paavst Johannes Paulus II sarjab oma ringkirjas Evangelium Vitae siinpoolsele elukvaliteedile keskendumist, nimelt „sellises kontekstis on kannatus, mis on inimeseks olemise vältimatu koorem, kuid ka võimaliku isikliku kasvamise tegur, „tsenseeritud“, tarbetuna kõrvale heidetud ja isegi vaenulik nagu kuri, mida peab alati ja ükskõik mis hinna eest vältima. Kui seda ei saa teha ja kui kaob isegi tulevase heaolu perspektiiv, näib elu olevat kaotanud kogu oma mõtte ja inimeses kasvab kiusatus nõuda õigust see kannatus kaotada“(p. 23).

Ka „Surmakultuuri arhitektides“ protesteeritakse läbivalt kannatuse kaotamise vajaduse kui argumendi vastu. Humanist Settebrini aga neab maapõhja „kristlikku aukartust inimliku viletsuse ees“, koostab raamatut „Kannatuste sotsioloogia“, kus oleks sees kõik maailma kannatused, et need siis järjepanu kaotada. Arstiteadust nimetab Settembrini humanistliku vaimu erivarjundiks. Üks rängemaid vastumeelsusi mida jesuiit Naphta aga Settembrini suhtes tunneb, on just see, et viimasel puudub igasugune austus kannatuse suhtes. Tuletan meelde, et kirikluse-kristluse keskne kuju on just Jeesuse kannatuslugu (ja ülestõusmine), mitte tema õpetus (meenutagem või Mel Gibsoni filmi, mis humanistlikule pilgule oli mingi totter sadistlik vaatemäng, ent kristlastele midagi hingepõhjani liigutavat).

Kannatuste minimeerimise printsiip, mida eelkõige utilitaristid (ja budistid) on mahitanud, on üliväärtuseks tunnistatuna tõepoolest surmatee. Kui võtta budistide esimene tõde „elu on kannatus“ ja ühendada see kannatuse minimeerimise printsiibiga, saabki elu minimeerimise printsiibi ehk surmatee. Muide, ka eeltsiteeritud Bertrand Russell mõtles noorena, kuidas kõige rohkem inimesi ära saaks tappa, sest inimesed kannatavad nii palju (liigiline eutanaasia!).

Eesti autoritest on selle seose viimati kõige põhjalikumalt lahti kirjutanud Andrei Hvostov romaanis „Lombakas Achilleus“ (lk 143jj) 1992 aastal asutatud Church of Malthuse näitel. Church of Malthuse eesmärgiks on inimkonna väljasuretamine, sest see koormab keskkonda ja piinleb ka ise liiga palju st väjasuretamine ei tulene inimvihast, vaid kõlbelistest eesmärkidest ja kaastundest. Ka Church of Malthusel puudub vähimgi aukartus kannatuse ees ja arvab, et see tuleks hävitada.

Liigne moraal ja kaastunne tapavad, kirik aga kaitseb liigse moraalsuse eest tõstes mõned piinad pühaduse taha peitu.

„Settembrini on sümpaatsem ja hoolivam, aga Naphta on tihti veenvam,“ on öelnud paljud „Võlumäe“ kommenteerijad.

14.

„Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“ (Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik“ 2. kd, lk 287)

Lugedes „Surmakultuuri arhitekte“ või viimaste paavstide kirjutisi torkab silma üpris tähenduslik ilming: nimelt ka nemad on selgelt asetanud rõhu siinpoolsusele, isegi ökoloogiline kriis on teemaks. See on fundamentalismi (mis on arhailisest sõnavarast hoolimata siiski hilisuusaegne nähtus) esilekerkimisel ikka soodustav tegur. Kui enam ei saa ratsionaalselt seletada, et maised kannatused on väike asi igaveste põrgupiinade vältimiseks (NB! See on kannatuste minimeerimise printsiip), siis on väga raske selgitada, miks peab siin kasvõi piineldes mingit inimarule mõistetamatut prokrusteslikku Seadust järgima. Ei „Surmakultuuri arhitektides“ ega Evangelium Vitae’s ähvardata põrguga (või tõotata taevast), mistõttu kogu veenmisjõud toetatakse hirmsale pateetikale ja sõnavahule ning fundamentalistlikule rangusele. Keda need tundepuhangud aga kaineks jätavad, siis see näeb paratamatult läbi kui mannetu ja isegi hale on see veenmispüüd. Varro Vooglaid räägib kategoorilistest valikutest, hallide toonide puudumisest, elu ja surma küsimusest sõna otseses mõttes, ent lõpetuseks ütleb ikka, et igaüks peab ise otsustama ja valima, korrates nõnda tahes-tahtmata pluralistliku liberalismi põhiteesi: eksitentsiaalsed valikud teeb iga inimene ise.

Kui pole surematut hinge, pole ka seda, mida põrgukatlast päästa (ega seda, millesse taeva nimel investeerida). Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!

Oswald Spengler "Õhtumaa allakäik"

Juuli alguse nädalavahetusel püüdis Laur Järv oma maamajja koondada kõik need, kes Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigu“ vastse tõlke kaanest kaaneni on läbi lugenud.

Meid tuli koguni seitse, sest Laur – leebe ja mõistev nagu budistile kohane – ei keelanud ka neid, kes polnud tervet jõudnud. Või üldse jõudnud.

Ega me midagi väga tarka ei rääkinud.
See ainult kinnitas mu veendumust, et midagi tarka ei saagi eriti rääkida. Vestluse vorm on nii abitu ja kohmakas, et see sobib vaid sotsiaalsete sidemete loomiseks ja tugevdamiseks, meelelahutuseks ja lõõgastuseks. Sellega kutsutakse vastastikku esile naeru, mitte mõtteid.

Igasugused salongitamised, kohvikukultuur ja toonaste intellektuaalide-kultuurainemeste legendaarsed vestlusõhtud jms tekitavad skepsist. See on rohkem vaimuinimeste etendamine, vastava müüdi konstrueerimiseks vajaliku foto- või mälestusevõimalikkuse loomine kui miski sisuline sünergia vms.

Seltsis ollakse vaimukad, mitte vaimsed.

Vaimsuse meedium on ikka kirjalikkus, sest ainult

„kirjutamine lubab teil vabalt kõnelda oma mõtetest. Muidugi programmeerib aju igasugust kõnet ja nii on see allutatud sisemise kõrva järelvalvele: see, mida me oma mõteteks nimetame, koosneb enamjaolt vaikivast kõnest. Aga üksnes väike osa sellest, mille üle me mõtiskleme, toimub tegelikult isikutevahelise suhtlusaktina, nagu „A räägib B-le X-ist“, ehkki isiksusesisesed suhtlusaktid (mõtisklused) võivad potentsiaalselt olla vägagi tähtsad.

        Päris mitmetel põhjustel ei leia need mõtisklused teed kuuldavusväljale. Võib-olla ei olnud antud hetkel kuulajat käepärast ja läbi pea libisevat mõtet on raske tuleviku tarbeks tallele panna. Võib-olla tsenseeris neid mõtteid Freudi postuleeritud viisil mingi sisemine mehhanism; võib-olla oli kuulaja võimupositsioonil, vaenulik, tüdinud või — nagu enamik meist — lihtsalt hõivatud omaenese probleemidega ja seetõttu küll valmis astuma vastastikku huvipakkuvasse vestlusse ühistel alustel, kuid tõrges kuulama monoloogi, teise inimese mõtete halastamatut ekspositsiooni, välja arvatud ehk teatavatel sotsiaalsetel asjaoludel nagu kohtuasi, matusekõne, pulmakõne või palve jumala poole.

        Kirjutamine annab meile aga võimaluse pidada just niisugust monoloogi, mida suuline suhtlus pahatihti takistab. See võimaldab inimesel „väljendada“ oma mõtteid pikalt ja laialt, ilma et keegi vahele segaks; teha parandusi või tõmmata maha ja järgida sobivat vormelit“.

        (Jack Goody „Metsiku mõtlemise kodustamine“)

Küllap jääb „Õhtumaa allakäik“ mu selle aasta vägevaimaks ja avardavamaiks lugemiskogemuseks.

Tõnu Õnnepalu ütleb „Sirbis“ küllalt hästi:

”Isegi kui „Õhtumaa allakäigu” maht teid kohutab, soovitaksin ikkagi lugeda, vähemalt siitsealt. Alles seda raamatut lugedes saab aru, kui palju me oleme teda juba lugenud isegi siis, kui pole teda üldse lugenud.
Ta on ikka tohutult kultuuri sisse läinud, hoolimata sellest ja tänu sellele, et ta pole vist iial olnud päris akadeemiliselt tsiteeritav teos, et teda pole tunnustatud sellise ajalooteadusena, mida ta kõigest hingest ometi olla tahab”.

Ja ehk on illustratiivseim G.H. von Wrighti essee ”Spengler ja Toynbee” (kogumikus ”Minerva öökull”).

On iseloomulik, et Wright peab vajalikuks üle korrata kõik standardsed (ja kahtlemata õigustatud!) etteheited Spengleri suurteosele.

Von Wright: ”Võrreldes Spengleriga paistab Toynbee silma kaine usaldusväärsusega. Tema teos on rikkalik faktiliste teadmiste allikas ja seda võib võrdleva ajaloouurimise käsiraamatuna kasutada ka lugeja, kes ei usalda tema teoreetilisi konstruktsioone või need lausa kõrvale heidab. See ei kehti ”Õhtumaa allakäigu” puhul. Spengler ärritab vältimatult ka vähem asjatundlikku lugejat ohtrate vigade ja faktimoonutustega. See tuleneb tema innust sobitada tegelikkus teooriatega ja mõnikord ilmselt ka lausa asjatundmatusest. Need, keda ei huvita Spengleri filosoofilised probleemid ja teesid, talitavad targemini, kui nad tema teostega üldse tegemist ei tee.
[…]

Sõltumata sellest, mida arvata Spengleri seisukohtade tõesusest ja võrdlusest eri aegade kõrgemate kultuuriväljenduste vahel, peaks aru saama, et need äratavad alati mõtteid, on tihti tabavad ja geniaalsed. Toynbee seisukohavõtud filosoofiast, teadusest ja kunstist ajaloonähtustena tunduvad mulle peaaegu eranditult triviaalsed” [minu rõhutus – M.K.].

Üks häda Spengleriga on see, et ta suurteos on heidutavalt mahukas (eriti tänapäeva lugemisharjumuste kontekstis), aga samas äärmiselt halvasti refereeritav ja kontsentreeritav. Kui ”Õhtumaa allakäigust” teha konspekt, sisukokkuvõte (mida on ka palju tehtud), siis jääb järele õige kahtlase väärtusega teesistik ja kaotsi läheb üks suurimaid väärtusi: just see geniaalsus ja mõttete äratavus, mida mainis ka Wright.

Ei ole ju elementaarne, miks von Wright, kes laob välja terve hulga Spengleri miinuseid, sealhulgas ka nt ”vähe sellest, et Spengleri seisukohad puhtalt filosoofilistes – kunstiteaduslikes ja metafüüsilistes – küsimustes on lubamatult ähmased ja ebamäärased, nad on ka mõnikord piinlikult diletantlikud”, Spenglerit iseloomustab ”peaaegu haiglane ülbus ja enesekindlus”, ”noriv pretensioonikus ja labane künism”, ütleb sellest hoolimata, et ”professor Tähenärija lükkab loomulikult alati Spengleri ninakirtsutusega kõrvale. Kuid oleks kasulik õpetatud autoriteetide mainele, kui nad tutvuksid enne Spengleri tööga, enne kui nina kirtsutavad. Kahjuks jääb mulje, vahel ka väljapaistvate kirjutajate puhul, et nii ei ole sündinud.

See on kahetsusväärt. Sest kõige oma ebaühtluse ja vigade kiuste näib ”Õhtumaa allakäik” mulle ühe selle sajandi silmapaistvama raamatuna, millest ei saa mööda minna keegi, kes taotleb sügavamalt mõista meie oma aega ja meie ajaloo mõtet”. [minu rõhutus – M.K.]

Nõus.

Samas kogumikus on von Wrightil ka võrratu essee Dostojevskist, kus ta muu hulgas ütleb et „ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enese käest“.

Küllap käib see ka Spengleri kohta (ja miks mitte ka von Wrighti esseede kohta).

Õigustagu see ka käesolevat blogisissekannet.

Mõned üldistused võtaks siiski teha.

Esiteks.

Spengler on üks kõige järjepidevamalt ja sügavamalt ilmalik mõtleja, keda olen kohanud. Filosoofide hulgas on nii radikaalne ilmalikkus väga haruldane. Reeglina jääb ratsionaalsusele, vaimule, mentaalsetele representatsioonidele jms sügav religioosne-teoloogiline algupära, inimene ja-või-ehk mõistus on midagi väljaspool loodust, väljaspool evolutsiooni jne. Küllap see on ka üks asi, mis tekitab põhimõttelisema võõristuse kui mingid veakesed ja aegumised ajaloolises andmestikus.

””Inimkonnal” pole eesmärki, ideed, plaani, niisamuti nagu seda pole ka liblikatel või orhideedel. ”Inimkond” on kas zooloogiline mõiste või tühi sõnakõlks”.

Paljukest neid mõtlejaid on, kellele inimkond on zooloogiline mõiste (st kes ei kasuta konstruktsiooni ”inimene, erinevalt loomadest..”)? Käputäis.

Sellest järeldub ka Spengleri antihumanistlikkus ja normaalsele filosoofile tavapärast mõistuseusku valusasti kärpiv biologism ( a la filosoof pole inimsuse-preester, olemise järele pärija, vaid pigem samasugune pentsik ja ühekülgne liialdus nagu gurmaan või kulturist).

Teiseks.

Spengler on väga tänapäevane mõtleja. ”Üldkehtivus on alati eksijäreldus enda põhjal teiste kohta”.

Ta on täielik kultuurirelativist: ”Tänapäeva hiinlase või araablase täiesti teistsuguse intellekti jaoks on filosoofial Baconist Kantini üksnes kurioosumi väärtus”.

Vajalik on ”arusaamine oma järelduste (mis on ise ühe üksiku – ja ainult selle ühe – eksistentsi väljendus) ajaloolis-suhtelisest iseloomust, teadmine nende kehtivuse paratamatutest piiridest, veendumus, et tema ”ümberlükkamatud tõed” ja ”igavesed tõdemused” on tõesed üksnes tema jaoks ja igavesed ainult tema maailmanägemise seisukohast, ning et lisaks neile tuleb otsida selliseid, mida on samavõrd tõsikindlalt välja arendanud teiste kultuuride inimene”.

”Tõelise inimesetundja jaoks pole olemas absoluutselt õigeid või valesid seisukohti. […] teised kultuurid räägivad teist keelt. Teiste inimeste jaoks on teised tõed. Mõtleja jaoks kehtivad nad kõik, või siis ei kehti neist ükski”.

Spengler on nii ilmalik ja ajaloolise ehk metafüüsikavaenuliku hoiakuga, et ei halasta isegi matemaatikale. ”Pole olemas ühteainukest matemaatikat, on vaid matemaatikad”[Spengleri rõhutus – M.K.], ajaloolised ja kultuurisõltelised.

Antihumanismiga käib komplektis (vähemasti epistemoloogiline) antidemokraatlikkus, üks osa Spengleri ülbusest ja barbaarsusest seisneb selles, et ta on loobunud humanistlikust teesist, et põhimõtteliselt võiks iga inimese intellekt järgida ratsionaalselt esitatud mõttekäike ning ta ei häbene sellest lähtuda ega seda ka välja öelda.

”Mitte-ajalooline vaatlusviis on tõsiasjana olemas. Seevastu religioosne vaatlus peab paratamatult tunnistama ennast õigeks ja teist valeks. See vastuolu pole ületatav.”

Ühe märkuse Õnnepalu öeldule siiski teeks: pisteliselt võiks Spenglerit lugeda ainult pärast esimese osa sissejuhatuse ja teise osa esimese peatüki mõttega läbilugemist. Muidu võib jääda kohati lausa vastupidine mulje Spengleri maailmavaatelisest põhihoiakust nt inimese kosmilis-taimsest komponendist lugedes võib esimese hooga pidada seda lausa millekski esoteeriliseks ja eneseabiõpiklikuks naiivreligioossuseks, mitte järjepideva ilmalikkuse (osalt fenomenoloogiliseks) järelmiks. Kosmilised rütmid on siin kosmilised kõige ilmalikumas mõttes st öö ja päeva vaheldumine, aastaajad jms.

Väga hea on ka tõlge (pluss tõlkija võrdlevad viited) ja teose üldine kirjanduslik kvaliteet.

Hoolimata üldtooni prohvetlikust tõsidusest on siin ka palju spetsiifilist huumorit.

”Siin pole mingit filosoofiat. Jeesuse ütlused, millest mõnedki olid kaaslastel veel kõrges eas sõna-sõnalt meeles, on lapse ütlused kesk hilisaegset võõrast maailma. Pole mingeid ühiskonnavaatlusi, probleeme, juurdlemist.”

”Me oleme juba öelnud, et kogu filosoofia, kogu loodusteadus, kõik, mis on mingis seoses ”tunnetamisega”, pole sügavamas tähenduses muud kui lõputult rafineeritud viis rakendada primitiivse inimese nõidust võõra suhtes. Õige nime (füüsikas: õige mõiste) väljaütlemine on vannutamine. Nii tekivad jumalused ja teaduslikud põhimõisted kõigepealt nimedena, mille poole pöördutakse ja millega seostub meeleliselt üha kindlam kujutlus. Nuumenist saab deus, mõistest kujutlus. Milline vabastav vaõlu on enamiku õpetatud inimeste jaoks selles, kkui neil on põhjust üksnes nimetadagi mõisteid nagu ”asi iseeneses”, ”aatom”, ”energia”, ”raskusjõud”, ”põhjus”, ”arenemine”! Seesama võu haaras latiini talupoega, lausudes nimesid Ceres, Consus, Janus, Vesta”.

Ja mingi vaimne kamikazelikkus. Ta suunab kõigi kutsumuslike mõtlejate ja vaimuinimeste pihta – st sh enda pihta! – sellise kriitilise turmtule, et ainult vägevamad (sh ta ise) jäävad püsti. Kultuurieugeenika par excellence.

P.S. Spengler ei ole pessimist. Allkäik (der Untergang) on ühtlasi täidumine (die Vollendung). „Meie jaoks on see areng juba alanud, ja ma tõepoolest näen selle vägeva rajatise lõpuleviimises sakslaste kui Õhtumaa viimase rahvuse tõelist missiooni“.

Idealismist ja konservatismist

”"Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu [seksuaalvähemusi] kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad."

[…]

Sellest johtuvalt mõtlesin lihtsalt küsida, kas osundatud sõnad ongi mõeldud nii, nagu paistab. Võiks ju küsida muudki, nagu nt seda, kas vastuseis abielu ja perekonna institutsiooni seadustega ümberkirjutamisele on samastatav "seksuaalvähemuste kapis hoidmisega".

[…]

ma olen nii palju taibanud, et tekstil on enamasti alltekst. Ent kui väited esitatakse kasutades sõnu "ilma igasuguse irooniata", siis võiks ju arvata, et ehk kirjutataksegi ilma igasuguse irooniata. Kui aega leiate, siis oleks küll huvitav lugeda pikemat vastust, sest mulle tõepoolest pakub huvi, mille eest Teie seisate ehk mis on need fundamentaalsed printsiibid, millele oma ilmavaatelistes positsioonides toetute.”

Jah, ma olengi ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt.

Üldiselt proovin ma olla oma esseedes võimalikult täpne ja selge. Aga kommuikatsioon jääb paratamatult ähmaseks, sest ühiskondlikel teemadel arutledes ei pääse kuidagi ümber mõistetest, mille tähendus on väga varieeruv ja ähmane.

Olen tähele pannud, et sellised suured mõisted nagu näiteks õiglus, hoolivus, mõistlikkus jmt tähendavad üsna ebamäärast hüvelisust ja on seega oma ebamäärasuses lausa vastastikku väljavahetatavad.

Et hüved võivad olla konfliktis, tundub vahest isegi enamikule kontraintuitiivne. Inimestel on sageli väga raske mõista, et mõistlikkus, õiglus, hoolivus jmt võivad tähendada ka negatiivseid suundumusi, et neil võib olla hind ja ka üle maksevõime käiv hind.

(Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.

Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.

Konservatiivne moralism iseloomustab pigem vanemate inimeste sotsioloogilist ebapädevust ja võimetust näha seoseid – kui mingi ühiskondlik tendents ei meeldi, siis selles on süüdi kombelõtvus ja moraalne allakäik. Iive on madal, sest kombed on lõdvad ja pühadusi ei austata; maalt lahkuvad noored pole mitte majanduspõgenikud vaid reeturlikud koerad, kelle isamaa ja vanemad jne pole olulised, tänamatud kutsikad jne.

Revolutsiooniline idealism on samuti sotsioloogilise ebapädevuse avaldumisvorm, üks viis väljendada oma rahulolematust eestleituga. Kuid erinevalt eelmisest, mida toidab moonutav mälu ja müüdiline teadvus, siis siin eelistatakse mingit unistust, ideaali, utoopiat, millega mittevastamise eest praegune ühiskond on segipeksmist väärt.

Tagasi alguses toodud tsitaadi juurde. Kordan: see on täpne. Nii abielu pühadust kaitsvad kristlikud konservatiivid kui õiguslastest idealistid on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, aga see, mis nö üle jääb, on vastastikku karikeerivas nihkes, mistõttu on nad üksteise verivaenlased. Ühtlasi on nad ideoloogilised lähisugulased.

Kuigi kristikud konservatiivid kasutavad humanistlike idealistide ründamiseks (nende oma süsteemi järgi) ränka süüdistust: "Te arvate, et inimene on Jumal [ja võib ise kõik siin omatahtsi ümber korraldada]!", lähtuvad nad ise samast eeldusest: siinpoolne maailm on läbini inimeste meelevallas ja järelikult, niipea kui võtta perekonnaseadusest sooline määratlus, siis kaasnevad sellega kohe suured ühiskondlikud muudatused (a la  pooled abielud on homoabielud, iive poole väiksem jne)

Humanistlik õiguslane aga hüüab kuraasikalt: „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“

Tähendab, mõlemad arvavad, et kogu piiratus ja süsteemsus on inimeste kätes. Esimesed ütlevad, et ei tohi neid piire ületada, muidu valgub kõik laiali! Teised ütlevad, et saadame need piirid, kus kurat, ja oleme lõpuks täiesti vabad!

Lähisugulust näitab seegi, et mõlemad jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Ilmalikul humanistil läheb Darwinit vaja ainult niipalju, et kristlikud konservatiivid kukele saata, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler, oma Blut’i ja Boden’iga).

Kordan, humanistlik idealism ja moralistlik konservatism on lähisugulased; lisaks eelnevale, mõlemad esindavad teatavat pretensiooni, nõudvat hoiakut ühiskonna suhtes, mis projitseerib Kurja lätted endast välja poole. Mõlemad loevad inimese kõikvõimsaks isandaks, aga halvasti käituvaks kõikvõimsaks isandaks.

Kui midagi on halvasti, siis on süüdi Põhjuste Põhjus ehk Jumal ehk Inimene. Sest õnnetusi pole ju olemas, on ainult inimese süü.

Proosavõistlus ja kirjanikuks pürgimise häbi

Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme. Täiskasvanu teeb ees ja laps järgi (ses tobedas „Väikeses Printsis“ on asi täpselt vastupidi ja iga russoistike õhkab lugedes liigutatult).

Oskajam inimene (treener, õpetaja, meister jne) teeb ees ja vähem oskaja teeb järgi. Mänguliselt proovitakse läbi ja harjutatakse teatud tüüpolukordi, mida sellel alal lahendada tuleb, spordist ja puidutööst kriisinõustamise ja hambaravini.

Loovust ei saa juba definitsiooni kohaselt matkida. Loovus tähendabki uue lahenduse (millest võib omakorda saada algoritm või standardlahendus) väljatöötamist.

Seepärast ütleb ka Valdur Mikita, et loovust ei saa õpetada (lappa siin).

(Muide, Valdur Mikita on kirjutanud kreatiivsuskäsitlustest doktoritöö ja on ka ise väga loov, üks Eesti loovamaid praeguseid autoreid).

Loovus on võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja. Mõtlemine (mitte ajada segi teadmise või kiire järeldamisega!) on loovtegevus par excellence.

Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“)  

Mitteloovatel aladel langevad täiuslik matkimine ja täiuslik sooritus kokku. See, kes suudab täiuslikult matkida Usain Bolti sprindikiirust, ongi sama hea sprinter. Tehnilistel aladel on see kokkulangemine kõige ilmekam. Mõne salto või pirueti või käsitööoskuse täiuslik matkimine ongi selle täiuslik sooritus.

Teeme võistluse ja hindame, kõik on vinks-vonks.

Loovaladega on natuke teisti.

Kui keegi matkib loovust, njah.. siis ta ei ole looja.

Väikest last küll julgustatakse, aga  kui täiskasvanu „ei tunne oma kohta“, siis on piinlik.

„ Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse”

kirjutatakse blogis ”Kuidas saada kirjanikuks?”.

Aadress on ka väga tähelepanuväärne: http://kirjutamise-abc.blogspot.com  

Abc- vihjab üsna selgelt algoritmile, eks.

Käitud nii ja nii ja nii, siis on tunnistus käes.

”Noored autorid, kes saadavad mulle oma värsse, pole halvemad oma eelkäijatest, ja kuna nende eelkäijaid kõik kiitsid, siis ei saa nad aru, miks ka neid ei kiideta. Ja ikkagi pole tarvis teha midagi, et neid julgustada – just seetõttu, et meil on sadu selliseid talente; ei tohi kiita heaks liigset, samal ajal kui nii palju vajalikku on veel tegemata,”

kirjutas Goethe Eckermannile.

Romaaniteoreetilises essees ”Eesriie” on Kunderal isegi alapeatükk ”Enese kordamise häbi”.

Kundera kirjutab: ”Täiesti naeruväärne oleks kirjutada uus ”Inimlik komöödia”. Sest kui Ajalool (inimkonna Ajalool) ongi piisavalt halb maitse, et ennast korrata, siis kunstiajalugu ei kannataks selliseid kordamisi välja. /…/ Ja et end korrata, tuleb olla ilma häbi, intelligentsi, maitseta”.

(Siin on üks kurb paradoks. Nimelt üldiselt on inimesed, kes matkivad paremaid-parimaid inimesi, ühiskonna parimad liikmed. Ka Jeesus kutsus end järgima, eks.)

Enamikele inimestele on loovus sügavalt vastumeelne (ühes psühholoogilisest uurimusest lugesin, et selles tunnevad end koduselt ca 5% inimesi). Kui vana mudel ja harjumused enam ei tööta, satub enamik inimesi tugevasse stressi (kes peab seda vanakeste pärusmaaks, meenutagu seda igakordset hädakisa, mida iga FB või brauseriuuendus kaasa toob).

Pedagoogina olen ikka pannud kontrolltöösse mõned sellised ülesanded, mida klassis pole läbi lahendatud (st matkijad jäävad hätta), et hinde viis saamiseks tuleb rakendada loovust. Tublid tuupurid sellist asja ei salli. Ühes küsitluses, kus uuriti õpilastelt konkreetsete õpetajate plusse ja miinuseid, oligi see mu enim esile toodud puudus. Loovus on enamikele inimestele tugevalt vastumeelne (tihti ka nn loojatele, aga paljudel neist on niikuinii olemine pinges).

Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

Pole midagi loomulikumat kui positiivne tagasiside eduka matkimise eest. Aga mitte loovusega..eeh, aga mitte loovusega.

Olin kirjandusfestivalil „Head Read“ proosa võistulugemise žüriis.

Pärast astusin korraks poetry-slam’ilt ka läbi.

„Enamikku ülespoole pürgivaid inimesi viib niisugune püüdlemine esialgu vältimatult selleni, et nende teadvus ja hoiak täiesti spetsiifiliselt känguvad./…/ Üsna sageli kohtab seda ka Õhtumaa enda ühiskonna väikekodanlik-keskseisuslikes ringkondades poolharitlaste hulgas, kes pretendeerivad oma olekuga niisugusele positsioonile, mida neil pole; see avaldub nende käitumise ja maitse ebakindluses, mitte ainult mööbli ja riietuse, vaid ka hingede „kitšistumises“ ning peegeldab üht sotsiaalset olukorda, püüet imiteerida mingi teise, kõrgemal positsioonil oleva rühma mudeleid. See ei õnnestu, see jääb silmnähtavalt võõraste mudelite matkimiseks. Ülespürgijate ja ülemkihi kasvatus, elustandardid ja elukeskkond on selles arengujärgus veel nii erinevad, et katse saavutada käitumise kindlust ja täiustamist ülemkihi skeemi järgi põhjustab enamiku ülespürgivate inimeste puhul erilise valskuse ja näotuse, kuigi selle taga on nende täiesti ehtne sotsiaalse eksistentsi hädaolukord, soov pääseda survest, mis tuleb ülevalt, ja allajäämisest. Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil alati ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet. Need erinevad täiesti neist tunnetest, mis alamkihti kuuluvail inimestel on siis, kui neil pole tõusu väljavaateid. Nende käitumine võib olla jämedakoelisem, aga see on ühtsem, terviklikum, tervem,“
(Norbert Elias „Tsiviliseerumisprotsess“)

Jälle üks šigalevlik praktikaparadoks: alustame demokraatliku ideega, et anname kõigile võrdse võimaluse (end kaamera ees superstaarina tõestada), ja saame tulemuseks aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koguneb kogu (kultuuriline-sümboolne) kapital, ja laia alanduses vähkreva massi.