Intervjuu Kaupo Vipp'iga

Pistan siia paar katkendit intrvjuust Kaupo Vipiga (ilmus ajalehes "Meie Maa" 24.08.2013, intervjueeris Aldo Maksimov, link tasulisele täistekstile)

Kas olete siitsamast pärit?

Olen sündinud ja kasvanud Pärnus. Kuid juba lapsepõlves, kui siin tuletorni poole minnes oli liivakarjäär, tajusin sidet selle kohaga. Mäletan, et heitsin liivakeerude vahele ja tundsin siis selle hellituse läbi, et kuulun siia.

Tegutsema hakkasin aga majandusbuumi laineharjal. Müüsin oma Pärnu majad ja ärid maha ning ostsin maatüki Türjule. Tallinna ärimehed, kes Pärnus mu laod üles ostsid, küsisid aasta hiljem, et kas sa teadsid, et majandus kokku variseb. Ütlesin, et jah, teadsin. Meenutasin neile, et püüdsin seda ka neile mõista anda, aga kes see seda juttu tollal kuulas.
Siin läks majaehituseks. Tollal ehitasid töölised, raha jätkus. Nüüd seljahäda tõttu rohkem juhendan ehitust.

/.../ 

Kas te lähenevatel valimistel ikka osalete? Kellega koos ja mille nimel?

Kindlasti kandideerin kaaslastega valimisliidus Taga-Sõrve Kodanik ka nendel KOV valimistel. Nüüd on see eriti oluline, et kogukond veel enne kohalike omavalitsuste tasandi kaotamist oma elu korraldamisse reaalselt kaasatud saaks. Hiljem on kohalikel elanikel selle kogemuse läbi kergem hakkama saada.

Te paistate oportunist, valitseva riigivõimu agar kriitik, väikest viisi dissident. Kuidas ise ennast määratleksite?

Pigem kipun alatasa sattuma opositsionääriks. Aga ma ei ole kindlasti n-ö „kutsumuselt“ dissident või erak. Tegelikult sobib minule meeskonnamäng. Lihtsalt olen tänu oma sõltumatusele saanud alati öelda ja kirjutada seda, mida tegelikult mõtlen. Ja mul on väga vedanud, mul on tõesti olnud aega mõelda.

Kui poliitikat käsitleda selle esialgses tähenduses – kõigena mis puutub ühis- või kogukonna elukorraldusse –, siis olen nõus kadunud Steve Jobs’iga: täna ei jookse poliitikas veelahe tõesti enam mitte parem- või vasakpoolsuse, liberaalsuse või konservatiivsuse vahel. Täna on meil valida vaid konstruktiivsuse ja destruktiivsuse vahel, mõistuse hääle ja minnalaskmise vahel. Ja see on ju üsna lihtne valik. Pigem peangi ma ennast konstruktiivseks kriitikuks.

Aga kas kohapeal kandideerides on teil lootust mõistuse häält esile kutsuda?

Kandideerin koos nende kohalike ärksamate inimestega, kes ei ole veel käega löönud ja leiavad, et oma aega võiks kohaliku elu huvides ohverdada. Konstruktiivne on, kui püütakse täna siin ja kõikjal ääremaadel kogukondi ette valmistada selleks, mis ilmselt vältimatult tuleb.

Haldusreform tähendab, et Eestis sisuliselt kaotatakse kohaliku omavalitsemise printsiip. Selleks ajaks peab kogukond suutma ja oskama hakkama saada. Aga kui senine kurss jätkub lõpuni – inimesi ei kaasata kohaliku elu korraldamisse –, siis reformijärgselt lähevad ääremaad seniselt languskursilt täielikku vabalangemisse. Valdadel ongi nüüd lõpetuseks täita ülioluline roll, et kogukonnad iseseisvuksid enne riigi tsentraliseerumise triumfi .

Hiljuti, ühele küsimusele vastates ütlesite, et teie peamiseks tõmbekeskuseks on Laadla pood. On see nii?

Loomulikult. Laadla külaplatsil on Taga-Sõrve kogukonna kultuuriürituste toimumise koht, lisaks korraldame Laadla seltsimajas rahvaga aastaringi klubilist tegevust, Laadla kauplus on meil ainus 30 km raadiuses jne. Ja mind staažika linnaelanikuna ei tõmba 50 km kaugusele linna, kuni vähegi muul moel läbi saab.

Mida üldse sellest haldusreformi moesõnast „tõmbekeskus“ peaks arvama? Maamees ei taha küll mingisse tõmbekeskusse oma asju ajama minna.

See on laguneva komplekssüsteemi loomuliku (taand)arengu üks etapp. Asi pole ju ainult Eestis. Joseph Tainter on seda protsessi ülihästi kirjeldanud Rooma impeeriumi ja teiste vanade kõrgühiskondade lagunemisprotsesse unifitseerides. See on kahaneva kasumlikkuse sündroom, kus keskvõim üritab iga hinna eest status quo’d säilitada, suurendades tsentraliseeritust kõiges, päästeteenistusest ja haridussüsteemist halduskorralduseni.

Sama toimub EL-i ja kogu läänemaailma tasemel, kuigi sõnades peetakse liigset tsentraliseeritust endiselt kõige kurja juureks. Ka meie tänased nn „tõmbekeskused“ kujunesid lõplikult välja NL-i okupatsiooni tingimustes, laguneva impeeriumi tsentraliseerimissurve all. Ma arvan, et massiivne propagandalaine on paljusid pannud uskuma, et suurvallad ongi ääremaade õnne pant. Muidugi on see absurdne.

Hästi. Kohapeale tagasi pöördudes. Ütle, kui kohalik pood ühel päeval kaoks, mis siis saaks? Mis veel on 342 inimese rõõmuks veel jäänud?

Raamatukogu, kirik ja kalmistud.

Mille poolest Laadla pood muidu hea on?

Laadla pood ja külaplats on viimased ankrud, mis hoiavad kogukonda lõplikult desintegreerumast. Raamatukogu ja kirik on muidugi universaalsed kultuurilised väärtused. Internetiühendus, side ja TV tähistavad n-ö imaginaarset seotust tsivilisatsiooniga.

Aga päris kohapealse elaniku jaoks on kauplus siin ainsaks materiaalselt tajutavaks ühenduseks meie tarbimistsivilisatsiooniga. Keset kogu seda kaunist ja üha metsikumat loodust. Tööstusühiskonna paradoks.

Mulle näib, tunned ennast nagu paradiisis? Oled sa naasnud nn põhiväärtuste juurde?

Ilmselt võib seda just nii sõnastada jah.

Me siin laulsime tubli neli päeva tagasi Tartu öölaulupeol, et „kuni su küla veel elab...“. Ja et ka ääremaa teema on „kuum“, siis küsingi, et kui äärmuslik on elada Eesti ääremaa ääremaal?

Eelkõige sõltub see inimese ootustest oma elukorraldusele. Igaüks ei taha tunda end „nagu paradiisis“, kui see võiks tähendada „väljaspool tsivilisatsiooni“. See on hinnangute küsimus. Inimene on nii loodud, et ta ei õpi teistelt, vaid ikka oma kogemustest. Ja parim viis kiusatustega võidelda on neile järgi anda. Ajalugu näitab, et kui n-ö lai maailm on üle vaadatud, kipub inimene tagasi oma juurte juurde, põhiväärtuste ja esivanemate haudade juurde. Õnn ei ole võimalikult rohkete soovide täitmine. See on tupiktee. Tegelik õnne tajumine on võimalik vaid siis, kui inimesel ei ole enam teda pidevalt kiusavaid (materiaalseid) igatsusi.

/.../

Krahh muudkui läheneb ja aastaks 2100 oleme rahva elujärje poolest samal tasemel 19. sajandi lõpuga, nii kirjutad oma artiklites.

Olen lihtsalt pikalt studeerinud suure hulga teadlaste tekste. Nii paistab see olevat, et kõik nende varasemad majandus- ja ühiskonnaarengute prognoosid on seni päris ehmatava järjekindlusega täitunud.

Majanduse pidev langus, tsentraliseerimine, keskvõimu kontroll igal tasandil jne. Kõik see kõlab äärmiselt trööstitult.

Lääne heaoluühiskonna kuldsele miljardile püütakse luua rahustavat muljet, et mitmete üheaegsete kriiside näol on meil täna tegu vaid üksikseikadega. Siiski on tegemist tööstusühiskonna süsteemse kriisiga. Araabia kevad, Kreeka, Hispaania, Occupy Wall Street, veniv globaalne rahandus- ja majanduskriis, Euroliidu, euro ja dollari agoonia jne ei ole mitte erandid, vaid ühe kompleksse kõikehõlmava protsessi detailid.

Tööstustsivilisatsioon läheneb loojangule, aga selles ei tule näha mingit maailmalõppu. Normaalne inimene ei käsitle isegi oma kunagi niikuinii saabuvat ja igale elusolendile absoluutselt vältimatult suremist, kui eluaegselt põetavat tragöödiat (v.a ehk mõni filosoofiakoolkond). Ja mingit „lõppu“ ei tulegi. Juhtub see, mis on tsivilisatsioonide 8000 aastase ajaloo jooksul juba lugematuid kordi juhtunud. Süsteem vajub kahaneva kasumlikkuse tõttu lihtsalt omaenese raskuse all kokku.

Meil jääb ainult loota, et see ei juhtuks liiga kiiresti? Kas enne jõuame ikka rahulikult ära surra?

See teadlaste seltskond, kes 2003–04 prognoosis ehmatava täpsusega 2008. a kriisi, prognoosib järgmist languspunkti 2015. aastaks. Majanduse 2004–07 saavutatud tipuplatool ostsilleerumine sukeldub siis järgmisesse lainepõhja, kui neid uskuda.

On selge, et kas sellel või mõnel järgmisel korral ei suuda ta enam uuele tõusule pürgida. Siis järgneb globaalne majanduskollaps, mis toob paratamatult kaasa ka kõigi seniste ühiskondlike süsteemide ja hierarhiate kollapsi, nagu alati ajaloos. Totaalse kaose perioodi pikkuseks prognoositakse pool, kuni kaks inimpõlve, ehk kõige enam 50 aastat. Siis algab periood, kus iga indiviidi elu hakkab sõltuma kogukonnast, milles ta elab, selle organiseeritusest, selle vastupanuvõimest üleüldisele anarhiale.

See muudab täna ülioluliseks kohaliku omavalitsuse rolli, et oma kogukonnale järgijäänud ajaga n-ö „võim tagasi anda“. Taastada kogukondade võimekus oma elukorraldusega hakkama saada, kõrvaldades senised barjäärid ja JOKK-skeemid, mis on järjest edukamalt rahvast kohaliku elu korraldamisest ja selle üle otsustamisest eemale tõuganud.

See kõik viib samas selleni, et inimesed muutuvad veelgi individualistlikumaks, enesekesksemaks ning tegutsema suuresti oma heaolu jaoks vajalikus skeemis?

See on sisuliselt loodusseadus, mida komplekssüsteemide uuringud igal elusolendite tasandil kinnitavad. Süsteemi tõrked panevad süsteemi osad töötama iseenese, mitte terviku huvides.

Meenutagem kasvõi nõukaaja kuulsusetut lõppu ja inimeste käitumismalle selle tegelikult üsna kergekujulise kaose tingimustes. Võimu ja ameti kuritarvitused, kuritegevus, hangeldamine, sõnade ja tegude lahknemine jms sai normiks.

Aeg küsida, mida sa arvad isamaalaste ja reformistid loosungist „Saaremaale üks omavalitsus“, valdade liitmisest?

Ma mõistan selle ajendeid ja saan aru, et muud võimalust enam ei nähta. Regionaalpoliitika senine puudumine on vilja kandnud. Kui mul oleks puudunud soov ja võimalus lastega tegeleda ja lapsed oleks lõpuks hakanud koolist pidevalt kahtedega tulema, siis oleks jah üks lahendus sellele ebanormaalsele olukorrale, et ma teinuks analoogilise reformi – väitnud, et edaspidi ongi kaks täiesti normaalne hinne. Ehk teadvustanud, et kasvatusega on juba liiga hilja alustada.

Samas me ju kõik teame, et jätkuv ja reformiga veelgi kiirendatav tsentraliseerimine ei saa lahendada neid probleeme, mida liigne tsentraliseerimine on tekitanud. Nagu täiendava laenu võtmine ei lahenda raskusi vanade laenude tagasimaksmisel.

Tööstusühiskonna kasvufetiši ja heaoluparadigma taustal on sellised kurioosumid üha tavalisemad: ületarbimisega tekitatud võlakriisist päästab see, kui rahvas rohkem tarbib, elukorralduse liigsest tsentraliseeritusest tingitud ääremaastumist ravib suurem tsentraliseeritus jne. Ja propagandistliku ajupesu tulevärk teeb selle põhiosale rahvast ka „ilmselgeks“.

Vigade parandamise asemel kohandume nende kaudu tekkinud ebanormaalsustega, mis tähendab, et meil tegelikult täiesti puudub vastav proaktiivne poliitika.

Seega, kuidas see teema ühe mütsi alla panna?

Inimesed tahavad uskuda, et tööstustsivilisatsiooni laev saab oma teekonda jätkata ja et elu läheb edasi samal moel nagu seni. Naftaajastu võimaldas planeedi elanikkonnal kasvada ja lääneriikide inimestel tarbida üle igasuguste mõistlike piiride. Nüüd hakkab see pillerkaar ressursside kriisis lõppema ja meid on tabanud globaalne heaolupohmelus.

Aga inimesed ei soovi märgata, et meie tsivilisatsioon on nagu Titanic, mis on juba jäämäega kokku põrganud. Vesi juba pahiseb trümmidesse, kuid rahvas ei taha lahkuda salongi tantsupõrandatelt ja puhvetitest, et minna kõledale laevatekile end päästepaatidesse sättima. „Näete, laevapileteile on ju ometi must-valgelt trükitud, et see laev on uppumatu!“. See on väga inimlik. Ei näe halba, ei kuule halba, ei kõnele halvast.

Keegi ometi peab häält tegema, miks mitte mina. Mark Twain’i tsiteerides: „Teadmatus on küll õnnistus, aga teadmiste mittejagamine on vaikiv valetamine“

Broilerkonna psühhogenees

Pjotr Stepanovitš võttis taskust Lebjatkini anonüümkirja Lembkele ja ulatas Liputinile. Too luges selle läbi, oli silmnähtavalt imestunud ja andis naabrile edasi; kiri käis kähku ringi ära.

„Kas see  on tõesti Lebjatkini käega kirjutatud?” kahtles Šigaljov.

„Tema käekiri,” vastasid Liputin ja Tolkatšenko (too rahvamees).

„Ma näitasin teile seda lihtsalt teadmiseks ja kuna te Lebjatkini pärast nii halemeelseks läksite,” kordas Pjotr Stepanovitš kirja tagasi võttes, „niisiis, mingi Fedka on meid täiesti juhuslikult vabastanud sellest ohtlikust mehest. Näete, mida juhus vahel tähendab! Eks ole õpetlik?”

Liikmed vahetasid kiireid pilke.

„Ja nüüd, härrased, on minu kord küsida.” Pjotr Stepanovitš ajas selja sirgu. „Paluks teada, mis asjus te suvatsesite linna ilma loata põlema panna?”

”Mis jutt see on! Meie – ah, et meie panime linna põlema? No nüüd on valge väljas!” kõlasid hüüatused.

”Ma saan aru, et te läksite oma mängimisega liiale,” jätkas Pjotr Stepanovitš kangekaelselt, „kuid need ei ole enam tühised skandaalid Julia Mihhailovna ümber. Härrased, ma kutsusin teid siia selleks, et teile seletada, kui suure ohu te sellega endale kaela olete tõmmanud ja et see seab ohtu peale teie ka liiga palju muud.”

”Lubage, asi on vastupidi: me kavatseme just juhtida teie tähelepanu sellele despotismi ja ebavõrdsuse astmele, mis lubas liikmetega rääkimata rakendada säärast tõsist ja ühtlasi kummalist abinõu,” lausus peaaegu pahaselt Virginski, kes oli seniajani vaikinud.

„Niisiis, salgate? Mina ütlen teile igatahes, et süütasite teie, just teie, ei keegi muu. Ärge valetage, härrased, mul on täpsed andmed! Selle omavoliga asetasite koguni ohtu meie ühise ürituse. Te olete vaid üks sõlm lõputus sõlmede võrgus ja te olete kohustatud keskusele pimesi alluma. Kolm teie meest agiteerisid Špigulinite töölisi tulekahju poolt, kuigi teil ei olnud selleks mingeid instruktsioone, ja tulekahi leidiski aset.”

„Kes kolm? Kes need kolm meie hulgast on?”

”Üleeile öösi enne kella nelja veensite teie, Tolkatšenko, Fomka Zavjalovit „Meelespea” kõrtsis.”

„Halastuse vägi,” kargas rahvamees kohalt üles, „ma sain vaevu ühe sõna suust, ja sedagi ilma mingi kavatsuseta, lihtsalt niisama, sest teda oli hommikul pekstud, ja jätsin sealsamas jutu katki – nägin, et ta oli liiga täis. Kui teie poleks praegu ütelnud, poleks see mul endal enam meelde tulnud. Sõnast ei saanud linn põlema minna.”

”Te olete nagu inimene, kes on imestunud, et ühest pisikesest sädemest võib õhku lennata kogu püssirohutehas.”

”Ma rääkisin nurgas sosinal talle kõrva sisse – kuidas teie seda üldse teada saite?” ei uskunud Tolkatšenko.

„Ma olin laua all peidus. Ärge muretsege, härrased, ma tean iga teie sammu. Te muigate mürgiselt, Liputin, eks ole? Mina tean igatahes, et te tunaeile südaöösi magama minnes oma magamistoas naist üle kogu keha näpistasite.”

Liputinil vajus suu ammuli ja ta läks näost valgeks.

(Hiljem selgus, et Pjotr Stepanovitš oli Liputini vägitükist kuulnud Agafjalt, Liputini teenijannalt, kellele ta oli algusest peale nuhkimise eest raha maksnud, mis alles hiljem välja tuli.)

”Kas ka mina võin üht fakti konstateerida?” tõusis korraga Šigaljov püsti.

„Konstateerige!”

Šigaljov istus ja asus asja juurde:

„Nagu mina aru saan, ja arusaamatut pole siin midagi, maalisite just teie ise juba alguses ja veel teist korda väga sõnaosavalt, ehkki liiga teoreetiliselt, meie silme ette pildi Venemaast, mida katab lõputu sõlmede võrk. Iga tegutseva rühma omapoolne ülesanne on lisaks tulihingeliste pooldajate hulga suurendamisele ja haruühingute lõpmatule laiendamisele õõnestada pidevalt kohaliku võimu tähtsust süstemaatilise paljastava propagandaga, külvata asulates arusaamatust, õhutada künismi ja skandaale ning täielikku uskumatust kõige suhtes, mis see iganes oleks, äratada iha parema järele, ja peale kõige muu, kasutades vajaduse korral kas või tulekahjusid üle kogu maa, mis on väga rahvalik abinõu, viia kogu see maa ühel ettenähtud momendil kas või meeleheitele. Eks ole need teie sõnad, mida ma olen püüdnud täpselt meeles pidada? Eks ole see teie tegutsemisprogramm, mida teie kui mingi  seniajani täiesti tundmatu ja peaaegu fantastilise keskkomitee volitatud isik olete meile kuulutanud?”

”Õige jutt, ainult te räägite liiga pikalt.”

(Fjodor Dostojevski „Kurjad vaimud”, 1871-72; Nõuka-ajal ilmutud "Sortsid" on selle lühem versioon)

 Juuda suudlus broilerkonnale

 "Juuda suudlus on igas kirik­likus traditsioonis esindatud kui teadlikult salakavala, kuritahtliku teo võrdpilt. Vaata, oh põrmlane, milleni sinagi võid iga hetk langeda!" (vt)

Jan Kaus "Koju"

Ilmus „Sirbis”  01.08.2013
Ilmumise ja avaldamise vahel oli nii pikk aeg, et ununes, mida täpselt olin kirjutanud.
Panen siia esialgse, vahepealkirjadeta versiooni. See on ka ca 1000tm pikem.

Solipsistide tantsupüüud riskiühiskonnas

Jan Kaus. Koju. Tuum, 2012, 208 lk

Mihkel Kunnus

Kirjutan neid ridu üpris hädises olekus, toibudes tasapisi mitmepäevasest voodirežiimist. Joosta pole saanud ja selgroodiskid, mis vajavad toitumiseks vedrutamist, on valuskanged. Alustan sellise tavatu pihtimuslikkusega seetõttu, et haigena, väga hapras olekus üle lugedes, muutus Jan Kausi romaan „Koju” mulle märksa mõistetavamaks. Eriti vaimuinimestel on kalduvus ajada oma ihulikud protsessid nii automaatseks, et need jäävad täiesti tähelepanu alt välja, isegi kui harjumuslikult manustatakse üpris tugevatoimelist kraami, mainides siin ainuüksi nikotiini ja kofeiini, milleta mõni üldse „ei lähe käima”.

Contra ülipikkadel jooksudistantsidel ja tema loomingul (ning veel rohkem püsival heatujulisusel) näen üpris selget seost. Mis on muidugi alati paljus individuaalne, ise pean tunnistama, et enda jooksujärgses olekus, mida võiks kirjeldada empaatiatu ja loomjõhkra vitaalsusena, mil olen kirjutanud ka paljud (kurikuulsamad) arvustused, tunnen ma ära suure suguluse reformierakondliku üldmentaliteediga (Reformierakonnas on väga palju kestvussportlasi).

Kurikuulus seljakeeraja Ludwig Wittgenstein ei läinud vist piisavalt kaugele, öeldes, et „filosoofilised probleemid tekivad siis, kui keel peab pühi“ („Filosoofilised uurimused”, Ilmamaa, 2005, lk 43)

Uku Masing läks palju kaugemale, kui ütles -- talle omase põlgusega terminoloogilise peenutsemise vastu--, et  „magu on iga meele ju arendanud selleks, et saada süüa ja kaitseda ennast. Aga kõik nad on üleannetud lapsed, valetavad emale, et tegutsevad tema kasuks, kuigi hullavad sageli omapääd“ („Pessimismi põhjendus”, Ilmamaa, 1995, lk 167).

Õhtumaise vaimutraditsiooni suurpatriarh Platon soovitas ihu ja meeled üldse arvestustest kõrvale jätta (otsesõnu Phaidon 66a), kuid sellest spetsiifilisest ihupraktikast tuletatud traditsiooni pärjatakse vist sagedamini Descartes’i nimega kui kartesiaanlikku dualismi.

René Descartes on andnud sellele olekule suurepärase kirjelduse oma „Arutluses meetodist“  teise peatüki – Meetodi peareeglid[!] – esimese lõiguna:        

            „Ma olin tol ajal Saksamaal, kuhu ma sattusin sõdade tõttu, mis pole seal veel lõppenud. Kui ma keisri kroonimiselt tagasi jõudsin armeesse, peatas mind talve algus talvekorteris, kus ma ei leidnud mingit jutuvestmise võimalust, mis mind oleks lõbustanud, ja et mul seejuures ei olnud õnne kombel mingisuguseid segavaid muresid ega kirgi, siis jäin ma üksi sooja lukustatud tuppa, kus mul oli täielik vabadus juttu vesta oma mõtetega.“ 

(René Descartes. Arutlusi meetodist. Noor-Eesti Kirjastus 1936, lk 26)    

Päris hea kirjelduse on ka „Metafüüsilistes meditatsioonides“:      

            „Ma sulen nüüd silmad, topin kõrvad kinni, pööran kõik oma meeled kõrvale, ma kustutan isegi oma mõttest kõikide kehaliste asjade kujud, või kuna vaevalt saan seda teha, hindan need kasutuiks ja ekslikeks; nii olen ma vaid iseendaga, järelikult oma sisemusega vestluses, ning üritan vähehaaval iseend rohkem lähemalt tundma õppida.“

(tsit. Juha Saarinen „Filosoofia ajalugu tipult tipule” Avita 2004, lk 116)

Kuidas on võimalik selline kurioosum, et kõigi ülivõrretega pärjatud Immanuel Kant ütles, et me ei tuleta kausaalsust kogemusest, vaid meie mõistus(!) sätestab selle sinna — kausaalsus on kogemuse-eelne, kehtib a priori! Ja teine kurioosum, et sellist kujutlust peeti lausa koperniklikuks revolutsiooniks vaimuvallas. Ometi juba õige väike laps saab kaugelt enne kartesiaanliku mõlgutusvõime ja võimaluste välja arenemist mitte lihtsalt kogeda põhjustamist, vaid ka seda, et on head põhjustamised ja pahad põhjustamised.

Selline praalimine on muidugi pisut kohatu, sest ei arvesta seda spetsiifilist füsioloogilist olemisrežiimi, milles Platoni-Kanti traditsiooni viljeletakse. Sama kohatu oleks norskamist laulmiseks või langetõvehoogu breiktantsuks pidada – kuigi on teatavaid väliseid sarnasusi, on olemuslikkust määrav füsioloogiline olemisrežiim täiesti teine.

Sõna „olemus” kohtamine muudab Platoni-Kanti traditsiooni praegused jätkajad muidugi ärevaks ja umbusklikuks, sest kultuurne inimene on tänapäeval veendunud nominalist.

Näiteks feministid, vähemusõiguslased, antirassistid jmt on selle peale iseärnis mihklid. Aga nende nominalismi tendeeriv mõistus seisatab reeglina aukartlikult inimsuse ehk inimolemuse kui kivimüüri ees (või kui ei seistata, nagu esindusmetoodik Peter Singer, siis minnakse edasi teistegi liikide olemuste eitusele). Teadagi, mis juhtub, kui hakata liiga valjuhäälselt rääkima rasside, rahvuste, sugude, seksuaalvähemuste vms olemustest!  

Olles aga järjepidevalt loodusteadlaslikud ja ajalooteadvusega peaksime ka paratamatult küsima, millisele konkreetse inimese tunnusele-omadusele -- sugu, vanus, ontogeneesietapp, hormonaalne tasakaal, kasvukeskkond, haridus jne -- tohib osutada kui orgaanilisele osale tema kõnest, argumendist? Miski ei ilmu ju ex nihilo, ka seisukohad ja veendumused mitte. Kui võtta praktiliselt arvesse, et „sõna on alati kellegi sõna, mitte sõna üleüldse“(Lotman) ning võtta praktiliselt arvesse, et iga väide on alati kellegi väide ja iga teadmine alati kellegi teadmine ning tõepoolest võtta arvesse selle kellegi kujunemislugu ja ontogeneesi,  kas siis ei rehabiliteeru isegi argumentum ad hominem? Ning mitte lihtsalt ei rehabiliteeru, vaid seda kui suurim võimalik täpsus!

Seega on „Sirp” väga progressiivne ja ilmalik leht – autoriteks on pärisnimed ja punkt. Ei mingeid üldisusi ehk prokrusteslikke sterotüüpe autorite tiitlitena. Eesnimed kipuvad küll veel kandma soolistatuse arhailist taaka, aga küllap kaovad pea needki kui moodsas Rootsi lasteaias.

Lähtudes Taevast, kristlikust hingest, mis meis kõigis võrdsurematu, võrdjumalik oli, siis jõuame selle maise tähistaja viimse mälestuskivini – pärisnimeni, puhta tähistajani, millel puuduvad igasugused maised üldisused, olemused.  

Lähtudes maisusest, ainelisusest (teadusest) saame aga omadused ilma hingeta, subjektita.
Robert Musili lakoonilises sõnastuses – on kas inimene ilma omadusteta, või omadused ilma inimeseta.   

Platoni-Kanti traditsioonist lähtub ka sügav veendumus, et kui kehad kõrvale jätta, ära unustada, siis selles kehatuses on teatav võrdsus ja võrdvõimalikkus, mistõttu autoripositsioonina tuleks eksplitseerida mingi koht just sealt, kehatust vaimuvallast, mitte aga midagi kehalist, seljavalu või jooksujärgset endorfiinilaksu. See veendumus on muidugi vale, aga seda pole viisakas välja öelda. Pealegi on juba nii, et mõni usub surmajärgset elu, mõni ümbersündi, mõni astroloogiat, mõni, et ebaeetiline käitumine on järeldusviga. On sellised traditsioonid.

Kahtlemata on ka formaalloogiline järeldamine ja analüüs käitumised, käitumised, mis avalduvad spetsiifilises füsioloogilises olemisrežiimis, eritreeninguga isenditel, teatud kultuurides, teatud traditsioonides.

Kõige avaramalt ja nüansseeritumalt on inimkäitumist uurinud romaanikunst. Ütleb Peeter Tulvistegi – mees, keda vaevalt teaduse põlgamises saab süüdistada – , et teaduspublikatsioonidest hingeelu küsimustele vastuste otsija tavaliselt pettub ja varem või hiljem jõuab „tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes”.(„Mõtlemise muutumisest ajaloos”, Valgus, 1984, lk 5)

Essees „Romaanikunstist” kirutab Milan Kundera: „Mis on tegu? – romaani igavene, isegi põhiline küsimus. Kuidas sünnib otsus? Kuidas otsustest saab tegu ja kuidas seostuvad teod, et nendest moodustuks seiklus?” ja ühe näitena toob Kundera seal samas Anna Karenina enesetapu, mille põhjuste üle ta pikalt arutleb ning lõpuks sedastab: „Ta viskub rongi alla, ilma et oleks sellist ostsust vastu võtnud. Pigem oli otsus see, mis Anna üle võimust võttis. Ootamatult võimust võttis. Sarnaselt Levinile, kes rääkis seentest, tegutses Anna „ootamatult meenuva kujutluse tõttu”. Mis ei tähenda, et tema teol puuduks mõte. Ainult see mõte asub väljaspool mõistuspärast põhjuslikkust.Tolstoi on osanud (esimest korda romaani ajaloos) kasutada peaaegu joyce’likku sisemonoloogi, et taastada põgenevate impulsside, hetkemuljete ja katkendlike mõttekäikude imepeent niidistikku, et näidata meile Anna hinge teekonda enesetapuni”. (LR, 1998, nr 11-12, lk 55)

Nõnda ka Jan Kaus romaanikirjanikuna. Palju juba eelviimases teoses „Hetk” (Tuum 2009), aga veelgi rohkem kõnealuses romaanis „Koju”.

Tolstoi inimesed on märksa meelelisemad, muljetele altimad kui teisel suurel psühholoogil Dostojevskil, kelle kesksete kujude hästi arenenud intellekt ja sellest sündinud idee suunab käitumist sedavõrd, et pahatihti alles tagantjärgi ilmnevad need aspektid, mida „rumal, eukleidese mõistus” ei näinud. Seega on mõlemate karakterid endale küll üllatuslikud, aga üpriski erineval moel. Olemisrežiimide (ootamatut) muutumist on väga hästi markeerinud ka Tammsaare (näiteks Indrek ärkab tihti keset mingit tegevust „just kui unest” ja on oma käitumise üle imestunud). Nad on kõik suured psühholoogilised realistid, aga kujutavad erinevaid inimtüüpe ja-või käitumuslikke aspekte. 

Jan Kausi kesksete karakterite käitumine on väga palju mõjutatud ootamatutest minevikuvarjudest ja mälupiltidest, mis tihti vallanduvad üpris ennustamatult mõne välise stiimuli peale. Mõningate reservatsioonidega sobib ka Jan Kausi viimasele kahele romaanile kommentaar, mille George Saiko andis oma romaanile “Triivimisi”, kus ta siis omasõnutsi kujutas “inimesi, kellel nende endi eksistentsi määravad konfliktid on seljataga: nende tee suund on juba saatuslikult kuni lõpuni kindlaks määratud. Vähemalt täiskasvanud ei unusta selles raamatus sekundikski, et möödunut ei saa kunagi võrdsustada mitte-olnuga. Isegi seal, kus langeb otsus “seesmiselt muutuda”, kus nad alustavad “uut elu”, ilmneb, et nad jätkavad oma iseloomule säilitavaid tunnuseid üksnes teisel tasandil, nad vahetavad teed, aga mitte suunda.” (EKS, 2010. lk 630-631)

Kui märksõnaadena välja tuua „Koju” tegelaste motivatsioonidünaamilised dominandid, siis oleks need mälu, kujutlus ja taju. Seega küllalt sarnane Tolstoile (religioosne igatsus mõistagi välja arvata), dostojevskilik idee dominantide hulka aga ei kuulu.

Mälu aga on privaatne, see on eraminevik, mida kantakse enda sees ja mis takistab ühesse hetkesse (ja sealt edasi ühisesse ellu) sulamist koos teise inimesega seda enam, mida suurem on mäluline komponent. Muidugi võib olla ka hulgaliselt ühiseid mälestusi, inimesi, kes on varajasest noorusest ninapidi koos olnud ja seetõttu ka mälestusipidi küllalt sünkroniseeritud, aga – ja just seda näitab riivamisi ka Kaus – mälud ei ole ei sama võimsusega ega sama sündmustevalikuga. Näiteks kui Susmar läheb –  küllaltki spontaanselt – oma mineviku-sümpaatia Reeda juurde, et jutustada oma lugu ehk vahepealne mälu ja nõnda taas lähedus leida, või vähemasti korraks puudutada, siis peab ta paari Reeda märkuse peale tõdema, et ta on ise Reeda (elu)loost enam suurt ei mäleta.

„Koju” tegelaste üksildus tulebki nende suhteliselt heast mälust ja kujutlusvõimest, need on intellektuaalse inimese kesksed karakteristikud (iseasi muidugi kuivõrd need rakenduvad konkreetse isiku puhul eraelule).

Inimesel, kelle teadvussisu täidavad suuresti vahetud meeleandmed, on selliseid probleeme märksa vähem. Out of sight, out of mind kehtib inimestele erinevalt, miska õielt õiele saab lennata ainult meelelisusest joovastuv don Juan, mitte aga unustamisvõimetu Werther.

Tallinna pommitamise aeg pimedaks jäänud mehel puudub kõige otsesemas mõttes igasugune sight, aga sellegi poolest pole tal miski out of mind.

Nende inimeste olemisvalu tulebki paljus sellest, et nende teadvussisu muutumine (mälu) ja ümbritseva maailma muutumine (tajutav) on liiga erineva tempoga ja seetõttu liiga tugevalt sünkroonist väljas. Eluvoog liiga kiire, mälestuste ankrukett liiga lühike.

Tants kõige üldisemas mõttes on aga kõige donžuanlikum olemisrežiim. Nii ütleb ka „Hetke” Joosep, et „ma tantsin sellepärast, et tantsida end olevikku” (lk 8)

Tantsu puhul tuleb sünkroniseeritus muidugi võimsale meelelisele muljele allutatusest, mälust ajutiselt loobumisest, mitte mingist utoopilisest maailmatempo ka mälutempo vähegi võrdväärsest kompromissist.

Ühe populaarsema eneseabi-guru Eckhart Tolle õpetuse tuum ongi mälestuspainete ja tulevikuhirmude eest hetke, aistingutesse pagemine. Eesti keeldegi on tõlgitud paar tema bestsellerit, näiteks „Siin ja praegu: kohaloleku jõud” ja „Siin ja praegu: kohaloleku harjutused”.

Kardan, et enamik Tolle lugejaid vajavad pigem „kartesianeerimist”, mitte ravimist liigsest intellektuaalsusest, nii nagu auto alla jalutavatesse professoritesse tuleks indutseerida Merleau-Ponty’d, ent punamütsikestesse Descartes’i.

Hetkes ehk asistingutes viibimise kõrvalnähuks on ka eetilisuse transformeerumine, tajude järgi tuleb liha ju poeletilt ja voolav verigi on aistinguliselt meeldiv, soojendab käsi ja on ilus punane.

Nõnda on Kausi tegelased (oma tematiseeritud sfääri piires) heainimlikult eetilised. See eetilisus on kunderalik, tähendab, täis-ilmalik, ontoloogilise patuta ning väljendub eelkõige õeluse ja agressiivsuse puudumises. Ja ka Kausi tegelaste üksildus ja melanhoolia on mõneti kunderalik. Inimesed tulevad ja kaovad üksteise eludest, äkki ja põhjenduseta. Sest, Kundera sõnadega, „nende suhe oli algusest peale rajatud absoluutsele agressiivsuse välistamisele”. Ainus karakter, kes reageerib agressiivselt (põgusa) suhte lõpule, on Aive, kes Asko korteri segi keerab pärast seda, kui viimane on öelnud, et aitab küll.

Ja see, et on alati vabadus minna, et puudub kohustus, miski kõrgem, millele oma tahe tuleb allutada, teebki need suhted nii hapraks ja ebakindlaks.

Jan Kaus on öelnud, et see romaan on inimese kaitsetusest ja haprusest elu ees. Siin täpsustaksin, et haprus ja ebakindlus on siin eelkõige inimsuhetes (on ka üks ex machina töökaotus), kellegi elu ei katke kuidagi ebaloomulikult, aga ikka juhtub, et mingil hetkel väga tähtsaks saanud inimene lihtsalt kaob täiesti ootamatult.

Samuti seletamatult kaob korraga elekter kogu Tallinnast, kujundina sellest, et ka tehnoloogia võib täiesti seletamatult alt vedada, et üha keerustuv tehnoloogia ja ühiskond hakkab üha rohkem produtseerima muu hulgas üha ennustamatumaid riske, nii nagu seda on kirjeldanud Ulrich Beck „Riskiühiskonnas” – enam ei ole enam kohta, kuhu oleks turvatunne lokaliseeritud, ei saa enam minna koju. Susmar – vahest  teose keskseim kartja –  lisab siia veel astronoomilise mõõtme ja kosmoses varitsevate ohtude määramatuse.

Kui reaalsuses üks häda tihti välistab teise – ei saa maailm lõppeda iga võimaliku stsenaariumiga, ega inimene surra igasse surmatõppe – , siis kujutlusse mahuvad nad kõik kenasti korraga. Ja kujutluse käes saab kannatada täiesti reaalset kannatust. 

Kihistusi on romaanis veel palju (Tallinna-temaatika jääb mulle kui tartlasele haardeulatusest välja) ja kolm lugu, mis tegevuseti ja tegelaseti üsna vähe haakuvad, on kujundi tasandil küllalt läbi põimitud ja resoneeruvad. See napp raamat väärib igati oma riiulipinda. Lugeda mitmes olemisrežiimis.

Poodisse! Poodisse!

 Uus trükk

Näljahädad on sama vanad kui inimkond. Ometi toit pole otsas. Ega saa ka otsa, sest seda toodetakse pidevalt juurde. Näljahäda tuleb siis, kui toidu tootmise ja tarbimise kiirustes on liiga suur erinevus. Sarnaselt on ka naftaga –  energiaga üldse – kriis tuleb siis, kui ammutuskiirus pole enam januga proportsioonis. Sellest see raamat kõnelebki.

Ka lood kultuuri, tsivilisatsiooni või maailmalõpust on sama vanad kui inimkond. Enamasti jutustavad neid moralistid, need, kes arvavad, et kultuuri hävingu põhjustab moraalne langus.

Kaupo Vipp ei moraliseeri üldse, ometi on see tööstustsivilisatsiooni langust ennustav teos.

„Globaalpohmelus” näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma füüsikaliste piirideni. Majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalseid põhieeldusi. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, needa sotsialiste või pankureid, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.

Ökoloogiline inerts ei luba kindlasti täiskasvanuks saada sellel rohkem kui seitsmel miljardil inimesel, kellest enamus pole praegu veel paljunemiseaski. Roheline revolutsioon oli ju puhtalt naftatööstuse ja suurte looduslike väetismineraalimaardlate pöördumatule ammendamisele rajatud. Aga vaevalt, et nad ka rahulikult surevad. Sõjad ressursside pärast on valus reaalsus. Ka mageda vee pärast, mille küllusega meie oleme üsna harjunud.

Omal veidral kombel võib Eesti praegune trööstitu olukord osutuda võrdlemisi optimaalseks lähtepositsiooniks, sest meil on hõre ja hõrenev asustus ehk palju põllumajanduslikku maad elaniku kohta ja pealekasvav põlvkond, kes saab aru, et täis kõht pole mingi elementaarsus.

GP pole kindlasti optimistlik, aga eksitav oleks ka öelda, et see on pessimistlik. Optimism tähendab ju positiivset eelarvamust tundmatusse ja pessimism negatiivset, aga GP ei tugine eelarvamustele, vaid kasutab kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada – kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne. Tegu on erinevate teadustööde refereeringuga, mis koondab tänapäeva olulisemad teemad eestikeelsena ühtede kaante vahele, boonusena veel ka kodumaise problemaatika.

See raamat aitab valutumalt maanduda. Kukkumine on igatahes kõrge.

Arvustus siin

Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.

Ilmus Eesti Ekspressis 27.06.2013

Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.

Kas pole kummaline, et ühelt poolt kurdetakse, et lapsi on nii vähe, et varsti pole töötajaid, kes pensionisüsteemi panustaks ja samas kummitab Euroopas suur tööpuudus. Eriti noorte hulgas. Alati saab kurta, et noorte moraal on alla käinud. Paraku peab möönma, et suured hädad tulevad pigem noorte liigsest moraalsusest. Milline on üks hea ja moraalne laps? Ikka selline, kes võtab omaks oma vanemate kombed. Paraku seda enam hästi teha ei saa. Maailm on liialt muutunud ja noortel pole võimalik üle võtta oma vanemate põlvkonna edumudeleid (või nende moodi laenata, kui pilk läände pöörata).

Teatav põlvkondade vaheline moraalne pinge on õhtumaisesse kultuuri sisseprogrammeeritud, sest see kätkeb endas ideed elu paremaks muutumisest. Mis ei ole sugugi süütu idee. Arusaam, et majandus peab kasvama, on üks selle idee kehastusi.

Tööstusrevolutsiooni algusaegadest on pärit ka drastilisemad mässud tehnoloogilise arengu vastu. Näiteks masinalõhlukjate ehk ludiitide liikumine. Tööstusmasinate kasutuselevõtmine jättis paljud inimesed töötuks. Väga paljud kangrud pidid jätma töö, mida oli nende pere teinud mitu põlve. Ja tõesti, nad jäid töölistena üle ning pidid ümber õppima. Vaevalt, et humanitaarideks, aga ei või iial teada.

Kuid üks oluline muster hakkas juba välja joonistuma. Nimelt tõsiasi, et masin teeb tööd palju tõhusamalt, efektiivsemalt ja odavamalt kui inimene. Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsivõimelisust määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada.

Moraaliprobleeme tuleb siin küll, sest töö ja töökus on sügavalt moraalsed kategooriad. „Võrdse töö eest võrdne tasu” on üks õigluse nurgakive. Nii tulebki ette tihti nurinaid riikidevahelises võrdluses. Et miks on seal nii palju kõrgemad palgad kui meil. Ei tööta ju Soome koristaja Eesti koristajast kümme korda efektiivsemalt!

Tõsi, ei tööta. Aga see ilmestab veel ühte tööstusühiskondade sügavat tendentsi – mida rohkem on ühiskond tervikuna (kõrg)tehnoloogiline, seda väiksem on inimese enda osakaal tööpanusena. Veel praegugi on tavaks igasuguseid kahtlaseid tegelasi tootvale tööle saata, aga paraku, kui vaatame arve, siis võime öelda, et tootvat tööd teevad eelkõige masinad.

Meil on vange rohkem kui põllumehi. Ja kas põllumees – tootja par excellence - on rikas? No vaevalt.

Õhtumaalane ei tooda, õhtumaades toodavad masinad. Inimesed suuresti tarbivad ja tegelevad varade ringi tassimise ja transpordiga või raha ümberjagamisega ja kõikmõeldava haldamise ja manageerimisega. Töö ja töökus on ammu lahti haagitud tasust ja tootlikkusest. Kas advokaat on tootev tööline või pigem  raha ümber jagaja? Või kullaärimees? Või pankur? Või lennufirma juht? Ei, nad jagavad jõukust ümber. Omal spetsiifilisel moel.

Jõukuse ümberjagamisel on palju mehhanisme ja institutsioone. Seda võib teha näiteks riik. Aga võib ka pank. Näiteks meil jagavad pangad raha ümber, Eesti töölistelt Rootsi pankadele. Saab ka nii.

Kui inimese edukust mõõta rahas, siis oleks lotovõitja üliedukas. Ka ühiskonna saab sarnaselt üles ehitada, et imeväiksele vähemusele langeb osaks õnn ja teiste elu on siis tühi lotopilet.

See, et töö ja töökus on tasust ja tootlikkusest lahti haagitud (need võivad juhuslikult ka kokku langeda) on võibolla moraaliprobleem, aga suur probleem on see, et masinad pole energiatarbest kuidagi lahti haagitud.

See on muu hulgas ökoloogiline probleem, sest energiakandjaiks on lõviosas fossiilsed kütused.

Aga väga palju ka majanduslik ja sotsiaalne probleem. Sest kui tööd teevad lõviosas masinad, siis on see ühiskond ülitundlik energiasisendi mahu ja hinna suhtes. Kõik kaubad sisaldavad elektri- ja bensiinihinda.  

Kaupo Vipp kirjutab raamatus „Globaalpohmelus”:

„Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisendenergia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist.”

Vargamäe Andresel rühmasid lapsed tööd teha. Juba õige väiksest peale. Enamasti oli see seotud sisendenergia hankimisega – karjas käimine, põllutööd, heinategu jms. Lapsed suurendasid majandussüsteemi võimsust ja jõukust. Kui aga lapsed oleks kõik sellele piiratud talu maa toidule jäänud – ja taga hullemaks! hakkanud omakorda lapsi saama! – oleks menüü pidanud õige varsti lahjemaks jääma. Lapsed oleks muutunud vana Andrese toidukonkurendiks. Nii juhtub alati, kui konkureeritakse piiratud ressursile ja kasvatakse liiga palju. Hispaania noored on juba praegu Hispaania pensionäride toidukonkurendid, mitte sotsiaalsüsteemi panustajad. Ja see pole ainult Hispaania saatus, vaid tööstustsivilisatsiooni tervikuna.

Rein Raud, "Rekonstruktsioon"

 Ilmus "Loomingus" nr 5, 2013

(Tartu LV "Rekonstruktsiooni" arvustus on frgamentidena näiteks siin ja siin, viimases on pildid ka)

Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust

Mihkel Kunnus

Rein Raud. Rekonstruktsioon. Mustvalge Kirjastus 2012. 264 lk.

Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamisvääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega suhtuma. Päevalehtedesse pole juba aastaid kriitilist kriitikat mõtet kirjutada, vaid ainult (kui võimalik, siis ka avavaid ja argumenteerivaid) lugemissoovitusi väärt teostest, näiteks Fagira D. Morti kirjutis  „Püüdes mõista kadunud tütart” (EPL 21.01.2013) on ses mõttes eeskujulikult adekvaatne.

„Loomingu” puhul aga julgen loota, et Kulka aastaauhinna saanud teost (ja selle autorit) siin tutvustama ei pea ja ma võin eeldada, et see on lugejale praeguseks vähemasti kauglugemisi tuttav. Tuttavaks eeldan ka seni ajakirjanduses ilmunud retseptsiooni, milles öeldut ma ei hakka seega refereerima ega kordama, vaid lihtsalt lisan käesolevaga üht-teist.

„Loomingu” proosaülevaates ütlesin, et „(semiootiline) piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua kodumaa küll. Kui see ei kõlaks talumatuseni kõrgilt, ütleks, et kirjanik Rein Raud läheb vahel nii täpselt vales suunas, et just see on parimaks tõendiks, et kompassiga on tal kõik korras”. Nüüd natuke sellest maastikust ja orientiiridest.

„Rekonstruktsioon” algab väga ilmeka lõiguga: „Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan”(lk 7).

See on üsna kontsentreeritud romaanilikkuse, romaanikirjanikulikkuse, romaanikunstilise elutunde artikulatsioon. Nõnda öeldes osutan ma just teatavale elutundele, afektistruktuurile, psühhograafilisele invariandile, eksistentsiaalsele modaalsusele, mille esinduskunstiks on just nimelt romaanikunst. Ka Dostojevski pöördus romaani poole põhitaotlusega mõista, miks inimene käitub just nii nagu ta käitub.

Vajadust mõistmise ja selguse järele on küllaltki aksiomaatilise motivaatorina rõhutanud ka Mihkel Mutt.

Sellega on muidugi see häda, et see vajadus on inimestel vägagi erinev. Dostojevski kirjutas aastal 1876: „Tõepoolest, vaadelge mõnd pealtnäha mitte kuigi eredat tegeliku elu nähtust — ja kui te olete selleks võimeline ja kui teil on silma, siis leiate sealt sügavuse, mida pole Shakespeare'ilgi. Kuid see'p see küsimus ongi: kellel on silma ja kes on võimeline! Sest mitte ainult selleks, et teoseid luua või kirjutada, vaid ka selleks, et nähtust üldse tähelegi panna, on samuti omamoodi kunstnikku vaja. Mõne vaatleja pilgu eest mööduvad kõik elunähtused kõige liigutavamas lihtsuses ja on niivõrd selged, et siin pole üldse midagi mõelda, ei tasu isegi vaatlema hakata. Teise vaatleja aga teevad needsamad nähtused mõnikord niivõrd murelikuks (seda juhtub üsnagi tihti), et ta pole lõpuks võimeline neid üldistama ega lihtsustama, ühise nimetaja alla viima ja sellega rahule jääma — ta kasutab teist laadi lihtsustust, kihutab endale üpris lihtsalt kuuli pähe, et kustutada ühel hoobil oma äravaevatud mõistus ja kõik selle küsimused. Need on vaid kaks äärmust, kuid nende vahele mahub ära inimese tegelik mõtlemine üldse”. („Inimene on saladus” Tõlk. Peeter Torop. LR nr 27-30, 1981, lk 107)

Arusaadavalt pole sellisel äravaevatud mõistusega tüübil kuigi lihtne teise serva esindajale selgekski teha, mis teda painab, ning sellise erivajaduse äratundmisest endal ja oma erilisuse kommunikeerimatuse adumisest pole antud juhul süütundeni enam isegi kiviga visata, vaid need käivad sellise isiksusliku seadumuse korral pigem käsikäes, erinevalt lüürikust, kellele oma enda isiksuse erilisus on müstifitseerimise, teesklemise ja eelkõige demonstreerimise vääriline väärtusdominant (lüüriku all pean silmas siis seda heuristilist paarikut, mille Milan Kundera visandas romaanikunsti olemuse selgitamiseks vt „Eesriie”).

Aforistlikkusele lõivu makstes võib öelda nende tüübitendentside kohta: lüürik on normaalne, kes teeskleb erilist, ja romaanikunstnik on eriline, kes teeskleb normaalset. Eriline on kehv olla, sest erilisel on erilised probleemid ja ta ei saa hüüda, et hei, meil on selline probleem, lahendame seda nüüd kõik koos. Nagu Michael Walzer on näidanud, peab selleks, et olla sallitud,  kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel, näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine" (Michael Walzer. Sallivusest. Tõlk. Märt Väljataga. Tallinn, 1998.lk 104).

Kui kõik teised saavad hakkama, aga ainult sina ei saa, siis tekitab see häbi, olgu siis tegu kontrolltöö, kingapaela sidumise või ülepea olevaga eimiski asemel. Kui aga su kohanemine tekitab teistes probleeme, siis on süü platsis.
Seda muidugi kaine eneserefleksiooni teatud miinimumi ületamisel, mis ei võimalda enam enda ja maailma vahelise ebakõla korral täielise iseenesestmõistatavusega just maailmas, mitte endas puudulikkust näha. Sel juhul on tegu lihtsalt (välja veninud) puberteedieaga, kus ka vinn ninal on kogu maailma süü ja ülekohus, (sest mina ju seda sinna ei pannud!), tähendab, lilleke-pasameres-seisund, mille artikuleerimisega kipub tegelema väga suur osa praegu ilmuvast rohujuuretasandi proosaloomingust.   

Üks strateegia kohaneda enda ja maailma vahelise ebakõlaga on, Oscar Wilde’i sõnadega, „saada oma elu vaatlejaks, et vältida elamise piina” (Tõnu Õnnepalu on selle strateegia omal moel küllalt välja arendanud). Teine strateegia on muusikaline-tantsuline sulandumine, sülemlemine, parvestumine. Mõlema strateegia luhtumine ja nende vaheline pingeväli on Rein Raua hilisema loomingu korduv motiiv. „Rekonstruktsioonis”  hoiatatakse, et „väga paljud on selle vea teinud, et ei ole suutnud enda ja maailma vahele kriipsu tõmmata, ja selle pärast haiget saanud” (lk 156) ja teisal öeldakse, et „tegelikult on kõigi religioonide all ja taga täpselt üks ja see sama kogemus. Enese ületamine, näilike sidemete katkestamine ja ühtesulamine selle algse ja kaootilise loova energiaga” (lk 185). Ja romaani teine peatükk (lk 15) algab Enn Padriku kirjeldusega sellest, kui eemal ja väljas ta on teiste hulgast ja suhtlus nendega on kui võõras roll, mille vaevaga on ära õppinud, lühimalt, parveliku laulupeotunde täielik antitees.

Esseeromaani„Hector ja Bernard” (Tuum, 2004) alguses ütleb Bernard:

„Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas,“ ütleb Bernard(lk 24).

            Toimub küpsemine.

            „Süsteem ja maailm on ju ometigi kaks ise asja, vastas Bernard. Loomulikult tuleb end süsteemist hoida nii prii kui vähegi võimalik. Aga see, mida just ütlesite, on pigem Descartes’i vaimus ettekujutus, et teil on olemas oma subjekt, olemus väljapool maailma, kontseptuaalne tugitool, millel lamaskledes võite jälgida, mis suures tegelikkuses toimub, ilma sinna ise nina sisse toppimata.

            Teisisõnu, te ütlete, et meis pole olemust, mis maailmas avaldub? hämmastus Hector.

            Ma kardan küll, noogutas Bernard. Et me olemegi oma elu sees, mitte ei teosta seda väljast. Teie vanuses ma muidugi nii ei arvanud, mis maksis end lõpuks kurjasti kätte, nagu teate.

            Aga sedasi peaks meie elus olema ju hulga vähem probleeme? ei jäänud Hector ikka päriselt nõusse. Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.

            Võiksime, nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale.“ (lk 149-150)

„Hectoris ja Bernardis” jäetakse elu sihiks „puudutada tõelist” (lk 55), tähendab, muusikaline lunastus, võpatav tundeintensiivsus, mis võib vallanduda (füsioloogilise eelsoodumuse korral) seksuaalselt atraktiivset isendit nähes, see pööritushoog, mil aistingud käsikäes fülogeneetilise mäluga saavutavad ajutise seljavõidu mõistuse ja kultuuri kui ontogeneetilise mälu üle. Hectoris ja Bernardis on see seda kõnekam, et sellist käitumismustrit raamatu keskel väga selgelt karikeeritakse (Hector kordab Pariisis jadamisi Igavesi Armastusi), ometi raamat lõppeb positiivses toonis sellega, et allutakse irratsionaalsele tundeintensiivsusele, nii Hectori kui Bernardi lunastab naine, kes on tekitanud kunagi tugeva... olgu, tõelise puudutamise. 

Rein Raud on „enda kohta ise öelnud (poolnaljatamisi): tugitoolianarhist” („Pintslile järgnedes” Intervjuu Valle-Sten Maistega. PM 31.05.200).

See tundub üsna täpne määratlus, sest teame tugitoolisportlase suhet spordiga. Tugitoolianarhist on seega sulanduja vaatluspositsioonil, tähendab, olemispinge kajastub mõistes kenasti.
Milan Kundera on öelnud „Luule on joove ja inimene joob ennast purju selleks, et hõlpsamalt maailma sulanduda. Revolutsioon ei taha, et teda uuritaks ja jälgitaks, ta tahab, et temaga ühinetaks; seetõttu ongi revolutsioon lüüriline ja lüürika talle vajalik” („Elu on mujal”, Tänapäev. 2009. Tõlk. Pille Kruus, lk 235).

Kõige rohkem osaleb inimene maailmas tegutsemisega, sestap kutsumuslik vaatleja seda väldib ja tugitool on selleks tõesti üks mõnus koht. Tegutsemise kohta kirjutab Kundera: „Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist ja Kafkast] varem  mõistis Laurence Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [...]  tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest  hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.“ („Eesriie” Tänapäev. 2008. Tõlk. Martin Kala, lk 100)

See pingeväli on leidnud elegantse lahenduse jutustuses „Vend” (Tuum. 2008), kus Lailale, kellel „pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” (lk 11) , aga kellele vitaalsed süsteemi- ehk tegudeinimesed liiga teevad, tuleb appi vend, kellel täielikult puudub igasugune tahtmine kellelegi peale jääda, allutada (lk 34). Ja vend teeb revolutisooni revolutsiooni tegemata, pelga kohaloluga.
Häda on mõistagi selles, et jutustus „Vend” on muinasjutt. Elu proosa on sada kaheksakümmend kraadi teises suunas.

Venna minevik on mähitud läbitungimatusse salapärasse ja tema karakter on läbihammustamatult mõistatuslik. See on ka üks põhivõtteid Alessandro Baricco loomingus, kellele Rein Raud „Vennas” ka täiesti varjamatult kummardab. Kui suured romaanikirjaanikud näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest, saladusest, mille ees publik peab hardunult põrmu varisema.

„Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”“ kirjutab Kristjan Pruul oma väga heas arvustuses ja „nagu Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda“.(„Paipoiss Baricco”, Vikerkaar, nr 1-2, 2010, lk 187-191) Romaanikirjanik pürib vastassuunas.

Maarja Vaino kirjutab oma doktoritöös: „Tammsaarega seostatakse sagedamini küll märksõna „tõde“, kuid saladus on tõe peaaegu vältimatu, n.-ö. olemuslik kaaslane. Saladust võib pidada tõele vastanduvaks nähtuseks: Euroopa kristlikus ühiskonnas on tõerääkimise surve suur , mistõttu saladus on seotud vaikimisega. Teisest küljest on tõde ise alati olnud saladuseks, mille leidmise ja mõistmise poole püüeldakse, kuid mis ikka jääb varjatuks ja pigem aimatavaks. Koos tõega jääb inimesele ka palju muud mõistuslikult kättesaamatuks. Selline omalaadne taipamatuse seisund ilmneb sageli Tammsaare teoste salapärases õhustikus.” („Irratsionaalsuse poeetika A.H. Tammsaare loomingus”, Tallinn, 2011, lk 44)  Vaino demonstreerib rohkete näidete varal, et saladused kui sündmuste käivitajad on üks Tammsaare sagedasemaid kunstilisi võtteid.

Ka „Rekonstruktsiooni” sündmustiku käivitab saladus ja seda tammsaarelikul, romaanikunstilisel moel. Saladus tähendab siin teadmatust, mõistatuslikkust, mõistmatust, mis painab ja millest tahetakse lahti saada ning „Rekonstruktsioon” ongi ühe saladuse läbi hammustamise ehk tõe rekonstrueerimise lugu. „Inimene on saladus, ” kirjutas noor Dostojevski oma vennale, „See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene”. („Inimene on saladus” Tõlk. Peeter Torop. LR nr 27-30, 1981, lk 14)

Reaalpoliitik tegutseb jälle 5. Pragmatismi printsiip

Pragmatismi printsiipiks nimetatakse üht Ameerika algupäraga filosoofilist tööriista, millega vältida sisutühje vaidlusi ja mõttetut sõnavada.

See ütleb üldjoontes nii, et pole mõtet vaielda sõnade ja terminite üle, vaid vaadata, millistele praktilistele käitumiserinevustele need eelnevad, või  milliseid saadavad.

Näiteks „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi” on üks pragmatismi printsiibi maakeelseid sõnastusi. Ja see printsiip ei käi ainult ideoloogiate või parteiprogrammide  kohta.

Näiteks Rein Raua auhinnatud romaani „Rekonstruktsioon” üks sõnumeid oli peaaegu täpne tsitaat ühelt pragmatismi esiisalt, tsiteerin Rauda: „ Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi. Kas Jumal on olemas, kas kliima soojeneb, kas kaks inimest suudavad teineteist läbi kogu elu armastada. Oluline on see, milliseks see meid teeb”.

Ei loe sõnade ja eneseväljenduse, usutunnistuse erinevus, vaid tegevused, mis neid saadavad. Tapetud on nii Kristuse kui Allahi nimel. Pragmatismi printsiibi järgi tähendavad need sõnad  (neil juhtumitel) seega samu asju, sest tegutsemispraktikad on samad.

Näiteks ka väited „mul on teist täiesti suva” ja „võtan teie muret väga südamesse” võivad olla praktiliselt samad. Seda juhul, kui neid saadavad samad teod (või siis tegude puudumine).

Vaistlikust pragmatismi printsiibist lähtub ka levinud protestiväljendus „Keskerakond = Reformierakond”. Praktikad (enam) ei erine, järelikult (on nüüd nad) samad.

Pragmatismi printsiip on hea vahend ka igasuguse kantseliidi, juristika ja jokkimise vastu.

Pragmatismi üks alusepanija Charles S. Peirce kirjutab, milline „eksitus on pidada tühipaljast erinevust kahe sõna grammatilise erinevuse vahel erinevuseks ideede vahel, mida need sõnad väljendavad.[...] Kõigi nende sofismide eest oleme täielikult kaitstud seni, kui peame meeles, et mõtlemise kogu funktsioon on luua tegutsemisharjumusi”.

Tsiteerin ka abilinnapea Raimond Tamme kirja 24.04.2013 naabritele, kelle õigusi ja praktilisi elutingimusi kahjustas arendus Oa 10 aadressil:

”Kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui piirdekonstruktsioone muudetakse või kande- ja jäigastavaid konstruktsioone muudetakse ja asendatakse mistahes ulatuses või mahus, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega”.

Pragmatismi printsiibi järgi ei erine see sõnadest „Olge vait! Asjad on nüüd nii!”.

Kui „olge vait, kuradi hüsteerikud” ja „ma siiralt vabandan”, ei too kaasa praktilisi erinevusi, on need pragmatismi printsiibi järgi võrdväärsed.

Praagmatismi printsiip on just nende võtete kasutamise näitlikumistamiseks, mida võib kirjeldada kui „koerad hauguvad, karavan läheb edasi”. „Naabrid protestivad, ehitus käib edasi”.
Praktika – ärme muuda tegusid, muudame sõnastust. Grammatiliselt on see garaaž, mitte juurdeehitis, eks.

„Ütleme nii, et linnavalitsus on olnud selle juhtumi puhul tõepoolest väga leidlik.” – R.Tamm

Toon siin ära ka abilinnapea Raimond Tamme viimase intervjuu (08.05.2013).
Võite ise proovida pragmatismi printsiibi rakendamist.

(ja ka vastuoksuste tuvastamist a la „Siin ei olegi ju küsimus niivõrd selles, mis on minu isiklik seisukoht, vaid selles, milline on linnavalitsuse seisukoht.” vs „Linnavalitsuses toimuvad alatasa arutelud ja väga harva on kõik inimesed ühesugusel seisukohal. Seda, et linnavalitsuse üks spetsialist arvab ühtmoodi, teine teistmoodi, tuleb ette iga päev”.)
*****************************

Mis on saanud vaidest, milles naabrid esitavad oma vastuväiteid Oa 10c ehitusõiguse andmise kohta?
Meie õigusteenistuse inimesed on andnud esialgse hinnangu esitatud vaidele. Seal on nüansse, mis jäid esialgsel läbivaatusel selgusetuks ning vajavad vaide esitajalt täpsustamist. Pärast seda vaadatakse vaie läbi nii, nagu kord seda ette näeb.

Muu hulgas on vaides juttu sellest, et detailplaneering jäi koostamata ja et see on lubamatu. Kas olete sellega nõus või endiselt arvamusel, et detailplaneeringut ei olnud tarvis koostada?
Siin ei olegi ju küsimus niivõrd selles, mis on minu isiklik seisukoht, vaid selles, milline on linnavalitsuse seisukoht.
Seniste arutelude põhjal võib väita, et projekteerimistingimuste kaudu ehitusõiguse määramine oli praeguses juhtumis võimalik. Kõiki neid vaides esile tõstetud seisukohti kaalume vaide läbivaatuse käigus.

Mis põhjusel oli võimalik?
Võimalik oli seepärast, et tegemist oli olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega.

Kuid linnavalitsuses ei ole need seisukohad mitte ühtsed. Näiteks planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku on väljendanud seisukohta, et detailplaneeringu koostamine oli möödapääsmatu, kuivõrd Oa 10c kortermaja ehitamine on vastuolus Supilinna üldplaneeringuga. Projekteerimistingimuste andmisel ei ole sellest õigusakti saanud sõnagi.
Linnavalitsuses toimuvad alatasa arutelud ja väga harva on kõik inimesed ühesugusel seisukohal. Seda, et linnavalitsuse üks spetsialist arvab ühtmoodi, teine teistmoodi, tuleb ette iga päev.
Aga kus siis on see seadus, mis ütleb, et hoone rekonstrueerimine ja laiendamine ei ole võimalik projekteerimistingimuste kaudu?

Teie enda seisukoht on varem olnud, et linnavalitsus oleks saanud nõuda kõnealuste kortermajade ehitamiseks detailplaneeringu koostamist, kuid ei teinud seda. See olnuks ajakulukas. Küsiks üle, miks ikkagi jäi linnavalitsuses domineerima sõbralikkus arendaja suhtes, aga mitte sõbralikkus naabrite suhtes?
Olen seda varemgi öelnud – ei mäleta, kas ka Postimehele –, et ehitusõiguse määramisel oli kõige kriitilisem nüanss koostöö naabritega. Sõltumata, kas see määratakse projekteerimistingimustega või detailplaneeringu koostamise kaudu. Koostöö naabritega oli väga kriitiline eeltingimus, et see arendus saaks õnnestuda.
Kuna ehitusloa väljastamise hetkel ei olnud linnavalitsusel mingisugust alust arvata, et naabritega ei ole koostööd tehtud, on otsused nii ka sündinud. Kui olnuks mingisugunegi signaal, et naabritega pole koostööd olnud, oleksid otsused olnud teistsugused või jäänud need tol ajal langetamata.

Väga oluline aspekt on see, et rekonstrueeritakse vana garaaži, hoonest mingi osa on säilinud. See on kogu juriidilise argumentatsiooni nurgakivi. Kas linnavalitsuse ja linnakodanike huvides oli, et hoone ehitataks just selle vundamendi peale, aga mitte krundi piirist eemale?
Ma ei saa küsimuse loogikast aru.
Praeguses olukorras ei ole vana vundamendi osaline säilitamine oluline niivõrd ehitustehniliselt, kuivõrd just juriidiliselt.
Projekteerimistingimuste andmise kaudu ei saa rajada uut hoonet, rekonstrueerimine on aga nii võimalik. Siin ei saa olla küsimust, kas olemasoleva hoone vundamendi ärakasutamine on õigem või mitte.

Detailplaneeringu koostamise kaudu oleks saanud hoone asukohta kaaluda, selles hoonet krundi piirist eemale kavandada, praegusel juhul oli see arendaja rõõm, et ei saanud kaaluda.
Seda ma ei tea, kas oli rõõm või mitte.

Kas möönate, et vundamendi säilitamise väärtus oli võimalus ehitusõiguse andmist kiirendada?
Loomulikult on planeeringu menetlemine ajakulukam protseduur.

Linnavolinik Ants Kask ütles, et tema meelest lõhnab see lugu korruptsiooni järele. Linna sisekontroll on selle teemaga tegelnud juba kaks nädalat. Kas see lugu lõhnab korruptsiooni järele?
Seda oleks õigem küsida sisekontrollist. Mina saan öelda ainult seda, et ükski nendest otsustest, mida on langetatud seoses selle juhtumiga, ei ole olnud selline, mida linnavalitsuses varem ei ole langetatud.

Siis üksikult võttes?
Just. Täiesti ebareeglipärast käitumist pole kõnealuses juhtumis olnud, minu hinnangul. Küll tuleb öelda, et on oldud küllaltki avatud mõtlemise ja loomingulise suhtumisega.

Mis see tähendab?
See tähendab, et õigusaktide ja muude kehtivate normide tõlgendamisel on alati mingisugune määr, mille vahel on võimalik opereerida. Kindlasti on leitud kõige paremaid võimalusi, mida seadus võimaldab.

Et kiirendada ehitusõiguse määramist?
Ütleme nii, et linnavalitsus on olnud selle juhtumi puhul tõepoolest väga leidlik.

Linnavalitsus kui süsteem?
Süsteem kui selline.

Kas keegi on praegusel juhul olnud selle süsteemi õlitaja?
Seda mina ei tea. Spetsialistide ettevalmistatud otsused on olnud piisavalt läbimõeldud ja esmapilgul – ilma et oleksime vaideid läbi vaadanud – ei oska ma ühtegi probleemi välja tuua peale selle, et koostöö elanikega on puudulik ja see on selles protsessis oluline nõrkus.
Linnavalitsus peaks alati sellest lähtuma, et otsused oleksid võimalikult kiiresti vastu võetud. Et arendaja ega keegi eraisik, kes soovib ehitusõigust, ei peaks läbima keerulist teed, vaid läbiks võimalikult lihtsama tee. Praegusel juhul on kindlasti pingutatud selle nimel, et see tee oleks võimalikult lihtne.

Kes pingutas?
Ma ei tea. Kust ma pean teadma? Osakonna spetsialistid on pingutanud, ma ei oska öelda, kes konkreetselt.

Kas te olite Marko Perviga tuttav enne selle skandaali paisumist?
Olin Marko Perviga ühe korra kohtunud seoses ühe objektiga, mis oli Turusilla otsas. Pervil oli huvi osta, aga see huvi vaibus. Rohkem pole olnud telefonivestlusi ega muud.

Kommentaariumis sahistatakse, et elate Marko Pervi ehitatud majas?
Argo Annuk (Tartu abilinnapea – JS) elab seal, mitte mina.

Arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid on ametist lahkunud, ametlikult omal soovil, alltekst ütleb, et ega tal polnud ka valikut.
Aga kuidas muidu olnuks võimalik seda juhtumit lahendada? Linnavalitsus on kogu aeg öelnud, et Karin Raidi ja Marko Pervi õe ja venna rolli rõhutamine ei ole meie hinnangul kohane, peaksime teisiti lähenema. See oli ainus võimalus, et minna mõistlike otsustega edasi.

Kuna valiti omal soovil lahkumine, aga mitte vallandamine, tuleb seda mõista nii, et linnavalitsusel ei ole tema tegevusele suuri etteheiteid?
Mille alusel oleks pidanud vallandama? Ei olnud ühtegi materjali, mille pinnalt oleks pidanud teisiti otsustama.

Skandaal on võtnud suured mõõtmed, kes vastutab? Ametniku lahkumine ei ole vastutuse võtmine.
Mille eest?

Suure segaduse tekkimise eest ning selle eest, et naabrite huvid on kahjustatud.
Me ei ole vaide läbivaatusega jõudnud tegelda. Kaalume kõiki asjaolusid, ma ei saa praegu rohkem kommenteerida.

Mis saab edasi?
Oleme tellinud eksperdilt hoonemahtude hindamise. Üks arutelu on selle ümber, kas hoone maht on kasvanud ikka 33 protsendi piirides. Selle tulemusena peaks selguma, milline on tegelik juurdeehituse maht.
Kui see on lubatud piirides, siis võtame elanikud ja arendaja laua taha ja arutame läbi võimalikud lahendused.
Kui selgub, et hoone maht ületab lubatud piire, peame esmalt arendajaga arutama läbi võimalused viia hoone lubatud piiridesse ja siis läheme naabritega läbi rääkima.

Naabrite seisukohalt on kaks suurt probleemi: privaatsust on rikutud ja võimalus oma krundil ehitada on kitsendatud. Kas lahendus võib olla, et Herne 21 poolne sein ehitatakse ümber tulemüüriks?
See on üks lahendus, mida on arutatud.

Herne 21 elanike üks küsimus oli esimesel päeval, kui tüli käis veel alles kreegipuu ümber, et kas ei saaks teha nii, et see maja kaoks.
Mul ei ole võluriomadusi, ma ei saa teha mingisuguseid liigutusi, et see maja sealt kaduma panna.
Äärmiselt kahetsusväärne on, et see probleem tõusis siis, kui majakarp oli täies mahus püsti. Kui oleksime saanud mingisuguseidki vastuväiteid varem, saanuks probleeme efektiivsemalt lahendada. Praegu oleme olukorras, kus arendaja on teinud suuri kulutusi ega ole teadaolevalt kõrvale kaldunud kehtivast ehitusõigusest.
Ei saa öelda, et keegi on millegi vastu eksinud peale selle, et tagasiside küsimine võinuks olla efektiivsem. See aga ei vähenda minus nõutust, miks naabrid veebruari esimesest poolest aprilli lõpuni ei reageerinud.
Mis on see õigustus? Ma ei saa sellest aru. Miks ükski naaber ei reageerinud kahe ja poole kuu vältel, hoone ehitus kogu aeg käis? Miks see nii on?
Kui nüüd kes iganes erapooletu otsustaja hakkab otsuseid langetama, peab ta arvestama mõlema poole huvidega. Ka arendaja on sinna arvestatavaid kulutusi teinud. Rääkida sellest, et maja lammutatakse täielikult, ei ole minu arvates kohane.

Iseenesest on see, et naabrid ei andnud pikka aega tagasisidet, seni kuuldud selgituste valguses tähtsusetu. Tähtis on see, et ehitusluba ei oleks tohtinud välja anda naabrite kirjaliku kooskõlastuseta.
See on selline juriidiline küsimus.

Selles punktis, kus ehitusluba nõutava kooskõlastuseta välja anti, on vea teinud ikkagi linnavalitsus kui süsteem. Naabrite osavõtmatust võib ette heita, kuid vastutab ikkagi linnavalitsus.
Ma ei eita seda.

Kas te praeguses olukorras tunnetate, et oma ametikohustusi täites olete teinud vea või vigu, mille pärast peaks võtma poliitilise vastutuse?
Milles see viga võiks minu poolt seisneda, ei oska mitte kuidagi näha. Loomulikult, kui süsteemis on puudujäägid, võiks ju öelda, et võiks olla rohkem kontrolli, süsteem võiks olla teisiti üles ehitatud. Aga minul ei olnud võimalust kõnealust probleemi varem tuvastada.
Igaühele kontrolli taha panna ei ole võimalik ja ehitusõiguse määramisel on teada see, et teemaga tegelevad mitmed ametnikud. Ei saa rääkida ühe inimese eksimusest. Ei ole vaja enam kontrolli, vaid et iga inimene teeks tööd korrektselt.