Kaplinski vägistamine II

algus siin

Vestlus jätkus olles osalt ka kommentaar sissekandele ”Kaplinski vägistamine I”.
Pistan selle siia vahele ja jätkan hiljem sealt, kust eelmine kord pooleli jäi.

Geaka(N): Millega konkreetselt ei ole sa seni kehtiva vägistamise definitsiooni puhul ikkagi nõus (tegemist on inimese tahte vastaselt temaga seksuaalakti astumisega)? Või kahtled lausa põhiseaduslikus õiguses isikupuutumatusele? (Jah keskendub see definitsioon füüsilisele riivele tõepoolest, me võime ju, ja sa paistad niiväga tahtvat rääkida ka vaimsest vägistamisest, aga mu meelest on see otsustavalt teine teema). Arvad, et peame rääkima kannatuste võrdlemisest, aga ma ei saa üldse aru, mismoodi see asjasse puutub (ja see kirjatükk ei heitnud mu meelest ka piisavalt valgust).

Mikun(M): Geaka, see seal sissekandes lausa kursiivis:
Toetuda õigusele tähendab toetuda piirile, millest üleminek on juba nii räige eksimus, et toob kaasa välise (ehk riikliku) jõukasutuse. Õigusele toetumine on toetumine madalaimale. Au ja väärikus on piirid pikalt enne õigust, väärikas inimene, auga inimene ei ületa neid piire.

Geaka(N):  Milleks siis su jutt? Kui piire nihutada soovi pole. (Ja millele see õigus küll toetuda võiks, ohahh)

Aulk(N): Mitmetel ajaloolis-ühiskondlikel põhjustel on naiste-meeste vahelise suhtumise seis Eestis selline, nagu ta on, aga võibolla oleks laiemas kontekstis (jättes JK kannustavad emotsioonid üldse kõrvale) ehk paslik siinkohal meenutada naissoole meie populaarset regilaulutüüpi "Suisa suud" ja seda, et retoorika ebaõnnestumisel ja halja tera puudumisel on teinekord põlv ka üks igati kasutuskõlblik ihuliige.
Seepeale muidugi patriarhaal-matšolik ühiskonnakord oigab, et "niimoodi see eesti rahvas välja surebki".
Ei ole midagi, õeksed-amööbid, tunded jätta ja edasi paljuneda!

Ivol(M): Hm ... üldiselt on see teema sedavõrd instinktiiv-irratsionaalsest poolest kantud, et seda vist puht mõistusliku argumentatsiooni abil lahti arutleda ongi lootusetu ülesanne.

Marki(M): Me oleme ikkagi mõistusega inimesed. Paljud JK argumendid on aga mulle vägagi tuttavad, neid on esitanud aga peamiselt ebaintelligentsed, isegi primitiivsed inimesed, kes sarnaste argumentidega sageli õigustavad ka oma lihtsalt vägivaldset käitumist.

Ivol(M): Küsimus on pigem selles, kas ja mil määral me vastutame ka signaalide eest, mida me välja saadame?

Geaka(N): Signaale ei ole olemas ilma vastuvõtja tõlgenduseta.

Aulk(N):  kogu selle temaatika peale antud konkreetses kontekstis meenub vanasõna "igal oinal oma mihklipäev". huvitav küll, miks...

Mikun(M): Geaka, ma arvan, et mittereproduktiivsete seksuaalsuhete enam-vähem ainus õigustus on dialoogiline positiivsus ja asi on sügavat nihu juba ammu ENNE seda, kui jurist voodiäärele kutsutakse.
Aulk, minu arust on füüsiline vägivald sõna otseses mõttes kõige loomalik-labasem viis käitumise reguleerimisel.

Kõigepealt Marki märkus, et oleme ikkagi inimesed. Neljal korral väljenduti otsesõnu: ”Me pole loomad”.
Siin on üks oluline vääritimõistmiskoht. Õiguslased-idealistid (need, kellel on maailma suhtes nõudev hoiak), kasutavad vormilt faktiväitelisi lausungeid moraalsete ettepanekute ja nõuetena, seevastu, ütleme, vennastajad-praktikud (need, kes on lepitava hoiakuga) kasutavad selliseid lausungeid ostesõnalisemalt, need on faktid, mille raames tuleb paremaid lahendusi otsida. Näiteks väide ”vanemate patud nuheldakse laste kaela” tundub õiguslane-idealistile ülima küünilisusena, raskemal juhul peab ta seda samuti moraalseks üleskutseks ja ettepanekuks ning protesteerib, kuidas jaksab, kuigi nenditi vaid pärilikkuse fakti.
Sestap ka JK väide, et kuulume siiski loomariiki (bioloogiline triviaalsus!), kutsub õiguslases esile moraalset protesti.

Secundo: Marki teine lause - ”Paljud JK argumendid on aga mulle vägagi tuttavad, neid on esitanud aga peamiselt ebaintelligentsed, isegi primitiivsed inimesed, kes sarnaste argumentidega sageli õigustavad ka oma lihtsalt vägivaldset käitumist” – on argumentum ad hominem laiendatud kujul. Peamiselt esitavad neid ebaintelligentsed inimesed…

Uku Masing on osatanud taolisi juhtumeid a la kui ma oleksin sama tark kui sina, siis ma oleksin palju targem.

Ikka üpris üldlevinud on suhtumine: kui ma oleksin sama tark kui Jaan Kaplinski, oleksin ma palju targem.

Aulki märkusest on ehk siin kõnekaim see reibas uhkus, mis lubab mehe vastu põlve kasutada (proovigu hea lugeja konstrueerida samasse diskursusesse situatsioon, kus saab sama uhkelt kelkida naise vastu jõu kasutamise ettepanekuga)

Geaka märkused on jälle väga kõnekad – millele siis seda õigust toetada?! Mõte, et suhtluse piirid võiks toetuda millelegi muule kui õigusele, on lausa mõeldamatu!
Ja kuna selline hoiak on nii üldine, ei suudeta isegi pentsiku alternatiivia tulla selle peale, et JK ei õigusta ei ignoreerimist, et ta üldse ei õigusta.
Siit võiks välja pakkuda isegi väikse mõtteülesande: hea lugeja, proovi mõelda välja selline käitumisregulatsioon, kus õigus ja õigustamine üldse puudub!
(ja siis võid edasi lugeda).

Mis on õiguse vastandmõisted,-hoiakud? Lühimalt: vendlus ehk solidaarsus ja au. Sellest, et õigus on (psühholoogilisel-motivatsioonilisel tasandil) vendluse ja solidaarsuse antitees, on kõige läbinägelikumalt kirjutanud Dostojevki (lühimalt ja otsesõnulisimalt ehk jutustuses ”Talviseid märkmeid suvisteist muljetest”).
Neis vestlustes tuleb see hästi välja: väga selgelt on näha kui sõjakas ja vaenulik on õiguste määratlemine.
 Au ja õiguse vastandus on selgemalt esile toodud ehk Spengleril (taas Dostokast tõukuv), au on alati seisuseau, õigus on aga demokraatliku indiviidi atribuut.
Nende järelmitest hiljem.

Üks võtmelisemaid kohti on aga Geaka küsimus vägistamise definitsioonist. Hoolimata kantseliitlik-jurisprudentslikust väljendusest on see üliähmane ja ei selgita midagi. Midagi peale liberaalhumanistiku dogma hädisuse.

”inimese tahte vastaselt temaga seksuaalakti astumisega”
Kristlik hing on jagamatu, ei saa rääkida poolest ega natukesest hingest. Hing on üks (et mitte öelda ükssus). Hinged on loendatavad. Humanism omistab selle atribuudi oma ülimusele Autonoomsele Tahtele.
Noh, see on vale. Autonoomne tahe on samavõrd olemas nagu surematu hing (tähendab religioosse ideena). JK on aga siin ilmalikul positsioonil. Nagu ka mina.

Lühimalt: kogu seksuaalne kommunikatsioon, keeleline ja kehaline, on teise tahte muutmine. Ei ole sellist autonoomset tahet, mida siis väljendada, ja millega teine siis arvestama peab. Tahted on ontoloogiliselt  dialoogilised.

Seda paradoksi olen näitlikustanud seoses õppeprotsessiga.

”Seega, koolist välja langemise oht mobiliseerib pisiarmee sotsiaaltöötajaid, mitte “alamotiveeritud või erivajadustega” õpilast. Alamotiveeritud õpilane on maakeeli see, kes ei viitsi õppida. Küllap mäletab igaüks selliseid oma kooliajast.
Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”” (tsitaat pärineb siit)

Kui lapsukese Autonoome Tahe ei sihi põhiharidust, kui laps ei taha koolis käia, siis tuleb hunnik professionaale ja teeb nii, et ta tahab. NB! Üks inimene (inimesed) muudavad teise inimese tahet.
Humanistlikus mõttes võiks see olla vägivalla definitsioon.

Kordan: Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”.

Ja mis jääb järgi tahte vastasusest seal vägistamistefinitsioonis kui tahe ise on nii ähmane?

Kui ma küsin möödujalt kella, siis ma tekitan temas soovi öelda mulle kellaaeg. Enne tal seda soovi polnud. Aga ta ei ütle mulle ka kellaaega oma tahte vastaselt. Ta ise, tõesti ja siiralt ise tahab mulle seda öelda. Mina tekitasin temasse selle tahte.

Nüüd läheb asi natuke traditsiooniliseks. Seda, millisel viisil ja millises keeles võib teise inimesse (oma) tahet tekitada, on üpris kultuurispetsiifiline. Jah, ka riietus on märgisüsteem, žestid, silmapilgutused jne.



Eks tavad määravad selle, milliseid vahendeid võib teise tahte muutmiseks kasutada (tõelise ja siira tahte!).  Ka veenmine või mangumine võivad tekitada teise tahtmise.

Tsiteerin üht oma varajasemat esseed:

”Tõupullidelt (Bos taurus) spermat kogudes kasutatakse nn fantoomi. See on üks suur metallikolakas, mis ei meenuta mitte ühegi kandi pealt lehma, aga see on osalt kaetud lehma järgi lõhnava nahaga. Feromoonidel on vägev toime. Palderjani lõhnas on emase kassi kutsuva lõhna komponente ja see teeb mullase juurika puhtakujulisele kiskjale lausa vastupandamatuks (emastele kassidele on palderjani mõju oluliselt väiksem).

Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspressis üks fašistlik lehm sellest, kuidas käis ööklubis sünteetiliste feromoonide toimet proovimas¹². Sellist vastassoo survestamist ei pea ta kuigi häbiväärseks. Eks need piirid olegi mõnevõrra hägused. Mehaanika (oma käe impulsi ülekanne teise kolbale, väändemomendi rakendamine teise jäsemetel jne) kasutamine on kõige ühesemalt hukka mõistetud, eks vast seetõttu, et siin on mehed üsna üheselt paremas seisus. Ööklubides kasutatakse ka nn vägistamisjooke. Sellisele keemiarünnakule reageeritakse üsna suure nördimusega. Aga kui uimastavat afrodisiaakumit lasta balloonist näkku? Igatahes kui toimeainet endale peale määrida, siis see on vahva eksperiment, millega sobib lausa lehes kelkida. Feromoonide toime on ebasümmeetriline, kandja ei ole ise selle mõju all. Kui rusika impulssi (massi ja kiiruse korrutis) kanda üle lõuale, siis rusikas mõjutab lõuga sama suure jõuga kui lõug rusikat (Newtoni III seadus), see on sümmeetriline, ma ütleks isegi, et võrdõiguslik”.

(tsitaat pärineb siit)

Jah, siin on tugev sooline asümmeetria.

Mikun(M): õigemini konflikt on selles, et Õigus on täiesti sümmeetriline (mehe ja naise õigusel pole mingit erinevust), aga konflikt tuleb kehalise ebasümmeetrilisest... traditsiooniliselt on mees nii vaimselt, ihuliselt kui hingeliselt vägistamatu-kahjustamatu

Ma arvan, et oleks üpriski mõeldamatu, et keegi meesterahvas kirjutaks populaarseimasse nädalalehte loo, kuidas käis ööklubides ja mujal naiste peal keemilisi suguatraktante proovimas.

Samuti ei suuda keegi näha JK loos seda, et seal üks oomega-isane (”good guy”) palub: ”Naised, ärge vägistage meid, kuigi teil on see õigus!”

No sellise mõttegi peale ei saa ju tulla, et mees on seal juba vägistatud, sest lapski ju teab, et seksuaalvägivald saab olla ainult naiste suhtes!

Mikun (M): Kui te natukene tähelepanelikumalt JK teksti loete, siin näete, et selle sõnum on õige lihtne: "Armas naine, ära mine üle teatud piiri (petting and kissing and lay with him in bed naked or half-naked), kui sa ei lähe teatud kaugusele lõpuni"... ka naisel on pisipisike moraalne vastutus voodis, eks
 

Sulumi (N): See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi, sellega PEAB kaasnema seks ja see seks on loomulikult eelkõige eesnäärmevähi profülaktika.

Sulumi reaktsioon on tüüpilne: etteheide lihtsalt üleserutamises saab olla ainult nõudmine ”loomuliku” lõpu ehk penetratsiooni järele, mistõttu nähakse siin ühemõttelist survet ja sundi seksile, aga selle pealegi ei tulda, et mees on juba vägistatud – ”See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi”

See on nii jabur, et seda ei usuta isegi kui see otsesõnu välja öeldakse. Kui JK kurdab, et teda on palju niisama ülesärritatud, siis pannakse rõhk sõnale "niisama" ja arvatakse et JK nõuab seksi. Ometi ei vaidlusta ta kordagi naise ei’d, vaid ütleb, et naised, ärge kasutage (oomega)mehi pettinguvahendina.


(Mis siis teha? Seekord ei saagi midagi teha. Väldi järgimist korda. Vägistamist ei saa heastada. Või kasuta mehi, keda petting ei lõhu)

Mikun(M): jah, mees peab oma keha eest vastutuse võtma, musutada ja miilustada ju võib alati (vabatsitaat S-ilt), sest see on pelgalt kehade kokkupuude, aga tuletaksin atomistide abil meelde, et tegelikult ainult see ongi võimalik, sest kus on mu peenis, pole sind, ja kus oled sina, seal pole mu peenist st vägistamine on võimatu

Sulumi(N): Ma lugesin selle asja mitu korda läbi. Mees, keda on kasvatanud ainult naised ja kes peab oma eesnäärme vähi võimalikuks süüdlaseks seda, et ta on olnud "good guy". Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda. Tal peab olema ikka mingi sadistist naine, kes on vaest meest aastaid iga päev piinanud ning mingi ebatervislikult siivas kasvatus, mis keelab iseend abistada. No sest ega ennetav ei ole ju teatud kudede omavaheline kokku puutumine vaid miski muu.

Ma tahaks talle head psühholoogi soovitada, aga ma ei saa, sest kaval vanamees krt on kommentaarid kinni keeranud.

Mikun(M): Igati õpetlik keskustelu, veel ühe tähelepanekuna osutaksin sellele, kui enesekeskseks see teema automaatselt muudab... "Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda" vrdl "Ei juhtu temaga midagi, kui pärast pikka amelemist ka natuke pistetakse"

JK ei ütle, et ta oleks pidanud jõudu kasutama (selline isikutüüp seda vahest ei suudagi), vaid et ta oli good guy, kes naised väntsutasid ja kasutasid pettingumasinana. JK sissekanne on paljus vägistatu pihtimus (seal ka need isiklikkused). Aga selline mõttekäik on de facto hoiakutega liiga vastuolus.

(Muidugi mingil määral võib asi olla ka minu isikus, üks sõber naeris ja ütles, et mis oomega-meeste eestkõneleja ka sina oled)


Väga olulise asja toob välja Ivol:
Küsimus on pigem selles, kas ja mil määral me vastutame ka signaalide eest, mida me välja saadame?
Kellele mu jutt tundub liiga jabur ja-või puhtteoreetiline, filosoofiline mõtteharjutus, soovitan Thomas Manni novelli ”Väike härra Friedemann”. Olen sellele korduvalt viidanud. Seal on ilus näide, kuidas oomega-meest seksuaalsete signaalidega vägistada ja lõppeks dekolteega tappa.
Ka Michel Houellebecqi ”Võitlusvälja laienemises” on see liin, kus ühel oomega-isasel (konna nägu, paksud prillid jne) ei jää muud üle kui enesetapp.

Houellebecq ja Mann on suured ja julged kirjanikud. Lausa jultunud. Nad söandavad hälbida isegi nii võimsast kultuuriuniversaalilisest imperatiivist nagu "seksuaalkäitumises rakendatakse empaatiat ainult naissoo suhtes!"

Mõistagi ühiskondlike korraldusete ökonoomia seisukohalt pole sellisele ebarepresetatiivsele vähemusele nagu oomega-mehed tähelepanu pööramine mõistik. See on peaaegu sama tobe kui see, et mees ja mees tahavad omavahel abielluda! See tähenärimine ja vähemuste värk mõjub üldisele korraldusele destruktiivselt. ”Liiga palju seksuaalset vägivalda on maailmas, et edasi õõnestada igasugust naise "ei'd" ja seda kahtluse alla seada.”

Oomega-paraad? Teete nalja, vä!?

jätkub...

Kaplinski vägistamine I

„Nii oli eeskiri nüüd aseaineks maailma kaotsiläinud osavõtlikkusele, ja Moosbrugger mõtles: „Sul on pikk nöör kaelas ja sa ei suuda näha, kes sellest tõmbab." Ta oli otsekui ümber nurga välismaailma külge seotud. Inimesed, kes suuremas osas ei mõtelnud üldse tema peale, jah, isegi temast midagi ei teadnud või kellele ta parimal juhul tähendas ainult niipalju kui tavaline kana tavalisel külateel ülikooli zooloogiaprofessorile, toimisid kõik koos, et valmistada talle saatust, mille kehatut rebimist ta endas tundis. Keegi kantseleipreili kirjutas lisanduse tema toimiku juurde. Keegi registraator käsitles seda kunstiküllaste mälureeglite järgi. Keegi ministeeriuminõunik valmistas ette uusimat juhtnööri karistuse täideviimiseks. Mõned psühhiaatrid pidasid erialast vaidlust palgalt psühhopaatilise kalduvuse eristamise kohta teatavaist langetõvejuhtumitest ja nende segunemistest teiste haiguspiltidega. Juristid kirjutasid pehmenduspõhjuste vahekorrast leevenduspõhjustega. Keegi piiskop võttis sõna üldise kombelõtvuse vastu ja keegi jahirentnik kurtis Bondea abikaasale rebaste võimustvõtmise üle, mis tugevdas tolle kõrge funktsionääri häälestust õiguspõhimõtete vankumatuse kasuks."
Robert Musil "Omadusteta mehes"

Hiljuti vallandas üks Indias toimunud jõhker vägistamine üleindialised protestilained. Ka meie meedia kajastas seda. Netimeediale sobivad hästi sellised uudised. Need koguvad ju kõvasti klikke, sest nii reljeefsele barbaarsusele on reaktsioon sama automaatne ja füsioloogiline nagu teistel peamistel klikikogujatel (ikka seks, vägivald jms). Kui toimub mingi eriti selgepiiriline ebaeetilisus, näiteks keegi jõhkrutseb kassiga, siis saab iga inimene tunda rahuldust oma selgest ja veenvast kuulumisest õigele poole, osadustundest nördimuskooris jne.

See sama osadustunne, soe ja siduv, loksus lainetena ka nüüd, pärast JaanKaplinski blogisissekande avastamist üle Facebooki. Selliseid laulupeo-tüüpi tundeid iseloomustab teatud absoluutsuseiha ja kompromissitus. Näiteks kui ma üritasin kannatlikult seletada, et seksuaalaktile suunatud võrgutus-strateegiatena on raudkangiga peksmisel ja (pool)alasti suudlemisel oluline erinevus, siis sattusin automaatselt saatana advokaadi rolli. Vägistamine on vägistamine. See ei ole koht, kus va intellektuaalidel juuksekarva lõhestada!

Väga huvitav oli jälgida, kui paljudel muidu igati arukatel inimestel kadus hetkega igasugune mõtlemis- ja eristusvõime ning neist said kompromissitud skandeeriad, et mitte öelda ajudeta hüsteerikud, kellel kontakt reaalsusega õige olematu. 

Üks näide:

”Ajal, mil Dehlis grupivägistatud ja selle tagajärjel surnud noore naise lugu õõvastab endiselt väga sügavalt paljusid üle maailma, leiab Jaan Kaplinski, et naise ringimõtlemise tõttu ärajäänud seks võib mehe jaoks lõppeda eesnäärmevähiga. WTF?!?”

Jah, parafraseerides Musilit: ajal, mil rebased trügivad linna ja kährikutel levib kärntõbi, räägib mõni immigratsioonist kui tööjõupuuduse leevendamise vahendist! WTF?!?

Toon mõned lõigud sealt kommentaariumist (kuna nimed on muudetud, on tegu kunstitekstiga, st see ei tõesta ranges mõttes midagi, aga samas vabastab mind igasugusest moraalsest vastutusest, eks, elagu loominguline vabadus!):

Chrisve(M): See oli nii jabur tekst et ma ei viitsinud isegi vihastada.

Mikun(M): Ma saan aru, et India sündmus on nii räige, et selle kiirgus kaotab igasuguse eristusvõime ja kainuse, aga siiski osutaks, et on väike vahe, kas saad eelmänguks seljatagant raudkangiga pähe või ...tsiteerin "there is a difference whether this no is told without or before any kissing and petting, or later when she has agreed to lay with him in bed naked or half-naked"

Masan (N): Probleem on pigem see, et just sarnasest mõtlemisest võisid need mehed lõpuks jõuda vägistamiseni. Mehe keha nõuab seksi.

Mikun(M): Oi ei, vägistamiseni ei jõuta iial mõtlemisest, sest mõtlemine alati pidurdab ja paralüseerib teotahet... samahästi võib öelda, et alkoholijoove on ideoloogia.

Masan(N): Hmm. Mees olemine on nagu alkoholijoove?

Mikun(M): juhul kui seal juures on "kissing and petting" ja "she has agreed to lay with him in bed naked or half-naked", jah, siis võib olla küll

Sulumi(N): A ma lähen täna poodi ja varastan midagi ja siis ütlen, et misasja, need asjad on siin kõik näha ja ise te oma reklaamiga kutsusite mind siia ja lasete neid asju katsuda ja puha ja nüüd ütlete, et ma ei tohi neid võtta? WTF!!!! Peale mida viskan paar võrdlust inimese ja looma vahel stiilis "mu ürgne jahiinstinkt sunnib mind".

Masan(N): Aga ma ikka ei saa aru, et kas see annab Jaagu arvates (või teie arvates) õiguse mehele non-consensual seksiks, kui naine ka sellisel juhul siiski ringi mõtleb?

Chrisve(M): Pean end siiski mõtlevaks olendiks (olles mees) ja suudan end kontrollida. Isegi siis kui olen juba kellegagi voodis. Kui siis tuleb "ei", siis tuleb seda respekteerida. Kui keegi kardab sealjuures eesnärmevähki, siis saab ka olukorra privaatselt lahendada.

Mikun(M): ma saan aru küll, et võrdõiguslikkus postuleerib mehe ja naise seksuaalsusesse täieliku sümmeetria, mistõttu ainult naine võib saada psüühilisi, hingelisi ja kehalisi kannatusi seksuaalhuvilistes lahkhelides

Chrisve(M): Täiesti vale, Mihkel. Ka mehed võivad olla seksuaalvägivalla ohvrid. Tegu on "ei" respekteerimisega ning mõistmisega, millal kasutatakse teist inimest lihtsalt ära.

St jutt käib "ei" respekteerimisest

Mikun(M): muidugi võimalik, et Kaplinski isiklik trauma (eesnäärmevähk) paralüseerib ta selget mõtlemist, mistõttu ta hälbib kultuuriuniversaalilisest imperatiivist "seksuaalkäitumises rakendatakse empaatiat ainult naissoo suhtes!"

Mikun(M): (vihje: see kõlab natuke nagu raud inglise keeles)

Siit võiks välja tuua paar representatiivset asja.

Esitesks Sulumi märkus (sarnast näidet kohtasin mitmes sõltumatus selle teema kommentaariumis). See võrdus sisaldab pisut rohkem kui kavandatud, tähendab, see on pisut kõnekam ja täpsem kui plaanis. Esiteks reklaam. Miniseelik, kirev pakend, reklaam jms funktsiooniks on tekitada huvi, iha, omamistungi, ütleme, tegu on assisteeritud tahtmisega. Teiseks, selle tahtmise rahuldamiseks peab omadatahtja välja käima mingi hunniku ressursse st kuidagi maksma saadud hüve eest. Kolmandaks, kaubanduslikud terminid on iseenesestmõistetavalt käibel ka inimsuhetes ning NB! Keegi ei pea padu materialistlikuks küünikuks inimest, kes oma abikaasa poole pöördub pärisnime asemel sellise tähelepanuväärse omadussõnaga nagu ”kallis”. Odavaks kutsutakse aga seda, kes on paljudele kätte saadav ja seepärast on ka nii palju ei-sid inimese paaritusrituaalides (millele ka Kaplinski osutab), ning, kui jätkata kaubandusterminoloogias, siis nende ei-dega kutsutakse nii üles ressursikulukamale hinnapakkumisele kui ka turuvahetusele.

Siis: Chrisve esimene repliik. Ta peab juttu nii absurdseks, et ei viitsi isegi vihastuda. See on üsna hästi artikuleeritud seisuse-erinevuse taju. Teise seisuse loogika on alati mingis mõttes ühismõõdutu, tõlkimatu ning mis antud juhul olulisem: seisustevaheline solvumine on võimatu. See on oluline punkt ja selle juurde tuleme hiljem tagasi.

Veel:  Masan apelleerib õigusele – ”Aga ma ikka ei saa aru, et kas see annab Jaagu arvates (või teie arvates) õiguse mehele non-consensual seksiks, kui naine ka sellisel juhul siiski ringi mõtleb?”

Õigustele tuginev käitumisregulatsioon on demokraatliku, atomistliku, monoloogilise, jõukeskse, empaatiatu, autu, antiaristokraatliku, õiglase üldhoiaku orgaaniline osa, selle, millele üleminekule osutab ka Musil eeltoodud tsitaadi alguses: ”Nii oli eeskiri nüüd aseaineks maailma kaotsiläinud osavõtlikkusele”.
Dostojevski on koondanud õiguspõhisuse antiaristokraatliku tuuma tõdemusse, et ülim õigus (ameerikakeeles: kõigi õiguste ema) on õigus olla autu.
Jokk on selle sugulasnähtus – õigusega on kõik korras, AGA…

Toetuda õigusele tähendab toetuda piirile, millest üleminek on juba nii räige eksimus, et toob kaasa välise (ehk riikliku) jõukasutuse. Õigusele toetumine on toetumine madalaimale. Au ja väärikus on piirid pikalt enne õigust, väärikas inimene, auga inimene ei ületa neid piire.
Ja siit tulevad mõned olulised kommunikatsioonihäired. Olgu Michali tagasiastumine või topless-naine avalikus ruumis. Jah, on õigus, jah, seadusi pole rikutud, aga (mõndade arust) on mindud üle piiri, mille on sätestanud au ja väärikus.  

Mikun(M): Kui te natukene tähelepanelikumalt JK teksti loete, siin näete, et selle sõnum on õige lihtne: "Armas naine, ära mine üle teatud piiri (petting and kissing and lay with him in bed naked or half-naked), kui sa ei lähe teatud kaugusele lõpuni"... ka naisel on pisipisike moraalne vastutus voodis, eks

Sulumi(N): See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi, sellega PEAB kaasnema seks ja see seks on loomulikult eelkõige eesnäärmevähi profülaktika.

Mikun(M): Sulumi, ka altari ees on de iure õigus öelda ei, aga see pole väga ilus... noh, ma saan aru, et teile, naistele, on see empaatiavärk siin keerukas, aga JK tahab öleda, et kuigi ka altari ees on õigus öelda ei, teeb sellisel kaugusel öeldud ei haiget..
[Mikun üritab selgitada, et on piirid veel enne õigust – minu märkus, M.K.]

Sulumi(N): Ja siis on vabandus see naine ära vägistada, sest ta solvas sind?

[Sulumi arvab, et Mikun lihtsalt eitab õigust kui piiri – minu märkus, M.K.]

Chrisve(M):Sest ometigi see teeb ju vähem haiget

Mikun(M): "Non-consensual sex is not always a rape, but in any case it is not a good thing. To avoid it, we need more understanding between men and women. We need more understanding of each other's essential differences and similarities, more openness and courage to talk about things in a way that is not always politically correct".

Mikun(M): rõhutan vägistaja sõnu: "in any case it is not a good thing. To avoid it, we need more understanding between men and women"

Sulumi(N): Ja btw altari ees "ei" ütlemine on midagi muud. Selleks, et altari ette jõuda, on vaja teha teatud kokkuleppeid ja läbida teatud bürkokraatiamasinad. Selleks, et kellegagi kuskil ameleda, ei ole vaja kokkuleppeid, selleks on vaja mingeid tundeid. Tunnetel ei saa olla reegleid.

Chrisve(M)Ja ülejäänust tukeb ju välja, et naised peaksid meeste soove rohkem mõistma. Kuidagi ühepoolne on see "need for understanding"

Sulumi(N) Mis ütleb ikkagi seda, et naised peavad endale selgeks tegema, et nad ei või horisontaalasendis suudelda meesterahvaga ning ise on süüdi, kui nad ära vägistatakse.

Kas selles lõigus on Sulumi selgitused küllalt head illustratsioonid. Esiteks, ta ei taju piire enne õigust, mistõttu õiguse eitamine tähendab talle kõige lubamist, tähendab, mehele kõige lubamist, sealtpoolt vaadatuna siis mehe õiguse laiendamist üle naise veto-õiguse, ometi aristokraatlik kompleks näeb ette enesele piiride seadmise veel enne õigust, tähendab, enese veelgi suuremat piiramist.
Hea näide: ”Sulumi(N) Mis ütleb ikkagi seda, et naised peavad endale selgeks tegema, et nad ei või horisontaalasendis suudelda meesterahvaga”. Käitumist reguleeriv piir on võib/ei või, mitte on väärikas/ei ole väärikas.

Naisterahvale oleks siin ehk selgitavam tuua järgmine sümmeetriline analoogia:
Mare Tralla kirjutas hiljuti, kuidas ta „mõni aeg tagasi kohtus[] ühe oma noore naisttuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu. Tegemist oli kena noore pika sihvaka naisega, kelle rõivastus oli maitsekalt valitud ning too miniseelikki oli vaid veidi ülalpool põlvi. Ometi oli ta sel hommikul vähem kui pooletunnisel teekonnal Tallinnas kokku puutunud meeste ebameeldiva tähelepanuga ja pidi neist möödudes taluma mitte ainult nende häbitult jõllitavaid pilke, vaid ka ebasündsaid kommentaare.“
 
Mida ütleks siin isane õiguslane, inimene, kes peab õigust oma käitumise küllaldaseks piiriks? ”Vähem vignat, mutike! Kas tahad öelda, et mul pole õigust tänaval hoida oma pilku seal, kus tahan? Kas mul pole õigust rääkida oma sõbraga sellest, mis tahan? Kas mul pole õigust jõllitada, mida tahan? Kas mul pole õigust uriseda ja rinnale ilastada, millal aga tahan? Kas mul pole õigust mitte vilistada, kas mul pole õigust mitte kommenteerida? Ah?”
(Pikemalt selles sissekandes)

Sulumi ”Selleks, et kellegagi kuskil ameleda, ei ole vaja kokkuleppeid, selleks on vaja mingeid tundeid. Tunnetel ei saa olla reegleid”.
See romatiline loosung on mõistagi vale, reeglid on küll ürgvanad ja ähmased, aga vägagi olemas ja neile ka JK vihjab: We are willingly or unwillingly a part of animal kingdom and our erotic rituals are quite similar to the rituals of some other animals …
Mõni näide tuleb allpool veel

Mikun(M): ma suudan uskuda, aga mul on pisut ebamugav näha, et grupivägistamine ja surnukspeksmine samastatakse JK üleskutsega olla teineteise vastu arvestavamad ja mõistvamad

Masan(N): Mikun, ega ma ei samastagi. Need tekstid ja lood lihtsalt samal ajal ringlevad ning tunduvad minule igatahes ühe pika köie kaks otsa.

Mikun(M): JK'le aga tundub alasti miilustamine ja seks ühe väga lühikese köie kaks otsa

Masan(N): Liiga palju seksuaalset vägivalda on maailmas, et edasi õõnestada igasugust naise "ei'd" ja seda kahtluse alla seada.

Siin on aga jällegi hea näide sellest, kuidas kriisisituatsioonis lülituvad sisse arhailisemad teadvusmudelid, konkreetsemalt, nominalismiks ei jätku ressursse, mistõttu taandutakse realismi. Aktualiseerub lausa selline essentsialistlik olemus nagu naise ei.

Mikun(M): Igati õpetlik keskustelu, veel ühe tähelepanekuna osutaksin sellele, kui enesekeskseks see teema automaatselt muudab... "Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda" vrdl "Ei juhtu temaga midagi, kui pärast pikka amelemist ka natuke pistetakse"

Geaka (N): Mu meelest need ei ole küll enesekesksuse poolest kuidagi võrreldavad väited.

Mikun(M): Ma arvan, et just selles suhtumises enesekesksus seisnebki

Geaka (N): Selles võib-olla seisneb sinu enesekesksus.

Mikun(M): õigemini konflikt on selles, et Õigus on täiesti sümmeetriline (mehe ja naise õigusel pole mingit erinevust), aga konflikt tuleb kehalise ebasümmeetrilisest... traditsiooniliselt on mees nii vaimselt, ihuliselt kui hingeliselt vägistamatu-kahjustamatu

Geaka (N): Ei ole mees vagistamatu, hingelt ka mitte. Aga mees saab esimeses näites tunduvalt vähem vägistatud, kui naine teises näites.

Mikun(M): Miks sa nii arvad? Kuidas sa nii arvad... tähendab, sina määrad-hindad mehe vägistatuse määra, jah?

Geaka (N): Tegelikult esineb (vähem, aga mis sest) olukordi, kus ka mees keeldub seksist olukorras, kus on voodisse jõutud. Arvad, et naine ei pruugi olla solvunud ja end halvasti tunda? Aga - ega see ei anna talle õigust teiselt sellest hoolimata füüsilist vastutulekut nõuda.

Mikun(M):Põikled ja konstrueerid sümmeetria ja apelleerid empaatiale (puha JK suurpatud)... ometi ma tahaks näha, kuidas sa sa väldid eelmises mehe vägistatuse-hindamise probleemi, millele ma eelmises kommis osutasin?

Mikun(M): aga kui ütled, et vägistatuse määrab ainult vägistatu hinnang olukorrale, siis luba teatada, et käesoleva vestlusega oled (jah, te kõik, Naissus kui selline) mind vägistanud... ja kui siis apelleerite, te naised, tervele mõistusele, siis oleme traditsioonilisuses par excellence

Geaka (N): Täpselt samal moel nagu sina. Sa tahad väita, et mehe võimalik hingeline kannatus on suurem, või vähemasti võrdne naise võimaliku hingelise+füüsilise kannatusega. Ma jätaks võrreldavaiks vaid üht laadi kannatused.

Mikun(M): ja kuidas sa neid määratledes pääsed välja vajadusest enda kannatusi võrrelda teise omadega... kui ma hindan minu nibu näksamist (oh, ootamatult ja küsimata! ma ainult võtsin särgi seljast, sest mul oli palav!) võrdseks üllatuspenetratsiooniga, siis kuidas sa saad seda vaidlustada?

Siin võiks osutada kahele asjale. Esiteks tuleb siin esile, et ka tunnete-plaanis on regulatsioonid (aga elus traditsioon on teadvustamata) st Sulumi ”Selleks, et kellegagi kuskil ameleda, ei ole vaja kokkuleppeid” saab üllatuslikult põrkuda ”südame teedele, mida mõistus ei tunne”.
Teiseks, mis on ülimalt oluline, tuleb siin välja õigusluse fundamentaalne atomism, minu õigus sätestab solipsismini hermeetilise piiri, ja see kui jaburaks saab õiguslaslikus plaanis minna sellega, et ainult subjektil on õigus öelda, kes ta on ja kuidas end tunneb st kui loobuda kõigist piiridest enne õigusi (praktikas tuleb seda siiski veel harva ette), kui ainult puudutatu määrab, kas ta vägistati või mitte.
Mikuni viimasele küsimusele Geaka enam ei vastanud.

jätkub…

Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine

Ilmus Eesti Ekspressis 27.12.2012, pisut muudetuna ja uusaastasoovita.

Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine

Mihkel Kunnus

Vana Testamendi Koguja on üks kultuuriloo tuntumaid pessimiste. Kõik olevat üks tühi töö ja vaimu närimine, tühisuste tühisus. Ta kirjutab: „Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb! Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku!“ Ja nii edasi, ikka ja jälle, ikka ja jälle. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis tehtud, seda tehakse veel, ei ole midagi uut päikese all!“

Niels Bohr on öelnud, et triviaalne tõde on see, mille eitus on absurd, aga suur tõde on see, mille eitus on samuti suur tõde. Umbes nõnda on ka põrguga. Aleksei Turovski sõnutsi: „On kaks põrgu definitsiooni, mis kirjeldavad virtuaalset reaalsust, põrgut, minu meelest kõige paremini. Esimene: mitte midagi äratuntavat, ruum-aeg, kus ükski signaal, ükski ärritaja, ükski heli, nähtav signaal, lõhn või kompimismeelele apelleeriv puudutus ei ole raasugi tuttav. Ja teine seisund: ainult peeglitest koosnev ruum, kus te olete üksinda ja näete ainult ennast. Kõik on absoluutselt tuttav ja ei midagi muud“.

Ei midagi uut päikese all, ohkab Koguja oma ülimat elutüdimust. Võib-olla mingit sarnast ängi mäletavad vanemad inimesed nn stagnaajast, mida olevat iseloomustanud samuti täielik lootusetus muutustele.

Meil on praegu aga kogujaliku elutunde suur vastandäärmus, kogujaliku põrgu vastandpõrgu – kõik muutub pöörase kiirusega ja milleski ei saa olla kindel. Osad pole enam selleski kindlad, et ka homme ikka päike tõuseb, rääkimata siis rahvapõlvele vääramatult järgnevast rahvapõlvest ja igavesest maast. Iga homne ähvardab olla väga palju erinev tänasest.

Ka need, kes rääkisid veel mõni aeg tagasi, et kriisid on majanduses loomulikud, et majandus ongi tsükliline, möönavad, et see kriis on suurim, on enneolematu. Tsükkel tähendab korduvust, korda, midagi, mis on olnud (ja tuleb jälle). „Kas kõik saab ikka korda?“ küsitakse murelikult. „Tehtagu see asi korda!“ nõuab õiguslane. „Kord olgu majas!“ kõmistab moralist, „Peaasi, et majandusega on kõik korras“ täpsustab viimase lähisugulane, kes inimliku korraloome kõrgeimaks orientiiriks ei pea igavest moraaliseadust, vaid igavest maksumäära. „Nii, võtame nüüd end kokku ja teeme kõik korda!“ kutsub üles entusiast. Tõesti, jätame korraks kõrvale need, kes ei jõua ära vaielda, kas igavene ja muutumatu väärtus peaks olema põhiseadus, tuumikperekond, tulumaks või miski muu. Pühad on üks selline asi, millega inimesed ise loovad korda, täpsemalt rituaalse käitumisega pühade ajal. Rahustavat, turvalist ja kodustavat korduvust luuakse sellega, et tehakse väga palju sarnaseid asju, süüakse sama toitu, kuulatakse samu laule ja nii edasi presidendikõne ja kingituste jagamiseni välja. Abistatakse kodutuid ja loetakse moraali.
Moraal sobib hästi, sest moraali on ikka kordamise ja korra asi. Küll on tore jälle kuulata kantslist, et ligimest tuleb aidata ja mammona kummardamine on patt. Ikka see sama moraal. See on nagu kartul või päikesetõus, millest iial ei tüdine. Mäletan luuleridu:
aga kas sina usuksid
kui päike ütleks üks päev
et ta homme enam ei tõuse

Rohkem ei mäleta, aga kuigi see oli just nimelt päike, mitte majanduskasv, mäletan veel, et see oli üks kõige kurvemaid luuletusi, mida lugenud. Luule, see vanamoodne, on hea, sest see on eriti korrastatud tekst. Riim on ju korduvus.

Essee ei ole seega hea žanr pidulikku aega. Muide, mõtlemine üldse, sest see kipub looma uut, avama uusi vaatenurki jne. Mõtlemine ja loovus on üks neid valdkondi, mis on korduvusele selja keeranud, miski, mis ihaleb uut, miski, mis ei lepi ühe ja sama pideva ülekordamisega. Seepärast on moralistide ja mõtlejate vahel alatasa sügavaid lahkhelisid. Moraal tähendab piire ja piiride põlistamist, tunnetus aga piiride ületamist ja uute perspektiivide avamist. Ja see pingeväli on inimhinge kodu. Ei suuda inimene täielikult loobuda ei mõtlemisest ega südametunnistusest. Ja kui mõni suudabki, siis teised arvavad ta omade hulgast välja.

Praegune maailmalõpumeeleolu pole põhjustatud neist paljudest erinevatest maailmalõpulugudest, mis meedias ringlevad. Hoopis maailmalõpumeeleolu on selliste lugude ringlemise põhjuseks. Sellised lood hakkavad alati hulgakesi ringlema, kui ühiskonda tabavad väga suured muutused. Suured muutused tähendavad ühe korra kadumist ja kõik, kes peavad seda korda maailmaks – ja iga hästikodunenud ja moraalne inimene peab! – tajuvadki selle korra lõppu maailmalõpuna. Näiteks sellele, kellele Nõukogude Liit oli kodu ja kodune, oligi selle lagunemine maailmalõpp („XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof“), aga see, kellele Nõukogude Liit ei olnud kodune, kellele oli see võõras monstrum, see tervitas selle lagunemist ja lootis rõõmuäreva hingega vana korra, selle õige ja koduse korra taastumist.
Selline äratundmine – et iga korra kadumist saadab moraalipaanika - on ajaloolase lohutus, jah, iga kord. Seegi on maailma kord, ajalooline seaduspära.

Tuttavlikkust ja korda luuakse näiteks ka sellega, et aastavahetusel lastakse rakette, linnad ja omavalitsusedki tellivad ilutulestiku. Igal aastavahetusel. Siirad ja vahetud inimesed naudivad värvidemängu, löövad ka sel korral kokku vahuveiniklaase ja soovivad üksteisele ikka seda ühte ja sama soovi.

Aga võib-olla on seal kuskil ka mõni korrarikkuja, see, kes ei käitu nagu kombeks, see, kes ei rõõmusta värvidemängu üle taevas, sest talle pole suitsujoaga taevasse kärgatav rakett ilus värvidemäng, vaid linnadest põgenevad linnuparved, hüsteerias koduloomad, taevasse lastud raha ja keemiareostus. See õnnetu hing on läinud mõtlemise amoraalsele teele, ta ei ole enam vahetu ja siiras, sest seoseahelad, mida ta teadvus loob, on tajust lahutatud, mistõttu ei tule talle enam piim poest, ega raha automaadist, sardell pole roosa vorstike, vaid peenestatud loomakorjus tema enese peensooles, nutitelefonist kostab alati Hiina lapstöölise nutt ja loomade varjupaik pole heategevus, vaid drive-in fastgood, kus sentimentaalsed ja lühinägeliku kaastundega linnainimesed ostavad endale indulgentse „poest tulnud“ loomatoiduga. Jaa, mõtlemine, tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad, on koduse korra suur vaenlane, iga korra potentsiaalne vaenlane, sest „kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!“

P.S. Mu uusaastasooviks oleks kiire pankrott kõigile pürotehnika tootjatele ja maaletoojatele!

Rahavaba vabaturg

Ilmus EestiEkspressis 29.11.2012 (kirjutud umbes kuu enne "Harta 12" jms ).

Lehes on lühemalt, paar lõiku vähem.

Globaalpohmelus ja rahavaba vabaturg

Mihkel Kunnus

Aastal 1905 kirjutas George Bernard Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“. See kõlab ebameeldivalt küünilisena. Aga see sama Shaw on ka öelnud, et läbinägelikkust peavad küünilisuseks need, kellel endal see omadus puudub.

Tema suur kaasaegne Oswald Spengler noogutas sel kohal tunnustavalt ja täpsustas, et tegu on siiski ühe loomuliku etapiga ühiskondlikes suurprotsessides, täpsemalt tsivilisatsiooniga, mis tema terminoloogias tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi.

Oswald Spengler: “Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”

Kõlab väga tuttavalt küll. Õigemini läbinägelikult.

Eesti omapära on see, et nimetatud protsessid nimetatud suundades – raha ja elu samastumine, raha ja poliitilise võimu võrdsustumine – on toimunud väga kiirelt. Nii kiirelt, et seda on võinud omal nahal tunda isegi väga noor inimene. Eriti terav on kontrast võrrelduna taasiseseisvumise algusaastatega. Inimestel oli toona raha nii vähe, et kui raha ja elu oleks olnud sama võrdsustunud kui praegu, siis oleks päris suur hulk inimesi vist otsesõnu nälga surnud. Päästjateks olid sellised ühiskondlikud suhted, mis iseloomustavad sedavõrd arhailisi kogukondlikke kooseluvorme, et nende nimetamine lihtsalt mittedemokraatlikeks oleks üpris sisutühi, alates korilusest ja väikepõllundusest kuni rahavaba kaubavahetuse ja mitmesugusete hõimusuheteni. Maitsvast ja tervislikust toidust, mis siinkirjutajagi lapsepõlve helgeks tegi, oli küllalt väike osa raha eest saadud. Mõistagi ei tehtud selle saamiseks vähe tööd, ei, isegi väga palju, aga raha seda ei vahendanud, ning lausa võimatu olnuks toona välmida mõnda nii tatikväiklast mõistet nagu „tasustamata majapidamistööd“.

Võtame nüüd mõne juhusliku näite, näiteks arutelu tudengite või laste vajaduspõhisest toetusest. Mida seal ka konkreetselt ei räägita, kindel on see, et sel vajadusel on üks ja ainus mõõt – raha. Olgu turufundamentalist või padusots – inimese elukvaliteedi mõõduks riiklikes diskussioonides on raha ja ainult raha, keegi ei tule selle pealegi, et mis tahes toetuse vajaduspõhisuse juures hakata rahaliste sissetulekute kõrval vaatama ka kartulimaa suurust, lehmaga naabri olemasolu või sugulussuhteid võimulolijatega. Siin on ilusas üksmeeles kirjutatud alla nii Shaw’le kui Spenglerile.

Kas selline demokraatlik (õigus)riik saab oma rahvast hoolida? Vastus sõltub sellest, kui küüniline olla. Igatahes kui lapsevanema ja lapse suhe ammendub rahalise suhtega, siis selle suhte nimetamist hoolivaks peetakse ikka üsna üheselt küüniliseks. Pigem loetakse hoolivussuhtes rahalist komponenti teisejärguliseks. Võib ette kujutada erinevaid perekondlikke suhteid. Üks võiks olla selline, kus perepea, näiteks Vargamäe Andres, käseb oma lapsel teha vajalikke töid, näiteks paneb tüki leiba kaasa ja saadab karja. Kahtlemata ka tahumatu Vargamäe Andres vägagi hoolis oma lastest ja nende käekäigust. Võib ette kujutada ka mõnd sellist perekonda, kus hooliv ja hoolitsev lapsevanem palub lapsel enne sööki ikka toa ka ära koristada. Aga selline perekond, kus ainus viis oma laps ühise hüve nimel tööle saada käib läbi raha, tundub meile kuidagi kõle.
Riigiga on asi kaunikesti vastupidi, siin on kõik muud mõjutusviisid peale raha vastuvõetamatud. Mida arvata poliitikust, kes lihtsalt paluks tuletõrjujatel, meditsiinitöötajatel, õpetajatel oma tööd (edasi) teha? Päris kehv variant oleks ka käskimine (“Teie ehitage siia lasteaed! Teie olge vait ja ravige edasi!“). Totalitaarsetes režiimides ja monarhiates saab käskida küll. Paluda saab vist ainult väikse perekondliku kogukonna pealik, keda jäägitult usaldatakse. Meil on demokraatia ja „demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine”.

Andres Arrak on kirjutanud: ”Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandustervikuna ei kasva. Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.”

Siin veel üks asi, miks demokraatlikud tendentsid soodustavad kõige arvestamist rahaks – seda on kõige hõlpsam ümber jagada, tähendab, seda vähemasti saab püüda õiglaselt jagada. Kõiki muid eluhüvesid, elurõõme ja tähendusrikkusi on praktiliselt võimatu riigil (õigluse huvides) ümber jagada. Ühel ministril oli kord plaan tõsta õpetajate prestiiži, aga kui selline ümberjagamine oleks võimalik, siis oleks poliitik ju kõige prestiižsem amet üldse, aga praegu on neil lihtsat suur palk, kuluhüvitised, isetäituv kapp, nähtamatu käega ämm jms ning prestiiži pole ollagi, sest see tuleb auga välja teenida.

Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mitte mängida maksudega või laste toiduportsudega. Või võtta laenu ja osta meie rahvale veel üks põlvkond, et ikka oleksid olemas ja omaverelised need, kellele me võlgu pärandada ei tohi. Või siis teha Eesti kultuuri efektiivsemalt (st vähemate inimestega), kuigi oleme juba maailma kõige efektiivsem kultuur. Valikuid kui palju ja ainult mõned välistavad üksteist.

Shaw’l on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimelt see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi. Kui enam mitte ainult kogu toit, vaid lausa kogu eluvõimelisus on vahendatud rahaga, siis raha haigestumine sandistab samuti kõike, kogu eluvõimet. Energia (ca 90% ulatuses ikka veel fossiilne) kallinemine on kõige raskem raha haigus, sest olemuslikult on raha sügavaim sisu just energia – nisukaloritest ja naftadžaulidest kilovatt-tundideni. Kui riik ei jaksa maalesõiduks enam kütust osta, peavad riigi funktsioonid taas muutuma rahavabaks -olgu näiteks priitahtlikud pritsumehed või maapiirkondades taastuv omakohus

Neist protsessidest ja nende tagamaadest, ajastu olulistematest üldsuundumustest on võimalik nüüd ülevaatlikumalt lugeda ka eesti keeles, refereeringud omamaa ja välismaa teadlaste töödest on koondatud nüüd ühte kahvatukaanelisse kogumikku (Kaupo Vipp „Globaalpohmelus“) ja see raamat on nagu meie tulevik: minimaalsete kuludega välja antud, taaskäideldud materjalidest ja sellegi poolest paljudele liiga kallis.

******

Eelviimane lõik oli algselt selline:

„Shaw on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimel see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi, sest see, mis andis lihalikule inimesele sama suure sõltumatuse maapinnast kui rahale, see, mis üldse võimaldas samastada maist elu ja raha –  nafta – on ise liiga kalliks muutumas. Näiteks riik ei jaksa maale sõiduks enam eriti kütust osta, rahavabad on ka priitahtlikud pritsumehed ja maapiirkondades taastuv omakohus.“

Aga toimetajad arvasid, et see on lehte liiga keerukas. Küllap vist (eriti viimaste nädala palaviku-õhkkonnas, mis kollektiivse mõistuse süvenemisvõimet kõvasti kärbib).
Ja viide nafta hulga ja humanistliku eetika seosele vajaks ja vääriks palju põhjalikumat lahtikirjutust. Humanistlik eetika näeb ette inimese igakülgse dekontekstualiseerimise, juuretustamise. Öelda, et inimeseke/kodaniku õigused peavadki sõltuma tema ruumilisest asetusest (Võrus ei saagi olla samad võimalused kui Tallinnas), tähendab veendunud õiguslasele parimal juhul küünilisust. Inimese maapinnast lahti haakimine tahab aga palju energiat (konkreetselelt ja füüsikaliselt  st džaule) ning energiavoo kokkukuivamine toob paratamatult tagasi inimese juurdumise, lokaliseerumise, võimaluste sõltumise asukohast ja keskkonnast. Riigi lahkumine maapiirkondadest on suurepärane näide.

Ja lähedal on ka see põhjus, miks humanism ja inimõiguslus on sügavalt antiökoloogiline.  

Uussiiras ekstremist suhtleb meediaga

 Huh, küll olen end viimastel päevadel pilastanud… oi, kuidas mulle ei meeldi demonstratsioonid, oi, kuidas ei meeldi… ja siis see läbini antiintellektuaalne žanr – sõnavõtt demonstratsioonil (jaota maailm väideteks, millele saab karjuda maruliselt „EI!“ või maruliselt „JAA!“).

Küll on vastik, et kõik arukamad kommunikatsiooniviisid on välja lülitatud ja sellise asja järele peab haarama...

Kõige paradoksaalsem on mõistagi see, et tegu pole demokraatia kriisiga. Lausa vastupidi – tegu on aristokraatia kriisiga. Need, milles on määravad puudused – eetilisus ja riigimehelikkus – kuuluvad aristokraatlikku kompleksi. Häbitunde täieline asendumine seadustundega, jokk jms on demokraatlik-õigusriigilik käitumisregulatsioon, mis aristokraatlikkusest juba liiga edukalt on kaugenenud. Ahto Lobjakase artikkel kirjeldab probleemi väga ilusti, samuti Tarmo Jüristo oma… aga lahendused, mida praegu pakutakse… jah, muudame seadusi! Noneh, eks võtame vastu seaduse, mis kohustab jokki häbenema! Paragrahv see ja see sätestab, et ministril peab olema Lennart Mere afektistruktuur!

Jokk on ju liiga puhastverd õigusriigi omadus.

(õigupoolest on demokraatia elujõuline ainult mingis aristokraatlikkuse miinimumi juures, st suudab toimida ainult teatava inertsi kestes, aga see on juba pikem teema)

Seadusandluse täiustamine mingis mõttes valab õli tulle (asetab rõhu veelgi rohkem seaduse primaadile), aga alternatiivil pole muud väljendust peale infantiil-idealistliku moralismi. Valisin siiski viimase (arvestades üldist atmosfääri tundus see parem variant).

Olguolgu… ei hakka siin nokkima praegu (kuigi mõeldes esseele, mis peaks ilmuma selle nädala „Areenis“…)

Omamoodi valgustav oli meediaga suhtlemine ja meediapildi tekkimise protsessi kõrvalt nägemine.

Eriti sümptomaatilise käkerdisega sai hakkama Tartu Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre. Selline tondimaalimine, et lausa piinlik.

Õnneks talle vastas keegi Henri Kõiv. Olgu ta siinkohalgi tänatud.

Pidin algselt ise Kalmrele vastulause kirjutama. Aega sain selleks umbes kaks tundi (umbes nii "olgu, võtame vastulause küll, aga ootame seda juba täna kella neljaks").
2000tm, tähendab, haiku.

Esimene versioon valmis mõnekümne minutiga (ja saan nüüd ka ise aru, et see on žanrilt kõige lähemal autoparoodiale):

TAPVAD SÕNAD, TAPVAM KURTUS

Mihkel Kunnus

Küllap oleks üpris naiivne rahustada Vahur Kalmre hirme rahvatarkusega „Haukuv koer ei hammusta“.  Tõsi, sõna võib olla säde, mis paneb püssirohutünni plahvatama, aga ei pea olema keemikuharidusega nagu meie peaminister, et mõista, plahvatab siiski püssirohi, mitte säde. Ja sõna jõust suuremagi süütamisvõimega võib vabalt olla sõna jõuetus, sõna jõuetuse tunnetamine. Tammsaare on öelnud, et just siis, kui sõna ei aita, siis aitab jõud. Vene revolutsiooni prohvet Dostojevski kirjeldas seda nii:

„Vaadatakse ja imestatakse. Aga võib-olla on selle äkilise purske põhjuseks niisuguse inimese puhul, kellest seda kõige vähem oleks võinud oodata, üksnes ängistusest aetud kramplik tung ennast avaldada, instinktiivne vajadus ennast tunda anda, ilmutada oma maharõhutud isiksust, mis äkki nähtavaks on saanud ja avaldub tigeduses, hulluses, mõistuse sõgenemises, vihahoos, krampides. Just nõnda prõmmib võib-olla elavalt mahamaetu ja hauas ülesärganu vastu kirstukaant ja püüab seda kõrvale lükata, kuigi ta mõistus võiks talle selgeks teha, et kõik ta pingutused on asjatud. Kuid selles asi ongi, et siin pole mõistusega tegemist, need on krambid”.

William James kirjutab psühholoogia kullafondi kuuluvas „Psühholoogia printsiipides“: „Pole võimalik välja mõelda õelamat karistust — kui selline asi oleks füüsiliselt võimalik — kui lasta keegi ühiskonda nii, et ta jääb kõigi selle liikmete poolt absoluutselt tähelepanuta. Kui keegi ei pöörduks, kui me sisse astume, ei vastaks, kui me neid kõnetame, ega tunneks huvi selle vastu, mida me teeme, vaid kõik inimesed, keda me kohtame, teeksid nii, nagu ei märkakski meid, ja käituksid, nagu poleks meid olemas, hakkaks peagi meie sees pulbitsema omamoodi raev ja võimetu meeleheide, millega võrreldes ka kõige julmem kehaline piin oleks kergenduseks.“
Robert Musil võtab kokku kivinäoga suhtlemise psühholoogia, tähendab, erakonnaväliste inimeste pöördumise kokku nõnda: „Kui inimene peab midagi anuma vankumatu näo ees, mis ei anna mingit vastust, ajab see ta meeleheite, kallaletungi või väärituse joovastusse“.





*

Küsisin Tartu algatusgrupilt, mis arvavad. Arvasid, et sellest ei saa keegi midagi aru. Nõus. (Üldse, mul on tunne, et see palavikuline meeleolu on mõistust ja arusaamisvõimet üksjagu madaldanud; meedia ja ühiskond säriseb mingis loomalik-mütoloogilises režiimis. See on väga häiriv).

Proovisin olla konkreetsem (see sai valmis kell 15:55 :) ):

ÖÖ SALADUSES MÕRVU HAUDUV AJAKIRJANDUS

Mihkel Kunnus

Omal õnnetul ja iroonilisel kombel on Tartu Postimehe vanemtoimetaja (!) Vahur Kalmre arvamus ”Tapvad sõnad. Tapvad teod” küllaltki esinduslik.
Nimelt see on esinduslik oma ebaesinduslikkuses: üldistus ühiskondliku nähtuse kohta tehakse selle kõige ebaesinduslikuma elemendi järgi. Korduvalt. Mütoloogilise mõtlemise musternäide on mingi juhusliku huligaansuse – Ansipi istutatud puu maha raiumise – esitamine valitsusvastatse meeleolude kontsentraadina. Igaüks, kes valitsust julgeb kritiseerida, kes avaldab meelt (NB! Realiseerib oma demokraatlikku põhiõigust!), samastatakse kellegagi, kes on ”seda tegu pikalt plaaninud, sest peab ootama pimedamat aega – ning raiub seal halastamatult maha kunagise linnapea istutatud noore tamme. Salajane mõrv pimeduses, sest mis see teise inimese puu vihaga maharaiumine muud ikka on.” No, vaadake retoorikat! Salaja! Halastamatult! Pimedas mõrva plaanimine! Vihaga raiumine! – see on see valitsuse kritiseerija tõeline tuum!
Ometi oli just selline mentaliteet üheks meeleavalduse ajendiks, mentaliteet, mis tapab igasuguse kriitika valitsuse aadressil.
Valitsuse kritiseerijad pole seemneid söönud, pole pimeduses ja salaja halastamatuid plaane hauduvad mõrvarid! Kordan siin üht meeleavalduse keskset teesi: ”Aususe nõudmine pole ekstremism!”

Pressifotograafi asi on olla adekvaatne ja representatiivne. Antud kahe punkari ja nende loosugi (mis korraldajate käsul ka kiirelt ära koristati!) esiletõstmine on jokk-mentaliteet par excellence: ”Haa, näete, foto, fakt, et ka selline loosung seal oli, järelikult oligi selline üritus!”
Tuletan siinkohal lahkelt meelde ühiskondlike nähtuste analüüsi aabitsatarkusi: valim peab olema üldkogumit esindav (representatiivne). Selleks
1. peab valim olema küllalt arvukas
2. valimi jaotus peab olema lähedane üldkogumi jaotusele.
Tegu oli kahe noore punkariga Teismeiga kohustab. Nende ebaküpsus on vabandatav, pressifotograafid on aga täiskasvanud inimesed.
Kinnitan, nii fotograafid kui ajakirjandus käitus täiesti seaduse piires, ometi pole neiltki aususe ehk representatiivsuse nõudmine ekstremism.

*

Selle avaldamisest Kalmre keeldus. Ma pole algatusgrupi liige ja mingi lugejakirja kohta ta kokkulepe ei käinud.

No tühja…

Vastasin ka SL Õhtulehe küsimustele:

Kuidas jäite rahule Tallinnas toimunud meeleavaldusega?

Võis väga rahule jääda. Arvestades meie inimeste loomuomast vastumeelsust tänavale tulla – muide, hindan seda paljukirutud iseloomujoont väga kõrgelt – ning ilma, oli rahvast kenake hulk ja demonstratsioon kulges väga tsiviliseeritult. Ei ilmunud välja, provokaatoreid või lihtsalt märatsuslusti täis jalgpallihuligaane ja muud taolist kontingenti. Demonstrantide hulgas oli ohtralt tippintelligentsi esindajaid ja haritlasi, seda oli väga liigutav näha.

Milline oli osalemine samal ajal Viljandis toimunud meeleavaldusel?

Pole mul ses küsimuses paremaid allikaid kui mis tahes teisel meediatarbijal.

Miks olite valinud meeleavalduse päevaks laupäeva, kui sellel päeval riigikogus tööd ei tehtud?

Ei oska vastata. Selle valiku tegemise juures mind polnud.

Mida õppida järgmisteks üritusteks ja kas on üldse midagi edaspidi plaanis?

Jaa, kindlasti edasi. Käesolev asi oli alles algus, nii öelda märguanne. Eks edasised plaanid sõltuvad suuresti sellest, mida valitsus ette võtab. Praegu toimub töö edasi sektsioonides, näiteks Tartu algatusgrupp koguneb juba esmaspäeval (19.11), kus arutletakse edasisi plaane ja tegevuskavu.

Rõhutasite oma kõnes, et ausus ja austus on põhjusega sarnased sõnad - kas valitsuselt on jäänud puudu ainult aususest või pole suhtluses tunnetada ka austust? Kas Teie näete, et viimase nädala väljaütlemised on nendes valdkondades nö jää liikuma pannud?

Sa ei valeta sellele, keda austad. Seega  võib öelda küll, et on päris tugevaid probleeme austusega. No näiteks, mida mõtles Rene Ilves kui reserveeris olematu rahvakogunemise jaoks Reformierakonna kontori esise. Tegu on sellise klassi tatiklikkusega, et selle adekvaatne kirjeldamine moraalsel skaalal on paratamatult solvang. Kuidas on võimalik austada riigitegelasi, kes käivad prokuratuuris ajamas sellist jampsi, et isegi lapsed punastavad kuuldes. Selliseid inimesi on psühholoogiliselt võimatu austada.
Ja teiste erakondade vaikimine on ebameeldivalt kõnekas. Ja siis tuleb mingi mokaotsast möönmine, et polda päris plekitud ja kõik teised teevad ka! Kõik teised teevad ka! No halloo! Selline liivakastivabandus!

Kui probleem ühte mõistesse suruda, siis oleks see täiskasvanu-au. Nende poliitikute hulk, kellel puudub elementaarsel tasemel täiskasvanu-au, on paisunud üle kriitilise piiri. Minu arust oli see pretsedenditult piinlik demonstratsioon: peab tegema demonstratsiooni, et nõuda poliitiliselt eliidilt(!) elementaarset kultuursust!  Selles mõttes on tegu ekstremismi suurima võimaliku vastandiga – me ei nõua äärmust, me nõuame elementaarsust!

Sellest jäi järgi niipalju :). pluss see.

Paar märkust sõnavabaduse asjus

Ilmus ERRis 01.11.2012.
Tegu paari komplementaarse märkusega neil teemadel äsja ilmunud artiklitele. Siin on pool lauset pikem ja paari viitava lingiga kirjandusallikatele.


Paar märkust sõnavabaduse asjus

Mihkel Kunnus

Sõnavabadus on mõttevabadus.

Mõjukas Briti filosoof ja erudiit John Stuart Mill (1806-1873) on hiliseim, kellele olen kohanud omistatavat auväärse tiitli olla viimane inimene, kes teadis enam-vähem kõike, mida tema ajal oli võimalik teada [siin]. No see on selge liialdus. Küll aga on iseenesestmõistetavaks muutunud tema libaralistlik tees: minu vabaduse piiriks on teise  vabadus. Igati sümpaatne ütlus. Paraku suures plaanis ainut ütluseks jääda see saabki, sest see piir ei saa olla põhimõtteliseltki midagi objektiivselt tuvastatavat. Selle piiri tunnetamine kasvab meile sisse umbes samamoodi nagu häälikute või sõnapiiride eristus emakeeles. Näiteks, kes lapsena ei kuule Õ ja Ö eristust, sel on täiskasvanuna seda nii raske ära õppida, et vaid vähesed saavad hakkama. Õhtumaine kultuur on olnud sügavalt sõnakeskne, hinnanud ratsionaalsust väga kõrgelt. Näiteks vaimsele puudulikkusele vihjamine on meile väga universaalne solvang, see solvab sügavalt ka neid, kelle identiteet ja ühiskondlik väärtus mõistusest eriti ei sõltu (nt tippsportlased, superstaarid jne), tähendab, õhtumaises nägemuses on inimloomus mõistuslik ja kuna mõistus on sõnaline, siis ei saa olla inimvabadust mõtlemisvabaduseta ja sõnavabaduseta. Sestp on sõnavabadus midagi väga fundamentaalset, nii fundamentaalset, et see on õhtumaise algupäraga inimõigustest täiesti lahutamatu.
Paradoks on aga selles, et sellist asja nagu individuaalne keel pole olemas; keel on kollektiivne ja suurem ja vanem ja hõlmavam igast selle üksikust kandjast ning kaunis sarnased on lood ka mõtlemisega. Tinglikult: minu mõtlemise piirid on meie kommunikatsiooni piirid. Mis puudutab mõtlemist, siis olen oma vabaduse piirajaga samal pool piiri (muide, see on ka põhjus, miks intellektuaalid muudkui dotseerivad ja õpetavad – nad tunnevad rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna).

George Orwell hoiatas aastal 1944, et väga ohtlik eksimus ”seisneb usus, et diktatuuri tingimustes saab olla seesmiselt vaba.  Suurim viga on kujutleda, et inimene on autonoomne indiviid. Salajane vabadus, mida võivat despootliku valitsuse all nautida, on täielik nonsenss, sest su mõtted ei ole kunagi täiesti sinu enda omad. Filosoofid, kirjanikud, kunstnikud ja isegi teadlased ei vaja üksnes julgustust ja publikut, nad vajavad pidevalt stiimuleid teistelt inimestelt. Kui kaotada sõnavabadus, siis kuivavad kokku ka loomevõimed”.

(Lihtne kontroll: kes on olnud suurimad ja originaalsemad mõtlejad? Eks ikka erudiidid, need, kes on suutnud tohutult ahmida endasse ”võõraid” mõtteid.)

”Vihakõnede” keelustamine katab kinni sümptomid, mitte ei kaota viha.

Humanistlik-valgustuslikult tradistioonile on ka omane mõtlemise ja ka sõna meeletu ületähtsustamine, selle pidamine muutuste algatajaks. On valdkondi, kus on see tõesti nii, kus tõesti idee ja mõte käib enne tegutsemist. Ühiskondlikus plaanis, eriti selles osas, mida plaanitakse nüüd seadusemuudatusega reguleerida, on sõna algatuslik roll väike. Nn ”vihaõhutus” on seal rohkem õhutusklapp või surveventiil kui sepaääs. Sõnad ei tee inimest kurjaks, nälg teeb, kitsikus teeb, trööstitus teeb. Esmatasandi intellekt on just põhjuste otsija ja tuvastaja. Inimene tunneb end halvasti, näeb talle kodust ja turvalist maailma enda ümber lagunemas, ning siis proovib leida nendele tendentsidele mõistuslikult põhjuseid. Juute, neegreid, kreeklasi, homosid, kristlasi, moslemeid saab ühiskondlikes hädades süüdistada ainult siis, kui ühiskondlikud hädad on olemas. Ja primitiivne intellekt haarab just kõige esmasema ja monokausaalsema põhjenduse järele. Juri Lotman on öelnud, et kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid […]Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse […] võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus. Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”.

Mis on järsku esile kerkinud ”kreekaviha” põhjuseks? Kas tõesti mingid vihakõned? Rassism?! Selleks, et arvata, et seda tüüpi sallimatust ja rassismi on mõistlik ravida väljendusvõimaluste piiramisega, peab omama sama lühinägelikku monokausaalset otsemõtlemist, mis kreeklasi üldse Eesti praegustes hädades süüdlasena kujutleda laseb. See pole mitte ebatõhus, vaid lausa hädasid võimendavalt rumal, mitte rektaalne hambaravi, vaid žgutt ninaverejooksu vastu.

Aastal 1971 pidas antropoloog Claude-Levi Strauss UNESCOs rassismiteemalise kõne, kus rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega  seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”.
Aga muidugi on rahvale prundi suhu toppimine tehniliselt märksa lihtsam kui rahulolematuse põhjuste –  viletsuse ja ebavõrdsuse – kaotamine.

Lõpetuseks

Sagedasem kujund, mida tuuakse positiivse repressiooni näitlikustamiseks, on last tema enda rumaluse eest kaitsev lapsevanem. Lapsevanem nii öelda toetab ja suunab lapse käitumist, kuni lapse enesekontroll jõuab vajaliku küpsuseni.

Kirjaliku seaduse päritolu on seotud mingis mõttes inimlikkuse pankrotiga – kui osade ühiskonnaliikmete enesekontroll pole piisav harmooniliseks kooseluks, siis tuleb seda välise jõuga reguleerida. Seestpoolt vaadatuna ilmneb enesekontroll indiviidile häbi- ja süüsüsteemina, ühiskonnatasandil au ja prestiiži kaudu. Inimene peaks häbenema pidada vihakõnet, inimesel peaks olema piinlik kedagi mõnitada. Need mehhanismid on kõvasti vanemad kui õigusriik. Vanema ja lapse suhe on tõesti tabav võrdlus. Õigusega on öeldud, et just lapse saamine teeb inimesest täiskasvanu, et laps kasvatab väga palju vanemat. See on nii, sest lapse pilk apelleerib häbitundele eriti mõjusalt. Lapse ees on eriti piinlik lapsikult, väiklaselt, tigetsevalt käituda – täiskasvanuau ei luba. Täiskasvanu nõuab endalt rohkem kui lapselt ja see annab talle õiguse last kasvatada. Kui aga Kristen Michal arvab, et häbitunne ei reguleeri Eesti inimeste sõnavõtte piisavalt ja neid tuleb seadusega piirata, siis tuleb talle tuti-tuti teha ja nurka häbenema saata. Ja oma püksid peab ta ka ise ära pesema, sest nii suured poisid enam mähkusid ei kanna, kuigi Kaja Kallasel mõlgub lõige juba mõnda aega meelen.