Õigusegeen ja õpitud sugu

Ilmunud: „Sirp“ 10.06.2011

Sirbis on see peaaegu poole lühem, välja on jäetud paljud näited ja ka mõned tervikteemad. Kärpe tegin ise, mitte toimetaja.

Õigusegeen ja õpitud sugu ehk õige sallivuse kehtestamine

Enamike autorite ebaküpsus pöörab aktuaalse temaatikaga kogumiku taotluse peaaegu vastupidiseks ja laiaulatuslikud müüdilammutusplaanid realiseeruvad ühe spetsiifilise müüdi monoloogilises näitlikustamises

Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta  Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. 144 lk.   

Mihkel Kunnus

„Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“

Robert Musil „Omadusteta mees“

„Vaadake, noored on suuremeelsed, see tähendab, et suuremeelsed ning impulsiivsed on head noored, kuid sallivust on neil vähe.“

Fjodor Dostojevski „Tasane“

1.

See kogumik on nagu buumiaegne küprokmaja linnaäärsel põllul st ühiskondlike ootuste palavikupuhangust ja utopistlikest unelmatest kehutatud amatöörteostuse traagiline lõpptulem, mis ei kannata eriti sihtotstarbelist kasutust ega kainet pilku. Aga erinevalt rämpsehitistest võib siin mõni täiendav kommentaar olla üsnagi päästev ning senised arvustajad on tõestanud, et on võimalik ka nii ootustesõbralik möödalugemine, millele antud võrdluses vastaks kas majast mööda kolimine või elutuppa püstitatud telk. Suurimad positiivsused, mis kõnealuse kogumikuga seostuvad, on tunnistus tegijate kiiduväärt teotahest, ühe olulise diskursuse kõnelemise selgus senises retseptsioonis ning lõpptulemuse kõrge antropoloogiline väärtus luhtunud taotluste kiuste.

2.

Vähemustest rääkides on keskseks mõisteks teadagi sallivus. Iga progressiivne inimlaps teab, et vähemusi tuleb sallida (loe: kriitikavabalt ja a priori soosida) ja punkt. Sellest positsioonist lähtuvad ka senised kriitikud, eelkõige Mart Niineste (EPL 28.01.2011„Kapiuksed valla”: kaeme kiikriga Kapimaale, mida kõike teada saame) ja Mele Pesti (EE 10.03.2011 Kapis ei olnudki midagi koledat), aga pisut ka Aro Velmet (Sirp 07.04.2011 Tee läbi avatud kapiuste?). Niineste ja Pesti irratsionaalselt ülistavad arvustused (või õigemini tutvustused) on kogumiku peamise mentaliteediga kongeniaalsed, korrates ka selle rängimaid vigu: refleksioonitu veendumus enese seisukohtade õigsuses ja võimetus mõista alternatiivseid vaatepunkte koos varjamatu põlgusega nende vastu. Ka Velmet ei sea oma poolehoidu vähemuste sallimisele ja õigusloome parendamisele kuidagi sõltuvusse antud kogumiku kvaliteediga ning kirjutab samuti eelhoiakulise ja remontiva heatahtlikkusega, ent ei ohverda kriitilist meelt siiski päris täielikult ning suudab justkui mõne põgusa köhatusega artikuleerida kogumiku keskset müüti paremini kui ükski artikkel kogumikus. Kohe kõigest detailsemalt.

3.

Niineste kirjutab: „Üldisest toonist irdub ainsana endrokrinoloogi-günekoloogi Maie Väli essee transseksualismist, keha ja vaimu konfliktist. Rangelt meditsiinilisest vaatepunktist kirjutatud tekst sõnastab asja haigusena, soodüsfooriana, mille raviks kasutatakse hormoonravi ja soovahetusoperatsiooni. Ravi tulemuslikkust mõõdetakse patsiendi rahulolus pärast konflikti lahenemist hormonaalsel-kirurgilisel teel. Samal ajal võib sellist käsitlust võtta kui omalaadset huumorit, irooniat nende arvel, kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad.“

            See on väga representatiivne lõik. Esiteks, kogumikul on tõepoolest mingi „üldine toon“, kuigi toimetaja ütleb sissejuhatuses, et kokku on kogutud lausa „äärmiselt erinevad LGBT teemad“. Need teemad võivad äärmiselt erinevad tunduda ainult sellele, kes istub selle sama kitsa mätta otsas, kus põhilised autoridki.

Teiseks, Maie Väli igati asjalik essee on tõesti kirjutatud täiesti teise mätta otsast ja seetõttu ta nii üksildasena irdubki.

Vahemärkusena olgu öeldus, et eelneva ja järgneva kriitika alt jäävad peale Väli välja ka Helen Talalaevi neutraalne ja informatiivne käsitlus Eesti geiliikumise ajaloost (võrrelduna USA, Lääne- ja Ida-Euroopaga) ning Kätlin Kaldmaa põgus ülevaade „veendunud vanapoistest“ eesti kirjanduses. Need on hästi kirjutatud teksid ning väärivad ainult tunnustust, kuid neis puudub nii destruktiivne kui konstruktiivne mõõde, millega käesolevas kriitikas suhestuda.  

            Maie Väli erandliku käsitluse kaasamise on teinud võimalikuks tõik, et soodüsfooria moodustab seksuaalvähemuste seas märkimisväärse ideoloogilise erandi. Nimelt sel puhul tahab inimene ise olla teistsugune st ta hädasid ei põhjusta pinged sisemiste tungide ja ühiskondlike normide vahel ning seega ei saa ka teda serveerida kui ühiskonna ohvrit, kelle nimel „iganenud väärtusi“ purustada, ometi on just indiviidi enesemääramise vabastamine mis tahes normidest vähemusõiguslaste paleus. Haigus tähendab aga kõrvalekallet tervisest ehk normist, seega on meditsiin — Maie Väli mätas — kindlasti üks ideoloogiliselt kahtlane valdkond, mida näitlikustab ka tsiteeritud lõigu kolmas representatiivsus:  a priori üleolev ja põlglik hoiak meditsiinilisse seisukohta, automaatne agressiivsus neisse, „kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad“. Seda illustreerib suurepäraselt ka toimetaja Brigitta Davidjantsi reaktsioon kurikuulsale Peeter Mardna juhtumile (EPL 15.12.2008 Homohirm sööb hinge seest):

„Ma po­le psühhiaat­rias pä­dev ega tea, kas dok­tor Mard­nal on õigus. Kuid ar­ves­ta­des Ees­ti ühis­kon­na foo­biaid, on need sõnad oht­li­kud. Se­da enam, et sel­li­ne väi­de eel­daks just­kui min­git ra­vivõima­lust. Ja mis oleks ra­vi eesmärk? He­te­ro­sek­suaal­sus? Ka sel­leks, et mõis­ta, kui eba­tea­dus­lik on ho­mo­sek­suaal­su­se võrd­le­mi­ne zoo-, pe­do- või nek­ro­fii­lia­ga, ei pea ole­ma arst.“

            Samadelt alustelt lähtuvad ka Pesti ja Niineste: pädevus ega teise positsiooni mõistmine pole isegi mitte vajalik — ei Pesti, Niineste ega Davidjants argumenteeri ju Mardna või Väli vastu oma suuremast meditsiinilisest pädevusest! —, arstide täpsem ära kuulamine pole vajalik, sest nad saavad ainult eksida, kuna nende väited on vastuolus Tõega ehk vähemusõiguslaste iseenesestmõistetavalt ainuõigete kõlbeliste veendumustega!

            Homoseksuaalsuse võrdlemine zoo-, pedo- või nekrofiiliaga on väga ilusti teaduslik (kuigi enamasti kasutab seda tasalülitust, ütleme, traditsiooniline konservatiivne tervemõistus). Siinsed vähemusõiguslased ei suuda taibata isegi seda triviaalsust, et kui nende lähtekohaks olevas kõlblussüsteemis on sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon ühe tasandi nähtused — isiku (kaasasündinud) sattumused, mille alusel ei tohi kedagi diskrimineerimida —, siis bioloogilisest-meditsiinilisest vaatenurgast nähtuna need ei ole sama tasandi nähtused. Rass või sugu pole haigused, sest siin pole tegu ühegi bioloogilise funktsiooni häirega ja NB! kõik mitteheteroseksuaalsed suhted on sigimisfunktsiooni häired (sugutungi aktiveerumine ja kinnistumine bioloogiliselt vale objekti puhul) — tõsiasi, mis on üdini ebasümpaatne liberaaldemokraatlikele kõlbelistele intuitsioonidele. Kui 50-aastane mees „paneb“ 15-aastast tüdrukut, siis on bioloogiliselt kõik korrektne, funktsioonid toimivad, aga see ei ole mitte järjekordne tõestus, et meie kõlbelised intuitsioonid on „valed“, vaid järjekordne näide selle kohta, et bioloogiast ega meditsiinist pole väga mõttekas otsida argumente eetiliste tõekspidamiste tarbeks.

Kui aga loobuda igasugusest normatiivsusest, teleoloogiast ja funktsionaalsusest ka bioloogias ja meditsiinis, siis haiguse ja ebanormaalsuse kategooriad kaotavad tähenduse ning humanioria saab lihtsalt juurde ühe absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu füüsika. Kusjuures kõrbes nälga sureva lapse elustsenaarium on täpselt sama eneseküllane kui selle rasvunud õhtumaalase, kes oma basseini ääres infarkti saab. Sihti pole, mõtet pole, funktsioone pole — erinevad, aga võrdsed!

            Abielu pole bioloogiline funktsioon, see on sattumuslik formatsioon sellel suurema vabadusastmega tasandil, mida tavatsetakse kultuuriks nimetada. Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu ning haiguse tingimatu seostamine ravimistaotlusega on sama jäme stereotüpiseerimine kui abielu tingimatu seostamine reproduktiivsusega.

            Piinlik on aga see, et vähemuste sallimine (mis antud kogumikus tähendab sageli enda ja endasuguste sallimist!) on mõne arust nii ühemõtteline moraalse ülimuse garantii, et sellega kaasneb kogu muu ilmse üleoleku hulgas ka õigus teadlasi ja meditsiinitegelasi mõnitada, religioossetest inimestest rääkimata.

4.

Märkimisväärne osa kogumiku mahust pühendatakse mõistagi homofoobiale, üks eraldi käsitlus ja loomulikult palju pikki lõike ja alapeatükke teistes artiklites. Samuti kulutatakse palju energiat korduvale ja kattuvale selgitamisele, et sõna „homoseksuaalsus“ on väga heterogeense inimgrupi väheütlev üldistus. Täiskasvanud inimeste (vahelisi) mitte-heteroseksuaalsed orientatisoone ja identiteete eritletakse kohati rohkem kui kümnesse kategooriasse (lk 57-8). Tõsi, see on oma kaaskodaniku vastu ikka väga lugupidamatu, kui ei suudeta teise vastu niigi suurt huvi tunda, et ei ajaks sassi  genderqueeri ja transvestiiti, sooanarhisti ja biseksuaali.

            Siin on ka üks suurimad palke teraste pinnu-tuvastajate silmis. Soovitan kogumikku lugedes jälgida, kui suuri eristusi suudetakse teha sellises üldkategoorias nagu homofoob(ia). Ma arvan, et kui autorid ja toimetaja selle pilguga kogumiku uuesti üle loeksid, siis hakkaks neil ikka väga piinlik. Selles kogumikus homofoob ei ole inimene, ta on osake näotust massist, kes tuleks seaduse jõuga silma alt ära koristada. Homofoobil puudub isiksus, homofoob ei vääri fokusseeritud pilkugi, rääkimata dialoogist.

            Mida arvata energiakulukat tähelepanu ja eristusi nõudvalt vähemusõiguslaselt, kes ise tee vahet Peeter Mardna ja Varro Vooglaiu lähtepunktide vahel, ei erista skinheadi Tõnis Lukasest, anonüümset netikommentaatorit Joel Luhametsast? Ühed värdjad kõik, eks?

See on koht, kus austet vähemusõiguslased peaksid põhjalikult peeglisse vaatama. Kui tahta teada, miks kogu LGBTQIFASjne pahatihi ühte (taunitavasse) patta pannakse, siis võiks pisut ka juurelda selle üle, miks antud kogumikus kõik seksuaalvähemuste taunijad ja kriitikud ühes (taunitavas) pajas on.

5.

Keskmist arutluste kvaliteeti aitavad näitlikustada järgmised lõigud, mis on kogumikus lausa tüpograafiliselt esile toodud: „Kuidas on ühiskond lärmakate poliitikute eeskujul muutunud nii soorituskeskseks, et märkab erinevate seksuaalete orientatsioonide puhul vaid seksi ja näeb iga suguühte tagajärjel sündimas lastehorde?“ (lk 69, selliseid seoseid loob TÜ sotsioloogia doktorant, sic!), teisal: „Heteroseksuaalsed inimesed arvavad teadvat täpselt, mida ja kuidas homoseksuaalid tunnevad, kuidas käituvad ja mida teevad, ning üldjuhul põhinevad eksiarvamused lihtsal järeldusel: homod teevad kõike vastupidi kui heterod“ (lk 73) Sic!

            Mul on siiralt kahju, et see kogumik nii halb on. Tegijad pidanuks aduma, et mõjuvad paratamatult esindajatena, ning autorite valik oleks pidanud olema iseärnis hoolas (siin on ka häid autoreid, aga need jäävad paratamatult tagaplaanile). Prohmakad, mis siin sisse on lastud, on nii räiged, et kompromiteerivad kogu püha üritust: kõrvaltvaatajal on paremal juhul piinlik näha, kuidas nõutakse mõistmist ja tähelepanu ja eristust, kui ise ollakse mõistmatud, tähelepanematud ja ühehülbastavad. Kui EGN [kogumiku väljaandja MTÜ Eesti Gei Noored] tahaks oma moraalset kapitali pisutki tõsta, oleks elementaarne alustuseks vabandada oma pimedalt agressiivset käitumist nii Mardna kui Lukase suhtes. Kuni seda pole tehtud, jääb EGN vähemasti minu silmis kambaks ennastäis fanaatikuteks, kes peavad oma sättumust ja sellega kaasnevate isiklike huvide kokkulangemist õhtumaise kultuuri üldsuundumusega isiklikuks kangelasteoks.

            Loodetavasti suudab ka Reimo Mets varsti näha Lukases ja Mardnas ennekõike inimest (vahest isegi inimest, kes seisab väärtuste eest, millesse ta usub ja mille kandjaid esindab!), mitte homofoobi, kellele lajatada kohe kui mõni paragrahv vähegi võimaldab. Selline kurikas selja taga empaatiast rääkimine on lihtsalt tülgastav. Sõltumata rassist, soost, seksuaalsest orientatsioonist ...

6.

Kogumiku kesksetele autoritele on homofoobia ja heteronormatiivsus kaks ähmast udukogu, mis sageli ei eristu omavahelgi rääkimata siis lahterdustest ja eristustest nende sees. Samas on vähemusõiguslased öökimiseni tüdinud homoseksuaalsuse kõrvutamisest pedo-, zoo- ja nekrofiiliaga. Siin laiutab sügav sümmeetriline dialoogivõimetus.

            Mõttemustrid on siin kaunikesti samad. Lühimalt väljendudes: Vale sisse ei hakka keegi eristusi tõmbama. Kui ma tean, et 2+2=4, siis ma ei viitsi isegi kuulata neid, kes väidavad midagi muud ja pole vahet, kas nad väidavad, et 3 või et 5, vahet pole: vale on vale. Pole ju mingit mõtet valet täpsustada! Kui heteroseksuaalsus on ainus õige seksuaalsus, siis pole vahet, kuhu võpsikusse see täpselt kaldunud on, pedo-sse või zoo-sse. Kui igal inimesel on kaasasündinud vabadus seksuaalsele enesemääratlusele, siis pole oluline, mil põhjusel seda konkreetselt eitatakse. Vale on vale, rohkem eristusi pole tarvis. Veendunud vähemusõiguslasele on eristus ateistliku psühhiaatri ja kristliku konservatiivi vahel sama mõttetu nagu heteronormatiivsele eristus homoseksuaali ja zoofiili vahel.

            See on kogumiku üks põhipuudusi, millest võrsuvad paljud teised: kesksed autorid on Tõe haldajad, oma müüdi vankumatud sallimatud jutlustajad. Milline siis on see müüt?

7.

 „Tänapäeva ontoloogia püüab paljastada meie liigenduste, mõtlemismallide ja kogemuste ajaloolisust, selleks et näidata, kuidas meie poolt iseenesetmõistetavaks peetud praktikad on ajaloo tulemus ja võivad seega olla teisiti. Selle keskne püüd on avada võimalus kujutada alternatiive, kaotades selle unustuse, mis liitub valitsevate praktikate algupäraga. See toimib kriitikana, näidates, kuidas teatud ontoloogilised korrad on peitnud oma ajaloolisuse ning paistnud vältimatute ja küsitamatutena“ resümeerib Johanna Oksala („Feministlik filosoofia tänapäeva ontoloogiana“, Ariadne Lõng 1/2, 2005/2006, lk 93). Tõsi, umbes nii see käib.

            Aro Velmet rõhutab kogumiku avaessee olulisust:  „[see annab võtme  ka] „Kapiuste” teiste, empiirilisemate tekstide mõistmiseks. Raili Põldsaar rõhutab, et normatiivsed terminid „mehelikkus” ja „naiselikkus” toimivad eelkõige traditsiooniliste võimusuhete põlistajatena (lk 6–11). Mehed ei nuta, naised hoiavad kodu jne. Minnes poliitilisemaks: mehed teenivad mehe palka, peavad sõda ja tegelevad äri ja poliitikaga. Ei ole raske näidata, et need stereotüübid ei ole mitte looduse poolt paika pandud, vaid ajalooliselt  kujunenud[...]“. Looduse poolt paika pandud/kaasa sündinud vs ajalooliselt kujunenud/kultuuriline on üks põhilisi atribuute tänapäeva ideoloogilistes kemplemistes, seisukohtade de- ja remütologiseerimises. Ka selles kogumikus kulutatakse kõvasti energat, et näidata paljude väärtuste ja normide ajaloolisust jne, et lammutada nende enesestmõistavus ja avada tee alternatiividele. Müüdiline teadvus vajab konstante ning historiseeriv ajalooteadvus mõjub neile lammutavalt. Ega müüdilisusest muidugi pääseta ka ise.

            Müüdi, mis on kogumikus üheselt ja võimsalt domineeriv, paar keskset seisukohta on järgmised: igal inimesel on kaasa sündinud õigused (inimõigused) ning sugu on sotsiaalne konstruktsioon. „Täpselt vastupidi!“ karjataks arvatavasti iga bioloogia poolt alustav või kainem inimene. Õiguse ontoloogia on selle müüdi kandjale just selles unustuses, mis on liitunud valitsevate praktikate algupäraga ja kaotanud nõnda võimaluse kujutada alternatiive. Soovitan lugedes jälgida, kuidas räägitakse inimõigustest — nad usuvad tõesti, et need on kaasasündinud nagu mõni organ, kops või maks! Võib leida isegi retoorilise küsimuse: „Miks jätab suurem osa homoseksuaale seismata oma õiguste eest, mille puhul mõni teine mõtleks, et need on talle kaasa sündinud ja mis siin ikka tänaval vehelda?“(lk 65). Sic!

            Üldtoon ühiskonna suhtes on vaenulik: see põhiliselt ahistab ja represseerib ning kirjutab ette kammitsevaid norme. Näiteks sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Christian Veske kirjutab ülevaate sellisest jõletisest nagu „valitsev ideoloogia“ ja muu hulgas toob näiteks ka natsistliku Saksamaa, et ka kõige juhmim lugeja saaks aru, et „valitsev ideoloogia“ on midagi väga väga halba. Süsteem ja valitsev ideoloogia, mis kõige muu jõhkruse hulgas kirjutab ette soo ja soorollid, piirab inimese kaasasündinud õigusi ja tõelist autentset Mina! Siin tuleb küll tahtmine hüüda: „Oh, lapsukesed, õiguslased! Mõelge nüüd natuke, mis asi see õigus üldse on! Kuidas need õigused ikka kaasasündinud on?“ Kas teadlased on juba sekventeerinud inimõigusi kodeeriva genoomilõigu? Siis saaks neid teistelgi loomadel korrektselt tuvastada (nagu unistab Peter Singer) või teha näiteks inimõigustega GMO-rändrohutirtsu.

8.

Täiesti erilisel kohal on kõnealuses müüdis abstraktisoon inimene. Üldjuhul on autorid lausa sõgeduseni nominalistid, näiteks TÜ dotsent Raili Põldsaar annab avaessees mõista, et mehelikkusi on sama palju kui mehi: „[a]sjalikku diskussiooni mehelikkuse üle kipub pärssima eksitav harjumus rääkida mehelikkusest ainsuses, mistõttu jääb mulje, et tegu on ühtse mõistega või ehk koguni „loodusnähtusega“ ja jätkab: „mehelikkuste paljusus pole ainult ajalooline või geograafiline — ka täna on meie kõrval palju mehelikkusi, rämedast jõmmist tundliku esteedini“(lk7-8). Tõsi, soole viitavad sõnad ehk diskrimineerivad kategooriad on vaja tähendusest tühjendada, et keel ometi kord õigeks saaks ja inimesed ei moodustaks selliseid grammatiliselt korrektseid mõttetusi nagu „naiselik mees“, „mehelik naine“ või „puust raud“. Kui aga jutuks tuleb inimene (või homofoob või valitsev ideoloogia), siis muutuvad kõnealused über-nominalistid hoobilt paadunud realistideks: inimene on olemus, mille kõrval kõik aktsidentsid on sekundaarsed.

„Kõige tähtsam on ikkagi inimene,“ noogutab Pesti kokkuvõtlikult. „Siltidest hoolimata esmajoones inimene,“ paneb Rain Uusen oma artikli alapealkirjaks. „Seksuaalvähemuste „liigina“ kohtlemine on igas mõttes problemaatiline,“ kordab ka Maali Käbin ja lisab kohe: „Tegelikult on seda igasugune inimeste kategooriatesse jagamine“(lk 56). „Oluline on hoolida inimesest, mitte tema seksuaalsest orientatsioonist,“ kinnitab Agnes Alvela. „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi,“ rõhutab Janika Saul (lk 30).

9.

Janika Sauli ulm biseksuaalsusest (lk 29-34) ja Maali Käbini fantaasia „LGBT identiteetide konstrueerimisest“(lk 48-61) on antropoloogiliselt ühed tänuväärsemad, sest nad arendavad kõnealuse müüdi sisemise loogika kaugemale kui teised. Kusjuures nii kaugele, et dialoog eelmise põlvkonnaga üldhoiakuga muutub enam-vähem võimatuks, kuna nende moraalsed väljundid saavad lausa antiteetiliseks. Nimelt kristluse sellisel ilmalikustumise astmel muutub heteroseksuaalsus amoraalseks — väide, mis tundub paljudele tervemõistuslastele nii jabur, et seda pole mõtet lähemalt uurima hakatagi. Ometi heteroseksuaalsust hakatakse tajuma amoraalsena, sest see on diskrimineeriv: see on hoiak, mis väljab teatud inimgrupi teatud võimalustest ning seda nende sünnipärase omaduse tõttu, teisisõnu, see arendab edasi seda sama kõlbelist intuitsiooni ja loogikat, mis seab põlu alla rassismi, seksismi jms. Heteroseksuaalsus on seksism privaatsfääris (analoogne on lugu homoseksualismi või mis tahes muu jäigalt piiritleva seksuaalsusega). Seepärast rõhutab Maali Käbin, et inimene tuleb vabastada mistahes kategooriatest ning Janika Saul postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“(lk 30).  Parim, mis „paadunud heteroseksuaalil“(!) teha, on seda mitte välja näidata, tunnistada end biseksuaaliks (veel parem ja tähenduslikum termin: sooanarhist, vt lk 58) ning oma partneri sugu sattumuslikuks. Seda rõhutab ka Saul: „võtmesõna on võime. See sõna määrabki kogu biseksuaalsuse olemuse. Selle mõiste järgi ei pea biseksuaalne inimene enese tõestamiseks või täisväärtusliku biseksuaali tiitli saamiseks magama samast ja vastassoost inimesega[...]Biseksuaalne inimene on selleks lihtsalt võimeline“(lk 30).

            Oma heteroseksuaalsuse avalik rõhutamine on lihtsalt väga ebaviisakas. Seepärast kasutab  Pesti ka selliseid väljendeid nagu „agressiivsed heteropromo tegijad“ või „paduheterod“. Kuidas on üldse võimalik selline väljend nagu „paduhetero“? Lihtne: see on hukkamõistev väljend inimese kohta, kes huvitub seksuaalselt ainult(!) vastassoost ehk käitub seksuaalsfääris diskrimineerivana, ning vähe sellest — on nii matslik, et ei häbene seda kõva häälega välja öelda! Pange tähele, biseksuaal ei tähenda häbiväärset kõlbelist lodevust, vaid see on ihaldusväärne staatus, epiteediga täisväärtuslik! Häbi on olla hoopis paduhetero! Saul küll lohutab, et pole hullu: kui kohe üldse ei taha mõlemast soost inimesega magada, siis ei pea, võimest piisab. Huh...

            Ja on üsna arusaadav, et nii diametraalselt lahknevate kõlbeliste intuitsioonide korral on dialoog üpriski võimatu: ei vähemusõiguslased ega konservatiivid suuda näha üksteise hoiakute kõlbelist dimensiooni.

10.

Hüütakse kuraasikalt, et „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“(lk 60).

Viimases tsitaadis valib Käbin õige vormi, sest nagu Voltaire on öelnud, kui miski on liiga tobe, et seda öelda, tuleb seda laulda. Tõepoolest, muusika mõjub mõistusele halvavalt ning see, kuidas siin konstrueeritakse suhtevaba suhet ja Teise vaba identiteeti, on nii napakas, et see oleks väljakannatatav ainult viisistatult. Sellest kõigest hoolimata on nad ühe piirangu, konservatiivsuse unustanud ja jätnud selle kahe silma vahele kui iseenesestmõistetavuse. Nimelt jätavad ka nemad veel alles ühe piirava essentsi: inimsuhte/armastuse kahevalentsuse. Tõeline Armastus tähendab neile ikka harudeta vektorit.

Kui juba perekonnaseaduse ümbertegemiseks läheb, siis tuleks perekonda defineerida kui ühiselulist üksust, mis koosneb kahest või enamast Inimesest. Küsimusele „miks piirata abielu kui täiskasvanud inimeste vabatahtlikku liitu arvuga kaks?“ ilmalikustuva kristluse loogika vastust ei leia. Ainus vastus võiks olla, et „meie kultuuris on alati ju kaks olnud“, aga see argumendistruktuur on nende endi poolt nii põhjalikult naeruvääristatud, et...

„Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“. Miks ainsus, seltsimees Saul? Kas Armastusel on siis säärane arvuline piirang, kitsendav olemus?

[PS. Eeskujuliku näite peremudelist, mida ei ahista igandlikkonservatiivne paarissuhte norm, pakub Majakovski elulugu (näide on hea, kuna see oli neil teadlik ja kontseptuaalne eeskuju) ning kohaseid näiteid on ka Tšernõševski märgilisest romaanist „Mida teha?“; selle kriitikat võib leida juba inimhinge tippinsenerilt Dostojevskilt romaanis „Nooruk“ ja loomulikult hipiliikumiste kriitikas ja vabaarmastuse kommunide piinlikus paaridesseloksumises. Päris huvitavat aasimist pakub ka Uku Masing loenguüleskirjutuse „Budismist“ lõpus.
Majakovski biograafiat tutvustades sellele ka vihjasin:

"Ühtlasi peaks see viljatu eksperimentaalperekond pakkuma kasvatuslikku kõverpeeglit tänapäeva perekonnareformijatele, kes kuulutavad samuti veendunult, et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel täiskasvanud inimese tahtest ülimat väärtust pole, ent erinevalt sajanditagustest progressivistidest hoiavad tänapäevased nürimeelselt kinni konservatiivsest ja essentsialistlikust lähtepunktist, et abielu tähendab just ja ainult paarissuhet, mõistamata, et seisukoht, nagu oleks armastus vaid kahe inimese vaheline asi, on pelgalt igandlik juriidiline eelarvamus." 
{lähtun siinses ekstrapolatsioonis kõnealuse müüdi sisemisest loogikast ja seetõttu ei ole vajalik polügaamia, polüandria jmt näidete toomine muudest kultuuridest}]

11.

Konservatiivsematel inimestel tasuks meelde jätta, et vähemusõiguslus pole progresseeruv kombelõtvus ja moraalne langus, vastupidi, tegu on sõjaka kogenematusega, äärmuskalduvusega, moraalse liialdusega, mis möödub, kui inimene jõuab ikka, mil saavutamatus kaotab oma esteetilis-heroilise lumma ja pole enam väärtus ning inimene hakkab ideaalidele eelistama eesmärke. Vastasrindel aga soovitaks pisut kaineneda ning olla mõistvam ja sallivam.

----------------------------------------------------------------------------------------

Veel paar märkust:

a)

 Aastal 1776 teatas Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon: “Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et kõik inimesed on loodud võrdseina ja nende looja on neile kaasa andnud teatavad võõrandamatud õigused, mille hulka kuuluvad elu, vabadus ja õigus taotleda õnne.”

Sellele ka viidatakse, aga kultuuriloolist tausta, saati selle tähendust antud kontekstis ei aduta: kui pole Loojat, pole ka õigusi st iga inimese mõõdetamatut väärtust, mis ei sõltu tema (kaasasündinud) omadustest. Emake Loodus ei saa mingeid sääraseid õigusi anda ja ku va Peter Singer & co tahab läbinisti ilmalik olla, siis peaks ta nentima, et mitte kellelgi ei ole mingeid õigusi (mitte, et „avastab“ neid ka kiludel, ahvidel või võitlushärgadel!). See, et kõikidel inimestel on võõrandamatud õigused on kultuuriline konstruktsioon par excellence (ja kultuurilisele konstrueeritusele viitamine implitseerib teadupärast vähemasti muutmissoovituse kui mitte muutmisnõude!) ja on irooniline, et selle väljakuulutajad evisid kõige kahtlasemaid aktidentse ja korraga – nad olid valgest rassist, keskealised, kristlased, kolonialistid, heteroseksuaalsed  mees-tipppoliitikud.

b)

Omaette artikli võiks kirjutada Kundera teostega kõrvutades. Valle-Sten Maiste kirjutab Kundera tegelaste kohta väga õigesti: „Nad usuvad, et identiteet luuakse sartre’likult, jäigalt, valikuga, mitte subtiilse vastasmängu teel.“ Käbin läheb üsna sama liini mööda (selle mentaalsuse taustu on üsna hästi avanud Chalres Taylor raamatus „Autentsuse eetika“). Maiste on selle müüdi ajalugu avanud väga hästi ühes Vahingu käsitluses(„Keel ja Kirjandus 2009, nr 3“); Houellebecq juba üsna veriselt, eelkõige siis hipi-liikumise näitel (need arvasid ka, et kui kõik ahistavad piirangud ja kategooriad kõrvale heita, siis on oh-la-la-laa!).

„Kõikide poliitikute, kõikide parteide ja liikumiste esteetiliseks idealiks on kitš“ ja „see, mis teeb vaskpoolsest vasakpoolse, on Suure Marsi kitš,“ kirjutab Kundera „Olemise talumatus kerguses“(6. osa) ja seal samas toob ta näite heldimuspisarast, topeltpisarast, mis teeb kitšist kitši, see on pisar, mis ütleb, kaunis on heldida inimkonna ühise Suure Marsi pärast [st oma konkreetse kitši pärast].

„Marsiala oli väga turvaline. Sammusin 30meetrise vikerkaarelipu kõrval. Pisar tuli silma hetkel, kui halli taevasse lennutati värvilised õhupallid — see oli ilus ja vabastav“ („Kapiuksed valla“ lk 117)

c) Omaette käsitlust vääriks (sest on universaalsem) ka butlerduse (tema performatiivsus on samuti versioon teemal inimene on see, kelleks ta ennast teeb, kelleks valib) genees, väljakasvamine Indiviidi Tahte ülimustamisest ja jumalikustamisest (Nietzsche, Sartre, Beauvoir jne)

Jagav Kaus ja antikommunikatiivne Pulkkinen

Hakkasin lugema Riikka Pulkkineni „Tõde“.  Raamatututvustus on selline:

„Pulkkineni romaanid paistavad silma psühholoogilise viimistletusega, neis käsitletakse napi ja täpse poeetilisusega inimsuhete igavesi teemasid: unistusi, suguluse painet, vastutust, üksindust, surelikkust, armastuse ja saatuse seoseid, sügavate tunnete jäävust. „Tõde“ on ühtaegu lihtne lugu ja sügav üldistus.
Teose lihtsus väljendub üldinimlike teemade julgelt tundelises ja siiski täpses käsitlemises – läbi kolme põlvkonna ulatuvalt kirjeldatakse inimmeele ulatumist sügavast meeleheitest joovastava rõõmuni. Samas kumab Pulkkineni tekstist läbi tema filosoofiline taust ja hoiak, soov leida suhete, kujutluste ja mälestuste rägastikust üles miski, mis kordub ja püsib. Selleks on sügavate, inimesest isiksust tegevate tunnete kestvus – aeg teeb inimesega oma töö, kuid Pulkkineni vaates ei suuda aeg määrata ega väärata inimese olemust vormivaid tundeid ja mälestusi. Miski inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha. Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani.
Tema debüütteos “Piir” (“Raja”, e k Pegasus, 2009, tlk Monika Pais) kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks.
Tema teine romaan “Tõde” (“Totta”, e k Pegasus, 2011, tlk Jan Kaus) kandideeris aga juba Soome suurimale kirjandusauhinnale, Finlandiale.“

Sügavalt üldistav, täpne, psühholoogiliselt viimistletud jne  — huviäratav, kahtlemata huviäratav. Noh,  raamatu tagakaanel olev tutvustus on muidugimõista reklaam, millesse ei tasu ülemäära tõsiselt suhtuda, aga Finlandiale kandideerimine, rahvusvaheline müügiedu jms on ju ometi faktid, mis päris tühjad ometigi olla ei saa. Ja tõlkijaks on Jan Kaus.

Õigupoolest on viimane mulle isiklikult suurim küsimärk. Loen ja aiva küsin: mis pagana pärast Jan Kaus tõlkis säärast ******? (mõistlikke ja tõlketeoni summeeruvaid võimalikke motiive leiab muidugi palju:  lühikesed laused ja lihtne keel, hea tasuvus, võimalik tutvus jne) Nimelt selle väljaveninud õhklemise kunstiline väärtus on ikka kaunis niru. Näiteks Kausi enda „Hetk“ lööb seda ikka pika puuga. Lakoonilism iseloomustus  Pulkkineni „Tõe“ kohta oleks:  lahjendatud Baricco.  Kesksed positiivsused, mis ülal toodud tutvustuses esitatakse, on valed: psühholoogiline viimistletus, sügavus ja üldistusvõimelisus on nullilähedane. Loomulikult on iga teos dialoogiline protsess lugejaga, ent selle teose puhul peab üldistusvõime, analüütilisus, psühholoogiline läbinägelikus jms lugeja poolt olema, sest autor neid „Tõe“ puhul ise rakendanud pole.  Siin on ka veel üks võimalik põhjus, miks „Tõde“ Kausile meeldida võiks: kui „Hetke“ kasutada koodina „Tõe“ lugemiseks, siis on tulemus märksa väljakannatatavam (aga siiski, väärtus on kindlat „Hetkes“, mitte „Tões“).


Kaus ütleb „Tõe“ kohta: „Mulle väga meeldib selle romaani üks keskseid mõtteid, et ajal pole tugevatele tunnetele mõju. Aeg võib need tunded katta, neile mingi vaaba peale kasvatada, aga tunded ise jäävad alles, nad ei vanane.”

See ei ole „Tõe“ mõte, see on pigem  „Hetke“ mõte. „Hetk“ artikuleerib ühte taolist intuitsiooni (ja arusaadavalt on see intuitsioon Kausile väga kodune, enamgi: nii oluline, et ta pidas seda romaanistamisvääriliseks) ja mul on tunne, et on üpris tõenäoline, et Kaus võttis ka „Tõde“ selle sama intuitsiooni artikulatsioonina. Õigupoolest on see „Tõe“ ja sellelaadsete raamatute toimemehhanism: nad meelitavad sinna sisselugema ennast, paigutama sinna enese sisemaailm ja sügavus (viimane on aga teatavasti maksimaalne võimalik sügavus, eks).  Nad ei anna midagi uut, aga see vastunoogutus (peeglis) on nii meelitav, et seda peetakse tunnetuse avardumiseks.

Olen kirjutanud varem: „Kuigi Baricco kirjutab raamatuid, kuulub ta romaani vaimu vastasleeri: teda iseloomustab akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Baricco lullad on kantud muusika, mitte romaani vaimust ja võib kujutada ette, millist vastumeelsust tekitaks temas rõhutused, et kujutlus peab reaalsusega ühilduma, et „illusioonid põhjustavad agooniat“ ja „tegelikkuse eiramine põhjustab konkreetseid vaimseid, aga ka füüsilisi kannatusi“. Kui Musil ja Mann näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest.“

Tsitaadid selles tsitaadis kuuluvad Jan Kausile, kelle vastandasin seal leerile, mida esindab Baricco (ja ka Pulkkinen).

Jan Kausilt küsitakse: „Mis oli suurim tõuge «Hetke» kirjutamisele?“ ja ta vastab: „Eks siin oli mitmeid ja täiesti erinevaid asju. Suurimaks tõukeks oli see, et tahtsin kirjutada mitut lugu ühe loo sees. Mind on alati huvitanud inimsuhted. Kommunikatsiooniprobleemid, miks inimesed üksteisest aru ei saa.“

Full respect! Pulkkinen kuulub aga selgelt vastasleeri: nagu Bariccotki iseloomustab teda akommunikatiivsus ja illusiooniloome. Võiks isegi olla veel järsem: mitte akommunikatiivsus, vaid antikommunikatiivsus. Kommunikatiivsusele töötatakse aktiivselt vastu. Kommunikatiivsusele eelistatakse alati privaatkujutlust ja ühisosa loomisele ja-või otsimisele eelistatakse selle aktiivset vältimist: jutustades kasutatakse hermeetilisi idiosünkraasiaid ja sattumusi — antikommunikatiivsus par excellence.

Mõned suvalised näited:

„Mul on koduigatsus, ööd, mil laman voodis tänavavalguse vihus ärkvel ja nutan igatsusest, unistan heinamaast, ujumisest üle öise järve, leibjuustust, tärgeldatud linadest ja sellest, kui olin üheksa-aastane ja veetsin unelevaid tunde koolipingis.“

„Sügaval, oma mina mingis kihis, peidab ta noort naist, kes ujub üle järve, tüdrukut, kes neljateist-aastasena rõõmustas suusavõistluse võidu üle, kallates endale pähe mustikasuppi.“

„Kindlasti nägi ta täpsel samasugune välja kolmeteistaastasena, kui naabripoiss meelitas teda nurga taha suitsu tegema ja neile tuli vastu vastasmaja ilus Loviisa, masinakirjutaja, kellesse kõik selle kandi poisid olid armunud.“

Kommunikatsioon tuleb ladinakeelsest sõnast communicare, mis tähendab paljudele ühiseks muutmist, jagamist. Mida teeb Pulkkinen? Täpselt vastupidist asja! Millestki rääkides viitab ta millelegi jagamatule, ta ei muuda asju ühiseks, vaid vastupidi — puhtprivaatseks, idiosünkraatiliseks; ta peidab, katab kinni sisemaailma. Ja-jah, me ju kõik teame seda minakihtidesse peidetud neljateist-aastast tüdrukut, kes suusavõistluse võidu üle rõõmustades endale mustikasuppi pähe kallas! Rohkem hermeetilisse konkreetsusesse annab ikka pugeda!

Veel üks representatiivne näide Pulkkineni sügavusest:

„Kui ta ütleb „tahan“, vaatab ta mu silmadesse, silmade taha, ja ma mõtlen, et õigupoolest on inimese nägu nagu mingi avavus, nagu metsalagendik. Kui inimene ütleb „tahan“, avaneb ta näol iga palve ja soov, hirm ja salajanegi rõõm, lapsepõlve rõõm, nagu astuks ta puude varjust valguse kätte“.

Pole midagi sügavamat tummast pilgust, eks, mistõttu ka siin on tegelased ülimalt napisõnalised. 

„Nad tõusid nagu kokkulepitult, vaatasid teineteist nagu inimesed, kes on imeliku tuju ajel paljastanud teineteisele kõik.“

Khm, ja millised on inimesed, kellel on võimalik (nt mõne imeliku tuju ajel) paljastada teineteisele kõik? Noh, eks ikka sellised, kellele paljastus tähendab riiete ära võtmist valgustatud oludes st inimesed, kellel täielikult puudub sisemaailm, inimesed, kes on oma fassaadiga identsed. Psühholoogiline sügavus, indeed!

„Ta tunneb, et on selles kleidis keegi muu.“ Mhm, kardan, et sellise psühhotüübi korral, kus riietus on konstitueeriv element, see võibki nii olla...

Kui püüda tuua „Tõe“ kvintessents välja ühe kirjelduse ja ühe dialoogina, siis oleks need järgmised:

„Ööbik puu otsas kuuleb neid, aga ei ütle midagi. Tema silm on helkiv, must koht kõiksuses. Tumma ja kõiketeadvana valvab lind neid, alles õhtul laseb ta oma nõuanded kõlava lauluna ilma peale laiali.“ (lk 45)

Silm kui sügavuse non plus ultra ja TUMM kõiketeadvus.

Representatiivseim dialoog (mis on mõistagi ühe kõnelejaga) on järgmine:

„„Sa ei tea sellest midagi,“ ütles ema korraga kustuval häälel. „Sa arvad, et sa tead, mis valu see on. Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi.““

Jah, see dialoog võtab kokku kogu „Tõe“ sügavusse ja sisu ja psühholoogilise viimistletuse ja üldistuse. Nagu kõik sellelaadsed teosed, on ka „Tõe“ eesmärk panna lugeja austusest ja hardusest vakatama, lummatult imetlema Sügavust ja Tundeid, mida ta isegi ette ei suuda kujutada (aga need on selle fassaadi taga kindlasti olemas!). „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“. Sina, väike ja tavaline, kes sa ei tea, mis on Tõeline Valu, Tõeline Ilu, Tõelised Tunded. Lihtsalt ole vait ja ole tänulik, et võid peesitada selle kordumatu Mineviku paistel! Baricco tegelased tulevad sageli mingilt reisilt (kust, seda ei teata) ning vaikivad, ei räägi sõnagi, nad lihtsalt kiirgavad oma Kohutavat Saladust, Tragöödiat.

Väga representatiivne on ka üks juhuslik kõnelus haigla ooteruumis:

„Naise haigus sundis teda teietama. Või ehk hoopis ilu.
„Te oleksite kindlasti parema meelega õues, ilus päev on.“
„Kas te teate, et ma suren,“ ütles naine.
Naine vaatas talle rahulikult silma, segas kohvi. See oli tõeste lausete territoorium. Mingil põhjusel öeldi siin, kus süda oli süda ja maka oli maks, ja kavatsus jäi kavatsuseks, aga tiitel oli sama kerge kui kuulujutt, vaid laused, mis olid läbinisti tõesed.
„Mu naine sureb samuti,“ ütles ta justki vastutasuks.
Korraga oli selle väljaütlemine kerge. Enne oli ta kartnud lausega kaasnevat kurbust, kuid nüüd kõlas see nagu tõsiasi.
„Kui palju talle aega anti?“ küsis naine rahulikult.
„Nad ei ütle, Kuid kui hästi läheb, siis jaanipäevast edasi, juuni lõpuni.“
Naine vaatas aknast välja.
„Kas te olite õnnelikud?“
Ta ei pidanud vastamisega viivitama.
„Olime. Viimastel aegadel on tundunud, et me olime väga õnnelikud.“
„Sellest saab alles tagantjärele aru,“ ütles naine.“

Tšš... hästikasvatatud inimene ei julge siin hingatagi, lööb pilgu maha, tajub korraga nii oma tühisust kui ka teenimatut õnne olla tunnistajaks dialoogile, mida peavad kaks inimest, kes on temast mõõtmatult suuremad, sest nad on mõlemad ühenduses Tragöödiaga. Tüünelt vahetavad nad oma nappe repliike, teadlikud väärikusest ja suurusest, mille annab neile nende Tragöödia. „Ma olen suremas,“ ütleb tervituseks üks, „mu naine ka,“ vastab teine.. aga sina? Kas sa arvad, et sa tead, mis valu see on? Ah? „Aga sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi“! Lihtsalt kummarda nende Kannatuse ees nagu Zossima Dmitri Karamazovi ees!

See tuletab mulle meelde ühte treilerit, mis tõotab, et peagi presenteeritakse meile Dostojevski „Idioodi“ totaal-lamestamist, selle psühholoogilise šedöövri laiaks löömist vastu audiovisuaalefekte ja kujutlust, vastu seda tumma pilku, mis primitiivsele vaimule on suurim võimalik sügavus (meenub veel üks sarnane kujutluse eskalatsioon, vaimuvaba lameduse kõrgpilotaaž — „Girl with a Pearl Earring“). Loodetavasti on sellised gümnasiste võimalikult vähe, kes arvavad, et „Idioodi“ vaatamine asendab mingilgi määral „Idioodi“  lugemist.
Brhh...

Roheline süü

 NB! Peter Singeri tekst "Kõik loomad on võrdsed" on leitav kogumikust "Keskkonnaeetika võtmetekste" ja selle pdf'i leiad siit.

Kirjutasin selle paar aastat tagasi. Kusagil avaldatud pole. Pühendan heatahtlikult ühe  eelmise postituse kommentaariumi puhul LMV-le.

ROHELINE SÜÜ

Princetoni ülikooli professorit Peter Singerit (s 1946) peetakse ehk üpris õigustatult üheks 20. sajandi ja tänapäeva mõjukamaks filosoofiks, tema esseid ja kolumne on Eesti päevalehtedeski ilmunud kahekohaline arv. Tema mõjukuse võib panna suuresti selle arvele, et ta on silmatorkavalt ebaoriginaalne ja tema järelduskäikudes tunnevad end mugavalt kõik, kes on pisutki söandanud naturalistlikel karkudel traditsiooniliste väärtuste kaljust eemale, pehmemale liivale ukerdada. Ta tavatseb end määratleda kui ateisti ja utilitaristi. Sellest kahest määratlusest saab hõlpsalt tuletada mõned seisukohad, üheks on üldine kannatuse minimeerimine käsikäes võrdsuse printsiibiga: „Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi“ (Singer 2008: 72). See on igati sümpaatne seisukoht. Ateismist-naturalismist tuleneb see, et inimene pole mingi eriline ja eriliste õigustega (Jumala näo järgi loodud) olend, vaid üks liik teiste seas ja „mistahes kriteeriume me ka ei valiks, peame möönma, et need ei järgi täpipealt meie oma liigi piirjoont“ (Singer 2008: 84) ja seega on inimese eelistamine lihtsalt selle pärast, et ta on inimene, samalaadiline diskrimineerimine nagu seksism või rassism. 

Lühidalt järeldub sellest levinud kõlbeline üleskutse, et „meie hoolivus teiste suhtes ning meie valmidus arvestada nende huve ei peaks sõltuma sellest, millised nad on või millised on nende võimed. See, mida hoolivus või arvestamine meil täpselt teha nõuavad, võib varieeruda vastavalt meie tegevusest mõjutatute omadustele: Ameerikas üles kasvavate laste heaolust hoolimine nõuab, et õpetaksime nad lugema; sigade heaolust hoolimine ei pruugi nõuda rohkem, kui et jätame nad koos teiste sigadega kohta, kus on piisavalt toitu ning ruumi vabalt joosta. Kuid põhielementi — olendi huvidega arvestamist, mistahes huvid need ka ei oleks — peab võrdsuse printsiibi kohaselt laiendama kõikidele olenditele, mustadele või valgetele, meestele või naistele, inimestele või mitteinimestele“ (Singer 2008: 68–69). 

Singer rajab oma lähenemise asjaolule, et kõigil (kõrgematel) loomadel on ühtviisi võime kannatada ning tunda valu, ning sellest piisab, et asetada kõik loomad (sealhulgas inimene) eetiliselt sama pulga peale: kõikide kannatusi tuleks vältida. Loomaõiguslased annavad suhteliselt sarnase formuleeringu: „Tõenäoliselt usub enamik inimesi, et teist inimest tappa ja tarbida on vale, loomaõiguslased soovivad seda mõtteviisi nii palju kui võimalik rakendada ka loomadele, andes neile teatud põhiõigused“ (Mering, Taperson 2009: 565). 

Selliste ilusate ja õilsate loosungite vastu on raske argumenteerida mitte ainult seetõttu, et ainuüksi kõhklemisest, saati vastandumisest, piisab, et enda kaastundlikkust ja südame suurust taoliste idealistide-loogikute silmis pöördumatult degradeerida ja a priori saatana advokaadi rolli sattuda, vaid ka seetõttu, et tõepoolest on raske leida õiglustundelist (naturalistlikku) selgitust, miks ei tuleks kõikide kannatusi vältida. 

Taoliste loosungite kasutamine enesekirjeldusena on üpriski moekas ja laialtlevinud nagu kaubamaja riided (ilus asi ja kõik teised kannavad ka). Kusjuures nii väljendudes pole ma mitte niivõrd ninakas kuivõrd täpne, sest tegu on just nimelt pelga enesekirjeldusega ja sellisega, mille lahknemine praktikast on päris suur. 

Hoolimata sellest, et kõiksugu looma- ja ökoõiguslased on oma enesekirjelduses tihti lausa võitlevad ateistid, pole nad seda oma praktikas, mis näib toetuvat sügavale sisimale veendumusele, et maailmal on lapsevanema omadused, st olukorda saab parandada piisavalt järjepideva õigus(t)e nõudmisega ehk jonnimisega. Õigusi säilimisele ja väärikale eksistentsile nõutakse ahvidele, rottidele, kanadele, lehmadele, sigadele jne kuni pinnavormide ja ökosüsteemideni välja. Iroonilisel kombel ei anna nad endale kuigivõrd aru, kellele nad need nõudmised esitavad. Kas sellele tühjale kohale taevas? Või siis sellele ühele ja erilisele loomaliigile, kes on loodud/evolutsioneerunud selliseks, „et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maapeal roomavad!“? 

Seda lõiku Moosese esimesest raamatust võib vast üsna julgelt pidada öko-inimeste poolt enim neetud ja sajatatud kirjakohaks, mida tsiteeritakse nende poolt kui lühikokkuvõtet kõigest sellest, mis on õhtumaises kultuuris valesti. See ühendab endas antiteesina loomaõiguslaste nõude: „loomad ei ole inimeste jaoks“ (Mering, Taperson 2009) ja, ütleme [kuna tegu on väga kirju seltskonnaga, väldin teadlikult liiga konkreetseid väljendeid], ökotegelaste nõudega „Inimene ei seisa loodusest väljas“. Viimase puhul on üpris lihtne näidata, et tegu pole justkui nõude, vaid loodusteadusliku faktiga (väga hea ülevaade inimese tihedast seotusest ökosüsteemiga vt nt Ponting 2009). Ometi on tegu nõudega ja selle loodusteadusliku faktiga ühteaegu süüdistatakse, ähvardatakse ja hoiatatakse ning olulisem selle fakti juures ongi just moraalne mõõde. Selle illustreerimiseks Toomas Paul (2009) „võtab loodusteadlasi kuulda“ ning asja puust ja punaseks ette tehes paigutabki inimese loodusesse ja sedastab: „Kuna inimene on kõigest üks paljudest elusolenditest, osa ökosüsteemist ja loodusest, on kõik see, mida ta teeb, loomulik ehk looduslik. Jutt mingist suurest „vastutusest elu eest” on kohatu. [...] Selles mõttes ei ole puid langetav kobras kübetki looduslikum kui lageraiet tegev metsavaras. Viimasel on lihtsalt konkurentsieelis, nagu ka küülikutel Austraalias.“ Bioloogiliselt on kõik korrektne. Artikli lõppu riputab Toomas Paul muiates ateistliku rõõmusõnumi: „Tänapäeva darvinismi suurim apostel Richard Dawkins organiseeris mullu oktoobris Londonis sadadele linnabussidele suured loosungid „There’s probably no God. Now stop worrying and enjoy your life” („Usutavasti pole Jumalat olemas. Seega: ära enam muretse ja naudi elu”). Kas ei ole see globaalsest majanduskriisist muserdatud kunagise vägeva impeeriumi metropoli vaevatutele ja koormatutele hingepalsam?“ 

See, millega ateism ega utilitarism siin hakkama ei saa, on süü, see naturaliseerimisprotsessi igavene jääk. Ei aita Dawkinsi lohutus, et keegi ei pahanda, kui sellel Päikese kõrval käärima läinud kivikeral pisut pööraselt ja pöördumatult omatahtsi solberdame. Süü on ka see kategooria, mis lõikab inimese teravalt ja järsult loodusest ära. Ei saa öelda, et elevandil on lont, kaelkirjakul pikk kael ja inimesel süü — erinevad, aga võrdsed. Keele, kultuuri, tööriistad, kronesteesia jms saab kõik mingis vormis ka teistel loomadel leida, aga süüd ei saa. Süüd lausa ei tohi!

Mihhail Lotman (2008) võtab ökofašistide ideoloogiliselt kireva seltskonna üldistatud ideologeemi kokku nõnda: „Ökosüsteemis eksisteerivad paljud liigid, igaüks oma nišis. Kuid on olemas üks liik, mis ei püsi nišis, hävitab teisi liike ja ruineerib kogu maailma ökosüsteemi. See liik on Homo sapiens. Et ökosüsteem päästa, tuleb selle liigi vastu võidelda, vähemalt suruda see oma kappi tagasi (st tuleb likvideerida linnad, kogu kultuur, ennekõike meditsiin).“ 

Nii loomaõiguslased kui ökofašistid omistavad inimesele kui liigile süü, st teavitavad sekulaarse sõnavaraga sünnipärasest süüst ehk pärispatust, ent ühes asjas nad erinevad diametraalselt: kui ökofašistid tahavad inimest loomulikku ehk süütusse loodusesse tagasi suruda ja nende unistus on inimese kaotamine tema loodusesse lahustamise läbi, siis loomaõiguslased tahavad inimesest lahti saada teda loodusest välja lõigates, toitumise- ehk üksteiseõgimise ahelast välja ajades, ent ometigi pole ideaaliks mingi klorofülli sünteesivaks geenmodifitseeritud inimene, kes kivil (et mitte talluda rohtu ja putukaid) istudes õhust ja päikesest söönuks saab, vaid pigem midagi lunastaja sarnast, kes ka teisi elajaid olelusvõitlusest välja aitab („Inimühiskonnas on kombeks nõrgemate eest hoolitseda, mitte jätta neid surema, järgides looduslikku valikut. Loomaõiguslaste meelest tuleks samasugust suhtumist rakendada ka loomadele“ (Mering, Taperson 2009)). 

„Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi“ (Singer 2008: 72). 

De facto on see väär nagu Singeri aksioomid ikka. Kannatuse õigustamise võimsaim ja universaalseim atribuut on süü ja vähe sellest, et see on ka see kriteerium, mis eraldab inimese kõikidest teistest liikidest (võime küll pisut ja mitte kuigi eksistentsiaalselt süüdistada Pontut vaibale pissimise pärast, aga mitte iial koera kui liiki!),ühtlasi on see kategooriaks, mis tühistab Singeri teise võluva printsiibi, õigupoolest terve tema epohhi loova raamatu (Animal Liberation 1975) (millest pärineb ka siin viidatud artikkel), sest järeldused, mille kasuks selles „raamatus argumenteeritakse, tulenevad ainuüksi kannatuse minimeerimise printsiibist“ (Singer 2008: 87). 

Selle väite tõestamiseks ei pea minema pronksmonumentide ja Dostojevskini („inimene armastab oma kannatusi!“), piisab täiesti, kui vaadata neid netikommentaare, mis on mõne loomapiinamist kajastava artikli juures: kannatuse minimeerimisest ei piisa kaugeltki, lausa vastupidi!, süütule kannatusele on kõrvale tarvis lisakannatust — süüdlase kannatust ja mida suuremat kannatust süüdlasele (süüdlane peab ilmtingimata olema!) soovitakse, seda moraalselt küpsemaks end peetakse. Sest on üks eriline kannatus, mis lunastab teise kannatuse ja ükski loom seda kanda ei saa. 

Leedukas Svajūnas B., kes viskas tema ema kanu murdnud koera sillalt alla, saavutas rahvusvahelise kurikuulsuse ja pandi kaheksaks kuuks vangi. Ta põhjendas oma tegu sellega, et ema oli koera tõttu pidevas näljas. Põhjendus põhjenduseks, koer lihtsalt ei saa süüdi olla; leedukas küll. Vajadustega pole siin samuti midagi pistmist. Kui igavlev kiisuke Emmanuelle-Cyntherella suvatseb lõhefileekese seedimist väikse linnu- või hiirepiinamisega ergutada, siis käitub ta vastavuses oma loodusliku loomusega ja on täiesti süütu, nagu on täiesti süütu ka maastikku ümber kujundav kobras. Kassi pole mõtet surnuks piinatud looma korjuse juures nuhelda, inimest aga küll, sest ka iga ateist teab, et inimene kannab endas Jumala kvaliteete ja seega tema ristilöömine lunastab. See, kas mõnda loomakest ka sellised inimestevahelised rituaalid ja žestid kuidagi aitavad või lohutavad, ei puutu asjasse, sest süüdlase karjed on sulnim unelaul.

Lühidalt: naturalistlikud-utilitaristlikud ning õiguspõhised eetikateooriad ei suuda määratleda, kellelt (ja mille alusel) nõuda õiguste täitmist ning ei arvesta süü kui inimesele ainuomase kategooria fundamentaalse ja olemuselt naturaliseerimatu rolliga inimese motivatsioonidünaamikas.

P.S. Üleskutset meeleparandusele ei väära muidugi ükski vorm, olgu loomaõiguslaste või ökofašistide, Peter Singeri või Richard Dawkinsi, saati see siin.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mering, Kristina; Taperson, Kadri 2009 „Loomaõiguslased: loomad ei ole inimeste jaoks“ Eesti Loodus nr 11, lk 564–565.

Lotman, Mihhail 2008 „Heidegger, automobiilid ja tapvad asjad“ Postimees 12, jaan.

Paul, Toomas 2009 „Darwini evangeelium“ Sirp 12. veeb.

Ponting, Clive 2009 Uus maailma roheline ajalugu Varrak.

Singer, Peter 2008 „Kõik loomad on võrdsed...“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste Tartu lk 64–87.

Söök ei mõju enam

Kirutasin ühe teksti. Teksti kui sellise. Sel puudub žanr ja ajalugu. Kirjutamine pole millestki ajendatud ja tekst ise suhestu millegagi.

Sööja on süüdi.

Jah, sööja on süüdi.

Ta ei söö.

Üldse ei söö.

Mitte midagi tervislikku vähemalt.

Ei.

On köögis, vaatab külmkappi, kolksutab uksi.

Peseb nõusid.

Peseb nõusid.

Nühib.

Nühib.

Kuivatab.

Kuivatab.

Üldse ei söö.

Kultuur on selline.

Majandus on selline.

Tehnoloogia on selline.

Anoreksia.

Ei mingit kehavormi

puusa

tagumikku.

Esteetikakriis.

Üldse ei söö.

Eelroogagi.

Isegi GDAd ei saa täis.

Jamie Oliver

Miks pole televisioonis ühtegi kokandussaadet.

Vanasti küll oli.

Lilian Kosenkranius.

Kas proua lubaks mul endile säärast retsepti tutvustada.

Kulinaarsed lubadused.

Tunnustatud Eesti Maitse

Grillfest

Viimast Leiburi uudistoodet proovisid või.

Ei.

Mida ajalugu sellest arvab.

Aga see ei vasta ju leiva definitsioonile.

Tagama hea seedimise ja rõõmsa meele läbi päeva.

Tagama.

Leibö.

Saiö.

Saib.

Saibik.

Eesti Köök.

Tagama.

Me peaksime ikka üksteise sööke rohkem sööma.

Tagama.

Millal saab Imre Kose Jamie Oliveriks

14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb, et kere on hele ja nälg nagu näpistaks ja otsib mõnusat, meeldivat, huvitavat tegevust,

 mille läbi seda leevendada,

miks ta peaks valima söömise?

Kes tajub tänapäeval ennast isuka ja matsutavana, teisi õgardite või kugistajatena, kaasaega vitsutava ja konsumeerivana?

Kes kogeb oma sisemuses sujuvat eesmärgipärast kulgu?

kõhukorin           peristaltika

Eesti köök on eemale tõmbunud, seisma jäänud, ja täidab ühiskonnas

üldjoontes samu funktsioone mis joomine.

lõtv mälumine    lodev neelamine  substantsitu roojamine

Kas te kujutaksite ette, et me kasutaksime praegu samasuguseid lauanõusid, mis aastal 1890? Haruline kahvel, lame taldrik, õnar lusikas, ühe põhjaga kruus?

kas suhu ka läks?    Miks ei läinud?    Ja temal läks!

Köögis, mis on niigi hulluksajavalt kõrgtehnoloogiline, põrisev, surisev, kiiritav

mõjub klasskaline söömine arhailise, pingutatud sooritusena.

Ma ei taha menüüsse mitmekesisust juurde. Ma tahan seda VÄHEMAKS.

Soolaga-PAN-soolaga, inuliiniga-probiootiliste bakteritega

gluteeniga-gluteenivaba   diabeetikutele-laktoosivaba

võib sisaldada pähklijääke 

sojaga- sobib taimetoitlastele koššer

parim enne-kõlbik kuni

Mis siis, kui loobiksime väsinud vastandustest ja vaataksime, mis nendest kokkusegamisel võib sündida?

Kui ei keedaks aasta aega ühtegi suppi, küpsetaks pirukat, mooriks liha, grilliks kana, köögivilju, vorste, vaid teeks süüa.

Mis see tähendab, otsustagu igaüks ise. Niikaua, kui see ei liiguta.

Neljanda suutäie järel viskan ma tavaliselt lusika käest.

Kui kokandus ei suuda tabada, mis tunne on praegu seedida, selles ühiskonnas, sellisel ajastul, siis on ta tõepoolest määratud kaduma.

Kommunism, Caulfield, tänamatus, ei-, ei-, ei-

Nõukogulikus maailmakäsituses oldi järjekindlalt tõrjuv „ka ebaisikuliste vaenlaste, bioloogia ja iseärnis geneetika suhtes. Kogu nõukoguliku ajajärgu vältel oli inimese biologiseerimine surmapatt number üks: tungid ja alateadvus, mõistuspärasele põhjendusele allumatud, ei saanud nõukogulikku maailmapilti sulanduda. Kõige kohutavam oli muidugi geneetika; on pärilikkus tõepoolest arengu oluline määraja, siis ei saa inimese olenematusest enam juttugi olla. Isegi praegu veel põhjustab geneetika säärast hirmu, et uute avastuste tutvustusele järgneb tingimata täiendus: väga palju on siiski ka meie endi teha.
       Üldistav kokkuvõte oleks seega: Nõukogude Liidus taheti inimest vaimselt uuendada; siht seisnes selle teostamises, mida varasemate aegade õpetajad olid kõigest soovinud. Mõnigi kord on seda soovi väljendatud sententsliku lühidusega; kui näiteks Konfutsius püstitas nõude, et kõike, igapäevased pisitoimingud kaasa arvatud, tehakse aukartusega, siis sedagi saaks tõlgendada soovina inimest vaimselt uuendada. Missugune võiks olla inimene, kes kõike ja kõiki respekteeerib? Eks ikka selline, kelle elupäevi täidab esmajoones tänutunne. Inimene, kes oma pisitoiminguid sooritab aukartusega, on teadlik siinse maailma ilust ja sellestki, missugust õnne siinse kauniduse nägemine tähendab. Lühidalt: tegemist on läbinisti vaimsustunud, s.t. jumaliku inimesega.
       Teine, veelgi tuntum sentents: „ilu päästab maailma“ (Dostojevski). Muidugi päästab, kuid alles teatud tingimuste täitumisel. Suutlikkus näha ilu oleneb meie hingeseisundist; armastavale inimesele ilmub kõik ilusana, säärased aga, kes kõike näevad ilusana, ei põhjusta midagi halba: niisiis osutub maailm päästetuks, kui inimesed on täidetud armastuse s.t. jumalikkusega.
Retsept kõlab niisiis rohkem kui lihtsalt: täita inimesed positiivse elutundega! Lõpuks peab igaüks seda ise tegema ja seepärast kerkib küsimus, missugustest varudest ta hakkab elurõõmu ammutama? Siin on punkt, mis ühiskonna teaduslikke uuendajaid lahutab varasematest „idealistidest“: nood ju ei vaevunud küsimust positiivsete emotsioonide lähtest meeldegi tuletama. Marksistid seevastu teadsid: ühiskond, mis on kujundatud nii kauniks ja õiglaseks, et selle liikmete petmine ja ekspluateerimine osutub välistatuks, muutub rõõmude ammendamatuks allikaks.“ (Ilmar Vene „Üldistamise üksildus“, Looming nr 10, 2010)

Dostojevski küsib, mis saaks inimestest, kui neile langeksid äkki kõik teaduslikud teadmised kaela ja vastab: „Jah, muidugi satuksid nad esialgu vaimustusse[...], nad tormaksid avastusi tundma õppima (see aga võtaks aega); nad tunneksid endid korraga nii-öelda õnnekülluses olevat, uppumas materiaalsetesse hüvedesse; võib-olla nad käiksid või lendaksid õhus, kataksid tohutuid vahemaid kümme korda kiiremini kui praegu raudteel, nad saaksid muinasjutulisi põllusaakse, looksid võib-olla keemiliselt organisme ja inimese kohta tuleks kolm naela loomaliha, nagu unistavad vene sotsialistid, — ühesõnaga: söö, joo ja tunne elust mõnu! „Nüüd,“ pistaksid kõik filantroobid kisama, „nüüd, kus inimene on kindlustatud, nüüd ta ilmutab end! Ei ole enam materiaalset puudust, ei ole enam kurnavat „keskkonda“, mis oli kõikide pahede põhjuseks, nüüd muutub inimene kauniks ja õiglaseks! Ei ole enam lakkamatut tööd, et endal kuidagiviisi elu sees hoida, ja kõik tegelevad nüüd ülevama sfääriga, sügavate mõtetega, üleüldiste nähtustega. Nüüd, alles nüüd on saabunud ülevam elu!“ [...]Kuid vaevalt jätkuks seda vaimustust üheksainsakski sugupõlveks! Inimesed märkaksid korraga, et neil ei ole enam elu, ei ole vaimuvabadust, ei ole tahet ega isiksust, et keegi on neilt korraga kõik selle ära varastanud; et inimese nägu on kadunud ja tekkinud orja loomalik kuju, elaja kuju üksnes selle erinevusega, et elajas ei tea, et ta on elajas, inimene aga saaks aru, et ta on elajaks muutunud. Ja inimkond roiskuks; inimesed kattuksid paisetega ja hammustaksid piineldes oma keelt, nähes, et leiva eest, „leivaks muudetud kivide“ eest on neilt elu ära võetud. Inimesed mõistaksid, et tegevusetus ei ole õnn, et ilma tööta kustub mõte, et oma ligimest ei saa armastada, kui talle tööd ohvriks ei tooda, et madal on muidusaajana elada ja et    õ n n    e i    s e i s n e   m i t t e    õ n n e s,   v a i d   ü k s n e s   t e m a   s a a v u t a m i s e s.  Saabub igavus ja igatsus: kõik on tehtud ja midagi pole enam teha, kõik on teada ja midagi pole enam teada saada. Tekiks hulganisti enesetapjaid [...]“.

Dostojevski „Holden Caulfield“ — põrandaalune — on oma enesevaatluses olnud loomulikult kõige kaugemale ulatuv, kõige refleksiivsem ja eneseteadlikum (ja täiesti loomulik, et toonane tsensuur lõikas kõnealuselt teoselt kolmanda osa ära — Dostojevski väljapakutud positiivne programm ei saanud valitseva materialistlik-sotsialistliku peavooluga kuidagi ühilduda. Ega suurt ka praegusega).
„„Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin ma diivani juurde, langesin sellele kummuli ja ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas.“ See murdumine oli toimunud vahetult pärast seda, kui ta on prostituut Liza kallanud üle võimsa moraalikõnega. See kõne toimub mõneti üpris sarnaselt psühholoogiliselt positsioonilt, kust kõneleb ka Salingeri kangelane. Ja tema paljud tänapäevased analoogiad.

Kui väljenduda napisõnalisimalt, siis võiks öelda, et Salingeri „Kuristik rukkis“ on tänamatuse romaan, ühe psühholoogilise ummiktee kirjanduslik õilistus. See psühholoogiline ummiktee või seisund on ühesõnaliselt patt. Patt siis mitte kui (kellegi esitatud) süüdistus, vaid kui antus, seisund (sobib ka määratlus "eksistentsiaalne luhtumine"). Omadused, mida Ilmar Vene ülaltoodud tsitaadis resümeeris — tänulikkus ja sel viisil määratletud armatsus —, on Holdenile täiesti võõrad.

Holden tahab olla püüdja rukkis st HEA, aga ilma vaeva nägemata. Seda psühholoogilist seisundit kohtab uuemas (ja oeh, mitte ainult) kirjanduses päris palju. 

„noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“ kirjutab Dostojevski.

      Siin kohtab ehk lakoonilisemalt motiivi, millele toetuvad rõhutatult (aga erineva eksplitsiitsusega) ka Thomas Mann,  Nietzsche, Musil jt. Kangelaslikkus on ainult kestvuses, oma eluristi ära kandmises (selles aspektis — elukohustuse vankumatu järgimine meeletu surmatungi kiuste — võib sugulastada isegi Manni ja Masingut!), „isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu!“ Täpne.

Holden on kärsitu ja laisk, ta ei viitsi õppida, elu vaeva kanda, ta arvab, et tema PUHAS TAHE on piisav (kui mitte rohkemgi) VÄÄRTUS, mis tõstab  ta teistest kõrgemale, ta arvab, et temas pesitsev soov — olla ühe näpuliigutusega kangelane ja elupäästja  — õilistab kõik praktikad (õigemini nende olematuse), et pelgalt see soov (ilus ja idealistlik, eks) on küllaldane.

„Nietzsche on enda meelest tahtmise geenius. Ta ongi ennast, kõik selle, mis tema kompleksi või kaanonisse kuulub, suurel määral välja tahtnud. Ja see inspireerib meeletult järgi tegema. Sest kas pole kõikides maailma gümnaasiumide lõpuklassides auahneid noorukeid, kes heietavad maailmavallutamise plaane, aga kel esijalgu ei paista kuidagi õnnestuvat jalga trepi esimesele astmele saada? Ja seal tuleb N, kes ütleb, et polegi tarvis katsetada poliitika, ajakirjanduse, äri või millegi muuga, sest too kõik on tühine ja pehkinud ersats. Milleks kaudtee, kui saab lõigata tribüünile? Tuleb ainult uskuda, et ollakse teistest parem“  kirjutab Mihkel Mutt.

    Vast ikka rohkem Holden, kui Nietzsche. Nietzschel on mõnes lauses lausa mitu koma ja see on enamikele tänapäeva täiskasvanutelegi liig mis liig (eriti lehelugejale, nagu toimetajad on mulle korduvalt mõista andnud). Kui Holdengi, sest võib arvata, et raamatu „Kuristik rukkis“ populaarsus ole paljus tingitud sellest, et tabas ajavaimu ja ka artikuleeris teatavat psühholoogilist seisundit, mis heaoluühiskonna teismeealistel üsna sage, ning selle elutunde (taas)sõnastuseks pole žanri tähtteose tundmine kaugeltki vajalik.

Birk Rohelennu tegelastele tundub maailm tülgastuseni kole st dostojevskilikult maailma päästvast ilutajust kaugel eemal. Võrdlesin tema elutunnet Sartre’i „Iivelduse“ omaga. Sartre tunnistas oma sümpaatiat kommunismile avalikult, samuti jälestas oma minevikku, mistahes pärilikkust, mis sisaldab ka siis oma pärilikkust vanematest, teisisõnu  — tänamatus. Kristlikule elutundele on ikka olnud omane tajuda elu võlgnevusena (loomulikult mitte ainult kristlusele; Jaapani puhul rõhutati seda hiljutise maavärinajärgse tsiviliseerituse esiletoomisel korduvalt), seega ka tänutundes. Sartre ütleb sellest printsipiaalselt lahti ja leiab end tülgastuses. Nn intellektuaalide apostel Paul Tillich tervitas seetõttu Sartre’i „Iiveldust“ hõisates — kui inimesed näevad, kuhu viib sartre’ilik inimkäsitlus, ütlevad nad sellest õlgu väristades lahti. Tillich paraku ülehindas üsna rängalt inimese intellekti. Demokratiseerumisprotsess jätkus ja jätkub ja see tähendab paratamatult mõistuse osakaalu vähenemist käitumise reguleerimisel, sest mõistus on äärmiselt ebademokraatlik institutsioon ning ühiskonnas, mis hindab üle kõige iga indiviidi vabadust (st liberaalne demokraatia), ei saa nii tülika ja harjumatu organiga enesejuhtimise määr kuigi kõrge olla (toetuda tavadele, harjumustele, taju- ja suguorganitele, matkimisele jms on  isendi kui psühhofüüslise terviku seisukohalt pea alati ökonoomsem).
Äratundmine, et mõistus, mis reguleeriks käitumist, ei pea sugugi enda oma olema, ulatub üldise mälu kaugusele. Ei arvanud ju Platon, et kõik peaksid ta ideaalriigis filosoofid olema — piisab valitsevast ladvikust. Reformatsioonist-romantismist peale on selle vastu üha enam tõrkuma hakatud, isiklikkus on saanud nii suureks väärtuseks, et oma lollus tundub kõhklematult suurem väärtus kui „võõras“ tarkus. Hoidku jumal veel päranduseks saadud tarkuse eest!

[Muide, aeg-ajalt võib kohata kõhedusttekitavat ilmingut, et mingi väite isiklikkust peetaksegi selle väärtuslikuimaks omaduseks - kõrgeim võimalik tõde on indiviidi arvamus (ja selle kahtluse alla seadmine on korraga nii epistemoloogiline kui moraalne fopaa). Mikk Pärnits kommenteerib mu arvustust: "igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud" (selle arvamuse hinnangulisus ei jäta kahtlust). Meenub ka teine sama kategooria vennike Roone Roost, kes Terevisioonis oma asja tutvustades tõi näite, et ta kirjandusõpetaja oli tal kirjandit parandades midagi sisulist parandanud ning sellega tema koolipõlastuse demonsteerimine piirduski st konkretiseerimine oleks olnud ajaraisk, sest tema arvamuse kritiseerimine on juba iseenesest vale. Olen sellist moraalselt solvatud teismelise protesti ka ise (füüsikaõpetajana!) kogenud : "Kuidas minu arvamus saab vale olla?" Olin läbikriipsutanud lause "Minu arvatses on see selle pärast, et väiksemad kehad ei kuku suuremate peale." Küsimuseks oli, et miks ei kuku Kuu Maale.]

Kui kristlus käsitas elu võlgnevusena, mida tuleb siinpoolsuses osalt lunastada, siis selle aspekti ilmalik teisend ilmneb vastupidisena – nii kui inimene sünnib, on tal hunnik õigusi ehk nõudmisi st maailm on hoopis talle võlgu [selle protsessi loomulik etapp on idee eksistentsi kui teene tasustamisest maises vääringus ehk palk eksisteerimse eest (mille juhuslikult just rohelised ehk kõige rohkem maisusele keskendunud erakond nüüd ka kodanikupalgana on välja pakkunud)]. Sellele lisandub oluline psühholoogiline aspekt – riigile on võimatu olla tänulik.

Eakas teismeline Andres Mähar alustab oma kuulsat Käi-perse-tiraadi:
Ma tahan
ma nõuan
 see mina siin

Täpne algus. See MINA siin TAHAB ja NÕUAB. Just-just. Kellel tuleks mõttessegi tõsta käsi, vaikselt köhatada ja argsi küsida: „Vabandage, härra, aga mille nimel või alusel Te nõuate?“

Pealegi on tegu emotsiooniga, õiglaselt (oo, kahtlemata õiglaselt! Sest kuidas üldse saakski minu viha olla ebaõiglane?!) pahandunud emotsioonipurskega! Kes söandaks vaidlustada emotsiooni?! Indiviidi solvatud tahte purset?

Siis laob Mähar kõik letti, mis talle ei meeldi, esteetiliselt, moraalselt jne.

Väga hollywoodlik — emotsioonipurse on midagi positiivset ja tervitatavat. „Kurat, nüüd aitab!“

Emotsioon kui väärtus, eks.

Linda-Mari Väli „EikeegiEikunagi Eikusagil“ algab järgmise pühendusega:

„Pühendan selle raamatu Holden Caulfieldile ja kõigile teistele õnnetutele hingedele, kel mingigi tundlikkus ja tunnetusvõime säilinud on“.

Kalevi Kull ütles kord, et see oli vist pärast „Kuristikku rukkis“ kui emotsiooniga puusalt tulistamine kuidagi aktsepteeritavaks muutus. 

LMV toob esile tundlikkuse kui väärtuse. Ühes kommentaariumis lisab: „Ma tõesti tahaksin, et katsutaks mõista (aga mitte h u k k a mõista) neid noori, kel tegelikult ju nii ilusad ja õiged ideaalid on, mis sest, et noorusliku mässumeelsuse teine külg on ahastus, tupikutunne ja sügav hingeline ärevus“.

Usk, et inimese ideaalid (ja tahte puhtus), on lunastava-õigustava toimega või lausa väärtus, on kristlik relikt ning kui tulla kõnealuse raamatu ühe olulisema teema juurde – ökoloogilise kriisi juurde, siis lausa ohtlik atavism. Kas siis BP tahtis Mehhiko lahte naftat lasta? Ei, kindlasti mitte. (Kas on üldse keegi, kes tahab reostada?) Aga see ei loe. Ökoloogiline ideoloogi taotleb (või vähemasti peaks) olla läbinisti siinpoolne – see maailm on ainus, mis meil on, ja seda ei tohi ära lagastada. Kas taheti lagastada või ei tahetud lagastada, teadmatusest või ahnusest jne — sel pole tähtsust.

Palve neid noori mitte hukka mõista, tugineb veendumusele tahte olulisusest. Õigupoolest see on palve, et neisse suhtutaks armastava Jumal-Isa kombel, nagu see, kes näeb, et tegelikult tahavad nad õigeid ja ilusaid asju ja just see on määrav, mitte tulemused. Rangelt ilmalik ja ökoloogiline maailmapilt oleks üpris vastupidine: loeb ainult väline (st keskkonnamõju) ning sisemonoloogid, refleksioonid, ideaalid, see, miks nad on ahastuses ja kõik muu, mis neid praktikaid saadab, on täiesti teisejärguline.

Ka see on tabav, et ideaali väärtust kinnitatakse selle ilule osutamisega.

Isaiah Berlin kirjutab: „Idealism (sõna, mis on omandanud oma nüüdisaegse tähenduse eranditult seoses kõnealuse ideede revolutsiooniga [~romantismi esilekerkimine — M.K.]), mida enne kaheksateistkümnendat sajandit peeti liigutavaks, aga lapsikuvõitu ja naeruväärseks näitajaks ja mis kuidagi ei kannatanud välja võrdlust praktilise kaine meelega, omandas üheksateistkümnenda sajandi alguses absoluutse väärtuse, mida me tänini tunnistame: öelda inimese kohta, et ta on idealist, tähendab seda, et kui tema eesmärgid tunduvadki meile absurdsed või koguni peletavad, aga tema käitumine on omakasupüüdmatu ning ta on valmis ennast põhimõtte nimel ja oma esmaseid materiaalseid huvisid mikski pidamata ohvriks tooma, siis me peame teda sügava austuse vääriliseks.“

Üks süvaökoloogia teese on: teadust on vaja tunda, et osata loodust mitte muuta.

Ei aita siin ka põhjalikud persesaatmised ja ilusad ideaalid. Aineringeid laulupidude, inimkettide, vms emotsioneerimiste ja kollektiivste meeleliigutustega ei muuda. „Elu andagi on kerge, see on kõigest vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk!“

Aga kui mugav on üks üldõilistav emotsioonipuhang aastaid vältava harimise ja eluviisi muutuste kõrval!

Revolutsiooni usk: peksame kõik segi, küll siis asi ise laheneb. (Dos.)

LMV raamatus kordub sageli motiiv: meilt on röövitud see ja see (NB! tegu on koolinoortega). Irooniline on, et ennast peetakse anarhistideks ehk omandi eitajateks. Ometi saab midagi röövida vaid omajatelt st nad peavad end sündinud omajateks, või pigem loomult omajateks, sest juba sündinuna on ühiskond neile võlgu. See on tänulikkus miinusmärgiga — ja oi kui halb neil on olla!

*

Skvottimine, mis on samuti üks LMV raamatu teema, sobib antud meelsusega imehästi. Eitame omandit, et võtta endale omand (mugavalt, ilma vaeva nägemata).
 

„Inimesed on  sünnilt võrdsed“  — kõlab pärilikkust eitav kõlbeline postulaat. Või siiski täpsustatult: „Inimesed peavad olema sünnilt võrdsed! Ja kui ei ole, siis teeme jõuga! (Epi)geneetilise pärandumise-pärilikkusega on praegu mõningaid komplikatsioone, aga varanduslik pärandumine läks esmalt ning mingu üha uuesti! Häda end üles töödanud indiviidile, kes tahab oma last teistest kõrgemale upitada[nt eliitkooli, eks]! Iga indiviid alustagu nullist! Kõik peavad olema sünnilt võrdsed!“ (See pole kaugeltki ainus punkt, kus ilmalikustuv kristlus paljunemise vastu sõdib)

 

Kõige paremini oleks LMV raamatu gängile mõjunud üks kainestav rasedus. Ökoloogiline ideoloogia on sihitud kestvusele, tsüklilisusele, jätkuvusele. Neil kangelaslikel mässajatel, kes ukse pauguga kinni löövad ja pea kuklas (NB!)demonstratiivselt ühiskonnast eemale jalutavad, on juba alates Thoreau’st üks fundamentaalne viga — nende mudelid ei ole kestlikud. Inimene eraldub kõige sõltumatumas ja iseseisvamas ontogeneesifaasis ning kuulutab siis kangelaslikult, et kõik peaksid nii tegema. Vanuritest rinnalapseni, jah? Kui suur on vähim terviklik kooslus, mis oleks öko st indiviidiüleselt kestlik? Kas ühiskond peaks in corpore kodust ära jooksma (Thoreau, Caulfield, LMV tegelased)?

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

LMV vaatab õiges suunas. Loodetavast jätkub ka visadust ja entusiasmi. Teatraal (Mähar), kes peab oma põlguseväljendust ja persesaatmist teeneks ühiskonnale, panustab mõistagi emotsioonile ja karjub: „sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, VIHANE!“

Ei peaks. Nooruse värskusel ja energilisusel on ka positiivne, konstruktiivne versioon. See on entusiasm.
Sa peaksid olema entusiastlik, pühenduv, töökas ja entusiastlik. ENTUSIASTLIK!