Poodisse! Poodisse!

 Uus trükk

Näljahädad on sama vanad kui inimkond. Ometi toit pole otsas. Ega saa ka otsa, sest seda toodetakse pidevalt juurde. Näljahäda tuleb siis, kui toidu tootmise ja tarbimise kiirustes on liiga suur erinevus. Sarnaselt on ka naftaga –  energiaga üldse – kriis tuleb siis, kui ammutuskiirus pole enam januga proportsioonis. Sellest see raamat kõnelebki.

Ka lood kultuuri, tsivilisatsiooni või maailmalõpust on sama vanad kui inimkond. Enamasti jutustavad neid moralistid, need, kes arvavad, et kultuuri hävingu põhjustab moraalne langus.

Kaupo Vipp ei moraliseeri üldse, ometi on see tööstustsivilisatsiooni langust ennustav teos.

„Globaalpohmelus” näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma füüsikaliste piirideni. Majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalseid põhieeldusi. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, needa sotsialiste või pankureid, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.

Ökoloogiline inerts ei luba kindlasti täiskasvanuks saada sellel rohkem kui seitsmel miljardil inimesel, kellest enamus pole praegu veel paljunemiseaski. Roheline revolutsioon oli ju puhtalt naftatööstuse ja suurte looduslike väetismineraalimaardlate pöördumatule ammendamisele rajatud. Aga vaevalt, et nad ka rahulikult surevad. Sõjad ressursside pärast on valus reaalsus. Ka mageda vee pärast, mille küllusega meie oleme üsna harjunud.

Omal veidral kombel võib Eesti praegune trööstitu olukord osutuda võrdlemisi optimaalseks lähtepositsiooniks, sest meil on hõre ja hõrenev asustus ehk palju põllumajanduslikku maad elaniku kohta ja pealekasvav põlvkond, kes saab aru, et täis kõht pole mingi elementaarsus.

GP pole kindlasti optimistlik, aga eksitav oleks ka öelda, et see on pessimistlik. Optimism tähendab ju positiivset eelarvamust tundmatusse ja pessimism negatiivset, aga GP ei tugine eelarvamustele, vaid kasutab kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada – kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne. Tegu on erinevate teadustööde refereeringuga, mis koondab tänapäeva olulisemad teemad eestikeelsena ühtede kaante vahele, boonusena veel ka kodumaise problemaatika.

See raamat aitab valutumalt maanduda. Kukkumine on igatahes kõrge.

Arvustus siin

Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.

Ilmus Eesti Ekspressis 27.06.2013

Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.

Kas pole kummaline, et ühelt poolt kurdetakse, et lapsi on nii vähe, et varsti pole töötajaid, kes pensionisüsteemi panustaks ja samas kummitab Euroopas suur tööpuudus. Eriti noorte hulgas. Alati saab kurta, et noorte moraal on alla käinud. Paraku peab möönma, et suured hädad tulevad pigem noorte liigsest moraalsusest. Milline on üks hea ja moraalne laps? Ikka selline, kes võtab omaks oma vanemate kombed. Paraku seda enam hästi teha ei saa. Maailm on liialt muutunud ja noortel pole võimalik üle võtta oma vanemate põlvkonna edumudeleid (või nende moodi laenata, kui pilk läände pöörata).

Teatav põlvkondade vaheline moraalne pinge on õhtumaisesse kultuuri sisseprogrammeeritud, sest see kätkeb endas ideed elu paremaks muutumisest. Mis ei ole sugugi süütu idee. Arusaam, et majandus peab kasvama, on üks selle idee kehastusi.

Tööstusrevolutsiooni algusaegadest on pärit ka drastilisemad mässud tehnoloogilise arengu vastu. Näiteks masinalõhlukjate ehk ludiitide liikumine. Tööstusmasinate kasutuselevõtmine jättis paljud inimesed töötuks. Väga paljud kangrud pidid jätma töö, mida oli nende pere teinud mitu põlve. Ja tõesti, nad jäid töölistena üle ning pidid ümber õppima. Vaevalt, et humanitaarideks, aga ei või iial teada.

Kuid üks oluline muster hakkas juba välja joonistuma. Nimelt tõsiasi, et masin teeb tööd palju tõhusamalt, efektiivsemalt ja odavamalt kui inimene. Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsivõimelisust määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada.

Moraaliprobleeme tuleb siin küll, sest töö ja töökus on sügavalt moraalsed kategooriad. „Võrdse töö eest võrdne tasu” on üks õigluse nurgakive. Nii tulebki ette tihti nurinaid riikidevahelises võrdluses. Et miks on seal nii palju kõrgemad palgad kui meil. Ei tööta ju Soome koristaja Eesti koristajast kümme korda efektiivsemalt!

Tõsi, ei tööta. Aga see ilmestab veel ühte tööstusühiskondade sügavat tendentsi – mida rohkem on ühiskond tervikuna (kõrg)tehnoloogiline, seda väiksem on inimese enda osakaal tööpanusena. Veel praegugi on tavaks igasuguseid kahtlaseid tegelasi tootvale tööle saata, aga paraku, kui vaatame arve, siis võime öelda, et tootvat tööd teevad eelkõige masinad.

Meil on vange rohkem kui põllumehi. Ja kas põllumees – tootja par excellence - on rikas? No vaevalt.

Õhtumaalane ei tooda, õhtumaades toodavad masinad. Inimesed suuresti tarbivad ja tegelevad varade ringi tassimise ja transpordiga või raha ümberjagamisega ja kõikmõeldava haldamise ja manageerimisega. Töö ja töökus on ammu lahti haagitud tasust ja tootlikkusest. Kas advokaat on tootev tööline või pigem  raha ümber jagaja? Või kullaärimees? Või pankur? Või lennufirma juht? Ei, nad jagavad jõukust ümber. Omal spetsiifilisel moel.

Jõukuse ümberjagamisel on palju mehhanisme ja institutsioone. Seda võib teha näiteks riik. Aga võib ka pank. Näiteks meil jagavad pangad raha ümber, Eesti töölistelt Rootsi pankadele. Saab ka nii.

Kui inimese edukust mõõta rahas, siis oleks lotovõitja üliedukas. Ka ühiskonna saab sarnaselt üles ehitada, et imeväiksele vähemusele langeb osaks õnn ja teiste elu on siis tühi lotopilet.

See, et töö ja töökus on tasust ja tootlikkusest lahti haagitud (need võivad juhuslikult ka kokku langeda) on võibolla moraaliprobleem, aga suur probleem on see, et masinad pole energiatarbest kuidagi lahti haagitud.

See on muu hulgas ökoloogiline probleem, sest energiakandjaiks on lõviosas fossiilsed kütused.

Aga väga palju ka majanduslik ja sotsiaalne probleem. Sest kui tööd teevad lõviosas masinad, siis on see ühiskond ülitundlik energiasisendi mahu ja hinna suhtes. Kõik kaubad sisaldavad elektri- ja bensiinihinda.  

Kaupo Vipp kirjutab raamatus „Globaalpohmelus”:

„Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisendenergia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist.”

Vargamäe Andresel rühmasid lapsed tööd teha. Juba õige väiksest peale. Enamasti oli see seotud sisendenergia hankimisega – karjas käimine, põllutööd, heinategu jms. Lapsed suurendasid majandussüsteemi võimsust ja jõukust. Kui aga lapsed oleks kõik sellele piiratud talu maa toidule jäänud – ja taga hullemaks! hakkanud omakorda lapsi saama! – oleks menüü pidanud õige varsti lahjemaks jääma. Lapsed oleks muutunud vana Andrese toidukonkurendiks. Nii juhtub alati, kui konkureeritakse piiratud ressursile ja kasvatakse liiga palju. Hispaania noored on juba praegu Hispaania pensionäride toidukonkurendid, mitte sotsiaalsüsteemi panustajad. Ja see pole ainult Hispaania saatus, vaid tööstustsivilisatsiooni tervikuna.

Rein Raud, "Rekonstruktsioon"

 Ilmus "Loomingus" nr 5, 2013

(Tartu LV "Rekonstruktsiooni" arvustus on frgamentidena näiteks siin ja siin, viimases on pildid ka)

Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust

Mihkel Kunnus

Rein Raud. Rekonstruktsioon. Mustvalge Kirjastus 2012. 264 lk.

Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamisvääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega suhtuma. Päevalehtedesse pole juba aastaid kriitilist kriitikat mõtet kirjutada, vaid ainult (kui võimalik, siis ka avavaid ja argumenteerivaid) lugemissoovitusi väärt teostest, näiteks Fagira D. Morti kirjutis  „Püüdes mõista kadunud tütart” (EPL 21.01.2013) on ses mõttes eeskujulikult adekvaatne.

„Loomingu” puhul aga julgen loota, et Kulka aastaauhinna saanud teost (ja selle autorit) siin tutvustama ei pea ja ma võin eeldada, et see on lugejale praeguseks vähemasti kauglugemisi tuttav. Tuttavaks eeldan ka seni ajakirjanduses ilmunud retseptsiooni, milles öeldut ma ei hakka seega refereerima ega kordama, vaid lihtsalt lisan käesolevaga üht-teist.

„Loomingu” proosaülevaates ütlesin, et „(semiootiline) piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua kodumaa küll. Kui see ei kõlaks talumatuseni kõrgilt, ütleks, et kirjanik Rein Raud läheb vahel nii täpselt vales suunas, et just see on parimaks tõendiks, et kompassiga on tal kõik korras”. Nüüd natuke sellest maastikust ja orientiiridest.

„Rekonstruktsioon” algab väga ilmeka lõiguga: „Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan”(lk 7).

See on üsna kontsentreeritud romaanilikkuse, romaanikirjanikulikkuse, romaanikunstilise elutunde artikulatsioon. Nõnda öeldes osutan ma just teatavale elutundele, afektistruktuurile, psühhograafilisele invariandile, eksistentsiaalsele modaalsusele, mille esinduskunstiks on just nimelt romaanikunst. Ka Dostojevski pöördus romaani poole põhitaotlusega mõista, miks inimene käitub just nii nagu ta käitub.

Vajadust mõistmise ja selguse järele on küllaltki aksiomaatilise motivaatorina rõhutanud ka Mihkel Mutt.

Sellega on muidugi see häda, et see vajadus on inimestel vägagi erinev. Dostojevski kirjutas aastal 1876: „Tõepoolest, vaadelge mõnd pealtnäha mitte kuigi eredat tegeliku elu nähtust — ja kui te olete selleks võimeline ja kui teil on silma, siis leiate sealt sügavuse, mida pole Shakespeare'ilgi. Kuid see'p see küsimus ongi: kellel on silma ja kes on võimeline! Sest mitte ainult selleks, et teoseid luua või kirjutada, vaid ka selleks, et nähtust üldse tähelegi panna, on samuti omamoodi kunstnikku vaja. Mõne vaatleja pilgu eest mööduvad kõik elunähtused kõige liigutavamas lihtsuses ja on niivõrd selged, et siin pole üldse midagi mõelda, ei tasu isegi vaatlema hakata. Teise vaatleja aga teevad needsamad nähtused mõnikord niivõrd murelikuks (seda juhtub üsnagi tihti), et ta pole lõpuks võimeline neid üldistama ega lihtsustama, ühise nimetaja alla viima ja sellega rahule jääma — ta kasutab teist laadi lihtsustust, kihutab endale üpris lihtsalt kuuli pähe, et kustutada ühel hoobil oma äravaevatud mõistus ja kõik selle küsimused. Need on vaid kaks äärmust, kuid nende vahele mahub ära inimese tegelik mõtlemine üldse”. („Inimene on saladus” Tõlk. Peeter Torop. LR nr 27-30, 1981, lk 107)

Arusaadavalt pole sellisel äravaevatud mõistusega tüübil kuigi lihtne teise serva esindajale selgekski teha, mis teda painab, ning sellise erivajaduse äratundmisest endal ja oma erilisuse kommunikeerimatuse adumisest pole antud juhul süütundeni enam isegi kiviga visata, vaid need käivad sellise isiksusliku seadumuse korral pigem käsikäes, erinevalt lüürikust, kellele oma enda isiksuse erilisus on müstifitseerimise, teesklemise ja eelkõige demonstreerimise vääriline väärtusdominant (lüüriku all pean silmas siis seda heuristilist paarikut, mille Milan Kundera visandas romaanikunsti olemuse selgitamiseks vt „Eesriie”).

Aforistlikkusele lõivu makstes võib öelda nende tüübitendentside kohta: lüürik on normaalne, kes teeskleb erilist, ja romaanikunstnik on eriline, kes teeskleb normaalset. Eriline on kehv olla, sest erilisel on erilised probleemid ja ta ei saa hüüda, et hei, meil on selline probleem, lahendame seda nüüd kõik koos. Nagu Michael Walzer on näidanud, peab selleks, et olla sallitud,  kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel, näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine" (Michael Walzer. Sallivusest. Tõlk. Märt Väljataga. Tallinn, 1998.lk 104).

Kui kõik teised saavad hakkama, aga ainult sina ei saa, siis tekitab see häbi, olgu siis tegu kontrolltöö, kingapaela sidumise või ülepea olevaga eimiski asemel. Kui aga su kohanemine tekitab teistes probleeme, siis on süü platsis.
Seda muidugi kaine eneserefleksiooni teatud miinimumi ületamisel, mis ei võimalda enam enda ja maailma vahelise ebakõla korral täielise iseenesestmõistatavusega just maailmas, mitte endas puudulikkust näha. Sel juhul on tegu lihtsalt (välja veninud) puberteedieaga, kus ka vinn ninal on kogu maailma süü ja ülekohus, (sest mina ju seda sinna ei pannud!), tähendab, lilleke-pasameres-seisund, mille artikuleerimisega kipub tegelema väga suur osa praegu ilmuvast rohujuuretasandi proosaloomingust.   

Üks strateegia kohaneda enda ja maailma vahelise ebakõlaga on, Oscar Wilde’i sõnadega, „saada oma elu vaatlejaks, et vältida elamise piina” (Tõnu Õnnepalu on selle strateegia omal moel küllalt välja arendanud). Teine strateegia on muusikaline-tantsuline sulandumine, sülemlemine, parvestumine. Mõlema strateegia luhtumine ja nende vaheline pingeväli on Rein Raua hilisema loomingu korduv motiiv. „Rekonstruktsioonis”  hoiatatakse, et „väga paljud on selle vea teinud, et ei ole suutnud enda ja maailma vahele kriipsu tõmmata, ja selle pärast haiget saanud” (lk 156) ja teisal öeldakse, et „tegelikult on kõigi religioonide all ja taga täpselt üks ja see sama kogemus. Enese ületamine, näilike sidemete katkestamine ja ühtesulamine selle algse ja kaootilise loova energiaga” (lk 185). Ja romaani teine peatükk (lk 15) algab Enn Padriku kirjeldusega sellest, kui eemal ja väljas ta on teiste hulgast ja suhtlus nendega on kui võõras roll, mille vaevaga on ära õppinud, lühimalt, parveliku laulupeotunde täielik antitees.

Esseeromaani„Hector ja Bernard” (Tuum, 2004) alguses ütleb Bernard:

„Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas,“ ütleb Bernard(lk 24).

            Toimub küpsemine.

            „Süsteem ja maailm on ju ometigi kaks ise asja, vastas Bernard. Loomulikult tuleb end süsteemist hoida nii prii kui vähegi võimalik. Aga see, mida just ütlesite, on pigem Descartes’i vaimus ettekujutus, et teil on olemas oma subjekt, olemus väljapool maailma, kontseptuaalne tugitool, millel lamaskledes võite jälgida, mis suures tegelikkuses toimub, ilma sinna ise nina sisse toppimata.

            Teisisõnu, te ütlete, et meis pole olemust, mis maailmas avaldub? hämmastus Hector.

            Ma kardan küll, noogutas Bernard. Et me olemegi oma elu sees, mitte ei teosta seda väljast. Teie vanuses ma muidugi nii ei arvanud, mis maksis end lõpuks kurjasti kätte, nagu teate.

            Aga sedasi peaks meie elus olema ju hulga vähem probleeme? ei jäänud Hector ikka päriselt nõusse. Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.

            Võiksime, nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale.“ (lk 149-150)

„Hectoris ja Bernardis” jäetakse elu sihiks „puudutada tõelist” (lk 55), tähendab, muusikaline lunastus, võpatav tundeintensiivsus, mis võib vallanduda (füsioloogilise eelsoodumuse korral) seksuaalselt atraktiivset isendit nähes, see pööritushoog, mil aistingud käsikäes fülogeneetilise mäluga saavutavad ajutise seljavõidu mõistuse ja kultuuri kui ontogeneetilise mälu üle. Hectoris ja Bernardis on see seda kõnekam, et sellist käitumismustrit raamatu keskel väga selgelt karikeeritakse (Hector kordab Pariisis jadamisi Igavesi Armastusi), ometi raamat lõppeb positiivses toonis sellega, et allutakse irratsionaalsele tundeintensiivsusele, nii Hectori kui Bernardi lunastab naine, kes on tekitanud kunagi tugeva... olgu, tõelise puudutamise. 

Rein Raud on „enda kohta ise öelnud (poolnaljatamisi): tugitoolianarhist” („Pintslile järgnedes” Intervjuu Valle-Sten Maistega. PM 31.05.200).

See tundub üsna täpne määratlus, sest teame tugitoolisportlase suhet spordiga. Tugitoolianarhist on seega sulanduja vaatluspositsioonil, tähendab, olemispinge kajastub mõistes kenasti.
Milan Kundera on öelnud „Luule on joove ja inimene joob ennast purju selleks, et hõlpsamalt maailma sulanduda. Revolutsioon ei taha, et teda uuritaks ja jälgitaks, ta tahab, et temaga ühinetaks; seetõttu ongi revolutsioon lüüriline ja lüürika talle vajalik” („Elu on mujal”, Tänapäev. 2009. Tõlk. Pille Kruus, lk 235).

Kõige rohkem osaleb inimene maailmas tegutsemisega, sestap kutsumuslik vaatleja seda väldib ja tugitool on selleks tõesti üks mõnus koht. Tegutsemise kohta kirjutab Kundera: „Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist ja Kafkast] varem  mõistis Laurence Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [...]  tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest  hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.“ („Eesriie” Tänapäev. 2008. Tõlk. Martin Kala, lk 100)

See pingeväli on leidnud elegantse lahenduse jutustuses „Vend” (Tuum. 2008), kus Lailale, kellel „pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” (lk 11) , aga kellele vitaalsed süsteemi- ehk tegudeinimesed liiga teevad, tuleb appi vend, kellel täielikult puudub igasugune tahtmine kellelegi peale jääda, allutada (lk 34). Ja vend teeb revolutisooni revolutsiooni tegemata, pelga kohaloluga.
Häda on mõistagi selles, et jutustus „Vend” on muinasjutt. Elu proosa on sada kaheksakümmend kraadi teises suunas.

Venna minevik on mähitud läbitungimatusse salapärasse ja tema karakter on läbihammustamatult mõistatuslik. See on ka üks põhivõtteid Alessandro Baricco loomingus, kellele Rein Raud „Vennas” ka täiesti varjamatult kummardab. Kui suured romaanikirjaanikud näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest, saladusest, mille ees publik peab hardunult põrmu varisema.

„Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”“ kirjutab Kristjan Pruul oma väga heas arvustuses ja „nagu Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda“.(„Paipoiss Baricco”, Vikerkaar, nr 1-2, 2010, lk 187-191) Romaanikirjanik pürib vastassuunas.

Maarja Vaino kirjutab oma doktoritöös: „Tammsaarega seostatakse sagedamini küll märksõna „tõde“, kuid saladus on tõe peaaegu vältimatu, n.-ö. olemuslik kaaslane. Saladust võib pidada tõele vastanduvaks nähtuseks: Euroopa kristlikus ühiskonnas on tõerääkimise surve suur , mistõttu saladus on seotud vaikimisega. Teisest küljest on tõde ise alati olnud saladuseks, mille leidmise ja mõistmise poole püüeldakse, kuid mis ikka jääb varjatuks ja pigem aimatavaks. Koos tõega jääb inimesele ka palju muud mõistuslikult kättesaamatuks. Selline omalaadne taipamatuse seisund ilmneb sageli Tammsaare teoste salapärases õhustikus.” („Irratsionaalsuse poeetika A.H. Tammsaare loomingus”, Tallinn, 2011, lk 44)  Vaino demonstreerib rohkete näidete varal, et saladused kui sündmuste käivitajad on üks Tammsaare sagedasemaid kunstilisi võtteid.

Ka „Rekonstruktsiooni” sündmustiku käivitab saladus ja seda tammsaarelikul, romaanikunstilisel moel. Saladus tähendab siin teadmatust, mõistatuslikkust, mõistmatust, mis painab ja millest tahetakse lahti saada ning „Rekonstruktsioon” ongi ühe saladuse läbi hammustamise ehk tõe rekonstrueerimise lugu. „Inimene on saladus, ” kirjutas noor Dostojevski oma vennale, „See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene”. („Inimene on saladus” Tõlk. Peeter Torop. LR nr 27-30, 1981, lk 14)

Reaalpoliitik tegutseb jälle 5. Pragmatismi printsiip

Pragmatismi printsiipiks nimetatakse üht Ameerika algupäraga filosoofilist tööriista, millega vältida sisutühje vaidlusi ja mõttetut sõnavada.

See ütleb üldjoontes nii, et pole mõtet vaielda sõnade ja terminite üle, vaid vaadata, millistele praktilistele käitumiserinevustele need eelnevad, või  milliseid saadavad.

Näiteks „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi” on üks pragmatismi printsiibi maakeelseid sõnastusi. Ja see printsiip ei käi ainult ideoloogiate või parteiprogrammide  kohta.

Näiteks Rein Raua auhinnatud romaani „Rekonstruktsioon” üks sõnumeid oli peaaegu täpne tsitaat ühelt pragmatismi esiisalt, tsiteerin Rauda: „ Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi. Kas Jumal on olemas, kas kliima soojeneb, kas kaks inimest suudavad teineteist läbi kogu elu armastada. Oluline on see, milliseks see meid teeb”.

Ei loe sõnade ja eneseväljenduse, usutunnistuse erinevus, vaid tegevused, mis neid saadavad. Tapetud on nii Kristuse kui Allahi nimel. Pragmatismi printsiibi järgi tähendavad need sõnad  (neil juhtumitel) seega samu asju, sest tegutsemispraktikad on samad.

Näiteks ka väited „mul on teist täiesti suva” ja „võtan teie muret väga südamesse” võivad olla praktiliselt samad. Seda juhul, kui neid saadavad samad teod (või siis tegude puudumine).

Vaistlikust pragmatismi printsiibist lähtub ka levinud protestiväljendus „Keskerakond = Reformierakond”. Praktikad (enam) ei erine, järelikult (on nüüd nad) samad.

Pragmatismi printsiip on hea vahend ka igasuguse kantseliidi, juristika ja jokkimise vastu.

Pragmatismi üks alusepanija Charles S. Peirce kirjutab, milline „eksitus on pidada tühipaljast erinevust kahe sõna grammatilise erinevuse vahel erinevuseks ideede vahel, mida need sõnad väljendavad.[...] Kõigi nende sofismide eest oleme täielikult kaitstud seni, kui peame meeles, et mõtlemise kogu funktsioon on luua tegutsemisharjumusi”.

Tsiteerin ka abilinnapea Raimond Tamme kirja 24.04.2013 naabritele, kelle õigusi ja praktilisi elutingimusi kahjustas arendus Oa 10 aadressil:

”Kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui piirdekonstruktsioone muudetakse või kande- ja jäigastavaid konstruktsioone muudetakse ja asendatakse mistahes ulatuses või mahus, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega”.

Pragmatismi printsiibi järgi ei erine see sõnadest „Olge vait! Asjad on nüüd nii!”.

Kui „olge vait, kuradi hüsteerikud” ja „ma siiralt vabandan”, ei too kaasa praktilisi erinevusi, on need pragmatismi printsiibi järgi võrdväärsed.

Praagmatismi printsiip on just nende võtete kasutamise näitlikumistamiseks, mida võib kirjeldada kui „koerad hauguvad, karavan läheb edasi”. „Naabrid protestivad, ehitus käib edasi”.
Praktika – ärme muuda tegusid, muudame sõnastust. Grammatiliselt on see garaaž, mitte juurdeehitis, eks.

„Ütleme nii, et linnavalitsus on olnud selle juhtumi puhul tõepoolest väga leidlik.” – R.Tamm

Toon siin ära ka abilinnapea Raimond Tamme viimase intervjuu (08.05.2013).
Võite ise proovida pragmatismi printsiibi rakendamist.

(ja ka vastuoksuste tuvastamist a la „Siin ei olegi ju küsimus niivõrd selles, mis on minu isiklik seisukoht, vaid selles, milline on linnavalitsuse seisukoht.” vs „Linnavalitsuses toimuvad alatasa arutelud ja väga harva on kõik inimesed ühesugusel seisukohal. Seda, et linnavalitsuse üks spetsialist arvab ühtmoodi, teine teistmoodi, tuleb ette iga päev”.)
*****************************

Mis on saanud vaidest, milles naabrid esitavad oma vastuväiteid Oa 10c ehitusõiguse andmise kohta?
Meie õigusteenistuse inimesed on andnud esialgse hinnangu esitatud vaidele. Seal on nüansse, mis jäid esialgsel läbivaatusel selgusetuks ning vajavad vaide esitajalt täpsustamist. Pärast seda vaadatakse vaie läbi nii, nagu kord seda ette näeb.

Muu hulgas on vaides juttu sellest, et detailplaneering jäi koostamata ja et see on lubamatu. Kas olete sellega nõus või endiselt arvamusel, et detailplaneeringut ei olnud tarvis koostada?
Siin ei olegi ju küsimus niivõrd selles, mis on minu isiklik seisukoht, vaid selles, milline on linnavalitsuse seisukoht.
Seniste arutelude põhjal võib väita, et projekteerimistingimuste kaudu ehitusõiguse määramine oli praeguses juhtumis võimalik. Kõiki neid vaides esile tõstetud seisukohti kaalume vaide läbivaatuse käigus.

Mis põhjusel oli võimalik?
Võimalik oli seepärast, et tegemist oli olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega.

Kuid linnavalitsuses ei ole need seisukohad mitte ühtsed. Näiteks planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku on väljendanud seisukohta, et detailplaneeringu koostamine oli möödapääsmatu, kuivõrd Oa 10c kortermaja ehitamine on vastuolus Supilinna üldplaneeringuga. Projekteerimistingimuste andmisel ei ole sellest õigusakti saanud sõnagi.
Linnavalitsuses toimuvad alatasa arutelud ja väga harva on kõik inimesed ühesugusel seisukohal. Seda, et linnavalitsuse üks spetsialist arvab ühtmoodi, teine teistmoodi, tuleb ette iga päev.
Aga kus siis on see seadus, mis ütleb, et hoone rekonstrueerimine ja laiendamine ei ole võimalik projekteerimistingimuste kaudu?

Teie enda seisukoht on varem olnud, et linnavalitsus oleks saanud nõuda kõnealuste kortermajade ehitamiseks detailplaneeringu koostamist, kuid ei teinud seda. See olnuks ajakulukas. Küsiks üle, miks ikkagi jäi linnavalitsuses domineerima sõbralikkus arendaja suhtes, aga mitte sõbralikkus naabrite suhtes?
Olen seda varemgi öelnud – ei mäleta, kas ka Postimehele –, et ehitusõiguse määramisel oli kõige kriitilisem nüanss koostöö naabritega. Sõltumata, kas see määratakse projekteerimistingimustega või detailplaneeringu koostamise kaudu. Koostöö naabritega oli väga kriitiline eeltingimus, et see arendus saaks õnnestuda.
Kuna ehitusloa väljastamise hetkel ei olnud linnavalitsusel mingisugust alust arvata, et naabritega ei ole koostööd tehtud, on otsused nii ka sündinud. Kui olnuks mingisugunegi signaal, et naabritega pole koostööd olnud, oleksid otsused olnud teistsugused või jäänud need tol ajal langetamata.

Väga oluline aspekt on see, et rekonstrueeritakse vana garaaži, hoonest mingi osa on säilinud. See on kogu juriidilise argumentatsiooni nurgakivi. Kas linnavalitsuse ja linnakodanike huvides oli, et hoone ehitataks just selle vundamendi peale, aga mitte krundi piirist eemale?
Ma ei saa küsimuse loogikast aru.
Praeguses olukorras ei ole vana vundamendi osaline säilitamine oluline niivõrd ehitustehniliselt, kuivõrd just juriidiliselt.
Projekteerimistingimuste andmise kaudu ei saa rajada uut hoonet, rekonstrueerimine on aga nii võimalik. Siin ei saa olla küsimust, kas olemasoleva hoone vundamendi ärakasutamine on õigem või mitte.

Detailplaneeringu koostamise kaudu oleks saanud hoone asukohta kaaluda, selles hoonet krundi piirist eemale kavandada, praegusel juhul oli see arendaja rõõm, et ei saanud kaaluda.
Seda ma ei tea, kas oli rõõm või mitte.

Kas möönate, et vundamendi säilitamise väärtus oli võimalus ehitusõiguse andmist kiirendada?
Loomulikult on planeeringu menetlemine ajakulukam protseduur.

Linnavolinik Ants Kask ütles, et tema meelest lõhnab see lugu korruptsiooni järele. Linna sisekontroll on selle teemaga tegelnud juba kaks nädalat. Kas see lugu lõhnab korruptsiooni järele?
Seda oleks õigem küsida sisekontrollist. Mina saan öelda ainult seda, et ükski nendest otsustest, mida on langetatud seoses selle juhtumiga, ei ole olnud selline, mida linnavalitsuses varem ei ole langetatud.

Siis üksikult võttes?
Just. Täiesti ebareeglipärast käitumist pole kõnealuses juhtumis olnud, minu hinnangul. Küll tuleb öelda, et on oldud küllaltki avatud mõtlemise ja loomingulise suhtumisega.

Mis see tähendab?
See tähendab, et õigusaktide ja muude kehtivate normide tõlgendamisel on alati mingisugune määr, mille vahel on võimalik opereerida. Kindlasti on leitud kõige paremaid võimalusi, mida seadus võimaldab.

Et kiirendada ehitusõiguse määramist?
Ütleme nii, et linnavalitsus on olnud selle juhtumi puhul tõepoolest väga leidlik.

Linnavalitsus kui süsteem?
Süsteem kui selline.

Kas keegi on praegusel juhul olnud selle süsteemi õlitaja?
Seda mina ei tea. Spetsialistide ettevalmistatud otsused on olnud piisavalt läbimõeldud ja esmapilgul – ilma et oleksime vaideid läbi vaadanud – ei oska ma ühtegi probleemi välja tuua peale selle, et koostöö elanikega on puudulik ja see on selles protsessis oluline nõrkus.
Linnavalitsus peaks alati sellest lähtuma, et otsused oleksid võimalikult kiiresti vastu võetud. Et arendaja ega keegi eraisik, kes soovib ehitusõigust, ei peaks läbima keerulist teed, vaid läbiks võimalikult lihtsama tee. Praegusel juhul on kindlasti pingutatud selle nimel, et see tee oleks võimalikult lihtne.

Kes pingutas?
Ma ei tea. Kust ma pean teadma? Osakonna spetsialistid on pingutanud, ma ei oska öelda, kes konkreetselt.

Kas te olite Marko Perviga tuttav enne selle skandaali paisumist?
Olin Marko Perviga ühe korra kohtunud seoses ühe objektiga, mis oli Turusilla otsas. Pervil oli huvi osta, aga see huvi vaibus. Rohkem pole olnud telefonivestlusi ega muud.

Kommentaariumis sahistatakse, et elate Marko Pervi ehitatud majas?
Argo Annuk (Tartu abilinnapea – JS) elab seal, mitte mina.

Arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid on ametist lahkunud, ametlikult omal soovil, alltekst ütleb, et ega tal polnud ka valikut.
Aga kuidas muidu olnuks võimalik seda juhtumit lahendada? Linnavalitsus on kogu aeg öelnud, et Karin Raidi ja Marko Pervi õe ja venna rolli rõhutamine ei ole meie hinnangul kohane, peaksime teisiti lähenema. See oli ainus võimalus, et minna mõistlike otsustega edasi.

Kuna valiti omal soovil lahkumine, aga mitte vallandamine, tuleb seda mõista nii, et linnavalitsusel ei ole tema tegevusele suuri etteheiteid?
Mille alusel oleks pidanud vallandama? Ei olnud ühtegi materjali, mille pinnalt oleks pidanud teisiti otsustama.

Skandaal on võtnud suured mõõtmed, kes vastutab? Ametniku lahkumine ei ole vastutuse võtmine.
Mille eest?

Suure segaduse tekkimise eest ning selle eest, et naabrite huvid on kahjustatud.
Me ei ole vaide läbivaatusega jõudnud tegelda. Kaalume kõiki asjaolusid, ma ei saa praegu rohkem kommenteerida.

Mis saab edasi?
Oleme tellinud eksperdilt hoonemahtude hindamise. Üks arutelu on selle ümber, kas hoone maht on kasvanud ikka 33 protsendi piirides. Selle tulemusena peaks selguma, milline on tegelik juurdeehituse maht.
Kui see on lubatud piirides, siis võtame elanikud ja arendaja laua taha ja arutame läbi võimalikud lahendused.
Kui selgub, et hoone maht ületab lubatud piire, peame esmalt arendajaga arutama läbi võimalused viia hoone lubatud piiridesse ja siis läheme naabritega läbi rääkima.

Naabrite seisukohalt on kaks suurt probleemi: privaatsust on rikutud ja võimalus oma krundil ehitada on kitsendatud. Kas lahendus võib olla, et Herne 21 poolne sein ehitatakse ümber tulemüüriks?
See on üks lahendus, mida on arutatud.

Herne 21 elanike üks küsimus oli esimesel päeval, kui tüli käis veel alles kreegipuu ümber, et kas ei saaks teha nii, et see maja kaoks.
Mul ei ole võluriomadusi, ma ei saa teha mingisuguseid liigutusi, et see maja sealt kaduma panna.
Äärmiselt kahetsusväärne on, et see probleem tõusis siis, kui majakarp oli täies mahus püsti. Kui oleksime saanud mingisuguseidki vastuväiteid varem, saanuks probleeme efektiivsemalt lahendada. Praegu oleme olukorras, kus arendaja on teinud suuri kulutusi ega ole teadaolevalt kõrvale kaldunud kehtivast ehitusõigusest.
Ei saa öelda, et keegi on millegi vastu eksinud peale selle, et tagasiside küsimine võinuks olla efektiivsem. See aga ei vähenda minus nõutust, miks naabrid veebruari esimesest poolest aprilli lõpuni ei reageerinud.
Mis on see õigustus? Ma ei saa sellest aru. Miks ükski naaber ei reageerinud kahe ja poole kuu vältel, hoone ehitus kogu aeg käis? Miks see nii on?
Kui nüüd kes iganes erapooletu otsustaja hakkab otsuseid langetama, peab ta arvestama mõlema poole huvidega. Ka arendaja on sinna arvestatavaid kulutusi teinud. Rääkida sellest, et maja lammutatakse täielikult, ei ole minu arvates kohane.

Iseenesest on see, et naabrid ei andnud pikka aega tagasisidet, seni kuuldud selgituste valguses tähtsusetu. Tähtis on see, et ehitusluba ei oleks tohtinud välja anda naabrite kirjaliku kooskõlastuseta.
See on selline juriidiline küsimus.

Selles punktis, kus ehitusluba nõutava kooskõlastuseta välja anti, on vea teinud ikkagi linnavalitsus kui süsteem. Naabrite osavõtmatust võib ette heita, kuid vastutab ikkagi linnavalitsus.
Ma ei eita seda.

Kas te praeguses olukorras tunnetate, et oma ametikohustusi täites olete teinud vea või vigu, mille pärast peaks võtma poliitilise vastutuse?
Milles see viga võiks minu poolt seisneda, ei oska mitte kuidagi näha. Loomulikult, kui süsteemis on puudujäägid, võiks ju öelda, et võiks olla rohkem kontrolli, süsteem võiks olla teisiti üles ehitatud. Aga minul ei olnud võimalust kõnealust probleemi varem tuvastada.
Igaühele kontrolli taha panna ei ole võimalik ja ehitusõiguse määramisel on teada see, et teemaga tegelevad mitmed ametnikud. Ei saa rääkida ühe inimese eksimusest. Ei ole vaja enam kontrolli, vaid et iga inimene teeks tööd korrektselt.

Reaalpoliitik tegutseb jälle 4. Appi tõttab mainekujundaja

Tundub, et Marko Perv (või linnavalitsus) on palganud professionaalse mainekujundaja. Väga stiilipuhtad võtted. Toon mõned markerid esile ja lisan nurksulgudesse paar kommentaari.

„

Supilinna arenduse reaalsus

Viimase nädala jooksul on meedias ilmunud uudislugusid, milles on minu ja minu ettevõtte ehitustegevuse kohta esitatud täielikult või osaliselt moonutatud informatsiooni. Seejuures on kujutatud olukorda suuresti vaid ühe poole ründava arvamuse kaudu, kajastamata tegelikku olukorda. [vat, kes tegelikult ohver on!]
Tartus Supilinnas asuva Oa 10b ehituse arendajana selgitan, milline on planeeritud kortermaja ehitustegevuse tegelik planeerimine ja kommunikatsiooniprotsess seni olnud.
Oa 10b projekteerimise algfaasis – jaanuaris 2013 – arutasime nii Supilinna seltsi esimehe Mart Hiobiga, kes on asjatundlik linnaplaneerija ja kogukonna aktiivne esimees, kui ka hoonete arhitektiga läbi kogu hoonete lahenduse, paiknemise krundil kuni praktiliselt viimase voodrilauani välja. [loe: kõigiti tulin vastu kenadele supilinlastele ja nägin palju vaeva, et pisimaski detailis vastu tulla]
Seejärel tegin ehitusprojekti kõik soovitud muudatused ning edastasin projektid uuesti seltsile tutvumiseks. Projekti kohta ei laekunud ühtegi vastuväidet ega lisakommentaari. Seetõttu taotlesin ehitusluba Tartu linnavalitsuselt.
Supilinna selts ja sealsed elanikud olid teadlikud planeeritavast ehitusest. Meedias ja avalikes infokanalites ilmus pidevalt teavet planeerimis- ja ehitusprotsessi kohta. Toon siinjuures välja avaliku teabe kronoloogia.
[...]
Algas ehitus
22. veebruaril algasid elamu ehitustööd, mida nägid naabrid, Supilinna selts ja teised linnakodanikud, kes Supilinnas liikusid. Kõik nägid, kuid keegi ei reageerinud. 15. ja 17. aprillil ilmusid ajalehes Postimees Oa tänava majade kinnisvara müügi kuulutused koos illustreerivate materjalidega.
23. aprillil ilmus Delfis uudislugu «Fotod ja video: Tartu Supilinnas trügib arendaja korrusmaja ehitades naabrite maale» ja 24. aprillil Postimehes «Arendaja omavolitses Supilinnas võõras aias», milles on välja toodud, et arendaja ei ole naabritelt luba küsinud ja on omavoliliselt maha võtnud naaberkrundil asunud puu.
26. aprillil edastas teine naaber eelmistest artiklitest ajendatuna internetti oma info uue maha võetud puu kohta. Jah, tunnistan [sest olen aus inimene], et pappel võeti ehituse käigus maha ilma naabritelt eraldi luba küsimata, kuid ka seejuures on tõde moonutatud [aga need teised jälle moonutavad!]. Levitatud on palju varem tehtud fotot, mitte puu mahavõtmisele eelnenud materjali. [nii ebaausate võtetega rünnatakse mind!]
Tegelikkuses oli see puu saanud 2012. aasta sügistormis kõvasti räsida – pool puust oli kukkunud garaažile ja teine pool oli ohtlikult kaldu minu hoonete poole. Väga kehvas olukorras puu oleks võinud tekitada veel suuremat kahju kui garaažile kukkumisel, seetõttu olime sunnitud edasise kahju tekitamise vältimiseks papli maha võtma. [Lausa moraalne sund oli ajendiks! Ohu ja kahju vältimine! ]
Olen naabritelt vabandust palunud ja palun veel kord vabandust, et selline olukord tellingute paigaldamisel tekkis, ja nagu olen juba neile pakkunud, hüvitan meeleldi tekkinud kahju.
Samas leian, et kreegipuust ja tellingutest ajendatud naabrite ning ka meedia ründav lähenemine ehitustegevusele ei ole olnud õigustatud. Naabrid, Supilinna kogukond ja linn on olnud teadlikud planeeritud ehitustegevusest ja tehtavatest muudatustest juba alates novembrist 2012.
Usun, et naabrid ja Supilinna kogukond ei ole kogu informatsiooni teades ja pidevalt tegevusega kursis olles käitunud heatahtlikult ja koostööaltilt, vaid oskusliku meediatöö ja avaliku tähelepanu vajaduse valguses on olukorda moonutatud ja esitletud end meedias kannataja poolena.
Tavalise meediatarbijana leian sedagi, et enamik seni meedias ilmunud uudislugudest on olnud tasakaalustamata ning nendes ei ole esitatud täielikku ja reaalset infot.
Mina ei ole blogipidaja ega õppinud meediaspetsialist nagu minu naaberkrundi rahvas. Olen lihtne inimene, kes soovis ehitada maja. [!!!] Ma ei ole valinud seda teed, et levitada minu kasutuses olevat, naabrit kompromiteerivat videomaterjali, sest tavalistel inimestel ei ole kombeks omavahelisi asju meedia vahendusel lahendada.
Ometigi olen ma sattunud meedia ja sotsiaalmeedia rünnakute tõttu olukorda, kus minu ja mu ehitustegevuse kohta levitatakse oskuslikult moonutatud või lausa valet informatsiooni, varjates ise tüli tekitamiseks tehtud tegevusi ning kahjustades minu ja mu lähedaste mainet.
Soovin tartlastele ja supilinlastele vaid head ja jään lootma rahumeelsele koostööle, mitte jätkuvale poriloopimisele.

[Lõpp on nii hea, et ei hakka märksõnu välja toomagi, isegi mütologeemid on paigas. Lihtne, aus, tööinimene tahab lihtsalt ehitada, lihtsalt ja usaldavalt meediat tarbida, teha ausat tööd, aga siis on mingid salatarkusega varustatud reaalsuse ja tegelikkuse moonutajad, silmamoondajad, kes loobivad igati kaikaid kodaratesse, ründavad ehitustegevust, käituvad õigustamatult. See artikkel on professionaali töö! Artikli lõppu jõudes lugeja taipab, et ohvri ja ründaja roll on ... vastupidine!]

---------------------

Üks reaalsuse moonutus veel. Demokraatiale ulatas abikäe rojalist Kalle Kulbok!

Järgnev on üks pikk tsitaat tema koostatud vaidest.

Asjaolud:

30.10.2012 esitab Marko Perv (Tartu linnavalitsuse AEO juhataja Karin Raidi vend) Kapitalin OÜ nimel taotluse Oa 10B hoone (garaažidest koosneva hoonekomplekti) rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks.

13.11.2012 väljastab Tartu linnavalitsus korraldusega nr 1255 projekteerimistingimused, tuginedes asjaolule, et planeerimisseaduse § 3 lg 2 p 2 on lubab laiendada olemasolevat hoonet kuni 33% maapealsest kubatuurist ilma detailplaneeringut algatamata. Ettekandjaks linnavalitsuse istungil on Karin Raid, kes jätab tähelepanu pööramata asjaolule, et eelnõule lisatud skeemil paikneb üks kavandatav hoone kehtivas Supilinna linnaosa üldplaneeringus kavandatud tänavakoridoris (perspektiivsel Porgandi tänaval). Samuti ei informeerita projekteerimistingimustest naabreid, kelle ehitusõigust nende krundi piirile kavandatud elamu piirata võib.

15.11.2012 esitab Marko Perv osalise lammutustööde projekti, mille on projekteerinud Marko ja Karini vend Aimar Perv, ning saab ehitusloa lammutustöödeks. Andres Ainti selgitusel pidavat see olema linnavalitsuse tavaline praktika, mis võimaldab alustada ehitustöödega (sh säilitamisele kuuluva hoonemahu rekonstrueerimisega) enne rekonstrueerimisprojekti lõplikku valmimist. Lammutustööde projekti alusel kantakse ehitusregistrisse ka säilimisele (rekonstrueerimisele) kuuluva hooneosa maht 1394,4 m3.

Detsembris-jaanuaris lammutatakse kõik garaažikonstruktsioonid peale vundamendi. Huvitaval kombel säilib vaid garaažiosa vastu Herne 23b piiri, mis projekti järgi kuulus lammutamisele. Veelgi huvitavamal kombel määratakse linnavalitsuse 5. veebruari 2013 korraldusega nr 171 selle lammutamisele kuuluva garaažiosa eest maatükkide vahetuse käigus 3000 eurot kompensatsiooni (lisaks 1500 eurole, mis maatükkide 30 ruutmeetrise erinevuse eest kompenseeritakse).

28.01.2013 on registreeritud Marko Perv ehitusloa taotlus ning selleks on esitatud vastavalt projekteerimistingimustele kahes eksemplaris Oa tn 10b ehitusprojekt, mis dateeritud kuupäevaga 31.01.2013 ja millele on kantud 1.02.2013 Päästeameti kooskõlastus. Kooskõlastus oli võetud ka Tartu Ülikooli Kinnisvaraosakonnalt, kellele kuulub üks naaberkruntidest. Puudusid aga Herne 15 ja Herne 21 omanike kooskõlastused, mis projekteerimistingimuste kohaselt olid kohustuslikud.

Projekteerimistingimuste p 6 kohaselt tuli kanda asendiplaanile naaberkruntide omanike koos­kõlastus, kui ehitustegevus mõjutab nende ehitusõigust (halvenevad valgustingimused või krundi piirile ehitatakse lähemale kui 4m, millest tulenevad tuleohutusalased ehituslikud piirangud). Erinevalt linnavalitsuse varasemast halduspraktikast, mis on naabritega kokkuleppimise ja kooskõlastuste hankimise jätnud ehitusloa taotleja ülesandeks, otsustati Marko Pervi käsitleda võrdsemalt.

31.01.2013 koostati Herne 15 ja Herne 21 omanikele kiri, milles teavitati ehitusloa taotlusest garaažide ümberehitamiseks korterelamuteks, pakuti võimalust kuni 7. veebruarini tutvuda vastuvõtuaegadel ehitusprojektiga ning anda projektile oma nõusolek. Alternatiivina nõuti motiveeritud vastuväidete esitamist hiljemalt 7. veebruariks. Kirjale ei olnud lisatud ühtegi joonist ega pakutud võimalust jooniste elektrooniliseks saamiseks, samuti puudus viide väljastatud projekteerimistingimustele. Kirjas ei olnud otsesõnul ka nimetatud, et piiriäärne hoone kavan­datakse krundi piirile lähemale kui 4 meetrit  ja sellest tulenevad ehituslikud piirangud naabritele.

Kuivõrd kiri valmis tööpäeva lõpul, tegeles AEO sekretär väidetavalt kirja postitamisega alles reedel, 1. veebruaril. Lühim aeg kirjade kohale jõudmiseks oli esmaspäev, 4. veebruar. Seega jäi ehitus­projektiga ainsaks tutvumise võimaluseks 6. veebruari hommikune vastuvõtuaeg. Tegelikult jõudis kiri Herne 15 kaasomanikele alles 5. veebruaril, Soomes elav Herne 21 omanik ei saanud aga kirja üldse kätte (kiri oli postitatud Herne 21 aadressil, omaniku tütar leidis kirja postkastist 8. veebruaril ning tähtaja möödumise tõttu ei pidanud selle Soome edasisaatmist vajalikuks). Herne 23b omanikku ei peetud vajalikuks üldse informeerida (kuigi kavandatud hoone paikneb tema krundi piirist ca 4 meetri kaugusel, asub tema elamu kavandatud uushoonele kõige lähemal ning on ilmselgelt häiritud tema naabrusõigused). Herne 17 kaasomanikud ei olnud küll Oa tn 10b krundiga otseselt piirinaabrid  (kruntide vahele jääb siil Herne 15 krundist), ent kuna Herne 17 elamu paikneb kavandatud uushoone ja Herne 15 elamu vahel, oleks ka nende kaasamine olnud mõistlik.

Tõene ei saa olla kirjas sisalduv väide, et tulenevalt seadusega määratud 20 päevasest tähtajast tuleb ehitusluba väljastada hiljemalt 8. veebruaril. Kui ehitusprojekt esitati 31. jaanuaril, oleks ehitusloa väljastamine või sellest keeldumine pidanud sündima hiljemalt 20. veebruaril. Ja kui projektil oleks  selleks ajaks puudunud projekteerimistingimustes nõutud kooskõlastused, oleks tulnud ehitusloa väljastamisest keelduda või teha põhjendatud kaalutlusotsus nõutud kooskõlastusest loobumise kohta.

5.02.2013 otsustab linnavalitsus korraldusega nr 165 väljastada ehitusloa "Oa tn 10b hoone laiendamiseks korterelamuks" istungile esitatud õiendis nenditakse, et projekt on kooskõlastatud nõutud isikutega ning arhitektuuri ja ehituse osakonna poolt kontrollitud. Ettekandjaks on Karin Raid.

Projektitoimikutega põgus tutvumine tekitas kahtluse, et 2 eksemplaris esitatud ehitusprojektist komplekteeriti hoone A ja hoone B eraldi toimikutesse ning mingil hetkel otsustati krunt Oa tn 10b krunt ümber nimetada Oa tn 10b/10c krundiks.

Sellest tulenevalt otsustab linnavalitsus 19.02.2013 korraldusega nr 216 väljastada eraldi ehitusloa hoonele B ja nimetab sama korraldusega selle Oa tn 10c hooneks. Endiselt  on ettekandjaks Karin Raid, endiselt kinnitatakse istungile esitatud õiendis, et projekt on kooskõlastatud nõutud isikutega ning arhitektuuri ja ehituse osakonna poolt kontrollitud.

Jätkuvalt ei informeerita piirinaabreid, et linnavalitsus on otsustanud loobuda projekteerimis­tingimuste nõudest kooskõlastada kirjalikult naabritega krundi piirile lähemale kui 4 meetrit ehitamine. Linnasekretäri väitel ei ole linnavalitsus sellist kaalutlusotsust teinudki.

Märtsis ja aprilli algul, mil Oa tn 10b/10c krundil käis ehitustegevus, ei osanud Herne 21 omanik ja  Herne 15 kaasomanikud kahtlustada oma ehitusõiguse piiramist. Nad ei teadnud, et lammutatud garaažiseina asemele kerkib ilma tulemüürita elamusein. Krundi Herne 21 omanik viibis Soomes, Herne 15 elamu paikneb aga Herne tn ääres ja lumisel ajal tagahoovis ehitustegevust ei jälgitud. Kriitikat ei kannata linnavalitsuse  pressiteates esitatud väide, et kuni 19. aprillini linnavalitsusele ehitusprojekti kohta mingeid vastuväiteid ei esitatud: naabritele ei olnud ehitusprojekti tutvustatudki.

Pärast probleemide ilmnemist aprilli keskel  ja ehitusprojektiga tutvumist sai naabritele selgeks ka tõsiasi, et ehitusload on väljastatud rikkudes piirinaabrite ehitusõigust, ehitusprojekt ei ole kooskõlas supilinna linnaosa üldplaneeringuga ning ka kavandatud laiendusmahud nõuavad detailplaneeringu koostamist.

Piirinaabrite ehitusõiguse piiramine.

Krundi piirile rajatud hoone Oa tn 10c rikub ilmselgelt Herne 15 ja Herne 21 omanike ehitusõigust. Kuigi VV 2004.a määruse nr 315 §-ga  19 ettenähtud 8 m hoonetevahelise tuleohutuse kuja saaks tuleohutustõketega vähendada, näeb ka Tartu linna ehitusmääruse § 23 lg 4 ette ehitise minimaal­kauguse krundi piirist, kui puudub omanike vahel teistsugune kokkulepe. 

Ka linnavalitsuse poolt 13.11.2012 väljastatud projekteerimistingimustes on nõue, mis näeb ehitus­projekti kohustusliku osana ette naaberkrundi omanike kirjalikku kooskõlastust asendiplaanil, kui kavandatav hoone paikneb naaberkrundi piirile lähemal kui 4 m. Kuna krundinaabrite kokkulepe ehitusprojekti asendiplaanilt ei nähtunud, ei tohtinuks ehitusprojekt ka ehitusluba saada.

Kuivõrd kehtiv supilinna linnaosa üldplaneering võimaldab Herne 15 ja Herne 21 krundil Oa tn 10b/10c krundi naabruses kavandada hoonefronti, oleks vastava detailplaneeringu algatamise korral Herne 15 ja Herne 21 omanike poolt ka selle kehtestamine perspektiivne. Krundipiiril paiknev naaberhoone takistaks aga oluliselt sellise ehitusõiguse realiseerimist.

Lisaks on üle krundipiiri ehitatud katuseräästas vastuolus Tartu linna ehitusmääruse § 23 lg 6, mis sätestab, et kõik ehitise väljaulatuvad osad peavad olema krundi piires. Tegemist on ehitaja pahauskse käitumisega AÕS § 148 lg 3 mõttes, kuivõrd projekteerimistingimused välistasid kokku­leppe puudu­misel sellise olukorra. Samuti juhtis Herne 21 omaniku esindaja ehitaja tähelepanu sellele asjaolule juba ehitamise faasis.

Asjaolu, et linnavalitsus on ehitusluba andes eksinud, ei anna aga alust lugeda ehitaja käitumist heauskseks. Investeerijate esindaja väitis 28.04.2013 tunnistajate juuresolekul[1], et Marko Pervi määramine arenduse etteotsa oli tingitud eeldusest, et tema õde kiirendab menetlusprotsessi. Seega nägi ehitaja ette linnavalitsuse eksimist ja jättis naabritega teadvalt kokkulepped tegemata.

Vastuolu Supilinna linnaosa üldplaneeringuga

EhS § 19 lg 3 kohaselt peab kohalik omavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisel aluseks võtma planeeringutes sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Kuigi projekteerimistingimustes viidatakse lähte­materjalina 2001.a. Supilinna linnaosa üldplaneeringule, ei ole projekteerimistingimustes tähele pandud nimetatud üldplaneeringus sisalduvat perspektiivset Porgandi tänavat, millele on kavandatud projekteerimistingimustele lisatud skeemil hoone B.

Perspektiivse Porgandi tänava koridoriga on arvestanud ka lähipiirkonna detailplaneeringud. Tõsi, 2012.a. kehtestatud Oa ja Kartuli tänavate ning perspektiivse juurdepääsutänava vahelise ala detailplaneeringu seletuskirjas möönatakse võimalust, et uues Supilinna teemaplaneeringus sellest tänavakoridorist loobutakse ja tänavakoridoriks reserveeritud maa-ala liidetakse mõne krundiga.  Tänavakoridorist loobumist on käsitletud ka Supilinna teemaplaneeringu eskiisprojekti arutelul. Ent enne linnavolikogu otsust, mis kehtestab üldplaneeringut muutva detailplaneeringu või uue üldplaneeringu, tuleb lähtuda kehtivast Supilinna linnaosa üldplaneeringust.

Seega on ehitusprojekt ja selle realiseerimiseks väljastatud Oa tn 10c ehitusluba vastuolus kehtiva, Tartu linna üldplaneeringut täpsustava Supilinna linnaosa üldplaneeringuga. Ühtlasi on mindud vastuollu EhS § 19 lg 1 ja lg 3 ja PlanS § 4 lg 2 p 3 sätestatuga.

Vastuolu PlanS § 3 lg 2 p 2 sätestatud 33 protsendi reegliga

Linnavalitsus on projekteerimistingimusi väljastades leidnud, et detailplaneeringu võib PlanS § 3 lg 2 p2 alusel koostamata jätta, kui olemasolevat hoonet laiendatakse mitte rohkem, kui 33 protsenti maapealsest kubatuurist. Diskuteerimata teemal, kas selles sättes peetakse silmas ka mitme hoone laiendamist, osundan asjaolule, et Oa tn 10b/10c ehitusprojektis on lubatud laiendusprotsent  ületatud.

Esiteks torkab silma, et arvutustehe asendiplaanil toodud kubatuuri arvudega annab kubatuuri  suurenduseks mitte 29%, vaid  40,5%. Ent tõesed ei ole ka asendiplaanil näidatud kuupmeetrid.

Tuleb osundada, et Siseministeeriumi selgitusel ei kattu planeerimisseaduses kasutatud mõiste "maapealne kubatuur"  majandus- ja kommunikatsiooniministri määruses „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ defineeritud mõistega "maht". Kuna planeerimisseadus käsitleb planeeritavaid hooneid avaliku ruumi elementidena, määratletakse planeerimisseaduse rakendamisel PlanS § 3 lg 2 p 2 toodud mõistet „kubatuur“ planeerimisseaduse kontekstis hoone välisparameetrite järgi.[2]

Siseministeerium leiab samuti, et kuni 33% laiendamise võimalust ei tohi kasutada korduvalt.[3]

Lihtsuse huvides jätan analüüsimata, kas lammutatud ja krundist välja jäänud hooneosasid tuleks käsitleda olemasoleva hoonena või mitte. Rehkendan järgnevalt kogu algse hoonekubatuuriga, mis võimaldab leida väiksema suurendusprotsendi.

Andres Aint leidis, et rehkendada tuleks hooneregistris pärast 2003 aasta laiendamist sisalduva mahuarvuga 2494 m3. See läheb vastuollu küll Siseministeeriumi selgitusega korduvlaienduse keelust, ent võtame arvutuse aluseks selle arvu, et jagatise nimetaja oleks suurim.

Hoonete A ja B kubatuurina on asendiplaanil näidatud hoonete maht (kus kõrgusarvuna kasutatakse põranda ja lae soojustuse vahemikku). Arvutame nende hoonete kubatuuri lähtudes maapinnast.

Kui hoone A  kubatuuri arvutamisel jätta kõrvale eenduvad osad ja isegi kogu viilkatuse alune pööning (kuigi seal on vähemalt meetri laiune ruum, mis on üle 1,6 m kõrge), tuleb hoone A kubatuuriks enam kui 2200 m3.

Kui hoone B põhipindala 220 m2 korrutada kõige madalama katusekõrgusega, saame hoone B kubatuuriks 1500 m3.

Jagamistehe võimalikult väikese lugeja ja võimalikult suure nimetajaga (2200+1500):2494 annab suurenduse tulemiks enam kui 48%.   Mõistagi on 48% > 33%

Seega ei ole võimalik loobuda detailplaneeringu kohustusest tuginedes PlanS § 3 lg 2 p 2 sätestatud protsendipiirile ning linnaametnikud on detailplaneeringu nõudes tegevusetuses.

Kui aga lahutada lammutamisele kuulunud garaažid ja lähtuda vaid rekonstrueeritavate garaažide kubatuurist (1394,4 m3) ning elamute kubatuuri arvestada ka kõrgemad katusealused osad, saaksime laienduse suurenduse tulemiks ca 180% (2 elamut on ca 2,8 korda suuremad kui nende vundamendil asunud varasemad garaažid).

Asjaolu, et ehitusprojekti asendiplaanil on vigane ka arvutustehe krundi täisehituse protsendiga (asendiplaanil toodud arve jagades selgub, et täisehituse protsent on suurem kui 30%), ei ole sisulise  tähendusega. Küll aga nähtub sellestki, et ehitusloa taotleja esitas teadlikult valeandmeid ja ilmnevad ka HMS § 67 lg 4 p 6 tunnused.

Linnaarhitekt Tõnis Arjuse selgituse, miks ta ei saanud kontrollida asendiplaanil olevate arvude tõelevastavust, olen edastanud kontrollimiseks linna sisekontrollile. Ehitaja tegevuse kohta, millest nähtub, et ta ei kasutanud ehitusluba eesmärgipäraselt (ehitas 15.03,13 ehitusprojekti kohaselt, millele ei olnud taotletud ehitusluba) ning milles ilmnevad HMS § 67 lg 4 p 4 tunnused, olen esitanud väärteoteate. Palun neis menetlustes selguvad tõendid liita vaidemenetlusega.

Vastus 24.04.2013 linnavalitsuse kirjale

Kuna linnavalitsuse vastus sisaldab grammatilisi tõlgendusi, millega ei saa täielikult nõustuda, käsitlen lühidalt ka seda.

Eksitav on väide, et seadus ei anna uusehitise mõistet. Avaldaja tugines PlanS § 3 lg 2 p 1, mis räägib uue hoone ehitamisest (EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitisteks hooned ja rajatised).

Ekslik on ka väide, et linnavalitsus peab lähtuma grammatilisest tõlgendusest, et kuna ehitusseaduses ei ole määratud, millises ulatuses või mahus peab olemasolev ehitis säilima, et seda oleks võimalik laiendada, piisaks vaid vundamendiosa säilimisest.

Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas seaduse süsteemse tõlgendusega. EhS § 2 lg 6 eristab ehituse püstitamist ja rekonstrueerimist ning seadusandja tahteks ei saa olla nende mõistete hägustamine. Lisaks toob EhS ära ka olulise rekonstrueerimise mõiste.

Riigikohtu lahendis 3-1-1-90-07, kus antakse hinnang, et samaaegne rekonstrueerimine ja laiendamine on lubatav, annab kolleegium ka hinnangu, et igal üksikjuhul tuleb hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat.  Seega tuleb linnavalitsuse kaalutlusotsuses hinnata ka neid aspekte.

Lisaks vajab märkimist, et linnavalitsuse kaalutlusotsused peavad mitte üknes välistama otsese korruptiivsuse, vaid ka näilise korruptiivsuse. Tingimustes, kus tavakodanike jaoks võtab ehitus­õiguse menetlus väga pikka aega, on õe-venna kiirmenetlus lubamatu.

Vaide esitajate nõue

1. Palume teha kindlaks, et ehitusload Oa tn 10b/10c  krundil on väljastatud õigusvastaselt (puudusid kohustuslikud kooskõlastused, ehitusloa väljastamise aluseks oleks pidanud olema PlanS lg 2 p 2 kohaselt detailplaneering ning ilmneb vastuolu ka kehtiva üldplaneeringuga).

2. Palume teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks seaduses ettenähtud korras, sealhulgas ka detailplaneeringu algatamiseks ja kohustuslike kooskõlastuste esitamiseks.

3.  Palume välistada mistahes ehitustegevus enne uuenenud haldusmenetluses otsuse  tegemist.

4. Palume ehituslubade muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel arvestada HMS § 67 lg 4 loetletud asjaolusid, mis välistavad kahjunõude.

5. Kui vaide läbivaatamisel ilmnenud korruptsioonitunnuseid ei õnnestu lahendada haldus­menetluses, palume ilmnenud faktilised asjaolud edastada prokuratuurile ja uurimisorganitele.

Vaide esitajad kinnitavad, et vaieldavas asjas ei ole jõustunud kohtuotsust ega toimu kohtumenetlust.

Tartus, 2. mail 2013

Lisad:

1. Vaide esitajate volikirjade koopiad.

2. Koopia 1.02.13 postitatud kirjast, millest ei ilmne ei naabrite ehitusõiguse piiramine (vahetult krundi piirile ehitamine) ega ka selleks vajalike kooskõlastuste kohustuslikkus.

3. Väljatrükk Siseministeeriumi selgitusest mõistete kubatuur ja maht kohta.

4. Asendiplaan, millel nähtuvad nii kooskõlastuste puudumine kui ka vigased arvutused.

5. Tähtaja ennistamise taotlus juhuks, kui haldusorgan asub seisukohale, et vaideesemeks on projekteerimistingimuste või ehitusloa tühistamine.

Vaide  esitamisel  lähtun  linnasekretäri  selgitusest, et  mõistliku aja jooksul  on võimalik  vaiet  täiendada.

---

[1]    vt selle kohta ka http://mihkelkunnus.blogspot.com/2013/04/reaalpoliitik-tegutseb-jalle-3.html

[2]    https://www.siseministeerium.ee/kuidas-sisustada-planeerimisseaduses-plans-ja-ehitusseaduses-ehs-kasutatud-moisteid-kubatuur-ja-maht-kas-planeerimisseaduses-tuleb-kasutada-moistet-kubatuur-ehitusseaduses-satestatud-moiste-maht-tahenduses/

[3]    https://www.siseministeerium.ee/kas-ilma-detailplaneeringuta-voib-hoonet-33-ulatuses-laiendada-vaid-uhel-korral-voi-ka-jargmistel-kordadel/

Majandus ja inimloomus

See väike võrdpilt ilmus „Äripäevas” 07.05.2013

Majandus ja inimloomus

Mihkel Kunnus

Evolutsioonibioloogid on olnud kõvasti pead murdnud probleemi üle, kuidas uni on kohastumuslik. On ju magamine esmapilgul seotud nii paljude miinustega, alates sellest, et oled siis kerge saak kiskjale ja lõpetades sellega, et rivaalid napsavad samal (parimad) partnerid ära. Eks ole unevajadust neednud nii tudengid kui kutsumuslikud töömurdjad. Kolmandik me elust läheb selle nahka! Ka see neetud kellakeeramine teenib seda vajadust. Väga kõnekas on ka nii sage hoiatus endale ja teistele – ära sa seda maha maga!

Evolutsioonibioloogid aga järsku taipasid – selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Vaid inimlik kõrkus on ärkvelolekut pidanud tõelisemaks eluks kui magamist, tegelikult pole magatud elu kuidagi vähem elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Miks nemad saavad? Sest nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, automaatseks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasas kantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Näiteks vaesed võidisvaalad saavad magada ainult nii kaua, kui suudavad hinge kinni hoida, vaevalt kolmteist minutit!, siis peavad jälle tööle minema. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine.

Küllap pole mitte ainult firmajuhi unistus saada kord oma firma käima nagu puu, eks taolist tungi tunneme elus paljudes muudeski valdkondades, kodumajapidamiseski. Nõnda võib naljatledes puupeaks kutsuda tõelist juhtimisgeeniust, efektiivsusevirtuoosi. Muide, tööstusroboti nimetamine mehaaniliseks tööloomaks on palju ebatäpsem metafoor kui selle nimetamine tööpuuks, vähemasti kui peame silmas automaatsust ja energeetikat. Loomad puhkavad, aga robot ei puhka nagu puugi. Metafoor jääb poolikuks ikka, sest puud jällegi ei liiguta.

Liigutamises ongi see konks. Ärkvelolek, meeleelundid  ja liikumisvõime ilmnevad evolutsioonis ikka komplektina. Ega magades ka loomad ringi hulgu, sööki või paarilist otsi, siis on nad ikka küllaltki taimed (koomas inimene on pea täielik taim). Aga puu ja seen ei saa minna teise kohta, kui kokku hakkab kuivama keskkond, kus nad rahus automaatselt toimida ehk magada saavad. Loom saab. Ka ettevõte saab võtta saba selga ja minna paremasse ettevõtluskeskkonda ja püüda seal juured alla saada (puuks saada). Kui seda kohta muidugi on. Praeguse tööstustsivilisatsiooni juured on sügaval naftas ja üha sügavamale ta neid ajab, sest pinnalähedane nafta hakkab otsa saama (nafta ise mitte). Ja neid kohti, kus naftat pinnalähedal on, enam tõesti pole. Ja mida sügavamale see peab juured ajama, seda rohkem ta kiratseb. Möödunud kümnendi teisel poolel saabus see piir, kus ta kasvada enam ei saanud, läks nagu puudega ikka sel puhul, läks kärpimiseks. Võib isegi öelda, et tööstusühiskonna ees terendab paratamatu bonsai-saatus. Bonsai on looduses levinud puude ja põõsaste miniatuurne vorm. Väikese kasvu saavutamiseks pole vaja erihooldust, anuma piiratud seinte tõttu ei saa taime juurestik kuigi suureks paisuda ja tal puuduvad toitained suure maapealse osa kasvatamiseks. Tööstusühiskonna lillepotiks on mõistagi Maa. Ja see on üpris kuivaks imetud, kasvada enam ei saa, aga (vana standardi järgi) kiratseda küll.

Raha on puhtalt inimestevaheline asi, nagu pangadki. Kui see langus, mida ikka veel kriisiks kutsutakse, oleks pangandus- ja rahanduskriis, siis tähendaks see, et see oleks inimsuhete kriis. Siis oleks kõik hästi, siis päästaks üks korralik Juubeli-pidustus või häda pärast väike kõrvakiiluna kainestav sõdagi. Juubeli-rituaali pidasid vanad semiidi rahvad iga viiekümne aasta tagant. See oli selline rituaal, mille käigus tühistati kõik vahepeal kogunenud lootusetud võlad ja vabastati kõik vahepeal võlaorjusesse langenud rahvuskaaslased. Selline komme aitas neil tõepoolest päris edukalt vältida jõukuse vägivaldsel teel ümberjagamist või mingite klassisõdade ja –vaenude tekkimist.

Tähtis on taibata, et inimese, ka kõige nutikama, füüsikaline tootlus pole isegi mitte null, see saab olla ainult ja ainult negatiivne. Jutt inimesest kui ressurssist või inimese loovusest on üks kvaasi-religioosne loits. Inimene tarbib ööpäevas 10-20 MJ energiat, ainult osa söödud energia arvel saab teha tööd (termodünaamika II seadus).

Inimene on lõik energiaringest ja tema vabadus on vabadus suunata osa teda läbivast energiast tööks. Ja kui ta on nutikas, siis saab ta selle abil hõivata uusi energiavooge, mille arvel elada ja käivitada masinad ja ka masinaid, mis omakorda hõivavad uusi energiavooge, näiteks see tohutu energiavoog, mis tuleb fossiilsete kütuste põletamisest.

Kestlik oleks muidugi integreerida end neisse energiavoogudesse ja -ringlustesse, mis ise end taastoodavad. Siis saaks olla nagu puu ja ei peaks muretsema, et miski saab otsa.