Mehe pisarad

Anonüümne kommentaator eelmises sissekandes:

„[...]Või kui mul film hinge läks, siis äkki olen hoopis emo, kellele läheb korda eleegiline pask. Või äkki olen hoopis pedekas, sest minuarust on ok, kui mehed ekraanil nutavad.
Doktor, aidake!“

Ei, hea anonüümne, ei pruugi olla emo, ei pruugi olla ka pedekas. Tundelisus pole mingi homoseksuaalsuse sümptom, ei, ei ole. See on järjekordne stereotüüp (mida küll paraku taastoodetakse ka kogumikus „Kapikused valla“, geisensibilteedi nime all).

Pisarad on füsioloogiline reaktsioon, mõnel tulevad need kergemini, mõnel raskemini. Seos tundelisusega pole kindlasti üksühene.

„Viis kuud hiljem peab [Flaubert] taas vajalikuks mainida oma puudust, kuid nüüd näib talle, et selgus selles küsimuses on käes: „Ma nutan selleks liiga palju sissepoole, et pisaraid väljapoole kallata; lektüür liigutab mind rohkem kui tõeline õnnetus.“

Põhjendus kõlab kenasti, kuid juurdlemist ei vääri selle mõtteluule sisu kohe kindlasti. Pigem võiks ütelda, et tulevane kulutõdede suurvaenlane Flaubert on sedapuhku langenud ühe pisikese käibetarkuse ohvriks. Inimeste enamiku sarnaselt näeb ta nutmises ainsat usaldusväärset tundetõendit, mille kõrval saab pisarate puudumine tähendada ainult kalkust. Midagi arusaamatut selles ei ole. Nähti ju mõistuse hiilgesajandil silmade vesistamises inimlikkuse kõrgeimat avaldust. Küllap olid ka Flaubert'ile pilgu ette jäänud kaunid gravüürid, mis kujutasid „Paul ja Virginie“ ettelugemist, mille käigus kümnest kuulajast hoidsid taskurätte käes vähemalt seitse. Kuid tunnete sajandil pole pisarate üldlevinud ületähtsustamises tegelikult mingit osa. On ju niiskeid silmi kõigil aegadel peetud tundelisuse suurimaks avalduseks ja vaevalt toob tulevik selle osas kaasa muudatusi. Teisiti pole lihtsalt võimalik, sest inimese hingeelu jääb juba kord teiste jaoks ligipääsmatuks. Sellega aga ei saa teadmatusele määratud inimesed leppida, mingi mõõdupuu peab neil olema ka hingeliigutuste hindamiseks. Loomulikult peab see olema midagi niisugust, mis kõigile nähtava ja arusaadavana ei põhjustaks mingeid vaidlusi. Nõnda ilmuvadki inimeste siseelu üldkäibivad iseloomustajad: religioossust hinnatakse kirikuskäimise sageduse järgi, tundelisust mõõdetakse pisarate rohkuse põhjal ja nõnda edasi. Flaubert ei saa kuidagi vett silmist välja ning see suutmatus suurendab tema rusuvat ängistust veelgi. „Kuid meie teame väga hästi, et tegelikult ei leinanud ta ei Achille-Cleophas'd ega Caroline'i,“ kirjutab J.-P. Sartre. See „meie teame“ ei vääri vähimatki tähelepanu, noore Flaubert'i masendus väljendub tollastes kirjades igati usutavalt. Muu hulgas tõendab leina sügavust ka leinaja suutmatus nutta. Rääkida ülimast vapustusest tähendaks siiski liialdust, sest midagi äärmuslikku nendes saadetistes ei väljendu. Kirjanik esineb kõigiti normaalse inimesena, pinnaline kerglus ja ülevohav tundelisus jäävad talle ühtmoodi võõraks. Kirjades pole midagi niisugust, mis nõuaks kirjutaja erilise hingeseisundi arvestamist. Igas suhtes sündsad, väärivad nad täiesti oma autorit. Ka võimetus valada pisaraid suurte kaotuste puhul puhul on igati loomulik. Arusaamatus tuleneb ainult sellest, et nutmist peetakse tundelisuse kõrgeimaks väljenduseks. Tegelikult tähendab silmavesi kaitsereaktsiooni, mis peab ränka elamust kergendama. Silmade vesistamises liigutavat raamatut lugedes pole midagi ebaloomulikku, küll aga on lärmakas halamine kohatu traagiliste elamuste puhul. Mõneti avaldub see sõltuvus ka sõnakunstis, mille viljelejad väga hästi teavad, et tusatuju kirjeldamiseks piisab lihtsameelsest otseütlemisest, kuid sügavamate elamuste väljendamisel tuleb kasutada sootuks erapooletumaid kujundeid. Niisiis põhineb Flaubert'i näiline vastuolu ainult silmavee ülehindamisel.“

             (Ilmar Vene, „Flaubert inimesena“, Akadeemia nr 5-7, 1989; see on üks parimaid afektistruktuuri analüüse ja autoritüübi käsitlusi, mida ma üldse lugenud olen. Soovitan hirmasti! Ja see, kuidas ta seal Sartre'i käsitlust tögab, on nii naljakas, et pisar tuleb silma. Pisar – mõtelge!)

Iseasi, kas tundelisust pidada väärtuseks. Küllaga on neid, kes peavad, aga on ka neid, kes peavad seda puuduseks, nõrkuseks, millele inimene peaks meeleparanduslikult vastu töötama.

Nii Dostojevskil kui Mannil on küllaga tegelasi, kes väga armastavad nutta.

Kui Castorpi tädipoeg Joachim Ziemssen suri, siis muusikuproua Stöhr, kelle keelevigade loendamisega Joachim aega oli veetnud, ja kellel teatriseansi ajal „punane, harimatust väljendav nägu moondus nautimisest“, “nuttis vaimustunult, vaadeldes endise Joachimi kuju: „Sangar! Sangar!“ hüüdis ta korduvalt ja nõudis, et haual mängitaks Beethoveni „Eroicat““(„Võlumägi“).

Suurpärane kujund! - „nuttis vaimustunult“.

Siia passib ka peatükk esseest, kus analüüsin Mihkel Mutti (ilmus „Loomingus“ nr 10, 2011):

8.

Niisiis, lüürilisus on modaalsus, olemisviis. Lüüriline poeet ei pea sugugi kirjutama luuletusi ja luuletused võivad olla nii mittelüürilised kui ka täiesti antilüürilised, antimusikaalsed (nt need Hendrik Lindepuu eestindatud poolakad või Ene Mihkelson meilt) ning pikad proosateosed võivad olla vägagi musikaalsed ja lüürilised (Alessandro Baricco on musternäide, kodumaised hellikud jätan targu nimetamata).
Viienda mälestusteraamatu lõpul meenutab Mutt ühte varahommikut kui kohtub tänaval juhuslikult Mati Undiga, kes pärimisele vastab, et tuleb armukese juurest. Mutt rehmas käega ja oli “sada protsenti kindel, et [Unt] teeb nalja, spiilib”. Unt oli rääkinud tõtt. Mutt arutleb: “Miks ma seda kohe uskuma ei jäänud? Eks ikka noore inimese loomulikust egoismist. Selle mõjul kipume vahel arvama, et üksnes meil on probleeme ja meie abielud logisevad, seevastu sõpradel on ideaalselt korras. Veel enam, tundub, et ainult meil on õigus käituda dramaatiliselt, ainult meie tohime eraelu käristada, muuta ja alustada, jätta ja võtta, teised on igaveseks paika pandud ja lõpule viidud. Meiega juhtub, sest meie oleme elu äravalitud, tema dramaatilised persoonid elik lemmiklapsed, seevastu teistel kulgeb kõik traditsiooniliselt, soigelt ja leigelt. Nii olemegi ametis oma elulaevukese jälgimise ja keeramisega ega kärsi kolleegi puhul eristada maailma pilkude eest varjatud intiimtunde üksikuid dramaatilisi arengufaase” (M5:224-5).
See on üks viis sõnastada noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on ainult endale suunatud.

Kundera kirjutab “Surematuses”: “Muusika õpetas eurooplast ühelt poolt laias ulatuses tundma, kuid teiselt poolt oma tunnet ja tundvat mina jumaldama”, muusika on pump oma hinge täis puhumiseks (hinge defineerib seal kui tundvat mina), enesest heldimiseks ja selle täispuhutud mina (eneselavastatud) “kannatus on egotsentrismi ülikool”(Kundera 1995:225-30).
Lüüriline poeet on keegi, kes peab oma tundeid väärtuseks, keegi, kes peab oma tundlikkust väärtuseks ja ta saadab uhkelt oma hingekarjed tähelepanu ja punktvalgust (ja aplausi) nõudva ballaadina ümbrusesse (kui ta saab sellele positiivse tagasideme, lummatud aplausi ja imetleva pilgu, on elukutseline drama-queen sündinud -- lüüriline poeet või ballaadilaulik, üldisemalt: näitleja).
Romaanikirjaniku* (jutlustatud) taotlus on siin risti vastupidine lüürilise poeedi omale, sest kui lüüriline poeet ütleb: “Tuleb olla tundlik (sest tundlikkus väärtus, tundlikkus on ilus)!”, siis romaanikirjanik ütleb: “Inimese moraalne kohus on olla tundetu!” (täpsemalt, ise olla tundetu, aga tundlik st tähelepanelik teiste kannatuse suhtes).

* Kasutan seda sõna siin üpris kitsalt, nii nagu Kundera seda „Eesriides“ määratleb st vastandatuna lüürilisele olemisviisile.
' 
'

 Tsiteerin veel ka Salingeri Holdeni Cauldfieldi:

"Aga kõige rohkem hämmastas mind see, et daam minu kõrval ulus kogu selle neetud filmi ajal. Mida totramaks asi läks, seda ägedamalt ta ulus. Oleks võinud arvata, et ta oli hirmus heasüdamlik, aga ma istusin ta kõrval ja nägin ta head südant. Tal oli kaasas väike poisike, sellel hakkas surmigav ja ta tahtis klosetti minna, aga daam ei viinud teda. Ta ütles, et poiss istuks paigal ja käituks viisakalt. Hundil oleks ka parem süda. Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid.“

Niisiis, hea anonüümne, et viia lõpule moraalne alistamine, kordan üle:

"Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid"

“Inimese moraalne kohus on olla tundetu!”

Rainer Sarneti "Idioot"

Esiteks: minge kindlasti vaatama!

Audiovisuaalne emoluule. Vaimusügavust on selles umbes nii palju:

tähendab, üldsegi mitte.

Jätta see puhtaks hinnanguks oleks vale. Eraldiseisva filmina võetuna oleks selle üle nurisemine märksa vähem põhjendatud. Paljudele meeldibki eleegiline viiul, veekalkvel silmad ja Lõpmatu Hingesügavus.

Probleeme tekitab viide Dostojevski „Idioodile“. Sarneti „Idioot“ pole Dostojevski „Idioot“. Sarneti „Idioot“ on Baricco „Idioot“, tähendab, variatsioonikimp esteetilisel motiivil: „Siin on Sügavus!“. Ja punkt. Mis konkreetselt, seda küsida oleks patt. Sellise küsimuse esitamise võimalikkus näitaks bariccoliku kunstiteose luhtumist, sest eesmärk – vaataja kriitilise mõistuse välja lülitamine – pole õnnestunud. Hardunud vakatus ja kummardus on see, mis on taotletud.

1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:

„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.

Sarneti „Idioodist“ on juba päris palju kirjutatud. Näiteks Valle-Sten Maiste ajakirjas Teater.Muusika.Kino (10, 2011) või Jan Kaus La Strada kinolehes(14.10.2011). Need on huvitavad tekstid, sest Kaus ja Maiste kirjutavad ikka hästi. Aga... kogu tuumakus on täielikult filmiväline. Kausi mõttearendused lähtuvad ikka Dostojevski „Idioodist“ (Sarneti omast ei saakski!) ja Maiste omad toetuvad Lacanist, Kunderast Annaalide koolkonnani.

Selles osas, mis puudutab Dostojevski ideestikku, on Sarneti „Idioot“ täiesti iseseisvusetu.

Kas inimene, kes pole Dostojevski loominguga kokku puutunud, saaks Sarneti filmi põhjal mingit aimu Dostojevski ideedest, kesksetest probleemidest ja küsimustest?

Ei.

Kas on võimalik, et „Idiooti“ mittelugenu tuleks kinost ja jutustaks pärast sõbrale: „Ja see Mõškin, tema oli headuse kehastus, tõeliselt ilusa hingega inimene...“?

Ei.

Jepantsin tekitaks süütu silmaga vaatajale ennem sellise mulje - võtab võhivõõra kostile jne.

„Idiooti“ mittelugenule on Sarneti Mõškin vast eelkõige süüdimatu, süüdimatu ullike, kes ei reflekteeri, ei mõtle enda ega enda sõnade mõjule.

Sarneti Mõskin pole hea, eriti Dostojevski mõttes, kus headus on seotud ennastohverdava aktiivsusega, tegutsemisega, Mõškin on passiivne; ta pole hea, vaid parimal juhul vähehalb, mittekuri. (Või, noh, mõningate idafilosoofiate järgi polegi headusel positiivsust, see ongi halva puudumine).

Lähtudes Dostojevski „Idioodist“ kirjutab Jan Kaus: „[Mõškini] armastus on alati midagi muud, midagi „enamat“, midagi kehalise iha ülest, olgu selle objekt siis ükskõik kes: „siis suudlesin ma teda ja ütlesin, et ta ei mõtleks, et mul on mõni paha kavatsus, ja et ma ei suudle teda mitte sellepärast, et ma olen temasse armunud, vaid sellepärast, et mul on temast kahju“ („Idioot“, lk 78) – siin ei kõnele vürst ei Nastasja Filippovnast ega Aglajast. Kas selline armastus, seesama kõikehaarav kaastunne, totaalne püüdlemine teise hinge suunas, teise hinge sisse, hinge suudlemine, isegi kui kasutatakse huuli, ei tekita just meie ajastul üha ühemõttelisemat irooniat ja distantsi, tunnet, et meie ees seisab keegi, kes soovib lihtsalt korraliku lääne isase kombel nautida, mõnu tunda?“

Audiovisuaalsuse pealetung muidugi võimendab seda protsessi – sellist laadi hingetustumist. Humbert Humbert kuuleb juhuslikult pealt Lolita kõnelust oma sõbraga, Lolita ütleb: „Tead, surm on nii kohutav, sest surres ollakse ihuüksi“. Ja Humbert samal ajal: „Masinlikult jalgu liigutades adusin vapustatult, et ma lihtsalt ei tea oma armsama mõttemaailmast mitte kõige vähematki; väga võimalik, et teismeliste jõledate stampväljendite taga on peidus tema hinge hämar aed ja palee värav“ [minu kursiiv - M.K.].

Ainus, küll hädine ja puudulik, aga ainus tee teise inimese hinge on sõna.

Humberti ei olnud huvitanudki Lolita sisemaailm, tema isiksus, tema hing — Humbert Humbert oli rahuldunud enese organismi ja kujutlusmaailma positiivse reaktsiooniga Lolita lähedusele, tajusfääris olekule, ta oli liikunud maailmas nagu filmikaamera, olgu Sarneti või muu. Sae veel viiulit taustaks, sest muusika, see on laenuks võetud hing (Musil) ja muud polegi vaja.

Või kui kasutada ajakohasemaid metafoore, siis Sarneti „Idioot“ on nagu kunstrinnad – nende valmistamine ja paigaldamine nõuab haritud spetsialisti, tulemus võtab paljudel moka töllakile, aga mingit vaimset või eksitentsiaalset sügavust (saati hinge!) seal pole. Silikoon ei tuksu ega imeta.

Esteetiline väärtus jääb aga alles. Isegi võimendatult.

P.S. Kõik marss kinno! Minge vaadake ikka. Luhtumine on see ainult Dostojevski „Idioodina“ (ja see pole eriline patt: võimatu tõlge ainult luhtuda saabki!) ning Hollywoodi stamp-saasta kõrval ikka väga hea asi.

+ essee Dostojevskist

Deseksualiseerida rinnad!

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal üks sõjakas mõttevahetus nelja ülla digimoni vahel. Andmed on lünklikud, side Maata Maa ja Maa vahel läheb üha segasemaks, ei mäletagi, kas selle loo jutustas mulle seaks vihastanud lehm või lehmaks vihastanud siga. Olgu, mis oli, mälu oli tal igatahes lünklik ja jutt eksalteeritud, ent õpetlikku võib leida ikka. See olla toimunud umbes nõnda:

Fisiro: Venemaal tegi üks tegelane peaminister VladimirPutinile "teene". Nimelt katsus ta läbi tuhande naise tissid ja läks siis sama (pesemata) käega Putiniga kätt suruma. Uskumatult paljud lasid end käppida ikka, aga osadele ilmselgelt hakkas see vastu. Kui rinnad deseksualiseerida, kaoks sellistel aktsioonidel kohe mõte

Donsi: See on rõve, see on rõve! Mulle küll meeldib, et mu rinnad on seksikad ja ma mulle meeldib olla seksikas!

Fisiro: Mulle meeldib ka olla seksikas. Aga siis, kui MINA tahan, mitte siis kui keegi otsustab!

Mikun: Olgu, Fisiro, tahtmisega ei saa argumenteerida, aga suudad sa tuua mõne aktsepteeritava ja mõistliku vastuväite (väidetesüsteemi, ideoloogia), mille järgi [naise] paljastatud rindkere on [erinevalt mehe omast] amoraalne?
Või oleme ses pluralismi ja võrdväärsete vaadete paljususes leidnud tõesti mingi absoluutse tõsikindluse? ;)

Fisiro: Mikun, küll ma juba leiaks, aga ma ei hakka end ometi ise pisendama.

Mikun: Olks, ma lihtsalt ei mäleta, et keegi oleks ses diskussioonis maininud sedagi , et deseksualiseerides rinnad, kaob võimalus kasutada neid survevahendina.

Kamik: Mai tea, kas silmad on seksuaalsed kehaosad? Aga silmadega survestamine on äärmiselt levinud nähtud. Kui sulle ikka otsa vaadatakse... niimoodi... siis on survestatud, nii, et kusagile pole põgeneda.
Ja kui rinnad võtta keha küljest ära ja asetada läbirääkimiste ajaks kapiservale, siis kas need kapil asuvad rinnad oleksid ka veel niimõjuvad... või loeks ikkagi isik, kelle külge need algselt mõeldud olid?

Mikun: Siin ei oska anda muud nõuannet, kui te rohkem empiiriat ja vähem sofisme. Vaata lihtsalt, milliste kehaosade paljastamisega saab protestida, ühiskondlikku taluvust ületada jne.

Kamik: Ma tõsiselt ei kannata protežeeriva hoiakuga inimesi. See on muidugi minu, kui naisterahva (ettenähtult kaitsealuse, järelikult lolli, tulemusena vait olema kohustatud isiku) puhul tõsine puudus. Empiiriliselt, mitte sofistiliselt.
Ratsionaalselt ja loogilsielt ütleksin, et argument "kui rinnad deseksualiseerida, siis ei saa neid survevahendina kasutada", peaks feministi suust kõlama mitte rindade deseksualiseerimise vastu- vaid pooltargumendina. Feminismi mõte nimelt on sugude ebavõrdsuse, järelikult igasuguse soopõhise rõhumise ja survestamise kaotamine.
Mikun, ma ei oska sulle ka muud nõuannet anda, et mine ja korja neid vastuargumente sealt, kus neid leidub - täiesti empiiriliselt - kes pori otsib, see leiab ka.

Mikun: Sinu etteheide oli aga seksistlik :) su oma sõnade järgi: soole ei tohi argumenteerides viidata/osutada. Seda tegid aga sina, mitte mina..

Kamik: Oi! Vabandust, Mikun. Ma ei kannata protežeeriva hoiakuga inimesi täiesti olenemata nende soost. Tavaliselt ammutavad nad oma hoiakule tuge mingist staatuslikust argumendist - olles kas vanemad, meessoost, või vingema hariduspaberi omanikud. Need kolm on tüüpilisimad ja levinumad ettekäänded-argumendid enese targimaks pidamisel ja vastaskõneleja vait sundimisel (kas siis vaikimisi või otse välja öelduna). Mikun pole muidugi ühtki argumenti enda protežeeriva hoiaku õigustamiseks öelnud. Kuulaks kohe huviga.

Mikun: Aga kas on teoreetiliseltki võimalik, et ma olengi targem? (hoolimata vanusest, soost, pabereist)

Kamik: Teoreetiliselt on kõik võimalik, siiski... tõeliselt tark inimene jätab vastaskõnelejale ka tema õiguse ja mis põhiline, EI SOOVITA palumata mitte kuradi midagitki

Madin olla kestnud veel kaua ja lahku mindud vahustena. Liikus ka jutt, et Mikun polnudki üllas digimon, vaid Suure Fabo saadetud provokaator. Kes teab, kes teab...

***

Kuna ka mind on korduvalt süüdistatud šovinismis ja antifeminismis, siis võtan vähemalt hetkeks progressiivse hoiaku ja hüüatan koos suguõvedega – deseksualiseerida naiserinnad!

Nagu olen korduvalt öelnud: ühtegi liikumist ei kahjusta keegi rohkem kui loll pooldaja. Seega on nemad ideoloogilised põhivaenlased.
Alustagem puhastustööd!

Nii, siin on üks reklaampilt:

Kui sina, naine, või veelgi hullem – end feministiks nimetaja! – kuulutad taolisi pilte nähes, et sellised reklaamid alandavad ja (seksuaal)objektistavad naisi, tea, et oled kõige hullem šovinist, hunt lambanahas, feminismi sildi all šovinistlike stampide põlistaja. Saagu sada täid su sooneutraalset kubet närima!

Olgu, halastan su pääle, sest sa pole tihti salakavalal ja õel passeist, vaid lihtsalt üks valusalt loll tulipea, kes mõne suvalise sildi najal oma revolutsioneerimiskihu rahuldab, ja selgitan pisut. Kui osutad sellele pildile ja ütled, et näe, naist esitatakse siin pelga seksuaalobjektina (mehe jaoks), siis sellega oled sa ju andud nõusoleku ja kinnituse sellele, et paljas naise ülakeha on seksuaalobjekt! Loe teksti, krt!, parfüüm on seal meeste jaoks! Parfüüm! Tao see endale pähe! (kohe „Kumm on seks“ kõrvale)
Piisab kui naiserinnad deseksualiseerida ja see reklaam on täiesti jõuetu! Ha-haa! Kujuta ette kõiki neid türastunud firmabosse, kes istuvad himuralt kõõksudes oma ****punnis kottide peal, näpistavad sekretäri tagumikust ja kiidavad heaks reklaame, kus paljastatud naiserindadega reklaamitakse kõike autokummidest lõhnaõlideni – nad võivad siis kõik kohad naiserindu täis toppida, aga, ha-haa!, see ei tööta enam, sest meie, tõelised feministid, oleme need deseksualiseerinud, ha-haa! Nagu nipsti!
Paras neile domineerivatele kiimakottidele! Ja Putin vaatab nõutu näoga perfonksitajat, kes talle oma tuhandetissist kätt sirutab! Ha-haa!

Niisiis, suguõved, barrikaadidele! Deseksualiseerime rinnad! 

Paar volikirja soolise võrdõiguse volinikule ja need reklaamid, mis praegu veel naisi objektistavad ja alandavad, on sama tõhusad kui see:

Näete, kuidas kergitab rindu, prunditab huuli... irvitab, rsk!, veel irvitab... Sest ta siga on nii kindel, et kõigi nende žestide ja paljastuste aseksuaalsus on tema kui domineeriva soo monopol. No vaatame kauaks, ha-haa! See on ju kultuuriline konstruktsioon! Ha-haa! millest saab varsti kultuuriline dekonstruktsioon! Ha-haa!

Muide, selle esimese pildi sain ühest „feministlikust“ blogist. See „feminist“ kurdab seal, et selline reklaam alandavat naisi! Daah! Deseksualiseerime rinnad ja sellel omasüülisel alandusel on lõpp!

Või vaadake seda haledat kiunumist siin, offensive to women, offensive to women. Nüüd kujutlege samadesse rolli mehi. Ha-haa! Niisama lihtne see ongi! Piisab vaid meie deseksualiseerimisprogrammist ja puule naalduvast seksobjektistatud teksamodellist saab selgasügav Michael Bolton, ha-haa!, müügu sellega oma teksaseid!

Inimene, sest Sa oled seda väärt!

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus nelja ülla digimoni vahel:

Ivor: „Tavaline moraal on vaid tavalistele inimestele (Ordinary moral is only for ordinary people)“Aleister Crowley

Anah: „Oo, ja kes meist ei tahaks ennast ebatavaliseks pidada!“

Eikuk: „Eks igaüks ole omamoodi ebatavaline. Inimesed ei ole ei ühtemoodi, ega ka võrdsed. Kes pikem, kes lühem, kes tugevam, kes nõrgem, kes rikkam, kes vaesem. Isegi seaduse ees ei ole võrdsust: kel suurem rahakott saab parema advokaadi . Kõik on ebatavalised ja erinevad.“

Ivor: „Jah, tegelikult umbes seesama ka Crowley mõte, kes on rõhutanud, et iga inimene on täht (ehk siis unikaalse olemuse ja eesmärgiga olend) ja iga inimese moraal saab lähtuda vaid tema enda unikaalsest loomusest ja eesmärgist.“

Eikuk: „Unikaalsus-kordumatus teebki meid ebatavaliseks.“

Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“

Eikuk: „Sarnasuse kohta kehtib ehk kõige rohkem üks ameerika nali. Olid rikkad, olid vaesed, olid paksud, olid peenikesed. Siis aga tuli Samuel Colt ja tegi kõik võrdseks.“

Mikun: „Raskolnikov lähtus samast teesist – tavaline moraal on tavalistele inimestele“.

Jäägu üllad digimonid edasi vaidlema ja saagu nüüd tsiteeritud Ilmar Vene, sest tema läbinägelikkus on suur.

„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me kõik ilmtingimata võrdsed oleme? Kristlikel aegadel käibis surmapatt Uhkus, praegu võetakse inimestevahelise erinevuse möönmist kuritahtlusena; võime veenduda, et väärikusega on oldud hädas kõigil aegadel. Ainult üks kõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.“ („Pahustumine“)

Crowley lähtub väga levinud tänapäevasest intuitsioonist: unikaalsus = väärtus. See on nüüd selline asi, kus pisimgi edasi mõtlemine, eriti veel detailidesse laskumine!, mõjub hukutavalt.
Mis tähendab unikaalsus? Kas iga inimene on unikaalne nii nagu iga kümnesendine on unikaalne? St tegu on kvalitatiivse identsusega – kõik omadused on samad, aga omaduste kandjad pole samad. Kui hävitada konkreetne kümnesendine, siis SEDA kümnesendist enam tagasi ei saa, küll aga täpselt samade omadustega. Väärtust on siin väga raske näha...
Kristlus andis siin väärtuse nähtamatuse-sfääri – Jumala kätte.

Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“

Õige. On kümnesendisused ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised. Iga inimese väärtus tuleb jumalanäolisusest ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised.

Alternatiiv? Kõik inimesed on füüsiliselt unikaalsed ja unikaalsus-kordumatus on väärtus. Tore, aga nii kui väikegi kainus peale tuleb, pudeneb asi koost. Nooh, millised need kordumatud ja unikaalsed kvaliteedierinevused, millest väärtus peaks võrsuma? X nokib nimetissõrmega nina, aga Y pöidlaga; Z-ile meeldib kange õlu, aga T-le lahja vein.. nin-nän-nin-nän.. kus siin see väärtus?

Kehv lugu: võrdsus ja väärtus on vastastikku välistavad nähtused. Sest väärtuse empiiriliseks-psühholoogiliseks sisuks on „parem kui teised“.

(Kõige taandamine rahale ehk selle maailma vürstile on selle sama seaduspära ilming: ainus väärtus on vahetusväärtus. Kui „sinu X on minu jaoks parem kui teised“ ja „minu Y on sinu jaoks parem kui teised“ – vahetame! Siit teadagi probleem: osade X-id ja Y-id pole kellegi maise jaoks parem kui teised... Jeesus ütles, see on kehv süsteem, Isa jaoks olete kõik, sh kerjused ja pidalitõbised, väärtused).

Ateistlik kristlus ehk sotsialism annab siin huvitava pahupidisuse: kui kristlikku elutunnet iseloomustas isikliku elu kogemine võlgnevusena, siis sotsialismis on vastupidi: lapsuke sünnib ja maailm ehk ühiskond on talle kohe täiega võlgu. Iroonilisel kombel on see psühholoogiliselt märksa ruineerivam, sest selline inimene tajub pidevalt, et talle on liiga tehtud ja teda pole vääriliselt ehk tema väärtusele vastavalt koheldud.
Heaks näiteks on LMV raamat või ZAUM'i kooliartiklid. Mis on viimaseid kandev paatos? Pahameel selle üle, et ühiskond ei kohtle neid nende väärtusele vastavalt!
Sotsialismi keskne väärtus olla vendlus. Psühholoog Dostojevski ilkus nende üle juba õige varakult – tõeline vend on see, kes hindab teisi, mitte ennast ja ei nõua; vend on see, kelle esmane instinkt peaks olema küsimus, kuidas oma ligimesi paremini teenida, mitte protest, et teda ennast ei teenita tema väärtusele vastavalt. Dostojevski ütles, et lääne inimeses puudub vendluse alge (postuleeris selle vene hinge ja kadestas selle eest vihkamiseni juute).
Protsess on muidugi kenasti elujõus, kristlus ilmalikustub edasi. Indigolapsed --

"need lapsed on tõesti erilised ning moodustavad valdava enamuse praegusel ajal sündivatest lastest kõikjal üle kogu maailma!" --

on samuti suurepärane näide. Kolm esimest iseloomustavat punkti on selle sama pahupidisuse (ehk siis sotsialismi-sotsialisti) psühholoogia:

1.Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust (ja tihti nad ka käituvad vastavalt).

2.Nad usuvad, et „väärivad siinolemist“ ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.  

3.Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad räägivad tihti vanematele, „kes nad on”.

Mugavalt ei saa nad end just tunda, sest omasuguste kontsentratsioon kasvab – igaüks on Suurim Väärtus ja on arusaadav, et inimene tegelebki suurima väärtusega ehk siis iseendaga. Nojaa, aga väärtust peab siis vähemasti Jumala asemik ehk Riik tunnistama... Tehtagu! Riik ei hooli piisavalt, naah! Kool, haigemaja, meelelahutus, kunst, tsirkus, spordiringid – kus, krt, on see institutsioon, kes pidevalt mu Asendamatu Unikaalse Väärtuse pealt maised dividende välja köhiks....
Nojah, Riik võib ju laenu võtta....

Meie igapäevast kirjandus inismi

Näe, vaata siia!
a)Postimehes ilmus meite kirjanduselu üle reflekteeriv artikkel, kus põlistatakse patriarhaalseid hierarhiaid.

b)Või peaksin lööma silmad maha ja pobisema (oeh, habemesse!): „Minul, mehel, ei sobi siin reageerida..“?
c)Või vihaselt käratama: „Kurat, jälle põlistatakse igandlike patriarhaalseid hierarhiaid, rsk!“?
d)Või kehitama õlgu: „Ah, miski beauvoir-femka väljendab ennast jälle.“?
e)Või siis kinnitust leidnud konservatiivses õdususes heatahtlikult naeratama: „Päike loojub läände, kalake ujub vees ja Kärt Hellerma põlistab patriarhaalseid hierarhiaid.“?

a) tundub kõige antropoloogilisem. Alati hea lähtekoht edasiseks.
c) on kõige moraalsem, aktiivne ja hoiakuga.

d) ja e) on sugulas-solvangud, patroneerivad hoiakud. Kummalgi juhul ei omistata artikli autorile täisväärtuslikku moraalset agentsust.
Meie väiksel kirjandusmaastikul on mõlemad üsna levinud.

Esimesel juhul võetakse autorilt täisväärtuslikkus mingisse (väetisse ja poputusväärilisse) üldhulka kuulumise tõttu: „X on ju debütant/noorpoeet/noor/naiskirjanik ei maksa teda kohe Pärismõõdupuuga kõrvutada“.
„X(Y,Z ja T) on naiskirjanik(ud) ja seetõttu peaks teda rohkem hoidma!“ on juba nii eksplitsiitne patronism, et seda ükski mees-inimene ehk protopatriarh välja öelda ei saa.

Küll aga saab seda konstrukti kasutada süüdistusena a la „Näe, milline jõhkrus!: X on kõigest debütant/tüdruk/vms, aga Y kohtleb teda juba kui Päris Autorit!“ [ja siis peetakse oma patro- või matronaaži kõlbeliseks saavutuseks või lausa mõneks võrdõigusluseks või isegi feminismiks!]
Kärt Hellerma kurdab ülalviidatud artiklis, et patriarh käitus jõhkralt, tegi väetimatele liiga. Seda, et sellise kaeblemisega ta kinnistab patriarhi patriarh-olemist, ei pane ta muidugi tähele.

Ja on miski naiselikkus, milla avaldumisvorme pärsitakse, (kes pärsivad? No ikka va Võimu ja Tõe Valdajad, habemega varustatud heterofunktsionäärid!). Ja kaanonisse pääsevad eelkõige need naisprosaistid, kes kirjutavad „nagu mehed“. Veelkord kinnitatud: on naiselik kirjutamisviis ja on mehelik kirjutamisviis. Ja seal kõrval: „Paid Jõulised, ärge tehke meile, naistele liiga!“
On ka kuraasikam hüüd: „Tehtagu korda! Kehtestatagu võrdsus!“, sisu konkretiseerudes midagi säärast: „Kuradi patriarh, nah! Meil on siin võrdõiguslikkus, Euroopa ja Butler, tee kohe oma võimusau pooleks ja anna pool siia!“ Ja peab oma alt üles esitatud nõuet pea kuklas hoidmiseks...
Kuid ollakse ikka veendunud, et isasus on emasusest üle – kehv lähtekoht võrdõigusluseks, tõepoolest kehv.

e) See on moraalsest agentusest ehk tõsiseltvõetavusest ilma jätmine, ütleme, pärisnimelisuse läbi. Ka väga levinud. „No kuule, see on ju X.X.! Ta ongi selline! Ta käitub alati nii!“.
Pärisnimele viitamine saab justkui ammendavaks selgituseks: „Heh, see on ju Kivisildnik/Jürgen Rooste/Kärt Hellerma/Peeter Helme/Berk Vaher/jne.“ {olen kõiki neid nimesid argumentidena ja lõpliku selgitusena kohanud}.

Halbhalb! Ökonoomsus sööb ära toimivuse ja funktsionaalsuse.

Traditsioonilised (ja) sotsiaalselt monstrueeritud sookollid

Sotsiaalselt monstrueeritud

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus viie ülla digimoni vahel:

Suur Fabo: Mõista-mõista! Kas sotsiaalne konstrueeritus on sotsiaalselt konstrueeritud või mitte?

Vavo: Selle küsimuse üle on vähemasti märksa meeldivam pead murda kui selle üle - nagu mul tuli kevadel ühes doktoriseminaris üle elada -, kas mitte mu enda sugu ei ole sotsiaalselt konstrueeritud. Üks naisprofessor püüdis meile meeleheitlikult selgeks teha, et me kõigi sugu on tegelikult voolav nähtus. Aga kui palusin, et ta selgitaks, kas ta ise tunneb end täna pigem feminiinse või maskuliinsena, siis ta kahjuks solvus. Pärast seminari tulid aafriklased naerulsui õlale patsutama ning tänasid, et keegi midagi selle hulluse vastu ütles.

Joro: Kas siit on koorumas jumalatõestus? „Aga kõige lõpus peab ju olema miski, mis ei ole enam sotsiaalselt konstrueeritud - konstrueerimatu konstrueerija“?

Kake: jah

Maku: jumal on surnud, konstrueeros kastreeritud

Mulle meeldib siin see, et kõigil osalejatel on õigus. Isegi neil aafriklastel ja naisprofessoril. Suur Fabo sõnastas ühel sokraatilisel viisil selle, mida ilmerudeeritud Ilmar Vene on nimetanud uusaja põhivastuoluks: „inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele“. Veel üks sõnastus: reipalt eitatakse Jeesuse märkust, et tema riik pole sellest ilmast. Siis sõnastus probleemipüstitusena: kuidas säilitada omadustest sõltumatut väärtust maailmas, mis ainult ja läbinisti omadustest koosnebki? Tundub, et selle on üllas Joro ilusti ära tundnud. Aga prestiiži kaalule panemata ta sellele vastata ei saa. Nii nagu seda ei saa teha Tõsine Teadlane kui hakkab jumalatõestusi näppima. Seepärast peab tema reaktsioon küsimuseks jäämagi. Ja Suur Fabo ei saa talle vastata eitavalt ega jaatavalt. Esimesel juhul eksiks, teisel juhul kaotaks tõsiseltvõetavuse.
Sedastagem koos ülla Makuga irooniliselt patiseisu.

Pimedal ja süngel vanatestamentlikul ajal, mille algust ja lõppu ei maksa püüda kalendrisse märkida, määrasid iga üksikinimese väärtuse tema omadused. Kutseoskused, iseloomujooned ja üllus. Üheks omaduseks oli ka veri st sünnipära. Jeesus tuli ja ütles, et see on üks närune süsteem, vaat, kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja Jumalariik tuleb pea, iga inimene on väärtus ja seda sõltumata tema omadustest. Lühimalt: inimsuse religioon ehk ilmalik kristlus ehk humanism on katse see jeesusimpulss läbinisti siinpool teostada. Humanismi põhivaenlased on a) ilmalik teadus, mis muudkui näitab, et iga inimene koosneb omadustest ja ainult omadustest ning need omadused on erinevad ning sellest tuleb ka indiviidide erinev väärtus; b) [pärilikkusega] paljunemine, sest see genereerib pidevalt ebavõrdseid stardipositsioone.

Nende kahe antihumaansuse vastu on rakendatud ja rakendatakse teatud standardvõtteid:

1) revolutsioon! Umbes nii: „Peksame kõik puruks, küll siis asi kuidagi ise laheneb!“ (Dostojevski)
2) lööme (pärilikkus)teadlased mättasse või topime neile soki suhu. Selles olid sovjetid kõige agaramad: kes pärilikkuseeitaja Lõssenkoga päri ei ole, sellele nuuti, kuuli, tinakambrit. Praegu kasutatakse siin ignorantsust ja kangelaslikku põlgamist. Bioloogide vastu asetatakse filosoofilised antipõlvnejad a lalala Sartre ja Beauvoir, üks napakam kui teine. Inemesel pole (päranduseks saadud) olemust, ta valib selle. Ka naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Kui vaidled, oled antihumanist, pista oma Teadus '******! Vahel võivad teadlased ja humanistid isegi näiliselt ühise keele leida, näiteks kui pärilikkusteadus on ühtlasi kehv teadus nt sotsiobioloogia.
3) kultuurne kannatlikkus või resignatsioon. Sel puhul keeldutakse viisakusest ja sündsustundest osutamast inimestevahelisele erinevusele. Öelda sünnilt jalutule, et sina küll omal jõul trepist üles ei saa, on nn teaduslikult korrektne, aga äärmiselt matslik ja ebaviisakas. Viisakas humanist lülitab siin vabatahtlikult oma teadlaspilgu välja. Selle ilminguks on nt poliitkorrektne värvipimedus – teise inimese nahavärvi humanistlikel kaalutluste lihtsalt ei nähta.
Hapuks läheb asi siis, kui erinevustega kaasnevad nii suured praktikaerinevused, et neist on võimatu mööda vaadata. (Ja siinpoolsuses võtab erinevusi kaotava keskkonna loomine ja ülalhoidmine hirmsalt siinpoolset väge ehk naftat...)
Esineb ka teatavat institutsionaalset kirve-delikaatsust. Heaks näiteks on see uus koolidokumentatsioon Hispaanias, kus ema ja isa asemel on „eellane A“ ja „eellane B“. Traditsioonilisel variandil on üks maistel omadustel baseeruv eristus alles (taga hullemaks! see igineetud sooline eristus!). Aga maised omadused on alati ainuüksi potentsiaalselt diskrimineerivad. Humanistlik inimene eitab neid.

Kõige suurem häda on mõistagi lastega. Lapsed kipuvad oma käitumist organiseerima just nimelt tajulistest erinevustest lähtuvalt st antihumanistlikult. Kõrghumanistlikul Rootsimaal katsetatakse praegu lasteaeda, mis on pärilikest omadustest võimalikult puhtaks roogitud, puudub sooliselt eristav sõnavara, soorollid jne. Osutada teaduslikule tõsiasjale, et ühtedel on tilud ja teistel pilud on lihtsalt häbematu matslus.

Muinasjuttu keisri uutest rõivastest jutustatakse ikka kui näidet lapsesüdame puhtusest ja korrumpeerimatusest. Teisalt on selline laps kasvatamatu jõnglane, kes pole veel kultuurinorme omaks võtnud. Mis meelel, see keelel. Pritsib välja kõik, mis sülg suhu toob.

Just nõnda käitus üllas Vavo, kui pilkas ideed soo dünaamilisusest ja sotsiaalsest konstrueeritusest. Õigesti käitus ka üllas naisprofessoor, sest solvumine on matslusele üks kohane reaktsioon. Ja Vavo käitumine on humanismi seisukohalt matslus. Vavo käitus teadlasena seal, kus talt oodati kultuurinormi omaksvõttu. Soo pärilikkusele on väga ebaviisakas osutada.

Pinge on suur, sest ka humanism eeldab hoiakut, mida tema lapsepõlves kutsuti umbes nii: sacrificio intellectus.

Viimasest on juba paista, miks säärane hoiak sobib paremini noortele inimestele: neil pole nii palju (teadlaslikku, kogemuspõhist) mõistust, mida ohverdada. Küll aga on pulbitsevat energiat ja esteetilist vaimustust mistahes idealismist. Thomas Mann nimetas seda sõjakaks kogenematuseks. Täpne.

Noortel pole veel välja arenenud ka paljunemistung (mitte segi ajada kiimalisusega!), ehk teine asi, mis idealistlikule humanismile vastu töötab. Muidugi selle asja välja ütlemine: Inimese Tahtmise seostamine mingi bioloogilise taagaga, on matslus par excellence.

Nagu on matslus osutada sellele, et mingil osal soopiiranguta abielupaaridest on a priori märksa kehvem võimalus omal jõul järglasi saada.

Matslus on osutada ka sellele, et reaktsioon sugumarkeritele on sooliselt erinev, kuna suguiha määrab nii meestel kui naistel testosteroon ja viimase kontsentratsioon on meestel sünnipäraselt kõvasti kõrgem.
Hiljuti sattusin peale diskussioonile, kus väideti, et meherind kõlbab ka imetamiseks. Teadlased olla mehe nibusid kuidagi elekriga stimuleerinud ja sealt miski olluse kätte saanud. Hakata selle olluse toiteväärtust loodusteadlaslikult võrdlema naise rinnapiimaga on selline antihumanistlik matslus, et...
Viisakas inimene näeb siin Progressi ja Inimese välja murdmist piiravast sünnipärast ja Soorollidest, mis on teadupärast enam-vähem puhas kurjus ja tagurlikkus (, mistõttu suur algustäht ka kohane):

Inimlapsele on üldiselt omane, et enese üldmodaalsus omistatakse ka teistele. See on üldjuhul positiivne ja konstruktiivne. Kui idealistlik humanist-õiguslane näeb lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“, siis reageerib ta selle esitajale ainult ülima põlgusega, sest ta arvab automaatselt, et ka see inimene tegutseb samas üldmodaalsuses, kus temagi st kingib maailmale oma Idealismi ja Südameheadust st teeb korralduslikke parandusettepanekuid. Ja nähes lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“ sülitab ta südametäiega ja ütleb, et see on kõige lollakam ja barbaarsem parandusettepanek.
Aga tegelikult oli tegu hoopis pärilikkusteadlasega, kes nentis, et kui ema raseduse ajal joob ja suitsetab, alustab vastne Inimsus tõenäoliselt kehvapoolse omaduskogumina.

Koolimaja ukse ees peab iga lapsuke olema võrdses stardipositsiooniga. Ei TOHI olla nii, et ühe vanemate võimalused seavad tema lapse teistest ette. Kui on, tuleb muuta olusid nõnda, et see erinevus kaoks, või vähemasti seda eitada. Humanism ütleb: mis tahes pärilikkus on jälk. Viltusest isa suust kukkumine on sama suur barbaarsus kui sirge. Erinevad, aga võrdsed.

Petitsioonide lehel ilmus humanistliku kristluse manifest.

6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Eitatakse omaduste määravat mõju, eks.

„Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.“

„Mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui kõik ilmtingimata võrdsed oleme?“ küsib Ilmar Vene.

Õigem oleks öelda: selle väärikuse teesklemine.

Ja kes seda väärikust ei teeskle, on häbematu mats.
Või (loodus)teadlane.