Kultuurieugeenika

27. august 2019

Jumala vari ja mehe rinnanibude teoloogia. Arutlus Carl Gustav Jungist

Ilmus ERRis 26.08.2019

Jumala vari ja mehe rinnanibude teoloogia

Mihkel Kunnus

Alljärgnev tekst on kirjutatud Carl Gustav Jungi raamatu „Vastus Iiobile“ eesti keeldes ilmumise puhul.

Siin arutletakse, miks ja kuidas Jungi looming väärib tutvumist ja kuidas sellega alustada ning seejärel vaadeldakse tema teooriate sobitumist oma- ja praegusaegse bioloogiateadusliku ning üldisema kultuurifilosoofilise kontekstiga mõnes relevantsemas aspektis.

Pikemad tsitaadid ja märkused on joonealustes.

***

Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad seni suutnud kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha.

- Yuval Noah Harari „21 õppetundi 21. sajandiks“

Seda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust.

- Carl Gustav Jung „Vastus Iiobile“

Sissejuhatuseks

Carl Gustav Jung sündis paar aastat enne Anton Hansen Tammsaaret. Kas sellise teadlase tekstid väärivad enamat kui teadusajaloolist huvi? Väärivad, sest õigus on neil, kelles eelmises lauses toodud määratlus – teadlane – protesti tekitas. Šveitsi psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung (1875-1961) ei ole teadlane. Vähemasti selle sõna kitsamas, modernistlikumas ja positivistlikumas tähenduses, kus teaduse mõiste sisaldab vaikeeeldusena ajas arenemist, seda, et tänapäeva teadlased arendavad oma eelkäijate ideid edasi ja ületavad need. Näiteks Valdur Mikita on öelnud, et sisekõne uurimine pole pärast Lev Võgotskit eriti edasi arenenud. Ja tal on suuresti õigus. Ja see on igati mõistetav, sest sisekõne on miski, mis on ühel poolt meile kõige vahetum reaalsus üldse, teisalt teeb just see vahetus selle teadusliku uurimise nii raskeks (eriti arvestades tänapäevase teaduse institutasionaalseid ja formaalseid nõudeid, mis tuleb garantiitunnistuse „Teaduslik“ saamiseks täita). Seepärast tasub sisekõnest huvitujal ikka ammuse Võgotski teoste poole pöörduda.
Sama on Jungi käsitletava ainesega. Kummati on Jungi ja Valdur Mikita huvivaldkond paljus kattuv, nad mõlemad arutlevad selle üle, kuidas meie kehadesse pakitud evolutsioonivanune mälu aktualiseerub kogemuslikult, kuidas kerkib teadvusesse, kuidas mõjutab motivatsioonidünaamikat ja afektistruktuuri. Valdur Mikita sügavam geniaalsus ja originaalsus peitub just seal, kuigi tuntud ja armastatud on ta hoopis muude kihistuste pärast. Aga alljärgnev käsitlus on Carl Gustav Jungist.

Milleks üldse tutvuda Carl Gustav Jungiga?

Küllap on viimatine eestindus, Jungi hilise loomeea suurteos „Vastus Iiobile“ (EKSA, 2019) üks ebasobivamaid tekste, millega alustada Jungi mõttemaailmaga tutvumist. Ometi tutvumist see väärib. Võib ehk isegi öelda, et iseäranis praegusel ajastul, mil inimhinge hämaramates soppides peituvad motiivitasandid ähvardavad taas jõulisemalt sekkuda ühiskondliku elu suunamisse. Sest nagu Juri Lotman kirjutab essees ”Nõiajaht. Hirmu semiootika”, et ”otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd” ja essees ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem”^ⁱ lisab ta, et ”kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri”. Kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut”.

Arhailised kujutelmad ja nende kõikuv aktuaalus inimese püühikas ja sedakaudu motivatsioonidünaamikas olid aga Carl Jungi kesksed analüüsiobjektid. Heaks meenutuseks võib olla nooremas keskeas ja vanemale Eesti lugejale märksõna „Monoloog tundmatuga“. Mäletate seda Vahur Kersna juhitud jutusaadet aastatel 1990-91? Sel eriti terava ühiskondliku murrangu ajal oli meie riigitelevisioonis iganädalane ülevaade inimeste UFO-kogemustest. Selle fenomeni ühe süvapsühholoogilise analüüsi andis Carl Jung juba aastal 1958 (külma sõja kuumematel alguspäevadel kubises taevas samuti tundmatutest lendavatest objektidest) ning selle tõlge oli esimene eestikeelne raamat Jungilt („Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas“, Vagabund 1995, tõlkinud Mati Unt).

2. Kust alustada tutvumist Jungiga?

Üsna hea ja referatiivse eestikeelse ülevaate saab Epp Annuse toimetatud kogumikust „20. sajandi mõttevoolud“ (TÜ Kirjastus 2009), kus Jungile on pühendatud omaette artikkel. Päris hea oleks alustada ka tema autobiograafiast „Mälestused, unenäod, mõtted“, mille tõlkest ilmus hiljuti kordustrükk (Eesti Raamat 2017, edasi: MUM, pikemad tsitaadid on toodud artikli lõpus). See on isiklikuma mõõtmega teos ning evib ka kultuuriloolise väärtusega kõrvalepõikeid, ent on selle võrra mahukam (ca 400lk) ja laialivalguvam. Küllap aga tasub siin ära märkida, et Jung oli pikalt tõrges oma mälestusi publitseerima ning seda osalt just seetõttu, et „Vastus Iiobile“ leidis nii halva ja mõistmatu vastuvõtu^ⁱⁱ.

Vaevalt, et praegune vaimne õhustik selleks eriti soodsam on. Pigem vastupidi. Seda aitab hästi näitlikustada moto, mille Ivar Tröner valis raamatu „Vastus Iiobile“ tutvustuse alustamiseks:
„… Maarja Taevasse võtmise dogma, mida – olgu möödaminnes öeldud – pean olulisimaks religioosseks sündmuseks alates reformatsioonist. Protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele …“ (ptk XIX). Moto on väga hästi valitud, täpselt ja representatiivselt, aga paljud üldse tänapäeval mõistavad selles öeldut ja ammugi see veel kaasa kõlab? Kas keegi on näiteks kohanud feministi, kes viitab Maarja Taevasse võtmise dogmale?

Olgu siin kohe ka ära öeldud, et see, kes end Jungi mõttemaastikul ja kaasaja teoloogias kodusemalt tunneb, võibki pigem pöörduda Tröneri kommentaari ja Iiobi-raamatu enese juurde. Kuid vaevalt leidub eesti lugejate hulgas palju neid, kes üldse sest 1950. aastal paavst Pius XII poolt vastu võetud Maarja taevasse võtmise dogmast^ⁱⁱⁱ suuremat kuulnudki on, saati siis valmis on nõustuma selle pidamisega reformatsioonimõõtu religioosseks sündmuseks.

Lühimalt: Jungi „Vastus Iiobile“ eeldab avanemiseks üle keskmise ulatuvat teoloogilist ja psühholoogilist eruditsiooni ning küllap ka autori ja lugeja filosoofilise temperamendi märkimisvääret kattumist.

Eelöldu tõttu arvangi, et kõige optimaalsem on algajal Jungi huvilisel alustada näiteks Jordan Petersoni Jungi-teemalistest videoloengutest või siis Calvin S. Halli ja Vernon J. Nordby väiksemahulisest raamatust „Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse“ (Väike Vanker 2007).

3. Ilmumisajastu toonaseid ja praeguseid jälgi

Tõlkija Kristiina Kivil on psühhoanalüüsi ühe keskse mõiste Unbewusste vastena kasutanud alateadvust (väikse tõlkeloolise ülevaate annavad teemast Alo Jüroloo ja Vaino Vahing Jungi „Psühholoogiliste tüüpide“ (Ilmamaa, 2015) eessõnas.). Leian, et sõna „alateadvus“ on hea valik. Eelkõige seetõttu, et see Johannes Semperi kasutusele võetud vaste („Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs“, 1924) on juba meie keeles kodunenud, kuigi akadeemilisemad tõlkijad ja käsilejad peavad vajalikuks selle ümber ikka polemiseerida (põhjendatult!). Teiseks „alateadvuse“ plussiks on minu arust see, et see viitab sellele, et alateadvus on teadvusega mingis mõttes „samast ainest“. Tõlkevasted „teadvusetus“, „mitteteadvus“ jms tekitavad mu arust mulje, et alateadvuse ja teadvuse vahel on mingi radikaalsem ontoloogiline lõhe. Eriti on see mulje sõnaga „mitteteadvus“, mis implitseerib õige järsu eituse teadvuse suhtes, ometi jutlustab Jung ju mingis mõttes teadvuse haarde laienemist alateadvusesse, tähendab teadvuse ja alateadvuse piir on sujuv ja muutuv-muudetav (küllap kõige igapäevasemalt kogeme seda oma uinumisprotsessi tähele pannes). Samuti tundub mulle, et „mitteteadvus“ implitseerib, ütleme, antropomorfistliku antropotsentrismi. Ometi Jung nägi inimese ja teiste liikide vahel evolutsioonilist pidevust, tähendab esindas maailmapilti, mis on veel praegugi nõnda haruldane, et üks tuntumaid kaasaja primatolooge Frans de Waal on pidanud vajalikuks seda pikalt avada ning on sihtsõimamiseks loonud isegi vastav termini – neokreatsionism. Viimane seisneb siis selles, et „tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"^{^iv}.
Inimese loomuse mõistmist ähmastav eelarvamus radikaalsest erinevusest inimese ja looma vahel, mis on saanud kultuurilooliselt küllalt täpse määratluse mõiste „kartesiaanlik dualism“ näol, ei kummitanud Jungi isegi mitte noorusaastatel^{^v}. Küpsemas eas formuleeris ta selle arusaama juba üsna klaarilt:

„Lõppude lõpuks on kujutlus, nagu oleks inimene kogu oma aus ja hiilguses loodud ilma eelastmeta kuuendal loomispäeval, mõnevõrra liiga lihtne ja arhailine, et see võiks meid rahuldada. Kuid kõiges selles, mis puudutab psüühet, jäävad meie arusaamad kindlalt püsima: meile on mugav mõelda, et psüühes pole mingeid arhetüüpseid eeltingimusi, et see on tabula rasa, et see tekib uuesti sünni puhul ja on üksnes see, mida ta endast ise kujutab.

Teadvus on fülo- ja ontogeneetiliselt sekundaarne. Me peame omati seda selget tõsiasja mõistma. Nii nagu kehal on miljonite aastate pikkune anatoomiline eelajalugu, nii kujutab ka psüühiline süsteem nagu iga inimorganismi osa sellise evolutsiooni resultaati ja kõikjal võib leida varase arengu jälgi. Nii nagu teadvus alustas oma evolutsiooni teadvustamatult animaalselt tasandilt, nõnda kordab seda diferentseerumist iga lapse areng. Lapse psüühiline struktuur kujutab oma teadvuseelses seisundis kõike muud, aga mitte tabula rasat; ta on juba varustatud äratuntavate individuaalsete eelvormide ja peale selle kõigi spetsiifiliste inimlike instinktidega, samuti ka kõrgemate funktsioonide aprioorsete põhialustega.“ (MUM, lk 311)

4. Jungi arusaam inimese evolutsioonist

Hall ja Vernon resümeerivad: „Kollektiivse alateadvuse avastamine oli orientiir psühholoogia ajaloos. Meel on läbi oma füüsile vaste, aju, pärinud omadused, mis määravad kindlaks viisi, kuidas inimene kogemustele reageerib ja mis tüüpi kogemusi ta saab. Seega, üksikisik on seotud oma minevikuga, mitte ainult imikueaga, vaid olulisemalt liigi minevikuga ja sellele eelnenud orgaanilise maailma evolutsiooniga. See psüühe paigutamine evolutsiooniprotsessi oli Jungi silmapaistvaim saavutus.“ (lk 39)

Siin söandaks teha väikse paranduse. Jungi suurus ei seisne psüühe paigutamises evolutsiooniprotsessi – arusaamas, mis õigupoolest ei eelda muud kui evolutsioonilise maailmapildi läbimõeldud omaksvõttu ehk de Waali sõnadega neokreatsionismi tagasi lükkamist –, samuti ei olnud ta siin sugugi esimene ega ammugi mitte erakordne. Jungi suurus seisneb pigem ikka tema erakordses fenomenoloogilises võimekuses, võimes tähele panna neid psüühika elemente, mida tavaliselt eriti ei märgatagi ja kui, siis on harjumuslik pidada neid tähendusetuks psüühiliseks sodiks. Nõnda sarnaneb ta pigem suurte psühholoogiliste realistidega, kirjanikega, kelle teoseid lugedes tunneme end ära ja kes suudavad artikuleerida mõtteid ja tundmusi, mida ise ainult ähmaselt adume või kõrvalise abita tähelegi panna ei oska (näiteks siinkirjutajal oli huvitav äratundmine, kui Jung kirjeldas seika varajasest lapsepõlvest, kus ta tegi endale väikse puust mehikese ja peitis selle pööningule laetalade vahele, ning kirjeldas siis, kui tähtis talle oli toona sellise saladuse olemasolu. Seda lugedes tuli mulle meelde, et olin ise koolieelikuna midagi õige sarnast teinud). Ka Jungi noorusaastate suur lemmik Arthur Schopenhauer hiilgab ju eelkõige sellega, kui peeni eristusi suudab ta oma sisemaalima vaatlemisel teha.

Vernoni ja Halli muidu väga heas käsitluses on ka üks ilmumisajast pärinev mõra, üks aegunud parandus, mis on järgmises märkuses:

„Bioloogid on esitanud kaks seisukohta kollektiivse alateadvuse evolutsiooni mehhanismidest. Üks vaatenurk väidab, et tulevased põlvkonnad pärivad eelnevate omandatud kogemused ning neid pole vaja uuesti omandada. Harjumused muutuvad instinktideks. Seda nimetatakse omandatud tunnuste doktriiniks või lamarkismiks selle looja järgi. Teine seisukoht, mida aktsepteerib enamik biolooge, ütleb, et evolutsioon jätkub muutuste kaudu pärilikkusaines, mida nimetatakse mutatsioonideks. Mutatsioonid, mis soodustavad üksikisiku kohanemist keskkonnaga ja suurendavad võimalusi ellu jääda ning paljuneda, kalduvad olema põlvkkonnalt põlvkonnale edasi kantud. Need muutused, mis kahjustavad kohanemist, ellujäämist ja paljunemist, elimineeritakse.

Jung võttis kahjuks omaks ebapopulaarse lamarkismi seisukoha: ühe või mitme põlvkonna vältel omandatud hirm madude või pimeduse ees võib päranduda ka järgnevatele põlvkondadele.“ (lk 40)

Kõnekas mõra olekski siis arvamus, et Jung n.ö. lamarkismiga eksis. Esiteks on juba eksitav öelda, et Jung oli lamarkist. Jung rõhutab väga sageli, et ta on empiirik (tõsi, ka see enesemääratlus võib olla eksitav, sest reeglina peetakse empirismi all silmas välismaailma tõsiasjadele toetumist, aga Jungi empirism toetub ikka psüühilistele tõsiasjadele st tema empirismi alla käivad ka viirastused, hallutsinatsioonid, UFO-kogemused^{^vi} jms – tema empirism on psüühiline empirism) ja siin on oluline märkida, et bioloogilise evolutsiooni mehhanismide kontseptualiseerimine teda ülearu ei huvitanudki.

Veel, Vernoni ja Halli raamat on kirjutatud 1972. aastal. See oli aeg, mil psüühika asetamine adekvaatsesse bioloogilisse konteksti oli juhtumisi mitmekordselt takistatud ja ei sobinud kuidagi ajastu vaimuga. Täpsemalt siis inimindiviidi käitumise biologiseerimine oli topeltraskendatud. Esiteks kadus siis indiivid – üldisemalt siis üksikorganism – bioloogia vaateväljalt. Viiekümnendate alguses oli kindlaks tehtud DNA struktuur ja piltlikult öeldes haaras suur hulk biolooge vaimustusega mikroskoobi järele. Samuti leiutati elektronarvutid ning loodi tehniline võimekus matemaatiliseks populatsioonigeneetikaks, tähendab, teine osa biolooge haaras sarnase vaimustusega teleskoobi järele ning neid, kes ei haaranud kätte ei mikro- ega teleskoopi, ehk siis neid, kelle vaatevälja jäi üksikorganism, jäi õige väheks.

Indiviid, üksikorganism kadus bioloogia vaateväljalt, pilk suundus palju kaugemale – populatsioonigeneetikasse – ja palju lähemale, DNAsse, lausa biokeemiasse. Samuti oli suureks takistuseks Teise maailmasõja õuduste kaja, mis tegi inimkäitumise bioloogiliste algete otsimisest sellise tabuteema, et sellest pole tänini toibutud. Psüühika on aga nähtus, mis on samuti evolutsiooniline, aga ometi selline, millele ei pääse ligi kui tahes filigraansete populatsioonigeneetliste mudelitega või kui tahes innustunud iseka geeni jälgimisega. Ajapikku on aga bioloogiline pilk taas avardunud (või eelmise metafoori kasutades – fokusseerunud) ning „Jungi lamarkism“ leidnud endale igati väärika teoreetilise katuse. N.ö. „epigeneetilise pöörde“ ülevaateartikli kokkuvõttes kirjutab Kalevi Kull: „Epigeneetiline pööre on seotud sügava muutusega ontogeneesi ja fülogeneesi, fenotüübi ja genotüübi vahekorra käsitlemisel. Epigeneetilise arusaama kohaselt määravad ontogeneesi võimalused fülogeneesi võimalusi, mitte vastupidi. Muutused genoomi ekspressioonis võivad selle mehhanismi kohaselt eelneda neid muutusi fikseerivatele juhuslikele muutustele genoomis. Organismi aktiivsus ei ole siis mitte niivõrd genoomi tulem, kuivõrd iseseisev elussüsteemide struktuure kujundav faktor. Epigeneetiline pööre langeb suuresti kokku süsteemibioloogia esilekerkimisega. Praegusaegne epigeneetiline pööre võib olla sõnastatud ka kui üleminek neodarvinismilt postdarvinismi “^{^vii}
Oluline koht selles kontseptuaalses nihkes on Baldwini efektil^{^viii} ja James Mark Baldwin'i (1861-1934) töödega oli Jung tuttav (nt viitab talle „Psühholoogilistes tüüpides).

Nii võib Hallile ja Vernonile – kelle raamat on sissejuhatuseks Jungi juurde siiski väga hea – teha märkuse, et evolutsiooniteoreetilisest aspektis tegi Jung õigesti, kui oma empirismile truuks jäi. Sest, nagu resümeerib Kalevi Kull, „ühelpoolt on selge, et Cricki dogma kehtib, eluajal omandatu ei saa adekvaatselt muuta DNA järjestusi. Teiseltpoolt, DNA ei toimi kui organismi elu determineerija.“^{^ix} Pärilikkusel ja mälul on palju mehhanisme ja need on mitmel tasandil tagasisidestuvad. On Baldwini efekt ja on epigeneetika, on Cricki tsentraaldogma, aga on ka kultuur, mille üks laiemaid määratlusi ongi pärilikkuse kaudu – kultuur kui mittegeneetiline pärilikkus. Kokkuvõtlikult võib ehk lihtsalt rõhutada tõsiasja, et mitte kunagi pole ükski geen läbinud pudelikaela, kus teda poleks mõjutanud organism kogu oma keerukuses ja hetkekski paigale tardumatus ontogeneetilises komplekssuses, tähendab, mälulises ja interpreteerivas keskkonnas, mis ulatub rakusisust maastiku ja kultuurini.

5. Psühholoogilise empirismi väljataandamatu pluralism

Ühes oma peateoses, raamatus „Psühholoogilised tüübid“, tsiteerib Jung pragmatismi alusepanija ja psühholoogiaklassiku William Jamesi paljuviidatud kirjakohta sellest, kuidas filosoofia ajalugu on jäädvustus kokkupõrgetest väljataandamatute filosoofiliste temperamentide vahel.^{^x}

Küllap tasub siin meelde tuletada, et William Jamesi temperamendikäsitlusel pole suurt midagi pistmist ekstra- või introvertsusega, tähendab mõistetega, mille alles Jung ise tõi meie argisesse kõnepruuki ja seda pikalt pärast kõnealust Jamesi sedastust. Märt Väljataga selgitab: William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning temperament on Jamesil rohkem „muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast“^{^xi}. William Jamesi sõnadega: see „ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet.“ ^{^xii}

„Psühholoogiliste tüüpide“ lõppsõnas rõhutab Jung sellest tulenevat väljataandumatut pluralismi nii psühholoogiateooriates kui filosoofias üldisemalt. Mistõttu oleks sobilik püüda teha paar märkust Jungi enese temperamendi (Jamesi mõttes) kohta ja rõhutades, et tegu pole kriitika, vaid kaardistamiskatsega.

6. Jungi filosoofiline temperament

Tähelepanek, mis Jungi töödes laiemalt, aga eriti kõige isiklikumas teoses, autobiograafias silma torkab, on see, et Jung on suuresti oma sisemaalimas elav üksildane introvert. Tema enese sõnadega:

„Sisemised elamused nooruses või mõnevõrra hiljem avaldasid oma mõju kõigele minuga toimuvale ja olid mulle tähtsad. Olin jõudnud väga varakult arusaamisele, et kui elu küsimustele ja komplikatsioonidele ei anta sisemist vastust ega lahendust, siis ei ole sel õigupoolest suurt tähtsust. Välised asjaolud ei suuda sisemisi elamusi asendada. Seepärast on minu elu olnud erakordselt vaene välistest sündmustest. Mul pole neist palju pajatada. Mina suudan ennast mõista ainult sisemiste sündmuste kaudu. Ainult need moodustavad minu elu eripära, ja neid käsitleb ka minu „autobiograafia“.“ (MUM lk 16-17)

Sellest võib kahtlustada tema mõningast ebarepresentatiivsust sotsiaaluse osakaalsu hindamisel psüühika kujunemisel, eriti arvestades Jean Piaget'st lähtuvate traditsioonide valguses^{^xiii}. Selle mitte kuigi kaaluka märkuse juurest aga tahaks hüpata kohe kõige fundamentaalsema temperamendierinevuse juurde Jamesi mõttes. Selle enam-vähem väljendamatu aimduse juurde, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab, ja kuidas isikupäraselt tuntakse kosmose totaalsuse tõuget ja survet.

7. Kõige keerulisemast: Sokrates ja Jeesus või maailmatahe ja muusika vaim

Küllap hargnemispunkt, kus joonistub teravamalt esile olulisim eristus, on kuskil Schopenhaueri ja Nietzsche juures. Nietzsche – Schopenchaueri õpilane ja Jungi õpetaja – ütleb tagasivaates oma läbimurdeteose „Tragöödia sünd“ kohta, et selle teine kandev telg peale vaenulikkuse Sokratese pärandi ehk mõistusearmastuse kõrval oli „sügavalt vaenulik vaikus kristluse suhtes kogu raamatu ulatuses“^{^xiv}. Nietzsche kirjeldatud tragöödiline elutunne sündis teadupärast muusika vaimust. Selle raskesti lähenetavale mõiste avamisel võib ehk abi leida Oswald Spenglerilt, suurvaimult, kes jagas Jungiga peamisi õpetajaid (ikka Schopenhauer, Nietzsche jne), aga oli metafüüsiliselt temperamendilt kaunikesti erinev:
“Kuid igasugust religioossust iseloomustab hirm nähtamatu ees. Jumalused on aimatud, kujutletud, kaemuslikult kogetud valguse-esemed (Lichtwircklichkeiten) ning mõte „nähtamatust jumalast“ inimliku transtsendentsi ülim väljendus. Teispoolsus on teisel pool valgusemaailma piire; lunastus on vabanemine valguse ja tema tõsiasjade lummast. Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust – mis on vaid sulnis illusioon, sest virget inimest valitseb kindlalt nägemismeel, nii et ta ei suuda luua kuulmismuljeist kuuldelist maailma, vaid lisab needki muljed oma visuaalsele maailmale”.^{^xv} Lühimalt: sellel teelahkmel, mille selgeimalt artikuleeris ehk Nietzsche, keeras Jung otsustavalt vastandsuunas. Jungi raamatutes – ja „Vastus Iiobile“ on neist üks kontsentreeritumaid ja sügavamaid – puudub justnimelt muusika vaim, see, milles Nietzsche nägi eksistentsiaalset alternatiivi Sokratesest ja Jeesusest hingestatud traditsioonile. Ja mõiste „muusika vaim“ pürgib siin sama abstraktsusastme suunas, mis on valgusel, kui räägitakse seesmisest valgusest või valgustatusest, sellest, kus Jungi eksitentsisihi kõrgeim aste on üha suurem teadvustatus ja seda nõnda, et teadvustatus on valgustatusega vaat et sünonüümne. Sellisel abstraktsusastmel käsitles muusikat ja muusikalisust näiteks veel Thomas Mann – taas samade õpetajate järgija – , kes nägi näiteks enda ja Jungi suures imetlusobjektis Goethe „Faustis“ just nimelt puudusena seda, et Goethe ei sidunud Fausti kuju musikaalsusega. „Muusika on deemonlik valdus. Negatiivse märgiga kristlik kunst,“^{^xvi} rõhutab Mann ning siin võiks siis krüptilise sünteetilisusega kokku võtta, et muusika on Jumala vari. Või ehk pareminigi: muusikas on pole valgust ega varju. Elusümfoonia jaguneb valguseks ja varjuks kui mõistus selle tarretab.

Veel ühe maisema kujundiga vihjates: Kolmas Reich polnud ideoloogilisele sõrestikule ehitatud, polnud valgusvaimu väändumine, see oli muusikaline nähtus, aforistlikult: Kolmas Reich oli riäälitiooper.

„Et seda kirjatööd õiglaselt hinnata, peab muusika saatuse kui alasti haava ääres kannatanud olema,“ kirjutab veel viimaseid hetki selge Nietzsche oma Wagneri käsitluse kohta.

Muusika vaimu ja saatusega rähklevad nii Thomas Mann kui Robelt Musil, nii Hermann Hesse kui meie oma Tammsaare^{^xvii}. Spengler, eelmainitute mõjutaja, arendab muusika metafoorika sellisesse nõtkusesse, et muutub logose-traditsioonile kohati kättesaamatukski (kuidas me mõistame näiteks tõutakti? Taktimõõtu ei saa tajuda ka eredaimas valguses.) Kestvust – muusikalist taandamatust jutlustab samal ajal Prantsusmaal Henri Bergson.

Muusikaliste metafoorideni jõudis ka arengubioloogia suurkuju Karl Ernst von Baer^{^xviii}, kelle arengumudelile toetub ka Jung, ning tänapäeval bioloogiateadust täielikustav, silmaklappidega geenipõrnitsust ületav Denis Noble kirjutab elu muusikast, evolutsiooniga samastusvast elust kui dirigendita orkestrist^{^xix}.

Mis oleks Nietzsche vastus küsimusele, mille vastu Viktor Frankl arendas välja logoteraapia? Eksistents on õigustatav ainult esteetilise fenomenina, selgitatakse „Tragöödia sünnis“. Milleks ja kuidas ometi kõigeväeline Looja lubab maailma kurjuse? Mis vastuse saaks siin piinatud Iiob, kui küsib, et kus on ometi õiglus? Elu on ilus.^{^xx}

8. Jung kui evolutsiooniliselt mõtlev, tõeliselt kaasaegne kristlane

Eelöeldut võib aga vaadelda kui väga suure ja ornamendirohke ringiga öeldud triviaalsust, et Jung on kristlane (mitte aga, ütleme, muusiklane). „Vastus Iiobile“ on päevselgelt kristliku pärandiga tegelev ja seda aktiivselt mõtestav tekst. See on nii päevselge, et seda on ebamugav välja öeldagi. Kuid märkimist väärib siin veel ehk see, et Jung näeb kristlust evolutsioonilisena. Mitte lihtsalt muutuvana, vaid just nimelt evolutsioonilisena. Tähendab igasugune fundamentalism ja radikalism kui tendentsid, mis taotlevad mingi kadunud autentsuse ja juurte juurde tagasi minekut, on põhimõtteliselt välistatud. Evolutsioon on tagasipöördumatu protsess. Jung tõlgendab Iiobi lugu Jeesuse loo vältimatu ja orgaanilise eeletapina, evolutsioonilse eellasena. Ning see vahest enam nii triviaalne ei ole.

Jung kahtleb, kas jumal ja alateadvus on eristatavad, evolutsioneerub inimene – ja Baldwini efekt lubab kultuurilist evolutsiooni, mis ei sõltu geneetilisestki – ja evolutsioneerub inimese ja jumala suhe, nende vahekord, eristamatus ja eristatavus, tähendab, meie alateadvus on ju korraga immanentne ja transtsendentne. Nii nagu nende vahel võnkuv teoloogia ajalugu ka näitab.

Näiteks raamatu „Vastus Iiobile“, mis oli Jungile ääretult oluline teos, üks kesksemaid ideid kajastub järgmises lõigus:

„Paavsti deklaratsiooni paikapidavus on ületamatu ning protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele [kursiiv originaalis – M.K.]; sarnane oli lugu mitraismiga, millele see eelarvamus vägagi kahjuks tuli. Protestantism ei ole ilmselgelt piisaval määral märganud aja märke, mis viitavad naiste võrdsetele õigustele. Nimelt on võrdõiguslikkusel vaja oma metafüüsilist ankrut „jumaliku” naise kujus, Kristuse pruudis. Nii nagu Kristuse isikut ei saa asendada organisatsioon, ei saa ka kirik asendada pruuti. Naiselik vajab just niisama isikulist vastet nagu mehelikki.
Dogmaatilisest vaatenurgast ei tähenda Maarja taevassevõtmise dogmatiseerimine, et Maarja oleks tõusnud jumalanna staatusesse, ehkki taeva valitsejannana (vastandina kuualuse õhuriigi vürstile, saatanale) ja vahendajannana on ta Kristuse, kuninga ja vahendajaga, funktsioonide poolest samahästi kui võrdväärne. Igal juhul on see positsioon arhetüübi vajaduse jaoks piisav. “ (lk 127-8)

Mis see nüüd siis on? Protestantism ei suuda (võrreldes katoliiklusega!) ajaga piisavalt kaasas käia ja paavst dogmatiseeris feminismi otsapidi transtsendentsusesse juba aastal 1950? Kuidas ja mis suunas on põhjuslikud seosed kirikliku dogmaatika ja ühiskondlike suundumuste vahel? Igatahes Jungi sõnul „[s]eda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust.“ (lk 131-132)

Arengubioloog teab hästi, miks ja kuidas mehel on rinnanibud, tähendab, kuidas mehe fenotüübis on naiselikkuse elemendid, või täpseminigi – miks mehe ja naise soolinegi ülesehitus on vastastikku sel määral difundeerunud, et sooessentsi välja destilleerimine on võimatu. Seepärast ei maksa mehe rinnanibusid unustada ka psüühesse ja teoloogiasse süübides. Jung on siin abiks.

P.S. Saamaks paremini aimu, millest, miks ja kuidas räägib Jung raamatus „Vastus Iiobile“ soovitan otsida EBSi Youtube'i kanalilt üles saate „Tähenduse teejuhid“ see osa, kus Hardo Pajula saatekülalisteks tõlkija Kristiina Kivil ja õpetlane Ivar Tröner ning käsitlemisel just see raamat:https://www.youtube.com/watch?v=OdhLT_Jpae0&t

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

ii Oma autobiograafia kohta ütleb vana Jung: „Mina olen kogu oma eluaja seda materjali endas hoidnud ja pole lasknud seda kordagi avalikkuse ette; aga kui nüüd peaks sellega midagi juhtuma, siis on mulle antud veel valusam löök kui mu teiste raamatute puhul. Ma ei tea, kas ma suudan – juba nii eemal olles sellest maailmast –, et kriitilised nooled enam minuni ei lendaks, ja kas suudan negatiivseid reageeringuid taluda. Ma olen küllaldaselt kannatanud mõistmatuse ja isolatsiooni tõttu, millesse satutakse, kui öeldakse välja asju, mida teised ei mõista. Kui juba Iiobi-raamat põhjustas nii suure mõistmatuse, siis mõjuvad minu mälestused veel palju negatiivsemalt. „Autobiograafia“ on minu elu, vaadelduna nende teadmiste valguses, mida ma olen oma tööga omandanud. Mu elu ja töö moodustavad terviku, ja seega on see raamat raskeks lektüüriks inimestele, kes minu teaduslikke mõtteid ei tunne või ei mõista. Minu elu on teatud mõttes selle kvintessents, mida olen kirjutanud, ja mitte ümberpöördult. Niisugune, nagu ma olen, ja see, mida ma kirjutan – moodustab terviku. Kõik minu mõtted ja kogu minu püüdlemine – see olen mina ise. Nõnda on „autobiograafia“ veel ainult punktike „i“ peal“.( lk 12-13)

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018, lk 146 vt ka arvustust: https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/04/kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis.html

v Meenutades oma kooliaastaid kirjutab Jung: „ [Ma] olin üles kasvanud maal – keset jõgesid ja metsi, keset loomi ja inimesi, väikeses külas, mille kohal paistis päike, millest libisesid üle tuuled ja pilved ning mis oli mähkunud pimedasse, arusaamatuid asju täis öösse. See polnud üksnes mingi koht maakeral, vaid Jumala maailm, nõnda korraldatud ja salajase tähendusega täidetud. Inimesed nähtavasti ei teadnud seda ja ka loomad olid kuidagiviisi arusaamise sellest tähendusest kaotanud. See paistis välja lehmade nukker-lootusetust pilgust ja hobuste resigneerunud silmadest, koera alandlikkusest, kes meeleheitlikult inimese külge klammerdus, ja isegi kassi enesekindlast olekust, kes oli valinud küüni endale eluasemeks ja jahimaaks. Nagu loomad, näisid ka inimesed mulle ebateadlike olevustena; nad vahtisid kas maha või puude latvadesse, et näha, mismoodi ja mis otstarbeks saaks neid kasutada; nad kogunesid loomade kombel karjadesse, paaritusid ja tülitsesid omavahe ega näinud, et nad elavad kosmoses, Jumala maailmas, igavikus, kus kõik on sündinud ja kõik on ka juba surnud.

Ma armastasin kõiki püsisoojaseid loomi seepärast, et nad olid nii inimese moodi ja viibisid teadmatuses koos meiega. Ma armastasin neid selle eest, et neil oli hing nagu meilgi, ja ma uskusin, et mõistame neid instinktiivselt. Nemadki tunnevad nagu meie, arvasin ma, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, nälga ja janu, hirmu ja usaldust – kõik need eksisteerimise olulised komponendid olid neil olemas, kõik peale keele, teritunud teadvuse ja teaduse.“ (MUM, lk 70)

viNäiteks „Tänapäeva müüdi“ eessõna lõpetab Jung järgmiselt: „Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega“

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

x „Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xiiiJean Piaget'l on oluline, et mitte öelda keskne roll sotsiaalkonstruktivismi sünnil, ometi on see mõiste viimaste dekaadide jooksul nn kultuurisõdades nii drastliselt teisenenud, et seda on ebamugav joonealuses märkuseski mainida. Hea ülevaate sotsiaalkonstruktivismist võib leida Peter L. Pergeri ja Thomas Luckmanni klassikastaatusesse tõusnud teosest „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus“ Ilmamaa, 2018; head ülevaate Jean Piaget' pärandist ja selle olulisusest annavad ka Jordan Petersoni loengud temast nt https://www.youtube.com/watch?v=BQ4VSRg4e8w

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

„Es ist ein großer Fehler der Sage und des Gedichts, dass sie Faust nicht mit der Musik in Verbindung bringen. Er müßte musikalisch, müßte Musiker sein. Die Musik ist dämonisches Gebiet, - Sören Kierkegaard, ein großer Christ, hat das am überzeugendsten ausgeführt in seinem schmerzlich - enthusiastischen Aufsatz über Mozarts Don Juan. Sie ist christliche Kunst mit negativem Vorzeichen. Sie ist berechnetste Ordnung und chaosträchtigeWider - Vernunft zugleich, an beschwörenden, inkantativen Gesten reich, Zahlenzauber, die der Wirklichkeitfernste und zugleich die passionierteste der Künste, abstrakt und mystisch. Soli Faust der Repräsentant der deutschen Seele sein, so müsste er musikalisch sein; denn abstrakt und mystisch, d. h. musikalisch, ist das Verhältnis des Deutschen zur Welt, - das Verhältnis eines dämonisch angehauchten Professors, ungeschickt unddabei von dem hochmütigen Bewußtsein bestimmt, der Welt an Tiefe überlegen zu sein.“

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:
„Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama – oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile.“„Kummardus Thomas Mannile“ PM 16.07.2005 https://www.postimees.ee/1486931/kummardus-thomas-mannile

xvii Muusika ja muusikalise metafoorika olulisusest võib ülevaate saada Maarja Vaino doktoritööst või sellest tehtud raamatust „Tammsaare ja irratsionaaluse poeetika“ (EKSA 2016), aga teeks siin täiendava märkuse, et kuigi muusika kätkeb Tammsaarel kosmilist harmooniat ja elujõudu, on sel mõrad sees niipea, kui läheneda sellele Sokratese-Jeesuse traditsiooniga, näiteks just siis kui Katku Villu tantsib, tähendab on elu muusikada kooskõlas, on ta korraga naistele väga kütkestav, vitaalne ja pulbitsev, aga just siis ta ka lõhub ja tapab.

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

xix Vt Denis Nobe „Elu muusika. Bioloogia teispool geene“ Varrak 2016, tõlkinud Lauri Laanisto. Kalevi Kulli kirjutatud järelsõna on kättesaadav siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2016/05/organism-kui-dirigendita-orkester.html

xx „Metafüüsiline lohutus – juba siinkohal viitan ma sellele, millega iga tragöödia meid vabastab –, et elu on asjade põhiolemuses hävimatult võimas ja nauditav, hoolimata kõigist muutustest, see lohutus ilmub käegakatsutavas selguses saatürite koorina, loodusolevuste koorina, kes otsekui elaksid iga tsivilisatsiooni taga ja jäävad alati samaks, hoolimata põlvkondade ning rahvaste ajaloo vaheldumisest.
Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule,“ kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. („Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, lk 126)

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:

„Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

„Kummardus Thomas Mannile“ PM 16.07.2005 https://www.postimees.ee/1486931/kummardus-thomas-mannile

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule,“ kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. („Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, lk 126)

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

25. august 2019

Kiidulaul diskreetsele kastreerimisele

Raadio Kuku nädalakommentaar 23.08.2019

Pildiotsingu castration pliers tulemus

Järgnev on minu kommentaar teemal „Jeffrey Epstein“ (ei, see pole minu valitud teema)

Kiidulaul diskreetsele katstreerimisele

Teema on keeruline ja sellest on kokku kirjutatud juba väga palju. Lühidalt: Jeffrey Esptein oli Ameerika mõjukas ülirikas, kes vahendas Läänemaailma vägevaimatele noort liha. Oli, sest ta suri 10. augustil eeluurimisvanglas. Ametliku versiooni järgi oli see enesetapp, aga kuna ta kiire surm oli ülimalt oodatud nii paljudele, kellele ta teenuseid oli osutanud, ja seda maksimaalselt turvatud kongis, kus juhtumisi just sel hetkel ei töötanud kaamera ja just sel ajal oli võltsitud vangivalvurite logiraamatud, siis on see viljakaim pinnas vandenõuteooriatele ka sellistes peades, kus paranaoia on loomuldasa väga võõras.

Mina ei tea, mis toimus, millised on ulatused ja detailid. Uut infot tuleb selle kohta palju ja tundidega.

Eriti vastikuks muudab juhtumi see, et paljud kupeldatavad olid alaealised. Isegi väga.
Siit jõuame järgmise väga ebamugava teemani – pedofiiliani.

Alustuseks tuleb siin teha üks oluline tsiviliseeritud eristus.

Paljud pedofiilid on lihtsalt õnnetud inimesed, looduse viperused, kus inimese seksuaalsuse niigi logisev sihik on eriti traagiliselt viltu fikseerunud. Ma ei pea neid kurjategijaks selle sõna rutiinses ja argises tähenduses. Õigupoolest ei pea ma õigeks isegi nende karistamist. Sest see ei tee maailma kuidagi paremaks või turvalisemaks paigaks. Vangla neid ei paranda. Ammugi mitte moraliseerimine. Nad on oma patoloogilise kire ees sama võimetud nagu suurem osa korrektse sättumusega teismelisi. Seepärast ei tuleks neid karistada. Näiteks pista mingist kärsitust moraalsest sadismist puuri, mis on üks kasutu maksumaksja koormamine. Nad tuleks vaikselt ja diksreetselt neutraliseerida. Puhtalt lastekaitse ja humaansuse kaalutlustel. Õnneks on Eesti õigusruum käinud siin õhtumaise paremikuga ühte sammu ning 2012 aastal kiitis valitsus heaks selliste seksuaalkurjategijate keemilise kastreerimise. Piltlikult: nende õnnetute sihikut ei saa ümber seadistada, aga padrunid saab ära võtta. Ja see on parim tehniline lahendus.

Epstein on aga tundub olevat raha võimu totaalsuse ja ühe jälgi gurmaanluse eriti paadunud vormi musternäide. Siin aga pole mõtet üheselt demoniseerida ka raha, vaid mis tahes mõjuvõimu absolutiseerumist, sest sarnane võim võib tulla ka rahavõimule vastanduvast võimust, sümboolsest võimust. Näiteks katoliku kirikut on viimasel ajal raputanud samuti rida skandaale, kus on ilmnenud tohutud organiseeritud pedofiilavõrgustikud kiriku enese sees.

See illustreerib taas tõsiasja, et moralism on seksuaalsuse ees täiesti abitu. Organiseeritud pedofiilia on ka katoliku kirikus – moralismi põhikantsis – olnud lausa tunnuslikkuseni epideemiline. Seega ei mingit mütoloogiat ja teoloogiat, palun. Ei mingit sonimist suure algustähega Kurjusest.

Või kui siiski teoloogiakeelt kasutada, siis võiks teema kokku võtta järgmiselt: pedofiilia on selle maailma asi. Siin on moralismist ja palvetest sama palju tolku kui majanduskriisi või difteeriapuhangu korral.

Epstein oli samuti moraliseerimise ja patust patramise suhtes sama immuunne nagu keskmine eestlane, kes kuuleb parasjagu muslimi moralistlikku tiraadi sealiha rüvedusest. Epstein ei olnud selline pedofiil, kes jääb oma impulssidele alla, vaid asine ja kalkuleeriv gurmee-ärimees. Ta suutis organiseerida tuhandete ohvritega inimkaubandust. See, mis ta tegevuse lõpetas, oli õigusriik, institutsioonid, mis hakkasid lõpuks toimima nagu need peaks. Seepärast on ka lahenduseks rohkem õigusriiki ja tõhusamaid institutsioone, paremat tagamist, et seaduse eest rahakoti suurus ei loe. Moralism tähendab aga vastandtendentsi, sammu ühiskonna arhailisema ja vähemfunktsionaalse eneseregulatsiooni suunas.

Miski pole mulle jälestusväärsem kui litšimisele tormav jõuk, sest selle sihik on sama ebatäpne ja fantaasiaküllane nagu inimliigi seksuaalsusel. Lintšijad ei lahenda probleemi, vaid enda psüühilist pinget.
Juri Lotman on õigusega öelnud, et tsiviliseeritus tähendabki afekti pidurdamist. Kohtute aeglus on siin olemuslikult funktsionaalne. Moraalse raevu ainus voorus on selle välkkiirus, mis on aga paraku pöördvõrdelises seoses instrumentaalse tõhususega.
Teine asi, mis siin on pääsmatult oluline, on rehabilitatsiooniprobleem. Arhailine psühholoogiline muster näeb siin ette, et eksinu kaob ühiskonnast. Surmanuhtluse kehtimise ajal see oligi nii. Nüüd jääks mõttetu ja kulukas eluaegne vangistus. Epsteini-taoliste puhul on see siiski sobivaim. Teiste puhul on ainsaks rehabilitatsioonivõimaluseks selle rehabilitatsioonivajaduse vältimine, tähendab protsessi diskreetsus. Avalik häbistamine, milles puudub rehabilitatsioonivõimalus – ja pedofiilia puhul puudub, – pole ainult humanistlikus vaid ka instrumentaalses mõttes väga halb lahendus. Ameerika psühhiaater James Gilligan, mõjuka vägivallauurimuse autor, kirjutab: „Häbi kohta on mõnevõrra paradoksaalne öelda „tunne“, sest kuigi häbi on alguses valus, viib pidev häbistamine tunnete suremiseni. Häbi, nagu ka külmus, on sisuliselt soojuse puudumine. Ja kui see saavutab kõikehõlmava jõu, tajutakse häbi nagu külma, tuimuse ja surnud olemisena“. Vägivaldsus on siis üks peamisi teid sellest tundetusest välja. Gilligan uuris kõige raskemaid vägivallategusid sooritanud kurjategijaid ja ühe ühise joonenta tõi välja nende sisimuses peituva alandatustunde. Parim viis inimest vägivaldseks muuta on teda alandada, häbistada. Pöördumatult ja totaalselt häbistatud inimene on kõige tõenäolisim laiendatud enesetapu sooritaja, võimalikult paljusid endaga kaasa võtta tahtev inimkonnavihkaja. Avalik häbistamine karistusmeetmena ei suurenda ühiskonna turvalisust, vaid vähendab seda.

Seega oleks pedofiiliaprobleemi parim – just parim, mitte täiuslik – lahendus diskereetsus ja pedofiili olemuse muutmine. Ja pedofiili olemus on selle maailma asi. Selle maailma asju saab muuta füüsiliselt. Või natuke peenamalt – keemiliselt.

Niisiis võiksin seda kommentaari nimetata kokkuvõtlikult kiidulauliks diskreetsele kastreerimisele. Ja see on vist kõige vähem ülev kiidulaul, mida suudan ette kujutada.

10. august 2019

Hästifunktsioneeriv aju vajab hädasti und ja liikuvat keha

Ilmus ERRis 08.08.2019

Hästifunktsioneeriv aju vajab hädasti und ja liikuvat keha

Anders Hansen „Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“ Varrak 2018. Tõlkinud Heidi Saar

Matthew Walker „Miks me magame. Uni ja unenägude vägi“ Argo 2018. Tõlkinud Triin Olvet

Mihkel Kunnus

Lugematud veebisaidid ja raamatukaupluste riiulid kubisevad soovitustest, mida, kuidas ja kui suures koguses süüa. Üks imedieet ajab teist taga, on veregrupi- ja pH-dieedid, paleo-, keto- ja vegandieedid. Samuti tõotavad „vapustavaid tulemusi“ imelühikese ajaga erinevad toidulisandid, nn Big Pharma on hiiglasliku kasumiga. Sellega kokkupuutunuile ja ehk sealt ehk mõne konksu alla neelanuile on mul hea ja halb uudis. Hea uudis on see, et oma keha ja vaimu ning seeläbi heaolu märgatavaks tõstmiseks ei ole vaja sugugi palju raha ja ei ole vaja ka intellektuaalselt nõudlikke oskusteadmisi. Mõni odav ja õige lihtne vahend võib tõsta elukvaliteeti lausa hüppeliselt. Halb uudis on see, et selleks tuleb teha midagi, mis pole küll kulukas ega keeruline, aga ometi kohutavalt raske – muuta oma eluharjumusi. Täpsemalt une- ja liikumisharjumusi. Toitumine on ka väga oluline, aga õige une ja liikumise kõrval siiski pigem kolmandajärguline. Õigupoolest kannatab keha isegi päris kehva toitumist, kui une- ja liikumisrežiim on paigas. Kõik on heaolu seisukohalt tähtsad, aga kui mingi tobeda mõtteharjutusena peaks tegema pingerea, siis oleks see järgmine: õige unerežiim, õige liikumisharjumus, õige toitumine. Uni on täiesti asendamatu ja ebapiisava une tekitatud kahjud on kõige rängemad ja kõikehõlmavamad. Matthew Walkeri sõnadega: „Uni on rohkemat kui tugisammas; uni on alusmüür, mille peal seisavad kaks ülejäänud sammast [st toitumine ja treening – M.K.]. Võtke ära une vundament või nõrgestage seda pisut ning hoolikalt valitud toidusedel või füüsiline treening muutuvad vähem kui tõhusaks“ (lk 185).

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige, neuroteadlane Jaan Aru jättis pärast saates „Plekktrumm“ käimist vaatajatele järgmise soovituse:

"Ma väga soovitan: hoidke oma aju! Sest kui on nii, et aju on kõik, mis te olete, siis hoiate te seeläbi iseennast. Esiteks, käige jooksmas või kiiresti kõndimas – tehke seda oma aju pärast, sest on teada, et aeroobne treening soodustab uute närvirakkude arengut ajus. Teiseks, magage! Magage korralikult! Magage välja ja magage hästi. Kui teie elukaaslane teid voodis tüütab, siis võtke eraldi voodid, sest abielu on püha, aga uni on samuti püha. Ja, kolmandaks, tehke pause internetist ja nutitelefonist ning nautige seda kultuuri, loodust, maailma ja suuri küsimusi, mis on teie ümber."

Kellele see soovitus on piisavalt veenev ja motiveeriv, võib sellega piirduda. Kel on aga huvi selle vastu, kuidas ja miks need soovitused nii head ja universaalsed on, neile soovitakski kahte väga head aimeraamatut – Anders Hanseni „Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“ ja Matthew Walkeri „Miks me magame. Une ja unenägude vägi“.

Hanseni raamatu pealkiri on täpne. See räägib tõesti sellest, kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad. Praktikule võib piisata teadmisest, et see tõesti on nii, aga Hansen avab populaarteaduslikus vormis ka selle füsioloogilisi mehhanisme.
Raamat on kirjutatud kergesti loetavas stiilis ja on kohati lausa õpikulik, sest on eraldi lehel ja värvilisel taustal on välja toodud meelde jätmist väärivad kokkuvõtted. Nii saab valida erineva raskusastmega selgituste vahel.

Näiteks: „trenn teeb aju elastsemaks“ (lk 28), füüsiline treening treenib stressileevendust ja kortisooli taseme langemist (lk 38), trenn suurendab otsmikusagarat ja see käsutab mandelkeha, et stress alla viia (lk 44). Lühidalt: raamat ja selle peatükid on üles ehitatud mõneti õpikulikult, kus sama asja korratakse aeg-ajalt suuremal keerukusastmel. Anders Hansen on omandanud Karolinska instituudis arstikutse ja töötab psühhiaatria valdkonnas peaarstina, tähendab, ta on akadeemilise haridusega ja kirjutanud suure hulga artikleid, aga eelkõige siiski praktik. Raamat tugineb suurele hulgale teadusartiklitele, aga on ometi väga lugejasõbralikult kirjutatud ning sobib hästi ka neile, kellele meeldivad huvitavad faktikesed a la aju võtab energiat massiühikohta umbes kümme korda rohkem kui teised koed, jooksmine parandab õppimisvõimet, jõutreening assotsiatiivset mälu jne, aga seal on ka väga palju sellised fakte, mis peaks iga lapsevanema, pedagoogi ja haridusametniku mõtlema panema. Kehalise tundide lisamine tunniplaani aitab tõsta tulemusi matemaatikas paremini kui matemaatika tundide lisamine, tähelepanuhäirete jms vastu on treening ja liikumine tõhusaimad vahendid jne. Mis puudutab aju arendamist, siis trenn teeb pika puuga ära igasugustele ristsõnadele ja sudokudele. Võiks isegi öelda, et kui koolimaja oleks lauge nõlvaga mäe otsas ja milleni saaks ainult mööda paari kilomeetrist jalgrada, siis oleks juba suhteliselt teisejärguline, kas koolimaja ise oleks tüüpilne nõukaaegne standardehitis või mõni moodne avatud ruumidega loovuskeskus (teiseks ülioluliseks ja vältimatuks eelduseks on see, et lapsed on end välja maganud!).

Samuti aitab treening depressiooni vastu tõhusamini kui tuntud antidepressandid (kui pole juba raske, kliiniline depressioon, kus inimene omal jõul isegi voodist enam välja ei saa).

Üks tuntuim kõlakas Immanuel Kanti kohta on teadupärast see, et tema jalutuskõigud olid nii täpsed ja regulaarsed, et nende järgi sai kella õigeks panna, aga tuleb välja, et suurte filosoofide ja kirjanike jalutamisharjumus väärib hoopis matkimist, mitte pilkamist. See oli üks nende edu alus, mitte lihtsalt pelk biograafiline seik.

Anders Hanseni raamat on toetub teadusuuringutele, kus põhjuslikke seoseid on otsitud kohase skeptitsismiga ning püütud koos esinevaid tegureid rühmitada ja eraldi uurida. Näiteks tuleb välja, et loovusele avaldab mõju just nimelt liikumine, mitte keskkonnamuutus ja vaatepildi vaheldumine, mis tavaliselt alati on liikumisega kaasnenud. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab ju need lahutada. Saab liikuda ka nii, et pilt üldse ei muutu – näiteks tuimalt jooksulindil sörkides –, või istuda ise paigal ja lasta pildil enda silme ees muutuda mõnel ekraanil. Teaduskatste tulemused on ühesed – diivan on patt loovuse vastu. Lisaks on liikuv lihas stressileevendussüsteem. Ja samuti tõhusaim vahend tähelepanuhäirete vastu. Samas üle pingutada ei tasu – ultramaraton juba vähendab mälu.

Raamat on soovituslik ka vanemaealistele, kellest ehk mõned veel mäletavad nüüdseks juba ammu ümber lükatud väidet, et ajurakkude hävimine on pöördumatu. Ei, ei ole. Liikumine taastab aju. Ja regulaarne jalutamine vähendab dementsusriski lausa 40%.

Hippokrateselt väärib peale ta vande meenutada ka tõdemust, et kõndimine on inimese parim ravi.

Matthew Walkeri raamat on aga tõsisem teos, kõvasti ja teenitult tunnustatud (New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller, Observeri, Sunday Timesi, Financial Timesi, Guardiani, Daily Maili ja Evening Standardi aasta raamat 2017 ) ning mahtugi omajagu rohkem (390 lk). Kui Hanseni raamatut võib nimetada õpikulike väärtustega eneseabiraamatuks, siis Walkeri raamatu teaduslik-akadeemiline kraad on üksjagu kangem ja peaks rahuldama ka intellektuaalselt nõudlikumat maitset. Keda unefüsioloogia sel määral ei huvita, võib piirduda eelmainitud Jaan Aru – kes, muide, on Walkeri raamatu teadustoimetaja – artiklinupuga Postimehe teadusportaalis Heureka – „Teaduspõhine looduslik kõrvaltoimeta imerohi ülekaalulisuse ja rumalate otsuste vastu“ (10. veebruar 2019^¹) Jah, see imerohi on uni. See tõstab teie töö produktiivsust, muudab teid loovamaks, parandab teie mälu, teeb teid heatujulisemaks, aitab kaalu hoida, paneb vähem riskima ja rumalusi tegema ja sel puuduvad igasugused kahjulikud kõrvaltoimed. Ja see on tasuta.

„Võttes aluseks mitmekülgse uue teadusliku arusaama unest, ei pea me enam küsima, milleks uni hea on. Selle asemel oleme nüüd sunnitud imestama, kas on üldse olemas mõnd bioloogilist funktsiooni, mis ei lõika kasu heast ööunest. Siiani väidavad tuhandete uuringute tulemused, et ei, selliseid ei ole olemas“ (lk 18).

Walkeri raamat avab selle füsiloloogilisi, neuroloogilisi, endokrinoloogilisi ja muid taolisi mehhanisme ning ta räägib fenomenist, mille osas on ta väga kompetentne (Walker sai oma teaduskraadid neuroteaduses ja neurofüsioloogias Suurbritannia Nottinghami ülikoolist ja terviseuuringute nõukogult Londonis ning seejärel asus tööle USA Harvardi ülikooli arstiteaduskonna psühhiaatriaprofessorina. Praegu on ta neuroteaduse ja psühholoogiaprofessor USA California ülikoolis Berkeleys, kus ta juhib oma asutatud unekeskust. Walkeri teadustöö teemaks on une mõju inimese tervisele, ta on avaldanud üle saja teadusartikli ning pälvinud mitmeid teadusauhindu ja -preemiaid).

Raamatu haare on lai ja süvenemine muljetavaldav. Seal on näiteks ka filosoofilisi kõrvalepõikeid, mis küsivad inimese ja elava loomuse järele (miks elu üldse vaevus ärkama? Eriti arvestades seda, et on püsinud tugev evolutsiooniline surve une kadumiseks, sest magav organism on kaistetu ja aktiivsest toidu- ja seksuaalsest konkurentsist väljas). Aga raamatu lõpuks jõuab Walker välja konkreetsete ja praktiliste sammudeni, kuidas une kvaliteeti parandada. Ta on soovitab alati eelistada käitumuslikku uneteraapiat mis tahes unerohtudele ning ta põhjendused on teaduslikud ja veenvad (ütleb ka ise joonealuses, et suured farmaatsiatööstused teda seepärast ei saagi armastada). Häid unerohte pole veel lihtsalt olemas, kõik praegused on füsioloogiliselt väga robustsed ja annavad täisväärtusliku une asemel selle kehva aseaine (mis mõnel juhul on küll parem kui mitte midagi, aga siiski tuleks alati enne proovida muid meetodeid). Kuigi Walkeri raamat on nõudlikum kui Hanseni oma – siin võib kohata sõnu nagu „tsirkadiaanrütm“ ja „adenosiini kontsentratsioon“ –, siis midagi ülearu keerulist siin siiski pole. Mõtlema panevaid fakte ja humoorikaid kokkuvõtteid aga küllaga. Näiteks pidev vähene uni tõstab vähiriski lausa kahekordseks, unisusest põhjustatud avariisid on rohkem kui alkoholist ja narkootikumidest põhjustatud kokku jne. Või siis , et „ärkvelolek on kergemat sorti ajukahjustus“ ja et „nüüdiasaegne [kunstvalgustusega ja kunstliku unerežiimiga] ühiskond [on] võtnud ühe looduse täiuslikest lahendustest (une) ja jaganud selle kenasti kaheks probleemiks: (1) öö nappuseks, millest tuleneb (2) võimetus püsida päeva jooksul täielikult ärkvel“ (lk 311).

Walkeri raamatust saab teada ka seda, miks Guinessi rekordite raamat enam ei registreeri ega isegi trüki ära magamatuse rekordeid (etteruttavalt: sest pikk unetus on sedavõrd hõlmavalt organismi kahjustav, et ükski eetikakomitee ei luba).
Saab teada ka seda, miks ei tasu vahetult enne und lugeda helendavatelt ekraanidelt (nagu käesolevatki tutvustust, eks), vaid pigem ikka paberlit ja sooja valgusega öölambi toel, miks on head pimendavad kardinad ja miks ei taasu trenni lükata väga hilisesse õhtusse. Ja miks äratuskellad on saatanast ja tukastusnupud (sooze button) veelgi saatanlikumad.
Need on väga head raamatud. Loe, käi jalutamas või sörkimas ning siis maga end korralikult välja. Ja maailm on kohe ilusam koht.

1https://heureka.postimees.ee/6518877/jaan-aru-teaduspohine-looduslik-korvaltoimeta-imerohi-ulekaalulisuse-ja-rumalate-otsuste-vastu

Postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid

Ilmus ERRis 02.08.2019

Mihkel Kunnus: postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid

Vanakooli mõtteloolasel ja erudiidil Ilmar Venel on üks tore essee, mille pealkiri on „Pahustumine ehk Uusaja olemus“ (Ilmamaa 2002). Ilmar Vene näitab seal, kuidas paljud uusaegsust iseloomustavad metafüüsilised orientiirid on justkui pahupidi keeratud versioonid keskaegsetest. Essee formaat on küll lootusetult aegunud (350 lehekülge ja kaaned ümber!), aga selle pealkirjaks valitud koondkujund resoneerub üpris hästi ka palju väiksemas ja päevakajalisemas mastaabis kui essees eneses käsitletud paar aastatuhandet.

Eriti ajalikke, aga ometi kõnekad näiteid võib leida juba meie parteide enesenimetuste pahupidisusest – kõige tulipäisemalt ja revolutsioonilisemalt riigitüüri kallal rapsida tahtev erakond nimetab end konservatiivseks, seevastu partei, mille nimesse reform ehk muutus on lausa ainusõnaliselt sisse kirjutatud, jutlustab tasa ja targu peenhäälestusest, mis üldist kurssi võimalikult vähe muudaks.

Parteide nimed funktsioneerivad meie konnatiigis õnneks siiski suuresti pärisnimedena ja küllap nii pinnapealseid inimesi eriti pole, et siin liigsest otsetõlgendusest end eksitada laseks. Oma isikliku kassi nimeks võib ju vabalt Koer panna, funktsionaalsust see ei kõiguta ja oma loomake on armas ikka.

Tähelepanu väärib ehk aga see, et ka üks levinuim ajakirjanduslik formaat – analüütiline sõimamine – teeb sageli taolisi pahupidisusi. Ja analüütilisel sõimamisel on kindlasti poliitiliste hoiakute kujundamisel üksjagu mõju.

Siin tundubki olevat tähelepanuväärne see, et kui praegusele kultuurisõjale pragmatistliku pilguga vaadata, tähendab keskenduda leeride enesekirjelduste asemel nende käitumisele ja taotlustele, siis on siin leerid mitmes mõttes pahupidi. (Tuletan meelde, et pragmatismi printsiibi üks sõnastusi on järgmine „Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses“, lühimalt, kellegi ideoloogiliseks positsioneerimiseks tuleb vaadata pigem ta käitumist, kui kuulata ta enesekirjeldust.[1])

Võiks isegi öelda, et vastast süüdistatakse enese pattudes, sõimamiseks kasutatakse sõnu, mis iseloomustavad sõimajat tihti täpsemini kui sõimatavat.

Konservatiivid ja progressiivid

Võtame ühe hiljutise näite Inglismaalt, Boris Johnsoni, vastse peaministri konservatiivide parteist.

Arhetüüpse Briti konservatiivina võiks meenuda näiteks sir Roger Scruton, suures maahäärberis elav džentelmen, kes kannab peeneruudulist pintsakut, armastab ratsutada, räägib väga peent kõrginglise keelt ja tunneb vastumeelsust mis tahes rapsimiste ja skandaalitsemiste vastu, jutlustab kogukondlikkust ja kiindumist oma kodupaika, hindab ülikõrgelt traditsioone ja konventsioone.

Boris Johnsoni kaubamärgiks on aga rõhutatult hooletu välimus, ajakirjanikud leiavad ta tihti eest lillelistes šortsides ja fliisis, soeng nagu harakapesa. Tal on endast paarkümmend aastat noorem elukaaslane, kelle ta leidis oma abikaasa kõrvalt ja kelle abordiarve ta vastumeelselt kinni maksis.

Johnson on esimene, kes tõi ajaloolisse hoonesse elukaaslase, kellega pole abielus. Ta on vallandatud ajalehest lugude ja tsitaatide võltsimise eest, ta elu on kulgenud skandaalist skandaali[2].

Jättes kõrvale igasugused moraliseerimised, siis võiks teda nimetada uljaks elukunstnikuks ja pullivennaks, punkariks ja triksteriks või milleks iganes, aga ta on kõike muud kui klassikaline briti konservatiiv.

Hüppame järgmise näitega teise serva, nn progressiivide leeri (tunnistan, et viimasel ajal on raske rääkida konservatiividest või progressiividest panemata neid jutumärkidesse või lisamata ette „nn“).

Õhtumaise (ja mitte enam ainult) kultuuri üks suuri ja pikki süvahoovusi on olnud indiviidi vabastamine kõige laiemas ja üldisemas mõttes. Võib öelda, et progressi lugu on inimese vabastamise lugu. Kõigepealt vabaneti hüppeliselt loodusest pärit hädadest (st näljast, külmast, paljudest haigustest jne).

Seejärel mitmete institutsioonide survest: murdus perekonna ning külakogukonna absoluutne võim. Kirik ei olnud enam kõikvõimas ning lindpriiks kuulutamine või kirikuvande alla panemine ei võrdunud enam surmaotsusega.

Teisel tasandil võime jälgida, kes järk-järgult vabanesid. Kunagi olid vabad üksnes mehed ja neistki vaid murdosa (kõrgemad seisused). Siis vabanesid linnainimesed. Ajapikku said ka alamklassid valimisõiguse ja kodanikuvabadused. Orjapidamine lõpetati.

Siis vabanesid – vähemalt seaduse silmis – naised. Vabanesid (läänes) teist värvi ja usku inimesed. Kui 20. sajandi esimestel kümnenditel tekkis (linna)noortel oma töö ja teenistus, siis vabanesid nemadki.

Umbes nii nagu Thomas Manni „Võlumäe“ Settembrini ütles Jeesuse kohta: „Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.“

Vabanes seksuaalsus igasugusest tsentraliseeritud regulatsioonist, hipid laulsid vabaarmastust ning filosoofid tagusid maapõhja essentsialistlikke sookäsitlusi.

Kui nüüd tõmmata sellele vektorile vastassuunaline vektor, siis keda näeme seda vedamas?

Keda näeme püüdmas kehtestada võimalikult formaliseeritud ja ritualiseeritud seksuaalkäitumist ja inimeste taaslahutamist meesteks ja naisteks, nõudma, et sookategooria, mida rohkem kui sajand on seadusandlusest välja roogitud, tuleks sinna tagasi?

Need on need, kes nimetavad ennast progressiivideks! Rootsi radikaalfeministid ja USA sotsiaalse õigluse sõdurid püüavad üksteist üle trumbata sellega, kes koostab rangemad formulatsioonid seksuaalkäitumisele.

Igasugune hipilik spontaanne kireuim tuleb soosuhtlusest välja rookida ning erutus allutada asjalikule ja kainepäisele, selgelt ja ühemõtteliselt formuleeritud konsensuslepingutele.

Vastne Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tahaks „viia naistevastase vägivalla aluslepingutesse kui kuriteo Euroopa väärtuste vastu“[3] ning Istanbuli konventsioon juba käsitleb naistevastast vägivalda essentsiaalselt erinevana meestevastasest vägivallas st pragmatistlikult vaadatuna on tegu sookategooriate taasessentsialiseerimisega – inimestel on seaduse ees jälle sugu! – , kusjuures seda samadel põhjendustel, mida kasutavad kõige arhailisemad religioossed traditsioonid, tähendab naiste kaitse ja turvalisuse tagamiseks.

Taas: jättes kõrvale igasuguse moraliseerimise ja hinnagu (pole ju võimatu, et suur õhtumaine projekt inimeste võrdsuse ja ühetaolisuse aatest osutuski inimkonnale realiseerimatuks), siis see on kõike muud kui progressiivne selle sõna tavapärases tähenduses. Kultuuritüpoloogiliselt on need selgelt reaktsioonilised suundumused.

Progressiivide suhtumine Jordan Petersoni

Heaks näiteks on ka nn progressiivide suhtumine Jordan Petersoni, Kanada kliinilisse psühholoogi, kes on sattunud kultuurisõdade eesliinile. Teda võiks pidada tõeliseks progressiiviks, progressiiviks ilma jutumärkideta, sest ta korraga hoiab kinni õhtumaiste väärtuste baasimpulssidest – indiviidi ülimusest mis tahes kollektivismi ees – ja samas arendab samas suunas edasi tendentse, mis meid siia on kandnud.

Näiteks peab Peterson homoabielu mõistlikuks sotsiaalseks eksperimendiks, sealhulgas lapsendamisõigusega, sest kuigi me ei tea veel, kuidas see lastele mõjub, et vanemad on samasoolised, on ta veendunud, et „kaks vanemat on alati parem kui üks“ (seevastu meie „konservatiivid“ on siin pahatihti õige „progressiivsel“ positsioonil – inimene muutku oma kaasasündinud loomust! Nad võivad mõnuga pilada tegelasi, kes tahavad oma kaasasündinud sugu muuta, aga ei suuda taibata, et seksuaalne orientatsioon on samavõrd kaasa sündinud kui sugu, lihtsalt ühel juhul tuleb püksi vaadata, teisel juhul tsipake sügavamale, hormonaalsele ja neuraalsele tasandile).

Farmakoloogiliselt ja psühhiaatriliselt pädevana ning teadustulemustele tuginedes pooldab ka kanepi legaliseerimist (sest see on kordades ohutum kui alkohol) jne. Ometi on talle virutamine saanud grupitunnuslikuks lojaalsusžestiks just, ütleme, uusprogressiivide karjale.

Kenaks pahupidistumise näiteks sobib siinjuures ja see, et Jordan Petersoni mõneti ühekülgne käsitlus mõjukast Prantsuse mõtlejast Michel Foucault'st – ühest progressiivide lemmikust – iseloomustab jällegi praeguseid „konservatiive“.

Petersoni sõnul ründas Foucault õhtumaise kultuuri aluseid sellega, et väitis teaduse olevat alati võimu tööriista (mis kehtestab ajastut iseloomustava tõerežiimi jne). Ja kui nüüd pragmatistlikult küsida, et kes käitub nii nagu teadus oleks a priori võimu ja ideoloogiate tööriis, siis vastusena vaatab meile näkku jälle mõni aarja vanamees, kes end konservatiiviks nimetab.

Eelkõige ilmneb see igasugustes keskkonnaalastes debattides. Piisab vaid mõnele keskkonnaalasele uuringule viidata, kui kargab välja trobikond marufukojaanist „konservatiivi“, kes raiub nagu rauda, et teadus ja tõde on pelgalt Võimu tööriistad, et IPCC ja ÜRO kehtestavad domineerimise nimel oma tõerežiimi jne.

Aeg liigestest on lahti

Muide, kõrvalepõikena võib muidugi öelda, et skeptistsism on alati olnud teaduse tubli tööriist, aga skeptitsismiga on see häda, et seda saab alati kangemaks keerata. Tõsikindlusnõude saab ajada nii rangeks, et ükski fakt pole piisavalt tõestatud.

Tuntuim absoluutse tõsikindluse otsija on ehk Descartes oma kuulsa cogito ergo sum'iga. Ta jõudis tulemusele, et kahelda saab kõiges, peale selle, et olemas on keegi, kes parasjagu kahtleb. Kõik muu võib olla illusoorne.

Aga veel lammutavamalt mõjus ehk oli David Hume, kes näitas, et rangelt võttes ei saa kindel olla isegi loodusseadustes, sest need toetuvad minevikusündmustele, aga sellest, et midagi kehtis minevikus, ei saa järeldada, et see kehtib ka tulevikus, sealhulgas loodusseadused. Ei ole tõestatud, ega ka saa tõestada, et tulevik on sama struktuuriga mis minevik! Ja kui epistemoloogiline vint nii peale keerata, siis ei saa tõesti enam midagi tõestatuks ja faktiliseks lugeda.

Küll aga on õpetlik vaadata, mis juhtub „konservatiivide“ skeptilisusega siis, kui pilgu alla satuvad erinevad immigratsiooniteemad. Oo, see on vägev temperamendimuutus, mis siis seda tõugu tabab!

Kui kliimaküsimustes keeratakse skeptitsimikruvil vint nii peale, et lähenetakse juba David Hume'i meistriklassile, siis pagulastemaatikas usutakse silmagi pilgutamata kõige haigemaid, fantaasiarikkamaid ja vastuolulisemaid luulusid, alates miljonitest neegerimmigrantidest, keda sooroslased öö varjus riiki smugeldavad kuni kõige põrunumate visioonideni kohe saabuvast homode kalifaadist. Siin piisab oma veendumuste kinnituseks ka kõige napakamast ja vihjelisemast kuulujutust ja „elutervest skeptistsismist“ pole enam õrna vinetki.

Aeg liigestest on lahti. Kultuurisuundumuste eesliinil madistavad postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid

_________________

P.S. Kui vaadata Boris Johnsoni ja selle kohalikke analooge, siis meenub ikka suure psühholoogi Fjodor Dostojevski kirjeldatud põrandaalune:

„Inimene on ju rumal, fenomenaalselt rumal. Või õigemini – ta pole sugugi rumal, kuid niivõrd tänamatu, et teist temasarnast pole leida. Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentelmen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus. Ja see kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid.“[4]

[1] Pikemalt on seda lahti seletatud nt https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/07/tuhja-see-retoorika-vaadakem-tegusid.html

[2] Vt nt https://epl.delfi.ee/valismaa/boris-johnson-poliitik-kes-kukub-ainult-ulespoole?id=86948967 ja https://ekspress.delfi.ee/sisujuht/mees-valetas-ennast-peaministriks?id=86923007

[3] https://epl.delfi.ee/valismaa/brusseli-uus-tuul-hakkab-eesti-tabusid-murdma-kliima-palkade-vordse-kohtlemise-ja-maksude-vallas?id=86857243

[4] Fjodor Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ I osa, VII peatükk. LR 1971, nr 48-49. Tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel

24. juuli 2019

Tühja see retoorika, vaadakem tegusid!

Pildiotsingu william james pragmatism ja elu ideaalid tulemus

LOE SEDA RAAMATUT!

Ilmus ajalehes „Postimees“ 24.07.2019

Tühja see retoorika, vaadakem tegusid!

Saamaks paremat pilti sellest, mis toimub meie ühiskonnas, tuleks aeg-ajalt püüda mis tahes retoorikast mööda vaadata ja keskenduda tegelike soorituste kaardistamisele.

Mihkel Kunnus

Kui filosoofia tähendab paljude jaoks elukauget targutamist ja tühja sõnavahu üles kloppimist, siis ometi on üks filosoofiline koolkond, mis juhatab vastassuunas, tähendab annab praktilisi ja konkreetsed juhiseid mõttetu sõnavahu seest väärt ivade leidmiseks. Ja see on vajalik oskus, sest mõttetut sõnavahtu suudavad tööstuslikus koguses toota ka need institutsioonid, mille oleme ellu kutsunud praktiliste elumurede lahendamiseks.

Koolkond, või õigupoolest rohkem intellektuaalne hoiak avaramas tähenduses, mida silmas pean, on pragmatism. See on enam-vähem ainus algupärane Ameerika panus filosoofiasse, just sobilik pärinema ühiskonnast, mille on suuresti üles ehitanud kunagise Euroopa demograafilise materjali teotahtelisem ja vähemkontemplatiivne ülejääk. Omadussõna „pragmaatiline“ on küll põhjusega hakkanud tähistama ka teatud küünilist hoiakut, mis ignoreerib teadlikult eetilist mõõdet ja väärtusorientiire, aga see ei ole kindlasti algupärane pragmatism. Sõna „filosoofia“ tuleb teadupärast kreeka keelest ja tähendab tarkuse armastust. Etümoloogia on siin sisuliseltki tabav. Armastus tähendab ju tingimatut positiivset suhtumis ning tõelisele filosoofile on tarkus ja tõde väärtusteks iseeneses. Seevastu pragmatism sündis 19. sajandi lõpul ja oli tugevasti mõjustatud ka darvinismist. Mõtlemine on üks pelgalt üks bioloogiline funktsioon ja elu tähendab laiemas plaanis eelkõige tegutsemist. Mõtlemisest on tolku ainult nii palju, kui aitab meil paremini ja õigemini tegutseda. „Mõtlemise kogu funktsioon on luua tegutsemisharjumusi,“ kinnitas Charles Sanders Peirce, üks pragmatismi alusepanija.

Wilhelm Ostwald, nobelistist keemik, kellel bareljeefike kaunistab mõningate seoste tõttu ka Tartu ülikooli peahoone seina, ütles ühes kirjas teisele pragmatismi aluse panijale William Jamesile: „Kõik realiteedid mõjutavad meie praktikat ja see mõju ongi nende tähendus meile. Ma olen harjunud oma auditooriumile esitama küsimusi sel viisil: mille poolest oleks maailm teistsugune, kui tõene oleks see või teine alternatiiv? Kui me ei suuda avastada mingit erinevust, siis puudub alternatiivil mõte.“

William James resümeerib hiljem: „Hämmastav on näha, kui mitmed filosoofilised vaidlused langevad mõttetusse nii pea, kui allutada nad konkreetsete tagajärgede tuvastamise lihtsale testile“ ja „ei saa olla mingit erinevust abstraktses tões, mis ei väljenduks erinevusena konkreetsetes faktides ja nendest tulenevates tulenevates sündmustes“^ⁱ.

Maakeeli võiks pragmatismi printsiibi võtta siis ütlusesse: „Möla maha!“, tähenduses siis, et möla tuleks maha lahutada ja vaadata, mis siis järgi jääb. Või aktuaalsemalt – tühja see retoorika, vaadakem tegusid! Siis võime üsna williamjameslikult öelda, et hämmastav on näha, kui mitmed poliitilised vaidlused langevad mõttetusse nii pea, kui allutada nad konkreetsete tagajärgede tuvastamise lihtsalt testile.

Näiteks valimiste ajal võeti taas üles aborditemaatika. Enne seda oli riiklik abordipoliitka selline, et haigekassa toetab ja see on kõigile kättesaadav ja nõnda ka nõustamine. Suure käraga tõsteti teema lauale, ärritati üles palju inimesi, solvati arste jne. Millised olid oponeeriva poole ettepanekud? Keelta? Ei. Nõustada soovijaid? Jaa, ehk isegi rohkem jne. Lõpptulemus: haigekassa toetab ja see on kõigile kättesaadav ja nõnda ka nõustamine. Järelikult kogu debatt oli suuresti nii sama üles kisutud möla ja sõnavaht.

Võtame veel ühe näite. Koalitsioonikõneluste reportaažis rakendas ilukirjanduslikus vormis pragmatismi printsiipi Facebooki-karakter Vello Nelikendkaks ja tulemus oli õige humoorikas. Tsiteerin katkeliselt:
„EKRE üks põhinõue läbirääkimistele minnes on sõjaväestatud piirivalve! Ei lähe kaua mööda, kui avaneb maja uks, välja astub näost õhetav Helme ja teatab, et great victory, saime sisuliselt kaks rulli okastraati ja võibolla ühe paksu politseiniku piirile juurde, kes liikluspatrullist üle tuuakse. Da fuq nagu? Mis sõjaväestatud piirivalvest sai? Ratas kõrval muheleb.

Järgmine laks.

Sisenetakse taas majja. EKRE nõue 15% tulumaks. Uks lahti, näost rõõsa Helme teatab kaamerasse malbel häälel, et saime 20% tulumaksu! Mis mõttes saite? See on sama nagu praegu! /.../

Teeme korra veel.

EKRE lööb rusika lauale, „Võimule saades saadame kõik 503 pagulast riigist välja!“. Reaalsus – kvoodid jäävad ja et EKRE-l oleks oma valijatele ette näidata mingisugustki edu, siis hakatakse riiklikult kottima kahte üksikut, immigratsioonipumbast Muusikakooli neegrit, kes pole kandlel veel Kungla rahvast jõudnud ära õppida.“^ⁱⁱ

Lühimalt: kui kogu „suuga tehtud suur linn“ maha lahutada, siis ei jäänud järele „kärbse pesagi“.

Pragmatistlik hinnang toimunule sõltub positsioonist. Ei ole seal hullu midagi, sest kõik jääb suuresti vanaviisi. Või siis: ei ole neist suurt tolku midagi, sest kõik jääb suuresti vanaviisi. Muutus ainult retoorika, möla kvalieet (aga seegi paraku halvemuse suunal).

Siiski tuleb teha oluline eristus. Inimelu puudutab väga erinevat laadi valdkondi. Ühes ääres on füüsilis-insenerlik reaalsus, kus praktika on ainuliselt tõe kriteeriumiks, ja teises ääres sümboolne reaalsus, kus retoorika ja sümboolsus ongi ainsaks määrajaks. Kui viimase näiteks par excellence või tuua matuse – peale lohutavate rituaalide polegi mitte midagi teha – , siis esimese näiteks võib poliitikas tuua looduskaitse ja seda looduse seisukohalt. Piltlikult öeldes: ökosüsteeme ei huvita vähemalgi määral, kas ekskavaatorijuhtjuht nutab süümepisaraid või irvitab küüniliselt koppa maasse lüües, langetatava puu seisukohalt pole vahet, kas ta võtab maha hingestatud rituaali tegev kirvemees, või asine harvester. Samuti pole ökoloogilisest vaatepunktist vahet, kas põlevkivi jätkuva kaevandamise eest seisab sotsiaaldemokraatlik Marju Lauristin (nagu ta Eesti eurosaadikuna tegi), või ökoloogiliselt täisjuhm „rahvuskonservatiiv“.
Mis puudutab tegelikku, pragmatistlikku rohelisust, siis näiteks Rail Balticu seisukohalt oli viimastel valimistel ainult neli rohelist valikut – ERE, rohelised, EKRE ja Vabaerakond. SDE ajas küll hoogsalt rohelist möla, aga kui praktilised käitumisjuhised ei eristu suhtumisest „suva see Rääma raba ja maha võetavad metsad, auklikuks uuristatud maa ja lõhutud ökosüsteemid, me ei vaja looduse armuande, võtame ise mis vaja ja siia saagu üks ilgepirakas raudtee!“, siis pragmatistlikust seisukohast on need „metafüüsikad“ identsed. Nii nagu on EKRE migratsioonipoliitika suuresti identne seniolnuga. Praktilised muutused puuduvad, järelikult on identne.

Kordan üle: pragmatismi printsiibi üks sõnastus kõlab järmiselt: „Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses.“

Muide, siit tuleb ka üks pragmatistliku (ja analüütilise) psühholooga – William Jamesi on muuseas ka tunnustatud psühholoogiaklassik – alusteese: inimene käitub oma ideoloogiaid ja uskumusi ning see, kelleks ta end ise peab, võib märkimisväärselt erineda sellest, kellena ta käitub. Ja see ei tähenda sugugi esmajoones silmakirjalikkust, vaid tõsiasja, et eneserefleksoon väga keeruline protsess ning pigem on reegliks see, et inimese minapilt on puudulik, kui see, et see on adekvaatne. Näiteks, kes ei oleks kohanud variatsioone teemal „ma ei ole rassist, aga neeger pole ikka inimene“, ometi on seda teed minemas pragmatistlikult sama struktuuriga „ma võtan keskkonnaküsimusi väga tõsiselt, aga Rail Balticut toetan ikka praegu kavandataval kujul“.

(Siin juures kindlasti tahaks tervitada ka üliaatelisi, sirgeselgseid ja ülimittepunaseid mittesotse, kes arvavad, et nende heroilisest moralismist piisab selleks, et tagada pinnalähedase põlevkivi jätkumine läbi aegade).

Veel üks näide: Prantsuse mõjuka filosoofi Michel Foucault' üheks negatiivseks toimeks on sageli väja toodud seda, et temast inspireerituna taandatakse teadus poliitikaks ja tõde võimu vahendiks. Vaatame nüüd pragmatistlikult – kes käitub nõnda nagu teadus oleks pelgalt poliitililine vahend ja võimu ripats, kes kohtleb teadlasi kui ideoloogiateenistujaid. Siis võib öelda, et pole paremaid näiteid „marufukojaanidest“ kui igasugused „kliimaskeptikud“. Nad võivad eht michelfoucault'liku kirega sukelduda inimkonna ajalooarhiivi kõige laiemas tähenduses, et sealt samasuguse selektiivsusega otsida kinnitust oma aprioorsele veendumusele, et kogu kliimatemaatika on mingite müstilste roheliste vandenõu õilsate ja aateliste naftamagnaatide vastu.

P.S. Möla ei tohi muidugi alahinnata, näiteks valimiseelsel mölal on kõige praktilisemad tulemused – hääled, tähendab see, kes saab tegutsevale positsioonile. Ja pragmatism tunnustab siin igasugust retoorikat täiesti tõsiselt. Valimiskampaaniate pragmaatiline tulem ongi häälte hulk. Lihtsalt see, mis juhtub pärast valimisi, see, kuivõrd valitud on oma valimiseelsete sõnade taga, vajab uut pragmatistlikku analüüsi.

iVt 2. peatükk raamatus William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, tõlkinud Märt Väljataga

iiVt https://edasi.org/38612/vello-nelikendkaks-wonderkind-ratas/

12. juuli 2019

Mille Jumal on lahku loonud, seda inimene ärgu sidugu

Alljärgnev on väike arutlus kuu teemal (okasionalism). Kuna formaadi maht – päeva kommentaar - on väga napp ja üldleviline, siis on mõiste pigem kunstilise metafoori vormis.
Oli eetris Kuku raadios 12.07.2019

Mille Jumal on lahku loonud, seda inimene ärgu sidugu

Mis on okasionalism? Kui te olete vähegi normaalne inimene, mitte näiteks akadeemiline filosoof, siis pole te seda peletislikku sõna kuulnudki.

Õigupoolest on see idealistlik metafüüsika filosoofiaski surnud. Kusjuures piinlikkusse. Nimel on see on üks järjekordne katse oma mõistuse lüngad Jumala mõistega kinni katta. Küsimusele, kuidas saab vaim mõjutada ainet ja vastupidi, oli okasionalistlik vastus umbes järgmine: mingit maist põhjuslikkust üldse polegi, kõikvõimas Jumal klapitab kõik ja nii tekib meile vastav mulje. Olevik pole kuidagi mineviku põhjustatud, minevik ei struktureeri midagi.

Võib isegi öelda, et selline okasionalism on praeguse metafüüsilise peavoolu äärmusesse ekstrapoleeritud vastandsuundumus, sest viimase järgi maailm muud polegi kui üks suur pundar põhjuslikkusahelaid. Ning mingi nähtuse tundma õppimine ei tähenda muud, kui selle põhjuste tuvastamist. Tunnetuse kuningas Teadus püüab kaardistada üha pikemaid ja peenemaid põhjuslikkusahelaid.

Kusjuures see metafüüsika ei pea olema tingimata ilmalik. Suurt midagi ei muutu, kui postuleerida või uskuda selle süsteemi taha Looja. Olemuslik on aga see, et maailm kõige üldisemas mõttes on korrastatud ja läbistatud põhjus-tagajärg seosest. See uskumus peegeldub samuti näiteks argisügavamõttelisises usutunnistuses „Miski ei sünni ilma põhjuseta!“.

Selle printsiibi absolutiseerimine viib igavana filosoofilise probleemini, nimelt tahtevabaduse probleemini. Kuhu jääb siis vabadus, kui iga praegune olek määratud eelmistest olekutest ja nõnda aja alguseni välja?

Tähelepanuväärne on aga see, et kogemuslikult, fenomenoloogiliselt, psühholoogiliselt ilmneb vabadus probleemina, ränga koormana. Suure psühholoogi Dostojevski suurinkvisiitori sõnadega: „Inimesel ei ole rängemat muret kui see, kuidas leida, kellele võimalikult kiiresti loovutada oma vabaduse and, millega ta õnnetukene siia ilma sünnib.“ Kui filosoofi piinab tahtevabaduse probleem, täieliku determineerituse probleem, siis tegelikkuses elavat inimest piinab pigem püsiv aladetermineerituse probleem. Korda ja seaduspära on vaja püsivalt ise luua, selleks vaeva näha. Loodusseadused ei determineeri piisavalt!

Truism on seegi, et kultuur pole väga suurel määral midagi muud, kui vaevaga üles ehitatud süsteem liigse vabaduse piiramiseks. Kõik reeglid ja kombed, riitustest ja eetikast kirjapandud seadusteni on erinevad mehhanismid liigse vabaduse piiramiseks. Nende läbi püüab inimene ise endale leiutada käitumisreeglid ja seadused, oma käitumise determineerijad, et ta elukaoses nii palju ei piinleks või lausa ei hukkuks.

Vaadake või vastseid lapsevanemaid. Nende põhitegevus on oma lapsukese liigse vabaduse piiramine, et ta ei hukkuks või end ei kahjustaks. Lapsukesel on vabadus ronida kõrgele, kust saab alla kukkuda, vabadus toppida suhu nii söödavaid kui mürgiseid marju, kõndida lõkkesse jne.

Minnes veel sammukese praktilisemaks, olemegi kohe keskse ühiselulise küsimuse juures – milline kord luua? Millised käitumisvõimalused jätta ja milliseid püüda välistada? Ja üldkehtivatena. Sest ühele vitaalsete instinktidega normaalsele inimesele ilmneb vabadus probleem ikka sellena, et teistel on liiga suur käitumisvabadus.

Üks käepärasemaid ja koduseimaid näiteid vastastikku loodud enese determineerimise mehhanismist on leping. Luuakse endale kord, mille järgi lubatakse tulevikus käituda. Leping on siin konstruktsioon, mis determineerib edasise käitumise. Selle vanem ja arhalisem versioon, mis on päritud kirjaoskuse eelsest ajast, on suusõnaline lubadus. See on komme muuta end oma minevikuseisukohtade vangiks, panna tahteaktiga oma praegune käitumine determineeruma oma minevikukäitumisest.

9. mail toimus Tartus, Kogo galeriis ühe feministliku õigusteadlase avalik loeng teemal “Inimõiguste põhine lähenemine reproduktiiv- ja seksuaaltervisele”. Selle alguses ta käisitles muu hulgas suhtemudeleid ja ühtlasi avaldas nördimust, et ikka pole veel üldvaldav arusaam, et keegi ei ole suhtes millekski kohustatud ja igas etapis võib öelda ei. „Ei“ on igal ajal „ei“ ja suhe on igal hetkel katkestatav. Pole raske näha, millistest olukordadest on need imperatiivid välja destilleeritud. Selles nähakse vastumeedet igaugusele kohustamisele stiilis „Musi on seksi käsiraha“. Ei, ükski eelnev käitumine ei determineeri järgmist, ei tohi! Minevik ei struktureeri olevikku. Mingi naise poolne käitumine ei kohusta teda järgmisteks sammudeks, sest muidu saaks mees n.ö. seksi välja pressida. Mõistetav. Iseasi kui universaalseks soosuhtlusmudeliks saab seda ööklubietiketti laiendada. Mingis eas ja mingile kontingendile on see kahtlemata väga sobiv. Näiteks neile, kelle elukogemus on selline, et ei tule pähegi, et probleem võib tekkida ka mehe liigse vabadusega ära jalutada (noorema naise juurde näiteks). Olgu selleks siis lesbid, noored atraktiivsed naised või n-järku oomega-mehed, tähendab, need, kes suudavad soosuhtluses näha naist ainult tõrjepositsioonil.
Pole raske ka näha, et see okasionalistlik suundumus kiilub kinni siis, kui mehe ja naise soosuhtlusleping lihastub kõige otsesemas mõttes st kehastub uue inimesena ja kannab mõlema komponenti iga rakutuuma bioloogilises reaalsuses. Tõsi, lepingu algfaasis on see veel tagasivõetav, katkestatav. Seda kutsutakse abordiks. Aga pärast seda on leping tühistamatu.

Psühholoogid on ikka öelnud, et kui suhte kohal ripub püsivalt selle katkemise kirves, siis sellesse eriti ei investeerita, tähendab, selline „okasionalistlik“ suhe on olemuslikult midagi muud, kui selline, kus teatakse, et mis ka ei juhtuks, siis teine jääb. Lahutuse võimalikkus muudab suhte iseloomu ja tüüpi. Toas, mille tagasuks on alati lahti, jääb teatud õdusus kättesaamatuks.

Ei saa eitada, et katoliiklik sakrament paneb abielule talumatu raskuse. See on suhe, mis maiste vahenditega on lahutamatu. Mida Jumal on ühte pannud, seda maised tahtmised ei saa lahutada.

Okasionalism tähistab siin vastandkujutlust: Mida Jumal on eraldi loonud, seda maised tahtmised ei saa ühte siduda. Pole riitust, mis võiks siin anda kindluse, et sind ei jäeta üksi. Ja see, nagu on näidanud üks tšehhi kirjanik, annab olemisele kerguse, mis pole sugugi vähem talumatu.

28. juuni 2019

Sebastian Conrad. Globaalne ajalugu

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 27.06.2019

Pildiotsingu Sebastian Conrad "Mis on globaalne ajalugu?" tulemus

Ajaloolase härra Mõrumanni metametodoloogia

Mihkel Kunnus

Sebastian Conrad, Mis on globaalne ajalugu? Tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Siiri Ombler, konsultant Marek Tamm. TLÜ Kirjastus, 2018. 260 lk.

„Ookeanid, võrgustikud, paikkond – või maailm kogu oma täiuses? Millised uuritavad üksused on globaalsele ajaloole kõige kohasemad? Seesugused küsimused võivad vabalt keelele tõusta, aga need on tegelikult valed küsimused. Sest ükski üksus ei sobi globaalse lähenemise jaoks teistest paremini. Lõppeks varieeruvad uuritavad üksused sõltuvalt küsimustest, mida esitatakse. Mõned probleemid – võtame näiteks: kuidas mõjutas trükipressi kasutuselevõtt Calcutta ümbruse maapiirkondade elanike kogukondlikku tegevust? – nõuavad lähiplaani, samal ajal kui teised, ütleme uurimus põllumajandusele ülemineku mõjudest demograafiliste näitajate kasvule, on paremini vaadeldavad läbi makroperspektiivi. Mõnele küsimusele vastamiseks peame mõistma konkreetsete indiviidide motiive, teisi küsimusi saame lahendada ainult üldistuste tasandil.

Ükski üksus pole loomupäraselt teistest parem. Mõni lihtsalt võimaldab üldistusi teha, teine innustab olema konkreetsem. See tähendab ka, et meie selektiivsus – mida sisse võtta, mida välja jätta – sõltub valitud üksusest.“ (lk 116)

Raske vaielda.

Või hüppame mõned leheküljed edasi:

„Pole niisiis olemas ühte loomupäraselt teistest paremat raami, vaid erinevad ajalised mastaabid täiendavad üksteist. Iga uurimus annab eesõiguse konkreetsele mastaabile, mis kõige tõhusamalt soodustab vaatluse alla võetud probleemide lahendamist. Siinses peatükis väidetakse aga, et enamiku uuritavate juhtumite puhul on kasu sellest, kui vaadelda erinevaid ajaskaalasid koos ja rakendada igaühele vastavat analüütilist toetuspunkti.“ (lk 124-5)

Taas raske vaielda.

See raamat tõi meelde palju mälestusi oma ülikooliajast. Näiteks kõrgema matemaatika õppejõu tehtud virila märkuse, kuidas füüsikud neisse suhtuvat. „Kuidas ära tunda matemaatikut? Kõik, mida ta ütleb, on absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“

See mürgisevõitu nali sobib mu arust hästi Sebastian Conradi raamatu „Mis on globaalne ajalugu?“ kohta. Paremini kui matemaatikute kohta vähemasti.
Mida rohkem teadmisi, eruditsiooni, fakte, vaatenurki, seda täielikum on tervikpilt. No kes vaidleks!

Meenuvad ka loeng teadusmetodoloogiast, inter- ja transdistsiplinaarsusest, metametodoloogiast ja intradistsiplinaarsusest, vihmavarjuteadusest ja teoreetilisest semiootikast. Ja kui õige ja kasutu see kõik oli. Meenuba ka millise vaimustusega lugesin Igor Koni raamatut „Interdistsiplinaarne seksuoloogia“. Tõesti hea raamat ja seekord ilma igasuguse irooniata. Kuidas taipas Igor Kon, et õige meetod on interdistsiplinaarne? No vaevalt, et ta seda taipas. Ta oli selleks liiga tark ja erudeeritud. Ta lihtsalt süvenes ühte valdkonda aastateks ja formuleeris oma tulemuse kaante vahele.

Sebastian Conrad aga tundub kuuluvat sellesse liikmerohkesse inimgruppi, kes ei suuda leppida tõsiasjaga, et mingi uurimuse piiratus ei tulene metodoloogiast, vaid puhtproosaliselt inimlikust piiratusest.Tõsiasi, millega on nii raske leppida, kuna see on korraga õige ja triviaalne, otsivale ja metafüüsilisele vaimule ehk isegi alandav. Lihtsalt palju pole seksuolooge, kellel on aega ja võimalust, seesmisi ja välimisi ressursse, et viia end kurssi inimseksuaalsuse bioloogilis-füsioloogiliste, kultuuriliste ja ajalooliste aspektidega.

Samuti meenub Uku Masing – targim eestlane nagu teda tituleeris Lennart Meri. Ta polnud mingi interdistsiplinaar. Ta oli vaimselt väga mitmekülgselt andekas inimene, kes suutis ära õppida palju keeli, valdas kõrgel tasemel matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat, tundis ajalugu ja filosoofiat, oli tohutu eruditsiooniga, sellisega, mis jääb paljudele ligilähedaltki saavutatavaks. See oli tema „meetod“.

Raamat on oma abstraktsustaseme kohta isegi üllatavalt mahukas, ca kakssada lehekülge. Ometi on seal üsna napilt konkreetseid näiteid ja põnevaid faktikesi, mis üldiselt ajalooraamatud ka kergema kultuurihuviga inimestele põnevaks teevad. Mälumängurit aitab see raamat vähe edasi.

Käsitlemata jääb teoses ka (ajaloolise) õigluse problemaatika, ehk miski, mis üha sügavamini ja laiemini politiseeruvas maailmas ehk kõige rohkem ajaloolase pilgu selgust ähmastab. Nii nagu selle, ütleme, fenomenoloogilisemad allikad, häbi ja piinlikkus esivanemate või kodumaailmajao kolonialismi pärast jne. Ikka kipub sümpaatia või vaen ühe inimgrupi – olgu need siis orjastatud või kolonisaatorid, võitjad või kaotajad – vaikselt nihutama ja kujundama käsitlusi. Vihjed sellele leidub, aga need on väga harvad ja põgusad. Näiteks selline üksik lause: „Ent alati ei ole selge, mil määral [konfuntsianismieksperdi] Tu [Wei-mingi] perspektiiv on analüütiline ja jälgib konfutsianismi mõju Hiina ühiskondlikele muutustele kuni tänapäevani ning mil määral on see normatiivne, poliitiline positsioon, mis kutsub üles uuendama konfutsianistlikku humanismi ja taotleb Hiinale juhtrolli tuleviku Aasias ja laias maailmas.“ (lk 54-55)

Sõbralikumalt tooniga võib aga öelda, et need probleemid, mida aitab leevendada Conradi „Mis on globaalne ajalugu?“, on väga vähestel. Ja nende probleemikute vähesus, ei tule nende käpardlikkuse haruldusest, vaid pigem vastupidi – taolised mured kerkivad esile vaid vähestel (elu)kutsumuslikel ajaloolastel. Conrad lahendusi ei paku – sest ta neid ju pakkuda ei saagi – küll aga aitab ta kenasti korrastada neid probleeme ja neist parema ülevaate saada.

Kokkuvõtlikumalt. See raamat opereerib nii kõrgel üldistustasemel, et on eelkõige soovitatav akadeemilisemale lugejaskonnale. Liiga ei tee kellelegi, aga küllap oleks neil, kes ihkavad terviklikumat pilti ajaloost, mitte aga metodoloogilisi arutelusid ajalooliste suurpiltide loomisest, parem pöörduda mõne konkreetse tervikkäsitluse poole hoolimata selle paljudest paratamatustest puudustest. Näiteks Kaupo Vipi „Globaalpohmelus“ või Clive Pontingi „Uus maailma roheline ajalugu“ on väga head ja põletavalt aktuaalse ulatusega (mis oleks veel rohkem sõna otseses mõttes globaalne kui atmosfääri muutuv keemiline koostis!). Väga huvitav ja lugejasõbralik on ka Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“.